Droonivaade V3: Allhankijad? Valitsemise allhankijad

 

Mulle ei andnud rahu Juuksuri arvamus, et asi on seekord jõudnud sinnamaale, et enam küll ei tea keda valida. Senimaani teadis, aga nüüd ... Segadus. Tuleb tunnistada, et sellel avamusel paljud ja enamgi veel. Arusaamisele ei aita kaasa ka teledebatid. Pigem tekitavad need rohkem segadust olles oma loomult "väljaarvavad" kui "kaasakutsuvad", pigem globaalpobleemidele keskenduvad kui kohalike vajadustega arvestavad, pigem virisev/süüdistavad, kui kaasakutsuvad. Oeh, tõeline segadus. Mida siis teha? Lihtsalt ...? "Hääletada"? Loobuda? Visata kulli ja kirje? Neist valikutest pole ükski mõistlik. Valik küll, kuid pole mõistlik, see on nagu loobumisvõit. Meie teiega ei ole ju loobujad? Püüame siis selles segaduse põhjustes "sotti saada" vast on jägmisteks valitsemishangeteks meie arusaama ja valikubaas kindlam ja tõukejalg tugevam. Läksime .... Künname seitli sisse.

Sügis on alanud, poliithooaeg ka. Poliitkaubamajad pakuvad kõiksugu kirevat kaupa. Meeleolukas ostutuur?  Kui lähtuda Rootsi õpetlikust loost, siis küll:  „Kas need valimiskampaaniad ära ei väsita?“, küsis emaliku moega naine„Sugugi mitte,“ ütles minister. „Mulle meeldivad valimiskampaaniad. See on ainus aeg, kui makse ei tõsteta. Meile , tarbijatele, on muidugi terve valimisaasta hea, kas te pole märganud? Siis stimuleerib valitsus alati majandust ja suurendab inimeste ostujõudu, et nad oleksid rahul ja rõõmsad. Kui valimised oleksid igal aastal, oleks meil alati hea elu.“ (Bo Baldersen „Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995 lk 145). Kahjuks ei toimu valimiskamaaniad igal aastal nii et nautigem seda viivu mil saame kümmelda heade uudiste ja lubaduste tulvas. Eee ... ostupalaviku tagajärgedega peame hakkama saama muidugi siis kui tegelikkus meid teiega tabab, sest  „Kõik, mida poliitik valimiste ajal lubab, peab kinni maksma kas kõrgema maksustamise või laenamise abil.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 141)

  Niisiis, selles kaubapakkumise virr-varris peame olema tähelepanelikud – kirev kaup, suured allahindlused ja järelmaksud selles kaubagrupis võivad olla väga petlikud.

Teeseldud tehingud 

Ja-ah, see kas lähitulevikus hakkavad valimisdebatte pidama juturobotid ja meie teiega ei vali enam Pilvepiiri või KOVe vaid valime edaspidi oma legitiimseks usaldusesindajaks Google juhatuse (milline kirjutab algoritmi mida/keda meie tegelikult tahame valida) on tulevikumuusika, kuid kohe-kohe toimuvad kohalikud maavõistlused valitsemise hankes – KOV-de valimised. Põnev.  Või siis mitte nii põnev.

Seekordse pikkjutu  tõmbas seekord käima lisaks Juuksuri avamusele, hüpoteetiline poliitpostius poliitinimeselt poliitsõnumiga, et ta tahaks kangesti panustada Pi-Rita arengusse. Hm, tore mõte ju, kuid … Kuid kui tegemist on inimesega, keda on valitud seadusandjaks, mida ta ministrikohustuste tõttu ei täida (seda täidab asendusliige kes ju ei kvalifitseerunud) ja nüüd tahab ta veel osaleda „külakapelli“ juhtimisel, siis … Ta ju ei tule/lähe Pi-Rita linnaosa paremaks looma? Ei loobu ministriametist ega kohast Pilvepiiril? Miks peakski?  Mida ta/ nad meile siis pakuvad? Veel ühte asendusliikme asendusliiget ehk mittevalitut? Tundub, et pakkumisel on teeseldud tehing – tema teeskleb, et ta tuleb külakapellis osalema ja meie teeskleme et me usume seda. Mida me selle tehingu tulemusena saame? Saame asendusliikmete kogu.  Keda ja mida me valime sellisel teeseldud tehingu moel? Eks ole hea küsimus?

 Telklaagrid

 Linnapildis … on  igatahes poliittelkimisaeg  alanud.  Telkimine on üldiselt lõbus tegevus oma „pasteerimiste“ , luuremängude, silmapilgutamise ja salasosinaga. Nii ka poliittelkimisel – valitseb ülev meeleolu, innukas rõõmsameelsus, lubadusteleeme ohter pakkumine. Niisiis veel kuu aega lõbusat sagimist, ohtrat poliitjahti ja „pasteerimist“. Siis ... saabub argipäev – telgid ja lubadused keritakse kokku ja ootavad uut valitsemishanget.

Nädalavahetusel oli igatahes kaubakeskuste parklatesse ja ristmikele pidukondade rõõmsameelsed telgid ülesse pandus ja poliitturuliste lustimine käis täie hooga (Järelpidu - Metsalääne küttimine kogus ka tuure). Meeleolukas

Meil teiega on tähtis teada, kuidas teha selles kirevas kaubamajas valikuid niimoodi, et saaksime järgmise satsiga tõhusa OMA valitsuse, mitte ISE valitsuse. Kui te avate, et see on niisama lihtne, siis … Siis võibki juhtuda niimoodi, et saate ISEValitsuse. Poleks ka esimene kord. Siiski on mõned nüansid, mis võivad eksitada valikute tegemisel. Pahaaimamatult teha valikuid, mis pole meie teiega tegelikud valikud. Kuid see valik pole ekslik kingapaari valik, millised võib tagasi viia või uued osta, see on oma sünni- ja põhiseadusliku õiguse - iseseisvalt otsuseid teha - loovutamine neljaks aastaks.  

 Valitsemise allhankijad?

 Ja miks seda telklaagrit kutsutakse kohalike omavalitsuste valimiseks? Nimi viitab sellele justkui kohalikud valiksid kohalikke? Nagu Karumetsa mehed juba sajand tagasi ütlesid „Kaadrid otsustavad kõik!“, siis vaatamata ütlejate isiksustest, on selles ütlemises sügav sisu.

Keda siis valime? Õigemini peab alustama küsimusest „Keda valimisteks ülesse seataks?“ ja sellele järgneb küsimus „Miks just see isik?“. Tegelikkus näitab, et ei valita mitte ainult kohalikke kohalike seast, vaid telekraanist voolab välja hunnitul hulgal „külalisesinejaid“,  kes ei kavatsegi valitavatesse kogudesse tööle asuda ega huvitugi kohalikest teemadest. Miks? Väga eksitav valija suhtes. Ongi eksitamiseks?  Planeeritud eksitamiseks? No umbes nagu kindralid kandideeriksid seersandi kohale?

Probleem on selles, et selline duaalsus tekitab valijatel mõra nii tõsimeelsete kohalike esinejate usutavusse, tegelikku võimekuses kui ka külalisesinejate väärtushinnangutesse. Aga meil teiega on üle maa tarku/teotahtelisi inimesi, aktiivseid tegijaid/toimetajaid, neid kes võiksid ja peaksid kohelikke asju joone peale panema, innustama ja kaasama. Just nemad peavadki (kindlas kõneviisis) olema need kellele meie teiega oma otsustusõiguse delegeerime. Maailmavaade on ka tore/tavilik asai, kuid silmavaade on kohalikus mastaabis tähtsam. 

Seega kõik algab sellest kas valimisnimekiri koosneb inimestest, kes ta tegelikult asuvadki valituks osutudes volikokku tööle, kas tal on selleks piisavalt  kompetentsust, tunneb kohalikke olusid ja see „midagi“ veel mis muudab ta usaldusväärseks. Vaadake, kui te valite „külalisesineja“, siis te tegelikult oma külakapelli kokku ei saa, saate müriaadi allhankijatest ja juhutöölistest. Saate kakofoonia. Nojah, tegelikkus niimoodi kostubki. Kuna see mis kostub, kostub kakofooniliselt isegi osalistele, siis püütakse leida uusi kooslusi ehk koalitsioone, kuid „Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid – kuidas istuda käib üle jõu.“ „Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, „ Nii vastas Ööbik neile. „Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.“ ( I. Krõlov Kvartett lk 84). Istu kuidas sa istud, siis koalitsiooni töövõime ei parane, kui valiku alused on  paigast ära. 

Just-just, kui majanduskeeles rääkida, siis ilmneb, et valitsemishanke võidu meisterdavad tihti suure tuntusega „brüsselistid“ ja „toompeaistid“ ning … valitsemishanke võitjad annavad tegelikud tööd üle kohalikele „allhankijatele“. No nagu ehituses … kõige sellest tulenevaga. Siinkohal ei väidagi, et kohalikud allhankijad oleksid viletsamad tegijad kui „“toompeaistid“, vastupidi, kuid nad väärivad oma isiklikku võitu. See ongi KOV valimise mõte. Kui meie teiega valime neid kes ei kavatsegi meie antud mandaati kasutada, siis keda me tegelikult valime? Milleks valime?

 Valimised kui usaldushääletus

 Näiteks. meie teiega valime eneste asju ajama Juhani, kuid saame … kaks Jussikest? Meie teiega ei valinud Jussikesi, sest valikus oli esivalikuna Juhan, kui me oleksime teadnud, et Juhan on tegelikult kaks Jussikest, siis oleksime ju võib-olla valinud hoopis naabertänava Malle. Selline trikitamine on muutnud valimiste mõtet, valimiste mõte on väändunud … valitsemise mõtteks. Valimised pole enam Põhiseaduse mõttest lähtudes usaldushääletus. Usaldushääletus? Hm, te ei ole valimisi sellise nurga alt osanud vaadata? Veelkod, meie teiega usaldame kedagi tegema mingeid meid teiega ja kogu kogukonda huvitavaid asju/tegusid meie eest. Meie teiega usaldame oma sünnipärase ja põhiseadusliku otsustusõiguse neljaks aastaks … eee … mittevalitule. See pole ju valik vaid „lotokolmapäevak“. Spordimaailmas kvalifitseeruks selline tegevus dopingutarvitamiseks? Miks siis … niimoodi tehakse? Miks siis niimoodi teeme? Oleme harjunud?  Ilmselt, kuid trikitamine ei saa olla usaldushääletuse mõtteks – see on põhjani väär. Väär väärtuseliselt, väär tulemuselt.  „Müsteerium“? See müsteerium“ vajab põhjani läbikaevamist.

Seekordne loogiline mõttejada pole siis mitte niivõrd droonilend kui põhjakaapimine või mudasukeldumine. Selline omamoodi mudatuukri mullijada.

 Kordamise vägi

 No ja siis? Mis sel vahet on, keda me valime või ei vali? Ikka on vahe. Ülisuur vahe on. Just seepärast on vaja arutada oma valikute üle KOVide valimisel. Nüüd tähelepanu:  KOVde valimistel osalevate „ülekvalifitseeritute“  mõju pole mitte ainult kohalikule tasandile arengupeetust tekitav, vaid ruineerib kogu poliitturgu, jättes selle ilma loomulikust järelkasvust, tuues esmatasandile kõik poliitturu ülatasandi ebakohad/vaenud/solvumised.  See on häbemetult ahne eneseupitamise teema, olla igas pulmas peigmees ja matustel kadunuke. Samal ajal tekib „ülekvalifitseeritutel“ asendamatuse sündroom. Kahjulikud moonutused tekivad kogu poliitturule ja laiemalt meie kõigi väärtusruumile.

 Olen mitmel korral läbi kirjutanud seda teemat nii „Bürokraatiatõlgis“, kui ka „Bürokraat, võim ja Vanaemas.“, kuid … mõned asjad võtavad aega ja mõned muutused võtavad veel rohkem aega. Mõned teemad muutuvad niimoodi „aegumatuks“ kõige sellest tulenevaga.

Siiski, kui meie teiega tõdeme, et maailm muutub kiiresti, sh poliitturg, ja me vajame paremaid mehhanisme selle kiirusega optimaalselt kaasas liuglemiseks, siis on hädavajalik timmida ka meie teiega esindatuse taset.

Nagu mainitud pole tegemist mingi väärtusvääratusliku uudisega, milleks siis korrata. Vaadake, mõnda asja saab muuta „pauguga“ (nagu näiteks valimisseadust kui on küllalt suur kriitilise massi osa), kuid mõnda asja tuleb „mudida paika“.  Pikalt mudida. Tükikese haaval murendada väärituid käitumismustreid. Seega lähtume siinkohal ärimaailma kogemustest:

„Ära eelda, et kõik on õigesti aru saanud, enne, kui nad on seda vähemalt viis korda kuulnud.

 –Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata.

-Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja

-Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei usuta

-Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti

-Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 163/164).

Nii, et kui järgnev on „neljas kord“, siis olen ma õigel rajal. Lendame siis … mudatuukrid.

 Tappes järelkasvu

 Vaadake seda  väärnähtuselikku tavapraktikat, et  olen  Eurosaadik, kuid kandideerin ka riigikogu valimistel, kuigi ma ei kavatsegi seal töötada. Lisaks sellele kandideerin ma ka kohaliku omavalitsusse ilma õhkõrnagi mõttepojakesega  selle töös osaleda, kui võimalik, kandideeriksin ma ka külavanemaks. Kui vähegi võimalik juhataksin rahvamaja segakoori ja kui vähegi võimalik, siis ... Saate ju aru, TA on asendamatu, kõige targem ja ilusam ilmapeal. Mida selline olukord teile meelde tuletab? Eks ole …

Seejuures räägitakse lääget juttu umbes sellises stiilis, et mulle on nii südamelähedane minu kodukoht ja ma tulin üleüldse oma erakonda aitama. Vanaema Marie rääkis mulle ka kunagi juttu üheksakümneaastasest taadist, kes tikkus aitama oma seitsmekümneaastast poega, et: „Pojuke, ära rassi, sa veel na noorukene, lase ma aitan!” See poliitikute aitamise jutt on selline, mille kohta  öeldakse valskus või edevus. Igaüks peab ikka ise oma tööd tegema ja võidud välja võitlema. Kui see ei ole just haiglane võimuiha ja oma isiku mõõdutundetu esilekergitamine, siis see ongi valskus. Vähemalt on see niimoodi tavalise ühiskonna  jaoks, ükskõik millist poliitkastet või -garneeri sinna juurde ei pakuta.

