Käisin
eelmisel nädalal (P)äripäeva aastakonverentsil. Oli huvitav … nagu alati. Informatiivne
informaalne kindlasti. Peamine Minister astus ülesse ja sõnum oli … rahustav. Kindlameelselt
rahustav. See on tänases „segasummasuvilas“ juba märgatav edu(lugu). Ka EP pealik
andis väikest majanduse paranemislootust. Lootust peab ikka olema, ilma
lootuseta on olukord … lootusetu. Üldiselt oli konverentsil üllatavalt
hillitsetud meeleolu … keskeltläbi. Siiski oli ka erinevust, kui naisinvestorid
olid meeled pööratud pigem sisekaemuslikule ettevaatlikkusele järgmisel aastal,
siis mehisemad mehed arvasid, et jätkem virisemine ja tehkem ise rohkem. Igaüks
ise ja rohkem. Mõistlikud nõuanded mõlemad. Siiski oli kuidagi kahju, et mingit
metaideed käibele ei tulnud. Oleme väsitavalt vanades kuvandites kindlalt kinni
püüdes selle servasid üle joonistada, kuid üldiselt oleme nagu vesiliivas. Kvalitatiivset
liikumist ei ole. Virisemine muidugi ei aita, kuid võltsentusiasm vanas vaos
vastu aluskivimit sahatera nühkida pole ka mingi edumeelsuse näitaja.
Kõik
need mõttepojukesed on ju vahvad, kuid lineaarsed ja lamemaalised, need ei ole kolmemõõtmeliselt
ruumilised ega neljamõõtmeliselt ajalised, ega viiemõõtmeliselt rahalise
ressursiga kaetud ega kuuemõõtmeliselt logistikaliste ahelatega seotud, ega
võimestatud tahte ja isikliku huviga. Õigemini
isikliku huvi komponent on tugevasti esindatud, kuid see on esindatud
tasapinnalise lineaarsüsteemi teenistusse, mitte võrgulise süsteemiamasina
teenistusse. Just seepärast, et poliitturg jahib tasapinnal isiklikke huve on
silmist kadunud võrgustatud süsteemimasina tegelikkus. Vektorid demograafiline
vananemine ja maailma üldine muutumine
loovad täiesti uue võrgustruktuuri või … majandusmudeli
Hillitsetuse
faas
Teada on, et vesiliivas ei tohi rapsida,
täpselt nagu õhukesel jäälgi, tuleb ennast laiali ajada ja oodata, et keegi
ulataks toika, nööri või millegi käepärase millest kinni haarata ja koos ennast
välja libistada. Lõugamine ei aita, õiendamine ei aita, rabelemine ei aita, Pytagorase
teoreem ei aita, suhetelisuse teooria (hellitusnimega relatiivsusteooria) ei
aita, isegi partei (pidukond) ei aita. Tuleb teha aeglaseid liigutusi väga
aeglaselt, väga läbimõeldult, väga kannatlikult. Kümme kvartalit
majanduslangust on just märk sellest, et meil on põhi alt ära kadunud ja meid
imetakse tasahaaval väga räbalasse olukorda. Arusaadav, et meid mõjutasid nii „pandemikum“,
sõda Euroopa poolsaarel kui ka energiamuundamise hinna kriis, kuid meie
vajumine oli ebaproportsionaalselt … eee … ebaproportsionaalne.
Osa
sellest vajumisest tuleneb just sellest, et künname vanal põllul, vale lpõhjal,
vale vagu (ja ootame, et välispartneritel läheb olukord paremaks). Kuid selle
parandamine maksutõusudega on kuidagi … Ootamatu? Kummaline? Sandistav? Selle
koha peal tuleb meelde üks variant Robin Hoodi lahkumisest (Sic! väga kohane meeldetuletus
kui meil on poliitturu tasandil legalisseritud/glorifitseeritud robinhoodlus),
nimelt olla kaval munk tal liiga palju aadrit lasknud ja … nii see asi lõppeski.
Aadrilaskmine oli ajastukohaselt täiesti aktsepteeritav ravivõte, ainult et
sellega ei tohtinud liialdada, RH jaoks lõppegi see „ravi“ fataalselt. Tänased
Robinid (sic!) ärge majandusest aadri laskmisega üle pingutage. Midagi on meie
süsteemis valesti. Tekitatud puudujäägi katmine uute maksudega on just selline
aadrilaskmine. Kui palju vana vao nühkimine eelarvesse tegelikult lisa toob on
vägagi küsitav. Süsteemiviga. Majanduslangus ja inflatsiooni raju tõus tähendab
ühtlasi seda, et reaalselt tuleb ka ühiskassasse vähem raha. Igal juhul on see
inflanteerunud raha.
Meeleparandus
(ja usalduse taastamine) algavad olude tunnistamisest
Kurbloolisus
on selles, et ega meie poliitturg pole kogu selle aja vältel tunnistanud, et
langus on pidev ja võib-olla püsiv. Rohkem on sedasorti retoorikat, et kohe
tuleb majandustõus ja seda unistust veeretatakse tänagi. Teine püsinarratiiv on
see, et meie majanduspartneritel läheb varsti paremini ja siis läheb meil ka paremini.
