Lendstardi loogikast

 

 

 

Kummaline see meie maailm, ühel päeval on meil põhimõtted, väärtusruum, punased jooned, roheline ilmavaade, koordinatsioonisüsteem, lepped, järgmisel päeval tõstab USA  koordinatsioonisüsteemi ringi ja … Üllatus, kõik muutub. Väärtused muutvad, punased jooned muutuvad mustaks südametunnistuseks, isegi põhimõtted muutuvad. Kõik muutub, (kuigi sõnajadad võivad jääda sarnasteks), aga huvid jäävad. Lord Palmerstoni reegel kehtib igavikuliselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Täpsustades „et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H Kissinger „Maailmakord“)  Seega - Riigi huvid. Ilmselgelt on USA strateegid ümber hinnanud maailmas valitsevaid energeetilisi, tehnoloogilisi, demograafilisi, militaarseid võimekusi ja nende järgi kohendanud oma huvide süsteemi ja …tegutsenud. Ressursid on ümber jaotamisel st. kuskilt tuleb kokku tõmmata/hoida ja ümber laadida. USA vajab kiiret rahu seljataguses Euroopas, et laadida oma energia probleemsele idale ja asümmeetriale. Kiire on.

Lääneilm harjunud pika hoovõtuga, lõputu sõnajada ja lubaduste lahjendamisega, on sügavas hämmingus USA administratsiooni lendstardist. Täiesti pöörane, lubasid ja … ja hakkasidki kohe täitma. Esimesel päeval. Kohe. Lendstart. Pelg. Halin. Muidugi on maailm hämmingus. Šokiteraapia. Süsteemianalüütikuna tundub mulle, et me loeme uut pilti täiesti valesti. Loeme tükkidena, nägemata tervikut. Kui muu tulevärk kõrvale jätta, siis on USA tegevuses kohanemisel uue reaalsusega kolm põhitelge: tehnoloogia raju areng, regulatsioonide kärpimine ja energeetiline ülemlikus. Enese ümberlaadimine. NB! USA tõstsid koordinatsiooniteljed sinna kus on nende huvid, sest nad suutsid, tahtsid, julgesid. „Globaliseerumine on alati sõltunud ameeriklaste pühendumisest globaalsele korrale ja too maailmakord ei ole Berliini müüri langemisest saadik ameeriklaste strateegilisi huve teeninud.“ (P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“). Uued huvid, uued jõujooned.  USA kohendab ennast ringi vastavalt võimalustele ja vajadustele tehes kõike seda, mida meie teiega jätsime tegemata alates riigireformist ja lõpetades energeetikaga. Meil polnud julgust ega tahet. USA-l on. USA strateegid on muutujad läbi analüüsinud, arvutanud nende kumulatiivse mõju ja reaktsiooniajaga jõudes järeldusele, et endiselt jätkates on vastasseis maailmas üle kasvamas vaenutegevuseks. Selle vaenutegevuse ärahoidmiseks/vaoshoidmiseks/võitmiseks ongi USA alustanud enese ja oma ressursside ümberlaadimist eelnimetatud kolmel suunal (kiire/lihtne otsustusprotsess, tehnoloogiline ja energeetiline supervõimekus). Kogu saadav energia läheb käiku (must, punane, roheline, sinine jne) ja sellest jääb puudugi,  vaja on tehnoloogilist hüpet. USA väljumisel kliimaleppest (+ teistest heaaja rahvusvahelistest organisatsioonidest), pole mingit puutumust sellega, kas USA hoolib keskkonnast või mitte – olelusvõitluses hinnatakse ressursside kasutamise vajadused ja võimalused ümber (Kiievis ei arutata ju BTR-de või pommide süsinikheitest). Ka immigratsiooni piiramist loeme valesti: odav tööjõud on innovatsiooni surm. Pidur. See on USA-le algselt valus, kuid sunnib ettevõtlust (nagu Suur Katkuaeg) ümber reastuma innovatsioonile. Sõnum meilegi. Liitlaste „kottimisega“ on sama teema – ärgake üles, reastuge ümber, investeerige innovatsiooni/kaitsesse. Millest me alustasime? Riiklikest huvidest. Kas meil on partnerite huvidele vastu/kaas panna omad riiklikud huvid? Õhuvõngutamine? NB! Palmerstoni reegel kehtib ka väikestele. Piinlik muidugi, et suurt osa Lääneilma tabati häbitult/mugavalt tukkumas USA õla najal, ilma, et me ise sellest enam arugi oleksime saanud. Loodetavast oli see õigeaegne äratus: „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.” (T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus”). Olukord on igatahes ärev ja vastasseis kujunemas vaenutegevuseks, milles on üpris väikesed valikuvõimalused … ka meile.

Oleme Euroopas, kuid USA huvide koordinatsiooniteljestik on nihkunud. Koos Poolaga  oleme kõige kõrgemate kaitsekulutustega  ja … Ja uues huvide süsteemis võimalikud esimesed ühiskaitsest väljajääjad kui me ei suuda ennast teha „huvitavaks/kasulikuks“. Vihmavari on … nihkumas. Nüüd on küsimus selles, mida meie ise teeme. Kas jätkame piinlikku raiskamist või kohendame ennast tõeliselt valmis maailma ümberkorralduseks. Võtted on peaaegu samad mis USA-l: tehnilis/tehnoloogiline raju murre uuele tasandile, administreerimise raju vähendamine ja energia (rohelise, punase, sinise, musta) raju laadimine ümberkorraldustesse. Kui me need kolm (mitte)lihtsat asja oleme ära teinud ja kehtestanud kõigele ja kõigile Kaitsekümnise, siis võime arvata, et oleme teinud kõik enesest oleneva.  Seega: regulatsioonid maha, loovus üles, leiutamine ausse, haridus homsesse, energia muundamine odavaks, maksukasutus tõhusaks. Lendstart. Läksime!

Tekst ilmunud Äripäevas 04.03.24: "Peeter Tammistu: meiegi peaksime lähtuma lendstardi loogikast"

PS. Lisamärge kardinal Ricelieult: „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus. Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.” (H Kissinger „Diplomaatia“).