Õiguskantslerite eri: Eri kaks

 

Nüüd siis sellest, mis tegelikult käivitas „Õiguskantslerite eri“  arvamusjada. Mnjah, seda on raske formuleerida, sest põhineb lihtsalt inimeste kumuleeruvatel meeleoludel. Eks nende meeleoludega on nagu on, sest peale kolme järjestikust kriisi, kümmet kvartalit majanduslangust ja sünget mörinat Karumetsa poolt ning mustangite rabelemist kevadlustakuses pole just parim kombo heaks meeleoluks. No muidugi võime me seda kombot nimetada ka „uueks võimaluseks“ ja osadele see seda ongi. Küsimus on selles, kumbat kombot kumuleerub rohkem ja kas me saame halva enesetunde kumuleerumist vältida. Olles ise optimistliku meelelaadiga inimene, tekitas poliittasandi entusiastliku eduelevuse taustal muret just „inimtasandil“ teatav väsimuse, minnalaskmise/masenduse/suutmatuse kuhjumine teatava ohutunnetuse. Kahju. Muidugi peabki poliitturg genereerima positiivseid sõnumeid (turgu üles rääkima), kuid need sõnumid peavad olema usutavad. Pealegi selline olukord, kus üks ministeerium on ühel arvamusel ja teine teisel tekitab mulje et meil ei ole mitte VV vaid mingi Ministeerimite Föderaalvalitsus, milline pidevalt vahetab arusaamatutel põhjustel seisukohti eirates nii elementaarset loogikst kui fundamentaalseid loodusseadusi. See tekitab „inimtasandil“ segadust, masendust. Mõlemad kehvad teekihid.

Just seepärast keskendub „Õiguskantslerite eri: Eri kaks“  üle-eelmine õiguskantsler kirjutisele (FB), mis on omamoodi edasiarendus „Eri Üks“ käsitletud „heade inimeste arenguks rullrusikaks taskus“. Üle-eelmine Õiguskantsler märkis tabavalt  „Segakoorivalitsuse“ (osad laulsid, osad segasid) laialisaatmise puhul, et: „Peaminister näitas, kes on valitsuse juht. Olen juba mõnda aega olnud segaduses. Loen Kristen Michali sõnumeid vabade kodanike riigist ja usaldavast riigist ning tahaks kahe käega alla kirjutada.  Samas tuleb valitsusest või ministeeriumist eelnõusid, mille puhul käsi haarab... klaviatuuri järele.  (…) Keeldude ja uute nõuete kehtestamine võimaldab loomulikult poliitikutel demonstreerida enda vajalikkust ja asendamatust. Näiteks nõuda valitsuselt toidu käibemaksu alandamist, et leevendada enda tegevusega kaasnevat toiduhindade tõusu. Saan aru, et kohalikud valimised lähenevad ja selleks tuleb oma nähtavust parandada. Aga palun ärge tehke seda maksumaksja raha ja Eesti konkurentsivõime arvelt. Et pilt täielikum tuleks, siis maakondadesse ettevõtluse edendajate palkamine kindlasti aitab avalike kulusid kokku hoida.  Jne“. Tõsi see on, et poliitinimeste poolt üha uute ja uute jaburuste esitlemine tõsise näoga muutus juba tõesti koormavaks. See tekitabki seda eelpool mainitut, et:„ Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa“ olukorra.   Ühesõnaga väga asjalik ja tummine seisukohavõtt üle-eelmiselt Õiguskantslerilt esitatu edasiarendus/paariline („Kahjuks on ka Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa. Lõhutagu kõik maha ja ehitatagu uuesti. Seda trotsi paraku muudkui kasvatatakse.“ „Eri üks“). Tänud selge seisukoha eest.

