Õpetatud
sõber helistas ja küsis: „Kas sa enam oma pikkjutte ei kirjutagi või pole ma pikemat
aega talle midagi saatnud?“. Tõsiasi on see, et pole kirjutanud. Eee … Tegelikult muidugi
kirjutasin. Kirjutasin nagu koeratoidu
reklaamis öeldakse (viiel erineval moel),
kuid kui tulem … Tulem on umbes
samasugune nagu viimased viis pikkjuttu, siis milleks avaldada? Kui lähtuda
sellest Ilmasõjaaegsest anekdoodist, et lapsevankritehases töötav mees vajas
hädasti lapsevankrit, kuid töölt toodud juppidest sai üha uuesti ja uuesti
kokku pannes kuulipritsi, siis nii ongi. Kui on kuuliprits, siis on kuuliprits,
pigem peame mõtlema selle üle, miks me kokku saame selle mida saame, mitte seda
mida tahame (või mida meile lubatud on). Tõsiasi on (jätkuvalt), et Dr Riigi praegust
majandustrateegiat (hädatapp) ja tegelikkust arvestades ei ole meil teiega mitte ainult eeldusi
majanduskasvuks. Perspektiivis (või pigem perspektiivituses) pole meile sellise
ebatõhususe ülalpidamine üleüldse jõukohane. Hm, ja täpsustuseks pean rõhutama,
et ma olen sealjuures optimistlik/rõõmsameelne inimene. Loodavate ressursside
ja jagatavate hüvede vahe on liiga suur edu saavutamiseks. Ikka see vana rätsepa tarkus, et kui annab
välja siis teeme ülikonna ja kui ei anna välja, siis teeme rinnaräti. Meie
praegune süsteem ei anna „ülikonna“ mõõtu välja. Nii on. Samamoodi jätkates ei
anna ka rinnaräti (ega ka viigilehe) mõõtu välja Ja see näeb juba väga näotu
välja Nii, et justkui polegi millestki kirjutada, aga …
…
aga võib ka teistmoodi mõelda. Vaadake, kui te oleksite linnukene ja näete, et
õhuaken on kinni ja jääte norgu, ei harjuta lendamist, siis momendil, kui
õhuaken tõepoolest avaneb (ja see avaneb
ilmtingimata), siis olete lennuvõimetu ja … mõttetu iluvidin. Lihtne
hääletusmasin. Just seepärast tuleb mõttelend alati heas treenituses hoida,
mida meie teiega ka teeme. Ja pealegi … mõttelennul näeb kaugemale ja laiemalt.
Vaat selline lugu Nii, et aitäh õpetatud sõbrale, kes tõuke andis. Milleks? Lennuks,
mõttelennuks loomulikult. Niisiis … läksime lendu.
Suvelõpu
nostalgia
Suvi
on lõppenud, maksufestival kuulutati ka lõppenuks. Majanduslangus … No
majanduslangus kuulutati peaaegu lõppenuks. Järjekordselt. Hinnatõus kuulutati
jätkuvaks. Palgatõus ka. Inflatsiooni kasv püsivaks. Eelarvekooma … eee …
normaalsuseks. Kuldne sügis … jätkuvaks. Aga muidu on kõik vinks-vonks. Võiks
ju kergendatult hingata ja loota, et peame selles maksufestivali tulemuste
hulluses vastu järgmise valitsemishankeni ehk päikselise kevadeni, pole ju
esimene kord jaburusi taluda, ja siis … Mis siis? See on põhiküsimus.
Uus
maksufestival? Uued vajadused? Uus-uued …maksufestivalid? Hm, see pole ju
õhuaken, kuhu lennata, see on laussein, kuhu puruneda. Ja tegelikkuses pole isegi
maksufestival lõppenud, see võtab vaid uusi vorme ja tasandeid. Nüüd arutatakse
ju entusiastlikult milliseid LISAmakse võiksid kohalikud omavalitsused
kehtestada ja milliseid tõsta, nii, et … maksufestival on surnud, elagu
maksufestival. Väga „kuninglik“. Kogu
selle jutu sügavam mõte on selles, et me ei vaja maksufestivale, me vajame lendutõusu
mehhanismi. Värsket õhuvoolu. V 1.
