Droonivaade V1 "Porika" lend

 

 

 Tõmbame selle nädala siis käima, Kiiresti muutuvas maailmas on teadmised üheks edu aluseks või kindlustuspoliisiks, samas ... Samas tuleb osata neid kasutada. Teatavasti on mesilased "targad", neil on teadmine, et anumast väljapääsuks tuleb lennata valguse poole. Loogiline. Samas pudelis, mille põhja alla on paigutatud valgus muutub "kindlate teadmiste" korral lõksuks. "Porikad" seda valgusetikki ei tea ja lendavad oma teadmatuse sihitult ringi ja ...mõned pääsevad välja. Vaat selline teadmiste ja teadmatuse lugu. Peame targalt valima oma teadmisi ja nende kasutusviise Järgnev on just selline kaootiline mõttejadade lend, ehk tekitab mõtteid. Ehk aitab edukaid positsioone valida. Lendame siis ... mesilased porikalendu!

Teadmiste ja teadmatuse päev. 

Niisiis, 1 september, uus kooliaasta.  Teadmistepäev. Mis siis muud, kui hakkame õppima ja õppida on meil vaja, sest mõningad põhitõed on meil teiega omandamata, ununenud või aegunud. Mina olen aveametnik/süsteemianalüütik ja minu jaoks algab õppimine/õpetamine majandamisest. Kui majandamisega on kõik korras, siis võime sinna peale ehitada just sellise soovidepuu nagu tahame ja nagu jaks välja kannab. Tugeva põhja peal võime endale vahel isegi mõningaid jaburusi lubada.

 Kavas oli kirjutada paar mõttejada asjadest, mida ma tean (või arvan enese arvates teadvat)  ja mis on mõistlikult keerulised, kuid samas lihtsad, et neist sihitud mõttegümnastikaga aru saada. Milliseid? No nagu: energeetikast, liikuvusest, positiivsest energiast, hinnakujundusest jne, Sellistest lihtsatest asjadest, klassikalistest asjadest, aga ei ... see, mis toimub poliitteatris a´la „800 milj lisaraha ja keskmise palga arvutamine“ panevad kahtlema, et asjade seis meil teiega on libisenud klassikalisest tegelikkusest müstika ja metafüüsika segadikku. Proovime siis sellest aru saada. Ehee … mitte müstikast, vaid miks (eelnevalt) targad/arukad inimesekesed sellesse müstikasse on jõudnud. Keset selget ilma ja siledat maad aetakse suurtes kogustes sellist jaburust, et piinlik on. Igaühe osas eraldi ja kõigi kohta kokku.

 Metafüüsiline kvantpoliitika

 Võimalk muidugi, et tegemist on hoopis mingi uuelaadse kvantmehhaanilise poliitikaga, mitte enam klassikalise vaid mingi meile ainuomase või eriomase demokraatia vormiga: „Klassikaline mehhaanika pakub meile selget ja ühemõttelist seost silmnähtava ja teoorias kirjeldatu vahel. Kvantmehhaanika kogu oma edu juures midagi säärast ei paku. Kvantrreaalsuse südamikus peituva mõistatuse saab kokku võtta lihtsa motoga: see, mida maailma vaadates näeme, näib olevat põhimõtteliselt erinev sellest, mis tegelikult on.“ (S Carroll  „Sügavale ära peidetud“ PM 2024 Lk  22)

Just eelnevast lähtudes meenutab tänane olupilt sh poliitturg segu müstikast, metafüüsikast ja kvantteooriast, sest:

 - see, mida poliitmaailma ja inforuumi vaadates näeme, näib olevat põhimõtteliselt erinev sellest, , mis tegelikult on, lähtudes oletustest ja mõtisklustest.  

 Kui see toimuks tsirkusetelgis, siis oleks see lustlik ettevõtmine, kuid poliitturg ei ole niisama müstikute turg, vaid üliturg. Üliturust sõltuvad kõik teised turud. Kuid kõik need päristurud majanduse mõttes on teisesed turud, millest oli plaanis arutada sõltuvad üliturul ehk poliitturul toimuvast. Kui poliitturg on ebakindel ja turbulentne, siis on seda ka muud turud.

Pealegi käib seal enne valitsemishanget nii vilgas sagimine ja segamine, et ilma droonivaateta mingit pilti kujundada on mõttetu. Alustame siis droonivaadet kõrgelt ja kaugelt ning „zuumime“ siis mõnesse trikkelvaldkonda sügavamalt sisse.

¤ ( W: Metafüüsika üritab ületada füüsika piire,kasutades vaatluse, mõõtmise ja katsete asemel oletusi, mõtisklust ja loogikat)

 Turuturbulentsust luues

 Väike turbulentsus nii majanduses kui poliitikas on tavaline ja isegi tervitatav tegur, mis ei lase turuosalistel mugavaks muutuda ega oma loovust lömmi istuda. See on umbes niimoodi, et 3% töötust on hea näitaja, mis võimaldab teha muudatusi ja juhtida arenguid, kuid 30% tähendab katastroofi. Meie turbulentsi tase on nii kodumaiste kui ülemaailmsete jaburuste kumulatiivse tulemusena kaugelt üle 50%. Kui uskuda pidukondade reitingute küsitlusi, siis lausa 86%. Kuigi sellised „püsireitingud" on pigem seltskondlik meelelahutus, siis aegreas on neil ka oma koht. Tõsiasi on, et turbulentsust loovad poliitturu osalised ise oma poliitturu konkurentsis pidevalt juurde. Kuid kas peaksid? Kas tohiksid? Kas ei toimi ühiskond mitte paremini kokku hoides jagades ühtseid väärtusi?  Nagu märgib T Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 373): „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“ Vaat selline lugu, tundub väga olupildina meie tegelikkusest. Tasub meeles pidada.

