"Miks Eesti vajab ... noori?"

 

Kummaline küsimus? Üllatav? Intrigeeriv?  Mõtlemapanev? Kõike seda ja veel enamatki. Kuid .... Alar Jõksi 27.01.26 FB postituses ilmus just selline lühike, kuid mõtlemapanev teadaanne: „Miks Eesti vajab noori? Sellise ootamatu küsimuse esitasid varivalimiste projektiga seotud noored minult täna hommikul. "Selleks, et seda sama küsimust oleks võimalik ka kahesaja aasta pärast eesti keeles küsida", oli ainuke pähe tulnud vastus.

Mnjah. Allari vastus oli igati elegantne "Selleks, et seda sama küsimust oleks võimalik ka kahesaja aasta pärast eesti keeles küsida" Hea vastus. Hiilgav. Poleks ise ilmselt osanud puusalt nii elegantselt vastata.

Kuid … ma olen süsteemianalüütik, mida rohkem ma mõtlesin selle „Miks“ küsimuse peale, seda rohkem mind see küsimuse püstitus vaevama jäi.  Ei tahtnud sellest kirjutada,  kuid küsimus ise ajas pöördesse. Istusin kaks päeva käte peal, et mitte kirjutada, kuid ei saanud rahu., kõik ohutuled vilkusid ja häirekellad helisesid.

Oeh! Miks küsida   „Miks Eesti vajab noori?“ See vajadus tundub nii elementaarne - elu igavene ringkäik ju. Elementaarne. Küsimus oleks võinud olla ka „Miks me hingame?“ Või „ Milleks meile hapnik?“  Me ju ei mõtle hapniku või hingamise peale, see on automaatne. Kui me peaksime selle peale mõtlema, siis … Ega siis suurt mõtlemisruumi enam üle jäägi, kogu energia kuluks selle.  

Millest siis küsimus: „Miks Eesti vajab noori?“  Selline ootamatu küsimuse  esitasid varivalimiste projektiga seotud noored. Hm? Väga tore, noortele läheb korda. Neil on küsimus. Kuid kas see küsimus on „Miks Eesti vajab noori?“ või on see varjatud „Miks noored vajavad Eestit?„ Samad sõnad, kuid hoopis teine mõte.

.„“Igal vastusel,“  ütles Harvard Business Schooli professor Clayton Cristensen, „on küsimus, mille abil see üles leida.“ Tihtipeale peitub vastus küsimuses endas, seega on küsimuse sõnastus vastuse saamiseks otsustava tähtsusega. Charles Darwin jääks sellega nõusse. „Tagasivaates, „ kirjutas ta sõbrale, „arvan, et raskem oli näha, milles probleemid seisnesid, kui neid lahendada.“ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 121).

Milles siis probleem? Ilmselt mitte selles, et kas Eestil läheb noori vaja. Muidugi läheb. Kuid küsimus oli asetatud just läbi „miksi“, läbi selle kõige tähtsama küsimuse. Selline küsimine vajab tähelepanu. Nagu formuleeris R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 Lk 49 („Nokia“ juhatuse esimees 2012-2020) )  „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“

Nii, et varivalijad on oma küsimusega tabanud „naelapea pihta.“

Siinkohal võime me muidugi rääkida pikalt ja laialt iibeprobleemidest ja sellest et Kalevite kange sugu jääks kestma aegade lõpuni. Kindlasti hüüavad tänaseks „enam mitte noored“, et kes siis meile pensioni maksab (Ja ka neile kes täna veel noored on. Ilmselgelt ei lähe pensionide kadumisega kahtsada aastat.) Majandusinimesed küsivad, aga kes siis tööd tegema ja jõukust looma hakkab? Kaitsevägi küsib kes siis maad ja rahvast kaitsma hakkab? Kõik õiged vastused „miks“ küsimusele. Igaüks eraldi kuid … Kuid kogumis ei vasta see noorte „Miks“ küsimusele.

Kestmisele on vaja alust., pidevat kütet, pidevat eesmärgi püstitust. Just seepärast on „Miks“ küsimus igati kohane. Miks? Ainult lapsed/noored märkavad alasti kuningaid . Annavad valjuhäälselt teada ja … kõik näevad. Vahel muudab see ajaloo kulgu.  O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022  Lk 94/106) vastab sellele küsimusele niimoodi:  „Lapsed mõistavad intuitiivselt ühte kosmilist tõde, mis enamikul täiskasvanutest kaduma läheb: see kõik on mäng – suur, imeline mäng.“

Üks näide: „“Mida sa joonistad?“ (…) „Ma joonistan jumalat.“ (…) Aga keegi ei tea ju, milline jumal välja näeb.“ (…) „Kohe saavad teada.“ /lasteaiaõpetaja ja tütarlaps/ ja siinkohal ilmneb esimene tõsine miksi vajadus, meie teiega „nooredvanadkukedkanad“ vajame seda, et oleks neid inimesi kes oskaksid näha seda, mille „mittenoored“ on unustanud.

