Vikativiiul V2: Talv on tulekul. Majandustalv

 

 

 

Poliitturu ilmateade. Ja-ah tulemas on vihmane, sombune, äikeseline, kole KOLEilm. Need kummalised rabeosused, mida sellel nädalal tehakse Dr Riigi poolt, saavad olema pikaaegse mõjuga – talv on tulekul. Majandustalv.  

Kuidagi kummalisse olukorda oleme sattunud. Pigem isegi väljapääsmatusse olukorda, kui meie teiega (aga eriti poliitturg) oma mõttemaailma kibekähku ei kohenda. Majanduslangus, tõhususpeetus ja rahvastiku vähenemine/vananemine seavad meid üha väiksemate ressursside ja kehvemate valikute ette.

Maailm muutub … ülejõu käivalt ülalpeetavaks. Uus jutt. Nüüd ja praegu ei saa me jätkata sisseharjunud „ninnu-nännu“ majanduspoliitikat, vaid ülesse ehitama uue homse süsteemi. Ülekoormus tapab. Solidaarselt. Tulevikumudelile üleminek vajab vaheetappi, mil abimajandus muutub tõhususmajanduseks.

 

Solidaarse vastutuse „võlud“

 

Aga ometi … tahaks ju arutada selle üle, milliseid soodustusi keegi juurde saab, milliseid teenuseid saab päris tasuta, kes on väärt keskmist palka ja kes kahekordset keskmist. Unustage ära. Raha ei ole, raha ei tule. Nüüd on vaja arutada hoopis selle üle, milline saab olema ajagraafiks mil pensioneid tuleb ise koguma hakata (ja pensionile „jäämise“ piire ei määrata enam administratiivselt), mil ravikindlustust tuleb igaühel ise ostma hakata, millal kaovad alampalgad ja kaovad majandust lämmatavad subsiidiumid. Tegelikult on see arutlusteema millega peame (kindlas kõneviisis) arutama. Mida varem meie teiega seda enese jaoks selgeks mõtleme, seda kiiremini saame õigele rajale (ja terveks). Seni … Seni oleme võlglased ja kulutame meie niigi lahjat ressurssi mitte arenguks vaid püsikululiste võlgade maksmiseks. Prrr!

Ülejõu elamise probleemi, mis tõlkes tähendab poliitturu valimisvõlgu ja juhtimisvigu, me juba käsitlesime, kuid kurbloolisus on selles, et kuigi valitsemishanke pidu pidasid pidukonnad siis vastutus valitsemishanke võlgade maksmiseks on solidaarne. Solidaarne maksuvõlg. Tihti aetakse segi, et solidaarne on selline nähtus, et kõik maksavad võrdselt, kuid rahamaailmas tähendab see seda, et raha võetakse küll kaaslaenajatelt, kuid … sellelt kellelt on võtta. Nii, et kogu meie teiega arutlemine selle üle millised peaksid olema maksud/maksutõusud on täiesti tühi arutlus – kuna poliitturul endal raha ei ole (nad on mittetulundusühingud millised ei tooda tulu vaid ainult kulu), siis nad võtavad meilt teiega niikuinii nii palju kui tahavad (ja natuke enam, sest pidu(kondlus) tahab ka ülalpidamist). Nii, et ärgem kulutagem oma vaimujõudu sellistele peitemanöövritega kaasaminekule.

Vaatame, mis meid sellisesse olukorda viis? Eks ole – diagnoos on tähtis. Kuidas sai võimalikuks, et sellisest kiirest, paindlikust, lihtsalt administreeritavast ja uuendustele suunatud süsteemist, mis tootis edu ja siis veelkord edu ja eduedu, sai süsteemne hädavares, kus on suurim inflatsioon, pikim majanduslangus ja visioonitum poliitturg?

 

Eesmärkidest & eesmärkide lõppemisest.

