München,
jälle München. Järjekordne julgeolekukonverents. Hangunud häda, halin ja rõõmsameelne enesepettus. Konverents on ju tore
seltskondlik üritus, kuid iseenesest vaid nõrk pinnavirvendus tegelikkusest
julgeoleku ja julgeolekusetuse kohal. Käib kibekärme ja kohati lausa brutaalne maailma
jõujoonte ümberkujundamine. Jääb mulje, et enamus kiirustab mingisse „Viimsipäevalahingusse“.
Mitmed (julgeolekulased) kindlustuspoliisid on lõppenud või lõppemas. Uus mäng.
Vahepealne üksteisele rõõmsameelselt seljale patsutamine F Fukuyama (FF) stiilis ajaloo lõpu või õigemini demokraatliku
elukorralduse lõpliku võidu tuulel, on asendunud üha enam „piirideta sõja“
olukorra kohanemisega. Püütakse päästa mis päästa annab. Riigid püüavad päästa
oma huve, oma riike, inimesed …
Kardinal
Richelieu on teravmeelselt märkinud, et: „Inimene on surematu, tema päästmine
on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda
nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.” (Henry
Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 68). Tundub, et just selle mõttetera
tuules on maailm ka täna liikumas. Tühja neist inimestest – riiki, igaühte eraldi
ja kõiki kokku, on vaja päästa. Igaühel omad huvid ja mured. Liidud … Liidulepingud on nagu kindlustuslepingud,
kehtivad teatud perioodi kindlate sissemaksete raames ja vajavad huvide
kattumisel/jätkumisel uuendamist.
Liitudega on selline
lugu, et nendega peab olema kogu aeg valvas nagu seegi ütlemine, et „Looda
Looja peale, kuid ole ise ka hakkamas“, millest tänapäevane ütlus oleks „Looda
liitlaste peale, kuid valmistu ka ise“. Parabellum – valmistu sõjaks. Õigemini
tahad rahu, valmistu sõjaks. Kuid on ka derivaat sellest tuntud ütlemisest
nimelt „ Si vis pacem fac bellum“ ehk „Tahad rahu, hakka
sõdima (või tee sõda)“. Niimoodi oleks lihtne targutada, kuid tänaseks on sõja
iseloom niivõrd muutunud, et kindlustus ja edasikindlustuslepingutel tuleb väga
tähelepanelikult pilk peal hoida. Miks?
Huvid ja tuvid
Kissinger annab liitude tegevustõhususe
kohta järgmise diagnoosi: „Kollektiivse julgeoleku nõrkuseks on asjaolu, et
riikide huvid enamasti ei kattu ja julgeolek ise on harva jagamatu. Et see nii
on, siis jõuavad üldise kollektiivse julgeoleku süsteemi liikmed tõenäoliselt
palju hõlpsamini kokkuleppele pigem tegevusetuses kui ühistegevuses; sageli
juhtub, et neid ühendab vaid ülespuhutud suuresõnalisus; …” (106) Panite tähele,
võtmesõna on „huvid“, See on seesama, mille kohta lord Palmerston ütles:
„Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on
igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“ Kogu lugu, ka liidud
on vaid huvide liidud. Õigemini küll huvide ja energeetilise võimekuse liidud. Kõik
oleneb süsteemikomponentidest ja nende
omavahelisest suhtest: kolm ruumimõõdet + aeg + raha/energia + tahe. Tulem
oleneb nende vastastikusest ja kumulatiivsest mõjust. Ärgem unustagem, et raha on kõige mobiilsem ja
tõhusamalt akumuleeritav energia liik ja „tahe“ on selles mõjurite
kombinatsioonis määrava tähtsusega, et üldse midagi juhtuks. Ilma tahteta
midagi teha, õigemini ilma tohutu tahte kontsentratsioonita, ei toimu midagi.
Ilma energiata … pole me konkurentsivõimelised. Tahte ülalhoidmine on kulukas
ja nõuab distsipliini. See on midagi sellist, kui te igapäevaselt teete
hommikujooksu, tunnete ennast hästi ja värskena, kuid siis mõtlete, et jätaks
täna vahele, et … Varsi käite heal juhul kord nädalas jooksurajal – tahe on
närbunud, värskus ka. Sama on kaitsekulude/tahte/võimekusega, rahulikul ajal tekkib
mõttekene, et teen vähem kulutusi kaitsesse, sest miks kulutada, kui saab ka
ilma, ja panustan rohkem hooldusriigi mudelisse. Mugavam ka. Ja siis ilmneb, et
hooldusriik on jätnud hooletuse kõige tähtsama ehk enesekaitse.