 „Täiskasvanuks saades, kui kuhjuvad õppelaenud ja hüpoteegid, asendub uudishimu aja jooksul rahuloluga. Hakkame arukaid tunge voorusteks ja mängulisi tunge patuks pidama.

Aga mängulisus ja arukus peaksid teineteist täiendama, mitte teineteisega võistlema. Mäng, kui seda teisiti tõlgendada, võib olla sissepääs arukusse.“ Meie „mittenoorte“ mäng on tänaseks vindunud viljatuks kismaks ja tülgastavaks „mahajooksmiseks“. Lausaliseks baarikakluseks. Noorel mängulisel mõttel on võimalus see ebameeldiv allakäiguspiraal lõpetada. Meie teiega vajame noori selleks, et tänased „mittenoored“ on ennast oma tavamõtlemises, tihketes raamides ja vaenamises ennast lömmi istunud. Vajame värskeid mõtteid (ja eiti neid kes neid mõtteid realiseeriks, enese omaks teeksid ja siis realiseeriks), kuid see ei tähenda, et tänased ja tänaste mõtted oleksid … mõttetud.  „Nagu kõlas Newtoni kuulus lause: „Kui olen näinud kaugemale, siis sellepärast, et seisin hiiglaste õlgadel.“ /koostööst/. Ja kui hiiglased on küll hiiglased, kuid ei vaata silmapiiri poole vaid ainult jalge ette, siis Noortel on võimalus näha kaugemale sest nad seisavad teiste teadmistel ja vaatavad kaugusse.

Kuid „Miks“ on seotud alati eesmärgiga (kui ei ole seotud eesmärgiga, siis on seotud tagajärjega). Noored peavad endale seadma eesmärgid. Praegu on liikvel nii palju kummalisi eesmärke nagu metsade soostamine, tammide purustamine, liikuvuse takistamine, ettevõtluse piiramine, õiguste ülimlikkus kohustuste ja vastutuse ees. Palju eksitavat ja segadust tekitavad. Ummisjalu EL väikeste  (meie mõistes suute) rahapabulate järgi joondumine,  mis kõik on kellegi teiste eesmärgid ja vajadused kuid pole meie teiega eesmärgid ega vajadused. Millised on meie, igaühe meist, eesmärgid? Minul oli eesmärgiks omandada kõrgharidus, olla edukas huvitavas töös, luua perekond ja sellesse trobikond lapsi.  Ja huvitava töö leidsin ma tänu Vanaema Mariele, siis kui mina, kunsti ja arheoloogiahuviline, suundusi lõppkokkuvõttes õppima arveametnikuks/planeeriaks. Vanaema Marie ütles "Mõtle see töö ENDA jaoks huvitavaks." Just, just niimoodi ma tegingi, võtsin üles kõige närusemad ja igavamad tööotsad, mõtlesin need enda jaoks huvitavaks ja tegin teiste jaoks atraktiivseks ning ihaldusväärseks ja kui töö oli selge. siis liikusin jägmise näruse tööotsa poole. Huvitav on olnud. Rahuldust pakkuv ka. Raske? Muidugi.  Ma ju ütlesin, et oli huvitav.  Parafraseerides JFK ikoonilist lauset „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394) võiks öelda, et me ei teinud seda mis oli minu/meie eesmärgiks mitte seepärast, et see oleks olnud kerge, vaid see oli raske ja pingutamist vajav. Muukige oma töö olemus lahti ja muutke see huvitavaks. Vaadake oma töö olemust seest ja väljast, vaadake erinevate nukade alt ja te saate endale huvitava töö ja ... rahulduse.

JFK, kes oli vanadele noor ja noortele vana, kuid oskas nii noori kui vanu innustada oskas eesmärke seada. Väga sihitult ja väga kaasavalt. Kui me siin Kuu juttu juba rääkisime, siis  oskas ta mõne lausega muuta utoopia saavutatavaks tegelikkuseks. Just see on see, mida me vajame noortelt ja miks Eesti vajab noori – ühine innukus ja pürgimine.  Innukas pürgimine tulevikku.  „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“  Panite tähele „ iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust“ Iga inimene, mitte MinaMinu egotripilik eputamine. „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“

 Võimas, sest alustati … mittemillestki ehk „… kui president John Kennedy 1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et meil ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“ (. Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 77/76/11/76). Ja veel üks nipp mida  Kennedy Kuule laskumisest: „Kui keegi ainult mulle ütleks, kuidas järele jõuda. Leidkem keegi – ükspuha kes. Minu mees olgu ta või kojamees, kui ta ainult teaks, mismoodi seda teha.“. Kuulakem siis miks esitavad noored MIKS küsimuse. Vast siis on võimalik  tekitada suunatud energia ja teadmistevoog, mis muudaks“ unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“ Eh, kuid meie ei kuula ei kojamehi, ei akadeemikud, meie poliitmaailma on mogrimärdilikult targad iseenese tarkusest . Kõige sellest tulenevaga. Ja kui te panete siia kõrvale poliitturu käitumise, kus iga rivaali poolt esitatud ettepanek maha hääletatakse, siis mitte kuhugi me ei liigu, lendamisest rääkimata.