Läksime! Vaadake, kui me kaasajastatud majandusmudelit käima ei saa,
majandusstruktuuri muutuse keskkonda ei loo ja administratiivtasandite põhialuseid ei
muuda, siis mingit kevadet ei tule, tuleb pikk sügavsombune sügis ja kärekülm
talv. Et seda ei juhtuks – majanduslikku polaartalve – siis peame omama väga
mõislikku majandusmudelit. Uut majandusmudelit. Kuid uue majandusmudeli üle
pole me kokku leppinud, isegi arutanud pole seda. Maksufestivalid pole arutlus
majandusmudeli üle, see on supiköök. Sellisel juhul jäävadki meil valikusse
maksufestival ja … maksufestival … kuni majanduse täieliku hangumiseni. Ehhee,
Päripäeva raadiumist kuulsid head väljendit „ … et, maksukarneval või mis ta
oli …“. Tundub tõesti, et asi kipub karnevaliks. Karneval, kuid pole lõbus.
Majandustraavli hädatapp
Vaadake, see mida tehti
maksufestivali ajal oli omamoodi majandus/poliitiline hädatapp. Vajaduspõhine,
kuid siiski hädatapp, kõige sellest johtuvaga. Meie majandustraavel oli
poliitilisest liigpiitsutamisest „äraaetud“ ja teatavasti … „ äraaetud“ hobused
lastakse ju maha. Kuid isegi sel juhul kui hobune/majandus ülepingest kokku
varisevad, on tarvis minimiseerida kahjud hädatapu korras ehk kui loom õigeaegselt üles riputada ja mahlad välja
lasta, siis saab vähemalt nahk ja liha kasutada. Just seda maksufestival
tähendaski, kriiside kaskaadist kurnatud traavel riputati üles, mahlad lasti
välja, rümp tõmmati üles, katlad … pandi podisema. Pidu? Ja-ah, hädatapuliste kateldega
on see lugu, et neid saab vaid üks kord kasutada. Nüüd on niimoodi, et neist
kraabitakse viimaseid raasukesi ning poliitturu võitlus käib praegu just
viimaste raasude jagamise osas. Kurb.
Mäng on
muutunud, nüüd, kui hädatapetud majandustraavel on pintslisse pistetud (loe:
ära söödud, laiali jagatud) peaksime kas koplis uutele majandusvarssadele kiire
kasvu keskkonna looma või/ja preeriast metsikuid mustangeid püüdma. Normaalne
ju. Aga läks teisiti. Läks nii, et praegune
poliitturu mängumuster jätkab suksu piitsutamist justkui oleks meie
majandustraavel veel hea tervise juures, kuigi see on … ära söödud. Ainult piits on jäänud. Nüüd
vaatab poliitturg näljase pilguga, milliseid uusi piitsutamisreegleid
kehtestada, olenemata sellest kas meil majandustraavlit on või mitte. Tundub,
et poliitturg on teelt eksinud ja oma hingehädas unustanud, et nad toimivad
legitiimselt vaid volituste alusel. Need volitused tuleb saada valimistel, ilma
selle „pisiasjata“ on poliitturu tegevused vaidlustatavad. Valskus?
Nüüd kui
majandustraavel on hädatapetud ja katlad tühjaks kraabitud on päramine aeg arutada
kodanikkonnas selle üle, millised peavad (kindlas kõneviisis) olema meie teiega
jõukohased tegevused järgmiseks perioodiks. Tähtis pole mitte ainult see, kui
edukalt EL direktiive täita, sest isegi selles on meil vajakajäämisi,
liiginnukuse tõttu, vaid ka seda mida me ise saame teha teistmoodi/edukamalt/konkurentsivõimekamalt.