Täna oleme meie
teiega mures, sest senise maailmakorra alalhoidmise kulud on muutumas
ülejõukäivateks senistele julgeolekuinvestoritele. Tegemist on majandusloogika
aluspõhimõttega J A Tainter („Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“ lk
165/166/167/329/326) on selle seaduspärasuse selgelt ja elegantselt
formuleerinud ka ühiskonna ja organisatsioonide tasandil:
„Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon,
nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog
ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. Kumbki ei saa
inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei saa kumbki oluliselt muutuda,
ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi tasakaal. Energiavoog ja
ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema kooskõlas.“
„Ühiskondlik-poliitilise süsteemi
säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema
piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“
„… paljudes tähtsates valdkondades jõuab
kestev ühiskondlik-poliitiline komplekssusse investeerimine punkti, kus
investeeringu kasu hakkab vähenema, algul järk-järgult, seejärel kiirenedes.
Seega ei pea rahvastik ainult eraldama üha rohkem ressursse areneva ühiskonna
säilitamiseks, vaid pärast teatud punkti annavad suuremad investeeringud
väiksemat tulu. Näeme, et kahanev tulu on ühiskondlik-poliitilise arengu ja
komplekssusinvesteeringu püsitunnus.“
„Olgu veel kord rõhutatud, et kompleksühiskond
on inimajaloo hiljutine nähtus. Kollaps ei tähenda langust ürgkaosesse, vaid
naasmist seisundisse, kus tavapärases inimtegevuses on vähem keerukust. (…)
Kuna kollapsit põhjustab komplekssusinvesteeringute piirtulu vähenemine, on
tegu säästva
protsessiga. See toimub siis, kui osutub tarvilikuks taastada
organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“
Niisiis meie
teiega küsimus on selles, millisele seisundisse me oleme valmis naasma? Ei ole
valmis „naasma“? Nii või teisiti peame me oma võimalused ümber hindama ja
loobuma paljudest mugavusteenustest. Pealegi …
Pealegi see mis
meile tundub elutähtis pole seda teistes kohtades teps mitte. Heaolust
arusaamistel on suur erinevus, sest „Kui ameeriklane ütleb, et oli kehv aasta
pidime pere kolmanda auto maha müüma, siis filipiinlane arvab, et oli hea
aasta, sest sai osta teise T-särgi“.
Niisiis „Kui kompleksühiskond jõuab kahaneva piirtulu
faasi, muutub kokkuvarisemine matemaatiliseks tõenäosuseks, millest saab
piisava aja möödudes ületamatu õnnetuse tõenäosus. „
Just kollapsi ja
õnnetuse ärahoidmiseks tänased riigid ja riikide liidud ennast ümber kohendavadki.
Aeglaset, raskelt ja valulikult.
Lääne ühiskonnad
on muutunud üha komplektsemateks, väheneva ja vananeva elanikkonnaga, muutudes
haavatavaks siirdudes harjumuspärase kasvava piirtulu faasist kasvava piirkulu faasi. Selles faasis on
võimalik proviseerida, saneerida osa tegevusi (kui ühiskond omab ühendavat
müüti ja keskendunud tahet), või …lõpetada pankrotiga. Kollapsiga.
Samas avaldavad
survet kompleksühiskondadele „vähem“ komplekssed ühiskonnad millised ei pea nii
suurt osa oma piirtulust kasutama enese ülalhoidmiseks vaid saavad seda
ressurssi kasutada näiteks sõjatööstuses (mitte segi ajada kaitsetööstusega).
Just see ongi otsustuskoht USA jaoks, ta peab oma tegevused ümber hindama, ta
on väga komplekselt kulukas ja laadima endasse võimalikult palju energiat, et
uutes oludes edukas jätkuvalt olla. Kogu
lugu – huvid, valikud.
Maailmalõpp?
Terve eelmise aastatuhande viimase sajandi omas USA energiat
ja võimet luua ja hoida alal Vestfaali rahust alguse saanud maailmakorda. USA
on tarmukalt tagant tõuganud ka globaliseerunud maailma teket, sest see on
olnud nende
(ja teiste tööstusriikide) huvides.
