Torumehe ämma vajaduspõhine eelarve (Vikativiiuli eellugu V1)

 

 

Nii, olümpiamängud on selleks korraks lõppenud. Aitäh Pariis. Oli toredaid hetki ja mõtlemapanevaid kogemusi. Kuid ega maailm paigal seisa, üha uued võistlused tulevad peale – seekord siis on alanud paraolümpiamängud Pariisis ja meil kodusel pinnal riigieelarve küsimuste arutamise mäng. Huvitavad mängud mõlemad, loodame ainult, et eelarveprotsess ei kujune paraeelarveks, sest kui spordis on see uhkete inimeste tahtel põhinev saavutamatu saavutamine, siis rahanduses lihtsalt üks järjekordne tagasilangus.

 Kuigi olles põline optimist, siis ikkagi tundub, et kogu majandusmehhanism on meil praegu sellises keerises nagu oleks keegi klosetis vett tõmmates klapi ära rikkunud. Klapp, mis vee koguma paneks enam ei sulgu. Vesi/raha/võimalused muudkui vuhisevad torust alla … Optimism siinjuures seisneb selles, et kui asjatundja klapi ära parandab, siis on kõik jälle „vinks-vonks“ … vesi/raha koguneb jälle. Seni … oleme mitteoptimistid

 Juba aastaid tagasi rääkis üks õpetatud sõber kuidas käivad remonditööd Las-Namäel. Tal oli selline kogemus, et vannituba tahtis värskendamist ja leidis hankes ühe seltskonna „Mihkeligatööpeale“. Sai kokku lepitud hea hinnaga ja mehed kohe toimetama: kaksasid paar plaati seinast, võtsid kraanikausi maha, vetsupoti ka. Siis küsisid materjaliraha ja … kadusid. Sõber paari päeva pärast küsima, et mis juhtus, miks töö lõpetamata? Sai vastuseks, et: „vabanda peremees, teine kiire töö tuli vahele, tuleme paari nädala pärast.“ Tulidki. Tulid, et küsida lisaraha, sest … No õpetatud sõber sai nüüd kohe aru, et ilusaid lubaduste ja odavat hinda uskudes on ta seekord petta saanud. Vahetas ehitajat. Vaat see õpetatud sõbra lugu tuli meelde, kui jälgisin poliitturu jauramist teemal, et neile on vaja lisaraha, sest meie teiega oleme elanud üle oma võimete ja tegelikult peame me selle eest, et poliitturg on teinud kulutusi milles pole kokku lepitud leida meil teiega lisarahastus. Oeh, see sõnajada võtab võhmale. Tundub kuidagi arusaamatu, kuid … nii on. Nüüd me kõik arutame tõsimeeli, kuidas poliitturu ülejõu elamist kinni maksta, mitte seda, kuidas poliitturgu korrale kutsuda.

 Kerime filmi algusesse …

 Kuid kui meie teiega hakkaksime lihtsalt arutama majanduse hetkeseisu üle, siin ja praegu, siis on see nagu arvustaks filmi, mida oleme vaatama asunud poole pealt, võib-olla isegi lõputiitrite lähedalt. Me ei tea, kuidas see lugu algas, miks see algas, kes on tegelased, mida nad teinud on, keda armastanud, kuhu laibad peitnud.

Kui tahame asjast sotti saada, siis peame teadma kuidas see lugu algas ja millele see lugu põhineb, kes on kangelase, kes pahalased, kes lihtsalt pelgurid. Üllatus-üllatus turud ei alga mitte tooteturgudest, vaid ... Kõigi turgude tegevus algab … poliitturust. Poliitturust arusaamise endale selgekstegemine on nagu filmi vaatamine esitiitritest ja avakaadrist alustades, siis ei pea te üllatuma, miks ometi laip nii oskamatult peideti. Poliitturg otsustab, mida meie teiega kokku kantud rahaga teha, kui palju seda üldse kuhjata on vaja, kuhu investeerida, kuhu lihtsalt kulutada, kuidas meid teiega karistada või premeerida. Nii on

Vastavalt poliitturu seisule, kujunevad ka teised turud. Tegelikult algab kõik muidugi meist teiega. Meist teiega laiskusest, pealiskaudsusest, ükskõiksusest ja … unustamisest. Või on see hoopis andeksandmine? Kõik algab sellest kellele meie teiega delegeerime oma sünnipärase ja põhiseadusliku otsustusõiguse. Legitiimsuse saavutamine läbi volitamise ehk meie teiega valimiseelistuste ehk oma tahte delegeerimine on demokraatia ringstruktuuri tähtsaim komponent.

