Kolm mõtet (+ uitmõtted) vahtkonnavahetusest.

 

 

Suvine sumbaeg, päike, rand, puhkus, lebo, grill, tšill … Mõnus. Turud toimetavad omasoodu, mõnelpool on turud ja SKT-d tõusus, mõned alles ootavad. Meie ootame. Kuid me ei oota vaid majandusturgude vaid ka poliitturgu. Vaat poliitturul pole mingit puhkust ega tšilli-grilli, pigem käib armutu krillimine nii pidukondade vahel kui nende sees, aga portfellid vedelevad veel rohus. Aeg hakata sepistama uut vahtkonda.

 Nüüd on siis vahtkonnavahetus valitsuses teoks (sõnast tegu) saamas, senine teosammul (sõnast tigu)  liikumine ja ootuste aeg on otsa saanud, tuleb hakata otsustama. Tore. Siiski arvavad mõned, et midagi otsustada ei saa, kuna poliitturg on kogumis vaenuteedel ja peale paari poliitilist laevaparteihukku pole midagi muutunud.  Kõik jätkub: obstruktsioon, vetokraatia, usalduskriis ja KOLE rahva sissisõda? Ikka saab. Olgem … possibilistlikud (H Rosling). Julgete mõtete ja imede aeg on algamas. Jälle.

Vahtkonnavahetus on imeline (ja imede) aeg ka seetõttu, et saab mitmed umbe jooksnud suhted ära klaarida ja untsu läinud ettevõtmised maha kanda. Julgemad ja krapsakamad oskavad sinna põimida  ilmselt ka mõned vabandused  tõega koonerdamiste ja kognitiivse nihke pärast. Ikka juhtub. Vabandamine on vabastav. Kõigi jaoks.

 Vabastav vabandamine

 Kuid isegi possibilistlikult lähenedes ei saa uuel vahtkonnal kerge olema. Ühest küljest nagu märgitud on jõudsaks edasimineku eeltingimuseks vabandamisaktsioon.  Oma pesa roojamist ilmselt/õnneks ei tule, kuid väike alandlik vabandus oleks igati omal kohal. Paranemine algab olukorra tunnistamisest, sh vigade tunnistamisest. Muidugi saavad vigu tunnistada vaid tugevad.  Meil ei ole arenenud vabandamis ja andestuskultuuri. Kas see on tingitud meie suhtelisest riiklikust noorusest, poole sajandilasest koomaseisundist või segastel aegadel toimunud geneetilise kogumi muutustest ei tea, kuid kui me ka edaspidi tahame asju ära klaarida, siis just nüüd on aeg (kindlas kõneviisis) vabandus-andestuskultuuriga alustada. Eeskujud? Aga palun. G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse. Ka T Jeffersoni Inaugaratsioonikõne 4. Märts 1801 on märgiline: „Ma palun teilt leplikkust omaenda vigade suhtes, mis ei ole kunagi meelega tehtud, ja teie toetust parandamaks teiste vigu, et ei mõistetaks hukka seda, millest aru ei saada. Heakskiit, mille vihjavad teie antud hääled, on suur lohutus mulle mineviku eest, ja minu tulevane hool on meeles pidada nende arvamust, kes on andnud selle avansiks, et lepitada teistega, tehes neile kõike head, mis on minu võimuses ja olla kõigi õnne ja vabaduse tööriistaks.”. Saame näha kui tugevad oleme meie.

 Krooniline haavatavus?

