Majanduslik Flopp või Fopaa? Põnevad mõlemad!

 

 

Olümpiamängud  on algamas. Tore. Jälle tükk maad huvitavaid võistlusi. Läbi aegade on saavutatud lausa pööraseid ja uskumatuid tulemusi. Nii on alati olnud. Igal olümpial on omad tähed ja tähekesed. No muidugi on ka „fasekased“ ja muud mudrud. Ikka juhtub.

Kuid mõned mängud on murdelised nagu näiteks 1968 a Mexico olümpiamängud. Need olid väga tähelepanuväärsed mängud, mis toimusid kõrgusel, kus osadel sportlastel õnnestus liikuda kõrgemale/kaugemale/kiiremini ja teistel võttis hõre õhk hinge kinni (kõrgmäestikus  sisaldas õhk 30% vähem hapnikku kui merepinnal). Kuid kui enamusi saavutusi ei mäletata (või enam mitte väga selgelt), siis Robert Beamoni kaugushüpe oli uskumatu 8.90. Tundus, et see lend muudkui jätkus ja jätkus … Hüpe mis parandas senist maailmarekordit 55 cm ja püsis 23 aastat.  Vägev.

Hoopis teine lugu, innovatsioonilugu, keris ennast lahti kõrgushüppevõistlustel. „Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis , mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosbury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. (…) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.” (H. Sisask, E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud Mexico 1968” lk 71). Panite tähele, võiduni ja uue kõrgushüppe standardi kehtestamisele viis … kehv koordinatsioon, kohmakus. Nutikus ja visadus ka. Hea teada.

Mexico olümpiani oli valitsevaks hüppestiiliks „rull“ ja enne seda käärhüpe (ehk karjapoiss). Eelmiste mängude võitja V Brumel oli rulli viinud uskumatu 2.28 m, kuid … Kuid kuigi järgmised olümpiad võitis meie oma mees Jüri Tarmak (2.23) veel rulli hüpates, siis oli see tehnika ennast ammendanud. Samas tundub flop täiesti mõistusevastase ettevõtmisena – hüpata millestki üle selg ees? Maanduda seljale? Pöörane. Kuigi RF lihvis tehnikat aastaid, siis sai selle edu võimalikuks vaid tänu asjaolule, et arenesid ka maandumismatid, kuhu pea ja selg ees maanduda. Flop oleks võinud väga vabalt ka sündimata jääda, sest katsetajal endal suruti 1960 aastal seoses kehva maanumisega (kõvale matile) kaks selgroolüli kokku. Spordis ikka juhtub. Samas V. Brumelit Mexicos ei olnud, sest 1965 aastal sattus mootorrattaavariisse, mis päädis operatsioonijadaga. „Kuid isegi pärast 29 operatsiooni ei suutnud ta täielikult taastuda. Ta läks pensionile 1970. aastal, kui hüppas kohalikel võistlustel 2,06 meetrit (6 jalga 9 tolli).“ (Vikipeedia). Pole paha, kui … võitlejahing jääb alles. Pole ka kuulnud, et Brumel oleks peale õnnetust karjapoisihüppamisele üle läinud. Proviseeritakse kaotused, restruktureeritakse tegevused ja … Kõik oleneb mõtlemisest, kui Frosburi poleks ära kasutanud oma nõrkusi poleks meil uut hüppestandardit. Kui ta oleks jäänud iga ebaõnnestumise peale lamama, et „Nojah, see ala pole minu jaoks!“, siis … Kui lihtarvamuslikult võib arvata, et Frosbery hüppas enese võitjaks, siis see pole päris õige, pigem mõtles Frosbery enese võitjaks. Vaat selline lugu.

 Karjapoissi hüpates.

 Enne olümpialainele keskendumist klaarime mõned "hüpped" siin kodisel kamaral ära. On rahulikum vaadata, sest ega meilgi viimased nädalad sündmustevaesed pole olnud. Kange rebimine on käinud ka poliitturul. Kodustel poliitmängude kvalifikatsioonivõistlusele käis viimased paar nädalat tihe toimetamine. Mõeldi siis poliitmängudel nii ja naa ning otsustati, et uuenduslikku floppi ei hüpata… jätkatakse turvalist karjapoisistiili viljelemist – tõstame reaalsuses makse ja alandame oraalselt kulusid (VSL:  oraalne <or`aal|ne -se 2 adj> (keskld oralis suuline, suu- < ld os, gen oris suu), oraal- • anat suuline, suupoolne, suu-).

Avalikkuse vastukaja on olnud märgiline: maksutõus tuleb järsem kui arvati, maksutõus lööb vaeseid valusamini, ettevõtete tulumaksu hukatuslik taaskehtestamine, koalitsioonileping ei tõota midagi head jne. Olukord on nii niru, et vaatamata maksukasvule on isegi EL eelarvedefitsiidi lati ületamine küsitav, pigemini püütakse lati alt läbi lipsata rattaküüru edasilükkamisega. Hiiobi sõnumid. Teha justkui ei saaks midagi. Ei saa? Saab ikka.

 On nagu on

Kuigi ühtegi Frosberyt ette ei astunud, siis PM ütlemine/tõdemine, et „on nagu on, aga keegi peab asjad korda tegema“ annab siiski teatud lootust huvitavateks arenguteks ja nagu märgitud, et kuigi ühtegi Frosberyt ette ei astunud, siis võib-olla peale 29 operatsiooni ja kõva pingutamist suudetakse saavutada midagi sellist, mida saavutas V. Brumel – korralik kohaliku võistluse tulemus.  Muidugi tähendab see,  olümpiavõistlustel me ei osale, kuid oleme muidu heas vormis. Olümpiavõistlustel/maailmamajanduses on ju kavas kõrgushüpe, mis tähendab innovatsiooni, arengut, usku ja pühendumist, mitte piiratud võimalustega kääri/karjapoisi hüpe. Nojah, ega kolmeküla kurnimängu võistlusedki sündmustevaesed ole.

 Me palume …

 Praegu … Praegu läks kõik nii disainis, kui kommunikatsioonis nii valesti kui valesti minna sai. Mitte selles mõttes, et latist üle ei saada, sest enam ei ole eksistentsiaalseks küsimuseks lati ületamine, vaid turvaline maandumine, mitte kukkumine hulgimurdudega. Seekord on küsimus mattides, maandumismattides, selles mõttes, et korralikke matte maandumiseks enam pole.

Mõtleme valesti. Oeh. Mõtleme vanaaegselt, mõtleme … kuidas protsesse pidurdada, mitte neile hoogu anda. Mõistmatult palju on mõistmatust/mõtlematust, kuid … Kuid me oleme sellega harjunud ja pingutame üha uuesti välja mõelda kuidas tõhusamalt kurgumandlite eemaldamist teha läbi alternatiivavauste. Tegelikult on hulka lihtsamaid ja tõhusamaid võimalusi. Mõtleme millised need võiksid olla?

Heast troonikõnest 

PM tegi oma troonikõnes ühe huvitava (ja temale omase) üleskutse: me palume igaühe panust ja hindame seda väga kõrgelt (sic! vabandust eelmise vahtkonna tõega koonerdamise eest ei palunud, aga oleks võinud seda teha ühe soojaga, kuid vähemalt palus …).

Väga tore, anname siis igaüks oma panuse. Olude parandamisel on kaks võimalust: „Me teame, et on olemas kahte liiki kasu. Millegi positiivse lisamine või negatiivse ärakaotamine.” „Aga kõige kergemad ja kiiremad lahendused tulevad, kui keskenduda negatiivsete aspektide elimineerimisele. Klient tunnetab neid oma nahal väga hästi, sa  ei pea talle tõestama, et need on olemas, sa pead teda veenma, et ta võiks nendest lahti saada. „ (E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999 lk 167). Alustame siis negatiivse ärakaotamise ettepanekutega. Muudame mõtlemist. Tegutsemist ka.