 Kokkulepe, volituste määr ja legitiimsus

 Poliitturg on küll põhiturg, kuid selle legitiimsus tuleb meilt teiega, see on leping, kokkulepe, millegi tegemiseks. Kui oleme kokku leppinud vannitoa remondis, selle maksumuses (potis vesi ju ka jookseb), siis ei saa teha niimoodi, et volitatu läheb hoopis ämmale kasvuhoonet ehitama. Ta peab meie klosetti remontima, sest selline oli kokkulepe ja volituste määr. Eks ole tore. Täiuslik mudel. Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024) kirjeldab seda mudelit igati mõistetavalt: „Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks). Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“ Tore.

 Vesi peale … demokraatiale?

  Kuid tegelikkuses selline idealiseeritud demokraatia ringmudel ei toimi või õigemini see toimib põhiliselt volituste nõutamisel saada valitsejaks, kuid ei toimi valitsemisel volituste piires ega ulatuses. Ja nagu kogemus on näidanud, siis ei toimi ka kaitseklapp - „tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma“.  Niimoodi kujuneb poliitturu peale ridamisi poliitturu poolt kujundatud turge, mis pole volitustega seotud, millest ka kõik ebakõlad algavad ja võimenduvad. Sest vaadake, kui lepingujärgset vannitoa remonti ei teostata, vaid ehitatakse ämmale kasvuhoone (seda on ämmale väga „vaja“ ehk vajaduspõhine) või remonditakse äia autot (ka see on vajaduspõhine), siis on need vajaduspõhised tegevused, kuid pole lepingu täitmised, vesi meie klosetis vuhab endiselt torust alla kuritarvitades puhast vett ja koormates mõttetult puhastusseadmeid. Laristamine

 Sellega olukorrakirjeldus ei piirdu, sest raha on läinud ja meie „vannituba“ ikka veel remontimata (no osa plaate on maha kistud, pott ja vann välja viidud) ning hanke võitja nõutab meilt teiega nüüd lisaraha. Et noh, makske rohkem meil st hankevõitjatel on veel terve rida vajadusi rahuldamata. Meie teiega punnime küll vastu, kuid kuhu sa pääsed vannituba vajab remonti ja hankevõitja (ja tema äiade/ämmade) vajadused rahuldamist. Kui meil teiega tekkib küsimus kuhu see raha ikkagi kulub, siis öeldakse, et ärge urgitsege, läheb sinna kuju vaja. Jah, segased lood. Ilmselt selliseks piinlikuks olukord jääbki … Demokraatiale tõmmati vesi peale. Ehhee, siinkohal sosistab optimism minus, et ära pabista, klapp on ju rikkis, palju sealt ikka soriseb. Ka õige.

 Niisiis, kuna majandusest midagi mõistlikku lähiajal arutada ei ole (te ei taha ju kuulata mingit paralleeluniversumi lõputut jaburust automaksu „kasulikkusest“ või suhkrumaksu vajadusest meie laste „päästmisel“?) ja poliitturg määrab asjade käigu, siis arutame natukene selle üle miks majandusest midagi mõistlikku arutada pole. Õigemini küsime klassikalise küsimuse: „Miks nii läks?“ ja „Miks see „miks“ jätkub … pikalt?“

 Tulutute ühenduste tulupidu

Suvi on pidude aeg – räägimegi pidudest, pidukondadeset ja parteipidudest. Teile võib „veits“ segaseks jääda, miks keset kaunist suveilma arutada midagi parteidega seonduvat ( lisaks hääldada ühe jutiga välja partei ja pidu). Vaadake, tuleb üle korrata, et meie elukorralduse juures (demokraatia, valimised, parlamentaarne riigikorraldus) on kõige edasise (majandusmudel, toetused, karistamised, maksud) korraldus lähtuv parteidest ehk poliitturust ja just seetõttu peame rääkima kuidas poliitturg kujuneb, kujundatakse, tujutseb ja kuidas see erineb ideaalmudelitest.

 Kuid kõige tähtsam on see, et me mitte hetkekski ei laseks endal tekkida mingit luululist arvamust, et poliitturg on kuidagi teistmoodi toimiv kui harilikud kaubaturud. Nagu näiteks seebiturg või kalaturg. Loota tuleb vaid sellele, et poliitturg ei ole nagu naftaturg, sest see põhineb (legaalsel) kartellil, mis moonutab tegelikku turgu. (Ups! Siinkohal tabasin ennast just äratundmiselt, et kuna tegemist on koalitsioonidega, siis on need justkui  kokkuleppelised moodustised ehk kartellid. Siin on üldse raske head paralleeli leida, sest, kui valimistel/valitsemishankel lubavad pidukonnad meile teiega kõrgemat „pintsi“, tasuta transporti, kartuleid või hooldust, odavaid riigimaju ja mida iganes veel, kui me neid valime, siis pärismaailmas on tegemist täiesti puhtaverelise korruptsiooniga, altkäemaksuga, mõjuvõimuga kauplemisega ja teiste hirmsate asjadega ning kui KOLE on kokku pandud, siis on KOLE üks jäle dokument, sest ütleb lahti lubadustest, mida valitsemishankel vannuti täitma. Kas tegemist pettusega, sest seda mida lubati …? Siinkohal peab muidugi iha "härg", olenemata sellest kui "härga ta täis on" tuletama meelde antiikajast teada tõsiasja, et "See mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale". Nii on.  Mnjah, raske, vonklev, muutlik ja ohtlik on see „demokraatiline“ tee ehk vaata   Beigbeder  „17,90 E“ Varrak 2011 Lk 16 „… Churchill on teile juba vastanud. Ta ütles: „Demokraatia on halvim valitsemisviis, kui välja arvata kõik teised.“ ).

