Heast elust kanade vabapidamise näitel

 

 

Hiljuti küsis õpetatud sõber, et mida ma arvan kanade vabapidamisest? Hm? Miks ma üldse peaksin midagi avama … kanade vabapidamisest? Esimene mõte oli, et kas meil tõesti midagi eksistentsiaalset pole „arvata“? Kuid sinna see mõte jäigi, sest mitmed päriselu päristoimetamised tuli ära toimetada, kuid küsimus jäi kummitama. Vaevas nagu kivikene kingas. Ärge mõelge, et mulle arvamine ei meeldi, vastupidi mõttemängude tasemel on see üks põnevamaid mänge

 Tegelikult on mul küsimuse üle „kanade vabapidamise arvamisest“ hea meel. Väga hea meel, sest ajal mil statistilised andmed ja institutsioonide majandusprognoosid on pandud kahtluse alla on arutelu kanade vabapidamisest iseenesest hea elu märk. Probleemivaba elu märk.  Kuidas nii? Lihtne. Lähtudes T. Sarrazini („Soovmõtlemine“) arutlusest on „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“

Nii, et palju õnne meile, igaühele eraldi ja kõigile kokku, me elame hästi ja meil pole eksistentsiaalseid probleeme. Või on?

 Väikese kanapoja laul …

 Samas lähtudes erinevate institutsioonide majandusprognoosidest ja tegelikkusest, siis majanduskasvu, mis oleks ju hea elu märk,  pole juba tükimal ajal olnud ja kui on olnud, siis on see ülekontrollimisel ikkagi korrigeeritud … mittetõusuks. Aga ootus ja lootus on jätkuv ning kustumatu. Järgmiseks aastaks prognoositakse jälle majanduskasvu nii 2,5% kandis. Tuletab meelde väikese kanapoja laulu: „Mina ka, mina ka hakkan varsti munema“. Ja majanduskasvuga on nii, et … kunagi see tuleb kindlasti. Eee … ainult, et millise põhja pealt.  Kui arvestada kogumis, kogu seda aastaid kestnud majanduskasvu kidumist kumulatiivselt, siis on meie saamata jäänud tulu kolossaalne. Mittekasv on valede otsuste tulemus. Kui pudistada mittekasv laiali kvartalite peale protsendike siin teine seal, siis polegi nagu väga hull, kuid kogumis tähendab see väga hullu olukorda.  Tundub, et pudistamistaktika peitusemäng jätkub.  ÄP 14.11.25 teada: „Eesti Panga vanemökonomist Kaspar Oja ütles ehituskonverentsil, et kuigi Eesti Panga laiem pilt näitas juba aasta tagasi Eesti majanduse elavnemist, näitab sama pilt praeguseks juba majanduskasvu aeglustumist.“ Seega aeglustumine enne hoo sisse saamist? See on midagi uuelaadset.

Mõne kanapojaga on nii, et nad hakkavad hiljem munema kui laulma ja osad neist ei mune ei iialgi. Milles asi? Kas me peaksime vast tõdema, et meil on siiski eksistentsiaalseid probleeme ja nendega tegelema, selle asemel, et asendustegevustesse sumbuda.

 Avamine ja arvamus

 Siinkohal on aeg teha selget vahet arvamisel ja arvamusel. Õpetatud sõber muidugi ei küsinud mida ma avan „kanapidamisest“ vaid küsis minu arvamust. Mis neil mõistetel vahet on? Arvata võib igaüks nii saunas, bussis kui ka pidulauas. Enamus meist teiega arvab, et ta teab mingist probleemist midagi. Midagi mis koosneb hajustäheldustest infomüras, vääriti mõistmistest, valedest üldistustest. No nagu laste rikkis telefoni mäng. Seda mängu mängime me kõik vahel kui valvsus lohale läheb. Ikka juhtub ja kui see juhtub lõbusas seltskonnas, aasides, siis on see puhas rõõm ja lõõgastus. Avamus on see, mis põhineb valdkonnapõhisel asjatundlikkusel. Konkreetne valdkonna tundmine ja vastutus. Meil kipuvad need mõisted paljude tähtsate otsustuste puhul segi minema. Lähim näide „arvamiste“ põhisest juhtimisest on ilmselt automaksu näide. Alguses arvati ühte moodi, siis saadi aru, et arvamine polnud päris õige ja arvati teist moodi, siis arvati edasi ning muudeti süsteemi kolmandat moodi, aga arvamust ei kuulatud. Arvamus segas jadaarvamist? Ometi meie teiega tänapäevase tehnika ja tehnoloogiliste võimaluste juures, mil söödad algandmed arvutisse ja see söödab tulemuse välja kiiremini kui paberihunt, me millegipärast oleme seadusloome küsimustes arvamistasandil. Automaksuseadus on arvamispõhises seadusloome  reas lihtsakene ja kergelt jälgitav, kuid näiteks kliimaseadus, mille kohta on vastaspooltel arvamus, et see ei kõlba, kuid Dr Riigil on arvamine, et „tuleb ära teha“. Tuleb ära teha juba selle vahtkonna ajal. Vaadake, meie seadusloomes ei tee viimastel aastatel ilma mitte ainult arvamisepõhised seadused, vaid ka imbseadused. See kliimaseadus on nagu kontidesse imbuv külm – alguses ei saa arugi, kuid iga järgmise liigutusega hakkab ikka külmem kuni lõppeb hangumisega. Kahju, et me pole ära õppinud kokkulepete kunsti. Me ei suuda kokku leppida isegi sellises ürglihtsas asjas mis on puu ja mis muu. Kui valdkonnatundmise ja selle sidususel teiste valdkondadega on põhi alt ära löödud, siis jäävadki alles avamised. Harjume arvamistega ja ei märkagi enam arvamiste kaskaadis, et mõni valdkonda muutev otsus on meist teiega, meie tahtest, mööda imbunud. Üks selliseid imbsedusi on ka „kanaseadus“. Jälle üks arvamise põhine seadus, mille mõjusid ja kõrvalmõjusid ei arvestata.

