Ideaalriigi missioonimajandus V7: Kujutlus lamedast Kuust.

 

 

„Aja kiirenemine“ nõuab põhjalikke muutusi ka meie majanduse ja otsustamise  toimemehhanismides. Elementaarne.  Kuid see ikka uuesti ja uuesti välja pakutav riiklik plaanimajandus ei sobi teps mitte. See ei toimi. Kuid mõistlikku ja ajakohaselt edasiviivat süsteemi peame ikka püüdlema „leiutada“. Peame väga püüdma ja katsetama, sest muutused on läinud uskumatult kiireks, nagu P Kotler („Kotleri turundus“ Pegasus 2002 Lk 3) ilmestab olukorda:  „Muutused mitte ainult ei toimu, vaid kõik muutub meeletu kiirusega. Üks 12-aastane tüdruk ütles oma 9-aastase õe kohta: „Ta on teisest põlvkonnast“. Tema noorem õde kuulab teistsugust muusikat, mängib teistsuguseid videomänge, teab teisi filmitähti, tal on teised kangelased.“ Firmad ei taha mõista, et nende turg muutub iga paari aasta tagant.“ Lisades targalt, et: „Nagu keegi kunagi ütles, on olemas kaht liiki firmasid – need, mis muutuvad, ja need, mis kaovad turult.“ Riikidega on samamoodi – edukad on need riigid millised muutuvad. Hm, … õiges suunas. Õiges tempos. Siinkohal on tähtis tõdeda võtta see süsteemiehituse aksioomiks, et Dr Riik ei suuda kõike ise planeerida ega toimetada, vaid „Nagu ma olen sageli öelnud, siis majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 271). Nii on.

Kuid tähtis on ka see, kuidas me maailma näeme. Vahel oleme harjunud mingi lihtsustuse, üldistuse või visandiga niivõrd, et peamegi seda maailma peegelduseks. Kõige esmalt tuleb meelde meie maailma kujutamine kahemõõtmelisena atlastes. Kõik väga lame ja tasane, kuid tegelikke suurusi ja perspektiive moonutav. Kui me sama meetodiga läheneme majandusmehhanismide kaasajastamisele, siis nii lameda jagamis ja käskimismajandusega saame lameda Kuu.

 Maailma ümber programmeerides.

 Muutused toimivad niikuinii, küsimus on selles, kas me käime nende muutustega kaasas või kas me ülepea taipame nende muutuste suunda. Tegelikult ongi see tähtsaim küsimus – suund (mitte sund) ja käivitid protsessi enese arenevaks taastootmiseks. Vaadake, vahel pole vaja rohkem kui lihtsalt mõttesuunda muuta, muuta midagi … ihaldusväärseks. See ongi see, kui sund asendatakse suunaga. Ahvatleva suunaga. Nagu M.Twain („Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954 Lk 18) seda protsessi kirjeldas: „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.” See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.” Eks ole lõbus?

 Aegunud teadmised.

 Kuid mis saab muudatustest, kui meie teadmised edasiviivate muudatuste tegemiseks on aegunud? Kui meie teadmised ja arusaamised on valed, siis … Nojah, siis me püüame teha muudatusi, mis on utopistlikud või lausa jaburad. Nagu markeerib seda probleemi H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 238):  „Maailm muutub aga pidevalt ja võhiklike täiskasvanute probleemi ei lahenda järgmise põlvkonna õpetamine. See, mida te maailma kohta koolis õpite, ei ole 10 või 20 aastat pärast lõpetamist enam aktuaalne. Nii tuleb meil leida võimalusi ka täisteile õpetasime Autotööstuses kutsutakse autod tagasi, kui avastatakse mõni viga. Te saate tootjalt kirja, mis ütleb: „Kutsume teie auto tagasi, sest tahame asendada selle pidurid.“ Kui aeguvad faktid, mida te koolis ja ülikoolis maailma kohta õppisite, peaksite samuti saama kirja: „Vabandage, see mida ei vasta enam tõele. Tagastage oma aju tasuta uuenduseks kasvanute teadmiste värskendamiseks.“ Võibolla peaks selle probleemiga tegelema hoopis teie tööandja: „Palun töötage see materjal läbi ja tehke test, et vältida Maailma Majandusfoorumil või muul sarnasel üritusel häbisselangemist.“ Selles meie suur probleem ongi, et suur osa tänaseid poliitmaailma otsustajaid on kinni aastakümnete tagustes kuvandites. Aga põhitähtis, kuna ollakse kinni „vanavaras“, siis ei osatagi probleeme lahendada ja kui ei osata lahendada, siis tekitatakse oskamatusest juurde uusi probleeme. Muide see HR kontseptsioon tagastamisest ja värskendamisest muutub vaadates tänast poliitturu tühikargamist ikka tähtsamaks ja tähtsamaks. Eee … võib-olla isegi eksistentsiaalseks.

 Õiged andmed, valed järeldused ja pildiilustajad

 Vaatame siis, kas me oleme mõistnud neid probleeme mida me innukalt ja kulukalt lahendame. Kas need on üldse probleemid? Võib-olla on need spinnidoktorite konstrueeritud haibid, et meid teiega „töös hoida“? Või on meil jaotusskaalad valed? Või teeme õigete tulemite pealt valesid järeldusi?

