Majanduslik Flopp või Fopaa? Põnevad mõlemad!

 

 

Olümpiamängud  on algamas. Tore. Jälle tükk maad huvitavaid võistlusi. Läbi aegade on saavutatud lausa pööraseid ja uskumatuid tulemusi. Nii on alati olnud. Igal olümpial on omad tähed ja tähekesed. No muidugi on ka „fasekased“ ja muud mudrud. Ikka juhtub.

Kuid mõned mängud on murdelised nagu näiteks 1968 a Mexico olümpiamängud. Need olid väga tähelepanuväärsed mängud, mis toimusid kõrgusel, kus osadel sportlastel õnnestus liikuda kõrgemale/kaugemale/kiiremini ja teistel võttis hõre õhk hinge kinni (kõrgmäestikus  sisaldas õhk 30% vähem hapnikku kui merepinnal). Kuid kui enamusi saavutusi ei mäletata (või enam mitte väga selgelt), siis Robert Beamoni kaugushüpe oli uskumatu 8.90. Tundus, et see lend muudkui jätkus ja jätkus … Hüpe mis parandas senist maailmarekordit 55 cm ja püsis 23 aastat.  Vägev.

Hoopis teine lugu, innovatsioonilugu, keris ennast lahti kõrgushüppevõistlustel. „Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis , mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosbury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. (…) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.” (H. Sisask, E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud Mexico 1968” lk 71). Panite tähele, võiduni ja uue kõrgushüppe standardi kehtestamisele viis … kehv koordinatsioon, kohmakus. Nutikus ja visadus ka. Hea teada.

Mexico olümpiani oli valitsevaks hüppestiiliks „rull“ ja enne seda käärhüpe (ehk karjapoiss). Eelmiste mängude võitja V Brumel oli rulli viinud uskumatu 2.28 m, kuid … Kuid kuigi järgmised olümpiad võitis meie oma mees Jüri Tarmak (2.23) veel rulli hüpates, siis oli see tehnika ennast ammendanud. Samas tundub flop täiesti mõistusevastase ettevõtmisena – hüpata millestki üle selg ees? Maanduda seljale? Pöörane. Kuigi RF lihvis tehnikat aastaid, siis sai selle edu võimalikuks vaid tänu asjaolule, et arenesid ka maandumismatid, kuhu pea ja selg ees maanduda. Flop oleks võinud väga vabalt ka sündimata jääda, sest katsetajal endal suruti 1960 aastal seoses kehva maanumisega (kõvale matile) kaks selgroolüli kokku. Spordis ikka juhtub. Samas V. Brumelit Mexicos ei olnud, sest 1965 aastal sattus mootorrattaavariisse, mis päädis operatsioonijadaga. „Kuid isegi pärast 29 operatsiooni ei suutnud ta täielikult taastuda. Ta läks pensionile 1970. aastal, kui hüppas kohalikel võistlustel 2,06 meetrit (6 jalga 9 tolli).“ (Vikipeedia). Pole paha, kui … võitlejahing jääb alles. Pole ka kuulnud, et Brumel oleks peale õnnetust karjapoisihüppamisele üle läinud. Proviseeritakse kaotused, restruktureeritakse tegevused ja … Kõik oleneb mõtlemisest, kui Frosburi poleks ära kasutanud oma nõrkusi poleks meil uut hüppestandardit. Kui ta oleks jäänud iga ebaõnnestumise peale lamama, et „Nojah, see ala pole minu jaoks!“, siis … Kui lihtarvamuslikult võib arvata, et Frosbery hüppas enese võitjaks, siis see pole päris õige, pigem mõtles Frosbery enese võitjaks. Vaat selline lugu.

 Karjapoissi hüpates.

 Enne olümpialainele keskendumist klaarime mõned "hüpped" siin kodisel kamaral ära. On rahulikum vaadata, sest ega meilgi viimased nädalad sündmustevaesed pole olnud. Kange rebimine on käinud ka poliitturul. Kodustel poliitmängude kvalifikatsioonivõistlusele käis viimased paar nädalat tihe toimetamine. Mõeldi siis poliitmängudel nii ja naa ning otsustati, et uuenduslikku floppi ei hüpata… jätkatakse turvalist karjapoisistiili viljelemist – tõstame reaalsuses makse ja alandame oraalselt kulusid (VSL:  oraalne <or`aal|ne -se 2 adj> (keskld oralis suuline, suu- < ld os, gen oris suu), oraal- • anat suuline, suupoolne, suu-).

