Kuid kaalud muutuvad, tasakaalupunktid ka. Ehk,
kui ühele kaalukausile lisatakse uusi tegijaid, siis mida/keda kasutada
olukorra tasakaalustamiseks. Või ei peagi tasakaalustama? Ikka peab. Nii on
kergem.
Võtame näiteks autohaagise. Kui teil on hästi
tasakaalustatud koorem, siis lükkab üks mees ka tonni lahedalt liikuma, kuid
kui koorem on ühe või teise otsa peal, siis näete ka saja kiloga kurja vaeva. Ülesmäge
lükkamisel (no nagu kriisiolukorras) olete igatahes jännis. Nii, et
tasakaalustamine on üks väärt ettevõtmine.
Kui nüüd lisatakse poliitturule uusi figurante
nagu meedia, rahvusvahelised organisatsioonide otsustussidusus, kohtud, mis ei
toimi enam lihtsalt kui meedia või kui kohtud, vaid kui uued tegija
poliitturul, siis on tasakaal poliitturul muutunud. Lihtne. Kogu see uus substants
eestkostedemokraatiast, meediastumisest, kohtustumisest ja otsustsussidususe
suurenemine rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vähendab meie teiega kaalu otsustusturul.
Meie
teiega ei teadvusta niivõrd rahvusvaheliste organisatsioonide ja kohtute osakaalu
tõusu poliitilise otsustusprotsessi kujundamisel, kuid näeme ja kogeme
igapäevaselt poliitikaturu meediastumist: „Poliitika meediastmine – üks näide
laiemast meediaühiskonna poole liikumisest, kus meedia tungib enamiku
sotsiaalsetest sfääridest – tähendab, et meedia muutub iseenesest poliitiliseks
toimijaks ja sellest on saanud domineeriv jõud, kes informeerib avalikkust
poliitikast. Ajal, kui kommunikatsioon on poliitikakujundajate jaoks äärmiselt
tähtis, on meediat poliitilises kommunikatsioonis üha enam vaja. Järelikult
üritavad poliitikud kohandada oma käitumist meedia nõuetele vastavaks, nii et
meedia loogika – reeglid ja normid, mille järgi meedia tegutseb – tungib
poliitilisse süsteemi (…) Leiab aset tehing; selleks, et meedias mõju
saavutada, aktsepteerivad poliitilised toimijad seda, et nad kaotavad oma
autonoomia ja nende käitumist dikteerivad suurel määral meedia seatud
mängureeglid. Erakonnad pole mitte üksnes meediast rohkem sõltuvad kui
minevikus, vaid ka meedia on neist sõltuvam.“ ((Y Papadopoulos „Kriisis
demokraatia?“ TÜK 2024 lk 78/85/86/87) Selline sõltuvussuhe siis: „Huvitav, et
sümbioos poliitika ja meedia vahel toimib, ehkki poliitikud on ajakirjanike
suhtes küünilised ja ajakirjanikud on sama küünilised poliitikute suhtes.“ „Ei
tohi siiski unustada, et meedia kommertsialiseerimine on poliitiliste otsuste
tagajärg, mis viis riiklike meediaturgude avanemise, deregulatsiooni ja
erastamiseni. Meediakorraldus kasvas välja valikutest, mille on teinud
riigivõimud.“ Niisiis omamoodi sümbioos. Kuid see sõltuvus pole veel kõik ehk
see on alles algkursus muutunud maailma
Uued otsustajad ja otsuste kujundajad
Lisaks
mõjutavad otsustusturgu muutused tänapäeva tehnikas ja tehnoloogias. Platvormide
võimekus koguda/töödelda erinevaid andmed ja neid erineval moel kokku siduda on
samuti muutnud otsustusturgu. Ajal mil suur osa meist teiega on segaduses vastakate
sõnumite (ja sõnumite ning tegude) vastuolulisusest teavad platvormid selgelt,
mida me tegelikult tahame, mida mitte. Õigemini teavad nad meie emotsioonide
jada, mitte niivõrd seda mida me (tegelikult) tahame. Õnneks. Kuid sellel „teadmisel“
on mõjud. Nagu Y.
