„Viimsipäevalahingut“: Müncheni itk - Ümberhindamine

 

Oeh, pikk nädalavahetus koos Vabariigi "sünnaga" tekitasid ajaressursi, mida kasutasin häbematult ära jadalise pasjansi ladumiseks. Läks pikaks, läks haraliseks, kuid  kuskile tuli vahepaetus tekitada.

Kogu tänane maailma kulgemine on kuidagi eklektiline, hüplik, ettearvamatu ja ettevaatlikuks tegev. Käremeelne, kuid varjuline. Ka Müncheni julgeoleku(setuse) konverents ei parandanud asja, vaid pigem pikendas varje. Sõnaseadelt oli konverents lüürilisem, kuid sisult sama sõjakas. Käis luure, sõnapeitus, positsioonide kompamine. Justkui valmistumine … millekski. Nagu C v. Clausewitz on formuleerinud:

„Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti,  otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.

See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi õnne või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.” („Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004 Lk 133). Hm, kuidas meil on lood objektiivse tarkuse (puudumise), õnne ja juhuse vahekordadega? Kaeme perra, millise jada me sel korral udus ja varjudes kokku saame ning kuhu jõuame.

 

Strateegiline kergemeelsus

 

Niisiis „Viimsepäevalahing“? Miks „Viimsepäevalahing“?  Üks õpetatud sõber nentis eelmist pikkjuttu kommenteerides, et:

 „Hull jama on poliitiliselt küll üleilmselt majas, kuid sinu uskumusi viimse päeva suhtes veel toetama ei kipu. Elame edasi päev korraga ja vaatame, mida tuuled toovad. Kuna tuult pole, on meil elektriarved laes.“

Väga tark tähelepanek kõigi esitatud väidete osas. Esiteks on poliitiliselt ülemaailmselt hull jama majas  ja sellele jamale pannakse kogu aeg puid alla. Poliitturul oleks nagu igaüks eraldi ja kõik koos koerapöörirohtu söönud.

Poliitinimesed elavad ohtlikus  illusioonis, et nad juhivad protsesse, kuid … Kuid vahel lähevad asjad lihtsalt käest, kui ollakse strateegiliselt kergemeelsed. Pole esimene kord. „Kuid ajalugu karistab strateegilist kergemeelsust varem või hiljem. I maailmasõda puhkes, kuna poliitilistel liidrid kaotasid kontrolli omaenese taktika üle.. (…) Möödus neli nädalat, kuni Austria valmistas ette ultimaatumi. Nõupidamised toimusid, aga kuna oli suvi, võtsid riigimehed puhkuse. Ent kui Austria ultimaatum 1914 aasta juulis esitati, nõudis selle tähtaeg väga kiireloomulisi otsuseid ja vähem kui kahe nädalaga astus Euroopa sõtta, millest ta kunagi ei taastunud.“ (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 lk 79)

Eks ole, tehisintellekti veel ei olnud, kaugmaarakette ka, kuid automaatselt toimivad lepingud olid olemas ja esimene päästikule vajutaja vallandas automatiseeritud  sündmuste ahela ja Niisama lihtsalt kahe nädalaga oligi „Viimsepäevalahing“  käes. Saja-aastane rahu ja õitsengu aeg oli läbi     „ Aasta 1912 oli Euroopale väga hea aasta //ka 2022 algas hea aastana PT//, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale. Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu. Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus, suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses maailma.“

 „Seda, mis nüüd järgnes, ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1914 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja. 1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud. Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 lk 85/86). Eks ole huvitav ajamääratlus, küsimus on vaid selles, kas see kestis kolmkümmend üks aastat või kestab tänaseni?

 

Just see poliitmaailma visa rühkimine kangelasmüütide taktis „kuhugi“ panebki küsima, kas see kuhu rühitakse on „Viimsepäevalahing“? Õpetatud sõber arvas küll, et ta minu „uskumusi viimse päeva suhtes veel toetama ei kipu“ //mitte, et see oleks minu uskumus, kuid jadad näitavad võimalikkust//, kuid poliitturu rühkimine teeb muret. Eriti murelikuks teeb meie teiega koduse poliitturu strateegiline kergemeelsus. Või mis strateegia see ikka on, pigem taktika. Taktika ilma strateegiata on teadagi kindel retsept hävinguks. Kui ühelt poolt toimub maailmas energiate ja võimekuste ümbergrupeerumine, siis meie tegeleme selliste sügavmõtteliste küsimustega nagu see, et kes peavad kooliõpilasele kindlustama suspede ja suuskade olemasolu koolikohustuse täitmiseks. Lisaks need kummalised eksperimendid ühistranspordi arendamisest kommunistliku mudeli järgi (NLSVL oli ühistransport tasuline, tasuta pidi see olema alles kommunismis). Täiesti pöörane tunnelnägemine või kanapimedus. Piinlik. Piinlik. Piinlik.

Muide nimetus „Viimsepäevalahing“ ongi pigem eelmise pikkjutu kujundlik väljend teatud pürgimuste, nördimuste ja mõistamuste segule, mis täna maailma liigutavad. Loodetavasti ei liiguta üle ääre, kuid mine sa tea, poliitturu edevusel pole piire …

Ka kolmas tähelepanek on väga asjakohane „Elame edasi päev korraga ja vaatame, mida tuuled toovad. Kuna tuult pole, on meil elektriarved laes.“ See on väga tähtis tähepanek, sest kogu „Viimsepäevalahingu“ jada (kontseptsioon?)  lähtub sellest, et võidab see, kellel on energiat rohkem. USA mõistis äkitselt, et on energeetiliselt  (selle laiemas mõttes) alalaetud ja püüab nüüd seda vaegust oma eriomasel moel korvata. NB! kõik turuosalised püüavad endale laadida võimalikult palju energiat, meie … Meie oleme muutunud paljudes küsimustes sõltlaseks. Nüüd siis ka energiasõltlaseks. Oleme kõigi võimalike kehvade valikute ja arengute keskpunktis. Rõõmsameelselt. Mis edasi? Kõik marsivad ju „kuhugi“, ega meiegi saa lihtsalt tuiutada. Või saame?

 

Müncheni itk

 

Müncheni julgeoleku(setuse) konverents oli nagu omamoodi poliitilise peastaabi nõupidamine kujunenud olukorra selgitamiseks ja strateegia valikuks. Või oli see turuplats? Muidugi ei tea meie teiega, mida tegelikult arutati, miks arutati, kellega arutati, kuid lavakujundus, kogu eeslava jättis mingi kummalise hägusa ja nutuse emotsiooni. Hala nii konverentsi eel, konverentsi ajal, kui konverentsi järel. Tsiteerides Postimeest „ Tänavuse Müncheni julgeolekukonverentsi kammertoni seadis nädala alguses ilmunud raport, mis kirjeldas praegust maailmakorda sõnaga «lammutamisel““. ERR 10.02.26 Konverentsi eel avaldatud raport kannab pealkirja "Hävitamisel" (i.k. Under destruction) ja selles tõdetakse, et maailm on jõudnud lõhkumispoliitika ajajärku, mis tähendab nende jõudude tõusmist, mis eelistavad reformidele ja poliitikamuutustele laiaulatuslikku hävitamist. ÕL 10.02.26 „Maailm on sisenenud lammutuspoliitika perioodi.“ Nii algab enne Müncheni julgeolekukonverentsi avaldatud iga-aastane raport. „ Raporti autorite hinnangul on USA juhitud rahvusvahelise korra süsteem jõudnud pärast 80 aastat murdepunkti ning Trumpi tehingupõhine ja jõupositsioonilt lähtuv poliitika kiirendab selle lagunemist.“. Hm, selline enesehinnang siis – HÄVITAMISEL. Kammertonina väga nukker lähtekoht. Sisuliselt itk. Sisenemine itkuajastusse?

 

Kuhu keegi marsib

Süvenedes kommentaaridesse ilmneb lausa hämmastav valestilugemise/mõistmise oskus ja määr. See on täpselt Vanaema Marie kirjeldatud olukord möödunud sajandi kirjakeele õppetunnis kus kästakse täht haaval kirjutada n-u-g-a ja kui kokku kästakse lugeda siis   saab Ats ikkagi Lõuna-Eesti suupärane „Väits“. Räägiti üht, kuid aru saadi … Nii ka Münchenis. Kuna konverentsi  oodatuim peaesineja oli USA Riigisekretär, siis teades tema viisakat esitlusmaneeri, midagi sellist rahustav-pehmendavat oodata võiski. Lepitavat. Trööstikirja. Nii oligi. Ta märkis, et eelnenud perioodide  „… eufooria viis ohtliku väärkujutelmani: et me oleme sisenenud – tsiteerin – «ajaloo lõppu“ (…) „Et iga riik saab nüüd liberaalseks demokraatiaks, et pelgalt kaubanduse ja äri põhjal sõlmitud sidemed asendavad rahvusluse, et reeglitepõhine maailmakord – mis on ülekasutatud termin – asendab nüüd rahvusliku huvi, ning et me hakkame elama piirideta maailmas, kus kõik saavad maailmakodanikeks“ „See oli rumal idee, mis eiras nii inimloomust kui 5000 aasta kirja pandud inimajaloo õppetunde. Ja see on meile kalliks maksma läinud,» Praktiliselt sama, mida käremeelselt ütles mullu Asepresident, kuid diplomaatilisemas vormis, samas põhimotiiv ja protsesside käivitaja – huvid – narratiiv oli jätkuvalt esikohal.  „Lõpetuseks võttis Rubio taas pinged maha, nimetades USAd Euroopa pojaks ja kirjeldades ühiseid juuri.“ (PM 17.02.26) "Ajastul, mil pealkirjad kuulutavad Atlandi-ülese liidu lõppu, ütlen seda nii, et kõigile on selge: see ei ole meie eesmärk ega soov. Sest meie, ameeriklaste, jaoks võib kodu olla läänepoolkera, aga me jääme alati Euroopa lapseks," Kui panite tähele, siis senise liidu lõpp ei ole USA „soov ega eesmärk“, mis tähendab, et kui allianss ei lähtu USA huvidest, siis …