Valimismasina sünd

 Poliitturu puhul on kaubaks valitsemine. Turg on turg on turg. Selle teadmisega tugevdatult saame ka turu liikumistest ja tulemitest paremini aru. No kuigi meie parteisid nimetatakse erakondadeks  (vormilt mittetulundusühingud), siis sisult on need pidude korralduse konveierid ja valimismasinad (reklaamikontorid).  „Sidemete nõrgenemine erakondade ja ühiskonna vahel ei tähenda, nagu oleksid erakonnad vähem tõhusad valimismasinad. Pigem on toimunud nihe ülesannetes: varem teatud ühiskonnarühmale keskendunud, on erakonnaorganisatsioonid nüüd suunatud peamiselt tegudele voolavatel valimisturgudel.“ „Erakondade kasvav ideoloogiline paindlikkus muudab nende omavahelise konkurentsi nõtkemaks. Säärases keskkonnas toimivad erakonnad üha vähem kui ühiskondliku lõimumise kanalid, selle asemel keskendutakse kampaaniatele, mis lubavad neil köita, tihti ajutiselt, erakonnaga vähem seotud valijaid. See on ennast tugevdav protsess: erakonnad muutuvad valimismasinateks, sest nad on kaotanud oma sotsiaalse funktsiooni, kuid peamiselt valimisrollile keskendumine takistab neid loomast stabiilsemaid sidemeid ühiskonnaga.“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 43). Vaat niisugune lugu. Pealegi tähendab inglise keeles sõna „party“ nii parteid kui pidu.  Meie teiega pole niimoodi mõelnud? Aga peaksime, siis saaksime mõndagi pidukorralduslikust elustiilist aru..

 Dr Riik & väsitav hommik

 Poliitturg see on „imelihtne“, kuid ... Enne sügavama poliitturu analüüsi juurde jõudmist on vaja ära klaarida tänaseks tekkinud segadused … eee … liigsest pidutsemisest tekkinud järgmise hommiku … „väsimus“. Poliitturg on tegelikult väga tõsine asi (kuigi siin püütakse seda mõningase lihtsustamise ja analoogide najal mõistetavamaks muuta) ja seda ei saa vaadata läbi teise hommiku silmade või silmavaate. Pidu peoks, kuid seekordne asjade areng on selline, et poliitturu pidu pole enam mingi tavaline pidu, vaid mingi segasumma suvila labrakas. Midagi läks seekord valesti. Väga valesti. Miks niimoodi? Peale mullust valitsemishanke suurejoonelist võitmist oleks pidanud poliitturu pilt olema midagi hoopis muud. Midagi rõõmsameelset, midagi innustavat, midagi tegusat, midagi … Kuid seda polnud, oli vaid kohmakas (võibolla sobiks sõna algusesse siiski „k“ asemele „p“?), kiuslik, vaenutsev kogum. Palju pettumust, palju vihutiütlemist, mis kandus üle vihkamiseks. Aeg läks raisku, kasulik tööaeg ka, võimalused ka.

 Kasuliku tööaja printsiibist

 Klassikud seletavad seda „kasuliku tööaja“ printsiipi järgnevalt (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk365): „Kuid praktikas vastutavad ministrid poliitika eest suhteliselt vähe, sest valitsuse kasulik tööiga on umbes kaks aastat. Esimene aasta kulub selleks, et jõuda arusaamisele, et valitsuses olles ei saa nad pidada kinni lubadustest, mis anti opositsioonis olles: kui valitsus on moodustatud, peab ta hakkama tegelema reaalselt eksisteerivate probleemidega, mis on eranditult seotud valitseva majandusliku olukorraga, mis omakorda on alati kas siis kohutav või katastroofiline, ning seda tõestavad hirmuäratavad faktid hoiti rahva ja seega ka opositsiooni eest eranditult alati saladuses. (…)

Seega hakkavad ministrid reaalset situatsiooni riigis mõistma umbes kaksteist kuni kaheksateist kuud pärast ametisse asumist. Sellele järgneb umbes kaks aastat potentsiaalselt tõsist valitsustööd – pärast mida algab ettevalmistus järgmisteks üldvalimisteks. Sellest hetkest muutuvad saavutused riigijuhtimise vallas teisejärguliseks, võrreldes häälte võitmisega – või pigem, häälte võitmine muutub ainsaks saavutuse mõõdupuuks. Viimased kaks aastat sarnanevad eksami jaoks tuupimisega. Midagi uut ei tehta, eesmärgiks on ainult läbisaamine.“ Umbes selline on brittide arvamus valitsuse kasulikust tööeast.