Avalikkuse vastukaja on olnud märgiline: maksutõus tuleb järsem kui arvati, maksutõus lööb vaeseid valusamini, ettevõtete tulumaksu hukatuslik taaskehtestamine, koalitsioonileping ei tõota midagi head jne. Olukord on nii niru, et vaatamata maksukasvule on isegi EL eelarvedefitsiidi lati ületamine küsitav, pigemini püütakse lati alt läbi lipsata rattaküüru edasilükkamisega. Hiiobi sõnumid. Teha justkui ei saaks midagi. Ei saa? Saab ikka.

 On nagu on

Kuigi ühtegi Frosberyt ette ei astunud, siis PM ütlemine/tõdemine, et „on nagu on, aga keegi peab asjad korda tegema“ annab siiski teatud lootust huvitavateks arenguteks ja nagu märgitud, et kuigi ühtegi Frosberyt ette ei astunud, siis võib-olla peale 29 operatsiooni ja kõva pingutamist suudetakse saavutada midagi sellist, mida saavutas V. Brumel – korralik kohaliku võistluse tulemus.  Muidugi tähendab see,  olümpiavõistlustel me ei osale, kuid oleme muidu heas vormis. Olümpiavõistlustel/maailmamajanduses on ju kavas kõrgushüpe, mis tähendab innovatsiooni, arengut, usku ja pühendumist, mitte piiratud võimalustega kääri/karjapoisi hüpe. Nojah, ega kolmeküla kurnimängu võistlusedki sündmustevaesed ole.

 Me palume …

 Praegu … Praegu läks kõik nii disainis, kui kommunikatsioonis nii valesti kui valesti minna sai. Mitte selles mõttes, et latist üle ei saada, sest enam ei ole eksistentsiaalseks küsimuseks lati ületamine, vaid turvaline maandumine, mitte kukkumine hulgimurdudega. Seekord on küsimus mattides, maandumismattides, selles mõttes, et korralikke matte maandumiseks enam pole.

Mõtleme valesti. Oeh. Mõtleme vanaaegselt, mõtleme … kuidas protsesse pidurdada, mitte neile hoogu anda. Mõistmatult palju on mõistmatust/mõtlematust, kuid … Kuid me oleme sellega harjunud ja pingutame üha uuesti välja mõelda kuidas tõhusamalt kurgumandlite eemaldamist teha läbi alternatiivavauste. Tegelikult on hulka lihtsamaid ja tõhusamaid võimalusi. Mõtleme millised need võiksid olla?

Heast troonikõnest 

PM tegi oma troonikõnes ühe huvitava (ja temale omase) üleskutse: me palume igaühe panust ja hindame seda väga kõrgelt (sic! vabandust eelmise vahtkonna tõega koonerdamise eest ei palunud, aga oleks võinud seda teha ühe soojaga, kuid vähemalt palus …).

Väga tore, anname siis igaüks oma panuse. Olude parandamisel on kaks võimalust: „Me teame, et on olemas kahte liiki kasu. Millegi positiivse lisamine või negatiivse ärakaotamine.” „Aga kõige kergemad ja kiiremad lahendused tulevad, kui keskenduda negatiivsete aspektide elimineerimisele. Klient tunnetab neid oma nahal väga hästi, sa  ei pea talle tõestama, et need on olemas, sa pead teda veenma, et ta võiks nendest lahti saada. „ (E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999 lk 167). Alustame siis negatiivse ärakaotamise ettepanekutega. Muudame mõtlemist. Tegutsemist ka.

 Panus üks

 Näide kastist välja mõtlemisest. „Päevaäri“ raadiumist kuulsin väidet/hala, et  „oleks hea kui detailplaneeringute menetleminemahuks kolme aasta sisse“. Oeh. See ongi tüüpiline karjapoisihüpe, vanaaja mõtlemine. Detailplaneerimiste venimine on olnud probleemiks juba aegade algusest. Iga administratsioon tuleb ja deklareerib, et bürokraatiat tuleb vähendada ja … ikkagi on planeeringuid mis ei lõppegi. Vetokraatia ja bürokraatia on selle kaksikhaiguse nimi, mis loovad rämpstöökohti, risustavad mõtlemist ning kulutavad meie teiega aega/raha (meie poolt akumuleeritud töö raha vormis). Mitte kolm aastat, vaid 30 päeva peaks detailplaneering aega võtma. Pole midagi lihtsamat. Eriti tänapäeva digiilmas.