 Arvamispõhine otsustamine

 Ilmselt on kanade vabapidamine (mis tegelikult tähendab üldlevinud linnukasvatustööstuse likvideerimist) hulka mastaapsem küsimus ja tihedalt seotud kogu majanduse käekäiguga. Muidugi on see üks süsteemianalüütiku needus, et tal hakkab mingi komponendi muutuse puhul mõte läbi kammima seda, mida üks muutuja võib kaasa tuua ja otsima erinevaid lahendusi süsteemimuutuse absorbeerimiseks või selle ärakasutamiseks. Selles mängus jääb „arvamisest“ väheks. Nii ka „kanaküsimus“ aktiveerib süsteemianalüütiku jaoks terve kaskaadi muutujaid ja muutuste erinevaid teid – kiireid ja ekslikke, pikaajalisi ja tõhusaid. Tekkivad valikud.

  Vanaema Marie ütles ikka, et „Arvamine ei ole maksev.“ Nii on. Avamine on lihtsalt … arvamine. „Arvamine“ kanapidamisest on sama pidetu nagu „arvamine“ energeetikast, liikuvusest, metsandusest jne – need on lihtsalt avamused. Kuid sellest meie ebaõnnestumised sünnivadki, et meie poliitturg teeb otsuseid arvamuste ja hetkeemotsioonide, mitte tegelikkuse põhjal.

Arvamine pole piisav, sest elumuutvaid otsuseid tuleb teha lähtudes tegelikest võimalustest ja huvidest. Millised on meie huvid? Kas me oleme selle läbi arutanud/arvutanud? Kas meie huvides oli elektrit eksportivast riigist muutuda elektrit kallilt importivaks riigiks? Kuidas juhtus, et me ei suutnud ennast selle muudatuse eest kaitsta või ennast õigeaegselt ümber reastada? Avasime, et … Kas meie huvides oli keemiatööstusega tegelevast riigiks muutuda mittetegelevaks? Arvasime, et … Kas vetokraatide põlvkonna kasvatamine oli meie huvides? Ei olnud, kuid ometi on kõik need arengud (või taandarengud)  juhtunud.

 Inflatsioonitšempion.

 Juhtunud just seetõttu, et me ei lähtu(nud) oma otsustes mitte meie huvidest, vaid arvamistest. Või unistustest? Pigem isegi teiste, mitte meie eneste, unistustest. Mitmed meie poliitrobotid ja administratiivarbujad ei valda enam valdkondi liigutavaid käiviteid, nende kumulatiivset mõju ja omavahelisi seoseid. Kahju. Lähtudes kas ELs läbikaitsmata kohustustest, mugavusotsustest (a´la meil ei ole vastuväiteid) või mõne kaitsegrupi arvamusest püüavad „arvajad“ teha midagi, mille tulemustest (õigemini tagajärgedest) neil õrna aimugi pole. Tehtud! Tehtud?

Ei, see on alles algus, sest siis hakatakse parandama seda mida poleks tarvis olnud üldsegi teha nagu näiteks automaksu segadik. Just segadik. Või kobarkäkk, kui uuemaaja „õigusterminoloogiat“  kasutada. Tehti primitiivvulgaarselt ja nüüd parandatakse, parandatakse, parandatakse … vulgaarprimitiivselt. Oeh!  Aeg jookseb, raha kulub. Segadus jätkub. Morn meeleolu ka.

Teine ilmekamaid administratiivarbumise näide on primitiivadministratiivne plastpudelikorkide kinnistamise nõue, mis oli algusest peale valele alusele rajatud tegevus. „Meede“, mis kõlas paberil toredalt vaesustades tegelikkuses tööstusi ja läbi selle meid kõiki miljonite „euronite“ väärtuses. Niisuguste pisikeste sammukestega rühitaksegi edasi hoogsalt inflatsioonikasvu teel. Üks keeld siin, teine rumalus sealt ja … olemegi EL inflatsioonitšempionid. Kogu see paralleelmaailmalik  luul settib lõppkokkuvõttes  meie hinnatõusudesse. Täpselt nii nagu kõik loosunglikud turumoonutused jõuavad lõppkokkuvõttes meie teiega kasvavale  kulureale. Süüdimatult.

Muide pole ka kohanud ühtegi järelkontrolli või auditit kui palju näiteks vähenes pudelikorkide arv Vahemeres? Palju selle tulemusena loodus „puhtamaks“ muutus? Või saastus, arvestades lisaseadmetele kulunud materjale, nii tööstuse kui taaraautomaatide ümberseadistamistele, ehk neid ressursse kogumis, mida muidu poleks vaja läinud? Eks ole hea küsimus. ? Jalajälg suurenes kindla peale. Raudpolt. ehk nagu ütles W. C. „“Mulle ei meeldi moraali ja matemaatika kokkusegamine" (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 147) Väga asine tähelepanek