N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 354) tõdeb: „Liberaalsed harjumused – näiteks
demokraatlike valimiste korraldamine – muutuvad mõttetuks, sest Google suudab
ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada. Hääletuskabiini kardina
taga seistes suunab liberalism mind
tõelise minaga nõu pidama ja valima partei või kandidaadi, kelle
valimislubadused kajastavad minu kõige sügavamaid soove. Loodusteaduste järgi
ei mäleta ma kardina taga seistes üldse kõike, mida ma olen viimastest
valimistest möödunud aastate vältel tundnud ja mõelnud. „ Aga platvorm mäletab.
„Nelja pika aasta jooksul olen ma võib-olla mitu korda arvustanud peaministri
poliitikat, öeldes endale ja igaühele, kes on vaevunud mind ära kuulama, et ta
juhib meid hukatusse. Kuid viimastel kuudel enne valimisi kärbib valitsus makse
ja jagab heldelt raha. Valitsev partei palkab parimad reklaamikirjutajad vedama
geniaalset valimiskampaaniat, milles on parajal hulgal ähvardusi kui ka
lubadusi, mis kõnetavad otse minu ajus asuvat hirmukeskust. Valimispäeva
hommikul ärkan külmetusega, mis mõjutab minu mõttetegevust ja kannustab mind
eelistama ennekõike kindlustunnet ja stabiilsust. Ja voila! ma saadan mehe, kes
meid hukatusse juhib, veel neljaks aastaks valitsusse.“ Tuleb tuttav ette?
Ilmtingimata.
Ja
siis tekkib mõte, et „Krt, peaks üle minema autopiloodile või laskma kõike
mäletaval Googelil otsustada!“. Mugavustsoon? „Ma oleksin võinud end sellest
saatusest päästa, kui oleksin lubanud Google´il enda eest hääletada. (…) Kuigi see ei eira hiljutisi maksukärpeid ja
valimislubadusi, ei unusta see ka eelneva nelja aasta jooksul juhtunut. See
teab, milline oli mu vererõhk iga kord, kui ma lugesin hommikust ajalehte ning
kuidas mu dopamiinitase õhtuseid uudiseid vaadates järsku langes. Google teab
kuidas tekstist manipuleerivaid tühje loosungeid välja sõeluda. (…) Google ei
vali minu hetke meeleseisundi järgi, vaid pigem võttes arvesse biokeemiliste
algoritmide kogumi – mida me tunneme „minana“ – tegelikke huvisid ja tundeid“ .
Hm? Päästja?
Nüüd
jõuame järgmise sillani selles loos , aga võib-olla hoopis sildade
põletamiseni: „Briti peaminister Winston Churchilli kuulsa ütluse järgi on demokraatia
halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud. Õigustatult
või mitte, kuid inimesed võivad jõuda samale järeldusele ka suurandmete algoritmide puhul: neil on
ohtralt puudusi, kuid midagi paremat ei ole meil nende asemel pakkuda.“ (Y. N.
Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk73). Valime siis …
algoritmi? Aga tunded?
Meile
teiega tundub, et meil on tunded. No, et tunded eristavadki meid kõigest muust,
kuid nagu selgitab M Manson („Kuradile! Suva olemise
peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 40/41/42) tunnete olemust, siis: „Inimesed salgavad
ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja
annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab
sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu.
See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda
meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“ „Laksud tekitavad ka
sõltuvust. (…) Kuid mida enam me väldime ja mida enam me vaigistame, seda
valusam saab see olema, kui meil ükskord tuleb probleemidega silmitsi seista.“
„Tundes on välja arenenud ühel
konkreetsel põhjusel: aidata veidi paremini elada ja järglasi toota. Ongi kõik.
