„Ma vajan kõike …

 

 

… ütles nelja aastasena minu lapselaps. Kümnesena ta juba  kogus/teenis raha - „vajadus“ oli üle läinud reaalsuseks. Reaalseteks võimalusteks. Seda millest isegi laps aru saab peaks olema mõistetav ka poliitturule, aga … Kui jälgida teist aastat möllavat pelglikjõhkrat makstõusu ihalust, siis tundub, et poliitturg on jäänud mudilasikka pidama. Kahju.  Pealegi on poliitturu  sõnumid segasemad, kui mudilasel.

 Margaret Thatcher on nutikalt täheldanud, et: „Me ei tohiks oodata, et riik ilmuks hea haldjana ekstravagantses maskeeringus iga ristimise juurde, oleks jutukas kaaslane igal eluetapil, tundmatu leinaja igal matusel.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ ). Kuid just selliseks kisub meie teiega elukene siin ja praegu. Kõike peaks justkui Dr Riik korraldama ja rahastama, kuid see ei ole Dr Riik, kes maksab - maksame meie teiega. Maksame ebaefektiivsete teenuste eest, maksame tööjõuga ja maksame oma isikliku ajaga. Kõik ebaratsionaalselt kasutatud. Hullem lugu on see, et suur osa meist teiega on hakanud üleriigistamisega harjuma. Vahetanud vabaduse teha valikuid (ka ekslikke), mugavuse vastu, et kui Dr Riik oma valikutes eksib, siis … Dr Riik ka vastutab? Ei vastuta, Dr Riik on kollektiivne kehand, milline võib küll „võtta poliitilise vastutuse“, kuid vigade (ja luulude) eest maksame ikkagi meie teiega.

Lihtsalt meeldetuletuseks, et „riigi“ massiline kohalolek on meil juba olnud poole sajandilise koomana riikliku plaanimajanduse (hellitusnimega sotsialistlik majanduskorraldus) ajal. Võrdsuse tulevik pidi olema selline, et igaüks saab tasu vastavalt vajadusele. Vaat selle koha peal jooksid minu, kui arveametniku ja süsteemianalüütiku, pulgad iga kord kokku. Teatavasti on vajadused lõputud. Kuidas rahuldada lõpmatust? Lõpuks aitas mind välja Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ ) tõepärane selgitus:  „Kommunistlikus majanduses töötavad inimesed väidetavalt oma võimete järgi ja saavad tasu vastavalt oma vajadustele. Teiste sõnadega võtab valitsus 100 protsenti teie tuludest endale, otsustab, mida te vajate, ja seejärel katab need vajadused.“ Tundub, et sinnapoole olemegi teel. Kas me seda tahamegi? Ei taha? Aga miks poliitturg seda teeb?

 

Tõsiasi on see, et kui  kogu sõnavaht administratiivse „vajaduspõhise“ rahaahnuse  ümbert ära lõigata, siis jäävad järele kaks valdkonda, millest üks on pelgalt ettekääne ja teine tõsiseltvõetav põhjus maksumänguks. Esimene „vajadus“ on vaid poliitturu lõdva ja ebaõnnestunud rahapoliitika ja ülekulutuste tulemi katmine meie teiega raha arvel. Teine on tõeline vajadus ehk julgeolekuolukorrast lähtuv kaitsekulutuste raju tõstmise vajadus, mille on meile tekitanud sõda Euroopa poolsaarel.

Selline ongi lihtne tõde.

Mõlemad on tõsised probleemid, kuid täiesti erineva kaaluga. Kusjuures vajadus on nendest nagu märgitud vaid riigikaitase kulude kasvu vajadus.

 

Kes meie? Kas meie? Või teie?

 

Alustame poliitturu ja administratiivarbujate väitest, et „me“ oleme elanud üle oma võimete. Kummastav väide. Või  pigem … tõsine süüdistus? Kes on siis elanud üle oma võimete? Mõni poliitinimene on konkreetsem ja on väitnud, et „te“ olete elanud üle oma võimete. Hm? PM majandusnõunik sätib sõnu ettevaatlikumalt "Kui reaalsus on selline, et on elatud üle oma võimete, siis ei saa ka oodata, et alati igal pool tuleks ainult positiivseid sõnumeid," . Niisiis „elatud“? Kõik selline umbisikuline süüdistus, kuid rahaasjades ei ole umbisikulisust. Seega … kes?  Kodanikud? Ettevõtjad? Ei ole ju, sest meie/teie ülevõimete elamine lõppeb pankrotiga. Ilmtingimata. Üle võimete on elanud poliitturg, milline on ülejõu käivaid "heategusid" rakendanud valimatult ja tagajärgi arvestamata oma valitsemishanke võitmise (RK, KOV) eesmärgi ette. Lihtsamalt öeldes on need „ülevõimete elamised“ pidukondade (party) valimisvõlad.