 Vabadusest loobumine

 Teisalt poliitturg saab muidugi aru, et sotsiaalkapitali langust on ju vaja kuidagi kompenseerida, kuid sotsiaalkapitali kao asendamine  sotsialismiga ei rohkenda sotsiaalkapitali vaid erodeerib seda järjekindlalt ja pidevalt.  Mis see tasuta asjade paraad siis muud on kui sotsialismi taasjuurutamine. Isegi mitte sotsialismi, vaid lausa kommunismi juurutamine kus tasuta ja vajaduse järgi pidi kõik saadaval olema , kuid sotsialismi ajal oli asjadel siiski hind, kuigi vale hind:  „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on vastuolus ennekõike kaks vabaduskäsitlust: Klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand on sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega et ta on vaba materiaalsest hädast, näljast, haigustest ning et saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ (lk 419) Trikk on selles, et kuigi meie teiega püüame alati aidata järgi neid kes mingil objektiivsel põhjusel ei suuda üldsusega takti pidada, siis ei tohi me muuta järeleaimamist üldiseks omandatud abituseks. Just see minimumpäästeline väljapanek on sidusust kandev tegutsemisviis, omandatud abituse genereerimine on mitte ainult sotsiaalkapitali, vaid ka üldsuse tegelikku jõukust vähendav. Kui taasiseseisvumise alguses arenesime esimese mudeli järgi, siis viimased paarkümmend aastat pigem teise ehk taandarengu mudeli kaudu (ise imestades, miks me ei kasuta ära kogu oma võimekust). Neil kahel asjal tuleb ranget vahet pidada. Nii, põhipostulaadid paigas võime drooni edasi lennutada.

 Tundenakkusest

 Teadagi on  inimesekeste  meeleolud kõikuvad. Kuid mitte ainult kõikuvad, vaid ka nakkavad. A Peltola („Nakkavad tunded“ Hea lugu 2024 Lk42/61/68) „Tundenakkus hõlmab empaatia afektiivset tahku. Selleta ei saa me tabada teise inimese emotsionaalset seisundit ja mõista, mida ta tunneb. Emotsioonide nakkamise aluseks on tugevalt neurofüsioloogiline ja nähtusena on see seetõttu psühholoogia erinevatest tugiraamistikest sõltumatu ja iseseisev. Tundenakkust kirjeldatakse kui automaatset, kiiret, primitiivset ja suuremalt jaolt väljaspool kontrolli olevana,. Emotsioonide nakkamine viib jagatud emotsioonide seisundini – „nakatanu“ inimene kogeb sama emotsiooni mida teine.“

 „Negatiivsed emotsioonid nakkavad kergemini kui positiivsed. Negatiivsed emotsioonid edastavad meile sõnumeid kas reaalsest või läbielatud ohust. Meie püsimajäämise seisukohast on olnud tähtis õppida ohusõnumitele kiirelt reageerima. Seepärast nakkavad negatiivsed tundes positiivsetest kergemini. Ka on negatiivse tundenakkuse mõju sageli tugevam kui positiivse oma. Negatiivsete tunnete nakkumise kahjustavad toimed vaimsele heaolule on tavaliselt suurimad siis, kui tundenakkus toimub alateadlikult. „

 „Emotsionaalsete nakkuste tõttu hakkavad inimesed alateadlikult tegema oma keskkonna kohta sarnaseis tähelepanekuid – nakkavad tunded häälestavad meid samadele emotsionaalsetele sagedustele.“ Huvitav. Taassünnituse esimesel kümnendil oli meil teiega küll raske ja ebaturvaline, kuid emotsioonide „nakkus“ oli üldjoones positiivne.  Nüüd, peale iseloodud tohutut heaolu kasvu on muutunud trendiks olla … mittepositiivne, mis igapäevaselt uhub usaldust ikka õhenemaks.

 Erosioon

 Vahepeal on „poliitvärk“ sotsiaalkapitali erodeerimisel niisuguse negatiivsärtsuga käima läinud, et sellest tekivad üha uued turutõrked (ka päristurgudel). Erakodsete valimiste ihalus (valitsemishange) on selge märk turutõrkest. Kõike me keelame, kõike karistame, kõike reguleerime,  kõiki halvustame, kõiki ... Kuid kui kõik on keelatud ja taunitav, siis muutubki kogukond kapseldunuks, kahtlustavaks, raisates kogu oma kapitali keelamisele ja karistamisele, mitte arengule. Iga pisemgi inimlik eksimus või arusaamatus tõlgendatakse kõige vastikumal ja pahatahtlikumal moel ja siis … tõmmatakse sopasaed (nii massimeedia kui ka uurimisasutust) käima. Inimesed tühistatakse. Meie teiega ei saa selles vingus ja tomus enam mitte millestki aru. Oleme nagu siilid udus (kui meil pole droonivaadet). Segadus. Tülpimus. Negatiivsus.

Hm, kas tõesti? Ärgem mõtelgem (või õigemini mittemõeldes) ennast haigeks. NB! Tegelikkuses on täna kõik veel hästi, täna on kõik veel odav, täna on kõik hea veel võimalik .... Mulle meeldib Zig Ziglar põhimõte: „Sa oled see, kes oled, selle tõttu, millega valgustad oma vaimu.“ Kas lubaksite kellelgi valada 20kilose prügikoti tühjaks oma elutoas. Kas lubaksite kellelgi kallata prügi endale pähe? Ei lase ju? Ehk  „Sa oled see, kes oled selle tõttu, mis sinu ajju söödetakse. (…) Sa saad muuta seda, kes oled, muutes seda, mis toidab su vaimu.“