 Näide elust enesest. EL konkurentsiõiguses on juba pool sajandit klausel, et eranditaotlused  tuleb läbi vaadata kahe kuu jooksul pärast kogu teabe saamist. Koondumise puhul tehakse otsus teate esitamisest 30 kalendripäeva jooksul. Kas kellelgi võiks olla kahtlust, millised on kaalukamad otsused, kas suurettevõtetele koondumiseks loa andmine, mis võib (kuid ei pruugi turgu sulgeda ) või moonutada ning mingi linn/küla/suvila detailplaneering? Kas tõesti on kuidagi rahaliselt, moraalselt ja esteetiliselt „õiglasem“ lasta bürokraatial järada meie teiega raha ja aega „mittemillegi“ usinaks tegemiseks?

Muide, kui erandite menetlemine muutus EK-le ülejõukäivaks suure arvu taotlustega, siis monteeriti sinna kaks ventiili: esiteks koostati grupierandid, mis võimaldasid ettevõtjatel kontrollida, kas nende lepingud mahuvad grupierandi tegevuste alla ja teiseks nimekirjad lubatud ja keelatud tegevustest lepingute sõlmimiseks. Selline viisakas iseteeninduslik süsteem. NB! Süsteem kohendas ennast vastavalt aja nõuetele.

 

NÜÜD TÄHELEPANU! EK kindel seisukoht on, et ettevõtja ei pea ootama, kui „ametnik ei jõua“. Ei-ei, see, et ametnik ei jõua, ei suuda, on puhkusel, haige või juba välja kantud, ei ole ettevõtja asi, see on administratsiooni töökorralduslik küsimus. Kõige toredam selles süsteemis (omamoodi kirss tordil) on see, et kui „ametnik ei jõua“ ja 30 päeva on täis tiksunud, siis saab ta loa automaatselt.

Eks ole, kui te panete selle konkurentsõiguse süsteemi kasvõi detailplaneerimise tegelikkusele (aga samuti kõigile teistele loasüsteemidele ja jaburusjadadele), siis saate aru, et me oleksime konkurentsiõiguse süsteemi takti järgides tänasest juba valgusaastate kaugusel tulevikus. Tegemist on kindla raha ja aja kokkuhoiuga.

Muide massiline automaatne lubade kehtestus juhtus ühes Skandinaavia riigis nende liitumisel EL-ga mil erandiloa „said“ 1300 ettevõtjat. Üleöö. Korraga. Mis juhtus? Mitte midagi ei juhtunud, see riik ja tema majandus on ikka hea tervise juures. Parema juures, kui meie kunagi oleme olnud. Muide selline kiire lahendus oleks just üks neid „võluvitsakesi“ mis tooksid siis investeeringuid. Lõputu vetokraatia seda ei tee.

 Primitiiv-vulgaarselt arvutades tähendaks  üks kolme aastane planeeringu menetlus taandada 30 päevale, siis vabaneb kaks aastat ja üksteist kuud kodanikele/ettevõtjate aega/raha, sama aja ja raha võrra   eelarvelisi kulutusi ja vabaneb administratiivne ressurss, mis suunduks ettevõtlusse või muutuks ettevõtlust abistavaks/nõustavaks ressursiks. Puhas võit. Kui suur võit? Kui Dr Riigil meeldib oma projektidesse kirjutada (kui enam midagi muud ei osata), et tegemist on „sotsiaalmajandusliku kasuga“, siis tegelikult on tegemist põhjatu ja lõputu kahjumiga. Ülalkirjeldatud meetodil on aga tõsiseltvõetav ja reaalne kasu. Võib arvata, et kui kulud ja ajaraisk (ajaraisk on kasutamata võimalused) ära jäävad ning see asendud kiire arenguga, siis võib see olla paari miljardi kanti aastas. Miks mitte. Võib-olla enamgi, sest siin hakkab tööle eksponentsiaalse kasvu faktor, eriti kui see tempo laieneb ka teistele valdkondadele.