„Globaliseerumine
on alati sõltunud ameeriklaste pühendumisest globaalsele korrale ja too
maailmakord ei ole Berliini müüri langemisest saadik ameeriklaste strateegilisi
huve teeninud. Ilma ameeriklasteta, kes hoolitsevad kõigi eest, on see vaid aja
küsimus, millal mõni julgeolekuprobleem kuskil Ida-Aasias või Kesk-Aasias või
Lähis-Idas või Venemaa äärealadel lõhub globaalse süsteemi parandamatult …
eeldades, et ameeriklased ise seda ei tee.
Kuid isegi siis,
kui ameeriklased otsustavad jätkata maailma kollektiivse tsivilisatsiooni
ülalhoidmist, pole globaliseerumise hiilgeaegades midagi jätkusuutlikku.
Õnneaeg, mis kestis 1980-2015, on möödas. Sündimuse kollaps, mis algas arenenud
maailmas 1960 aastatel ja arengumaades 1990 aastatel on nüüdseks juba kümneid
aastaid kestnud.“ Kirjutas P Zeihan „Maailma lõpp on alles alguses“ (PM 2024 lk
60). Kas see on siis maailma lõpp? Kas siirdumine Viimsepäevalahingusse? Ilmselgelt
pole tegemist maailma lõpuga nii nagu FF markeeritud ajaloo lõpp ei olnud
ajaloo lõpp, vaid mingi perioodi lõpp. Iga (perioodi) lõpp on ühtlasi algus. Nüüd
siis ongi uus algus. Meile ei pruugi see meeldida, kuid huvid, energiad ja
reeglid on muutumas. Nii lihtsalt on.
Kuid muutunud on
ka huvid ja võimekused. Kui USA ei suuda/taha enam senist maailmakorda ülal
hoida, siis nii ongi, mis tähendab, et ka senised liidud ja liitlased tuleb
ümber hinnata. NB! need ümberhindamised ei ole ühepoolsed, vaid - „igapoolsed“.
Kõigi jaoks muutub kõik.
„Sõjajärgne filosoof Hannah Arendt on öelnud,
et kõige ohtlikum asi maailmas on olla rikas ja nõrk. Jõukust saab kaitsta
ainult jõuga, sest erinevalt vaestest rikkaid kadestatakse ja neil on asju,
mida teised ihkavad, ning erinevalt tugevatest alluvad nad jõule. Minu isa
ütles ikka, et ka maailma rikkaim inimene ei ela üle odava kuuli tabamust. See
käib ka riikide kohta. Jõukus ilma kaitseta on nagu kutse katastroofile..“ (G.
Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 lk 183/140). Sel korral siis on EL jõukus ja nõrkus
esitanud kutse kahelt (või lausa kolmelt) poolt. „Euroopa Liiduga oli see häda, et eurooplastel
ei olnud pakkuda muud kui rahu ja jõukust – oodi rõõmule. Mis saab aga siis,
kui rõõm lahtub, kui rahu või jõukus otsa saavad? Mis jääb siis inimesi
vennalikult koos hoidma ja mis jääb Euroopa Liitu koos hoidma.“ … kui USA
võimekus seda enam koos ei hoiaks Eks ole hea küsimus.
Sumisedes vanal
orbiidil
Meie teiega ja
ka Müncheni konverents lähtub suuresti harjumuspärastest olekutest, mitte
niivõrd tundmatust homsest. Nõretavast nostalgiast. Mitte muutunud maailmast. Kuivõrd
kähku ja murranguliselt muutus sõjapidamine ja sõjapidamisvahendid Euroopa
poolsaare sõjas aktiivsõja esimesel aastal on pöörane. Kas keegi oleks enne
seda suutnud strateegidele maha müüa ideed panna muruniidukile külge propeller,
kaamera ja granaat ning olla niiviisi võidukas? Puudus ja häda teevad nutikaks,
droonidest kuni vanade kalavõrkude kasutuseni droonitõrjes. Kui lood nii hullud
ei oleks võiks teha kohatut nalja, et eeskujulik ressursi taaskasutus, aga … Muide,
mis kliimasoojenemise ohjeldamise jutt see jätkub, kui kuum sõda kütab kogu maailma tulikuumaks?
Muidugi vajame me uusi tehnoloogiaid uute energiavalikute juurutamiseks, õige,
kuid kui me ei suuda maha suruda võimalikku laienevat sõjatuld, siis on kõik
teised ponnistused asjatud. Teesklus.