Millega Sina enda vaimu toidad? Või ei toidagi? Toitud pampriloosungitest ja oled õnnetu? Oled hajumuste ori?  „Neurobioloogid ja kognitiivsed psühholoogid ütlevad, et 40-90 protsenti meie käitumisest tuleneb harjumustest, inimeseti see erineb. Seega tegutsevad paljud meist suure osa ajast autopiloodil.“ „ Psühholoogid on üldiselt ühel meelel, et teha midagi 21 päeva järjest, tekib harjumus.“ (H Urban „Positiivse suhtumise jõud“ Helios 2025 lk 32/37/111/112). Vaat selline teadmine

 Ettevaatust, kui te olete autopiloodil, siis te ei ole piloot . Autopiloodil te ei juhi portsesse, te olete praktiliselt reisija, kes ootab salongiteenidajatelt mugavusprotsesse, kus te ei pea otsustama ega vastutama, te ainult virisete vähendades sotsiaalset kapitali arendades vabadusetut sotsialismi. Kuid asi pole selles, et „kõik on halvasti“, vaid selles, et maailm meie ümber ja meie sees muutub. Hinnates uut maailmakorraldust nii mentaalset, kui ka majanduslikku vanade mudelite alusel saame ... valed tulemused. Vaadake, te ju ei hinda oma uut autot lähtudes J Watti aurumasinast? Äge seda tehke ka teiste asjade/ilmingute puhul.

 Paigast liikunud demokraatia ja teisenenud poliitturg

 Kuid kõik muutub, ka demokraatia muutub. Muutub nii vormilt kui sisult. Tundub, et oleme ületanud ühe arengu pöördepunkti. Toimib vana hea U kõvera efekt: „Tagurpidi U-kõverad koosnevad kolmest osast ja iga osa jaoks on oma loogika. Kõvera vasak külg , kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad paremaks. Siis ühetasane keskpaik, kus rohkem tegutsedes ei tule erilist vahet sisse. Ja siis on parem külg, kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks. „

„Kui sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem. Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi. Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa. Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14 klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub neutraalseks ja lõpuks halb.“( Malcolm Gladwell „Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 lk 56). Demokraatiaga on sama lugu, see võib minna ikka paremaks, kuni enam ei lähe paremaks, kuid ei lähe ka märgatavalt halvemaks, kuni muutub halvaks. Väga halvaks. Nüüd ongi seis poliitturul lõpuks halb, liiga palju on lõbujooke puugitud ja anekdootlikke lubadusi antud. Ninnu-nännu poliitika on keeranud üle U kõvera ja muudatused poliitturul ja sellele järgneval administratiivtegevuses on ... lihtsalt füüsika seaduste ilming. Pendli ühes asendis hoidmine on muutunud nii kulukaks kui ka paljude jaoks tülgastavaks, kuid ...

Kuid mitte kõik poliitturu osalised ei saa teisenenud poliitikust aru, pakkudes üha uusi ninnu-nännu  „värki“. Milleks? Aga põhimõtted? Aga jätkusuutlikus? Aga ... Peate mind lihtsameelseks ilmselt? Tegelikult ... Tegelikult kahvatuvad kõik need tegurid kõige võimsama jõu ees – konkurentsi ees valitsemispuu ladvas.

 Õõnestades alusväätusi

 Kurvaks U kõvera allakäigu näiteks võiks „kahjatsusega“ tuua selle kuidas isegi Muutustepidukond läbi valitsemishanke hetkehuvide oli maha müümas turumajanduse põhialuseid praktiliselt oma sünnitunnistust ( tasuta lasteaiakohtade näitel). Mitte tasuta (loe: teiste poolt tasutud) nänn ei vii elu edasi vaid sellise keskkonna ja tuustruktuuri loomine, misvõimaldaks korraliku lisandväärtuse kaudu maksta väärikat palka läbi kogu jada ja teha ka valikuid labi kogu jada. See on poliitturu ülesanne, mitte ninnu-nännu "värk", kuid ... Poliitturu trend on selline. Rumal trend. Hukatuslik trend.  Paraku on siinkohal paslik meelde tuletada  Tarmo Soomere (Mõrad globaalse teaduse kaunis tulevikus II ERR 3.08.25) täheldatut: „Teadlased peaksid olema piisavalt targad, et selles aspektis on jäme ots nende käes, kelle käes on raha. Nad peaksid ka teadma paremini kui Theodor Niizhotay Fontaine, et moes oleva rumaluse vastu ei aita ükski tarkus.“ Tundub olevat universaalseadus iga elujuhtumi kohta.

 Eriti jaburaks kisub olukord enne valitsemishankeid. Peaaegu kõik pidukonnad lähevad poliitturul kergema vastupanu teed ja pakuvad tasuta asju (või mõttetult kalleid ulmeprojekte), asju, asju .... Aga eesmärgi püstitust mida tahetakse saavutada, pole. Ka plaani kuidas sellest pikeest välja tulla ei ole. Riigirefomi plaan küll on, aga ... Aga see on poliitinimestele raske, see vajab pingutamist, see on keeruline, see vajab (iseseisvat) otsustamisvõimet, see vajab ... liidrit. Nojah, kuna see on raske ja valimishankel tuleb valitsemispuu latva lendamiseks näha kurja vaeva, siis pole tegelikkuses vajalike asjade kordategemiseks aeg kunagi õige. Nii, et praegusel juhul jätkub meie poliitmaastikul pendli liikumine ikka veel ninnu-nännu ja ulmelubaduste poole ebaproportsionaalselt kaldu. Ei tahaks mõeldagi sellele, mis siis juhtub, kui see pendel kolinal tagasi liikuma hakkab. Ei hakka? Aga USA-s hakkas.

 Rajupendel või giljotiin?

 Hoopis teistsugune U kõvera läbimise ja (kujutletavate?) alustalade teisaldamine on ette võtnud USA-s. Ootamatu, ehmatav ... Hämmastav, millise hooga USA arengute pendel ninnu-nännu alast karmvihase  kesksüsteemi loomise poole liigub.