 Panus üks

 Näide kastist välja mõtlemisest. „Päevaäri“ raadiumist kuulsin väidet/hala, et  „oleks hea kui detailplaneeringute menetleminemahuks kolme aasta sisse“. Oeh. See ongi tüüpiline karjapoisihüpe, vanaaja mõtlemine. Detailplaneerimiste venimine on olnud probleemiks juba aegade algusest. Iga administratsioon tuleb ja deklareerib, et bürokraatiat tuleb vähendada ja … ikkagi on planeeringuid mis ei lõppegi. Vetokraatia ja bürokraatia on selle kaksikhaiguse nimi, mis loovad rämpstöökohti, risustavad mõtlemist ning kulutavad meie teiega aega/raha (meie poolt akumuleeritud töö raha vormis). Mitte kolm aastat, vaid 30 päeva peaks detailplaneering aega võtma. Pole midagi lihtsamat. Eriti tänapäeva digiilmas.

 Näide elust enesest. EL konkurentsiõiguses on juba pool sajandit klausel, et eranditaotlused  tuleb läbi vaadata kahe kuu jooksul pärast kogu teabe saamist. Koondumise puhul tehakse otsus teate esitamisest 30 kalendripäeva jooksul. Kas kellelgi võiks olla kahtlust, millised on kaalukamad otsused, kas suurettevõtetele koondumiseks loa andmine, mis võib (kuid ei pruugi turgu sulgeda ) või moonutada ning mingi linn/küla/suvila detailplaneering? Kas tõesti on kuidagi rahaliselt, moraalselt ja esteetiliselt „õiglasem“ lasta bürokraatial järada meie teiega raha ja aega „mittemillegi“ usinaks tegemiseks?

Muide, kui erandite menetlemine muutus EK-le ülejõukäivaks suure arvu taotlustega, siis monteeriti sinna kaks ventiili: esiteks koostati grupierandid, mis võimaldasid ettevõtjatel kontrollida, kas nende lepingud mahuvad grupierandi tegevuste alla ja teiseks nimekirjad lubatud ja keelatud tegevustest lepingute sõlmimiseks. Selline viisakas iseteeninduslik süsteem. NB! Süsteem kohendas ennast vastavalt aja nõuetele.

 

NÜÜD TÄHELEPANU! EK kindel seisukoht on, et ettevõtja ei pea ootama, kui „ametnik ei jõua“. Ei-ei, see, et ametnik ei jõua, ei suuda, on puhkusel, haige või juba välja kantud, ei ole ettevõtja asi, see on administratsiooni töökorralduslik küsimus. Kõige toredam selles süsteemis (omamoodi kirss tordil) on see, et kui „ametnik ei jõua“ ja 30 päeva on täis tiksunud, siis saab ta loa automaatselt.

Eks ole, kui te panete selle konkurentsõiguse süsteemi kasvõi detailplaneerimise tegelikkusele (aga samuti kõigile teistele loasüsteemidele ja jaburusjadadele), siis saate aru, et me oleksime konkurentsiõiguse süsteemi takti järgides tänasest juba valgusaastate kaugusel tulevikus. Tegemist on kindla raha ja aja kokkuhoiuga.

Muide massiline automaatne lubade kehtestus juhtus ühes Skandinaavia riigis nende liitumisel EL-ga mil erandiloa „said“ 1300 ettevõtjat. Üleöö. Korraga. Mis juhtus? Mitte midagi ei juhtunud, see riik ja tema majandus on ikka hea tervise juures. Parema juures, kui meie kunagi oleme olnud. Muide selline kiire lahendus oleks just üks neid „võluvitsakesi“ mis tooksid siis investeeringuid. Lõputu vetokraatia seda ei tee.

 Primitiiv-vulgaarselt arvutades tähendaks  üks kolme aastane planeeringu menetlus taandada 30 päevale, siis vabaneb kaks aastat ja üksteist kuud kodanikele/ettevõtjate aega/raha, sama aja ja raha võrra   eelarvelisi kulutusi ja vabaneb administratiivne ressurss, mis suunduks ettevõtlusse või muutuks ettevõtlust abistavaks/nõustavaks ressursiks. Puhas võit. Kui suur võit? Kui Dr Riigil meeldib oma projektidesse kirjutada (kui enam midagi muud ei osata), et tegemist on „sotsiaalmajandusliku kasuga“, siis tegelikult on tegemist põhjatu ja lõputu kahjumiga. Ülalkirjeldatud meetodil on aga tõsiseltvõetav ja reaalne kasu. Võib arvata, et kui kulud ja ajaraisk (ajaraisk on kasutamata võimalused) ära jäävad ning see asendud kiire arenguga, siis võib see olla paari miljardi kanti aastas. Miks mitte. Võib-olla enamgi, sest siin hakkab tööle eksponentsiaalse kasvu faktor, eriti kui see tempo laieneb ka teistele valdkondadele.

 Panus kaks

 Avaliku sektori pidev strukturaalne muutumine vastavalt majanduse vajadustele. Ettevõtjad muutuvad/muudavad oma struktuure pidevalt, kas turu, regulatsioonide või tehnoloogia tõttu. Üks stiilinäide elust enesest:  “Me oleme kaks aastat tegelenud ettevõtte ümberstruktureerimisega ja oleme ennast koomale tõmmanud turule vastavaks,“ ütles Pertens Äripäeva raadios. Selleks aastaks on Pertensi prognoos, et juhtugu, mis tahes, nad saavad hakkama.“ Nii on sest „Nagu keegi kunagi ütles, on olemas kaht liiki firmasid – need, mis muutuvad, ja need, mis kaovad turult.“ (P Kotler „Kotleri turundus“ Pegasus 2002 lk 3). Kas see mõte võiks käia ka riikide kohta? Muutumisvajadus. Ümberstruktureerimine. Koomale tõmbamine vastavalt turule/tulule. Eks ole hea küsimus.

Viimastel aastatel tõsised firmad tegelevad ümberstruktureerimisega … püsivalt. Kui tahad ellu jääda, siis muutud. Muutud imeõhukeseks, muutud imepaindlikuks, muutud imetõhusaks., seda peab (kindlas kõneviisis) tegema ka poliitturg ja administratiivarbujad. See ei ole võimalik? Ikka on. Lüües meeskonna töö tulemused kokku ilmnes, et olime kaheksateist aasta jooksul teinud vilisteist struktuurimuudatust. Prioriteetide muutumisel muutus ka struktuur. Tegemist oli väga voolava ja kiirelt kohaneva struktuuriga.

 Ootamatu tulevik

 Tulevik on kohal, kuid administratsioonid ei saa sellest aru ja püüavad endiselt karjapoissi hüpata ja meeleheide on muutunud … meelelahutuseks.

Seekordne kvalifikatsioonivõistlus ja võistkonnavahetus (või õigemini päästeoperatsioon) sai läbi. Valitsemine on päästetud. Kuid kas ka meie? Vaadake, see ei olegi nii tähtis sest juba kardinal Richelieu täheldas nutikalt, et „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 68). Hm, inimene, kes asutas Prantsuse Akadeemia pidi ju neid asju teadma. Nii, et vahtkonnavahetus on päästeoperatsioon, millega püütakse päästa riiki, inimesed … Inimesed peavad ise hakkama saama. Nagu alati. Aga majandus?