Ja, et te ei kahtlustaks, et tegemist on üksikarvamusega, siis rootslased seletavad selle üle oma mõnusal viisil (Bo Balderson  „Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat Tallinn 1995

 Lk 146) Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”

 Aeg õppida, aeg mitteteada …

 Vaat selline lõbus ja õpetlik lugu. Või siis mitte nii lõbus meie teiega kontekstis. Nimelt toimus äsja Toompeal vahtkonna vahetus, mille tulemusena meisterdati uus KOLE ja portfellid jagati ümber (mõned neist küll kõige kummalisemal kombel), mis tähendab, et ajamõõtjad keerati nulli ja algab uus sisseelamise faas. Nagu olukorda ilmestab Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“ (lk 29). Nii see läheb, kogemusi pole, ettevalmistust ka mitte, kuid otsustada on vaja, mis viib meid teiega Minister Hackeri järgmise tõdemuseni otsustusprotsessi keerulisuses isegi koos nõuandjatega: „“ Kas teie ei tea ka keemiast mitte midagi?“ „Ei,“ vastas ta. „Aga teie?“. Järsku tundus see kõik väga naljakas. Mitte ükski meist ei teadnud kõige vähematki sellest asjast, mida me arutasime. Joan, Humphrey, Bernard ja mina, kõigil ülesandeks langetada valitsuse poliitikat puudutav  ülimalt tähtis otsus – ja terves Ühendatud Kuningriigis ei olnud sellist nelja inimese rühma, kes oleks selles küsimuses vähem kompetentne olnud.“

 „Miks sina arvad, „ pareeris Sir Wally emotsionaalselt, „ et mida vähem ekspert sina oled, seda tõenäolisemalt on just sinul õigus?“. Mina ei ole ekspert. Ma ei ole kunagi väitnud, et ma olen ekspert. Nii ma ka ütlesin. „Ministrid ei ole eksperdid. Ministrid pannakse asjade üle otsustama nimelt sellepärast, et nad ei tea mitte midagi …“ (275/287).

 Nii, et uus KOLE, uued ministrid, uus sisseelamine – „kasuliku tööea“ piir kipub kokku kuivama umbes pooleks aastaks. Kuid see pole ainukene probleem „kasuliku tööea“ kontekstis, hoopis häirivam poliitturu toimimisele on pidev juriidiline/administratiivne konkurentide mahajooksmine ( nii pidukondade, kui ka üksikinimeste).

 Rõõm & mure käsikäes.

 Mnjah KOLE-istide esimene sisse/kokkuelamisfaas ei läinud just kõige edukamalt. Selle asemel võttis maad juba valitsemishankest alguse saanud väljaelamine, lahkuelamine ja … isegi laialijooksmine nii KOLE piires kui KOLE ja POLE vahel.

Olukord poliitturul oli/on peale valitsemishanke võitmist ja Kahevahel pidukonna paralüüsi muutunud täiesti eklektiliseks. Vikipeedia seletab, et „Tavaliselt mõeldakse eklektitsismi all erinevate vaadete, tõekspidamiste jne. sellist ühendamist, mis pole piisavalt põhimõttekindel, sisaldades ilmseid vasturääkivusi, kokkusobimatust.“.  No just see ongi toimunud poliitturul, kus geneetilistest kurakäelistest on saanud veendunud Maaisalased, või Kahevalel pidukondlased, kellest on saanud kurakäelise ilmavaate esindajad, või konservaatorid, kellest on saanud Kahevahel pidukondlased, või „ressistid“, kellest on saanud „refistid“. Oeh! Kõik see on kui pohmellihommik peale pidu. Kes kelle telgis ärkab, kes on kes, mis juttu ta täna veeretab?  Kes kellele meeldib?

Kuid poliitturg ei kujune mitte üksnes meie teiega tahteavaldustest, volitustest ja headest kavatsustest vaid ka sellistest asjadest nagu poliittehnoloogia ja konkurentide (nii sise-, kui väliste) "mahajooksmisest". !Mahajooksmine" on üks huvitav, kuid kuidagi sordiini all olev tehniline võte. "Maha jookstakse" nii üksikuid tippe, kui ka terveid pidukondi. Nii on. 

 No ja kes kellele siis meeldib? Poliitturul? Kui kuulata pidukondade (ja massimeedikute) väljaütlemisi Kahevahel pidukonna laevahuku kohta poliitmerel, siis üldine rõõmuhüüd on: „ Hurra!!!“ Hm? Hurraa???

