Ideaalriigi missioonimajandus V7: Kujutlus lamedast Kuust.

 

 

„Aja kiirenemine“ nõuab põhjalikke muutusi ka meie majanduse ja otsustamise  toimemehhanismides. Elementaarne.  Kuid see ikka uuesti ja uuesti välja pakutav riiklik plaanimajandus ei sobi teps mitte. See ei toimi. Kuid mõistlikku ja ajakohaselt edasiviivat süsteemi peame ikka püüdlema „leiutada“. Peame väga püüdma ja katsetama, sest muutused on läinud uskumatult kiireks, nagu P Kotler („Kotleri turundus“ Pegasus 2002 Lk 3) ilmestab olukorda:  „Muutused mitte ainult ei toimu, vaid kõik muutub meeletu kiirusega. Üks 12-aastane tüdruk ütles oma 9-aastase õe kohta: „Ta on teisest põlvkonnast“. Tema noorem õde kuulab teistsugust muusikat, mängib teistsuguseid videomänge, teab teisi filmitähti, tal on teised kangelased.“ Firmad ei taha mõista, et nende turg muutub iga paari aasta tagant.“ Lisades targalt, et: „Nagu keegi kunagi ütles, on olemas kaht liiki firmasid – need, mis muutuvad, ja need, mis kaovad turult.“ Riikidega on samamoodi – edukad on need riigid millised muutuvad. Hm, … õiges suunas. Õiges tempos. Siinkohal on tähtis tõdeda võtta see süsteemiehituse aksioomiks, et Dr Riik ei suuda kõike ise planeerida ega toimetada, vaid „Nagu ma olen sageli öelnud, siis majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 271). Nii on.

Kuid tähtis on ka see, kuidas me maailma näeme. Vahel oleme harjunud mingi lihtsustuse, üldistuse või visandiga niivõrd, et peamegi seda maailma peegelduseks. Kõige esmalt tuleb meelde meie maailma kujutamine kahemõõtmelisena atlastes. Kõik väga lame ja tasane, kuid tegelikke suurusi ja perspektiive moonutav. Kui me sama meetodiga läheneme majandusmehhanismide kaasajastamisele, siis nii lameda jagamis ja käskimismajandusega saame lameda Kuu.

 Maailma ümber programmeerides.

 Muutused toimivad niikuinii, küsimus on selles, kas me käime nende muutustega kaasas või kas me ülepea taipame nende muutuste suunda. Tegelikult ongi see tähtsaim küsimus – suund (mitte sund) ja käivitid protsessi enese arenevaks taastootmiseks. Vaadake, vahel pole vaja rohkem kui lihtsalt mõttesuunda muuta, muuta midagi … ihaldusväärseks. See ongi see, kui sund asendatakse suunaga. Ahvatleva suunaga. Nagu M.Twain („Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954 Lk 18) seda protsessi kirjeldas: „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.” See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.” Eks ole lõbus?

 Aegunud teadmised.

 Kuid mis saab muudatustest, kui meie teadmised edasiviivate muudatuste tegemiseks on aegunud? Kui meie teadmised ja arusaamised on valed, siis … Nojah, siis me püüame teha muudatusi, mis on utopistlikud või lausa jaburad. Nagu markeerib seda probleemi H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 238):  „Maailm muutub aga pidevalt ja võhiklike täiskasvanute probleemi ei lahenda järgmise põlvkonna õpetamine. See, mida te maailma kohta koolis õpite, ei ole 10 või 20 aastat pärast lõpetamist enam aktuaalne. Nii tuleb meil leida võimalusi ka täisteile õpetasime Autotööstuses kutsutakse autod tagasi, kui avastatakse mõni viga. Te saate tootjalt kirja, mis ütleb: „Kutsume teie auto tagasi, sest tahame asendada selle pidurid.“ Kui aeguvad faktid, mida te koolis ja ülikoolis maailma kohta õppisite, peaksite samuti saama kirja: „Vabandage, see mida ei vasta enam tõele. Tagastage oma aju tasuta uuenduseks kasvanute teadmiste värskendamiseks.“ Võibolla peaks selle probleemiga tegelema hoopis teie tööandja: „Palun töötage see materjal läbi ja tehke test, et vältida Maailma Majandusfoorumil või muul sarnasel üritusel häbisselangemist.“ Selles meie suur probleem ongi, et suur osa tänaseid poliitmaailma otsustajaid on kinni aastakümnete tagustes kuvandites. Aga põhitähtis, kuna ollakse kinni „vanavaras“, siis ei osatagi probleeme lahendada ja kui ei osata lahendada, siis tekitatakse oskamatusest juurde uusi probleeme. Muide see HR kontseptsioon tagastamisest ja värskendamisest muutub vaadates tänast poliitturu tühikargamist ikka tähtsamaks ja tähtsamaks. Eee … võib-olla isegi eksistentsiaalseks.

 Õiged andmed, valed järeldused ja pildiilustajad

 Vaatame siis, kas me oleme mõistnud neid probleeme mida me innukalt ja kulukalt lahendame. Kas need on üldse probleemid? Võib-olla on need spinnidoktorite konstrueeritud haibid, et meid teiega „töös hoida“? Või on meil jaotusskaalad valed? Või teeme õigete tulemite pealt valesid järeldusi?

Peale selle või selle vahel on veel üks pildiilustaja – propaganda – mis ei lase meil selgeid tendentse ja vajadusi õigesti mõista. Näiteks NL-s oli puudust nii loomasöödast, kui vahel ka leivaviljast. Loomakasvatus oli teadagi rangelt ühismajandipõhine ja neile „eraldati“ fondidest riiklikult planeeritult loomasööta. No eraldamine ei tähendanud seda, et kõigile (lehmadele) oleks seda jätkunud. Söödapuudus korvati „loomade ületalve pidamise sotsialistliku võistlusega“ ja … poeleivaga. „Ületalve pidamine“ oli selline nähtus, et võistlus ei käinud mitte suurema piima koguse peale (mis on ju „lehmanduse“ eesmärk), vaid selle peale kui palju loomi vaatamata söödanappusest kevadeks elus oli. Ehhee … eelisseisus olid need ühismajandid, millede laudakatused olid õlest mitte eterniidist, sest õled sai katuselt maha kiskuda ja lehmadele söödaasendajana ette anda. Eterniidiga … Ilmselgelt oleks selle probleemi ravi olnud loomasööda koguste lisamine, kuid riiklik plaanimajandus seda ei võimaldanud. Teate küll: riiklikud plaanid, kvoodid, fondid, limiidid … Paberil kõik vinks-vonks, aga tegelikkus oli jaburus. Veidi lehmandust oli ka inimeste individuaalmajapidamistes ja kuna need polnud sotsialistlikud lehmad vaid eralehmad, siis neile riiklikus plaanimajanduses ka söödakohta ei olnud. Muidugi tegid „inividuaalinimesed“ oma „individuaalloomadele“ heina, kuid suur osa rammusamat toidust tuli ikkagi riigipoe leivariiulist (või riigivargusest). Nii juhtuski, et ka leivast oli maakohtades tihti puudus käes. Muidugi oleks siingi olukorra lahendus olnud söödavilja ja jõusöötade rohkendamine, kuid nagu mainitud, riiklik plaanimajandus seda ette ei näinud. Kõik teadsid, et leiba kasutatakse kogu impeeriumis loomasöödana, aga … Kuid inimene on hädas leidlik. Siberi taadid tulid impeeriumi pealinna ettepanekuga teha poeleibadele kahesugused hinnad (leiva hind oli püha, seda ei tohtinud muuta – 14 kop/päts), ühed inimeste leivale, teised … Ja te arvasite õigesti ära – loomasöödana kasutatavale leivale. Oeh! Nii selge, nii lihtne ja … ilmvõimatu.

 Süsteem. Lõhepüügisüsteem

 Ilmvõimatu, kui süsteem on vale. Kõike seda hoidis NL-s üleval pildiilustaja – propaganda. Nagu G Potšeptsov ( „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 22) täheldas: „ Propaganda liigub nende suundumuste raames, mida rahvas soovib kuulda. Ta püüab rahvale mitte vastanduda, vaid tema keeles rääkida. Ainult nii saab propaganda olla mugav ning tõlgendada uusi fakte ümber nii, et  ei kutsu esile ärritust.“

„Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“

„Propaganda maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli, mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita mitte tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“ Eks ole hea suunis olude ja protsesside paremaks mõistmiseks. Meile meeldib vastandamine/vastandumine, kuid see võib meid vastasmõjude valdkonnast viia irratsionaalsele lõhede otsimise teekonnale. Ja kui otsida lõhesid või süüdlast või tüli, siis ka leitakse, vahel kukutakse neisse nii sügavalt sisse, et ei osata enam väljagi tulla. Te ei usu? Meie teiega kuuleme pea igapäevaselt, et meil ühiskonnas on lõhed. Jõukuselõhed, vaesuselõhed, palgalõhed, soolõhed, lõhelõhed + hunnitutes kogustes solvumisi ja kujutlusi ahistamisest. Aga võib-olla polegi seal lõhesid, kuskohalt me oleme harjunud neid otsima? Võib-olla on tõeliselt tektoonilised alad osavalt ülepahteldatud ja me ei märkagi nendest arenevat ohtu? Tegeleme vanade lõhelistega ega märka kuristikke?