 Roosa udu ja kokkuhoid

 Majandusega on natukene keerukam lugu. Roomav majanduskriis pluss roomav sõda Euroopa poolsaarel jätavad oma aegluses petlikult sulni mulje, kuid nende mõjud pole ajutised ebamugavused, vaid on põhjalikud mängumuutjad. Meie teiega harjume nende samm-sammuliste muutustega majandusruumis ja mentaalsuses. Usume. Mõnikord. Üha harvemini.  „Kohe-kohe“ ei lähe paremaks. Esialgu (ja kohe) läheb tegelikult halvemaks. Läheb halvemaks, kuid roomavalt ja petlikult. Üldpilti hägustavad palkade numbriline kasv, kuid ostujõud … Teadmine ostujõu vähenemisest … tuleb hiljem. Viitajaga.  Lisanduvad maksud ei pane majandust/väärtusloomet kasvama, vaid kahanema. Samas ujuvad osad poliitinimesed ikka veel roosas udus. Kurakäelised arvavad, et kuigi Dr Riik tõstab ja kehtestab uusi makse/trahve, siis tegelikult inimeste elu halvemaks ei lähe, sest nad „arvavad“, et ettevõtjad suudavad inimeste palkasid tõsta. Nii, et kurakäeline Dr Riik  on pannud ettevõtjatele kasvanud maksukohustuse, kui ka kasvava palgakohustuse. Mida meie poliitturg sellest kokku keedab? Inflatsiooni. Ilmselgelt inflatsiooni, mis tähendab, et ostujõud väheneb veelgi. Pidev allamäge minek. Kuid see minemine on loodetavasti samm-sammuline, mis aitab meil teiega kohaneda. Kuigi teisalt  pole see eriti tõenäoline, sest administratiivne rahaahnus on jätkuvalt suur ega anna raugemise märke. Pisemast poolest,  kui mõelda kasvõi Dr Riigi kavale sekkuda kinnisvaraturgu ja üüriturgu, ehitada riigi (või riigi osalusega) maju, siis on see nagu mulliveetehase rajamine kõrbesse – kasutu ja kallis. Kasutu ja kallis, kuid avab uue meie teiega rahakulutuse liini. Tartu-Riia rongi dotatsioonist oleks siinkohal vist asjatu rääkimine, sest see on ju nii „pisikene“. Pisikene küll, kuid avab jällegi uued väravad turusegaduse tekitamisele täiesti uues valdkonnas nagu seda on rahvusvahelised veod. Miks ometi? Raha liiga palju? Või on see peaproov RB-l opereerimise megadotatsioonide prognoosimiseks?

 Muutused on alati võimalikud/vajalikud

 Kuigi poliitturg on muutunud paari poliitilise laevahuku jagu, siis ikkagi on levinud on arvamus, et midagi otsustada ei saa kuni uute valimisteni. See on täiesti vale arusaam. Või arusaamatus?  Ikka saab. Tango ja valss on mõlemad standardtantsud, neid tantsivad samad inimesed, samas saalis, sama orkestri, kohtunike ja publiku ees, kuid … Kuid meeleolu ja tantsujoonis on täiesti erinevad. Nii ka meil, seekord võiks olla lihtsalt meeleolukam ja tempokam tants nagu quickstep ja püüda vähem koperdada enda ja partneri jalge otsa. Pealegi võiks lasta kohtunikel hindid anda, mitte lahendada võtjat rusikavõitluses või Dr Riigi pressikonverentsil. See on hoopis teine mäng. Niisiis olgem … possibilistlikud (H Rosling).

 Tarbesõnad riigikaitsemaks ja riigireform

 Pidevalt kasutatud riigikaitsemaks nimetati sujuvalt ümber laiapõhjaliseks julgeolekumaksuks ja rahvas nimetas selle selleks, mida see ka on – täiendav tulumaks. Hea võimalus lörtsiti vale disainiga ära. See on umbes sama nagu hea tummine oakohv ja lahustuv kohv. Hea tummine kohv annab hea enesetunde ja lahustuv kohv … Lahustuv kohv on lihtsalt lahustunud tume ollus. Niisamasugune vahe on ka riigikaitsemaksul ja hägusel/lahustunud julgeolekumaksul. Nii ka julgeolekumaksuga, kui see ei ole sihitatud täiel määral suunatud kaitseotstarbeks siis see julget olekut ei tekita. Mingi kaudeütlemise mäng on tabanud meie poliitturgu, midagi ei saada enam nimetada nii nagu see tegelikult on. Võtkem kasvõi … ma ei teagi kuidas seda kimääri nimetada … kliimakindal majandus. Tule seesamune sealtsamusest appi, mis asi on kliimakindel majandus? Kas see on kummisaabaste ja vihmamantliga? Südvestriga? Või kõrvikuga? Majandus peab olema tõhus. Punkt. See, et puhtust tuleb hoida on ka normaalne, kuid kliimakindel majandus … Sellist asja pole olemas. Nimetagem asju/olusid/protsesse nii nagu need on, mitte ärge mängige ümbernimetamise mängu. Muide KOLE-se on lipsanud selline imelik termin nagu riigiettevõtted … eee … mis loomad need veel on? Nii tähtsas dokumendis selline sõnakasutus?

Meeldetuletuseks, et kuigi Euroopa poolsaarel käib sõda, siis olenemata poliitinimeste kirglikust retoorikast (ja eneste sisemisest kangelaskujutlusest) elame meie teiega ikkagi rahu tingimustes). Majandus toimetab ka rahuaegses rütmis. Kahjuks küll majanduslanguse rütmis, aga ikkagi rahurütmis. Kuid kui kulutused kaitsele kasvavad, siis on DR Riigi ülesanne tegeleda majandusmehhanismi sellise muutmisega, mis võimaldaks ettevõtlusel teenida rohkem, et ka panustada kaitsevajadusteks rohkem.

Kulude vastu tuleb ehitada tulude barjäär ja tulud ei ole riigi jaoks need, mida senini on nimetatud „eelarvepositsiooni parandamiseks“ ehk maksumaksjate positsiooni halvendamiseks, vaid üldine majanduse kasvatamine läbi vaba loovuse.

Üks lootustandev muutus on administratsioonis siiskil toimunud. Vaadake, nii nagu edukas firmas oleneb edukuse määr heast/taibukast/targast pearaamatupidajast, nii oleneb administratsiooni edukuse käekäik  sellest kuivõrd taibukas on RAMI. Nii on.

Panus kolm

Kui midagi muuta ei saa … Siis saab ikka, küsimus on detailides ja rõhuasetuste muutmises. Kõigepealt tuleb Dr Riigil taastada usaldus enese tegude vastu.  Kui valija ei saa aru, siis pole ka usaldust kulude suuruse, vajaduse  ja suunitluse kohta. Kuid selgus peab (kindlas kõneviisis) valitsema kõigi kulude suhtes. Kui meie teiega ei saa maksude ja nende kasutamise loogikast aru (sest „makaronimürsust“ on tõesti raske aru saada), siis on mõistlik (kindlas kõneviisis) esitada igal aastal tuludeklaratsiooni ajal maksumaksjatele Dr Riigi personaalne tegevusaruanne maksukoguja kuludest ja iga maksumaksja isiklikust panusest, kus on näidatud kui palju on iga füüsiline ja juriidiline isik panustanud ühisprojektidesse: haridusse, julgeolekusse, meditsiini jne. Selline individuaalne raport võiks muuta paljusid suhtumisi (ja ka raha kulutamisi). Kui saad teada, et oled panustanud aastas haridusse mahus, mis võrdub kolme saiapätsiga, siis millist tulemit sa ootad? Või  kui oled panustanud päästevaldkonda kahe allahinnatud kartulikilo jagu, siis millised oleksid sinu argumendid edasiseks („Bürokraat, võim ja Vanaema“ 2012)? Eks ole, see visualiseeriks ja seoks meid teiega  maksud mõistevasse jadasse, aga … Aga siis ilmneb ka see, kui ebatõhus administratiivorganisatsioon tegelikkuses on.

Maksudisainist

 Maksude disainimisega ebaõnnestuti eelmise administratsiooni puhul ja on suur oht, et jõupositsiooniline, maatriksipõhine ja ideevaene aeg jätkub. Aga ei pruugi. Muudatused võivad olla väikesed ja lausa tühised, kuid kogumis võib tulemus olla talutav või lausa suurepärane. Tõsiasi on, et kiirustades tõsteti ader sama vao peale, mida oli ennegi aluskivimini nühitud. Aher saab see tulevik olema sellise korralduse juures. Kuid adraga ei pea lõputult mõõda seda ahtrat vagu vaevlema, seda võib ninnutada. Kasvõi natukesehaaval. Maksudisain oli täiesti vale, tegelikult ka julgusetu. Tõsta käibemaksu, tulumaksu, ettevõtte tulumaksu (nimetades neid kogumis julgeolekumaksuks) eesmärgiga, et koormus jaguneks ühiskonnas tasasemalt, siis tegelikkuses ainuke asi mis tasavõrdselt ilmnes oli … rahuolematus. Üldine rahuolematus. Eriti ohtlik on kurakäeliste nõudmine tekitada maksusüsteemi uus küürakas – ettevõtte tulumaks nimega julgeolekumaks. Tegemist on väga ohtliku pretsedendiga. Tegelikult kauaaegselt kasutamata maardlaga, mida iga järgmine administratsioon kipub näppima, kui isiklikud luulud seda nõuavad.

