“Viimsepäevalahing”: Imbsõda

 

Meile teiega räägitakse juba jupimat aega, et maailmakord on muutumas, liidud on muutumas, lepped on muutumas. Kõik on muutumas. Kui varem räägiti, et meie lepete ja korra aluseks on väärtused, siis nüüd pole väärtustest enam eriti juttu. Ainsaks väärtuseks on kujunenud huvid. Hetkehuvid?  Kuid ka huvide tasand ja kombinatsioon on muutunud: „Uusaegne „rahvusriikide“ kontseptsioon, mis sündis 1648 aastal sõlmitud Vestfaali rahuga, ei trooni enam jagamatult sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste organisatsioonide tipus. Arvukate metanatsionaalsete, transnatsionaalsete ja mittenatsionaalsete organisatsioonide teke koostoimes riikide omavaheliste kaasasündinud vastuoludega kujutavad endast pretsedenditut  väljakutset nii riigi ülemvõimule, riiklikele huvidele kui riiklikule tahtele.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 lk 156)

Tundub, et mitte ainult huvid ja lepped, vaid ka sõnad või nende tähendus on muutumas. Uus kord, uus mäng, uued reeglid, uued sõnad või vanad sõnad uues kontekstis.

 Sõda, kui transformersõna

 Massimeedikute ja poliitinimeste sõnakasutuses võime tihti kuulda, et meil on metsasõda, kultuurisõda, olnud piimasõda, sõda kaubanduskettide ja tanklate vahel jne. Sõda kui … normaalsus? Kas me ikka mõtleme, kui me mingi sõna välja ütleme? Kuidas see sõna võib muuta/mõjutada tegelikkust? „Sõda“ sõna on väga laetud sõna, väga väge täis sõna, seda ei tohi (kindlas kõneviisis) niisama vabavarana kasutada. Meie esivanemad kasutasid igasuguseid kaudnimesid halva ärahoidmiseks nagu hallivatimees, võsavillem, mesikäpp, et mitte otsenimedega „kurja karja kutsuda“. Ebausk? Valvsus kurja suhtes? Ei tea, kuid „Sõda“ sõna kasutamine vabavarana on ohtlik, see imbub meie kontidesse ja mentaalmaailma. Mingil momendil meile teiega (või õigemini teile meieta) tundub, et sõda ongi normaalne.

 Kas meie sõnakasutus, kui me kasutame sõna „sõda“ on ka mingi tähendus? Mõju?  „Kui tavaliselt kirjeldatakse sõnadega tegelikkust, siis nüüd on meie ees transformer –sõnad, mis muudavad tegelikkust“ (G. Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018). Sõda on väga laetud sõna, kui selle sõnaga harjutakse, kui see imbub meie teadvusse vales kontekstis, siis me ei taju enam selle väärkonteksti muutumist tegelikkuseks. Kui edevad poliitinimesed igas lauses arendavad mõtet, et me oleme osalised Ukraina sõjas ja Pärsi lahe sõda on ka meie sõda, siis jätab see küll poliitinimestele meeldiva võimaluse kujutada ennast „sõjakangelastena“, kuid need edevusest alguse saanud sõnad võivad lähtudes oma laetusest muudavad tegelikkust. Olukord eskaleerub ja muutub jututihedast fantaasiast … fataalseks (EKSS fataalne ‹-se 2› ‹adj› 1. saatuslik; vältimatu, paratamatu.). Tagasipöördumatuks.  Tõsiasi on, et riiklikud protseduurid sõtta astumiseks omavad väga kindlat ja sügavat mõtet, kiirteega sõtta astumine on nagu liiga lühikese süütenööriga pommi õhkimine. Eks ole? Keegi ei jõua minema joosta, tiku tõmbaja ise ka mitte.

 Lahingureeglid „imbsõjas“

 Mõtlete, et lihtsalt tähenärimine? Ei arvanud ära. Sõnal on jõud, isegi komal on jõud. On kaks täiesti erinevat tulemust, kas kirjutada „Tappa, … armu mitte anda“ või „Tappa mitte, … armu anda“.  Saite nüüd aru, miks korrektne määratlus  (ja lugemisoskus) tähtis on? Ärge pidage seda jada mingiks filosoofiliseks mittesiduvaks sõnajadaks, pigem on  küsimus  selles, kui meid marsitatakse „jutusõjast“ „pärissõtta“ või kui meid immutatakse sõtta. Immutatakse „Imbsõtta“, mis on samuti „pärissõda“, siis oleks hea tead, millega on tegemist. Vaadake,  sõjalises tegevuses määratakse iga operatsiooni eel kindlaks lahingureeglid, mis määrab kindlaks lubamatud ja lubatavad tegevused, millede eest kas karistatakse või autasustatakse. Kuidas neid reegleid määratleda, kui me ei tea isegi seda millist sõda peetakse. Kokkuvõttes väga praktiline ja õigustatud küsimus ju?