Tehtust & tehtamatust

 Olen ise aegade algusest olnud visa dereguleerimise pooldaja, osaledes mitmetes töörühmades ja projektides.  Mulle see asjalik seisukohavõtt meeldis, millele reageerisin, et: „Tubli. Tundsin sama sügelust - tundus, et administratsioonis oli tööplaan välja mõelda üks jaburus nädalas. Muutus koormavaks.“ Üks hea kolleeg arvas bürokraatia vähendamise kohta asjatundlikult, et: „Aga seda juttu räägitakse 20 aastat, et midagi peab muutuma. Ei muutu“ Mnjah, kahjuks nii on, kuid see on minu kui positiivselt mõtleva optimistliku  inimese seisukohalt puht tahte küsimus – muuta või mitte muuta. Muutuda ja teha või mittemuuta ja hädaldes lohiseda. Lohisemine on muidugi (oma tagajärgedega) mugavustsoon. Alati peab üritama … ikka uuesti ja uuesti. Kogemuslikult lisasin: „Aga 35 aastat tagasi rääkisime, et midagi peab muutuma ja ... muutsime!!! Palju muutsime.“ Nii oli, tahtsime ja muutsime. Nüüd … Mida me nüüd tahame? Miks meie muutusvajadused ja isegi muuta tahtmised ei õnnestu?

Valik: Mida teha või kes on süüdi?

Aga tegema meie teiega peame. Ka mittetegemine on olemuslikult … tegemine. Mitteotsustamine otsustamine. Mittevalimine valimine.  Vaadake, kui praegu on olukord, et isegi „headel inimestel on rusikas taskus rullis“, siis ilma uue sihita ja plaanita ei pruugi see rusikas jääda taskusse.  See tammumine tekitab halva energia kuhjumise ja siseviha. Seda me ju ei taha? Muidugi ei taha.

Mida teha on vaja, seda on paljud targad inimesed välja pakkunud, kuid muutuste tegelikkuseks muutmine on nagu kännu taga kinni. No vaat, need inimesed meist teiega (ehk tubli 98%), kes elavad tavaõiguse järgi ei saa enam aru, miks ei muudeta, miks ainult räägitakse ja kuna sellest aru ei saada, siis tekkib ridamisi vandenõuteooriaid. Vandenõuteooriad teavad kindlalt … kes on süüdi. Nii, et lasta sellel katlal omasoodu podiseda, lisada sellele alla meeleheite kütust, on väga ohtlik. Vaatame siis, kuidas see olukord võib kumuleeruda ja mida meie teiega peame (kindlas kõneviisis) ilmtingimata tegema, et teha õigeid asju, õiges järjekorras. Õige järjekord on väga tähtis, muidu muutusi ei toimu, toimub vaid … mäng.

  Teatavasti on parlamentaarses riigikorralduses nii, et riigi korraldus lepitakse kokku ja seadustatakse seadusandliku poliitvõimu (parlamendi) poolt, mida siis täitevvõimud … täidavad. Elementaarne. Just seetõttu on kõik need riigi toimimise „moderniseerimise“ üritused, mis algavad raha või üksikute töökohtade mehhaanilise seadusandjavälise kärpimisega … eee … mäng. Illusioon. Kui tahame tõsimeelselt meie teiega elu ümber korraldada ja administratiivset koormist vähendada, siis tuleb alustada regulatsioonide auditist ning selle alusel Seadusandja poolt tühistada suur osa regulatsioone ja teha panus inimeste iseotsustamisele ja omavastutusele. See on (kindlas kõneviisis) midagi sellist nagu umbrohu väljajuurimine, väljajuuritud umbrohi ei kasva tagasi. Kui ainult pügada/kärpida, siis … Siis tuleb pidevalt muruniidukiga ringitada ja pange tähele,  kulutada lisaressurssi nii pügamiseks kui kütusele. Nii, et juurime need regulatsiooniumbrohud välja, saame kena ja taskukohase riigipidamise mudeli. Elementaarne.