Samas, jäeti kasutamata võimalus tõeliseks riigikaitsemaksu kehtestamiseks. Käibemaksu tõstmine ei too kaasa tunnet riigikaitsesse panustamisest. Pole mõeldav, et keegi tunneks end patriootlikult ostes ühe makaronipaki asemel kaks pakki. Ka eelnimetatud tagasisidet kodaniku osalusest pole võimalik tõsiseltvõetavalt esitada. Kõik mida uue maksudisainiga saavutati oli pahameel. Kehv disain, kehv toode. Näiteks ka Soome tõstab samuti rajult käibemaksu. Kuid kuidas? Puudujäägis riigieelarvesse uusi tulusid otsinud Soome valitsus andis teada, et käibemaksumäär on kavas 2025. aastast tõsta praeguselt 24%-lt 25,5%-le. Samas toidu 14%i suurune käibemaks ei muutu. Vaadake see on oskus disainida maksumuudatusi, mida oleks meilgi kena teadmiseks võtta. Mitte, et ma arvaksin, et erisused oleksid head, vastupidi, kuid maksude disainimisel tuleb arvestada ka meeleolude disainimist.

 Maksude mentaalsest disainimisest

 Pealegi iga maksu disainimisel ei saa lähtuda vaid tabelist, vaid sellel on tugev mentaalne komponent: riigikaitseliselt ja (nüüd ka) kaitsetahteline aspekt. Mida te arvate, milline võiks olla tavainimese (sic!) arvamus poliitturust, kui meie teiega  oleme poolteist aastat kannatanud välja maksutõuse ikka selle nimel, et katta kasvanud kaitsekulutusi ja siis tuleb välja, et, upsti, lahingmoona rahastamisest on puudu 1,6 miljardit. Nüüd siis uue vahtkonna esimesel pressikonverentsil kuuleme, et kõik see, mida on tehtud on … mannetu. "Julgeolekumaks, nagu me seda maksukobarat nimetame, ei kata isegi julgeolekukulusid kõiki.“ Eks ole närune tunne. Kaitsetu ka. Lootusetu? Mitte mingil juhul, tehke see kaitsekümnis ära, keerake jaburus- ja turusolkimismaksud tagasi ja siis vaatame … edasi.

Kahjuks tuleb tunnistada, et tänasel poliitturul on riigikaitse teema nihkunud samasse ritta riigireformi ja rohepöördega, nendest räägitakse innustunult, kuid … Kuid paljuski jäävad need tegevused suulise etlemise tasandile. Tõsiasi on, et ilma tõelise riigireformita pole mingit lootust teisi valdkondi tõusule pöörata. „Meie ootused kujundavad tegelikkust ja muudavad isetäituvateks ettekuulutusteks. Sellest, mille poole püüdlete, saabki teie lagi. Võtke suund keskpärasusele ja keskpärasuse te ka saate – paremal juhul. (…) Aga kui korrigeerite kurssi nii, et  siht on Kuu – mitte maapind – lendate kõrgemale kui varem. „Endale naeruväärselt kõrged eesmärgid püstitades ja läbi kukkudes kukute läbi kõrgemal tasemel kui kõigi teiste edu küünib“ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 120)

 Mida teha?

Nagu targad inimesed on öelnud: „Siin ei aita ükski hõbekuul, vaid suur hulk järjestikuseid tinakuule“. Niimoodi kindlate pisikeste sammudega tehes ära riigireformi, muutes eelarve loetavaks ja debateeritavaks, esitades igale maksumaksjale aruande tema panusest riigieelarvesse ilmneb suure tõenäosusega, et meil on meie arenguks vajalik raha olemas juba praegu. Kui keegi viriseb, et meie riik on õhuke ja raha ei jätku, siis pole see õige, meie riik pole mitte õhuke vaid lodev. Lodev ja paks. Terve vagunitäis administratiivmugavust ja rämpstöökohti. Viimaseks piinlikuks lodevuseks on pättidele Emajõe kallastel klassikalise muusika mängimine. Hale. Piinlik. Seda tiražeeriti nii mahukalt, et …. Administratiivne suutlikus/suutmatus on jõudnud sellese kahetsusväärsesse punkti, et enam ei saada isegi aru allakäigu kogu koledusest. Ajame selle lodevuse trimmi.

 

Mulle tundub asja- ja ajakohane „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk313) vaatenurk selle küsimuse lahendamiseks: „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud: mistahes tootlikkuse kasvu nullist kõrgemad palgad ja pensionid avalikus sektoris, nagu monopolidel kombeks. (…) Põllumajandus ja tootmine on nüüdseks absurdselt odavad ning moodustavad meie vajaduste rahuldamise hinnast sedavõrd väikese osa, et nende odavamaks muutmine ei muuda tegelikult midagi. Edasiminek peab tulema teenuste arvelt. „

 Millist mängu mängida?

 Nii, et mängud jätkuvad, nii olümpiamängud, kui ka kodused poliitmängud. Poliitmängudega on ainult selline lugu, et panustajate asetus veidi (kuid põhimõtteliselt) muutunud nagu seda näitab Y Papadopoulos (TÜK 2024„Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 44/45) „Selleks, et säilitada oma toetajaskond ideoloogial ja struktuursusel põhineva poliitika allakäigu kontekstis, on suured erakonnad üritanud – lisaks keskendumisele oma valimisfunktsioonile – võtta kontrolli alla valitsusaparaadi. Nad on järk-järgult imbunud sügavamale riiki, muutudes ise ulatuslikult kartellierakondadeks, nagu on näidanud oma provokatiivses artiklis Katz ja Mair (1995). Valijatest kaugenenud erakonnad peavad nüüd üle võtma riigi, et saada olulisi ressursse, mida ühiskond enam ei anna .Pole liialdus rääkida poliitilise eliidi tõmbumisest „valitsemisinstitutsioonide suletud maailma“((Mair 2005:29) ning see viitab kahele selgele asjaolule. Ühest küljest muutuvad erakonnad riigiaparaadi osaks (Ktz, Mair 1995); nad muutuvad pooleldi riiklikeks agentuurideks (…), mis on võimelised absorbeerima ja seejärel jaotama riigi ressursse valijaskonnale, näiteks ametikohad riigi valitsusaparaadis või riigi omanduses olevates ettevõtetes, avalikud hankelepingud sõpradele, kinnisvara ja nii edasi.“

 „Poliitikute sissetulek sõltub aina enam nende tagasivalimisest, nii et panused poliitilisse ellujäämisse muutuvad kõrgmaks ja erakondadel on ühishuvid, et oma heaolu tagada (Katz, Mair 2009). Seetõttu on neid vaja tunnustada kui riigi jaoks asendamatuid elemente ja nad tahavad, et neid käsitletakse kui avalikku hüvet (van Biesen 2004). Huvitav on see, et kõik see toimub ajal, kui suur osa elanikkonnast neid sellisena ei näe.“

 Uus mäng

 Eks ole huvitav? Kas panite tähele lauset „Valijatest kaugenenud erakonnad peavad nüüd üle võtma riigi, et saada olulisi ressursse, mida ühiskond enam ei anna“. Põhimõtteliselt tähendab see, et rahvas (st valijad) pole enam kõrgema võimu kandjad, sest ühiskond ei anna erakondadele vajalikku ressurssi nende toime jätkamiseks. Kui vaadata seda mis tegelikult maastikul toimub, siis Papadpouluse arutlus annab vastuse nii mõnelegi poliitturu käitumismustrile. Kui see nii on, siis on tegemist täiesti uue mänguga. Kaardid jagatakse ümber ja rahvas kui kõrgeima võimu kandja „võim“ asendub millegi muuga. Uue mängijaga. „Poliitika meediastumine – üks näide laiemast meediaühiskonna poole liikumisest, kus meedia tungib enamiku sotsiaalsetest sfääridest – tähendb, et meedia muutub iseenesest poliitiliseks toimijaks ja sellest on saanud domineeriv jõud, kes informeerib avalikkust poliitikast. Ajal, kui kommunikatsioon on poliitikakujundajate jaoks äärmiselt tähtis, on meedit poliitilises kommunikatsioonis üha enam vaja. Järelikult üritavad poliitikud kohandada oma käitumist meedia nõuetele vastavaks, nii et meedia loogika – reeglid ja normid, mille järgi meedia tegutseb – tungib poliitilisse süsteemi (…) Leiab aset tehing; selleks, et meedias mõju saavutada, aktsepteerivad poliitilised toimijad seda, et nad kaotavad oma autonoomia ja nende käitumist dikteerivad suurel määral meedia seatud mängureeglid. Erakonnad pole mitte üksnes meediast rohkem sõltuvad kui minevikus, vaid ka meedia on neist sõltuvam.“ (lk 78). Hm, kas see tähendab, et uueks kõrgeima võimu kandjaks on … meedia? Jälgime huviga. Jälgime mängu. Seniks toimime vanas usus edasi.