 Meil heljub juba pikemat aega sõnapilves „sõjasõna“ üleküllus. See tekitab kujutluse, et me olemegi … sõjas, „pärissõjas“. Kuid me ei ole õnneks veel sõjas. Esialgu me pelgalt liigume, me oleme „kuskile“ teel. Kuhu, selles ongi küsimus, sest erinevad vastused tingivad koheselt erinevaid tegevusi. Konkreetseid tegevusi.

 Sõja alustamise „talumatu kergus“

 Muret teeb mitte ainult sõnade lõdvasuuline kasutamine vaid seegi, et sõja alustamine on läbi administratiivsete „kavaluiste“ muutunud naeruväärselt lihtsaks. Samas … kas kuskil üldse toimub sõda?  Pärsias ei toimu ju sõda, seal toimub sõjaline operatsioon. Tavalised rituaaltantsud, mis on aastasadade jooksul välja arendatud ja mis  lubavad vaagida selle sammu otstarbekust, on potsessist „välja lõigatud“. Seega sõda justkui tegelikult pole? Ei Pärsias, ei Euroopa poolsaarel?. Sõda eeldab  teatavaid rituaaltantse nagu näiteks Seadusandja nõusolek/luba/tahet sõja alustamiseks. Pealegi on iga sõja puhul (lõppkokkuvõttes ja enese õigustamiseks) tähtis kuidas see alustamine ja kulgemine välja näeb, kas see on õiglane sõda (või ebaõiglane). Selleks tuleb täita viis „ius ad bellum“ tingimust  ja kaks „ius in bello“ kriteeriumit.  Lisaks tuleb (seni) kehtiva maailmakorra reeglite järgi läbida ÜRO „kvaliteedikontroll“ koos kõigi nende õiglase ning ebaõiglase sõja klauslitega. Kuid sõja sellist kaalumist pole toimunud, toimub lihtsalt …“sõjategevus“, huvide erivorm, tapmise erivorm? Nüüdseks on Seadusandja(te) nõusolek sõjaks on asendatud administratiivse tahte kiirteega. Seega asjad on küll sassis, kuid neil on lähtudes sassi ajamise kulgemisest erinev tee asjade korda tegemiseks.

Mis edasi?

 G Bateson´i metaloog. „Miks lähevad asjad sassi?“:

„Tütar: Issi, miks lähevad asjad sassi?

Isa: Mida sa sellega mõtled? Asjad? Sassi?

Tütar: Noh, inimesed kulutavad hulga aega asjade korda seadmiseks, kuid paistab, et nad ei kuluta üldse aega nende sassi ajamiseks. Asjad lähevad sassi justkui iseenesest. Ja siis peavad inimesed need jälle korda seadma.“ (G Bat eson „Sammud vaimuökoloogia poole“ Tartu Ülikooli Kirjastus 2022 Lk 29).

 Vaatame, kas saame midagi selgemaks loogiliste jadadega, kuigi … Kuigi on see ilmselt üks lootusetu üritus, sest  „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. „ Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 311). Teadmatus? Ilmselt on see õige määratlus oludele kus harjumuspärased lepingud ja liidud enam ei toimi. Aga ikkagi ….

 Liitlased/Ebaliitlased

 Jälle üks segadust tekitav ja mitte ainult sõnakasutuslik probleem on Meretaguste „ähvardus“  NATOst välja astuda (no pigem ähvardas üle vaadata ja revideerida  lepinguid) . Sõjategevus Pärsias on olukorra veelgi  segasemaks muutnud. Tundub, et see keedus mida praegu keedetakse on kehv segu kiire lendstardi luhtumisest tekkinud frustratsioonist, kimbust valearvestustest, vastas(t)e alahindamisest, lahjast majanduskasvust kodus, vahevalimiste ootusest, millele on lisandunud  süüdlaste otsimine.

Olgu muuga kuidas on, kuid süüdlane on juba (õnneks?)  leitud. Kes? Ikka need Euroopa „nahahoidjad“, kuigi nagu me teame, NATO liitlasi polnud  teavitatud  ei algavast „sõjalisest operatsioonist“ ega ka ole esitatud konkreetset abi/toetusvajadust. Abivajadusest ei teatatud, kuid süülisusest teavitati kogu maailma … kiirelt ja valjuhäälselt. Kipub tekkima uus/kummaline süüstamise muster. Kas Meretagused on ikka liitlased või on nad ebaliitlased? Meie teiega ei tea. Püüame ennast lohutada, et ega olukord nii kehvake ka pole, ega nad pahapärast, tegelikult tahavad nad meile ju head, meie ise … Selline hale mõttetu enesesüüstamine.