Aga ilmneb, et pole elementaarne, sest sattusin järgmise üllatava kommentaari peale:  „Et soovid samasugust revolutsiooni tänase riigikorra vastu, nagu 35a tagasi?“ Ups! Kuskohast selline mõttepojukene veel välja ilmus? Täiesti uus jutt? Võõras jutt. Miks peaks astuma oma riigis, oma riigikorra vastu ja veel revolutsiooniga? Täitsa pöörane. Oleksin võinud sellest mitte välja teha (et võib-olla on tegemist mingi sarkasmi vormiga?). Kuid teema on liiga tähtis, et sellel vaid sarkasmi sumbuda lasta. Rahvahariduslikult vastasin, et: „ Ma ei oska mõelda revolutsioonilistes kategooriates. Pigem oli 35 aastat tagasi alanud protsessi puhul tegemist tõhususe ülesehitamisega. Seda ei saavutatud kõnekoosolekutel, vaid tahtega asju muuta. Ideid/visioone on meil rohkesti, kuid tegemislusti vähe. Seda tegemislusti ongi vaja.“ Vaat selline rahvahariduslik ja valgustuslik elementaarteadmiste mahe ülekordamine. Tundus lõpetatud loona, aga … Aga ei arvanud ära, sest vastus oli … Nojah … üllatav: „Minu arvates on Eesti riik okupeeritud - bürokraatide poolt. Tavaline poliitik ei käi neist okupantidest üle, okupandid käivad nendest üle. Trumpi Eestis ei valita, seega ka ühtegi jõuliselt okupantide vastu võitlevat poliitikut ei saa olema. Revolutsiooni, et praegune "okupatsioon" kukutada, ei tule sest revolutsiooni jaoks on ikkagi rahvas veel liiga vähe vihane, lisaks mis kujul see üldse saaks aset leida ilma sisesõjata, mida ei teki. Heast tahtest, et "asjad on tiba halvasti, võiks teha paremini" ei piisa kaugeltki sellisteks drastilisteks muutusteks, mida päriselt vaja oleks ning mis likvideeriksid bürokraatliku riigimudeli. Seega, jättes kõrvale geopoliitilised lahendused, on Eesti doomed - liigub stabiilselt veel sügavamale kraavi kust ta on - bürokraatia, ääremaastumine, võimu kaugenemine rahvast, uue klassi - bürokraatide võim vaid kasvab, absurdsed ja kodanikuvaenulikud seadused ning efektiivsus ja konkurentsivõime vaid kahanevad.“

Seda võiks vaadelda ju kui üht arvamust, kuid … Kuid kui lugeda seda läbi eelmainitud Õiguskantslerite arvamuste heast tsaarist ja teistest lihtlahendustest, siis … Siis teeb murelikuks. Meeleheide? Mnjah. Kuidas see siis juhtus, et täiesti mõistlikust algmaterjalist jõudsime paari paralleellükkega „revolutsiooni vajaduseni“, „sisesõjani“ ja selleni, et me oleme „okupeeritud“ bürokraatia poolt. Täiesti pöörane. Kas tõesti on negatiivsuse kumulatsioon jõudnud nii kaugele, väljudes reaalsuse tajumise piirest? Hm, niisiis oleme omas riigis okupeeritud, bürokraatia ehk meie eneste poolt? Tavalised poliitikud ei pääse midagi tegema? Tähelepanu: TAVALISED POLIITIKUD?. Kes need veel on? Millised on ebatavalised poliitikud? Kas nemad ka ei pääse midagi tegema?  Aga võib-olla nad ei tahagi midagi teha? Kui vaadata Riigireformi kulgu (või õigemini mittekulgu), siis poliitturg on andnud oma tegevusetus selge signaali, et  ei taheta teha. Poliitturg ehk üliturg on hädas? Kummaline. Kummaline segu emotsioonist, meeleheitest  ja oma riigi tööpõhimõtete ning korralduse mittetundmisest (või mittetunnustamisest). See on umbes sedaviisi, et haamer on süüdi, et sa endale näpu pihta lõid.  On siis haamer süüdi? Bürokraatiat on tõest palju, liiga palju, kuid selle on tekitanud poliitturu mugavuslikku loru jutimisoskus, mitte bürokraatia ise.