Peale selle või selle vahel on veel üks pildiilustaja – propaganda – mis ei lase meil selgeid tendentse ja vajadusi õigesti mõista. Näiteks NL-s oli puudust nii loomasöödast, kui vahel ka leivaviljast. Loomakasvatus oli teadagi rangelt ühismajandipõhine ja neile „eraldati“ fondidest riiklikult planeeritult loomasööta. No eraldamine ei tähendanud seda, et kõigile (lehmadele) oleks seda jätkunud. Söödapuudus korvati „loomade ületalve pidamise sotsialistliku võistlusega“ ja … poeleivaga. „Ületalve pidamine“ oli selline nähtus, et võistlus ei käinud mitte suurema piima koguse peale (mis on ju „lehmanduse“ eesmärk), vaid selle peale kui palju loomi vaatamata söödanappusest kevadeks elus oli. Ehhee … eelisseisus olid need ühismajandid, millede laudakatused olid õlest mitte eterniidist, sest õled sai katuselt maha kiskuda ja lehmadele söödaasendajana ette anda. Eterniidiga … Ilmselgelt oleks selle probleemi ravi olnud loomasööda koguste lisamine, kuid riiklik plaanimajandus seda ei võimaldanud. Teate küll: riiklikud plaanid, kvoodid, fondid, limiidid … Paberil kõik vinks-vonks, aga tegelikkus oli jaburus. Veidi lehmandust oli ka inimeste individuaalmajapidamistes ja kuna need polnud sotsialistlikud lehmad vaid eralehmad, siis neile riiklikus plaanimajanduses ka söödakohta ei olnud. Muidugi tegid „inividuaalinimesed“ oma „individuaalloomadele“ heina, kuid suur osa rammusamat toidust tuli ikkagi riigipoe leivariiulist (või riigivargusest). Nii juhtuski, et ka leivast oli maakohtades tihti puudus käes. Muidugi oleks siingi olukorra lahendus olnud söödavilja ja jõusöötade rohkendamine, kuid nagu mainitud, riiklik plaanimajandus seda ette ei näinud. Kõik teadsid, et leiba kasutatakse kogu impeeriumis loomasöödana, aga … Kuid inimene on hädas leidlik. Siberi taadid tulid impeeriumi pealinna ettepanekuga teha poeleibadele kahesugused hinnad (leiva hind oli püha, seda ei tohtinud muuta – 14 kop/päts), ühed inimeste leivale, teised … Ja te arvasite õigesti ära – loomasöödana kasutatavale leivale. Oeh! Nii selge, nii lihtne ja … ilmvõimatu.

 Süsteem. Lõhepüügisüsteem

 Ilmvõimatu, kui süsteem on vale. Kõike seda hoidis NL-s üleval pildiilustaja – propaganda. Nagu G Potšeptsov ( „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 22) täheldas: „ Propaganda liigub nende suundumuste raames, mida rahvas soovib kuulda. Ta püüab rahvale mitte vastanduda, vaid tema keeles rääkida. Ainult nii saab propaganda olla mugav ning tõlgendada uusi fakte ümber nii, et  ei kutsu esile ärritust.“

„Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“

„Propaganda maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli, mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita mitte tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“ Eks ole hea suunis olude ja protsesside paremaks mõistmiseks. Meile meeldib vastandamine/vastandumine, kuid see võib meid vastasmõjude valdkonnast viia irratsionaalsele lõhede otsimise teekonnale. Ja kui otsida lõhesid või süüdlast või tüli, siis ka leitakse, vahel kukutakse neisse nii sügavalt sisse, et ei osata enam väljagi tulla. Te ei usu? Meie teiega kuuleme pea igapäevaselt, et meil ühiskonnas on lõhed. Jõukuselõhed, vaesuselõhed, palgalõhed, soolõhed, lõhelõhed + hunnitutes kogustes solvumisi ja kujutlusi ahistamisest. Aga võib-olla polegi seal lõhesid, kuskohalt me oleme harjunud neid otsima? Võib-olla on tõeliselt tektoonilised alad osavalt ülepahteldatud ja me ei märkagi nendest arenevat ohtu? Tegeleme vanade lõhelistega ega märka kuristikke?

 Lõheinstinkt NR1

 Rikkuselõhe. Esimese näite olematust lõhest tõi H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 26/34/35), mil ta esitles  Lõheinstinkti:  „Pean silmas seda vastupandamatut kiusatust, mida me tunneme jagada kõiki asju kahte, sageli vastuolulisse rühma, mille vahele jääb kujutletav lõhe – tohutu evaõiguslik kuristik. See räägib sellest, kuidas lõheinstinkt loob inimeste peadesse kujutelma kaheks lõhenenud riikide või inimestega maailmast: rikkad vastakuti vaestega.“

 „Kui suur osa maailma rahvastikust elab madala sissetulekuga riikides? (…) Keskmiselt oletati, et see on 59 protsenti. Tegelik näitaja on 9 protsenti. Vaid 9 protsenti maailma rahvastikust elab madala sissetulekuga riikides.“ „Kokkuvõttes madala sissetulekuga riigid on arenenud palju rohkem, kui enamik inimesi arvab. Ja seal elab tohutult vähem rahvast. Arvamus lõhenenud maailmast kus suur osa inimesi peab kannatama vaesust ja puudust, on illusioon. Täielik väärarvamus.“

