Sunday, November 10, 2024

Vikativiiul V5: Kaalumisest ja kaalutusest

 



 Sügis. Uued värvid looduses ja uued muutujad/muutjad nii majanduses kui ka poliitturul. Kogu selles looduse ringkäigus on tervislik/tähtis silmas pidada ja lähtuda neist muutustest. No ikka see vana hea suspede ja suuskade õigel ajal, õiges kohas kasutamise värk. Kõik peab olema tasakaalus, kuid …

 

Kuid kaalud muutuvad, tasakaalupunktid ka. Ehk, kui ühele kaalukausile lisatakse uusi tegijaid, siis mida/keda kasutada olukorra tasakaalustamiseks. Või ei peagi tasakaalustama? Ikka peab. Nii on kergem.

Võtame näiteks autohaagise. Kui teil on hästi tasakaalustatud koorem, siis lükkab üks mees ka tonni lahedalt liikuma, kuid kui koorem on ühe või teise otsa peal, siis näete ka saja kiloga kurja vaeva. Ülesmäge lükkamisel (no nagu kriisiolukorras) olete igatahes jännis. Nii, et tasakaalustamine on üks väärt ettevõtmine.

Kui nüüd lisatakse poliitturule uusi figurante nagu meedia, rahvusvahelised organisatsioonide otsustussidusus, kohtud, mis ei toimi enam lihtsalt kui meedia või kui kohtud, vaid kui uued tegija poliitturul, siis on tasakaal poliitturul muutunud. Lihtne. Kogu see uus substants eestkostedemokraatiast, meediastumisest, kohtustumisest ja otsustsussidususe suurenemine rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vähendab meie teiega kaalu otsustusturul.

Meie teiega ei teadvusta niivõrd rahvusvaheliste organisatsioonide ja kohtute osakaalu tõusu poliitilise otsustusprotsessi kujundamisel, kuid näeme ja kogeme igapäevaselt poliitikaturu meediastumist: „Poliitika meediastmine – üks näide laiemast meediaühiskonna poole liikumisest, kus meedia tungib enamiku sotsiaalsetest sfääridest – tähendab, et meedia muutub iseenesest poliitiliseks toimijaks ja sellest on saanud domineeriv jõud, kes informeerib avalikkust poliitikast. Ajal, kui kommunikatsioon on poliitikakujundajate jaoks äärmiselt tähtis, on meediat poliitilises kommunikatsioonis üha enam vaja. Järelikult üritavad poliitikud kohandada oma käitumist meedia nõuetele vastavaks, nii et meedia loogika – reeglid ja normid, mille järgi meedia tegutseb – tungib poliitilisse süsteemi (…) Leiab aset tehing; selleks, et meedias mõju saavutada, aktsepteerivad poliitilised toimijad seda, et nad kaotavad oma autonoomia ja nende käitumist dikteerivad suurel määral meedia seatud mängureeglid. Erakonnad pole mitte üksnes meediast rohkem sõltuvad kui minevikus, vaid ka meedia on neist sõltuvam.“ ((Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 78/85/86/87) Selline sõltuvussuhe siis: „Huvitav, et sümbioos poliitika ja meedia vahel toimib, ehkki poliitikud on ajakirjanike suhtes küünilised ja ajakirjanikud on sama küünilised poliitikute suhtes.“ „Ei tohi siiski unustada, et meedia kommertsialiseerimine on poliitiliste otsuste tagajärg, mis viis riiklike meediaturgude avanemise, deregulatsiooni ja erastamiseni. Meediakorraldus kasvas välja valikutest, mille on teinud riigivõimud.“ Niisiis omamoodi sümbioos. Kuid see sõltuvus pole veel kõik ehk see on alles algkursus muutunud maailma

Uued otsustajad ja otsuste kujundajad

Lisaks mõjutavad otsustusturgu muutused tänapäeva tehnikas ja tehnoloogias. Platvormide võimekus koguda/töödelda erinevaid andmed ja neid erineval moel kokku siduda on samuti muutnud otsustusturgu. Ajal mil suur osa meist teiega on segaduses vastakate sõnumite (ja sõnumite ning tegude) vastuolulisusest teavad platvormid selgelt, mida me tegelikult tahame, mida mitte. Õigemini teavad nad meie emotsioonide jada, mitte niivõrd seda mida me (tegelikult) tahame. Õnneks. Kuid sellel „teadmisel“ on mõjud. Nagu  Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 354) tõdeb:  „Liberaalsed harjumused – näiteks demokraatlike valimiste korraldamine – muutuvad mõttetuks, sest Google suudab ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada. Hääletuskabiini kardina taga  seistes suunab liberalism mind tõelise minaga nõu pidama ja valima partei või kandidaadi, kelle valimislubadused kajastavad minu kõige sügavamaid soove. Loodusteaduste järgi ei mäleta ma kardina taga seistes üldse kõike, mida ma olen viimastest valimistest möödunud aastate vältel tundnud ja mõelnud. „ Aga platvorm mäletab. „Nelja pika aasta jooksul olen ma võib-olla mitu korda arvustanud peaministri poliitikat, öeldes endale ja igaühele, kes on vaevunud mind ära kuulama, et ta juhib meid hukatusse. Kuid viimastel kuudel enne valimisi kärbib valitsus makse ja jagab heldelt raha. Valitsev partei palkab parimad reklaamikirjutajad vedama geniaalset valimiskampaaniat, milles on parajal hulgal ähvardusi kui ka lubadusi, mis kõnetavad otse minu ajus asuvat hirmukeskust. Valimispäeva hommikul ärkan külmetusega, mis mõjutab minu mõttetegevust ja kannustab mind eelistama ennekõike kindlustunnet ja stabiilsust. Ja voila! ma saadan mehe, kes meid hukatusse juhib, veel neljaks aastaks valitsusse.“ Tuleb tuttav ette? Ilmtingimata.

Ja siis tekkib mõte, et „Krt, peaks üle minema autopiloodile või laskma kõike mäletaval Googelil otsustada!“. Mugavustsoon? „Ma oleksin võinud end sellest saatusest päästa, kui oleksin lubanud Google´il enda eest hääletada. (…)  Kuigi see ei eira hiljutisi maksukärpeid ja valimislubadusi, ei unusta see ka eelneva nelja aasta jooksul juhtunut. See teab, milline oli mu vererõhk iga kord, kui ma lugesin hommikust ajalehte ning kuidas mu dopamiinitase õhtuseid uudiseid vaadates järsku langes. Google teab kuidas tekstist manipuleerivaid tühje loosungeid välja sõeluda. (…) Google ei vali minu hetke meeleseisundi järgi, vaid pigem võttes arvesse biokeemiliste algoritmide kogumi – mida me tunneme „minana“ – tegelikke huvisid ja tundeid“ . Hm? Päästja?