Siin ta on, muutunud demokraatia, muutunud poliitturg ja …. kombed ning kombetused. Napp pool aastat „trampimist“ ja kõik juba harjuvad sellega. Harjuvad nii maailma rikkad, kui ka võimsad. Pelgus. Mugavus. Mugavuspelgus?  No Kanada ei pelga, isegi väike Taani ei pelga, kuid paljud on pelgusest teinud oma pelgupaiga  (tegelikkuse eest).  Ilmselt peame meie teiega paljud harjumused ümber hindama ja neid kohendama.  Küsimus on vaid, kuhu poole? Demokraatlik Ameerika on endiselt demokraatlik (kuigi vabariiklik) Ameerika, kuigi paljud meist teiega ei suutnud ette kujutada sellist demokraatiat. Muutunud demokraatiat. Kuid nagu W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 14) täheldasid:  „Konstitutsioon on peaaegu täpselt samade sõnadega, kui teda kunagi kirjutati, aga sõnad, mis enne sidusid ja eristasid, on venitatud elastseks kummipaelaks. Valitsus, mis ei võinud maksustada, ei võinud kulutada ja ei võinud reguleerida, võib nüüd teha kõike, mida tahab. Täidesaatval võimul on piisavalt jõudu, et teha praktiliselt kõike. Kongress läheb kõigega kaasa kui lihtsameelne sabarakk, nõudes vaid seda, et saak jagataks võrdselt. Kõik on nii hästi paigas, et kongressi liige tuleb tabada voodist „elusa poisi või surnud tüdrukuga“, enne kui ta reageerib kaotada oma ametikohta.“ Nii, et meil on tegemist venitatud demokraatiaga?

 Seega, kõik liigub, kuid meie teiega peame meeles pidama, et „Demokraatia ei ole tegelikult jumala valik. See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik kõikide rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas edu saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel, kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju. „ (lk 121)  Ärgem unustagem, et „demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel“, ütleme niimoodi, et see on üks demokraatia edu ja püsimajäämise alusteks. Kui te nüüd vaatate seda, millised on praeguste poliitturgudel liikumisi nii meil, kui mujal, siis kas see lihtne põhimõte on ikka järgitud. Ja kui see pole järgitud, millised on siis demokraatia või selle derivaatide püsimajäämise šansid? Eks ole hea küsimus?

 Poliitturg – Üliturg.

 Olete juba väsinud, sellest „poliitvärgist“? Mina ka, kuid … Miks meie teiega peame poliitturul toimuvast aru saama? Elementaarne, Watson. Poliitturg on jutuvestjate üliturg, millest sõltuvad kõik teised turud. Kui USA otsustab naabritele/liitlastele keset siledat maad kehtestada poliitiliselt 50% tollimaksu, siis sellel ei ole turumajandusega mingit puutumust, USA lihtsalt tahab rohkem raha ja võtab seda teistelt sest ta saab ning teised poliitturud ning päristurud reageerivad sellele. Täpselt sama on meie autoturu, puiduturu, põlevkivituru või ühistranspordituruga, Dr Riik määrab maksud, kvoodid, kasutamistingimused ja subsiidiumid – kõik poliitturu välja mõeldud instumendid ja turud toimivad vastavalt poliitturu ettekirjutustele. Päristurg ei toimiks iial nii ebatõhusalt, kui poliitturg selle loomingulisust ei pärsiks.

Kuid poliitturg ise toimib teistel alustel, seda turgu motiveerib ainult sellised tegevused, mis annavad neile lennuvõime valitsemispuu tippu lennata. Konkurents noh! Poliitturu konkurents. Seega ...

Poliitturust aru saamine on nagu silmade lahti tegemine, et näha. Me võime ju arutada energeetika üle, kuid kuni poliitturg pole otsustanud (mis peaks toimuma meie teiega antud mandaadi raames) millise mudeli järgi energeetikat arendatakse ehk õigem oleks küsida, milline variant annab poliitturul parima lennuvõime     (kas see on tühja tuule taga ajamine tuulepeade poolt või rabarikkus või midagi tummisemat), seni … Seni toimub energeetikaturul Browni liikumine ja see ei saa olla kunagi efektiivne. Mitte ainult ebaefektiivne, vaid lausa kahjulik ja raiskav, sest kui me nendes valikutes eksime hetkekihu ajel, siis pole mingit arengut oodata. Saame ränga arengupeetuse.

Nii, et kui me tahame vähegi protsesside tegelikest liikumistest aru saada (ja võib-olla ka kaasa arutada/aidata/teha), siis peame seda olukorda vaatlema nagu eelnevalt märgitud - retrospektiivses droonivaates (mitte lastes ennast vedada tasuta asjade saamise lubaduste sohu).

 Kiirus, vaid kiirus …

 Täna elame oludes, mis muutub seoses tehnika/tehnoloogis muutusega ikka kiiremaks.  Sama toimub ka poliitturul. Refrään: Kõik muutub. Muutub ka demokraati ja mittedemokraatia toimimine ja mittetoimimine. Muutus toimub ka valimistel, mõjutusvõtetes ja rahastamises. Isegi siis kui (ja eriti siis) kui nende vorm ei muutu vaid muutub nende sisu.

Selles vormi jäävuse ja sisu teisenemise protsessis toimubki suur segadus, me hindame vana vormi järgi uut sisu ja ei saa aru, mis toimub, miks toimub? Oleme üllatunud.

