Poliitturu
ilmateade. Ja-ah tulemas on vihmane, sombune, äikeseline, kole KOLEilm. Need kummalised
rabeosused, mida sellel nädalal tehakse Dr Riigi poolt, saavad olema pikaaegse
mõjuga – talv on tulekul. Majandustalv.
Kuidagi
kummalisse olukorda oleme sattunud. Pigem isegi väljapääsmatusse olukorda, kui
meie teiega (aga eriti poliitturg) oma mõttemaailma kibekähku ei kohenda. Majanduslangus,
tõhususpeetus ja rahvastiku vähenemine/vananemine seavad meid üha väiksemate
ressursside ja kehvemate valikute ette.
Maailm
muutub … ülejõu käivalt ülalpeetavaks. Uus jutt. Nüüd ja praegu ei saa me
jätkata sisseharjunud „ninnu-nännu“ majanduspoliitikat, vaid ülesse ehitama uue
homse süsteemi. Ülekoormus tapab. Solidaarselt. Tulevikumudelile üleminek vajab
vaheetappi, mil abimajandus muutub tõhususmajanduseks.
Solidaarse
vastutuse „võlud“
Aga
ometi … tahaks ju arutada selle üle, milliseid soodustusi keegi juurde saab,
milliseid teenuseid saab päris tasuta, kes on väärt keskmist palka ja kes
kahekordset keskmist. Unustage ära. Raha ei ole, raha ei tule. Nüüd on vaja
arutada hoopis selle üle, milline saab olema ajagraafiks mil pensioneid tuleb
ise koguma hakata (ja pensionile „jäämise“ piire ei määrata enam
administratiivselt), mil ravikindlustust tuleb igaühel ise ostma hakata, millal
kaovad alampalgad ja kaovad majandust lämmatavad subsiidiumid. Tegelikult on
see arutlusteema millega peame (kindlas kõneviisis) arutama. Mida varem meie
teiega seda enese jaoks selgeks mõtleme, seda kiiremini saame õigele rajale (ja
terveks). Seni … Seni oleme võlglased ja kulutame meie niigi lahjat ressurssi
mitte arenguks vaid püsikululiste võlgade maksmiseks. Prrr!
Ülejõu
elamise probleemi, mis tõlkes tähendab poliitturu valimisvõlgu ja juhtimisvigu,
me juba käsitlesime, kuid kurbloolisus on selles, et kuigi valitsemishanke pidu
pidasid pidukonnad siis vastutus valitsemishanke võlgade maksmiseks on
solidaarne. Solidaarne maksuvõlg. Tihti aetakse segi, et solidaarne on selline
nähtus, et kõik maksavad võrdselt, kuid rahamaailmas tähendab see seda, et raha
võetakse küll kaaslaenajatelt, kuid … sellelt kellelt on võtta. Nii, et kogu
meie teiega arutlemine selle üle millised peaksid olema maksud/maksutõusud on
täiesti tühi arutlus – kuna poliitturul endal raha ei ole (nad on
mittetulundusühingud millised ei tooda tulu vaid ainult kulu), siis nad võtavad
meilt teiega niikuinii nii palju kui tahavad (ja natuke enam, sest
pidu(kondlus) tahab ka ülalpidamist). Nii, et ärgem kulutagem oma vaimujõudu sellistele
peitemanöövritega kaasaminekule.
Vaatame,
mis meid sellisesse olukorda viis? Eks ole – diagnoos on tähtis. Kuidas sai
võimalikuks, et sellisest kiirest, paindlikust, lihtsalt administreeritavast ja
uuendustele suunatud süsteemist, mis tootis edu ja siis veelkord edu ja eduedu,
sai süsteemne hädavares, kus on suurim inflatsioon, pikim majanduslangus ja
visioonitum poliitturg?
Eesmärkidest
& eesmärkide lõppemisest.
Meil teiega on olnud suured ja peaaegu võimatud eesmärgid: iseseisvuse
saavutamine, saada rahvusvaheliselt tunnistatud ja ÜRO liikmeks, integreerumine
Euroopa ühisesse turgu, ühinemine tõhusaima kaitsealliansiga, olla rahaliidu
liikmed. Oli raske, meisse ei usutud, kuid meie ise uskusime ja … tegime ära.