Tundub, et USA on määratlenud Euroopa rolliks uue maailmakorra loomisel olla peksupoisiks. Peksupoisiks igal USA ebaõnnestumiste korral. Hea lihtne, kiire ja käepärane  seletus. Seletustega on selline lugu, et need peavad olema usutavad või … jahmatavad. Meretaguste senised selgitused pole usutavad. Kui usutavat varianti ei ole, siis tulebki jahmatada.  Kõik oleneb sellest kui suur on vahe tegelikkuse ja uue narratiivi vahel. Kui vahe on uskumatult suur, siis muutub see vahel … usutavaks. Uskumatult suur vale ongi … uskumatu. Või siis jahmatav. Näiteks ka Ivan tuli  peale nelja sõjaaastat oma Siberi külla tagasi ja näeb nelja rüblikut tares ringi tormlemas, küsis siis kaasalt: „Kes need on?“  „Sinu lapsed loomulikult!“, „Aga …aga ma olin neli aastat ära … Ma …“ püüab Ivan seletada. „Aga kirju sa ju kirjutasid!!!“ põrutab kaasa. Vaikus. Selle tegelikkuse ja narratiivi vahel laiutav tühjus oli Ivanile muidugi  suudsulegev, jahmatust tekitav, kuid „infosõjaliseks“ kaitseks … geniaalne. Ka Euroopa „ebaliitlastele“ oli süüdistus mitteaitamisest sama üllatav, lausa jahmatav, suudsulgev nagu Ivani lapsesaamise lugu. See lõi tummaks. Sama lugu ka Meretaguste jahmatavate süüdistustega, kõik mis järgnes tundus Euroopa eneseõigustusena nagu küsimuse „Kas olete oma igahommikuse konjakijoomise lõpetanud?“ puhul. Eks ole? Kui sa konjakit hommikuks kunagi joonud polegi, siis pead ikkagi alustama eneseõigustusega, „Ma pole kunagi …“, mis muudab vastuse juba iseenesest ebaveenvaks. Õigustuseks.

 Perevägivalla tunnustega … liit

 Nii, et „süüdlane“ USA hädades on tuvastatud. Eilsed liitlased, tunnevad ennast sellisest suhtest avastades kehvasti, võib-olla lausa reedetuna. Jälle. Hm?  Kuid võib-olla pole Lääs asjast õigesti aru saanud? Lihtsalt ajaloolise paralleelina  üks näide: „See ei pruukinud tingimata olla kahepalgelisus ega topeltraamatupidamine, mida Maiski pidas Inglismaa erijooneks, vaid suurvõimu huvide erinevate tahkude rõhutamine olenevalt kontekstist.“ (K. Rentola „Stalin ja Soome saatus“ ÄP 2019 Lk35). Võib-olla erijoon? Või erihuvi?  Hm? Või on see hoopis klassikaline „perevägivalla juhtum“?

Te ei saanud aru? Vaatame. Kui NATO on/oli senini nagu „ühtne suur õnnelik pere“, mis oli kokkuhoidev ja üksteist toetav, siis toimis see liit/perekond sünergilise dünaamika järgi. Nüüd kui üks liidu/pereliige on asunud teisi järjepanu ähvardama vara ja võimu ülevõtmisega (Gröönimaa, Kanada), halvustama (liitlassõdurite panus eelnevates USA sõdades), kiusama (tollid igaühele eraldi ja kõigile kokku), ähvardused (Austraalia, Jaapan) ja perekond püüab lahendada olukorda esialgu  rahulikult ja siis meeleheites allaheitlikult, et ehk see tegevus oli juhuslik/mõtlematu/eksitus, siis … Siis tuletab see dünaamika kahtlaselt meelde perevägivalla mudelit. Kui nii edasi läheb saame varsti ka „ketuka“. Klassikaline perevägivalla arengu juhtum ju?

 Nüüd siis on USA seda narratiivi edasi arendanud ja on „pahane NATO-sse kuuluvate Euroopa riikide peale, mis keeldusid USA-le selle sõja Iraani vastu materiaalset tuge pakkumast ajal, mil lõppes sõja neljas nädal.“ "Me oleksime alati nende jaoks olemas olnud, aga nüüd, nende tegude põhjal, ma arvan, et me ei pea seda enam olema, eks?" (…) "See kõlab nagu murranguline uudis? Jah, söör. Kas see on murranguline uudis? Ma arvan, et meil on lihtsalt murranguline uudis, aga see on fakt. Ma olen seda öelnud. Miks me peaksime neid toetama, kui nemad pole meie jaoks olemas? Nad ei olnud meie jaoks olemas,"  (ERR 29.03.26). Tundub, et „perevägivalla“ motiivist lähtuvalt üritab ebaliitlane meid peremajast välja ehmatada. Oleme lahtise taeva all?

Niisiis Lääneriigid on olukorras mil  „konjakit pole joonud“, aga pohmakas on ikkagi. Kodutu ka. Murdepunkt? „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 310). Meie teiega olemegi murdepunktis,  ristteel. Ärgem tehkem endale illusioone, perevägivald on hiiliv, vajatud, kuid eskaleeruv.

 Klassikalise rahuaja lõpp?