Mul on just
käsil R Spalding´i „Reegliteta sõda“ (PM
2025 Lk 52). Väärt lugemine, mis selgitab mõndagi sõja tänapäeva olemusest. Kui
vanasti oli mõiste „salajane sõda“ selline „espioonide värk“, siis tänapäeval
on mõiste omandanud täiesti uue sisu. Totaalse, ööke ja kõiki hõlmava sisu. Üks
tarkusetera jäi eriti silma:
„Tiireldes vanal
vaimsel orbiidil, ei ole inimesed märganud, et vargsi läheneb üks märkamatult,
kuid väga oluline muutus“.
Just-just me tiirleme vanal vaimsel orbiidil,
ega suuda mentaalselt uuele orbiidile liikuda. USA on juba aastaid, adudes oma
võimekuse piire, palunud/veennud/keelitanud liitlasi panustama rohkem ja
tõsisemalt kaitsevõimesse, kaitsekulutustesse, kaitsetahtesse, sest … „kõige
ohtlikum asi maailmas on olla rikas ja nõrk, jõukust saab kaitsta ainult jõuga“.
Jõud ei ole mingi taevane kingitus, selle tekitamiseks on vaja panustada energiat, raha,
aega. See kõik tuleb millegi ja kellegi arvelt. Midagi head ja magusat jääb
julgeolekusse panustajal tegemata. Valikute küsimus.
See on jällegi
selline majanduses levinud saneerimise
ja proviseerimise teema. Selleks, et omada jõudu mõjukaks kaitseks tuleb riikidel
oma võimalused ja vajadused ümber hinnata, muidu … Piltlikult öeldes oleme
olnud kaitsekontsernis panustamisel kogumis … eee … vähetõhusad, nüüd on kaitsekontserni
suurosanik pannud meie piirkonna osakonna reorganiseerimise surve alla. Niisama
lihtne see ongi. Nüüd kui meie liitlane on meile koha kätte näidanud ja
kvalifitseerinud meid mitte liitlastena vaid sõltlastena, siis … Siis oleme
üllatunud, pahased, solvunud. Me kõik oleme solvunud. Oleme solvunud nii sisu
kui vormi mõistes. Nüüd siis on aeg teha uuest olukorrast järeldused.
Tegelikult tuleb meil esmalt taastada eneseusk. Usk endasse. Usk enda
võimetesse.
Suutlikkuse
positsioneerimisest
Kurb küll, kuid paljud
kõige vintskemad kaitsekontserni liikmed ei usu endasse, enese suutlikusse.
Kuidas nii? Vaadake, me oleme mõttelõksus, suutmata isegi mõttes asendada USA
väljalangemist või tema huvide nõrgenemist NATO suhtes. Õnneks on meil tõsiseltvõetavaid
analüütikuid, kes hoiavad meid küsis tänaste liikumiste ja liikumatusega maailmas.
Kogu infomassiivi pole meil võimalik jälgida ega süveneda, eriti kui uudistevoo
esikohtadel triumfeerivad jäätee uudised. Oeh. Niisiis tänud neile, kes meile teiega analüüse koostavad. Ühe sellise asise analüüsi kokkuvõte pani
mõtlema: „USA väljaastumisel poleks sel organisatsioonil veel tänagi piisavat
võimekust, sest USA katab 70% NATO tehnilistest vajadustest ning on jätkuvalt
asendamatu selle teatud osades. Pealegi oleks poliitiline tagasilöök veelgi
surmavam nii organisatsioonile kui Euroopa kaitsevõimele. Venemaa kasvanud
agressiivse ambitsiooni foonil oleks sel katastroofilised tagajärjed eelkõige
meiesugustele rinderiikidele Kesk- ja Ida-Euroopas.“ Kõik õige, oleme
selles jooksus mutta sattunud. Fakt. Mis edasi?
Vabandage, ma pole kaitsevaldkonna asjatundja, kuid
süsteemianalüütikuna tundub mulle, et me positsioneerime ennast valest ja kui
me positsioneerime ennast valesti, siis me teeme ka valesid otsuseid. Süsteemianalüütikuna
on minu ülesanne luua loogilisi jadasid „kõiksusest“ ja vaadata, milleni need
viivad. See on selline süntesaatori töö, mis segab kokku väga erinevaid,
harilikult tavaarusaamade järgi esmapilgul kokkusobimatuid keeduseid, kuid …
Kuid just kokkusobimatutest keedustest sünnib midagi uuelaadset. Meie peame positsioneerima
ennast lähtudes sellest, et me suudame. Meie teiega peame defineerima enda
huvid ja neile suutliku lahenduse leidma. Kõlbliku müüdi ka.