 Panus kaks

 Avaliku sektori pidev strukturaalne muutumine vastavalt majanduse vajadustele. Ettevõtjad muutuvad/muudavad oma struktuure pidevalt, kas turu, regulatsioonide või tehnoloogia tõttu. Üks stiilinäide elust enesest:  “Me oleme kaks aastat tegelenud ettevõtte ümberstruktureerimisega ja oleme ennast koomale tõmmanud turule vastavaks,“ ütles Pertens Äripäeva raadios. Selleks aastaks on Pertensi prognoos, et juhtugu, mis tahes, nad saavad hakkama.“ Nii on sest „Nagu keegi kunagi ütles, on olemas kaht liiki firmasid – need, mis muutuvad, ja need, mis kaovad turult.“ (P Kotler „Kotleri turundus“ Pegasus 2002 lk 3). Kas see mõte võiks käia ka riikide kohta? Muutumisvajadus. Ümberstruktureerimine. Koomale tõmbamine vastavalt turule/tulule. Eks ole hea küsimus.

Viimastel aastatel tõsised firmad tegelevad ümberstruktureerimisega … püsivalt. Kui tahad ellu jääda, siis muutud. Muutud imeõhukeseks, muutud imepaindlikuks, muutud imetõhusaks., seda peab (kindlas kõneviisis) tegema ka poliitturg ja administratiivarbujad. See ei ole võimalik? Ikka on. Lüües meeskonna töö tulemused kokku ilmnes, et olime kaheksateist aasta jooksul teinud vilisteist struktuurimuudatust. Prioriteetide muutumisel muutus ka struktuur. Tegemist oli väga voolava ja kiirelt kohaneva struktuuriga.

 Ootamatu tulevik

 Tulevik on kohal, kuid administratsioonid ei saa sellest aru ja püüavad endiselt karjapoissi hüpata ja meeleheide on muutunud … meelelahutuseks.

Seekordne kvalifikatsioonivõistlus ja võistkonnavahetus (või õigemini päästeoperatsioon) sai läbi. Valitsemine on päästetud. Kuid kas ka meie? Vaadake, see ei olegi nii tähtis sest juba kardinal Richelieu täheldas nutikalt, et „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 68). Hm, inimene, kes asutas Prantsuse Akadeemia pidi ju neid asju teadma. Nii, et vahtkonnavahetus on päästeoperatsioon, millega püütakse päästa riiki, inimesed … Inimesed peavad ise hakkama saama. Nagu alati. Aga majandus?

 Roosa udu ja kokkuhoid

 Majandusega on natukene keerukam lugu. Roomav majanduskriis pluss roomav sõda Euroopa poolsaarel jätavad oma aegluses petlikult sulni mulje, kuid nende mõjud pole ajutised ebamugavused, vaid on põhjalikud mängumuutjad. Meie teiega harjume nende samm-sammuliste muutustega majandusruumis ja mentaalsuses. Usume. Mõnikord. Üha harvemini.  „Kohe-kohe“ ei lähe paremaks. Esialgu (ja kohe) läheb tegelikult halvemaks. Läheb halvemaks, kuid roomavalt ja petlikult. Üldpilti hägustavad palkade numbriline kasv, kuid ostujõud … Teadmine ostujõu vähenemisest … tuleb hiljem. Viitajaga.  Lisanduvad maksud ei pane majandust/väärtusloomet kasvama, vaid kahanema. Samas ujuvad osad poliitinimesed ikka veel roosas udus. Kurakäelised arvavad, et kuigi Dr Riik tõstab ja kehtestab uusi makse/trahve, siis tegelikult inimeste elu halvemaks ei lähe, sest nad „arvavad“, et ettevõtjad suudavad inimeste palkasid tõsta. Nii, et kurakäeline Dr Riik  on pannud ettevõtjatele kasvanud maksukohustuse, kui ka kasvava palgakohustuse. Mida meie poliitturg sellest kokku keedab? Inflatsiooni. Ilmselgelt inflatsiooni, mis tähendab, et ostujõud väheneb veelgi. Pidev allamäge minek. Kuid see minemine on loodetavasti samm-sammuline, mis aitab meil teiega kohaneda. Kuigi teisalt  pole see eriti tõenäoline, sest administratiivne rahaahnus on jätkuvalt suur ega anna raugemise märke. Pisemast poolest,  kui mõelda kasvõi Dr Riigi kavale sekkuda kinnisvaraturgu ja üüriturgu, ehitada riigi (või riigi osalusega) maju, siis on see nagu mulliveetehase rajamine kõrbesse – kasutu ja kallis. Kasutu ja kallis, kuid avab uue meie teiega rahakulutuse liini. Tartu-Riia rongi dotatsioonist oleks siinkohal vist asjatu rääkimine, sest see on ju nii „pisikene“. Pisikene küll, kuid avab jällegi uued väravad turusegaduse tekitamisele täiesti uues valdkonnas nagu seda on rahvusvahelised veod. Miks ometi? Raha liiga palju? Või on see peaproov RB-l opereerimise megadotatsioonide prognoosimiseks?