 Kogu selles maailmakorra ümbertegemise tuhina sõnavahus ja ebamäärasuses on meil teiega siiski  üks piirivai maasse löödud, millest lähtuda. Nimelt  25. märtsil, kuulutas Kaitsepealik välja, et klassikaline rahuaeg on läbi. NB! Läbi. Vaikus. Kõrvulukustav vaikus, kuulda oli ainult Häbivere korstna kolksatuse tühikõminat.  Õigemini ütles Kaitsepealik küll midagi sellist, et me peame muutma oma mõttemaailma, aktsepteerima, et klassikaline rahuaeg on läbi ja sellist nagu rahu oli enne täiemahulist sõda Ukraina vastu, ei naase enam kunagi. (Tundub, et trükimeedias läks see vägagi vajalik täheldus kaduma (ilmselt „ebaoluline“)). Kuigi ta ütles ka seda, et täna veel me elame sügavas rahuajas, siis peame rahuaja mõiste ümber sõnastama. Kaasaegne rahuaeg on teistsugune. Vaat selline lugu. Mis meil siis on? Rahu? Mitteklassikaline rahu? Rahutu rahu? Ebarahu? Ebasõda? Kas ebalevad liitlased on liitlased või ebaliitlased? Meie teiega ei tea, kuid tundub, et Kaitsepealiku teadaanne, et „Klassikaline rahuaeg on läbi!“  on igati aja ja asjakohane. Kuid kus me sellel skaalal asume? Tegelikult, mitte sõnavahus.

 Esimene kõrvalpõige: Ebarahu

 Teeme siinkohal ühe tagasipõike ühe teise ebarahu ja ebasõja teemadel M Leonard „Ebarahu aeg“ (Varrak 2022 Lk 16/18/19/20/23) ainetel: „Seni oli valitsenud tavaarusaam, et kui inimesi kaubanduse, investeeringute ja rahvusvaheliste institutsioonide kaudu ühte siduda, siis pinged leevenevad ja rahuvõimalused suurenevad. Ent Ukraina praktiline kogemus kippus paljude sääraste mõjukate teooriatega vastuollu minema. Ukraina, Venemaa ja Lääne vahel tekitasid pingeid eeskätt just nende kolme vastastikud sidemed ja nende mõju Ukraina arengule.“

 „Esiteks, füüsilised lahingud lennukite, ja troonide, tankide ja mürskude abil on ainult üks rinne märksa laiemas ühendussõdade kontekstis, kus on hõlmatud kõik siinses raamatus kirjeldatud lahinguväljad – ja võib-olla mõned uuedki, mida me ei oska ette kujutada.“ Trollivabrikud, energiahinnad, massiränne jne

 „Teiseks on selle vastasseisu dünaamika väga ettearvamatu. Sedasorti konfliktidele on eriomane asjaolu, et neid peetakse sageli nähtamatul, eitaval ja mitmetähenduslikul viisil.“

„Kolmandaks, isegi kui lahingutegevuse kuum faas lõpeb, ei taastu seejärel tõenäoliselt kord. Säärase lepingu asemel, mis looks uue kindluse ja stabiilsuse suhteraamistiku, saame tõenäoliselt parimal juhul isevärki ebarahulepingu, mis lõpetab kuuma sõja, kuid jätab avatuks kestva konflikti ja rivaalitsemise tee.“

 „Kuna iga riik hakkab käsitlema vastastiksõltuvust kaitsetusena, siis näeme, et üha enam äritegevust viiakse mujale ja osa ülemaailmseid tarneahelaid laguneb“

„… ent niikaua, kui meie vahel on sidemeid, jääb alati alles ka konfliktivõimalus. Seepärast lõpeb Ukraina sõda järjekordse eberahu ajajärguga.“

 „Ebarahu ja ebasõda“ „Sel lühikesel raamatul on lihtne iva: ühendused, mis põimivad maailma kokku, ajavad seda ühtlasi lahku. Maailmas, kus tuumariikide sõda on liiga ohtlik, et selle üle arutledagi, õhutavad riigid konflikte, manipuleerides nendesamade asjadega, mis neid ühte seovad. Suurriikide poliitika on muutunud armastuseta abieluks, kus kaasad ei talu teineteise seltsi, ent ei suuda ka lahku minna. Ja nagu õnnetu paari puhul, muutuvad õnnelikel aegadel jagatud head asjad vahendiks, millega halbadel aegadel teisele kahju teha. Lagunevas abielus teevad neimahimulised partnerid teineteisele haiget, kasutades ära lapsi, koera ja suvilat. Geopoliitikas pruugitakse relvana kaubandust, rahandust, inimeste liikumist, pandeemiaid, kliimamuutusi ja eelkõige internett.“ Enam paremini ei saakski ebarahu kui sellist defineerida.