Kui visata pilk peale USA demokraatia teisenemisele siis, praegune demokraatia omab hoopis teistsugust sisu kui „mullune demokraatia“. Tegelikult toimub praegu „karmi käe demokraatia“ administratiivne ülesehitus, sest inimesed/valijad olid suuresti väsinud üha laienevast ninnu-nännutamisest. Pendel liigub lihtsalt suure kolinaga tagasi saavutades millalgi (loodetavasti) normaalsuse. Saavutab normaalsuse, kui sellele liikumisele administratiivselt kiile vahele ei lööda. Jällegi – ühelt või teiselt poolt. Valikute ja vastutuse küsimus. Tõsiasi on, et administratiiv-bürokraatlike vahenditega on võimalik muuta väga paljusid toimimise sisulisi põhipostulaate selle vormi näiliselt muutmata. Nagu me teame juba Jossifi ajast – vaheta (valed) inimesed oma (õigete) inimestega võtmepositsioonidel ja valitse segamatult/rahulikult oma tahte järgi. Kui jälgida USA administratiivpendli langemist, siis oludes kus Seadusandjate mõlemad kojad on ühe pidukonna enamusega, Ülemkohus on samuti vabariikliku enamusega, armee ja julgeolekuasutuste juhid on välja vahetatud, pealinnas on rahvuskaart tänavatele toodud ja politseijõud sellele allutatud ning endiste presidentide ja nende administratsiooniliikmete vastu meisterdatakse riigireetmissüüdistusi, siis … Ainult Föderaalreservi juht seisab kindlameelselt (veel) keset tormi „oma tõe ja õigusega“. Kuid kuidagi kahtlaselt käepäraselt astus üks Föderaalreservi  juhatuse liige tagasi (ja teine tagandati), mis annab presidendile võimaluse muuta ka majanduspoliitika laenustrateegiat. Selline personaalia liikumine siis selles maailma demokraatia kantsis.

 Sabatäht: Euroopa Kuninga kroonimine

 Lisaks sellele on demokraatia arengu pöördepunkt toonud kaasa ka muutused demokraatia kantsi ja tema (endiste?) liitlaste vahel. Kui iga suhtlusstrateegia õpetab, et hoia sõbrad lähedal ja vaenlased veel lähemal, siis praegune pendeldamine viitab uuele „strateegiale“, et peleta oma (kindlad) liitlased eemale ja muuda nad enda vaenlasteks. See kummaline soigumine poliitturu valitseja poolt (turgu valitsev seisundi mõiste tuleneb Konkurentsiseadusest), et neile on liiga tehtud, neid on ära kasutatud, nende  tagant on varastatud on niivõrd kummastav, et seda poleks ühelt turuvalitsejalt küll oodanud (isegi kui see oleks sisult õige, siis vormilt on see kummastav).

Kuid see ehmatamistaktika (loodame et see on ihadest tõukuv taktika, mitte pikaajaline strateegia) on kandnud mõnelgi juhul  mugavusvilja: EL ja mõnedki teised on alandlikult nõustunud USA poolt kehtestatud uute tollidega, mis on muidugi piinlikkust valmistav allaandmine.

Majandusteooria ja konkurentsiõiguse mõistes on USA tegevus kvalifitseeritav kõige selgemal moel kui turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mida üldjuhul karistatakse kuni 10% trahviga rikkuja aastakäibest. Nii, et arvutage kokku USA majanduse kogukäive ja 10% sellest … Nojah, konkurentsiõigus konkurentsiõiguseks, sest kui mõnele hamburgeriputkale on vaja trahvi väänata, siis … põhjuse leiab alati, samas kui legaalne kartell OPEC manipuleerib energiaturuga vastavalt oma vajadustele ja nüüd siis on USA asunud kogu maailma maksustama enese kasuka. Milleks meil siis on WTO, milleks meil on rahvusvahelised kaubanduslepped, kui need on lihtsalt paberid.

EL kaubandusdirektoraadi juht S. Weyand on väga selgelt kokku võtnud tegelikkuse: „Euroopa Liidu kaubandusdirektoraadi juht Sabine Weyand tunnistas, et Ameerika Ühendriigid sõitsid suvel toimunud Atlandi-üleste kaubanduskõnelustel oma nõudmistega liidust üle, vahendas väljaanne Brussels Signal.Saksa lehele Süddeutsche Zeitung 26. augustil antud intervjuus kirjeldas Weyand Euroopa Liidu (EL) ja USA vahelisi kõnelusi kui kõike muud kui tõelisi läbirääkimisi – Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi administratsioon lihtsalt dikteeris tingimused.

"Kui te ei kuulnud mind ütlemas sõna "läbirääkimised", siis sellepärast, et neid ei olnudki,"

Kriitikute sõnul alandav kokkulepe võimaldas Ameerika Ühendriikidel kehtestada Euroopa toodetele uued ühepoolsed 15-protsendilised tollimaksud. Euroopa Liit sai selle eest vastu vähe või üldse mitte midagi majanduslikult väärtuslikku.

Weyandi sõnul oli see tingitud sellest, et kiireloomulised julgeolekuküsimused sundisid liitu järele andma. "Nõudmiste ega pakkumiste vahetust ei toimunud," ütles ta. "Euroopa pool oli tohutu surve all, et leida kiire lahendus transatlantiliste suhete stabiliseerimiseks julgeolekugarantiide peale mõeldes." Weyand tunnistas, et tema arvates loobus EL oma majanduslikest huvidest poliitilise ja kaitseliste toetuse nimel.“ (ERR 28.08.25). 

Väga selge ülevaade ja sissevaade. Ürgne põhimõte, et alustuseks ehmata läbirääkimiste partneril pea maha võtta ja siis astud sammu(kese) tagasi, et olgu, pead maha ei võta, aga kõrvad lõikame maha ja ... Tundub, et Euroopa on väga rõõmus sellise lahenduse peale. Ikka see sama W.C sügav põhitõdemus Ilmasõja alguse valikute kohta:  „Meil oli valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja“. See ja tänane mugavusprintsiip on üks allaandjate alandlik marss süserääni tahte järgi (VKS süserään <süser|`ään -ääni `ääni 22e s>(pr suzerain < sus peal + souverain suverään) • aj feodaalajastul vasalli suhtes kõrgeim senjöör; hrl peeti selleks kuningat)

Niisiis ...Euroopa on kuulutanud enese alluvussuhet USA-ga ja USA presidenti kui Euroopa kuningat. Kord juba enese vasallisuhet süserääniga kinnitades tuleb valmis olla süserääni järgnevateks nõudmisteks.

