Teleportatsiooni kiituseks

 

 Wikipeedia: "Teleportatsioon on esemete väga kiire transport või liikumine ühest kohast teise. Enamasti peetakse teleportatsiooni all silmas transporti, mille puhul edastatakse ainult informatsiooni, mille põhjal teises kohas valmistatakse eseme koopia." "Teleportatsiooni kasutamisel inimeste transpordiks on palju lahendamata tehnilisi ja filosoofilisi probleeme."

No nii, järjekordselt aastale ring peale tehtud. Edukalt? Pigem vastuoluliselt, mingil kummalisel moel, paheliselt lustakalt, kuid lootusrikkalt. Midagi oleks nagu nihkes. Kuskilt otseselt (veel) ei valuta, kuid kuidagi pingutavalt nihkes tunne on. Selline tunne, et kui ei pinguta, siis nihestub ära. Seegi aastake kipub jätkuma samasuguse sarkastiliselt  nihutatud rütmiga.

See on nüüd üks neid ebaloogilisi jadasiseid  pikkjutte    ja reastatud vaid selleks, et aru saada mis tegelikult on nihkes. Kõik oleks eraldivõtuna justkui korras, kuid kogumis on kõik nihkes. Nihestumiseni nihkes.

 Isegi Jõuluvana …

 Kuidas möödunud aasta siis läks? Hm, nii ja naa. Samal ajal, kui ettevõtjad  päristurul tegi statistilise vea piires kangelaslikke ponnistusi kasvu suunas, siis poliitturg kukkus läbi suuejooneliselt, täielikult,  põhjalikult ja pöördumatute kahjustustega mainele ning usaldusväärasusele.

Sellist pahatahtlikku sõnaseadet, „mahajooksmist“, vaenamist, „egotrippi“, vassimist  ja mullis elu pole varemast mäletanud. Seda on olnud lämmatavalt palju. Raudpolt. Nüüdseks on selline käitumismuster muutunud poliitturul kinnistunud olekuks. Omaette märgina läheb ajalukku maksupoliitiline arutu  ja sihitu tõmblemine.

Hull lugu on selles, et kinnistunud seisund poliitturul pole enam valimiste perioodi õhin, lust ja inetus, vaid püsinähtus. Poliitturuga läks nii suurejooneliselt panni, et isegi Jõuluvana ei võtnud vaevaks sel aastal Riigikogu külastada. Tõesti piinlik. Kõnekas ka.

 Uus eepos: „Taome kangelased süüdlasteks“?

 Ilmsiks on tulnud ühiskonda läbiv hälve – selleks et ennast ülendada, tuleb teist alandada. See hälve on haaranud pea kõiki eluvaldkondi. Kõigil on õigused. Ennekõike õigus saada. Saamaõigus? Aga vastutus? Kohustused?

Poliitilise mahajooksmise kaksikvend on muidugi mõõdutundetu eneseupitamine. Kogu see poliitturu virr-varr muudab päristurust arusaamise ja sellel toimimise üpris keeruliseks. Kas on siis paremaks läinud? Või ei ole?  Kuid nagu ma  juuksurile sellise küsimise peale olen öelnud: “Täna on veel kõik hästi, täna on veel kõik odav.“ Nii on. Märkimisväärset majanduskasvu veel ei ole, nina vee peale veel (tegelikult) saanud ei ole, kuid snorgeldame üpris usinalt. Snorgeldame ja püüame majandust ülesse rääkida. Ülesrääkimine läheb vaevaliselt, sest kammitsevat üksteise „mahajooksmislusti“ on segavalt palju. Samal ajal püütakse igal tasandil leida süüdlasi. Tänapäeval ei vaja enam keegi kangelasi, milleks meile kangelased, kui süüdlased on olemas. Sellest piisab. Oleme olemuslikult nii segi pööranud, st iga kiituse lõpus terendab kriminaalkaristus. Palun väga: olete aasta õpetaja, aasta ema, aasta treener, aasta isa, aasta abistaja või mõni muu aasta asjapulk ikka kipub see lõppema millegi inetuga, kuigi peaks … Püha müristus, isegi aasta kooli ei säästetud sellest saatusest. Oeh, see pandi ka kinni. Lihtsalt kinni. Lihtsalt kiusu pärast. Kurbloolisus on selles, et kogu meie energia läheb negatiivsuse tootmisele, mis võtab ära innukuse saavutusteks, tõelisteks saavutusteks. Tõeliseks tunnustuseks. Tõeliseks eduks.

 Muinasjutu mõte

 Meid teiega on õpetatud, et „ Ära usu hundi juttu, hundil on need hullud jutud, karul kõned kavalad“ või „Ära usu ilma, ilm ajab puru silma“. Kenad/õpetlikud  Eesti vanasõnad. Need on lihtsalt aastatuhandetega kogetud tõed, et kavaljuttu ja purrusilmajuttu ei tohi uskuda.

Vaadake, meie teiega võime igasuguseid jutte rääkida, millal/kuidas/miks majandus kasvama hakkab, aga kui meie partneritel, eelkõige Saksamaa majandusel läheb ka läbi häda sorgeldades ja meie ning Skandinaavia on oma heaolu ülesse ehitanud Saksa heaolule, siis pole head tulemust meilgi loota. Isegi Soome majandus ei saa kuidagi nina vee peale ja snorgeldab juba ohtlikult sügaval. Tavaline paisupaagi majanduse situatsioon meil – kui teised rõhku üles ei küta, siis oleme meie paisupaagis kuival. Niikaua mõõdamegi vaid kasvu värelust, mitte kasvu. See kõik on tavaarusaamade ja tavamajanduse jätkudes, kuid …

Kuid, mis elus see on ilma innustava muinasjututa. Lootus peab alati olema. Vahe on ainult selles, et kas te ootate, et keegi teeks teie eest imet või te meisterdata selle ime ise valmis.  

 Vaatenuga muutusest

 Vaadake, alati on ka teine võimalik arengutee. Milline? See on selline kummaline kihelus, mis haaras mind juba sügisel, selline pöörane mõte, nagu Tootsi mõte, et selle maakera sees on teine maakera, mis on palju suurem, kui pärismaakera. Mingi tabamatu … Äkki me pole seda uut maakera, mis on veel tavamaakera sees märganud?  Ja see ei ole administratiivarbujalik „majanduses on toimunud taastumine juba mõnda aega, ehkki SKPst see veel välja ei paista.“. Seda arbumist pole vaja uskuda, see on puhtalt arvude klapitamise mäng, et olla „tinglikus kasvus“, mis on peaaegu nagu „tinglikult elus“.

Kuid „Tootsi tunne“ on selline seletamatu tunne (või lootus), mis võib hakata mõjutama turge, selline positiivne nähtamatu soetuul, vastupidiselt tuulekülma indeksile, mis mõjutab meie tunnet külmast on majanduse mingites soppides liikumine, mida statistika ei suud kinni püüda. Mingi elevus. Hm, kuid meie elame ju statistilises tahavaatepeeglis. Staatika mille peale arbujad ehitavad lüürika. Tõenäosus … Eh, tuleviku ehitamine tahavaatepeeglile pole just suure õnnestumise tõenäosusega.

 Reipam tunne vahtkonnavahetusest?