 Lõheinstinkt NR1

 Rikkuselõhe. Esimese näite olematust lõhest tõi H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 26/34/35), mil ta esitles  Lõheinstinkti:  „Pean silmas seda vastupandamatut kiusatust, mida me tunneme jagada kõiki asju kahte, sageli vastuolulisse rühma, mille vahele jääb kujutletav lõhe – tohutu evaõiguslik kuristik. See räägib sellest, kuidas lõheinstinkt loob inimeste peadesse kujutelma kaheks lõhenenud riikide või inimestega maailmast: rikkad vastakuti vaestega.“

 „Kui suur osa maailma rahvastikust elab madala sissetulekuga riikides? (…) Keskmiselt oletati, et see on 59 protsenti. Tegelik näitaja on 9 protsenti. Vaid 9 protsenti maailma rahvastikust elab madala sissetulekuga riikides.“ „Kokkuvõttes madala sissetulekuga riigid on arenenud palju rohkem, kui enamik inimesi arvab. Ja seal elab tohutult vähem rahvast. Arvamus lõhenenud maailmast kus suur osa inimesi peab kannatama vaesust ja puudust, on illusioon. Täielik väärarvamus.“

 „Enamik inimesi ei ela ei madala ega kõrge, vaid keskmise sissetulekuga riikides. Lõhenenud maailmapildis seda kategooriat ei eksisteeri, tegelikkuses on see täiesti olemas. Seal elab 75 protsenti inimkonnast, täpselt selles kohas, kus peaks asuma lõhe. Ehk teisiti öeldes, lõhet ei ole olemas.“

 Seega lõhet pole olemas, on massiivne laam keskpärasust. Aeglaselt liikuvat keskpärasust. Kuid kihk veel paremini elada on jätkuv. Just see loob lõhe tegelikkuse ja kujutluse vahele. Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 494) on seda olukorda mõistetavalt kujutlenud: „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga? Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“

Vaat selline uuelaadne lõhetäidis. Muidugi on tõsi ka see, et enese tundmine/tunnetamine jõuka või mittejõukana on elustiili ja enese võrdlemise küsimus, mis viib meid järgmise „lõheni“. Kujutletava lõheni.

 Lõheinstinkt NR 2

 Pensionilõhe. Tavateadmine on, et pensionärid virelevad vaesuses ja on üldse tõrjutud, kuid L Bock („Töö ruulib“ ÄP 2015 Lk 344) näitab, et see ei pruugi olla kogu tõde ja võib-olla mitte üldse tõde. Ka siin oleneb palju inimtüübist:   „(…) Steven Venti ja David Wise avaldasid 2000 aastal huvitava uuringu, mis tegeles küsimusega, miks leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes erinevad.“

„Lähtudes USA sotsiaalkaitseameti poolt alates 1992 aastast kogutud andmetest jagasid Venti ja Wise kümneks võrdse suurusega rühmaks ehk detsiiliks. Esimesse detsiili kuulus 10% leibkondadest, mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam (…) Viiendasse detsiili kuuluvad majapidamised teenisid elu jooksul 741 587 dollarit, 20 korda rohkem kui esimene detsiil (35 848) ja üle poole vähem kui kümnes detsiil (1 637 428)

Aga kui nad uurisid jõukuse jaotumist detsiilide sees võrdlemaks inimesi, kes umbes ühepalju teenisid, olid tulemused päris šokeerivad.

Viienda detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli tõepoolest 741 587 dollarit. Aga kogu nende vara – säästud, investeeringud, eluase – ulatus 15 000 dollarist 450 000 dollarini. Teisisõnu tuleb tõdeda, et kui vaadelda üksnes püsiva palgataseme ja samasuguse eluaegse sissetulekutasemega leibkondi, on kõige jõukamad kogunud 30 korda rohkem raha kui kõige vaesemad. Ning selline üldine muster on nähtav igal sissetulekutasemel. (…) isegi esimeses (ehk kõige madalamas) detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek on riiklik toetus, suudavad mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. See on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.“

„Stanfordi õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ Vaat selline lugu

Nagu väga kujundlikult summeerivad W Bonner ja A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 309): „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“ Nii on. Selline on üldjuhul ka meie teiega valik.

 Vaid hetk ajalookangas

 On ka tõsiasi, et pensionid sellisel kujul nagu need praegu eksisteerivad on üks ajaloo hetkekapriise. „… 1891. a. juunis Saksamaal. Bismarck juurutas Vanaduspõlve Kindlustamise Akti, mis kohustas kodanikke alates 16. Eluaastast loovutama oma osa sissetulekutest, juhul kui nad töötasid täiskohaga ja teenisid üle 2000 marga aastas. Tööandjad olid samuti kohustatud võrdse panuse andma … See oli fantaasiarikas ja ettenägelik süsteem.” (Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005 lk 313/311). Kui britid selle süsteemi analoogi kümnend hiljem kasutusele võtsid, siis tähendas see pensionipõlve umbes kaheksakümne aastastele meie tänapäevaskaalal, mis teatavasti ajastuomaselt juhtus harva.

S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 Lk 310) täpsustab: „Ehkki paljud mu kaasprofessorid lõpetavad oma karjääri jalad ees oma ametikohalt välja kantuna, eelistavad paljud teiste ametite pidajad veeta hilised eluaastad lugedes, kursusi võttes, külastades matkabussiga rahvusparke või Wighti saarel asuvas suvilas Verat, Chucki ja Dave´i hüpitades. Ka see on moodsa aja kingitus. Nagu märgib Morgan Housel: „Me muretsema pidevalt ähvardava „pensionirahastamise kriisi“ pärast Ameerikas, mõistmata, et kogu pensionile jäämise kontseptsioon on unikaalne viimase viie kümnendi nähtus. Mitte ammu oli keskmise Ameerika mehe elus kaks faasi: töö ja surm … Mõelge sellest järgneval viisil: keskmine ameeriklane läheb tänapäeval pensionile 62-aastaselt. Sada aastat tagasi suri keskmine ameeriklane 51-aastaselt.“ „Selle asemel, et pensionile jäämist oodata, olid inimesed harjunud kartma vigastusi või füüsilist nõrkust, mis hoiaks nad tööst eemal ja saadaks vaestemajja …“. Vaat niimoodi.

Kui Bismarci pensionisüsteem oli fantaasiarikas ja ettenägelik, siis praegune on see üleküpsenud ja ülejõukäiv püramiidsüsteem. Kuid kuna süsteeminõtrust „fantaasiarikkalt ja ettenägelikult“ uuendada ei suudeta, siis püüavad poliitturu „poolnoored“ sellele vanale kõdule (pean silmas pensionisüsteemi mitte vanemaid inimesi, vanemad inimesed on harjunud leidma lahendusi, muidu poleks nad vanaks saanudki) üha uusi kulukaid titse alla rammida. Pöörane ja mõttelage, aga eelkõige julhusetu.

 Poolnoored ja pooltoored

 Kuid need „poolnoored poliitinimesed“ kes tulihingeliselt seisavad „vanade“ õiguste eest ei tea ühte saladust. Nad veel liiga noored - toored. Kui te vaatate tänapäeva poliitinimesi, siis mida te märkate? Eee … Üldpilt on masendav, sest enamus neist näevad välja kurvad, kurnatud, solvunud ja kurjad. Hm, mida võiksid kurikurvad pakkuda edukalt maratoni läbinud kogenud rõõmsameelsetele liigikaaslastele? Suurem enamus vanemaid inimesi on positiivse meelelaadiga. Just see on saladus, mida poliitinimesed ei tea. Tõsiasi on, et „Vanainimesed meenutavad noortest sagedamini positiivseid mälestusi, mõlgutavad meeldivaid mõtteid, otsivad ja säilitavad soodsat informatsiooni, otsivad ja vaatavad õnnelikke nägusid ning pööravad tähelepanu ostetud kaupade plussidele.

„Pange tähele, et vanemad inimesed suunduvad nendesse päikselistesse paikadesse äärmiselt tõhusa vaimse manöövri abil, mida oleme juba kohanud: nad keskendavad neile punktidele oma tähelepanu. Ja tõepoolest, kõige suuremat tujutõusu ilmutavad need vanainimesed, kellel on parimad tähelepanu korraldamise oskused (need kes on osavad seda suunama positiivsele ja seal hoidma.). Vanematel inimestel, kellel need oskused on kehvad, ei suuda kontrollida oma tähelepanu, et vabastada end kannatustest. Just nemad on need, kelle tuju vananedes halveneb. Olen valmis kihla vedama, et nemad on ühtlasi need, kes on andnud aluse ekslikule stereotüübile kergesti ärrituvast ja kibestunud vanainimestest, kuna pahurad inimesed torkavad lihtsalt rahulolevatest rohkem silma.“

„Küsisin kunagi professor Carstenilt, kuidas tal tekkis esimest korda mõte, et paljud vanemad inimesed on otsustanud oma järelejäänud päevad maksimaalselt ära kasutada, keskendudes positiivsele, mitte negatiivsele. Ta vastas, et oli küsitlenud vanadekodus elavat õde ja uurinud neilt, kuidas nad tulevad toime negatiivsete sündmuste (…) Õed vastasid korraga. „Oi, meil pole aega, et selle pärast muret tunda“. Carstensen mäletas, et see vastus viis ta segadusse, sest aeg oli ainus, mida pensionäridest õdedel, kellel puudusid töökoht, majapidamisülesanded ja perekondlikud kohustused, oli. Ent siis, mõttevälgatusega, mis pani aluse tema mõjukale ideele eluea motivatsiooni teemal, taipas Carstensen, et „aeg“, millest õed rääkisid, polnud mitte aeg, mis oli nende käsutuses mõnel konkreetsel päeval, vaid hoopis aeg, mis oli nende käsutuses kogu ülejäänud elu. Sellest vaatenurgast võetuna polnud daamidel mõistlik kulutada kuigi suurt osa neile veel jäänud ajast ebameeldivatele sündmustele.

 „“ Te võite muuta end õnnelikumaks, täpselt nagu te võite kaotada kehakaalu,“ kinnitas mulle dr Lybomirsky. „Kuid nagu teistmoodi toitumine ja järjekindel treening, nõuab ka see igapäevast pingutust. Te peate sellest kinni pidama““   (R Cialdini „Eelveenmine“ Pegasus 2017 lk 129/131) Seda viimast Dr Lybomisky retsepti soovitaks ka kõigile neile kibestunud, mornidele, kurvailmelistele poliitinimestele, kes püüavad kõiki „õnnelikuks teha“ (suulises vormis) – saage rõõmsameelseteks. Oeh, me oleme väsinud, väga väsinud, neist virilatest poliitnägudest. Rõõmsameelsetena meeldite te meile hulka rohkem. Eee … sõnum jõuab ka paremini kohale.

 Lõheinstinkt NR 3

 Soolõhe. Soolõhe, nii nagu selle väiksem vend palgalõhegi, on poliitturul hästi müüdav püsikaup. Massimeedikute maailmas ka, kuid …  Kuid võib-olla on sealgi tegemist protsesse liigutavate mehhanismide mittemõistmisega? Nagu H Rosling, muudab ka A Grant („Anna ja võta“ ÄP 2016 Lk 211/286/287) jaotusskaalat. Ta ei jaga inimesi nende soo järgi, vaid isikutüübi järgi – andjateks ja võtjateks. Kes on võtjad? „Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad, et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““ Eks me kõik ole värbamisel seda „kõvahäälsust“ kogenud ja vahel ka petta saanud, kuid … Kuid see jaotus ei jookse ju läbi nais-mees skaala vaid läbi andja-võtja skaala. Läbi meelelaadi.  Tegelikult läbi läbirääkimistugevuse skaala. Ka läbirääkimisoskusi tuleb õppida ja treenida.