Miks meist teiega paljud selle üle rõõmustavad? Meile teiega ei meeldinud Kahevahel pidukond? Mnjah, kuid milline pidukond meile tõeliselt meeldib? Eks ole hea küsimus? Tegelikkuses on nii, et enamuses meile teiega ei meeldi ükski pidukond täielikult, meile meeldivad nende üksikud etlusnumbrid või üksikud poliitinimesed. Kogu lugu. Kahevahel pidukonnaga, ja eriti „Suure E-ga“ käis aegade algusest kaasas mingi eriline suhtumine. Eee … mäletades veel neid kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse läbirääkimisi ärivaldkonna ja pidukondade vahel (olid ajad, mil kõik püüdsid koomast ärganud riiki uuesti üles ehitada, selle üle arutada ja lahendusi leida), siis võis pidukondadel olla üksteise suhtes eriarvamusi, viltuvaatamisi ja vihutiütlemisi, kuid kõik nad olid vihameelsed Kahevahel pidukonna suhtes. Hm, see oli kõrvaltvaatajale kummastav, sest nii sügav vihameelsus sai sündida vaid kahest tundest: kadedusest või hirmust. Tegelikult mõlemast, mis lõidki  põhja meie poliitmaastikule. Lõid ka pahalase konstandi.

 Struktuurne tasakaal

 Läbi kõigi nende aastate on see konstant olnud muutumatu, kuigi … Kuigi „Suure E“ loodud struktuur oli olemuslikult ainulaadne ja meile teiega sügavalt kasulik. Miks kasulik? Ja-jaa, mullegi ei meeldi kõik need tegelikud ja välja mõeldud korruptsioonijuhtumid, vihmavarjuhoidjad ega otsustamatused ja lõpuks sumbumine lukustatud ringkaitsesse, kuid tõsiasi on, et „Suur E“ lõi struktuuri, milline absorbeeris idalembide võimalusi luua oma jõuline pidukond ja selle kaudu demokraatlikku protsessi ära kasutades mõjukalt meie poliitikasse sisenemast. Selles suhtes peame olema tõsilembid ja avaldama austust sellisele meistriteosele. Selle lõhkumisega … Selle lõhkumisega tekkis täiesti uus olukord poliitturul.

 Esiteks tundub, et kodumeelsed pidukonnad oma turukonkurentsis hävitasid mingi hoolimatu tagantkäelöögiga lüüsiväravad, mille kaudu reguleeriti küllaltki märkimisväärset idalembide survet meie poliitmaastikule. Nii, et mille üle rõõmustada (peale mõne üksiku poliitinimese, kes saab koha mingisse kogusse või komisjoni)? Kuid tegelikult jooksis suur (suurem?) hulk eesti soost pidukondlasi Kahevahel pidukonnast minema. Vaba rahvas, vaba maa? Kui see nii lihtne olekski. Vaadake see lammutus tegi tegelikkuses seda, et lõi võimaluse, mida idanaaber ei olnud suutnud teha kolmekümne viie aasta jooksul – luu siia idameelne pidukond. Kuid idameelne pidukond üksi pole probleem (neid on meil olnud ennegi ja need ei juurdunud, pinnas ei sobinud), kuid seekordne erinevus on selles, et Kahevahel pidukonnast jäi maha hästi toimiv tarmukas organsatsioon ja struktuur. Tugev regionaalne ja üleriigiline struktuur. Nagu soe ja turvaline kasvuhoone … Toimiv struktuur on nagu vana hea liitintress, kui sul on aega ja püsivust, siis toodab see teile kasumit. Raudpolt!

See ei pruugi nii minna, kui eelpool sai märgitud, et „lõi võimaluse, mida idanaaber ei olnud suutnud teha kolmekümne viie aasta jooksul“, siis …

Vaadake, kui te olete näinud rannamände, siis on need enamuses maa poole kaldu, sest tugevad meretuuled on neid selliseks koolutanud. Täpselt samamoodi koolduvad inimesed mõjutatuna ühisruumi üldistest hoiakutest – hea ja halb, õige ja vale.  Tundub, et Kahevahel pidukonna uus juhtkond püüdis alguses ajada (oma) tasakaalustatud poliitikat, kuid karta on, et üldine tänitav meeleolu poliitturul – olete idameelsed - kallutab selle pidukonna halastamatult just sinna kuhu me ei taha ja mida lühivaateline poliitturg näha ei oska. Poliitturu konkurentsireeglid on just sellised. Halastamatud. Kõik tahavad ellu jääda. Kõik otsivad endale nišši. Ka “Suur E“ oleks hea meelega ühismängus osalenud, kui teda ei oleks mängust välja lukustatud. Kuid  just seepärast , et ta oli mängust välja jäetud lõi ta oma mängu. Oma mänguväljaku(te)ga. Millise mängu loob enda jaoks tänane Kahevahel pidukond? Hea küsimus?