Alati on heameel, kui naabritel läheb hästi, näe … Leedul juba lähebki
paremini. Hm, meie peamistel partneritel (Soome, Rootsi, Saksa) on järgmisel
aastal majandlangus, mida kutsutakse hellitavalt negatiivseks majanduskasvuks.
Nii, et … meie ootame kuni nemad … Nagu laulusõnad ütlevad: „Ootajal aeg on
pikk“. Pikalt peame ootama. Aga meie ise?
Niisiis
… meie ise vaidlesime mullu poliitturul kuidas vähenevat „midagit“ jagada „mittemillekski“,
kuid ei jõudnud sellegagi „eikuhugi“. Siis toimus vahtkonnavahetus, muudeti
natukene meeskondi, valdkondi ja meie … Ootasime jälle, … ootasime … Mõned
arutasid, … arutasid omaette … ja nüüd. Nagu ennustatud, tegid ära, täpselt nii
nagu tahtsid. Või „nagu pidi“, kasutades RAMI seisukohavõttu Päripäeva
konverentsil. Ja tal oli/on õigus. Sisuliselt. Vesiliivaliselt. Oli vaja vajumisest
välja tulla, isegi kui saapad ja sokid jäid mülkasse, kuid … Kuid kaste selle äraseletamiseks
oli vale. Uute maksudega eelarve liikumises midagi parandati, midagi taastati,
aga … Aga usaldusega? Kas usaldus taastati? Täiesti vale disain. Ehhee – aus,
aga vale ühes tegevuses. Nii on, sest usalduse taastamiseks on vaja, et keegi (see
keegi kes tegi juhtimisvigu, mida meie teiega täna-homme-ülehomme kinni peame maksma)
esineks vähemalt vabandusega. Pole ju palju tahetud? See on just see koht, mis
tuleb ära teha tervenemiseks (kui õppematerjal sellest kuidas teha ei tohi teha),
et selliseid asju ei korduks. Puudulik rahatunnetus on hädaks kõigile, eriti
kui selle puudega pääsetakse kõige rammusama rahakoti kallale.
Mida
sa elult soovid …
Vesiliivast väljavingerdamisel, isegi kui kaotame sokid
ja saapad, on positiivne mõju, kuid ühtlasi on see ohuks, et samuti jätkates
jääme ka pükstest ilma. See on juba piinlik kui eesolev valitsemishanke maksu
superfestivali tulemusel saame hoopis „paljapeeballi“. Kuid see oht on reaalne,
sest väljaronimine väljaronimiseks, kuid kõik märgid (ja kõned) näitavad, et
ehitame üles valet süsteemi, mitte tulusüsteemi, vaid kulusüsteemi. Lisaks
sellele, et oleme kasvatanud üles noori Lenineid, kes ikka uuesti ja uuesti
ronivad soomusautole ja püüavad ette lugeda aprilliteese, ehitame üles ka
homsesse mittesobivat ümberjagamismehhanismi. Lõputu vaesumise allikat. Kõik
justkui tahaksid üles ehitada „õnneliku lotovõitja“ mudelit, kuid selle „õnne“
valem on hoopis mujal – üldist õnne selliste retseptidega ei saavuta, maja (poliitturg)
võidab alati. Pigem tuleks mõelda niimoodi: „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult
soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan
toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline
ja ettearvarav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“
„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks
huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on:
„Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see
näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“
„Sest õnn vajab
pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased
ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära
teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“ (M Manson „Kuradile! Suva
olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 44/45). Ärge alahinnake seda Eesti
tüviteksti „Tee tööd, siis tuleb ka …“ Ah-jaa ja ärge alahinnake oma valikuid
ja nende haldamist.
Aja
Faktor
„Raskustes
ettevõtete omanikud kulutavad aega, et säästa raha, aga edukad omanikud
kulutavad raha, et säästa aega. Miks on oluline neil kahel asjal vahet teha?
Sellepärast, et raha saab alati juurde teenida, aga aega juurde võita ei saa.
Seega on oluline, et aega kulutataks just neile asjadele, millel on suur mõju.“
„Teisisõnu Pareto printsiip sõnastab, et 80 protsenti tagajärgedest sünnib 20
protsendil põhjustest.“ (Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020
Lk 17/16). Küsimus suurele
ringile: kas Dr Riik on teinud õigesti kulutades
aega, et säästa raha ja kui siis need ajaviitega otsused mis tehti mõjutavad
Pareto printsiibist lähtudes majandust positiivselt või mitte nii positiivselt?