Nüüd jõuame järgmise sillani selles loos , aga võib-olla hoopis sildade põletamiseni:  „Briti peaminister Winston Churchilli kuulsa ütluse järgi on demokraatia halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud. Õigustatult või mitte, kuid inimesed võivad jõuda samale järeldusele  ka suurandmete algoritmide puhul: neil on ohtralt puudusi, kuid midagi paremat ei ole meil nende asemel pakkuda.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk73). Valime siis … algoritmi? Aga tunded?

Meile teiega tundub, et meil on tunded. No, et tunded eristavadki meid kõigest muust, kuid nagu selgitab M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 40/41/42) tunnete olemust, siis: „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“ „Laksud tekitavad ka sõltuvust. (…) Kuid mida enam me väldime ja mida enam me vaigistame, seda valusam saab see olema, kui meil ükskord tuleb probleemidega silmitsi seista.“  „Tundes on välja arenenud ühel konkreetsel põhjusel: aidata veidi paremini elada ja järglasi toota. Ongi kõik. Tunded on tagasisidesüsteemid, mis annavad meile märku, et miski on meie jaoks ilmselt õige või vale – ei midagi enamat või vähemat“

 „(…) ent kui asja tuumani süüvida, siis sitt tunne on sul sellepärast, et su aju annab sulle märku mingi tunnistamata või lahendamata probleemist. Teisisõnu – negatiivsed emotsioonid on kutse tegutseda. Kui sa neid tunned, siis sellepärast, et sa peaksid midagi ette võtma. Seevastu positiivsed emotsioonid on tasu õigesti tegutsemise eest. Kui sa neid tunned, näib elu lihtne ja sul pole muud teha, kui neid nautida. Siis, nagu ka kõik muu elus, läheb positiivne emotsioon mööda, kuna vältimatult kerkivad silmapiirile uued probleemid.“ „Tunded on meie eluvõrrandi osa, kuid mitte kogu võrrand. Kui miski annab meile hea tunde, ei tähenda see tingimata, et see ongi hea. Kui miski annab meile halva tunde, ei tähenda see tingimata, et see ongi halb. Tunded on lihtsalt viidad ´, soovitused, mida meie neurobioloogia meile pakub, mitte käsud. Seetõttu ei tuleks meil alati oma tundeid usaldada. Vastupidi, mina olen arvamusel, et meil tuleks harjuda neid küsimuse alla seadma.“

 „Otsuste langetamine vaid emotsionaalse vaistu ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati metsa poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead  mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“

Just seepärast märgib  Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 65), et: „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Briti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest.. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma““ (küsimus  sellest „Kuidas te tunnete …“ ja „mida te arvate?“ „Olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“. Niisiis …

Tundmatu mina ja tegelikud valijad/valitsejad?

Nüüd läheb asi veelgi lõbusamaks: „Uurimus, mille tellis Google´i võimas vastane Facebook, näitas, et juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata. (…) Hämmastaval kombel piisas algoritmile kümnest inimese meeldimisest, et olla täpsem tema töökaaslastest. Algoritmile piisas 70 meeldimisest, et olla täpsem sõpradest, 150 meeldimist, et olla täpsem pereliikmetest ja 300 meeldimist, et olla oma ennustustes täpsem vastaja abikaasast. „ „Osades valdkondades näitas Facebooki algoritm paremaid tulemusi vastajast endastki.“ (lk 355)  „Teisest halvaendelisemast küljest peame nentima, et sama uuring osutab sellele, et edaspidistel USA presidendivalimistel ei pruugi Facebook teada üksnes kümnete miljonite ameeriklaste poliitilisi eelistusi, vaid ka seda, kes on neist otsustava tähtsusega valijad, kelle antav hääl kõigub, ja kuidas neid ühele või teisele poole kallutada.“ (ja mida iga kandidaat peaks ütlema nende häälte võitmiseks) (lk 356). Vaat selline lugu.

R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019Lk 57) keerab sellele uuele olukorrale veel ühe vindi peale, ehk „Kuidas me tulevikus elama hakkame, selle üle ei otsusta enam poliitikud, vaid digirevolutsiooni visionäärid  ja utopistid: Google, Facebook, Amazon, Microsoft ja Samsung. Nende digitaalsete supervõimude kõrval on Saksamaa poliitikud strateegilised pügmeed. Võimu on nad lasknud endal juba ammu käest võtta. Aga kuna valimistel on mõte ainult juhul, kui neil, keda valitakse, on ka võimu, siis tuleks tegelikult valida kas Google või Facebooki juhtkonda, kes teeb oma strateegiad ja visioonid avalikuks ja paneb hääletusele.“ Vaat see on midagi täiesti uut. Kas see on uue demokraatia vorm? Võimu vorm?

Lihtsa elu demokraatiast

Niisiis uus elamise vorm? Lihtsaks tehtud elu vorm? „Tänapäeva informaatikud, programmeerijad ja võrgudisainerid ei tööta mitte parema tuleviku, vaid väikese hulga inimeste kasumi suurendamise nimel. Ja nad muudavad meie elu ja ühiselu ilma igasuguse demokraatliku legitimatsioonta. Lubadus, mida lõputult korratakse, on teha meie elu lihtsamaks, mitte demokraatlikumaks.“ (R D Precht „Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 38). Selles lihtsas lõigus on kolm tähtsat teadannet, millest üks on positiivne ja kaks mitte nii positiivset. Esiteks ei peaks meil teiega olema midagi kasumite suurendamise vastu, sest meie teiega ostame tooteid mis aitavad teatud tehnoloogiavaldkondades teenida kopsakaid kasumeid, kuid samas aitab see tehnoloogia tõhustada meie tööd ja seega kasvatavad ka meie kasumeid. Selline vin-vin tulemus. Enam-vähem.  Kuid tähelepanu tuleb pöörata sellele, et meie elu lubatakse teha lihtsamaks, mitte demokraatlikumaks ja see muudab meie elu ja ühiselu ilma igasuguse demokraatliku legitimatsioonta.  Kõik oleks ju tore või vähemalt lihtne, kuid see muudab Winston Churchilli kuulsa ütlust, et demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud. Eks ole?  