 Tagasi tulles tänase situatsiooni juurde, siis veelkord üle korrates, kuigi algus läks täiesti panni, siis ajaloolisel näitel võib ka pärast 29 operatsiooni , kõva tahet ja treeningut päris häid tulemusi saavutada. Jääme põnevusega ootama. Eee … ja mitte ainult ootama, ärgem unustagem Peamise Ministri üleskutset: me palume igaühe panust ja hindame seda väga kõrgelt. Panustagem siis.

 

Targutusi:

 

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

 

Lk 73 „”Riigiasjade ajamisel võib tõdede, „ kirjutas Richelieu oma Poliitilises Testamendis, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole eksiteel.”

 

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

 

Lk 81 „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel, kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles, käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.”

Kolm mõtet (+ uitmõtted) vahtkonnavahetusest.

 

 

Suvine sumbaeg, päike, rand, puhkus, lebo, grill, tšill … Mõnus. Turud toimetavad omasoodu, mõnelpool on turud ja SKT-d tõusus, mõned alles ootavad. Meie ootame. Kuid me ei oota vaid majandusturgude vaid ka poliitturgu. Vaat poliitturul pole mingit puhkust ega tšilli-grilli, pigem käib armutu krillimine nii pidukondade vahel kui nende sees, aga portfellid vedelevad veel rohus. Aeg hakata sepistama uut vahtkonda.

 Nüüd on siis vahtkonnavahetus valitsuses teoks (sõnast tegu) saamas, senine teosammul (sõnast tigu)  liikumine ja ootuste aeg on otsa saanud, tuleb hakata otsustama. Tore. Siiski arvavad mõned, et midagi otsustada ei saa, kuna poliitturg on kogumis vaenuteedel ja peale paari poliitilist laevaparteihukku pole midagi muutunud.  Kõik jätkub: obstruktsioon, vetokraatia, usalduskriis ja KOLE rahva sissisõda? Ikka saab. Olgem … possibilistlikud (H Rosling). Julgete mõtete ja imede aeg on algamas. Jälle.

Vahtkonnavahetus on imeline (ja imede) aeg ka seetõttu, et saab mitmed umbe jooksnud suhted ära klaarida ja untsu läinud ettevõtmised maha kanda. Julgemad ja krapsakamad oskavad sinna põimida  ilmselt ka mõned vabandused  tõega koonerdamiste ja kognitiivse nihke pärast. Ikka juhtub. Vabandamine on vabastav. Kõigi jaoks.

 Vabastav vabandamine

 Kuid isegi possibilistlikult lähenedes ei saa uuel vahtkonnal kerge olema. Ühest küljest nagu märgitud on jõudsaks edasimineku eeltingimuseks vabandamisaktsioon.  Oma pesa roojamist ilmselt/õnneks ei tule, kuid väike alandlik vabandus oleks igati omal kohal. Paranemine algab olukorra tunnistamisest, sh vigade tunnistamisest. Muidugi saavad vigu tunnistada vaid tugevad.  Meil ei ole arenenud vabandamis ja andestuskultuuri. Kas see on tingitud meie suhtelisest riiklikust noorusest, poole sajandilasest koomaseisundist või segastel aegadel toimunud geneetilise kogumi muutustest ei tea, kuid kui me ka edaspidi tahame asju ära klaarida, siis just nüüd on aeg (kindlas kõneviisis) vabandus-andestuskultuuriga alustada. Eeskujud? Aga palun. G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse. Ka T Jeffersoni Inaugaratsioonikõne 4. Märts 1801 on märgiline: „Ma palun teilt leplikkust omaenda vigade suhtes, mis ei ole kunagi meelega tehtud, ja teie toetust parandamaks teiste vigu, et ei mõistetaks hukka seda, millest aru ei saada. Heakskiit, mille vihjavad teie antud hääled, on suur lohutus mulle mineviku eest, ja minu tulevane hool on meeles pidada nende arvamust, kes on andnud selle avansiks, et lepitada teistega, tehes neile kõike head, mis on minu võimuses ja olla kõigi õnne ja vabaduse tööriistaks.”. Saame näha kui tugevad oleme meie.

 Krooniline haavatavus?

 Miks see tähtis on? Seepärast, et meil on majandust mõjutavate kumulatiivkriiside varjus sügavalt kidumas usalduskriis. Ilma usalduseta … Raske saab olema ilma vabandusteta ja usalduseta. Nagu G Potšeptsov (  „Propagandasõda 21 sajandil“) on märkinud teatud situatsioonide kohta, et „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni.„ Nii on ka meil, meil on krooniline ärevus ja halbade ootuste foon, kui te mõtlete kasvõi kiirelt muutuvaid jaburusi automaksuga, laskemoonahankega jne, siis kindlustunnet ja usaldust need ei tekita. Enamgi veel Dr Riik on veatsoonis.  Tegelikult on poliitturg veatsoonis alates eelmisest valitsemishankest, mis põhines tõega koonerdamises majandusseisust „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” (G Potseptsov „Strateegiline sõda”). Nagu hoomate, siis valitsemishanke järgne erutatud ja seletamatult arusaamatu tegevus on just selline veatsoon. Paanika. Kognitiivne nihe. Kui valitsemishankes lubati maksurahu, siis hankejärgselt ilmnes, et rahapütid olid tühjad.  Nii tühjad, et isegi suurperede toetused tuli tagasi keerata ja represseeritute tervisekulud tühistada. Piinlik. Meie teiega saime petta. Niimoodi usaldust ei tekitata.

 Usaldusest. Jälle

 Mida poliitturg sellest õppida võiks? Esmalt peab Dr Riik endale selgeks tegema usalduse tekkimise ja hoidmise (ning erosiooni) mehhanismi. „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” Just, seda usalduse pankrotistumist tuleb Dr Riigil vältida iga hinnaga. Praegu? Praeguses tihetigedas vastasseisus ja kunstipärases „essustiütlemises“ poliitturul ei saa kõrgeima võimu kandja enam aru, kellel on õigus kellel mitte.  Ja miks peaks saamagi? Valitsev poliitturu mentaliteet vaidlustes, et „ise oled loll!“ ei ole meie jaoks argument tulevikukujundamise arutlustes. Aeg maha. Kunagine kolleeg rääkis, et nad olid vennaga pidevas kõvahäälses ja käremeelses vastasseisus. Miks? Eks mõlemad seisid „oma õiguse“ eest. Ükskord vaatas ta kui naabrimees terrassil kõveralt muigas ja siis koitis talle, et naaber vaatab, et „Kaks tobu kraaklevad omavahel, aga ta ei tea ju, et mina olen tark“. Siinkohal „läks tal lamp põlema“ ja lõpetas vaidlemise. Kisklemise ka. Püsivalt. Tahtis ja näitas, kes on tark vend. Vaat selline õpetlik lugu. Sama ootaks ka poliitturult. Mida? No, et meie teiega, valijad, saaksime aru kes teist on tark vend. Keeruline, harjumatu kuid … võimalik. Kui pingutada.

 Iseseisvate karkude teooriast ka

 Niisiis õhu puhtaks löömine läbi vabandamise lubab minna nende asjadeni, mis on tähtsad, kuid ….see pole veel kõik nagu reklaamides öeldakse.