Hullem veel, see on täielik arengupidur ja kõigi kogude ühenäoliseks muutmine (kloonimine). Seega kui valimistel lubatakse meile, et nende huvide eest hakkab seisma Juhan, kuid asendusasendusasendusliikmena ei saa selleks isegi mitte Jaan/Malle, vaid Jussike, siis ongi tegemist valskusega.

Oleme harjunud selle moosisuise jutuga, et ma siin aitan erakonda ja maailma paremaks muuta. Mida võiks muuta paremaks kui valime Juhani ja saame Jussikese, kes ise ju ei küüni võiduni?

 Toeta, ära tapa

 Mnjah, maailmas on niimoodi, et kõrgema taseme poliitikud avaldavad toetust oma parteikaaslastele, kuid ei tiku ise maakonna šerifi valimistel osalema. Obama, käis kihutuskoosolekutel, rääkimas kui tubli on üks või teine kuberner või senaator, kuid ei osale ju kuberneri valimistel, et ma küll kandideerin California kuberneriks (või Nustaku šerifiks), kuid selleks, et toetada oma parteid ning jätkan ikkagi presidendina, kuid minu asendusliige kuberneri (asekuberner?) kohal on … Oeh! Selline olukord oleks ju täiesti pöörane, peale seda poleks selline poliitik enam tõsiseltvõetav, isegi maakonna šerifiks mitte. Ka Saksa kantsler  ei käi mööda liidumaid, et ma kandideerin sest ma toetan oma parteid. Ei, ta avaldab toetust ja sellest piisab, sest ta on sõnakas, sõnapidaja ja tõsiseltvõetav poliitik. Seepärast lõpetagem ometi see inetu moosisuine jutt iseenese asendamatusest. Ma arvan, et selle kohta on olemas meditsiiniline diagnoos.

Ah jaa, et mitte vaid meditsiinilise poolega piirduda, siis praktikas saame näiteks mitte Linnavolikogu vaid Asendusvolikogu. Mõtlete mis jama see nüüd siis olgu? Aga ei ühti, Peamise linna parlamendis on olnud aegu mil asendusliikmeid nipilt-napilt pool, nii et tere tulemast uus Põhiseaduslik institutsioon – Asendamatute Asenduskogu. Vahva? Või mitte nii vahva? Piinlik? Kurb! Kurb kui ebanormaalsus kujuneb normiks.

 Tavaõiguse toimest – tavad ja õigused

 Normid kujunevad ajas. Vaadake kui USA esimene president G Washington peale kahte ametiperioodi keeldus kandideerimast kolmandaks ametiajaks (millega ühinesid ka temale järgnenud J. Adams ja T Jeffeson) sest ta ei tahtnud saada vabade riikide „kuningaks“, siis sellega ta lõi pretsedendi, tava ja normi. Normi, et presidentuuri maksimaalne kestvus on kaks ametiaega. Kõik järgnevad presidendid pidasid sellest tavast kinni ja seda polnud vajagi seadusena kinnitada. Tavaõigus, kuni ... Kuni F. D. Roosevelt osales ja võitis pretsedenditult neljadel valimistel. Tava, hea tava,  oli rikutud. Põhjendused pole olulised (majanduskriis, ärev julgeolekuolukord, sõda), põhjuse leiab alati.  USA edasised presidentide ametiajad lähtuvad G. Washingtoni põhimõttest, et kaks ametiaega on just paras aeg teha põhimõttelisi ja suuri asju, samas vältimaks muutumist „kuningaks“. Peale tava rikkumist … Nüüd siis seaduse vormis. Väga tark tegu. Kuigi FDR teguviisi võis õigustada ärevate aegadega majanduses ja maailmas, siis see ei mahenda tõsiasja, et võimuiha teostamisele on raske vastu astuda. Enese asendamatuna tundmise kihule ongi raske vastu seista.

 Tulles tagasi meie „külavanemate“ valimise juurde, siis meil ei tekkinudki valimiste (sh KOV) puhul tava, head tava, et selles osalevad vaid need, kes tõsimeeli seal meie teiega huve esindavad ja neile antud volitusi ellu viivad. Eee … võib-olla peaks kõigilt osalejatelt küsima karatiikirja. See, et „brüsselistid“, „toompeaistid“ või „elukunstnikud“ trügisid külavanema valimistel kõige näotumate ja maotumate põhjendustega on häbivääne ning selge jaburus. „Jaburus“ on siinkohal õrnakõlaline eufemism, et mitte öelda karmimalt. Siit ilmnebki erinevus seadusloomel põhinevast õigusest ja tavaõiguse väärtustest/väärikusest. Väärikust, rohkem väärikust aitab paljude probleemide puhul.

 Häbenedes pidukonnakaaslasi

 Muidugi,  kandideerimise eesmärk ongi võita. Kuid olukorras, mil riigikogu/valitsuse liikmed  kandideerivad kõikjal, piltlikult väljendudes alates akadeemilisest koorist kuni külakapellini, tekib küsimus, kas nad häbenevad oma pidukonna kohalikke liikmeid või ei usalda neid? Nii või teisiti on selle tulemuseks kohalikul tasandil tibutallide teke, kuna kommunaal- poliitinimeste edu ei sõltu enam nende inimeste isiklikust tulemusest , vaid kõrgpoliitikute loovutatud, lausa annetatud,  kohtadest. Tegelikult tekitab ta arengupeetuse selles regioonis, tõrjudes välja võimalike uute inimeste esilekerkimise. Kurb.

Kui ikka keegi hoolib nii väga oma kodukandist, siis ei maksa kodustele sellist käkki keerata, et tekitab seal planeeritud arengupeetuse.  

 Seega  tundub, et valikusüsteemis on süsteemne lünk, mis johtub meie poole sajandilisest koomast – meil ei kujunenud välja tavaõigust ja väärtusruumi selles osas, kes kuhu kandideerib, miks kandideerib ja millal kandideerib. Vahetult peale koomast ärkamist oli meil teiega kiire kogu meie maailmale järele tormamisega, milles tihtipeale ei suutnud keskenduda valikute sisule, vaid ainult kiirele jõutreeningule ja vilkuvatele virvatulukestele. Nüüd oleks meil teiega päramine aeg sügavalt järgi mõelda, kas me tahame OMA valitsust, milline tegutseks vastavalt meie omade volitustest lähtudes  või ISE valitsust, milline teeb nii nagu ise tahab. Meie teiega peame poliithankes olema mitte hääletajad vaid valijad. Nõudlikud valijad.

 Järgneb ….

 PS Ehhe. Põhja-Pi-Rita rahvatarkus: Ärgem laskem "partidel" ennast "hanitada".

Targutusi:

 Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

 Lk 125 „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain”

Lk 130 „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”

-lk 143 „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”

Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”

 

Georgi Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

 Lk20 „Poliitiline turundus on sihitud selle tulemuse saavutamiseks, mida elanikkond kõige rohkem nõuab”

„J. Marshment-Leesi teooria jagab parteid kolme tüüpi: Tulemustele, müügile või turule orienteerituks. Tulemusele orienteeritus viib selle iga hinna eest väljapressimisele, valijad peavad valitavat armastama temast endast lähtudes. Müügile orienteerituse korral tugevnevad kommunikatiivsed  jõud, mis on võimelised viima seda tüüpi poliitilise tulemuse turule.  Sünnib oma tegevuse positiivne kajastamine. Turupartei korral toimub valijaeelistuste tundmaõppimine enne tulemuse loomist. Kui eelistused muutuvad, muutub ka tulemus”

Droonivaade V2: Mugavuslend lapitekiga

 

 

                                                                       Pildil: läbi aiaposti kasvanud kask. Visa "värk"

Õpetatud sõber kirjutas viimase postituse peale: “Positsioone valin viimasel ajal pigem vaid börsil. Kohalikele valima minna ei kavatse, kuna lemmikuid praeguses poliitilises tohuvabohus pole.“ Ilmselt esindab selline seisukohavõtt pea poole valijaskonna meeleolu. Mis see siis on? Turutõrge Vaat siis selline lugu – valima minna ei kavatseta. Ega pole ka imestada, nagu märgitud olukord ongi …  tohuvabohu. Kuid kogu selle mittevalimise probleem on selles, et mittevalik on iseenesest juba valik. Viimaseid Pilvepiiri valimisi ei võitnud mitte Muutustepidukond (milline sai enim valimas käinute hääli), vaid Mittevalijate Pidukond peaaegu 40%.

Nüüd siis „valitsebki“ Pilvepiir, millest 40% on … nähtamatud. Pilvepiiri valimistest osavõtt on kõikunud läbi aastate 57,4 ja 68.9% vahel ja KOV puhul 47,4-60,6%. Te küll ei valinud kedagi, kuid see teie mittevalik aitas Pilvepiirile need keda te ei pidanud isegi niipalju asisteks, et nende seast valik teha. Kurb lugu.

 Kummaline mudel, sest ka võitnud Pidukond ei saanud niipalju hääli, mitte selle pärast, et seda palavalt armastati ja plaane heaks kiideti, vaid seetõttu, et teised valikud (nende jaoks, kes valimas käisid) olid veelgi … eee … valimatumad. Pidukond ei mõistnud võidu (mitte edu) juurpõhjust. Tegelikult oleks seda olukorda olnud võimalik pidukonna tõusuks pöörata, kui oleks aru saadud, et saadud hääled olid praktiliselt protestihääled, hääled, mis jäid mittevalimise ja valimiskohusetunde vahele, kuid… Kuid võitja teisendas (kuigi isegi üllatudes suurest häälesaagist) kõik hääled võiduhäälteks. See oli see koht, kus alandlikkus ja kaasamine oleks olnud edu võtmeks. Mnjah. Tohuvabohu.

 Kahandajad

 Tõsiasi on, et valimis/valitsemise mehhanism/süsteem toimib vaid poole jõuga ja kui toimiks kogu jõuga, siis … Siis oleks tulemused veel segasemad. Riiakas väljaarvamismäng ei anna kunagi head tulemust. Võib-olla annab mingi viite C Hood´i ( „Riigikunst“ TLÜ Kirjastus 2022 Lk 45) tähelepanek avaliku teenistuse osas: „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kirjutab, on rõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolli avaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“ Avalik teenistus ei ole muidugi poliitturg (pigem poliitturu tööriist), kuid ka poliitturg saab luua negatiivset avalikku väärtust. Tundub, et poliitturg on nüüd juba mõnda aega tootnud mitte just negatiivset, kuid ka mitte positiivset väärtust, sumbudes omavahelistesse nääklustesse ja halvustamistesse. Turutõrge.

 „Universumi valitsejate“ plejaad.

 Miks siis niimoodi ….? Ei tea, kuid paljud targad inimesed on püüdnud seletada olevat ja vaadata ühtlasi ajahorisondi taha, et seletada olemasolevat ja arbuda tuleviku võimalikke stsenaariume.  J. K Glbraith´i on täheldanud, et  „Prognoosijaid on kahte sorti: need kes ei tea, ja need kes ei tea, et nad ei tea.“ (W Green Rikkam, targem, õnnelikum“ ÄP 2021 lk 90).

Mina tean, et ma ei tea, seepärast panen pigem kokku ühe kaootilispõneva lapiteki nende inimeste arvamustest kes arvad, et nad teavad, või pigem teavad.  „Tom Wolfe´i 1987 aastal ilmunud romaanis „Edevuse tuleriit“ võttis autor käibele faasi universumi valitsejad, kirjeldamaks ässadest investeerimispankureid, kes teenivad igal aastal boonusena miljoneid dollareid. Marks arvab: „Kõige halvem asi, mida teha saate, on arvata, et olete universumi valitseja.  Me kõik oleme vaid väikesed hammasrattad ja universum tiksub ilma meieta edasi. Peame sellesse kuidagi sobituma ja sellega kohanema.“ (lk 84). Veidi alandlikkust ja leppimist kuluks kõigile äa. Seega … lapitekk. Teadmatuse lapitekk.

 Üksinda keeglit mängimas

 Tuleme tagasi Y Papadopoulosé („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 41/42) tähelepanekute juurde: „Ent paradoksaalselt on ühiskond  muutunud heterogeensemaks teises mõttes: üksikisikud rõhutavad ja isegi idealiseerivad oma erisusi. Seda individualiseerumisprotsessi ilmestab hästi Robert Putnami sõnastus „üksinda keeglit mängimas“, mis viitab „suundumusele liikuda töötingimuste, elutingimuste, peremudeli, isikliku mobiilsuse ja kultuuritausta muutumise tõttu üksikisikuile üha enam eriomase eelistuse (või huvide) kogumi suunas. Putnam (2000) pakkus välja, et USA-s inimeste suhtlusvõrgustike allakäik viinud kaasatuse allakäiguni vabaühendustes ja see on peegeldunud poliitikast eemaldumisel.“

 „Haridustaseme kasvuga suureneb valijate poliitiline teadlikkus ja paremini haritud kodanikud võtavad erakondade sõnumite suhtes  kriitilise seisukoha. Selle  tulemusel mõjutab erakonnavälisuse  ebaproportsionaalselt neid kodanikke, kellel on piisavalt kognitiivset ressurssi, et erakondlikkust diskursusest eemalduda (…) Lisaks vähendab meediastumine vajadust toetuda erakondade informatsioonile. Suurenenud poliitikateadlikkusega on lõhe sotsiaalse  kapitali mõistes kodanikkonna ühe osa ja poliitilise eliidi vahel tohutult vähenenud, nii et paremate kognitiivsete oskustega kodanikud on võimulolijate suhtes vähem aupaklikud. Siiski pole erakondadest eemaldumine seotud üksnes heade kognitiivsete oskustega, mis soodustavad sõltumatust ja annavad üksikisikule hea võimaluse väljendada oma seisukohti. Madala haridustasemega inimesed kipuvad samuti traditsioonilisi erakondi hülgama, kuid hoopis teisel põhjusel: nad tunnevad, et erakonnad eiravad nende muresid. Rahulolematud ja varjatud demokraadid eksisteerivad koos.“

Niisiis isiklike eelistuste … eelistamine (lõputu rida üksikuid keeglimängijaid), haridustaseme tõus, valijate poliitilise teadlikkuse kasv ning ka madal haridustaseme otsingud viivad traditsiooniliste pidukondade hülgamiseni. „Need on tüüpilised pakkumispoolsed seletused erakondade  ja ühiskonna sidemete nõrgenemise kohta: erakondade varustatus inimkapitaliga on jäänud napiks.“ „Erakondade muutumine justkui ettevõtteks, mis tegelevad millega tahes, vähendab nende nõudlust masside osaluse järele erakonna organisatoorses elu. Sama nähtuse kohta võib anda ka nõudlusel põhineva seletuse.(…) Erakondade muutumine justkui ettevõteteks, mis tegelevad millega tahes, vähendab nende nõudlust masside osaluse järele erakonna organisatoorses elus. „ (lk 43) Hm, kui üheltpoolt valijate side pidukondadega nõrgeneb, siis ka väheneb nõudlus lojaalsete valijate järgi pidukondade organisatoorses elus, siis mis süsteemi üleval hoiab?  Näeb välja nagu täiusliku tormi alge.