 „Enamik inimesi ei ela ei madala ega kõrge, vaid keskmise sissetulekuga riikides. Lõhenenud maailmapildis seda kategooriat ei eksisteeri, tegelikkuses on see täiesti olemas. Seal elab 75 protsenti inimkonnast, täpselt selles kohas, kus peaks asuma lõhe. Ehk teisiti öeldes, lõhet ei ole olemas.“

 Seega lõhet pole olemas, on massiivne laam keskpärasust. Aeglaselt liikuvat keskpärasust. Kuid kihk veel paremini elada on jätkuv. Just see loob lõhe tegelikkuse ja kujutluse vahele. Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 494) on seda olukorda mõistetavalt kujutlenud: „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga? Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“

Vaat selline uuelaadne lõhetäidis. Muidugi on tõsi ka see, et enese tundmine/tunnetamine jõuka või mittejõukana on elustiili ja enese võrdlemise küsimus, mis viib meid järgmise „lõheni“. Kujutletava lõheni.

 Lõheinstinkt NR 2

 Pensionilõhe. Tavateadmine on, et pensionärid virelevad vaesuses ja on üldse tõrjutud, kuid L Bock („Töö ruulib“ ÄP 2015 Lk 344) näitab, et see ei pruugi olla kogu tõde ja võib-olla mitte üldse tõde. Ka siin oleneb palju inimtüübist:   „(…) Steven Venti ja David Wise avaldasid 2000 aastal huvitava uuringu, mis tegeles küsimusega, miks leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes erinevad.“

„Lähtudes USA sotsiaalkaitseameti poolt alates 1992 aastast kogutud andmetest jagasid Venti ja Wise kümneks võrdse suurusega rühmaks ehk detsiiliks. Esimesse detsiili kuulus 10% leibkondadest, mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam (…) Viiendasse detsiili kuuluvad majapidamised teenisid elu jooksul 741 587 dollarit, 20 korda rohkem kui esimene detsiil (35 848) ja üle poole vähem kui kümnes detsiil (1 637 428)

Aga kui nad uurisid jõukuse jaotumist detsiilide sees võrdlemaks inimesi, kes umbes ühepalju teenisid, olid tulemused päris šokeerivad.

Viienda detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli tõepoolest 741 587 dollarit. Aga kogu nende vara – säästud, investeeringud, eluase – ulatus 15 000 dollarist 450 000 dollarini. Teisisõnu tuleb tõdeda, et kui vaadelda üksnes püsiva palgataseme ja samasuguse eluaegse sissetulekutasemega leibkondi, on kõige jõukamad kogunud 30 korda rohkem raha kui kõige vaesemad. Ning selline üldine muster on nähtav igal sissetulekutasemel. (…) isegi esimeses (ehk kõige madalamas) detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek on riiklik toetus, suudavad mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. See on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.“

„Stanfordi õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ Vaat selline lugu

Nagu väga kujundlikult summeerivad W Bonner ja A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 309): „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“ Nii on. Selline on üldjuhul ka meie teiega valik.

 Vaid hetk ajalookangas

 On ka tõsiasi, et pensionid sellisel kujul nagu need praegu eksisteerivad on üks ajaloo hetkekapriise. „… 1891. a. juunis Saksamaal. Bismarck juurutas Vanaduspõlve Kindlustamise Akti, mis kohustas kodanikke alates 16. Eluaastast loovutama oma osa sissetulekutest, juhul kui nad töötasid täiskohaga ja teenisid üle 2000 marga aastas. Tööandjad olid samuti kohustatud võrdse panuse andma … See oli fantaasiarikas ja ettenägelik süsteem.” (Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005 lk 313/311). Kui britid selle süsteemi analoogi kümnend hiljem kasutusele võtsid, siis tähendas see pensionipõlve umbes kaheksakümne aastastele meie tänapäevaskaalal, mis teatavasti ajastuomaselt juhtus harva.

S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 Lk 310) täpsustab: „Ehkki paljud mu kaasprofessorid lõpetavad oma karjääri jalad ees oma ametikohalt välja kantuna, eelistavad paljud teiste ametite pidajad veeta hilised eluaastad lugedes, kursusi võttes, külastades matkabussiga rahvusparke või Wighti saarel asuvas suvilas Verat, Chucki ja Dave´i hüpitades. Ka see on moodsa aja kingitus. Nagu märgib Morgan Housel: „Me muretsema pidevalt ähvardava „pensionirahastamise kriisi“ pärast Ameerikas, mõistmata, et kogu pensionile jäämise kontseptsioon on unikaalne viimase viie kümnendi nähtus. Mitte ammu oli keskmise Ameerika mehe elus kaks faasi: töö ja surm … Mõelge sellest järgneval viisil: keskmine ameeriklane läheb tänapäeval pensionile 62-aastaselt. Sada aastat tagasi suri keskmine ameeriklane 51-aastaselt.“ „Selle asemel, et pensionile jäämist oodata, olid inimesed harjunud kartma vigastusi või füüsilist nõrkust, mis hoiaks nad tööst eemal ja saadaks vaestemajja …“. Vaat niimoodi.