 Juhtusin autos raadiost (või autoraadiost?) kuulma kahest väljakuulutatud juhikonkursist. Üks oli Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) juhi kohale ja teine Statistikaameti (SA)  pealiku kohale. Mitte selle pärast, et pealikud poleks oma tööga hakkama saanud vaid esimene läks Peamise Linna juhi tähtsat tööd tegema ja teisel saab korraline ametiaeg otsa. Tähtsad valikud mõlemad.

Kuigi pealike valik on tähtis, siis konkursside väljakuulutamine kääritas minus ülesse tunnetuse, et viimas(t)e aasta(te) jooksul pole meil andmekogumit kasutatud mitte niivõrd tegelikkuse peegelduseks ja püüdeks ehitada meie majandust vastavaks uute vajadustele, vaid pigem majanduse pidurdumise äraseletamiseks ja suuliseks  ülesrääkimiseks. Pole ka paha. Eks reipam tuju tuleb kasuks kõigile kuni … kainenemiseni. Mitte, et meil halvasti läheks, kuid võiks minna paremini. Tunduvalt paremini, kuid selle nimel on vaja pingutada. Pingutamine teatavasti on … pingutav.

 „Aiatagustest“ prognoosidest.

 Tõsiasi on, et ajal mil me mõõdame ja võrdleme üha rohkem asju/nähtusi/tegevusi suudame me nende sidususest ja käivitavatest triklitest mõista üha vähemat. Lihtsalt, … teavet on nii palju ja meil teiega on nii kiire, et üha täpsem mõõtmine muutub infohäguks. Üleküllastuseks. Vastandlikud või eri metoodikate alusel tehtud küsitlused/analüüsid summutavad suurel määral üks- või teineteist. Pealegi … lähevad enamik prognoose „aia taha“. Täitsa metsa. Need kes jälgivad (mitte pelgalt ei usu) majandusnäitajaid, saavad sellest aru, kuid selles pole midagi üllatuslikku, sest ka kõige suuremad/targemad eksivad. Aeg-ajalt. Hm, võib-olla pidevalt.

Näiteks  „Aastaid pärast 2008 aasta ülemaailmset rahanduskatastroofi jätkas Rahvusvaheline Valuutafond neljaprotsendilise aastase majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele. Viie aasta jooksul ei õnnestunud 4 astme riikidel seda ennustust täita.  IMF ütles viis aastat igal aastal: „Järgmisel aastal oleme taas ree peal.“ Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi„  (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 166). Tuleb tuttav ette? Muidugi, meie institutsioonid teevad tihtipeale samuti, tõdedes, et täna on kasv veel kehvapoolne, aga järgmisel aastal … Järgmisel aastal on korralik kasv. Kuid nagu näete IMF näitelt, siis oleme meiegi teiega ennast toitnud aastate viisi valelootustega. Ikka juhtub, kuid halb on see, et „kanaarilinde“ , kes püüavad märku anda toksilisest (majandus)keskkonnast, markeeritakse tänapäeval kui arengupidureid. Veidrikud noh. Halvimal juhul vaenlased.

Kuid mõõtmine ise ja mõõtmisest arusaamine on tähtis, sest selle järgi saame teada, kas oleme edenenud või mitte. Kas oleme õigel teel või mitte.  Mõõtmine annab ka võimaluse oma tegevusi korrigeerida. Just seepärast on „mõõtjate“ (lisaks eelnevatele EP, RM, OECD, IMF, EK, CE, pangad, Emor jne) mõõtmisest arusaamine väga oluline. Õigesti aru saamine oleks lisaboonuseks.

 Porgandiloendus

 Loendame ja mõõdame, mõõdame ja loendamine, kuid see mida loendame/mõõdame jääb sageli häguseks/arusaamatuks. Ikka juhtub. Probleem on selles, et hägu ei jää lihtsalt häguks, vaid meie aju hakkab seda hägu töötlema liites sellele endale teadaolevaid killukesi/kübemeid, mis samuti olid suuresti hägusad, moodustades arusaama millestki, mis … Mis põhines erinevate hägude kombinatsioonil? Seejärel hakkavad need, kellele kasulik (või kellel piisavalt mängulusti) kommenteerima seda, mida pole kunagi olemas olnudki ja mis on puudulike teadmiste, ajanappuse või vähese viitsimise vili. Millise tulemi me sellest saame? Millest? Hägusa liithägu hägusast kommenteerimisest? Oeh. Tundub, et just selline vintimine on toimunud ümber tarbijakindluse indeksi/baromeetri.  Hm? Milles küsimus? Kas vale seltskond on saavutanud vale tulemuse? Vale metoodikaga? Kummaline. Metoodika ei saa olla vale, sest  metoodika on vaid metoodika. Tööriist. Sellega saab mingi tulemuse, kuid enne kõike on selle kasutamisel oluline ka omavastutus. Arusaamise omavastutus. Antud juhul just sellest mida mõõdeti.  Kui ülesandeks on loendada kui palju porgandeid kogumis aiamaal on, igat „pabulat“ arvestades, siis on tulem ühesugune, kui loendada ilma „algmõõdulasteta“ on teine, kui aga mõõta porgandisaaki koos kapsaste ja kaalikatega siis kolmas. Ükski neist tulemitest pole vale, kuid nagu öeldakse „Mida mõõdad, seda ka saad“. Nii on. Just seepärast on kummastav kuulata/lugeda „espetsialistide“ arutlusi erinevate küsitluste tulemusi ajades segi mille kohta küsimus esitati, millise metoodika järgi seda teostati, milline oli küsitletavate paneel. Kui loendatakse erinevaid asju, erineva metoodika alusel, erinevate paneelidena, siis peabki tulem olema erinev. NB! Erinev mitte eksitav. Eksitame me ennast ise. Isegi, kui porgand on porgand, võib tulem olla erinev, olenevalt kas saaki loendatakse koduaia käsitööporganditena või suurmajandi masintöötluse tulemina. Niisama lihtne see ongi. Konflikti pole, intriigi ka mitte. Kelvini temperatuuriskaala ei ole vale võrreldes Celsiuse skaalaga, see on lihtsalt teistsugune skaala, mis põhineb teistsugusel meetodil. Kogu lugu.

 

Tegelikult konflikt muidugi on, kuid see on hoopis teistsugune konflikt. Konflikt on sotsiaalne konstruktsioon, mitte porgandite müügiks, vaid arvajate turul (ka poliitturul) oma kauba müügiks. Just seepärast on tähtis, et pealikud (nii uued kui vanad) räägiksid üha uuesti ja uuesti lahti, mida nad mõõdavad, miks mõõdavad ja kuidas mõõdavad. Iga kord. Miks? Vaadake, meie teiega , kes igapäevaselt (mõõtmise) valdkonnas ei tegele, ei suuda/viitsi kiire elutempo juures alati meeles pidada kõiki küsitluste tehnilisi nüansse.  Pealegi on need nüansid ja metoodikad ajas ja ruumis muutuvad. Vajame meeldetuletust.