Peamisel Ministril (PM) ei  saa kerge olema ka seepärast, et  peab oma tegemistes toetuma kahele kargule (KOLE partneritele), kes võivad kõige ootamatul momendil tugiasendist ära vajuda. Kurakäeline kark juba teatas, et kuna tema on poliitilistest laevahukkudest enda varju kogunud hulgaliselt  hukuhädalisi, siis on temal õigus olla kargum kark kui seni oldi. Oh seda edevust. Jaa-ah, raske saab olema. Muidugi teab iga vähegi asjasse pühendatud inimene, et kõikide kokkulepete aluseks on personaalküsimused, ainult et nendest ei räägita. Avalikult. Viisakusreegel on selline. Õigemini viisakusreegel oli selline kuni kõige kargum kark selle tugisamba läbirääkimiskuvandi klantspildilt otsustavalt alt ära lõi alustades personaaliast. Hm? Aus ülestunnistus? Või on see pigem lärmakas kõhutuule vallapäästmine viisakas seltskonnas? Igatahes üks müüt vähem. Nii või teisiti saab PM-l olema väga energiamahukas karkude isepäisuse õgvendamisel nii, et … Nii, et kas edasiliikumiseks energiat jätkub või läheb see vaid pidulikule paigalseisule? Saame näha.

 KOLE enne KOLE-t (KOalitsiooniLEpe)

 Kuigi vahtkonna vahetust pole veel toimunud, siis poliitturul käib juba tihe pakkumistevoor, kuid … Kuid esmased teated pole just julgustavad, tundub, et poliitturg pole adunud maailma muutumise kogu ulatust. Ikka püütakse edasi minna pisimuudatuste, maksukasvude, sõnasoo ja „tekisikutamisega“. Tooli ja portfellivahetusega ka.  Isegi kui me teeme halva mängu juures head nägu, siis tuleb (kindlas kõneviisis) poliitturul endale tunnistada, et kumulatiivne kriiside mõju (mida on võimestanud inimlikud eksiarvamused) on kõik senised strateegiad ja plaanid nullinud. Miski pole enam endine.

Roomav majanduskriis pluss roomav sõda Euroopa poolsaarel jätavad oma aeglase „konnakeetmise strateegiaga“ petlikult sulni mulje, et „kohe-kohe“ läheb paremaks, kuid nende mõjud pole ajutised ebamugavused, vaid on põhjalikud mängumuutjad. „Konnakeetmise probleem“ on selles, et esialgne mõnus SPA suplus -e laadne tunne asendub lõppkokkuvõttes nii või teisiti konnasupiga. Prr. Hüpata on vaja. Kohe. Kõrgele ja kaugele, ja see kauge ei ole mitte Hispaania villa, vaid olukorra ümbermõtestamine siin ja praegu. Ainuüksi improvisatsioonist ei aita, peab olema paindlik mitmevariantsus. Vanad strateegiad ei tööta. . Muide, kui suurepärases kangelaslikus kriisilahendusfilmis „Apollo 13“ jäi mulje, et kõik see toimus improviseeritult, siis pole see õige – ka kuumooduli päästepaadina kasutamine oli eelnevalt läbi mängitud. Ainukene improviseerimine oli see, kui ehitati CO2 (sic!) adapterit käepärastest vahenditest ja selleks kasutati lennuplaani kaasi. Ülejäänud plaan kästi minema visata, see polnud enam asjakohane. Meiegi peaksime niimoodi tegema.

 Tundub, et läheb peitusemänguks.

Ootused on suured … võimalused ka. Praeguse leppe põhi kisub juba algfaasis mitut pidi kiiva. Kui maailm on muutunud põhjalikul ja igavesti viimase aasta jooksul, siis pelgalt pisiparanduste  ja omavaheliste jõuõlgade muutmisega edu ei saavutata. Uus aeg, uus mäng, kuid ... Kuid sa ei saa alustada mängu, ilma mängulauda puhtaks tegemata. Kui mängite piljardit ja lauale on jäänud kaks kuuli, siis pole uuele vahetusel sealt alustada, vaid uus partii üles panna (sama ka males ja keeglis). Võib osutuda, et uus mäng ei olegi piljard vaid golf? Piljardilaual golfi mängida võib olla keeruline. Naeruväärne ka. Niisiis …

Niisiis mida me teame võimalikest KOLE partneritest ja KOLE jõujoontest? No  seda me teame, et kohajaotus käib, mis on ka loomulik, sest juba N Machiavelli („Valitseja“) teadis ära märkida, et:  „Valitseja jaoks pole sugugi väikese tähtsusega ministrite valik, kes osutuvad heaks või mitte olenevalt valitseja arukusest. Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta tehakse vaadates inimesi, kes teda ümbritsevad, ja kui nood on sobilikud ja ustavad, võib ta valitsejat ennast alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära sobivad inimesed ja hoida neid ustavatena. On asi aga vastupidine, võib sinjoori kohta peaaegu alati langetada mitte just hea otsuse, sest just nimelt selle valikuga teeb ta esimese vea.“

Mis puutub aga sellesse, kuidas valitseja saaks ministri sobilikkust ära tunda, siis selleks on olemas moodus, mis ei osutu eales ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis säärane inimene, kes end niiviisi ülal peab, ei saa kunagi olla hea minister ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi ju inimene, kelle käes on kellegi valitsus, eales mõelda endale, vaid peab (alati) mõtlema valitsejale ega tohi kunagi  meenutada talle asju, mida tal tarvis pole.“ Vaat sellised targad ja lihtsad nipid. Ärgem alahinnakem NM ajatuid soovitusi kaadrivalikuks.

Maksusoo

Teiseks jätkub maksusegadus. Õigemini maksusoostumine. Nii nagu jääaugust nii ka sooaugust väljasaamiseks on vaja ennast võimalikult laiali laotada ja leida mingigi toetuspind mille abil ennast millimeeterhaaval välja kangutada. Rahmimine siin ei aita. Sellegi osa peame lahti jooksma  N Machiaelli abiga  „Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine – sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt ei võeta nende vara ega au, elavad nad rõõmsaste ja rahulolevatena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.“ Uuel vahtkonnal on igati mõistlik seda administreerimise suurmeistri tähelepanekut  järgida. Niisiis, maksud ega maksude kasutamine ei tohi (kindlas kõneviisis) olla nagu Segasumma suvila. Keegi ei saa aru mille eest makstakse ja milleks seda kasutatakse. Niisiis õhu puhtaks löömine läbi vabandamise lubab minna nende asjadeni, mis on tähtsad. Esiteks on PM lausunud, et „Jah, kindlasti. Kärbetele on ruumi. Ainsa erandina, ma ütleks, täna on riigikaitse, julgeoleku valdkond laiemalt. Valitsuse liikmena ma kindlasti ütlen, et kärperuumi on“ (ERR 29.06) Nii, et see asi on paigas. Kärpimine tuleb. Mis puutub majandusplaanidesse, siis „Plaanitav koalitsioon loodab majandust tugevdada tööstuste rajamisega“ (ERR 8.07) tekitab küsimusi, kui mitte pelgu. Õigemini oleks ju tore, kui meil Dr Riik looks tingimused, mis võimaldaksid tööstuste rajamist mitte ei hakkaks ise tööstusi rajama. Tööjaotus on selline, et majanduskeskkonda loob Dr Riik ja tööstusi loovad ettevõtjad.

Kuid riigikaitsemaksuga läheb juba rapsimiseks „ Riigikaitsemaksu pean, jah, võimalikuks. Ma julgeks öelda, et see on isegi nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poolt üsna üksmeelselt oodatud maks, ajakirjandus on seda samamoodi toetanud.“ (ERR 19.06) Tõsiasi on see, et  edukat riigikaitsemaksu/kaitsesüsteemi ei saa kehtestada kui selle vastu pole ehitatud uut majandus ja administreerimismudelit. „Lihtsalt“  maksu kehtestamine ilma riigi rekombineerimiseta, selle lihtsamaks ja painduvamas muutmiseta, rämpstöökohtade kaotamiseta, ei suuda teenindada kasvavate kaitsekulutuste vajadusi ja viib majanduse kindlale allakäigule. See on kaitse ehitamine maksusohu.