Keeluaeg

 Sama lugu on kanade vabapidamisega, see on järjekordne „arvamine“, mida poliitrobotid nüüd oma huvide edendamiseks ära kasutavad. Puht poliittehnoloogia. Poliitinimesed näevad välja kanade vabapidamise juttu rääkides nii empaatilised, nii hoolivad, nii … No ja kes meist teiega ei hooliks? Muidugi hoolime kuid …  Kuid igal hoolivusel on teatud raamid. Te ju mäletate karuteene lugu? Hoolivust võib edendada mitut moodi ja „edendada“ midagi läbi keelupoliitika pole just kõige tõhusam tulem. Keelamine on kallis. Pealegi võib keelamist viljeleda lõpmatuseni. Näiteks „USAst on saanud Francis Fukuyama terminit kasutades „vetokraatia. Kontrolli- ja tasakaalusüsteem, mida kopeeritakse igal valitsuse tasandil, tagab, et keegi kuskil saab alati igale positiivsele tegevusele pidurit tõmmata. Ameerika Ühendriikidest on saanud vastuhääletajate riik“. „…, et iga pingutuse puhul leidis mõni huvigrupp viisi, kuidas projekt seisma panna. „Olukorras, kus nii paljudel tegijatel on võimalik panna peale veto, on peaaegu võimatu projektiga edasi liikuda,“ (…) „Mitte kellelgi ei ole tänapäeval selliseid hoobasid, mille abil teha ära midagi, mis näib olevat New Yorgile tervikuna kõige parem. Ja lõpuks muudetakse valitsus ebapädevaks.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 42). Mõtlema panev.

Tundub, et oleme jõudsalt liikumas samas suunas, sest kui meil on olemas professionaalsed ametid nagu keskkonnaamet (ja teised samasuunalised ametkonnad), milline annab välja mitmesuguseid lubasid sh küttimislubasid, siis näiteks suurkiskjate kaitseühing vaidlustab neid järjekindlalt. Sellel hoolivusel on lisaks hoolivusele kaks mittehoolivuse külge:

-esiteks: milleks meile professionaalsed ametid, kui need ei ole võimelised tasakaalusihte saavutama, kuigi see põhineb ametile seatud ülesannetest ning analüüsidest 

-teiseks: on selline lõputu vaidlus (lisa)kulu kogu ühiskonnale.

Vaadake, sellised (püsi)vaidlused maksame meie teiega kinni oma maksudest. Kui tõdeda, et aeg on ainukene taastumatu ressurss, siis selline iga-aastane vaidlemine vaidlemise pärast on kahjulik meile kõigile.

Kuid ülekaitsmisel on ka oma tumedam pool. Me ju kuuleme pidevalt karjakasvatajate, mesinike jne kahjudest mida põhjustavad kiskjate rünnakud. Väita, et mis nad siis peavad lambaid või mesilasi on omajagu küüniline, sest kui inimesed kaitsevad kiskjaid, siis kes kaitseb … inimesi. Ehk nagu üks tuntud ja lugupeetud õigusteadlane küsis et kui meil kaitstakse isegi karusid, siis kes kaitseb lapsi. Lisaksin - inimlapsi. Ülekaitsmisest tekkivad alati mingid muud mõjud nagu Jaapani näitel nüüdseks teame. „Alates neljapäevast tohib Jaapani politsei karude laskmiseks kasutada vintpüsse, kuna riigi rangeid relvaseadusi on muudetud, et aidata võimudel võidelda rünnakute lainega. Alates aprillist on karurünnakutes üle riigi hukkunud rekordilised 13 inimest ning peaaegu iga päev teatatakse juhtumitest, kus karud tungivad kodudesse, luusivad koolide lähedal või märatsevad supermarketites. Valitsus püüab leida lahendust rünnakute sagenemisele, mille põhjuseks on teadlaste hinnangul kiiresti kasvav karupopulatsioon, tänavune kehv tõrusaak ja kahanev rahvaarv.“ (ERR 13.11.25). Vaat selline lugu. Ja ega metsanotsude kaitsmine ka hästi ei lõppenud, nüüd tapame selle oskamatu kaitsmise tulemusel ka kodunotsusid. Suures hulgas ja kiirelt. Kahju.

 Kaerakaitseühingu võimalikkusest

 Põhimõtteliselt on võimalik kaitsta kõike. Näiteks kui tekkivad mingid „kaerakaitsjad (no miks mitte, kui kanakaitsjad, karukaitsjad, hundikaitsjad ja pajukaitsjad on jõudsalt edenenud), siis … jääme nälga. Vaadake, kui kaera seisukohast lähtudes segatuna kokteiliks inimliku empaatiaga, siis kõik see, mis toimub kaeraga on … ebainimlik. Kaer ei tea küll inimlikkusest midagi, kuid kui inimene on omistanud kaerale inimlikud tunded, siis … Mõelge ise: kõigepealt (pisinunnud) terad puhitakse ehk mügitatakse, siis visatakse märga mulda (prr!), siis väetatakse ja mürgitatakse u 24 korda, siis … Oeh, siis lõigatakse kaeraperel pead maha. Mitte ainult pead, vaid lõhutakse terved perekonnad - varred lähevad õlgedeks või küntakse tagasi maasse, terad eraldatakse sõkaldest, tõeline genotsiid. Edasi läheb aina hullemaks, sest terad kuivatatakse, jahvatatakse ja lähevad küpsetistesse või hommikuhelvetesse. Ei midagi õilsat, sest peale läbinämmutamist ja seedekulgla läbimist jõuab kõik see … Eks ole, peale seda ei tahaks enam mingitki kaerahelvest süüa. Nutta tahaks. Tuleks vist hakata võitlema „kaeraõiguste“ eest. Oeh! Niisama lihtne ongi inimeste empaatia ja hajunud tähelepanelikkusega manipuleerida. Tõsiasi on, et, kui kõik kaunid sõnad vabapidamiste ja kaitsmiste „avamustelt“ maha koorida, siis on tegemist järjekordse turgude ümberjagamise katsega. Selline tegevus vagade sõnajadade varjus, kuid mitte ainult. Asjal on ka sügavalt positiivne külg nagu eelpool märgitud

 Hea elu indikaator

 Kordame üle. Tegelikult on mul „kanade vabapidamise diskussiooni üle“ hea meel, sest lähtudes T. Sarrazini („Soovmõtlemine“) arutlusest on „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ Jätkem see mõttepojukene endale meelde.