Just nüüd tuleb need ideed läbi arutada ja üle lihvida, et valimiste eelsesse
perioodi ei satuks hulk tühikäigulisi „rämprsprobleeme“, mis matavad kinni
tegelikkuse. „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik
tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat.
Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa,
kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” (G
Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk
Tallinn 2009 lk 16). Tõsi on, et poliitturg
teeb reeglid. Ka majandusreeglid. Samuti
valimisreeglid. Ja ka õigusmõistmise reeglid. Praegused reeglid on …
piitsutamisreeglid. Nende eesmärk on …? Eesmärk … eee … mis on eesmärk? Tegelik,
teostatav eesmärk, mitte lõputult lohisevad sõnajadad.
Tegelikult
peaksime sportmängude analoogi kasutades küsima, mis mängu me üldse mängime?
Millisele mängule me eesmärke ja reegleid seame? Kas see on ikka vana hea esindusdemokraatia mäng (no nagu tennis või
sulgpall) või on see asendunud kivipallurliku eestkostedemokraatiaga. Mingi muu
demokraatiaga? Eks ole, kaks eri mängu, mis vajavad ka eraldi reegleid.
Kui
me oma arutlustes ja tegemistes pidevalt „kinni jookseme“ (ja poliitturg kiini
jookseb), siis peame vaatama, kas meie süsteemis on toimunud mingi nihe, mingi
süsteemne ebakõla, moonutus, mis sunnib poliitturgu üha uuesti ja uuesti meid
vastu lausseina lendama esitledes seda ahvatleva õhuaknana. Mida teha? Kiruda Dr
Riiki? Selles žanris annab võtta ikka kunstipärasemaid vorme kuid see ei aita. Kui
süsteemis on nihe/müra/moonutus, siis tuleb see lahti muukida ning vastavalt
tegelikkusele toimida. Peame ennast uues olukorras õigesti positsioneerime,
muidu ei saagi me sellest spiraalist välja. Positsioneerime siis vastavalt olukorrale.
Niisiis mäng ja reeglid.
Saan
aru, et edasine arutlusjada on tüütu, veniv ja vahel kõrvalteedele kalduv, kuid
… püüan seda olukorda lahti harutada ja loogilisse ritta panna eelkõige enda
jaoks. Võib-olla on kellelgi veel sellest abi, kui ei … no siis on vähemalt
teada, et pole abi. Küsimuse mõte on
selles, et aru saada: miks nii on ja
miks ilmselged meie teiega ühised vajadused ei liigu õiges suunas. Näiteks eksistentsiaalselt
meie teiega jaoks vajalik Riigi kohasemaks reformimine pole edenenud viimase viieteistkümne
aasta jooksul. Ikka ja jälle parafraseerides tuntud treeneri väljaütlemist, et:
„Me oleme pidevas arengus, seekord taandarengus“, siis miks me ei liigu. Miks meil
on näiteks kujunenud eelnimetatud omaenda Liikumatuse Monument … riigireformi
mittetegemise näol? Ups, olin liiga innukas liikumise suhtes, Pilvepiiril pole
seda isegi tõsimeelselt arutatud. Selline nörritavalt väsitav oraalne tegevus.
Me räägime ja räägime ja räägime … Nii, et kui me hakkame arutama Riigireformi
üle, lepime selle käigus kokku ühised minimaalsed huvid (või maksimaalsed
võimalused) ja neid siis ka kaitseme liidulisel tasemel ning realiseerime siseriiklikul
tasandil, siis võib alles väita, et oleme liikuma hakanud. Põhiseaduslikkusest
lähtudes on selleks vaja Seadusandja otsust: mida, kes, kui palju, millal.
Lihtne. Samas see, et Dr Riik reageeris nii nagu ta reageeris
Konjunktuuriinstituudi (kui väärika ja erapooletu institutsiooni) täiesti
tavapärasele/regulaarsele, isegi igavale analüüsile siis see näitab, et Dr Riik
isegi nii selgesõnalise diagnoosi puhul ei tundnud enda haigust ära. Enamgi
veel, nüüd otsitakse mitte ravi haigusele vaid aastakümneid toiminud analüüsi korralduses.