Eeltoodud kahel ülevõimete elamistel on suur vahe: poliitturg elab üle jõu ja meie teiega maksame kinni, kui meie elame üle võimete pannakse meid kinni. Meie ei ole elanud üle jõu … miks poliitturg on? Kas meie, kõrgeima võimu kandjad, oleme selleks poliitturule volitused andnud? Andnud õiguse teha katteta tehinguid,  võtta SMS laenu, see ära priisata, ja siis seda meilt teiega sisse kasseerida? Kas poliitturg on täitnud oma kõige elementaarsemat hoolsuskohustust? Ärge vastake, küsimus oli retooriline (ja ilmselt ka usupõhine).

 Kuidas tekkis „ülevõime“ ?

 Meie teiega oleme ju märganud millise innukusega poliitinimesed ootavad järjekordset majandusprognoosi. Miks? Eks ikka selleks, et ehk tekkib ettevõtjate tekitatud majanduskasvust võimalus kinni katta oma juhtimisvead või rohkem kulutada meie teiega raha, et olla edukad järgmistel valimistel ehk valitsemishankel. Tekkib teatud „ülivõime“ näha tendentse ebarealistlikult positiivselt. „Ülivõime“ läheb teatavasti üle „üle(kukutamise)võimeks“. Vaadake, majandusanalüüs on üks imeline keedus – ühtede samade arvudega võib anda auraha või lahti lasta (ja kinni panna). Neid tuleb osata lugeda. Kumulatiivselt. Ruumiliselt. Meil on moes mudelipõhine heailma prognoosid – kohe kasvavad palgad, kohe langeb inflatsioon, kohe tuleb majanduskasv, kohe … Jätkuv põhimantra on et: "Kõik prognoosid näitavad, et asi peaks hakkama paremuse poole liikuma. ". Hm, millised need "kõik" prognoosid on? Kas needsamad mudelanalüüsid, mis on meile „kohe-kohe“ ennustanud majanduskasvu, kuid oleme kümme kvartalit olnud majanduslanguses? Reaalselt. Tõsiasi on, et puht inertsist (pluss kaitsekulud, pluss energeetiline ümberseadistamine ja vigade parandused) tuleb veel mitu languse kvartalit.  

Optimistliku inimesena ... 

Mis puutub kõrgete analüüsimajade prognoosidesse siis … Mnjah. Mulle prognoosid meeldivad, kuid … Kuid need on mudelanalüüsid, mis üpris harva ühtivad tegelikkusega nagu lisatust ka selgub.

SKP reaalkasvu prognoosid 2022 aastaks

EP -0,4%; 1,5%; -0,5%; -0,5%

RM  4,0%; -1,0%; 1.0%; 1.0%

Statistikaamet: tegelik -2,5%

SKP reaalkasvu prognoos 2023 aastaks

EP -0,6%; -1,0%; -2,2%; -3,5%

RM 0,5%; -1,5%; -2,0%; -2,0%

Statistikaamet: tegelik -3%

SKP reaalkasvu prognoos 2024 aastaks

EP -0,6%; -0,4%

RM 2,7%; 0,0%

SKP reaalkasvu prognoos 2025 aastaks

EP 3.6%

RM 3.3%

Järgmise aasta kasvuprognoos on muidugi "julgustav", isegi innustav, kuid ... mul pole praeguse majandusliini jätkumise puhul küll õhkõrna aimugi kuidas seda reaalsuses ka saavutada võib. Olles küll väga elava kujutlusvõimega, siis reaalse majanduskavu tõukurite osas jääb praeguse mängulaua juures minu fantaasiavõimest napiks.  Kuna majandusprotsessid on "pika vinnaga", mille homsed tulemused on juba täna paika pandud, siis tegelikkuses peame arvestama siiski langusega. Kuid asi pole meie teiega numbrikirjutamise oskuse või fantaasialennukusest, vaid selles, et nende prognooside alusel pannakse kokku järgmise aasta riigieelarve ja ... Kas te nüüd kujutate ette, et 3+% majanduskasvu prognoosi alusel tehtud riigieelarve kulutused osutuvad majanduslanguseks näiteks -3%?  See tähendab ju seda, et Dr Riik kulutab jälle rohkem, kui meie teiega maksuraha kokku jõuame kanda (isegi kõrgendatud maksudega), sellele järgneb ... Hm, mis sellele järgneb? Kaks võimalust: uus maksutõus, mis viib meie majanduskeskonna veelgi konkurentsivõimetumaks või tuleb võtta uut laenu, mis tuleb absorbeerida läbi uute maksude ... ehk konkrentsivõime. Kehv lugu. Muidugi, kui majandus üldiselt langeb, siis on alati ka neid, kes varemetekoristusest kasulõikavad, kuid ... see polnud ju eesmärk. Või oli? Võrdsem vaesustumine?  Kestlik kahanemine? Eneseusalduse allakäik? Kahju, kui elu püütakse juhtida läbi maatriksite. See, kui eesmärgiks on vana majandussüsteem kokku varistada ja uus luua on hoopis tõhusamaid meetodeid, kui koolnuks maksustamine. Muidugi on ka õige, et kui kuidagi enam ei saa, siis ... ettevõtjad ikka saavad - nad muudavad ennast ja maailma. Võib-olla see ongi eesmärk? See oleks vähemalt arusaadav.