Tunded on tagasisidesüsteemid, mis annavad meile märku, et miski on meie jaoks
ilmselt õige või vale – ei midagi enamat või vähemat“
„(…) ent kui asja tuumani süüvida, siis sitt
tunne on sul sellepärast, et su aju annab sulle märku mingi tunnistamata või
lahendamata probleemist. Teisisõnu – negatiivsed emotsioonid on kutse
tegutseda. Kui sa neid tunned, siis sellepärast, et sa peaksid midagi ette
võtma. Seevastu positiivsed emotsioonid on tasu õigesti tegutsemise eest. Kui
sa neid tunned, näib elu lihtne ja sul pole muud teha, kui neid nautida. Siis,
nagu ka kõik muu elus, läheb positiivne emotsioon mööda, kuna vältimatult
kerkivad silmapiirile uued probleemid.“ „Tunded on meie eluvõrrandi osa, kuid
mitte kogu võrrand. Kui miski annab meile hea tunde, ei tähenda see tingimata,
et see ongi hea. Kui miski annab meile halva tunde, ei tähenda see tingimata,
et see ongi halb. Tunded on lihtsalt viidad ´, soovitused, mida meie
neurobioloogia meile pakub, mitte käsud. Seetõttu ei tuleks meil alati oma
tundeid usaldada. Vastupidi, mina olen arvamusel, et meil tuleks harjuda neid
küsimuse alla seadma.“
„Otsuste langetamine vaid emotsionaalse vaistu
ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati metsa
poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste
laste oma. Ja koerte. Ja tead mida
kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“
Just
seepärast märgib Y.
N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 65), et: „Rahvahääletused
ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia
seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele
võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid,
et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see
kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Briti hääletuse järel
protestis tuntud inglise bioloog Richard
Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal –
ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud
taustateadmised majandusest ja riigiteadusest.. „Sama hästi võiks korraldada
üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused
õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele
lennuväljale piloot peaks maanduma““ (küsimus
sellest „Kuidas te tunnete …“ ja „mida te arvate?“ „Olgu kuidas on, aga
valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on
seotud tunnetega.“. Niisiis …
Tundmatu
mina ja tegelikud valijad/valitsejad?
Nüüd
läheb asi veelgi lõbusamaks: „Uurimus, mille tellis Google´i võimas vastane
Facebook, näitas, et juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja
kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata. (…) Hämmastaval kombel piisas algoritmile
kümnest inimese meeldimisest, et olla täpsem tema töökaaslastest. Algoritmile
piisas 70 meeldimisest, et olla täpsem sõpradest, 150 meeldimist, et olla
täpsem pereliikmetest ja 300 meeldimist, et olla oma ennustustes täpsem vastaja
abikaasast. „ „Osades valdkondades näitas Facebooki algoritm paremaid tulemusi
vastajast endastki.“ (lk 355) „Teisest
halvaendelisemast küljest peame nentima, et sama uuring osutab sellele, et
edaspidistel USA presidendivalimistel ei pruugi Facebook teada üksnes kümnete
miljonite ameeriklaste poliitilisi eelistusi, vaid ka seda, kes on neist
otsustava tähtsusega valijad, kelle antav hääl kõigub, ja kuidas neid ühele või
teisele poole kallutada.“ (ja mida iga kandidaat peaks ütlema nende häälte
võitmiseks) (lk 356). Vaat selline lugu.
R
D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019Lk 57)
keerab sellele uuele olukorrale veel ühe vindi peale, ehk „Kuidas me tulevikus
elama hakkame, selle üle ei otsusta enam poliitikud, vaid digirevolutsiooni
visionäärid ja utopistid: Google,
Facebook, Amazon, Microsoft ja Samsung. Nende digitaalsete supervõimude kõrval
on Saksamaa poliitikud strateegilised pügmeed. Võimu on nad lasknud endal juba
ammu käest võtta. Aga kuna valimistel on mõte ainult juhul, kui neil, keda
valitakse, on ka võimu, siis tuleks tegelikult valida kas Google või Facebooki
juhtkonda, kes teeb oma strateegiad ja visioonid avalikuks ja paneb
hääletusele.“ Vaat see on midagi täiesti uut. Kas see on uue demokraatia vorm? Võimu
vorm?
Lihtsa
elu demokraatiast
Niisiis
uus elamise vorm? Lihtsaks tehtud elu vorm? „Tänapäeva informaatikud,
programmeerijad ja võrgudisainerid ei tööta mitte parema tuleviku, vaid väikese
hulga inimeste kasumi suurendamise nimel. Ja nad muudavad meie elu ja ühiselu
ilma igasuguse demokraatliku legitimatsioonta. Lubadus, mida lõputult
korratakse, on teha meie elu lihtsamaks,
mitte demokraatlikumaks.“
(R D Precht „Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 38).