Vast tasuks siiski lisada R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025  Lk 57/79 toodud motiivid „Kõik, mis võib inimkonnale kasu tuua, võib talle ka kahju teha. Teiste sõnadega ei leidu tänapäeva maailmas enam midagi, mida ei annaks relvaks muuta, ja see nõuab, et meie arusaam relvadest oleks nii avar, et ületaks igasugused piiris. Kui tehnika edusammud püüavad  relvatüüpide arvu suurendada, siis murrang mõtlemises võib ühe hetkega avada terve relvade kuningriigi. Meie seisukoht on, et nii kunstlikult tekitatud börsikrahh, arvutiviiruse rünnak või kuulujutt või skandaal, mille tulemuseks on vaenlase valuutakursi kõikuminevõi mis paljastab vaenlasriigi  juhid internetis – kõiki neid võib uuele kontseptsioonile vastavateks relvadeks lugeda.“

 „Nüüdisajal, kui tuumarelvad on juba muutunud hirmutavaks kaunistuseks kaminasimsil ja kaotavad iga päevaga oma reaalset operatsioonilist väärtust, on finantssõda kujunenud terves maailmas tähelepanu äratavaks „hüperstrateegiliseks“ relvaks. Seda põhjusel, et finantssõda on kergesti manipuleeritav, võimaldab varjatud aktsioone ja on ühtlasi ülimalt hävitav.“ Eks ole … Reegliteta sõda, piiranguteta sõda, ebasõda. Ebarahu. Meie teiega oleme kuskile teel, teel mis pole enam klassikaline rahu vaid …

 Teine kõrvalepõige: lugude mõjust tegelikkusele 

 Sõnal on jõud, jutul ka. Paljugi oleneb sellest milliseid jutte me räägime, milliseid usume. Kas me räägime valesid lugusid?

 „Sarnaselt DNA-le suudavad lood luua täiesti uusi entiteete. Tõepoolest, lugudega saab luua isegi täiesti uut tegelikkuse tasandit. Meie teada oli universumis enne lugude välja ilmumist olemas vaid kaks tegelikkuse tasandit. Lood lisasid neile kolmanda.

Need kaks tegelikkuse tasandit, mis olid olemas enne lugude jutustamist, olid subjektiivne tegelikkus ja objektiivne tegelikkus. Objektiivne tegelikkus koosneb sellistest asjadest nagu kivid, mäed ja asteroidid- asjad, mis on olemas sõltumata sellest, kas me teadvustame neid või mitte. (…) Lisaks on olemas subjektiivne tegelikkus, koosnedes sellistest asjadest nagu valu, nauding ja armastus, mis ei eksisteeri „seal väljas“, vaid pigem „siin sees“. Subjektiivsed nähtused on olemas meie teadmistes.“

Kuid mõned lood suudavad tekitada veel kolmanda tegelikkuse tasandi: intersubjektiivse tegelikkuse. Kui subjektiivsed nähtused nagu valu on olemas ühesainsas teadvuses, siis intersubjektiivsed nähtused nagu seadused, jumalad rahvad, korporatsioonid ja valuutad on olemas paljude teadvuste vahelises neksuses. Täpsemalt on need olemas lugudes, mida inimesed üksteisele räägivad. Info, mida inimesed vahetavad intersubjektiivsete asjade kohta, ei esinda midagi, mis oli olemas enne infovahetust; need asjad luuakse infovahendite kaudu.“

 „Aga kui paljud inimesed räägivad üksteisele lugusid seadustest, jumalatest või valuutadest, siis see loob need seadused, jumalad või valuutad. Kui inimesed neist enam ei räägi, siis nad kaovad. Intersubjektiivsed asjad on olemas infovahetuses.“

 „Hitler võitis 1933 aasta valimised seetõttu, et majanduskriisi ajal hakkasid miljonid sakslased uskuma natside loosse, mitte mõnesse paljudest alternatiividest, mida tollal leidus. (…) Me võime kindlalt väita, ett see oli eksitus ja sakslased saanuks valida paremaid lugusid, sest me teame mis järgmiseks juhtus. (…) Hiljem võtsid sakslased omaks liberaalse demokraatia ja see viis nende elukvaliteedi püsiva paranemiseni. Kas sakslased võinuks natsieksperimendi vahele jätta ning hakata liberaalsesse demokraatiasse uskuma juba 1930ndate alguses? (…) Tihtilugu pole ajaloo kujundajaks determinismlikud võimusuhted, vaid hoopis need traagilised vead, mis tulenevad veetlevate, ent kahjulike lugude uskumisest.“ (Y N Harari „Neksus“ PM 2024 lk 54/55/60) Eks ole mõtlemapanev?

 Jaapanlased astusid sama reha otsa. „ Miks nad üldse sõtta läksid? (…) See kõik oli lihtsalt rumal valearvestus. 1930 aastatel jõudsid Jaapani kindralid järeldusele, et ilma kontrollita Korea, Mandžuuria ja Hiina ranniku üle tabanuks Jaapanit majandusseisak. Nad kõik eksisid. Tegelikkuses sai Jaapan kuulus majandusime alguse pärast seda, kui Jaapan oli kaotanud kõik mandril asunud valitsusalad. Inimese rumalus on üks suurimaid toimejõude ajaloos, kuid me kipume seda pahatihti eirama.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 201).