Et eelnevast liiga optimistlikku muljet ei jääks, siis tuleb oludes mil majanduskav on asenunud jätkuva majanduslangusega arvestada ka seda, et mitte ainult riigieelarvel jääb raha saamata, vaid sama saatus tabab ka ettevõtjaid ja kliente - kõigil on vähem raha. Vähem raha kogumis tähendab vähem investeeringuid, väiksemat käivet ja ostuvõimet. Mis omakorda tähendab vähem makse riigieelarvesse. 

Nagu hoomate prognoosid pole just „kõige täpsemad“, kuid poliitturg teeb nende baasil riigieelarvet ja juhib meie teiega elusid. Kummaline on muidugi see, et ühe ja sama perioodi kohta erinevad EP ja RM kasvuprognoosid kohati 4,5X, nii, et … uskuge või mitte, kuid teadma peab. Just praegu nõiub Dr Riik nende prognooside pealt kokku järgmise aasta eelarvet. (EP väljaanne „Rahapoliitika ja majandus“ on parim ja selgem ülevaade.)

 Dr Riik & kasiino?

 Kogu selle aja oli/on poliitturg lähtunud oletusest, et „kohe-kohe“ … Kulutused lähtusidki „kohe-kohest“, mitte reaalsusest, mis tootiski Dr Riigile kahjumit.  See on selline mängusõltlase filosoofia, et järgmises ringis olen võidukas ja teen kaotused tasa, aga harilikult ei tee. Harilikult võlg kasvab. Võim on teatavasti kõige kangem uimasti. Kõige kergemini sõltuvust tekitav. Kümme kvartalit majanduslangust on seda tõestanud. Dr Riik on suutnud langeda sügavasse võlakuristikku, kuid unistab mitte selle spiraali katkestamisest, vaid üha uute kulutuste laudaviskamisest nagu näiteks vabakanade doteerimine. Oeh! Dr Riik ongi oma kulutusi teinud hasartmängu sõltlase mudelist lähtudes, mis tähendab, kulud ja tulud pole tasakaalus. Järgnev on klassika: mängusõltlane müüb maha mida müüa saab, laenab sealt kus saab ja siis isegi sealt kus ei saa ehk Dr Riik on maha müünud/müümas oma väärtuste põhipostulaadid (ettevõtete tulumaksustamise vältimine, ühetaoline tulumaks, vanemahüvitis, riiklike kassadevahelised vaheseinte lõhkumine), rikkunud kõiki lubadusi (maamaksu tõusu tempo, suurperede toetused, maksustabiilsus) ja nüüd laenab sealt kuskohalt ei saa laenata (käibemaksutõus, tulumaksutõus, aktsiisitõusud, automaks, maksumaks jne).

 Kuid kasvumudel ehk tegelik võidumudel on loomata. Dr Riik on pigem halvendanud majanduskeskkonda, mitte püüdnud kulude kasvule vastu ehitada majanduskasvu soodustavat keskkonda. Mitte maksutõusudele ei pea (kindlas kõneviisis) Dr Riik tegelema, vaid keskkonnaga, mis kasvataks tootlikkust. Tänase u 80% tootlikkusega EL keskmisest, pole lootustki kasvatada meie teiega väärtusloomest viljuvat heaolu.

Meie teiega ei ole faasis „meil on kõike vaja ja … kohe“. Tegelikult on olukord hullem, arvestades meie demograafiat (peenem nimetus sellest, et oleme hääbumas) on meie tänane luul „vajaduspõhisusest“ täiesti vale lähenemine, tegelikult peame meie teiega ümber ehitama kogu oma majandussüsteemi ehk nagu formuleerib tegelikku probleemi P Zeihan („Maailma lõpp on alles algus“): „Maailma demograafiline struktuur ületas punkti, kus pole tagasiteed, kakskümmend kuni nelikümmend aastat tagasi. 2020 aastad on aastakümme, mil see kõik laiali laguneb.“ „Nii erinevate riikide jaoks nagu Hiina, Venemaa, Jaapan, Saksamaa, Itaalia, Lõuna-Korea, Ukraina, Kanada, Malaisia, Taiwan, Rumeenia, Holland, Belgia, ja Austria pole küsimus selles, millal neid riike tabab demograafilisse vananemisse kustumine. Kõik saavad näha, kuidas nende töötajad hakkavad 2020 aastatel massiliselt pensionile jääma. Mitte ühelgi riigil neist ei ole piisavalt noori inimesi, et isegi teeselda, et nad taastavad oma populatsiooni. Kõik nad kannatavad surmahaige demograafia all. Tegelikud küsimused on need, mis viisil ja kui kiiresti nende ühiskonnad tükkideks mõranevad.“. Need on need küsimuse ja probleemid mille vastu meie teiega peame ülesse ehitama oma edasise tulumudeli, kulumudeli ja toimetuleku mudeli üle võimete elamine on pettus või vargus. Nüüd peame meie teiega selle varguse kinni maksma. Vajadussõltuvusest vabanemiseks on ainult üks moodus – ahel katkestada. Asendada vana „vajaduspõhine harjumus“ tõhusa majanduskeskkonnaga, mis põhineb autentsetel hinnasignaalidel mitte subsiidilis-suitsiidilisel administratiivsel ringmängul.