Õnnesepad
Meil,
nii nagu kogu maailmas, on kaks õnne saavutamise (ja raha kogumise) põhiseisukohta:
esiteks, et igaüks on oma õnne sepp ja teiseks, et õnnelike seppade õnnelikud tulemused
on vaja ümber jagada nendele kes pole õnnelikud ega isegi mitte sepad. Ehk
maailm jaguneb hüvakäeliseks ja kurakäeliseks filosoofiaks. Seega kas ehitada üles rohkendamise või kahandamise
mehhanism.
Neil
mõlemal suunal on oma toote poliitturul müümiseks ka oma maksutehniline vaade.
Niisiis,
hüvakäeliste arvates on õiglane, et kõik maksavad oma tulude pealt ühesugust
maksu ja kurakäeliste arvates tuleb nendel kes on õnnelikud sepad, osa ausalt
teenitust andma õnnetutele seppadele ehk nad peavad maksma rohkem makse, eee … parem
kui topelt. See topelt on matemaatiliselt muidugi topelt-topelt, sest absoluutselt
maksab omaõnnesepp oma suure (töö)õnne eest niigi rohkem, kui mitteõnnelik,
kuid kui ka protsent duubeldada, siis ongi topelt-topelt (ja tunduvalt enam). Ehk
kui tulumaksumäär oli veel 20%, siis oleks keskmise palga saaja ühiskassasse
maksnud (keskmisest brutopalgast ümardatult 2000 EUR/kuus) 400 EUR ja need kes
said brutopalka 10 000 EUR, siis nemad maksid ühiskassasse 2000 EUR ehk
sama palju kui on keskmine palk. Kui kadedus/laiskus/valevalikud välja arvata,
siis saab sellest järeldada vaid ühte – mida rohkem on kõrgema väärtuse loojaid
ehk kõrgepalgalisi inimesi seda parem ka neile kes ei ole nii õnnelikud sepad.
Ehk tehke õnnelikusepa tööd ja saage palka , millest saate maksta tulumaksu,
mis võrdub praeguse keskmise palgaga. Kui
poliitturg oma valitsemishanke võitmiseks otsustab kehtestada astmelise
tulumaksu, siis ta põlistab madalama otsa seppade madalapalgalisuse, sest … Sest
mitte kõigil ei meeldi vaeva näha, kui ilma saab. Meie teiega … me kõik oleme
nii „õnnelikud“, et saime lõpuks maksutõusud, sest oleks võinud minna veel
hullemini. Kui vahepeal lubati maa ja rahva õnneks kõigil pea maha võtta, siis peale
laialdast virinat-nurinat tuli Dr Riik patsientidele vastu, et „Hea küll, pead
maha ei võta, kuid kõrvad lõikame ikkagi ära!“. Sellest ka suur õnnetunne
laiades rahvamassides. Mõned juba on jõudnud seletada, et kõrvad ongi meie
kliimas ülehinnatud – loperda tuules ja talvel võtab külm ära – pealegi on need
muutunud tänase elukorralduse juures justkui rudimendiks (nagu nimetus
jalgratas … tegelikult elektrirataste maailmas) kui mitte keegi kedagi ei kuule
(kuulamisest rääkimata) ja meeldiva kuulamiseks on kõigil individuaalsed … „kõrvatropid“.
Eelhoiatus
Pealegi,
kui olete pannud tähele, siis meil ei jätku praeguse majandusmudeli juures juba
praegu piisavalt ressursse. Iga päev tuleb uudiseid, et meil on defitsiit nii
tervishoiukorralduses, hariduses, pensionikassas, kaitse- ja julgeolekukuludest
rääkimata ning … meil on demograafiline
defitsiit. Demograafia muudab kõike. Muudab kardinaalselt. Muudab igaveseks. Seda
enam, et … tagasipöördumise punkt on ületatud.
Hoiatavalt (mida peame arvesse võtma oma mudeli
ülesehitamisel) mõjub P Zeihan´i ( „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 61/343/199)
käsitlus demograafiast: „Keskne tegur igas industrialiseerimisega kaasnevas
kasvuloos on see, et suur osa majanduskasvust tuleb rahvastiku suurenemisest.“
„Lõpuks enam pikaealisust pikendada ei saa, mis jätab küll riigile suurema
rahvaarvu, kuid vähem lapsi. Eilne olukord, kui oli vähe lapsi, viib tänaseni,
kus on vähe noori, mis viib homsesse, kus on vähe inimesi, kes oleksid valmis
töötama. Ja nüüd lõpuks ometi on kätte jõudnud see homne.“
„Ja kui riigil on juba kord rohkem vanemaid inimesi kui
lapsi, on järgmine samm täiesti vältimatu: rahvastikukrahh. Ja kuna iga riik,
mis seda protsessi alustab, on juba jäänud noortest täiskasvanutest kuivale, ei
saa need riigid kunagi ka sellest enam üle.“
„… on demograafiline üleminek viinud ka rohketelt lastelt
rohkete pensionärideni. Mida kiirem üleminek ja kasv esialgu on, seda kiiremini
väheneb rahvastik hiljem.“
„Siin on
demograafiline vaatepunkt: Aastal 2019 langes Hiinas registreeritud
sündimuskordaja kõigi aegade madalamale tasemele. Kahjuks võis seda oodata.