 Valmisolekus kodanikud

 Pole seega üllatav, et: „Kodanikest üha suurem osa suhtub kriitiliselt poliitilise süsteemi toimimisse, seda näevad nad suletuna ja ükskõiksena murede suhtes, mida tavainimesed tunnevad. Nad on pettunud, kui poliitika paistab olevat taandunud politikaanluseks – teisisõnu, kui see järgib omaenda loogikat, mis jääb teistele läbipaistmatuks, ja muutub sellisena profaanide kahtlusobjektiks.“ Lk 59/57) „Toetudes mitme riigi andmetele Euroopa sotsiaaluuringust tuli Borgonovi (2008) hämmastavale järeldusele, et iga lisa-aasta haridust kasvatab hääletamise tõenäosust üldvalimistel tähelepanuväärse kolme protsendi võrra.“ Samas  M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32) arvas, et: „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”.

Ka õige, kuid „Nende tihti kõrgelt haritud kodanike seas ei tähenda  valimistest kõrvalejäämine vähest huvi poliitika vastu. Postmaterialistid on poliitikast väga huvitatud, kuid nad kasutavad protestitegevust, sest leiavad, et see on tõhusam ja veenvam kui erakondade vahetamine. Nad on „valmisolekus kodanikud“ (…) kes koonduvad tõenäoliselt üksiküritusteks ja moodustavad sotsiaalse baasi uutele sotsiaalsetele liikumistele, nagu patsifistlikud, keskkonna-, feministlikud või humanitaarorganisatsioonid. Need „uued sõltumatud“ on mitteparteilised, kuid kindlasti mitte apoliitilised: neil on oskus jälgida poliitika keerdkäike, kuid vähem vajadust erakondade järele, ja neid mõjutavad vähem suhted erakondadega. Seda on hästi kirjeldatud metafooriga, mille võttis kasutusele Dalton (…): „See oleks nagu siis, kui poliitikaspordi suurimatele fännidele ei lähe korda erakondlikud mängijad, keda nad väljakul näevad.“ See on hoopis teistsugune mäng ja hoopis teine mänguväljak kui praegune poliitturg, selle toime poliitturule on praegu veel kohatine ja pole tõhus. Võib-olla võiks seda võrrelda kui Bitcoini alternatiivi traditsioonilise raharingluse kõrval? Hm, saame näha, ka Bitcoinil võttis aega et muutuda usaldusväärseks ja usutavaks.

 Valides tegevjuhte

 Kuid võib-olla meie teiega mängime põhiväljakul vale mängu? Valime näiteks ratsavõistlustele … eee … korvpallureid? Baleriinideks poksijaid? Kuidas nii?  „Mõned aastad tagasi jõudsid Saksamaa, USA, Jaapani ja Šveitsi poliitiliste võrgustike uurimuste võrdlev ülevaade järeldusele, et enamikul juhtudest polnud mõjukad toimijad mitte parlamentaarsed organid, vaid täidesaatev bürokraatia ja asutused.“ (lk 209)

Tuletame meelde, et  „Demokraatia toetub formaalselt häälteenamusele, kuid vähemused võivad kannatada; et olla legitiimne, vajab enamus  valitsemiseks õigustust (Cambers 1996), mis võib jääda puudulikuks. Meie ühiskondi iseloomustava suure erisuse olukorras pole lihtne enamuse võimu piisavalt legitimeeritud, ehkki de jure  on valitud võimud volitatud tegutsema oma üldisest legitiimsusest tulenevalt  mandaadi alusel. Valitsetuse kaasavad vormid on loodud just seepärast, et leevendada formaalse enamuse puudusi suure ühiskondliku killustumuse kontekstis.“ (lk 340)

Samas valitsetavuse kaasavatel vormidel on omad järelmid: „See on üldisem probleem, sest sama võib öelda teiste muutuste kohta, nagu näiteks nõrgalt nähtav valitsemiskorraldus, ekspertorganid ja kaasav võrgustik, millel kõigel jääb puudu formaalsest volitatusest, kuid kellel on (eri määral) poliitiline võim – see on võim väljastada otsuseid, millel on in finne siduv mõju ja mis viivad ressursside ümberjaotamiseni.“ (lk 341)

 Legitiimsusest

 „Hiljutine erakondi käsitlev kirjandus on rõhutanud nende nõrkust ühiskondlike eelistuste ehk poliitika sisendi koondamisel ja kasutamisel. Tänapäeval on „erakonnad vähem kohal“ (Katz, Mair 1994) ja on rohkem eestkostedemokraatiat (Dalton et al. 2003), kus huvirühmadel on oluline roll hääle kuuldavaks toomisel ja poliitikakujunduse sisendite sõnastamisel. Deparlamenteerimine (von Beyme 2000) eeldab, et erakonnad (ja eriti nende parlamentaarne osa) on samamoodi nõrgenenud oma väljundfunktsioonides, mis on seotud kollektiivselt siduvate otsuste langetamisega. Erakondade presidentaliseerumine sisaldab samuti seda mõõdet. Erakonnad pole mitte ainult oma väljundfunktsiooni kaotanud, nad kalduvad kaotama ka oma valitsemisfunktsiooni. (…) Peter Mair on oma viimastes töödes isegi väitnud, et erakondade sisendiga seotud  väljakutsete tõttu puudub neil ka legitiimsus olla võtmetoimetaja väljundi juures: „Kui erakondadel on puudu esinduslegitiimsust, on raske õigustada nende poolt valitsemiskontrolli võtmist või võidelda selle vastu, et anda kogu valitsemine  otse kohtunikele, reguleerivatele asutustele ja teistele sarnastele institutsioonidele“ (Mair 2009:11)“  „Siit tuleneb see, et marginaliseerunud pole mitte üksnes erakonnaaktivistid, vaid ka parlamendisaadikud, sest parlamendid kaotavad poliitikakujundusprotsessides oma mõju. Parlamentaarsetes süsteemides on algatusõigus delegeeritud suurel määral valitsustele.“ (lk 342/343)

Niisiis

-kui „mõjukad toimijad pole enam mitte parlamentaarsed organid, vaid täidesaatev bürokraatia ja asutused“,

-kui „erakonnad (ja eriti nende parlamentaarne osa) on samamoodi nõrgenenud oma väljundfunktsioonides, mis on seotud kollektiivselt siduvate otsuste langetamisega“

-„kui erakondadel on puudu esinduslegitiimsust, on raske õigustada nende poolt valitsemiskontrolli võtmist või võidelda selle vastu, et anda kogu valitsemine  otse kohtunikele, reguleerivatele asutustele ja teistele sarnastele institutsioonidele“

-kui „erakonnad muutuvad justkui ettevõtteks, mis tegelevad millega tahes

-kui „üksikisikud rõhutavad ja isegi idealiseerivad oma erisusi“

Siis …

 Võib-olla ehitaks „Google parlamendi“?

 Siis  tekibki märkimisväärsel osal valijatest mõte, et „valima minna ei kavatse, kuna lemmikuid praeguses poliitilises tohuvabohus pole.“ Täiesti mõistetav positsioon, turg ei toimi. Turutõrge.

Kuidas siis päristuru osalised toimivad, kui turg ei toimi? Elementaarne, nad püüavad tuua turule uue toote/teenuse. Poliitturul on sarnane olukord – otsitakse uut toodet. Pidevalt. Kuid senised otsingud on olnud vaid uute pidukondade moodustamine, pidukondlaste migreerumine ühest pidukonnast teise või pidukonna ümbernimetamine. Vaadake, sellest enam ei piisa, see on nagu pakuks kettaga telefoni asemele nuppudega telefoni. See ei ole piisav … nutitelefonide ajastul. Kuid ärgem heitkem meelt, juba on pakutud välja võimalikke variante:

 Otsa teeb lahti Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 354). Ta on teravmeelselt juhtinud tähelepanu järgnevale: „Liberaalsed harjumused – näiteks demokraatlike valimiste korraldamine – muutuvad mõttetuks, sest Google suudab ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada. Hääletuskabiini kardina taga  seistes suunab liberalism mind tõelise minaga nõu pidama ja valima partei või kandidaadi, kelle valimislubadused kajastavad minu kõige sügavamaid soove. Loodusteaduste järgi ei mäleta ma kardina taga seistes üldse kõike, mida ma olen viimastest valimistest möödunud aastate vältel tundnud ja mõelnud. „

„Nelja pika aasta jooksul olen ma võib-olla mitu korda arvustanud peaministri poliitikat, öeldes endale ja igaühele, kes on vaevunud mind ära kuulama, et ta juhib meid hukatusse. Kuid viimastel kuudel enne valimisi kärbib valitsus makse ja jagab heldelt raha. Valitsev partei palkab parimad reklaamikirjutajad vedama geniaalset valimiskampaaniat, milles on parajal hulgal ähvardusi kui ka lubadusi, mis kõnetavad otse minu ajus asuvat hirmukeskust. Valimispäeva hommikul ärkan külmetusega, mis mõjutab minu mõttetegevust ja kannustab mind eelistama ennekõike kindlustunnet ja stabiilsust. Ja voila! ma saadan mehe, kes meid hukatusse juhib, veel neljaks aastaks valitsusse.“

„Ma oleksin võinud end sellest saatusest päästa, kui oleksin lubanud Google´il enda eest hääletada. (…)  Kuigi see ei eira hiljutisi maksukärpeid ja valimislubadusi, ei unusta see ka eelneva nelja aasta jooksul juhtunut. See teab, milline oli mu vererõhk iga kord, kui ma lugesin hommikust ajalehte ning kuidas mu dopamiinitase õhtuseid uudiseid vaadates järsku langes. Google teab kuidas tekstist manipuleerivaid tühje loosungeid välja sõeluda. (…) Google ei vali minu hetke meeleseisundi järgi, vaid pigem võttes arvesse biokeemiliste algoritmide kogumi – mida me tunneme „minana! – tegelikke huvisid ja tundeid“

„Mõistagi ei ole Google´il alati õigus. Jutt käib ju tõenäosusest“

 Sobimatud tööriistad?

 Y. N. Harari „(21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 65) toob sisse veel ühe mängumuutja: „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Briti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest.. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma““ (küsimus  sellest „Kuidas te tunnete …“ ja „mida te arvate?“

„Olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“ Kas teie olete valmis Einsteini arvutuste õigsuse üle hääletama? Ahhaa, te küsite, kes see Einstein oli? Mida ta arvutas? Toidukaupade käibemaksu mõju ostukorvile?Kes siis peaksid hääletama/valima? Eks ole hea küsimus?

 Oleme ettearvutatavad ja teisendatavad?

 Tõsiasi on, et platvormid, võrgustikud ja algoritmid ning nüüdseks jõudsalt arenev tehisintellekt muudavad kõike/kõiki, ka võimalikke valimisi: „Uurimus, mille tellis Google´i võimas vastane Facebook, näitas, et juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata. (…) Hämmastaval kombel piisas algoritmile kümnest inimese meeldimisest, et olla täpsem tema töökaaslastest. Algoritmile piisas 70 meeldimisest, et olla täpsem sõpradest, 150 meeldimist, et olla täpsem pereliikmetest ja 300 meeldimist, et olla oma ennustustes täpsem vastaja abikaasast. „

„Osades valdkondades näitas Facebooki algoritm paremaid tulemusi vastajast endastki.“ (lk 355)

See tõdemus pole veel kõik: „Teisest halvaendelisemast küljest peame nentima, et sama uuring osutab sellele, et edaspidistel USA presidendivalimistel ei pruugi Facebook teada üksnes kümnete miljonite ameeriklaste poliitilisi eelistusi, vaid ka seda, kes on neist otsustava tähtsusega valijad, kelle antav hääl kõigub, ja kuidas neid ühele või teisele poole kallutada.“ (ja mida iga kandidaat peaks ütlema nende häälte võitmiseks) (lk 356)

See, et tegemist ei ole pelgalt fantaasiaga vaid tegelikkusega näitab PM 1.08.25 toodud teade: „Elon Muski algoritm Xis soodustab ideoloogilist nihet Euroopas Elon Musk kasutab platvormi X (endine Twitter), et võimendada Euroopa paremäärmuslike poliitikute ja aktivistide sõnumeid, kasvatades nende nähtavust, mõju ning isegi valimistulemusi. Associated Pressi (AP) põhjaliku uurimise andmetel on tegemist läbimõeldud ja süsteemse mustriga. Associated Pressi mahukas uurimus analüüsis kolme aasta jooksul enam kui 20 000 postitust 11 Euroopa paremäärmusliku tegelase kontodelt, kes on alates Muski Twitteri ostust korduvalt temaga suhtluses olnud. Analüüs näitas, et ainuüksi Muski vastus või edasijagamine on põhjustanud nende kasutajate kontodel vaatajate arvu kahe- kuni neljakordse kasvu, sageli kaasneb sellega kümnetes tuhandetes lisandunud jälgijaid. Mõnel juhul ulatuvad nende poliitikute või aktivistide jälgijate arvud miljoniteni.“

NB! Nagu täheldab D C Cardon („Digikultuur“ TLÜK 2020  Lk 286): „Algoritmid ei ole neutraalsed. Need sisaldavad ühiskondlikku visiooni, mille on andnud nende programmeerijad – ja need, kes suurtes digiettevõtetes programmeerijatele palka maksavad. Tehnilistes artefaktides sisalduvad alati nende loojate põhimõtted, huvid ja väärtused; nende väärtuste operatiivne rakendamine toimub läbi tehniliste valikute, statistiliste muutujate, fikseeritud lävendite ja arvutusmeetodite.“ Kõik algoritmid on sellised.