Lisaks eelnevale kvalifitseerusime ka OECD liikmeks – rikaste riikide klubi
täisõiguslikuks liikmeks. Sellist situatsiooni on G Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk Tallinn 2009 Lk 16/17) kirjeldanud
järgmiselt: „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata
püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise
nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub
nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”
Ja siis … Siis … Eesmärgid lõppesid? Kas teil tuleb meelde mingi suur eesmärk peale
rahaliiduga liitumist? Ei tule? Eelarvedefitsiidi vähendamine? Tasakaalus
eelarve? Veel midagi? Nüüd püütakse sätitada eesmärgiks kaitsekulude
kasvatamist, et varjata administreerimise eelnevaid nuriotsuseid. Kuid
kaitsevõime pole eesmärk, see on elementaarne põhikomponent. Ilma kaitsevõimeta
pole meil enam mingeid eesmärke, need eesmärgid on sellisel juhul juba kellegi
teise eesmärgid. Eesmärkide lõppemisel on taga … tagajärjed!
Viimane eesmärk, selline tummine, tõsine eesmärk oli Peamise
Ministri sihiseadmine viia Eesti viie jõukaima riigi hulka, kuid … Kuid selleks
ajaks oli tahe kadunud (usaldus ilmselt ka), me olime edujadast enese laisaks
õginud. Enam ei viitsitud pingutada, enam ei tahetud riskida. Milleks riskida,
pingutada, kui EL rammusate rahapadade magus aur tundus lõputu. Eesmärk kiireks
pingutuseks ja paindlikuks muutumiseks kadus. Rammusad rahapajad osutusid
supiköökideks ja meie seisame nüüd sõltlastena selle supiköögi järjekorras.
Selles järjekorras muutusid eesmärgiks hoopis teised „väärtused“ ja
isikuomadused kui olid sellele eelneval perioodil.
Ja siis unustas poliit- ja administratiivtasand selle
tõsiasja, et paigalseis on tagasiminek, poliitikad muutuvad: „ Igal riigil on oma kavandid.
S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite
konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite
konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid,
väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega”
… Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.”
(lk 17). Hakkasimegi rammusas supiaurus mitte poliitikat kujundama, vaid olema
„kaasatud kellegi kuvandisse.“
„Eesmärgiks“
muutus viisakalt-ja-viksilt täita EL tulenevaid normdokumente. Ambitsioon oli
kadunud, ratsutasime vana auru peal – vähene administreerimine, digiriik ja …
poliitturul sumbus kõik üksteise vaenamiseks, vähese kogutu vastutustundetuks
laialijagamiseks ja liidupealinnale meeldimiseks (kusjuures liidupealinn pole
kunagi eeldanudki lambalikku allaheitlikkust, vaid argumenteeritust ja
edasiviivaid lahendusi). Kahju. Aga oleks võinud minna teisiti. Üle vaadates 2012
aastal ilmunud „Bürokraat, võim ja Vanaema“ (Tallinn) hakkas silma kaks hoiatavat
mõtet:
Esimene mõte
„ Muide, üks tähelepanek veel seoses
Euroliiduga. Nagu eespool vaatlesime on mitmed otsustusõigused märkamatult
liikunud liikmesriikide tasandilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu pädevusse. Siin
on kahene probleem ehk oma huvide kaitseks peame oma lahingud pidama enne, kui
Euroliidus võetakse vastu liikmesriikidele otsekohalduvad mängureeglid.