Nii, et palju õnne meile, igaühele eraldi ja kõigile kokku, me elame hästi ja meil pole eksistentsiaalseid probleeme. Muidugi kanade probleem on, kuid sellised probleemid nagu ägenev mörin Karumetsas, madal tootlikkus, kehv majandusstruktuur, kollitav energianappus, vähene elanikkonna juurdekasv ja vananemine kahvatuvad kanaküsimuse kõrval. Need pole ju eksistentsiaalsed? Või on? Inimlikust vaatekohast nähtuna?

Siiski … süsteemianalüütikuna tundub mulle, et kõik otsused (ja ka mitteotsused) toovad kaasa tagajärgi, tagajärgede tagajärgi, kõrval- ja kaasmõjusid.  Nii ka kanaküsimus. Tegelikult pole kanaküsimus ainult kanaküsimus, see on laiemalt küsimus sellest mida ja kuidas me elada tahame. Õigemini, kuidas me elada saame.  Nii oleme asjatus kiirustamises, edevuses või otsustamatuses mitmed oma majandustegevused suutnud välja suretada. Muutnud tulu kuluks nagu näiteks energeetika, puidutööstuse, uute innovaatiliste tehaste rajamata jätmise. Ikka on  mingi osa inimestest algselt alati millegi vastu, mitte poolt. Kõige võimsamalt arenevaks  tööstusharuks on tõusnud … vetokraatia.

Samas kulupoolt arendab Dr Riik jõudsalt, kui vaid mõelda metsade soostamise projektidele, tammide allalaskmise kavadele, putukaväiladele keset linnu on tegemist nagu ajas tagasimineva ajarännakuga. Me rajama Etnopark Eestit, mitte Tehnopark  Eestit. Samas tahame elada pigem Tehnopark Eestis. Elada hästi? Pigem edevalt.

Selles erisuunalisuses tekkibki lepitamatu vastuolu, neid „häid tuleviku asju“ ei saa, kui nendeni ei liiguta loogilist arengujada, vaid keeldude kaudu. Keelud on kallid. Isegi kanade vabapidamist saab edendada loomuliku edendamisena, mitte keelupõhisena. Keelupoliitika tähendab, et turud jaotatakse ümber, tulud liiguvad meie majandusruumist minema, täpselt samuti nagu energeetikas juhtus, võimestades kellegi teise majandust. Alkoholi keelu ajal saime kahtlase taustaga salaalkoholi ja võimestasime põrandaalust turgu. USA sai tänu keeluseadusele hästi struktureeritud konsolideeritud maffia, kõige sellest tulenevaga. Pole tarvis arvata, et meid ootab ees „salamunade“ põrandaalune turg, kuid …

 Alustades valest otsast

 Tundub, et kanade vabapidamist ahendame me samuti valest otsast – vastandamisest/keelamisest. Nagu S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021  Lk 166) tabavalt märkis „Mida rikkam on keskmiselt riik, seda puhtam on selle keskkond.“. Kuid mida rikkam on riik, seda kallimaid ja kvaliteetsemaid (isegi kui see on mõtteline) tooteid on tarbijal võimalik osta. Seega on (kindlas kõneviisis) eeltingimuseks riigi rikkuse kasvatamine. Meie oma upsakuses kõike keelata ja mõtlematuses ühisreegleid valimatult üle võtta, oleme jõudnud selleni, et meie tootlikkus võrreldes EL keskmisega on vaevalised 70+% ja tublimatest oleme poole võrra maas. Piltlikult tähendab see seda, et tublid astuvad aastas edasi kaks sammu, meie lonkame ühe. Ja niimoodi iga aasta.

Õpetatud sõber saatis selle tootlikkuse kasvu mantra peale oma asjakohas kommentaari: „2,5% kasv eeldab, et tööjõu tootlikkus kasvab vähemalt 2% aastas. ?

IMF ja EL analüüsid ütlevad otse, et Eesti tootlikkuse kasv on pidurdunud ja tööviljakuse (TFP) kasv olnud lausa negatiivne (2020–2023).

Kas Eestis on?

liiga vähe efektiivsuse kasvu;

liiga palju madala lisandväärtusega teenuseid;

liiga vähe protsessijuhtimise innovatsiooni, asi ei ole ainult masinates ja automatiseerimises

R&D ja innovatsioon ei peaks olema formaalne eurotoetuste rutiin.

OECD sõnum: Eesti R&D kulud ~1,8% SKP-st, aga vaja oleks pigem 2,5–3%. Sealjuures oluliselt paremat sidet ettevõtete ja ülikoolide vahel. Eelkõige rakendusuuringud, mis päriselt jõuavad tööstuse ja teenusteni. Reaalseid protsessi-innovatsioone (lean, automatiseerimine, digitaliseeritud töövood), mitte ainult uut logo ja kodulehte.

Ilma investeeringuteta ei juhtu mitte midagi.

Investoritel on vajalik selge signaal, et Eestis tasub tootmist ja teenuseid arendada, mitte kolida Lätti/Poola/Saksamaale odavama tööjõu või suurema turu pärast.