Kui Bismarci pensionisüsteem oli fantaasiarikas ja ettenägelik, siis praegune on see üleküpsenud ja ülejõukäiv püramiidsüsteem. Kuid kuna süsteeminõtrust „fantaasiarikkalt ja ettenägelikult“ uuendada ei suudeta, siis püüavad poliitturu „poolnoored“ sellele vanale kõdule (pean silmas pensionisüsteemi mitte vanemaid inimesi, vanemad inimesed on harjunud leidma lahendusi, muidu poleks nad vanaks saanudki) üha uusi kulukaid titse alla rammida. Pöörane ja mõttelage, aga eelkõige julhusetu.

 Poolnoored ja pooltoored

 Kuid need „poolnoored poliitinimesed“ kes tulihingeliselt seisavad „vanade“ õiguste eest ei tea ühte saladust. Nad veel liiga noored - toored. Kui te vaatate tänapäeva poliitinimesi, siis mida te märkate? Eee … Üldpilt on masendav, sest enamus neist näevad välja kurvad, kurnatud, solvunud ja kurjad. Hm, mida võiksid kurikurvad pakkuda edukalt maratoni läbinud kogenud rõõmsameelsetele liigikaaslastele? Suurem enamus vanemaid inimesi on positiivse meelelaadiga. Just see on saladus, mida poliitinimesed ei tea. Tõsiasi on, et „Vanainimesed meenutavad noortest sagedamini positiivseid mälestusi, mõlgutavad meeldivaid mõtteid, otsivad ja säilitavad soodsat informatsiooni, otsivad ja vaatavad õnnelikke nägusid ning pööravad tähelepanu ostetud kaupade plussidele.

„Pange tähele, et vanemad inimesed suunduvad nendesse päikselistesse paikadesse äärmiselt tõhusa vaimse manöövri abil, mida oleme juba kohanud: nad keskendavad neile punktidele oma tähelepanu. Ja tõepoolest, kõige suuremat tujutõusu ilmutavad need vanainimesed, kellel on parimad tähelepanu korraldamise oskused (need kes on osavad seda suunama positiivsele ja seal hoidma.). Vanematel inimestel, kellel need oskused on kehvad, ei suuda kontrollida oma tähelepanu, et vabastada end kannatustest. Just nemad on need, kelle tuju vananedes halveneb. Olen valmis kihla vedama, et nemad on ühtlasi need, kes on andnud aluse ekslikule stereotüübile kergesti ärrituvast ja kibestunud vanainimestest, kuna pahurad inimesed torkavad lihtsalt rahulolevatest rohkem silma.“

„Küsisin kunagi professor Carstenilt, kuidas tal tekkis esimest korda mõte, et paljud vanemad inimesed on otsustanud oma järelejäänud päevad maksimaalselt ära kasutada, keskendudes positiivsele, mitte negatiivsele. Ta vastas, et oli küsitlenud vanadekodus elavat õde ja uurinud neilt, kuidas nad tulevad toime negatiivsete sündmuste (…) Õed vastasid korraga. „Oi, meil pole aega, et selle pärast muret tunda“. Carstensen mäletas, et see vastus viis ta segadusse, sest aeg oli ainus, mida pensionäridest õdedel, kellel puudusid töökoht, majapidamisülesanded ja perekondlikud kohustused, oli. Ent siis, mõttevälgatusega, mis pani aluse tema mõjukale ideele eluea motivatsiooni teemal, taipas Carstensen, et „aeg“, millest õed rääkisid, polnud mitte aeg, mis oli nende käsutuses mõnel konkreetsel päeval, vaid hoopis aeg, mis oli nende käsutuses kogu ülejäänud elu. Sellest vaatenurgast võetuna polnud daamidel mõistlik kulutada kuigi suurt osa neile veel jäänud ajast ebameeldivatele sündmustele.

 „“ Te võite muuta end õnnelikumaks, täpselt nagu te võite kaotada kehakaalu,“ kinnitas mulle dr Lybomirsky. „Kuid nagu teistmoodi toitumine ja järjekindel treening, nõuab ka see igapäevast pingutust. Te peate sellest kinni pidama““   (R Cialdini „Eelveenmine“ Pegasus 2017 lk 129/131) Seda viimast Dr Lybomisky retsepti soovitaks ka kõigile neile kibestunud, mornidele, kurvailmelistele poliitinimestele, kes püüavad kõiki „õnnelikuks teha“ (suulises vormis) – saage rõõmsameelseteks. Oeh, me oleme väsinud, väga väsinud, neist virilatest poliitnägudest. Rõõmsameelsetena meeldite te meile hulka rohkem. Eee … sõnum jõuab ka paremini kohale.

 Lõheinstinkt NR 3

 Soolõhe. Soolõhe, nii nagu selle väiksem vend palgalõhegi, on poliitturul hästi müüdav püsikaup. Massimeedikute maailmas ka, kuid …  Kuid võib-olla on sealgi tegemist protsesse liigutavate mehhanismide mittemõistmisega? Nagu H Rosling, muudab ka A Grant („Anna ja võta“ ÄP 2016 Lk 211/286/287) jaotusskaalat. Ta ei jaga inimesi nende soo järgi, vaid isikutüübi järgi – andjateks ja võtjateks. Kes on võtjad? „Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad, et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““ Eks me kõik ole värbamisel seda „kõvahäälsust“ kogenud ja vahel ka petta saanud, kuid … Kuid see jaotus ei jookse ju läbi nais-mees skaala vaid läbi andja-võtja skaala. Läbi meelelaadi.  Tegelikult läbi läbirääkimistugevuse skaala. Ka läbirääkimisoskusi tuleb õppida ja treenida.