Saneerimismenetlus?

Ja ega siin kerget lahendust ei ole, arvestades poliitturu tahtmatust/julgusetusest tegelikkuses õigesuunalisi muutusi esile kutsuda ja neid läbi viia. Kui kellelgi on selles kahtlust, siis tuletage meelde juba poolteist aastakümmet Riigireformi verbaalset, kuid mitte reaalset, teostust. Selle verbaalse innukusega kaasnes see, et  vahepeal läks poliitturu (mitte meil teiega) rahanduslik püksikumm nii lõdvaks, et nüüd on meil teiega (mitte poliitturul) püksid rebadel. Pole meie süü? Ikka on. Meie „süü“ on selles, et meie teiega oleme mitmel järjestikusel korral uskunud poliitturu (uskumatuid) lubadusi. Uskunud, sest keda siis veel uskuda, kui neid kellele me oleme delegeerinud oma sünniõigusliku vaba otsustusõiguse. See loovutus põhineb ju usaldusel. Tundub, et ajaloos on kõik juba olnud:  „Jean-Jacques Rosseau´kuulus mõte 1762 aasta raamatus „Ühiskondlikud lepingud ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid“ kõlas nii: „Inglismaa inimesed peavad end vabaks, kuid see on väga eksitav; nad on vabad vaid parlamendiliikmete valimise ajal. Niipea, kui nad on valitud, võtab orjus üle ja see on eimidagi“ (Rousseau 1973, ptk 15:240)““ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Tundub nagu kõik korduks, ainult uues kastmes. Ilmneb, et kogu selles protsessis on olnud pidev tõega koonerdamine. Seda meie teiega kinni maksamegi. Kuid püksid rebadel edasi joosta ka ei saa, see on kindel kukkumine.

Ka väike kokkuhoid võib anda suurt tulu

 Mida teha? Alustuseks: kokkuhoid ja enesedistsipliin riigi majandamisel. Ettepanek hoida kokku 10% võib näida ambitsioonikas (ja peale laristamist ongi) kuid see pole piisav. Kui keegi teeb ettepaneku avaliku teenistuse pealt kokku hoida, siis läheb lahti tavaline hala, aga õpetajad, tervishoid, politsei ega me sealt kokku hoida saa. Muidugi ei saa, kuid juba lihtsate vahenditega nagu iselubade süsteemi tekitamine ja see, et iga luba peab saama 30 päevaga lubava/keelava vastuse, milleta luba jõustub automaatselt suudame me distsiplineerida väga märgataval moel bürokraatia ringmängu, säästa raha ja aega. Tuleb tööle hakata. Tuleb otsustama hakata. Tuleb vastutama hakata.  Tuleb loominguliselt mõtlema hakata. Kiiresti.

 Ettevõtlus seisab viimastel aastatel ühest kriisist teise loksudes silmitsi oludega, mil ta on pidanud ennast restruktureerima, restruktureerima ja restruktureerima, leidma üha uusi struktuure ja kokkuhoiu kohti, uusi tehnoloogiaid, turge ning tooteid. Nii, et kui avalik sektor hakkab sama tõhusalt ennast restruktureerima, siis on lootust tekitatud kahjumist välja tulla. Restruktureerimise parimaks näiteks pole ilmselt justiits-digitaalsete kimääride loomine. Vale suund. Täpselt samasugune kimäär, mis loodi ühistranspordi administreerimiseks, kus investeeringud ja planeerimine on ühes ministeeriumis ja korraldus teised (rahastus kolmandas). Kindel läbikukkumise valem. Mäng läbi!  Autod võidavad.

 Saneerimisvalvurid

 Just seepärast ei tohi kogu see protsess olla selline vedel, lohisev, verbaalne, et vaatame mida jõuame ja kuidas, vaid protsess peab olema jälgitav ja juhitav nagu pankroti või saneerimise puhul. Pannes selle ümber avalikule sektorile, mis on ju olemuslikult üks suur teenuste valdkond, siis teenused peavad olema tarbijale mugavad ja nauditavad, mitte piiravad, karistavad, ahistavad. Selles saneerimisprotsessis on aluseks Riigireform. Riigireform kui saneerimisvalvur. Kui pooled piirangud ja keelud „tuttu panna“ ei juhtu midagi. Või õigemini juhtub see, et loovus loob uusi tooteid, turge ja väärtusi. Raha ja aega jääb ka üle. Te ei usu? Kunagi kehtestas riik hindu kiluvõileibadele ja jahuussidele, enam ei kehtesta. Midagi ei juhtunud, kiluvõileivad on ju alles. Jahuussid ka.