Viva Kolonelid
Näiteks kolonelid Qiao
ja Wang kirjutasid juba 1999 a kokku uuelaadse piirideta sõja plaani: „
Tegemist on doktriiniga, mis sisuliselt ütleb: „Kõik on sõda. “Nad ütlesid, et
moodsat sõda võib pidada ilma traditsiooniliste sõjaliste vahenditeta või isegi
ilma sõjaliste vahenditeta. Et ka tsiviilisikud peavad hakkama sõduriteks ja
lahinguväljadeks võivad olla informatsioon, majandus, tehnika, keskkond või
veel midagi. Lõpuks ütlesid nad, et selline sõda – piiramatu ja reegliteta sõda
– peab olema pidev. Nad avaldasid oma teesid 17 jaanuaril 1999, Lahesõja
puhkemise kaheksandal aastapäeval.“ „“Piiranguteta sõja esimene reegel,“
kirjutas kolonel Quiao Ling, „on see, et reegleid ei ole, miski pole keelatud.“
Mis aga põhitähtis, siis „Piiranguteta
sõja kontekstis pole enam vahet lahinguvälja ja mittelahinguvälja vahel.
Looduslikud alad nagu maa, mered, õhk ja kosmos
on lahinguväljad, kuid lahinguväljad on ka sotsiaalsed alad nagu
sõjandus, poliitika, majandus, kultuur ja psüühika. Ja neid kahte suurt ala
ühendav tehnoloogiavaldkond on veel enamgi lahinguväli. (…) Sõda võib olla nii
militaarne, kvaasi-militaarne kui mittemilitaarne. See võib kasutada vägivalda,
kuid olla ka vägivallatu. Sõjas võivad vastamisi minna väljaõpetatud sõdurid,
aga ka äsja ilmunud jõud, mis koosnevad peamiselt tavainimestest või
ekspertidest.“ (R Spalding´i „Reegliteta sõda“
(PM 2025 Lk 27/152)
Eks ole see Hiina strateegide doktriin haakub päris hästi Georgi Potseptsovi „Strateegiline sõda” (Infotrükk Tallinn 2009 lk 26/25/29) kontseptsiooniga
neljanda põlvkonna sõjast. „Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda
mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.”
„Esimesed kaks
sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu,
mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui
vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse
võimalikuks.”
„
… neljanda põlvkonna sõja iseärasused:
-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb,
siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil
-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud
logistikast
-kasvab manööverdamise tähtsus
-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt,
kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”
„Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal
veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase
ressursside arvel.
„Strateegiline sõda ei tee muutusi
füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole
mentaalse ruumi arvel.”
„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite
revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige
tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „
Selline on siis tegelik mänguväli, mida
peame hindama, millel mängima. Mänguväli muutub ja ka reeglid on muutunud. Kui
Euroopa poolsaarel vindub juba tosinkond aastast sõda, siis mis sõda see on?
Kelle sõda see on? Kas see on piiridega või piirideta sõda? Milline osa
piirideta sõjast? Meie teiega ei saa niikuinii aru, me võime vaid aimata, kuid
need kes rõõmsameelselt meie teiega Riigipead ninaaukudeni maasse rammivad
selle eest et ta ütles „veits“
keeruliste sõnadega välja lihtsa tõe, kas nemad saavad aru millise jõu poolel
nad sappi sülitavad? Kogu meie maailmapilt tuleb ümber hinnata ja uutmoodi
käituma/tegutsema õppida. Pole kuigi hea plaan ennast egotripi käigus pähe
tulistada. Kümme korda järjest.
Turuosaliste positsioonidest
Vastab tõele, et Euroopa on aastakümneid tukkunud USA
kaitsetsoonis, pidanud teda enda alaliseks liitlaseks. Õigustatult, kuid maailm
on muutunud. Turu osaliste positsioonid maailmas on muutunud. Nende võimekused
on muutunud. Kui nüüd USA hindab ümber oma võimekusi maailmakorda „ülal hoida“
kogu maailmas, siis … ta teeb seda enda huvides. Käsitlesin seda teemat https://peetertammistu.blogspot.com/2025/02/lendstart-schrodingeri-kassiga.html
ja https://peetertammistu.blogspot.com/2025/03/lendstardi-loogikast.html
Seega on põhimõtteliselt võimalik mõista, miks USA seda teeb mida ta
teeb, kuid … Kuid ei saa aru miks ta enne „Viimsepäevalahingusse“ minekut
ennast liitlastest lahti raputab? See on täiesti pöörane (strateegia?
