Monday, October 27, 2025

Droonivaade V6: Veetule maagia

 


 


Tehtud! Valik tehtud! Hääl antud. Nüüd peame sellega elama. Häälekalt? Hääletult?  Tegelikult polnud valik ja valimatus (vali+matus) midagi lõplikku, vaid uute poliitsuhete eostamise akt. Uusvana algus.

Milliseks kujuneb lõpptulemus nende suhtes kes pääsevad esinduskogudesse (peale seda, kui peibutuspardid ehk nagu õpetatud sõber nimetab neid „edevuspartideks“, mis sobib võib-olla isegi pareminigi) oma talvituspesadesse lendavad ja milliseks kujuneb inimsuhete , poliittahete ja poliittehete summa saame teada varsti. Või vast … umbes kuu-kahe pärast ja siis … Siis saame tegelikkuses teada, kes on kes, kes kellega käib, kes kellele midagi lubas, kes kellelt midagi sai.

Meie teiega jaoks on põhiline see, et saame teada kas me oleme saanud oma tahte väljenduseks OMAvalitsused või ISEvalitsused. Kuid meie teiega osa sellest mängust on  tehtud. Käimasoleva poliitpaaritumise ajal pole meie teiega tahtega enam mitte mingit puutumust. Puhas matemaatika ja kauplemisoskus. Närvide mäng.

Samas, massimeedikute pidu jätkub, serveerides meile teiega paaritumisrituaalide kõige uskumatumaid kognitiivsete nihete üksikasju. Oeh, tegelikult tahaks midagi lahedat peale kogu seda piinlikkust mis toimus. Mingit puhastusrituaali sellest äärmiselt toksilist valitsemishanke perioodist. No nagu sunaskäiku nädala lõpus, et ennast ihuliselt ja hingeliselt puhtaks küürida, et valmistuda uueks valitsemishankeks.

 

Kaotanud võitjad ja võitnud kaotajad.

 

          Nüüd on aeg (kindlas kõneviisis) mõelda sellele, mida/kuidas/kellega järgmisel korral paremini teha sest … Sest kui nüüd olukorda droonivaatest vaadata, siis peaaegu kõik osalised kandsid kaotusi. Isegi võitjad kaotasid. Kaotati mainet (mingi sopp ikka külge jäi), kaotati usaldust (olenemata sellest kui osavalt sõnu veeretati, siis valija ei andesta toksilise keskkonna loomist), kaotasid loovat energiat. Nüüd kaotavad pidukonnad jätkuvalt energiat nagu lekkivad kosmoselaevad, sest KOLE lepingud on nagu vee ja tule kokkusegamine, lendab sädemeid ja auru ning nii mõnigi saab haiget või pettub. Karm värk. Seda segamist peab tegema targalt ja tasakaalustatult – kas aurutada vett tulega niipalju, et vesi peaaegu ära auruks või sahmata veega nii, et tuli vaid visiseks. Ega mõlemat korraga saa.

           

          Nüüd seisavad massimeedikud rooskadega reas ja kiirustavad pidukondi: „Millal kokkuleppele jõuate, kellega jõuate, miks ei jõua, kas homme jõuate, kas …?“ Massimeedikutel on sellise ruttamisega omad huvid (poliitinimestel aeglustamiseks omad), ruttamine toob kaasa vigu ja vääritiütlemisi/mõistmisi (mida juba näeme) ja vead „müüvad“. Kuid vee ja tule segamine nagu nägime on aeganõudev ja peen kunst eriti, kui teed „veetule“ segu selliselt, et see on mõistlik, kuid … avalikkusele arusaamatu. Selline segamine võtab aega ja mitte niivõrd segajate poolt, vaid avalikkuse segadusse viimiseks.

 

          Pealegi kui kohalike omavalitsuste valimised pidid olema seotud kohalike (kommunaal) küsimustega, siis tegelikkuses jäid paljudes kohtades kohalikud küsimused tahaplaanile sest „edevuspardis“ lirtsasid vaidlustesse nii palju üleriigilisi rämpsvõnkeid, et „kohalik asi“ uppus sellesse ära. Nüüd kui KOLE leppeid tuunitakse on läbirääkimiste aluseks (näiteks Vaimupealinnas) üleriigilised küsimused, mitte „kohalikud asjad“. Hea teada. No kunagi, kui koolis oli vaja kirjutada kirjandit ja kirjutasid teemast mööda, siis märkis õpetaja harilikult, et „Ei vasta teemale“ ja … vastava hinde. Millegipärast tuletab käesolev olukord meelde sama. Teemast mööda. Tundub, et Maaisa pidukond on leidnud elegantse lahenduse Peamises Linnas esitades kõigile teistele testküsimustiku. Hm, nutikas. Selle testtabeli peale annab ülesse ehitada uue loo, täiesti uuel moel … kahte moodi. Mõlemad usutavad. Pealegi sõnastavad kõik pidukonnad nüüd ja praegu ümber oma eesmärke paindlikus kognitiivse nihke võtmes. Juba ilmneb, et mitmedki on pannud pähe nn Nanseni mütsi  „Ta oli küll oma eesmärgid arukalt ümber defineerinud; enam ei olnud varem püstitatud eesmärk vallutada põhjapoolus ja võita see Norrale. Eesmärk on saavutatud, kirjutas ta Otto Irmingerile, Taani Geograafia Seltsi presidendile. See oli nimelt  tungida läbi tundmatu polaarmere. Nansenil oli harukordne võime poolel teel oma ambitsioone korrigeerida ja alati võitjana välja tulla. „ (E. Vogt  „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014 lk 174). Eks ole, kõlab tuttavlikult.

 Lõpp enne algust?

 Tore, kuid … Kuid kuigi teised pidukonnad ei mänginud kaasa ja teatasid, et „nemad viktoriiniküsimustele ei vasta“ või „lugege meie programmi“ (sic!), siis tundub see tummise algatusena … järgmisteks valimisteks (väga V5 pakutud variandi moodi). Samas on see kehv, väga kehv, koostööd tõrjuv algus võimalikule nelikliidule. Pigem jättis see suhtumine mulje koostöö tahtmatusest. Ehk siis liit lõppes ilma liitumiseta? Nagu Vanaema Marie ütles: „Ets kaeme perra!“

Siinkohal lihtsalt meeldetuletus P.F. Drucker´ilt ( „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“  Lk 182/183) millised võivad olla milles võib olla meie poliitturu probleemide algseadistuse probleem: “Eriti tähtis on kolmas järeldus: tagasiside analüüs osutab üsna varsti valdkondadele, kus intellektuaalne ülbus põhjustab võimetuks tegevat võhiklikkust.

 „Analüüsist võib selguda, et inimene ei saavuta tulemusi seetõttu, et tema kombed jätavad soovida. Sageli ei suuda targad inimesed – eriti targad noored inimesed – taibata, et kombed on organisatsiooni määrdeõli.“ Vaat selline meeldetuletus. Just võimetuks tegev võhiklikkus ja kombetus on need komistuskivid, millede otsa poliitturg oma varbaid vigastab. Kahju.

 Segadus & segased

 Mis tehtutud, see tehtud, kuid järgmisel aastal toimuvad Riigipea valimised ja juba ülejärgmisel Seadusandja valimised. Tuleb valmistuda, aga … Aga valimine muutub üha raskemaks ja segadus inimeste peades suuremaks. Edevusparte lendab üha rohkem ja intensiivsemalt nagu drooniparvi nüüdissõjas. Segadus, segadus, segadus. Isegi kõige vintskemad on segaduses. Üks õpetatud sõber kommenteeris, et ta on alati valimas käinud, kuid seekord ei lähe. Põhimõtteliselt ei lähe ja … ei läinudki: „Kui minusuguseid mittevalijaid piisavalt palju tekib, selgub ehk ka tõesem versioon sellest, mida enamik Eesti elanikest reaalselt soosivad. Eelmistel valimistel on hääletamise otsused olnud kallutatud peamiselt mingite parteiliste jõudude vastu võitlemisele.“ „Maailma börsil toimuva jälgimisele aja kulutamine on oluliselt kasumlikum tegevus, kui kohalikku parteide vahelist "lehma kauplemist" jälgida. Lisapensioni tänu Trumpi heitlikutele otsustele USA turul on lausa mõnus börsil ampsida. Ka sellisel kujul raha import USAst Eestisse võiks olla riigile kasulikum, kui lihtsalt kodus totakate poliitiliste ideede nimel kaklemine.“. Hästi põhjendatud ja sama mõistlik nagu Obama ülikonnavalik – pole mõtet kulutada mõtteenergiat ebaolulistele ja viljatutele otsustele, kui samal ajal võib/saab/peab tegema edasiviivaid otsuseid. Ainult, et selliseks kujundatud keskkonna tulemusel on meil  mänguväljalt üks mängija vähem. Õpetatud sõber on vaid üks näide (eilsest teadlikust valijast tänasest teadlikust mitteosalejast) kuid valimatuse (vali+matus) kasuks otsustas 40+% valijaskonnast (mis on küll teiseks parim tulemus, kuid ikkagi vähe). Jälle. Kahju. Kahju seda enam, et poliitturgu ei huvita niivõrd „mida enamik Eesti elanikest reaalselt soosivad“ vaid see kuidas võita valitsemishange. Need on kaks eri asja.

 Nad ei tule …

 Teate, seda parvepoiste laulu "Tulevad, tulevad ja varsti on nad siin ..." ainult et edevuspardid ei tule ega ole siin. Nagu märgitud ka kõige targemad ja visamad on vibama läinud. Teine auväärt sõber andis teada, et  „Esimest korda olen olukorras, kus ma ei tea, keda valida. Seepärast mõtlen, kas üleüldse valida. Ehk lähipäevadel pilt selgineb.“ No kui tema juba ei tea, siis on küll halvasti, kes siis üldse teab? Arutades ja vaagides erinevaid stsenaariumeid koorus välja, et üks võimalus on järgida kaasa arvamust,  kes avaldas arvamust, et ehk võiks valida selles piirkonnas kandideerivat EP kurakäelist saadikut . Ütleme nii, et talle ei lähe korda kurakäelisusdemokraatia, kuid ta peab EP saadikut arukaks ja ausaks inimeseks. Nii ongi, toretark inimene. Tore mõttekäik. Ja siis saabub äratundmine ja tõdemus, et: „0maette teema on muidugi see, kas nimetatud EP saadik valimise korral hülgab Europarlamendi. Vaevalt. Sama käib kõigi teiste EP saadikute ja enamuse ministrite kohta.“. Mnjah, nii on. Väga raske valik. Ja miks see kõik võimalik on? Lp A Jõks on mitmel korral teinud ettepaneku lõpetada „kahe tooli“ valimiskord. Kaks tooli? Mida see tähendab? Nemad istuvad kahe tooli peal ja meie kukume kahe tooli vahele. Teate, see ei ole mugav. See ei ole sünnis. Loodame, et need kes veavad ühe tooli poliitikat ei väsi seda edasi vedamast, sest see on sünnis, õige ja õiglane. Ühes juhtimisraamatus väideti, et ka kümme keskpärast tenorit ei suuda asendada Pavaotit. Nii on, kuid … Kuid kas peaks? .Asendama?

Vaadake, kui me teame, et provintsi ooperimajas esineb kohalik tenor ja me ostame sellele pileti, siis on kõik korras, ilmselt me naudime tenori etteaste. Miks ei peaks? Ise valisime, ise maksime, ise naudime. Asjalugu muutub siis, kui meile müüakse pileteid Pavaroti kontserdile, Pavaroti kontserdi hinnaga, siis … Siis jah, meie teiega oleme ilmselt pettunud. Õigemini petta saanud ja järgmine kord … Just selline olukord on valitsemishangetel, meile pakutakse Pavaroti taseme esinejat, kuid saame kohaliku punkbändi.

 Toksilisuse paraad

 Siinkohal peab tõdema, et  eks pikkjuttude „Droonivaade“ sari  sündiski  suurest segadusest ja hingehädast, püüdest luua kujunenud segadusse enese ja teiste huvitatute jaoks mingit süsteemi ja struktureeritust.