 Tajuküsitlus

 Eriti puudutab jadaselgitamine  selliseid küsimusi nagu tajuküsimused. Näiteks: kuidas te tajute korruptsiooni, julgeolekut või tarbijakindlust? Need on subjektiivsed uuringud, sest kui massimeedikud trükivad üha uusi lugusid korruptsioonikahtlustustest (sest iga killuke sellest müüb), millest osad ongi kahtlused, osad konstruktsioonid ja osad tõsimeelsed, siis läbi meediaruumi võimendades jätab see tajule pöördumatu jälje. Kogu seda „kombot“  uuesti üles soojendades võimendub taju millestki halvast/ohtlikust/pahelisest veelgi. Isegi, siis kui te ise isiklikult pole elus kunagi kokku puutunud korruptsiooniga, siis te tajute massimeedia ruumis tekitatud ja võimendatud meeleolu, mis annabki kokku „väga korruptiivse tunde“. Taju. Korruptsioon ise on muidugi lubamatu, kuid selle ülevõimendamine muudab meie taju võrreldes tegelikkusega. Selle tulemusel hakkame nägema/tajuma igat inimtegevuse ilmingut kui räiget korruptsiooni, kulutades sellele ebaproportsionaalselt palju aega ja raha.

Sama „tajuline“ on tarbijakindluse taju, mis koosneb pere majanduslik olukord (viimased 12 kuud), pere majandusolukorra prognoos (12 kuud), riigi majandusliku olukorra prognoos (12 kuud) ja pere püsikaupade ostu prognoos (12 kuud) aritmeetilisest keskmisest. Nendest (võib-olla) ainult pere majanduslik olukord enam-vähem teada/kindel suurus, ülejäänud on … oletused/ennustused/tajud/lootused. Kui ümberringi räägitakse, et julgeolekuolukord on kriitiline, me peame oma kaitsekulutusi tõstma, maksud tõusevad, meie tagaaeda ehitatakse „midagi hirmsat“, meie põhilised majanduspartnerid on surutises, siis … Siis muidugi oleme meie teiega ettevaatlikumad oma investeeringutes/ostudes, kuid ma ei tea kedagi kes teaks kedagi kes teeks oma tarbimisotsuseid lähtudes tarbijakindluse indeksist. Püha müristus, see veel puudus. No muidugi on teatud rahandusvaldkonnad, millised kasutavad seda näitajat oma … eee … tagala kindlustamiseks. Elementaarne. Teisalt ei tea ma ka väga palju ettevõtjaid, kes planeeriksid oma tegevust lähtudes EKI tarbijakindluse arvutustest. No hea teada, aga … Vaadake, see on kunstlik ja sünteetiline näitaja, mis on küll kena jadas vaadata (ja enamuses poliitturul salgakesi malgana kasutada), kui igapäevases majandustegevuses vähetarbitav. Tõsiasi on, et igas valdkonnas on erinev klientide kogum, erinev toimetugevus, erinev logistiline paindlikkus milline on vägagi erinev keskmistest tajudest ja nende valdkondade ettevõtjad lähtuvad oma tegvuste planeerimises pigem valdkonnaspetsiifilistest uuringutest. Vaat selline lugu. Ja veel üks tähelepanek: kui Dr Riik kasutab oma arvutustes EKI tarbijakindluse näitajaid ja on ise üheks selle asutuse rahastajateks, siis peab ta (kindlas kõneviisis) määratlema milliseid näitajaid ta vajab ja millise metoodika alusel seda teha tuleb. Elementaarne. Takkajärgi virisemine on lihtsalt … virisemine.

 Arvamismäng kui kunstimeisterlikkuse vorm

 Keskmistega on üldse niimoodi, et haigla keskmine klientide temperatuur on „normaalne“, kui kokku liita intensiivpalatid ja morg.

Vast on kõige tarbitavam keskmine näitaja keskmine palk, selle järgi võib hinnata oma toimetulekut ja väärtust tööjõuturul, kuid isegi keskmised statistilised hinnad on väheolulised, sest kõiguvad tegelikkuses märgatavalt.  Ärge saage valesti aru, mulle kõik sedalaadsed kogumid meeldivad (seoses professionaalse eripärasusega), kuid lõppkokkuvõttes on kõik sellelaadne tegevus subjekti subjektiivne tõlgendus … subjektide poolt. Need on tõlgendatavad ja ümberlükatavad.

Nagu illustreerib ka näide nõukogude statistikaprofessorist Moskva õhurünnakute ajal „Ta ei olnud sinna kunagi varem kohale ilmunud. Ta tavatses öelda, et „Moskvas on seitse miljonit inimest. Miks ma peaks eeldama, et nad mulle pihta saavad?“ Tema sõbrad olid teda nähes hämmastunud ja küsisid, et mis on juhtunud, et ta meelt muutis. „Vaadake,“ selgitas ta, „Moskvas on seitse miljonit inimest ja üks elevant. Eile öösel tabasid nad elevanti.“ (…) „. Seega näitab professori kogemus tegelikult seda kahetist loomust, millest on läbi imbunud kõik tõenäosusega seotud asjad: kui tuleb teha riskantseid valikuid, võivad varasemad sagedused põrkuda veendumuste tugevusega.“ (P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020 Lk 171) Eks ole, seitse miljonit jäi seitsmeks miljoniks ja üks elevant oli jätkuvalt seesama (nüüd juba pihta saanud) elevant, kuid tõlgendus oli täiesti teistsugune. Taju, ohu taju, oli muutunud.

 Millist tulemust me tahame?

 Iga mõõtmise ja eriti tõlgendamise juures on harilikult vähemalt kaks seltskonda, millistest üks on rahul ja teine rahulolematu. Mõõdetakse ja uuritakse ikkagi selleks, et midagi tõestada või mingile oma ideele energeetilist emotsiooni lisada, kuid … Kuid tõsiasi on ka see, et mõõta ei saa lihtsalt umbropsu, selleks peab kõigepealt teadma …tulemust.  Klassika ütleb selle kohta  „Härra minister, on kaks valitsemise põhireeglit: Ära kunagi uuri midagi, mida ei ole ilmtingimata vaja uurida. Ja ära kunagi algata uurimist, kui sa ei tea ette, mis tulemused sellel on.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 501). Õige tulemuse saamiseks … Hm, mis see „õige tulemus“ veel on?  Hea küsimus. Võib-olla polegi „õige tulemus“ õige väljend.  Õigsus/usutavus oleneb suuresti sellest millised on  metoodikad ja tulemuste tõlgendamised. Siiski, tõlgendamisega läheb raskeks, kui metoodika pole paigas. Ning veelkod, meie teiega peame iga kord (kui tegelikult tahame aru saada/mõista) mõõtmise tulemusi endale selgeks tegema mis on selles kogumis mis.

Milliseid analüüse siis uskuda? Või õigemini tuleb küsida (kindlas kõneviisis) mida analüüsiti, miks analüüsiti ja kes, millist tulemust tahtis/lootis seada. Kui meie teiega neile küsimustele oleme vastuse saanud, siis oskame me iseseisvalt navigeerida analüüsides ja isegi nende „äraseletamistes“. „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 Lk 23).