 Mahajooksmise tehnoloogiast poliitturul

 Kes sai aru, see sai aru, kes ei saanud, see ei saagi saama. Lihtsalt, et olukord oleks arusaadavam, siis analoog meie poliitturu ajaloos on juba olemas. Näiteks meile teiega justkui ei meeldinud ka Konservaatorite pidukond, kuid … Kuid Konservaatorite pidukonnast poleks me mitte midagi kuulnudki, kui Rahvaunioni Billi ei oleks juriidiliselt maha jookstud. Kõik see mida talle süüks pandi, ja sinna juurde mõeldi, pole mõnus teadmine, kuid üldine teadmine oli see, et nii nagu billiiistid tegutsesid, tegutsesid   ka kõik teised pidukonnad. Vahe oli vaid selles, et mingi „Luuavarrstpauk metsakooli“ pealik osutus nii edukask administraatoriks, et tõstis koomas vaevleva pidukonna riigipea tegijaks erakonnaks. Üllatus. Üllatus?

Tegelikult mitte. Kui tuled mullist välja ja kohtud päris inimestega poes ja poe taga, saunas ja sauna taga, siis saad teada palju asju, mis pärisinimesi päriselus päriselt huvitavad. Ja kui need kokku siduda ja oma lobedal ning arusaadaval moel tõde kuulutad, siis … Ükski poliitpõllu adminastratiivarbuja ei saanud sellele vastu, unionistid olid tegijad. Oleksid edaspidigi „teinud“ (riigipäid) ja seepärast tuligi Bill juriidiliselt maha jooksta ja teha temast hoiatav näide. Tehtigi.

Tehtigi … pidukond peajagu lühemaks, ainult et pidukonna uued juhid osutusid mittejuhtideks. Pidukonna mittejuhid püüdsid pidukonda elavdada üksteisele kontrollaske pähe lastes ja siis seda kohtus vaidlustades. Oeh! Piinlik periood. Pidukond vireles langedes järjekordsesse koomasse ja … Ja siis ulatas abikäe teine madalseisus pidukond, Konservaatorid. Miks? Lihtne, sest unionistidel oli peale pidukonna juhi juriidilist mahajooksmist ja mittejuhtide ajastut järel hindamatu väärtus, lausa pärand – pidukonna regionaalne struktuur koos usinate inimest ja teadmistega (täpselt nagu Kahevahel pidukonna struktuuridega). Selle Konservaatorite pidukond üle võttiski ja nagu võluväel … uus ühendus muutis meie poliitmaastikku ning oleks peaaegu muutnud ka maailma. Struktuurid otsustavad (peaaegu) kõik. Mahajooksmistel on tagajärjed.

 (poliitilise) Laevahuku õigusest ja päästetute staatusest

 Kuid Kahevahel pidukonna lahkujooksmisel on veel üks tugevalt poliitturgu muutev järelm (täpselt samuti nagu Rahvaunioni  puhul) – need kes jooksid lahku, need … jooksid kuhugi. Nad ei jooksnud koju keldrisse või metsa,  vaid teise, et mitte öelda konkureerivasse,  pidukonda, mis muutus päris piinlikuks. Tundub, et suurima (või vähemalt häälekama) saagi lahkujooksnutest kogus kokku Kurakäeliste pidukond (muide ka unionistide "päästmisel" saadi hea saak). Nüüd on kurakäelised kõvahäälselt oma „õigusi“ nõudmas. Kuid ärgem laskem ennast eksitada. Siinkohal tuleb mängu „sama“ ja „sarnase“ … erinevus (sic!). Nagu me teame kasvavad „õigused“ valimisprotsessi käigus tehtud kõrgeima võimu kandjate ja pidukondade kokkulepetest tulenevatest volitustest, mis tähendab et nende „õigused"  saavad kasvada ainult valimistulemustest (meie teiega tahtest), mitte poliitilisest laevahukust, mis tabas Kahevahel pidukonda. „Laevahuku õigus“ on midagi hoopis muud, kui valimistel saadud mandaat - legitiimne volitamine. Nii on.

 Veel ühest mahajoostust …

 Kõiki neid hulgalist  lahkujooksjaid (ja ülejooksjaid) vaadates tekib vaid kahjutunne, et pole enam kunagist Kunnipidukonda, kelle algatusel hakati jooksikuid lööma „rändrüütliteks“. Tegemist oli humoorika, kuid väga distsiplineeriva hoovaga. NN pehme jõuga.  Hm, tänapäeval oleksid ilmselt suur enamus Pilvepiiri poliitinimesed rüütliks löödud. Nojah, ega see just austav ordu oleks olnud. Pliiniliku momendi vältimiseks joosti  seegi pidukond administratiivpoliitiliselt maha, maha, maha …

Nii, et paljudel juhtudel on meie poliitturu muudatused seotud mitte niivõrd meie teiega valikutes/tahtest, vaid  just poliitinimeste osavusest oma konkurente juriidilisadministratiivbürokraatlike knihvidega pikali joosta ja siis … Siis poliittormilise laevahukust pääsenute oma poliitlaeva pardale aidata. Päästetud on  … tänulikud. Vähemalt esialgu.