 „Makaronimürsu“ kuluarvestus

 Tõsiasi on, et meie majandus langeb juba üheksa kvartalit järjest ja kuigi EP on optimistlik, siis ilmselt langeb see veel mitu kvartalit … puht inertsist. Maksussegadus, tõega koonerdamine ja pidevalt muutuvad regulatsioonid söövad usaldust ja usaldamatus sööb majanduskasvu. Langusele pole piiri saadud, sest ennast ja tegevusi positsioneeritakse valesti, vales järjekorras.  

Päris näotu on meie poliitturu poolt kõigi oma ebaõnnestumiste/valearvestuste  mahakirjutamine sõja süüks. Kui te nüüd oma mälus linti tagasi keerate, siis iga maksutõusu ettepaneku  juurde olete kuulnud tõuspõhjenduste refräänina et „aga Ukrainas on sõda“. Niisiis, kui me ostame poest saia siis on selles käibemaksu tõusu põhjendusest lähtudes justkui mingi osa „mürsuraha“? Kas mootorikütuseaktsiisis on mingi osa „soomukirahast“ või limonaadimaksus osa „miinihankest“?  Kogu see selgitusjada on meid teiega alavääristav ja piinlik. Dr Riik on käitunud nagu nagamann, kes tuleb sahvrist moosise suuga teatades, et „Ei kinnita ega lükka ümber“. Tundub et tegelikkuses on kogu lisaraha minemas lõdva finantspüksikummi ja otsustamatuse kompenseerimiseks. Idee teha „laiapõhjaline riigikaitsemaks“ (st jätkub kaitsekulutuste hägustamine), et maksumaksjad seda võimalikult vähe tunnetaksid on … Kuidas seda viisakamalt nimetadagi? Võib olla tähelepanu hajutav? Pealegi ei tekki selget rahastamisbaasi, millest edasi minna. Nüüd siis, kui kõik võimalikud inimtegevused on maksustatutud ja olemasolevaid makse on tõstetud „kaitsevõime kasvu  nimel“  siis nüüd plaanitakse poliitturul kehtestada eraldiseisvat (või varjatud?) … riigikaitsemaksu. Lõpuks ometi. Kuid olgem ettevaatlikud üha uute tõstmistega (tuletage meelde NM kuldreeglit), me oleme juba kasutanud ära kõik õlekõrred (ja teinud kõrrevõlgu ), see algatus on nagu karjapoisid hüüaksid aheldatud Kalevipoega appi. Jälle. Ettevaatust, kui teda vajaduseta kutsuda, siis võib ta hädahetkel mitte tullagi. Kuigi riigikaitsemaksust kui sellisest oleks pidanud kohe peale valitsemishanget alustama. Just siis oli see koht ja aeg, et julgelt ette astuda ja valjuhäälselt deklareerida: „Kehtestame Riigikaitsekümnise!“ nüüd on olukord selline, et esmalt tulev vanad segadused ära klaarida. Süsteem mida ei usuta ei tööta. „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.”” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”). Nii on, nad ei hooli kui neist ei hoolita. Hoolimine ei tähenda üha uusi toetusi/soodustusi, vaid eelkõige seda, et kõrgeima võimu kandjaga suheldakse kui võrdsega, kellele selgitatakse olukorda. Austus on selle suhte nimi.

Kaitsekümnis?

Niisiis, esmalt peame ära klaarima kõik need „riigikaitsekulud“, mida me maksame viinerihinnas, autohinnas ja limonaadihinnas. Ilmselt on mõistlik kõik „maksumaksud“ tagasi pöörata ja arutada sellelt tasandilt riigikaitsemaksu sisu ja suurust. Riigikaitsemaks võiks olla kasvõi riigikaitsekümnis, kõigele ja kõigile, kuid see peab olema kindlal alusel. Miks kümnis? Meie kaitsekulutused olid usina uusliikmena algselt eesmärgina  2% SKT-st, tõustes 3%le, räägitakse vajadusest 5% ja … Kaugel see kümnisevajadus siis ikka on?  Meeldetuletuseks, et kuigi Euroopa poolsaarel käib sõda, siis olenemata poliitinimeste kirglikust retoorikast elame meie ikkagi rahu tingimustes. Majandus toimetab ka rahuaegses rütmis. Kuid kui kulutused kaitsele kasvavad, siis on DR Riigi ülesanne tegeleda majandusmehhanismi sellise muutmisega, mis võimaldaks ettevõtlusel teenida rohkem. Kulude vastu tuleb ehitada tulude barjäär ja tulud ei ole riigi jaoks need, mida senini on nimetatud „eelarvepositsiooni parandamiseks“ ehk maksumaksjate positsiooni halvendamiseks, vaid üldine majanduse kasvatamine.

Usaldussuhte tagasiside

Kuid üksi kaitsekümnisega hakkama ei saa, riigi majandus ei pea senisele toetuste rahakülvile ahtras majandusmaastikul (eriti majanduslanguses) vastu. Peame mõtlema nagu koduperenaine majanduslangusest: „Mulle tundub, et nüüd on käes aeg oma elevandiluust tornist alla ronida ning väärikalt ja iseseisvalt elada. Elada vastavalt oma võimalustele. On aeg hakata küsima: „Palju see maksab?”, mitte „Palju ma kuus pean tagasi maksma?” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu”). See mõtteviis peaks olema juhtmotiiviks ka Dr Riigile. Riigieelarve on nii kummalisel moel kokku pandud, et selle kulutamise poolt on raske aru saada isegi seadusandjatel enestel. Valijatest rääkimata. Kui valija ei saa aru, siis pole ka usaldust kulude suuruse, vajaduse  ja suunitluse kohta. Kuid selline selgus peaks valitsema kõigi kulude suhtes. Kui me riigiõiguslikkusest lähtume, siis kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. Tuli meelde? Rahvas, see kõrgeima võimu kandja, on oma sünniõiguse (teha iseseisvalt otsuseid oma elu-olu kohta) mõningates küsimustes delegeerinud oma esindustele. See on usaldussuhe. Kuidagi vildakalt on meil aru saadud sellest, et kui valijad ei saa saadikuid tagasi kutsuda, siis ei pea Pilvepiir ega Dr Riik kogumis ja arusaadavalt ka rahvale oma tegevusest aru andma. Kui meie teiega ei saa maksude loogikast aru, sest „makaronimürsust“ on tõesti raske aru saada, siis on mõistlik (kindlas kõneviisis) esitada igal aastal tuludeklaratsiooni ajal maksumaksjatele Dr Riigi personaalne tegevusaruanne maksumaksja isiklikust panusest, kus on näidatud kui palju on iga füüsiline ja juriidiline isik panustanud ühisprojektidesse: haridusse, julgeolekusse, meditsiini jne. Selline individuaalne raport võiks muuta paljusid suhtumisi (ja ka raha kulutamisi). Kui saad teada, et oled panustanud aastas haridusse mahus, mis võrdub kolme saiapätsiga, siis millist tulemit sa ootad? Või  kui oled panustanud päästevaldkonda kahe allahinnatud kartulikilo jagu, siis millised oleksid sinu argumendid edasiseks? Eks ole, see visualiseeriks ja seoks Sinu ja maksud mõistevasse jadasse.

Lekkepõhine eelarve?