Kaht liiki analüüse

Kõik majandusarvamised on iseenesest selline omamoodi kunsti vorm. Sotsiaalne konstruktsioon? No raha ju on sotsiaalne konstruktsioon. Igatahes mulle pööraselt meeldivad majandusanalüüsid. Ühed neist on sellised rahulik tummised nagu näiteks Eesti Panga analüüsid (samasse ritta võib liigitada ka Riigikontrolli ja Statistikaameti), teise gruppi kuuluvad 1&1=11 analüüsid. Viimased on huvitavad mõttekonstruktsioonid, mis ei pruugi olla tõesed, kuid on omamoodi intrigeerivad ja mõtteid tekitavad

Rahulik tummised

EP analüüsid on omamoodi rahustavad, need on järjepidevad ja perioodilised. Paanikavabad.  Peaaegu nagu RM analüüsid, kuid seda ei sega päevapoliitilised kihud. Isegi siis kui prognoosid ei lähe täppi ja viimastel aastate on kõrvalekalle tegelikkusest olnud pidev ja märgatav, kuid mitte nii suur ja märgatav kui teistel institutsioonidel.

Stiilinäide lõppevast aastast:  „EP majandusprognoos

-2025/1 2025. aastal pidurdavad majanduskasvu mitmesugused maksutõusud. Aasta algusest kehtima hakanud kõrgem tulumaksumäär hoiab tagasi majapidamiste kasutatava tulu kasvu. Teisalt püsib hinnatõus üsna kiire nii mootorsõidukimaksu kui ka aasta keskel kehtima hakkavate tarbimismaksutõusude tõttu. Maksumõju leevendab mõnevõrra intressimäärade langus, aga ka välisturu vaoshoitud, kuid siiski järkjärguline tugevnemine. Nende tegurite koosmõjus jääb majanduskasv 2025. aastal 1,5% juurde. Majanduskasv tugevneb 2026. ja 2027. aastal, mil see jõuab 3% lähedusse

-2025/2 Majanduskasv taastub visalt. Kiirhinnangu kohaselt suurenes Eesti majanduse maht esimeses kvartalis võrreldes eelmise kvartaliga 0,1%, ületades varasemaid ootusi. Aasta teine pool kujuneb seevastu nõrgemaks, kui varem prognoositi, sest majandust hakkavad pidurdama kaubandustingimuste halvenemine ja suurenenud ebakindlus. Lisaks avaldavad 2025. aastal inimeste ostujõule ja majanduskasvule negatiivset mõju erinevad maksutõusud. Aasta kokkuvõttes kujuneb majanduskasv sarnaseks Eesti Panga märtsiprognoosiga ehk on 1,5%. 2026. aastal ergutab eratarbimist nn maksuküüru kaotamine, mis suurendab kodumajapidamiste tarbimisvõimalusi. Samal ajal stabiliseeruvad ja tugevnevad aegamisi välisturud, parandades tööstussektori ja ekspordi kasvuvõimalusi. 2026. ja 2027. aastal kasvab Eesti majandus 2–3% aastas

-2025/3 Eesti 2025. aasta majanduskasvu prognoos on juuniprognoosiga võrreldes tagasihoidlikum peamiselt SKP statistika revideerimise tõttu. Statistikaameti värskeima hinnangu koha selt on 2025. aasta esimese kvartali majanduskasv aeglasem, kui ütles esialgne kiirhinnang, millele toetus juunikuus tehtud prognoos. Olulisel määral on muutunud andmed ka 2024. aasta SKP taseme ja kvartaalse profiili kohta, mis tehniliselt samuti alandavad 2025. aasta oodatavat kasvu. Toodanguindeksite, nagu näiteks tööstustoodangu mahu põhjal näib siiski, et majanduses on toimunud taastumine juba mõnda aega, ehkki SKPst see veel välja ei paista.“ Vahva, „niikuiniuhti“ seoti hapule olukorrale meeleolukas lehv külge ja … Tehtud, meeleolu loodud. (Mainigem siiski ära, et EP prognoosis 2024 a SKT reaalkasvu 2025  aastal 1,6%)

Siis minnakse reipalt edasi järgmisse aastasse  refrääniga „Majanduskasv kiireneb, sest mitmed probleemid on jäänud seljataha. 2026. ja 2027. aastal ületab majanduskasv 3% Viimastel aastatel kasvu pidurdanud probleemid, nagu energiahinna kiire tõus, kõrged intressimäärad ja välisturgude nõrkus, on taandunud ning välisturud tugevnevad tasapisi.“

Ka viimane EP prognoos jätkab stiilipuhtalt 2026. aastal kasvab Eesti majandus prognoosi kohaselt 3,6 protsenti ja eelarvestiimuli taandudes aeglustub majanduskasv 2028. aastaks 2,5 protsendile„ (ERR 19.12.25). Nii, et vähem makse ja rohkem võlgu, see ongi meie eduvalem?

Hea rahulik „värk“ – ennustatakse olude paranemist, kuid … (alati) pigem järgmisel aastal. Ja niimoodi juba mitu aastat järjest. Sel aastal prognoosisime ka kasvu aga … Pole midagi pahandada, ise tegime … eee … statistilise virvenduse. Kuigi väidetakse, et „kasvu pidurdanud probleemid, nagu energiahinna kiire tõus, kõrged intressimäärad ja välisturgude nõrkus, on taandunud ning välisturud tugevnevad tasapisi.“ ja „et majanduses on toimunud taastumine juba mõnda aega, ehkki SKPst see veel välja ei paista.“, siis …

Siis tõesti ei paista välja ja ka see ei paista välja, et energiahinnad oleksid tõelises languses ega see, et meie kaubanduspartneritel hästi minema hakkab.  Nagu öeldakse – läheb nagu läheb – kuid keegi ei pahanda EP analüüside peale. Enamgi veel selle „sota-pota“ sees (nagu lapsed seda nimetaksid) on EP analüüsid üllatavalt head ega tekita suurt poleemikat – mõõtmine on mõõtmine ja arvamine on arvamine. Ehk nagu sedastas  W Green („Rikkam, targem, õnnelikum“ ÄP Lk 90) J. K Glbraith „Prognoosijaid on kahte sorti: need kes ei tea, ja need kes ei tea, et nad ei tea.“ Väga tark tähelepanek.

 1&1=11 analüüsid.

 Kuid EP pole ainuke „analüüsikunn“, peale selle saame pidevalt prognoose nii meie oma pankadelt, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, Emorilt jne. Kõik kasulikud lugemismaterjalid. Erinevad küll oma prognoosidelt ja analüüsidelt nii üksteisest, kui ka EP prognoosidest, kuid erilist poleemikat pole kuulnud. Võtame lihtsalt teadmiseks. Samas EKI (Eesti Konjunktuuriinstituut) analüüsid ja vaatlused (eriti tarbijabaromeeter) tekitavad justkui pidevat rahulolematust. Küll olevat tarbijakindlus liiga madal võrreldes teiste näitajatega, küll olevat metoodika vigane. Eh, isegi excelit ei oska kasutada. Tragimad on malkmeetodil välja arvutanud isegi selle, kui palju  EKI metoodika muutus võib meile ärajäänud majanduskasvuna maksma minna, et majandust on seega sadade miljonite „euronite“ ulatuses aastas „maha rääkida“. Püha müristus, loendamismetoodika muutus on muutnud tegelikkust? Hm, mulle hullupööra meeldivad igasugu ideepojukesed ja nende konstruktsioonid. Vahel on need huvitavad, vahel lihtsalt konstruktsioonid. Vahel on konstruktsioonid lihtsalt juhuslikud kokkulangevused või lausa võltskorrelatsioonid. „Tyler Vigenil on veebikülg, kus selle näitlikustamiseks tuuakse kõige veidramaid korrelatsioone (…) Kui kõige kergematest juhtumitest rääkida, siis margariini tarbimine elaniku kohta on korrelatsioonis lahutuste määraga Maine´i osariigis.“ (A Edmans („Võib sisaldada valet“ ÄP 2025 lk 132). Lisaks on ta välja arvutanud USA-s basseini uppunute ja N Cage osatäitmise vahel filmides. Nii, et … Kui EKI metoodika muutus (NB! mitte vigasus) annab erineva pildi teistest, teiste metoodikate järgi saadud tulemustest ja see „ei meeldi“ poliitturule, siis on see lihtsalt üks teine arvamine kõigi teiste arvamiste reas. Tõsiasi on ka muidugi see, et edusammud majandusnumbrites tõstavad alati ka kõiki paate mitte ainult majanduses, vaid ka  poliitturul ja vastupidi. Kuigi jah, selle tühja asja pärast nagu poliitturu reitingud, pole küll tarvis jälle muuta metoodikat, et mitte majandust, vaid poliitpaate tõsta. Niimoodi keerame mõõdikud jälle nulli ja võrrelda pole enam midagi.