Siin me nüüd oleme, käib meeletu sebimine poliitturul, Dr Riigi kasulik tööiga üha väheneb ja nagu W Churchill märkis  1951 a valimistel „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 747). Nagu märgitud „Ja kodusel rindel käis lahing kitsal ja viljatul pinnal.“ (lk 737). Nii ka meil

Meenutades silmavaadet

„Bürokraat, võim ja Vanaema“ (Tallinn 2012) on kirjas mõttekäik, mis pole arvatavasti kaheteist aasta jooksul muutunud: „Silmavaade. Muide, kas te olete märganud, et Poliit-Inimesekestel on ilmavaade ja silmavaade? Need kaks vaadet ei pruugi ühte langeda. Mis kõige kummalisem, isegi kõõrdsilmsust ei teki sellest. Poliit-Inimesekene on küll mingi erakonna liige, mis tähendab, et tal on mingi ilmavaade või ta vähemalt samastab ennast mingi ilmavaatega, kuid oma silmaga peale vaadates olete veidi segaduses, sest tema teod ja silmavaade ei ühti tegelikult erakonna ilmavaatega. Muidugi elu on areng, kuid vahel taban ennast meenutamas üht Juku anekdooti. Juku kassil sündisid pojad, Juku enda sõnul kõik revolutsionäärid. Kui siis nädala pärast paluti Jukul esineda Kõrgele Ülemustele sama avaldusega, said nad kuulda, et viis tükki on revolutsionäärid, ülejäänud on saanud vahepeal nägijateks. Seega kui kassipojad saavad nägijateks, miks siis Inimesekene, eriti Poliit-Inimesekene, ei võiks saada nägijaks? Ikka juhtub, et oled erakonnas, oled olnud usaldav, hell, õrn ja hea ning ühel momendil saad aru (upsti!), et oled tegelikult sattunud valesse seltskonda. Ja siis äkki, oh üllatust, võidki hüüda: „Õnneks olen saanud nägijaks!” Sellist tegevust tuleb ilmselt ja ilmselgelt tunnustada, kui Inimesekene julgeb tunnistada oma eksimust. Mitte kõik ei tee või ei oma julgust seda teha. Nii ongi, et Inimesekene on Muutuste erakonna liige, kuid silmavaade on Õiguste erakonna või Kahevahel erakonna oma ja vastupidi. Seepärast tulebki tähelepanelikult jälgida nii poliitilisi „rändrüütleid” (Kuningriiklaste väljend ajast, mil poliitika oli veel lõbus), kui ka silmavaatega poliitikuid, mida või keda nad tegelikult esindavad (…) Arvatavasti olete isegi ennast tabamas vahel mõttelt, et: „Oo, oot, mis erakonnast see Inimesekene nüüd ongi?”. Peab märkima, et isegi keskmisest tähelepanelikumal poliitikahuvilisel läheb vahel järg käest ära. Võib-olla võiks Poliit-Inimesekesed selguse mõttes kanda erakonna logoga ürpi või vähemalt nokatsitki? Et oleks kohe kaugelt ära tunda. Ja Riigikogu liikme nokatsil võiks olla kuldne lint (või oleks kuldne loorberipärjakene sündsam?) ja nimi, et kõik Inimesekesed näeksid ja ära tunneksid: „Sealt tuleb seadusandja, Poliit-Inimesekene, see Inimesekene, kellele mina, tavaline Inimesekene, andsin oma tahte.” Siis ei tuleks enam ette neid piinlikke momente, kui Inimesekeselt tänaval küsitakse, kas te teate … ja tema vastab, et … eee. Siis teaksid Inimesekesed tänavalt mitte esimest viitteist jutuvestjat, vaid ka seda kõige viimast, saja esimest nimelt. Ja ega seda ka ei maksa häbeneda, et ajapikku nägijaks on saadud ja erakonda on vahetatud. Selle jaoks võiks olla mütsikese küljes endise erakonna värvides lint. Noh umbes niimoodi, nagu armees on haavatasaamise lint. Kui ikka Inimesekene on erakonda vahetanud, eks ta siis ilmselt on ka haavata saanud, kuid on tervistava kogemuse võrra rikkam.“

Vaat niisugused lood. Tänast seisu arvestades peaks (parem kui see oleks kindlas kõneviisis) iga tõsiseltvõetav poliitinimene kandma mingit pidukonna tunnust. Meie teiega lihtsad valijad ei harju nii lihtsalt selliste muutustega. Näiteks sõidan juba pea paarkümmend aastat automaatkäiguvahetusega autoga, kuid ühtlugu taban ennast kätt käiguvahetajal hoidmas. Harjumus, mis siis veel pidukondade virvarrist rääkida, ikka eksid isikut ja pidukonda kokku pannes. Eriti staažikate rändrüütlite puhul.