Maksussegadus, tõega koonerdamine ja pidevalt muutuvad regulatsioonid söövad usaldust ja usaldamatus sööb majanduskasvu. Langusele pole piiri saadud, sest ennast ja tegevusi positsioneeritakse valesti, vales järjekorras. Tunnistame vajadust ja alustame saneerimismenetlust. Kohe.

 Kaitsekümnis

 Kuigi rahvastikukriis on meil ukse ees ja sellest ega selle kuludest vanamoodi jätkates pole pääsu, siis riigikaitsekulude kasvu vajadus on veel kiireloomulisem ja tõsine asi. Väga tõsine. Sõda Euroopa poolsaarel on tõsine asi. Nii, et midagi pole teha, kaitsevõimesse peame panustama ennaktempos. Kuid selles valdkonnas pole tähtis ainuüksi kui suur saab olema meie panus riigikaitsesse, vaid ka see kuidas see on disainitud. Praegune pakutud disain on täiesti äpardunud. See on Arvelaua Arvide j Maatriksi Marjude kõle ja elutu risttabel. See millise julgusetuse ja disainiga püütakse kaitseressurssi kokku saada on pelutav. Alustame sõnamängust – riigikaitsemaks ei ole riigikaitsemaks, vaid julgeolekumaks. Julgeolekumaks sellise disainiga ei tekita julget olekut, see tekitab ebakindlust. Julgeolekumaksu selliseks disainimine näitab julgusetust teha vajalikke ja õigeaegseid otsuseid. Julgusetust kutsuda kaasa. Teha mõistetavaid ja kaasahaaravaid lahendusi. Kõik need pudistused, et mitte „koormata ülejõukäivalt“ mingeid maksumaksjate gruppe (sõda muide ongi juba olemuslikult koormav ja vastik „värk“) ja määrida õhukeselt, kuid üha uuesti ja uuesti, maksutõuse maksjate õlule, ei suurenda julgeolekut vaid tekitab mõtte, et mida siis järgmisena … Pidev ärevuse ja ohu tunne. Ärevus ja ohutunnetus mitte vastase tegevustest vaid oma Dr Riigi ravivõtetest. Nagu G Potšeptsov (  „Propagandasõda 21 sajandil“) on märkinud teatud situatsioonide kohta, et „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni.„ Nii on ka meil, meil on krooniline ärevus ja halbade ootuste foon, kui te mõtlete kasvõi kiirelt muutuvaid jaburusi automaksuga, laskemoonahankega jne, siis kindlustunnet ja usaldust need ei tekita.

 Makaronimürsud? Tõesti?

 Kui te nüüd oma mälus linti tagasi kerite, siis iga maksutõusu ettepaneku  juurde olete kuulnud tõuspõhjenduste refräänina et „aga Ukrainas on sõda“. Niisiis, kui me ostame poest makarone, siis on selles käibemaksu tõusu põhjendusest lähtudes justkui mingi osa „mürsuraha“? Kas mootorikütuseaktsiisis on mingi osa „soomukirahast“ või limonaadimaksus osa „miinihankest“?  Kogu see selgitusjada on meid teiega alavääristav ja piinlik. Dr Riik on käitunud nagu nagamann, kes tuleb sahvrist moosise suuga teatades, et „Ei kinnita ega lükka ümber“. Tundub et tegelikkuses on kogu lisa(maksu)raha minemas jätkuvalt lõdva finantspüksikummi ja otsustamatuse kompenseerimiseks. Lõdvale kummile, mis on muutunud nööriks püütakse hädapäraselt uusi (maksu)sõlmi sisse tõmmata, kuid see kipub meid teiega ja majandust kogumis kägistama. Idee teha „laiapõhjaline riigikaitsemaks“ (st jätkub kaitsekulutuste hägustamine), et maksumaksjad seda võimalikult vähe tunnetaksid on … Kuidas seda viisakamalt nimetadagi? Võib olla tähelepanu hajutav? Pealegi ei tekki selget rahastamisbaasi, millest edasi minna.

Kündes kivipõhjalist maksuvagu

Maksude disainimisega ebaõnnestuti eelmise administratsiooni puhul ja on suur oht, et jõupositsiooniline, maatriksipõhine ja ideevaene aeg jätkub. Aga ei pruugi. Muudatused võivad olla väikesed ja lausa tühised, kuid kogumis võib tulemus olla talutav või lausa suurepärane, kui need on õigesuunalised ja tootlikkust tõstvad. Tõsiasi on, et kiirustades tõsteti vahtkonnavahetuse ajal ader sama vao peale, mida oli ennegi aluskivimini nühitud. Aher ja tige saab see tulevik olema sellise korralduse juures. Kuid adraga ei pea lõputult mõõda seda ahtrat vagu vaevlema, seda võib nihutada. Kasvõi natukesehaaval. Maksudisain oli täiesti vale, tegelikult ka julgusetu. Tõsta käibemaksu, tulumaksu, ettevõtte tulumaksu (nimetades neid kogumis julgeolekumaksuks) eesmärgiga, et koormus jaguneks ühiskonnas tasasemalt, siis tegelikkuses ainuke asi mis tasavõrdselt ilmnes oli … rahuolematus. Üldine rahuolematus. Eriti ohtlik on kurakäeliste ettepanek tekitada maksusüsteemi uus küürakas – ettevõtte tulumaks nimega julgeolekumaks (mille rahvas nimetas selgesõnaliselt selleks mis see on – tulumaks). Tegemist on väga ohtliku pretsedendiga. Tegelikult kauaaegselt (administratiivselt) kasutamata maardlaga, mida iga järgmine administratsioon kipub näppima ja põhjani kaevandama, kui isiklikud luulud seda nõuavad. Nüüd me siis arutame seda vigase disainiga maksusüsteemi ja nagu näha, siis sinna juurde pakutakse üha jaburamaid „parandusi“. Oleme mentaalselt juba alla andnud. Kahju. Pööraselt kahju.