Erakondade tänase tegevusmustri järgi tundub, et need on kõik hälbinud kursilt milleks nad on loodud, valitud ja seatud, mingisse umbtänava tagasoppi, suutmata ennast sellest välja puterdad. Seega mingit kindlat pidukonda valida on tõesti raske (kuid mitte võimatu nagu tulemustest näeme). Seekordne valik oli erakordselt raske. Tõsiasi oli, et viimase aasta jooksul ponnistasid poliitinimesed valtsemishanke võiduks … üle oma võimete. Pingutasid pahatahtlikkuse ja toksilisuse vektoritel üle. Üldlevinud teadmine on et enamus ravimeid on tegelikult mürgid, kuid raviomadused on neil vaid teatud tingimustel ja kogustes, igal teisel juhul on need lihtsalt … mürgid. Just seda piiri rikutigi. Prr! Poliitturg muutus äärmiselt toksiliseks ja peaaegu igaüks (nii pidukond kui indiviid) sai mingi halvustava märgi külge. Selles osas on Peamise Linna tubateater lausa õõvastavaks näiteks. Kõik kes vähegi suutsid tulistasid, need ka tulistasid ja kui sellest enam ei aidanud, siis tegid endale ise kontrolllasu pähe. Korduvalt.  Ehh, „Ebaviisakus on viimastel aastatel levinud nagu katk …“ (D Coleman & C Cherniss „ Optimaalne“ 2024 Lk 11)

 Keda valida, kui … kõik on rokaga üle valatud, mis siis, et (suurem)osa täiesti asjatult/vääralt, puht pahatahtlikkust naudingust?  Arvamus, et valime vähemalt sümpaatse inimese on järjekordne enesepettus. Palju enesepettust (ja mõttelaiskust) annavad kokku … suure valepildi. Ärge mõistke valesti, see kirjeldus poliitturust ei ole virisemine, see on konstateering. Mulle valimiste kirg ja peeglitrikid iseenesest vägagi meeldivad, kuid ma ei võta seda tõsiuskselt, vaid … kui head (või siis mitte nii head) lavastust. „Väidame, et nii „lavastatud konfliktid“ (poliitika) kui ka plokiahelad (detsentraliseeritud rakendusi ehk „täppe“ kasutavad hajusraamatute turud) kuuluvad loometööstuse valdkonda.“ (J Hartley, I Ibrus, M Ojamaa  „ „ Digitaalsest semiosfäärist“ Tallinna Ülikooli Kirjastus 2022 lk 474). Väga tummine määratlus – poliitturg kui loometööstus. Jätame meelde

 Valimised kui vastuvalimised?

 Kuid siinjuures jõuan tagasi oma pikkjutuni, et peibutuspardid tõmbavad meid haneks. Me ei saa oma sümpaatse inimese valimisega mitte seda sümpaatset inimest, vaid saame asendusasendusliikme. Aga teda meie teiega ju ei valinud? Tegelikult võime saada eelneva EP saadiku näitel kurakäelised. Kas tahtsid kurakäelisi liikuvustapjaid valida? Valitsemishange on nagu pimekohting või üllatusmune, iial ei tea kellega/millega kohud. Selles suhtes on valija kahvlis, et kui valid meeldiva kandidaadi võid saada ebameeldiva pidukonna ja vastupidi.

 „Samas saab järjest enam tõeks vana anarhistlik nali: „Vahet pole, kelle poolt hääletad – võim läheb ikka valitsusele.““ (J Hartley, I Ibrus, M Ojamaa „ Digitaalsest semiosfäärist“ Tallinna Ülikooli Kirjastus 2022  Lk 445). Hm, jälle hea tõdemus, mida tasub meeles pidada.

Tegelikult tundub, et seekord mängiti jällekord pigem sellist mängu, et välja selgitati, kes valijale kõige vähem meeldis. No kohe üldse ei meeldi ja võimestati,  neid pidukondi häältega, kes neid edestaks. Selline tagurpidi loogika. Kurb lugu ja just see millele õpetatud sõber viitas – nii eelmised, kui nüüdsed valimised olid „vastuvalimised“ mitte pooltvalimised (poolte valimised). Õnneks seletas poolt- ja vastumaagika olemuse väga selgelt lahti Juhan Kivirähk „Mina olengi harjunud mõtlema, et kui üks erakond kogus valimistel 42 protsenti valijate häältest, siis toetabki neid selles omavalitsuses 42 protsenti. Ja kui see toetusprotsent on oluliselt suurem kui teistel erakondadel, siis on tegemist valimiste võitjaga ehk erakonnaga, mis saavutas kõige suurema valijate toetuse. Samal ajal alluvad arvud ka subjektiivsetele tõlgendustele. Pärast hiljutisi kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi ongi välja ilmunud tõlgendused, mis väidavad, et 42-protsendiline tulemus näitab hoopis seda, et enamus valijaid on selle erakonna vastu. Eriti aktiivselt propageerivad sellist lähenemist Reformierakonna liikmed, sest neile tähendaks Tallinna võimukoalitsioonist väljajäämine tõelist hävingut. Kuid rakendades sarnast loogikat saaks ju väita, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vastu on 81 protsenti, Isamaa vastu 87 protsenti, Reformierakonna vastu 90 protsenti ja erakonna Parempoolsed vastu 92 protsenti valijatest. Ometi teame ju, et valimistel kellegi vastu hääletada ei saa ning seega on teistele erakondadele antud häälte lugemine võitjaerakonnale antud vastuhäälteks üsnagi spekulatiivne üritus.“ (ERR 22.10.25). Südantsoojendav, et meil on nii tarku ja sõnaselgeid inimesi.  Aitäh mõistetava ja sisuka selgituse eest.

Usaldamatuse kasvatamine läbi usaldusküsimuse?

Räägime siis usalduses, usaldushääletusest ka. „Paraku on nii poliitikud kui ka politoloogid korduvalt kinnitanud, et lõppenud valimised kujutasid endast usaldushääletust Toompeal ametis olevale võimuliidule.“ (JK).  Mnjah, võrrelda „külavanemate valimisi“  dr Riigi tegemistega on … pentsik. Sõna „pentsik“ sobib siia nagu valatud, sest ka poliitturul on see viimasel aastal leidnud üha laienevat kasutamist. Kui EKSS annab selle selgituseks „(ebatavalisuse tõttu) veider, kentsakasimelik, kummaline“, siis poliitliturgias tähendab see, et keegi on suurema jamaga hakkama saanud. Pentsik on samast žanrist nagu „kobarkäkk“ ja teised ümberütlemised. Miks pentsik? Vaadake, kui spordiühingu „Kalev“ suvepäevadel osutuvad võitjateks Metsataguse valla ja Külalinna võistkonnad, siis meeskond, milline võitis eelmistel olümpiamängudel kulla, siis nende kulda selle pärast ei tühistata. Külalinna võistkond ei saa tubli soorituse eest suvepäevadel endale olümpiamedalit. Poliitturul on samuti kohaliku omavalitsuse valimised ja Seadusandja (ning D Riigi) valimised on erineva kaalukategooria erinevad võistlused. Jah, palju on sellist, mis meile teiega ei meeldi (täiesti õigustatult) Dr Riigi tegemistest, kuid kui me oleme Põhiseaduse usku, siis peame meie endi eelmise kahtluse alla seatud valiku ära kannatama järgmiste põhiseadusliku valimishangeteni. Peame ära kannatama, kuid samal ajal rooskama Dr Riiki, et  teda suunata õigele teele. Just see on meie teiega õigus, võimalus ja KOHUSTUS/VASTUTUS. Kutsuda esile erakorralisi valimisu läbi „külavanemate valimise“ pole mitte ainult pentsik, vaid see ei austa Põhiseadust, külvab segadust ja vähendab meie vastupanuvõimet välismõjudele. Ehk, kui kinnitatakse, „et lõppenud valimised kujutasid endast usaldushääletust Toompeal ametis olevale võimuliidule“ ja selle najal püütakse välja kutsuda mittepõhiseaduspäraseid ebareeglipäraseis valimisi, siis just see vähendab usaldust kogu poliitturu vastu. On aeg leida ühislahendusi mitte tekitada juurde erimeelsusi. Nagu ütles Jeffi  Paps „Jeff, ühel päeval sa mõistad, et raskem on olla lahke kui tark“ (C McNab „Jeff Bezos“ Tammerraamat 2024 Lk 22). Väärt meelde jätmist.

Veel ühe õpetatud sõbra tõdemus: „Oleme tõesti tupikus. Küsimus ei ole mitte ainult karismaatiliste ja usaldusväärsete kandidaatide vähesuses, vaid ka selles, et neid väheseid valides saame nende selja tagant mingid ebamäärased tegelased. Asi ei ole mitte ainult populatsiooni vähesuses vaid ka selles , et paljud asjalikud ja potentsiaaliga inimesed hoiavad ennast poliitmaailma tegutsemisest eemal. See põld on suuresti ära solgitud, mis kokkuvõttes on vägagi ohtlik meile kõigile.“ Tõesti ohtlik. Kuidas me siis nii kaugele jõudsime ... ?

 Muutunud maailm

 Seekordsed valimised olid erilised: viha oli rohkem kui kunagi varem, muutus valijaskonna koosseis ja vanuseline skaala (+ smartvalimised). Noorte huvi kasvas nii kandidaatide kui platvormide vastu. Muutusid ka teavituskanalid ja teavitusstiil. Vaimupealinne „Käremeelne“ oli esimene edukas uuslooming. Tulemuseks murti maha mitmed püsikindlused ja näidati, et õige strateegiaga saab isegi rahatult saavutada häid tulemusi. Selle näiteks oli seekord Kahevahel pidukonna taktikaliselt leebe hoiakuga „Dünaamiline Duo“, kes  suutsid rahatult kuid rahuliku tasakaalukusega luua supertulemuse. Kas peale seda on veel võimalik rääkida sellest, et kampaaniaraha suurusest oleneb valimuste tulemus? Isegi kõigile neile tapvatele epiteetidele – kriminaalne, korruptiivne, impeeriumimeelne – suutis pidukond edastad/ esindada midagi, mis valijatele meeldis. Midagi, mida valijad ootasid? Siinkohal ei pruugiks teistel pidukondadel ennast ise eksitada, et valijad olid padu impeeriumimeelsed. Selline eneseeksitamine võib lõppeda „Kodaki efektiga“. Pigem olid „Dünaamilise Duo“ valijad need inimesed, kes olid väsinud teiste pidukondade pidevast vennatapusõjast, paindumatusest ja pidevatest halvustamistest. Kuuldud vestluskatketest (poes, bussis) võib arvata, et paljud neist olid mitte ainult eestimeelsed, vaid ka eestikeelsed. Muide, viiest enim hääli kogunud kandidaadist Peamises Linnas olid neli Kahevahelpidukonnast.  Kui pidukonnad seda tegelikkust ei arvesta, siis nad järgmisel korral ka valijaid ei kõneta. Nad pakuvad valijale vale toodet. Kui Pikapurje pidukonna kandidaat suutis sellel hankel Kahevahelpidukonna kohta ühte lausesse kiiluda kolm halvustavat epiteeti, siis … Siis seda toodet ei ostetud ja Pikapurje pidukond jäi Peamise Linna valitute seast välja. Nagu ütleb Geoff Ralson: „Iga kord kui üritad kellelegi midagi müüa, müüd unistust. Palud neil osa võtta oma loost“ ütleb Geoff Ralson“ (C Gallo „Viis tärni“ Million Mindset 2019 lk 64). Mida te müüte poliitinimesed? Vihkamist, Pahatahtlikkust? Halvustamist? Selline unistus siis? Miks meie peaksime sellist roppust ostma?

 Nakatumine

 A Peltola väitel on negativismi leviku taga nakkumine:  „Negatiivsed emotsioonid nakkavad kergemini kui positiivsed. Negatiivsed emotsioonid edastavad meile sõnumeid kas reaalsest või läbielatud ohust. Meie püsimajäämise seisukohast on olnud tähtis õppida ohusõnumitele kiirelt reageerima. Seepärast nakkavad negatiivsed tundes positiivsetest kergemini. Ka on negatiivse tundenakkuse mõju sageli tugevam kui positiivse oma. Negatiivsete tunnete nakkumise kahjustavad toimed vaimsele heaolule on tavaliselt suurimad siis, kui tundenakkus toimub alateadlikult. „ „Emotsionaalsete nakkuste tõttu hakkavad inimesed alateadlikult tegema oma keskkonna kohta sarnaseis tähelepanekuid – nakkavad tunded häälestavad meid samadele emotsionaalsetele sagedustele.“ („Nakkavad tunded“ Hea lugu 2024  Lk 61/68). Ups! Oleme nakatunud. Millal see veel juhtus? Mida me tegema peaksime?

 Aga see, mida me peame tegema on muutma omaenda suhtumist, muutma narratiive ehk „Suhtu negatiivsesse juttu kui prügisse. Pane koju ja kontorisse silt „Negatiivse jutu vaba tsoon“. Ära luba inimestel enda ümber negatiivselt rääkida. Sa ei vaja seda. Võta sedakui prügi ning ära luba kellelgi oma prügi oma keskkonda visata ega jätta.“ „Alusta juba täna negatiivsusvaba dieeti.“ (G Cardone „Müü ise või müüakse sulle.“ Million Mindset 2018 lk 166)

 Irratsionaalne ratsionaalsus?

 Kurbloolisus on selles, et me avame, et oleme oma valikutes ratsionaalsed, kuid ilmneb, et enamasti püüame me oma irratsionaalseid valikuid seletada ratsionaalselt. Vähemalt on see nii S Adams´i, teate küll selle Dilberti koomiksi „isa“, arvamus, millega on raske mitte nõustuda: „Kasulik on teada, millal kasutavad inimesed loogilist mõtlemist ja millal nad seletavad irratsionaalset ratsionaalselt. Sa raiskad oma aeg, kui püüad pingsalt kellelegi aru pähe panna, aga näed, et sellest pole kasu. Kui oled kunagi vaielnud poliitika vallas masendavalt kaua oma sõbraga, kes keeldub nägemast sinu argumentide loogikat, siis saad sa aru mida ma mõtlen. Aga pea meeles, et sinu sõber teeb täpselt samamoodi.