 Miks see tähtis on? Seepärast, et meil on majandust mõjutavate kumulatiivkriiside varjus sügavalt kidumas usalduskriis. Ilma usalduseta … Raske saab olema ilma vabandusteta ja usalduseta. Nagu G Potšeptsov (  „Propagandasõda 21 sajandil“) on märkinud teatud situatsioonide kohta, et „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni.„ Nii on ka meil, meil on krooniline ärevus ja halbade ootuste foon, kui te mõtlete kasvõi kiirelt muutuvaid jaburusi automaksuga, laskemoonahankega jne, siis kindlustunnet ja usaldust need ei tekita. Enamgi veel Dr Riik on veatsoonis.  Tegelikult on poliitturg veatsoonis alates eelmisest valitsemishankest, mis põhines tõega koonerdamises majandusseisust „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” (G Potseptsov „Strateegiline sõda”). Nagu hoomate, siis valitsemishanke järgne erutatud ja seletamatult arusaamatu tegevus on just selline veatsoon. Paanika. Kognitiivne nihe. Kui valitsemishankes lubati maksurahu, siis hankejärgselt ilmnes, et rahapütid olid tühjad.  Nii tühjad, et isegi suurperede toetused tuli tagasi keerata ja represseeritute tervisekulud tühistada. Piinlik. Meie teiega saime petta. Niimoodi usaldust ei tekitata.

 Usaldusest. Jälle

 Mida poliitturg sellest õppida võiks? Esmalt peab Dr Riik endale selgeks tegema usalduse tekkimise ja hoidmise (ning erosiooni) mehhanismi. „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” Just, seda usalduse pankrotistumist tuleb Dr Riigil vältida iga hinnaga. Praegu? Praeguses tihetigedas vastasseisus ja kunstipärases „essustiütlemises“ poliitturul ei saa kõrgeima võimu kandja enam aru, kellel on õigus kellel mitte.  Ja miks peaks saamagi? Valitsev poliitturu mentaliteet vaidlustes, et „ise oled loll!“ ei ole meie jaoks argument tulevikukujundamise arutlustes. Aeg maha. Kunagine kolleeg rääkis, et nad olid vennaga pidevas kõvahäälses ja käremeelses vastasseisus. Miks? Eks mõlemad seisid „oma õiguse“ eest. Ükskord vaatas ta kui naabrimees terrassil kõveralt muigas ja siis koitis talle, et naaber vaatab, et „Kaks tobu kraaklevad omavahel, aga ta ei tea ju, et mina olen tark“. Siinkohal „läks tal lamp põlema“ ja lõpetas vaidlemise. Kisklemise ka. Püsivalt. Tahtis ja näitas, kes on tark vend. Vaat selline õpetlik lugu. Sama ootaks ka poliitturult. Mida? No, et meie teiega, valijad, saaksime aru kes teist on tark vend. Keeruline, harjumatu kuid … võimalik. Kui pingutada.

 Iseseisvate karkude teooriast ka

 Niisiis õhu puhtaks löömine läbi vabandamise lubab minna nende asjadeni, mis on tähtsad, kuid ….see pole veel kõik nagu reklaamides öeldakse.

Peamisel Ministril (PM) ei  saa kerge olema ka seepärast, et  peab oma tegemistes toetuma kahele kargule (KOLE partneritele), kes võivad kõige ootamatul momendil tugiasendist ära vajuda. Kurakäeline kark juba teatas, et kuna tema on poliitilistest laevahukkudest enda varju kogunud hulgaliselt  hukuhädalisi, siis on temal õigus olla kargum kark kui seni oldi. Oh seda edevust. Jaa-ah, raske saab olema. Muidugi teab iga vähegi asjasse pühendatud inimene, et kõikide kokkulepete aluseks on personaalküsimused, ainult et nendest ei räägita. Avalikult. Viisakusreegel on selline. Õigemini viisakusreegel oli selline kuni kõige kargum kark selle tugisamba läbirääkimiskuvandi klantspildilt otsustavalt alt ära lõi alustades personaaliast. Hm? Aus ülestunnistus? Või on see pigem lärmakas kõhutuule vallapäästmine viisakas seltskonnas? Igatahes üks müüt vähem. Nii või teisiti saab PM-l olema väga energiamahukas karkude isepäisuse õgvendamisel nii, et … Nii, et kas edasiliikumiseks energiat jätkub või läheb see vaid pidulikule paigalseisule? Saame näha.