Mnjah, kui nad vaid poleks uskunud neid „veetlevaid, ent kahjulikke lugusid.“, kuid „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““ (T. Sarrazin „Piirideni jõudnud riik“ PM 2022 lk 178). Nüüd ootame … kõrvalmõjusid ja ka külgnevaid ning järgnevaid mõjusid.

 Huvid, ikka huvid

 Iga tegu loeb ja iga … sõna loeb. Ja täiesti selge on, et kui liidud enam ei loe, siis huvid loevad endiselt. Huvid on püsivad. „Ameeriklased, kes ei olnud huvitatud Taiwani kaitsmisest, võivad sellegipoolest tahta kaitsta Texas Instrumenti. Mida rohkem pooljuhtide tehaseid saarele rajatakse ja mida rohkem oleksid majandussidemed USAga, seda suurem oleks Taiwani julgeolek.“ (1968) (C Miller „Kiibisõda“ KAVA 2025 Lk 85). Kuidas tekitada meile sellist huvidele põhinevat kaitset? Midagi justkui liiguks, kui … administratiivköidikud protsessi tuksi ei keera.

See on ohtlik olukord, kus mitte ainult teod vaid ka sõnad võivad muuta piiri rahu ja mitterahu vahel. Sellises olukorras teeb murelikuks lõputu ärplemine väikese kanapoja stiilis  „Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema …“  See on nagu mingi suurushullustuse jada: meie väed Ukrainasse, tuumarelv meie territooriumile, nüüd siis sõjategevus Pärsias on ka meie sõda, meie abi pakkumine Hormuzi väina kaitsmisel jne. Oeh! Muidugi tuleb liitlasi aidata, isegi siis kui nad on ebaliitlased, kuid lähtuma peame ikkagi reaalsusest. Aga kui me kõik need lubadused peame lunastama? Korraga? Eks ole hea küsimus? Me jätame oma käitumisega ebausaldusväärse, ebaküpse, ebaprofessionaalse, lausa narri, mulje. Oleme nagu ärapõlatud kuid klammerduv ekskallim. Pealegi tööjaotuslikult on asi kujunenud kuidagi vildakaks ehk nagu president Eisenhower nentis sarnases situatsioonis peale Stalini lahkumist:  „Kui kõik need välisministeeriumi peened härrad, hr Dulles ja kõik ta nõunikud, tõepoolest ei arva, et saaks rahust tõsiselt rääkida, siis ajan ma asju valede meestega. Ma tõesti ei tea miks ma nendega oma aega raiskan. Sest kui me peaksime rääkima sõjast – ma tean, kellega seda arutada tuleks, ja see pole mitte välisministeerium.“ (J Rubenstein „Stalini viimased päevad“  Imeline Ajalugu 2016 187). Eks ole … kas meil ikka on VV või Ministrite Konföderatsioon?

 Korduma kippuvad küsimused

 Meie siin maailma veerekese peal võime ju olla logistiline tupiktänav, kuid meie tagahoov on otse vastu Karulaant. Just see asjaolu muudab maailmapildi meie jaoks veidi nihutatuks. Ohuteadlikuks. Karulaane veeres peabki olema ohuteadlik ja … reageerimiskiire. Hiljuti küsis üks õpetatud sõber jälle, et „Kas Eestit on võimalik kaitsta?“ Kordame üle, kuigi see teema sai läbi kirjutatud aasta tagasi pikkjutus „Meil oli võimalus valida“, siis siinkohal meeldetuletuseks et: https://peetertammistu.blogspot.com/2025/05/meil-oli-valida.html

„Esimene valik. Si vis pacem, para bellum " kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks". Meie oleme valinud rahu. See on valik millest lähtuvad kõik edasised valikud. Kõiki valikud tuleb võrrelda selle esmavaliku vastu, kas see toetab või lahjendab esmavalikut. Veel mõned aastad tagasi oli kaitse- ja relvatööstus valikupuu üpris ebaolulises osas, tänaseks on kaitsevõime/julgeolek muutunud valikupuu esmaseks tasandiks – kui kaitsevõime pole tagatud, siis edasistel valikutel pole erilist mõtet. Muidugi on võimalik ka Saksa noorukite hoiak, et „parem olla okupeeritud kui surnud“, valiku küsimus, kuid …Kuid see on variatsioon vanast muinasjutust, et kui lähed paremale kaotad elu ja kui lähed vasakule kaotad hobuse (mis tähendab, et kaotad ka elu. W.C ütlemine II MS alguse kohta, et „Meil oli valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja“, kehtib ikkagi.