Mnjah, lihtne, aga selles pole enam „mänguilu“. No sellist klubilist tegevust: „Me arvame sageli ekslikult, et inimesed toetavad mingit erakonda sellepärast, et on selle maailmavaate, väärtuste ja loogikaga läbinisti nõus. Tegelikult on enamik teadlasi, kes on seda nähtust uurinud, jõudnud järeldusele, et inimesed kipuvad valima parteisid pigem samamoodi nagu valitakse seltskondlikku klubi. Nad toetavad enda valitud parteid mitmesugustel põhjustel: peamiselt kuuluvus-, sugulus- identiteeditunde tõttu teiste seal olijatega, millest mõned põhinevad klassil ja rahvusel. Selle tulemusena on nende ideoloogiline pühendumus sageli vähem puhas kui võiks ette kujutada.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 49). Nojah, ideoloogilise pühendumisega on nii nagu on, sest meie teiega „poliitilise vabameelsuse“ juures on tänasel poliitturul põhiliseks tooniandjaks poliitinimeseks kujunenud (kunagiste Kuningriiklaste poolt kasutusele võetud termin) „rändrüütlid“. Pidukonnavahetajad noh! Poliitinimeste pidukondade vaheline sõelumine on muutunud tavanähtuseks. Kus selles valemis on ideoloogia? Pühendumus? Kas pidukonnavahetus on nagu rehvivahetus? Vahetad pidukonda, vahetub ka ideoloogia.? Pigem on meie teiega klubilise tegevuse käigus hoidmise vägi mitte pühendumine poliitturu veidrustele vaid selles, et arvata ära milline poliitinimene järgmisena uude pidukonda hüppab. Hm, ja sellises segadikus peab poliitturg tegema otsuseid selles suhtes, kuidas kujundada meie tulevikku? Raskeks läheb.

Taktika triumf

R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 49/50/57 ) teeb kokkuvõtte lähtudes Saksamaa näitest, kuid ilmselgelt iseloomustab see suurel määral ka meie tegelikkust, meie ainult … ei tunne seda veel ära: „Kes tahab midagi muuta, otsib eesmärke; kes tahab midagi takistada, leiab põhjusi.“ „Vähemalt kaks aastakümmet või kauemgi on inimesed meil elanud eesmärkide üle valitsevate põhjuste diktatuuri all. Strateegia mõõde on kaotsi läinud. Strateegiliselt mõelda tähendab seada endale tulevikuks eesmärk ja siis sammhaaval selle poole liikuda. Saksamaal valitseb juba pikemat aega teine taktika: mõeldakse selle üle, mis tõotaks antud hetkel eeliseid valija silmis. Taktika triumf strateegia üle on halvanud meie riigi.“

„Suurte otsuste langetamine on poliitiku elukutsega vastuolus ja vähendab võimalust saada tagasi valitud. Nii nagu meie linnade valgusreostus paneb oma heledusega kahvatama taevatähed, nii pimestab olevik mis tahes tuleviku.“

 „Aastatuhandeid ei ole inimesed teadnud, mida nad usuvad – täna ei usu nad seda mida nad teavad. Me oleme kursis kliimamuutuste ja selle laastavate tagajärgedega – aga me ei usu seda.Igatahes mitte oma argielus ja mitte meie poliitisises agendas, kus käib ikka veel kauplemine selle pärast, kas maakera tohib soojendada kaks või kolm kraadi, et jääda – vähemalt meie, Euroopa inimeste jaoks. Ja me teame sedagi, et meie senine elumudel, mis põhineb kõige – tarbimise, raha, lõbu ja prügi lakkamatul kvantitatiivsel kasvul, ei saa niikuinii lõputult püsida. Et me vajame uut, kestlikku majandamisvormi. Ja me vajame pigem rohkem aega kui aina rohkem igasugust kola. Aga nagu öeldud: midagi teada ei tähenda veel seda uskuda ja selle järgi talitada.“

 „Kaasaegset poliitikat, nii nagu me seda enamvähem igal pool Euroopas näha võime, iseloomustab eetostest loobumise taktikalise tarkuse ja ülimalt paindlike põhimõtete kasuks. (…) Et poliitikud ei tee mingeid tulevikuplaane ega tegutse oma veendumuste kohaselt, ootavad nad teemasid nagu ilma – valitseb oleviku diktatuur kogu ülejäänud aja üle; kõik liigub, miski ei muutu.“

Muutub … ikka muutub

Muutub kiiremaks? Mugavamaks? Segasemaks?  D C Cardon „Digikultuur“ TLÜK 2020 Lk 47/121/205/286) teeb paar tähtsat tähelepanekut, mida peame arvestama muutustes uues otsustustasakaalus: „Meenutagem kõigepealt seda teaduse ja tehnoloogia ajaloo olulist aksioomi: igasuguses innovatsiooniprotsessis on tehnoloogia ja ühiskondade koosmõjul väga oluline roll selles, millises suunas areneb sotsiaaltehniline süsteem. (…) Tuleb meeles pidada, etükski uuendus ei toimu kunagi üksnes sisemise vajaduse tõttu. See toimub siis, kui tema arengu taga on ka sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid, mis on edu saavutamiseks hädavajalikud – sealt ka nimetus sotsiaaltehniline.“  „Nähtavus veebis sõltub ühest peamisest digimaailmade levimise seaduspärasusest ja selleks on astmeseadus. See seadus ütleb, et avaldatud sisust nähakse tegelikult vaid väga väikest protsenti. Tähelepanu koondub imeväiksele segmendile kogu kättesaadavast digitaalsest informatsioonist: 1% sisust köidab rohkem kui 90% internetikasutajate tähelepanu, 30% sisust nähakse juhuslikult. Ülejäänut ei näe samahästi kui keegi. Veeb on sisude kalmistu. See seadus kehtib digimaailmades enam-vähem kõikjal (…)“

 „Infotootmise tsükkel on veebitoimetustes kiirem. Keskmiselt kulub vähem kui kolm tundi, etühel uudistasandil kajastamist leidnud sündmus leiaks kasutamist ka mõnel teisel saidil. Pooled kajastatud sündmused korjatakse üles 25 minutiga ja veerand sündmustest 230 sekundiga. „