 

Meil teiega on olnud suured ja peaaegu võimatud eesmärgid: iseseisvuse saavutamine, saada rahvusvaheliselt tunnistatud ja ÜRO liikmeks, integreerumine Euroopa ühisesse turgu, ühinemine tõhusaima kaitsealliansiga, olla rahaliidu liikmed. Oli raske, meisse ei usutud, kuid meie ise uskusime ja … tegime ära. Lisaks eelnevale kvalifitseerusime ka OECD liikmeks – rikaste riikide klubi täisõiguslikuks liikmeks. Sellist situatsiooni on G Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk 16/17) kirjeldanud järgmiselt: „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”

 

Ja siis … Siis … Eesmärgid lõppesid?  Kas teil tuleb meelde mingi suur eesmärk peale rahaliiduga liitumist? Ei tule? Eelarvedefitsiidi vähendamine? Tasakaalus eelarve? Veel midagi? Nüüd püütakse sätitada eesmärgiks kaitsekulude kasvatamist, et varjata administreerimise eelnevaid nuriotsuseid. Kuid kaitsevõime pole eesmärk, see on elementaarne põhikomponent. Ilma kaitsevõimeta pole meil enam mingeid eesmärke, need eesmärgid on sellisel juhul juba kellegi teise eesmärgid. Eesmärkide lõppemisel on taga … tagajärjed!

 

Viimane eesmärk, selline tummine, tõsine eesmärk oli Peamise Ministri sihiseadmine viia Eesti viie jõukaima riigi hulka, kuid … Kuid selleks ajaks oli tahe kadunud (usaldus ilmselt ka), me olime edujadast enese laisaks õginud. Enam ei viitsitud pingutada, enam ei tahetud riskida. Milleks riskida, pingutada, kui EL rammusate rahapadade magus aur tundus lõputu. Eesmärk kiireks pingutuseks ja paindlikuks muutumiseks kadus. Rammusad rahapajad osutusid supiköökideks ja meie seisame nüüd sõltlastena selle supiköögi järjekorras. Selles järjekorras muutusid eesmärgiks hoopis teised „väärtused“ ja isikuomadused kui olid sellele eelneval perioodil.

Ja siis unustas poliit- ja administratiivtasand selle tõsiasja, et paigalseis on tagasiminek, poliitikad muutuvad: „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” (lk 17). Hakkasimegi rammusas supiaurus  mitte poliitikat kujundama, vaid olema „kaasatud kellegi kuvandisse.“

„Eesmärgiks“ muutus viisakalt-ja-viksilt täita EL tulenevaid normdokumente. Ambitsioon oli kadunud, ratsutasime vana auru peal – vähene administreerimine, digiriik ja … poliitturul sumbus kõik üksteise vaenamiseks, vähese kogutu vastutustundetuks laialijagamiseks ja liidupealinnale meeldimiseks (kusjuures liidupealinn pole kunagi eeldanudki lambalikku allaheitlikkust, vaid argumenteeritust ja edasiviivaid lahendusi). Kahju. Aga oleks võinud minna teisiti. Üle vaadates 2012 aastal ilmunud „Bürokraat, võim ja Vanaema“ (Tallinn) hakkas silma kaks hoiatavat mõtet:

 