taktika?). Täitsa arusaamatu tegevusmuster. Võib olla tõhus tukkuja
äratamiseks, kuid kiskuda riidu kõigi seniste kompanjonidega, igaühega eraldi
ja kõigiga kogumis, sellel on ka järelmid. Kui Euroopa on käsitlenud USA-d kui
vankumatut liitlast, siis nüüdseks, kui USA on solvanud Kanadat, maha põletanud
NAFTA lepingu, sülitanud WTO reeglitele, halvustanud Taanit/Gröönimaad,
tünganud tollidega Euroopat (sh ÜK), rebinud riidu Austraalia, Uus-Meremaa,
Lõuna-Koreaga ja Jaapaniga, kuulutanud majandussõja (pidevalt muutuvad
tollitariifid) kõigile, siis … Kes võiksid selles „Viimsepäevalahingus olla USA
liitlased? Te ei saanud aru? Vaatame.
Kui Lossiisand põletab vastase lähenemisel eeslinnad maha,
siis kelle huvides see on? See ei saa olla lossiisanda huvides ja veel vähem eeslinnade,
kui eelhoiatusliidu huvides. Selline rapsimine vähendab usaldust. Usaldust liitlaste vahel. Hm, või pole nad
enam liitlased?
Pean silmas just ustavaid liitlasi, mitte ärasolvatud,
alandatud sõltlasi? Eks ole, neid enam
polegi. Kuid asjal on ka teine külg, kui Läänemaailm adub lõpuks, et USA ei ole
nende (kindel) liitlane, siis aduvad nad ka seda, et nemad ei ole USA
liitlased. Sõltlased küll, aga liitlased? See tekitab uue olukorra, kus tänastel
sõltlastel tuleb oma „võimetus“ kasvatada oma võimekuseks. Kuidas?
Peidetud meeltesse
Mulle meeldib G.
Rugg, J. D´Agnese („Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 120) käsitlus Cannae lahingust. „
Kuna roomlased olid lugematuid kordi selliseid lahinguid pidanud, võisid nad
enesekindlalt ennustada, kuidas asi edasi kulgeb.“ //Hannibali keldi ratsavägi
pühib roomlaste ratsaväe minema ja tormab voore rüüstama, samal ajal liigub
roomlaste tugev jalavägi vastase tsentrisse tõrjudes nad tagasi ja lahutades
tükkideks ning hävitaks. Seekord ratsavägi ei läinud voore röövima vaid pöördus
tagasi, et lüüa piiramisrõnga uks kinni//
„ (…) lahinguvälja vaadates võib näha, et roomlased on surunud vaenlase
read tagasi sügavasse vibukaarde, mis on peaaegu katkemas. Kuid probleem oli
selles, et seda pilti võis näha ka teisiti: et roomlased on lasknud end kolmest
küljest ümber piirata ning tagasipöörduv vaenlase ratsavägi on kohe läbi
lõikalas nende viimast taganemisteed.
See oli sõjaajaloo üks hullemaid „oh, kurat“ – momente.
Roomlaste vastaseks oli Hannibal, üks parimatest
taktikutest, kes kunagi elanud. Ta oli juba algusest peale plaaninud varitseda
roomlasi varitseda armee abil, mis on ilmselgelt ja laugel tasandikul
tervenisti nägemisulatuses. Tema ninapidivedamistrikk polnud rajatud
maastikuvormide abile ega jõelt tõusvale udule, mis tema sõdalasi kuni viimse
hetkeni varjanuks. Selle asemel oli ta peitnud varitsuse roomlaste endi
meeltesse, lavastades stseeni, mis oli neile petlikult tuttav – ratsavägi
tormates rünnakule neile iseloomulikul metsikul moel, nõrgem liin sai tagasi
surutud. Kõik mida roomlased nägid, kinnitas nende veendumust, et nad on
võitmas, kuni viimase minutini toimunud pöördeni, mil mõistsid, et olukorda
võib ka hoopis teistmoodi näha.“ (…) „Ja kõik see sai toimuda seetõttu, et
Hannibal teadis, kuidas tema vaenlane mõtleb. Roomlaste kaotus polnud tingitud
sellest, mis juhtus lahinguväljal, vaid milleski, mis talletunud nende
meeltesse.“
Tundub, et USA hindab oma olukorda sama valesti kui Rooma
väejuhid – vibu võib osutuda kaanega katlaks. Muidugi on ka teine võimalus, et
Euroopa mängib edasi beetakoera, ajab kõhu allaandmise märgiks õieli, hüppab
iga käsu peale läbi (tolli)rõnga ja niutsub nukralt. See oleks küll piinlik.