 KOLE enne KOLE-t (KOalitsiooniLEpe)

 Kuigi vahtkonna vahetust pole veel toimunud, siis poliitturul käib juba tihe pakkumistevoor, kuid … Kuid esmased teated pole just julgustavad, tundub, et poliitturg pole adunud maailma muutumise kogu ulatust. Ikka püütakse edasi minna pisimuudatuste, maksukasvude, sõnasoo ja „tekisikutamisega“. Tooli ja portfellivahetusega ka.  Isegi kui me teeme halva mängu juures head nägu, siis tuleb (kindlas kõneviisis) poliitturul endale tunnistada, et kumulatiivne kriiside mõju (mida on võimestanud inimlikud eksiarvamused) on kõik senised strateegiad ja plaanid nullinud. Miski pole enam endine.

Roomav majanduskriis pluss roomav sõda Euroopa poolsaarel jätavad oma aeglase „konnakeetmise strateegiaga“ petlikult sulni mulje, et „kohe-kohe“ läheb paremaks, kuid nende mõjud pole ajutised ebamugavused, vaid on põhjalikud mängumuutjad. „Konnakeetmise probleem“ on selles, et esialgne mõnus SPA suplus -e laadne tunne asendub lõppkokkuvõttes nii või teisiti konnasupiga. Prr. Hüpata on vaja. Kohe. Kõrgele ja kaugele, ja see kauge ei ole mitte Hispaania villa, vaid olukorra ümbermõtestamine siin ja praegu. Ainuüksi improvisatsioonist ei aita, peab olema paindlik mitmevariantsus. Vanad strateegiad ei tööta. . Muide, kui suurepärases kangelaslikus kriisilahendusfilmis „Apollo 13“ jäi mulje, et kõik see toimus improviseeritult, siis pole see õige – ka kuumooduli päästepaadina kasutamine oli eelnevalt läbi mängitud. Ainukene improviseerimine oli see, kui ehitati CO2 (sic!) adapterit käepärastest vahenditest ja selleks kasutati lennuplaani kaasi. Ülejäänud plaan kästi minema visata, see polnud enam asjakohane. Meiegi peaksime niimoodi tegema.

 Tundub, et läheb peitusemänguks.

Ootused on suured … võimalused ka. Praeguse leppe põhi kisub juba algfaasis mitut pidi kiiva. Kui maailm on muutunud põhjalikul ja igavesti viimase aasta jooksul, siis pelgalt pisiparanduste  ja omavaheliste jõuõlgade muutmisega edu ei saavutata. Uus aeg, uus mäng, kuid ... Kuid sa ei saa alustada mängu, ilma mängulauda puhtaks tegemata. Kui mängite piljardit ja lauale on jäänud kaks kuuli, siis pole uuele vahetusel sealt alustada, vaid uus partii üles panna (sama ka males ja keeglis). Võib osutuda, et uus mäng ei olegi piljard vaid golf? Piljardilaual golfi mängida võib olla keeruline. Naeruväärne ka. Niisiis …

Niisiis mida me teame võimalikest KOLE partneritest ja KOLE jõujoontest? No  seda me teame, et kohajaotus käib, mis on ka loomulik, sest juba N Machiavelli („Valitseja“) teadis ära märkida, et:  „Valitseja jaoks pole sugugi väikese tähtsusega ministrite valik, kes osutuvad heaks või mitte olenevalt valitseja arukusest. Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta tehakse vaadates inimesi, kes teda ümbritsevad, ja kui nood on sobilikud ja ustavad, võib ta valitsejat ennast alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära sobivad inimesed ja hoida neid ustavatena. On asi aga vastupidine, võib sinjoori kohta peaaegu alati langetada mitte just hea otsuse, sest just nimelt selle valikuga teeb ta esimese vea.“

Mis puutub aga sellesse, kuidas valitseja saaks ministri sobilikkust ära tunda, siis selleks on olemas moodus, mis ei osutu eales ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis säärane inimene, kes end niiviisi ülal peab, ei saa kunagi olla hea minister ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi ju inimene, kelle käes on kellegi valitsus, eales mõelda endale, vaid peab (alati) mõtlema valitsejale ega tohi kunagi  meenutada talle asju, mida tal tarvis pole.“ Vaat sellised targad ja lihtsad nipid. Ärgem alahinnakem NM ajatuid soovitusi kaadrivalikuks.