 Seda enam, et olen oma esimesest ülikoolijärgsest analüüsist aru saanud, et ühtede samade arvudega on võimalik saada täiesti vastupidiseid tulemusi. Kuid mõttepojukene, et justkui majandusseisu ilustamata/teistmoodi esitlus ise tekitab majanduslanguse. Hm? See on juba nagu N Cage oleks ise basseini uppunud. Ja-ah, muidugi on olemas terved metoodikad, kuidas tarbijakindlus mõjutab majanduskasvu, kuid need on samasugused meetodid/mudelid nagu kõik teised, need ei ole lõplikud tõed. Jääb mulje, et me ei püüa majandust kasvule arendada selleks kasvutingimusi luues (mis on teatavasti raske ja ebamugav tegevus), vaid püüame kaunissõnade ja kaudnimedega olukorda kujutada ette paremana kui see on?

 EKI ju andis teada juba mitmed-setmed aastad tagasi, et nad muutsid oma metoodikat. Aus mäng. Põhimõtteliselt nulliti mõõdikud ja mõõtmine algas uuest nullpunktist. See on siis midagi sellist nagu Kroonlinna nullilt Amsterdami nullile üleminekuga „kerkis“ Eesti ala 15-24 cm? Muidugi ei saanud mõõtmismeetodi muutusest Munamägi üleöö kõrgemaks ja vaevalt pärnakad ennast üleujutuste suhtes  kindlamalt tunnevad sest Pärnumaa „kerkis“ seoses uue arvestusega u. 19 cm. Mõõtmine on mõõtmine ja tegelik elu on tegelik elu, meile teiega lihtsalt meeldib mõõta ja võrrelda erinevaid asju. Vahel ka võrreldamatuid.

 

Tuulekülma faktor

  Vaadake, mõõdame mida/millal me mõõdame, kuid lisaks mõõtmistele (sh vajalikele mõõtmistele) on ka selline kõike mõjutav nähtus nagu eelpool käsitletud taju. Taju, mis korrigeerib mõõtenäite. No nagu tuulekülm. Olemas on lausa tuulekülma indeks. Lugesin üht ammust selgitust: „Seoses tõeliselt külma talve saabumisega on EMHI kodulehele välja pandud temperatuurid, mida inimene õues tunneb ehk tuulekülm. See temperatuur on madalam kui see, mida näitab termomeeter akna taga ja mis on raadios välja kuulutatud. Külmatunnet suurendab tuul, mis puhub ära inimese kehasoojusega soojendatud õhukihi tema ümbert. Mida tugevam tuul ja madalam õhutemperatuur, seda rohkem kulutab inimene energiat, et ilmale avatud nahapinna temperatuuri ohutul tasemel hoida. Teatud piirist allpool ta seda ei suudagi.“ Majandusnäitajate ja tajuga majanduse seisust on midagi sarnast. Kui EP kirjutab oma prognoosis „et majanduses on toimunud taastumine juba mõnda aega, ehkki SKPst see veel välja ei paista.“, siis seda taastumist ei tajuta (veel?).

 Statistiliste andmetega, analüüsidega ja nende tõlgendamisega  peab esmalt aru saama ja vahet tegema millist mõõtmismeetodit kasutati (Kroolinna null või Amsterdami null) ja milline on tunnetuse (tuulekülma indeks) faktor. Peatähtis on see, et meie teiega teame millise meetodi järgi mõõtmist toimetatakse. EKI läks pea neli aastat tagasi uuele mõõtmismetoodikale, mis on umbes sama nagu me 2018 a läksime Kroonlinna nullilt üle Amsterdami nullile. Pole juhtunud kuulma, et kedagi süüdistatakse selles, et tänapäeval kasutatakse Amsterdami nulli, et see metoodika on vigane, moonutatud ja vajab parandamist?  Amsterdami null on Amsterdami null. Kogu lugu. Enne seda oli Kroonlinna null, mis on ajalooline teadmine.  EKI uus meetod on kaasaegsem, kiirem, haarab suuremat valimit ja … annab inimestele rohkem aega mõelda „tuulekülma indeksile“ ehk oma tunnetele ning annab ka suurema inkognito efekti. Muidugi nihkus sellega ka küsitluste tulemus, sest umbisikulisus ja mõtlemisruum muudavad tunnet tegelikust olukorrast.  Kuigi metoodikat muudeti aastate eest, siis tõsiseks kriitikaks osutus septembriprognoos ja eriti selle tuulekülma selgitav osa.  Seega on uuel meetodil kõik tunnused, et see võiks paremini peegeldada tegelikkust. Nii, et meid teiega on muutustest ja uusmetoodikast teavitatud ja pole mingit põhjust taga nutta Kroonlinna nulli. Samas teiselpool Peipsi järge on Kroonlinna null endiselt kõrgusmõõtmiste aluseks. Tuleb lihtsalt vahet teha.

 Neetud stopper.

 Millegi pärast suhtub Dr Riik väga valuliselt tema enese poolt finantseeritava EKI analüüsidesse ja andmete kogumise meetodisse.

Hm, tõlgenduste paljusus ongi normaalne. Meil on näiteks igakvartaalsed Eesti Panga ja Dr Riigi enese majanduskasvu arvutused ja prognoosid. Hullem veel, kõik pangad ja OECD teevad oma „pakkumised“ majanduse ruletilaual. Panused erinevad kohati dramaatiliselt, kuid … Kuid vaenu ei ole. Millegi pärast on ühe „analüsaatori“ tulemused niivõrd väljakannatamatult valusad, et … Et jätaks nad rahastusest ilma. Hm, see on umbes midagi sarnast, kui soovitakse, et stopper näitaks paremat aega mitte jooksja.

Tegelikult on muidugi nii nagu ütles vana rätsep, „Nii nagu riie välja annab Kui annab välja teeme ülikonna, kui annab välja teeme taskurätiku.“ Kui riiet oligi niipalju, et andis vaevalt taskurätiku kokku krousida, siis pole tarvis rätsepa süüdistada.