Ühelapsepoliitika oli Hiina sündimust alandanud sedavõrd, et Hiinas jääb nüüd
puudu kahekümnendates aastates inimestest, ja just nemad on need, kes saavad
lapsi. Vähem noori täiskasvanuid tähendab seda, et uuel põlvkonnal ei saa olla
palju lapsi. Toppige nad kõik linnakorteritesse ja isegi need, kes saaksid
lapsi, ei taha neid.“
„Inimesed ei
lõpeta sellepärast veel vananemist, et ajad on head.Ameeriks Ühendriikide
aeglaselt vananev demograafia ja mõõduka kiirusega vananev demograafia Jaapanis
ja Euroopas ning kiiresti arenenud arengumaade vananev demograafia ühtlustub
massilise pensionilejäämisega 2020 ja 2030 aastatel. Ja kui nad pensionile
jäävad, kui nad kõik ühekorraga pensionile jäävad, siis nad lõpetavad kapitali
etteandmise, mis on hoidnud maailma käigus.“
Kui muutub demograafia, ressursid, turud, siis muutub ka
majandussüsteem (Lk 82) „Esiteks, kõik muutub. Ükskõik milline majandussüsteem -süsteemid,
mida maailmas arendatakse, saavad olema midagi sellist, mida me tõenäoliselt ei
tunne praegu kui elujõulisi süsteeme. Tõenäoliselt vajame palju suuremaid
kapitalimahutusi (pensionärid neelavad kapitali nagu käsnad), kui meil on
kapitali palju vähem (vähem töötajaid tähendab vähem maksumaksjaid). See viib
sellele, et majanduskasv ja tehnoloogilised edusammud (mõlevad nõuavad
sisendiks kapitali) jäävad seisma. (…) Kõik see, mille kapitalism ja fašism ja
teised olid mõelnud tasakaalustamiseks või juhtimiseks – varustamine, nõudlus,
tootmine, kapital, tööjõud, võlg, defitsiit, logistika -, mitte niivõrd ei
paindu, vaid areneb vormideks, mida me pole inimkonnana veel kunagi kogenud. Me
oleme astumas äärmuslike muudatuste perioodi koos oma strateegiliste, poliitiliste,
majanduslike, tehnoloogiliste, demograafiliste ja kultuuriliste normidega, mis
kõik üheaegselt muutuvad. Muidugi lähene me üle teistsugusele
juhtimissüsteemile.“
„Teiseks saab see
protsess olema traumaatiline. Praegune rohkema kontseptsioon on olnud meie
teenäitavaks valguseks juba sajandeid. (…) Demograafia ümberpöördumise ja globaliseerumise
lõpetamisega ei tee me üksnes lõpparvet oma pikaajalise kogemusega aina rohkem
soovida, ega tee üksnes tutvust hirmuäratava maailmaga, mis annab vähem, vaid
seisame vastakuti majandusliku vabalangemisega, kuna see, mis on renessansi
ajast alates olnud meie majandusliku eksistentsi aluseks, laguneb ühekorraga
koost.
Globaalse korra kokkuvarisemise ja globaalse
demograafilise pöördega seoses vanad reeglid ilmselt ei tööta ja võtab
aastakümneid, et saada aru, mis töötada võiks.“
„Esimese korraga see meil ei õnnestugi. (…) meie praeguse
majandusmudeli neliku väljamõtlemine võttis aega sajandeid.“
Senisest nelikust (Lk 75/77): „Inimkond töötas välja uued
majandusmudelid, millest kõige edukamad ja vastupidavamad osutusid fašistlikuks
kororporatiivseks, käsupõhiseks kommunismiks, sotsialismiks ja kapitalismiks.
Võistlus nende süsteemide vahel – nende „ismide“ vahel on määratlenud
inimajaloo paari viimast sajandit. Kõik need majandusmudelid on oma olemuselt
jaotussüsteemid: kes mida, millal ja kuidas saab.“
„Igal mudelil on
oma plussid ja miinused. Kapitalism parseldab võrdsuse maha, selleks et
maksimeerida nii majanduslikku kui tehnoloogilist kasvu. Sotsialism ohverdab
kasvu kaasatuse ja sotsiaalse tasakaalu altarile. Käsupõhine kommunism kannab
maha dünaamilisuse ja võtab selle asemel sihi stabiilsusele ning on keskendunud
saavutustele. Fašistlik korporatiivsus püüab saavutada riiklikke eesmärke kasvu
või dünaamikat ohverdamata, kuid seda rahva tahte arvelt, olles tohutult
vägivaldne ja aukartustäratava korruptsioonitasemega, nii et on närivalt häiriv
teada, et riigi sponsitud genotsiit on vaid paari suletõmbe kaugusel.