Hm, tegelikult on selliste analüüside väärtus nende aegridades, kui paneel ja
metoodika on muutumatud, mitte ühes konkreetses tulemuses. Kui see on niimoodi,
siis on oodata vaid kriisi süvenemist, mitte olukorra paranemist. Kahju. Just
seepärast on vaja teada selle protsessi algkäiviteid.
Demokraatiate
demokraatlik valik
Meil
räägitakse palju Põhiseadusest, õigusriigist, demokraatiast, demokraatlikest
valimistest, demokraatlikust valitsemisest, demokraatlikult kehtestatud
reeglitest ja … õige kah. Miks õige? Vaadake, kui meie teiega eelnevalt
tõdesime, et poliitturg teeb reeglid (isegi demokraatliku riigikorralduse
puhul), siis ühise nimetaja –
demokraatia - taga on tegelikult terve valikute jada. Jada erinevaid
demokraatiaid. Mis sellel vahet on? On ikka ja väga määravalt. See jada on ajas
muutuv. Meie teiega oleme ka muutuses, pidevas muutuses. Vahel on muutused
toimunud nii kiiresti või nii varjatult, et me ei ole seda üleminekut
märganudki. Ikka juhtub, meil kõigil on ju omad asjad ajada ja selleks, et oma
asju hästi teha oleme osa tegevusi teha ühiselt ja mõningaid otsustusõigusi
delegeerinud poliitturule ja kuigi nemad teevad reeglid, siis meie ülesandeks
on teha demokraatlik (või kuidas iganes seda kutsutakse) poliitturg. No nagu
märgitud, siis meie omas arust mängisime tennist/sulgpalli ja volitasime ka oma
esindajaid mängima tennist/sulgpalli, kuid millegipärast oleme hakanud ikka
tihedamini pihta saama kivipallidega. Miks? Kuhu kadusid sulgpall ja
sulgpallurid? Siinkohal pole tegemist
nostalgitsemisega, vaid lihtsalt vajadusest aru saada/tõdeda mis, kes, millal,
kus? Positsioneerimisega noh!
Seletuskiri
Y.
Papadopoulose („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 12) seletab tekkinud olukorra
lahti selgelt ja veenvalt: „Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb
nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad
toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks
kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka
poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu
alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus
kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja
esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist
süsteemi.“ Hm, mitte ainult ei kirjelda adekvaatselt meie poliitilist süsteemi
vaid ka ei toimi vastavalt sellele. See ei ole mingi vandenõuteooria, vaid
ühiskonnad on muutunud nii keeruliseks ja inimesed nii targaks, et klassikalise
demokraatia vahenditega on pidukondadel seda raske juhtida. Raske, aeglane ja
piinarikas tegevus poliitturu jaoks, tuleb leida uusi vorme, otseteid ja
kiirust.
Saite
nüüd aru, miks meie teiega ei saa üldjuhul aru sellest mis toimub, miks toimub
ja millal toimub? Kui meie teiega oleme senini elanud ja mänginud naiivselt
klassikalise demokraatiamudeli mängureeglite järgi no nagu sulgpalli, siis me
ei saagi muutunud mängust aru: „Oma raamatus „Why Politics Matter“ näitab Garry
Stoker „vastuolu demokraatia naiivse kontseptsiooni ja selle vahel, kuidas
valitsemisprotsess tegelikult toimib.“ (…) Siiski on
esindusdemokraatiatraditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt
kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle
otsustatakse ideaali põhjal.
-Klassikalises
esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud
on delegeerinud võimu erakonna esindajatele.
-Nii
peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud volitused teha kollektiivselt kohustavaid
otsuseid ülalt alla.
-Ühildumispõhimõtte
järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne
andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste
tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ
läbilaskevõimega legitiimsuseks).