Esimene mõte

„ Muide, üks tähelepanek veel seoses Euroliiduga. Nagu eespool vaatlesime on mitmed otsustusõigused märkamatult liikunud liikmesriikide tasandilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu pädevusse. Siin on kahene probleem ehk oma huvide kaitseks peame oma lahingud pidama enne, kui Euroliidus võetakse vastu liikmesriikidele otsekohalduvad mängureeglid. Duaalsus seisnebki selles, et kui Riigikogu ei muutu selleks kindralstaabiks, kus selliseid küsimusi arutatakse ja analüüsitakse, siis jääb ta justkui seadusandlikult „kuivale”. Ehk kui suur osa regulatsioone kehtestatakse Euroliidus ja meil jääb oma seadusandlikesse aktidesse kirjutada et: „Valdkonnaspetsiifiline tegevus toimib vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr. …, mida on muudetud määrusega nr. …., ja täiendatud määrustega nr. …, ja mille kohta kehtib …., mida tuleb vaadelda koosmõjus määrusega …. jne”, siis tundub 101 Inimesekesele mäe peal, et tahaks ikka ise ja omakäeliselt ka midagigi reguleerida. Millega siis tegeleda? Mingil mõttetalgul avaldas üks Isand-Inimesekene arvamust, et siis hakkab toimima vaakumpumba põhimõte, ehk „tühi koht” imeb endasse alama astme regulatsioonide kehtestamise õiguse. See tähendaks riigi tohutut tsentraliseerimist, kui kohaliku tasandi, kodanike ja ettevõtlusühenduste otsustusõigus liigub kohtadelt kesktasandile. Selline tegevus viiks kogu ühiskonna täielikku kipsi. Seepärast ongi tähtis, et seadusandja mõistaks oma uut rolli muutunud regulatsioonimaastikul ja muutuks efektiivseks staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik. Vaid läbi võrgustiku potentsiaali saab Riigikogu täita seda ülesannet, mida Inimesekesed on talle delegeerinud ehk meie huvide kaitsmine … muutunud olukorras. Nende huvide kaitsmine küll teiste vahenditega ja teistes vormides, kuid ikkagi meie huvide kaitsmine. Muide, see „vaakumpumba” jutt pole tühjast tulnud, sellesuunalisi ilminguid on juba märgata. Seega ilma asjatundjate võrgustikuta ei saa me kaasa rääkida tänapäeva Euroopat liigutavates regulatsioonides, muutume selliseks mugavaks provintslikuks kummitempliks: „Meil ei ole vastuväiteid.” Ja kohalik seadusandja, Riigikogu, atrofeerub vallavolikoguks. Sellest oleks tõsiselt kahju.“

Teine mõte

 

„ Nii võrksüsteem kui ka valdkonna kogud võimaldaksid meil üle saada oma ressursipuudusest. Eriti aktuaalseks muutub selline tagala kindlustamine seoses elanikkonna vähenemisega ja oh õudust, majanduskasvu taastumisega, kui ka avalikud teenistujad hakkavad otsima uusi väljakutseid. Selline olukord, mis tuleb vältimatult, ähvardab meie administratiivset suutlikkust nii kodukamaral kui ka Euroopa Liidu ümmarguse laua taga. See, et Euroopa Liidu laud on ümmargune, ei tähenda, et seal võib ajada ümmargust juttu, sellel ümmargusel laual on väga teravad nurgad ehk riikide huvid. See, et kellelegi oma huvi maha müüa, tuleb see muuta teiste huviks. Huvisid saab serveerida vaid läbi hea, et mitte öelda ülihea analüüsi ja huvide paketeerimist selliselt, et see tekitaks vähemalt huvi ja siis isu. Selline analüüs, et meile üks või teine regulatsioon või otsus ei meeldi, pole ümara laua taga aktsepteeritav. Kuigi sellest ei räägita, muutume oma mehhanismidelt üha enam ja enam ühtse majanduspiirkonna osast ühtse riigi osaks. Me punnime sellele küll vastu ja püüame seda endale mitte tunnistada, kuid samm-sammult libiseb lõplik otsustusõigus Euroopa Parlamendi ja nõukogu kätte, mis tähendab, et selle otsused on liikmesriikidele otsekohanduvad. See tähendab, et otsused on kohustuslikud ja nende mittetäitmine on karistatav. Rikkumismenetluse kaudu karistatakse muide riiki ehk meid kõiki. Muidugi jääb liikmesriikidele teatud otsustusõigus, kuid need on sellise taseme otsused, et kui teie abikaasa on otsustanud, et täna õhtul kannate tumedat ülikonda, valge särgiga ja selle kena täpilise lipsuga, siis teil on õigus valida, millist taskurätti kaasa võtta. Seega edu saavutamiseks tuleb minna õigele lahinguväljale, mitte lahmida vales kohas ja valel ajal. Mis kõige tähtsam, lahing sellisel mängumaal tuleb võita juba enne lahingu algust, vaid siis on lootust edule. Meie oma suuruse juures saame olla edukad vaid siis, kui teised meie (huvide) eest võitlevad.“

 

Analüüsimasin

 

Need mõtted olid formeerunud eelmise (finants)kriisi harjal ja pole oma aktuaalsust kaotanud tänasekski ehk neliteist aastat hiljem, kui me tahame edukad olla.

