Millest meil viimasel
ajal juttu on? No meie igapäevased nurinad ja vihuti ütlemised ei kao muidugi kuhugi,
seda isegi headel aegadel, kuid lahjadel aastatel seda enam. Püsinähtus. Või baasväärtus?
Häid tegusid ja häid sõnu
on ka. Kuidas siis muidu? Võiks muidugi olla rohkem. Märkamist võiks ka olla
rohkem. Kasvõi kerget peanoogutust nagu Vanaema Marie ütles „Peaga nikutamist“
ja maailm olekski juba parem ja meel helgem.
Kuid tegelikult kujuneb
meie eluolu siin ja praegu hulka rohkem meist väljapool. Mitte, et meie selle
pärast võiksime istuda käed rüpes ja pöidlaid veeretada – ei, ei – meie teiega
peame seda kujunemismehhanismi teadma, et sellest oma kasud välja võtta. No
teate küll seda põhimõtet, et nii susped kui suusad peavad oleme käepärast ja …
oskuslikult kasutatud. Kui me jääme
ootama, et Soomes, Rootsis, Saksas olud paranevad, siis… läheb ka meil lahedamaks ja nad hakkavad jälle
meie puulusikaid ostma, siis … Uh. Pöidlakeerutaja mentaliteet.
Mõnedki meie ettevõtjad
on leidnud oma koha uutel turgudel ega pea „ootama“ et vanadel turgudel hakkaks
paremini minema. Ootamine on aja ja energia kaotus. Maailm on täis neid kes ei pea „ootama“, pigem
oodatakse nende järgi. Taiwan, Jaapan, Lõuna-Korea vuhivad kiipe (ja teisi
kavalusi) teha ega pea ootama. Ka Hiina teeb kiipe, mitte (veel) nii kvaliteetseid
kuid ikkagi teevad – massiliselt. Mitte keegi neist ei pea ootama, sest on
turgude vajadusi lugenud õigesti ja vastavalt selle investeerinud. „Väike“
Singapur, kus iga neljas kodanik on miljonär, ka ei pea ootama, sest on loonud vastava
infrastruktuuri. Meie … Meie peame oma majandusstruktuuriga veel vaeva nägema.
Kõvasti vaeva nägema.
Majandus ongi suuresti
äraarvamismäng, mitte küll selline nagu meil energeetika vallas (mis kõrvaltvaatajana
tundub pigem valeturaka kui malena), kuid ikkagi äraarvamine. Kuid ainuüksi
äraarvamisest on vähe kasu, äraarvamise teostamiseks tuleb sellel valitud teel järjekindel liikuma hakata
ja ka teisi sellele valitud kursile tüürida Samas on äraarvamismängud erineva kaaluga.
Uh! Nüüd hakkas
keegi toimetama vastavalt (uskumatutele) lubadustele. Energiliselt, kuid … Kui lugeda
selliseid arvamisjadasid nagu: „Muuhulgas taganes USA president Pariisi
kliimakokkuleppest. Samuti kirjutas ta alla mitmele immigratsiooniga seotud
korraldusele, teatas tulevastest tariifidest Kanadale ja Mehhikole“ või
„Kõigepealt muidugi Donald Trump. Juba valimiskampaania ajal lubas USA vastne
president, et rohepöörde "jama" tuleb lõpetada ja vähemalt Ameerikas
hakkab ta sellega kohe tegelema“, siis …
„Põhinipp enda kujutamisel teise inimese nahka
on lihtne: kuula aktiivselt. Headel mõjutajatel on kaks kõrva ja üks suu ning
nad kasutavad neid samas proportsioonis.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012
kirjastus „Ersen” lk 248/250). Hakkame siis pihta ja kujutleme ennast … Just,
just, sest see mida meie arvame ja mida meie tahame ei võimalda meil mõista,
mida tahab teine pool, sest siitpoolt vaadates ei saa meie teiega kunagi aru
MIKS tehakse seda, mida parajasti tehakse.
Isearvamine huvitaval ajal
Maailm,
milline on harjunud pika hoovõtuga, lõputu sõnajada ja lubaduste lahjendamisega,
on sügavas hämmingus USA uue administratsiooni lendstardist. Täiesti pöörane,
lubasid ja … ja hakkasidki kohe täitma … esimesel päeval. Kohe. Lendstart. Pelg.