Edasi läheb huvitavaks: „Ometi pole naised ainsad, kes läbirääkimiste laua taga endaga manipuleerida lasevad. Jalamatiefekt on needus, mis painab mõlemat sugupoole andjaid. Mitme katse käigus on nii meessoost kui naissoost andjad olnud nõus tegema suuri järeleandmisi, et jõuda kokkuleppele, mille vastaspool rahule jääks ja seda isegi siis, kui neil oli käeulatuses märgatavalt paremad valikud.“

 „Selgus, et andjate sissetulek oli ligikaudu 14 protsenti väiksem kui vähem andjatest kaaslastel. Andjaks olemine läks neile aastas maksma ligikaudu 7000 dollarit. Kui eri sugupooli puudutavad andmed lahku löödi, selgus et sissetuleku puhul oli kaotus andjatest meestel kolm korda suurem kui andjatest naistel. Naissoost andjad teenisid keskmiselt 5,47 protsendi võrra vähem, kui nende kaastöötajad – aastane palgaerinevus oli seega 1828 dollarit. Meessoost andjad teenisid aastas keskmiselt 18,31 protsenti vähem kui nende kaastöötajad ning nende palgaerinevus aasta peale oli 9772 dollarit.“. Vaat selline lugu. Juhindudes Vana-Kreeka loogikaveast, et „Koeral on neli jalga, sellel (teisel) loomal on ka neli jalga, järelikult on see ka koer“ võib järeldada, et mees kes on andja on tegelikult … naine?. Ups!.

 Kas me tegeleme õigete probleemidega?

 Sellised on kolm enimlevinud „lõhet“, mis asuvad enamusus küll meie mõttemaailmas, kuid meile kultiveeritakse seda propagandistlikult edasi üha uuesti ja uuesti. Kuid … Kuid meil on paar lõhet, mida me püüame olematuks pahteldada. Pahteldamine kiiresti liikuvas süsteemis on teatavasti vaid hetkemõjuline. Need on just sellised õrnad tektoonilised alad, kus veel on (suhteliselt) rahulik, kuid need võivad kujuneda tõeliseks … Lõhedeks? Ei need võivad kujuneda kuristikeks.

 Lihtsalt meeldetuletuseks: „Mõnikord veename end tegelema valede probleemidega. Väljaanne The Times ennustas 1894 aastal, kui Londonis vedas inimesi igapäevaselt rohkem kui 60 000 hobust, et „50 aasta pärast on kõik Londoni tänavad mattunud kolmemeetrise sõnnikukihi alla“. Jätame hetkeks kõrvale selle konkreetse õudusunenäo logistilise usutavuse (…) Ometi ei olnud see kartus täiesti põhjendamatu: need 60 000 hobust „tootsid“ päevas keskmiselt 9-15 kilo sõnnikut. Esimesel rahvusvahelisel linnaplaneerimise teemalisel kohtumisel New Yorgis 1898 aastal oli hobusesõnniku kriis konverentsi peateemaks. Õnneks, nagu me kõik teame, ei tulnud seda kriisi kunagi. Selle kõrvaldas auto tulek. (Ja nüüd põhjustavad meile omakorda suuri probleeme autode väljaheited – CO2 ja tahked osakesed.)“ (D Heath „Ülesvoolu“ ÄP 2022 Lk 40). Nii on, et enamuses probleemid lahenevad loomulikul teel ja mitte niimoodi nagu ajalooline tavamõte ja administratiivarbumine seda ette kujutab, vaid täiesti unikaalsel moel. Täna ei aruta me linnade mattumisest hobusesõnnikusse, kuid kui oleksime jäänud seda arutama ja reguleerima, siis … oleksime praeguseks silmini hobuessus.

 Teadmiste mahu kõrvalmõjud – uus teadmatus

 Nagu hoomate, juba sajand tagasi olid inimesed nii targad, et hobusesõnnikuga tegelemise asemel leidsid uue tehnilise lahenduse. Tänaseks on inimkonna teadmiste maht kasvanud tohutult, kuid … kihk arutleda sajaviienda suurusjärguga asjade üle (sellepärast, et see on lihtne ja hoomatav) pole kuskile kadunud. Tohutu teadmistepõhine arengukiirus, mis meid on lisanud meie teiega elule mugavust ja kindlust on pannud meid arvama, et areng niimoodi jätkubki ja võime arutada mingite isetekitatud arengulõhede üle. Nagu täheldas T Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 307) „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“

Kuna kanade vabapidamise reguleerimise küsimus on jõudmas Pilvepiirile, siis ilmselt meil eksistentsiaalseid probleeme enam polegi. Hea teada. Samas „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32). No jah, see omakorda on viinud F Fucujama vetokraatia kontseptsioonini. Meie kujutletav kord ei püüdle enam ühisosa leidmisele, et leida võimalused koostööks, vaid pürgib vastasseisudesse. Energia ja aeg kaovad, kuid elukvaliteet ei parane. Energia kaob olematusse. Tegelikult eluolu võib-olla paranebki (tegelikult nii ongi), kuid võrdluses ja ootustes me seda ei tunneta. „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu jääb, on suhteline.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ lk 77).

 Kuristikud?

 R. Müllersonil („Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 289) on oma jaotus inimeste suhtes, tema  jagab inimesed „kus tahes“ ja „kuskil olijateks“.  Teiseks jaotab ta inimesed: pea, käe ja südame töötajateks. 

Esimese jaotuse kohta on  I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 95/93) käsitlenud meritokraatia, demokraatia, eliidi ja populismi vahekordi väga huvitaval moel:  „Populistliku väljakutse tuumaks on võitlus eliidi loovuse ja kohustuste üle. Erinevalt sajanditagusest ajast ei ole tänase vastupanu juhid huvitatud tööstuse natsionaliseerimisest. Nad lubavad hoopis eliidi natsionaliseerimist. Nad ei luba rahva päästmist, vaid rahvaga jäämist. (…) Ühesõnaga, populistid ei luba oma valijatele mitte kompetentsust, vaid lähedust. Nad lubavad taastada sideme eliidi ja rahva vahel. Ja üha suurem arv eurooplasi peab neid lubadusi veetlevaks.“

 „Inimesed usaldavad oma juhte mitte ainult nende pädevuse, vapruse ja pühendumuse pärast, vaid ka usust, et juhid jäävad kriisiaegadel nendega samasse paati ega torma väljapääsu poole. Paradoksaalsel kombel on praegune eliidi konverteeritav kompetentsus, tõsiasi, et ta kõlbab  juhtima panka ühteviisi nii Bulgaarias kui Bangladeshis või õpetama Ateenas kui Tokyõs, see, mis muudab ta rahva silmis kahtlaseks, sest rahvas tunneb õigusega, et segastel aegadel võivad meritokraadid otsustada pigem lahkuda kui kanda osakestki paigalejäämise hinnast. „

 „… kommunistlik eliit oli „väljapääsuta“ eliit, samal ajal kui meritokraatlik eliit on globaliseerumise ja Euroopa integratsiooni ajast saadik olnud „lojaalsuseta“ eliit.“ „Traditsioonilisel aristokraatlikul eliidil olid omad kohustused ja teda kasvatati nende täitmise vaimus. Tõsiasi, et esiisad, kelle portreed lossides rippusid, olid oma kohustust täitnud, tagas selle, et kohustusi võeti tõsiselt.“

„Seevastu uued eliidid ei tea eneseohverdusest midagi (…) Uute eliitide loomus ja konverteeritavus muudavad nad oma rahvusest praktiliselt sõltumatuks. Nad ei sõltu oma maa haridussüsteemist (lapsed käivad erakoolides) ega riiklikust tervishoiusüsteemist (nad võivad endale lubada paremaid haiglaid). Nad on kaotanud võime jagada oma kogukonna kirgesid. Inimesed kogevad eliidi niisugust sõltumatust kodanikuvõimu kaotusena. Meritokraatlikud eliidid on omavahel tihedates sidemetes, aga nende võrgustikud on horisontaalsed. Sofia juhtiv majandusteadlane tunneb lähedalt oma kolleege Rootsis, kuid ei tunne oma kaasmaalasi ega huvitu nendest, kes on tehnokraatlikel eksamitel läbi kukkunud.“

„Pole siis üllatav, et Euroopa uue populismi tuumaks on lojaalsus – nimelt tingimusteta lojaalsus etnilistele, usulistele või sotsiaalsetele gruppidele. Populistid lubavad inimestele, et nad ei otsusta nende üle ainult teenete põhjal. Nad lubavad solidaarsust isegi kui mitte õiglust. „ „(…) siis populistid pooldavad ühiskonnanägemust, mis sarnaneb perekonnaga, mille liikmed toetavad üksteist mitte lihtsalt seepärast, et igaüks seda väärib, vaid kuna igaühes on midagi ühist.“ Siit edasi aitab meil mõista olukorra, millesse oleme sattunud, grotesksust P. Pomerantsev („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 Lk 150): „Kuna tasakaalu, objektiivsuse, erapooletuse võimalusel on jalad alt löödud, jääb ainukeseks valikuks olla rohkem „siiras“ kui vastaspool, rohkem emotsionaalne, rohkem subjektiivne, rohkem kangelaslik.“ Hm, kas ei tundu kuidagi tuttavlik? Nii on. Seda me igapäevaselt ka kogeme

(Meritokraatia on vastavalt VSL-le: „Meritokraatia <+ kr`aatia 1 s> (< ld meritus teenitud, pälvitud + -kraatia) • talentide võim: utopistlik sotsiaalne süsteem, milles on juhtpositsioonil haritud üliandekad inimesed; selliste inimeste rühmitus“. No, selline talentide võim võiks olla ju päris tervitatav (teoreetiliselt), kui see ei oleks utopistlik, ohtlik nagu sõnastab ka definitsioon.  See on umbes sama hea, kui valgustatud monarhia, mille puuduseks on see, et monarh muutub vanaks ja valguse kustudes asendub valgustatus lihtsa diktaadiga)