Nii, et Riigisekretär veeris meie jaoks tähthaaval oma „nugasõnumi“ ja meie lugesime jälle kokku … „Väits“. Hm?  "Me nägime seda nägu, et Ameerika tahab meiega koos töötada. See oli ma arvan kõige olulisem sõnumi, mida kõik ootasid,"  (ERR 16.02.26) Natukene lüürikat ka vahele (me oleme Euroopa lapsed) ja publikum hindas kergendatult. Nii nunnu. Kõne muide oli väga hea ja saavutas eesmärgi. USA eesmärgi.  No nii, ootasime selle kenamasse vormi rüütatud avalduse ära ja … Ja siis jätkub meie „väitstõlgendus“ selliselt, et  kõne oli kohati paradoksaalne, arvestades, et USA rahvusliku julgeolekustrateegia dokument ütleb, et Euroopa peab oma probleemidega ise toime tulema. Just: ISE TOIME TULEMA!!! Lugege seda USA administratsiooni juhtide huultelt ja dokumentidest olenemata selle väljütlemise vormist.

USA-l on oma huvid ja nende tagamine on sisustatud  julgeoleku- ja kaitsestrateegias. See on väga selge dokument, mis määrab ära huvid (ja huvisfäärid) ja võimekused nende huvide realiseerimiseks. Peale seda on kummastav  üllatuda, et Karulaane ohtu Riigisekretär ei maininud. Ei maininud seepärast, et Euroopa ei ole „Viimsepäevalahing“ millesse USA marsiks.

Varustusülem

USA näeb oma „Viimsepäevalahingut“ lahti rullumas idas. Sinna USA oma ressurssidega marsibki. See on USA eksistentsiaalne lahinguväli. Euroopa … Euroopat on USA valmis õigetel alustel ja siis kui Euroopa ennast ise aitab osutama sõbralikku tuge. USA ei ole  jalgpalli terminoloogias Euroopa suhtes enam mängu tiputorrmaja, vaid pigem nõuandev treener (või varustusülem). See võiks olla isegi hea uudis, sest see on hulka parem, võrreldes võimalusega, et ta oleks vastasmeeskonna mängija. USA näeb oma lahingutannert pigem Vaikse ookeani ja Aasia piirkonnas. See „Viimsepäevalahing“ saab olema ühest küljest „kummaline“, peaaegu nähtamatu kuid sedavõrd kurnavam ja ressursimahukam kuna nii Hiina kui ka Karulaas ( just-just, selles kontekstis on Karulaas mängus) mängivad oma partiid „Reegliteta sõja“ formaadis. „Kummaline“ on täiesti omal kohal termin, sest ka 1939 a olukorda Läänerindel peeti kummaliseks, justkui tegevusetuks,  kuni see kummalisus kummutas kõik seni tuntud sõjatõed. Tuletame meelde, et kolonelide välja töötatud doktriin piirideta/reegliteta sõjast peab sõjalist sekkumist nö viimaseks vaheniks, põhiline on kontrolli omamine. Tundub, et selle doktriini järgi tuleb sõjalist sekkumist pidada pigem strateegia põhikava  läbikukkumiseks, kui vajalikuks sammuks. Ja reegliteta sõda, sõda, mis on peaaegu märkamatu, on edenenud odavate allhankeliste tossude sahisedes kõigi meie teiega ellu.

Väsinud emast

 

Kõigil on omad huvid ja igaüks püüab loomulikult kaitsta oma huvisid (Palmerston), kuid selles huvide mängus on tähtis aru saada, millisest huvist lähtudes millisesse lahingusse sammutakse. Millised on teiste huvid, kelle huvide sappa me võiksime ennast haakida? Või pigem peaksime mõtlema, millist oma oskust saame ära kasutada ja eest vedada oma huvide kaitsel. Kuna tegemist on piirideta sõjaga, siis tuleb seda kunsti õppida kõigilt neilt, kellel sellised oskused juba olemas on, isegi terroristidelt: „Terroristid on nagu kärbsed, kes üritavad portselanipoodi hävitada. Kärbes on nii nõrk, et ei suuda ühtainsatki teetassi paigalt nihutada. Niisiis otsib ta härja, poeb talle kõrva ja hakkab seal sumisema. Härg läheb hirmust ja ärritusest marru ning peksab portselanipoe segamini. „ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 27). Kelle kõrva peame (kindlas kõneviisis) pugema, et oma huvisid realiseerida? Eks ole hea küsimus?

 

Jah, muidugi oleks tore, kui meie jaoks jätkuks senine Big Mother situatsioon, mil hoitakse kaitsvat kätt meie pea kohal ja pühitakse ära iga pisarahakatiski, aga … Aga „Ema“ on väsinud ja ütleb, et nüüd peate ise hakkama saama. (Big Mother motiiv pärineb Õnnepalu kirjutatust: „“Riik pole enam see kõiki meie tegemisi kortsus kulmul jälgiv big brother, vaid pigem big mother, kes peab appi tõttama kõigile hädalistele, üles aitama kukkunuid, puhuma iga muhu peale ja pakkuma varju ja süüa neile, kellel on külm ja kõht tühi., „.  H Pajula „Majanduslik inimene ja poliitiline loom“ Eesti Keele Sihtasutus 2014 Lk 116)   

 Hea uudis on see, et nüüd me teame milline mäng on, kes on meie kõrval, keda ei ole ja kuhu keegi sammub. Kõik turuosalised saavad fokuseerida oma tegevusi.  

 

Tegelikult, kui järgi mõelda ja täpsemalt vaadata, siis … Tundub, et tegemist on mitme erineva, kuid üksteist mõjutava „Viimsipäevalahinguga“ ja USA on fokuseerinud oma tegevused oma huvidest lähtudes

Mida tähendab fokuseerimine? Näide:  „23 detsembril 1941 toimunud Washingtoni konverentsil otsustasid liitlased keskenduda rohkem võitlusele Saksamaa kui Jaapani vastu.“ (Saksamaa pommitamine“ ÄP 2025 lk 10). Vaadake, Jaapan oli küll lähemal USA-le, kuid Saksamaa oli eksistentsiaalselt murettekitavam, just seetõttu mindi esmajoones sõtta Saksamaa vastu. Fokuseeriti lähtudes prioriteetidest ja … rahvuslikest huvidest. Prioriteetide ja ressursijaotuse küsimus, mida iganes see tähendab. Igatahes enese sidumine Iraani suunas tundub … kuidas seda viisakamalt öeldagi … vast ootamatu.

  Millele meie oma tegevuse fokuseerime? Kus, milline ja koos kellega rühib Euroopa oma „Viimsepäevalahingusse? Milliste liitlastega? Milliste lippudega?

Millise „Viimsipäevalahingu“ poole keegi suundub on omaette küsimus, kuid kui üks marsib „Viimsepäevalahingusse“ siis marsivad sinna kõik, kuigi lahingud võivad olla erinevad. Ühe marssimine tähendab, et marsivad kõik, sest ühe marssimine tekitab oma energiamassiivi edasikandumist jättes senise ühtlaselt energiaga kaetud ala energiavaesusesse. Selline ühe turuosalise edasiliikumine tekitab ruumi teistele turuosalistele. Eriti siis kui esmane turuhõivaja ülevõtmisprotsessi takerdub. Puhas füüsika põhialus – energia jäävuse seadus.  Täpselt niisamuti, kui üks mängib piirideta sõja doktriini järgi, siis seda teevad paratamatult ka teised. Isegi need kes ei marsi (ja pole iialgi tahtnud marssida nagu jõukas kuid kaitsetu Euroopa) „MARSITATAKSE“ sinna. Nii on. Euroopa ei tahtnud, kuid lähtus väärtustest ja valedest eendustest ning Karumets marsitaski „MEID“ lahingsituatsiooni.   Muide: „Kes on „meie“? Meie kui Eesti, Meie kui EL? Meie kui NATO? Meie kui  Läänemaailm?“ Eks ole hea küsimus? Meie ei ole lihtsalt meie, vaid „meied“, igal ajahetkel erineva tulemiga. Ehhee,  peaaegu nagu kvantmehhaanika.