 Haamri süüst

 Vaatame kuidas see EV toimimise mehhanism tegelikkuses välja näeb. Vastavalt Põhiseadusele  on EV-s kõrgeim riigivõimu kandjaks rahvas – meie teiega, kodanikud. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:

  1) Riigikogu valimisega;
  2) rahvahääletusega. 

Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule.  Riigikogu: võtab vastu seadusi ja otsuseid;  otsustab rahvahääletuse korraldamise;  annab peaministrikandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks. Täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele.

J.Lynn, A. Jay („Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 60) on seda olukorda lahti seletanud veidi lustlikumalt/mahlasemalt  Kntsler sir Hamphrey suu läbi: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. Vaat selline lugu, kõik tegemised riigis nii meil, kui ka brittidel, lähtuvad parlamendis vastu võetud regulatsioonidest.  Ametnikud/bürokraadid vaid täidavad neid seadusandja poolt kehtestatud norme. Olen täiesti nõus, et neid regulatsioone on maotult palju ja esimese hooga tuleb neist vähemalt pooled tuttu panna ja siis järelejäänutest veel pooled, kuid selleks tuleb need ära muuta poliitturu ehk Parlamendi poolt.

 Lisaks tuleb nõustuda J.Lynn, . Jay („Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 Lk 202) väitega, et: „Vastab kahtlemata tõele, et mõned riigiametnikud on ebakompetentsed, aga kindlasti mitte nii ebakompetentsed, et mõni poliitik oleks võimeline märkama. Hoopis parem mõte oleks see, kui riigiametnikel oleks õigus kõrvaldada poliitikuid ebakompetentsuse pärast, kuid selline asi on kahjuks ülimalt ebatõenäoline, kuna tühjendaks sisuliselt kogu Alamkoja, kõrvaldaks kogu valitsuskabineti, tähendaks demokraatia lõppu ja vastutustundliku valitsemisajastu algust.“. Niisiis Riigireform on selle asja nim/tegevusmudel mida me vajame,  mitte mingi revolutsioon. Õigemini on isegi Riigireform olnud poliitturu jaoks olnud liiga revolutsiooniline, et seda tõsimeelselt tegema hakata. Niisiis „tavalised poliitikud“ astuge ette, võtke ritta ja kinnitage homnepäev Riigireformi seadus ning seejärel kaevame kogu bürokraatiavõpsiku ümber valgusküllaseks ja mõnusaks pargiks.

 Valmistudes … valimisteks?

 Hm, millest siis selline uudne „okupeerimisjutt“? Elementaarne riigikorralduse mittemõistmine? Võimalik. Muidugi on ka teine võimalus rõhuda lahkhelidele ja pingetele ja luua endale valimiskütust? Mingi uue toote esitlus? Valimistoote? Eristuva valimistoote? Vaadake, sügisel on tulemas järjekordne valitsemishange (KOV valimised), milleks on vaja luua taust – seista millegi eest või võidelda millegi vastu. Nagu igal turul nii on ka poliitturul tähtis võita. Võidu sepistamise variante on konstrueerida uus/vana ühine vaenlane. No nagu omamoodi tootearendus. P. Pomerantsev („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019    Lk 196/199/201/202/206/208) toob näite: „ Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projitseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“.“                 

 „Ja loomulikult oli Borwickil veel üks suurepärane lööklause „Võtame kontrolli tagasi“, mis on nii läbi ja lõhki amorfne, et võib tähendada ükskõik kellele ükskõik mida, raamida EL-i vaenlaseks, kellel on olemas vandenõu iga ettevõtmise õõnestamiseks, mis see ka poleks, mis on sulle südamelähedane.“

„Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20% juurde,“

 „Järgmisteks üldvalimisteks tuli leiboristide partei kärmesti lagedale oma valemiga. Selle hüüdlauseks sai „Paljude mitte väheste eest“. (…). „Rahvas“ oli ümber vormindatud paljudeks, „rahva vaenlased“ vähesteks.“

 „Identiteedid on poliitilise konstrueerimise tulemus „

 Mainemeister Gleb Pavlovski „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“

„Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“

 „(…) saab ajastul, mil kõik vanad ideoloogiad on läinud, mil pole enam mingit ühtset võistlust tulevikuideede vahel, eesmärgiks ühitamatute rühmade kokku köita uue „rahva“ mõistega, sidudes nad vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida igaüks saab omal moel tõlgendada, ja siis kinnitada see vaenlastega, kes ähvardavad seda tunnet õõnestada.“

Kas siinkohal on tegemist uue ühisvaenlase konstrueerimisega? Ei tea. Vast siiski põhiseadusliku regulatsiooni mittemõistmisega. Loodetavasti, aga …

 Haamripurustajate hartast 

Aga jälle ei arvanud ära, ilmselt oli tegelikkuse äraseletamine liiga lihtne või siis keeruline. Igatahes sain järgmise okupatsioonilisrevolutsioonilisest kinnismõttest lähtuva selgituse:   „Ja ma kordan varasemalt öeldut - tänane riik on "okupeeritud" bürokraatide poolt ehk tegemist on laiaulatusliku probleemiga mis hõlmab kõiki valdkondi - haamri jaoks on tegemist ju eksistentsiaalse olukorraga (olla või mitte olla), ms ka Eesti Vabariigi jaoks, ainult, et vastupidi. Ehk loota, et haamer viskub purustajasse on loomulikult asjakohatu. Kuid nagu ma ütlesin, siis mina ei näe enam jõudu mis suudaks seda olukorda parandada, poliitikud ei saa jagu, ja teised võitlevad elu eest vastu. Tõdemus, et riik on bürokraatide poolt okupeeritud ei defineeri seda, kuidas see nii läks, vaid on lihtsalt fakti (vormilt võib öelda, et utreeritud, aga sisult ju mitte) konstateering. Ehk nagu varem öeldud, revolutsiooni võimalikkust okupatsiooni kukutamiseks ma ei näe, ja muust ei piisa. MOTT(?)“ Hm … Muidugi on kummaline, kui „poliitikud ei saa jagu“ (nagu möödanik on näidanud siis poliitinimesed saavad jagu kõigest ja kõigist … kui tahavad) ja idee haamri purustajasse viskamisest on ka … kummastav. Miks peaks haamri purustajasse viskama, kui haamri kasutaja ei oska haamrit kasutada? Kuid antud juhul on ilmselt tegemist kõigi ülal „mainemeistri“ poolt esitletud mustritega, milles faktid muutuvad teisejärguliseks, eesmärgiks on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha, selleks on vaja vaenlast - „mitte-rahvast“ -  hoides seda nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest a´la „riigiaparaat“ piisa, „eliit“, „mädasoo“.    Või siis okupatsioon – bürokraatia okupatsioon.               „Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Büro-okupatsiooni“ narratiiv on justkui mainemeistri käsiraamatust maha kirjutatud.

 

 Rahvahariduslik õppetund: Haamer on ikkagi tööriist

 Nii, et minu selgitused polnud piisavad. Kahju. Tundub, et Õiguskantslerite hoiatused on tõesemad ja vajalikumad, kui nad ise seda teadsid – selle asemel, et olukorda parandada (lihtsate koduste vahenditega) otsitakse „tavaliste poliitikute“ seas süüdlast, otsitakse head tsaari, otsitakse kergemat Põhiseadusvälist teed. Süüdlaste leidmisega on lihtne, süüdlasi on alati otsitud ja leitud, kuid see et poliitinimesed süüdistavad bürokraatiat riigi okupeerimises … no see on juba liig. Eriti hull on asi siis, kui seda hakkavad viljelema „tavalised poliitikud“ , mis ilmselgelt diskrediteerib poliitikuid - nii tavalisi, kui tavatuid. Ilmselgelt viitab selline konstruktsioon oma riigi ülesehituse ja toimemehhanismide mittetundmisele või vajaduses tekitada uus vastasseisu ja usaldamatuse pingejoon. Ja milleks? Selleks, et osaleda edukalt valitsemishankes?

 Järeleaitamistund

 Kuigi siiani on poliitturu koolitamine osutunud kesiseks.