 Pea, käed, süda …

 Müllersoni jaotuses on „Lisaks kuristikule, mis lahutab kus tahes ja kuskil olijaid, on David Goodhart juhtinud tähelepanu ka ühele teisele, ehkki eelmainituga seotud ohtlikule ühiskondlikule lõhele: nii-öelda kognitiivsetel kutsealadel hõivatud kõrgharidusega inimesed, füüsilise töö tegijad ning need, kes hoolitsevad noorte, eakate, puuetega inimeste ja haigete eest. Tema liigituse järgi on need  pea, käe ja südame töötajad. Kui esimene kategooria (pea) töökohad on mainekad ja tavaliselt ka hästi tasustatud, siis kahel teisel on väiksem palk ja märksa kehvem ühiskondlik maine. Ja seda hoolimata asjaolust, et ülikoolidiplomit devalveeriva massikõrghariduse laialdase leviku tõttu valmistatakse ette ülearu palju inimesi, kellel on küll diplom, kuid pole võimeid tegutseda väga hästi tasustatud kognitiivsetel töökohtadel. Lisaks kahaneb selliste töökohtade arv, vähemalt potentsiaalselt, tehisintellekti edenemise tõttu. (kas saab tõesti väita, et Londoni City suhtekorraldusbüroo nooremspetsialisti töö on kasumlikum kui bussijuhi või hooldustöötaja töö?)“

 Hea küsimus, millele on raske vastust/lahendust leida. Miks meie teiega (ja turg) väärtustavad kõrgemalt koodikirjutaja, senior inseneri, tippkirurgi või estraaditähte, kui poemüüat, asfaldilaotajat või piletikontrolöri? Eks ole hea küsimus? Mida teie arvate. Väärtustamisest veel niipalju, et suur osa südame ja käe inimesi (tervishoid, sotsiaaltöö, haridus, siseturvalisus, päästeteenistudsed jne) on tegelikkuses Dr Riigi palgal, mis näitab, et Dr Riik tegelikkuses on esimene ja suurim mitteväärtustaja. Miks? Ei tea. Kuid ka peaga töötajate võimete ja palkade vahel on suured erinevused. Nagu L Bock („Töö ruulib“ ÄP 2015 Lk 277/278/211) möönab   „Google´is on olukordi, kus inimesed teevad sama tööd, ent nende mõju on sada korda erinev, nagu ka palk. „

„Kui parim tegija toob kümme korda rohkem tulu kui keskmine tegija, siis ei pea nende palk tingimata kümme korda erinema, aga vähemalt viis korda küll.“

 „Raske on pidada palgasüsteemi, kus üks inimene võib teenida teisest kaks või isegi kümme korda rohkem. Aga palju raskem on pealt vaadata, kuidas suurima potentsiaaliga inimesed uksest välja astuvad.“

Lisades, et: „Uute inimeste värbamine nõuab aega ja raha, nad on sageli kallimad kui olemasolevad töötajad ning nad peavad alles ametit õppima hakkama – ja isegi siis ei pruugi nad hakkama saada. Professor Boris Groysberrg Harvardi ülikoolist tegi enam kui tuhat Investeerimispankade analüütikut hõlmanud uuringus kindlaks, et parimaid analüütikuid tabas uude ettevõttesse siirdudes kohene ja kestev soorituse halvenemine. Nende varasem edu tulenes kaastöötajatest, ressurssidest, teadmistest ettevõtte kultuuri kohta ning isegi isiklikust mainest ehk nende loodud tootemargist.“ Vaat selline lugu. Pea ei saa edukalt toimetada ilma … kehata.

Aga keha on ja jääb näljaseks. Iga keha võrdleb ennast teise kehaga ja …teeb irratsionaalseid järeldusi. Nagu D Ariely („Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011 Lk 37) käsitleb üht palganõudlejs juhtumit. Palganõudleja … nõuab palka juurde. Pealik küsis „ Kui palju te tööle tulles lootsite 3 a pärast teenida?“ U. 100 tuh. Milles probleem, kui nüüd saate u. 300 tuh? Noh, mõned kutid meie toas saavad 310 tuh. Vau, tõehetk saabus – tähtis pole sinu panus, vaid elementaarne võrdlukadedus.

„Kui palgad avalikustati, hakkas ajakirjanduses regulaarselt ilmuma lugusid tippjuhtide palkade teemal. Hüvede piiramise asemel lõi avalikustamine igale tippjuhile võimaluse oma sissetulekuid teiste omadega võrdlema hakata. Ja palgad hoopis tõusid plahvatuslikult. (…) Nüüd teenib keskmine tippjuht keskmisest töölisest 369 korda rohkem ja umbes kolm korda niipalju, kui enne juhtide palkade avalikustamist.“ See on nüüd vaikuses hoitud kõrvalmõju avalikustamisele. See on tegelikkus.

„Me võiksime siin igasugused jamad ära klaarida – insaider tehingud, finantsskandaalid ja kõik muu taoline – aga kui kõik teaksid kõikide teiste palkasid, oleks see tõeline katastroof. Kõik peale ühe, kes saab kõige rohkem, tunneksid, et nad on alamakstud. Ja poleks üldsegi üllatav, kui nad läheksid uut tööd otsima“  Vaat selline lugu.

 

 Mänguline „lebotulevik „

 Need on küsimused, millised vaevad kõiki tööturge, kuid … Kuid ärgem muretsegem, sest kui me sama ükskõikselt suhtume aja, ajastu ja arengu nõudlikkusse koputusse, siis pole vahet sellel, et osad inimesed on kõrgharidusega peaga töötajad, sest diplomita ja peata AI muudab enamuse neistki … töötuks. A McAfee, E. Brynjolfsson („Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 224) ennustavad, et: „Defitsiidiprobleem asendub palju meeldivama küsimusega, mida hakata peale ülevoolava jõukusega ning ohtra vaba ajaga. Nagu olevat väitnud Arthur C. Clarke: Tulevikueesmärk on täielik töötus, nii et me saaksime mängida.““ Niisugune eesmärk siis … Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 342) arendab seda teemat edasi: „Mida nad siis päevad läbi tegema hakkavad? Üheks vastuseks võivad olla narkootikumid ja arvutimängud. Tarbetud inimesed võivad veeta üha rohkem aega 3D-virtuaaltegelikkuse maailmas, mis pakuvad neile palju rohkem pinget ja emotsionaalset rahuldust kui välise maailma morn tegelikkus. Kuid selline areng annaks surmahoobi liberaalsele usule inimelu ja inimkogemuste pühadusse. Mida on püha kasututes loodrites, kes veedavad päevi lollidemaal enesesse tehiskogemusi ahmides?“ Ja-ah, kas see haakub kuidagi kodanikupalga uitmõttega? Eee … nagu tüübikatsetused eluks lollidemaal?

 Muidugi on see vaid üks variant kuidas läbi "hobuseessulise" probleemikäsitluse tulevikku piiluda. Töötus … Sellist mängulist töötust ei tule, sest tooted/teenused ja turud muutuvad. Kui me usuksime sellist arengut, siis oleme kõik täna töötud mammutikütid? Aga ei ole ju. Nojah, kui keegi siiski usub sellesse stsenaariumisse, siis peaks ta valmistuma uueks karjääriks: „On üks vana nali, et tulevikuvabrikus on kaks töötajat: inimene ja koer. Inimese ülesanne on koera toita ja koera ülesanne on inimest masinate juurest eemale hoida.“ (lk 50)

 Nii, et kiirenevas arengus tuleb meil endil ka tempot tõsta, kuid kui me jääme urgitsema kujutletavate lõhede ümber, siis jääme nende tühjaarutamise juurde kinni. Areng peatub. Solvumus/viha, saamata jäämine ja saamatus kasvab … Põmm … Mäng läbi, uus mäng! Kuid uut mängu võime alustada juba nüüd, nüüdsete rikkalike ressursside ja teadmistega. On tõhusam. Sulle ei meeldi minu arutlusjada? Hh, „Kahju et ma sulle ei meeldinud, aga kui sulle tegi rõõmu mind vihata ja mulle inetusi öelda, siis ei pane ma seda sulle pahaks. Pidid elus ju natukenegi mõnu tundma.“ (A Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ Varrak 2016 Lk 327). Nii, et pole hullu, maailm pöörleb edasi ja Kuu ei ole lapik. Tegelikult ka.

Mida me kõigist neist lõhedest, kuristikest ja muust mudrust arvata võime? Kus on tõde? Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 253) arvab, et: „Tegelikult on inimesed alati elanud tõejärgsuse ajastul. Homo sapiens on tõejärgne liik, kelle võim sõltub asjade väljamõtlemisest ja oma vaimusünnitisse uskumises. Kiviajast peale on isevõimenduvad müüdid aidanud inimkooslust omavahel liita. Homo sapiens alistas maakera eelkõige just tänu inimestele ainuomasele võimele pettekujutusi välja mõeldama levitada. Me oleme ainsad inimesed, kes suudavad suure hulga võõrastega koostööd teha ainult seetõttu, et suudme leiutada väljamõeldud lugusid, neid laiali kanda ja veenda miljoneid liigikaaslasi neisse uskuma. Kuni kõik usuvad samu lugusid, allume kõik samadele seadustele ja suudame seetõttu tõhusalt üheskoos tegutseda.“ Nii on. Nüüd on meie teiega ülesandeks luua uued müüdid, sest ilma müütideta ja sellest lähtuva mõistetava kujutletava korrata … No, mitte et oleks võimatu edu saavutada, kuid see on raskesti saavutata. Väga raskesti.

 

Järgneb … Kui järgneb

Targutusi: 

 

Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018

 

Lk 108 „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni. „

 

T. Shcwarz „Hollywoodi pahupool“ Tammerraamat 2009

 

Lk 109 Al Capone 5.12.27 „Üks, mis on veel halvem kui küürakas, on selgrootu mees poliitikas. Mees kes teeskleb seaduse kaitsmist, ise nende rikkumist võimaldades – enesest lugupidav suli ei tee sellisega mingit pistmist, ta ostab nad lihtsalt ära nagu iga teise asja, mida ta oma äris vajab, kuid põlgab selliseid oma südames.“

Ideaalriigi missioonimajandus V6: Pisikeseks kasvamine & sündivuskontroll?

  

Kes ei teaks Jakob Hurda ütlemist “Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!”, mille käis üle Gustav Suits oma ütelusega: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks.“ Nüüd võib juhtuda et innukas tuhinas toimub suureks saamine läbi väikeseks kasvamise.