Nagu alustasin, nii ka lõpeta, kõik oleneb sellest, kuidas me ennast
positsioneerime, kas me oleme alfad või beetad. Kogu lugu.
Meie „sansud“
Alati on „sansud“ ja tihti me ei suuda ära tunda seda,
mis meile on kasulik. Nagu kirjutas M Manson ( „Kuradile! Suva olemise peen
kunst.“ Kunst 2017 Lk 129/46) „See on
veider, aga vastab tõele: tegelikult me ei tea, mis on positiivne või
negatiivne kogemus. Mõned kõige raskemad ja stressirohkemad hetked meie elus
võivad ühtlasi osutuda kogemuseks, mis on meid kõige enam motiveerinud ja
kujundanud.“
Ja lisaks see, et „Kui sa kaasa ei mängi, siis sa ei saagi
võita“. Meie peame kaasa mängima, kuid me peame aru saama, mida meile märku
antakse. Isegi seda peame märkama kuidas meid solvatakse. Olukord on raske,
kuid mitte lootusetu. Miks nii?
Karumetsa kartusest
Esiteks, üks luurejuhte mainis hiljuti, et Karumets pidi
olema närvis selle üle, et Euroopa on nii kiiresti taastamas oma
sõja/kaitsetööstust, et on paari aasta pärast valmis iseseisvalt opereerima
ilma USA abita. Hm, saite aru milles on paradoks – meie ei usu oma võimekusse,
kuid Karumets usub meie võimekusse. See on hea märk meie tegelikust suutlikkusest.
Teiseks, solvamise on …jõud. Solvumuse jõud vajab ärakasutamist. Vaadake me oleme täna rõõmsad
oma edukuse üle, meile tundub, et me oleme ise selle kõik saavutanud EL ja USA (Aid) abiga. Nii see ongi, kuid unustame ära, et sellele teele
sattusime suuresti selle pärast, et Karumets meid tollidega karistada tahtis. Tahtis
mõjutada meie suundumusi ja sisearenguid. Tahtis teha meist sõltlasi. Üheksakümnendate
topelttollid olid Karumetsa suurim kingitus meie vabadusele ja püüdlikkusele.
Ilma topelttollideta olekime jätkuvalt tuterdanud Karumetsa turul, püüdnud müüa korruptsioonimeres
odavalt sprotte, räime tomatis, nigelat mööblit ja me poleks arenenud selliseks
konkurentsivõimeliseks milliseks me saime EL ühinedes. Aitäh selle hunnitu
kingituse eest. Kui seda kingitust ei oleks olnud oleksime nagu Valgevene ja
mõned teised „endised liiduvabariigid“, seotud ja juhitud Karumetsa turust ja
tujudest. Kuid sel momendil me ei tundnud sügavat tänutunnet ei tundnud, olime
solvunud. Ja-ah, oli raske, oli väga raske, kuid see tagurdas meid
mugavustsoonist välja ja sundis ülesse ehitama paindliku konkurentsimudelit.
„Sinu edu ei määra mitte küsimus: „Mida sa soovid
nautida?“ Hoopis olulisem küsimus on: „Millist valu sa soovid kannatada?“ tee
õnnele on täis sitahunnikuid ja häbi.
Sa pead midagi valima. Sa ei saa elada valutut elu. Kõik
ei saa olla kogu aeg ainult roosid ja ükskssarvikud.“ On valikute aeg
30 aastat hiljem
Jälle on valikute aeg. Kuid see pole valikute aeg mitte
ainuüksi meile, see on valikute aeg kogu Läänemaailmale (isegi kui osa neist on
idas või lõunas). Meid on alandatud ja solvatud, solvatud ja alandatud. Me
oleme vihased. Oleme ju? Peamegi olema, sest meie suurim kindlustuspoliisi
pakkuja on andnud teada, et nende kindlustus meile ei kehti. Meie osamaksed
kindlustuskatteks on olnud liiga piskud. Kuidas siis niimoodi, eile veel kehtis
ja täna … Reservatsioonidega. Ajab
vihaseks küll. Ajab vihaseks kuid mitte ainult kindlustusandja vastu/suhtes,
vaid ka iseenese tegevusetuse suhtes. Raske hinnata tegelikkust, kuid apokalüptilised
massimeedikute teadaanded moona ja varustuse naeruväärsest vähesusest Läänes,
selle juurdetootmisvõime mannetus ning olematust kaitsetahtest peab panema meid
solvuma ka iseendi peale. Kuid vihastamisel/solvumisel ilma tegevuseta pole
mingit mõtet. Mõte on selles, et kui USA näitas meile kätte meie
süvasõltlaslikkuse, siis meie asi on pöörata veelord vahekorda nii, et me läbi
oma tegevuste muutumise tulemusel muutuksime sõltlasest taas liitlaseks. No
kuulge, kui Karumets usub meie võimekusse, siis kasutame ära selle.