Euroopa „Viimsepäevalahing“

Euroopaga on see lugu, et Euroopa (tavamõistes/argikeeles mitte geograafilise määratusena) huvi ei olnud marssida „Viimsepäevalahingusse“. Mäletate veel – Euroopal on pakkuda oodi õnnele ja rahule. Euroopa „marsitati“ sellesse lahingusse. Marsitati seepärast, et Euroopa tundis ennast liialt kindlalt ja valis võitluse alguses täiesti kohatud vahendid. Püüda leebete majandussanktsioonidega mõjutada Karulaane otsustavust muuta kehtivat maailmakoda, mis ilmselgelt sealset administratsiooni ei rahuldanud, näitas olukorra sügavat mittemõistmist. Kuid mittemõistmine on tavaline. Nagu  „Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegu võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“ Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 Lk 385).

 

Mis siis Euroopa poolsaarel valesti läks?

 

 Kiiresti vahelduvate olupiltide rägastikus kaob vahel järg käest, mis on esmane, mis sellest tulenev, mis tähtis, mis lihtsalt eksituskatse. Vaatame siis, mis milleks ja kes kus.

-Esiteks tõmbas  Euroopa „Viimsepäevalahingu“ käima Karulaas, kuid hindas oma jõude üle (ja vastast alla) ehk lootis Ukraina kontrolli alla võtta mõne nädalaga. Nüüd siis jahvatatakse seal elusid ja ressursse juba viies aasta. Selle kava eeldused osutus täiest valeks. Eh, kui palju sõdasid on alustatud loosungiga, et saavutame edu kiirelt ja kergelt? Ilmselt enamus. Niisiis Karulaane plaan oli ekslik. Nüüd venib see lõputult … Cobra II operatsioonis käsitleti sellist situatsiooni järgnevalt: „Evean Heulfer, planeerija, kes oli välja pakkunud maismaasõja plaani nime, võttis kujunenud olukorra skeptiliselt kokku, (…): mis saab siis, kui see õhupall, millest kõik Washingtonis räägivad, osutub hoopis keeglikuuliks?“ (M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008 Lk 100). Karulaane jaoks osutuski nende tegevus ilmselt kokkupõrkeks keeglikuuliga.

-Teiseks, Lääs eksis selles, et ei uskunud Ukraina võimet agressioonile vastupanu osutada. Ega Gruusia ja Krimmi (ja Ida-Ukraina) kogemus sellisele usu tekkele ka kaasa ei aidanud. Tuleb tunnistada, et mitmed Ukraina abihüüded said küll vastuseks mõistva suhtumise, kuid pigem moraalse toetuse kui reaalse abi.  Pole midagi uut siin päikese all: „End Rootsi krooni poolt hüljatuna tundev raad ei varjanud oma pettumust, kui kurtis kuningas Johanile, et vaenlane on Tallinna juba üksteist nädalat piiranud, mistõttu majesteedilt oleks kohane abi või vähemasti troostikirja oodata.“ (M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015 Lk 426). Troostikirju Ukraina sai.

Kui ilmnes, et Ukraina suudab tõrjuda vastast ega lange ka sisemiselt kokku, siis algas tasapisi abistamine. Samas oli see kõhklev-kahtlev ega suutnud muuta olukorda. Tore, muidugi, et aidati, kuid esialgne väliköökide ja vananenud relvade saatmine ei olnud just see, mis oleks muutnud otsustavalt sõja käiku. Edasi tarniti küll uuemaid relvi, kuid ilma vajaliku (koguse) laskemoonata, siis saadeti küll laskemoona, kuid ei lubatud tulistada (sissetungija territooriumile). Pöörane. Vaatamata kogu sellele mittemõistmisele ja poolabile on Ukraina ikkagi vastu pidanud. On vastu pidanud vaatamata jadalistele eksituste eksitustele.

 

Poliitika puudumine strateegiaks või strateegia puudumise poliitika?

 

Kokkuvõttes juhtus Euroopaga see, mis juhtus ka USA-ga Korea ja Vietnami sõjas.

„Kui ühendriigid võita ei julgenud, kuid kaotada ei tohtinud , millised olid siis tema valikuvõimalused?“ ja „Siseriiklikult nõuti ühelt poolt võitu – mille jaoks ei olnud strateegiat  -, ja teiselt poolt väljatõmbamist, mille jaoks puudus poliitika.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 Lk 591/808). Huvitav kombinatsioon: võita ei julgeta, kaotada ei tohi, kuid võiduks puudub strateegia ja väljatõmbamiseks poliitika. Sama muster kordus katastroofilisel moel ka Afganistanis ja Iraagis. Euroopa …

Euroopa ise mõnuleb eneseimetuslikul teadmisel, et on kehtestanud Karulaane vastu sanktsioonipaketid ja loodab sellega Karumetsa ära kurnata. Oeh, muidugi on ka sellest  abi, kuid

-Esiteks on need kõhklev-kobavad sammud olnud Karulaanele pigem treeninglaagriks, harjudes üha uute jadaliste piirangutega, kohendades oma logistikaahelaid ümber ja lahingud kestavad edasi. Tagalas on Gucci kotid läinud küll kallimaks, aga see ei pane Karulaant sõda lõpetama.

-Teiseks ei mõisteta, et mugava majandussanktsioonikaskaadiga ei ole võimalik sõda nüüdseks enam lõpetada, sest kui Karulaanes uut relvastust ei suudetagi luua (kuigi suudetakse), siis tundub, et poole sajandilisi varusid jätkub lõputult (Sic! See on ka meie inimeste nõukaaegsete pensionisäästude realiseerimine) . Nagu üks õpetatud sõber täheldas „Karulaanes on alati kehvalt elatud, miks siis nüüd teistmoodi proovida?“

-Kolmandaks. Elu Karulaanes läheb kehvemaks, majandus ja mõtlemine on seatud sõjateele ja kõik see ei lõpeta sõda. Sõda oleks võidud küll lõpetada kui santsioonid oleksid olnud kohe algusest peale sellised nagu tänaseks on välja kujunenud: kõikehõlmavad, kohesed ja korvamatud.  Mõelge ennast viis aastat tagasi ja pange kogu sanktsioonipaketijada raskus pluss asjaolu, et sel ajal oli Lääs veel enam-vähem ühtne (sh ka tänaseks vastalised Ungari ja Slovakkia) lahingutandrile ja võimestades ennast USA samasuunalisusega ja mõelge kas ja kui kaua oleks Karulaas olnud võimeline „piiratud sõjalist operatsiooni“ ülal hoidma? Eks ole …

Ehk nagu „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.” (T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014 Lk 366).

 

Mittemõistjad

 

Võimalus majanduslikult Karulaas maha suruda on muutunud olematuks. Mitte et seda ei peaks jätkama, kuid selle õige mõju aeg on luhta lastus. Selle põhjuseks on Karulaane mittemõistmine – kaotuse mittemõistmine. Vaadake, Saksa kindral kirjutas Ilmasõjas üht lahingut kirjeldades: „Lahing oleks võinud sel hetkel lõppeda, kuid mängu astus venelaste nördimapanev komme mitte mõista , et nad on kaotanud.” (Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012 Lk 454). Nii ongi ja arvata, et majandussurutis suudab veenda Karulaant ennast lööduks tunnistama, siis … see on läänelik mõtlemine. See ei tööta Karulaanes.

Enamgi veel, kui Karulaas kasutab usinalt „hübriidmõjutamise juurde kindlalt kuuluvat vahendit, nimelt taktikalist tõde, mis tähendab valetamist.“ ja lähtub mõttest, et  „Milleks on vaja maailma ilma Venemaata“ (M J Kari, A Helmila „Miks Venemaa nii teeb“ PM 2025 205/208), siis … Raske saab „meiedel“ olema.

Väga raske, sest see mentaliteet on nii sügavalt Karulaane mõttemudelis, et sellest on pea võimatu loobuda. Kui Lääs peab Karulaanega vastasseisu alguseks 2007 aasta Müncheni julgeolekukonverentsi kõnet, siis näitab see veelkord kujukalt, et Lääs oli juba neliteist aastat maha maganud. Uinunud. Saksa Körbergi Fondi konverentsil Peterburis 1994 järelkajastuse märgitakse abilinnapea V. Putini kohta: „ Ta kuulab kaua, kuid siis raputab ta rühma emotsionaalse kõnega. Nimelt polevat keegi küll püüdnud teadlikult Nõukoguse impeeriumi likvideerida – see olevat eksiarvamus -, kuid kommunistliku partei juhtkond eesotsas Mihhail Gorbatšoviga olevat oma „saamatu tegevusega“ kahjuks põhjustanud Nõukogude liidu lagunemise. Selle tagajärjel elavat 25 miljonit venelast korraga välismaal.. „Venemaa lihtsalt ei saa endale lubada – kasvõi ainult Euroopa julgeoleku huvides -, et need inimesed jäetakse meelevaldselt saatuse hooleks“ (…) Ta pöördus oma lääne kuulajate poole: „Ärge unustage, et Venemaa loovutas Euroopa üldise julgeoleku ja rahu huvides  vabatahtlikult, sealhulgas alasid, mis olid ajalooliselt alati kuulunud Venemaale.“ Niisiis ei otsustanud endised liiduvabariigid Putini arvates  iseseisvateks riikideks saada, vaid Venemaa loovutas neile „vabatahtlikult“ territooriumeid, milleks tal on õigusi.“ „Ma ei pea silmas ainult Krimmi või Põhja-Kasahstani, vaid ka näiteks Kaliningradi piirkonda.“ (R. Bringener R Wehner „Moskva köidikud. Schröderi võrgustik ja saksamaa tee sõltuvusse“ 2023 Lk 35). NB! Aasta oli 1994!!! Niisiis tänasel vastasseisul on pikad varjud, mis ulatuvad kaugele minevikku. Nende ihaluste elluäratamine on olnud … Võiks ju avata, et see on lihtne? Või on see vaevaline? Kuid ilmselt oli seis Karulaane jaoks muutumas ühe hapumaks, uue tõusu võimalused kasinamaks ja selles situatsioonis nagu kirjutas Dugain: „Kui seis on šahh ja matt, siis jääb sulle veel üks võimalus: mäng käeseljaga segamini lüüa ja vabandada kohmakuse pärast.“ („Mõjuvõim“ Eesti Raamat 2016 Lk 959). Nii läkski kuna impeeriumiihalusega oli senise maailmakorra ja reeglistiku järgi  šahh ja matt, siis löödigi malelauad uppi ning marsiti oma „Viimsepäevalahingusse“ ja marsitati sinna ka teised.  Vaat niisugune jada.