Samuti piisav kindlus maksupoliitika osas mitte iga-aastane "teeme uue maksu-ideekonkursi"

Investeeringud ei tule riiki, kus homme võib elektri hind jälle “šokiga” üles lennata;

selged otsused tuuma, taastuvenergia ja võrguinvesteeringute kohta.

Töötajate oskuste vastavus ettevõtete vajadustele.

Kutse- ja kõrgharidus, mis ei peaks tootma "pabereid", vaid reaalset tootlikkust tõstvaid oskusi (IT, inseneeria, tarneahel, tootmisjuhtimine, IT, automaatika);

Vajalik oleks ümber kujundada täiend- ja ümberõppe süsteem, mis päriselt töötab, inimene saaks liikuda madala lisandväärtusega töölt kõrgemat lisandväärtust loovale tööle!

Kasv saab tulla ekspordist, mitte sellest, et me üksteisele rohkem kohvi müüme.“

 Väga asjalik kokkuvõte. Nii on. Just selliseid küsimusi peame me (kindlas kõneviisis) endale esitama ja prioriteete seadma. Asi pole mitte ainult ringiratast kohvi müümises, mis oleks ju päris tore tegevus, vaid selles, et pidev keeldude tootmine (ehhee, keeldude tootmise tootlikkus?) tähendab ka ringiratast kontrollimist ja … kontrollimise kontrollimist. Niisugune ringmäng vähendab meie majandusruumi kogutulu kahel viisil:

-esiteks: teevad kõik keelud tootmise/toote kallimaks/aeglasemaks.

-teiseks: inimesed, kes on hõivatud kontrollimisega (vigade otsimise ja kohati lausa leiutamisega) on väärtuste loomise protsessist väljas ja on kogutulu vähendavad. Kulu noh! Kui kogukulu ületab kogutulu, siis variseb süsteem kokku, kokku, kokku … Nojah, kokku kukkuda riigil ju ei saa, seepärast teeb poliitturg mitmeid kummastavaid, tervemõistuslikult mitteseletatavaid, tantsusamme, mida hiljem seletatakse kui seebitükil libastumist ja … Ja tants või libastumine jätkub sama sujuvalt nagu eelmisegi tantsuvooru ajal.  

Naabritel Karumetsas 35 aastat tagasi just niimoodi juhtus. Nagu tolleaegne rongianekdoot pajatas, siis kujutati riiki ette, kui maad läbivat rongi, milles pooled on „jänesed“ ehk piletita sõitjad, pooled kontrolörid. Ütlete, mis selles imelikku on? „Jäneseid“ tulebki püüda? Ei hakka vaidlema, kuid midagi on süsteemis viltu, kui pooled on „jänesed“ ja … Puänt on selles, et piletit ei ostnud lõppkokkuvõttes selles „rongis“ enam mitte keegi, sest ka kontrolörid sõitsid ju ka ilma maksmata. Väga reljeefne kirjeldus. No meie teiega ei taha ju sellist saatust? Aga miks me siis sinna suunas liigume? Ise. Vabatahtlikkult.

 Oleme suuna kaotanud?

 Tõsiasi on see, et ka poliitturg on nii rabedaks kulunud, et enese eksponeerimiseks ja tähelepanu võitmiseks raiutakse seadustesse kõige jaburamaid mõttevälgatusi, arvamusi ja emotsioone. Tõsiasi on ka see, et suunatu rabelemine on viinud süsteemi kokkuvarisemise äärele nii rahaliselt kui ka usalduslikult. Kuidas nii? Kui olete pannud tähele, siis Tervisekassa on kulutamas oma viimaseid reserve, Pensionikassa on juba pikemat aega roikunud Riigikassa ressursside peal, Riigikassa ise … pidevalt kuuleme juttu õpetajad, päästjad, tervishoiutöötajate alarahastuse kohta, nüüd on nendega liitunud ka teatrite ühendkoor. Kui uskuda massimeedikuid, siis on kõikjal ja igaühel puudu. Oeh! No tegelikult muidugi ei ole, kuid ootuste ja tegelikkuse vahe on rebenenud murettekitavaks. Mitte, et ootused oleksid kõrged, vaid tegelikkus ei jõua järele. Selle järelejõudmisega peamegi tegelema, see on suund millega tegeleda.