-Lisaks
sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad
vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne
atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni
ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“ (lk 12).
Vaat
niimoodi. Selles mõttes on sulgpall hea näide, et selles „kõksitakse“ palli üle
võrgu, mis nõuab küll osavust ja kohtunik vilistab ära võimalikud vead ja
üleastumised, kuid kuna meie teiega – publik (loe valijad) - nii ohustatud enamus, kui ka haridustaseme
tõus, mis muudab kodanikud teadlikumaks ja kriitilisemaks, muudab mängimise
klassikalise esindusdemokraatia reeglite järgi vähetulusaks poliitturu jaoks,
siis püüab poliitturg leida uusi otselahendusi (ka osalustoetuste komplekte) ja
mängu tuuakse kivipallurid ehk mittevalitute üha uued grupid. Kivipallurid
sulgpalliväljakul pole just parim kombinatsioon. Valus mäng. Uus mäng.
Esindusdemokraatia on muutunud (mõne viimase seadusandliku kogu praktikat
arvestades) eestkostedemokraatiaks ja mängu asuvad lisaks üha jõulisemalt … mittevalitud.
Mõjuvõimsad
mittevalitud
Kes
on siis mittevalitud? Kuidas mittevalitud mõjutavad meie reegleid ja
arengusuundi? Meil pidi olema ju esindusdemokraatia oma legitiimsuse ja
volitustega? Kes on volitanud mittevalituid? Tegelikult on see mittevalitute
kiht alati eksisteerinud, kuid meie teiega pole seda märganud, õigemini pole osanud
tähele panna nende osakaalu ja mõju kasvu: „Siiski näeme samal ajal nii-öelda
mittevalitute esiletõusu (…), see tähendab, et poliitikas saavad üha suurema
rolli need asutused, kes pole demokraatlikult valitud vastutama, nagu näiteks
-rahvusvahelised
institutsioonid,
-keskpangad,
-sõltumatud
agentuurid või
-kohtud.
-Lisaks
sellele kaotavad valimislubadused suuresti oma tähtsust olukorras, kus
poliitika kujundamine on üha enam läbirääkimispõhine, sest poliitilist
tegevusruumi ja suunamisvõimet piirab mitu funktsionaalset survet. Näiteks võib
tuua rahvusvaheline surve (see viib tõenäoliselt poliitika ühtlustamisele ja
tasandamiseni) ja riigisiseste erihuvide, väärtuste ja eelistuste vastuolu –
paradoks, mis on kõige paremini kirjeldatud uudissõnaga „fragmegreerumine“ või
„killulõikamine“ (…) Kui kodanikud hakkavad mõistma, et poliitika ja
poliitikakujundamise loogika on teineteisest lahus, võib see tugevdada juba
praegu olemasolevaid suundumusi, nagu kodanike usaldamatuse kasv ja vähenev
valimistest osavõtt. Niiviisi võib see tekitada uue pettumuslaine koos eespool
kirjeldatud esindusdemokraatia ringmudeli näilisusega, mida esitatakse
jätkuvalt kui legitiimsuse mõõdupuud.“ (lk 14). Vaat selline tähelepanek
Uh, ja mida kujutavad endast koalitsioonide konsensuslikud kompromiss otsused?
Mida esindavad konsensuslikud kompromissid? Meie teiega ju teame (õigemini
meile on õpetatud), et kompromissid ja konsensused on midagi … head, kuid
Margaret Thatcher annab sellele hoopis
teistsuguse hinnangu: „Minu jaoks näib konsensus olevat kõigi uskumuste,
põhimõtete, väärtuste ja poliitika hülgamise protsess, otsides midagi, millesse
mitte keegi ei usu, kuid mille vastu keegi ei protesti; lahendamist vajavate
probleemide vältimise protsess vaid seetõttu, et eesseisvake ei saada
nõusolekut. Millise suure idee eest saaks võidelda ja võita plakati all Ma
seisan konsensuse eest“?“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“
Ersen 2013 lk 33). Väga mõtlemapanev. Muidugi võib hea tahte ja (väga) tühja
kõhu puhul nimetada makarone soolaheeringa ja maasikamoosiga põnevaks
lahenduseks, kuid igal muul juhul … Ei isuta. Ilmselgelt on selline poliittoidu
valik hakanud mõjutame meie üldist olukorda ja tervislikku seisundit.