 „Isegi kui me tänapäeval enam veebi mahtu kokku arvutada ei suuda, siis oletatakse, et 95% veebis navigeerimistest kasutab vaid 0,03% saadaolevast digitaalsest sisust.“ Vaat selline lugu. Milline tohutu kasutamata aardekogum, kuid DCC-l on ka üks asjakohane hoiatus algoritmide suhtes: „Algoritmid ei ole neutraalsed. Need sisaldavad ühiskondlikku visiooni, mille on andnud nende programmeerijad – ja need, kes suurtes digiettevõtetes programmeeriatele palka maksavad. Tehnilistes artefaktides sisalduvad alati nende loojate põhimõtted, huvid ja väärtused; nende väärtuste operatiivne rakendamine toimub läbi tehniliste valikute, statistiliste muutujate, fikseeritud lävendite ja arvutusmeetodite.“

Nii, et kõik muutub peale aegunud poliitturu otsustusprotsesside, kuid seegi on pikemas perspektiivis loodusseadustest tulenev energeetiline küsimus ja saab lõpuks ka energeetilise lahenduse (energia jäävuse seaduse alusel). Pole just meeldiv, aga  J A Tainter  („Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“ Lk 165/166/167) käsitleb seda protsessi järgnevalt:  „Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon, nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. Kumbki ei saa inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei saa kumbki oluliselt muutuda, ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi tasakaal. Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema kooskõlas.“ No nii, siin me nüüd oleme tagasi oma algse tasakaaluküsimuse juures.

 „Ühiskondlik-poliitilise süsteemi säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“  „Komplekssemat ühiskonda on kulukam ülal pidada kui lihtsamat ja see nõuab suuremat kulu inimese kohta. (…) tagajärjeks on see, et kui ühiskond muutub arenedes komplekssemaks, kasvab ka igalt üksikult isikult kogutav toetussumma, nii et rahvastik tervikuna peab eraldama üha suurema osa oma energiaeelarvest organisatsiooniliste institutsioonide ülalpidamiseks. See on ühiskondliku arengu vääramatu fakt ja energiaallika liik seda ei muuda.“

 „… paljudes tähtsates valdkondades jõuab kestev ühiskondlik-poliitiline komplekssusse investeerimine punkti, kus investeeringu kasu hakkab vähenema, algul järk-järgult, seejärel kiirenedes. Seega ei pea rahvastik ainult eraldama üha rohkem ressursse areneva ühiskonna säilitamiseks, vaid pärast teatud punkti annavad suuremad investeeringud väiksemat tulu. Näeme, et kahanev tulu on ühiskondlik-poliitilise arengu ja komplekssusinvesteeringu püsitunnus.“ „Tulu kahanemise põhimõte on üks väheseid nähtusi, mis on nii korrapärane ja prognoositav, et majandusteadlased on valmis nimetama seda seaduseks.“ Ja siis läheme …

… säästuprogrammile.

Üldiselt on niimoodi, et kui süsteemis tekkib ülekoormus, siis lülitub süsteem välja (kui süsteemis on kaitsmed) halvima ärahoidmiseks, kuid kui tekkib energiavaegus, siis hakkab süsteem välja lülitama alamsüsteeme. Loodame et tegemist on selle teise variandiga, sest esimene oleks liiga masendav. „Olgu veel kord rõhutatud, et kompleksühiskond on inimajaloo hiljutine nähtus. Kollaps ei tähenda langust ürgkaosesse, vaid naasmist seisundisse, kus tavapärases inimtegevuses on vähem keerukust. (…) Kuna kollapsit põhjustab komplekssusinvesteeringute piirtulu vähenemine, on tegu säästva protsessiga. See toimub siis, kui osutub tarvilikuks taastada organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“ (lk 329)

P Zeihan („Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 201/213) annab sellele „säästvale protsessile“ ka võimliku kuvandi:  „Asendage 2000 ja 2010 aastate maksujõuline, küpses eas  kõvasti tööd tegevate inimeste demograafia maksuvaesuse, pensionäridest tiine 2020 ja 2023 aastate demograafiaga ning Teise maailmasõja järgsed valitsemismudelid mitte lihtsalt ei kuku kokku, vaid neist saavad ühiskondlikud enesetapulepingud.“ Seega  „Suurt osa maailmast ootavad ees 1850 aastate stiilis valitsusteenused, see on aeg, kui enamik valitsusi ei pakkunudki mingeid teenuseid, kuid sealjuures ei oota  meid enam majanduskasv, mis võimaldaks elanikkonnal enda eest hoolitseda.“. Mis sellele järgneb?  „Oodata on palju rohkem populismi. Globaalne elanikkond vananeb kiiresti ja enamik vanemaid inimesi on pigem … nende moodi meelelaadiga. Kuid eelkõige sõltuvad pensionärid oma pensionist. Enamikku pensioniskeeme rahastatakse kas maksutuludest või suuremahuliste võlakirjade dividendidest. Võlakirjadega seotud sissetulek on üldiselt madal ja stabiilne. See tähendab, et pensionärid vajavad stabiilseid hindu. Võlakirjadega seotud tuluvood kipuvad pikaajaliste majanduslanguste ajal katkema. Paljude (enamiku?) riikide jaoks on kümme või kakskümmend aastat kestev majanduslangus selles seisus juba retsepti sisse kirjutatud. Olles haaratud deglobaliseerumisest, demograafilisest kollapsist ja koroonaviirusest, ei taastu enamik riike enam kunagi 2019 aasta tasemeni. Enamik pensione lihtsalt haihtub kasvava muutliku inflatsioonitasemega maailmas.