Edasi läheb huvitavaks: „Ometi pole naised ainsad, kes läbirääkimiste laua taga endaga manipuleerida lasevad. Jalamatiefekt on needus, mis painab mõlemat sugupoole andjaid. Mitme katse käigus on nii meessoost kui naissoost andjad olnud nõus tegema suuri järeleandmisi, et jõuda kokkuleppele, mille vastaspool rahule jääks ja seda isegi siis, kui neil oli käeulatuses märgatavalt paremad valikud.“

 „Selgus, et andjate sissetulek oli ligikaudu 14 protsenti väiksem kui vähem andjatest kaaslastel. Andjaks olemine läks neile aastas maksma ligikaudu 7000 dollarit. Kui eri sugupooli puudutavad andmed lahku löödi, selgus et sissetuleku puhul oli kaotus andjatest meestel kolm korda suurem kui andjatest naistel. Naissoost andjad teenisid keskmiselt 5,47 protsendi võrra vähem, kui nende kaastöötajad – aastane palgaerinevus oli seega 1828 dollarit. Meessoost andjad teenisid aastas keskmiselt 18,31 protsenti vähem kui nende kaastöötajad ning nende palgaerinevus aasta peale oli 9772 dollarit.“. Vaat selline lugu. Juhindudes Vana-Kreeka loogikaveast, et „Koeral on neli jalga, sellel (teisel) loomal on ka neli jalga, järelikult on see ka koer“ võib järeldada, et mees kes on andja on tegelikult … naine?. Ups!.

 Kas me tegeleme õigete probleemidega?

 Sellised on kolm enimlevinud „lõhet“, mis asuvad enamusus küll meie mõttemaailmas, kuid meile kultiveeritakse seda propagandistlikult edasi üha uuesti ja uuesti. Kuid … Kuid meil on paar lõhet, mida me püüame olematuks pahteldada. Pahteldamine kiiresti liikuvas süsteemis on teatavasti vaid hetkemõjuline. Need on just sellised õrnad tektoonilised alad, kus veel on (suhteliselt) rahulik, kuid need võivad kujuneda tõeliseks … Lõhedeks? Ei need võivad kujuneda kuristikeks.

 Lihtsalt meeldetuletuseks: „Mõnikord veename end tegelema valede probleemidega. Väljaanne The Times ennustas 1894 aastal, kui Londonis vedas inimesi igapäevaselt rohkem kui 60 000 hobust, et „50 aasta pärast on kõik Londoni tänavad mattunud kolmemeetrise sõnnikukihi alla“. Jätame hetkeks kõrvale selle konkreetse õudusunenäo logistilise usutavuse (…) Ometi ei olnud see kartus täiesti põhjendamatu: need 60 000 hobust „tootsid“ päevas keskmiselt 9-15 kilo sõnnikut. Esimesel rahvusvahelisel linnaplaneerimise teemalisel kohtumisel New Yorgis 1898 aastal oli hobusesõnniku kriis konverentsi peateemaks. Õnneks, nagu me kõik teame, ei tulnud seda kriisi kunagi. Selle kõrvaldas auto tulek. (Ja nüüd põhjustavad meile omakorda suuri probleeme autode väljaheited – CO2 ja tahked osakesed.)“ (D Heath „Ülesvoolu“ ÄP 2022 Lk 40). Nii on, et enamuses probleemid lahenevad loomulikul teel ja mitte niimoodi nagu ajalooline tavamõte ja administratiivarbumine seda ette kujutab, vaid täiesti unikaalsel moel. Täna ei aruta me linnade mattumisest hobusesõnnikusse, kuid kui oleksime jäänud seda arutama ja reguleerima, siis … oleksime praeguseks silmini hobuessus.

 Teadmiste mahu kõrvalmõjud – uus teadmatus

 Nagu hoomate, juba sajand tagasi olid inimesed nii targad, et hobusesõnnikuga tegelemise asemel leidsid uue tehnilise lahenduse. Tänaseks on inimkonna teadmiste maht kasvanud tohutult, kuid … kihk arutleda sajaviienda suurusjärguga asjade üle (sellepärast, et see on lihtne ja hoomatav) pole kuskile kadunud. Tohutu teadmistepõhine arengukiirus, mis meid on lisanud meie teiega elule mugavust ja kindlust on pannud meid arvama, et areng niimoodi jätkubki ja võime arutada mingite isetekitatud arengulõhede üle. Nagu täheldas T Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 307) „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“

Kuna kanade vabapidamise reguleerimise küsimus on jõudmas Pilvepiirile, siis ilmselt meil eksistentsiaalseid probleeme enam polegi. Hea teada. Samas „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32). No jah, see omakorda on viinud F Fucujama vetokraatia kontseptsioonini. Meie kujutletav kord ei püüdle enam ühisosa leidmisele, et leida võimalused koostööks, vaid pürgib vastasseisudesse. Energia ja aeg kaovad, kuid elukvaliteet ei parane. Energia kaob olematusse. Tegelikult eluolu võib-olla paranebki (tegelikult nii ongi), kuid võrdluses ja ootustes me seda ei tunneta. „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu jääb, on suhteline.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ lk 77).