Maksusoo

Teiseks jätkub maksusegadus. Õigemini maksusoostumine. Nii nagu jääaugust nii ka sooaugust väljasaamiseks on vaja ennast võimalikult laiali laotada ja leida mingigi toetuspind mille abil ennast millimeeterhaaval välja kangutada. Rahmimine siin ei aita. Sellegi osa peame lahti jooksma  N Machiaelli abiga  „Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine – sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt ei võeta nende vara ega au, elavad nad rõõmsaste ja rahulolevatena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.“ Uuel vahtkonnal on igati mõistlik seda administreerimise suurmeistri tähelepanekut  järgida. Niisiis, maksud ega maksude kasutamine ei tohi (kindlas kõneviisis) olla nagu Segasumma suvila. Keegi ei saa aru mille eest makstakse ja milleks seda kasutatakse. Niisiis õhu puhtaks löömine läbi vabandamise lubab minna nende asjadeni, mis on tähtsad. Esiteks on PM lausunud, et „Jah, kindlasti. Kärbetele on ruumi. Ainsa erandina, ma ütleks, täna on riigikaitse, julgeoleku valdkond laiemalt. Valitsuse liikmena ma kindlasti ütlen, et kärperuumi on“ (ERR 29.06) Nii, et see asi on paigas. Kärpimine tuleb. Mis puutub majandusplaanidesse, siis „Plaanitav koalitsioon loodab majandust tugevdada tööstuste rajamisega“ (ERR 8.07) tekitab küsimusi, kui mitte pelgu. Õigemini oleks ju tore, kui meil Dr Riik looks tingimused, mis võimaldaksid tööstuste rajamist mitte ei hakkaks ise tööstusi rajama. Tööjaotus on selline, et majanduskeskkonda loob Dr Riik ja tööstusi loovad ettevõtjad.

Kuid riigikaitsemaksuga läheb juba rapsimiseks „ Riigikaitsemaksu pean, jah, võimalikuks. Ma julgeks öelda, et see on isegi nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poolt üsna üksmeelselt oodatud maks, ajakirjandus on seda samamoodi toetanud.“ (ERR 19.06) Tõsiasi on see, et  edukat riigikaitsemaksu/kaitsesüsteemi ei saa kehtestada kui selle vastu pole ehitatud uut majandus ja administreerimismudelit. „Lihtsalt“  maksu kehtestamine ilma riigi rekombineerimiseta, selle lihtsamaks ja painduvamas muutmiseta, rämpstöökohtade kaotamiseta, ei suuda teenindada kasvavate kaitsekulutuste vajadusi ja viib majanduse kindlale allakäigule. See on kaitse ehitamine maksusohu.

 „Makaronimürsu“ kuluarvestus

 Tõsiasi on, et meie majandus langeb juba üheksa kvartalit järjest ja kuigi EP on optimistlik, siis ilmselt langeb see veel mitu kvartalit … puht inertsist. Maksussegadus, tõega koonerdamine ja pidevalt muutuvad regulatsioonid söövad usaldust ja usaldamatus sööb majanduskasvu. Langusele pole piiri saadud, sest ennast ja tegevusi positsioneeritakse valesti, vales järjekorras.  