Seega eelnev näite puhul pole oluline see millise poliitilise „poolsusega“ on tegemist (need on niikuinii tinglikud), vaid see, et niisama lihtsalt on võimalik mingi algoritmikesega või selle muutmisega  kallutada või võimendada mingit arvamust ehk nagu tõdeb  R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 57): „Kuidas me tulevikus elama hakkame, selle üle ei otsusta enam poliitikud, vaid digirevolutsiooni visionäärid  ja utopistid: Google, Facebook, Amazon, Microsoft ja Samsung. Nende digitaalsete supervõimude kõrval on Saksamaa poliitikud strateegilised pügmeed. Võimu on nad lasknud endal juba ammu käest võtta. Aga kuna valimistel on mõte ainult juhul, kui neil, keda valitakse, on ka võimu, siis tuleks tegelikult valida kas Google või Facebooki juhtkonda, kes teeb oma strateegiad ja visioonid avalikuks ja paneb hääletusele.“

„Igal juhul ei järgnenud piiranguteta internetisuhtluse tõotusele mitte vabadusekevad, vaid totaalne järelevalve pikk talv. Lääne demokraatiad leppisid sellega hämmastavalt kiiresti. Ja kes ühest küljest hoidis küll au sees põhiseadust ja pidupäevakõnedes vabadust, kasutas teisalt siiski meelsasti uusi järelevalve- ja kontrollivõimalusi. Nii toimub see, mida sotsiaalpsühholoogia nimetab nihkuvaks võrdlusaluseks (…): millegi aeglane , tuhandete väikeste ja eraldi võttes vaevumärgatavate sammudega üleminek täiesti uude dimensiooni.“ (lk 68)

 Demokraatia kui toode?

 Y. N. Hararil ( „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 289) on ilmselt lõputu hulk tükikesi, mida meie lapiteeki lisada. Näiteks „“Humanistlik usk tunnetesse on lubanud meil nautida tänapäevase lepingu vilju ilma, et me selle eest midagi maksma oleksime pidanud. Meil ei ole vaja jumalaid, kes meie võimu piiraksid ja meile tähenduse annaksid – klientide ning valijate vabas valikud annavad meile vajamineva tähenduse. Mis aga juhtub, kui me mõistame, et kliendid ja valijad ei tee kunagi vabasid valikuid, ning kui meil on olemas tehnoloogia, millega nende tundeid välja arvutada, kujundada ja üle kavaldada? Kui universum on naelutatud inimkogemuse külge, siis mis juhtub, kui inimkogemusest saab järjekordne disainitav toode, mis ei erine olemuslikult ühestki teisest kaubanduskeskuses pakutavast?“ Kas see on just uus toode, kuid uuel tasemel toode kindlasti.

 Korrigeerimise algoritm?

 G. Rugg, J. D´Agnese („Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 207) lisavad ühe värvika, lausa intrigeeriva, tükikese meie tekikujundusse:  „Mõne tarkvaraarenduse valdkonnast laenatud tehnika abil võib meil olla võimalus modelleerida põhjust ja tagajärge. Kui rakendada seda sellistel elualadel nagu poliitika, on võimalik kontrollida poliitiliste otsuste taga olevate põhjenduste korrektsust. Kaasates selle küsimuse käsitlemisse ka sellised kontseptsioonid nagu mustrite sobitamine versus järjestikune arutluskäik, tõstatab see poliitilise retoorika osas mõningad üsna huvitavaid spekulatsioone. Ootamatult on meil olemas vahendid, mille abil uurida, kas hääli püüdnud poliitikud produtseerivad sõnade kompotti, mis paistab meie mustrite sobitamise võrgustikule pädevana vaid seetõttu, et selle sees on õiged sõnad. Teoreetiliselt võib mõõta ka seda, kas poliitikud pääsevad puhtalt, kui kasutavad seosetuid ning vasturääkivaid avaldusi. Kui meie aju teeb mustrite sobitamise abil eksliku otsuse, et kõik on korras, siis ei vaevu see kasutama aeglasemat ning keerulisemat järjestikust arutluskäiku, et hinnata, kas poliitiku sõnavõtus ka tegelikult mingi iva on. Kas see, kui poliitikud ja sidusgrupid kaardistaksid oma ideid põhjuse ja tagajärje diagrammina, aitaks poliitikat ja otsuste tegemist üksmeelsemaks ja tõhusamaks muuta?“ Vaat selline põnev lugu.

 Unistuste müüjad

 Maailm koosneb lugudest. Unistustest ja lugudest. Nagu ütleb G Ralson: „Iga kord kui üritad kellelegi midagi müüa, müüd unistust. Palud neil osa võtta oma loost“ (C Gallo „Viis tärni“ Million Mindset 2019 lk 64). Astugem nüüd korraks kõrvale tavalisest infohämust, raputagem maha igapäeva nägeluste taak ja vaadakem, mida müüakse poliitturul. Hm, kas need vihuti ütlemised, krimpsus solvumisnäod, jutureformid, julgusetus, ideepuudus, segaste keskdirektiivide täitmise ihalus ongi teie unistus? Nüüd küsimus poliitturule? Kellele te tahate selliseid „unistusi“ maha müüa? Need ei ole unistused, neid ei „osteta“ neid ka ei valita. Teid ei valita. Poliitturu lugude kirjutajad, te olete kehvad kirjutajad. Elutud, kuivad, kiretud. Kuid areng ei peatu, tulevad uued kirjutajad. Õigemini on uued kirjutajad juba kohal kuid teie (ja ka meie) ei märka veel neid, ei tunne ära, peame neid lugusid inimtekkelisteks, kuid … võta näpust. Jutuvestjaks osutub hoopis juturobot, Ehhee, polegi näppu millest võtta.  „Kui tavaliselt kirjeldatakse sõnadega tegelikkust, siis nüüd on meie ees transformer –sõnad, mis muudavad tegelikkust“ (G Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018)

 Kuid kui poliitturul on julgusetus ja tige unisus ilma unistuseta, siis päriselus liigub poliitturu unisusest sõltumatult elu edasi. Nagu kirjutab Y N Harari („Neksus“ PM 2024 Lk 97): „Tehisarupõhised tööriistad oskavad andmeid leida ja töödelda paremini kui lihast ja luust bürokraadid, ning tehisaru on ühtlasi omandamas võimet paljudest inimestest paremini lugusid luua.“ No ja siis? Tore ju kui on paremaid lugude loojaid, kuid … Jälle kuid „Oleme juba näinud, et infovõrgud ei maksimeeri tõde, vaid katsuvad leida tasakaalu tõe ja korra vahel. Bürokraatia ja mütoloogia on mõlemad olulisel kohal korra säilitamises ja mõlemad on rõõmuga valmis tõde korra nimel ohvriks tooma.“ Muidugi ei rutta seda keegi turuosalistest kõva häälega kinnitama, kuid „Tänapäeva informaatikud, programmeerijad ja võrgudisainerid ei tööta mitte parema tuleviku, vaid väikese hulga inimeste kasumi suurendamise nimel. Ja nad muudavad meie elu ja ühiselu ilma igasuguse demokraatliku legitimatsioonta. Lubadus, mida lõputult korratakse, on teha meie elu lihtsamaks, mitte demokraatlikumaks.“ (R D Precht „Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 lk 38). Kõigel on hind, ka mugavusel/lihtsusel.

 Õiguste tekkest

 Suurem osa meie teiega tegutsemisest allub kujutletavale korrale st me oleme ise loonud käskude/keeldude süsteemi, et paremini/tõhusamalt koos toimida. Just koos, mitte olla üksik keeglimängija. „Nii inim- kui kodanikuõigused on intersubjektiivsed kokkulepped, mis on inimeste poolt leiutatud, mitte avastatud, ning need on määratud ajalooliste asjaolude, mitte mingi universaalse loogika poolt. Erinevates demokraatiates võivad kehtida veidi erinevad õiguste loetelud. (…) Demokraatlikud võrgustikud lähtuvad eeldusest, et igaüks võib eksida, sealhulgas valimiste võitjad ja valijaskonna enamus.“

 „Eriti oluline on meeles pidada, et valimised pole tõe avastamise meetod. See on meetod, mille sihiks on korda säilitada, asetades kaalukausile kodanike vastuolulised soovid. Valimised ei pea selgeks tegema tõde, vaid kõigest seda, mida soovib rahva enamus. Ent rahva soovib sageli, et tõde oleks teistsugune kui see tegelikult on. Seega säilitavad demokraatlikud võrgustikud mingid enesekorrektsiooni mehhanismid, kaitsmaks tõde isegi enamuse tahte eest.“ (lk 153/154) Niisiis õigused on inimeste poolt leiutatud kokkulepped … ekslikkuse võimalikkusest?

 Uued juriidilised isikud & tehisarude pidukonnad

 Nüüd läheme natukene pööraseks. Paneme paika hoopis teistsuguse tekilapi, ei tea kas sobib mustrisse või mitte, kuid põnevust loob küll „Ajaloo kestel majandus ja poliitika nõudnud meilt arusaamist neist intersubjektiivsetest tegelikkustest, mida inimesed on leiutanud – nagu religioonid, rahvused ja valuutad. Kui keegi soovis aru saada Ameerika poliitikast, pidi ta arvesse võtma selliseid intersubjektiivseid tegelikkusi nagu CDO-d. Kuid tulevikus nõuab Ameerika poliitika mõistmine ühtlasi seda, et sa saad aru arvutitevahelisest tegelikkusest, nagu tehisaru tekitatud kultused ja valuutad, tehisaru juhitud poliitilised parteid ja vahest isegi täielikult inkorporeerinud tehisarud. Juba on korporatsioonidel õigus teha poliitilisi annetusi, sest sellise otsuse langetas USAülemkohus juhtumis „Citizens Ubited vs Föderaalne valimiskomisjon“ (2010). Mis siis takistab tehisarude inkorporeerimist ja nende tunnustamist juriidiliste isikutena, kel leidub sõnavabadus ja kes võivad teha lobitööd ja poliitilisi annetusi tehisaru õiguste kaitseks ja laiendamiseks.“ (lk 319)

Püsite ikka järje peal?  „Arvutid on matemaatilised olendid, kel puudub psühholoogia ja mütoloogia. Nii, et kui inimesed täielikult võrrandist välja jätta, saaksid algoritmid viimaks asjade üle otsustada puhta matemaatika põhjal, olles vaba kõigist psühholoogilistest moonutustest ja mütoloogilistest eelarvamustest.

Kahjuks on paljud uuringud paljastanud, et arvutitel on sageli omaenda sügavale juurdunud eelarvamused. Kuigi nad pole bioloogilised entiteedid ja kuigi neil puudub teadvus, on neil midagi digitaalse psüühika sarnast ja isegi midagi arvutitevahelise mütoloogia taolist. Nad võivad vabalt olla rassistlikud, misogüünsed, homofoobsed või antisemiitlikud. „ (lk 323)

Tuleb meeles pidada, et „Tehisaru pole rumal automaat, mis kordab üha uuesti samu käike, tulemustest välja tegemata. See on varustatud tugevate enesekorrektsiooni mehhanismidega, mis võimaldavad omaenda vigadest õppida.

See tähendab, et tehisaru alustab oma elu „algoritmibeebina“, millel on palju potentsiaali ja arvutusvõimsust, kuid mis teab vähe. Tehisaru inimestest vanemad on sellele andnud vaid õppimisvõime ja ligipääsu andmete maailmale. Siis lasevad nad algoritmibeebil maailma uurima hakata.“ (lk 325)

J. Lovelock („Novatseen“ PM 2020 Lk 100) lisab sellise lohutava teadmise: „Nagu olen öelnud, saavad meist küberorgide vanemad, sünnitus juba käib. Seda on tähtis meeles pidada. Küberorgid on sellesama evolutsiooniprotsessi tulemus, mis on loonud meidki.“

„Elektrooniline elu sõltub oma orgaanilistest eellastest. Ma ei näe viisi, kuidas mitteorgaanilised eluvormid võiksid de novo tekkida teisel Maal või mis tahes planeedil sellisest keemilistest ainetest ja sellises füüsikalistes tingimustes, mis on omased universumile. Selleks, et küborgide eluvorm saaks tekkida, on vaja ämmaemanda abi. Sellesse ossa sobib Gaia.“ „Seetõttu tundub tõenäoline, et orgaaniline elu peab alati eeldama elektroonilisele. „

Veebirobotite poliitilised manifestid

 Mis edasi? Elementaarne, paneme paika järgmise tekitüki: „Tehisaru potentsiaal anarhiaks on ärevust tekitav asjaolu, sest see lubab debatiga liituda ka muudel osapooltel peale inimgruppide. Esimest korda ajaloos peab demokraatia toime tulema ka mitteinimlike häälte kakofooniaga. (…) Ühes analüüsis vaadeldi 20 miljonist Twitteri säutsust koosnevat valimit, mis toodeti USA 2016 aasta presidendivalimiste kampaania ajal, ning leiti, et 3,8 miljonit säutsu (umbes 30 protsenti) olid loodud veebirobotite poolt.“

 „Mis saab demokraatlikust debatist siis, kui miljonid – ja viimaks miljardid – üliintelligentsed veebirobotid koostavad üliveenvaid poliitilisi manifeste ja loovad süvavõltsitud pilte ja videosid ning on lisaks võimelised võitma meie usaldust ja sõprust? Kui ma internetis tehisaruga poliitilist debatti pean, siis on minu jaoks ajaraisk katsuda muuta tehisaru poliitilisi arvamusi, sest see on teadvuseta entiteet. Tegelikult ei huvita teda poliitika, ja ta ei saa ka valimistel hääletada. Aga mida rohkem ma tehisaruga vestlen, seda paremini ta mind tundma õpib, mis võimaldab tal minu usaldust võita, oma argumente lihvida ja ajapikku minu vaateid muutma hakata“ 8Y N Harari „Neksus“ PM 2024 lk 372/373). Vaat selline loogiline jada. Tere tulemast debatile.