Duaalsus seisnebki selles, et kui Riigikogu ei muutu selleks kindralstaabiks,
kus selliseid küsimusi arutatakse ja analüüsitakse, siis jääb ta justkui
seadusandlikult „kuivale”. Ehk kui suur osa regulatsioone kehtestatakse
Euroliidus ja meil jääb oma seadusandlikesse aktidesse kirjutada et:
„Valdkonnaspetsiifiline tegevus toimib vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrusele nr. …, mida on muudetud määrusega nr. …., ja täiendatud määrustega
nr. …, ja mille kohta kehtib …., mida tuleb vaadelda koosmõjus määrusega ….
jne”, siis tundub 101 Inimesekesele mäe peal, et tahaks ikka ise ja
omakäeliselt ka midagigi reguleerida. Millega siis tegeleda? Mingil mõttetalgul
avaldas üks Isand-Inimesekene arvamust, et siis hakkab toimima vaakumpumba
põhimõte, ehk „tühi koht” imeb endasse alama astme regulatsioonide kehtestamise
õiguse. See tähendaks riigi tohutut tsentraliseerimist, kui kohaliku tasandi,
kodanike ja ettevõtlusühenduste otsustusõigus liigub kohtadelt kesktasandile.
Selline tegevus viiks kogu ühiskonna täielikku kipsi. Seepärast ongi tähtis, et
seadusandja mõistaks oma uut rolli muutunud regulatsioonimaastikul ja muutuks
efektiivseks staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja
lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik. Vaid
läbi võrgustiku potentsiaali saab Riigikogu täita seda ülesannet, mida
Inimesekesed on talle delegeerinud ehk meie huvide kaitsmine … muutunud
olukorras. Nende huvide kaitsmine küll teiste vahenditega ja teistes vormides,
kuid ikkagi meie huvide kaitsmine. Muide, see „vaakumpumba” jutt pole tühjast
tulnud, sellesuunalisi ilminguid on juba märgata. Seega ilma asjatundjate
võrgustikuta ei saa me kaasa rääkida tänapäeva Euroopat liigutavates
regulatsioonides, muutume selliseks mugavaks provintslikuks kummitempliks:
„Meil ei ole vastuväiteid.” Ja kohalik seadusandja, Riigikogu, atrofeerub
vallavolikoguks. Sellest oleks tõsiselt kahju.“
Teine mõte
„ Nii
võrksüsteem kui ka valdkonna kogud võimaldaksid meil üle saada oma
ressursipuudusest. Eriti aktuaalseks muutub selline tagala kindlustamine seoses
elanikkonna vähenemisega ja oh õudust, majanduskasvu taastumisega, kui ka
avalikud teenistujad hakkavad otsima uusi väljakutseid. Selline olukord, mis
tuleb vältimatult, ähvardab meie administratiivset suutlikkust nii kodukamaral
kui ka Euroopa Liidu ümmarguse laua taga. See, et Euroopa Liidu laud on
ümmargune, ei tähenda, et seal võib ajada ümmargust juttu, sellel ümmargusel
laual on väga teravad nurgad ehk riikide huvid. See, et kellelegi oma huvi maha
müüa, tuleb see muuta teiste huviks. Huvisid saab serveerida vaid läbi hea, et
mitte öelda ülihea analüüsi ja huvide paketeerimist selliselt, et see tekitaks
vähemalt huvi ja siis isu. Selline analüüs, et meile üks või teine regulatsioon
või otsus ei meeldi, pole ümara laua taga aktsepteeritav. Kuigi sellest ei
räägita, muutume oma mehhanismidelt üha enam ja enam ühtse majanduspiirkonna
osast ühtse riigi osaks. Me punnime sellele küll vastu ja püüame seda endale
mitte tunnistada, kuid samm-sammult libiseb lõplik otsustusõigus Euroopa
Parlamendi ja nõukogu kätte, mis tähendab, et selle otsused on liikmesriikidele
otsekohanduvad. See tähendab, et otsused on kohustuslikud ja nende
mittetäitmine on karistatav. Rikkumismenetluse kaudu karistatakse muide riiki
ehk meid kõiki. Muidugi jääb liikmesriikidele teatud otsustusõigus, kuid need
on sellise taseme otsused, et kui teie abikaasa on otsustanud, et täna õhtul kannate
tumedat ülikonda, valge särgiga ja selle kena täpilise lipsuga, siis teil on
õigus valida, millist taskurätti kaasa võtta. Seega edu saavutamiseks tuleb
minna õigele lahinguväljale, mitte lahmida vales kohas ja valel ajal. Mis kõige
tähtsam, lahing sellisel mängumaal tuleb võita juba enne lahingu algust, vaid
siis on lootust edule. Meie oma suuruse juures saame olla edukad vaid siis, kui
teised meie (huvide) eest võitlevad.“
Analüüsimasin
Need mõtted olid formeerunud eelmise (finants)kriisi harjal ja
pole oma aktuaalsust kaotanud tänasekski ehk neliteist aastat hiljem, kui me
tahame edukad olla.