Päris näotu on meie poliitturu poolt kõigi oma ebaõnnestumiste/valearvestuste  mahakirjutamine sõja süüks. Kui te nüüd oma mälus linti tagasi keerate, siis iga maksutõusu ettepaneku  juurde olete kuulnud tõuspõhjenduste refräänina et „aga Ukrainas on sõda“. Niisiis, kui me ostame poest saia siis on selles käibemaksu tõusu põhjendusest lähtudes justkui mingi osa „mürsuraha“? Kas mootorikütuseaktsiisis on mingi osa „soomukirahast“ või limonaadimaksus osa „miinihankest“?  Kogu see selgitusjada on meid teiega alavääristav ja piinlik. Dr Riik on käitunud nagu nagamann, kes tuleb sahvrist moosise suuga teatades, et „Ei kinnita ega lükka ümber“. Tundub et tegelikkuses on kogu lisaraha minemas lõdva finantspüksikummi ja otsustamatuse kompenseerimiseks. Idee teha „laiapõhjaline riigikaitsemaks“ (st jätkub kaitsekulutuste hägustamine), et maksumaksjad seda võimalikult vähe tunnetaksid on … Kuidas seda viisakamalt nimetadagi? Võib olla tähelepanu hajutav? Pealegi ei tekki selget rahastamisbaasi, millest edasi minna. Nüüd siis, kui kõik võimalikud inimtegevused on maksustatutud ja olemasolevaid makse on tõstetud „kaitsevõime kasvu  nimel“  siis nüüd plaanitakse poliitturul kehtestada eraldiseisvat (või varjatud?) … riigikaitsemaksu. Lõpuks ometi. Kuid olgem ettevaatlikud üha uute tõstmistega (tuletage meelde NM kuldreeglit), me oleme juba kasutanud ära kõik õlekõrred (ja teinud kõrrevõlgu ), see algatus on nagu karjapoisid hüüaksid aheldatud Kalevipoega appi. Jälle. Ettevaatust, kui teda vajaduseta kutsuda, siis võib ta hädahetkel mitte tullagi. Kuigi riigikaitsemaksust kui sellisest oleks pidanud kohe peale valitsemishanget alustama. Just siis oli see koht ja aeg, et julgelt ette astuda ja valjuhäälselt deklareerida: „Kehtestame Riigikaitsekümnise!“ nüüd on olukord selline, et esmalt tulev vanad segadused ära klaarida. Süsteem mida ei usuta ei tööta. „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.”” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”). Nii on, nad ei hooli kui neist ei hoolita. Hoolimine ei tähenda üha uusi toetusi/soodustusi, vaid eelkõige seda, et kõrgeima võimu kandjaga suheldakse kui võrdsega, kellele selgitatakse olukorda. Austus on selle suhte nimi.

Kaitsekümnis?

Niisiis, esmalt peame ära klaarima kõik need „riigikaitsekulud“, mida me maksame viinerihinnas, autohinnas ja limonaadihinnas. Ilmselt on mõistlik kõik „maksumaksud“ tagasi pöörata ja arutada sellelt tasandilt riigikaitsemaksu sisu ja suurust. Riigikaitsemaks võiks olla kasvõi riigikaitsekümnis, kõigele ja kõigile, kuid see peab olema kindlal alusel. Miks kümnis? Meie kaitsekulutused olid usina uusliikmena algselt eesmärgina  2% SKT-st, tõustes 3%le, räägitakse vajadusest 5% ja … Kaugel see kümnisevajadus siis ikka on?  Meeldetuletuseks, et kuigi Euroopa poolsaarel käib sõda, siis olenemata poliitinimeste kirglikust retoorikast elame meie ikkagi rahu tingimustes. Majandus toimetab ka rahuaegses rütmis. Kuid kui kulutused kaitsele kasvavad, siis on DR Riigi ülesanne tegeleda majandusmehhanismi sellise muutmisega, mis võimaldaks ettevõtlusel teenida rohkem. Kulude vastu tuleb ehitada tulude barjäär ja tulud ei ole riigi jaoks need, mida senini on nimetatud „eelarvepositsiooni parandamiseks“ ehk maksumaksjate positsiooni halvendamiseks, vaid üldine majanduse kasvatamine.