Kapitalism ja sotsialism sobivad üldjoontes kokku demokraatiaga ja kogu
poliitilise müra ja kaosega, mis sellega kaasneb. Käsupõhine kommunism ja
fašistlik korporatiivsus on poliitiliselt palju … vaiksemad.“
Meie
…
Meie ehitame samal ajal .. eilset. Raadiumionu pajatab,
et meil on aastakümneid sihiks olnud Skandinaavia riikide heaoluühiskond, mis
on absoluutses maailma tipus. Väga hea mudel … skandinaavlastele. Seda mudelit,
tootlikkuse kasvu ja kapitali akumuleerinud on nad üle kahesaja aasta. See on hoopis
teine asi, teine mudel ja teine jaotus, ärgem ajagem segi tulu ja kulu ehk „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed
mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide:
„Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on
see loom koer.““ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 59). Kõik rotid,
lambad ja jänesed ei ole koerad, nii nagu iga rahanumber mille taha on kirjutatud
EUR ei tähenda tulu, vaid on suure tõenäosusega kulu.
Kuid raadiumionu ütleb, et nemad (st skandinaavlased) korjavad
märgatavalt rohkem makse kokku … et meie peame ka makse tõstma. Nende tootlikkus on umbes poole kõrgem kui
meil ja keskmised palgad on 2,5-3 korda kõrgemad, sealt võibki rohkem koguda. On
mida ja millest koguda. On läbi pikkade aastate kogutud ja akumuleeritud. Kuid
põhitähtis mida me peame mõistma on see, et me peame jõudma Skandinaavia
mudelini tootlikkuse kasvu, kvaliteedi stabiilsuse ja inseneritarkusega, mitte
maksukasvatusega. Isegi kui Skandinaavias on makse rohkem ja need on kõrgemad,
siis jääb kodanikule kätte tunduvalt rohkem kui meil. Vale mudel tahame saaki korjata (ja jagada)
enne külvamist. G. Hamel, C.K. Prahalad ( „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes
kirjastus 2001 Lk 69) näevad arengut järgnevalt:
„Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil
on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal
peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige
rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie
kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega
sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime
olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub,
et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku.
Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma
minevikust.”
Etnopark või
tehnopark
Tuleme siis
tagasi algusesse: millised valikud meil on? „Bürokraat, võim ja Vanaema“ (Tallinn
2012): „Me peaksime oma mõtlemises lähtuma sellest, et käsitleme ja arendame
Eestit, kui ühte keskmise suurusega tehnoparki. Seega Tehnopark Eesti! Mida me
teeme tehnopargi või loomeinkubaatori rajamisel? Õige, me rajame vajaliku
infrastruktuuri, sh teed, transpordi-, elektri-, side- ja tugi süsteemi ning
abiteenused. Ühesõnaga, me loome ahvatlevad tingimused. Tegelikult on kogu see
mõte naeruväärsuseni lihtne ja meie „suurust” arvestades teostatav. Miks ma
arvan, et me peame edasisele arengule lähenema, kui tehnopargi infrastruktuuri
arendamisele? Muidugi on sellise mastaabi juures tähtis see, et tegemist oleks
mitte ainult infrastruktuuriga vaid elukeskkonna loomisega. Sellise
elukeskkonna loomisega, mis tõmbaks ligi nutikaid töökohti. Ega meie valikud
edaspidiseks kestmajäämiseks väga suured ei ole, kas olla Tehnopark Eesti või
Etnopark Eesti.
Miks on üldse
vaja rääkida nutikatest töökohtadest? Eks ikka seepärast, et me kõik tahame
paremini elada, et meie riigil oleks rikkust võimalik „laiali jagada”, mitte
vaesust. Vaesuse ümberjagamisega on ikka see jama, et rikkamaks ei saa mitte
keegi, kuid selle tegevuse kallis ja inimressursimahukas töö haukab sellest
vähesestki oma osa, mis muudab meid kõiki lihtsalt vaesemaks. Midagi pole teha,
vaid see kaup, mille eest me saame maailmas head hinda küsida, toob meile häid
sissetulekuid, häid palkasid ja häid avalikke teenuseid. Meie ainukene
käegakatsutav võimalus selleks on nutikus ja selle müümine. Tihti võrdleme
ennast põhjanaabritega, tahtes olla nende moodi ja veidi paremadki. Kuid
ilmselt teevad nad mingit teist tööd, midagi nutikat. Või kui nad ei tee isegi
mingit nutikat tööd, siis nad müüvad oma tööd maailmale nutikamalt. Kui nende
keskmine palk on umbes kolm ja pool korda kõrgem kui meil, siis on võimalik
tõesti ka kopskaid maksusummasid kokku roopida. Kui me tahaksime teha niisamuti
nagu nemad, siis lambapügamise seisukohalt poleks enam tegemist pügamise, vaid
nülgimisega. Oletame nüüd, et mingid meie põhjanaabrid maksaksid oma keskmiselt
palgalt keskmiselt kaks ja pool korda rohkem makse kui meie ja kui nende
esmavajaduste rahuldamine (kommunaalteenused, transport ja söök) oleksid kaks
ja pool korda kallimad (tegelikult ei ole) kui meil, siis jääks neil pärast
maksude tasumist „vaba raha” suurusjärgus keskmiselt sama palju kui meil. Ehk
neile jääb ka pärast esmavajaduste rahuldamist kaks ja pool korda rohkem raha
kätte kui meil. Seega mitte ümberjagamine pole meie jaoks probleemiks, vaid
jagatava kasvatamine on probleemiks. Majanduses on selline huvitav fenomen, et
raha sünnitab raha ja vaesus sünnitab vaesust. Ja nüüd hakkavadki jamad peale,
me tõesti korjame võrreldes põhjanaabritega kokku vähe raha, kuid mitte
sellepärast, et meil pole astmelist tulumaksu, vaid et meil on üldiselt
väikesed sissetulekud. Euro tulekul oli see märkimisväärne lisaväärtus, et pilt
maailmaga muutus võrreldavaks. Kui enne oli meil psühholoogiliselt päris
vastuvõetav keskmine palk, siis nüüd on vahe „karjuvalt” suur. See paneb
mõtlema, et meie majanduse edendamise regulatsioonis on midagi paigast ära.