Niisiis meie praegune valik on ohtudele vastu astuda, kaitsevõime arendamine, et ei korduks IIMS stsenaarium. Meie oleme teinud rahuvaliku.  Tubli valik, aga … Aga selle deklaratsiooniga asi ju ei piirdu. Rahuvalikule peab järgnema rahavalik. Nüüd tuleb see valik täita sisuga. Tubli on seegi, et sellele valikule on Dr Riik hakatud sisugi looma. Kuid nii nagu kindralid valmistuvad enamuses eelmiseks sõjaks, nii loodavad ka poliitinimesed oma valikutes ennast trikitada mööda tegeliku panustamise raskusest, püüdes läbi ajada möödunud, rahuliku aja meetmetega. Kaitse ei saa olla retooriline, tükatine ja ajutine. Kaitsevõime peab olema pidev ja usutav.“ MOTT. Nii, et selle teema võime maha võtta, mänguplaani pole keegi muutnud. Seega küsimus ei ole kas, vaid pigem kuidas?

Konföderatsiooni kindral Edward Porter Alexander on kunagi öelnud, et „Nõrkuse tunnus on kujutleda, et võit võiks saabuda kasvõi tühiselgi määral millegi muu kui meie oma ponnistuste tulemusel.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 245). Elementaarne. Niisama lihtne see ongi.

 Esimese lasu päev

 Niisiis kuidas? Üllatav ja kummaline, mis inimesi „käima“ tõmbab. Näiteks nagu see Häbivere korstna juhtum. Miks just see? Siia on ennegi droone alla sadanud? Viimaste päevade kogemuste järgi võiks ilmateatele lisada droonirubriigi nagu näiteks „Täna öösel on Virumaal oodata tihedat droonisadu …“ Nüüdseks  on droonisadu … Mis asi? Sõbraliku tule kaasnev kahju? Või on see midagi enamat? Teada fakt on, et 1775. aasta 19. aprillil algas Ameerika iseseisvussõda Briti vägede lüüasaamisega Lexingtoni ja Concordi all. Kuid kuskilt on meelde jäänud tõsiasi, et Ameerika iseseisvussõja alguses oli üks selline kummaline, huvitav ja unustatud daatum nagu „Esimese lasu päev“. See on päev mil esimest korda toimus tulevahetus Briti vägede ja kolonistide vahel. Kas Häbivere korstna intsident on tänapäevane „esimese lasu päeva“ vaste meie jaoks? Siinkohal tuleb tunnustada veelkord Kaitsepealiku sõnaseadet, mis oli ülimalt korrektne ning samas väga informatiivne (nende jaoks kes on õppinud funktsionaalse lugemise kunsti). Nüüd teame.

 Äratus: Peale klassikalise rahu lõppu

 Tegelikult on laual hoopis uus mäng. Siinkohal paar kainestavat „pisiasja“ kabinetikangelastele. See et Narva jaamad on Narvas, oleme me alati teadnud. See, et nende neutraliseerimiseks pole Karulaanel just palju pingutusi teha me ka teadsime.  Kuid see mille ütles välja Kaitsepealik Häbivere jaama kohta, et "Aus hinnang on, et sõjaolukorras me Auvere jaama kindlasti kaotame, ükskõik kui palju ressurssi me selle kaitsmisse paneme," tekitab täiesti uue olukorra. Tuled kustuvad. Uus jutt. Nii, et kujutagem ette kui need kolm jaama on „kutud“, siis mis meile järgi jääb? Prouased/härrased seadusandjad, milline on teie järgmine käik? Kobate pimeduses? Eks ole, kes tule ära kustutas? Ilmselt läheb aktiivseks süüdlaste otsimiseks ja kõik süüdistavad kõiki. Täiuslik neljanda põlvkonna või reegliteta sõja stsenaarium. Kõik sumbub. Kuid tegutseda on vaja kiiresti. Eile veel.  Uus mäng kõigi jaoks, ka omavalitsuste jaoks, kes siiani on püüdnud tuulikuehitajatelt ja solaristidelt ehituslubade eest hõlptulu välja pressida? Võib-olla peate nüüd peale maksma hakkama, et teie vald pimedusse ei jääks? Eks ole mõtlemapanev? Ja riigiametid peavad lõpetama oma administratiivmängud a´la Linnamäe hüdroelektrijaama tammi lõhkumine „looduskaitselistel eesmärkidel“.  Olud on muutunud ja Kaitsepealiku omamoodi sordiine, kuid tungiv meeldetuletus, et me peame oma mõttemaailma muutma on igati asjakohane.  Ning tuletagem veelkod meelde, et  Häbivere juhtum oli mitte „sõda“ (jutumärkides seepärast et kogu poliitturg kasutab seda sõna häbematult kui vabavara, andes sellele üha uusi tähendusi),  vaid pelgalt sõbraliku tule kaasnev kahju.  Samas andis see võimaluse öelda välja just seda mida taheti/pidi välja ütlema.

 Valede hind?

 No sõbraliku tule ja kaasnevate kahjude ohvrid pole ainult juhuslik korsten vaid kogu senine keskkonnakaitse kontseptsioon. See, mida paar aastakümmet on Läänemaailm vedanud kui keskkonna mõistlikku säilitamist ja parandamist on muudetus püsikatastroofiks. Kõik need piirangud CO2 õhku paiskamise kota, kõik need prügi sorteerimised kuni pudelite kõrgistamiseni välja on muutunud naeruväärseks sellega millisel määral sõjategevused paiskavad õhku/pinnasesse/vette saastet. Me arvasime, et sellele pole alternatiivi.