 Muutused on alati võimalikud/vajalikud

 Kuigi poliitturg on muutunud paari poliitilise laevahuku jagu, siis ikkagi on levinud on arvamus, et midagi otsustada ei saa kuni uute valimisteni. See on täiesti vale arusaam. Või arusaamatus?  Ikka saab. Tango ja valss on mõlemad standardtantsud, neid tantsivad samad inimesed, samas saalis, sama orkestri, kohtunike ja publiku ees, kuid … Kuid meeleolu ja tantsujoonis on täiesti erinevad. Nii ka meil, seekord võiks olla lihtsalt meeleolukam ja tempokam tants nagu quickstep ja püüda vähem koperdada enda ja partneri jalge otsa. Pealegi võiks lasta kohtunikel hindid anda, mitte lahendada võtjat rusikavõitluses või Dr Riigi pressikonverentsil. See on hoopis teine mäng. Niisiis olgem … possibilistlikud (H Rosling).

 Tarbesõnad riigikaitsemaks ja riigireform

 Pidevalt kasutatud riigikaitsemaks nimetati sujuvalt ümber laiapõhjaliseks julgeolekumaksuks ja rahvas nimetas selle selleks, mida see ka on – täiendav tulumaks. Hea võimalus lörtsiti vale disainiga ära. See on umbes sama nagu hea tummine oakohv ja lahustuv kohv. Hea tummine kohv annab hea enesetunde ja lahustuv kohv … Lahustuv kohv on lihtsalt lahustunud tume ollus. Niisamasugune vahe on ka riigikaitsemaksul ja hägusel/lahustunud julgeolekumaksul. Nii ka julgeolekumaksuga, kui see ei ole sihitatud täiel määral suunatud kaitseotstarbeks siis see julget olekut ei tekita. Mingi kaudeütlemise mäng on tabanud meie poliitturgu, midagi ei saada enam nimetada nii nagu see tegelikult on. Võtkem kasvõi … ma ei teagi kuidas seda kimääri nimetada … kliimakindal majandus. Tule seesamune sealtsamusest appi, mis asi on kliimakindel majandus? Kas see on kummisaabaste ja vihmamantliga? Südvestriga? Või kõrvikuga? Majandus peab olema tõhus. Punkt. See, et puhtust tuleb hoida on ka normaalne, kuid kliimakindel majandus … Sellist asja pole olemas. Nimetagem asju/olusid/protsesse nii nagu need on, mitte ärge mängige ümbernimetamise mängu. Muide KOLE-se on lipsanud selline imelik termin nagu riigiettevõtted … eee … mis loomad need veel on? Nii tähtsas dokumendis selline sõnakasutus?

Meeldetuletuseks, et kuigi Euroopa poolsaarel käib sõda, siis olenemata poliitinimeste kirglikust retoorikast (ja eneste sisemisest kangelaskujutlusest) elame meie teiega ikkagi rahu tingimustes). Majandus toimetab ka rahuaegses rütmis. Kahjuks küll majanduslanguse rütmis, aga ikkagi rahurütmis. Kuid kui kulutused kaitsele kasvavad, siis on DR Riigi ülesanne tegeleda majandusmehhanismi sellise muutmisega, mis võimaldaks ettevõtlusel teenida rohkem, et ka panustada kaitsevajadusteks rohkem.

Kulude vastu tuleb ehitada tulude barjäär ja tulud ei ole riigi jaoks need, mida senini on nimetatud „eelarvepositsiooni parandamiseks“ ehk maksumaksjate positsiooni halvendamiseks, vaid üldine majanduse kasvatamine läbi vaba loovuse.