Kordan tegelikkuse üle, just nende jaoks, kes võivad tavalise tähelepanelikkuse juures poliitinimeste eksitavatest sõnajadadest  segadusse sattuda. Vaadake, meie teiega oleme omavahel kokku leppinud ja paljudele asjadele/toimingutele/oludele andnud nimetuse – defineerinud need. Me oleme näiteks kokku leppinud, et see konkreetne pliiats on punane pliiats, mitte sinine ämber. Asjadele võib igasuguseid nimetusi anda, sellest ei muutu asjade olemus, kuid kui me oleme kokku leppinud, et pliiats on punane ja keegi räägib sama asja kohta tulihingeliselt sinisest ämbrist, siis on see segadust tekitav, sest kokkulepe on teine. Sama lugu on liiklusega, meil on kokkuleppeliselt parempoolne liiklus ja kui keegi harrastab vasakpoolset liiklust siis … Saite aru? Niisiis kokkulepped on tähtsad. Mõisted on tähtsad. Mõistete üheselt mõistmine on tähtis.

Meie teiega põhiseaduslik kokkulepe, aluslepe,  on selline, et meil toimib parlamentaarne demokraatia, mis tähendab, et kõik regulatsiooni/piirangud/koormised/nuhtlemised kehtestatakse või delegeeritakse seadusandja poolt. Seadusandja koosneb rahva poolt valitud poliitinimestest, kes on ühinenud pidukondadesse. Mitte ükski kohustus ega piirang ei oma jõudu, kui seda ei ole kehtestanud poliitinimesed poliittasandil Seadusandja poolt. Selline on põhiseaduslik kokkulepe. Edasi tuleb operatiivjuhtimine (VV, ministeeriumid, ametid jne) mida teostatakse vastavalt seadustega kehtestatule. Väga lihtne. Kõik seaduslikud tegevused, mis sisaldavad õiguseid, piirangid, koormisis saab kehtestada ja neid ka dekehtestada ja asendada poliittasandil poliitinimeste poolt. Bürokraatia ei saa ennast kehtestada üle poliittasandil, üle poliittasandil saavad ennast kehtestada ainult mugavus ja asjatundmatus poliittasandi endi seest. Need on muidugi piinlikud juhtumid.

  Kuidas see juhtus …

 Meie teiega alustasime „taassünnitusse“ järgselt lihtsa mudeliga, mis sobis väikesele süsteemile ja põhines suuresti usaldusele/initsiatiivile ja kiiretele muutustele/tegutsemisele. See kokkulepe võimaldas meil kiiresti areneda, kasvatada heaolu ja liituda ÜRO, WTO, EL, NATO ja OECD riikidega, kuid … Kui need kõik on suured, keerulised ja bürokraatlikud süsteemid. Mõneti harjumatud meie käbedusele, kuid kokkulepitavad. Näiteks EL ja OECD klubiga ühinemisel tegelesid regulatsioonide ühtlustamisega valdkondade asjatundjate koondmeeskonnad, millise tundsid valdkondi ja nende loogikat, siis erilist halduskoormuse kasvu ei toimunud. Kokku sai lepitud vaid  sellised ühispõhimõtted, vaid sellisel kujul, mis olid vormiliselt klubilised, kuid sisult meil kasutatavad ja kasulikud. Jõukohased ja hoomatavad. Administreerimise vohamine sai hiilivalt alguse EL-ga liitumise … järgselt, mil valdkonnaspetsialistide meeskonnad saadeti laiali ja asjatundlikkus hinnata ühenduste regulatsioonide mõttekust ja vajalikkust raske töö  asendus pigem poliitturu lustliku raporteerimiskihuga, a´la „meil ei ole vastuväiteid“. Lihtne, ei pane higistama.