Halin. Muidugi on maailm hämmingus. Kuidas käituda? Mida teha? Millal teha? Mida
arvata?
Arvamise ja arvamusega on nii ja naa. K
Arjakas („Konik“ EPL 2008 Lk 92) kirjutas „Saral andis teada, et tema pole nõus
otsusega, et maavalitsuse tervishoiuosakonna juhatajaks võib saada üksnes arst,
kuigi see võis olla ka loomaarst, ning et tema endiselt „oma isearvamise juurde
jääb“.
Vaat mul on ka oma isiklik isearvamine,
mitte eriarvamus, vaid just isearvamus, sest teil võib olla oma arvamus ja oma
isiklik isearvamine. Vaba maa. Ma ei arvagi, et minu isearvamine peaks
kellelegi meeldima, sest see on vaid püüd luua loogilist (ja mahulist) jada asjade
seisust ja võimalikest liikumistest. Milleks? No ikka selleks, et ise aru saada
ja mitte jäädagi ootama ning nokitsema oma puulusikamajandusse. Kui siinne
isearvamine ei pea paika, siis on sellest ikkagi niipalju kasu, et on edisonlikult
tuvastatud ühe mittetoimiva variandi teiste mittetoimivate seast ehk edaspidi eduväljavaated
vaid suurenevad. Asi seegi.
Pikaajalised huvid
„19 sajandi Briti riigimees lord
Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi
ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie
kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku
välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu
paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse
poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub
parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H Kissinger
„Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33). Klassika. Meie teiega ei pea mitte arvama USA
tegemiste mõtet mitte enda … huvidest, vaid USA huvidest. Millised on USA
pikaajalised huvid? Iga riik püüab „iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes
meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“. See juhtmõte on …
Ja see maksiim töötas päris pikalt, kuid
maailm ei püsi paigal, huvid muutuvad ja impeeriumid surevad harva vaikides. Seda
enam, et „Kollektiivse julgeoleku nõrkuseks on asjaolu,
et riikide huvid enamasti ei kattu ja julgeolek ise on harva jagamatu. Et see
nii on, siis jõuavad üldise kollektiivse julgeoleku süsteemi liikmed
tõenäoliselt palju hõlpsamini kokkuleppele pigem tegevusetuses kui
ühistegevuses; sageli juhtub, et neid ühendab vaid ülespuhutud suuresõnalisus;
…” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 106). Venemaa sõda Ukrainas,
Hiina mõju kasv ja mittekonventsionaalsed konfliktid, asümmeetriline vaenutegevus
ning energianälg on muutnud maailma. See ei toimi enam vanadest printsiipidest
ja energiavarudest lähtudes. Asümmeetria vastaspoolte tegevustes muudab
olukorrahinnangu veelgi raskemaks. Seda vastuolu püüdsid maailma arenenud
riigid lahendada läbi erinevate „plaastrite“, mille hulka kuuluvad ka erinevad tuuma-,
raketi- ja kliimakokkulepped.
Hm, imestate
ilmselt, et mis need kliimakokkulepped käesoleva aja ebastabiilsusesse puutub? Puutub ikka, ka
kliimaküsimsutes pole küsimus niivõrd kliimas, kuigi sellel on tugev kliimavormi
kuju(ndus), vaid alusküsimus on energias. Heas, reguleeritavas, garanteeritud,
suures koguses, mõistliku hinnaga energias. Oleme energeetiline ühiskond. Meie
teiega, aga samuti ameeriklased, vajavad arenguks ja eriti kiireks arenguks
energiat. Eriti tähtsaks muutub energia ebakindlatel aegadel. Kellel on
piisavalt energiat see võidab. Võit ei tule sõnaveskitest vaid „laadimisest“.
See
mõttepojukene sugenes mul juba tosinkond aastast tagasi lugedes ühe projekti
raames mitmeid EL „Valgeid Raamatuid“
(VR). Hakkas silma tõsiasi, et need on pigem rohkesse rohujuttu pakitus
konkurentsivõime, uue tehnoloogia ja tehnika kiirema arengu platvormid. Inimkond, kes elab kujutletava korra najal
vajab igal ajahetkel ühiseid ühendavaid muinasjutte, et edasi rühkida. Ja pole tähtis,
kas need müüdid või teooriad on tõesed, peamine, et need suudavad meid edasi
viia, nii on näiteks Eukleidese geomeetria järgi kinnitust leidnud, et
paralleelsed sirged ei lõiku ei kunagi, mille alusel on ülesse ehitatud kogu
geomeetriline süsteem. Kuid Riemanni
geomeetria järgi need ristuvad ja tänapäeval väidetakse,
et universumi levinumaks vormiks on sfäär ja sirge on vaid imepisikene osa sfäärist.