 Lihtsalt tõdemus muutustest

 Ärgem võtkem seda eelnevat mõttejada kui kriitikat, vaid kui tõdemust, et USA kohendab ennast ümber (vaata põhjalikumat käsitlust ka https://peetertammistu.blogspot.com/2025/02/lendstart-schrodingeri-kassiga.html).

Siinkohal ei anna mulle rahu üks R. Müllersoni ( „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 221/223/224) käsitlus, mis algab H Kissingeri tõdemusega: „Olgugi et Trumpi aeg presidendina ei ületanud neid nelja aastat, mille valijad talle lubasid, annab tema pärand tunda veel palju aastaid. Selles mõttes paneb imestama, mida võis Henry Kissinger silmas pidada, kui ta oletas 2018 aasta suvel Financiial Timesile antud intervjuus mõistatuslikult: „Minu arvates võib Trump olla üks neid aeg-ajalt ilmuvaid ajalootegelasi, kes tähistavad ühe ajastu lõppu ja sunnivad enda vanadest positsioonidest loobuma. See ei tähenda tingimata, et ta ise seda teab või et tal on mõttes mõni suurejooneline alternatiiv. Tegu võib olla lihtsalt kokkusattumusega.““

 „Trumpi tegusid ja ütlemisi võimendas see kirglik vaenulikkus, mida näitavad üles tema oponendid kongressis ja peavoolumeedias. Suutmatus jätkata „nii nagu ikka“, mis väljendus muu hulgas 2016 aasta presidendivalimistel, ei ole neile midagi õpetanud.

Kui Trump pööras riigi ja mõnes mõttes ka maailma pea peale, siis tema oponendid olid vihatud vaenlasest vabanemiseks omaenda kodu maha lõhkuma. Liiati ei hoolinud nad oma pöörasuses sellest, et seavad ohtu rahvusvahelise rahu.“

 Ja veel Müllersonilt: „Tal ei olnud nagu Gorbatšovilgi mingit visiooni ega ka aega, et ehitada midagi sedalaadi uut, mis vastaks Ameerika suure potentsiaaliga ühiskonna vajadustele.“

 Nüüd, teisel ametiajal, on tal siis aega teha seda ... „ mis vastaks Ameerika suure potentsiaaliga ühiskonna vajadustele.“?  Mis aga põhiline, ta on õppinud eelnevast. See „sabatäht“ on H.K väljendit kasutades ajalootegelane „kes tähistavad ühe ajastu lõppu ja sunnivad enda vanadest positsioonidest loobuma.“ Just seda asjaolu peame arvesse võtma, kui soovime ennast õigesti positsioneerida muutunud poliitmaastikul.

 Külm sõda 2.0

 Tundub, et selle suure muutumise ja muutmise tuhinas oleme jätnud arvestamata üht protsessi käivitit, mis võib muuta mängu. Mõte tekkis lugedes S Sineki („Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 lk 17/47/170/171/172/173) teooriat piiridega ja piirideta mängust: „Mänguks on vaja vähemalt kaks mängijat. Ja mänge on kahte sorti: piiridega ja piirideta mängud.“ „Piiridega mängude mängijad on teada. Neil on kindlad reeglid. Ja mängul on kokkulepitud eesmärk, mille saavutamisel mäng lõpeb. Näiteks jalgpall on piiridega mäng. (…) Seevastu piirideta mängude mängijad on nii teada kui ka tundmatud. Ei ole kindlaid ega kokkulepitud reegleid. Kuigi mängijate käitumist võivad juhtida teatud tavad või reeglid, saavad mängijad neis laiades raamides tegutseda siiski nii, nagu soovivad. Ja kui nad otsustavad tava rikkuda, võivad nad seda teha. Mänguviisi valib iga mängija ise. Ja nad võivad igal ajal mänguviisi muuta ükskõik missugusel põhjusel.

Piirideta mängul on piiritu ajamõõde. Ja kuna lõpujoont ehk mängu tegelikku lõppu ei ole, ei saa rääkida ka piirideta mängu võitmisest. Piirideta mängu eesmärk on mängu jätkata, seda igavesti pikendada.“ Eks ole huvitav. Kas EV on piiridega või piirideta mäng? Veelgi tähtsam on küsimus, kas pidukonnad mängivad piiridega või piirideta mängu?

 Oma teooria piires on S.S käsitlenud ka välispoliitikat: „Varsti pärast Berliini müüri langemist tegid Ameerika Ühendriigid tõenäoliselt ühe suurema 20 sajandi välispoliitilise prohmaka. Ameerika teatas, et oli võitnud külma sõja. Tegelikult ei olnud. Praegu teame juba kõik mantrat: piirideta mängus pole sellist asja nagu võit. See kehtib nii äris kui maailmapoliitikas. Ameerika ei võitnud sõda. Nõukogude Liit, mille vaba tahe ja vahendid olid otsa lõppenud, langes mängust välja. Külmal sõjal olid kõik piirideta mängu tunnused.“

 „Mängu jäänud teavad, et varsti kerkivad pinnaleteised ettevõtted, kes sisenevad turule. Kui meie kõige tähtsam väärikas rivaal, kes on meid teistest kõige rohkem tagant utsitanud, mängust välja langeb, siis ei tähenda see, et  vaupingil on ootel hulk teisi, kes tahaksid kohe mängu söösta. Enne võib kuluda aastaid, kui uus või teistsugune rivaal endise asemele tuleb. Piirideta mängu kogenud mängija teab seda ning pingutab, et jääda peamise rivaali lahkudes alandlikuks. Ta ei luba kõrkusel ja piiratud mõtteviisil kanda kinnitada ning mängib edasi teadmisega, et on vaid aja küsimus, kui uued mängijad välja ilmuvad. Piirideta mängus on kannatlikkus voorus. Kuid Ameerika ei käitunud nii.