Selles lihtsas lõigus on kolm tähtsat teadannet, millest üks on positiivne ja
kaks mitte nii positiivset. Esiteks ei peaks meil teiega olema midagi kasumite suurendamise
vastu, sest meie teiega ostame tooteid mis aitavad teatud
tehnoloogiavaldkondades teenida kopsakaid kasumeid, kuid samas aitab see
tehnoloogia tõhustada meie tööd ja seega kasvatavad ka meie kasumeid. Selline
vin-vin tulemus. Enam-vähem. Kuid tähelepanu
tuleb pöörata sellele, et meie elu lubatakse teha lihtsamaks, mitte demokraatlikumaks ja see muudab
meie elu ja ühiselu ilma igasuguse demokraatliku legitimatsioonta. Kõik oleks ju tore või vähemalt lihtne, kuid
see muudab Winston Churchilli kuulsa ütlust, et demokraatia on halvim mõeldav
valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud. Eks ole?
Mnjah,
lihtne, aga selles pole enam „mänguilu“. No sellist klubilist tegevust: „Me
arvame sageli ekslikult, et inimesed toetavad mingit erakonda sellepärast, et
on selle maailmavaate, väärtuste ja loogikaga läbinisti nõus. Tegelikult on
enamik teadlasi, kes on seda nähtust uurinud, jõudnud järeldusele, et inimesed kipuvad
valima parteisid pigem samamoodi nagu valitakse seltskondlikku klubi. Nad
toetavad enda valitud parteid mitmesugustel põhjustel: peamiselt kuuluvus-,
sugulus- identiteeditunde tõttu teiste seal olijatega, millest mõned põhinevad
klassil ja rahvusel. Selle tulemusena on nende ideoloogiline pühendumus sageli
vähem puhas kui võiks ette kujutada.“ (F Zakaria „Kümme
õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 49). Nojah, ideoloogilise
pühendumisega on nii nagu on, sest meie teiega „poliitilise vabameelsuse“
juures on tänasel poliitturul põhiliseks tooniandjaks poliitinimeseks kujunenud
(kunagiste Kuningriiklaste poolt kasutusele võetud termin) „rändrüütlid“. Pidukonnavahetajad
noh! Poliitinimeste pidukondade vaheline sõelumine on muutunud tavanähtuseks.
Kus selles valemis on ideoloogia? Pühendumus? Kas pidukonnavahetus on nagu
rehvivahetus? Vahetad pidukonda, vahetub ka ideoloogia.? Pigem on meie teiega klubilise
tegevuse käigus hoidmise vägi mitte pühendumine poliitturu veidrustele vaid selles,
et arvata ära milline poliitinimene järgmisena uude pidukonda hüppab. Hm, ja
sellises segadikus peab poliitturg tegema otsuseid selles suhtes, kuidas
kujundada meie tulevikku? Raskeks läheb.
Taktika
triumf
R
D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 49/50/57
) teeb kokkuvõtte lähtudes Saksamaa näitest, kuid ilmselgelt iseloomustab see
suurel määral ka meie tegelikkust, meie ainult … ei tunne seda veel ära: „Kes tahab midagi muuta, otsib eesmärke;
kes tahab midagi takistada, leiab põhjusi.“ „Vähemalt kaks
aastakümmet või kauemgi on inimesed meil elanud eesmärkide üle valitsevate
põhjuste diktatuuri all. Strateegia mõõde on kaotsi läinud. Strateegiliselt
mõelda tähendab seada endale tulevikuks eesmärk ja siis sammhaaval selle poole
liikuda. Saksamaal valitseb juba pikemat aega teine taktika: mõeldakse selle
üle, mis tõotaks antud hetkel eeliseid valija silmis. Taktika triumf strateegia üle on
halvanud meie riigi.“
„Suurte
otsuste langetamine on poliitiku elukutsega vastuolus ja vähendab võimalust
saada tagasi valitud. Nii nagu meie linnade valgusreostus paneb oma heledusega
kahvatama taevatähed, nii pimestab olevik mis tahes tuleviku.“
„Aastatuhandeid ei ole inimesed teadnud, mida
nad usuvad – täna ei usu nad seda mida nad teavad. Me oleme kursis
kliimamuutuste ja selle laastavate tagajärgedega – aga me ei usu seda.Igatahes
mitte oma argielus ja mitte meie poliitisises agendas, kus käib ikka veel
kauplemine selle pärast, kas maakera tohib soojendada kaks või kolm kraadi, et
jääda – vähemalt meie, Euroopa inimeste jaoks. Ja me teame sedagi, et meie
senine elumudel, mis põhineb kõige – tarbimise, raha, lõbu ja prügi lakkamatul
kvantitatiivsel kasvul, ei saa niikuinii lõputult püsida. Et me vajame uut,
kestlikku majandamisvormi. Ja
me vajame pigem rohkem aega kui aina rohkem igasugust kola. Aga
nagu öeldud: midagi teada ei tähenda veel seda uskuda ja selle järgi talitada.“
„Kaasaegset poliitikat, nii nagu me seda
enamvähem igal pool Euroopas näha võime, iseloomustab eetostest loobumise taktikalise
tarkuse ja ülimalt paindlike põhimõtete kasuks. (…) Et poliitikud ei tee
mingeid tulevikuplaane ega tegutse oma veendumuste kohaselt, ootavad nad
teemasid nagu ilma – valitseb
oleviku diktatuur kogu ülejäänud aja üle; kõik liigub, miski ei muutu.“
Muutub kiiremaks?