Meie praeguse elukorralduse juures administratsioonide isevõetud edevuskohustused, omandatud abitus ja üleüldine saamislust on üle meie võimete kasvanud. Üha uutel ja uutel grupikestel on tekkinud „õigustatud ootused“, „õigus saada“. Üks kõrgametnik vahendades „Brüsseli mõtteviisi“, siis taskukohane korter pidi olema juba inimõigus. Uh! Kõlab hästi, aga turumajandus niimoodi ei toimi.  Aga vastutus? Aga osalus? Mida teha? Tõsta makse? Selle kohta ütlevad ettevõtjad, et seda küll teha ei saa. Ja neil on õigus. Õigemini muidugi saab, kuid see muudab meid veelgi kokurentsivõimetumateks ja ühisrahavaesemaks. Loobuda mõnedest jagatavatest „tasuta hüvedest“? Eee … siinkohal ütlevad poliitinimesed, et seda küll teha ei saa. Hm? Saab ikka. Kuigi see on ebamugav ja närvesööv. Eh, vajab püsivust ja kindlameelsust. Tegelikult annab suurimat tulu administratiivsete keeldude ja turumoonutuste vähendamine, andes võimaluse tootlikkuse tõusuks, mis lahendab „iseenesest“ mitmed vajakajäämised sh ka kanade vabapidamise mured ilma linnukasvatustööstust tapmata. Kuidas? Inimestel on lihtsalt raha, et osta kallimat toodet, nii nagi S Pinker väitis, et rikkamas ühiskonnas on puhtam keskkond, kuid see keskkond ei ole puhtam seetõttu, et ühiskonnas on palju käske/keelde, vaid seepärast , et inimesed saavad seda endale lubada. . Muidugi need poliitrobotid, kes teenivad üle „nelja tuhhi“ kuus ei saa sellest aru, et on suur vahe, kas osta mune näiteks 1.19 või 2.99 EUR. Kuid paljudele osutub see probleemiks. Just nagu Sarrazini märkis „Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ Ilmneb, et on ka neid kellel on muresid ja hinnatõusud mõjutavad ka toiduvalikut. Muidugi pole vabapidamine vaid munaküsimus, vaid pigem kogu traditsioonilist linnukasvatustööstust puudutav probleem, eriti linnulihatööstust kõige sellest järelduvaga. Kanalihaga on see „värk“, et see on kõige odavam lihaliik, olles praktiliselt kaks korda odavam sealihast, loomalihast rääkimata. Seega oleks linnuliha kallinemine kodumaise linnulihatööstuse jaoks … „Väljakutse“? Pigem võib see tuua kaasa selle valdkonna hääbumise. Oleks tuliselt kahju, sest kodumaise kana liha on maitselt konkurentsitult paim, kuid … Kuid alati ei saa teha valikuid maitse järgi, vaid võimaluste järgi. Käib muide nii tarbija kui ka tootja kohta. PM 17.11.25  andis teada, et „Eestlased ei jaksa süüa osta: Eesti kukkus vastavas eurotabelis viimaseks Eestis ostmine kahanes, terves Euroopa Liidus aga kasvas“  No nii hull see olukord ka ei ole, et lausa nälg oleks majas, kuid üldine ärev õhkkond nii majanduses kui julgeolekus manitseb inimesi oma valikutes olema kaalutletum. Aastatuhandetega omandatud tarkus.  Lisaks EL statistikale saime teada, et  „EKI toidukorv kallines ligi 10 protsenti, poodide käibed kasvasid aga oluliselt vähem“. Siin see ongi – tasakaalu otsimise protsess.

„Raudsepp: langus kestab juba 3,5 aastat «Toidukaupade jaemüügimahu langus kestab meil 2022. aasta teisest kvartalist alates – juba kolm ja pool aastat!» märkis Raudsepp. «See tendents on väga murettekitav ja näitab selgelt meie inimeste ostuvõime langust. Väited, nagu eestlased pole kunagi nii hästi elanud, ei vasta tõele. SKT elaniku kohta ostujõu pariteedis on olnud meil langev juba aastaid, oleme Leedu endast mööda lasknud ja Läti oluliselt lähemale.». Kurb lugu ja väikese kanapoja laul siin varsti enam ei aita. Võib-olla võiks ostmise vähenemist lugeda ka positiivseks sammuks, kui mõelda, et iga tarbimise vähendamine on kasulik? Nii ja naa, sest kui ostmine väheneb, siis saab rappida nii tootjate, töötlejate kui ka kaupmeeste mastaabisäästu osa, mis omakorda avaldab survet kogu ahelas hinnatõusule, mis omakorda avaldab mõju ostumahule, mis avaldab mõju tootmismahule, mis omakorda … Ostumahtude langus ei ole nali või kõrvaline küsimus, see võib olla väga ebameeldiva tendentsi trikkel.

Mis aga puutub sellesse, et selle probleemi saab lahendada imeväeliselt ja lihtsalt käibemaksu langetamisega toidukaupadele, siis sellesse „ümberpistmisse“ on vähe usku. Olles osalenud või vedanud mitmeid-setmeid  hinnareforme võin väita, et hinnad stabiliseeruvad tasakaalupunktis, mis asub pakkumise ja nõudluse piirimail arvestades tarbimispuu hierarhiat. Niikuinii! Selle puu tähtsaim prioriteet on toit, ilma toiduta ei saa inimene eksisteerida. Kõik muu tuleb peale toitu, mis tähendab, et sinna kulub ka esimene raha. Just seepärast saavutatakse toiduturul kõige kiiremini tasakaalupunkt, sest sinna voolab nii „esimene raha“, kui ka „viimane raha“. See on turg, kus meie teiega, igaüks eraldi ja kõik koos toimime, isegi need keda vaevab küsimus kas osta kolmas maja või neljas jaht annavad oma osa selle turu tasakaalupunkti leidmiseks. Jah, hindade kasv on olnud märgatav, mõnele traumeeriv, kuid enamus saavad jätkata hajumuspärast tarbimisstruktuuri, mis nullibki ära käibemaksu langetamise eesmärgi.

Mis aga aitab on see, et kogu ahelas vähendada regulatsioone, mis võimaldaks läbi loovuse kasvatada tootlikkust. Koht kus meie arutlused umbe jooksevad on see, et me fokuseerime valele probleemile – mitte kaup ei ole kallis, vaid sissetulekud on väikesed. Sissetulekuid on võimalik kasvatada (NB! mitte tõsta) muutes tootestruktuuri, muutes selle valiku enam lisaväärtuseliseks ja vähendades administreerimist. Ärme tegele enesepettusega, see on liiga kallis. Tuues nendes oludes mängu veel ühe regulatsiooni, mis viib põllumajandustootmise ja toiduainetööstuse mahulanguse edenemisele on küll kurjast. Kuid kanaseadus imbub vaikselt edasi, sest poliitiline loom tahab söötmist ja inimlik edevus edendamist.