Kui kuulata teateid eelarveläbirääkimiste kohta, et ettevõtete maksustamise suhtes pole üksmeelele jõutud ja RaMi „teeb homseks“ mõjuanalüüsi, siis …. Siis tegemist ei ole mõjuanalüüsiga, see võib olla üksnes mõju hindamine eelarve võimalikule maatrikstätumisele, kuid ei analüüsi, milline (kumulatiivne) mõju on sellest ettevõtetele, sektoritele ja majandusele terviklikult. Ammugi ei analüüsi see tarbijate (kõrgeima võimu kandjate) ostuvõimet/võimetust ega turukäitumist. Ilmtingimata ei analüüsi see „analüüs“  kõige eelnimetatu kumulatiivset tagasisidet eelarvele. Meil ei ole Dr Riigi vajadusi (või ka uitmõtteid) analüüsivat analüüsikeskust, meil on lihtne“ lotokolmapäev“ – äraarvamismäng. Kuigi analüüsikeskus peab oleme meie teiega vajadusi ja võimalusi mitte poliitturu ega adminstratiivarbujate „vajadusi“ analüüsimasin.

See ongi see kõige kurvem koht meie arenguloos, et meil oli ju analüüsimasin olemas. Kõik need aastad mil me sõelusime oma kõlblikkust EL astumiseks töötas meil ametkondade, ülikoolide jne vaheline analüüsimeeskond. Süsteem. Võrgustik. Valdkondadepõhine, mitte ministeeriumide ega pidukondade põhine. Ja kui me olime kuulutatud EL kõlbuliseks, siis … Siis saadeti kokkutöötanud analüüsimasin laiali. See oli üks neid kordi, kui oli tahtmine hüüda „Ärge tehke!“. Tulemus nagu tünnisõidu ratta blokeerimine tünni ülaservas, kukkusime. Kuid maailm liikus edasi. „Nagu näeme käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „ ( „Strateegiline sõda”  Lk29) Nii me siis täidame tugevamate mängijate reegleid, mis on meile ülejõukäivad. „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.“ „Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.” Ja mentaalne ruum on meil kaitseta/kaitsetu.

 

Kumulatiivsest analüüsimasinast & vulkaaniväest

 

Miks on vaja kumulatiivset analüüsimasinat ja ühendatud analüüsivõrgustikku? Lihtne, see maksimeerib eduvõimalusi. M. Lissack´i ja J. Roos`i ( „Uus mõtteviis”  Fontes 2001 Lk 80) on  kirjeldanud üht valikuhetke niimoodi: „Oli aeg, mil IBM-ile kuulus 25 protsenti Inteli aktsiatest, kogu Windows, ja neil oleks olnud võimalik osta üles nii Microsoft kui Apple. Kõik mahamagatud ja kasutamata jäänud võimalused on tõestus sellele, et IBM-i juhtide peas keerelnud eraldiseisvad sündmused olid tähendusmaastikul tegelikult kõik omavahel seotud künkad. Mis oleks juhtunud siis, Kui IBM oleks haaranud kinni mõnest neist võimalustest? Kivikuningas oleks enda valdusesse saanud terve vulkaani jõu. Kuid oma künkale truuks jääde, pilgates sündmusi kõvadeks graniidimürakateks ning otsimata sügavuses peituda võivaid vulkaanilisi jõudusid, jäi IBM ise laviini alla”. Te ei saanud aru? Meil on kaks võimalust: kas käsitleda seda mis meil toimub kui eraldiseisvaid sündmusi (eelarvedefitsiit, ravijärjekorrad, õpetajate palgad, pensionid jne) ja kivistuda (siis mureneda) või lugeda tähendusmaastikku õigesti ja ühendatud probleemidest tekitada vulkaani jõud. Ka analüütilistel võimete jõud.