Tundub, et üldlevinud trendiks on kujunenud  (nii meil, kui ka mujal) siduda majandusareng ühte rakendisse kliimaküsimuste ja ebavõrdsuse vähendamisega. Vajadused ja trendid. Kõik need suunad on … energiamahukad. Kindlasti ka üksteisega seotud, kuid nende probleemide tegelikuks lahenduseks peab olema (kindlas kõneviisis) logistilise ahela koostamine. (no või kõige algelisemal tasandil „matplani“ valdamine). Muidu tuleb välja niimoodi, et meil on Kuumissioon, kuid samal ajal (ja sama raketiga) tahame lennata Marsile ja Merkuurile ka. Võite kolm korda arvata mis mis-sioon sellest välja tuleb. Strateegia mil kolmanda astme mootoreid käibitakse enne kui esimestki pole käima saadus  ei saa edukalt lõppeda. Kahjuks.

 Mina olen arveametnik, seepärast on majandus minu jaoks kõige põhi. Muidugi saan ma aru, et arutu tegevusega maailma maha põletada pole mõistlik, kuid nii loodust kui majandust ühekorraga maha põletada on selge  … liialdus. See on nagu ahju ülekütmisega, võid ahju lõhki kütta, korstent kahjustada, kuid siinkoal pole lahenduseks korstna kinnitoppimine. Niisiis trendi esimest astmest, majandusest. Sellest sõltub kas me üldse liikuma saame. (majandus alles turtsub ja tuure püüab ülesse võtta). Mõni küll väidab, et see pole kriis ja kui see on kriis siis jalad on juba põhjas ja … Tegelikult oleme seda mana kuulnud juba kolm aasta, kuid … Kriis on kriis … on kriis. Majanduskriisis, kus me praegu asume on loomulikult teistsugune kriis. See kriis on  teistsugune kui eelnevad, sest toimib kuidagi visuaalselt ja mentaalselt nähtamatult, pikalt ja pidevalt, kurnates kogu majandusmehhanismi üha enam ja enam. Kõrgete analüüsimajade prognoosid lubavad pidevalt, et kohe-kohe … Kuid kui statistikaandmed kokku lüüakse, siis on tulemuseks jälle  miinus. Kui üheksa kvartalit järjestikku on majandus langenud, siis kui see pole kriis, siis mis üldse kriis on. SKT on küll väga üldine ja kunstlik näitaja, kuid siiski parim mõõdetav suurus jadas, mille järgi saame aru, kas oleme majanduslikult õigel teel või mitte. Teisalt täidab SKT kasv avasektori tengelpungasid. Kui SKT meile teiega näitab lihtsalt majandusolukorra liikumist, siis poliitturul näitab see poliitturu võimalusi jagada või koguda.

Niisiis, kui me teame seda, et paar protsenti SKT kasvu võimaldaks poliitturul meile teiega nii rohkelt head teha, et maksulisale mõelda pole vajadust (jagada saab rammusalt ja robinhoodiliku lisakogumisega pole vaja higistada), siis … jõuline rohepööre muudab väärtuste tasakaalu majanduses, muudab ka administratsioonide jagamis ja kogumisvõimet.  

 Pööre alla 

Rohepööre, küll vajalik, loob maailma majandusse ja varade väärtusse täiesti uue olukorra. Seoses rohepöördega (ja selle ühe eriosaga – sõjaga Euroopa poolsaarel) muutuvad paljud senised kindlad varad väärtusetuks. Kindel tulu muutub kuluks. Kasvuks tuleb esiteks maha kanda väärtusetuks muutuvad/nud väärtused (maardlad, puuraugud, torujuhtmed, infrastruktuurid), investeerida uutesse tehnoloogiatesse ja need reaalselt tootvateks väärtusteks muuta. Pöörane. Panite tähele, kõigepealt on vaja väärtused muuta väärtusetuteks ja siis luua uut väärtust. Kui seda kõike teha ühekorraga õhinapõhiselt (kõik need torujuhtmed, kaevandused, puuraugud nende infrastruktuur, masinad, seadmed, inimesed, oskused), siis variseks majandus sellisel kujul nagu meie seda tunneme kokku. Energeetiliselt ka.

Pole selge kuidas teistel see kolmesuunaline lend energeetiliselt/rahaliselt õnnestub lahendada, kuid meil teiega, kus meie poliitturg peab oma tasakaalustamatust tasandame oma lubadustest loobumisega,  võttes tagasi lubadusi mis on antud suurperedele, pensionäridele jne, siis meil selliseks kolmiklahinguks võhma ei ole. Nendest toetustest/tõstmisest/indekseerimisest niipalju, et ma ei avalda arvamust nende kohta, sest paljusid neist ei oleks pidanugi tekkima, kuid tendents ja viis kuidas neist taganeti (sõnamurdlikult, selgitamatult, vaikuses) on halvad. Tegemist on taganemisega, allaandmisega. Enam ei panustata edule, vaid langusele ja see on halb. Seda võitlust tuleviku ja konkurentsivõime eest tuleb pidada targalt, isegi isepäiselt. Ebatraditsionaalselt, mõeldes kastist välja. Mis aga põhitähtis, ei tohi segi ajada eesmärki ja vahendit selle saavutamiseks. Kuna oleme energeetiline ühiskond, siis on küllaldase ja taskukohase energia kättesaadavus ülioluline. Nagu targad inimesed on täpsustanud, meil ei ole kunagi olnud energiakriisi, meil on energia muundamise hinnakriisid. Just see täpsustus on tähtis edasiste arengute kujundamisel. Surnud mammutite põletamine oli hõlbus viis energia muundamiseks, kuid nagu tänaseks oleme teada saanud, need mammutid surid enamuses vales kohas, mis tähendab, et nafta/gaas tulevad ebakindlatest allikatest ja on kergelt hinnamanipuleeritavad. Seega …

 EL eesmärgid meie „lahenditega“

 EL on pikalt plaani pidanud, kuidas ühendust lahti siduda fossiilsete kütuste sõltuvusest. See ongi just nii suur ettevõtmine, turujõudude muutmine, et ükski riik omaette sellega hakkama ei saaks – ikka mängitaks üks teise vastu välja. Selle kohta on esitatud hulganisti raporteid ja „valgeid raamatuid“ olukorraga toimetulekuks. Kõiki neid ette vuristada oleks liig ajamahukas ja kasutu, sest olemuslikult ütlevad need samu asju ainult veidi erinevas sõnastuses. Mulle meeldib selles jadas 2011 aasta  „VALGE RAAMAT Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas „

No konkurentsivõime ja ressursitõhusus tekitavad arveametnikus iseenesest juba sooja tunde. See on plaan, mis on loogiline ja mõistetav. See pole mingi ortodoksiline (ega toksiline) roheliin, vaid loogiline ja mõistetav majandusplaan. Kuid kuna kõiki neid mõistetavaid majandus- ja konkurentsivõime plaane ei  liigutatud piisavalt kiiresti, siis võimestati poliitturult seda vajalikku suundumust kliimamuutuste ohuga (+ lisakoormusena sõjatsooni mõjud) ja siis võttis täiesti mõistlik plaan hoopis teistsuguse kuju. Võimaliku ja võimatu piir kadus ja arengust sai sund. Sund teatavasti … „Ütlen niisiis armastatud ja kardetud olemise juurde lõpetuseks seda, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud.“ (N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001 lk 128). Targalt öeldud.

 

Siinkohal tuletame lihtsalt meelde, mida EL oma ühistarkuses tähtsaks pidas ja miks.

- Liikuvus on elutähtis siseturu jaoks ja elanike elukvaliteedi seisukohalt, kuna sellega tagatakse neile reisimisvabadus. Tänu transpordile on võimalik majanduskasv ja luuakse töökohti: arvestades lahendamist vajavaid probleeme, peab transpordivaldkond olema jätkusuutlik.

- Mandri-Euroopa edasine jõukus sõltub kõikide selle piirkondade suutlikkusest osaleda edaspidigi täielikult ja konkurentsivõimeliselt maailmamajanduses. Tõhus transport on selle jaoks hädavajalik.

- Euroopa transpordisektor on jõudnud teelahkmele. Vanad probleemid vajavad endiselt lahendamist, samas on esile kerkinud uued.

- Me peame ikka uuesti otsima lahendusi sellistele küsimustele nagu kuidas paremini täita elanike reisisoove ja rahuldada majanduse kaubatranspordivajadust, samal ajal kui ressursi- ja keskkonnapiirangud eeldatavalt suurenevad.

- Järgmistel kümnenditel vähenevad naftavarud ja üha enam hangitakse naftat ebakindlatest allikatest. Rahvusvaheline Energiaagentuur rõhutas hiljuti, et mida vähem suudetakse maailmas CO2-heidet vähendada, seda rohkem naftahind kasvab. 2010. aastal importis EL naftat ligikaudu 210 miljardi euro eest. Kui me ei vähenda sõltuvust naftast, võivad väheneda inimeste suutlikkus reisida ja majanduslik julgeolek ning kõik see võib tõsiselt mõjutada inflatsiooni, kaubanduse tasakaalu ja ELi majanduse üldist konkurentsivõimet.

- Selleks et vähendada transpordiga kaasnevat heidet nii ELis kui ka kogu ülejäänud maailmas, on võtmeküsimuseks sõidukeid ja liikluskorraldust käsitlevad uued tehnoloogialahendused. Kogu maailmas püüeldakse säästva liikuvuse poole. Meetmete võtmisega viivitamise ja uute tehnoloogialahenduste tagasihoidliku kasutuselevõtmise tõttu võib ELi transporditööstust tabada pöördumatu allakäik. ELi transpordisektorile pakuvad üha enam konkurentsi kiiresti arenevate riikide transporditurud.

- Paljud Euroopa äriühingud on maailmas esikohal infrastruktuuri, logistika, liikluskorraldussüsteemide ja transpordiseadmete tootmise alal, kuid kuna muudes maailma piirkondades käivitatakse hiiglaslikke ja paljutõotavaid transpordi moderniseerimise ja infrastruktuuri investeerimise programme, on Euroopa konkurentsivõime säilitamiseks äärmiselt tähtis jätkata transpordisüsteemi arendamist ja sellesse investeerida.