Hääletajatena ei suhtu pensionärid muudatustesse niivõrd hirmuga, kuivõrd lõpmatu virinaga, mille tulemuseks on eri kultuuride reaktsioonilisus ja rabedus. Üks tulemusi on valitsused, kes täidavad üha enam populistlikke nõudmisi, barrikadeerides teistest majanduslikult ja võttes sõjalistes küsimustes aina agressiivsemaid hoiakuid. Kas teie vanemate ja vanavanemate hääletamismuster pani teid enne võpatama? Kujutage vaid ette milliseid napakaid nad hakkavad toetama, kui nende pensionid lähevad rappa.“

Kujutasite? Aga pensionifondid lähevad rappa, sest („Maailma lõpp on alles algus“ Lk 199) „See on elementaarne matemaatika. Enamik mehi ja naisi küpsete töötajate küürust – need ülitähtsad beebibuumipõlvkonnad – lähevad 2020 aastate esimesel poolel pensionile. Pensionäridel ei ole enam uut sissetulekut, mida investeerida. „  „Teine põhjus on vähem ilmne, kuid sama märgatav. Küpses eas töötajad mitte üksnes  ei teeni palju tulu ja kapitali; nad maksavad ka palju makse. Maailmas üldiselt ja eriti arenenud maailmas on olnud viimastel aastakümnetel palju küpses eas töötajaid, muutes riigikassa nii rikkaks, nähu see veel kunagi enne ei ole olnud. See on ju suurepärane! Riik maksab selliste asjade eest nagu haridus ja õiguskaitse ja tervishoid ning taristu ja hädaabi. Või vähem on see suurepärane, kui need küpses eas töötajad pensionile lähevad. Selle asemel et panustada süsteemi, ammutavad pensionärid süsteemist pensioni ja tervishoiukulud.“

Ja … Ja …  Ja nüüdseks oleme meie teiega aru saanud, et elame tasakaalutuses, meie tegevused ja võimalused ei ole tasakaalus organisatsioonilise investeeringu piirtuluga. Otsustusturule lisanduvad üha uued toimijad, kuid see ei tekita tasakaalu. Probleem on selles, et nii uued kui vanad toimijad poliit/otsustusturul on visanud kaalukausile vaid ideid, mida me ei saa teha, mitte mida me peame tegema (kindlas kõneviisis).

Seega, mida meie/teie teete (mitte teeksite), et „taastada organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“? Milline on see uus ressurss? Mitte ümberjagamise hullus/hallua, vaid uue ressursi kasutuselevõtt. Kui meie teiega seda ei tee, siis teeb seda energia jäävuse seadus.

Järgneb …

Targutusi:

F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022

Lk 50 Majandussüsteemist, mille osas valitseb rahulolematus, tehtud vaid üksikuid struktuurseid parandusi. „Valitseb laialtlevinud taju, et „alternatiivi ei ole.“ („there is not alternatiiv“), kui kasutada fraasi, mida Margaret Thacher kasutas, et lõpetada debatti vabaturumajanduse üle. Ta kasutas seda lausungit nii palju, et mõned tema valitsuse kolleegid hakkasid teda kutsuma TINA.“

S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021

Lk 166 „Mida rikkam on keskmiselt riik, seda puhtam on selle keskkond.“

T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015

Lk 387 Admiral A. Burke „Esimene asi, mille ülem peab selgeks õppima, on sallimatus                                               asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse asjatundmatust sallima, … on teil asjatundmatu organisatsioon.“

M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013

Lk 210 „Meil pole kunagi olnud energiakriisi. Levinud statistika ütleb, et Maa saab päikeselt tunni jooksul rohkem energiat kui me kogu aasta vältel kasutame. Ei, energiakriisist pole juttugi. Küll aga on meil energia muundamise kriis. Või täpsemalt, energia muundamise hinna kriis. „

Friday, November 1, 2024

Vikativiiul V 4 :Sulgpalluri mõtted kivipalliväljakul

 



Õpetatud sõber helistas ja küsis: „Kas sa enam oma pikkjutte ei kirjutagi või pole ma pikemat aega talle midagi saatnud?“. Tõsiasi on see, et pole kirjutanud.  Eee … Tegelikult muidugi kirjutasin. Kirjutasin nagu koeratoidu reklaamis öeldakse (viiel erineval moel), kuid kui tulem … Tulem on umbes samasugune nagu viimased viis pikkjuttu, siis milleks avaldada? Kui lähtuda sellest Ilmasõjaaegsest anekdoodist, et lapsevankritehases töötav mees vajas hädasti lapsevankrit, kuid töölt toodud juppidest sai üha uuesti ja uuesti kokku pannes kuulipritsi, siis nii ongi. Kui on kuuliprits, siis on kuuliprits, pigem peame mõtlema selle üle, miks me kokku saame selle mida saame, mitte seda mida tahame (või mida meile lubatud on). Tõsiasi on (jätkuvalt), et Dr Riigi praegust majandustrateegiat (hädatapp) ja tegelikkust  arvestades ei ole meil teiega mitte ainult eeldusi majanduskasvuks. Perspektiivis (või pigem perspektiivituses) pole meile sellise ebatõhususe ülalpidamine üleüldse jõukohane. Hm, ja täpsustuseks pean rõhutama, et ma olen sealjuures optimistlik/rõõmsameelne inimene. Loodavate ressursside ja jagatavate hüvede vahe on liiga suur edu saavutamiseks.  Ikka see vana rätsepa tarkus, et kui annab välja siis teeme ülikonna ja kui ei anna välja, siis teeme rinnaräti. Meie praegune süsteem ei anna „ülikonna“ mõõtu välja. Nii on. Samamoodi jätkates ei anna ka rinnaräti (ega ka viigilehe) mõõtu välja Ja see näeb juba väga näotu välja Nii, et justkui polegi millestki kirjutada, aga …

… aga võib ka teistmoodi mõelda. Vaadake, kui te oleksite linnukene ja näete, et õhuaken on kinni ja jääte norgu, ei harjuta lendamist, siis momendil, kui õhuaken tõepoolest  avaneb (ja see avaneb ilmtingimata), siis olete lennuvõimetu ja … mõttetu iluvidin. Lihtne hääletusmasin. Just seepärast tuleb mõttelend alati heas treenituses hoida, mida meie teiega ka teeme. Ja pealegi … mõttelennul näeb kaugemale ja laiemalt. Vaat selline lugu Nii, et aitäh õpetatud sõbrale, kes tõuke andis. Milleks? Lennuks, mõttelennuks loomulikult. Niisiis … läksime lendu.

Suvelõpu nostalgia

Suvi on lõppenud, maksufestival kuulutati ka lõppenuks. Majanduslangus … No majanduslangus kuulutati peaaegu lõppenuks. Järjekordselt. Hinnatõus kuulutati jätkuvaks. Palgatõus ka. Inflatsiooni kasv püsivaks. Eelarvekooma … eee … normaalsuseks. Kuldne sügis … jätkuvaks. Aga muidu on kõik vinks-vonks. Võiks ju kergendatult hingata ja loota, et peame selles maksufestivali tulemuste hulluses vastu järgmise valitsemishankeni ehk päikselise kevadeni, pole ju esimene kord jaburusi taluda, ja siis … Mis siis? See on põhiküsimus.