Kuidas nimetada eelarve meetodit, kas tekkepõhine või lekkepõhine on täiesti kõrvaline küsimus, see on vaid meetodi nimetus. Küsimus on selles, kas eelarve kujunemine, selle kulu ja rahalise katte pool on arusaadav ja kogu jadas järgitav. Tekkepõhine on sügavalt eksitav, sest see tekkimine ei väljenda mitte teo tegemis/tekitamist, vaid kulu tekitamist. Kuivõrd tähtis on, et maksud, mida kogutakse sihtotstarbeliselt mingite tegevuste jaoks saavad ka kulutatuks selles valdkonnas. No, et kogumine ja tegu oleksid kooskõlas. Kui side eesmärgi ja teo vahel kaob, siis kaob ka tõhus rahakasutus ja eesmärk hägustub. Sellise hägustumise näiteks on kütuseaktsiiside lugu, mis oli ette nähtud sihtotstarbeliselt maanteede ehituseks ja remondiks. Mingil ajal arvas Dr Riik, et teeehituseks on kaval kasutada EL fonde ja aktsiisiraha liita (sihitult) riigieelarvesse. Tehtud. Kuid siis, kui EL fondid kokku tõmbusid, siis polnud meil enam ka aktsiisidest kogutavat „oma teeehitusraha“, see oli leidnud juba kulutamiskoha mujal. Nüüd olemegi hädas, pole küllaldaselt isegi teehoiuraha, ehitamisest rääkimata. Ja-ah, selline omaaegne eelarvedistsipiini kindlustatavate vaheseinte lõhkumine, mis hetkeajel tundus kasulik, on tegelikult viinud meid rahanduslikult väga raiskavasse ja segasesse seisu. Nüüd auratakse teemaksude ja automaksude üle, et … Ja-ah, mida selle rahahunnikuga siis teha? Vaheseintel on nii paakautodel, kui laevadel oma kindel otstarve. Nende lammutamist võib ju kuvada, kui ruumi tõhusat kasutamist, kuid seda julgeoleku arvel. Näiteks Haige/Tervisekassa pole enam kindlustussüsteem (mida see peaks olema) vaid riigieelarvest moonutatud riiklike subsiidiumite abraka-tabraks. Pensionikassa … pole samuti enam kindlustussüsteem. Töö/Töötukassa …  sama lugu. Viimane MKM ettepanekul muudab selle lihtsalt suvalistele mittetöötajatele raha väljamakse kohaks. Need endised kindlustussüsteemid on tänaseks muudetud poliitturu poolt  ilma vaheseinteta püramiidskeemideks.

Muide väga tervistav rahakasutusele oleks Dr Riigi iga-aastane ROI aruanne oma tegevustest ja selle tulemustest ning see ei tohi koosneda vaid „sotsiaalmajandusliku kasu“ uduviirust. Avalik sektor on teenusepakkuja, suurim teenusepakkuja, selle tegevust peamegi hindama.

Brutosaajad ja netomaksjad?

Muide on veel üks valdkond, mille osas Dr Riik peab esitama oma kuluaruande (sest Dr Riik kulutab neid teenuseid pakkudes, kasvõi vägisi, meie teiega raha)– need on avalike hangete teenused. Kõik avaliku hanke korras osutatavad teenuste piletid (teatrid, tervishoid, rong, buss, laev, lennuk) tuleb esitada piletil/arvel informatsiooni, kui palju on klient maksud sõidu/etenduse eest ja palju see teenus tegelikult maksab. Milline on kaaskodanike panus selle hüve tarbimiseks. Kui osutub, et teenuse saaja maksab u 10 EUR ja teenuse tegelik kulu on 35 EUR, siis peab piletil/arvel  olema kirjas, et „Austatav klient ütle suur tänu neile maksumaksjatele, kes ei reisi/etenduse/ravi, kuid maksukorralduse kaudu on netoreisijad, makstes sinu eest 25 EUR.“ Oleks ju tore ja kainestav teada, kui palju mingi teenus tegelikult maksab, kes maksab ja kas meie (kes me kõige eest maksame) seda ka heaks kiidame. Kergitab ka küsimuse, kas sellise teenuse pakkumine on õigustatud, või kas see teenus on rahastatud liiga lõdvalt? Just selliste väikeste kohendustega saame tagasiside ka selle kohta, millised maksud millisel määral on arusaadavad, aktsepteeritavad ja mõistlikud.

Nagu täheldas Henry Kissinger („Diplomaatia): „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järeleandmisest.”

 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et saaks tema jälgedes käia.”

Homse kujundamisest

Esmapilgul tundub võõrastav ja isegi pelutav, kuid J Minnar ja P D Morre („Ärimaailma mässulised“ ÄP 2024  Lk 71/161/164/165 ) on olukorda hinnanud järgnevalt: „Tõde lausa karjub näkku: süsteem, milles paljud inimesed endiselt töötavad, loodi stabiilse, aeglase ja ennustatava maailma tarbeks, mida enam ei eksisteeri. Tänapäeval on see süsteemne viga ja kukub läbi ning on aeg leida uus meetod eksisteerimiseks.“

 „Sageli elame minevikus ning toetume struktuuridele ja toimingutele, mis kujundati maailma jaoks, mida enam ei ole“

Hullem lugu on selles, et otsustajad tihti ei teagi, milles tegelikult probleemid on, kuid … Kuid otsustavad ikka. Hm, millised võiksid olla sellisel juhul tulemused?  Jaapani autotootja Calsonic´is selgus „Yoshida paljastas võimu ja informatsiooni jagunemise nihked. Täpsemalt: teadmised eesliini probleemidest muutusid juhtimisahelas kõrgemale liikudes üha kehvemateks. Ta avastas, et kuigi eesliinitöötajad teadsid kõikidest muredest, oli tiimiliidritest probleemidest teadlik vaid 74 protsenti, keskastmejuhtidest 9 protsenti ja tippjuhtidest vaid 4 protsenti.“

Võib arvata, et poliitturul pole olukord teistsugune. Mida siis teha, kui sa ei tea mida teha? Lase vabaks?  Allveelaeva Santa Fe kapten Marqet sai väljaõppe ühele laevatüübile, kuid määrati kiirkorras teisele mitte just eeskujulikule alusele. „Marqet` meeskonna 135 liikmest teadis midagi eesootavast tööst kõigest viis – kõik ohvitserid. Teised täitsid vaid käsku ja püsisid mõistusega jõudeolekus. „mida rohkem me kontrolli võtame, seda vähem inimesed mõtlevad“ (…) Kuna minu väljaõpe puudutas hoopis  teist allveelaeva, vajasin hädasti mõtlevaid inimesi. Pidin ohjad käest andma. Ütlesin: „Kuulge, rohkem ma korraldusi ei jaga, sest kui jagan, siis täidate pimesi käsku. Kui annan vale käsu, saame kõik surma.“ See muutis kogu kultuuri. Selmet üks inimene ütles 134 alamale, mida teha, hakkasid 135 loomingulist ja tegusat inimest päriselt mõtlema.“

 „Marqaret arendas mõtet edasi ja hakkas USS Santa Fed samm-sammult vabastama kontrollmehhanismidest ja kamandavast juhtimisstiilist, mis on mereväele nii tüüpiline. Ta kaotas käsupoliitika ja hajutas otsustamisvoli nii palju kui võimalik. „Ära vii informatsiooni autoriteedi juurde, too autoriteet informatsiooni juurde““

„Mu ülemus ütles: „See on ju täiesti uus allveelaev.“ Saime temalt hinnangu, mis tõstis meid võrdluses teistega tabeli altotsast keskele. See oli hämmastav. Ütlesin ohvitseridele, et mina ohje ei võtnud ja andsin neile võimu. Nad hakkasid mõistma, et oleme üks meeskond. Tegime inimesed lihtsalt õnnelikumaks. Polnud kuidagi võimalik nii lühikese aja jooksul kõike vajalikku selgeks saada. Aga õnnelikumaks saab inimesi teha küll. Kui inimesed on rõõmsad, ei käitu nad ainult mõistlikumalt, vaid on targemad. Kõigepealt tegime nad rõõmsaks ja siis järgnesid tulemused.“

„Kõigest aastaga suutis USS Santa Fe pürgida kõige kehvemate tulemustega allveelaevast parimaks.“

 „Teame, mis juhtub, kui inimesed tüüri lasta (…) Nad osalevad aktiivselt, muutuvad kirglikuks ja virgaks. Nad hakkavad oma aju kasutama. Nad tulevad lagedale mõtetega.“

Niisiis seisab uuel vahtkonnal ees kaks julgustesti: vabandamisjulgus ja vabastamisjulgus.  Sukeldugem paremaks.

Targutusi:

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

 

Lk 51 „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”

Lk 60 „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.”

Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.”

 

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

 

Lk313 „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud: mistahes tootlikkuse kasvu nullist kõrgemad palgad ja pensionid avalikus sektoris, nagu monopolidel kombeks. (…) Põllumajandus ja tootmine on nüüdseks absurdselt odavad ning moodustavad meie vajaduste rahuldamise hinnast sedavõrd väikese osa, et nende odavamaks muutmine ei muuda tegelikult midagi. Edasiminek peab tulema teenuste arvelt. „

 

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

 

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”