No
nii hea pähkel, mida keegi ütles, mida keegi lubas, mida keegi mõtles kui ütles
või ütles kui ei jõudnud veel mõeldagi.
Ei oska päris
täpselt öelda, mis, kuid miski teeb ärevaks meie süsteemis. Mingi hiiliv nihe. Mitte
ainult majanduse süsteemsuses, vaid ka võimude lahususe, nende esindatavuse,
valitstevuse ja vastutavuse kohta. Me elame üha killustutumas maailmas ja kuigi „Demokraatia
toetub formaalselt häälteenamusele, kuid vähemused võivad kannatada; et olla
legitiimne, vajab enamus valitsemiseks
õigustust (Cambers 1996), mis võib jääda puudulikuks. Meie ühiskondi
iseloomustava suure erisuse olukorras pole lihtne enamuse võimu piisavalt
legitimeeritud, ehkki de jure on valitud
võimud volitatud tegutsema oma üldisest legitiimsusest tulenevalt mandaadi alusel. Valitsetuse kaasavad vormid
on loodud just seepärast, et leevendada formaalse enamuse puudusi suure
ühiskondliku killustumuse kontekstis.“ „See on üldisem probleem, sest sama võib
öelda teiste muutuste kohta, nagu näiteks nõrgalt nähtav valitsemiskorraldus,
ekspertorganid ja kaasav võrgustik, millel kõigel jääb puudu formaalsest
volitatusest, kuid kellel on (eri määral) poliitiline võim – see on võim
väljastada otsuseid, millel on in finne siduv mõju ja mis viivad ressursside
ümberjaotamiseni“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 340/341).
Vaat selline lugu, oleme jõudnud
märkamatult kivipalliväljakule. Hm, mõtlete et mis seal vahet on, ühed
pallimängud kõik? Ka nii võib mõelda, kuid vaghe on selles, et neis kahes
mängus/demokraatias asuvad õhuaknad/väravad erinevates kohtades ja punkte
loetakse ka teisiti. Muidu … Muidu üks (palli/poliit)mäng kõik, hea, et selle nüüd
selgeks saime, tekkivad uued võimalused ja … Uus kaitsevarustus kuluks ka
marjaks ära. Pealegi R III hüüe «Hobust! Hobust! Pool kuningriiki hobuse eest!»,
pole enam aktuaalne, sest hobust enam pole.
Järgneb …
Targutusi:
M
Brown „Ma polen nõus“ ÄP 2023
Lk 7 „Kas teadsite, et tõenäoliselt olete enne kaheksa-aastaseks saamist oma lähedastega üle 89 000 tulise tüli maha pidanud? 16. Eluaastaks on enamik meist kulutanud tuhandeid tunde, lahendades mingit sorti erimeelsusi oma laiendatud sotsiaalvõrga. Liigina on inimesed tülitsemises väga vilunud.“
Lk 7 „Ent kui
asi puudutab lahenduste otsimist, siis selleks meil niisugust loomingulist
talenti ei jagu: kuni 90% kõigist inimestevahelistest konfliktidest lahenduseni
ei jõuagi.“
M.
Housel „Raha psühholoogia“ WW Print 2021
Lk
202 „On palju asju elus, mida me peame tõeks, sest me meeleheitlikult tahame,
et need tõesed oleksid.“ „Ma kutsun selliseid asju „köitvateks fiktsioonideks“.
„Need on äärmiselt võimsad. Need võivad sind pea ükskõik mida uskuma panna.“
No comments:
Post a Comment