 

Irdumine

 

Kuid märgiline oli see, et Lääs ei uskunud, et keegi rikuks nii demonstratiivselt kehtivat maailmakoda ja reeglistikku. Käis mingi lõputu enesekehutamine ja rahustamine loosungite najal, nagu „Selle maaväe loomisel abiks olnud kindral Waas de Czege tundis muret seepärast, et Kuveidi võidu järelmõjuna „köitsid kaitseministeeriumi ja üldsuse kujutlusvõimet õõnsad „põrkerauakleebise“ tüüpi kontseptsioonid – šokk ja aukartus“, „globaalne ulatus - globaalne jõud“, „operatiivmanööver merelt“, „kiired ja otsustavad operatsioonid“. T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 336). Kõik sellised „põrkerauakleebise“ tüüpi kontseptsioonid“ lõid illusiooni võltsjulgeolekust ehk kujundlikult vihmavarjust. Kuid see aastakümnete pikkune juurdunud mõtteviis ei lasknud näha muutusi ja tegelikkust.

 

Kauaaegne NATO strateeg dr Stefanie Babst kirjeldas üht sellist olukorda:  „Ma püüan kannatlikkust üles näidata. Kolm eksperti räägivad strateegiadokumenti ilusaks, üks ei ole seda enda sõnul üldse läbi lugenud, kuid avaldab kõigest hoolimata asja kohta arvamust. Kõigi viie põhiseisukoht kõlab, ollakse õigel teel. Ma olen jahmunud. Venemaa rivistab juba nädalaid oma võimsat sõjaväge ähvardavalt Ukraina piirile, aga mitte ükski kohalviibijatest ei võta seda jutuks. Kui spiiker lõpuks mind ette kutsub, suudan ma näomaski all veel vaevu hingata. Kuid see on pigem nördimus, kui õhupuudus, mis omale teed rajab. „Te olete strateegilisest tegelikkusest irdunud“ kärgin ma saadikutega.“ („ Terav pilk“ PM 2025). Seega algas „Viimsepäevalahing“ Euroopas irdumisega strateegilisest tegelikkusest? Irdumine tegelikkusest on olnud mõlemapoolne

 

Omanäoline Võõras

 

Alustame jälle baasteadmiste kujundamisest. Selleks, et aru saada sellest mõtlemise vahest on vaja baasteadmiseks lugeda  M Laidre „Aja lugu ja inimese aeg“ (Argo 2019 Lk 395):  „Kõik kes käisid Venemaaga lähemalt tutvumas või heitsid sellele pilgu kaugemalt, ootasid alateadvuses ees kohtamist Teise Omasugusega, ent vastu vaatas neile hoopis Omasugune Võõras. Just see esmane näiline ja pindmine sarnasus tekitas varjatud ootuse suuremaks läheduseks, mis üksikasjalikumal vaatlusel osutus petlikuks, kui aduti Venemaa sisulist erinevust iseenesest. Näiteks Hiinaga säärast probleemi ei tekkinud, sest see maa, rahvas ja kultuur olid juba väliselt sedavõrd teistsugused, et sisemist sarnasus ei tulnud õieti kõne allagi. Venemaaga olid lood teisiti.“

 Venemaa ümberkujundamise ebaõnnestunud katsetest. „Venemaas ei tuleks näha Teist Omasugust, vaid Omasugust võõrast, kellega meid ei pea ilmtingimata ühendama igas asjas sarnased väärtused, vaid ennekõike reeglite ruum, mida kõik ühtemoodi mõistavad ja järgivad.“ ML toodud definitsioon on parim, täpseim ja arusaadavam kirjeldus Karulaanest. Kuni meie teiega seda mõistame, kuid „meied“ ei mõista, siis positsioneerivad „meied“ me ennast üha uuesti … valesti.

 

Ohvripidu:  Vabandage, juhtunud on eksitus

 

          Lisaks Omanäolise Võõra eksitavale olemusele tekitab segadust ka investeerimislõks.  „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „

          „Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule: kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end lollina. (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016 Lk 164)

Kuna sõda on sotsiaalne konstruktsioon nii nagu äritegevuski, siis on vaja kõik juhtunu ka ära seletada. C.v. Clausewitz´i järgi: „Sõda ei kuulu teaduse ega kunsti valdkonda, vaid see on osa sotsiaalsest elust. See on suur huvide konflikt, mille lahendus on verine, ja vaid viimati nimetatu poolest erineb see muudest sotsiaalse elu nähtustest. Paremini kui mis tahes kunstiga võib seda võrrelda äritehinguga, mis on samuti inimlike huvide ja toimingute konflikt, ja palju lähemal sellele on poliitika, mida omalt poolt võib võrrelda kaubitsemisega suuremas mastaabis.“ (P Haavikko „Peakorter – Soome õukond“ Argo 2012 lk 218)

Valeinvesteeringutele ja ohvritele tuleb anda (ja antaksegi) mõtestatus. „On paradoksaalne, et mida rohkem ohvreid me väljamõeldud loo nimel toome, seda jonnakamalt hoiame sellest kinni, sest me tahame neile ohvritele ja kannatustele, mida me oleme põhjustanud, meeleheitlikult tähendust leida.

Poliitikas tuntakse seda nähtust meie-poisid-ei-surnud-ilmaasjata sündroomina.“

I MS Itaalia-Austria Insonzo jõe joone lahingud. Esimeses lahingus hukkus 15 tuh, teise 40 tuh, kolmandas 60 tuh. Lõpuks otsustas Austria teha vasturünnaku 12 lahingus paiskas itaalased peaaegu Veneetsiani. Lõpptulemus: 700 tuh langenut, haavata üle milj.

„Kuidas saanuksid poliitikud minna tuhandete langenud Itaalia sõdurite vanemate, naiste ja laste juurde ning neile teatada : „Vabandage, juhtunud on eksitus (…)“, Nii pidasid nad maha ka teise ja kolmanda lahingu ja kaotasid veellgi rohkem mehi.

 „Mida valusam on ohver, seda rohkem on inimesed veendunud selle kujutletava vastuvõtja olemasolus. Jupiterile hinnalise härja ohverdanud vaene maaharija hakkab uskuma, et Jupiter on tõepoolest olemas, sest kuidas muidu rumalat tegu seletada. Talupoeg ohverdab seejärel veel ühe härja, siis teise ja veel ühe, et ta ei peaks tunnistama, et kõik eelnevad härjad on asjatult raisatud.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 213)

Lk 315).

Seega ei saa Karulaas lõpetada vaenutegevust öeldes Ups! : „Vabandage, juhtunud on eksitus (…)“. Lõpetamiseks on vaja uut narratiivi. Narratiivi mis enam-vähem rahuldab osapooli, kuid narratiividega peab olema ettevaatlik

 

Narratiivide iseseisev elu

 

Alustame jälle algusest. Nagu tõdeb Y. N. Harari: „Tuleb tõdeda, et „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“

„Niipea kui isiklik identiteet ja ühiskondlikud süsteemid on rajatud mingile loole, muutub selles kahtlemine mõeldamatuks – mitte seda toetavate tõendite tõttu, vaid selle pärast, et selle koostlagunemine tooks kaasa nii isikliku kui ühiskondliku katastroofi. Ajaloolises plaanis on katus mõnikord vundamendist tähtsam.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 301)