 Kümniseaeg?

 Riigikaitsemaksust kui sellisest oleks pidanud kohe peale valitsemishanget alustama. Just siis oli see koht ja aeg, et julgelt ette astuda ja valjuhäälselt deklareerida: „Kehtestame Riigikaitsekümnise!“ nüüd on olukord selline, et esmalt tuleb vanad segadused ära klaarida. Süsteem mida ei usuta ei tööta.

Niisiis, esmalt peame ära klaarima kõik need „riigikaitsekulud“, mida me maksame viinerihinnas, autohinnas ja võib-olla limonaadihinnas. Ilmselt on mõistlik kõik „maksumaksud“ tagasi pöörata ja arutada sellelt tasandilt riigikaitsemaksu sisu ja suurust. Riigikaitsemaks võiks olla kasvõi riigikaitsekümnis, kõigele ja kõigile, kuid see peab olema kindlal alusel. Miks kümnis? Meie kaitsekulutused olid usina kaitsealliansi uusliikmena algselt eesmärgina  2% SKT-st, tõustes 3%le, räägitakse vajadusest 5% (ärgem unustagem ka isekohustust 0.25% SKT eraldada Ukraina abistamiseks) ja … Kaugel see kümnisevajadus siis ikka on?  Meeldetuletuseks, et kuigi Euroopa poolsaarel käib sõda, siis olenemata poliitinimeste kirglikust retoorikast (ja sisekaemuslikust isiklikust kangelasoreoolist) elame meie ikkagi rahu tingimustes. Majandus toimetab ka rahuaegses rütmis. Kuid kui kulutused kaitsele kasvavad, siis on DR Riigi ülesanne (pigem püha kohustus) tegeleda majandusmehhanismi sellise muutmisega, mis võimaldaks ettevõtlusel teenida rohkem. Kulude vastu tuleb ehitada tulude barjäär ja tulud ei ole riigi jaoks need, mida senini on nimetatud „eelarvepositsiooni parandamiseks“ ehk maksumaksjate positsiooni halvendamiseks, vaid üldine majanduse kasvatamine.

Pealegi iga maksu disainimisel ei saa lähtuda vaid tabelist, vaid sellel on tugev mentaalne komponent: riigikaitseliselt ja (nüüd ka) kaitsetahteline aspekt. Mida te arvate, milline võiks olla tavainimese (sic!) arvamus poliitturust, kui meie teiega  oleme poolteist aastat kannatanud välja maksutõuse ikka selle nimel, et katta kasvanud kaitsekulutusi ja siis tuleb välja, et, upsti, lahingmoona rahastamisest on puudu 1,6 miljardit. Miljardit? Nüüd siis uue vahtkonna esimesel pressikonverentsil kuuleme, et kõik see, mida on tehtud on … mannetu. "Julgeolekumaks, nagu me seda maksukobarat nimetame, ei kata isegi julgeolekukulusid kõiki.“ Eks ole närune tunne. Kaitsetu ka. Lootusetu? Mitte mingil juhul, tehke see kaitsekümnis ära, keerake jaburus- ja turusolkimismaksud tagasi ja siis vaatame … edasi. Pealegi, kui me peame maksma kaitsekümnist, siis teame me keda kiruda, kui me maksame kõigi nende Dr Riigi poolt välja mõeldud mõttetute makstõusude maksumaksu, siis kirutakse ju meie oma Dr Riiki? On ju vahe? Disain ruulib, ka maksudisain.