Usaldussuhte tagasiside

Kuid üksi kaitsekümnisega hakkama ei saa, riigi majandus ei pea senisele toetuste rahakülvile ahtras majandusmaastikul (eriti majanduslanguses) vastu. Peame mõtlema nagu koduperenaine majanduslangusest: „Mulle tundub, et nüüd on käes aeg oma elevandiluust tornist alla ronida ning väärikalt ja iseseisvalt elada. Elada vastavalt oma võimalustele. On aeg hakata küsima: „Palju see maksab?”, mitte „Palju ma kuus pean tagasi maksma?” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu”). See mõtteviis peaks olema juhtmotiiviks ka Dr Riigile. Riigieelarve on nii kummalisel moel kokku pandud, et selle kulutamise poolt on raske aru saada isegi seadusandjatel enestel. Valijatest rääkimata. Kui valija ei saa aru, siis pole ka usaldust kulude suuruse, vajaduse  ja suunitluse kohta. Kuid selline selgus peaks valitsema kõigi kulude suhtes. Kui me riigiõiguslikkusest lähtume, siis kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. Tuli meelde? Rahvas, see kõrgeima võimu kandja, on oma sünniõiguse (teha iseseisvalt otsuseid oma elu-olu kohta) mõningates küsimustes delegeerinud oma esindustele. See on usaldussuhe. Kuidagi vildakalt on meil aru saadud sellest, et kui valijad ei saa saadikuid tagasi kutsuda, siis ei pea Pilvepiir ega Dr Riik kogumis ja arusaadavalt ka rahvale oma tegevusest aru andma. Kui meie teiega ei saa maksude loogikast aru, sest „makaronimürsust“ on tõesti raske aru saada, siis on mõistlik (kindlas kõneviisis) esitada igal aastal tuludeklaratsiooni ajal maksumaksjatele Dr Riigi personaalne tegevusaruanne maksumaksja isiklikust panusest, kus on näidatud kui palju on iga füüsiline ja juriidiline isik panustanud ühisprojektidesse: haridusse, julgeolekusse, meditsiini jne. Selline individuaalne raport võiks muuta paljusid suhtumisi (ja ka raha kulutamisi). Kui saad teada, et oled panustanud aastas haridusse mahus, mis võrdub kolme saiapätsiga, siis millist tulemit sa ootad? Või  kui oled panustanud päästevaldkonda kahe allahinnatud kartulikilo jagu, siis millised oleksid sinu argumendid edasiseks? Eks ole, see visualiseeriks ja seoks Sinu ja maksud mõistevasse jadasse.

Lekkepõhine eelarve?

Kuidas nimetada eelarve meetodit, kas tekkepõhine või lekkepõhine on täiesti kõrvaline küsimus, see on vaid meetodi nimetus. Küsimus on selles, kas eelarve kujunemine, selle kulu ja rahalise katte pool on arusaadav ja kogu jadas järgitav. Tekkepõhine on sügavalt eksitav, sest see tekkimine ei väljenda mitte teo tegemis/tekitamist, vaid kulu tekitamist. Kuivõrd tähtis on, et maksud, mida kogutakse sihtotstarbeliselt mingite tegevuste jaoks saavad ka kulutatuks selles valdkonnas. No, et kogumine ja tegu oleksid kooskõlas. Kui side eesmärgi ja teo vahel kaob, siis kaob ka tõhus rahakasutus ja eesmärk hägustub. Sellise hägustumise näiteks on kütuseaktsiiside lugu, mis oli ette nähtud sihtotstarbeliselt maanteede ehituseks ja remondiks. Mingil ajal arvas Dr Riik, et teeehituseks on kaval kasutada EL fonde ja aktsiisiraha liita (sihitult) riigieelarvesse. Tehtud. Kuid siis, kui EL fondid kokku tõmbusid, siis polnud meil enam ka aktsiisidest kogutavat „oma teeehitusraha“, see oli leidnud juba kulutamiskoha mujal. Nüüd olemegi hädas, pole küllaldaselt isegi teehoiuraha, ehitamisest rääkimata. Ja-ah, selline omaaegne eelarvedistsipiini kindlustatavate vaheseinte lõhkumine, mis hetkeajel tundus kasulik, on tegelikult viinud meid rahanduslikult väga raiskavasse ja segasesse seisu. Nüüd auratakse teemaksude ja automaksude üle, et … Ja-ah, mida selle rahahunnikuga siis teha? Vaheseintel on nii paakautodel, kui laevadel oma kindel otstarve. Nende lammutamist võib ju kuvada, kui ruumi tõhusat kasutamist, kuid seda julgeoleku arvel. Näiteks Haige/Tervisekassa pole enam kindlustussüsteem (mida see peaks olema) vaid riigieelarvest moonutatud riiklike subsiidiumite abraka-tabraks. Pensionikassa … pole samuti enam kindlustussüsteem. Töö/Töötukassa …  sama lugu. Viimane MKM ettepanekul muudab selle lihtsalt suvalistele mittetöötajatele raha väljamakse kohaks. Need endised kindlustussüsteemid on tänaseks muudetud poliitturu poolt  ilma vaheseinteta püramiidskeemideks.