Mugavamaks? Segasemaks? D C Cardon
„Digikultuur“ TLÜK 2020 Lk 47/121/205/286) teeb paar tähtsat tähelepanekut,
mida peame arvestama muutustes uues otsustustasakaalus: „Meenutagem kõigepealt seda
teaduse ja tehnoloogia ajaloo olulist aksioomi: igasuguses
innovatsiooniprotsessis on tehnoloogia ja ühiskondade koosmõjul väga oluline
roll selles, millises suunas areneb sotsiaaltehniline süsteem. (…) Tuleb meeles
pidada, etükski uuendus ei toimu kunagi üksnes sisemise vajaduse tõttu. See
toimub siis, kui tema arengu taga on ka sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid,
mis on edu saavutamiseks hädavajalikud – sealt ka nimetus sotsiaaltehniline.“ „Nähtavus veebis sõltub ühest peamisest digimaailmade
levimise seaduspärasusest ja selleks on astmeseadus. See seadus ütleb, et
avaldatud sisust nähakse tegelikult vaid väga väikest protsenti. Tähelepanu
koondub imeväiksele segmendile kogu kättesaadavast digitaalsest
informatsioonist: 1% sisust köidab rohkem kui 90% internetikasutajate
tähelepanu, 30% sisust nähakse juhuslikult. Ülejäänut ei näe samahästi kui keegi.
Veeb on sisude kalmistu. See seadus kehtib digimaailmades enam-vähem kõikjal
(…)“
„Infotootmise tsükkel on veebitoimetustes
kiirem. Keskmiselt kulub vähem kui kolm tundi, etühel uudistasandil kajastamist
leidnud sündmus leiaks kasutamist ka mõnel teisel saidil. Pooled kajastatud
sündmused korjatakse üles 25 minutiga ja veerand sündmustest 230 sekundiga. „
„Isegi kui me tänapäeval enam veebi mahtu kokku
arvutada ei suuda, siis oletatakse, et 95% veebis navigeerimistest kasutab vaid
0,03% saadaolevast digitaalsest sisust.“ Vaat selline lugu. Milline tohutu
kasutamata aardekogum, kuid DCC-l on ka üks asjakohane hoiatus algoritmide
suhtes: „Algoritmid ei ole neutraalsed. Need sisaldavad ühiskondlikku visiooni,
mille on andnud nende programmeerijad – ja need, kes suurtes digiettevõtetes
programmeeriatele palka maksavad. Tehnilistes artefaktides sisalduvad alati
nende loojate põhimõtted, huvid ja väärtused; nende väärtuste operatiivne
rakendamine toimub läbi tehniliste valikute, statistiliste muutujate,
fikseeritud lävendite ja arvutusmeetodite.“
Nii, et kõik muutub
peale aegunud poliitturu otsustusprotsesside, kuid seegi on pikemas
perspektiivis loodusseadustest tulenev energeetiline küsimus ja saab lõpuks ka
energeetilise lahenduse (energia jäävuse seaduse alusel). Pole just meeldiv,
aga J A Tainter („Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“ Lk 165/166/167)
käsitleb seda protsessi järgnevalt: „Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon,
nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog
ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. Kumbki ei saa
inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei saa kumbki oluliselt muutuda,
ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi tasakaal. Energiavoog ja
ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema kooskõlas.“ No nii, siin me
nüüd oleme tagasi oma algse tasakaaluküsimuse juures.