 Toimetõrge

 Seega uus toode poliitturul on sündimas/sündinud tänu poliitturu toimetõrkele. R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 49/57) kirjutas Saksamaa kohta: „Vähemalt kaks aastakümmet või kauemgi on inimesed meil elanud eesmärkide üle valitsevate põhjuste diktatuuri all. Strateegia mõõde on kaotsi läinud. Strateegiliselt mõelda tähendab seada endale tulevikuks eesmärk ja siis sammhaaval selle poole liikuda. Saksamaal valitseb juba pikemat aega teine taktika: mõeldakse selle üle, mis tõotaks antud hetkel eeliseid valija silmis. Taktika triumf strateegia üle on halvanud meie riigi.“

„Suurte otsuste langetamine on poliitiku elukutsega vastuolus ja vähendab võimalust saada tagasi valitud. Nii nagu meie linnade valgusreostus paneb oma heledusega kahvatama taevatähed, nii pimestab olevik mis tahes tuleviku.“

Lk 57 „Kaasaegset poliitikat, nii nagu me seda enamvähem igal pool Euroopas näha võime, iseloomustab eetostest loobumise taktikalise tarkuse ja ülimalt paindlike põhimõtete kasuks. (…) Et poliitikud ei tee mingeid tulevikuplaane ega tegutse oma veendumuste kohaselt, ootavad nad teemasid nagu ilma – valitseb oleviku diktatuur kogu ülejäänud aja üle; kõik liigub, miski ei muutu.“

 Suur Nihe

 Tegelikult muidugi kõik liigub. Probleem on pigem selles, et elu ja vajadused liiguvad kiiremini kui poliitturg jõuab oma vanu tooteis kaasajastada ja uusi luua. NB! Kettaga telefoni aeg on möödas. M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 317/319) täheldab: „Brown annab koos raamatu „The Power of Pull“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku.“

 „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“

 „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“          

Sarnase lapitekitüki lisab (muidugi) Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 393/394/395): „On tõenäoline, et järgmistel aastakümnetel oleme tunnistajateks veel teistelegi interneti-sarnastele  revolutsioonidele, mille käigus tehnoloogia poliitikast märkamatult ette jõuab. Tehisintellekt ja biotehnoloogia võivad juba lähitulevikus meie ühiskondi ning majandusi – nagu ka meie kehasid ja meeli – põhjalikult muuta, kuid ei ole usutav, et need praegu kellegi poliitilisel radaril silma torkaks. Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“

 „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägenused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“

 „Teatud mõttes on see väga hea. (…) Jumaliku tehnoloogia segamisest suurushullusliku poliitikaga ei saa midagi head tulla. Paljud uusliberaalsed majandus- ja poliitteadlased väidavad, et kõige parem  oleks jätta kõik olulised otsused vaba turu kätte. Sellega annavad nad poliitikutele täiusliku vabaduse tegevusetuseks ja võhiklikkuseks, mis tõlgendatakse ümber sügavaks tarkuseks. Poliitikutel on mugav uskuda, et nad ei saa maailmast aru, sest neil ei olegi vaja sellest aru saada.“

Siinkohal veel üks Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk73) hoiatus: „Briti peaminister Winston Churchilli kuulsa ütluse järgi on demokraatia halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud. Õigustatult või mitte, kuid inimesed võivad jõuda samale järeldusele  ka suurandmete algoritmide puhul: neil on ohtralt puudusi, kuid midagi paremat ei ole meil nende asemel pakkuda.“ Mugavustoode ongi sündinud.

 Civic tech?

 Kuid muutustel ja digiajastul on võimalik ka inimlikum külg D C Cardon („Digikultuur“ TLÜK 2020  Lk 225) nendib, et: „Veebis on praegu kodanikualgatuste õitseaeg. Selle koondnimetuseks on civic tech ja see sõnapaar annab üsna hästi edasi seda, kes on selle peamised aktivistid; need on noored, ülikooliharidusega linlased, kes on huvitatud poliitikast, kuid pettunud esindusdemokraatias või umbusklikud parteiliste ja ametiühinguliste esindusorganite suhtes. Optimismiga, mida mõned peavad naiivseks, usuvad nad tehnoloogia jõusse ja arvavad, et veebisait või rakendus võib muuta inimeste käitumist, poliitilist esindatust ja demokraatiat ennast.“

 „Civic tech tegeleb avaliku asjaga, kuid see ei seisa mingi kindla agenda või poliitilise projekti teenistuses. Varasematel aegadel osalesid üliõpilased ambitsioonikate programmide ja tugeva ideoloogiaga liikumistes. Tänapäeval panustavad nad pigem algatustesse, mille programm pole sisuline, vaid on protseduuriline. Nende eesmärk on panustada demokraatiasse endasse, selle reeglitesse ja selle osalemise tingimustesse, poliitilise tegevuse ja otsustusprotseduuride läbipaistvusse. Civic tech tahab demokraatiat demokratiseerida.“. Loodetavasti pole see midagi sellist nagu ebatõhususe tõhustamine, mis suurendab ebatõhusust. Siiski … Võib-olla sobib klassika vastu panustava Bitcoiniga ühte ritta?

 Inimene see …

 Kuid kui ideaalsüsteem paigutub tegelikusesse, siis hakkavad inimlikud tegurid ideaali lõhkuma: „Soov tuua poliitilisele areenile inimesi, kes ei oleks parteiliste huvide pantvangid, üha kasvab. Tegelikkusega kokku puutudes põrkuvad need liikumised aga halastamatu parteiloogika ja poliitika professionaliseerumise vastu (…)“

 „Civic techi liikumine on väga mitmekesine, nagu me äsja nägime, ja seal esineb ka pingeid. Sageli tekkivad lahkarvamused avatud tarkvara eest seisvate aktivistide ja vabatahtlike ning nende vahel, kes investeerivad vägagi praktilistel kaalutlustel veebipõhiste osalusvahendite uude turgu, näiteks müües konsulteerimisteenust kohalikele omavalitsustele või ettevõtetele.“

 „Fakt on aga see, et nendes erinevates koolkondades väljenduv aktivistide energia annab tunnistust demokraatia raskuskeskme nihkumisest poliitilistelt institutsioonidelt võrgustatud indiviidide perifeeriasse. Kõikuma on löönud saadikute ja riigiasutuste monopol avaliku huvi defineerimisel. „ (lk 231/232/233).

 Ristteed ja algpunktid

 Mis edasi? Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 310/311) märgib, et  „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ Oleme ristteel, teel mis hargneb lugematuteks hulgaks harudeks. Meie valik?

 „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. „ Samuti ka meie, me õmbleme oma lapitekki teadmata milliseks see kujuneb, kuid … Kuid millist mängu me tegelikult mängime?

Mäng

Lõpetuseks räägimegi mängust. Millist mängu meie teiega mängime? S Sinek („Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021  Lk 17) jagab mängud piiridega mängudeks ja piirideta mängudeks: „Mänguks on vaja vähemalt kaks mängijat. Ja mänge on kahte sorti: piiridega ja piirideta mängud.“ „Piiridega mängude mängijad on teada. Neil on kindlad reeglid. Ja mängul on kokkulepitud eesmärk, mille saavutamisel mäng lõpeb. Näiteks jalgpall on piiridega mäng. (…) Seevastu piirideta mängude mängijad on nii teada kui ka tundmatud. Ei ole kindlaid ega kokkulepitud reegleid. Kuigi mängijate käitumist võivad juhtida teatud tavad või reeglid, saavad mängijad neis laiades raamides tegutseda siiski nii, nagu soovivad. Ja kui nad otsustavad tava rikkuda, võivad nad seda teha. Mänguviisi valib iga mängija ise. Ja nad võivad igal ajal mänguviisi muuta ükskõik missugusel põhjusel.

Piirideta mängul on piiritu ajamõõde. Ja kuna lõpujoont ehk mängu tegelikku lõppu ei ole, ei saa rääkida ka piirideta mängu võitmisest. Piirideta mängu eesmärk on mängu jätkata, seda igavesti pikendada.

Kuigi riigid võivad küll võistelda üksteisega territoorium, mõjuvõimu või majandusedu suurendamiseks, kuid maailmapoliitikat võita pole võimalik. Ükskõik kui edukad me elu jooksul oleme, ei kuulutata kedagi meist surmatunnil elu võitjaks. Ja kindlasti pole olemas sellist asja  nagu äri võitmine. Kõik need on teekonnad, mitte sündmused.

Aga kui paneme tähele praeguste juhtide keelekasutust, siis tundub, nagu nad ei teakski , mis mängu nad mängivad. Nad räägivad pidevalt võitmisest“.  Millist mängu meie teiega või meiega mängitakse, kas see on piirideta mäng, sest Eesti Vabariik on Põhiseaduse järgi „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,
mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade „ See on ju piirideta mängu definitsioon. Kuid miks me mängime seda eksistentsiaalset „mängu“ kui lühiajalist/ajutist tootekampaaniat, mille kehtivustähtaeg on kõige enam mõned aastad? Milline on ikkagi see unistus, mida te meile maha müüa tahate? Milline on see unistus, mille peale te saaksite kõrgeima võimu kandja heakskiidetud mandaadi? Millised on need unistused, mille vahel kõrgeima võimu kandjal oleks valida?

PS. Muide, ka minu juuksur ütles täna, et ei tea, keda valida? Kas üldse valima minna? Vaadake, see on ohu märk, viimane ärakell, sest juuksurid on kogu maailma kõige informeeritumad inimesed. Nemad teavad kõike. Kui juuksurid enam ei tea, siis ...  Kehv lugu.

 Jägneb …

 Targutusi:

 P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev

 Lk 150 „Kuna tasakaalu, objektiivsuse, erapooletuse võimalusel on jalad alt löödud, jääb ainukeseks valikuks olla rohkem „siiras“ kui vastaspool, rohkem emotsionaalne, rohkem subjektiivne, rohkem kangelaslik.“

Lk 152 „2011 aastal avastas Guillaume Chaslot, Google`i insener, tehisintellektialase doktorikraadiga mees, et You Tube´i ülesehitus tähendab, et  see pakub inimestele ajapikku aina enam ühesugust sisu, luues ja kinnistades ühte kindlat vaatenurka – ja mitte tingimata faktipõhisuse alusel. Niisiis, kui vaatad ühte videot, mis on täis ebatäpset, tihti lausa valeinfot, hakkab algoritm edaspidi söötma sulle ette just sarnast materjali. (…) Tulemuseks on see, et ebatõene sisu võib saada määratu võimenduse.“

Lk Dr Walter Quattrociocchi Veneetsia ülikoolist uuris Facebooki gruppide kommentaare ja leidis „et mida kauem mingi arutelu kestab, seda äärmuslikumaks muutuvad inimeste kommentaarid. „Kõlakodades kalduvad kognitiivsed mustrid polariseerumise poole.“

„Sotsiaalmeedia on nagu mini-nartsissmimootor, mida ei ole kunagi võimalik lõpuni rahuldada, seega sunnib see meid võtma aina radikaalsemaid positsioone, et saada rohkem tähelepanu See kas räägitu peab paika või mitte, rääkimata sellest, kas see on erapooletu, tegelikult ei loe – sinu siht ei ole debatti võita avalikus ruumis, neutraalse publiku ees; sa tahad lihtsalt saada nii palju tähelepanu kui võimalik inimestelt, kes mõtlevad sinuga sarnaselt.“

 C Gallo „Jutuvestja saladused“ Million Mindset OÜ 2020

 Lk 267 „Poetess Muriel Rukeyser ütles kord: Universium on tehtud lugudest, mitte aatomitest.““

Droonivaade V1 "Porika" lend

 

 

 Tõmbame selle nädala siis käima, Kiiresti muutuvas maailmas on teadmised üheks edu aluseks või kindlustuspoliisiks, samas ... Samas tuleb osata neid kasutada. Teatavasti on mesilased "targad", neil on teadmine, et anumast väljapääsuks tuleb lennata valguse poole. Loogiline. Samas pudelis, mille põhja alla on paigutatud valgus muutub "kindlate teadmiste" korral lõksuks. "Porikad" seda valgusetikki ei tea ja lendavad oma teadmatuse sihitult ringi ja ...mõned pääsevad välja. Vaat selline teadmiste ja teadmatuse lugu. Peame targalt valima oma teadmisi ja nende kasutusviise Järgnev on just selline kaootiline mõttejadade lend, ehk tekitab mõtteid. Ehk aitab edukaid positsioone valida. Lendame siis ... mesilased porikalendu!

Teadmiste ja teadmatuse päev. 

Niisiis, 1 september, uus kooliaasta.  Teadmistepäev. Mis siis muud, kui hakkame õppima ja õppida on meil vaja, sest mõningad põhitõed on meil teiega omandamata, ununenud või aegunud. Mina olen aveametnik/süsteemianalüütik ja minu jaoks algab õppimine/õpetamine majandamisest. Kui majandamisega on kõik korras, siis võime sinna peale ehitada just sellise soovidepuu nagu tahame ja nagu jaks välja kannab. Tugeva põhja peal võime endale vahel isegi mõningaid jaburusi lubada.

 Kavas oli kirjutada paar mõttejada asjadest, mida ma tean (või arvan enese arvates teadvat)  ja mis on mõistlikult keerulised, kuid samas lihtsad, et neist sihitud mõttegümnastikaga aru saada. Milliseid? No nagu: energeetikast, liikuvusest, positiivsest energiast, hinnakujundusest jne, Sellistest lihtsatest asjadest, klassikalistest asjadest, aga ei ... see, mis toimub poliitteatris a´la „800 milj lisaraha ja keskmise palga arvutamine“ panevad kahtlema, et asjade seis meil teiega on libisenud klassikalisest tegelikkusest müstika ja metafüüsika segadikku. Proovime siis sellest aru saada. Ehee … mitte müstikast, vaid miks (eelnevalt) targad/arukad inimesekesed sellesse müstikasse on jõudnud. Keset selget ilma ja siledat maad aetakse suurtes kogustes sellist jaburust, et piinlik on. Igaühe osas eraldi ja kõigi kohta kokku.