 Kuristikud?

 R. Müllersonil („Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 289) on oma jaotus inimeste suhtes, tema  jagab inimesed „kus tahes“ ja „kuskil olijateks“.  Teiseks jaotab ta inimesed: pea, käe ja südame töötajateks. 

Esimese jaotuse kohta on  I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 95/93) käsitlenud meritokraatia, demokraatia, eliidi ja populismi vahekordi väga huvitaval moel:  „Populistliku väljakutse tuumaks on võitlus eliidi loovuse ja kohustuste üle. Erinevalt sajanditagusest ajast ei ole tänase vastupanu juhid huvitatud tööstuse natsionaliseerimisest. Nad lubavad hoopis eliidi natsionaliseerimist. Nad ei luba rahva päästmist, vaid rahvaga jäämist. (…) Ühesõnaga, populistid ei luba oma valijatele mitte kompetentsust, vaid lähedust. Nad lubavad taastada sideme eliidi ja rahva vahel. Ja üha suurem arv eurooplasi peab neid lubadusi veetlevaks.“

 „Inimesed usaldavad oma juhte mitte ainult nende pädevuse, vapruse ja pühendumuse pärast, vaid ka usust, et juhid jäävad kriisiaegadel nendega samasse paati ega torma väljapääsu poole. Paradoksaalsel kombel on praegune eliidi konverteeritav kompetentsus, tõsiasi, et ta kõlbab  juhtima panka ühteviisi nii Bulgaarias kui Bangladeshis või õpetama Ateenas kui Tokyõs, see, mis muudab ta rahva silmis kahtlaseks, sest rahvas tunneb õigusega, et segastel aegadel võivad meritokraadid otsustada pigem lahkuda kui kanda osakestki paigalejäämise hinnast. „

 „… kommunistlik eliit oli „väljapääsuta“ eliit, samal ajal kui meritokraatlik eliit on globaliseerumise ja Euroopa integratsiooni ajast saadik olnud „lojaalsuseta“ eliit.“ „Traditsioonilisel aristokraatlikul eliidil olid omad kohustused ja teda kasvatati nende täitmise vaimus. Tõsiasi, et esiisad, kelle portreed lossides rippusid, olid oma kohustust täitnud, tagas selle, et kohustusi võeti tõsiselt.“

„Seevastu uued eliidid ei tea eneseohverdusest midagi (…) Uute eliitide loomus ja konverteeritavus muudavad nad oma rahvusest praktiliselt sõltumatuks. Nad ei sõltu oma maa haridussüsteemist (lapsed käivad erakoolides) ega riiklikust tervishoiusüsteemist (nad võivad endale lubada paremaid haiglaid). Nad on kaotanud võime jagada oma kogukonna kirgesid. Inimesed kogevad eliidi niisugust sõltumatust kodanikuvõimu kaotusena. Meritokraatlikud eliidid on omavahel tihedates sidemetes, aga nende võrgustikud on horisontaalsed. Sofia juhtiv majandusteadlane tunneb lähedalt oma kolleege Rootsis, kuid ei tunne oma kaasmaalasi ega huvitu nendest, kes on tehnokraatlikel eksamitel läbi kukkunud.“

„Pole siis üllatav, et Euroopa uue populismi tuumaks on lojaalsus – nimelt tingimusteta lojaalsus etnilistele, usulistele või sotsiaalsetele gruppidele. Populistid lubavad inimestele, et nad ei otsusta nende üle ainult teenete põhjal. Nad lubavad solidaarsust isegi kui mitte õiglust. „ „(…) siis populistid pooldavad ühiskonnanägemust, mis sarnaneb perekonnaga, mille liikmed toetavad üksteist mitte lihtsalt seepärast, et igaüks seda väärib, vaid kuna igaühes on midagi ühist.“ Siit edasi aitab meil mõista olukorra, millesse oleme sattunud, grotesksust P. Pomerantsev („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 Lk 150): „Kuna tasakaalu, objektiivsuse, erapooletuse võimalusel on jalad alt löödud, jääb ainukeseks valikuks olla rohkem „siiras“ kui vastaspool, rohkem emotsionaalne, rohkem subjektiivne, rohkem kangelaslik.“ Hm, kas ei tundu kuidagi tuttavlik? Nii on. Seda me igapäevaselt ka kogeme

(Meritokraatia on vastavalt VSL-le: „Meritokraatia <+ kr`aatia 1 s> (< ld meritus teenitud, pälvitud + -kraatia) • talentide võim: utopistlik sotsiaalne süsteem, milles on juhtpositsioonil haritud üliandekad inimesed; selliste inimeste rühmitus“. No, selline talentide võim võiks olla ju päris tervitatav (teoreetiliselt), kui see ei oleks utopistlik, ohtlik nagu sõnastab ka definitsioon.  See on umbes sama hea, kui valgustatud monarhia, mille puuduseks on see, et monarh muutub vanaks ja valguse kustudes asendub valgustatus lihtsa diktaadiga)