 Laenudisain

 Samas püüab poliitturg hajutada tegelikku majanduse kehva seisu ja ülereguleeritud turu suutmatust ennast kasvule pöörata … laenutootega. Oeh, veel üks laenutoode? Nii on, kuid seekord „patriootlik-kangelaslik toode“. Suure elevusega avalikustati pikalt arutletud riigi võlakirjade plaan. „Alates kolmapäevast saavad Eesti inimesed osta Eesti riigi kaheaastase tähtajaga võlakirju, millelt riik maksab intressi 3,3 protsenti aastas ning pakkumisele läheb kaks miljonit võlakirja kogumahuga 200 miljonit eurot. Rain Leesi ütles ERR-ile, et üldjoontes vastavad pakutavad tingimused praegusele turuolukorrale ja on jaeinvestorite jaoks mõistlikud. "Pakutav 3,3 protsenti intressi tundub selles mõttes hea, et täna pakuvad kommertspangad kaheaastasele deposiidile 2,5-protsendilist intressi ehk riigi võlakirjaga on võimalik kaheks aastaks suhteliselt kõrgem intress lukku panna,"“ (ERR  28.08.22). Nii on, aga … siis läheb asi imelikuks. „Läbi riigi võlakirjade saab iga kodanik anda oma panuse ning näidata üles usku ja toetust Eesti riigile. Riigi võlakiri tugevdab meie julgeolekut, toob Eesti inimestele lisatulu ja elavdab majandust“ … „Nüüd, pärast aasta jagu ettevalmistusi, on igal Eesti inimesel võimalik panustada oma riiki ehk lihtsustatult öeldes anda riigile laenu ja teenida sellelt kindlat intressitulu.“ Mnjah. Nüüd ma saan küll aru, miks riigi rahandus on kukkunud sinna kus see praegu on. Kui endine rahandusjuht, kes on ilma volitusteta ülekulutanud riigieelarve vahendeid (puudujääk ei saa tekkida ilma ülekuluta) ja kes on volitusteta tekitanud maksutõusude kaskaadi, räägib puhtsüdamlikult, et ülekulu tekitamine ja selle katmine on patriootlik tegevus, mis „toob Eesti inimestele lisatulu ja elavdab majandust“, siis pole imestada, et meie rahandus on just seal kus see on.  Oeh!

Tegelikult on see niimoodi, et kõik Eesti inimesed saavad maksude tõusust vähem tulu, kuid poliitturu ülekulu katteks konstrueeritud laen annab osadele inimestele, kellel selleks vahendeid jätkub,  tulu, mille teised inimesed kinni maksavad. Niisama lihtne see ongi. Kogu seletus administratiivse rahaahnuse õigustamiseks on jabur, pealegi nagu võiski arvata, siis pole sellel llaenul küljes selget sihtkulu, mis tähendab, et raha lihtsalt „kulub ära“.

Viimati oli ilmselt sellist  jaburat arutlust kuulda, kui rebane Alice ja kass Basilio mahitasid  Buratinot/Pinocciot oma raha Lollidemaa Imede põldu investeerima. Muidugi pole võlakirjad ise jaburus, kuid võlakirjade vajaduseni jõudmine on läbipaistmatu jaburus ja võlakirjadest saadava raha kasutamise läbipaistmatus viitab sellele, et ka see raha läheb lõdva rahandusliku püksikummi nahka, mis veelkord tõestab, et riigikaitsemaks (kaitsekümnis) ja poliitturu raskete juhtimisvigade heastamine meie teiega poolt peavad olema selgelt eraldatud. Me ei ela ju Lollidemaal. Lollidemaa tõrjeks on meil ju loodud volitamise süsteem

 Volitamisest & mittevalitute esiletõus

 Demokraatiast räägitakse meil iga päev, kuid tihti läheb rääkijatel meelest milline demokraatlik protsess on tegelikkuses. Kui habras see on. Kui see muutub vägisi head tegemiseks, siis … No siis saame ilmselt roberspieriliku „demokraatia“ – köömaravi giljotiiniga. Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 12/14) selgitab esindusdemokraatia ringmudeli lahti järgnevalt:  „Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi.“ „Oma raamatus „Why Politics Matter“ näitab Garry Stoker „vastuolu demokraatia naiivse kontseptsiooni ja selle vahel, kuidas valitsemisprotsess tegelikult toimib.“ (…) Siiski on esindusdemokraatiatraditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle otsustatakse ideaali põhjal. Klassikalises esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele. Nii peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud  volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid  ülalt alla. Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks). Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“  „Siiski näeme samal ajal nii-öelda mittevalitute esiletõusu (…), see tähendab, et poliitikas saavad üha suurema rolli need asutused, kes pole demokraatlikult valitud vastutama, nagu näiteks rahvusvahelised institutsioonid, keskpangad, sõltumatud agentuurid või kohtud. Lisaks sellele kaotavad valimislubadused suuresti oma tähtsust olukorras, kus poliitika kujundamine on üha enam läbirääkimispõhine, sest poliitilist tegevusruumi ja suunamisvõimet piirab mitu funktsionaalset survet.. Näiteks võib tuua rahvusvaheline surve (see viib tõenäoliselt poliitika ühtlustamisele ja tasandamiseni) ja riigisiseste erihuvide, väärtuste ja eelistuste vastuolu – paradoks, mis on kõige paremini kirjeldatud uudissõnaga „fragmanteerumine“ või „killulõikamine“ (…) Kui kodanikud hakkavad mõistma, et poliitika ja poliitikakujundamise loogika on teineteisest lahus, võib see tugevdada juba praegu olemasolevaid suundumusi, nagu kodanike usaldamatuse kasv ja vähenev valimistest osavõtt. Niiviisi võib see tekitada uue pettumuslaine koos eespool kirjeldatud esindusdemokraatia ringmudeli näilisusega, mida esitatakse jätkuvalt kui legitiimsuse mõõdupuud.“ Vaat selline lugu.