Kui kuulata teateid eelarveläbirääkimiste kohta, et ettevõtete
maksustamise suhtes pole üksmeelele jõutud ja RaMi „teeb homseks“ mõjuanalüüsi,
siis …. Siis tegemist ei ole mõjuanalüüsiga, see võib olla üksnes mõju
hindamine eelarve võimalikule maatrikstätumisele, kuid ei analüüsi, milline
(kumulatiivne) mõju on sellest ettevõtetele, sektoritele ja majandusele
terviklikult. Ammugi ei analüüsi see tarbijate (kõrgeima võimu kandjate)
ostuvõimet/võimetust ega turukäitumist. Ilmtingimata ei analüüsi see „analüüs“ kõige eelnimetatu kumulatiivset tagasisidet
eelarvele. Meil ei ole Dr Riigi vajadusi (või ka uitmõtteid) analüüsivat analüüsikeskust,
meil on lihtne“ lotokolmapäev“ – äraarvamismäng. Kuigi analüüsikeskus peab
oleme meie teiega vajadusi ja võimalusi mitte poliitturu ega
adminstratiivarbujate „vajadusi“ analüüsimasin.
See ongi see kõige kurvem koht meie arenguloos, et meil oli ju
analüüsimasin olemas. Kõik need aastad mil me sõelusime oma kõlblikkust EL
astumiseks töötas meil ametkondade, ülikoolide jne vaheline analüüsimeeskond. Süsteem.
Võrgustik. Valdkondadepõhine, mitte ministeeriumide ega pidukondade põhine. Ja
kui me olime kuulutatud EL kõlbuliseks, siis … Siis saadeti kokkutöötanud analüüsimasin
laiali. See oli üks neid kordi, kui oli tahtmine hüüda „Ärge tehke!“. Tulemus
nagu tünnisõidu ratta blokeerimine tünni ülaservas, kukkusime. Kuid maailm
liikus edasi. „Nagu näeme käib
üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad
reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine.
„ ( „Strateegiline sõda” Lk29) Nii me siis täidame tugevamate mängijate
reegleid, mis on meile ülejõukäivad. „Nagu meile tundub, on strateegilisel
sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse
vastase ressursside arvel.“ „Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises
ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse
ruumi arvel.” Ja mentaalne ruum on meil kaitseta/kaitsetu.
Kumulatiivsest
analüüsimasinast & vulkaaniväest
Miks on vaja kumulatiivset
analüüsimasinat ja ühendatud analüüsivõrgustikku? Lihtne, see maksimeerib
eduvõimalusi. M. Lissack´i ja J. Roos`i ( „Uus mõtteviis” Fontes 2001 Lk 80) on kirjeldanud üht valikuhetke niimoodi: „Oli
aeg, mil IBM-ile kuulus 25 protsenti Inteli aktsiatest, kogu Windows, ja neil
oleks olnud võimalik osta üles nii Microsoft kui Apple. Kõik mahamagatud ja
kasutamata jäänud võimalused on tõestus sellele, et IBM-i juhtide peas
keerelnud eraldiseisvad sündmused olid tähendusmaastikul tegelikult kõik
omavahel seotud künkad. Mis oleks juhtunud siis, Kui IBM oleks haaranud kinni
mõnest neist võimalustest? Kivikuningas oleks enda valdusesse saanud terve
vulkaani jõu. Kuid oma künkale truuks jääde, pilgates sündmusi kõvadeks
graniidimürakateks ning otsimata sügavuses peituda võivaid vulkaanilisi
jõudusid, jäi IBM ise laviini alla”. Te ei saanud aru? Meil on kaks võimalust:
kas käsitleda seda mis meil toimub kui eraldiseisvaid sündmusi
(eelarvedefitsiit, ravijärjekorrad, õpetajate palgad, pensionid jne) ja
kivistuda (siis mureneda) või lugeda tähendusmaastikku õigesti ja ühendatud probleemidest
tekitada vulkaani jõud. Ka analüütilistel võimete jõud.