Uus maksufestival? Uued vajadused? Uus-uued …maksufestivalid? Hm, see pole ju õhuaken, kuhu lennata, see on laussein, kuhu puruneda. Ja tegelikkuses pole isegi maksufestival lõppenud, see võtab vaid uusi vorme ja tasandeid. Nüüd arutatakse ju entusiastlikult milliseid LISAmakse võiksid kohalikud omavalitsused kehtestada ja milliseid tõsta, nii, et … maksufestival on surnud, elagu maksufestival. Väga „kuninglik“.  Kogu selle jutu sügavam mõte on selles, et me ei vaja maksufestivale, me vajame lendutõusu mehhanismi.  Värsket õhuvoolu. V 1. Läksime! Vaadake, kui me kaasajastatud majandusmudelit käima ei saa, majandusstruktuuri muutuse keskkonda ei loo  ja administratiivtasandite põhialuseid ei muuda, siis mingit kevadet ei tule, tuleb pikk sügavsombune sügis ja kärekülm talv. Et seda ei juhtuks – majanduslikku polaartalve – siis peame omama väga mõislikku majandusmudelit. Uut majandusmudelit. Kuid uue majandusmudeli üle pole me kokku leppinud, isegi arutanud pole seda. Maksufestivalid pole arutlus majandusmudeli üle, see on supiköök.  Sellisel juhul jäävadki meil valikusse maksufestival ja … maksufestival … kuni majanduse täieliku hangumiseni. Ehhee, Päripäeva raadiumist kuulsid head väljendit „ … et, maksukarneval või mis ta oli …“. Tundub tõesti, et asi kipub karnevaliks. Karneval, kuid pole lõbus.

 Majandustraavli hädatapp

Vaadake, see mida tehti maksufestivali ajal oli omamoodi majandus/poliitiline hädatapp. Vajaduspõhine, kuid siiski hädatapp, kõige sellest johtuvaga. Meie majandustraavel oli poliitilisest liigpiitsutamisest „äraaetud“ ja teatavasti … „ äraaetud“ hobused lastakse ju maha. Kuid isegi sel juhul kui hobune/majandus ülepingest kokku varisevad, on tarvis minimiseerida kahjud hädatapu korras ehk kui  loom õigeaegselt üles riputada ja mahlad välja lasta, siis saab vähemalt nahk ja liha kasutada. Just seda maksufestival tähendaski, kriiside kaskaadist kurnatud traavel riputati üles, mahlad lasti välja, rümp tõmmati üles, katlad … pandi podisema. Pidu? Ja-ah, hädatapuliste kateldega on see lugu, et neid saab vaid üks kord kasutada. Nüüd on niimoodi, et neist kraabitakse viimaseid raasukesi ning poliitturu võitlus käib praegu just viimaste raasude jagamise osas. Kurb. 

Mäng on muutunud, nüüd, kui hädatapetud majandustraavel on pintslisse pistetud (loe: ära söödud, laiali jagatud) peaksime kas koplis uutele majandusvarssadele kiire kasvu keskkonna looma või/ja preeriast metsikuid mustangeid püüdma. Normaalne ju.  Aga läks teisiti. Läks nii, et praegune poliitturu mängumuster jätkab suksu piitsutamist justkui oleks meie majandustraavel veel hea tervise juures, kuigi see on …  ära söödud. Ainult piits on jäänud. Nüüd vaatab poliitturg näljase pilguga, milliseid uusi piitsutamisreegleid kehtestada, olenemata sellest kas meil majandustraavlit on või mitte. Tundub, et poliitturg on teelt eksinud ja oma hingehädas unustanud, et nad toimivad legitiimselt vaid volituste alusel. Need volitused tuleb saada valimistel, ilma selle „pisiasjata“ on poliitturu tegevused vaidlustatavad. Valskus?

Nüüd kui majandustraavel on hädatapetud ja katlad tühjaks kraabitud on päramine aeg arutada kodanikkonnas selle üle, millised peavad (kindlas kõneviisis) olema meie teiega jõukohased tegevused järgmiseks perioodiks. Tähtis pole mitte ainult see, kui edukalt EL direktiive täita, sest isegi selles on meil vajakajäämisi, liiginnukuse tõttu, vaid ka seda mida me ise saame teha teistmoodi/edukamalt/konkurentsivõimekamalt. Just nüüd tuleb need ideed läbi arutada ja üle lihvida, et valimiste eelsesse perioodi ei satuks hulk tühikäigulisi „rämprsprobleeme“, mis matavad kinni tegelikkuse.   „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” (G Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16). Tõsi on, et  poliitturg  teeb reeglid. Ka majandusreeglid. Samuti valimisreeglid. Ja ka õigusmõistmise reeglid. Praegused reeglid on … piitsutamisreeglid. Nende eesmärk on …? Eesmärk … eee … mis on eesmärk? Tegelik, teostatav eesmärk, mitte lõputult lohisevad sõnajadad.

Tegelikult peaksime sportmängude analoogi kasutades küsima, mis mängu me üldse mängime? Millisele mängule me eesmärke ja reegleid seame? Kas see on ikka vana hea  esindusdemokraatia mäng (no nagu tennis või sulgpall) või on see asendunud kivipallurliku eestkostedemokraatiaga. Mingi muu demokraatiaga? Eks ole, kaks eri mängu, mis vajavad ka eraldi reegleid.

 Nihe

Kui me oma arutlustes ja tegemistes pidevalt „kinni jookseme“ (ja poliitturg kiini jookseb), siis peame vaatama, kas meie süsteemis on toimunud mingi nihe, mingi süsteemne ebakõla, moonutus, mis sunnib poliitturgu üha uuesti ja uuesti meid vastu lausseina lendama esitledes seda ahvatleva õhuaknana. Mida teha? Kiruda Dr Riiki? Selles žanris annab võtta ikka kunstipärasemaid vorme kuid see ei aita. Kui süsteemis on nihe/müra/moonutus, siis tuleb see lahti muukida ning vastavalt tegelikkusele toimida. Peame ennast uues olukorras õigesti positsioneerime, muidu ei saagi me sellest spiraalist välja. Positsioneerime siis vastavalt olukorrale.

Niisiis mäng ja reeglid.