 

Kuningapoja dilemma

 

Analüüs pole mingi imeasi, kuid see saab aidata kui kuningapoeg on teelahkmel millel on sildid:“Lähed vasakule kaotad hobuse“ ja „Lähed paremale kaotad elu“. Tõlgendamise tarkus on see, et kui lähed vasakule ja arvad, et kaotad „ainult“ hobuse, siis aitab teadmine, et kui kaotad hobuse, siis kaotad ka elu. Samas, kui tead paremale minnes, mis sind ähvardab, siis tead olla hoolas/ettevaatlik ja vältida ohte. Just seda peab analüüsimasin poliitturule ütlema, kui see ikka jälle ja jälle tahab kurakäeliselt „ainult hobust“ ohverdada. Analüüsidega on selline „värk“ nagu  M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 100) märgib innovatsiooni kohta: „… kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” Kui sead analüüsile valed eesmärgid, siis saad ka … valed tulemused.  See on umbes selline mäng, et teil on köögiviljakasvanus, millest tomatite kogukaal aiasaaduste üldkaalust on u 10%, kuid kui ülemus (või poliitturg) seab eesmärgiks, et esile tuleb tõsta tomatite eesrindlikku kasvatamist, siis loedki kokku ainult tomatid. Niimoodi saadakse meie analüüsikeskustes ja administratiivarbumises kogu aeg innustavaid kuid valesid tulemusi mis tegelikult segavad majandust. Kohe-kohe majanduskasv on igati innustav, kuid enne peame jalad põhja saama, kuid … Kuid siis viimases „(majanduskasvulises) näljahädas“ viskame kulutuste kausile nii 160 milj EUR investeerimistoetust, RB toetuseks 275 milj EUR (mälu vätskendamiseks et algmuinasjutt algas niimoodi, et Eesti osa maksumus on u 1,3 miljrd EUR, millest 85% makstakse EL vahenditest) ja leiutatakse juurde püsikulusid nagu Tartu-Riia reisirong (rahvusvaheliste liinide doteerimisega avame uue pretsedenditu avaliku raha kulutamise tasandi). Nii, et milline oli eesmärk? Kas kokkuhoid? Või kokkuhoiu suuline harjutus? Kõik need tegevused (ja tegevusetused) ei ole suunatud strateegilistele majanduskeskkonna loomisele. Need ei saa olla meie eesmärgid ega vajadused. Praegune tegevus on nagu hädatapp. Hädatapp veel täiesti elujõuliseks pööratava süsteemi suhtes. Ja muide väga tervistav oleks, kui poliitturg õpiks vahet tegema mõistete „meie“ ja „iseendale“ vahel. Nagu W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 208) väga teravmeelselt formuleerisid, siis:  „Keynesi järgse „funktsioonifinantsisti“ apostli professor Abb Leneri kuulsates sõnades ei ole riigivõlaga midagi valesti, sest „me võlgneme seda iseendale“. Nendel aegadel olid konservatiivid piisavalt nutikad tõdema, et on suur vahe segastel asesõnadel – üks neist on „meie“ (koormatud maksumaksjad), teine aga „iseendale“ (need kes elavad maksustamisest).“ Eks ole huvitav tähelepanek.