- Liikuvuse eeltingimuseks on infrastruktuur. Transpordi valdkonnas ei ole võimalik teha suuri muudatusi, ilma et neid toetaksid piisav võrgustik ja selle arukam kasutamine. Tänu transpordiinfrastruktuuri tehtavatele investeeringutele suureneb majanduskasv, luuakse rikkust ja töökohti, soodustatakse kaubavahetust, paraneb geograafiline juurdepääsetavus ja edendatakse inimeste liikuvust. Investeeringuid tuleb kavandada nii, et positiivne mõju majanduskasvule oleks võimalikult suur ja negatiivne mõju keskkonnale oleks võimalikult väike.

- Eesmärk on muuta transpordisüsteem naftast sõltumatuks, ilma et toodaks ohvriks transpordi tõhusust ja halveneks liikuvus. Kooskõlas juhtalgatusega „Ressursitõhus Euroopa”, mis on esitatud Euroopa 2020. aasta strateegias [5] ja uues energiatõhususe 2011. aasta tegevuskavas, [6] on Euroopa transpordipoliitika kõige olulisem eesmärk aidata luua süsteem, tänu millele oleks võimalik edendada Euroopa majandust, suurendada selle konkurentsivõimet, tagada kõrgekvaliteedilised liikuvusteenused ja samal ajal kasutada ressursse tõhusamalt. Tegelikkuses tähendab see, et transpordis tuleb kasutada vähem ja keskkonnasäästlikumat energiat, samuti tuleb ajakohastada transpordi infrastruktuur ja vähendada transpordi negatiivset mõju keskkonnale ning sellistele põhilistele loodusvaradele nagu vesi, pinnas ja ökosüsteemid.

-  Liikuvuse piiramine ei ole lahendus. NB! NB! NB!

Tundub ju mõistlik? Muidugi on nii selles, kui ka kõigis eelnevates, külgnevates  ja järgnevates dokumentides ka keskkonnakomponent, kuid põhiline on see, et vabaneda naftasõltuvusest, kuna „ üha enam hangitakse naftat ebakindlatest allikatest“, nafta hind kasvab „kui me ei vähenda sõltuvust naftast, võivad väheneda inimeste suutlikkus reisida ja majanduslik julgeolek ning kõik see võib tõsiselt mõjutada inflatsiooni, kaubanduse tasakaalu ja ELi majanduse üldist konkurentsivõimet“. Väga õiged ja selged põhjused, miks seda teha. Eesmärk on muuta transpordisüsteem naftast sõltumatuks, ilma et toodaks ohvriks transpordi tõhusust ja halveneks liikuvus ning NB! … liikuvuse piiramine ei ole lahendus. Sellele viimasele põhipostulaadile soovitan tähelepanu pöörata eriti Peamise Linna administratiivvõimudel, kes on läinud totaalse liikuvuse piiramise suunas. See on totaalne probleemi olemuse ja selle lahendamise teede mittemõistmine ning … reostuse pidev suurendamine. Siinkohal tundub, et paljudel juhtudel on eesmärk ja vahendid läinud järjekordselt fataalselt segi. Kahju.

 Kaotuste määr

 Niisiis tuletagem meelde, et rohepööre on üks tuleviku majanduse ja energeetika ülesehitamise komponent (komponent, aga mitte eesmärk omaette), selle eesmärk on süsteemi muutmine naftast sõltumatuks, ilma et toodaks ohvriks tõhusust ja liikuvus. Kuid iga suure muutuse käigus tuuakse ohvreid nii või teisiti, küsimus on pigem selles kuidas minimiseerida ülemineku kahjusid ja kulusid.

Seega see, et rohepöörde vastalised on suure tõenäosusega fossiilkütuste varude omanikud, ja sellel järgnev tehnoloogiline jada, on arusaadav – see on nende turg ja nende vara. Nende õnn ja edu. Nende vara ja turu muutmine väärtusetuks … Muidugi on meil siin selgepiiriline vastuseis, mõningase kohanemise ja uuslahenduste otsimisega.

Kuid kui suur võib olla tänase väärtuse väärtusetus või homse väärtusetuse tänane väärtus? Neid hinnanguid on mitmeid ja erineva nurga alt, kuid sattusin ühe asjaliku (kuigi kümnend vanade) andmete peale, mis illustreerivad olukorda: „Nagu McKibbeni essee selgeks tegi, seab süsinikueelarve fossiilkütuste tööstused  silmitsi kahe suurema kaotuse allikaga: pöördumatud kulud (sünk costs) ja kasutuskõlbmatuks muutunud varad (stranded assets). Kui maailm läheb lõpuks üle nullheitega majandusele, siis muutub praegune fossiilkütuste taristu iganenuks. Selle tohutu süsteemi – alates nafta puuraukudest ja supertankeritest kuni jõu- ja bensiinijaamadeni – väärtus öeldakse olevat „umbes kümme triljonit dollarit“. Ja eeldades, et osa sellest tuleb saata pensionile enne, kui investeeringud on end ära tasunud, leiavad omanikud end korstnasse kirjutamas sadade miljardite dollarite võrra vähenenud väärtust“.

 „Kasutuskõlbmatuks muutunud varad“ oleksid maailmas teadaolevate fossiilkütuste reservide osa, mida ei saa turule tuua, sest piisavalt palju inimesi on otsustanud, et nende põletamine on liiga ohtlik. 2015 aastal Citygroupi läbi viidud uurimus hindas, et umbes 100 triljoni eest varasid võib olla „süsihappegaasi tõttu kasutuskõlbmatud“, kui juba mitte majanduslikult“ – ja seda väga tagasihoidliku eesmärgi juures „jõuda 50% tõenäosusega temperatuuri tõusuni 2¤C võrra, mis nagu me nüüd teame, oleks katastroofiline.“ Selline varade hinnanguline kaotus siis …

 Printsid printsipiaalsel teelahkmel. 

 Kaotus on kaotus, seda ei peida kuskile ja see mõjutab oluliselt SKT-sid ning sellest johtuvat jagamis ning kogumisprotsessi. Ehk kuna jagatavat on vähem, seda suurem on poliitturu kiusatus asuda kogutava kallale. Poliitmaailma tõetund ja otsustuskoht. Jälle üks neid muinasjuttudes tuntud printslikke/printsipiaalseid küsimusi/otsustusi: lähed paremale kaotad elu, lähed vasakule kaotad hobuse (ja elu). See ongi see dilemma, et jätkuv soojenemine on katastroofiline, kuid ka majanduse kokkukukkumine on katastroofiline. Mõlema kokkukukkumine … Valiku koht. Targa valiku koht.

Prints ära tuiuta niisama, mõlemat teed korraga valida ei saa ja hobuse (ettevõtluse) loovutamine pole mingi kaval päästeoperatsioon vaid  on enesehävituslik missioon.

Senini on majandus selle otsustuskohale ja valikule reageeritakse kahte moodi: püütakse kitsendusi/muudatusi ignoreerida või püütakse kohaneda. Meie teiega vajame selliseid ebatraditsioonilisi valikuid, mis aitaksid meid kohaneda. Ei tahaks küll kõiki „diislilaitjaid“ kurvastada, kuid üheke kohanemise edunäiteks on diiselmootorite ümberdisainimine vähesaastavateks. Kui Kyoto protokoll kuulutas kadu diiselmootoritele, siis polnud see valdkond nõus välja surema, vaid leidis piisavalt tõhusa tehnoloogilise lahendi, mis on keskkonnasäästlikum kui bensiinimootorgi. Töö jätkub. Kiiduväärt. Mitmekesisuse mõttes kiiduväärt. Just seda me vajame, et leida tehnoloogilisi lahendusi „puhtuse pidamiseks“. Tuleb küll endale aru anda, et mitmed tänaseks kliimakaitse loosungi varjus ellu viidud otsused on pigem saastet suurendavad, kui seda vähendavad. Põhjus? Põhjus on ikka see sama – aetakse segi eesmärgid ja vahendid, edu ja edevus.

Internet  … soojenemisvedur? 

 Nagu ajalugu on näidanud, siis  käivad katastroofihõnguliste legendide ja drastiliste muutuste vajadustega  kaasas … süüdlaste otsimine. Miks? Kas me siis kõik ei püüdlegi lahenduste leidmise poole, et maailm oleks puhtam? Vaadake, süüdlase leidmine/leiutamine on hulka kergem/mugavam, kui lahenduse otsimine.

Üpris rabavaid süüdlasi leitakse, kui otsida.  Nii leidsin ühest arutlusest, et rohemajandusele ülemineku takistajad on: fossiilkütuste tootjad, religioossed parempoolsed ja … internet. See, et fossiilkütuse tootjad (kogu ahelas) on nende valdkonna väärtusetuks muutmise vastu on teada. Arusaadav ka. Religioossed parempoolsed on juba midagi uut, kuid … internet?

 Brutuse taastulemine?

 Kuidas siis niimoodi - IKT valdkond, mis pidi lahendama (peaaegu) kõik inimkonna probleemid on tegelikult pahalane? Kas „Ka sina mu Brutus?“ Ja IKT pole mitte lihtsalt pahalane, vaid see on kahte moodi pahalane – nii mentaalselt, kui materiaalselt. Hm. Niisiis, „Kolmandal takistusel on kaks poolt: tohutu süsinikuheide, mille tekitab internet, ja kunst, mille on omandanud tehnoloogiahiiud – juhtida inimeste tähelepanu eemale sellelt, mis nende ümber juhtub. Koloniseerides oma klientide tähelepanu kommertsliku kasu saamiseks, takistavad nad tähendusrikast tegelemist kliimakriisiga – ja paljude teiste asjadega elus.“

 „… info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamine annab globaalsele soojenemisele lisa, sest meie internetitarbimise aluseks oleva hiiglasliku taristu tootmine ja ülalpidamine sõltub suuresti fossiilkütuste abil tekitatud energiast.“

„2012 aastal tarbis IKT sektor rohkem elektrit kui ükski riik maailmas, välja arvatud Ühendriigid ja Hiina.“

  Hinnanguliselt „… tarbib see tööstus 2025 aastaks hinnanguliselt 20% maailma elektrist ja panustab enam kui viie protsendiga süsinikuheitmesse.“

„Interneti tarbitud energia ja süsinikuheitme kogumaht kasvab nii kiiresti, et üks ekspert ennustas 2016 aasta alguses selle kolmekordset suurenemist järgneva aastakümne vältel – selgelt rohkem kui planeet suudab taluda …“. Vaat selline „kurblich“ lugu.