 „Panustades“ … langusesse?

 Tõenäoliselt annab administratiivne võimetus anda kanaväljakutsele positiivset lahendit kogu ahelale nii ajendi, kui põhjuse hindade tõstmiseks. Juhhei, saame oma inflatsiooniliidri rolli tugevdada. Kuidas need majandusanalüütikud tänapäeval kaunisõnaliselt ütlevadki kahjumite ja taandarengute kohta „ …, et kõige rohkem panustas langusesse ….“ Oeh, justkui keegi panustaks langusesse (või kahjumisse). Mõttetu sõnajada. Kahjum on kahjum on kahjum. Tihti on see lõppjaam – nii reisijad/tarbijad kui juhid/kontrolörid peavad välja astuma. Pealegi annab EKSS selgituse " millessegi oma panust andma, kellelegi v. millelegi oma lootusi rajama. Edukas ettevõte panustab haridusse. Meeskond panustab noortesse mängijatesse, noortele mängijatele" kas see  jada jätkub tõesti sellega, et ettevõtja panustab ... Kahjumisse? Jabur ju.

Seega küsimus pole ainult reatarbijates, hinnakasvu mõju on kumulatiivselt hulka mastaapsem. Võib arvata, et juba toimunud maksutõusude taustal (käibemaks, aktsiisid, automaks, maamaks, maksumaks), muutub toiduainetööstuse eksistents veel ühe komponendi võrra kriitilisemaks. Konkurentsivõimetumaks. Kui meie massimeedikud hinnatõusude puhul pateetilisnõudlikkult küsivad, et „Kes selle kinni maksab, siis …“.  Siis ärge seda küsimust enam esitage, kõik maksutõusud ja toote teiste komponentide hinnatõusud maksab kinni KUNINGAS KLIENT/TARBIJA (kliendil ja tarbijal on teatavasti vahe, kuid jääme lihtsuse mõttes tarbija juurde). Tarbija ja ainult tarbija. Mingi osa suudab absorbeerida toote-  ja tarneahel tihendamise/ühendamise näol, kuid üldkokkuvõttes maksab tarbija. Niisiis … Niisiis oludes, mil tegelikult ostujõud väheneb ja tarbijakindlus langeb, siis ostetakse ka vähem. Valitult. Mis omakorda tähendab, et osa tarbijaid peab tegema valiku ilmselt  „salamunade“, vähem- või mitteostmise vahel ja tootja/töötleja kallinenud tooraine ning mastaabi vähenemise tõttu panema oma äri kinni või olema … loominguline.

300x300 keeluala?

Kuid loomingulist läheb sellel sektoril vaja kuhjaga, sest meie majandusruum ei ole mitte  300x300 kilomeetrit keeluala, vaid me oleme EL liikmed kus teatavasti üks eksistentsi põhialuseid on kaupade vaba liikumine. Nii liiguvad lisaks muudele kaupadele ka linnukasvatustööstuse saadused. Ilmselt on „avarama mõttega“ riikide farmerid ja kondiitrid rõõmsad, et meie iseendale lisakulutusi tekitame ja tunnevad juba kasumitõusulõhnalisi pühadeaega tulemas. Võib arvata, et kui just „salamunad“ ei uputa turgu üle, siis kaupade vaba liikumine korrigeerib meie mitmete tööstuse eluvõimalusi tuntavalt. Ehhee on ju meie tööstused puurikanade moodi tihedas konkurentsipuuri kitsikuses. Siinkohal ei tule ühelegi poliitinimesele ega aktivistile pähe mõttepojukest, et päästame ettevõtjad administratiivpuurist välja? Laseme nad vabapidamisele? Vabalt siblima? Kui see on kanadele eduks, siis on see vast heaks  edenemiseks ka ettevõtlusele? Mnjah, kui tegemist on keelutööstusega, siis … vabadus pole teema.  

Teine võimalus on, et mingeid veidraid asendusaineid peab toiduainetetööstus kindlasti kasutusele võtma. Üle korrates, mitte ainult kanad ei võitle elu eest, ka ettevõtjad võitlevad elu eest ja kui nad ei asenda täisväärtuslikku munavärki toidutööstuses mingi munalaadse ködiga, siis ei jää nad ellu. Ettevõtjad nimelt. Raudpolt. Mis aga juhtub inimesega munavärgi söömise asemel munalaadset ködi süües? Eks ole hea küsimus? Kas inimene jääb ellu? Hm. Te ei ole selle üle mõelnud? See ongi meie probleem, et keskendutakse ühele probleemile, kuid ei nähta selle „lahenduse“ tagajärgi inimestele kogumis. Karmis konkurentsis turud liigatavad iga väiksemagi muudatuse peale. Kuna meie 300x300 keeluala on nagunii paisupaagi majandus ehk kui meie naabritel läheb hästi, siis läheb ka meil hästi, siis oludes kui neil ei lähe hästi oleme meie nagunii kuivale jäämas. Meie hapras maailmas on kõik omavahel seotud, otsides tasakaalupunkte, leides need otsitakse uusi tasakaalupunkte.