Kui poliitikud valetavad, teavad nad, et ajakirjandus kutsub nad vaibale. Nad teavad ka, et see ei loe. Poliitikud mõistavad, et tavaliselt on hääletusotsuste langetamisel mõistuse häält vähe kuulda. Vale, mis paneb valija end hästi tundma, on tõhusam kui sada ratsionaalset argumenti. See  on nii isegi siis, kui valija teab, et vale on vale. Kui sa tunned hämmastust selle üle, kuidas ühiskond suudab taluda poliitikuid, kes jultunult valetavad, pead seda sa inimesi ratsionaalseteks olenditeks. Selline maailmavaade on masendav ja piiratud. Inimesed kes õpivad hüpnoosi, hakkavad inimestesse suhtuma kui ebatäiuslikesse masinatesse, mis reageerivad programmeeritult. Mõistust kasutatakse üksnes kõige absurdsemate valikute kõrvaldamiseks. Sinu arutluskäik võib takistada sul hääletada täieliku imbetsilli poolt, kuid ei takista sul toetamast suurepärase väljanägemisega poolearulist.

Kui sinu maailmavaate kohaselt kasutavad inimesed oma otsuste tegemiseks mõistust, valmistad sa endale pettumuse. Sa vaidled pidevalt inimestega ega võida kunagi, välja arvatud oma mõtetes. Vähesed asjad on sama destruktiivsed ja piiravad kui maailmavaade, mis eeldab, et inimesed on enamasti ratsionaalsed.“ (( „Kuidas peaaegu kõiges läbi kukkununa ikkagi suurelt võita“ Million Mindset  2020 Lk 130). Jälle kasulik mõttepojukene.

 Juhuslikkuse juht ehk Narrid narratiivi lummuses.

 Ja-ah, siin me nüüd oleme ja see mis oleks pidanud sisendama meile teiega uhkust tekitas vaid … piinlikkust. Meie teiega tegime oma valikud, kuid viimane nädal seltskondlikes vestlustes on olnud kuidagi … ärev. Kuidagi rahulolematu? Rahulolematus nii iseenda suhtes, sest valisime vägisi ja tihti ka vastumõjuna, mitte innustunult. Rahulolematud, et ei usu poliitturu antud lubadustesse ja tegususse. Rahulolematu, et poliitturg jätkab enesehävituslikku väljaravamistaktikat. Rahulolematud, sest meie teiega ei saanud ega saa midagi muuta selles tagurpiditegevuses. Nõrganärvilise võiksid selle koha peal musta masendusse langeda, kuid … „Meie ootused kujundavad tegelikkust ja muudavad isetäituvateks ettekuulutusteks. Sellest, mille poole püüdlete, saabki teie lagi. Võtke suund keskpärasusele ja keskpärasuse te ka saate – paremal juhul. (…) Aga kui korrigeerite kurssi nii, et et siht on Kuu – mitte maapind – lendate kõrgemale kui varem. „Endale naeruväärselt kõrged eesmärgid püstitades ja läbi kukkudes kukute läbi kõrgemal tasemel kui kõigi teiste edu küünib“ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 120). Nii ongi nii nagu eesmärgi püstitame, niisuguse tulemuse ka saame.

 Põllu inertsusteooria

Siis sattusin Ivar Põllu intervjuule “Aga kui vaadata praegust aega – kas näete siin mingeid, ehk küll teistsuguseid, aga siiski stagneerumise märke? Et oleme kuidagi jõudnud ühiskonnas mingisse inertsusesse, leiguseni? Näiteks kohalike omavalitsuste valimistel on osalusprotsent ju väga madal.

Jah, ma tunnen seda säärast lohakat pioneerlikku suhtumist endas ka – et las ta siis läheb, ega minust niikuinii midagi ei sõltu. Väga paljud mõtlevad nii: mis ma ikka räägin ega keegi mind kuula, need valitsejad teevad ikka, mida tahavad. Täpselt seesama nõukogudeaegne suhtumine. See ei ole ju omariiklik suhtumine.

Kui ma mõtlen, et minust midagi ei sõltu, siis täpselt nii ongi. Kui ma mõtlen, et pole mõtet midagi teha, sest keegi mind niikuinii ei kuula, siis polegi midagi kuulata. See nõukogulik mõtteviis kasvatabki stagneerumist.

Ja mugavusstagneerumine on niikuinii toimunud. Kui üheksakümnendatel tahtsime kõik rikkaks ja õnnelikuks saada, siis nende standardite järgi oleme me praegu väga rikkad ja väga õnnelikud – aga me pole võib-olla võtnud aega, et sellest aru saada. Oleme jäänud sinna kinni, ikka tahame veel rikkamaks ja veel õnnelikumaks saada.

Samas ei ole me rõõmsad oma riigi üle, ei oska rõõmustada selle üle, et see on meie riik ega oska seda edasi arendada nii, et sellest oleks rõõmu ka järgnevatele põlvkondadele. Käitume oma riigiga ikkagi nagu kolonistid.

Intervjueerija: Just, rahulolematus on vaat et läbi aegade kõige kõrgem. Kuhu see rõõm kadus? Miks rahulolematus nii suur on?

IP:Võib-olla ongi need eesmärgid, mis Nõukogude ajast kaasa tulid, olnud liiga materiaalsed, liiga tarbimiskesksed. Alguses tahtsime osta Poola kaupa, siis Hiina kaupa, siis võimalikult palju igasugust välismaa kraami. Tahtsime igal pool käia ja kõike näha. See on ju loomulik – oli nälg kõige selle järele, mis varem oli kättesaamatu. Aga võib-olla olemegi jäänud selle nälja juurde kinni. Ma ei tea“ (ERR 16.10.25). Just nii, me elame paremini kui kunagi varem ja oleme rõõmutumad kui kunagi varem.

Veel üks Intervjueerija küsimus: „Kas me sureme välja?“ Vastus „Kui me seda tahame, siis kindlasti.“ Intervjueerija „Kuidas tundub, kas me tahame seda? Vastus „Meil on vist ükskõik. Kui me mitte midagi ei tee, siis see juhtub vist iseenesest, sest eestlased ei ole siiani välja surnud just tänu sellele, et meil on kogu aeg olnud nii halvasti. See eestlus on olnud nagu mingi päästerõngas.

Aga kui nüüd jääbki kõik nii hästi – milles ma ei kahtle, et meil jääbki nii hästi –, siis on väga raske ennast kokku võtta ja hakata mõtlema sellele, et see eestlus on kuidagi tähtis. Et eesti keel või eestikeelne haridus, et kõikide teemade eesti keeles läbimõtlemine on kuidagi tähtis või et Eesti teater peaks olema kindlasti eesti keeles või et see kõik on kuidagi kohutavalt tähtis. Et Eesti teater peaks tegelema just Eesti lugudega või tegelema just selliste lugudega, mis väljapoole on täiesti arusaamatud.“ Teie pole niimoodi osanud mõelda?

 Unistuse  laadimine

 Pean (rahuldusega) veelkord tõdema, et on tõeliselt hea meel ja uhke tunne, et meil on inimesi, kes valdavad nii hästi sõna väge: „Sõnad on tähtsad. Need annavad suuna ja tähenduse. Valesid sõnu kasutades muutub ka kavatsus ning asjad ei pruugi minna tingimata nii, nagu loodetud või oodatud. Martin Luther King jr pidas näiteks kõne „Mul on unistus“. Ta ei rääkinud sellest, et tal on plaan. Pole kahtlustki, et tal oli ka plaani vaja.  (…) Kuid kodanikuõiguste liikumise „tegevjuhina“ ei vastutanud King plaani koostamise eest. Tema vastututada oli unistus ning see, et need kes vastutasid plaani eest oleksid valmis unistust ellu viima.“  (S Sinek „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 lk 72). Mis siis meie unistus on? Kus kohast ammutame me energiat oma unistuste täideviimiseks? Siinkohal peame tagasi pöörduma „Obama efekti“ juurde: „Te näete, et ma kannan üksnes halle või siniseid ülikondi“ (ütles president Obama). „Ma püüan otsuste hulka vähendada. Ma ei taha langetada otsuseid selle kohta, mida ma söön või selga panen. Mul on lihtsalt liiga palju muid asju, mida ma otsustama pean.“ Ta mainis uuringut, mis näitab, et iga otsuse langetamine vähendab järgmiste otsuste langetamise suutlikkust. Seepärast ongi mööda poode käimine nii kurnav. „Otsuste langetamise energiat tuleb suunata. Tuleb luua rutiin. Inimene ei saa päev läbi tühiasjadega tegeleda.““ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 337). Just-just ärgem tegelgem tühiasjadega, sõiduteid betoonvaasidega täis tikkides Kuule ei jõua. Te ei saanud sellest jadast mingit sotti ega selgust? Tõenäline, kuid tõsiasi on, et virisedes selle üle, et keegi teeb midagi halvasti, siis palju tegevusi ja mõtlemisi, mida me ise saame ära teha vaikse surumise ja mudimisega, et oma järge parandada. Jõudu!

Ah-jaa, üks soovitus. Ärge jääge selle pildil oleva  jämeda puu taha, mis piirab kaunist loodusvaadet seisma. Te võite, see on teie võimuses,  looduse ilu nautida nihutades ennast ühele või teisele poole. Puu on sttatiline, kuid teie ju liikuv? Tehke seda - liikuge.

 Targutusi:

 A Schroeder „Lumepall“ ÄP 2021

 Lk 213 „Howardi jäikus ei lasknud tal oma tööd teha, see tähendav seadusi luua.

 Ta oli kujundanud endas harjumuse mitte lasta ootustel kõrgele kerkida, sest siis ei pidanud ta ka pettuma. Ja harva tuli ette olukordi, kus Charles T. Munger kohtus mõne inimesega, keda talle meeldis sama palju kuulata kui iseennast.“

Lk 98 WB isast kongresmen „Ta jäi Kongressis hääletamisel vähemusse, näiteks 412 : 3. Mu isa oli nonde kolme seas. Ja see ei mõjutanud teda üldse. Ta oli täiesti rahulik. Mind oleks see häirima hakanud – ma muutun kaotades vihaseks. Ma ei mäleta, et oleksin teda kordagi masendunult või löödult näinud. Ta lihtsalt arvas, et annab endast parima. Ta käis oma rada ja teadis, miks ta seal oli – meie, laste, pärast. Ta suhtus väga pessimistlikult sellesse, kuhu riik teel oli, kuid ta ei olnud ise pessimist.“

 

 

 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”

„” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 307)

Sunday, October 12, 2025

Droonivaade V5: Taaskasutus

 



 

Eelnevad loogilised ja ebaloogilised jadad näitasid, et valikud eelseisvatel valimistel (valitsemishangetel) kujunevad vägagi keerulisteks. Ütleme eneseületamiseks.

Valimata jätta ei saa, sest nagu märgib M. Konnikova („Meelevalitseja“ Helios 2013 Lk 95):  „Mittevalikud on samuti valikud. Ja need on seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele; iga mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“ Nii, et kui meie teiega valikuid ei tee, siis oleme juba … valinud. Kas me oleme selle valikuga rahul? Valides mittevaliku? Hm, millised on selle tagajärjed? Kas me oleme nendega arvestanud. Ka mittevalikul on tagajärjed R Ludlum („Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019 Lk 100/101) „Sest igal teol on tagajärg, ja – aga ka neil tagajärgedel on tagajärjed. Millel on veel omakorda tagajärjed.“  „Sest ka tegevusetusel on tagajärjed“ (…) „Mittemillegi tegemisel on samuti kaasmõjud.“. Nii, et oleme oma valimiste ja valikutega täielikus ummikus?

 

KOLE hõrkroog

 

Mida meie teiega peame tegema, kui valitsemishankel kandideerivad poliitinimesed (ja meelelahutajad) kes ei kavatsegi nendes kogudes osaleda? Kui esitatakse ideid mida pole võimalik täita? Kui lubadused segatakse KOLE dokumentidesse (koalitsioonilepe) pakkudes seda kui hõrkrooga soolaheeringast, mannapudrust ja maasikamoosist?

Selles olukorras annavad asjatundjad hailikult kaks klassikalist soovitust: kui sa meelepärast pidukonda ei leia, siis vali inimene. No jah, see on muidugi jälle klassikaline kuningapoja dilemma: lähed vasakule kaotad pea, lähed vasakule kaotad hobuse ja pea. Võib juhtuda, et valides endale sümpaatse inimese saad kaasandena väga meelevastase pidukonna. Tegelikult on asjalood niimoodi, et ikka raskem on vahet teha poliitinimeste ilmavaate ja silmavaate vahel.