Üks lootustandev muutus on administratsioonis siiskil toimunud. Vaadake, nii nagu edukas firmas oleneb edukuse määr heast/taibukast/targast pearaamatupidajast, nii oleneb administratsiooni edukuse käekäik  sellest kuivõrd taibukas on RAMI. Nii on.

Panus kolm

Kui midagi muuta ei saa … Siis saab ikka, küsimus on detailides ja rõhuasetuste muutmises. Kõigepealt tuleb Dr Riigil taastada usaldus enese tegude vastu.  Kui valija ei saa aru, siis pole ka usaldust kulude suuruse, vajaduse  ja suunitluse kohta. Kuid selgus peab (kindlas kõneviisis) valitsema kõigi kulude suhtes. Kui meie teiega ei saa maksude ja nende kasutamise loogikast aru (sest „makaronimürsust“ on tõesti raske aru saada), siis on mõistlik (kindlas kõneviisis) esitada igal aastal tuludeklaratsiooni ajal maksumaksjatele Dr Riigi personaalne tegevusaruanne maksukoguja kuludest ja iga maksumaksja isiklikust panusest, kus on näidatud kui palju on iga füüsiline ja juriidiline isik panustanud ühisprojektidesse: haridusse, julgeolekusse, meditsiini jne. Selline individuaalne raport võiks muuta paljusid suhtumisi (ja ka raha kulutamisi). Kui saad teada, et oled panustanud aastas haridusse mahus, mis võrdub kolme saiapätsiga, siis millist tulemit sa ootad? Või  kui oled panustanud päästevaldkonda kahe allahinnatud kartulikilo jagu, siis millised oleksid sinu argumendid edasiseks („Bürokraat, võim ja Vanaema“ 2012)? Eks ole, see visualiseeriks ja seoks meid teiega  maksud mõistevasse jadasse, aga … Aga siis ilmneb ka see, kui ebatõhus administratiivorganisatsioon tegelikkuses on.

Maksudisainist

 Maksude disainimisega ebaõnnestuti eelmise administratsiooni puhul ja on suur oht, et jõupositsiooniline, maatriksipõhine ja ideevaene aeg jätkub. Aga ei pruugi. Muudatused võivad olla väikesed ja lausa tühised, kuid kogumis võib tulemus olla talutav või lausa suurepärane. Tõsiasi on, et kiirustades tõsteti ader sama vao peale, mida oli ennegi aluskivimini nühitud. Aher saab see tulevik olema sellise korralduse juures. Kuid adraga ei pea lõputult mõõda seda ahtrat vagu vaevlema, seda võib ninnutada. Kasvõi natukesehaaval. Maksudisain oli täiesti vale, tegelikult ka julgusetu. Tõsta käibemaksu, tulumaksu, ettevõtte tulumaksu (nimetades neid kogumis julgeolekumaksuks) eesmärgiga, et koormus jaguneks ühiskonnas tasasemalt, siis tegelikkuses ainuke asi mis tasavõrdselt ilmnes oli … rahuolematus. Üldine rahuolematus. Eriti ohtlik on kurakäeliste nõudmine tekitada maksusüsteemi uus küürakas – ettevõtte tulumaks nimega julgeolekumaks. Tegemist on väga ohtliku pretsedendiga. Tegelikult kauaaegselt kasutamata maardlaga, mida iga järgmine administratsioon kipub näppima, kui isiklikud luulud seda nõuavad.

Samas, jäeti kasutamata võimalus tõeliseks riigikaitsemaksu kehtestamiseks. Käibemaksu tõstmine ei too kaasa tunnet riigikaitsesse panustamisest. Pole mõeldav, et keegi tunneks end patriootlikult ostes ühe makaronipaki asemel kaks pakki. Ka eelnimetatud tagasisidet kodaniku osalusest pole võimalik tõsiseltvõetavalt esitada. Kõik mida uue maksudisainiga saavutati oli pahameel. Kehv disain, kehv toode. Näiteks ka Soome tõstab samuti rajult käibemaksu. Kuid kuidas? Puudujäägis riigieelarvesse uusi tulusid otsinud Soome valitsus andis teada, et käibemaksumäär on kavas 2025. aastast tõsta praeguselt 24%-lt 25,5%-le. Samas toidu 14%i suurune käibemaks ei muutu. Vaadake see on oskus disainida maksumuudatusi, mida oleks meilgi kena teadmiseks võtta. Mitte, et ma arvaksin, et erisused oleksid head, vastupidi, kuid maksude disainimisel tuleb arvestada ka meeleolude disainimist.