Näiteks narratiiv „Ukraina võitleb Euroopa/meie eest!“, mis kõlas alguses mõjusalt. Miks? Oli ju selge, et mitte keegi ei tahtnud sõda (va Omanäoline Võõras ja seegi püüdis läbi ajada piiratud erioperatsiooniga), siis oli Ukraina abistamiseks vajalik leida narratiiv, mida oli võimalik edukalt esitada oma kodanikele. Vastus küsimusele, miks me saadame Ukrainale varustust, raha ja kehtestame sissetungijale sanktsioone, mis on koormavad meie oma majandusele. Narratiiv ise oli kena ja alguses õnnestus paljudel poliitinimestel selle najal ennast eksponeerida, ainult et  see pole päris niimoodi. Ukraina ei võitle meie eest, Ukraina võitleb iseenese eest, võitleb kangelaslikult, meie … Meie ja „meiede“ huvi (NB! Huvi) on see, et Ukraina oleks võidukas. Võitleb iseenda eest ja iseenda aastakümneid kestnud adminastriivkorruptiivse strateegilise kergemeelsuse tagajärgede likvideerimise eest. Kuid narratiiv ise oli nii võimas, nii üle korratud, et hakkas elama iseseisvat elu. Narratiiv, mis andis lahkele abilisele (ja huvitatud poolele) võimaluse abi anda muutus aja möödudes … „nõudeõiguseks“ a´la me võitleme teie eest, miks te meile rohkem ja kiiremini vastu ei tule, agi ei anna, aga …

Ikka on mingi „aga“. Muidugi on Euroopa huvides võidukas Ukraina, kuid Euroopa on seotud oma protseduuridega ja ka oma võimekuste ümberkantimisest sotsiaalsfäärist kaitsesfääri. Need on olnud Euroopa toimimise aluspõhimõtted, kas me peame need ümber hindama? Miks? See ei ole lihtne, sest iga riik peab andma aru oma kodanikele/valijatele. Seletama, miks seda tehakse, miks „võiraha“ trükitakse ümber „suurtükirahaks“. Seni on see õnnestunud, kuid võtab aega ja sellel on piirid. Ungari ja Slovakkia vastasseis Euroopale on selles suhtes väga alarmeeriv. „Reegliteta  sõja“ formaadis püüab vastaspool sellele seletusraskusele igati kaasa aidata.

Nimetatud narratiivil on veel üks ohtlik kõrvalmõju. Hiljuti näidati intervjuud Ukraina kaitseväelasega, kelle avamus segases läbirääkimiskarusellis oli, et ise tuleb hakkama saada. Väga õige mõte. Aga NATO? NATO kohta arvas ta, et mingit NATO-t enam ei ole. Hm? Vaadake, rindemehe vaade on väga lihtne, kuni NATO vägesid pole Ukrainas nende võitlust toetamas (või pidamas), siis pole ka toetust.  Ta (rindevõitleja) tunneb ennast üksijäetuna, sest meie oleme deklareerinud, et Ukraina võitleb Euroopa eest. Seda vaatenurka ei saa ka pahaks panna, sest elu ja mitteelu piiril paistab kõik Must-Valge. Ärgem unustagem, et ka meie ootasime pool sajandit Valget Laeva, mida ei tulnudki, vaatamata trööstikirjadele. Tuli hoopis Võimalus/ajaaken ise teha/otsustada/vastutada, millest me kiirelt kinni haarasime ja realiseerisime. Samas ajaaknas tegi otsuseid ka Ukraina, kuid … Kuid siis tekkisid kaks erinevat narratiivi, kõige sellest tulenevaga. Uus jutt.

 

Reaalpoliitika

 

Praktika on näidanud, et reaalpoliitika  muudab Lääne sanktsioonid aja möödudes … eee … leebemaks ja siis need sujuvalt unustatakse. Järgnev näide on küll Hiina kogemusest, kuid Karumets toimib sama loogika alusel „Ehkki elu Trumpi Ameerika Ühendriikidega võib olla Hiinale keeruline, ütlevad minu tuttavad Hiina otsustajad ikka, et 1989 aasta Taevase Rahu väljaku veresaun andis meile õppetunni. Me võime ehk kaheks, kolmeks või neljaks aastaks põlu alla sattuda, aga kannatame selle kindlasti ära. Seejärel lääs unustab,“ ütleb Jakobsen (Hiina uurija) (M Hentunen K Helenius „Hiina maailm“ PM 2025 Lk 87). Just selle peale mängitaksegi reegliteta sõja formaadis, et aeg tasandab vastuolud, kannatame ära. Te ei usu?

Aga palun S Adams´i nõuanne meile teiega

„Kasulik on teada, millal kasutavad inimesed loogilist mõtlemist ja millal nad seletavad irratsionaalset ratsionaalselt. Sa raiskad oma aeg, kui püüad pingsalt kellelegi aru pähe panna, aga näed, et sellest pole kasu. Kui oled kunagi vaielnud poliitika vallas masendavalt kaua oma sõbraga, kes keeldub nägemast sinu argumentide loogikat, siis saad sa aru mida ma mõtlen. Aga pea meeles, et sinu sõber teeb täpselt samamoodi.

Kui poliitikud valetavad, teavad nad, et ajakirjandus kutsub nad vaibale. Nad teavad ka, et see ei loe. Poliitikud mõistavad, et tavaliselt on hääletusotsuste langetamisel mõistuse häält vähe kuulda. Vale, mis paneb valija end hästi tundma, on tõhusam kui sada ratsionaalset argumenti. See  on nii isegi siis, kui valija teab, et vale on vale. Kui sa tunned hämmastust selle üle, kuidas ühiskond suudab taluda poliitikuid, kes jultunult valetavad, pead seda sa inimesi ratsionaalseteks olenditeks. Selline maailmavaade on masendav ja piiratud. Inimesed kes õpivad hüpnoosi, hakkavad inimestesse suhtuma kui ebatäiuslikesse masinatesse, mis reageerivad programmeeritult. Mõistust kasutatakse üksnes kõige absurdsemate valikute kõrvaldamiseks. Sinu arutluskäik võib takistada sul hääletada täieliku imbetsilli poolt, kuid ei takista sul toetamast suurepärase väljanägemisega poolearulist.

Kui sinu maailmavaate kohaselt kasutavad inimesed oma otsuste tegemiseks mõistust, valmistad sa endale pettumuse. Sa vaidled pidevalt inimestega ega võida kunagi, välja arvatud oma mõtetes. Vähesed asjad on sama destruktiivsed ja piiravad kui maailmavaade, mis eeldab, et inimesed on enamasti ratsionaalsed.“ („Kuidas peaaegu kõiges läbi kukkununa ikkagi suurelt võita“ Million Mindset  2020 Lk 130). Nii me vaidleme ja vaidleme ja vaidleme, kuid … ei räägi läbi. Pole millestki läbi rääkida? Hm?

 

Ettekujutuse tegelikkus

 

Senine Lääne abi Ukrainale on lähtunud sellest, kuidas Lääs seda abistamist ette kujutab, mitte sellest kuidas Ukraina seda ette kujutab. Nii võib osutuda, et abi pole piisavalt tõhus või võib olla lausa Ukrainat nõrgestav. Siinkohal meenus W Greeni raamat „Rikkam, targem, õnnelikum“ ÄP 2021 Lk 245) käsitlus ühe India abistamise episoodi kohta: „Harrdini põhiline mõte oli, et kui keegi küsib, kuidas Indiat aidata, siis tuleb see tagurpidi pöörata ja küsida: „Mida saaks teha, et India täiesti tuksi keerata?“ Seejärel mõtlete läbi kõik asjad, mida saaksite India tuksi keeramisel ning pöörate asja taas tagurpidi, öeldes: „Nüüd ma neid asju ei tee.““. Täpselt seda peab küsima ka Ukraina kohta ja Ukrainalt

 

Ümberhindamine

 

Karumets on käima lükanud rühkimise „Viimsepäevalahingusse“, USA on fokuseerimas oma ressursse oma eeldatava „Viimsepäevalahingu“ tandrile, Euroopa …

Kas Euroopa üldse mõistab, et on marsitatud „Reegliteta sõtta“? Kaubandussõtta, finantssõtta, kliimasõtta, migratsioonisõtta, sõjasõtta jne.?

 „Kaubandussõda. Umbes tosina aasta eest oli „kaubandussõda“ veel lihtsalt kirjeldav termin, kuid on nüüdseks paljude mittemilitaarset sõda pidavate riikide käes relvaks muutunud. Seda oskavad iseäranis hästi kasutada ameeriklased, kes on arendanud selle omaette kunstiks. Kasutatavate mõtete hulka kuuluvad kodumaise kaubandusõiguse rakendamine rahvusvahelisel areenil, suvaliste tollibarjääride püstitamine ja mahavõtmine, kiiruga kirja pandud kaubandussanktsioonid, kriitilise tehnika väljaveole kehtestatutud embargod, (…) Kõigil neil meetmetel võib olla sõjalise operatsiooniga võrreldav  hävitusjõud.“

 „Me ei kahtle, et „finantssõjast“ saab mitmesuguste sõnaraamatutes ametliku militaarterminoloogia osa.“

„Nüüdisajal, kui tuumarelvad on juba muutunud hirmutavaks kaunistuseks kaminasimsil ja kaotavad iga päevaga oma reaalset operatsioonilist väärtust, on finantssõda kujunenud terves maailmas tähelepanu äratavaks „hüperstrateegiliseks“ relvaks. Seda põhjusel, et finantssõda on kergesti manipuleeritav, võimaldab varjatud aktsioone ja on ühtlasi ülimalt hävitav.“

Kokkuvõttes:  „Piiranguteta sõja kontekstis pole enam vahet lahinguvälja ja mittelahinguvälja vahel. Looduslikud alad nagu maa, mered, õhk ja kosmos  on lahinguväljad, kuid lahinguväljad on ka sotsiaalsed alad nagu sõjandus, poliitika, majandus, kultuur ja psüühika. Ja neid kahte suurt ala ühendav tehnoloogiavaldkond on veel enamgi lahinguväli. (…) Sõda võib olla nii militaarne, kvaasi-militaarne kui mittemilitaarne. See võib kasutada vägivalda, kuid olla ka vägivallatu. Sõjas võivad vastamisi minna väljaõpetatud sõdurid, aga ka äsja ilmunud jõud, mis koosnevad peamiselt tavainimestest või ekspertidest.“ (R Spalding „Reegliteta sõda“  PM 2025 lk 78/79/152).