 Muidugi suurem süsteem vajabki masinavärgi töös hoidmiseks rohkem reguleerimist/kooskõlastamist, kuid meie pole piisavalt teinud pingutusi, et EL regulatsioonid oleksid meile „söödavad“. Edasi on reguleerimine muutunud suuresti  juhitamatuks protsessiks, sest asjatundmust napib. „Asjatundlikkuse“ mõiste tõlgendati ümber „valdkonnaasjatundlikkusest“ „EL nõuete täitmise vormistamise asjatundlikkuseks“ Reguleerimise ulatus, sügavus ja mõttetus muutusid ülejõukäivateks nii riigile, kui kodanikele. Pealegi see sündsusetu eputamine, et kui EL nõuab millegi „kinni keeramist“ kuni 50%, siis meie tormame kohe 70% kinni keerama. Oeh! Ja niimoodi jätkuvalt …

 Mõistlikkuse mittemõistmise tulemustest

 Juba  2009 a oli J Raidla koostanud tervikliku visiooni riigi kaasaegsest pidamisest (Tallinna Tehnikaülikoolis konverentsil "Eesti pärast eurot").  See mõttelõng formeerus  kompleksseks riigipidamise reformi kavandiks 2015 a nimetusega „Riigireformi kümme käsku“. Vaikus. Õigemini mitte vaikus, vaid poliitturu poolne mõiste hägustamine, mitte sisustamine.  2018. aastal asutasid 27 ettevõtjat Riigireformi Sihtasutuse eesmärgiga töötada välja riigireformi kompaktne kontseptsioon koos konkreetsete ettepanekutega. Tundus, et ka poliitturg hakkas liikuma … eee … natukene, ilmutades vähemalt suulist nõusolekut.  Kontseptsioon koos 67 konkreetse ettepanekuga valmis 2018. aasta sügisel ning anti üle kõigile riigikogus esindatud erakondadele. 21. veebruaril 2019 kirjutasid kaheksa Riigikogusse kandideerivat erakonda alla erakondade ühismemorandumile riigireformiks ja … Ja midagi pole sündinud. Riigireformist jahvavad poliitinimesed jätkuvalt ja osadele inimestele on jäänud mulje, et seda viiaksegi ellu. NB! Riigireformi pole pidukonnad alustanud ega käivitanud.

Nagu lp J Raidla on mitmel juhul üle korranud, siis „Riigireformi tegemiseks on poliitilisel tasandil vaja kokku leppida kolm asja: riigireformi eesmärk, riigireformi mõiste ja sisu ning riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigikogu on ainus organ, kellel on selle ülesande täitmiseks olemas mandaat per se.“

Riigireformi pole toimunud. Pole toimunud mitte seetõttu, et bürokraadid on meid okupeerinud,  vaid poliitturg pole oma tööd teinud. Kui nüüd kuulata sellist sõnajada, et poliitikud ei saa jagu bürokraatiast, siis … Siis tõsiasi on just see, et poliitturg ei ole oma tööd teinud, regulatsioone vähendanud, loovuskeskkonda suurendanud. Pole oma palka välja teeninud.

 Kuid poliittase ilmselt ei soovigi praegust olukorda muuta, vaid mõtleb välja ja hägustab tõelisi vajadusi läbi kõlavate kaudnimede nagu personaalse riik, üks/kaks regulatsioonivahetus, nulleelarve, nullbürokraatia.  Ka mõttepojukene et riik on „okupeeritud bürokraatia poolt“ seab meie ülereguleerituse probleemi ja selle ravi valesse kohta, hägustades mõisteid ja pihustades tegevusi. Pealegi … Pealegi, mis mõttes okupeerinud? Mida see tähendab? Kas see on mingi sõnalohe poliitiliseks platvormiks? Alustasime kokkulepitud mõistetest EKSS järgi on „okupatsioon võõra riigi v. selle osa ajutine hõivamine teise riigi relvajõududega.“ Vikipeedia märgib, et: „Okupatsioon on võõra riigi territooriumi oma võimule allutamine ja selle oma valduses hoidmine ning seal enese võimu kindlustamine“. Kas bürokraatia poolt okupeerimine mahub kuidagigi selle definitsiooni raamesse? Sõna mõiste nihutamine? Kuigi tegutsemiste ja mittetegutsemiste summana võiksime pigem väita, et poliitinimesed on okupeerinud meid? Kuid see on sama jabur käsitlus nagu eelminegi. Hägustamine. Tegelikkuse hägustamine. Ärge laske ennast eksitada, kui keegi hakkab nimetama punast pliiatsit siniseks ämbriks. Ämber võib olla pigem poliitiline, kuid pliiats on ikka punane.