„Valitseb laialtlevinud taju, et „alternatiivi ei ole.“ („there is not alternatiiv“), kui kasutada fraasi, mida Margaret Thatcher kasutas, et lõpetada debatti vabaturumajanduse üle. Ta kasutas seda lausungit nii palju, et mõned tema valitsuse kolleegid hakkasid teda kutsuma TINA.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 50). Meie jätkame vaidlemist selle üle, kas meil peaks kehtima ETS süsteem või „PETS“ süsteem, siis teine osa maailmast leidis alternatiivi … sõjas. Sõda, kui „keskkonnameede“? Ups, vabandust „sõjategevuses“.

„Mis maksavad valed? Probleem on selles, et me võtame neid tõe pähe. Nad on ohtlikud sellepärast, et kui me kuuleme neid piisavalt palju, ei tunne me tõde enam üldse ära. Mida siis teha? Mida muud kui ainult tõe leidmise lootusest üldse loobuda ja vaid lugudega rahulduda. Ja pole tähtis, kes neis lugudes kangelased on. Huvitab ainult küsimus: „Kes on süüdi?““

„Meie saladused ja meie valed(…) meid määratlevadki. Kui tõde on neile solvav, siis me valetame ja valetame, kuni me ära unustame, et tõde üldse olemas on. Aga on ikka. Ja meie vale tekitab tõevõla. Ja varem või hiljem tuleb see võlg ära maksta. (…) Tõde meie vajadustest või tahtmistest ei hooli. Talle ei lähe korda meie valitsused, ideoloogiad, religioonid. Ta võib oodata terve igaviku. (…) Kui varem ma kartsin tõe hinda, siis nüüd küsin vaid: mis maksavad valed?“ (N Ferguson „Maailmalõpp“ PMK 2024 Lk 253).

 Aga siin me nüüd oleme, immutame oma meeli sõjamahlas, vajudes ühe enam kangelasjuttude kummalisse/kummituslikku maailma. Oeh! Aga … Kõige mõistlikum oleks toimetada lähtudes Reinholdid Nieburni palvest „…kus palutakse meelerahu taluda asju, mida me ei saa muuta, julgust muuta, mida me saame muuta, ja tarkust neil vahet teha." (W Doniger „Mõista antud ämblik“ TÜK 2024 lk 49). Mitte sellisel allaheitlikul moel, et „mis me ikka teha saame“, vaid aktiivsel moel. Valvsal moel, kuid mitte edvistaval moel. Iga tegu loeb ja iga … sõna loeb. Ja täiesti selge on, et kui liidud enam ei loe, siis huvid loevad endiselt. Huvid on püsivad. Ka meie huvid on püsivad, mitte ainult  püsivad vaid ka kõige tähtsamad.

 Jätkub …

 Targutusi:

 C.Tyerman „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Varrak 2010

 Lk 531 „Albilaste ristisõjad 1209-1229. Bezirese ründamisest ja rüüstamisest. 8000-9000 linnaelanikust olid hereetikud maksimaalselt 700. „Hilisema,, võib-olla apokrüüfilise jutustuse põhjal olevat abt Arnaud Amaury küsimuse peale, kuidas eristada neid, keda on vaja tappa, vastanud – ilmselt muretsedes, et hereetikud võivad pääseda katoliiklasi teeseldes – korraldusega: „Tapke nad . Issand teab, kes on tema omad.”

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

 Lk  160 „Kuulujutt on riskivaba. Väikeses mastaabis agiteerimine on lihtne ja lahe. Sarnaste vaadetega inimestele pole üheskoos auru väljalaskmine kunagi nii lihtne olnud, isegi kui nad ei suitseta. See on kodanikuväärikuse tähtis komponent: võimalus kaevelda avalikult, selle asemel, et omaette uriseda. „

Lk 165 „Kuhu siis edasi? Ebaõnnestunuks ei saa vaid lugeda Lääne poliitiliste süsteemide kestlikku levimist itta ja lõunasse. Ka kodus ähvardavad kaks suurt ohtu: paanika ja enesega rahulolu. Paanika muudab inimesed ettevaatlikuks. Nad hakkavad igatsema tugevaid juhte ja lihtsaid lahendusi. Nad hakkavad muretsema oleviku, mitte tuleviku pärast ning hoolivad enam erahuvidest kui avalikest. Õige juhtimise korral võib rahvuslik oht käivitada uskumatu kodanikujulguse.” //””Dunkirki vaim””//

Lk 166 „Enesega rahulolu võib olla veelgi ohtlikum. Just nagu nõrgeneb bioloogiline immuunsüsteem, kui seda proovile ei panda, muutub ka poliitiline süsteem lodevaks ja haavatavaks, kui ohtusid silmapiiril ei paista.”