 Metafüüsiline kvantpoliitika

 Võimalk muidugi, et tegemist on hoopis mingi uuelaadse kvantmehhaanilise poliitikaga, mitte enam klassikalise, vaid mingi meile ainuomase või eriomase demokraatia vormiga: „Klassikaline mehhaanika pakub meile selget ja ühemõttelist seost silmnähtava ja teoorias kirjeldatu vahel. Kvantmehhaanika kogu oma edu juures midagi säärast ei paku. Kvantrreaalsuse südamikus peituva mõistatuse saab kokku võtta lihtsa motoga: see, mida maailma vaadates näeme, näib olevat põhimõtteliselt erinev sellest, mis tegelikult on.“ (S Carroll  „Sügavale ära peidetud“ PM 2024 Lk  22)

Just eelnevast lähtudes meenutab tänane olupilt sh poliitturg segu müstikast, metafüüsikast ja kvantteooriast, sest:

 - see, mida poliitmaailma ja inforuumi vaadates näeme, näib olevat põhimõtteliselt erinev sellest, , mis tegelikult on, lähtudes oletustest ja mõtisklustest.  

 Kui see toimuks tsirkusetelgis, siis oleks see lustlik ettevõtmine, kuid poliitturg ei ole niisama müstikute turg, vaid üliturg. Üliturust sõltuvad kõik teised turud. Kuid kõik need päristurud majanduse mõttes on teisesed turud, millest oli plaanis arutada sõltuvad üliturul ehk poliitturul toimuvast. Kui poliitturg on ebakindel ja turbulentne, siis on seda ka muud turud.

Pealegi käib seal enne valitsemishanget nii vilgas sagimine ja segamine, et ilma droonivaateta mingit pilti kujundada on mõttetu. Alustame siis droonivaadet kõrgelt ja kaugelt ning „zuumime“ siis mõnesse trikkelvaldkonda sügavamalt sisse.

¤ ( W: Metafüüsika üritab ületada füüsika piire,kasutades vaatluse, mõõtmise ja katsete asemel oletusi, mõtisklust ja loogikat)

 Turuturbulentsust luues

 Väike turbulentsus nii majanduses kui poliitikas on tavaline ja isegi tervitatav tegur, mis ei lase turuosalistel mugavaks muutuda ega oma loovust lömmi istuda. See on umbes niimoodi, et 3% töötust on hea näitaja, mis võimaldab teha muudatusi ja juhtida arenguid, kuid 30% tähendab katastroofi. Meie turbulentsi tase on nii kodumaiste kui ülemaailmsete jaburuste kumulatiivse tulemusena kaugelt üle 50%. Kui uskuda pidukondade reitingute küsitlusi, siis lausa 86%. Kuigi sellised „püsireitingud" on pigem seltskondlik meelelahutus, siis aegreas on neil ka oma koht. Tõsiasi on, et turbulentsust loovad poliitturu osalised ise oma poliitturu konkurentsis pidevalt juurde. Kuid kas peaksid? Kas tohiksid? Kas ei toimi ühiskond mitte paremini kokku hoides jagades ühtseid väärtusi?  Nagu märgib T Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 373): „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“ Vaat selline lugu, tundub väga olupildina meie tegelikkusest. Tasub meeles pidada.

 Vabadusest loobumine

 Teisalt poliitturg saab muidugi aru, et sotsiaalkapitali langust on ju vaja kuidagi kompenseerida, kuid sotsiaalkapitali kao asendamine  sotsialismiga ei rohkenda sotsiaalkapitali vaid erodeerib seda järjekindlalt ja pidevalt.  Mis see tasuta asjade paraad siis muud on kui sotsialismi taasjuurutamine. Isegi mitte sotsialismi, vaid lausa kommunismi juurutamine kus tasuta ja vajaduse järgi pidi kõik saadaval olema , kuid sotsialismi ajal oli asjadel siiski hind, kuigi vale hind:  „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on vastuolus ennekõike kaks vabaduskäsitlust: Klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand on sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega et ta on vaba materiaalsest hädast, näljast, haigustest ning et saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ (lk 419) Trikk on selles, et kuigi meie teiega püüame alati aidata järgi neid kes mingil objektiivsel põhjusel ei suuda üldsusega takti pidada, siis ei tohi me muuta järeleaimamist üldiseks omandatud abituseks. Just see minimumpäästeline väljapanek on sidusust kandev tegutsemisviis, omandatud abituse genereerimine on mitte ainult sotsiaalkapitali, vaid ka üldsuse tegelikku jõukust vähendav. Kui taasiseseisvumise alguses arenesime esimese mudeli järgi, siis viimased paarkümmend aastat pigem teise ehk taandarengu mudeli kaudu (ise imestades, miks me ei kasuta ära kogu oma võimekust). Neil kahel asjal tuleb ranget vahet pidada. Nii, põhipostulaadid paigas võime drooni edasi lennutada.

 Tundenakkusest

 Teadagi on  inimesekeste  meeleolud kõikuvad. Kuid mitte ainult kõikuvad, vaid ka nakkavad. A Peltola („Nakkavad tunded“ Hea lugu 2024 Lk42/61/68) „Tundenakkus hõlmab empaatia afektiivset tahku. Selleta ei saa me tabada teise inimese emotsionaalset seisundit ja mõista, mida ta tunneb. Emotsioonide nakkamise aluseks on tugevalt neurofüsioloogiline ja nähtusena on see seetõttu psühholoogia erinevatest tugiraamistikest sõltumatu ja iseseisev. Tundenakkust kirjeldatakse kui automaatset, kiiret, primitiivset ja suuremalt jaolt väljaspool kontrolli olevana,. Emotsioonide nakkamine viib jagatud emotsioonide seisundini – „nakatanu“ inimene kogeb sama emotsiooni mida teine.“

 „Negatiivsed emotsioonid nakkavad kergemini kui positiivsed. Negatiivsed emotsioonid edastavad meile sõnumeid kas reaalsest või läbielatud ohust. Meie püsimajäämise seisukohast on olnud tähtis õppida ohusõnumitele kiirelt reageerima. Seepärast nakkavad negatiivsed tundes positiivsetest kergemini. Ka on negatiivse tundenakkuse mõju sageli tugevam kui positiivse oma. Negatiivsete tunnete nakkumise kahjustavad toimed vaimsele heaolule on tavaliselt suurimad siis, kui tundenakkus toimub alateadlikult. „

 „Emotsionaalsete nakkuste tõttu hakkavad inimesed alateadlikult tegema oma keskkonna kohta sarnaseis tähelepanekuid – nakkavad tunded häälestavad meid samadele emotsionaalsetele sagedustele.“ Huvitav. Taassünnituse esimesel kümnendil oli meil teiega küll raske ja ebaturvaline, kuid emotsioonide „nakkus“ oli üldjoones positiivne.  Nüüd, peale iseloodud tohutut heaolu kasvu on muutunud trendiks olla … mittepositiivne, mis igapäevaselt uhub usaldust ikka õhenemaks.

 Erosioon

 Vahepeal on „poliitvärk“ sotsiaalkapitali erodeerimisel niisuguse negatiivsärtsuga käima läinud, et sellest tekivad üha uued turutõrked (ka päristurgudel). Erakodsete valimiste ihalus (valitsemishange) on selge märk turutõrkest. Kõike me keelame, kõike karistame, kõike reguleerime,  kõiki halvustame, kõiki ... Kuid kui kõik on keelatud ja taunitav, siis muutubki kogukond kapseldunuks, kahtlustavaks, raisates kogu oma kapitali keelamisele ja karistamisele, mitte arengule. Iga pisemgi inimlik eksimus või arusaamatus tõlgendatakse kõige vastikumal ja pahatahtlikumal moel ja siis … tõmmatakse sopasaed (nii massimeedia kui ka uurimisasutust) käima. Inimesed tühistatakse. Meie teiega ei saa selles vingus ja tomus enam mitte millestki aru. Oleme nagu siilid udus (kui meil pole droonivaadet). Segadus. Tülpimus. Negatiivsus.

Hm, kas tõesti? Ärgem mõtelgem (või õigemini mittemõeldes) ennast haigeks. NB! Tegelikkuses on täna kõik veel hästi, täna on kõik veel odav, täna on kõik hea veel võimalik .... Mulle meeldib Zig Ziglar põhimõte: „Sa oled see, kes oled, selle tõttu, millega valgustad oma vaimu.“ Kas lubaksite kellelgi valada 20kilose prügikoti tühjaks oma elutoas. Kas lubaksite kellelgi kallata prügi endale pähe? Ei lase ju? Ehk  „Sa oled see, kes oled selle tõttu, mis sinu ajju söödetakse. (…) Sa saad muuta seda, kes oled, muutes seda, mis toidab su vaimu.“

Millega Sina enda vaimu toidad? Või ei toidagi? Toitud pampriloosungitest ja oled õnnetu? Oled hajumuste ori?  „Neurobioloogid ja kognitiivsed psühholoogid ütlevad, et 40-90 protsenti meie käitumisest tuleneb harjumustest, inimeseti see erineb. Seega tegutsevad paljud meist suure osa ajast autopiloodil.“ „ Psühholoogid on üldiselt ühel meelel, et teha midagi 21 päeva järjest, tekib harjumus.“ (H Urban „Positiivse suhtumise jõud“ Helios 2025 lk 32/37/111/112). Vaat selline teadmine

 Ettevaatust, kui te olete autopiloodil, siis te ei ole piloot . Autopiloodil te ei juhi portsesse, te olete praktiliselt reisija, kes ootab salongiteenidajatelt mugavusprotsesse, kus te ei pea otsustama ega vastutama, te ainult virisete vähendades sotsiaalset kapitali arendades vabadusetut sotsialismi. Kuid asi pole selles, et „kõik on halvasti“, vaid selles, et maailm meie ümber ja meie sees muutub. Hinnates uut maailmakorraldust nii mentaalset, kui ka majanduslikku vanade mudelite alusel saame ... valed tulemused. Vaadake, te ju ei hinda oma uut autot lähtudes J Watti aurumasinast? Äge seda tehke ka teiste asjade/ilmingute puhul.

 Paigast liikunud demokraatia ja teisenenud poliitturg

 Kuid kõik muutub, ka demokraatia muutub. Muutub nii vormilt kui sisult. Tundub, et oleme ületanud ühe arengu pöördepunkti. Toimib vana hea U kõvera efekt: „Tagurpidi U-kõverad koosnevad kolmest osast ja iga osa jaoks on oma loogika. Kõvera vasak külg , kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad paremaks. Siis ühetasane keskpaik, kus rohkem tegutsedes ei tule erilist vahet sisse. Ja siis on parem külg, kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks. „

„Kui sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem. Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi. Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa. Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14 klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub neutraalseks ja lõpuks halb.“( Malcolm Gladwell „Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 lk 56). Demokraatiaga on sama lugu, see võib minna ikka paremaks, kuni enam ei lähe paremaks, kuid ei lähe ka märgatavalt halvemaks, kuni muutub halvaks. Väga halvaks. Nüüd ongi seis poliitturul lõpuks halb, liiga palju on lõbujooke puugitud ja anekdootlikke lubadusi antud. Ninnu-nännu poliitika on keeranud üle U kõvera ja muudatused poliitturul ja sellele järgneval administratiivtegevuses on ... lihtsalt füüsika seaduste ilming. Pendli ühes asendis hoidmine on muutunud nii kulukaks kui ka paljude jaoks tülgastavaks, kuid ...

Kuid mitte kõik poliitturu osalised ei saa teisenenud poliitikust aru, pakkudes üha uusi ninnu-nännu  „värki“. Milleks? Aga põhimõtted? Aga jätkusuutlikus? Aga ... Peate mind lihtsameelseks ilmselt? Tegelikult ... Tegelikult kahvatuvad kõik need tegurid kõige võimsama jõu ees – konkurentsi ees valitsemispuu ladvas.

 Õõnestades alusväätusi

 Kurvaks U kõvera allakäigu näiteks võiks „kahjatsusega“ tuua selle kuidas isegi Muutustepidukond läbi valitsemishanke hetkehuvide oli maha müümas turumajanduse põhialuseid praktiliselt oma sünnitunnistust ( tasuta lasteaiakohtade näitel). Mitte tasuta (loe: teiste poolt tasutud) nänn ei vii elu edasi vaid sellise keskkonna ja tuustruktuuri loomine, misvõimaldaks korraliku lisandväärtuse kaudu maksta väärikat palka läbi kogu jada ja teha ka valikuid labi kogu jada. See on poliitturu ülesanne, mitte ninnu-nännu "värk", kuid ... Poliitturu trend on selline. Rumal trend. Hukatuslik trend.  Paraku on siinkohal paslik meelde tuletada  Tarmo Soomere (Mõrad globaalse teaduse kaunis tulevikus II ERR 3.08.25) täheldatut: „Teadlased peaksid olema piisavalt targad, et selles aspektis on jäme ots nende käes, kelle käes on raha. Nad peaksid ka teadma paremini kui Theodor Niizhotay Fontaine, et moes oleva rumaluse vastu ei aita ükski tarkus.“ Tundub olevat universaalseadus iga elujuhtumi kohta.

 Eriti jaburaks kisub olukord enne valitsemishankeid. Peaaegu kõik pidukonnad lähevad poliitturul kergema vastupanu teed ja pakuvad tasuta asju (või mõttetult kalleid ulmeprojekte), asju, asju .... Aga eesmärgi püstitust mida tahetakse saavutada, pole. Ka plaani kuidas sellest pikeest välja tulla ei ole. Riigirefomi plaan küll on, aga ... Aga see on poliitinimestele raske, see vajab pingutamist, see on keeruline, see vajab (iseseisvat) otsustamisvõimet, see vajab ... liidrit. Nojah, kuna see on raske ja valimishankel tuleb valitsemispuu latva lendamiseks näha kurja vaeva, siis pole tegelikkuses vajalike asjade kordategemiseks aeg kunagi õige. Nii, et praegusel juhul jätkub meie poliitmaastikul pendli liikumine ikka veel ninnu-nännu ja ulmelubaduste poole ebaproportsionaalselt kaldu. Ei tahaks mõeldagi sellele, mis siis juhtub, kui see pendel kolinal tagasi liikuma hakkab. Ei hakka? Aga USA-s hakkas.

 Rajupendel või giljotiin?

 Hoopis teistsugune U kõvera läbimise ja (kujutletavate?) alustalade teisaldamine on ette võtnud USA-s. Ootamatu, ehmatav ... Hämmastav, millise hooga USA arengute pendel ninnu-nännu alast karmvihase  kesksüsteemi loomise poole liigub.