Mis meil sellest jadast sõelale jäi:
1 Kui kasvõi üks poliitturu osalistest mängib piirideta
sõja reeglite järgi, siis on kõik piirideta sõjas.
2 Uue strateegia kujundamine
3 Ressursside ümberjagamine
NB! Kliima, finants, kaubandus sõda tähtis pole sõda vaid
kontrolli omamine
Huvid on huvid on huvid. Ühised huvid on ajutised. Pole
olemas sellist asja nagu alaline ühine
huvi. See on umbes nii nagu universumis ei ole levinud mitte sirgjoon vaid
sfäär. Kuigi meie matemaatika aluseks on tõdemus, et kaks paralleelset sirget
ei ristu … ei iial, siis tegelikkus on ilmselt see, et sirge on väike lõik mis paistab
sirgena. Sama on ühiste huvide ja liitudega, need on mingi pikkuse
ühesuunalised, kas kattuvad või paralleelsed, kuid siis lahknevad. Põhiline on
see, et oma huvisid saaks võimalikult kaua edendada. Edendada saab seda jupi
haaval – ikka jupp jupi järel. Sama on ka strateegiatega oma huvide
saavutamiseks, need muutuvad vastavalt muutuvale maailmale, huvidele ja kattuvate
või paralleelsete. Edu selle tõdemuse seedimisel
Järgneb …
Targutusi:
J obinson J Clegg „Vormel 1“ Tänapäev 2025
Lk 60 „“Kunagi ei tohi inimestele teada anda, et pead
lõbumaja,“ oli Ferrari Ecclestonile kunagi öelnud. „Tuleb teha nägu, et pead
hotelli, ning hoida bordell keldrikorrusel.““
S Adams „Kuidas peaaegu kõiges läbi kukkununa ikkagi
suurelt võita“ Million Mindset 2020
Lk 130 „Kasulik on teada, millal kasutavad inimesed
loogilist mõtlemist ja millal nad seletavad irratsionaalset ratsionaalselt. Sa
raiskad oma aeg, kui püüad pingsalt kellelegi aru pähe panna, aga näed, et
sellest pole kasu. Kui oled kunagi vaielnud poliitika vallas masendavalt kaua
oma sõbraga, kes keeldub nägemast sinu argumentide loogikat, siis saad sa aru
mida ma mõtlen. Aga pea meeles, et sinu sõber teeb täpselt samamoodi.
Kui poliitikud valetavad, teavad nad, et ajakirjandus kutsub
nad vaibale. Nad teavad ka, et see ei loe. Poliitikud mõistavad, et tavaliselt
on hääletusotsuste langetamisel mõistuse häält vähe kuulda. Vale, mis paneb valija
end hästi tundma, on tõhusam kui sada ratsionaalset argumenti. See on nii isegi siis, kui valija teab, et vale
on vale. Kui sa tunned hämmastust selle üle, kuidas ühiskond suudab taluda
poliitikuid, kes jultunult valetavad, pead seda sa inimesi ratsionaalseteks
olenditeks. Selline maailmavaade on masendav ja piiratud. Inimesed kes õpivad
hüpnoosi, hakkavad inimestesse suhtuma kui ebatäiuslikesse masinatesse, mis
reageerivad programmeeritult. Mõistust kasutatakse üksnes kõige absurdsemate valikute
kõrvaldamiseks. Sinu arutluskäik võib takistada sul hääletada täieliku
imbetsilli poolt, kuid ei takista sul toetamast suurepärase väljanägemisega
poolearulist.
Kui sinu maailmavaate kohaselt kasutavad inimesed oma
otsuste tegemiseks mõistust, valmistad sa endale pettumuse. Sa vaidled pidevalt
inimestega ega võida kunagi, välja arvatud oma mõtetes. Vähesed asjad on sama
destruktiivsed ja piiravad kui maailmavaade, mis eeldab, et inimesed on
enamasti ratsionaalsed.“