Nõukogude Liidu mängust lahkumisel tabas Ameerikat justkui eesmärgipimedus ning ta uskus end olevat ületamatu. Ja ka käitus seda mööda. Käitus võitjana. Isegi kui kavatsus oli hea, hakkas ta maailmale oma tahet kontrollimatult peale suruma ning tegi seda umbes üksteist aastat.“

Kui te selle mõttejada panete tänaste arengute konteksti, siis võib ilmneda, et mitte "„Varsti pärast Berliini müüri langemist tegid Ameerika Ühendriigid tõenäoliselt ühe suurema 20 sajandi välispoliitilise prohmaka." vaid veel suuremat prohmakat valmistatakse ette just nüüd. Kui võtta arvesse turuvalitseja kõrkust ja piiridega mängu mõtteviisi, ühtsuse lõhkumist ja allasurutud/vimmas liitlaseid, siis ... läheb turuvalitseja ise vastu väga ebakindlatele aegadele. Võib arvata, et kõrkus karistatakse ära varem või hiljem.

 „Külm sõda 2.0. Külma sõja ajal oli õhus kolm pinget: tuumasõjaline, ideoloogiline ning majanduslik.

 „Väärika rivaali olemasolul on tohutud eelised. See pakub ühe kindla fookuspunkti strateegiate väljatöötamiseks, vahendite eraldamiseks ja sisemisele rühmitustele erilise tähelepanu juhtimiseks. ( …) Uute väärikate rivaalide mittetuvastamisel käis paljude Ameerika institutsioonide sisemine võitlus kontrollimatult edasi. Isegi vabariiklased ja demokraadid suutsid varem kokku leppida, et Nõukogude Liit kujutab endast Ameerika Ühendriikidele suuremat ohtu kui nad ise ja et alati on neil võimalik ühise konkreetse eesmärgi nimel end kokku võtta. Enam see nii ei ole. Välise väärika rivaali puudumisel näevad need kaks osalist teineteist kui olemuslikku riiklikku ohtu. (…) Nii, et Ameerika suunas oma energia enda vastu, ei näinud ta, et külm sõda kestis edasi ja päis edukalt. Kuid erinevalt külmast sõjast 1.0 ei olnud järgmises 2.0 faasis enam mitte ühte väärikat rivaali, vaid neid oli mitu. Nõukogude Liidu ähvardav majanduslik rivaliteet oli asendunud Hiina omaga (mis ületab Ameerika majandusest paremaks kasvamise kursil Ameerika majandust). Ideoloogiline vastasseis, mis tekkis Nõukogude liiduga, on asendunud äärmuslastega, kes tegutsevad religiooni kattevarjus. Lisaks katsetab ja kontrollib Venemaa endiselt Ameerika otsusekindlust alati kõigis kolmes pingeallikas.“ Vaat selline lugu, droonivaade parandab paljudest arengutest mõistetavama ülevaate saamist

 Tõdemus: demokraatia naiivse kontseptsiooni lahkumine

 Ja-ah demokraatia on muutunud. Kui drooni panoraamvaade näitab meie teiega millised muudatused on ja kuidas need toimunud on, siis sisse „zuumimine“ näitab miks. Seega klassikaline demokraatia või selle derivaadid on pöördumatult muutunud. Muutunud kõikjal. Muutunud erinevalt. Y Papadopoulos ( „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 12/42/43) on seda probleemi suhteliselt lihtsalt selgitanud järgnevalt:  

-„Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi.“  See on väga põhjapanev arvamuseavaldus

- „Oma raamatus „Why Politics Matter“ näitab Garry Stoker „vastuolu demokraatia naiivse kontseptsiooni ja selle vahel, kuidas valitsemisprotsess tegelikult toimib.“ (…) Siiski on esindusdemokraatia  traditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle otsustatakse ideaali põhjal. Klassikalises esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele.

Nii peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud  volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid  ülalt alla. Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks). Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“

 Niimoodi oli klassikalise demokraatia mudeli järgi, mida tänapäeval nimetatakse juba  naiivseks. See mudel enam ei kehti:

 -„Siiski vähenevad poliitika rahvusvahelistumine ja eelarvepoliitikapiirangud nende instrumentide hulka ja ressursside määra, mis on võimul olevatel erakondadel olemas selleks, et oma valijaskonda teenida, ning majanduslik üleilmastumine tekitab kaotajaid, kes süüdistavad  võimuerakondi oma ebaõnnes.

 -Kõik see juhtub ajal, kui mitmel põhjusel (näiteks haridustaseme tõus, mis muudab kodanikud teadlikumaks ja kriitilisemaks) vähendab taas kodanike enda seotust erakondadega, valijaskonnad muutuvad voolavamaks ning hääletamine läheb instrumentaalsemaks, juhul kui seda ei asenda lihtsalt hääletamata jätmine. Kuna erakonnad ei suuda enam hüvesid pakkuda, pole hääletajail motivatsiooni, et poliitilise eliidi sulgumist oma kitsasse maailma välja vabandada.“

 -„Sidemete nõrgenemine erakondade ja ühiskonna vahel ei tähenda, nagu oleksid erakonnad vähem tõhusad valimismasinad. Pigem on toimunud nihe ülesannetes: varem teatud ühiskonnarühmale keskendunud, on erakonnaorganisatsioonid nüüd suunatud peamiselt tegutseda voolavatel valimisturgudel.“