Siin ta on, muutunud demokraatia, muutunud poliitturg ja …. kombed ning kombetused. Napp pool aastat „trampimist“ ja kõik juba harjuvad sellega. Harjuvad nii maailma rikkad, kui ka võimsad. Pelgus. Mugavus. Mugavuspelgus?  No Kanada ei pelga, isegi väike Taani ei pelga, kuid paljud on pelgusest teinud oma pelgupaiga  (tegelikkuse eest).  Ilmselt peame meie teiega paljud harjumused ümber hindama ja neid kohendama.  Küsimus on vaid, kuhu poole? Demokraatlik Ameerika on endiselt demokraatlik (kuigi vabariiklik) Ameerika, kuigi paljud meist teiega ei suutnud ette kujutada sellist demokraatiat. Muutunud demokraatiat. Kuid nagu W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 14) täheldasid:  „Konstitutsioon on peaaegu täpselt samade sõnadega, kui teda kunagi kirjutati, aga sõnad, mis enne sidusid ja eristasid, on venitatud elastseks kummipaelaks. Valitsus, mis ei võinud maksustada, ei võinud kulutada ja ei võinud reguleerida, võib nüüd teha kõike, mida tahab. Täidesaatval võimul on piisavalt jõudu, et teha praktiliselt kõike. Kongress läheb kõigega kaasa kui lihtsameelne sabarakk, nõudes vaid seda, et saak jagataks võrdselt. Kõik on nii hästi paigas, et kongressi liige tuleb tabada voodist „elusa poisi või surnud tüdrukuga“, enne kui ta reageerib kaotada oma ametikohta.“ Nii, et meil on tegemist venitatud demokraatiaga?

 Seega, kõik liigub, kuid meie teiega peame meeles pidama, et „Demokraatia ei ole tegelikult jumala valik. See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik kõikide rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas edu saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel, kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju. „ (lk 121)  Ärgem unustagem, et „demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel“, ütleme niimoodi, et see on üks demokraatia edu ja püsimajäämise alusteks. Kui te nüüd vaatate seda, millised on praeguste poliitturgudel liikumisi nii meil, kui mujal, siis kas see lihtne põhimõte on ikka järgitud. Ja kui see pole järgitud, millised on siis demokraatia või selle derivaatide püsimajäämise šansid? Eks ole hea küsimus?

 Poliitturg – Üliturg.

 Olete juba väsinud, sellest „poliitvärgist“? Mina ka, kuid … Miks meie teiega peame poliitturul toimuvast aru saama? Elementaarne, Watson. Poliitturg on jutuvestjate üliturg, millest sõltuvad kõik teised turud. Kui USA otsustab naabritele/liitlastele keset siledat maad kehtestada poliitiliselt 50% tollimaksu, siis sellel ei ole turumajandusega mingit puutumust, USA lihtsalt tahab rohkem raha ja võtab seda teistelt sest ta saab ning teised poliitturud ning päristurud reageerivad sellele. Täpselt sama on meie autoturu, puiduturu, põlevkivituru või ühistranspordituruga, Dr Riik määrab maksud, kvoodid, kasutamistingimused ja subsiidiumid – kõik poliitturu välja mõeldud instumendid ja turud toimivad vastavalt poliitturu ettekirjutustele. Päristurg ei toimiks iial nii ebatõhusalt, kui poliitturg selle loomingulisust ei pärsiks.

Kuid poliitturg ise toimib teistel alustel, seda turgu motiveerib ainult sellised tegevused, mis annavad neile lennuvõime valitsemispuu tippu lennata. Konkurents noh! Poliitturu konkurents. Seega ...

Poliitturust aru saamine on nagu silmade lahti tegemine, et näha. Me võime ju arutada energeetika üle, kuid kuni poliitturg pole otsustanud (mis peaks toimuma meie teiega antud mandaadi raames) millise mudeli järgi energeetikat arendatakse ehk õigem oleks küsida, milline variant annab poliitturul parima lennuvõime     (kas see on tühja tuule taga ajamine tuulepeade poolt või rabarikkus või midagi tummisemat), seni … Seni toimub energeetikaturul Browni liikumine ja see ei saa olla kunagi efektiivne. Mitte ainult ebaefektiivne, vaid lausa kahjulik ja raiskav, sest kui me nendes valikutes eksime hetkekihu ajel, siis pole mingit arengut oodata. Saame ränga arengupeetuse.

Nii, et kui me tahame vähegi protsesside tegelikest liikumistest aru saada (ja võib-olla ka kaasa arutada/aidata/teha), siis peame seda olukorda vaatlema nagu eelnevalt märgitud - retrospektiivses droonivaates (mitte lastes ennast vedada tasuta asjade saamise lubaduste sohu).

 Kiirus, vaid kiirus …

 Täna elame oludes, mis muutub seoses tehnika/tehnoloogis muutusega ikka kiiremaks.  Sama toimub ka poliitturul. Refrään: Kõik muutub. Muutub ka demokraati ja mittedemokraatia toimimine ja mittetoimimine. Muutus toimub ka valimistel, mõjutusvõtetes ja rahastamises. Isegi siis kui (ja eriti siis) kui nende vorm ei muutu vaid muutub nende sisu.

Selles vormi jäävuse ja sisu teisenemise protsessis toimubki suur segadus, me hindame vana vormi järgi uut sisu ja ei saa aru, mis toimub, miks toimub? Oleme üllatunud.

Kui visata pilk peale USA demokraatia teisenemisele siis, praegune demokraatia omab hoopis teistsugust sisu kui „mullune demokraatia“. Tegelikult toimub praegu „karmi käe demokraatia“ administratiivne ülesehitus, sest inimesed/valijad olid suuresti väsinud üha laienevast ninnu-nännutamisest. Pendel liigub lihtsalt suure kolinaga tagasi saavutades millalgi (loodetavasti) normaalsuse. Saavutab normaalsuse, kui sellele liikumisele administratiivselt kiile vahele ei lööda. Jällegi – ühelt või teiselt poolt. Valikute ja vastutuse küsimus. Tõsiasi on, et administratiiv-bürokraatlike vahenditega on võimalik muuta väga paljusid toimimise sisulisi põhipostulaate selle vormi näiliselt muutmata. Nagu me teame juba Jossifi ajast – vaheta (valed) inimesed oma (õigete) inimestega võtmepositsioonidel ja valitse segamatult/rahulikult oma tahte järgi. Kui jälgida USA administratiivpendli langemist, siis oludes kus Seadusandjate mõlemad kojad on ühe pidukonna enamusega, Ülemkohus on samuti vabariikliku enamusega, armee ja julgeolekuasutuste juhid on välja vahetatud, pealinnas on rahvuskaart tänavatele toodud ja politseijõud sellele allutatud ning endiste presidentide ja nende administratsiooniliikmete vastu meisterdatakse riigireetmissüüdistusi, siis … Ainult Föderaalreservi juht seisab kindlameelselt (veel) keset tormi „oma tõe ja õigusega“. Kuid kuidagi kahtlaselt käepäraselt astus üks Föderaalreservi  juhatuse liige tagasi (ja teine tagandati), mis annab presidendile võimaluse muuta ka majanduspoliitika laenustrateegiat. Selline personaalia liikumine siis selles maailma demokraatia kantsis.

 Sabatäht: Euroopa Kuninga kroonimine

 Lisaks sellele on demokraatia arengu pöördepunkt toonud kaasa ka muutused demokraatia kantsi ja tema (endiste?) liitlaste vahel. Kui iga suhtlusstrateegia õpetab, et hoia sõbrad lähedal ja vaenlased veel lähemal, siis praegune pendeldamine viitab uuele „strateegiale“, et peleta oma (kindlad) liitlased eemale ja muuda nad enda vaenlasteks. See kummaline soigumine poliitturu valitseja poolt (turgu valitsev seisundi mõiste tuleneb Konkurentsiseadusest), et neile on liiga tehtud, neid on ära kasutatud, nende  tagant on varastatud on niivõrd kummastav, et seda poleks ühelt turuvalitsejalt küll oodanud (isegi kui see oleks sisult õige, siis vormilt on see kummastav).

Kuid see ehmatamistaktika (loodame et see on ihadest tõukuv taktika, mitte pikaajaline strateegia) on kandnud mõnelgi juhul  mugavusvilja: EL ja mõnedki teised on alandlikult nõustunud USA poolt kehtestatud uute tollidega, mis on muidugi piinlikkust valmistav allaandmine.

Majandusteooria ja konkurentsiõiguse mõistes on USA tegevus kvalifitseeritav kõige selgemal moel kui turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mida üldjuhul karistatakse kuni 10% trahviga rikkuja aastakäibest. Nii, et arvutage kokku USA majanduse kogukäive ja 10% sellest … Nojah, konkurentsiõigus konkurentsiõiguseks, sest kui mõnele hamburgeriputkale on vaja trahvi väänata, siis … põhjuse leiab alati, samas kui legaalne kartell OPEC manipuleerib energiaturuga vastavalt oma vajadustele ja nüüd siis on USA asunud kogu maailma maksustama enese kasuka. Milleks meil siis on WTO, milleks meil on rahvusvahelised kaubanduslepped, kui need on lihtsalt paberid.

EL kaubandusdirektoraadi juht S. Weyand on väga selgelt kokku võtnud tegelikkuse: „Euroopa Liidu kaubandusdirektoraadi juht Sabine Weyand tunnistas, et Ameerika Ühendriigid sõitsid suvel toimunud Atlandi-üleste kaubanduskõnelustel oma nõudmistega liidust üle, vahendas väljaanne Brussels Signal.Saksa lehele Süddeutsche Zeitung 26. augustil antud intervjuus kirjeldas Weyand Euroopa Liidu (EL) ja USA vahelisi kõnelusi kui kõike muud kui tõelisi läbirääkimisi – Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi administratsioon lihtsalt dikteeris tingimused.

"Kui te ei kuulnud mind ütlemas sõna "läbirääkimised", siis sellepärast, et neid ei olnudki,"

Kriitikute sõnul alandav kokkulepe võimaldas Ameerika Ühendriikidel kehtestada Euroopa toodetele uued ühepoolsed 15-protsendilised tollimaksud. Euroopa Liit sai selle eest vastu vähe või üldse mitte midagi majanduslikult väärtuslikku.

Weyandi sõnul oli see tingitud sellest, et kiireloomulised julgeolekuküsimused sundisid liitu järele andma. "Nõudmiste ega pakkumiste vahetust ei toimunud," ütles ta. "Euroopa pool oli tohutu surve all, et leida kiire lahendus transatlantiliste suhete stabiliseerimiseks julgeolekugarantiide peale mõeldes." Weyand tunnistas, et tema arvates loobus EL oma majanduslikest huvidest poliitilise ja kaitseliste toetuse nimel.“ (ERR 28.08.25). 

Väga selge ülevaade ja sissevaade. Ürgne põhimõte, et alustuseks ehmata läbirääkimiste partneril pea maha võtta ja siis astud sammu(kese) tagasi, et olgu, pead maha ei võta, aga kõrvad lõikame maha ja ... Tundub, et Euroopa on väga rõõmus sellise lahenduse peale. Ikka see sama W.C sügav põhitõdemus Ilmasõja alguse valikute kohta:  „Meil oli valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja“. See ja tänane mugavusprintsiip on üks allaandjate alandlik marss süserääni tahte järgi (VKS süserään <süser|`ään -ääni `ääni 22e s>(pr suzerain < sus peal + souverain suverään) • aj feodaalajastul vasalli suhtes kõrgeim senjöör; hrl peeti selleks kuningat)

Niisiis ...Euroopa on kuulutanud enese alluvussuhet USA-ga ja USA presidenti kui Euroopa kuningat. Kord juba enese vasallisuhet süserääniga kinnitades tuleb valmis olla süserääni järgnevateks nõudmisteks.

 Lihtsalt tõdemus muutustest

 Ärgem võtkem seda eelnevat mõttejada kui kriitikat, vaid kui tõdemust, et USA kohendab ennast ümber (vaata põhjalikumat käsitlust ka https://peetertammistu.blogspot.com/2025/02/lendstart-schrodingeri-kassiga.html).

Siinkohal ei anna mulle rahu üks R. Müllersoni ( „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 221/223/224) käsitlus, mis algab H Kissingeri tõdemusega: „Olgugi et Trumpi aeg presidendina ei ületanud neid nelja aastat, mille valijad talle lubasid, annab tema pärand tunda veel palju aastaid. Selles mõttes paneb imestama, mida võis Henry Kissinger silmas pidada, kui ta oletas 2018 aasta suvel Financiial Timesile antud intervjuus mõistatuslikult: „Minu arvates võib Trump olla üks neid aeg-ajalt ilmuvaid ajalootegelasi, kes tähistavad ühe ajastu lõppu ja sunnivad enda vanadest positsioonidest loobuma. See ei tähenda tingimata, et ta ise seda teab või et tal on mõttes mõni suurejooneline alternatiiv. Tegu võib olla lihtsalt kokkusattumusega.““

 „Trumpi tegusid ja ütlemisi võimendas see kirglik vaenulikkus, mida näitavad üles tema oponendid kongressis ja peavoolumeedias. Suutmatus jätkata „nii nagu ikka“, mis väljendus muu hulgas 2016 aasta presidendivalimistel, ei ole neile midagi õpetanud.

Kui Trump pööras riigi ja mõnes mõttes ka maailma pea peale, siis tema oponendid olid vihatud vaenlasest vabanemiseks omaenda kodu maha lõhkuma. Liiati ei hoolinud nad oma pöörasuses sellest, et seavad ohtu rahvusvahelise rahu.“

 Ja veel Müllersonilt: „Tal ei olnud nagu Gorbatšovilgi mingit visiooni ega ka aega, et ehitada midagi sedalaadi uut, mis vastaks Ameerika suure potentsiaaliga ühiskonna vajadustele.“

 Nüüd, teisel ametiajal, on tal siis aega teha seda ... „ mis vastaks Ameerika suure potentsiaaliga ühiskonna vajadustele.“?  Mis aga põhiline, ta on õppinud eelnevast. See „sabatäht“ on H.K väljendit kasutades ajalootegelane „kes tähistavad ühe ajastu lõppu ja sunnivad enda vanadest positsioonidest loobuma.“ Just seda asjaolu peame arvesse võtma, kui soovime ennast õigesti positsioneerida muutunud poliitmaastikul.