 Kõrvaltvaatajad …

 Vaadake, tihti me upume „iseenese õigusesse“ nii sügavalt sisse, et sellest on üpris raske välja ronida. Jep, ohtlik olukord. See on nagu olukord nõrgal jääl, kui jäänaaskleid või head abimeest ei ole, siis – lupsti – ja oledki kadunud oma iseenese õiguse sügavustesse. No enne kadumist käib meeletu rapsimine, mis küll rapsjiat ei aita, kuid teistel on valus (vaadata/kuulata). Hea nõu on muidugi seegi, kui keegi kõrvalt ütleb, st ära tuia õhukesel jääl, võid läbi kukkuda, kukkuda, kukkuda … Just selles mõttes peaks Dr Riigil olema heameel, et EKI-l on „oma arvanus“ asjade käigust. Kui kõik teised määgivad kaasa, et no pole vigagi  … snorgeldame päris usinalt, siis …

Kuulge jää all sorgeldamine pole mingi edu. Siin on vaja hoopis teistsugust taktikast ehk kui  keegi ütleb kõrvalt, et tehke nüüd lestakala asendit, jääte ellu, on ju väga tore. Arutades asju omas seltskonnas tekkib alati kapseldumine ja pildimoonutus. T Harford („Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk 51/60/227/228) toob sellekohase näite: „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”

 „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” Eks ole, tundub tuttav?

Samas on ka teine tee, iseenese õigusesse uppumist on võimalik tõkestada. Kindral „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.” Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.” Eks ole, nii oleks meilgi võinud olla, et Peamine Minister tegeleb juhtimisega ja valideerija kõige tähtsam tööülesanne oleks olnud  oma ülemuse kritiseerimine. Elementaarne.

 Valideerimise vajalikkusest

 Kes need valideerijad veel on? Mingid irisejad? Ei-ei, need on inimesed väljapoolt mulli. Värske pilk. Oman ise sellist kogemust, kui aastakese olime menetlenud üht keskpärast juhtumit ja osakonnajuhataja ütles järjekordsel nõupidamisel häbelikult, et „me oleme kaubaturu valesti määranud.“ Aasta aega olid kõik asjaosalised juhtumile otsa vaadanud ja … Ja siis tuli uus inimene ja … Meil oli tekkinud tunnelnägemine. Piltlikult öeldes olime pikksilmale sisse vaadanud valelt poolt, muidu oli kõik õige.  Aitäh talle, saime asjad koda. Vaat niimoodi. „Me vajame kedagi, kes aitaks ühendada need kaks mõtet – ma ei ole äparduja, aga ma tegin vea. Twyla Tharp kutsub selliseid inimesi valideerijateks; need on meie sõbrad ja tuttavad, kes meid toetavad, kuid ühtlasi ütlevad asjad ilustamata välja. Head sõbrad aitavad meie tuju tõsta ning see on aeg-ajalt hädavajalik, kuid vähe on sõpru, kes tulevad ütlema, et eksime.”

 „Tharpi nõudmisi tugigrupi liikmetele on lihtne kirjeldada, kuid raske täita. Tema arvates on tarvis inimesi, kes oskavad asju õigesti hinnata, hoolivad sinust ja ütlevad oma arvamuse ausalt välja.”

Nii, et arbiitrid.  „Winston Churchill püüdis alati saada üksikasjalikult esitatud põhjuseid nii otse kui võimalik. Ta lõi isegi osakonna, mis söödaks talle ette julmi fakte nii, et temani jõuaks ilustamata tõde. See osakond oli täiesti eraldatud tavapärasest käsuahelast.“ (J Collins B Lazier „Ettevõtluse nimel 2.0“ ÄP 2025 Lk 117) Kas EKI võiks olla selline „ilustamata tõde“? Inetu, kuid ilustamata?

Siinkohal üks valideerimata otsuse tulemus, mille  JFK tegi Sigade lahe läbikukkunud operatsiooni kohta. „President pani neile süüks kõrkust – „Need litapojad koos oma liputajatest persevestidega lihtsalt istusid ja noogutasid päid, et kõik läheb korda“ – ja kurtis naisele: „Jumaluke, millise nõuandjate  kamba me küll oleme pärinud!“ Kõige rohkem süüdistas ta aga iseennast.. Nõunikud on nõunikud – paljalt nõunikud -, lõplik otsus oli tema oma. Ta oli olnud liiga usaldav, liiga järeleandlik; ta polnud mitte üksnes ise suutnud neid tööle panna, vaid ei suutnud luua keskkonda, kus teised seda teha saanuks.“ (A Edmans „Võib sisaldada valet“ ÄP 2025 lk 250). Eks ole, „litapojad“ või mitte, kuid otsuse tegi JFK ja … võttis ka vastutuse. Vastutuse tajumine oma otsuste tegemisel on üks tähtsamaid tegureid kasvu ehitamisel. Vastutus ja usaldus. Tõsiseltvõetavus ka.

 Poliitilisest tuulekülmast

 Siit tulenebki kurblooline asjaolu, et pahatihti ei osata või ei taheta olude tegelikku seisu hinnata. Veelgi vähem osatakse otsuste kumulatiivset mõju hinnata, mille tulemusel majandus hangub poliitilises tuulekülmas. Siin ei aita enam manajutt „et majanduses on toimunud taastumine juba mõnda aega, ehkki SKPst see veel välja ei paista.“ Külm on külm, on külm.

Kui kogu poliitturg loobib püsiekspositsioonina üksteist sopaga, siis saavad pihta ka need kes asjasse ei puutugi, kuid üldmulje on … sopane. Kui poliitturu osalised teevad ebaloogilisi mõjuanalüüsita või meelepäraseks koolutatud „analüüsidest“  lähtuvaid otsuseid, mida tuleb kiirkorras ümber teha, siis see tekitab kindlusetust, umbusaldust. See ongi poliitiline tuulekülm, mis majanduse maha surub ja maha jahutab. Kogumis ja kumulatiivselt. Ükski ilujutt ei sulata majandust lahti, kui propaganda kaudu tuulekülma juurde puhutakse.

„ Me elame propaganda maailmas, mida me isegi ei märka. See maailm ilmub pinnale ainult siis, kui kokku põrkavad üksteisele vastanduvad faktid ja tõlgendused. Kui seda ei  juhtu, siis elame edasi mugavalt maailmas, mis meie suhtes tegelikkusele ei vasta.“

 „Me elame tegelikult infokaose maailmas, millele allub ka propaganda, aidates kaootilisuse suurendamisele tublisti kaasa. Propaganda neutraliseerib sellega kõik võõrad teated, muutes need vaid suhteliselt usaldusväärseteks. Hakkab domineerima ettekujutus, et ei olegi võimalik vaielda, sest kõik on vale.“

 „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni. „

 „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 34/42/108/70). Ja siinkohal maagia lõppeb, sest kuigi ilujutud võivad negatiivset KUJUTADA positiivselt, ei muuda need negatiivset olekut positiivseks.

 

Tõsiasi on, et „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“ ( Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 240). Vaat niiviisi.

Muide demokraatiast rääkides, siis „Kapitalismi ilu seisneb selles, et tarbijad teostavad oma demokraatlikku võimu iga sendiga, mis nad kulutavad.“ (K Kisun „Immigrandi armastuskiri Läänemaailmale“ PM 2025 lk 96). Nii on.