 Maksude mentaalsest disainimisest

 Pealegi iga maksu disainimisel ei saa lähtuda vaid tabelist, vaid sellel on tugev mentaalne komponent: riigikaitseliselt ja (nüüd ka) kaitsetahteline aspekt. Mida te arvate, milline võiks olla tavainimese (sic!) arvamus poliitturust, kui meie teiega  oleme poolteist aastat kannatanud välja maksutõuse ikka selle nimel, et katta kasvanud kaitsekulutusi ja siis tuleb välja, et, upsti, lahingmoona rahastamisest on puudu 1,6 miljardit. Nüüd siis uue vahtkonna esimesel pressikonverentsil kuuleme, et kõik see, mida on tehtud on … mannetu. "Julgeolekumaks, nagu me seda maksukobarat nimetame, ei kata isegi julgeolekukulusid kõiki.“ Eks ole närune tunne. Kaitsetu ka. Lootusetu? Mitte mingil juhul, tehke see kaitsekümnis ära, keerake jaburus- ja turusolkimismaksud tagasi ja siis vaatame … edasi.

Kahjuks tuleb tunnistada, et tänasel poliitturul on riigikaitse teema nihkunud samasse ritta riigireformi ja rohepöördega, nendest räägitakse innustunult, kuid … Kuid paljuski jäävad need tegevused suulise etlemise tasandile. Tõsiasi on, et ilma tõelise riigireformita pole mingit lootust teisi valdkondi tõusule pöörata. „Meie ootused kujundavad tegelikkust ja muudavad isetäituvateks ettekuulutusteks. Sellest, mille poole püüdlete, saabki teie lagi. Võtke suund keskpärasusele ja keskpärasuse te ka saate – paremal juhul. (…) Aga kui korrigeerite kurssi nii, et  siht on Kuu – mitte maapind – lendate kõrgemale kui varem. „Endale naeruväärselt kõrged eesmärgid püstitades ja läbi kukkudes kukute läbi kõrgemal tasemel kui kõigi teiste edu küünib“ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 120)

 Mida teha?

Nagu targad inimesed on öelnud: „Siin ei aita ükski hõbekuul, vaid suur hulk järjestikuseid tinakuule“. Niimoodi kindlate pisikeste sammudega tehes ära riigireformi, muutes eelarve loetavaks ja debateeritavaks, esitades igale maksumaksjale aruande tema panusest riigieelarvesse ilmneb suure tõenäosusega, et meil on meie arenguks vajalik raha olemas juba praegu. Kui keegi viriseb, et meie riik on õhuke ja raha ei jätku, siis pole see õige, meie riik pole mitte õhuke vaid lodev. Lodev ja paks. Terve vagunitäis administratiivmugavust ja rämpstöökohti. Viimaseks piinlikuks lodevuseks on pättidele Emajõe kallastel klassikalise muusika mängimine. Hale. Piinlik. Seda tiražeeriti nii mahukalt, et …. Administratiivne suutlikus/suutmatus on jõudnud sellese kahetsusväärsesse punkti, et enam ei saada isegi aru allakäigu kogu koledusest. Ajame selle lodevuse trimmi.

 

Mulle tundub asja- ja ajakohane „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk313) vaatenurk selle küsimuse lahendamiseks: „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud: mistahes tootlikkuse kasvu nullist kõrgemad palgad ja pensionid avalikus sektoris, nagu monopolidel kombeks. (…) Põllumajandus ja tootmine on nüüdseks absurdselt odavad ning moodustavad meie vajaduste rahuldamise hinnast sedavõrd väikese osa, et nende odavamaks muutmine ei muuda tegelikult midagi. Edasiminek peab tulema teenuste arvelt. „

 Millist mängu mängida?