Kordame üle tänase poliitturu tegelikkuse koos Y Papadopouloséga ( „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 12)  „Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi.“ „Oma raamatus „Why Politics Matter“ näitab Garry Stoker „vastuolu demokraatia naiivse kontseptsiooni ja selle vahel, kuidas valitsemisprotsess tegelikult toimib.“ (…) Siiski on esindusdemokraatiatraditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle otsustatakse ideaali põhjal. Klassikalises esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele. Nii peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud  volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid  ülalt alla. Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks). Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“

Vaat selline lugu. Legitiimsus ja volitatus tekkivad vaid valimisprotsessis – kodanikud legitimeerivad ja volitavad poliitinimesi tegema mingeid otsuseid nende volituste raames. Ühtede pidukondade laevahukk või teiste poliitinimeste üleostmine ei muuda selles mõttes volitatuse ja legitiimsuse taset. Ärgem unustagem, see, et üks või teine pidukond sai pardale rohkem madruseid ei muuda neile mandaadiga antud sihtkohta. Ja ärgem unustagem seda ka poliitturule meelde tuletamast.

Tulles tagasi alguse juurde ehk „raha on läinud ja meie vannituba remontimata“, siis esimene pidukondade arutelu 2025 aasta paraeelarve kohta „viisuris“ näitas, et seda pole poliitturul mõttessegi tulnud teha, vaid arutlus käib selle üle, et kuidas jätkata ämmale kasvuhoone ehitamist (seda on ämmale väga „vaja“ ehk vajaduspõhine) või remontida äia autot (ka see on vajaduspõhine). Samas pole valitsemishanke lepingut täidetud, vesi meie klosetis vuhab endiselt torust alla kuritarvitades puhast vett, energiat  ja koormates mõttetult puhastusseadmeid. Nii jääbki? Niimoodi kujuneb poliitturu peale ridamisi poliitturu poolt kujundatud turge, mis pole volitustega seotud, millest ka kõik ebakõlad algavad ja võimenduvad.  Üks kõverdunud turg teise peal annab meile ebakõlade kumulatiivse tulemi - paraeelarve, kuigi tegelema peab (kindlas kõneviisis) taastusraviga.

 Hoiatus: tegemist ei ole lõplike tõdedega vaid süsteemianalüütilise mõttejadaga. Võib-olla aitab kaasa toimuva paremale mõistmisele. Kaasamõtlemisele?

Järgneb …

Targutusi:

T. Honkela „Rahumasin“ koolipri 2019

Lk 54 „Meedias rõhutatakse siiski üha enam tehisintellektiga seotud riske, mitte võimalusi. Ohud müüvad, sest tihtipeale on olulisem teada, mis meid ähvardab, kui seda, mida head sellest võiks sündisa. Nii oli vähemalt selles maailmas, kus meie igapäevast elu ähvardasid kiskjad ja looduskatastroofid. Ohtude sisu on aegade jooksul muutunud, kuid me tunneme endiselt vajadust nendeks valmis olla. Seetõttu tõmbab negatiivne rohkem tähelepanu kui positiivsed võimalused.“

Lk 178 „Raha on teatud mõttes nagu küüslauk. Seda kas jumaldatakse või vihatakse.“

 

P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019                      

Lk 25 „Järgmisena pöördusid nad aga meedia vastu – nõndanimetatud prestituutide vastu, kes julgesid presidenti mõrvas süüdistada.“ Filipiini presidendi Duterte „hobist“ tappa narkoärikaid

Lk 70 „Tänapäeva valitsused on hädas üheainsa ideoloogia sõnastamisega – õigupoolest ei olegi neil võimalik seda teha, kui nad soovivad jääda võimule sama taktikaga nagu seni, saates erinevatele inimestele erinevaid sõnumeid -  ja nii saab mõttest, et me elame vandenõusid täis maailmas, omaette maailmavaade. Vandenõu ei toeta ideoloogiat, vaid asendab seda.“

„Ja maailmavaatena pakub see kõigile, kes selle enda omaks tunnistavad, teatavaid rõõme: kui  kogu maailm on üks suur vandenõu, siis ei ole su isiklikud läbikukkumised enam sinu enda süü. Fakt, et sa saavutasid vähem kui lootsid, et su elu on sasipundar – see kõik on vandenõu süü.“