Geneetilised kurakäelised Muutustepidukaonna ja Kahevahelpidukonna pealik „põlisvainlase“ Maaisapidukonnas,  käremeelne konservaator Kahevahelpidukonnas (nad kõik on olnud oma „sünnipartei“ juhtorganites) tekitavad segadust. Esiteks tekitavad nad segadust, sest millist ilmavaadet nende pidukonnad või nemad ise kannavad TÄNA. Teiseks tekitavad nad segadust valijates, sest pidev rändrüütluse jälgimine ei ole meie teiega põhivajadus, see tekitab segadust, millist pidukonda nad TÄNA esindavad, milline on nende ilmavaade TÄNA ja milline on nende silmavaade HOMME?

 

Silmavaade ja ilmavaade

Hakkasin seda pikkjuttu kirjutama ja siis meenus, et oot-oot, see jutt on kuidagi tuttav? Ehhee, nii oligi, sorides mälus ja ülestähendustes sain aru, et see teema oli käsitlusel juba 2012 a „Bürokraat, võim ja Vanaemas“. Kuna elame taaskasutuse meeletus tuhinas, siis ei ole seda liitmistehet üle kirjutada vaid kasutame taaskasutuse uuskasutust. Pealegi aeg on taastumatu ressurss, seda peab kasutama parimal moel. Niisiis ….

„Silmavaade. Muide, kas te olete märganud, et Poliit-Inimesekestel on ilmavaade ja silmavaade? Need kaks vaadet ei pruugi ühte langeda. Mis kõige kummalisem, isegi kõõrdsilmsust ei teki sellest. Poliit-Inimesekene on küll mingi erakonna liige, mis tähendab, et tal on mingi ilmavaade või ta vähemalt samastab ennast mingi ilmavaatega, kuid oma silmaga peale vaadates olete veidi segaduses, sest tema teod ja silmavaade ei ühti tegelikult erakonna ilmavaatega. Muidugi elu on areng, kuid vahel taban ennast meenutamas üht Juku anekdooti. Juku kassil sündisid pojad, Juku enda sõnul kõik revolutsionäärid. Kui siis nädala pärast paluti Jukul esineda Kõrgele Ülemustele sama avaldusega, said nad kuulda, et viis tükki on revolutsionäärid, ülejäänud on saanud vahepeal nägijateks. Seega kui kassipojad saavad nägijateks, miks siis Inimesekene, eriti Poliit-Inimesekene, ei võiks saada nägijaks? Ikka juhtub, et oled erakonnas, oled olnud usaldav, hell, õrn ja hea ning ühel momendil saad aru (upsti!), et oled tegelikult sattunud valesse seltskonda. Ja siis äkki, oh üllatust, võidki hüüda: „Õnneks olen saanud nägijaks!” Sellist tegevust tuleb ilmselt ja ilmselgelt tunnustada, kui Inimesekene julgeb tunnistada oma eksimust. Mitte kõik ei tee või ei oma julgust seda teha. Nii ongi, et Inimesekene on Muutuste erakonna liige, kuid silmavaade on Õiguste erakonna või Kahevahel erakonna oma ja vastupidi. Seepärast tulebki tähelepanelikult jälgida nii poliitilisi „rändrüütleid” (Kuningriiklaste väljend ajast, mil poliitika oli veel lõbus), kui ka silmavaatega poliitikuid, mida või keda nad tegelikult esindavad. Kord jälgisin Peamise Linna volikogu debatti või mis debatt see oli, Muutusteerakonna esindaja räuskas demagoogiliselt Kahevahel erakonna noorliikme peale, kes vastas igati kaalutletult, viisakalt, argumenteeritult ja võib-olla õige pisut irooniliselt. Ühesõnaga oli Muutusteerakonna esindaja silmavaade selline, mis oleks võinud olla omane pigem oponendile ja oponendi silmavaade oli täiesti selgelt omane Muutusteerakonnale. Arvatavasti olete isegi ennast tabamas vahel mõttelt, et: „Oo, oot, mis erakonnast see Inimesekene nüüd ongi?”. Peab märkima, et isegi keskmisest tähelepanelikumal poliitikahuvilisel läheb vahel järg käest ära. Võib-olla võiks Poliit-Inimesekesed selguse mõttes kanda erakonna logoga ürpi või vähemalt nokatsitki? Et oleks kohe kaugelt ära tunda. Ja Riigikogu liikme nokatsil võiks olla kuldne lint (või oleks kuldne loorberipärjakene sündsam?) ja nimi, et kõik Inimesekesed näeksid ja ära tunneksid: „Sealt tuleb seadusandja, Poliit-Inimesekene, see Inimesekene, kellele mina, tavaline Inimesekene, andsin oma tahte.” Siis ei tuleks enam ette neid piinlikke momente, kui Inimesekeselt tänaval küsitakse, kas te teate … ja tema vastab, et … eee. Siis teaksid Inimesekesed tänavalt mitte esimest viitteist jutuvestjat, vaid ka seda kõige viimast, saja esimest nimelt. Ja ega seda ka ei maksa häbeneda, et ajapikku nägijaks on saadud ja erakonda on vahetatud. Selle jaoks võiks olla mütsikese küljes endise erakonna värvides lint. Noh umbes niimoodi, nagu armees on haavatasaamise lint. Kui ikka Inimesekene on erakonda vahetanud, eks ta siis ilmselt on ka haavata saanud, kuid on tervistava kogemuse võrra rikkam.“. Vaat selline lugu.

Muide see „nägijaks saamise“ lugu on omamoodi püsiprotsess. ERR11.10.25 kirjutas, et endine Kahevahelpidukonna tipp-poliitik  „ütles, et pealtvaatajaloožis istudes ärritab teda kõige rohkem lauslollus ning seda kohtab poliitikaelus rohkelt.“ Nii see on, sees olles ei näe, kuid välja astudes saadakse nägijaks. Meie teiega saame näha millisesse pidukonda edasi liigutakse.

Liidetavate summa …

 

Kuid kui te olete selgusele jõudnud selles millist pidukonda milline poliitinimene esindab ning milline võiks olla tema ilmavaade või silmavaade, siis pole ka sellestki lõppkokkuvõttes suurt abi, sest me ei tea liidetavate (valisemishanke võitnud pidukondade koosmõju) summat. Jälle see hõrkroog KOLE (koalitsioonilepe) tulem soolaheeringast, mannapudrust ja maasikamoosist. Ööks, selle tulemuseks saamegi sellise kombo nagu Peamises linnas, kus kaks liikuvusega tegelevat asepealikku lõbustavad linnarahvast omavaheliste vastuoluliste algatuste põhjalaskmisega  ja kolmas püüab selle varjus muuta Peamise linna liikuvust  liikumatuseks. Oeh. Kas me sellist …? 

Ilmselgelt ei. Ilmselgelt pole see tubateater meie soov ja valik. Kuid ikkagi, kui me valime midagi/kedagi, siis peaks (tegelikult peab siinkohal väljenduma kindlas kõneviisis – peab) valijal olema selge ka võimalike kombode koosseis ja sellest tulenevad võimalikud roogade retseptid, kuid … Kuid see on saladus.

Üks massimeedik/poliitinimene vastas „raadiumis“ kaassaatejuhi küsimusele, et kui teie võidate, siis kellega te koalitsiooni teete? Küsimus oli jällegi klassikaline „Kuningapoja küsimus“ – lähed paremale kaotad elu, lähed vasakule, kaotad hobuse ja … elu. Kummastav kui haavatavad on massimeedikud ise, kui nad on küsitletavate osas, sest vastus oli umbes selline, et ma ei saa midagi vastata, sest valimised pole veel toimunud ja see nõrgendaks meie positsioone valitsemihankel. Hm? Milliseid positsioone? Kas valimiste eesmärgiks polnud algselt mitte see, et kõrgeima võimu kandja valib selle/nemad, kes kõige paremini nende tahet ellu viivad? Kuidas siis saab valija teha oma valikud, kui ta ei tea milline võib olla liidetavate summa? Mida teha. Siinkohal polegi vaja pikalt mõelda, ehk pöörame jälle taaskasutusse. Pole mingit mõtet välja mõelda midagi uut, kui see teema oli käsitlusel juba 2012 a „Bürokraat, võim ja Vanaemas“. Niisiis ….

„Nüüd ma tulen jällegi tagasi selle juurde, et ega riik pole midagi muud kui suur äriühing, millele omanikud (kõrgema võimu kandja) on seadnud teatud sihid, nii materiaalsed kui ka mittemateriaalsed (näiteks rahva ja kultuuri säilimine). Nii nagu iga äriühing, peaks ka erakonnad esitama oma äriplaani omanike üldkoosolekule (valimistele). Kuid äriplaan ei saa olla vaid lubadus head teha ja ilus Inimesekene olla. Äriplaan peab sisaldama kulude ja tulude bilanssi, ehk kust tuleb raha ja kuhu ja kelle peale me seda kasutame. Kuna meil on koalitsioonivalitsused, siis tuleks bilanss koostada ka mitmes variandis (plaan B, plaan C jne). Näiteks kui minnakse koalitsiooni sellise või teistsuguse partneriga, siis võiks tulemus olla sellise nihkega algplaanist ja teise partneriga teistsuguse nihkega. Vaid sellisel juhul, kui Inimesekesel on korralik risttabel, võib ta teha oma valikud. Samuti jääb ära see alatine halamine/hämamine, et meie oleksime küll tahtnud, meie ju tahtsimegi, kuid partner, pann teda võtku, rikkus kõik ilusa ära. Ega siingi saa läbi ilma Vanaema Marie elutarkuseta, mäletate seda üle kõrtsi katuse hüpata tahtmise lugu? Seda tegemise tahtmise ja tegemise võimekuse vahet tuleb arvestada. Ja ma loodan, et valimisreklaamid kujunevad edaspidi vaid selliseks omamoodi apetiiteriks ehk isu üleskütjaks. Seega ootan loosungitele järge, mis algavad sõnadeta „…SELLEKS…”. Näiteks „Aitab hinnatõusust, selleks piirame sisendite nagu vesi, solk ja küte hindu!”, „Tasuta kõrgharidus kõigile, selleks vähendame bürokraatlikke tegevusi 100 000 ametniktunni võrra aastas!”, „Võid olla kindel, selleks vähendame regulatsioone 200 000 ametniktunni võrra aastas.” Ükski selgitus ei tohiks alata vastupidiselt: „Selleks, et aidata lapsi, tuleb kehtestada automaks”, selline lähenemine tähendab ainult üht, meilt, nii Inimesekestelt kui ka firmadelt tahetakse lisaraha ehk Poliit-Inimesekene tahab meie kulul head Inimesekest mängida. Ja asi pole üldse selles, et lapsi (emasid, vanureid, puudega inimesi) ei peaks aitama, muidugi peab. Kuid sellised lisaraha mangumise kaudu aitamised ei hoia ära raiskamist, vaid viivad järgnevate raiskamisteni. Kõigi selliste koormiste lisamine vähendab meie konkurentsivõimet, mis … vähendab päästmatult võimalust kedagi aidata. Mu väide põhineb tõsiasjal, et praegugi kogume ühiskassasse piisavalt raha, kuid kasutame seda paljudel juhtudel tegevuste imiteerimiseks. Seepärast ongi tarvis mitte alustada sellest, kuidas kellelegi raha/õnne (kas õnn on rahas?) juurde anda, vaid revideerida seniseid tegevusi. Automaksu kehtestamine tundub ju esmapilgul täiesti viisakas, kuid ei erine näiteks müügimaksust mitte küünemusta võrragi. Ehk see muutub toote/teenuse omahinna osaks ja tõstab kohaliku toodangu hinda. Sama hingevärinaga teatavad lisamaksuihalejad, et on ikka paha küll, kui hindu tõstetakse, kuid ei ole eraldi raha, eraldi makse, eraldi hindu, on vaid ühendatud anumad, mille tasapinnad ühtlustuvad. Kui ei rohkendata väärtusi, siis on tegemist vaid kolossaalse ümberjagamise mehhanismiga. Tähendab, tegemist on illusiooniga, trikiga. Alles siis, kui me tõdeme, et meie ressurss on piiratud ja ettepanekuid on võimalik teha selle ressursi piires, võime rääkida tõsiseltvõetavatest valimislubadustest ja tõsiseltvõetavast tahtest. Seni on kõik „üle kõrtsi katuse hüppamine”. Majandusanalüütikuna võin tõdeda vaid ühte, et rahvaluulet on tore kuulata, kui on aega kuulata, nagu Vanaema Marie ütles, kuid maatrikstabeleid usun ma rohkem. Ma saan aru küll, et sellise roppusega, millega ma nüüd välja tulin, et sidusin lubadused kindlalt mõõdetavate risttabelitega, olen ma ära teeninud kogu Poliit-Inimesekeste vennaskonna igikestva halvakspanu, kuid … See kirjatükk koosnebki ju ebapopulaarsetest asjadest, millest kirjutatakse võimalikult ebapopulaarsel moel.“ Seega, võitlejad millised on teie plaan A, plaan B, plaan A+B jne?