„Ühiskondlik-poliitilise süsteemi
säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema
piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“ „Komplekssemat ühiskonda on kulukam ülal
pidada kui lihtsamat ja see nõuab suuremat kulu inimese kohta. (…) tagajärjeks
on see, et kui ühiskond muutub arenedes komplekssemaks, kasvab ka igalt
üksikult isikult kogutav toetussumma, nii et rahvastik tervikuna peab eraldama
üha suurema osa oma energiaeelarvest organisatsiooniliste institutsioonide
ülalpidamiseks. See on ühiskondliku arengu vääramatu fakt ja energiaallika liik
seda ei muuda.“
„… paljudes tähtsates valdkondades jõuab
kestev ühiskondlik-poliitiline komplekssusse investeerimine punkti, kus
investeeringu kasu hakkab vähenema, algul järk-järgult, seejärel kiirenedes.
Seega ei pea rahvastik ainult eraldama üha rohkem ressursse areneva ühiskonna
säilitamiseks, vaid pärast teatud punkti annavad suuremad investeeringud
väiksemat tulu. Näeme, et kahanev tulu on ühiskondlik-poliitilise arengu ja
komplekssusinvesteeringu püsitunnus.“ „Tulu kahanemise põhimõte on üks väheseid
nähtusi, mis on nii korrapärane ja prognoositav, et majandusteadlased on valmis
nimetama seda seaduseks.“ Ja siis läheme …
…
säästuprogrammile.
Üldiselt
on niimoodi, et kui süsteemis tekkib ülekoormus, siis lülitub süsteem välja
(kui süsteemis on kaitsmed) halvima ärahoidmiseks, kuid kui tekkib energiavaegus,
siis hakkab süsteem välja lülitama alamsüsteeme. Loodame et tegemist on selle
teise variandiga, sest esimene oleks liiga masendav. „Olgu veel kord rõhutatud,
et kompleksühiskond on inimajaloo hiljutine nähtus. Kollaps ei tähenda langust
ürgkaosesse, vaid naasmist seisundisse, kus tavapärases inimtegevuses on vähem
keerukust. (…) Kuna kollapsit põhjustab komplekssusinvesteeringute piirtulu
vähenemine, on tegu säästva protsessiga. See
toimub siis, kui osutub tarvilikuks taastada
organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“ (lk 329)
P
Zeihan („Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 201/213) annab sellele „säästvale
protsessile“ ka võimliku kuvandi: „Asendage
2000 ja 2010 aastate maksujõuline, küpses eas
kõvasti tööd tegevate inimeste demograafia maksuvaesuse, pensionäridest
tiine 2020 ja 2023 aastate demograafiaga ning Teise maailmasõja järgsed
valitsemismudelid mitte lihtsalt ei kuku kokku, vaid neist saavad ühiskondlikud
enesetapulepingud.“ Seega „Suurt osa
maailmast ootavad ees 1850 aastate stiilis valitsusteenused, see on aeg, kui
enamik valitsusi ei pakkunudki mingeid teenuseid, kuid sealjuures ei oota meid enam majanduskasv, mis võimaldaks
elanikkonnal enda eest hoolitseda.“. Mis sellele järgneb? „Oodata on palju rohkem populismi. Globaalne elanikkond
vananeb kiiresti ja enamik vanemaid inimesi on pigem … nende moodi meelelaadiga.
Kuid eelkõige sõltuvad pensionärid oma pensionist. Enamikku pensioniskeeme
rahastatakse kas maksutuludest või suuremahuliste võlakirjade dividendidest. Võlakirjadega
seotud sissetulek on üldiselt madal ja stabiilne. See tähendab, et pensionärid
vajavad stabiilseid hindu. Võlakirjadega seotud tuluvood kipuvad pikaajaliste
majanduslanguste ajal katkema. Paljude (enamiku?) riikide jaoks on kümme või
kakskümmend aastat kestev majanduslangus selles seisus juba retsepti sisse
kirjutatud. Olles haaratud deglobaliseerumisest, demograafilisest kollapsist ja
koroonaviirusest, ei taastu enamik riike enam kunagi 2019 aasta tasemeni.