Muide väga tervistav rahakasutusele oleks Dr Riigi iga-aastane ROI aruanne oma tegevustest ja selle tulemustest ning see ei tohi koosneda vaid „sotsiaalmajandusliku kasu“ uduviirust. Avalik sektor on teenusepakkuja, suurim teenusepakkuja, selle tegevust peamegi hindama.

Brutosaajad ja netomaksjad?

Muide on veel üks valdkond, mille osas Dr Riik peab esitama oma kuluaruande (sest Dr Riik kulutab neid teenuseid pakkudes, kasvõi vägisi, meie teiega raha)– need on avalike hangete teenused. Kõik avaliku hanke korras osutatavad teenuste piletid (teatrid, tervishoid, rong, buss, laev, lennuk) tuleb esitada piletil/arvel informatsiooni, kui palju on klient maksud sõidu/etenduse eest ja palju see teenus tegelikult maksab. Milline on kaaskodanike panus selle hüve tarbimiseks. Kui osutub, et teenuse saaja maksab u 10 EUR ja teenuse tegelik kulu on 35 EUR, siis peab piletil/arvel  olema kirjas, et „Austatav klient ütle suur tänu neile maksumaksjatele, kes ei reisi/etenduse/ravi, kuid maksukorralduse kaudu on netoreisijad, makstes sinu eest 25 EUR.“ Oleks ju tore ja kainestav teada, kui palju mingi teenus tegelikult maksab, kes maksab ja kas meie (kes me kõige eest maksame) seda ka heaks kiidame. Kergitab ka küsimuse, kas sellise teenuse pakkumine on õigustatud, või kas see teenus on rahastatud liiga lõdvalt? Just selliste väikeste kohendustega saame tagasiside ka selle kohta, millised maksud millisel määral on arusaadavad, aktsepteeritavad ja mõistlikud.

Nagu täheldas Henry Kissinger („Diplomaatia): „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järeleandmisest.”

 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et saaks tema jälgedes käia.”

Homse kujundamisest

Esmapilgul tundub võõrastav ja isegi pelutav, kuid J Minnar ja P D Morre („Ärimaailma mässulised“ ÄP 2024  Lk 71/161/164/165 ) on olukorda hinnanud järgnevalt: „Tõde lausa karjub näkku: süsteem, milles paljud inimesed endiselt töötavad, loodi stabiilse, aeglase ja ennustatava maailma tarbeks, mida enam ei eksisteeri. Tänapäeval on see süsteemne viga ja kukub läbi ning on aeg leida uus meetod eksisteerimiseks.“

 „Sageli elame minevikus ning toetume struktuuridele ja toimingutele, mis kujundati maailma jaoks, mida enam ei ole“