Õnnemängudest

Niisiis millisel mänguväljal me asume? Millised on meie teiega võimalused võita? Just meil teiega, mitte ainuüksi poliitinimestel. Poliitinimesed võidavad niikuinii. Vaadake, mänge võib jagada osavusmängudeks ja õnnemängudeks. D C Dennett („Darwini ohtlik idee“ Varrak 2011 Lk  66/67/68) toob huvitava käsitluse:  „ Kõik sõltub võistlusest. Oletame, et ei võistelda mitte tennises, vaid liisuheitmises. Üks mängija viskab münti ja teine ütleb, kas tuleb kull või kiri, ning võitja läheb edasi. Selle võistluse võitjaks saab  see mängija, kes on võitnud n järjestikkust duelli kordagi kaotamata; n suurus oleneb sellest, mitu vooru on turniiri võitmiseks tarvis.“ „Igasugusel väljalangemisturniiril on võitja, kellel on „automaatselt“ olemas voorude võitmiseks vajalik omadus, kuid nagu liisuheitmise turniir näitas, võib kõnealune tunnus olla „pelgalt ajalooline“ – triviaalne tõsiasi võitja mineviku kohta, mis ei oma tema tulevikuväljavaadete koha pealt mitte mingit tähtsust.“ „See oleks ümberlükkamatu ajalooline fakt selle inimese kohta, ent kuna liisuheitmine on puhtalt õnnemäng, siis pole meil absoluutselt mingit põhjust arvata, et selle turniiri võitja võiks analoogiliselt rahvusvahelisel võistlusel kuidagi paremini esineda, kui mõni esimeses voorus väljakukkunu. Juhusel pole mälu“

„Vastukaaluks pelgalt õnnemängudele, nagu seda on liisuheitmine, saab võistelda ka osavusmängudes, nagu seda on tennis. Viimase puhul on mõistlik eeldada, et lõppvoorudesse jõudnud mängijad saavutaksid uuesti edu, kui nad peaksid eelvoorudes kaotanutega veel kord mängima. On alust uskuda – kuigi garantiisid sellele pole -, et taolise  turniiri võitja on parim mängija, kõigi osalejate hulgas ning seda mitte üksnes täna, vaid ka homme. „ „Kellelgi ei tuleks ju mõttesse organiseerida või osa võtta sellisest osavusmängude turniirist, mida pikas perspektiivis ei võidaks kõige paremad mängijad.

 „Osavus ja õnn  segunevad loomulikul moel ning paratamatult  mistahes tõelises võistluses, kuid nende osakaalud võivad väga suurel määral kõikuda. Väga ebatasasel väljal peetav tenniseturniir tõstaks õnne osakaalu, samamoodi ka uuendus, mille kohaselt peaksid võistlejad enne teise setiga alustamist laetud revolvriga vene ruletti mängima. Kuid isegi niivõrd suurel määral õnnest sõltuval võistlusel kalduksid, statistiliselt, viimastesse voorudesse jõudma pigem osavamad mängijad.“

 „Erinevalt õnnest on osavus usaldusväärne; samadesse või sarnastesse olukordadesse sattudes võib selle peale üha uuesti ja uuesti loota“

Eelnevast lähtudes, mil me ei tea ei liidetavate arvu ega nende kombot oleme meie teiega valitsemishankes ilmselgelt osalemas liisuheites ehk õnnemängus.

 

Andmine ja võtmine

 

Tegelikult on tähtis, et kui me teame et mängime liisumängu, siis me ei oota sellest kõrgetasemelist tenniseturniiri, me mängimegi mündiviset, koist sellest lähtuvaga. Aus mäng. Kuid osaledes õnnemängus peame siiski silmas pidama mõningaid mängude põhitõdesid.

-Kui poliitinimesed viskavad õhku mündi ja pakuvad teie „tasuta“ asju/teenuseid) äge hakake nende pakkujate kaasosaliseks. Margaret Thatcheri tsitaadiraamat võime lugeda: „Ma pean kõigile elukondlikele ühisettevõtetele ütlema: „Vaadake, kui te nõuate midagi tasuta, siis nõuate seda oma kaaskodanikelt, kellel on samuti selle kohta midagi öelda., „ (…) Pole olemas kullapotti, millest võtta, on ainult teie lisapingutus, parem töökorraldus, või te võtate midagi oma kaaskodanikelt.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 133) . Selle tsitaadi tähtsõna on „VÕTATE“. Meie teiega oleme valmis abistama ja ANDMA oma riiki ja hädasolijaid just andes oma panuse. ANDMINE annab hea tunde, VÕTMINE … Võtmine on võtmine on võtmine. Just-just TEIE võtate midagi oma kaaskodanikelt, sest te soodustate poliitinimesi leiutama tupikteid osade  meist teiega hetkelise mugavuse nautimiseks. Muide ka valitsemishanke võitmiseks. See on ebasünnis. Sünnis on luua keskkond kus igaühel oleks võimalik oma võimeid rakendada. Pealegi

„Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 129). Just sellesse seisu olemegi jõudnud ja poliitinimesed on muutunud mugavaks ning julgusetuteks, et meid arengu ja heaolu järgmisele astmele kihutada. Omandatud abituse rohkendamine ei ole see ravim mida meie teiega vajame. KOVdel on tohutu võimalus alustada kohalikult tasandilt uuendusi, uuendusi, mis võimaldavad meil teiega paremini toime tulla ja ka teisi aidata. Kui midagi nii grandioosset ei suudeta välja mõelda (kuigi peaks!!!) nagu

Paul Romer:  „Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“ „Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid leitakse.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 102). Kas olete leidnud valimisplatvormides mõne metaidee? Kui olete, siis hääletagegi selle poolt, olete kindel võitja. Te ei suuda? Sellega peaks tegelema DR Riik, teie ainult …

„Omavalitsus on üldse üks …, mis asi see on? Ma ei mõtle, mis see on legaaldefinitsioonide järgi, ma küsin mis see tegelikult on? Vorm? Asi iseeneses? Mehhanism? Kogukonna esindus? Või teenistuslään, vürstkond? Mida tähendab kohalik omavalitsus, kas OMA? Kas see tähendab, et kogukond otsustab, mis on talle hea või OMA bürokraatia otsustab, mis on OMA vürstiriigi alamatele hea. Kas OMAvalitsuses arutatakse OMA kogukonna asju OMAvahel või ISEkeskis? Kui arutamine toimub ISEkeskis, kas siis on enam tegemist OMAvalitsusega? Või on tegemist hoopis ISEvalitsusega? Klassiku kohustuslik küsimus: „Kas me sellist … jne tahtsimegi!” Kas see on rõhuga KOHALIK, või rõhuga VALITSUS või rõhuga OMA asendatuna sõnaga ISE? Kõik need rõhud annavad täiesti erinevad tulemused. Tundub, et mitmes meie kohalikus omavalitsuses ei ole tegemist kohalike Inimesekeste kokkuleppega, kuidas kohalikke asju korraldada, vaid just KOHATU ISEvalitsusega, s.t kõik kohalike Inimesekeste ettepanekud on kohatud ja mina VALITSUS, omaenese tarkuses, ISE tean kuidas valitsen. Mis on siis OMAvalitsuse ülesanne? Kas see on OMAInimesekeste teenimine ja nende elu mugavaks tegemine (tehes sellega ka enda elu mugavaks)? Või nende karistamine? Miks ei võiks Inimesekese mugavus, hea enesetunne ja rõõmus meel olla ka OMAvalitsusele mugav ja kasulik? Omavalitsus võiks ikkagi olla selline asi, kus omad kogukonnas koos arutavad omi asju ja võtavad koos vastu mingeid otsuseid. Olgu, läksin liiga luuleliseks, kuid kui see niimoodi ei ole, siis tuleb vähemalt rituaalsed vihmatantsud tantsida.“ („Bürokraat, võim ja Vanaema“ taaskasutuslaost). Vaadake, kuidas muudab vorm sõna sisu, kui kirjutada „KOV“, siis on see mingi bürokraatlik tähekombinatsioon, isegi „kohalik omavalitsus“ on vänge bürokraatialehaga, aga OMA valitsus tekitab omaniku tunde. Mitte ainult omaniku tunde vaid ka omaniku käitumise.

Milline võiks olla selle loogilise jada kokkuvõte: „ Ära aja segi eesmärke ja iha. Korralik eesmärk on miski, mida sul on tõesti vaja saavutada. Iha on soov millegi järele., mis võib sul takistada eesmärkide saavutamist. Üldjuhul on ihad esmased tagajärjed. Näiteks võib su eesmärk olla hea kehaline vorm, aga iha süüa maitsvat, kuid ebatervislikku toitu. Ära mõista mind valesti: kui tahad olla diivanikaunistus, ei ole mul selle vastu midagi. Võid püüda saavutada ükskõik milliseid eesmärke. Aga kui sa diivanikaunistus olla ei taha, siis parem ära tee krõpsupakki lahti.“ (Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 lk 190). Valik on meie teha nii krõpsupaki kui elu korraldamise üle.

Ikka on raske valida? Ehhee, ega kõik ei peagi kerge olema.

 

Targutusi:

 

Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019

 

Lk 29 „Demokraatia tugineb Abraham Lincolni põhimõttele: „Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.““

Lk 39 „Selgub, et meie valikud alates toidust kuni paarilise valimiseni ei tulene mingisugusest salapärasest vabast tahtest, vaid miljardite närvirakkude tööst, mis murdosa sekundi jooksul arvutavad välja tõenäosusi. Paljukiidetud inimlik intuitsioon pole tegelikkuses muud kui mustrite äratundmine. Headel autojuhtidel, pankuritel ja advokaatidel pole liiklemiseks, investeeringuteks või läbirääkimisteks mingisugust maagilist kõhutunnet – pigem oskavad nad panna tähele  korduvaid mustreid ning tunnetavad seetõtu ära hooletud jalakäijad, sobimatud laenuvõtjad ja valelikud petised, keda nad üritavad vältida. „

Lk 61“ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „

 

G Cardone „Müü ise või müüakse sulle.“ Million Mindset 2018

 

Lk 29 „Minu vastus on alati sama: koolid suudavad õpetada väga vajalikke baastõdesid, kuid isiklikus ja tööelus hakkama saada, ent ükski kool ei õpeta, kuidas olla suurepärane inimene. Koolis õpid hädavajalikke oskusi ja võid saada häid kontakte, aga kool ei suuda teha inimest edukaks. Mis tahes alal saadakse edukaks vaid teadmisi kasutades.“

Wednesday, October 8, 2025

Droonivaade V4 Me peame rääkima rahast ...

 

 


Nüüd kui kohalik valitsemishanke treeningperiood  läheb üle võis(t)luseks eksistentsi eest, muutub mänguväli  ärritavalt  närvesöövaks. Õige ka, valitsemishange on valitsemishange.  Olelusvõitluse kulminatsioon poliitturul. Poliitturg on ärevil. Levivad kõige uskumatumad teooriad ja hirmud. No see, et üksteise kohta inetusi öeldakse on selle mänguvälja näotu tava, kuigi ei peaks olema. Üldse arvan, et virilad, pahatahtlikud, kurjad inimesed ei peks (tegelikult ei tohi) osaleda poliitturul. Pahatahtlikkus ja kurvameelsus sünnitatavad vaid pahatahtlikkust ja kurvameelsust. Ja kõik need negativistlikud lood …. Uh. Kuid me ei tõrju neid vaid oleme „sündsad“ ja „kannatame ära“. Usume? Miks?  16 „Mõistsin, et üks põhjus, miks inimesed valeuskumuse külge klammerduvad on see, et mõnikord on enesepettus otstarbekas – see võimaldab meil saavutada kasulikke sotsiaalseid, psühholoogilisi või bioloogilisi eesmärke. Valeuskumusele toetumine ei ole alati märk idiootsusest, patoloogiast või kaabaklikkusest.“

„Nägin, et salajased paktid petturite ja petetavate vahel on üldlevinud ja lisaks ka kasulikud, tavaliselt funktsionaalsed ning mõnikord keskse tähtsusega. Need võivad kujundada meie omavaheliste suhete kvaliteeti. Need võivad olla meie kogukonna edukuse aluseks.“ ( S Vedantam B Mesler „Kasulikud luulud“ RR 2022 Lk 16). Nii, et uskudes või õigemini teeseldes uskumist saame kasu? Kummaline. „Petturid kasutavad seda võtet sageli. Kõige keerukamad pettused ei tegele niivõrd ohvrite petmisega, kuivõrd need loovad õiged tingimused selleks, et ohvrid end ise petaksid.“ (145)

Kuid see on ju pöörane. Mulle meeldib pigem G Cardone`i ( „Müü ise või müüakse sulle.“ Million Mindset 2018 lk166) suhtumine:  „Suhtu negatiivsesse juttu kui prügisse. Pane koju ja kontorisse silt „Negatiivse jutu vaba tsoon“. Ära luba inimestel enda ümber negatiivselt rääkida. Sa ei vaja seda. Võta sedakui prügi ning ära luba kellelgi oma progi oma keskkonda visata ega jätta.“ „Alusta juba täna negatiivsusvaba dieeti.“ Just sellise reegli kehtestaksin poliitturu ülimaks aluspõhimõtteks. Eks ole vahva , aga … Aga mis siis valimiskampaaniatest saaks? Kuid ikkagi ….