Midagi on kohe väga paigast ära, üle kolme korra paigast ära. Need, kes
nostalgitsevad teemal, et küll seal Skandinaavias elatakse hästi ja
hoolitsetakse Inimesekese eest, siis veel kord asjade loogikat vaadates näeme,
et see „hea elu” ei tule mitte maksude astmetest või muudest nippidest, vaid
tootlikumast tööst. Noh, ma arvan, et töötahtest ja teatud sisseharjunud
korralikkusest ka. Kui meie sissetulekute juures saame tulumaksu keskmiselt
sada kakskümmend eurot palgasaaja kohta, siis sellel hüpoteetilisel põhjamaal
üle tuhande euro palgasaaja kohta ehk üle viie korra rohkem. See omakorda
tähendab, et on võimalik maksta paremat palka õpetajatele, arstidele,
tuletõrjujatele, politseinikele ja analüütikutele. Mis omakorda tähendab, et
nemad saavad osta väärika hinnaga väärikat kaupa väärikatelt ettevõtjatelt. Mul
tekkis see mõte kunagi üheksakümnendate alguses, kui vaatasin üht väga kena
nahkmööbli komplekti ja tõdesin, et minu Skandinaavia kolleeg võib selle osta
silma pilgutamata ühe kuu palga eest, vaatamata sellele, et neil on nii kallid
toiduained ja teenused, mina aga, kes tarbin pann odavaid toiduaineid ja teen
paljusid töid ise, pean sellise ostu tegemiseks terve aasta raha koguma. Nüüd
mõtlete kindlasti, et ega ametnikunirule polegi vaja rohkem maksta. Kuid
lookese iva polegi selles ametniku palgas, vaid pügatava villa koguses.
Niikaua, kuni me teeme maailma tööjaotusahelas selliseid töid sellise
tõhususega, mille eest on võimalik maksta Inimesekesele keskmiselt
kuussada-seitsesada tugrikut kuus ja naabrid teevad selliseid töid tõhususega
kaks tuhat ükssada või kaks tuhat viissada tugrikut kuus, siis olenemata
sellest, kui kunstipäraselt ja astmeliselt meie oma kuuesajast tugrikupuud
raputame/pügame või lausa juure pealt maha saeme, ei saa meie maksta „õiglast”
palka ei arstidele, õpetajatele, tuletõrjujatele ega ohvitseridele. Lihtsalt
„riie ei anna välja”. Ja nad lähevad …, need meie enda vähese, higi ja
veremaitselise raha eest kallilt koolitatud ja välja õpetatud Inimesekesed. Ja
meie vaatame ringi ning mõtleme, kust saada (sisse tuua nagu Hispaania kurki
või Poola kartulit) odavamat tööjõudu. Kuid nii nagu liiga palju sisse toodud
toitu ei pruugi olla hea meie kõhule, ei pruugi liiga palju sisse toodud
(odavat) tööjõudu olla hea meie majanduse arengule. Kui nüüd mõni entusiast
arvab, et olukorra parandamise kindlaks retseptiks on palgatõusu nõudmine, siis
rohkem nõuda võib alati. Isegi peab nõudma, kuid majandusloogika lähtub ikkagi
mitte „töö tegemisest”, vaid töö tulemuste müügi edukusest. Kui lõpptoodangut
kallimalt müüa ei õnnestu, pole ka palka võimalik tõsta. Palgatõusu ennaktempo
võrreldes tootlikkuse tõusuga viib vaid konkurentsivõimetuse ja pankrotini, s.t
töökohtade vähenemiseni. See omakorda tähendab, et tuleb hakata (kallilt) ümber
jagama ühist vähest ressurssi (kõikvõimalikud abirahad, koolituskulud, ümberõpped,
ärajäänud maksutulud). Ehk hakkame ümber jagama vaesust. Kui ma eelnevalt
väitsin, et rikkus hakkab ise tootma rikkust (kui tehakse õigeid töid õiges
järjekorras ja tõhusalt), siis pidasin silmas just seda, et tehes töid, mille
eest saab head hinda ja maksta „väärikaid palkasid” nagu põhjanaabritel, hakkab
palga ja hinna suhe „justkui iseenesest” tootma tulu eelarvele ehk kui
Inimesekene jõuab osta kaupu, mis on kaks ja pool korda kallimad kui meil
praegu, siis käibemaks poleks sama toote eest enam kakskümmend tugrikut, vaid
viiskümmend tugrikut. Samasugune „imeline” ühisraha teke on täiesti võimalik ka
teiste maksude puhul. See on selline põhjamaine rikkuse ümberjagamise mudel.