 Tänulikkusest

Tegelikult peame olema tänulikud nii demokraatiale kui sellistele „tavaliste poliitikute“ arvamusavaldustele, sest need näitavad Õigukantsleri(te) viidatud probleemide aktuaalsusele ja nende ravi kiirele vajadusele. Õige ravi vajadusele. Giljotineerimine pole just parim köömavastane ravi.

Lõpetuseks sobib üle-eelmise Õiguskantsleri  hiljuti  toimunud  raamatu kohta autori poolt  öeldu:  „Kuid lugedes päevast päeva arvamusi, et kriisi ajal on vastutustundetu rääkida põhiseaduse järgimisest ning et meie endi turvalisuse huvides peame loobuma oma põhiõigustest, tundub selle raamatu ilmumine möödapääsmatu.

Raamat sisaldab minu ettekandeid Riigikogus, arvamuslugusid, intervjuusid, mis paljuski on ajakohasemad täna. Mälestusi ja tagantjärele targutusi siit ei leia.

Suure osa raamatust võtavad stenogrammid ja protokollid, mis kirjeldavad, kuidas täiendati Euroopa Liiduga liitumisel Eesti põhiseadust põhiseaduse kaitseklausliga (põhiseaduse aluspõhimõtted). Põhiseaduse aluspõhimõtted on justkui terve mõistuse filter, mis aitab otsustada, kas mingi otsus/valik on rahvuslikes huvides. Loodan, et raamat täidab ühe lünga Eesti õigusajaloos ning aitab ravida põhiseadusleigust. Ning julgustab meid seadma südametunnistuse kõrgemale kiusatusest valida mugavam tee.“ Tänud selle meeletuletuse eest.

Ja veel üks meeldetuletus: „Meie iseseisvus tekkis revolutsioonist (ja sõjast), kuid ärme idealiseeri revolutsiooni kui sellist – see on alati märk loomulikuma, parema, evolutsioonilise arengukäigu ebaõnnestumisest.“ (Adamson „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 Lk 126). Ärgem laskem parema evolutsioonilisema arengukäigu võimalust edevusest ja laiskusest luhta. Vähem meeleheidet, rohkem tegutsemislusti.

 Targutusi:

 F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022  

 Lk 172 „Saksamaa peaaegu üksinda ühendanud Otto von Bismarck kirjeldas enda rolli järgmiste sõnadega: „Riigimehe ülesanne on kuulda Jumala samme läbi ajaloo marssimas ja proovida pääseda Tema kiiluvette, kui ta mööda marsib.““

Lk 72 „Oleme arutanud selle üle, mida arvab rahvas eliidist. Aga mida arvab eliit rahvast? Mida teeb võimu omamine inimese enesetajuga? Ei midagi head, ütlevad eksperdid. Henri Kissinger väitis kord: „võim on ülim afrodisiakum.“  Nii võrgutav kui võim ka on, psühholoogilised uuringud on näidanud, et see tuimestab võimu omavate inimeste tundlikkust. Ühesõnaga, võim tapab empaatiat.“

 W.Weir „50 väejuhti, kes muutsid maailma.“ Resen 2007

 Lk190  Helmuth von Moltke Vanem, Preisi Kindralsttbi ülem „Kuigi ta vastutas planeerimise eest, keeldus ta sellest kavast rangelt kinni pidama. Ta sõnas, et mitte ükski plaan ei ela vaenlasega kokku põrgates kauem kui viis minutit.  Väejuht õpetas oma alluvaid olema paindlikud ja rõhutas flankeerimisrünnakute ning vaenlase piiramise olulisust.“