Murdmisest ja murdjatest

Niimoodi see areng toimubki, pidevalt uut tasakaalupunkti otsides. Seda ei saa toimima murdmisega. Miks? Sest sellel on kõrvalmõjud. Vaadake, meil ei ole ainult kanakaitsjaid, meil on ka karukaitsjad ja hundikaitsjad ja veel palju kaitsjaid, kuid nagu üks tuntud ja lugupeetud õigusteadlane küsis, et kui meil kaitstakse isegi karusid, siis kes kaitseb lapsi. Lisaksin inimlapsi. Siiski ülekaitsel on kõrvalmõjud ja tagajärjed. Näiteks „Alates neljapäevast tohib Jaapani politsei karude laskmiseks kasutada vintpüsse, kuna riigi rangeid relvaseadusi on muudetud, et aidata võimudel võidelda rünnakute lainega. Alates aprillist on karurünnakutes üle riigi hukkunud rekordilised 13 inimest ning peaaegu iga päev teatatakse juhtumitest, kus karud tungivad kodudesse, luusivad koolide lähedal või märatsevad supermarketites. Valitsus püüab leida lahendust rünnakute sagenemisele, mille põhjuseks on teadlaste hinnangul kiiresti kasvav karupopulatsioon, tänavune kehv tõrusaak ja kahanev rahvaarv.“ (ERR 13.11.25)

 Põllumajandustootmine ei ole mingi ilutööstuse alamliik, vaid reaalmajandus kõige sellest tulenevaga. Reeglina ongi see raske, ropp, haisev ja heitlik. Viimased aastakümned on olnud tohutu edenemine nii loomade tervise, tootehügieeni, kui ka kvaliteedi osas, seegi on pidev protsess, mis genereerib ennast ise. Just ise. Millal te viimati poest „tilgastanud piima“ saite? Ei mäleta? Ilmselt pole seda paarkümmend aastat juhtunud, sest külmakett ja muud tehnoloogiad, mis enne olid eklektilised on tänaseks paika saanud. Süsteem on ennast ise reguleerinud, mis on muidugi kallis ja vaevanõudev, kuid konkurentsisurves paratamatu. Ärgem siis segagem neid, nad tulevad ise toime.  Eee … meie teiega (ostu)valikute survel. Üks Soome põllumajanduskantsleri tarkusetera raha kaotamise kohta oli selline, et „Kõige kiiremini kaotad kasiinos, kõige meeldivamalt armumängudes ja kõige kindlamini … põllumajanduses“. Terane tähelepanek. See visa pürgimus – kaotada kuid kindlalt edasi toimetada – on üks meie elukorralduse aluseid. Olen alati imetlenud ja imetlen meie põllumehi, nende visadust, nende kohanemisvõimet ja uuenemismeelsust. Kui nüüd mõelda, et põllumajandustootmine peab pea pidevalt rinda pistma selliste „väljakutsetega“ nagu põud, liigniiskus, seakatk, hullulehma tõbi, linnugripp jne, mil paljude põllumeeste eksistents on pea eksistentsitu, siis pole märganud, et aktiivsed huvigrupid oleksid jõuliselt ülesse astunud põllumeeste kaitseks. Loonud põllumeeste kaitse ühinguid. Piketeerinud „Päästke põllumehed!“ Aga peaks, kuigi nad on ju ainult … inimesed. Pole ka aktiivseid kaitseliikumisi lammaste või mesilaste kaitseks. Hm, kummaline. Elame duaalses maailmas. Puurikana elu on kaitset väärt, kuid mahamurtud lambakari pole kaitset väärt. Kanakaitse seadus loovib vaikselt mööda administratiivkanaleid üha uutele otsustustasanditele, mis ähvardab saada seaduseks, kuid Riigireformi seadus, mis ilmselgelt annaks loomuliku lahenduse paljudele eelpoolmainitud probleemidele, selles osas seaduseni ei jõutudki. Poliitturg näitab sellega oma taset. Kahju. Istuvad nagu puurikanad, liikuvust ja tiivasirutustarvidust napib ilmselgelt. Põhitegevuseks poliitturul on kujunenud puuride tihendamine ettevõtluspuurides.

Nagu D Heath („Ülesvoolu“ ÄP 2022 Lk 40) teraselt täheldas: „Mõnikord veename end tegelema valede probleemidega. Väljaanne The Times ennustas 1894 aastal, kui Londonis vedas inimesi igapäevaselt rohkem kui 60 000 hobust, et „50 aasta pärast on kõik Londoni tänavad mattunud kolmemeetrise sõnnikukihi alla“. Jätame hetkeks kõrvale selle konkreetse õudusunenäo logistilise usutavuse (…) Ometi ei olnud see kartus täiesti põhjendamatu: need 60 000 hobust „tootsid“ päevas keskmiselt 9-15 kilo sõnnikut. Esimesel rahvusvahelisel linnaplaneerimise teemalisel kohtumisel New Yorgis 1898 aastal oli hobusesõnniku kriis konverentsi peateemaks. Õnneks, nagu me kõik teame, ei tulnud seda kriisi kunagi.“

 Kokkuvõttes tekib igast piirangust terve rida kumulatiivset „väherikkust“, mis ei võimalda tekitada kumulatiivset jõukust. Küsite milleks jõukus? Ikka selleks, et jõukamas riigis on keskkond puhtam ja tarbitakse puhtamaid tooteid. Niimoodi jõuaksimegi kohale, kui teeme vahet peamise ja tähtsa vahel. „Eisenhower sai selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte kohustuslike, vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 Lk 48). Niisiis … mis on meie teiega jaoks peamine? Eks ole hea küsimus?

 Targutusi:

 A Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ Varrak 2016 

Lk 327 „Kahju et ma sulle ei meeldinud, aga kui sulle tegi rõõmu mind vihata ja mulle inetusi öelda, siis ei pane ma seda sulle pahaks. Pidid elus ju natukenegi mõnu tundma.“

 W. Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019

 Lk 181 „Siin oli tegemist põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid valmis surema, ja kui surema, siis ka tapma.“