Vaadake, milles on kurioosum, reegliteta sõja ainukene reegel on see, et reegleid ei ole, see on Euroopa, kes elab reeglite rägastikus, kohtumine oma „keeglikuuliga“. Ups!

 

Tegelikkuse tunnistamine

 

Nagu enamike sõltuvuste puhul algab tervenemine olukorra, tegeliku olukorra tunnistamisest. Nüüd kui me teame, et Läänemaailma tiputormajast on saanud piirkondlik treener ja varustusülem on päramine aeg ümber hinnata meie positsioonid ja sellest lähtuv strateegia. . „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“

„Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 126/114). Hundirahvale peaks see sobima.

 

 „Koostöö on inimeste puhul üks põhilisi eeldusi, mis paljude bioloogide arvates on olnud aastatuhandete jooksul meie ellujäämise aluseks. Kui me tahame ka tulevikus ellu jääda, siis aitab koostöö meid kindlasti rohkem kui konflikt.

Muidugi on trendid olulised. Tehnoloogilised jõud, majanduslik reaalsus ja bioloogilised imperatiivid määravad meie võimaliku tegevuse kõik parameetrid. „Inimesed loovad oma ajalugu,“ kirjutas Karl Marx, „kuid nad ei tee seda nii, nagu neile meeldib. Nad tee seda enda valitus tingimustes, vaid juba olemas olevais, minevikust kaasa ja edasi antud tingimustes.“ Seetõttu püüavad targemad juhid mõista ajalugu, hinnata suuremaid toimivaid jõude ja teha kindlaks, kui suur on inimeste tegutsemisruum. Saksamaa peaaegu üksinda ühendanud Otto von Bismarck kirjeldas enda rolli järgmiste sõnadega: „Riigimehe ülesanne on kuulda Jumala samme läbi ajaloo marssimas ja proovida pääseda Tema kiiluvette, kui ta mööda marsib.““ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 173). Niisiis … kas proovime pääseda kiiluvette või jääme ristlainetusse?

 

Ellujäämine

 

Meie ellujäämine, siis meie kui Eesti ellujäämine. Kui ellu jääme, siis aitame ka teistel ellu jääda. Selline on loogiline järjekord ja asjade tõhus käik. Õpetatud kolleeg kirjutas hiljuti maailma muutunud olukorra ja EL arengute kohta: „Tuleb leida lahendusi …“  Väga õige, kuid … Kuid kuidas seda sisustada, et see ütlemine poleks pamperikleeps paljude teiste pamperikleepsude lõputus reas? Hm, hea küsimus, kuigi vastus on banaalne – me peame lähtuma omaeneste huvidest. Taassünnituse ja EL-ga liitumise vahel oskasime me öelda nii JA, kui ka EI. Nüüd on Ei ütlemise oskus kadunud, püüame olla kõige usinamad õpilased, tehes asju mis pole meile omased ega meie huvidega kooskõlas. Me oleme kaotanud säilenõtkuse, oleme jäigastunud, paindumatud ja läbematud.

 „Säilenõtkus on süsteemi ellu jäämise ja muutuvas keskkonnas kohanemise mõõdik. Säilenõtkuse, elastsuse vastand on rabedus või jäikus.“

 „Me ei saa süsteeme kontrollida ega neid lõpuni mõista. Aga me saame nendega tantsida.“ (D H Meadows „Süsteemimõtlemise alused“ Algraja 2025  Lk 103/218) Tantsime siis. Liitumisläbirääkimistel me ju tantsisime. OECD läbirääkimistel tantsisime samuti. Miks me siis nüüd pelglikud oleme? Ei julge enam „poognaid keerutada“ tantsupõrandal.

 

Säilenõtkus

 

Uue strateegia ülesehitamiseks peame endalt esmaselt küsima Harrdini India küsimuse: „Harrdini põhiline mõte oli, et kui keegi küsib, kuidas Indiat aidata, siis tuleb see tagurpidi pöörata ja küsida: „Mida saaks teha, et India täiesti tuksi keerata?“ Seejärel mõtlete läbi kõik asjad, mida saaksite India tuksi keeramisel ning pöörate asja taas tagurpidi, öeldes: „Nüüd ma neid asju ei tee.““. Millised on need meie „Indiaküsimused“? Esmaseks probleemiks ongi jäikus, mis toob kaasa eesmärgipimeduse ja tunnelnägemise.

Kutse eesmärgipimedatele

Esimene asi on see, et meie saame edukad olla vaid „Piirideta mängus“, mis eeldab säilenõtkust. Niisiis: „Piirideta mängul on piiritu ajamõõde. Ja kuna lõpujoont ehk mängu tegelikku lõppu ei ole, ei saa rääkida ka piirideta mängu võitmisest. Piirideta mängu eesmärk on mängu jätkata, seda igavesti pikendada.

Kuigi riigid võivad küll võistelda üksteisega territoorium, mõjuvõimu või majandusedu suurendamiseks, kuid maailmapoliitikat võita pole võimalik. Ükskõik kui edukad me elu jooksul oleme, ei kuulutata kedagi meist surmatunnil elu võitjaks. Ja kindlasti pole olemas sellist asja  nagu äri võitmine. Kõik need on teekonnad, mitte sündmused.“

„Aga kui paneme tähele praeguste juhtide keelekasutust, siis tundub, nagu nad ei teakski , mis mängu nad mängivad. Nad räägivad pidevalt võitmisest“

„Eesmärgipimedus on see, kui oleme oma eesmärgis nii kinni või nii veendunud, veendunud teiste mängijate vale-eesmärgis, et me ei märka enam teiste tugevusi ega ka enda nõrkusi. Usume vääralt, et nad pole võrdlemist väärt pelgalt seetõttu, et me ei nõustu nendega, et nad ei meeldi meile või et peame neid moraalselt eemaletõukavateks. Me ei suuda näha, milles nad on tegelikult tõhusad või isegi paremad kui meie ning et meil oleks neilt midagi õppida.“

Kõigile eesmärgipimedatele maatriksinimesekestele üks tähelepanek:  „Vietnami sõja põhjalikul uurimisel ilmnes tähelepanuväärne seik. Ameerika võitis tegelikult suurema osa lahingutest. Kümne aasta jooksul, mil Ameerika Ühendriikide väed Vietnami sõjas osalesid, kaotasid nad 58 000 meest. Põhja-Vietnam kaotas üle kolme miljoni inimese. (…) See tekitab küsimuse, kuidas on võimalik peaaegu iga lahingut võites ning vastast hävitades sõda ikkagi kaotada.“ (S Sinek „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 lk 17/169/16). Eks ole, sa võid pidevalt võita, kuid siiski kaotada. Praeguse „tantsuoskuse“ juures kaotame me kõik sõjad.

„Mõistagi ei oska inimesed hinnata seda, mida nad ei näe. Inimene, kes ei oska näha seaduspärasusi ega sünteesida, ei tea seaduspärasustest ja sünteesist rohkem kui värvipime värvide nägemisest. Erinevus meie aju toimimises ei ole kaugeltki nii silmnähtav kui erinevus meie keha toimimises. Värvipimedad saavad lõpuks teada, et nad on värvipimedad, aga enamik ei näe ega mõista kunagi, kuidas nende mõtteviis neid pimestab. Et asju veel keerulisemaks ajada, ei meeldi meile ei enda ega teiste pimealade tunnistamine, kuigi meil kõigil on need olemas. Kui sa osutad kellegi psühholoogiliselt nõrgale küljele, võetakse seda tavaliselt vastu sama soojalt nagu kehalisele nõrkusele osutamine.“

„Kui oled nagu enamik, siis ei ole sul aimugi, kuidas teised ajud näevad, ja mõista püüdminegi ei õnnestu kuigivõrd, sest oled liiga ametis neile selle selgitamisega, mida ise õigeks pead. Teisisõnu oled suletud meelega, eeldad liiga palju. Niisugune meelesuletus läheb kohutavalt kalliks maksma,; seetõttu jäävad märkamata mitmesugused teiste osutatavad imelised võimalused ja ohtlikud ähvardused, peale selle blokeerib kriitika, mis võib olla konstruktiivne või isegi elupäästev.“

 „Palju inimesi võitleb tõe vastu, kui see ei ole see, mida nad tahavad tõeks pidada. See on halb, sest halbade asjade mõistmine ja nendega hakkama saamine on olulisem; head asjad laabuvad ise.“ (Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 lk 203/153)

 

Tantsusammudest

 