Muidugi arveametnikuna tean ma, et „justkui iseenesest” ja „imeliselt” ei juhtu
mitte midagi. See on rohkem selline peen sarkasm. Siinkohal ei saa ma öelda, et
„vaat niimoodi” ja „niisama lihtne see asi ongi”. See asi ei ole üldse lihtne,
kuidas vaesuse tootmise ringist üle minna rikkuse tootmise ringi. See ei ole
lihtne, kuid see lihtsalt on niimoodi, et jagada saab vaid seda kakukest, mida
on küpsetatud. Muide, kas teate, et vanasti määrati kurjategijad raskete
kuritegude eest sunnitööle, mitte nii nagu praegu inimõiguste ajal vaid
„lebotama”, et nad igavusse ära kooleksid. Sõna „sunnitöö” tähendabki seda, et
vangid sunniti tööle, sealjuures raskele, eluohtlikule ja tervistkahjustavale
tööle. „Tootvale tööle”, mis justkui mingilgi määral oleks heastanud nende
sooritatud roimad. Mõnikord juhtus niimoodi, et karistus oli määratud, kuid
tööd ei olnud, ega seetõttu tööle sundimine saanud ju ära jääda. Kuuldavasti
lahendasid prantslased küsimuse väikestel ookeanisaartel niimoodi, et vangid
pandi ringi istuma, seljad ringi sisepoolele, igaühele anti labidas kätte ja
päikese tõusust loojanguni tõstis üks vang ringi mõõda liivakuhja oma naabri
ette, et see saaks tõsta seda liiva oma naabri ette. Ja niimoodi lõputut ja
lõppematut ringi mööda. Vaeva nähti tublisti, tööd tehti kogu päev, õhtul
vanguti surmväsinult oma asemetele, et alustada järgmisel hommikul sealtsamast,
kus õhtul pooleli jäädi. Kas selle tööga loodi mingit väärtust? Toodeti
innukalt ja järjepidevalt „ei midagi”. Minu arusaamise järgi oli tegemist
lihtsalt ümberjagamissüsteemiga, lausa perfektse ümberjagamise süsteemiga. Seega
kogu see aur, mis läheb praegu vile peale nimetusega jagamine, peaks minema
tegude peale, mis aitavad rohkendada seda, mida jagada ehk nutikate töökohtade
loomisele. Lambaga on ikka ja alati niimoodi olnud, et pügada (või lüpsta) seda
lammast saate palju aastaid, kuid nülgida vaid üks kord. Muide isegi see kaunis
hüpoteetiline põhjamaa, kus Inimesekesi on võimalik pügada kaks ja pool korda
rohkem kui meil ja Inimesekestel jääb pärast seda veel kaks ja pool korda
rohkem raha kätte, kui meil, on eelarve defitsiit aeg-ajalt umbes sama suur
nagu meie riigieelarve kokku, koos naha ja karvadega. Seega ülejõu elamise ning
jagamise tahe ja rõõm ei kuhtu iialgi, isegi piisavalt priske elujärje korral.