Saan aru, et edasine arutlusjada on tüütu, veniv ja vahel kõrvalteedele kalduv, kuid … püüan seda olukorda lahti harutada ja loogilisse ritta panna eelkõige enda jaoks. Võib-olla on kellelgi veel sellest abi, kui ei … no siis on vähemalt teada, et pole abi.  Küsimuse mõte on selles,  et aru saada: miks nii on ja miks ilmselged meie teiega ühised vajadused ei liigu õiges suunas. Näiteks eksistentsiaalselt meie teiega jaoks vajalik Riigi kohasemaks reformimine pole edenenud viimase viieteistkümne aasta jooksul. Ikka ja jälle parafraseerides tuntud treeneri väljaütlemist, et: „Me oleme pidevas arengus, seekord taandarengus“, siis miks me ei liigu. Miks meil on näiteks kujunenud eelnimetatud omaenda Liikumatuse Monument … riigireformi mittetegemise näol? Ups, olin liiga innukas liikumise suhtes, Pilvepiiril pole seda isegi tõsimeelselt arutatud. Selline nörritavalt väsitav oraalne tegevus. Me räägime ja räägime ja räägime … Nii, et kui me hakkame arutama Riigireformi üle, lepime selle käigus kokku ühised minimaalsed huvid (või maksimaalsed võimalused) ja neid siis ka kaitseme liidulisel tasemel ning realiseerime siseriiklikul tasandil, siis võib alles väita, et oleme liikuma hakanud. Põhiseaduslikkusest lähtudes on selleks vaja Seadusandja otsust: mida, kes, kui palju, millal. Lihtne. Samas see, et Dr Riik reageeris nii nagu ta reageeris Konjunktuuriinstituudi (kui väärika ja erapooletu institutsiooni) täiesti tavapärasele/regulaarsele, isegi igavale analüüsile siis see näitab, et Dr Riik isegi nii selgesõnalise diagnoosi puhul ei tundnud enda haigust ära. Enamgi veel, nüüd otsitakse mitte ravi haigusele vaid  aastakümneid toiminud analüüsi korralduses. Hm, tegelikult on selliste analüüside väärtus nende aegridades, kui paneel ja metoodika on muutumatud, mitte ühes konkreetses tulemuses. Kui see on niimoodi, siis on oodata vaid kriisi süvenemist, mitte olukorra paranemist. Kahju. Just seepärast on vaja teada selle protsessi algkäiviteid.

Demokraatiate demokraatlik valik

Meil räägitakse palju Põhiseadusest, õigusriigist, demokraatiast, demokraatlikest valimistest, demokraatlikust valitsemisest, demokraatlikult kehtestatud reeglitest ja … õige kah. Miks õige? Vaadake, kui meie teiega eelnevalt tõdesime, et poliitturg teeb reeglid (isegi demokraatliku riigikorralduse puhul), siis  ühise nimetaja – demokraatia - taga on tegelikult terve valikute jada. Jada erinevaid demokraatiaid. Mis sellel vahet on? On ikka ja väga määravalt. See jada on ajas muutuv. Meie teiega oleme ka muutuses, pidevas muutuses. Vahel on muutused toimunud nii kiiresti või nii varjatult, et me ei ole seda üleminekut märganudki. Ikka juhtub, meil kõigil on ju omad asjad ajada ja selleks, et oma asju hästi teha oleme osa tegevusi teha ühiselt ja mõningaid otsustusõigusi delegeerinud poliitturule ja kuigi nemad teevad reeglid, siis meie ülesandeks on teha demokraatlik (või kuidas iganes seda kutsutakse) poliitturg. No nagu märgitud, siis meie omas arust mängisime tennist/sulgpalli ja volitasime ka oma esindajaid mängima tennist/sulgpalli, kuid millegipärast oleme hakanud ikka tihedamini pihta saama kivipallidega. Miks? Kuhu kadusid sulgpall ja sulgpallurid?  Siinkohal pole tegemist nostalgitsemisega, vaid lihtsalt vajadusest aru saada/tõdeda mis, kes, millal, kus? Positsioneerimisega noh!

Seletuskiri

Y. Papadopoulose („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 12) seletab tekkinud olukorra lahti selgelt ja veenvalt: „Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi.“ Hm, mitte ainult ei kirjelda adekvaatselt meie poliitilist süsteemi vaid ka ei toimi vastavalt sellele. See ei ole mingi vandenõuteooria, vaid ühiskonnad on muutunud nii keeruliseks ja inimesed nii targaks, et klassikalise demokraatia vahenditega on pidukondadel seda raske juhtida. Raske, aeglane ja piinarikas tegevus poliitturu jaoks, tuleb leida uusi vorme, otseteid ja kiirust.

Saite nüüd aru, miks meie teiega ei saa üldjuhul aru sellest mis toimub, miks toimub ja millal toimub? Kui meie teiega oleme senini elanud ja mänginud naiivselt klassikalise demokraatiamudeli mängureeglite järgi no nagu sulgpalli, siis me ei saagi muutunud mängust aru: „Oma raamatus „Why Politics Matter“ näitab Garry Stoker „vastuolu demokraatia naiivse kontseptsiooni ja selle vahel, kuidas valitsemisprotsess tegelikult toimib.“ (…) Siiski on esindusdemokraatiatraditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle otsustatakse ideaali põhjal.

-Klassikalises esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele.

-Nii peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud  volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid  ülalt alla.

-Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks).

-Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“ (lk 12).

Vaat niimoodi. Selles mõttes on sulgpall hea näide, et selles „kõksitakse“ palli üle võrgu, mis nõuab küll osavust ja kohtunik vilistab ära võimalikud vead ja üleastumised, kuid kuna meie teiega – publik (loe valijad) -  nii ohustatud enamus, kui ka haridustaseme tõus, mis muudab kodanikud teadlikumaks ja kriitilisemaks, muudab mängimise klassikalise esindusdemokraatia reeglite järgi vähetulusaks poliitturu jaoks, siis püüab poliitturg leida uusi otselahendusi (ka osalustoetuste komplekte) ja mängu tuuakse kivipallurid ehk mittevalitute üha uued grupid. Kivipallurid sulgpalliväljakul pole just parim kombinatsioon. Valus mäng. Uus mäng. Esindusdemokraatia on muutunud (mõne viimase seadusandliku kogu praktikat arvestades) eestkostedemokraatiaks ja mängu asuvad lisaks üha jõulisemalt … mittevalitud.