Vaat selline lugu: üks, teine ega kolmas teooria ei sega meid. Sama on ka
kaasajamüütidega. Näiteks VALGE RAAMAT Euroopa ühtse transpordipiirkonna
tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi
suunas (2011). Põhiidee on järgmises:
- Mandri-Euroopa edasine jõukus
sõltub kõikide selle piirkondade suutlikkusest osaleda edaspidigi täielikult ja
konkurentsivõimeliselt maailmamajanduses. Tõhus transport on selle jaoks
hädavajalik.
- Järgmistel kümnenditel vähenevad
naftavarud ja üha enam hangitakse naftat ebakindlatest allikatest.
- Kui me ei vähenda sõltuvust naftast, võivad väheneda inimeste
suutlikkus reisida ja majanduslik julgeolek ning kõik see võib tõsiselt
mõjutada inflatsiooni, kaubanduse tasakaalu ja ELi majanduse üldist
konkurentsivõimet.
Justkui kaks ühes – kurnad ja võidad. Tegelikkuses
toimis see strateegia nagu jõusaali treeningprogramm – koormuseid/sanktsioone
lisati ja nendega harjuti, siis lisati … Treeningprogramm noh. Kuid tulemus oli
see, et Lääs kurnas ennast kahekordselt, kirjutades maha sissetöötatud logistilised
tarneahelad ja amortiseerimata infrastruktuurilased investeeringud, asendades
need uute kallimate infratega, investeeringutega ja kallima energiaga. Samas Ida jätkas energia
ostmist sanktsioonidest hoolimata – puhas majanduslik võit. Ühesõnaga Lääs laadis endasse õiglust ja Ida laadis
endasse odavat energiat. Kuna
sanktsioonipoliitika oli nii lahja ja auklik ning vaid osaliselt
täidetud/täidetav, siis sai Lääs ka kolmanda kaotuse, sest osaliselt osteti ikkagi sõjasüütaja toodangut (LNG jne) erinevate
artiklite ja varitarnijate alt, mida oli lubatud turustada või polnud taibatud
seda keelustada Nii, et suures osas läks investeerimine õiglasesse maailmakorda
majanduslikus mõttes kaduma. Õiglus küll jäi, aga … kallilt. Kõik tahavad
võita. Riiklikud huvid on sellised. Võit. Ja võidu võti on energia.
Nii on. Prioriteedid on muutunud.
Niisiis kui maailm on muutunud ja leebed tegurid seda muuta ei suutnud, siis
muutub energia laadimine vastasseisus ikka tähtsamaks. Seda eelkõige USA kui
superstruktuuri jaoks. Ilmselgelt on oodata mingeid Maailmakorra muudatusi ja
selle Läänmaailmale sobivaks kujundamiseks on vaja laadida endasse kiirelt
võimalikult palju energiat Nagu G Potseptsov („Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk Tallinn 2009 Lk 16/17)
täheldas: „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma
läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse
olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti
teatud seaduspärasustele.” „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab
täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine
(nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine.
Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated
õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega”
„Kolmandaks, isegi kui lahingutegevuse kuumi
faas lõpeb, ei taastu seejärel tõenäoliselt kord. Säärase lepingu asemel, mis
looks uue kindluse ja stabiilsuse suhteraamistiku, saame tõenäoliselt parimal
juhul isevärki ebarahulepingu, mis lõpetab kuuma sõja, kuid jätab avatuks
kestva konflikti ja rivaalitsemise tee.“
„Kuna iga riik hakkab käsitlema
vastastiksõltuvust kaitsetusena, siis näeme, et üha enam äritegevust viiakse
mujale ja osa ülemaailmseid tarneahelaid laguneb“
„… ent niikaua, kui meie vahel on
sidemeid, jääb alati alles ka konfliktivõimalus. Seepärast lõpeb Ukraina sõda
järjekordse eberahu ajajärguga.“
„Ebarahu ja ebasõda“ „Sel lühikesel raamatul
on lihtne iva: ühendused, mis põimivad maailma kokku, ajavad seda üksiti lahku.