Inimloomus juba on kord selline, et anna talle palju tahad, ikka on vähe.“
Meeldetuletus
Meil armastatakse rääkida demokraatiast, Põhiseaduslikest
õigustest ka, kuid …Lihtsalt meeldetuletuseks, et suures demokraatiajutus
demokraatliku riigi korralduse alused meelest ei läheks: „Klassikalises
esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud
on delegeerinud võimu erakonna esindajatele. Nii peetakse valitsejaid
esindajateks, sest neile on antud
volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid ülalt alla. Ühildumispõhimõtte järgi peavad
need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud
otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise
legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega
legitiimsuseks).“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 12). See
tähendab, et poliitturg peab (kindlas kõneviisis) meie teiega esitama
järgmisteks valitsemishankeks (Riigikogu valimised) uue reaalsusest lähtuva
majanduskasvu mudeli, et sellele saada volitused ja et see tegevus oleks läbi
selle volitamise legitiimne. Viimased valitsemishanked on läinud hämamise nahka,
mis tähendab, et ei arutletudki ega nõutatud volitusi nendele tegevustele, mida
tegelikkuses tegema asuti. Kõige jahmatavam on ilmselt see, et kõike seda mida
praegu tehakse, valitsemishankel ju ei arutatudki. Kui ei arutatud, siis kuskohalt
tulevad volitused? Groteskne on see, et ainukene millele volitused saadi oli „maksuküüru“
kaotamine, kuid just see millele oli selge volitus, siis see on tegemata. Edasi
lükatud. Ups! See poliitika, et teeme nagu momendil välja tuleb, ja
poliitturule kasulikum on, ongi tekitanud vesiliiva. Vana rätsep teadis
täpselt, et kui talt küsiti, mis sellest riidest välja ka annab?“, siis teadis
ta vastata, et „kui annab välja, siis teeme ülikonna ja kui tuleb välja, siis
teeme taskurätiku“. Vana rätsep ei öelnud, et teeme ülikonna (kolmeosalise),
taskurätiku, mütsi ja mantli, nagu poliitinimestel meeldib väita , vaid kõik olenes kui palju riiet oli. Seda
plaani tahamegi näha järgmiseks hankeks, kui palju riie välja annab ja mida
sellest teha annab. Kuid sellega on kiire. Millega? Toimiva mudeli loomisega
nimelt.
„Samal ajal kui avastame oma teekonnal uute majandusmudelite
piirjooni, vihjab ajalugu tugevalt sellele, et vähem töökäsi tähendab kallimat
tööjõudu. See omakorda peaks oanema igaühe välja mõtlema, kuidas muuta napp
tööjõud produktiivsemaks. Musta Surma tõttu hoogustunud tööjõu produktiivsus
pani meid rajale, mis viis materjaliteaduse läbimurdeni, mis võimaldasid ja
kindlustasid nii renessaansikui ka tööstusrevolutsiooni. Meie holistilise
loomuga demograafiline langus vihjab sellele, et võimalik hõbedane (või plaatina-
või vanaadiumiläikega) pilveäär võib horisonti katvate pilvede tagant välja
hiilida.
See pilveäär sõltub planeedi osadest, mis ei
deindustrialiseerugi postglobalismi, ja tõenäoliselt me ei märka seda heledamat
poolt enne, kuni on juba kaugelt liiga hilja mängida „teises renessansis“
isiklikku rolli, aga ega iial ei tea. See maailm üllatab mind. Kogu aeg.“ (P
Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 lk 286). Selles ongi küsimus, millisesse
planeedi osasse me asetume ja kas selle pilveäär on renessanslik plaatinakarvaline
või deindustrialiseerunumise ja detsiviliseerumise kõuepilv. Eks ole põnev lähteülesanne?
Ja just seepärast on sellega kiire, sest teatavasti esimesed võidavad. Kui
kiire? Ilmselt on siinkohal kõige täpsem ajamääratlus J Bezose öeldu: „Kui
Kessel küsis Bezoselt, mis tähtaeg tal on, et esimene riistvara ehk
e-lugemisseadeldis valmis teha, siis vastas Bezos: „Sa oled sellega
põhimõtteliselt juba hiljaks jäänud.“ (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni
ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raamat 2017 lk 285)
Järgneb …
Targutusi:
B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose
lugu! Rahva Raanat 2017
Lk l13 „(..) kuid inimesed unustavad ära, et enamiku
arvates oli Amazon hukule määratud, sest sellise kulustruktuuri juures polnud
võimalik kasvada. Aga Jeff oli väga nutikas, talle meeldis lobiseda. Ta on
klassikaline äri asutaja, kes mõistab asja tehnilist poolt ja iga detaili ning
hoolib neist rohkem, kui keegi teine.“
Lk 18 „“ Tegelikult ei ole see Amazon, mis raamaruäriga
juhtus, „ meeldib talle öelda autoritele ja ajakirjanikele, „vaid tulevik oli
see, mis raamatuäriga juhtus.““
L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015
Lk 277 „Google´is on olukordi, kus inimesed teevad sama
tööd, ent nende mõju on sada korda erinev, nagu ka palk. „
„Kui parim tegija toob kümme korda rohkem tulu kui
keskmine tegija, siis ei pea nende palk tingimata kümme korda erinema, aga
vähemalt viis korda küll.“
Lk 278 „Raske on pidada palgasüsteemi, kus üks inimene
võib teenida teisest kaks või isegi kümme korda rohkem. Aga palju raskem on
pealt vaadata, kuidas suurima potentsiaaliga inimesed uksest välja astuvad.“
295 „Ja kui inimesed sihivad tähti, aga tabavad vaid
kuud, siis ärge kohelge neid liiga karmilt. Leevendage läbikukkumise valu ja
jätke ruumi õppimiseks. Nagu Larry sageli ütleb: Kui eesmärgid on
ambitsioonikad ja piisavalt hullumeelsed, siis on ka läbikukkumine päris tubli
saavutus.““
No comments:
Post a Comment