 

Lähtudes piirideta mängu teooriast peaksid poliitturu konkurendid suhtuma üksteisesse nagu väärilised rivaalid, mitte kui vaenlased S Sinek´i ( „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021

Lk 158/169) sedastab, et: „Väärikas rivaal on mängu teine mängija, kes väärib võrdlemist. Väärikad rivaalid võivad olla meie valdkonna mängijad või valdkonnavälised mängijad. Nad võivad olla meie vihavaenlased, mõnikord ka koostööpartnerid või kolleegid. Pole isegi tähtis, kas nad mängivad mängu piiratud või piirituhoiakuga, kuni meie enda hoiak on piiritu. Hoolimata sellest, kes nad on või kust me nad leiame, põhiline on see, et nad teevad midagi (või paljusid asju) sama hästi või paremini kui meie. (…) Me ei pea kõike neis imetlema, iga asjaga nõustuma või nad ei pea meile meeldima. Me lihtsalt teadvustame endale, et neil on tugevusi ja oskusi, millest saaksime üht-teist õppida.“

 „Eesmärgipimedus on see, kui oleme oma eesmärgis nii kinni või nii veendunud, veendunud teiste mängijate vale-eesmärgis, et me ei märka enam teiste tugevusi ega ka enda nõrkusi. Usume vääralt, et nad pole võrdlemist väärt pelgalt seetõttu, et me ei nõustu nendega, et nad ei meeldi meile või et peame neid moraalselt eemaletõukavateks. Me ei suuda näha, milles nad on tegelikult tõhusad või isegi paremad kui meie ning et meil oleks neilt midagi õppida.“

 

Kuid tõsiasi on, et pidukonnad ei suhtu teistesse pidukondadesse nagu väärilistesse rivaalidesse vaid hävitusloogikast lähtudes, luues üha rohkem valijate seisukohalt ebaolulisi lugusid eirates seetõttu teemasid, mis on (kindlas kõneviisis) tähtsad kõrgeima võimu kandjale. Kohati joostakse oma lugudega tegelikkuse lati alt sirge seljaga läbi ilma häbi tundmata.

 

Muudame vaatenuka

Lisaks sellele on kasutusel ka põhivajaduste lahenduste arutelult sumbuda kõrvalistesse (kuid skandaalihõngulistesse) mugavusaruteludesse. Näiteks lokkab püsimüüt raha määravast jõust valitsemishanke võitmiseks, mis jätab kuidagi ühekülgse ja ülepaisutatud mulje. Hea lihtne kasutada ja kasu sellest arutlusest pole just üleliia suur, sest see pole ei raha ega poliitturu  liikumise käivitavaks tikliks. Hm, selle loo põhimotiiv on umbes selline, et kellel on rohkem raha, see ka võidab valimised? Midagi sellist nagu males, et valged alustavad ja võidavad? Kuid ei võida alati. Kui see oleks tõsi, siis poleks ei valimisi ega malematše vajagi, vaid tegemist oleks õnnemänguga, kellele sattuvad valged malendid, see võidab? Nii, et ainuüksi rahast võiduks ei piisa.

Vaatame selle rahamüüdi taha või õigemini püüame moodustada üht järjekordset loogilist jada valitsemishanke võidu ja raha korrelatsiooni kohta.

Tundub, et me vaatame valimise, valitsemise ja raha suhet vale nurga alt. Valimiste rahastamine on nagu jäämäe veepealne osa, kuid olemuslik probleem asub vee all.

 Eriti huvitav võiks olla küsimus rahast  enne ja pärast valitsemishanke toimumist. (Hoiatus! Nõrganärvilistel mitte lugeda.)

 

Keskendumisest

 

Lõbus telkimistuhin, kus poliitturg on välja hõiganud oma ilulahendused, kuidas meie elu teiega (veelgi) paremaks muuta on läinud üle „pasteerimisfaasi“, võitlus on jõudnud piinlikust tekitavate debattideni kus konkurentidele püütakse igal võimalikul moel „essusti“ öelda, püüdes tõestada, et rivaal ei saa probleemi lahendusest või isegi selle olemusest aru. Kuid  „Mõnikord veename end tegelema valede probleemidega. Väljaanne The Times ennustas 1894 aastal, kui Londonis vedas inimesi igapäevaselt rohkem kui 60 000 hobust, et „50 aasta pärast on kõik Londoni tänavad mattunud kolmemeetrise sõnnikukihi alla“. Jätame hetkeks kõrvale selle konkreetse õudusunenäo logistilise usutavuse (…) Ometi ei olnud see kartus täiesti põhjendamatu: need 60 000 hobust „tootsid“ päevas keskmiselt 9-15 kilo sõnnikut. Esimesel rahvusvahelisel linnaplaneerimise teemalisel kohtumisel New Yorgis 1898 aastal oli hobusesõnniku kriis konverentsi peateemaks. Õnneks, nagu me kõik teame, ei tulnud seda kriisi kunagi. Selle kõrvaldas auto tulek. (Ja nüüd põhjustavad meile omakorda suuri probleeme autode väljaheited – CO2 ja tahked osakesed.)“ (D Heath „Ülesvoolu“ ÄP 2022 Lk 40). Samamoodi on rahaga, me oleme kapseldunud müüti, et kellel on rohkem raha see … võidab? Kulutades võidad? Hmm? Kas see on ikka niimoodi? Äkki on see jutt „kolmemeetrilise sõnnikukihi jutt“?

 

Korelatsioonideta korelatsioonid

 

Üks vaatenurk. Vaadake raha on tähtis ja (valitsemis)hankevõit on tähtis, kuid tegelikkuses on järjekord teistpidi: hanke võitja pääseb neljaks aastaks „raha valitsema“! Võib-olla on rahast lähtuv võiduteooria puhul tegemist võltskorrelatsiooniga? Näiteks  „Tyler Vigenil on veebikülg, kus selle näitlikustamiseks tuuakse kõige veidramaid korrelatsioone (…) Kui kõige kergematest juhtumitest rääkida, siis margariini tarbimine elaniku kohta on korrelatsioonis lahutuste määraga Maine´i osariigis.“ (A Edmans „Võib sisaldada valet“ ÄP 2025 lk 132). Samal lehel on ka korrelatsioon basseini uppunute ja N Cage esinemise vahel filmides. Hm, mõned asjad maailmas ei ole põhjuslikus seoses, vaid on lihtsalt juhused.

Pealegi eksime meie teiega tihti tegelike korrelatsioonide hindamisel, me tõlgendame neid valesti. Üks ilmekas näide tuleneb IIMS aegsest arutlusest, kuidas kaitsta lennukeid vastase tule eest. Loomulik tundus lisada soomust sinna, kus auke „Kuid matemaatik Abraham Wald arvas, et õige lähenemine oli täpselt vastupidine. Lisasoomus, väitis ta, peaks minema sinna, kus kuuliaugud puuduvad, mitte sinna, kus neid näha on. Wald nägi midagi, mis jäi kõigil teistel pimetähni varju. Ta mõistis, et vaatasid ainult lennukeid, mis olid vastase tule üle elanud ja turvaliselt koju naasnud, mitte neid, mis alla kukkusid ja süttisid. Teisisõnu, kuuliaugud näitasid kohti, kus lennukid olid kõige tugevamad, mitte kõige nõrgemad. Lõppude lõpuks suutsid need lennukid üle elada selle, et nende keskosa muudeti Šveitsi juustuks. Kõige haavatavam osa lennukist oli mootor, mis allesjäänud lennukitel polnud üldse kahjustatud. Nad ei näinud mootorites mingeid auke – mitte seepärast, et need nende pihta ei lastaks, vaid seepärast, et need lennukid, mis pihta said, ei naasnud koju. Seega pakkus Wade välja. Et tugevdada tuleb mootorite soomust.“ Lk 206). Eks ole vahva näha seoseid õige nurga alt, mitte takerduda juhuslikkusesse.

 

Lahtisidumine

 

Teine vaatenurk. Rahast peab rääkima, sest valitsemishanke võiduks kulutatud raha pole iseenesest oluline,  vaid oluline on see … millise legitiimse (valimistel saadud  volitused) raharessursi saavad enda valdusesse (jagamiseks) valitsemishanke võitjad. Vaadake meie teiega ei vali ilusaid inimesi meile kauneid jutte rääkima, vaid tegelema meie poolt antud volituste piires, et meile teiega luua paimate eduvõimaluste keskkonda. Viimasel ajal on küll tegevuste legitiimsus ja rahastuse suund läinud ohtlikkusse lappesse võrreldes hankel lubatuga. Ütleme niimoodi, et valimislubadustel ja raha kasutamisel peale valitsemishanke võitu on üpris habras puutumus. Poliitturg on kohati asunud toimima eraldi saadud volitustest, panustades iseenda teenindamisele. Bo Balderson  („Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat Tallinn 1995 Lk 118) toob vahva kirjelduse Rootsist: „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne katedraal. … Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada …”

Vallavanem tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meil planeerimisosakond ja vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal” „”Aga planeerimisosakond oli ju all?”  „”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!” hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.” Jne. Ja-ah, lahtisidumine.

 

Raha kui universaalse korra element ja usaldussüsteem

 

Kui me valitsemishankel lahtisidumisnurka ja valitsemishanke võitmiseks võimiseks kulutatud raha ning võidust tuleneva kasu vaatenurki ei vaata, siis meie teiega … kobame pimeduses. Sellisel juhul pole valitsemishanke mäng enam nüansirikas malemäng, vaid õnnemäng.  Legend raha võimust valimiste võidus on üldlevinud, kuid tegelikult on niimoodi, et   „Inimtsivilisatsioon on sõna otseses mõttes sotsiaalse reaalsuse abil ülesse ehitatud. Enamik asju meie elus sotsiaalselt konstrueeritud: töökoht, aadress, valitsus ja seadused, ühiskondlik staatus. Sõdu peetakse ja naabreid tapetakse naabrite poolt ikka sotsiaalse reaalsuse nimel.“ Ja „Raha on klassikaline sotsiaalse reaalsuse näide.“ (L F Barrett „Kuidas luuakse emotsioone“ Helios 2025 Lk 214).

 

Niisiis… raha kui sotsiaalne reaalsus? Mida me selle „reaalusega peale hakkame? Ei saanud aru? Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 224/245/2359 seletab oma lobedal moel raha olemust järgnevalt:  „Esimesena tekkinud universaalne kord oli majanduslik: see oli rahaline kord. Teisena tekkinud universaalne kord oli poliitiline: see oli imperiaalne kord. Ning kolmandana tekkinud universaalne kord oli religioosne: see oli universaalsete religioonide – budismi, kristluse ja islami – kord.“

 „Alustan seda lugu kõigi aegade suurima vallutajaga, kes ilmutas ääretut vastupidavust ja kohanemisvõimet, muutes inimesed oma andunud järgijateks. See vallutaja on raha. Inimesed, kes ei usu sama jumalat või ei allu samale valitsejale, on enam kui varmad kasutama sama raha. Hoolimata kogu oma vihast USA kultuuri, USA religiooni ja USA poliitika vastu meeldisid Osama bin Ladenile väga USA dollarid. Kuidas suutis raha korda saata seda, mida jumalatel ja kuningatel üle jõu käis?“

 „Miks peaks keegi vahetama viljaka riisipõllu peotäie kasutute kaurikarpide vastu? Miks te olete valmis bürgeriputkas töötama, kindlustuspoliise müüma või kolme kasvatamatut jõnglast hoidma, kui te ei saa selle vastu muud kui mõned värvilised paberitükid?

Inimesed on valmis nii toimima juhul, kui nad usaldavad oma kollektiivse kujutlusvõime vilju. Usaldus on toormaterjal, millest igasugune raha on tehtud. (…) Raha on seega vastastikuse usalduse süsteem, ja mitte lihtsalt mingisugune vastastikuse usalduse süsteem, vaid kõige universaalsem ja tõhusam vastastikuse usalduse süsteem, mis kunagi leiutatud.

Sellise usalduse loomiseks läks vaja väga keerulist ja pikaaegset poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike suhete võrgustikku. Miks ma usun kaurikarpi või kuldmünti või dollarisse? Sest mu naaber usub neisse. Ja mu naaber usub neisse, sest mina usun neisse.“

 „Filosoofid, mõtlejad ja prohvetid on raha tuhandeid aastaid poriga loopinud ning nimetanud seda kogu kurja juureks. Tegelikult on raha aga inimese sallivuse tippsaavutus. Raha on palju eelarvamustevabam kui keeled, riikide seadused, kultuurikoodid, religioonid ja sotsiaalsed tavad. Raha on ainuke inimese loodud usalduslikkuse süsteem, mis suudab ületada pea igasuguse kultuurilise lõhe ning ei diskrimineeri kedagi tema religiooni, soo, rassi, vanuse või seksuaalse orientatsiooni tõttu. Inimesed kes üksteist ei tunne ega usalda, saavad tänu rahale edukalt koostööd teha.“

„Rahal on aga veelgi tumedam pool (…) Me ei usalda võõrast ega naabrit – me usaldame münti, mis neil rahakotis on. Kui neil raha otsa saab, saab otsa ka meie usaldus nende vastu.“ Vaat selline lugu.