Kuningapoja
dilemma
Analüüs pole mingi imeasi, kuid see saab aidata kui
kuningapoeg on teelahkmel millel on sildid:“Lähed vasakule kaotad hobuse“ ja „Lähed
paremale kaotad elu“. Tõlgendamise tarkus on see, et kui lähed vasakule ja
arvad, et kaotad „ainult“ hobuse, siis aitab teadmine, et kui kaotad hobuse,
siis kaotad ka elu. Samas, kui tead paremale minnes, mis sind ähvardab, siis
tead olla hoolas/ettevaatlik ja vältida ohte. Just seda peab analüüsimasin
poliitturule ütlema, kui see ikka jälle ja jälle tahab kurakäeliselt „ainult
hobust“ ohverdada. Analüüsidega on selline „värk“ nagu M.
McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 100) märgib innovatsiooni kohta: „…
kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale
käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” Kui sead analüüsile
valed eesmärgid, siis saad ka … valed tulemused. See on umbes selline mäng, et teil on
köögiviljakasvanus, millest tomatite kogukaal aiasaaduste üldkaalust on u 10%,
kuid kui ülemus (või poliitturg) seab eesmärgiks, et esile tuleb tõsta tomatite
eesrindlikku kasvatamist, siis loedki kokku ainult tomatid. Niimoodi saadakse
meie analüüsikeskustes ja administratiivarbumises kogu aeg innustavaid kuid
valesid tulemusi mis tegelikult segavad majandust. Kohe-kohe majanduskasv on
igati innustav, kuid enne peame jalad põhja saama, kuid … Kuid siis viimases
„(majanduskasvulises) näljahädas“ viskame kulutuste kausile nii 160 milj EUR
investeerimistoetust, RB toetuseks 275 milj EUR (mälu vätskendamiseks et
algmuinasjutt algas niimoodi, et Eesti osa maksumus on u 1,3 miljrd EUR,
millest 85% makstakse EL vahenditest) ja leiutatakse juurde püsikulusid nagu
Tartu-Riia reisirong (rahvusvaheliste liinide doteerimisega avame uue
pretsedenditu avaliku raha kulutamise tasandi). Nii, et milline oli eesmärk? Kas
kokkuhoid? Või kokkuhoiu suuline harjutus? Kõik need tegevused (ja
tegevusetused) ei ole suunatud strateegilistele majanduskeskkonna loomisele. Need
ei saa olla meie eesmärgid ega vajadused. Praegune tegevus on nagu hädatapp.
Hädatapp veel täiesti elujõuliseks pööratava süsteemi suhtes. Ja muide väga
tervistav oleks, kui poliitturg õpiks vahet tegema mõistete „meie“ ja
„iseendale“ vahel. Nagu W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat
2007 Lk 208) väga teravmeelselt formuleerisid, siis: „Keynesi järgse „funktsioonifinantsisti“
apostli professor Abb Leneri kuulsates sõnades ei ole riigivõlaga midagi
valesti, sest „me võlgneme seda iseendale“. Nendel aegadel olid konservatiivid
piisavalt nutikad tõdema, et on suur vahe segastel asesõnadel – üks neist on
„meie“ (koormatud maksumaksjad), teine aga „iseendale“ (need kes elavad
maksustamisest).“ Eks ole huvitav tähelepanek.