 - „Erakondade kasvav ideoloogiline paindlikkus muudab nende omavahelise konkurentsi nõtkemaks. Säärases keskkonnas toimivad erakonnad üha vähem kui ühiskondliku lõimumise kanalid, selle asemel keskendutakse kampaaniatele, mis lubavad neil köita, tihti ajutiselt, erakonnaga vähem seotud valijaid. See on ennast tugevdav protsess: erakonnad muutuvad valimismasinateks, sest nad on kaotanud oma sotsiaalse funktsiooni, kuid peamiselt valimisrollile keskendumine takistab neid loomast stabiilsemaid sidemeid ühiskonnaga.“  

Siinkohal pöörakem tähelepanu sellistele sõnadele nagu „kasvav ideoloogiline paindlikkus“, „erakonnad muutuvad valimismasinateks“, „valimisrollile keskendumine takistab neil loomast stabiilseimaid sidemeid ühiskonnaga“, mis muudab pidukonnad lihtsalt eneste tagasivalimiste masinateks valitsemishankel. Milline on nende sotsiaalne roll? Milline roll neil ühiskonna suhtes on?  

 Pidukondade uus karjamaa, pidukonnad kui avalik hüve.

 Niisiis tundub nii, et pidukondade algfunktsioonidest pole säilunud suurt midagi, kuid organisatsioonid toimivad valimismasinad valimisfunktsioonis. Ja kuna side „Sidemete nõrgenemine erakondade ja ühiskonna vahel“ On oma hind, siis tuleb pidukondadel leida enese alalhoidmiseks uus karjamaa „Selleks, et säilitada oma toetajaskond ideoloogial ja struktuursusel põhineva poliitika allakäigu kontekstis, on suured erakonnad üritanud – lisaks keskendumisele oma valimisfunktsioonile – võtta kontrolli alla valitsusaparaadi.

Nad on järk-järgult imbunud sügavamale riiki, muutudes ise ulatuslikult kartellierakondadeks, nagu on näidanud oma provokatiivses artiklis Katz ja Mair (1995).

Valijatest kaugenenud erakonnad peavad nüüd üle võtma riigi, et saada olulisi ressursse, mida ühiskond enam ei anna. Pole liialdus rääkida poliitilise eliidi tõmbumisest „valitsemisinstitutsioonide suletud maailma“((Mair 2005:29) ning see viitab kahele selgele asjaolule.

-„Ühest küljest muutuvad erakonnad riigiaparaadi osaks (Katz, Mair 1995); nad muutuvad pooleldi riiklikeks agentuurideks (…), mis on võimelised absorbeerima ja seejärel jaotama riigi ressursse valijaskonnale, näiteks ametikohad riigi valitsusaparaadis või riigi omanduses olevates ettevõtetes, avalikud hankelepingud sõpradele, kinnisvara ja nii edasi.“ (Nii, ja selle kohapeal mõelge, millist osa uues demokraatias, kui see on demokraatia, mängib näiteks ERJK? See mittevalitute kogum, milline otsib endale „tööd“, et mõelda välja üha uusi „keelatud reklaame“? Naljanurk: Ükspäev esines innukas pidukonnajuht telemagaisis oma kassiga ja seadusandja koeraga … eee … kas tegemist on keelatud valimisreklaamiga või lihtsalt inimliku olupildiga? Hullem veel „GlaasGLaasi“ reklaam, mis teate küll, kumab läbi ajusügavuse tehnik Harri häälega, kes saab jagu igast praost on asendunud Anastasjaga ja veel hullem, lisaks on võimalik saada uued Kojamehed. Tasuta. Kas ERJK peaks siinkohal valvsust ilmutama? Nali. Kuid nali ei ole see, et tänapäeval liiguvad nii rahad, kui agitatsioon hoopis teisi kanaleid pidi.)

Tõsiasi on, et:

-„Poliitikute sissetulek sõltub aina enam nende tagasivalimisest, nii et panused poliitilisse ellujäämisse muutuvad kõrgmaks ja erakondadel on ühishuvid, et oma heaolu tagada (Katz, Mair 2009). Seetõttu on neid vaja tunnustada kui riigi jaoks asendamatuid elemente ja nad tahavad, et neid käsitletakse kui avalikku hüvet (van Biesen 2004). Huvitav on see, et kõik see toimub ajal, kui suur osa elanikkonnast neid sellisena ei näe.“

- „Erakonnad vajavad subsiidiume mitte üksnes sellepärast, et valimiskampaaniad muutuvad otsustavaks, kui valijad on vähemerakondade külge kinnistunud, vaid ka sellepärast, et kampaaniad toovad kaasa kõrgemad hinnad tänu asjaolule, et need nõuavad üha professionaalsemaid poliitilise turunduse teadmisi. Nagu ütleb Koole (…): „Erakonnatöö ja erakonna kampaania on professionaliseerunud ja peaaegu eranditult kapitalirohke,; paljude töötajatega organisatsioonid ja kampaaniad on muutunud tähtsusetuteks.““ (lk 44/45) Siinkohal tabas teil ilmselt Vau efekt – silmad avanevad või … magate edasi

 Eks ole, tundub tuttavlik? Või pole te osanud ülituru toimimisele sellise pilguga vaadata. Nüüd oskate. Õnnitlused olete Teadmistepäeva algkursuse läbinud.

                                                      Pildil: rahvakunst

Järgneb …

 

Targutusi:

 

        Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016

 Lk 76 „Kolmkümmend aastat tagasi kirjutas sotsioloog Fred Goldner sellest, mida kujutab endast paranoiale vastupidise kogemine – pronoia. Silmapaistva psühholoogi Brian Little´i sõnul on pronoia „luululine usk, et teised inimesed pingutavad teie heaolu nimel või räägivad selja taga teie kohta head.“

Lk 93  „Tasub meeles pidada, et kogu maailm koosneb teistest, välja arvatud üks tühine erand.“ J. A. Holmes endine UDA esindaja ja senaator.