 

Edu mürgised tagajärjed

 

Meil on (õnneks) mitmeid häid analüüsikeskuseid. Vast kõige usaldusväärsemateks ja sisutihedamateks on Riigikontroll ja Eesti Pank, just sellises järjekorras (EP võtab stiilipunkte maha SKT kasvuprognoosid). Aga vulkaani väge ei ole. Ka Arenguseire keskusel on mitmeid häid/huvitavaid etteasteid, kahjuks on need jäänud vaid kitsa huviliste/asjatundjate pärusmaaks. Siinkohal oleks huvitav teada kui paljud ASK tööandjatest-seadusandjatest neid analüüse loevad (ja neist arugi saavad)? Saali debattidest ja vastuvõetud regulatsioonidest see küll väga selgelt ei ilmne. Ka ülikoolidel on oma arvestatav võimekus olemas ning muidugi pangad. Pankadega on see viga, et nende analüüsivõimekust õõnestab üpris „sage edukuse saabumise ülehindamine“. No ütleme niimoodi, et liiga tihti loetakse kokku ainult tomateid. Vaid „tomatite kokkulugemisest“ ilmneb ohtlik tendents, mille J.P. Kotter („Edujanu” AS Äripäev 2009 Lk 11) on sõnastanud järgmiselt: ”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.” Ilmestab vägagi hästi meie tegelikkust, kuigi … Kuigi teisalt peab alati olema ka innustav komponent  „Kiire pealetung andis võitlusvaimule tohutu energialaengu. Patton kirjutas järgmisel päeval: „Sõjaväsimus (see on arguse uus nimi) ja enesevigastamise juhtumite arv on pärast liikuma hakkamist oluliselt kahanenud. Inimestele meeldib olla võiduka meeskonna poolel.” (Beevor „D-päev” „Tänapäev” 2009 Lk 353) Eks ole, kuid … Kuid selleks peab olema „pealetung“, väikegi võit, mis innustaks, mis julgustaks. „Sõjaväsimust ja enesevigastamist“ ei saa pöörata võidukaks meeskonnaks ilma pealetungita – edumudelita. Kahjuks oleme tänaseks ülesse ehitanud juhtimissüsteemi, mille kohta  P Drucker  on nentinud (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 Lk 537) „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“. Kui juhtimise põhikriteerium on kuidas inimeste tööga hakkamasaamist raskemaks teha, siis … Siis selles oleme me tõeliselt õnnestunud ehk nagu märkisid M. Lissack´i ja J. Roos`i  („Uus mõtteviis”  Fontes 2001 Lk 50):  „Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.” Ilmselgelt on jõudnud kätte aeg segamine lõpetada ja tsiviliseeritusse tasandil järgmisele tasandile – usalduse tasandile jõuda.

 

          

Tuleviku mahamüümisest.

 

Nagu märgib M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 93): „Tuleviku mahamüümine toimub siis, kui keskendutakse rohkem ettevõtte lühiajalistele tulemustele, mitte pikaajalisele tervisele.” Just sellega poliitturg praegu tegelebki vahetab lühiajalisi tulemusi (pigem küll tulemusetust) pikaajalise majanduskeskkonna tervise vastu. Mis eesmärgil? Või õigemini, milline on eesmärk?

„Ega siingi saa läbi ilma Vanaema Marie elutarkuseta. Rääkis ta mulle kunagi sellise mõistuloo, et mehed, juba lõbusas tujus, õhtuses külakõrtsis, õige kuraasikad ja ärplemistujus, mis andis juba tollel ajal tiivad sattunud vaidlusse üle kõrtsi katuse hüppamise võimalikkusest. Kui siis üks külamees luksatas, et „Mina tahaks küll üle kõrtsikatuse hüpata”, oli ka kihlvedu, korvi õlle peale, kerge sündima. Kogu kõrtsiseltskond läks loomulikult seda imeasja kaema ja lubajagi oli hakkamist täis ja piitsutas ennast üles nagu tänapäeva kaugushüppaja: „Ma tahan üle kõrtsikatuse hüpata! Ma ikka väga tahan! Ma ikka väga, väga tahan!” Tüki aja pärast küsivad siis külamehed, et mis sa soiud, hüppa juba, külm hakkab. Hakkamist täis mees polnud siis kade vastama: „Ega ma hüpata lubanud, ütlesin vaid, et ma tahan hüpata, ja nagu kõik olete tunnistajaks olnud, olen tõsiselt ja pikka aega seda tahtnud. Seega lubaduse täitnud, kihlveo võitnud ja korv õlut on teie poolt selle palgaks.” („BvV“). Seda teha tahtmise ja tegemise võimekuse vahet tuleb arvestada, kuid meie tänased eesmärgid ja tahtmised on just olupilt Vanaema Marie lustlikust/õpetlikust hüppamisloost.