 Külm sõda 2.0

 Tundub, et selle suure muutumise ja muutmise tuhinas oleme jätnud arvestamata üht protsessi käivitit, mis võib muuta mängu. Mõte tekkis lugedes S Sineki („Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 lk 17/47/170/171/172/173) teooriat piiridega ja piirideta mängust: „Mänguks on vaja vähemalt kaks mängijat. Ja mänge on kahte sorti: piiridega ja piirideta mängud.“ „Piiridega mängude mängijad on teada. Neil on kindlad reeglid. Ja mängul on kokkulepitud eesmärk, mille saavutamisel mäng lõpeb. Näiteks jalgpall on piiridega mäng. (…) Seevastu piirideta mängude mängijad on nii teada kui ka tundmatud. Ei ole kindlaid ega kokkulepitud reegleid. Kuigi mängijate käitumist võivad juhtida teatud tavad või reeglid, saavad mängijad neis laiades raamides tegutseda siiski nii, nagu soovivad. Ja kui nad otsustavad tava rikkuda, võivad nad seda teha. Mänguviisi valib iga mängija ise. Ja nad võivad igal ajal mänguviisi muuta ükskõik missugusel põhjusel.

Piirideta mängul on piiritu ajamõõde. Ja kuna lõpujoont ehk mängu tegelikku lõppu ei ole, ei saa rääkida ka piirideta mängu võitmisest. Piirideta mängu eesmärk on mängu jätkata, seda igavesti pikendada.“ Eks ole huvitav. Kas EV on piiridega või piirideta mäng? Veelgi tähtsam on küsimus, kas pidukonnad mängivad piiridega või piirideta mängu?

 Oma teooria piires on S.S käsitlenud ka välispoliitikat: „Varsti pärast Berliini müüri langemist tegid Ameerika Ühendriigid tõenäoliselt ühe suurema 20 sajandi välispoliitilise prohmaka. Ameerika teatas, et oli võitnud külma sõja. Tegelikult ei olnud. Praegu teame juba kõik mantrat: piirideta mängus pole sellist asja nagu võit. See kehtib nii äris kui maailmapoliitikas. Ameerika ei võitnud sõda. Nõukogude Liit, mille vaba tahe ja vahendid olid otsa lõppenud, langes mängust välja. Külmal sõjal olid kõik piirideta mängu tunnused.“

 „Mängu jäänud teavad, et varsti kerkivad pinnaleteised ettevõtted, kes sisenevad turule. Kui meie kõige tähtsam väärikas rivaal, kes on meid teistest kõige rohkem tagant utsitanud, mängust välja langeb, siis ei tähenda see, et  vaupingil on ootel hulk teisi, kes tahaksid kohe mängu söösta. Enne võib kuluda aastaid, kui uus või teistsugune rivaal endise asemele tuleb. Piirideta mängu kogenud mängija teab seda ning pingutab, et jääda peamise rivaali lahkudes alandlikuks. Ta ei luba kõrkusel ja piiratud mõtteviisil kanda kinnitada ning mängib edasi teadmisega, et on vaid aja küsimus, kui uued mängijad välja ilmuvad. Piirideta mängus on kannatlikkus voorus. Kuid Ameerika ei käitunud nii.

Nõukogude Liidu mängust lahkumisel tabas Ameerikat justkui eesmärgipimedus ning ta uskus end olevat ületamatu. Ja ka käitus seda mööda. Käitus võitjana. Isegi kui kavatsus oli hea, hakkas ta maailmale oma tahet kontrollimatult peale suruma ning tegi seda umbes üksteist aastat.“

Kui te selle mõttejada panete tänaste arengute konteksti, siis võib ilmneda, et mitte "„Varsti pärast Berliini müüri langemist tegid Ameerika Ühendriigid tõenäoliselt ühe suurema 20 sajandi välispoliitilise prohmaka." vaid veel suuremat prohmakat valmistatakse ette just nüüd. Kui võtta arvesse turuvalitseja kõrkust ja piiridega mängu mõtteviisi, ühtsuse lõhkumist ja allasurutud/vimmas liitlaseid, siis ... läheb turuvalitseja ise vastu väga ebakindlatele aegadele. Võib arvata, et kõrkus karistatakse ära varem või hiljem.

 „Külm sõda 2.0. Külma sõja ajal oli õhus kolm pinget: tuumasõjaline, ideoloogiline ning majanduslik.

 „Väärika rivaali olemasolul on tohutud eelised. See pakub ühe kindla fookuspunkti strateegiate väljatöötamiseks, vahendite eraldamiseks ja sisemisele rühmitustele erilise tähelepanu juhtimiseks. ( …) Uute väärikate rivaalide mittetuvastamisel käis paljude Ameerika institutsioonide sisemine võitlus kontrollimatult edasi. Isegi vabariiklased ja demokraadid suutsid varem kokku leppida, et Nõukogude Liit kujutab endast Ameerika Ühendriikidele suuremat ohtu kui nad ise ja et alati on neil võimalik ühise konkreetse eesmärgi nimel end kokku võtta. Enam see nii ei ole. Välise väärika rivaali puudumisel näevad need kaks osalist teineteist kui olemuslikku riiklikku ohtu. (…) Nii, et Ameerika suunas oma energia enda vastu, ei näinud ta, et külm sõda kestis edasi ja päis edukalt. Kuid erinevalt külmast sõjast 1.0 ei olnud järgmises 2.0 faasis enam mitte ühte väärikat rivaali, vaid neid oli mitu. Nõukogude Liidu ähvardav majanduslik rivaliteet oli asendunud Hiina omaga (mis ületab Ameerika majandusest paremaks kasvamise kursil Ameerika majandust). Ideoloogiline vastasseis, mis tekkis Nõukogude liiduga, on asendunud äärmuslastega, kes tegutsevad religiooni kattevarjus. Lisaks katsetab ja kontrollib Venemaa endiselt Ameerika otsusekindlust alati kõigis kolmes pingeallikas.“ Vaat selline lugu, droonivaade parandab paljudest arengutest mõistetavama ülevaate saamist

 Tõdemus: demokraatia naiivse kontseptsiooni lahkumine

 Ja-ah demokraatia on muutunud. Kui drooni panoraamvaade näitab meie teiega millised muudatused on ja kuidas need toimunud on, siis sisse „zuumimine“ näitab miks. Seega klassikaline demokraatia või selle derivaadid on pöördumatult muutunud. Muutunud kõikjal. Muutunud erinevalt. Y Papadopoulos ( „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 12/42/43) on seda probleemi suhteliselt lihtsalt selgitanud järgnevalt:  

-„Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi.“  See on väga põhjapanev arvamuseavaldus

- „Oma raamatus „Why Politics Matter“ näitab Garry Stoker „vastuolu demokraatia naiivse kontseptsiooni ja selle vahel, kuidas valitsemisprotsess tegelikult toimib.“ (…) Siiski on esindusdemokraatia  traditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle otsustatakse ideaali põhjal. Klassikalises esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele.

Nii peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud  volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid  ülalt alla. Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks). Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“

 Niimoodi oli klassikalise demokraatia mudeli järgi, mida tänapäeval nimetatakse juba  naiivseks. See mudel enam ei kehti:

 -„Siiski vähenevad poliitika rahvusvahelistumine ja eelarvepoliitikapiirangud nende instrumentide hulka ja ressursside määra, mis on võimul olevatel erakondadel olemas selleks, et oma valijaskonda teenida, ning majanduslik üleilmastumine tekitab kaotajaid, kes süüdistavad  võimuerakondi oma ebaõnnes.

 -Kõik see juhtub ajal, kui mitmel põhjusel (näiteks haridustaseme tõus, mis muudab kodanikud teadlikumaks ja kriitilisemaks) vähendab taas kodanike enda seotust erakondadega, valijaskonnad muutuvad voolavamaks ning hääletamine läheb instrumentaalsemaks, juhul kui seda ei asenda lihtsalt hääletamata jätmine. Kuna erakonnad ei suuda enam hüvesid pakkuda, pole hääletajail motivatsiooni, et poliitilise eliidi sulgumist oma kitsasse maailma välja vabandada.“

 -„Sidemete nõrgenemine erakondade ja ühiskonna vahel ei tähenda, nagu oleksid erakonnad vähem tõhusad valimismasinad. Pigem on toimunud nihe ülesannetes: varem teatud ühiskonnarühmale keskendunud, on erakonnaorganisatsioonid nüüd suunatud peamiselt tegutseda voolavatel valimisturgudel.“

 - „Erakondade kasvav ideoloogiline paindlikkus muudab nende omavahelise konkurentsi nõtkemaks. Säärases keskkonnas toimivad erakonnad üha vähem kui ühiskondliku lõimumise kanalid, selle asemel keskendutakse kampaaniatele, mis lubavad neil köita, tihti ajutiselt, erakonnaga vähem seotud valijaid. See on ennast tugevdav protsess: erakonnad muutuvad valimismasinateks, sest nad on kaotanud oma sotsiaalse funktsiooni, kuid peamiselt valimisrollile keskendumine takistab neid loomast stabiilsemaid sidemeid ühiskonnaga.“  

Siinkohal pöörakem tähelepanu sellistele sõnadele nagu „kasvav ideoloogiline paindlikkus“, „erakonnad muutuvad valimismasinateks“, „valimisrollile keskendumine takistab neil loomast stabiilseimaid sidemeid ühiskonnaga“, mis muudab pidukonnad lihtsalt eneste tagasivalimiste masinateks valitsemishankel. Milline on nende sotsiaalne roll? Milline roll neil ühiskonna suhtes on?  

 Pidukondade uus karjamaa, pidukonnad kui avalik hüve.

 Niisiis tundub nii, et pidukondade algfunktsioonidest pole säilunud suurt midagi, kuid organisatsioonid toimivad valimismasinad valimisfunktsioonis. Ja kuna side „Sidemete nõrgenemine erakondade ja ühiskonna vahel“ On oma hind, siis tuleb pidukondadel leida enese alalhoidmiseks uus karjamaa „Selleks, et säilitada oma toetajaskond ideoloogial ja struktuursusel põhineva poliitika allakäigu kontekstis, on suured erakonnad üritanud – lisaks keskendumisele oma valimisfunktsioonile – võtta kontrolli alla valitsusaparaadi.

Nad on järk-järgult imbunud sügavamale riiki, muutudes ise ulatuslikult kartellierakondadeks, nagu on näidanud oma provokatiivses artiklis Katz ja Mair (1995).

Valijatest kaugenenud erakonnad peavad nüüd üle võtma riigi, et saada olulisi ressursse, mida ühiskond enam ei anna. Pole liialdus rääkida poliitilise eliidi tõmbumisest „valitsemisinstitutsioonide suletud maailma“((Mair 2005:29) ning see viitab kahele selgele asjaolule.

-„Ühest küljest muutuvad erakonnad riigiaparaadi osaks (Katz, Mair 1995); nad muutuvad pooleldi riiklikeks agentuurideks (…), mis on võimelised absorbeerima ja seejärel jaotama riigi ressursse valijaskonnale, näiteks ametikohad riigi valitsusaparaadis või riigi omanduses olevates ettevõtetes, avalikud hankelepingud sõpradele, kinnisvara ja nii edasi.“ (Nii, ja selle kohapeal mõelge, millist osa uues demokraatias, kui see on demokraatia, mängib näiteks ERJK? See mittevalitute kogum, milline otsib endale „tööd“, et mõelda välja üha uusi „keelatud reklaame“? Naljanurk: Ükspäev esines innukas pidukonnajuht telemagaisis oma kassiga ja seadusandja koeraga … eee … kas tegemist on keelatud valimisreklaamiga või lihtsalt inimliku olupildiga? Hullem veel „GlaasGLaasi“ reklaam, mis teate küll, kumab läbi ajusügavuse tehnik Harri häälega, kes saab jagu igast praost on asendunud Anastasjaga ja veel hullem, lisaks on võimalik saada uued Kojamehed. Tasuta. Kas ERJK peaks siinkohal valvsust ilmutama? Nali. Kuid nali ei ole see, et tänapäeval liiguvad nii rahad, kui agitatsioon hoopis teisi kanaleid pidi.)

Tõsiasi on, et:

-„Poliitikute sissetulek sõltub aina enam nende tagasivalimisest, nii et panused poliitilisse ellujäämisse muutuvad kõrgmaks ja erakondadel on ühishuvid, et oma heaolu tagada (Katz, Mair 2009). Seetõttu on neid vaja tunnustada kui riigi jaoks asendamatuid elemente ja nad tahavad, et neid käsitletakse kui avalikku hüvet (van Biesen 2004). Huvitav on see, et kõik see toimub ajal, kui suur osa elanikkonnast neid sellisena ei näe.“

- „Erakonnad vajavad subsiidiume mitte üksnes sellepärast, et valimiskampaaniad muutuvad otsustavaks, kui valijad on vähemerakondade külge kinnistunud, vaid ka sellepärast, et kampaaniad toovad kaasa kõrgemad hinnad tänu asjaolule, et need nõuavad üha professionaalsemaid poliitilise turunduse teadmisi. Nagu ütleb Koole (…): „Erakonnatöö ja erakonna kampaania on professionaliseerunud ja peaaegu eranditult kapitalirohke,; paljude töötajatega organisatsioonid ja kampaaniad on muutunud tähtsusetuteks.““ (lk 44/45) Siinkohal tabas teil ilmselt Vau efekt – silmad avanevad või … magate edasi

 Eks ole, tundub tuttavlik? Või pole te osanud ülituru toimimisele sellise pilguga vaadata. Nüüd oskate. Õnnitlused olete Teadmistepäeva algkursuse läbinud.

                                                      Pildil: rahvakunst

Järgneb …

 

Targutusi:

 

        Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016

 Lk 76 „Kolmkümmend aastat tagasi kirjutas sotsioloog Fred Goldner sellest, mida kujutab endast paranoiale vastupidise kogemine – pronoia. Silmapaistva psühholoogi Brian Little´i sõnul on pronoia „luululine usk, et teised inimesed pingutavad teie heaolu nimel või räägivad selja taga teie kohta head.“

Lk 93  „Tasub meeles pidada, et kogu maailm koosneb teistest, välja arvatud üks tühine erand.“ J. A. Holmes endine UDA esindaja ja senaator.