Mõjuvõimsad mittevalitud

Kes on siis mittevalitud? Kuidas mittevalitud mõjutavad meie reegleid ja arengusuundi? Meil pidi olema ju esindusdemokraatia oma legitiimsuse ja volitustega? Kes on volitanud mittevalituid? Tegelikult on see mittevalitute kiht alati eksisteerinud, kuid meie teiega pole seda märganud, õigemini pole osanud tähele panna nende osakaalu ja mõju kasvu: „Siiski näeme samal ajal nii-öelda mittevalitute esiletõusu (…), see tähendab, et poliitikas saavad üha suurema rolli need asutused, kes pole demokraatlikult valitud vastutama, nagu näiteks

-rahvusvahelised institutsioonid,

-keskpangad,

-sõltumatud agentuurid või

-kohtud.

-Lisaks sellele kaotavad valimislubadused suuresti oma tähtsust olukorras, kus poliitika kujundamine on üha enam läbirääkimispõhine, sest poliitilist tegevusruumi ja suunamisvõimet piirab mitu funktsionaalset survet. Näiteks võib tuua rahvusvaheline surve (see viib tõenäoliselt poliitika ühtlustamisele ja tasandamiseni) ja riigisiseste erihuvide, väärtuste ja eelistuste vastuolu – paradoks, mis on kõige paremini kirjeldatud uudissõnaga „fragmegreerumine“ või „killulõikamine“ (…) Kui kodanikud hakkavad mõistma, et poliitika ja poliitikakujundamise loogika on teineteisest lahus, võib see tugevdada juba praegu olemasolevaid suundumusi, nagu kodanike usaldamatuse kasv ja vähenev valimistest osavõtt. Niiviisi võib see tekitada uue pettumuslaine koos eespool kirjeldatud esindusdemokraatia ringmudeli näilisusega, mida esitatakse jätkuvalt kui legitiimsuse mõõdupuud.“ (lk 14). Vaat selline tähelepanek

 Uh, ja mida kujutavad endast  koalitsioonide konsensuslikud kompromiss otsused? Mida esindavad konsensuslikud kompromissid? Meie teiega ju teame (õigemini meile on õpetatud), et kompromissid ja konsensused on midagi … head, kuid Margaret Thatcher  annab sellele hoopis teistsuguse hinnangu: „Minu jaoks näib konsensus olevat kõigi uskumuste, põhimõtete, väärtuste ja poliitika hülgamise protsess, otsides midagi, millesse mitte keegi ei usu, kuid mille vastu keegi ei protesti; lahendamist vajavate probleemide vältimise protsess vaid seetõttu, et eesseisvake ei saada nõusolekut. Millise suure idee eest saaks võidelda ja võita plakati all Ma seisan konsensuse eest“?“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 33). Väga mõtlemapanev. Muidugi võib hea tahte ja (väga) tühja kõhu puhul nimetada makarone soolaheeringa ja maasikamoosiga põnevaks lahenduseks, kuid igal muul juhul … Ei isuta. Ilmselgelt on selline poliittoidu valik hakanud mõjutame meie üldist olukorda ja tervislikku seisundit.

No nii hea pähkel, mida keegi ütles, mida keegi lubas, mida keegi mõtles kui ütles või ütles kui ei jõudnud veel mõeldagi.

Ei oska päris täpselt öelda, mis, kuid miski teeb ärevaks meie süsteemis. Mingi hiiliv nihe. Mitte ainult majanduse süsteemsuses, vaid ka võimude lahususe, nende esindatavuse, valitstevuse ja  vastutavuse kohta. Me elame üha killustutumas maailmas ja kuigi „Demokraatia toetub formaalselt häälteenamusele, kuid vähemused võivad kannatada; et olla legitiimne, vajab enamus  valitsemiseks õigustust (Cambers 1996), mis võib jääda puudulikuks. Meie ühiskondi iseloomustava suure erisuse olukorras pole lihtne enamuse võimu piisavalt legitimeeritud, ehkki de jure  on valitud võimud volitatud tegutsema oma üldisest legitiimsusest tulenevalt  mandaadi alusel. Valitsetuse kaasavad vormid on loodud just seepärast, et leevendada formaalse enamuse puudusi suure ühiskondliku killustumuse kontekstis.“ „See on üldisem probleem, sest sama võib öelda teiste muutuste kohta, nagu näiteks nõrgalt nähtav valitsemiskorraldus, ekspertorganid ja kaasav võrgustik, millel kõigel jääb puudu formaalsest volitatusest, kuid kellel on (eri määral) poliitiline võim – see on võim väljastada otsuseid, millel on in finne siduv mõju ja mis viivad ressursside ümberjaotamiseni“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 340/341).

Vaat selline lugu, oleme jõudnud märkamatult kivipalliväljakule. Hm, mõtlete et mis seal vahet on, ühed pallimängud kõik? Ka nii võib mõelda, kuid vaghe on selles, et neis kahes mängus/demokraatias asuvad õhuaknad/väravad erinevates kohtades ja punkte loetakse ka teisiti. Muidu … Muidu üks (palli/poliit)mäng kõik, hea, et selle nüüd selgeks saime, tekkivad uued võimalused ja … Uus kaitsevarustus kuluks ka marjaks ära. Pealegi R III hüüe «Hobust! Hobust! Pool kuningriiki hobuse eest!», pole enam aktuaalne, sest hobust enam pole.

Järgneb …

Targutusi:

M Brown „Ma polen nõus“ ÄP 2023

Lk 7 „Kas teadsite, et tõenäoliselt olete enne kaheksa-aastaseks saamist oma lähedastega üle 89 000 tulise tüli maha pidanud? 16. Eluaastaks on enamik meist kulutanud tuhandeid tunde, lahendades mingit sorti erimeelsusi oma laiendatud sotsiaalvõrga. Liigina on inimesed tülitsemises väga vilunud.“

Lk 7 „Ent kui asi puudutab lahenduste otsimist, siis selleks meil niisugust loomingulist talenti ei jagu: kuni 90% kõigist inimestevahelistest konfliktidest lahenduseni ei jõuagi.“

M. Housel „Raha psühholoogia“ WW Print 2021

Lk 202 „On palju asju elus, mida me peame tõeks, sest me meeleheitlikult tahame, et need tõesed oleksid.“ „Ma kutsun selliseid asju „köitvateks fiktsioonideks“. „Need on äärmiselt võimsad. Need võivad sind pea ükskõik mida uskuma panna.“