Probleem ongi selles, et meilgi on „vastuolu demokraatia naiivse kontseptsiooni ja selle vahel, kuidas valitsemisprotsess tegelikult toimib“ demokraatlike režiimide legitiimsus toetub sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele ja ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks. See ongi see koht, kus poliitturu eestlava ja tagalava mängivad erinevat mängu lootes selle kokku traageldada meediastunud demokraatia abil. Volitusi ju pole – viimastel Pilvepiiri valimistel ei antud volitusi Dr Riigile laekunud vahendite ülekulutamiseks, ei antud volitusi maksude tõusuks ega uuteks maksudeks. Hullem veel, nende võimaluste üle isegi ei arutatud … eee … ei tulnud jutuks. Nüüd püütakse kõik administratiivsed ülekulud, volitamata tegevused ja elementaarse hoolsuskohustuse eiramine maha kirjutada riigikaitse vajaduste lehtrisse. Veelkord üle korrates, kui me neid kahte lahtrit eraldi ei hoia, siis ei saa me ei majanduskasvu, ei tõhusat riigikaitset.

0-punkti otsingul

 Kahjuks tuleb tunnistada, et tänasel poliitturul on riigikaitse teema nihkunud samasse ritta riigireformi ja energiapöördega, nendest räägitakse innustunult, kuid … Kuid paljuski jäävad need tegevused suulise etlemise tasandile. Tõsiasi on, et ilma tõelise riigireformita pole mingit lootust teisi valdkondi tõusule pöörata, sest „plaanid“ pole realistlikud tegevuskavad, vaid hetkeemotsioonide kogum nagu hädatapp, mis ei põhine ei ühiskonnas läbi arutatule, ettevõtluse talutavustasemele ega kõrgeima võimu kandja poolt antud volitustele. Kõigepealt peame leidma oma optimaalsete kulude/tulude nullpunkti ja see ei ole praegusel juhul ei Rootsi, Luxembourgi ega Saksamaa nullpunkt. Meie praegune nullpunkt on EL keskmisest u 20% allpool, mis tähendab, et edukamate nullpunkt on meist u 50%  kõrgemal.  Täpselt nii nagu merevee tasapind arvestatakse Amsterdami nullist lähtudes. Mingi teise nullpunkti kasutades jääme kuivale või upume. Edukad ettevõtted on kasutanud ikka reeglit, et kasumid kantakse tagasi investeerimiseks mitte ei jaotata laiali, sama peab (kindlas kõneviisis) kehtima ka poliitturu kohta. On aeg (kindlas kõneviisis) üle minna nelja aastase „ma vajan kõike“ mõtteviisilt võimaluspõhisele tegutsemisele. Me ei vaja kõike, me vajame stabiilselt kiiret muutumisvõimet, paindlikkust ja loovust, siis tuleb ka „kõik“. Väikeste süsteemide edukuse ainulahendus. Meist ei saa kunagi mandritevahelist lainerit, küll aga oleme kiired ja paindlikud vigurlennu väikeklassis. Me oleme selles olnud edukad varasemalt ja peame seda tegema üha uuesti ja uuesti. Muide, need kes väidavad, et meie teiega riik on õhuke, need eksivad. Riik ei ole õhuke vaid lodev, see lodevus tulebki trimmi ajada.

 

Targutusi:

 

D Murray „Euroopa kummaline surm“ Post factum 2018

Lk 117 „Rühmitused, kelle eesmärk oli võidelda tegeliku diskrimineerimisega, hakkasid ajapikku otsima võimalusi suurendada oma mõjuvõimu, et saavutada juurdepääs poliitikale ja rahastamisele. Ja nad said väga hästi aru, et selle kõige saamiseks pean probleem olema endiselt üleval.     Aja jooksul hakkas diskrimineerimisprobleem selle tõttu paistma veel hullemana – mis tähendas, et selle vastu tuli ka otsustavamalt võidelda. – eriti seal, kus asjad olid hakanud paranema. Ühiskonnavastane nurin andis võimaluse kasvada ja areneda. Rahlolust sai väljasurev äri.“

C Brown „Riverbendi taasühinemine“ ERSEN 2023

Lk 265 „“Ta nimetab seda võltsuudiseks“ „Jah, ja see paneb selle veelgi tõesemana välja paistma. Kas sa pole kuulnud, et sõnnikuhunniku segamine paneb selle veelgi hullemini haisema?““

P E Louw „Meedia ja poliitiline protsess“ TLÜ Kirjastus 2024

Lk 313 „Goebbels rajas oma ptopagandamasina eeldusele, et massid on manipuleeritavad, sest nad on passiivsed ja vaimselt laisad ning lasevad seetõttu endaga manipuleerida ja end juhtida. Ta kasutas (edukalt) lihtsate tõdede kordamise põhimõtet, kuni ideed muutusid enesestmõistetavaks tõeks.“