 

Nendest, kellel olid eesmärgid

 

Küsides nüüd juba saja viiendat korda: Millised on siis meie eesmärgid?  Vaatame, kas meil on mingeid eeskujusid selles vallas. Näiteks M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 70) on maha murdnud ambitsioonitusse niiviisi:  „On väidetud, et oma mineviku tõttu ootame rahvana liiga palju ja seame endale liigkõrgeid sihte. Mina nii ei arva. Pigem tundub, et minu eluea jooksul on meie poliitilised ambitsioonid järjekindlalt kahanenud. Pettumustele pole me reageerinud mitte sammu pikendamise, vaid teekonna lühendamisega. Aga milline rahvas me võiksime olla, kui meil oleks kindlus enese ja tuleviku suhtes!“ Aga milline rahvas võiksime meie olla?

R.Reagani ( „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk. 171) innustuskõne oli järgmine:  „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud.”. Kuidas leida eneseuhkus, eneseusk ja optimism?

Vaadake, kõigil läheb aeg ajalt lohv tühjaks. Ka kõige vägevamatel läheb aeg-ajalt lohv tühjaks, kuid lahendus on selles, et kui te olete maani maha põlenud, siis ehitate enese jälle ülesse. Ehitate ülesse mitte ei oota supiköögi saabumist.

MT vastus oli selline: „„Loomulikult ületavad meie visioonid ja eesmärgid keerulistest majanduslikest argumentidest palju kaugemale, aga kui me oma majandust korda ei saa, võtame inimestelt võimaluse jagada seda visiooni ja näha kaugemale majanduslike esmavajaduste kitsast horisondist. Terve majanduseta ei ole tervet ühiskonda. Terve ühiskonnata ei püsi ka majandus kuigi kaua terve.

Aga mitte riik ei ole see, kes loob terve ühiskonna. Kui riik muutub liiga tugevaks, tunnevad inimesed end selle taustal järjest vähem tähtsana. Riik ei kurna ühiskonda tühjaks mitte ainult selle rikkustest, vaid ka initsiatiivist ja energiast, parandamise ja uuendamise tahtest ja soovist säilitada parim. Meie eesmärk on anda inimestele tunne, et nad on üha olulisemad. Kui me ei saa usaldada oma inimeste sügavamaid instinkte, ei peaks me üldse poliitikaga tegelema. Mõned meie nüüdisühiskonna aspektid on nende instinktidega karjuvas vastuolus“ (lk 78)

Ja RR retsept: „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.” (lk 243)

Milline on meie visioon? Milline on meie retsept? Kuidas talv, majandustalv, üle elada?

 

Teejuhiks niipalju, et kõik tänased jutuliigutajad võivad arvestada sellega, et nemad saavad veel pensionit, nemad saavad veel (meie ühise raha eest tervishoiuteenuseid), nemad saavad, kuid … Kuid nende lapsed enam, ja nende lapselapsed kindlasti ei saa,  mitte üksnes pensionit ei saa vaid isegi pensionile ei saa. Laud puhtaks. Uus mäng. Sellest teadmisest on hea alustada. Kogu süsteem tuleb pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna ... hoopis teistmoodi ... hoopis lihtsamalt ... hoopis tõhusamalt.

 ... ja et ei jääks valet muljet, siis täna on kõik veel hästi, täna on kõik veel odav, täna on kõik veel võimalik. Homme ... 

Jätkub …

 

Targutusi:

 

J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960

 

Lk 400 „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.”