Edu mürgised
tagajärjed
Meil on (õnneks)
mitmeid häid analüüsikeskuseid. Vast kõige usaldusväärsemateks ja
sisutihedamateks on Riigikontroll ja Eesti Pank, just sellises järjekorras (EP
võtab stiilipunkte maha SKT kasvuprognoosid). Aga vulkaani väge ei ole. Ka
Arenguseire keskusel on mitmeid häid/huvitavaid etteasteid, kahjuks on need
jäänud vaid kitsa huviliste/asjatundjate pärusmaaks. Siinkohal oleks huvitav
teada kui paljud ASK tööandjatest-seadusandjatest neid analüüse loevad (ja
neist arugi saavad)? Saali debattidest ja vastuvõetud regulatsioonidest see
küll väga selgelt ei ilmne. Ka ülikoolidel on oma arvestatav võimekus olemas
ning muidugi pangad. Pankadega on see viga, et nende analüüsivõimekust õõnestab
üpris „sage edukuse saabumise ülehindamine“. No ütleme niimoodi, et liiga tihti
loetakse kokku ainult tomateid. Vaid „tomatite kokkulugemisest“ ilmneb ohtlik
tendents, mille J.P. Kotter („Edujanu” AS Äripäev 2009 Lk 11) on sõnastanud
järgmiselt: ”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu.
Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu
kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei
pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool
valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta
võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.”
Ilmestab vägagi hästi meie tegelikkust, kuigi … Kuigi teisalt peab alati olema
ka innustav komponent „Kiire pealetung
andis võitlusvaimule tohutu energialaengu. Patton kirjutas järgmisel päeval:
„Sõjaväsimus (see on arguse uus nimi) ja enesevigastamise juhtumite arv on
pärast liikuma hakkamist oluliselt kahanenud. Inimestele meeldib olla võiduka
meeskonna poolel.” (Beevor „D-päev” „Tänapäev” 2009 Lk 353) Eks ole, kuid … Kuid
selleks peab olema „pealetung“, väikegi võit, mis innustaks, mis julgustaks. „Sõjaväsimust
ja enesevigastamist“ ei saa pöörata võidukaks meeskonnaks ilma pealetungita –
edumudelita. Kahjuks oleme tänaseks ülesse ehitanud juhtimissüsteemi,
mille kohta P Drucker on nentinud (L. Freedman „Strateegia“
Grenader 2016 Lk 537) „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab
endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“. Kui
juhtimise põhikriteerium on kuidas inimeste tööga hakkamasaamist raskemaks teha,
siis … Siis selles oleme me tõeliselt õnnestunud ehk nagu märkisid M. Lissack´i ja J. Roos`i („Uus mõtteviis” Fontes 2001 Lk 50): „Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud
ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on
täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on
usaldust.” Ilmselgelt on jõudnud kätte aeg segamine lõpetada ja
tsiviliseeritusse tasandil järgmisele tasandile – usalduse tasandile jõuda.
Tuleviku
mahamüümisest.
Nagu märgib M.
McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 93): „Tuleviku mahamüümine
toimub siis, kui keskendutakse rohkem ettevõtte lühiajalistele tulemustele,
mitte pikaajalisele tervisele.” Just sellega poliitturg praegu tegelebki
vahetab lühiajalisi tulemusi (pigem küll tulemusetust) pikaajalise majanduskeskkonna
tervise vastu. Mis eesmärgil? Või õigemini, milline on eesmärk?
„Ega
siingi saa läbi ilma Vanaema Marie elutarkuseta. Rääkis ta mulle kunagi sellise
mõistuloo, et mehed, juba lõbusas tujus, õhtuses külakõrtsis, õige kuraasikad
ja ärplemistujus, mis andis juba tollel ajal tiivad sattunud vaidlusse üle
kõrtsi katuse hüppamise võimalikkusest. Kui siis üks külamees luksatas, et
„Mina tahaks küll üle kõrtsikatuse hüpata”, oli ka kihlvedu, korvi õlle peale,
kerge sündima. Kogu kõrtsiseltskond läks loomulikult seda imeasja kaema ja
lubajagi oli hakkamist täis ja piitsutas ennast üles nagu tänapäeva
kaugushüppaja: „Ma tahan üle kõrtsikatuse hüpata! Ma ikka väga tahan! Ma ikka
väga, väga tahan!” Tüki aja pärast küsivad siis külamehed, et mis sa soiud,
hüppa juba, külm hakkab. Hakkamist täis mees polnud siis kade vastama: „Ega ma
hüpata lubanud, ütlesin vaid, et ma tahan hüpata, ja nagu kõik olete
tunnistajaks olnud, olen tõsiselt ja pikka aega seda tahtnud. Seega lubaduse
täitnud, kihlveo võitnud ja korv õlut on teie poolt selle palgaks.” („BvV“). Seda
teha tahtmise ja tegemise võimekuse vahet tuleb arvestada, kuid meie tänased
eesmärgid ja tahtmised on just olupilt Vanaema Marie lustlikust/õpetlikust
hüppamisloost.