Hullem lugu on selles, et otsustajad tihti ei teagi, milles tegelikult probleemid on, kuid … Kuid otsustavad ikka. Hm, millised võiksid olla sellisel juhul tulemused?  Jaapani autotootja Calsonic´is selgus „Yoshida paljastas võimu ja informatsiooni jagunemise nihked. Täpsemalt: teadmised eesliini probleemidest muutusid juhtimisahelas kõrgemale liikudes üha kehvemateks. Ta avastas, et kuigi eesliinitöötajad teadsid kõikidest muredest, oli tiimiliidritest probleemidest teadlik vaid 74 protsenti, keskastmejuhtidest 9 protsenti ja tippjuhtidest vaid 4 protsenti.“

Võib arvata, et poliitturul pole olukord teistsugune. Mida siis teha, kui sa ei tea mida teha? Lase vabaks?  Allveelaeva Santa Fe kapten Marqet sai väljaõppe ühele laevatüübile, kuid määrati kiirkorras teisele mitte just eeskujulikule alusele. „Marqet` meeskonna 135 liikmest teadis midagi eesootavast tööst kõigest viis – kõik ohvitserid. Teised täitsid vaid käsku ja püsisid mõistusega jõudeolekus. „mida rohkem me kontrolli võtame, seda vähem inimesed mõtlevad“ (…) Kuna minu väljaõpe puudutas hoopis  teist allveelaeva, vajasin hädasti mõtlevaid inimesi. Pidin ohjad käest andma. Ütlesin: „Kuulge, rohkem ma korraldusi ei jaga, sest kui jagan, siis täidate pimesi käsku. Kui annan vale käsu, saame kõik surma.“ See muutis kogu kultuuri. Selmet üks inimene ütles 134 alamale, mida teha, hakkasid 135 loomingulist ja tegusat inimest päriselt mõtlema.“

 „Marqaret arendas mõtet edasi ja hakkas USS Santa Fed samm-sammult vabastama kontrollmehhanismidest ja kamandavast juhtimisstiilist, mis on mereväele nii tüüpiline. Ta kaotas käsupoliitika ja hajutas otsustamisvoli nii palju kui võimalik. „Ära vii informatsiooni autoriteedi juurde, too autoriteet informatsiooni juurde““

„Mu ülemus ütles: „See on ju täiesti uus allveelaev.“ Saime temalt hinnangu, mis tõstis meid võrdluses teistega tabeli altotsast keskele. See oli hämmastav. Ütlesin ohvitseridele, et mina ohje ei võtnud ja andsin neile võimu. Nad hakkasid mõistma, et oleme üks meeskond. Tegime inimesed lihtsalt õnnelikumaks. Polnud kuidagi võimalik nii lühikese aja jooksul kõike vajalikku selgeks saada. Aga õnnelikumaks saab inimesi teha küll. Kui inimesed on rõõmsad, ei käitu nad ainult mõistlikumalt, vaid on targemad. Kõigepealt tegime nad rõõmsaks ja siis järgnesid tulemused.“

„Kõigest aastaga suutis USS Santa Fe pürgida kõige kehvemate tulemustega allveelaevast parimaks.“

 „Teame, mis juhtub, kui inimesed tüüri lasta (…) Nad osalevad aktiivselt, muutuvad kirglikuks ja virgaks. Nad hakkavad oma aju kasutama. Nad tulevad lagedale mõtetega.“

Niisiis seisab uuel vahtkonnal ees kaks julgustesti: vabandamisjulgus ja vabastamisjulgus.  Sukeldugem paremaks.

Targutusi:

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

 

Lk 51 „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”

Lk 60 „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.”

Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.”

 

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

 

Lk313 „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud: mistahes tootlikkuse kasvu nullist kõrgemad palgad ja pensionid avalikus sektoris, nagu monopolidel kombeks. (…) Põllumajandus ja tootmine on nüüdseks absurdselt odavad ning moodustavad meie vajaduste rahuldamise hinnast sedavõrd väikese osa, et nende odavamaks muutmine ei muuda tegelikult midagi. Edasiminek peab tulema teenuste arvelt. „

 

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

 

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”