Maailmas, kus tuumariikide sõda on liiga ohtlik, et selle üle arutledagi,
õhutavad riigid konflikte, manipuleerides nendesamade asjadega, mis neid ühte
seovad. Suurriikide poliitika on muutunud armastuseta abieluks, kus kaasad ei
talu teineteise seltsi, ent ei suuda ka lahku minna. Ja nagu õnnetu paari
puhul, muutuvad õnnelikel aegadel jagatud head asjad vahendiks, millega
halbadel aegadel teisele kahju teha. Lagunevas abielus teevad neimahimulised
partnerid teineteisele haiget, kasutades ära lapsi, koera ja suvilat.
Geopoliitikas pruugitakse relvana kaubandust, rahandust, inimeste liikumist,
pandeemiaid, kliimamuutusi ja eelkõige internett.“ Hm, tuleb tuttav ette? Peaaegu Nagu Richard
III Bosworth Fieldi lahingus – pool kuningriiki ühe hobuse eest. Meie
kontekstis tuleb hobuna asendada loomulikult energiaga.
„18 sajandil sünnitasid Briti naised
keskmiselt 4,6 last. See on peaaegu identne Saksa naiste laste arvuga 19
sajandil või keskmise Itaalia naiste omaga 20 sajandil või keskmise Lõuna-Korea
omaga 1960 aastatel või Hiina naiste omaga 1970 aastate alguses. Nüüd on kõigis
neis riikides uus keskmine alla 1,8 ja paljudel juhtudel ka tunduvalt allpool.
See on positsioon, kust keskmine Bangladeshi naine leiab end tõenäoliselt 2030.
Nüüd tuleb allamäge sõit.“
„Keskne tegur igas industrialiseerimisega
kaasnevas kasvuloos on see, et suur osa majanduskasvust tuleb rahvastiku
suurenemisest.“ Kuid heaolu toob kaasa sündimuse vähenemise ning sündimuse
vähenemise korvamise läbi pikaealisuse. „Lõpuks enam pikaealisust pikendada ei
saa, mis jätab küll riigile suurema rahvaarvu, kuid vähem lapsi. Eilne olukord,
kui oli vähe lapsi, viib tänaseni, kus on vähe noori, mis viib homsesse, kus on
vähe inimesi, kes oleksid valmis töötama. Ja nüüd lõpuks ometi on kätte jõudnud
see homne.“
„Ja kui riigil on juba kord rohkem
vanemaid inimesi kui lapsi, on järgmine samm täiesti vältimatu:
rahvastikukrahh. Ja kuna iga riik, mis seda protsessi alustab, on juba jäänud
noortest täiskasvanutest kuivale, ei saa need riigid kunagi ka sellest enam üle.“
„… on demograafiline üleminek viinud ka
rohketelt lastelt rohkete pensionärideni. Mida kiirem üleminek ja kasv esialgu
on, seda kiiremini väheneb rahvastik hiljem.“. See tähendab vähem tarbijaid,
vähem maksumaksjaid, vähem … Vähem kõike. Kuid me kõik tahame ju heaolu kasvu.
Kuskohalt saabub heaolu?
„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei
ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem
suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine.
Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“
„Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja
teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna
suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal
elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja
tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam
seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib
põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu –
ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde,
välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule
seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik
areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei
ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses
suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive,
mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt
Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse
sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“
„Kui naiste suurem aktiivsus tööturul
viib selleni, et nad sünnitavad vähem lapsi, saavutatakse praegune kõrgem
kogutoodang järgmise põlvkonna madalama
kogutoodangu arvel. Sündimata inimesed ei saa ju tööellu astuda. Ajateljel
vaadates on kogutoodangu väljavaatele palju kahjulikum see, kui naised loobuvad
tööturul osalemise nimel lastest, kui see, et nad käivad laste pärast vähem
tööl. See väide ei ole suunatud naiste tööhõive, vaid väite vast, et naiste
võimalikult suur tööhõive on vajalik heaolu ja majanduskasvu jaoks.“
„Sisseränne suurendab tootmisvõimaluste
hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Aga see ei tähenda, et sisseränne
suurendab ühiskonna heaolu. See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud
väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud
pereliikmed ja tema lapsed. Nii on see vaid sisserändajate puhul, kelle
tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad.