 Pea, käed, süda …

 Müllersoni jaotuses on „Lisaks kuristikule, mis lahutab kus tahes ja kuskil olijaid, on David Goodhart juhtinud tähelepanu ka ühele teisele, ehkki eelmainituga seotud ohtlikule ühiskondlikule lõhele: nii-öelda kognitiivsetel kutsealadel hõivatud kõrgharidusega inimesed, füüsilise töö tegijad ning need, kes hoolitsevad noorte, eakate, puuetega inimeste ja haigete eest. Tema liigituse järgi on need  pea, käe ja südame töötajad. Kui esimene kategooria (pea) töökohad on mainekad ja tavaliselt ka hästi tasustatud, siis kahel teisel on väiksem palk ja märksa kehvem ühiskondlik maine. Ja seda hoolimata asjaolust, et ülikoolidiplomit devalveeriva massikõrghariduse laialdase leviku tõttu valmistatakse ette ülearu palju inimesi, kellel on küll diplom, kuid pole võimeid tegutseda väga hästi tasustatud kognitiivsetel töökohtadel. Lisaks kahaneb selliste töökohtade arv, vähemalt potentsiaalselt, tehisintellekti edenemise tõttu. (kas saab tõesti väita, et Londoni City suhtekorraldusbüroo nooremspetsialisti töö on kasumlikum kui bussijuhi või hooldustöötaja töö?)“

 Hea küsimus, millele on raske vastust/lahendust leida. Miks meie teiega (ja turg) väärtustavad kõrgemalt koodikirjutaja, senior inseneri, tippkirurgi või estraaditähte, kui poemüüat, asfaldilaotajat või piletikontrolöri? Eks ole hea küsimus? Mida teie arvate. Väärtustamisest veel niipalju, et suur osa südame ja käe inimesi (tervishoid, sotsiaaltöö, haridus, siseturvalisus, päästeteenistudsed jne) on tegelikkuses Dr Riigi palgal, mis näitab, et Dr Riik tegelikkuses on esimene ja suurim mitteväärtustaja. Miks? Ei tea. Kuid ka peaga töötajate võimete ja palkade vahel on suured erinevused. Nagu L Bock („Töö ruulib“ ÄP 2015 Lk 277/278/211) möönab   „Google´is on olukordi, kus inimesed teevad sama tööd, ent nende mõju on sada korda erinev, nagu ka palk. „

„Kui parim tegija toob kümme korda rohkem tulu kui keskmine tegija, siis ei pea nende palk tingimata kümme korda erinema, aga vähemalt viis korda küll.“

 „Raske on pidada palgasüsteemi, kus üks inimene võib teenida teisest kaks või isegi kümme korda rohkem. Aga palju raskem on pealt vaadata, kuidas suurima potentsiaaliga inimesed uksest välja astuvad.“

Lisades, et: „Uute inimeste värbamine nõuab aega ja raha, nad on sageli kallimad kui olemasolevad töötajad ning nad peavad alles ametit õppima hakkama – ja isegi siis ei pruugi nad hakkama saada. Professor Boris Groysberrg Harvardi ülikoolist tegi enam kui tuhat Investeerimispankade analüütikut hõlmanud uuringus kindlaks, et parimaid analüütikuid tabas uude ettevõttesse siirdudes kohene ja kestev soorituse halvenemine. Nende varasem edu tulenes kaastöötajatest, ressurssidest, teadmistest ettevõtte kultuuri kohta ning isegi isiklikust mainest ehk nende loodud tootemargist.“ Vaat selline lugu. Pea ei saa edukalt toimetada ilma … kehata.

Aga keha on ja jääb näljaseks. Iga keha võrdleb ennast teise kehaga ja …teeb irratsionaalseid järeldusi. Nagu D Ariely („Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011 Lk 37) käsitleb üht palganõudlejs juhtumit. Palganõudleja … nõuab palka juurde. Pealik küsis „ Kui palju te tööle tulles lootsite 3 a pärast teenida?“ U. 100 tuh. Milles probleem, kui nüüd saate u. 300 tuh? Noh, mõned kutid meie toas saavad 310 tuh. Vau, tõehetk saabus – tähtis pole sinu panus, vaid elementaarne võrdlukadedus.

„Kui palgad avalikustati, hakkas ajakirjanduses regulaarselt ilmuma lugusid tippjuhtide palkade teemal. Hüvede piiramise asemel lõi avalikustamine igale tippjuhile võimaluse oma sissetulekuid teiste omadega võrdlema hakata. Ja palgad hoopis tõusid plahvatuslikult. (…) Nüüd teenib keskmine tippjuht keskmisest töölisest 369 korda rohkem ja umbes kolm korda niipalju, kui enne juhtide palkade avalikustamist.“ See on nüüd vaikuses hoitud kõrvalmõju avalikustamisele. See on tegelikkus.

„Me võiksime siin igasugused jamad ära klaarida – insaider tehingud, finantsskandaalid ja kõik muu taoline – aga kui kõik teaksid kõikide teiste palkasid, oleks see tõeline katastroof. Kõik peale ühe, kes saab kõige rohkem, tunneksid, et nad on alamakstud. Ja poleks üldsegi üllatav, kui nad läheksid uut tööd otsima“  Vaat selline lugu.