 

Raha jäävuse seadus

 

Mulle endale meeldib J Belfort´i ( „Hundi kombel.“ NGU Solusions Lk 192) „kontseptsuun“:  „Muide, ärge kunagi unustage, et raha pole sisuliselt midagi muud kui talletatud energia. Põhimõtteliselt kulutate energiat mingisugust tööd tehes, mille eest saate vastu raha. Osa sellest rahast läheb muidugi põhiliste elamiskulude peame – toit, peavari, riided, ravikulud. Üldine arvete maksmine – ja ülejäänu hoiustate panka, kus see esindab talletatud energiat, mida võib valla päästa ükskõik mil moel teile meeldib, hetkelise etteteatamisega.

Selle tulemusena, kui palute kellelgi tegutsema hakata ja endale nende raske vaevaga teenitud raha saata, palute neil kulutada oma talletatud energiat. Seega peaksite veenduma, et hüvitate selle energiakulutuse seeläbi, et toote välja kõik väärtuslikud kasud, mida ta vastutasuks saab.

Sisuliselt peaksite tegema kristallselgeks fakti, et niipea kui ta ütleb jah, saab ta tohutul hulgal väärtuslikke kasusid ja energia hulk, mida ta peab kulutama, on tunduvalt väiksem.“ Eks ole vahva, seda enam, et see ühtib minu „Raha jäävuse seadusega“, mis ütleb, et raha ei tule juurde ega lähe vähemaks (kui ei tekki lisandväärtust), vaid läheb ühest taskust teise. Ehhee, ilmselt tundiste juba ära energia jäävuse seaduse kaveri. Meeldib või ei meeldi, kuid nii nagu energia jäävuse seadus on (meie praeguste teadmiste juures) üks füüsika põhiseadusi, nii on seda ka raha jäävuse seadus.

Just seda teie - poliitinimesed - valitsemishankes teete - „palute kellelgi tegutsema hakata ja endale nende raske vaevaga teenitud raha saata, palute neil kulutada oma talletatud energiat“.  Raha läheb ühest taskust teise – raha jäävuse seadus.

 

JFK eksiarvamus

 

Ja kuigi JFK avaldas arvamust, et „ Poliitika on nagu sõda. Siingi on võiduks vaja kolme asja, Esimene on raha, teine on raha ja kolmas on raha.“ ( R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 136), siis on see ilmselt rohkem tagasijõudnud lennukite vaatenurk, mitte laiem vaade.  

Usutavam tundub S. D. Levitt´i, S. J.  Dubner´i ( „Freakonomics. Hullumajandus“ EE kirjastus 2008 Lk 8/9/10) selgitus valimisvõitluse ja raha korrelatsiooni kohta: „“Suure tõenäosusega annate valimisvõitlusse oma panuse ühel juhul kahest: kas siis, kui rebimine on äärmiselt tihe ja te usute, et teie raha võib tulemust mõjutada , või siis, kui üks kandidaat on üsna kindel võitja ning teie soovite aupaistest osa saada või tulevikus mingit sorti erikohtlemist saavutada.  Mitte mingil juhul aga ei panusta te kandidaadile, kes üsna kindlalt kaotab. (…) Seega saavad parteide esinumbrid ja uueks ametiajaks kandideerijad palju rohkem raha kui kesisemate võimalustega kandidaadid.“

 „ Üllatus on järgmine: summal, mille kandidaadid kulutavad pole peaaegu mingit tähtsust. Võitjakandidaat võib kulutada poole vähem ja kaotada vaid ühe protsendi häältest. Samas võib kaotav  kandidaat oma kulutused kahekordistada, ent tulemuseks on ikkagi vaid üks protsent lisahääli. Poliitikas ei ole tähtis see, kui palju sa valimistel kulutad, vaid see, kes sa oled. (…) Osa kandidaate mõjub hääletajatele loomupäraselt ligitõmbavalt ja teised lihtsalt ei mõju ning ükski rahasumma saa seda oluliselt muuta.“ Nii, et milline võiks olla korrelatsioon valimisvõidu ja rahakasutuse vahel?

 „Aga kuidas on lood valimiste aabitsatõe teise poolega – et kampaaniale kulutatud rahasummad on sündsusetult suured? Tavalisel valimisperioodil, mil käimas on presidendi, senati ja esindajate koja kampaaniad, kulutatakse terve aasta kohta umbes miljard dollarit. See tundub väga suure rahana, kuni võrdlete seda millegagi, mis tundub demokraatlikest valimistest vähem tähtis. Sama suure summa kulutavad ameeriklased aastas närimiskummile.“ Väga tummine näide, mis näitab, et valitsemishanke võitmisele kulutatav raha on tegelikult peenraha võrreldes valitsemishanke võimise rahaliigutamisvõimalustega.

 

SPQR

 

See, et raha on valimisvõidus mitte kõige tähtsam komponent, siis (väär)usk raha võimesse valimisi võita on püsinud ilmselt aegade algusest.

„Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1 sajandiks oli see omandanud omamoodi pillava helduse, mida pole kerge eristada altkäemaksude andmisest. Panused olid kõrged. Mehed, kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte. Läbipõruja – ja sarnaselt sõjas lüüasaamisega oli neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse – langes üha enam võlgadesse.“  Peaaegu nagu tänapäeval. Vähemalt tuttavlik. Selles lõigus on kolm tähtsat teadmist: „oli see omandanud omamoodi pillava helduse“,  „mida pole kerge eristada altkäemaksude andmisest“, „kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte.“ M Beard „SPQR“ Varrak 2017 Lk 26)

Kui jätta kõik kaunid sõnad kõrvale, siis tugineb ka tänapäeva valitsemishankes osalemine samale mehhanismile – raha kulutamine enne valitsemishanget ja valitsemishanke võitmisest tulenevate ametisoodustuste kaudu tagasi saadav peavad olema korrelatsioonis. Samas oleme näinud neid kandidaate, kes on valimiskampaaniat teinud peaaegu ilma rahata ja võitnud. Suurelt. Ilmneb just see, et  ei ole tähtis see, kui palju sa valimistel kulutad, vaid see, kes sa oled.“ Sama tendents ilmneb praegu ka Kahevahelpidukonna tegevuses, raha ei ole (on vaid võlad), kuid ennustuskontorid prognoosivad Peamises Linnas neile valimisvõitu. Hm, kummaline?

Lihtsalt kõrvalmärkusena S. Bythell („Raamatukaupmehe päevik“ Ühinenud ajakirjad 2019 Lk 117) tõlgendus „Üks tema paljudest hindamatutest nõuannetest kõlas „Minu moto on sama, mis Rooma sõjaväel: SPQR – small profit, quick return.“

 

 

… odavalt ostes

 

Probleem on selles, et kuna müüt raha võimust on nii valdav ja lihtsalt kasutatav, siis püütakse poliitturul teha „kulutusi juba ette“ st lubada valijatele … eee … vahendite/varade ümberjagamist. Või pakutakse hoopis tasu hääle eest, altkäemaksu? Valimislubadus kui legaalne altkäemaksu pakkumine? Hmm? W Bonner, A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 189) kirjeldavad sed situatsiooni järgnevalt:  „Lyndon Johnsonil ei olnud raha, millega finantseerida juba alustatud Suure Ühiskonna programme. Ta võis anda raha vaid ühele hääletajale, võttes selle teiselt. Selleks et Paulile maksta, pidi röövima Peetrit.  Aga vargus ei ole mõrv ja suur osa demokraatliku riigi kodanikest mitte ainult ei lepi väikese vargusega, vaid nende jaoks oleks see lausa teretulnud – eriti kui seda tehakse nende endi huvides. (…) Demokraatliku varguse loogika seisneb selles, et alati on rohkem hääletajaid, kes maksuraha saavad, kui neid, kellelt võetakse. See ongi tegelik põhjus, miks demokraadid toetavad „vaest inimest“ – neid on rohkem; nende hääli saab odavalt osta.“

Tegelikult on niimoodi, et Dr Riigil ei ole raha, see millega Dr Riik opereerib on meie teiega raha. Meie teiega raha on ainukene sissetulekuallikas D Riigile (ja KOVle). Nüüd mõtlete kavalalt muiates, et Dr Riigil on ju ka ettevõtteid, mis … Mis tegelikult toodavad kahjumit, mitte kasumit. Nii, et seegi on süües piiris meie teiega raha ebatõhus kasutamine. Kulu.  Peale selle on Dr Riigil ettevõtmised mis varjatult ja varjamatult maksustavad meid topelt või lausa triplilt nagu näiteks energiaettevõtted ja infrastruktuurid. Kuna need on enamuses „konkurentsivabad“, siis saab vastavalt omaniku esindaja koostatud regulatsioonidele kõik need kulud, mis normaalse turu korral peaksid ettevõtjad ise absorbeerima lihtsalt järgepanu rauda lükata ja tulistada klientide poole. Meie teiega kannatame selle valu ära, nemad maksavad dividente. Konkuentsisurveta hind tekitab kasumi, mida tuluna omakorda eelarvesse kanda. Niisiis D Riigi kaks (ja ainsat kui mitte arvestada varade müüki, mis on ju soetatud meie teiega raha eest) on maksud ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine. Tegelikult on mõlemad turgu valitseva seisundi kuritarvitamised. Just seepärast peab olema tähelepanu just valitsemishanke järgsele raha liikumisele.

 Oh Benjamin

 Just seepärast, et elu poliitturul ei muutuks liiga elukaugeks tuli   Benjamin Franklin juba kolm sajandit tagasi välja põhimõtteliselt jumeka, kuid pöörase ideega: „Juba 1754 aasta Albany kongressil oli ta kolooniate liidu kavas ette näinud, et Suure Nõukogu liikmetele ei tohiks anda „liiga suurt palka, et see ei ahvatleks mittesobilikke inimesi kasu pärast end sellele kohale sokutama.” Edaspidised kogemused Inglismaal veensid Franklinit, et kõrged palgad riigiteenistuses on valitsuse korrumpeerinud ning lahutanud ühiskonnast, mida ta pidi teenima. Nagu selgub tema 1789naastal kirjutatud testamendilisas, oli ta veendunud, et põhjustel, mis ta on ära toonud ühes osariigi põhiseaduse punktis, „ ei tohiks demokraatlikus riigis olla tulutoovat riigiteenistust.”

          „Kuna igal vabal mehel peaks sõltumatuse säilitamiseks (kui tal pole piisavalt vara) olema mingi elukutse, kutsumus, tegevusala või talu, mille toel ta võib ausalt elada, ei ole tulutoova riigiteenistuse loomine tarvilik ega kasulik, vaid selle tavapäraseks tulemuseks on ametisolijate ja sellele ametile lootjate seas vabadele meestele sobimatu sõltuvus ja orjameelsus; ning teiste inimeste seas lõhestumine, riid, korruptsioon ja korralagedus. Aga kui keegi kutsutakse riigiteenistusse ning see kahjustab tema eraasju, on tal õigus mõistlikule hüvitusele: ja kui mõni riigiamet muutub palkade tõstmise läbi sedavõrd tulutoovaks, et paljud inimesed hakkavad seda ametikohta taotlema, peaks seadusandlik võim palka vähendama.” (S.  Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004 lk 276). Muidugi pöörane idee, mida pole kunagi suudetud ellu viia ega suudetagi. Kuigi meenub Vanaema Marie jutt, et „Eesti ajal“ oli vallamajas vaid üks palgaline ametnik – vallakirjutaja. Ülejäänud olid ametis auasjana. Vaat selline kummaline aeg oli.