Ühiskonna keskmisest väiksema tööviljakusega ja võimalik, et ka vähem tööhõives
osalevad immigrandid ja nende rühmad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla.
Ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud. Alla
keskmise tööjõus osalemise määr tähendab paratamatult, et asjaomased
sisserändajad tervikuna mitte vähendavad, vaid suurendavad sotsiaalsüsteemi
koormust.
Olgu niisiis tuvastatud, et heaolu kõige
tähtsam allikas on inimese töö viljakus, mitte maht. Levinud väide, et tööjõu
arv on sakslaste heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, jääb
küsitavaks isegi siis, kui see pärineb tuntud ärinõustamisettevõtetelt. Sellega
aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Tänase
heaolu jaoks on keskse ja otsustava tähtsusega tööviljakuse tase. Tulevikus on
heaolu jaoks otsustava tähtsusega tööviljakuse edasine kasv.“. Selles heaolu
kasvu mudelis on selline seos, et kui tööjõudu jääb vähemaks, siis tööviljakus
peab tõusma. Tõusma vähemalt niipalju, et korvata kompleksühiskonna piirkulu
kasvu. Elementaarne
„Ameeriklane on
uhke. Ta ei palu abi, vaid tööd. Ta ei kohku ühegi töö eest, ta ei pea häbiks
ka kõige lihtsamat tööd. Ta austab kõige rohkem isiklikku tublidust, rekordi,
jõudlusvõimet, rakendusoskust, kas ee väljendub pilvelõhkuja ehitamises, osavas
spekulatsioonis, närimiskummi mäletsemises, kõrgushüppes, ookeanilennus, Piibli
päheõppimises, pangaröövimises või geniaalses leiutisis. Tähtis on jõudluse
tulemus, ennetus, rekord. Kuidas see saavutati on kõrvalküsimus.“
See on meile teiega kirjandusest tuntud ameerikalik suhtumine/käitumine. Nüüd näeb S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ
2021 Lk 405) selles
eduvalemis mõrasid: „Esimene vihmapilv silmapiiril on
majanduslik stagnatsioon. Nagu märkis esseist Logan Persall Smith: „On vähe
muresid, olgu need kuitahes rasked, mille lahendamisel hea sissetulek kasuks ei
tule.“
„Olgu selle
põhjuseks mis tahes, majanduslik stagnatsioon on paljude teiste probleemide
algpõhjus ja kujutab endast 21 sajandi poliitikakujundajatele olulist
väljakutset. Kas see tähendab, et areng oli kena kuni see kestis, ent nüüd on
see läbi? Ebatõenäoline! Esiteks, kasv mis oli aeglasem kui sõjajärgsetel
hiilgeaegadel, on ikkagi kasv – tõepoolest, eksponentsiaalne kasv.
Maailmamajanduse kogutoodang on kasvanud viimasest viiekümne viiest aastast
viiekümne ühe jooksul, mis tähendab, et igaühe jooksul neist viiekümne ühest aastast
(sealhulgas kuus viimast) muutus maailm rikkamaks kui aasta varem.„ Kuid
stagnatsioonioht, edasipüüdlikkuse maagia vähenemine ning muudatused rahvastiku
( st ka tööjõu) struktuuris on pelutavad. Need loovad täiesti uue olukorra,
mida võib lahendada nii ekstensiivsel kui intensiivsel moel.
„Üha suuremale hulgale inimestest
tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist.
Migratsioonirevolutsiooni probleem – nagu õigupoolest igal revolutsioonil – on
aga see, et see õhutab kontrrevolutsiooni. Antud juhul on see revolutsioon
õhutanud ohustatud enamuste tähtsaks jõuks Euroopa poliitikas. Need ärevil
enamused kardavad, et välismaalased võtavad üle nende maa ja ohustavad nende
eluviisi, ja nad on veendunud, et praeguse kriisi on tekitanud
kosmopoliitiliselt meelestatud eliitide ja hõimukeskselt meelestatud
immigrantide vandenõu.“ Muide ei kehti mitte ainult Euroopa kohta, vaid on üldisem
ja kasvav voog.