„Kui Kennedy oleks niimoodi mõelnud, oleks ta kõne hoopis teistsugune (ja palju igavam). „Me teeme valiku, „ võinuks ta öelda, „saata inimene Maa orbiidile tiirlema – mitte sellepärast, et see oleks pingutust nõudev – vaid seetõttu, et see on meie ressursse arvestades teostatav“. (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 116/117). Ja-ah, küsimus on selles, kas meil jätkub julgus (või oleme enese juba liiga mõlki istunud), et  visata  (jälle) status quo uksest välja ja alustada uut mängu, sest kiiretes muutustes vanad reeglid enam ei kehti? Või teeme midagi mis pole pingutust nõudev? Näiteks lohistame ennast võimalikult piinaval moel läbi liidu keelu- trahvi- ja karistusreeglistiku.  

Aga JFK niimoodi ei mõelnud „Ta lihtsalt ei olnud sellega nõus, et olemasolev reaalsus tema riigi tulevikku juhib.“ Püha müristus, peab ikka inimesel olema julgust/jultumust/tahet et mitte leppida olemasoleva reaalsusega, mis juhib (meie kontekstis: piirab) tema riigi arengut.

Just, seades sihi kõrgemale on võimalik ka rohkem saavutada „Kuulend sunnib algpõhimõtetele mõtlema. Kui eesmärk on üheprotsendiline parandamine, võib töötada midagi muutmata. Aga kümnekordset paranemist soovides tuleb  status quo uksest välja heita. Kuulennu poole pürgimine asetab teid konkurentidega võrreldes kõrgemasse liigasse – ja tihti ka hoopis teise mängu -, mistõttu juurdunud tavad ja reeglid muutuvad sageli ebavajalikuks.“ Just niimoodi on see senine ehitamine toimunud, me oleme eiranud kõiki neid maailmatarkasid, kes ütlesid et niimoodi ei saa, niimoodi ei tohi. Sai küll, väga edukalt sai, miks me siis nüüd ei tee omamoodi vaid „ teistemoodi“. Miks usume kõiksugu jaburusi?

 Meie teiega elame võimaluste maal, võimaluste ajal, mil maailm on muutuses, mis tähendab, et ka meil on oma tegevusi õigesti järjestada võimalus“ tekitada suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“, kui meie teiega ise seda võimalust tuksi ei keera.  Üks võimalus on vastandamine. Vihane, enesehävituslik vastandumine. Mitte ainult vastandumine vaid kunstlikult loodud vastasseisud.

Nagu Peeter Koppel oma lobedal ja täpsel moel defineeris, siis «Kui «raha on otsas», tuleb teha valikuid. Noorem põlvkond maksab kõrgemaid makse või saab madalamat netosissetulekut. Vanem põlvkond aga seisab silmitsi survega, et lubadusi tuleks «indekseerida reaalsusega». Mõlemad pooled tunnevad, et neid on petetud. Ja mõlemal on õigus. Pikaajaline risk, mida me ignoreerime, on seega mitte ainult rahaline, vaid institutsionaalne. Kui inimesed tajuvad, et süsteem ei ole enam aus ega jätkusuutlik, siis ei usu nad enam ka reeglitesse. See on hetk, mil vähene usaldus muutub normiks. Poliitika hakkab siis paanikasse sattudes lubama seda, mida majandus ei suuda kanda, sest valijad eelistavad ilusat valet ebamugavale tõele. See on spiraal, millest väljumine on alati valusam kui sinna sisenemine.». Raha ongi otsas. Õigemini pole see otsas, vaid seda kasutatakse nurispidiselt. Rahaga/majandusega on täpselt sama, kui liikuvusega, kui mõttetud piirangud maha võtta siis ilmneb, et liikuvus ja majandus võiksid täitsa tõhusalt toimida olemasolevate ressursside piires. Kuid selle asemel, et teha vooluteed korda ehitatakse meil üha uusi teetõkkeid ja kasvatatakse märgimetsi. Raha on otsas, otsustusõiguslik mõistus ka. Kõik on kõigi vastu ja kõik on õnnetud.  Kõik on „ohvrid“