Esimene samm – Ära ole kuri

Ei teagi, millest see on tulnud, kuid meie teiega oleme muutunud kurjaks. Me otsime igaühes ja igaühe teos vigu, mitte ei aita kaasa mõelda ja lahendusi leida. Tundub, et suur osa meie kaaskodanikke elab režiimis, et kui pole kellegi kohta midagi halvustavat öelnud, siis on päev tühja läinud. Me ei otsi lahendusi, me otsime riidu. Vanaema Marie ütles ikka, et „Inimene saab mida ta midagi tahab, kuid kui ta tahab riidu, siis selle saab ta kindlasti. See on väsitav, see on ebaproduktiivne. C McNab on  raamatus„Sergei Brin ja Larry Page“ kirja pannud järgmise motiivi:

„Asutajate kiri; Google aktsionäridele juhindumiseks“ 2004 „Dokumendi hilisemas osas on alapealkirjana Google´i kuulus moto „Ära ole kuri“. Tänapäeva maailmas on vähe ettevõtete motosid, mis nii hästi määratleksid kogu ettevõtte sihte  ja oleks samavõrd meeldejääv.“  (Tammerraamat 2025 lk 90). Eesti Riik (ja kõik teised selles helges/heldes riigis) – ära ole kuri. Juba sellest on suur abi riigi kaitsmiseks. Tihtipeale tundub, et „Reegliteta sõda“ on jõudnud meie ühiskonda, mil pea kõiki oma usaldusisikuid püütakse „maha joosta“ ja „ninaaukudeni maasse tampida“. Mingi uus paheline rahvuslik lustimäng „vää“? Viimane katse tehti Riigipeaga. Eh, lausa kaks korda. Piinlik.

Kuid tuleb meeles pidada (kindlas kõneviisis), et „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 373)

Ainukene võimalus on kasvatada usaldust. Mõned juhid oskavad seda kunsti, teised mitte. Peamisel ministril sujus kõik hästi troonile tõusust kuni külavanemate valimiseni, siis nõudis valimisvõitlus oma ja sujuvast usaldusekasvatamisest sai kiuslik halvustamine. Kehv lugu. Oleks PM oma tantsukaart hoida suutnud oleks meil tänaseks hoopis teised tantsud. Kahju. Usaldusekomistus on asi, mida on raske parandada ja veel raskem unustada.

 

Nagu tõdeb J. C. Maxwell  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.”

 „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.”  („21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc Lk 89/142). Kui me vaatame Dr Riigi „tänasida toimetusi“i siis ei saa hoolimisest küll rääkida. Mnjah, kui ühistranspordi alal PM ja REMI ei saa ühele lainele mida tegema peaks (ja selgituseks, et kõik see, mida senini kavandatud on, on täielik jama ja enese upitamine) ning kui JUMI ja SIMI  (Sic! Ühe pidukonna liikmed) ei saa aru/kokkuleppele kuidas karistuspoliitikat planeerida, siis pole meil tegemist VV-ga vaid Ministrite Konföderatsiooniga. Muide, mõlemal juhul on poliitrobotid ja administratiivarbujad kuritegelikult raisanud kui kokku arvutada kõik need mõttetult tehtud töötunnid lisaks alternatiivkulud ja „kaasatud osapoolte“ ega) mitmete miljonite väärtuses. Riigivastutuse seaduse mõistes tuleb see kadu sisse nõuda kogu jadalt.  Kuidas Ministrite Konföderatsioon kriisiolukorraga hakkama saab? Ega ei saagi. See ongi oht. See on just see meie „Indiaküsimus“. Kui sellest üle saame, siis läheb juba lihtsamaks.

 

Teine samm. Kaitsevalmidus ja kaitsetahe.

 

Tegelikult on meil ajaloolotos tohutult vedanud: Riigipea ja Kaitsepealik on alati olnud õiged inimesed sel lühikesel ajahetkel, mil nad oma võimu teostasid. Ükski neist ei oleks oma osasse sobinud teisel ajal või pikemaks ajaks, vaid just sel  õigel ajal olid õigel kohal.  Kui usaldusekasvatuse  põhimõtted paigas on, siis on järgmiseks mida me saame teha see, mida Kaitsepealik paraadikõnes täheldas: „Julgeolekuolukorra muutuste ennetamine on ülesanne, mille täitmise lõpptähtaega ei ole võimalik määrata. Selle edukus sõltub meie julgusest langetada vajalikke, kuid ebapopulaarseid otsuseid, valmidusest kohandada oma käitumist ja ajutiselt väljuda armsaks saanud mugavustsoonist. Me ei tohi lihtsalt ohvrilambukestena leppida uue olukorraga, vaid peame tuvastama need napid võimalused, mida see pakub, ja neid kiirelt oma rahva huvides edundama. Senine, reeglitel põhinev maailmakord jätkab alandlikku taandumist toore jõu eest ning ainult sõnade ja passiivse pealtvaatamisega vägivalda enam ei peata. Tuleb tegutseda. Julgelt ja otsustavalt. Teha on veel väga palju ja selle tegemisega on endiselt kiire.“

„Tugevamaks kasvamine on tõsine mure meie vaenlastele, kes kasutavad süsteemset hirmutamistaktikat, näidates ennast võimsamana, kui nad tegelikult on, ja levitades laimu naeruvääristamaks meie ühiseid jõupingutusi. Me peame mõistma, et vaenlane teeb seda kindlal eesmärgil, et hävitada meie enesekindlus, omavaheline usaldus ja ühtsus juba enne otsustavat päris võitlust. Me ei tohi järele anda meile ette söödetavale kiusatusele uskuda, et tugevamaks kasvamisele on odavam ja lihtsalt saavutatav alternatiiv, sest seda tegelikult ei ole olemas. Praegu on meie valik lihtne: uskuda iseendasse ja inimestesse meie ümber ning ületades raskusi, tehes tarku valikuid, hoides kokku ühiste väärtuste kaudu, kasvada täna tugevamaks, kui olime eile.“

„Nõrkus provotseerib agressorit ja toob meile kindla hukatuse. Seega valmistugem ühiselt otsustavaks võitluseks ainsa eesmärgiga see võitlus võita. Võiduks valmis rahvas ja riik, kellesse usuvad ka liitlased, moodustavad jõu, mida murda ei ole võimalik. Soovin meile kõigile julgust ja tahet kasvada tugevamaks, sest see on ainus, mis aitab meil ellu jääda ka sellel ajutisel ohtlikul ajastul.“ Kõik väga keskendunult ja selgelt välja öeldud – olgem ühtsed oma tahtes ja tehkem ennast vastasele nii vastikuks kui vähegi võimalik.“ Väga mõjus tegevusjuhend. Poliitinimestel soovitan (jälle kindlas kõneviisis) see ettekanne igal hommikul esimese asjana endale valjult ja ilmekalt ette lugeda ja selle järgi tegutseda.

 

 

Väikeste võim

Kindlasti on üheks tähtsaks näitajaks sõjaliste kulutuste osakaal SKT-st, kuid põhitähtis on võitude ja kaotuste suhe. Oh, kui tüütav on kuulata, et me oleme väikesed, meie ei suuda midagi. Ainukene mida me suudame on olla suurte maatriksitäitjad. See on enese valesti positsioneerimine. Täiesti valest. Vaadake, üks vana taluniku vankriratta tüüp oli kuullaagriteta ja määrdeta puitrattad. Lihtne, ökonoomne. Nüüd mõtlete, et see konstruktsioon ei saanud ju kaua vastu pidada, seda pidi millegagi ikkagi määrima, et libedamalt liiguks. Määritigi … käepäraste vahenditega.  Kuid pikemal teel, kui määret ei olnud, siis püüti tee äärest konn ja … Edasi sõideti konnamäärdega. Loodus. Vaat just sellise konnana me ennast positsioneerimegi. Konnamäärdena.

Tegelikkuses suudame me paljugi, kui me julgeme ennast positsioneerida õigesti. „Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured  ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub  sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6 peale.“

„Me mõtleme pisitegijate võidust nagu ebatõenäolistest juhtumitest: sellepärast on Taaveti ja Koljati lugu kõigi nende aastate jooksul nii valjusti kõlama jäänud. Aga Arreguin-Toft leiab, et need pole üldse ebatõenäolised. Pisitegijad võidavad kogu aeg.“ (Malcolm Gladwell „Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 lk 27)  Vaat selline lugu, ärgem kartkem positsioneerida ennast võidukaks väiketegijaks.