 Valides müüte

 Valitsemishankel ei vali me mitte ainult valitsemishankel osalejate vahel, vaid ka müütide/lugude  vahel. Tõsiasi on, et müüdid kestavad vaid niikaua, kuni meie neid räägime.   „Aga kui paljud inimesed räägivad üksteisele lugusid seadustest, jumalatest või valuutadest, siis see loob need seadused, jumalad või valuutad. Kui inimesed neist enam ei räägi, siis nad kaovad. Intersubjektiivsed asjad on olemas infovahetuses.“ (Y N Harari „Neksus“ PM 2024 Lk 55/60) „Hitler võitis 1933 aasta valimised seetõttu, et majanduskriisi ajal hakkasid miljonid sakslased uskuma natside loosse, mitte mõnesse paljudest alternatiividest, mida tollal leidus. (…) Me võime kindlalt väita, ett see oli eksitus ja sakslased saanuks valida paremaid lugusid, sest me teame mis järgmiseks juhtus. (…) Hiljem võtsid sakslased omaks liberaalse demokraatia ja see viis nende elukvaliteedi püsiva paranemiseni. Kas sakslased võinuks natsieksperimendi vahele jätta ning hakata liberaalsesse demokraatiasse uskuma juba 1930ndate alguses? (…) Tihtilugu pole ajaloo kujundajaks deterministlikud võimusuhted, vaid hoopis need traagilised vead, mis tulenevad veetlevate, ent kahjulike lugude uskumisest.“

Valides müüte/lugusid tuleks endale selgeks teha ühiskonna energiavoogude tasakaalu küsimus. Mäletate, energia jäävuse seadus ja raha jäävuse seadus. J A Tainter´il („Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“ Lk 165/166) on selline käsitlus:  „Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon, nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. Kumbki ei saa inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei saa kumbki oluliselt muutuda, ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi tasakaal. Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema kooskõlas.“

 „Ühiskondlik-poliitilise süsteemi säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“

 „Komplekssemat ühiskonda on kulukam ülal pidada kui lihtsamat ja see nõuab suuremat kulu inimese kohta. (…) tagajärjeks on see, et kui ühiskond muutub arenedes komplekssemaks, kasvab ka igalt üksikult isikult kogutav toetussumma, nii et rahvastik tervikuna peab eraldama üha suurema osa oma energiaeelarvest organisatsiooniliste institutsioonide ülalpidamiseks. See on ühiskondliku arengu vääramatu fakt ja energiaallika liik seda ei muuda.“ Nii, et kui teile valitsemishankes pakuvad poliitinimesed varianti, milles energiavood ei ole tasakaalus, siis see ongi … müüt, mitte tegelikkus. See ei toimi, see on just see, millele eelpool viidati, et see on eksitus paljude alternatiivide seas ja te saaksite valida paremaid lugusid. Hoiduge valikutel „traagilistest vigadest, mis tulenevad veetlevate, ent kahjulike lugude uskumisest.“

 Võimubarjäär

 Veel paar tähelepanekut enne kui teete oma valikuid. Praegusel  ajal kui poliitinimesed pakuvad nii palju, nii ilusat, nii kasulikku, nii tasuta … võtke aega järelemõtlemiseks.

Esimene  harjutus:

R Greene („48 Võimuseadust“ Ersen 2001 Lk 401/402 40. seadus) õpetab meid: „Põlga tasuta lõunasööke“ „Kõik mida ilma rahata pakutakse, on ohtlik – tavaliselt peitub selles mingi pettus või varjatud kohustus. Mida väärtuslikuks peetakse, selle eest tuleb ka maksta. Ise oma arveid tasudes pääsed tänulikkusest, süütundest ja pettusest. Sageli on kasulik täit hinda maksta – säästmine ei tarvitse veel kõige  paremat lahendust tähendada. Ära rahaga ihnutse ning kasuta seda ohtralt, sest heldekäelisus on võimu tunnus ja külgetõmbejõud.“

 „Võimuvallas tuleb kõige üle selle maksumuse järgi otsustada, sest igal asjal on mingi väärtus. Sellele, mida tasuta või väikese hinnaga pakutakse, ripub sageli küljes psühholoogilist laadi hinnalipik – tülikas võlgnikutunne, viletsama kvaliteediga leppimine, kompromissist tingitud kindlusetus ja nii edasi. Võimukad inimesed õpivad varakult kaitsma oma kõige väärtuslikumaid ressursse – sõltumatust ja manööverdamisvabadust. Täishinda makstes hoiavad nad ohtlikest muredest ja enda sissemässimisest.“

Muide selle kingitusega on seotud hulka sügavam, arhailisem kuvand ehk  „Kingituse vaim“ M Mauss: „“Missugune on see õigust ja huvi puudutav reegel, mis mahajäänud või arhailistes ühiskondades sunnib vastuvõetud kingitustele tingimata kingitusega vastama? Mis on see jõud äraantud asja sees, mis sunnib selle vastuvõtjat vastama omapoolse kingiga?“ Selle jõu nimi on hau. See pole mitte ainult foyeri vaim, vaid ka kingituse andja vaim; nii et ajal, mil see püüab tagasi pöörduda oma algpaika (kuni kink pole hüvitatud), lisab see andjale müstilise ja ohtliku mõjuvõimu vastuvõtja üle.“ (M Sahlins „Kiviaja majandus“ „Ilmamaa“ 2023 lk 217). Arhailine või ajatu?

 Teine harjutus:

J Diamond („Võim“ ÄP 2018 Lk 47/50/57/174) „Korruptsioon leiab aset siis, kui vahendid, ajend ja võimalused kohtuvad. Üks põhjusi, miks võim on nii saatanlik, seisnebki selles, et võim ise annab inimestele vahendid ja võimaluse võimu kuritarvitamiseks.“

 „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“

 „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis. Enese kellegi teise nahka kujutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus – hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame me teiste suhtes teadlikkuse.“

 „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist, sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“

„Kui kõik teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam – sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda, on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“ Ehhee, võib-olla on valimisvõitlus mitte ideede, pidukondade, ametikohtade eest ja vahel, vaid võitlus mullide vahel? Minu mull on parem mull, kui sinu mull? Vajadus mullidest või mullide vajadus?

 

Pole soove – pole puudust

 

Oma vajadustes ja valikutes peame meeles pidama, et  „Lõppeks eksisteerib nappus ainult vajaduse suhtes, mida tuntakse. Brasiilias on raske leida lumesahkasid, kuid tegelikult pole võimalik rääkida nende vähesusest, samamoodi nagu saaks öelda, et (…) rahvusvahelises kosmosejaamas puudub kalapüügivarustus.“

 Samas on võimalik „“Omamoodi materiaalne küllus“. Kõik on suhteline ja vaatenuga küsimus: „Arvestades seda vaesust, milles kütid ja korilased teooria kohaselt elavad, on üllatav, et Kalahari bušmanid naudivad „omamoodi materiaalset küllust“, ning seda lisaks toidule ja veele ka vähemalt igapäevaste tarbeesemete osas.“ Kuid see „küllus“ eksisteeris vaid mulli piires, niikui  ilmnesid teiste mullide mõjud (võrdlusmoment) nii muutusid ka vajadused ning „küllusest“ sai uus „vajadus“.

„Kui !kungid eurooplastega rohkem kokku puutuvad – ja see juba toimub -, siis hakkavad nad meie asjadest teravat puudust tundma ning vajavad ja tahavad üha rohkem. (…) Aga omaenda elus ja neile kuuluvate esemete osas on nad materiaalsest ängist suhteliselt vabad. (…) Nad elasid omamoodi materiaalses külluses, kuna olid sobitunud eluks vajalikud esemed materjaliga, mida ümbruskonnas ohtralt leidus ja mis igaühel vabalt võtta“ (M Sahlins „Kiviaja majandus“ „Ilmamaa“ 2023 lk 53).

 

Maailm kui kaup

 

Nagu G Simmeli meistriteos väärtusfilosoofiast  „Raha filosoofia“ väidab, siis  „Simmeli meelest on üleminek röövimiselt vahetamisele tsivilisatsiooni kui niisuguse otsustav sündmus. Sellepärast nimetab ta tsiviliseeritud inimest „vahetavaks loomaks“. Vahetus absorbeerib vägivalla ja raha teeb vahetuse universaalseks. Raha, mis on algselt materiaalne asi, saab kõikide nende hüvede reaalsümboliks, mille vastu seda saab vahetada. Kui juba kord on olemas raha, siis kõik, millega see kokku puutub, nõiutakse ära: selle väärtust saab nüüd hinnata, olgu see pärlikee, hauakõne või suguelundite vastastikune kasutamine. Raha on ühiskonnastumise reaalselt eksisteeriv transtsendentaalkategooria. Ekvivalentsussuhted, millele raha aluse paneb, tagavad moodsa ühiskonna sisemise sidususe. Raha on see võluvahend, mis muudab maailma tervikuna „kaubaks“, mille väärtust saab hinnata ja seetõttu ka kasutada.“ (R Safranski „Meister Saksamaalt. Heiddegger ja tema aeg“ PMK 2024 Lk 47)

Vaat sellised rahamüüdid valitsemishankes ja igapäevaelus ehk nagu ütleb W Doniger („Mõista antud ämblik“ TÜK 2024 Lk 19/20)  „… kõik müüdid on lood, aga kõik lood ei ole müüdid.“  J Roubaud on tulnud välja veelgi pöörasema selgitusega: „Jutt räägib tõtt. See, mida jutt ütleb, on tõsi seepärast, et jutt ütleb seda. Mõned ütlevad, et jutt ei räägi tõtt, sest tõde pole jutt. Tegelikult aga on see, mida jutt räägib, tõsi selle kohta, mida jutt räägib, aga mida jutt räägib, on tõsi. Seepärast räägib jutt tõtt“ .

Loogilise jada ebaloogiline loogilisus

Segane jutt? Te ei saanud aru? Ega minagi saanud. Tegelikult polnud meie esmaseks ülesandeks mingi jutu/loo jutustamine, vaid rahajutu kohta loogilise jada moodustamine. Kuid kuidas saab moodustada loogilist jada, kui lubadused/plaanid valitsemishankel on lahti seotud valitsemishanke võidu järgsest rahakasutusest? Mis selles loogilist võiks olla? Eks ole hea küsimus. Ja kuigi me loogilist jada kokku ei saanud saime ühe loogilise järelmi/küsimuse: mida/keda (krt) me valime, kui lubaduste ja tegelike tegevuste ahel on katkenud? Poliitturg lubab ühte, meie teiega valime teist ja tegelikkuses saame „sajakuuenda“ (seegi on ülepäeva muutuv). Ja raha on siinkohal tähtis seepärast, et nagu eelpool nägime on raha universaalenergia, mida saab kasutada lubaduste täitmiseks. Lubaduste, mis saavad legitiimseks läbi meie teiega valikute. Ehk,  kindlasõnaliste lubadustega palub poliitturg „kellelgi tegutsema hakata ja oma raske vaevaga teenitud raha saata, palute neil kulutada oma talletatud energiat“. Seega raha ei ole riigiraha, see on meie teiega raha, mida me oleme loovutanud mingite eesmärkide saavutamiseks. Ja katkenud ahela lubadused-lubaduste täitmine puhul on selline lugu, et „Raha ei ole enam klassikaline sotsiaalse reaalsuse näide“, vaid poliitturu klassikaline illusoorsuse näide. Hm, kui me nagunii saame illusiooni, siis milline vaatus on meie teiega valikutel? Seda arutlust võiks jätkata veel pikalt, kuid kui loogiline ja põhjusliku seose ahel on katkenud, siis pole mõtet jätkata. Isegi Srödigeri kassi ega relatiivsusteooria ei oleks siin abiks, isegi vana hea Newtoni õuna lihtne kukkumine poleks abiks. Kui seost ei ole, siis seda ka pole.

PS. (Vikipeedia: „Transtsendents ehk transtsendentsus (ladina keeles transcendentia, verbist transcendere 'üle astuma, teisele poole minema', tavakeele tähenduses 'üleloomulik', 'materiaalsest sõltumatu') on filosoofias mõiste, mis tähistab inimkogemusele mittetunnetatavat tegelikkust (reaalsust). Transtsendentsus tähistab väljaspool inimese kogemust, väljaspool mõõdetavat aega ja ruumi olevat võimalikkust. Jumala mõistega seostatult märgib "transtsendentsus" Looja olemuslikku erinevust ja eraldiseisvust loodud maailma“) suhtes.“)

 Targutusi:

N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008

Lk 94 „Termini šabloonne mõtlemine võttis kasutusele ajakirjanik William H. Whyte. Šabloonne mõtlemine otsustetegemise stiil meeskonnas, kus selle liikmete vajadus omavagel hästi läbi saada ja üksteisega nõustuda on suurem kui vajadus otsida ning kriitiliselt hinnata alternatiivseid arvamusi ja ideid. Tihti põhjustab seda meeskonna või grupi kokkukuuluvussoov, eraldatus välistest mõjudest ja autoritaarsed juhid, kes ütlevad oma arvamuse välja – tegurid, mis ilmnevad paljudes organisatsioonides mitmesugustel tasanditel. Need tegurid loovad tihti meeskonnaliikmetes tajutava surve kohanduda juhtide arvamusega. Need võivad viia ka tajutava vajaduseni vaigistada vastakaid arvamusi ja kaitsta  juhte kilbina niisuguste arvamuste eest. Nii luuakse võltstaju, et grupiliikmed on üksteisega täiesti nõus, ja väljaspool gruppi avaldatud arvamused on alaväärtuslikud. Tulemuseks on puudulik arutelu ja otsustamisprotsess, mida sageli iseloomustab alternatiivsete ideede uurimata jätmine, vildakas informatsiooniotsimise protsess ja liidrite lemmikarvamusega kaasnevate riskide vähene hindamine.“

T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015

 

Lk 48 „Eisenhower sai selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte kohustuslike, vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““

 

D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020

 

Lk 154 „ Meie maailmas vohavad arvamused, targutused ja oletused. Selgesti avaldatud faktid asenduvad aja jooksul oletustega.“