 Kokku hoidmise (mitte kokkuhoiu) kunst

 „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“

 „Kuid ennekõike tähendab funktsionaalsus seda, et heaolu loomise protsessi ei tohi pidevate sekkumiste ja ümberjaotamistega kahjustada. Majanduskasvu isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“ (lk 373/314)

 Kas panite tähele “Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone.“? Eks ole, kõlab tuumakalt. Kuidas meie olukord on? Hm, tänaseks on seni aktsepteeritud ühistele väärtustele enamvähem kriips peale tõmmatud. Väärtusruum on muutunud, konstruktiivsest kokkuhoiust võib rääkida vaid pisikeste huvigruppide lõikes ja usaldus riiklike institutsioonide vastu on nigelavõitu, kui arvestada, et institutsioonide professionaalsed otsused kaevatakse kohtu viimase astmeni välja, seega …

Teine mõte on samuti tähtis „… isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“ Erinevalt üldlevinud arvamusest on majanduskasv just kehvemete sissetulekutega inimeste päästerõngas. Tasub mõelda. Kasv ei ole edukate privileeg, vaid kehvemete hädavajadus. Just kasv on see, mis aitab järgi, mitte ümberjagamine. Ümberjagamine on kulu. Lisakulu ühiskonnale.

 Saalitäis rõõmsameelseid majandusullikesi?

Vaatamata kogu sellele näotule vaenamisele, üksteise mahajooksmisele  on selles aastas olnud mitmeid häid asju. Üks hea asi, aga võib-olla lihtsalt taju oligi see, mis mind seda pikkjutu jada ette võtma pani.

Osaledes Äriplaani konverentsil   „aegade algusest peale“  on viimased aastad publikumi meeleolu olnud … ütleme tujutu, kohati lootusetu. Kuid seekord oli meeleolu … meeleolukas. See ei seisnenud mitte peaesinejate esitatud arvumaagias, mis on muutlik ja muudetav, vaid rohkem selgesõnalises suunanäitamises, et sellise skeemiga veetakse majandus käima. Mis aga põhitähtis, osalejaskond ise oli mõõdukalt edasiviivalt meelestatud. Miks ometi? Ükski majanduse põhiteguritest pole ju muutunud, pigem on suurenenud ebakindlus välisturgudel, maksud tõusevad (tajuliselt), kaitsekulutused tõusevad, kõrvalises Karumetsas möirgab üha ärevamalt, bürokraatianõuded lämmatavad ja … Ikkagi on tekkinud teatud positivism. No vähemalt selles saalitäies majandusinimestes. Kummaline? Kuid kummalist pole midagi. Vaadates konverentsil ringi peab tõdema, et olin ilmselt ainukene, kes osales ka esimesel Äriplaani konverentsil, nii et ….

 Tõdemus on selline, et aeg on muutunud, ettevõtjad (ja operatiivjuhid) on muutunud, turud on muutunud, tooted on muutunud, tunnetused on muutunud. See oli muutunud seltskond, muutunud oludes, muutunud turgudel. Selline äratundmine tekitas heameelt, see näitab meie teiega kohanemisvõimet. Järgmine uus põlvkond juhte on peale kasvanud. Selline põlvkond, milline oskab edukalt toimida uutes konkurentsioludes, paksus administratiivkissellis ja segadusttekitavas keskkonnarabas. See on hea, kuid seda on veel liiga vähe, et kogu traditsioonilist majandusstruktuuri ja administratiivarbumist ümber korraldada.

Vaadake, kõik need ettevõtmised, mis lähtuvad teadmisest, et kui rootslastel, soomlastel, sakslastel  hakkab paemini minema, siis läheb ka meil paremini on väljasuremisele määratud. Mõttelaad peab olema (kindlas kõneviisis), et kui meil läheb hästi, siis läheb ka rootslastel, soomlastel, sakslastel hästi.

See oleks ettevõtluse pool edu saavutamiseks. Tehtav. Tehtav, sest meie ettevõtjad on uskumatult kreatiivsed, ärgem segagem neid selles. Ka „vana majanduse“ innovaatilisus on uskumatult tõhus. Isegi kõige tavalisematele toodetele/teenustele on osatud mingi uuenduslik vint peale keerata.

Mõttemaailm peab muutuma: kui meil läheb hästi, siis läheb ka Skandinaavial ja Saksal hästi. MOTT

 Leplikus ja siselammutus

 Kuid kõik see ei aita, kui me ühiskonnana ei saavuta sidusust. „Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 89) 

See põhimõte kehtib täie jõuga ka tänapäeval, kuid sellele on vindi peale keeranud strateegilise sõja neljas tase.  „Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.”

„Esimesed kaks sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks.”

„Neljanda põlvkonna sõda pakutakse modelleerida võrgustikusõja süsteemis, mis võimaldab tegutseda kiirelt ja otsustavalt.”

 „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.” (Georgi Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 26/25).

 Mõelge natukene ülaltoodud teooria rakendamisele ja võrrelgem seda tänaste arengutega … See paneb mõtlema. Enamgi veel, tegemist polnud ainult teooriaga uuest sõjastrateegiast. Tegemist on teegelikkusega. Endine KGB siseringi liige esitles juba 1984 oma nägemuse asjade käigust psühholoogilises sõjas:  „Rääkides konkreetselt KGB taktikast, ütles ta, et „spionaažile kui sellisele kulub vaid 15% ajast, rahast ja inimressursist. Ülejäänud 85% on see, mida nimetatakse ideoloogiliseks alistamiseks või aktiivmeetmeks … või psühholoogiliseks sõjaks.“

Ta lisab: „Põhiliselt tähendab see kõigi ameeriklaste reaalsustaju muutmist selle määrani, kus informatsiooni üleküllusest hoolimata ei suuda enam langetada iseenda, oma perekonna, kogukonna ja riigi kaitseks vajalikke mõistlikke otsuseid.“

„… Ühendriikide vastu peetakse nähtamatut sõda, mis on osa laiemast plaanist hävitada ta seestpoolt. Tegemist on üsna otsese sõjaga Lääne vastu.“

„“ Riigi destabiliseerimiseks kulub kõigest kaks kuni viis aastat. Kõige olulisemad tema alustalad: majandus, välissuhted, kaitsekorraldus.““

 „Edasi selgitab ta, et kui see on saavutatud, võib riigi üldrahvalikku kriisi tõukamiseks kuluda ainult kuni kuus nädalat. Seejärel algab „vägivaldse muutustega võimukorraldus, riigi struktuurides ja majanduses“ niinimetatud normaliseerumisperiood“, mis võib kesta sama hästi kui lõputult.“ (K Kisun „Immigrandi armastuskiri Läänemaailmale“ PM 2025 lk 60/61). Kuidas on lood meie teiega reaalsustajuga? Kas meie suudame langetada mõistlikke otsuseid? Selle koha pealt võtab kõhedaks. Tundub, et lammutusmeistrid on nüüd asunud Riigipead maha jooksma, sest ta ei ole selline „eputrilla“ ja „egomaatik“ nagu ülejäänud poliitturg. On tõsiseltvõetav ja kindlustunnet, stabiilsust loova olekuga. Tõsiseltvõetavus ja argumenteeritus on lammutuskojas ju kohatud omadused. Taipamata, et nad osalevad  nähtamatus sõjas, „ … mis on osa laiemast plaanist hävitada ta seestpoolt. Tegemist on üsna otsese sõjaga Lääne vastu“.