 

 Mänguline „lebotulevik „

 Need on küsimused, millised vaevad kõiki tööturge, kuid … Kuid ärgem muretsegem, sest kui me sama ükskõikselt suhtume aja, ajastu ja arengu nõudlikkusse koputusse, siis pole vahet sellel, et osad inimesed on kõrgharidusega peaga töötajad, sest diplomita ja peata AI muudab enamuse neistki … töötuks. A McAfee, E. Brynjolfsson („Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 224) ennustavad, et: „Defitsiidiprobleem asendub palju meeldivama küsimusega, mida hakata peale ülevoolava jõukusega ning ohtra vaba ajaga. Nagu olevat väitnud Arthur C. Clarke: Tulevikueesmärk on täielik töötus, nii et me saaksime mängida.““ Niisugune eesmärk siis … Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 342) arendab seda teemat edasi: „Mida nad siis päevad läbi tegema hakkavad? Üheks vastuseks võivad olla narkootikumid ja arvutimängud. Tarbetud inimesed võivad veeta üha rohkem aega 3D-virtuaaltegelikkuse maailmas, mis pakuvad neile palju rohkem pinget ja emotsionaalset rahuldust kui välise maailma morn tegelikkus. Kuid selline areng annaks surmahoobi liberaalsele usule inimelu ja inimkogemuste pühadusse. Mida on püha kasututes loodrites, kes veedavad päevi lollidemaal enesesse tehiskogemusi ahmides?“ Ja-ah, kas see haakub kuidagi kodanikupalga uitmõttega? Eee … nagu tüübikatsetused eluks lollidemaal?

 Muidugi on see vaid üks variant kuidas läbi "hobuseessulise" probleemikäsitluse tulevikku piiluda. Töötus … Sellist mängulist töötust ei tule, sest tooted/teenused ja turud muutuvad. Kui me usuksime sellist arengut, siis oleme kõik täna töötud mammutikütid? Aga ei ole ju. Nojah, kui keegi siiski usub sellesse stsenaariumisse, siis peaks ta valmistuma uueks karjääriks: „On üks vana nali, et tulevikuvabrikus on kaks töötajat: inimene ja koer. Inimese ülesanne on koera toita ja koera ülesanne on inimest masinate juurest eemale hoida.“ (lk 50)

 Nii, et kiirenevas arengus tuleb meil endil ka tempot tõsta, kuid kui me jääme urgitsema kujutletavate lõhede ümber, siis jääme nende tühjaarutamise juurde kinni. Areng peatub. Solvumus/viha, saamata jäämine ja saamatus kasvab … Põmm … Mäng läbi, uus mäng! Kuid uut mängu võime alustada juba nüüd, nüüdsete rikkalike ressursside ja teadmistega. On tõhusam. Sulle ei meeldi minu arutlusjada? Hh, „Kahju et ma sulle ei meeldinud, aga kui sulle tegi rõõmu mind vihata ja mulle inetusi öelda, siis ei pane ma seda sulle pahaks. Pidid elus ju natukenegi mõnu tundma.“ (A Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ Varrak 2016 Lk 327). Nii, et pole hullu, maailm pöörleb edasi ja Kuu ei ole lapik. Tegelikult ka.

Mida me kõigist neist lõhedest, kuristikest ja muust mudrust arvata võime? Kus on tõde? Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 253) arvab, et: „Tegelikult on inimesed alati elanud tõejärgsuse ajastul. Homo sapiens on tõejärgne liik, kelle võim sõltub asjade väljamõtlemisest ja oma vaimusünnitisse uskumises. Kiviajast peale on isevõimenduvad müüdid aidanud inimkooslust omavahel liita. Homo sapiens alistas maakera eelkõige just tänu inimestele ainuomasele võimele pettekujutusi välja mõeldama levitada. Me oleme ainsad inimesed, kes suudavad suure hulga võõrastega koostööd teha ainult seetõttu, et suudme leiutada väljamõeldud lugusid, neid laiali kanda ja veenda miljoneid liigikaaslasi neisse uskuma. Kuni kõik usuvad samu lugusid, allume kõik samadele seadustele ja suudame seetõttu tõhusalt üheskoos tegutseda.“ Nii on. Nüüd on meie teiega ülesandeks luua uued müüdid, sest ilma müütideta ja sellest lähtuva mõistetava kujutletava korrata … No, mitte et oleks võimatu edu saavutada, kuid see on raskesti saavutata. Väga raskesti.

 

Järgneb … Kui järgneb

Targutusi: 

 

Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018

 

Lk 108 „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni. „

 

T. Shcwarz „Hollywoodi pahupool“ Tammerraamat 2009

 

Lk 109 Al Capone 5.12.27 „Üks, mis on veel halvem kui küürakas, on selgrootu mees poliitikas. Mees kes teeskleb seaduse kaitsmist, ise nende rikkumist võimaldades – enesest lugupidav suli ei tee sellisega mingit pistmist, ta ostab nad lihtsalt ära nagu iga teise asja, mida ta oma äris vajab, kuid põlgab selliseid oma südames.“