 

Liidud ja läbi rääkimised ( NB! lahku kirjutatult)

 

Tõsiasi on, et kui meil mõni vihmavari enam ei pea vihma või me oleme sattunud lausa räästa alla, siis niisama vahtimine on kõige magedam lahedus, alati  peab olemas olema oma varusüüdvester. Kuid üksiklaste üksik üksi olemine on kurb ja kurnav. Kui ühed liidud ei toimi, siis tuleb proovida leida teisi huvisid ja liite nagu oleme toimetamas Skandinaavia ja Läänemere ruumis.  „Viies maailmas, arutas Bismarck, oli alati parem olla kolmel poolel. See hõlmas peadpööritavat seeriat osaliselt kattuvaid, osaliselt vastuolulisi liitlaseid (…) mille eesmärk on anda teistele suurriikidele – välja arvatud lepitamatu Prantsusmaa – suurem huvi töötada koos Saksamaaga kui liituda selle vastu.“

„Läks vaja geeniust nagu Bismarck, et säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning too hoidis oma virtuoosse tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise konflikti tema ametiajal. Kui riik, kelle julgeolek sõltub sellest, et ta toob esile geeniuse igas sugupõlves, seab endale ülesande, millega ükski ühiskond ei ole kunagi silmitsi seisnud.“

„Järgmine kantsler Leo von Caprivi kurtis, et kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli korraga õhus, oli temal raskusi kahe kontrollimisega.“ Võib arvata, et Bismarck ei sõlminud neid liite kokku uhkes üksilduses. Ei, ikka läbi rääkides. Läbi rääkides ja kokku leppides. „… inimestega peab rääkima. Isegi kui nad tahavad sulle valet rääkida, ei valeta nad kogu aeg. Ikka lipsab nende juttu tõetera. Ükski vale pole nii pikk, et seda lõpmatuseni rääkida. Vale peab olema usutav ja seepärast pole pikas vales kunagi kõik vale.” (Indrek Hargla Rataskaevu viirastus Varrak 2010 Lk 278

 

Vihakuu sünd 

 

Seepärast on kummastav see siseriiklik üdini pahatahtlik reaktsioon mis prahvatas Riigipea arutluse üle ajakirjanikuga Euroopa edasiste arengute suhtes, mis justkui oleks irdunud meie „välispoliitilisest joonest“.

Mnjah. Tundub, et Riigipea ütles liiga keeruliselt välja väga lihtsaid asju, kuid ütles neid testmoodi kui standardsõnastus senini on kõlanud. Islandiväljaku Madrustel tekkis paanikahood, võimendades seda üha uuesti ja uuesti. Ilmselt on rahvastiku vähenemisega vähenenud ka meie üldine funktsionaalne lugemisoskus ja sõnajadade lahtimõtestamise võime. Võimetus asjade kulgemisest aru saada tekitab kõigepealt kartuse ja siis viha. Nüüd kus kõik kellel suu nina alla põiki on oma mürgipritsid üliintensiivselt käima lükanud, mis oma toksilisuse astmelt on ohtlik. Nimetaks õige veebruari ümber Vihakuuks.

 

Esiteks ütlen kindlalt, et „joon“ (kui see on olemas) peab olema kindel, kuid antud juhul polnud ju küsimus „joones“ vaid Riigipead taheti lihtsalt koduse poliitturu kähmluse kambakas maha joosta. Kui Islandiväljaku Madrus viskas õhku narratiivi, et Riigipea vastused intervjuu käigus olid vastuolus meie (jälle üks „meie“, või pigem „minu) „joonega“ (tema puhul võib vast kahtlustada veidi piiratud funktsionaalset lugemisoskust), siis see mis järgnes oli lihtsalt tülgastavalt madal alates Kremli ukse taga kraapimisest kuni tšekistidele peki tarimiseni. Asi läks oma pahatahtlikkuses ja ärapanemises üle igasuguste mõistlikkuse ja ka mõistmatuse piiride. piiride. Oeh, tundub, et genereeritud (geneetiline?)  pahatahtlikkuse tulvas läks algne tekst täiesti kaduma ja … Pealegi arutas Riigipea ju selle üle, KAS EL NB! peaks oma esindaja olema läbirääkimiste laua taga ehk just see mida mitmed EL juhid mitmel korral on välja pakkunud. (ja Prantsusmaa isegi maad kompamas käinud).  

Hm. Mida siis Riigipea peaks „joone“ hoidmiseks järgmine kord tegema? Ütlema reporterile, et „Ma ise ei tea, küsige Islandiväljaku Madruselt“? Või soovitama, et „Lugege Islandiväljaku Madruse „ühtse joone“ avaldusi“? Piinlik. Piinlik ja madal.

Ja veel üks tähtis asi, kui keegi meist komistab, eksib või pihta saab, siis tuleb ta tule alt välja tuua – kedagi ei jääta maha – mitte ei püüta talle salalikult kolm korda pähe tulistada. See ei ole meie vääriline. See on hale.

 „Häda riigimehele, kelle argumendid sõtta astumiseks ei ole nii veenvad selle lõpus, nagu nad olid selle alguses,“ oli Bismarck hoiatanud.“ (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 lk 77/81)

Nii, et läbi tuleb rääkida, nii vastik/kurnav/ebameeldiv see ka pole. Mingil momendil võib tekkida läbimurde aken ja kui ei tekki, siis … ei tekki. Vähemalt oleme vastast tegevuses hoidnud ja tema positsioone nõksutamisega lõhkunud. Mõtteviis, et El- pole Karulaanega mingit mõtet läbi rääkida, sest Karulaas esitab vaid nõudeid Ukrainale (ja Läänele) siis see on põhjani vale. Enese (ja Ukraina ning Lääne) vale positsioneerimine. NB! Mitte see pole tähtis mida Karulaas tahab, vaid tähtis on see mida „meied“ tahame, et Karulaas teeks. Need on täiesti erinevad asjad ja erinevad vaatepunktid erinevate tulemitega. Nii Bismarck tegigi, leidis noppeid siit ja sealt, ehitas üles Saksamaale kindla turvavõrgustiku, kuni …

Muide veel üks läbi rääkimise motiiv on see, et selline formaat lubab murendada Karulaane „Pideva surve ja eksimatuse „ formaati. Kui te olete pannud tähele, siis Karulaane taktika on selline, et justkui nõustutakse mingite kokkuleppe punktidega, kuid siis varsi matakse see „agade“ alla. Lääs justkui loodab ja … Jälle saab petta. See on väga levinud „Nõksutamise formaat“,  selline luban-ei luba-luban nõksutamine. Samamoodi nagu kaupmehed nõksutavad hindadega. Näiteks täna on kohvipakk 10+ EUR ja homme „allahindlusega“ 6+ EUR, siis muutub tagasi 10+ EUR-iks või 7+ EUR-iks. Tarbijal läheb järg käest, milline see „õige hind“ on ja lepib sellega mis on.  Sama ka läbi rääkimistel, tuleb vastaspool välja lüüa oma hajunud mugavustsoonist. Elementaarne. 

Selle teema mõistmiseks üks kõrvalklausel põhjanaabrite Riigipea-Valitsusjuht võimutasakaalust: „Täpsemalt oli probleemne, et president säärase ettepaneku tegi. „Valitsuses valmistab asja ette ametnik, kellel on ametialane vastutus. Ja ametniku käsutamise õigus on ministril, kelle on ametisse nimetanud peaminister, kes annab vastust Eduskunta ees.“ „On väga probleemne, kui president ütlen, mismoodi õiguskorda tuleks ette valmistada, kui ta ise ei pea selle eest eluilmaski vastutama“ Tegemist on N ettepanekuga nn koroonarusika loomiseks. „Marin toonitas, et otsused peavad põhinema ametialase vastutusega valminud projektidel. Vastutussuhted pidid selgelt püsima.“  (S Vuorikoski Sanna Marin“ KAVA 2025 Lk 195). Vastutusküsimusena on kõik arusaadav, kuid vastutusküsimus hõlmab vastastikkust vastutust sh tule alt välja toomist.

 

Mis meil siis sõelale jääb? Esiteks usalduse kasvatamine. Ilma usalduseta ühiskond ei toimi. Teiseks reeglistike raju kärpimine, sest „Reegliteta sõjas“ on reeglid vastase relvad. Mitte, et ilma reegliteta hakkama saaks, aga Kümnest käsust, parempoolse liikluse (ja paremakäereegli) ning kinnistusraamatust piisab enamuste tegevuste õnnestumiseks.

„Inimtsivilisatsioon on sõna otseses mõttes sotsiaalse reaalsuse abil ülesse ehitatud. Enamik asju meie elus sotsiaalselt konstrueeritud: töökoht, aadress, valitsus ja seadused, ühiskondlik staatus. Sõdu peetakse ja naabreid tapetakse naabrite poolt ikka sotsiaalse reaalsuse nimel.“ (L F Barrett „Kuidas luuakse emotsioone“ Helios 2025 lk 214). Kogu temaatika taandub sellele, milline on usalduse ja reeglistiku vahekod ühiskonnas, kuid nagu Lk147 J. F. Kennedy Inauguratsioonikõnes Washingtonis 20.01. 1963 ütles:

„Ja seega minu kaasmaalased, ärge küsige, mida teie riik teie heaks teha saab, küsige mida teie saate oma riigi heaks teha. Minu kaasmaalased kogu maailmas, ärge küsige, mida Ameerika teie heaks teeb, vaid mida me saame koos teha inimese vabaduse heaks.”. Meie teiega peame (kindlas kõneviisis) küsima – Mida me koos saame teha vabaduse heaks?

 

Targutusi:

 

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

 

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

 

M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012

 

Lk 89 „Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“

 

D Heath Ülesvoolu“ ÄP 2022

 

Lk 66 „Tunnelnägemisest hõivatud inimesed ei saa süstemaatiliselt mõelda. Nad ei saa probleeme vältida; nad ainult reageerivad.“