Mida siis edasi või tagasi? Nagu printsid teelahkmel otsustamas ...

 Esimene valikuprints

 Nii, et eelneva arutluskäigu prints on veendunud, et valikuretsep on tagasitõmme ehk: „Või peaksime keskenduma sellele, mis peab nüüd olema esmaseks prioriteediks – energiavajaduste vähendamisele.“.

Kasutades selle printsi valikuid peaksid kõik SKT-d langema ja üldine vaesus võtma maad, seda enam, et: „Kapitalism on kaotanud oma kapitalistid: liiga palju investeeringuid on seotud „halli kapitaliga“, mida kontrollivad institutsionaalsed haldajad, kelle eesmärgiks on pensionile minejatele turvalise sissetuleku tagamine. Ambitsioonikad noored tahavad saada kunstnikeks ja loovisikuteks, mitte ettevõtjateks. Investorid ja valitsus ei toeta enam ambitsioonikaid riskiprojekte.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 405). Siinkohal on tähtis see, et investeeringute põhimass ehk „hall kapital“ on institutsionaalsete investorite liigutada. Kuid nad ise ka on liigutatavad. Kui nüüd mõelda, et enamus energiaettevõtteid on börsifirmad, siis on nende aktsiad ka „hallides portfellides“ (või „hallide portfellide“ mõjus ja vastumõjus) ehk kui energiafirmade väärtused muutuvad suures osas administratiivselt (maailma päästmise operatsioonis) väärtusetuteks või väheväärtuslikeks, siis muutuvad mõjutab see mitte ainult (pahasid) energiafirmasid, vaid ka kõige otsesemalt pensionifonde ja teisi institutsionaalseid investoreid. Ups, see mõjutab kogu rahandusmehhanismi. Niisiis … millised võiksid olla lahendused?

 Teise printsi valik

 Samas teine prints valiks edasikursi, sest „Energia tarbimine on ilmselgelt korrelatsioonis elatustasemega, ent ka rohkema vaba aja, parema tervise, heaolu ning naiste hariduse ja kõrgema sündimuse määraga. Sündimus hakkab harilikult langema, kui sissetulek inimese kohta suureneb ligikaudu 1000-2000 USA dollarini aastas, ja langeb, kuni jõuab 2,1 lapseni naise kohta 4000 kuni 10 000-dollarise aastasissetuleku juures. Energiavaesuse vähendamine aitab välja murda üldise vaesuse nõiaringist, kuid vajame ka teisi meetmeid.“ (R Partanen, J M Korhonen „Must hobune. Tuumaenergia ja kliimamuutus.“ PMK 2022 Lk 15/31/48/50). tundub jumeka plaanina, sest nagu meie teiega teame, siis vaesuse vähendamine on tegelikult nii keskkonnaprobleemide kui ka ühiskondlike hõõrdumiste vähendamise allikas. Palju me siis vajame energiat „normaalseks“ arenguks?

 „Peaaegu kõik energiavajaduse uuringud ja aruanded ütlevad, et energiatarve kasvab. Praegu vajame aastas üle 550 eksadžauli (EJ). Arvatakse, et 2050 aastal vajame 480 kuni 1100 eksažauli. Väiksemaid arve pakuvad teatud keskkonnaorganisatsioonid … (…) Meie teada pole üheski uuringus küsitud arengumaade elanikelt, millised on nende majanduslikud eesmärgid ja püüdlused. Lihtsalt eeldatakse, et nad jäävadki vaeseks.“

 „Nõudlus ja pakkumine peavad elektrivõrgus olema igas sekundis tasakaalus. (…) Üldiselt on teada, et sageli saab suuremate probleemideta integreerida elektrivõrku 20 kuni 30 protsenti ebastabiilsetest taastuvenergia allikatest toodetud elektrienergiast. Sealt edasi tekivad suured probleemid.“

 „Selleks, et projekt tooks tulu, peaks akude paigaldamise hinnad /kW kohta) langema ligikaudu 27 korda, 5500 dollarit/kW uuringus 200 dollarini/kw, kui muud tegurid jäävad samaks. Mõnes olukorras võib akudest elektrivõrgus kasu olla, kuid need on pigem erand.“

 „Energia salvestamine peaks tõhustuma ja suurenema koos taastuva energia tootmisega, Kui seda ei juhtu, kasvavad tootmiskulud tuludest suuremaks, kuna üha rohkem toodangut muutub turul väärtusetuks.“ Krt! Jälle väärtusetu! Oleme midagi valesti teinud/tegemas?

 Turupinge ja administratiivlühis

 Mnjah. Olukord on pingeline, kuid … Ilmselt on, lisaks eelnimetatutele, ka energia muundamise uusuued lahendused juba olemas, need hakkavad arenema siis kui administratiivpinge ähvardab majanduse lühisesse ajada. Siiski pole asi nii lootusetu, sest kaks motivaatorit – kasu ja tarbijaskonna huvi/ootused – muudavad olukorra tasuvaks. Tarbijaskonna huvi puhtama energia järgi on olemas, publik ootab talutava hinnaga mobiilset energiat. M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 120) on täheldanud, et: „ Iga innovatsioon on oletus. Alustad probleemiga ja püüad seda lahendada teadmata, milline lahendus tegelikult toimima hakkab. Mida rohkem katseid probleemi lahendamiseks tehakse, seda suurema  tõenäosusega leitakse parim lahendus.

Seda lähenemisviisi kirjeldas Edison oma kuulsate sõnadega: „Ma pole kordagi läbi kukkunud (elektripirni töölesaamiseks). Ma olen edukalt leidnud need 700 varianti, mis ei tööta. Kui ma olen kõrvaldanud kõik mittetöötavad variandid, leian selle, mis töötab.”

Palju vähem teadaolev fakt on see, et Edison ei leiutanud elektripirni. See leiutati 50 aastat enne tema sündi! Ta säästis aega, ostes patente väljastpoolt ettevõtet ja parandades asjade erinevaid omadusi, seejärel pööras oma uurijate meeskonna tähelepanu teiste vajalike leiutiste arendamiseks selleks, et saada lõpuks töötav valgussüsteem. Maailma muutis innovatsioon, mitte leiutis.” Mis siin põhitähtis on, on see et need energia muundamise uudsed lahendused on juba leiutatud (täpselt nii nagu hõõglamp oli leiutatud, kuid vajas kasutuskindlust), need tolmuvad mingites sahtlites ja need ootavad oma aega. Nüüd on see aeg käes. „Evolutsioon on meist targem. Majanduslik evolutsioon kavaldab üle kõik reeglid, mis tema ohjeldamiseks luuakse.“ (Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 lk 142). Ja veel E. M. Goldratt („Asi pole vedamises” Fontes 1999 Lk 167) tähelepanu juhtimine, et:   „Tuletame meelde, mis tegelikult määrab ära toote väärtuse turu jaoks? Mitte pingutused, mis tema valmistamisse on pandud, vaid kasu, mis tema tarbimine toob.” Just see jada: leiutamine (ka sahtlisse), selle timmimine ja tarbijale kasu toovaks teevad tooted/teenused, mida on ka energia muundamine toob lõpuks tulusa tulemuse.

 Kasu tagasilöök

 Igal kasul on ka kulud. R Partanen, J M Korhonen („Must hobune. Tuumaenergia ja kliimamuutus.“ PMK 2022 Lk Lk 51/52/53) toovad väga huvitava jadaarengu energia muundamise perspektiividest:  „Watt ja Matthew Boulton ühendasid jõud ja asutasid 1775 aastal maailma esimese keskkonnasäästliku ettevõtte, kus ehitasid energiatõhusamaid aurumootoreid. Nende tööd kroonis määratu edu, kuna Watti mootor kasutas vaid veerandi kütusest, mida vajasid varasemad aurumasinad. See paneb mõtlema: kui energiatõhususe suurenemine aitab suurepäraselt energiatarvet vähendada, nagu paljud väidavad, siis miks tarbiti 1900 aastaks kivisütt sada korda rohkem kui 18 sajandil ja miks kasvab söe tarbimine endistviisi?“

 „Põhjuseks on tagasilöögiefekt, mille olemus on järgmine: Energia arvelt kokku hoitud raha kasutatakse kuskil mujal. Teenuseid ja tooteid, mis valmistai odavamalt ja vähem energiat kulutades, saab müüa madalama hinnaga. Seetõttu kasvab nõudlus ja kaupu hakatakse rohkem tootma. Odavamale või muul moel täiustatud tehnoloogiale leitakse uusi kasutusviise. Näiteks hakkasid väiksemate ja võimsamate aurumootorite jõul sõitma rongid.“

 „Toode mille valmistamiseks kulub vähem energiat, on odavam. See tähendab, et üha rohkem inimesi saavad toodet endale lubada ja tootmismahtu suurendatakse. Seetõttu energia ja ressursside absoluuttarbimine sageli hoopis kasvab, kuigi kõik algas tõhusamast energiakasutusest. Absoluuttarbimise kasvu nimetatakse tagasilöögiefektiks. Energiatõhususe kasvust tingitud energiasääst hoopis elavdab majandust (kasv).“

„Rahvusvaheline Energiaagentuur korrigeeris 2014 aasta aruandes oma varasemat hinnangut, mööndes, et tagasilöök pole 9, vaid pigem 20-60 protsenti.“ (arengumaades sageli tagasilöök suuremgi)“

Nii, et energia vajadus kasvab, nii et milliseid tehnoloogiaid leida/leiutada? Kui me head lahendust ei leia, siis võib juhtuda, et jõutakse lahendusteni mis on lihtsustatud ja pole eesmärkidega põhjuslikus seose „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011 lk 47). Ka need „lihtsad lahendused“ on juba olemas, nagu ka uued energia muundamise lahendused,  ja ootavad oma aega nii nagu hõõglamp ootas oma ega. Ehhee, teleskoop ootas oma aega umbes seitsesada aastat.