 Kuid kui tekkivad omandatud ohvri hoiakud, et „noortel pole mingit perspektiivi või, et lapsi ei saa sünnitada sellesse maailma, sest see on nii ebakindel ja kuri, siis on midagi väga valesti. Mõelda vaid, et kui minu ja minu sõpruskonna vanemad oleksid lähtunud samast pelglikust maailmakäsitlusest, siis poleks meil ju sündinudki. Hm, mõtlete, et mis siis sellest? Oot-oot see tähendab, et ka teid ei oleks sündinud. Mõelge sellele, et te sündisite vaid seepärast, et teie isad ja emad trotsisid kõiki piiranguid, vajakajäämisi ja kitsikusi ja kandsid meid edasi ka sõjas ja kriisis. Kuidas siis niimoodi, et nüüd, kui on vabadust nii palju kui seda pole kunagi olnud, kui on nii palju võimalusi edu saavutad, siis oleme tusatujus pessimistid? Kummaline.

Nii, et mis see küsimus oligi? Miks me molutame? Miks me norutame? Miks me ei realiseeri oma võimalusi? Miks me oleme muutunud allaheitlikeks? Miks me ei usalda oma vaistu? Miks me ei hinga? Krt (ei tähenda korteri numbrit)? Kõigest sellest tulebki kokku küsimus „Miks on Eestile vaja noori?“ Nagu öeldakse hall ei ole alternatiiv valgele ja mustale, on aeg teha valikuid. Muidugi ei tohi „Miks“ küsimustega ka liiale minna „Ära lase analüüsil takistada otsustamist. Analüüs võimaldab meil öelda „võib-olla“, kuid elu (eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtmistes) mitte. Analüüsi kasutamine läbimõeldult on hea asi senikaua, kui sa ei lange „analüüsi paralüüsi“ ohvriks.“ (J Collins B Lazier „Ettevõtluse nimel 2.0“ ÄP 2025 lk 86)

Edu soovides. Niikaua kuni keegi veel küsib „Miks“ siis on kõik veel võimalik.

 Targutusi 

J Collins B Lazier „Ettevõtluse nimel 2.0“ ÄP 2025 

Lk 143 „Raha teenimiseks ei ole visiooni vaja. Kindlasti suudate püsti panna kasumliku äri ka ilma selleta. On terve hulk inimesi, kes on teeninud palju raha ja neil puudub senini visioon. Kuid kui tahad teha midagi rohkemat kui lihtsalt palju raha teenida ehk kui tahad üles ehitada vastupidava suurepärase ettevõtte, siis on sul vaja visiooni.“

K Kisun „Immigrandi armastuskiri Läänemaailmale“ PM 2025 

Lk 96 „Kapitalismi ilu seisneb selles, et tarbijad teostavad oma demokraatlikku võimu iga sendiga, mis nad kulutavad.“

S Adams „Kuidas peaaegu kõiges läbi kukkununa ikkagi suurelt võita“ Million Mindset  2020

 

Lk 130 „Kasulik on teada, millal kasutavad inimesed loogilist mõtlemist ja millal nad seletavad irratsionaalset ratsionaalselt. Sa raiskad oma aeg, kui püüad pingsalt kellelegi aru pähe panna, aga näed, et sellest pole kasu. Kui oled kunagi vaielnud poliitika vallas masendavalt kaua oma sõbraga, kes keeldub nägemast sinu argumentide loogikat, siis saad sa aru mida ma mõtlen. Aga pea meeles, et sinu sõber teeb täpselt samamoodi.

Kui poliitikud valetavad, teavad nad, et ajakirjandus kutsub nad vaibale. Nad teavad ka, et see ei loe. Poliitikud mõistavad, et tavaliselt on hääletusotsuste langetamisel mõistuse häält vähe kuulda. Vale, mis paneb valija end hästi tundma, on tõhusam kui sada ratsionaalset argumenti. See  on nii isegi siis, kui valija teab, et vale on vale. Kui sa tunned hämmastust selle üle, kuidas ühiskond suudab taluda poliitikuid, kes jultunult valetavad, pead seda sa inimesi ratsionaalseteks olenditeks. Selline maailmavaade on masendav ja piiratud. Inimesed kes õpivad hüpnoosi, hakkavad inimestesse suhtuma kui ebatäiuslikesse masinatesse, mis reageerivad programmeeritult. Mõistust kasutatakse üksnes kõige absurdsemate valikute kõrvaldamiseks. Sinu arutluskäik võib takistada sul hääletada täieliku imbetsilli poolt, kuid ei takista sul toetamast suurepärase väljanägemisega poolearulist.

Kui sinu maailmavaate kohaselt kasutavad inimesed oma otsuste tegemiseks mõistust, valmistad sa endale pettumuse. Sa vaidled pidevalt inimestega ega võida kunagi, välja arvatud oma mõtetes. Vähesed asjad on sama destruktiivsed ja piiravad kui maailmavaade, mis eeldab, et inimesed on enamasti ratsionaalsed.“