Nendest,
kellel olid eesmärgid
Küsides
nüüd juba saja viiendat korda: Millised on siis meie eesmärgid? Vaatame, kas meil on mingeid eeskujusid selles
vallas. Näiteks M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 70) on maha
murdnud ambitsioonitusse niiviisi: „On
väidetud, et oma mineviku tõttu ootame rahvana liiga palju ja seame endale
liigkõrgeid sihte. Mina nii ei arva. Pigem tundub, et minu eluea jooksul on
meie poliitilised ambitsioonid järjekindlalt kahanenud. Pettumustele pole me
reageerinud mitte sammu pikendamise, vaid teekonna lühendamisega. Aga milline rahvas
me võiksime olla, kui meil oleks kindlus enese ja tuleviku suhtes!“ Aga milline
rahvas võiksime meie olla?
R.Reagani ( „Ühe
ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk. 171) innustuskõne oli järgmine: „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem
hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me
peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks
kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega
nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle,
see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati
teistest maailma riikidest eristunud.”. Kuidas leida eneseuhkus, eneseusk ja
optimism?
Vaadake, kõigil
läheb aeg ajalt lohv tühjaks. Ka kõige vägevamatel läheb aeg-ajalt lohv
tühjaks, kuid lahendus on selles, et kui te olete maani maha põlenud, siis
ehitate enese jälle ülesse. Ehitate ülesse mitte ei oota supiköögi saabumist.
MT vastus oli
selline: „„Loomulikult ületavad meie visioonid ja eesmärgid keerulistest
majanduslikest argumentidest palju kaugemale, aga kui me oma majandust korda ei
saa, võtame inimestelt võimaluse jagada seda visiooni ja näha kaugemale
majanduslike esmavajaduste kitsast horisondist. Terve majanduseta ei ole tervet
ühiskonda. Terve ühiskonnata ei püsi ka majandus kuigi kaua terve.
Aga mitte riik ei
ole see, kes loob terve ühiskonna. Kui riik muutub liiga tugevaks, tunnevad
inimesed end selle taustal järjest vähem tähtsana. Riik ei kurna ühiskonda
tühjaks mitte ainult selle rikkustest, vaid ka initsiatiivist ja energiast,
parandamise ja uuendamise tahtest ja soovist säilitada parim. Meie eesmärk on
anda inimestele tunne, et nad on üha olulisemad. Kui me ei saa usaldada oma
inimeste sügavamaid instinkte, ei peaks me üldse poliitikaga tegelema. Mõned
meie nüüdisühiskonna aspektid on nende instinktidega karjuvas vastuolus“ (lk
78)
Ja RR retsept:
„Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele,
farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et
ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme
ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda
aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu
majanduslangusele.” (lk 243)
Milline on meie
visioon? Milline on meie retsept? Kuidas talv, majandustalv, üle elada?
Teejuhiks
niipalju, et kõik tänased jutuliigutajad võivad arvestada sellega, et nemad
saavad veel pensionit, nemad saavad veel (meie ühise raha eest
tervishoiuteenuseid), nemad saavad, kuid … Kuid nende lapsed enam, ja nende
lapselapsed kindlasti ei saa, mitte
üksnes pensionit ei saa vaid isegi pensionile ei saa. Laud puhtaks. Uus mäng. Sellest
teadmisest on hea alustada. Kogu süsteem tuleb pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna ... hoopis teistmoodi ... hoopis lihtsamalt ... hoopis tõhusamalt.
Jätkub …
Targutusi:
J.Hasek „Vahva
sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960
Lk 400 „ „ Siis on
teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel
hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja
seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi.
Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri
sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes
justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri
sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu
ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline
mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja
nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem
tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli
evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.”