 Roheprintsi valik: Sündivuskontroll ja internetieire

 Kui me edasi minna ei oska, siis tagasi libiseda on alati võimalus/oht. Sattusin sellisele alternatiivsele lahendusele, mida nimetati   Rohelise liikumise sihtprogrammiks: „Rohelise liikumise poliitiline eesmärk on säilitada biosfäär, selle programmi tuum ellujäämisõpetus. Kuivõrd see eesmärk, elu austamise põhimõte, sügavamalt põhjalt looduskaitse ideoloogia, on lihtsustatult võttes esmatähtis, on inimese elukvaliteedi küsimused teisejärgulised. Inimese puhul on küsimus vaid liigi säilimises.“ (P Linkola „Ellujäämise küsimus“ 2021 Rahvusliku Ehituse Selts lk 42). Nojah, selle programmi järgi on kogu kurja juur selles, et inimesi on saanud liga palju ja liiga targaks: „Uurimisasutuste  arvutused ja praktika annavad vastuse, mis tasemele tuleks rahvaarv lõpuks stabiliseerida. Esialgse kalkulatsiooni järgi võiks see Soomes olla saja tuhande ja miljoni elaniku vahel.“ Kui arvestada, et Soome rahvaarv on praegu 5,6 miljoni ringis ja ainuüksi Suur-Helsingis asub ca miljon inimest, siis … Läheb raskeks. Eestile üle kandes peaks selle programmi järgi jaguma meile inimesi 25 tuh ringis, mis jääb alla ka kõige lahjemale rahvastikuaastale peale Liivi sõda ja näljahäda. Siis elas siinkandis 120-150 tuh inimest. Ega mitte üleravastamine? Mida teha? Muidugi on sellel rohelisel sihtprogrammil „lihtsal lahendusel“ ka lahendused. Pakutud lahendused on ootamatud ja meie praeguste arusaamadega ristivastupidised. Edasi läheb päris pööraseks:

 „Lapse sünnitamine on kõigist inimese toimingutest kõige vähem üksikisiku asi – või kahe üksikisiku, vanemate – ning kõige selgemini ühiskonna ja inimkonna asi. Rohelises ühiskonnas on sünnitamine juba üldeetilistel põhjustel kõige rangemalt loakohustuslik eluvaldkond. Kirevuse ja mitmekülgsuse tagamiseks lubatakse keskmise arvu piires mõnedesse eriti ärksatesse ja pedagoogiliselt harmoonilistesse kodudesse lasterikkaid peresid – ja vastavalt keelatakse laste sünnitamine kõige õnnetumates kodudes.“ (lk 52)

 „Kaupade ja seadmete tootmises toimub ellujäämisühiskonda siirdumisel kõige revolutsioonilisem muutus. Ühtlasi minnakse tarbekaupadelt üle püsikasutusele, tarbija mõiste kaob keelest. Enamik tööstusharusid kaob..“ (lk 57)

 „Pikas perspektiivis kaob uusehitus peaaegu täielikult, sest energia kokkuhoiu tõttu hoonete maht väheneb ja kõigi ehitiste iga pikeneb sadade aastateni“ (lk 58)

Niisiis tööstus kaob, ehitus ka. Drastilised muutused toimuvad ka transpordis.

 „Maanteeliikluses on lühikeste ja keskmiste vahemaade puhul rahvastiku põhiline liiklusvahend jalgratas. (…) Motoriseeritud jalgratas (mopeed) on lubatud üle 60aastastele ning arstitõendi alusel liikumispuude ja halva tervisega inimestele.“

„Kõigile kodanikele on kättesaadav tihe bussi- ja taksovõrgustik“

„Eraauto- ja -mootorrattaliiklus lõpetatakse. Veoautode erasõiduks kasutamise eest karistatakse „

„Motosport lõpetatakse“

„Lennuliiklus ei sobi rohelisse ühiskonda üldse.“ (lk 64)

Ah jaa … hariduse kohta on ka väga selge seisukoht. Nimelt

 „Ellujäämisühiskond just nimelt ei ole koolitusühiskond. Ta annab endale aru esmalt liigse hariduse ohtudest ja teisalt soovitatavagi hariduse rasketest maksumusprobleemidest.“

 „Üldine kooliharidus kehtib, nelja-aastases algkoolis antakse põhiteadmised. Enamiku puhul kooli vormis õppimine sellega piirdubki.“

„Kooli tüüpi kutseharidus asendatakse töökohapõhise õppe ja õpipoisisüsteemiga.“

 „Keskharidust saab väike osa noortest (10-20%), kes valmistuvad ametniku-, õpetaja-, teadlase-, jm ametiks; igas maakonnas on vaid mõni üksik keskkool.“ (lk 11/12)

 „Maakera huku äärele viinud arengu olemuslik osa on teadus, teaduslik uurimine. Anarhistlik teaduse vabaduse nõue on saatuslik eetiline eksitus. Roheline liikumine ütleb sellest otsustavalt lahti, tunnistades alandlikult, et inimesele ei ole hea kõike teada.“ (lk 68)

Ühesõnaga hariduse vaates on roheline maailmavaade täielikus peegelpildis tänaste suundumustega.

 Kultuur „Maailmavaatelisi vaidlusringe, sugupuu-uurimist ja malemängu mahub rohelisse ühiskonda nii palju, kui vaid kodanike vaba aeg seda lubab. Seevastu suuri siseruume, kallist varustust ja lalju palgapersonali nõudvate kunstivormide jaoks (ooper, hiigelkontsertid ja -teatrid) ei jätku raha riigil ega publikul.“

 „Teabelevi kontrollib haridusministeeriumi ajakirjandusosakond.“

 „Reklaam keelatakse täielikult kogu ühiskonnas.“ (lk 70771/72)

 Pisikeseks kasvatamine  

 Kuigi reklaam on rohelise liikumise sihtprogrammi järgi keelatud, kuid edasi läheb nagu reklaamis, mis ütlevad ja see pole kõik, lisaks saad veel …. „Rahvastiku pikakasvulisust vähendatakse, reguleerides toitainete, vitamiinide ja hormoonide taset kasvueas, suunates ja normeerides praegu valitsevat  väga kahetsusväärset heaoluiivet. Realistlik ja lihtsalt saavutatav on vähendada keskmist pikkust paarkümmend sentimeetrit ja keskmist kaalu paarkümmend kilo. See on väga tähtis ja märkimisväärne ning samal ajal kõigist võimalikest meetmetest kõige humaansem viis kahandada inimkoormust.“ (lk 108)

 „Rahvastikuprogrammi nurgakivi on isikuvabaduse kõige arutuma vormi – sünnitusvabaduse tühistamine.“

„Sünnitamine on litsentseeritud ja sünnituste arv naise kohta on üks nii kaua, kuni jõutakse kestliku rahvaarvuni.“ (lk 107)

Mis on selle ellujäämisstrateegia tulem:  „Suur osa rahvastikust elab naturaalmajanduses, kus raha kasutatakse väga vähe. Igati soodustatakse kaupade ja teenuste vahetust käest kätte.“ (lk 62). Hm, kuidas me võiksime kirjeldada sellist „lõpplahendust“? Ilmselt võib seda nimetada feodaalseks agraarühiskonnaks. Nii, et kui poliitturg rohepöördega liiga hoogu läheb ja eesmärgid ning vahendid nende saavutamiseks segi ajavad, siis võib rohepöörde tulemus olla just selline. Kas selline ideaalriik?

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 C D Thomas „Planeedi pärijad“ SA Loodushoiu fond 2023

 Lk 57 FAO andmetel kasvab mais, riis ja nisu enam kui 1/3 haritavast maast „Need on tänapäeva kõige edukamad taimeliigid. Seda võib võtta niipidi, et nad kasutavad ära lihtsameelseid primaate, kes nende jaoks maa ette valmistavad, külvavad, väetavad, tõrjuvad kahjureid ja haigusi- ja säilitavad hoolega seemneid, et järgmine põlvkond mulda panna. Kes kellega manipuleerib?“

Lk 58 „… 2000 aastaks oli inimeste osa jõudnud 30 protsendini kõigist maismaaimetajate biomassist, ja suurema osa ülejäänust moodustasid meie kariloomad. Inimene on haaranud oma vajaduste tarbeks üle 97 protsendi imetajate biomassist.“

Lk 60 „Veelgi hämmastavam on, et imetajate kogumass on suurenenud, mis tähendab, et kõigi suurte maismaaimetajate indiviidide kaal kokku on üle seitsme korra suurem kui enne inimese pildile ilmumist.“

Lk 60 „Veiseid on umbes 1,5 miljardit, lambaid 1,2 miljardit ja kitsi üks mirjard; miljard siga, üle 130 miljoni vesipühvli, vast ehk 58 miljonit hobust, vähemalt 40 miljonit eeslit, umbes seitse miljonit laamat, üle miljoni kodustatud põhjapõdra ja nii edasi.“ (koeri üle 500 milj, kasse sama palju)

„Kanu on umbes 2,2 miljardit, kalkuneid pool miljardit“

Lk 79 „Ent tuleb kaaluda võrrandi mõlemat poolt. Kui arvestada muudatusi mistahes piirkonna taimede või loomade liikide arvus, selgub enamasti, et kohalik mitmekesisus  on enam-vähem samaks jäänud – niisugune järeldus põhineb aastakümnete vältel kogutud suurte andmemahtude analüüsil. Kui mingeid muudatusi üldse on märgata, siis liikide arv pigem kasvab pisut. Seega tuleb järeldada, et uued liigid saavuvad vähemalt sama kiiresti, kui senised asukad kaovad. Ning viljapõldude, rohumaade ja linnakeskkonna asukad moodustavad ikka umbes 60 protsenti liikidest, keda vastavate alade elupaikades varem leidus. Algseid elupaiku mitte ei hävitata, vaid need asendatakse pigem uutega, ning ka uutes on üsna palju liike. Kui leppida sellega, et mistahes piirkonnas on mitmeid inimese loodud elupaiku ja neis on mõneti erinevad liigid (st põldudel, rohumaadel ja linnakeskkonnas ei ole samad liigid), siis võib piirkonna liikide koguarv olla sama suur või isegi suurem kui varem.“

Lk 112 „Maailma looduslikud liigid on peatumatult liikvele läinud.“ "Umbkaudu kaks kolmandikku viimastel aastakümnetel uuritud liikidest on kliimamuutustele reageerides seniselt levialalt mujale nihkunud ja muutunud tavaliseks neis paikades, kus kliima on nende jaoks soodsamaks muutunud. Loomad liiguvad pooluste suunas umbes 17 kilomeetrit kümne aastaga. See võrdub olukorraga, kus iga liigi iga isend liigub iga päev neli ja pool meetrit edasi. Ja nii iga päev sellest ajast peale, kui inimtekkeline kliimamuutus 1970 aastate keskel avaldus.