 Ära ole kuri & Ära ole loll

Tegemist on juba ühiskonda läbiva hälbega– selleks et ennast ülendada, tuleb teist alandada. See on arengu pidur. Selline mõtteviis on muutunud omaseks peaaegu kõigil tasanditel. Sellest tuleb lahti saada. Targad ja edukad on saanud sellest üle oma lihtsaid reegleid kehtestades:

-Esiteks: C McNab („Sergei Brin ja Larry Page“ Tammerraamat 2025 Lk 90) on täheldanud, et  „Asutajate kiri; Google aktsionäridele juhindumiseks“ 2004 „Dokumendi hilisemas osas on alapealkirjana Google´i kuulus moto „Ära ole kuri“. Tänapäeva maailmas on vähe ettevõtete motosid, mis nii hästi määratleksid kogu ettevõtte sihte  ja oleks samavõrd meeldejääv.“ Vast oleks see meie elus üks tähtsamaid püüdlusi, olla mitte kuri. Dr Riik peab (kindlas kõneviisis) selle võtma oma motoks „Ära ole kuri“

-Teiseks:  „Munger on kasutusele võtnud ühe tava, mida meil kõigil oleks mõistlik kloonida: ta üritab järjepidevalt kärpida oma võimekust „mõelda rumalusi“, „käituda idiootselt“, „eksida tavapärasel moel“ ja „teha standardseid lollusi.“

„Mul ei ole mingeid imepäraseid teadmisi, mida teistel inimestel pole. Olen vaid vältinud lollust pisut rohkem järjepidevalt kui teised. Inimesed proovivad olla nutikad. Mina kõigest üritan mitte loll olla. Minu arvates peate elus edasi jõudmiseks olema lihtsalt mitte loll ja elama pikka aega. Mitte loll olla on keerulisem, kui enamik inimesi arvab.“ (W Green „Rikkam, targem, õnnelikum“ ÄP 2021 Lk 244/245). Niisama lihtne see ongi –  mitte loll olla.

 Vaadates kiikrisse valest otsast

 Vaadates kiikrisse valest otsast tundub kõik nii pisike, mõttetu ja igav, kuid vaadates sellesse kui teleskoopi avaldub hoopis teine vaade – avarus, tähed lõpmatus ja võimalused. Just niimoodi peame (kindlas kõneviisis) oma elu sättima. Kui tuua näiteks liikuvuse arengu, siis oleme just nimelt vaatamas probleemile valest otsast – piirata kiirusi, kitsendada läbipääse, vähendada sõiduradasid. Ajal mil kogu maailm kiireneb? Tule seesamune sealtsamusest appi – piiramine on arengu pöördvõrdeline väärtus. Kindel pankroti retsept. Niimoodi jookseb meie liikuvus sujuvalt (või siis mitte nii sujuvalt) kinni, kinni, kinni … Juba viimase tosinkonna aasta jooksul olen avaldanud arvamust, et õige tee on toimiva teleportatsiooni käivitamine. Ja-jaa ma saan aru  nendest muigel suudest, et ma olen segi pööranud, kuid … Kuid ilmselt 25 aasta pärast räägivad tänased vihased noortegelased, et „ Kas sa mäletad, et meil oli nõukogus üks süsteemianalüütik, kes iga kord, kui liikuvusreformi arutati ja meie hääletasime briketiküttel elektrirongide poolte, et need kes panustavad täna teleportatsiooni on homse künnid“. Nii, et … astuge oma mugavustsoonist välja ja vaadake tähtede poole.

Äge mind selle teleportatsiooni jutuga ullikeseks pidage, kuid  „Jules Vern on öelnud: „Kõike, mida üks inimene suudab ette kujutada, suudab teine inimene tegelikkuseks muuta.“ O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 128). Eks ole, ja kui nüüd järele mõelda, siis kõik millest JV kirjutas on tänaseks suuresti tegelikkuseks muutunud.

Ja-ah, ma väga loodan ja usun, et tänase snorgeldamise asemel suudame me ehitada üles uue struktuuriga ja uue tehnoloogiaga majandusmudeli, mis tähendaks, et … kui meil läheb hästi, siis läheb hästi ka Skandinaavial ja Saksal. Tasub proovida.

 Targutusi.

 G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”

„” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”

 

T. Pocock „Admiral Nelson“ Kunst 2012

 Lk 342 „Ma pole kellegagi nõu pidanud. Seetõttu jääb süü mu eksliku arvamuse kujundamise eest ainuüksi minu kanda. Ma ei lubaks ühelgi mehel  röövida kübetki minu kuulsusest, kui ma oleks Prantsuse laevastikku kohanud; niisamuti ei soovi ma, et keegi teine peaks jagama minuga vastutust. Kõik kuulub mulle, nii tõde kui vale …“

 A Chau „Poliitilised hõimud“ PM 2020

 Lk 12 „Aga kõige tähtsam hõimkondlik identiteet, mida Ameerika kõrgklassid ei märganud, oli töölisklassis tekkinud võimas ladvikuvastane identiteet, mis aitas võimule Donald Trumpi.“ (…) „Eliiti kuuluvad inimesed ei mõista ühte asja: tunnetuse, maitse ja väärtuste poolest seisab Trump tegelikult valgele töölisklassile väga lähedal. Hõimuinstinkt keskendub samastumisele ja Trumpi põhivalijad samastuvad tunnetuslikult temaga viisis, kuidas ta räägib (nagu mehed muiste), kuidas ta riides käib ja puusalt tulistab, kuidas ta vigu teeb ja vahele jääb, ning kuidas liberaalne meedia teda alatasa ründab, sest ta pole piisavalt poliitkorrektne, feministlik ega loe eriti raamatuid. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastased on nende vastased. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastused on nende vastused. Nad samastuvad isegi tema jõukusega, sest just seda enamik  neist soovib, nagu ilusat naist ja suuri hooneid, millel oleks nende nimi. Paljudele töölisklassi ameeriklastele  ei tähenda ladviku vastu olemine rikkusevaenulikkust.“

Lk 15 „Kui rühmad tunnevad end ohustatuna, tõmbuvad nad hõimkondadesse. Nad lähenevad üksteisele, pööravad sissepoole, asuvad kaitsesse, nuhtlevad ägedamalt. Nende maailmas hakkab tooni andma „meie versus nemad“ suhtumine. Tänapäeva Ameerikas tunnevad mingil määral niimoodi kõik rühmad. Valged ja mustad, latiinod ja asiaadid, mehed ja naised, kristlased, juudid ja moslemid, hetero- ja homoseksuaalid, liberaalid ja konservatiivid – kõigile tundub, justkui nende rühma rünnatakse, hirmutatakse, kiusatakse taga ja diskrimineeritakse. Muidugi satuvad ühe rühma väidetavad hirmud, et neid ähvardatakse ja maha surutakse, mõne teise grupi pilgete märklauaks, sest need kahandavad tunnet, et neid ennast kiusatakse taga. Kuid just selline poliitiline hõimkondlikkus ongi.“