Enamik pensione lihtsalt haihtub kasvava muutliku inflatsioonitasemega
maailmas.
Hääletajatena
ei suhtu pensionärid muudatustesse niivõrd hirmuga, kuivõrd lõpmatu virinaga,
mille tulemuseks on eri kultuuride reaktsioonilisus ja rabedus. Üks tulemusi on
valitsused, kes täidavad üha enam populistlikke nõudmisi, barrikadeerides
teistest majanduslikult ja võttes sõjalistes küsimustes aina agressiivsemaid
hoiakuid. Kas teie vanemate ja vanavanemate hääletamismuster pani teid enne
võpatama? Kujutage vaid ette milliseid napakaid nad hakkavad toetama, kui nende
pensionid lähevad rappa.“
Kujutasite?
Aga pensionifondid lähevad rappa, sest („Maailma lõpp on alles algus“ Lk 199) „See
on elementaarne matemaatika. Enamik mehi ja naisi küpsete töötajate küürust –
need ülitähtsad beebibuumipõlvkonnad – lähevad 2020 aastate esimesel poolel
pensionile. Pensionäridel ei ole enam uut sissetulekut, mida investeerida. „ „Teine põhjus on vähem ilmne, kuid sama
märgatav. Küpses eas töötajad mitte üksnes
ei teeni palju tulu ja kapitali; nad maksavad ka palju makse. Maailmas
üldiselt ja eriti arenenud maailmas on olnud viimastel aastakümnetel palju
küpses eas töötajaid, muutes riigikassa nii rikkaks, nähu see veel kunagi enne ei
ole olnud. See on ju suurepärane! Riik maksab selliste asjade eest nagu haridus
ja õiguskaitse ja tervishoid ning taristu ja hädaabi. Või vähem on see
suurepärane, kui need küpses eas töötajad pensionile lähevad. Selle asemel et
panustada süsteemi, ammutavad pensionärid süsteemist pensioni ja tervishoiukulud.“
Ja
… Ja … Ja nüüdseks oleme meie teiega aru
saanud, et elame tasakaalutuses, meie tegevused ja võimalused ei ole tasakaalus
organisatsioonilise investeeringu piirtuluga. Otsustusturule lisanduvad üha
uued toimijad, kuid see ei tekita tasakaalu. Probleem on selles, et nii uued
kui vanad toimijad poliit/otsustusturul on visanud kaalukausile vaid ideid,
mida me ei saa teha, mitte mida me peame tegema (kindlas kõneviisis).
Seega,
mida meie/teie teete (mitte teeksite), et „taastada organisatsioonilise
investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“? Milline on see uus ressurss? Mitte
ümberjagamise hullus/hallua, vaid uue ressursi kasutuselevõtt. Kui meie teiega seda ei
tee, siis teeb seda energia jäävuse seadus.
Järgneb
…
Targutusi:
F
Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022
Lk
50 Majandussüsteemist, mille osas valitseb rahulolematus, tehtud vaid üksikuid
struktuurseid parandusi. „Valitseb laialtlevinud taju, et „alternatiivi ei
ole.“ („there is not alternatiiv“), kui kasutada fraasi, mida Margaret Thacher
kasutas, et lõpetada debatti vabaturumajanduse üle. Ta kasutas seda lausungit
nii palju, et mõned tema valitsuse kolleegid hakkasid teda kutsuma TINA.“
S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8
OÜ 2021
Lk 166 „Mida rikkam on
keskmiselt riik, seda puhtam on selle keskkond.“
T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015
Lk 387 Admiral A. Burke
„Esimene asi, mille ülem peab selgeks õppima, on sallimatus
asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse asjatundmatust sallima, … on
teil asjatundmatu organisatsioon.“
M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“ ÄP 2013
Lk 210 „Meil pole kunagi olnud energiakriisi.
Levinud statistika ütleb, et Maa saab päikeselt tunni jooksul rohkem energiat
kui me kogu aasta vältel kasutame. Ei, energiakriisist pole juttugi. Küll aga
on meil energia muundamise kriis. Või täpsemalt, energia muundamise hinna
kriis. „