 Nii, et mängud jätkuvad, nii olümpiamängud, kui ka kodused poliitmängud. Poliitmängudega on ainult selline lugu, et panustajate asetus veidi (kuid põhimõtteliselt) muutunud nagu seda näitab Y Papadopoulos (TÜK 2024„Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 44/45) „Selleks, et säilitada oma toetajaskond ideoloogial ja struktuursusel põhineva poliitika allakäigu kontekstis, on suured erakonnad üritanud – lisaks keskendumisele oma valimisfunktsioonile – võtta kontrolli alla valitsusaparaadi. Nad on järk-järgult imbunud sügavamale riiki, muutudes ise ulatuslikult kartellierakondadeks, nagu on näidanud oma provokatiivses artiklis Katz ja Mair (1995). Valijatest kaugenenud erakonnad peavad nüüd üle võtma riigi, et saada olulisi ressursse, mida ühiskond enam ei anna .Pole liialdus rääkida poliitilise eliidi tõmbumisest „valitsemisinstitutsioonide suletud maailma“((Mair 2005:29) ning see viitab kahele selgele asjaolule. Ühest küljest muutuvad erakonnad riigiaparaadi osaks (Ktz, Mair 1995); nad muutuvad pooleldi riiklikeks agentuurideks (…), mis on võimelised absorbeerima ja seejärel jaotama riigi ressursse valijaskonnale, näiteks ametikohad riigi valitsusaparaadis või riigi omanduses olevates ettevõtetes, avalikud hankelepingud sõpradele, kinnisvara ja nii edasi.“

 „Poliitikute sissetulek sõltub aina enam nende tagasivalimisest, nii et panused poliitilisse ellujäämisse muutuvad kõrgmaks ja erakondadel on ühishuvid, et oma heaolu tagada (Katz, Mair 2009). Seetõttu on neid vaja tunnustada kui riigi jaoks asendamatuid elemente ja nad tahavad, et neid käsitletakse kui avalikku hüvet (van Biesen 2004). Huvitav on see, et kõik see toimub ajal, kui suur osa elanikkonnast neid sellisena ei näe.“

 Uus mäng

 Eks ole huvitav? Kas panite tähele lauset „Valijatest kaugenenud erakonnad peavad nüüd üle võtma riigi, et saada olulisi ressursse, mida ühiskond enam ei anna“. Põhimõtteliselt tähendab see, et rahvas (st valijad) pole enam kõrgema võimu kandjad, sest ühiskond ei anna erakondadele vajalikku ressurssi nende toime jätkamiseks. Kui vaadata seda mis tegelikult maastikul toimub, siis Papadpouluse arutlus annab vastuse nii mõnelegi poliitturu käitumismustrile. Kui see nii on, siis on tegemist täiesti uue mänguga. Kaardid jagatakse ümber ja rahvas kui kõrgeima võimu kandja „võim“ asendub millegi muuga. Uue mängijaga. „Poliitika meediastumine – üks näide laiemast meediaühiskonna poole liikumisest, kus meedia tungib enamiku sotsiaalsetest sfääridest – tähendb, et meedia muutub iseenesest poliitiliseks toimijaks ja sellest on saanud domineeriv jõud, kes informeerib avalikkust poliitikast. Ajal, kui kommunikatsioon on poliitikakujundajate jaoks äärmiselt tähtis, on meedit poliitilises kommunikatsioonis üha enam vaja. Järelikult üritavad poliitikud kohandada oma käitumist meedia nõuetele vastavaks, nii et meedia loogika – reeglid ja normid, mille järgi meedia tegutseb – tungib poliitilisse süsteemi (…) Leiab aset tehing; selleks, et meedias mõju saavutada, aktsepteerivad poliitilised toimijad seda, et nad kaotavad oma autonoomia ja nende käitumist dikteerivad suurel määral meedia seatud mängureeglid. Erakonnad pole mitte üksnes meediast rohkem sõltuvad kui minevikus, vaid ka meedia on neist sõltuvam.“ (lk 78). Hm, kas see tähendab, et uueks kõrgeima võimu kandjaks on … meedia? Jälgime huviga. Jälgime mängu. Seniks toimime vanas usus edasi.

 Tagasi tulles tänase situatsiooni juurde, siis veelkord üle korrates, kuigi algus läks täiesti panni, siis ajaloolisel näitel võib ka pärast 29 operatsiooni , kõva tahet ja treeningut päris häid tulemusi saavutada. Jääme põnevusega ootama. Eee … ja mitte ainult ootama, ärgem unustagem Peamise Ministri üleskutset: me palume igaühe panust ja hindame seda väga kõrgelt. Panustagem siis.

 

Targutusi:

 

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

 

Lk 73 „”Riigiasjade ajamisel võib tõdede, „ kirjutas Richelieu oma Poliitilises Testamendis, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole eksiteel.”

 

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

 

Lk 81 „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel, kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles, käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.”