Peale selle protsessi või ka
selle sees on veel ilmet võtmas keskkonnamigrantide
voog. „ÜRO Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni hinnangul võib keskkonnaimmigrantide arv ainuüksi järgmisel
kolmekümnel aastal ulatuda 1,5 miljardini.“ (G Vince „Nomaadide sajand“ „Yoko
Oma“ 2022 Lk 15/102). Kuid migratsioonil on ka tagajärjed, need võimaldavad
laiendada tootmist madalamal tehnoloogilisel tasemel. Ehhee, inimene ei maksa
(suurt) midagi, aga automatiseerimine on kallis. Niisiis on tootmise
laiendamise puhul esimeseks käepäraseks/tasuvaks lahenduseks tööjõu lisamine. Migratsioonipump
võimaldab riikidel minna lihtsama vastupanu teed. Lihtsamat teed, mis pidurdab
innovatsiooni ehk „Teine põhjus, miks madala kvalifikatsiooniga ränne
tegelikult suurendab töökohtade arvu, on mehhaniseerimise ja automatiseerimise
aeglustumine. Mõlemad nõuavad suuri kapitali ja koolitusinvesteeringuid ning
tihti ka tarneahelate ümberkorraldamist. Hõlpsasti kätte saadav soodsa hinnaga
tööjõud muudab tööjõusäästlikud ettevõtete juhtidele vähem atraktiivseks, eriti
põllumajandus- ja tehasetööde puhul. Kui aga migrandid välja saata või nende
riiki sisenemine tõkestada, võtavad paljud rändajate tööjõudu kasutavad
ettevõtted ette mehhaniseerimise ja spetsialiseeruvad tööjõudu mittenõudvale
toodangule. Näiteks kui Mehhiko põllumajandustöölised 1964 aastal Californiast
välja visati, muutus tomatikorjamine kahe aastaga täielikust käsitööst
täielikult mehhaniseeritud tegevuseks. Samal ajal loobus California tootmast
neid põllusaadusi, mille puhul mehhaniseerimine ei olnud võimalik /nt
lehtsalat, spargel ja maasikad). Teisisõnu, sisserändajate lahkumine vähendas
märkimisväärselt kõigi töötajate töövõimalusi.“ Vaat selline arvamus.
Kui nüüd lugeda (ja mõista) eelnevat teksti innovatsiooni
arengu seisukohalt, siis madala kvalifikatsiooniga töötajate olemasolu pärsib
tehnoloogiate arengut ja seda ei saa USA endale lubada. Teades, et kogu
arenenud maailmas on sündivuskõver väga valesti „kõver“, siis on USA (ja meie)
väljapääs ülikiire ja tõhus automatiseerimine, mitte selliste tegevuste
laiendamine, mis vajaksid madala kvalifikatsiooniga töötajaid. Kui vaatate üle
T Sarrasini arvamuse heaolu kasvatamise osas, siis saate aru, MIKS USA suhtub
immigratsiooni just nii nagu ta suhtub. Tuleb tunnistada, et paljude harjunud
šabloonmaailmas on see veidi üllatav, sest tööjõud on ju ressurss nagu iga
teinegi ressurss, kuid pikemas perspektiivis viib see mugavuseni, siis
harjumuseni ja siis … tehnoloogilisele allakäigule ja efektiivse energialaadimise
võimaluste vähenemiseni. Mäng läbi.
Lihtsalt meeldetuletuseks, et „1776 aastal sätestasid Ameerika Ühendriikide
asutajad kolme võõrandamatu inimõigusena õiguse elule, vabadusele ja õnne
taotlemisele. On oluline märkida, et Ameerika Ühendriikide
iseseisvusdeklaratsioon tagab õiguse õnne taodelda, mitte õnnele endale. Thomas
Jefferson ei muutnud riiki vastutavaks kodanike õnne eest. Selle asemel püüdis
ta riigi võimu üksnes piirata. Eesmärgiks oli tagada üksikisikutele eraelu, et
teha valikuid, mis oleksid vabad riigi kontrollist.“ Nii, et … see puudutab ka
meid – taodelgem siis õnne. Pöidlaid veeretades õnne ei saavutata.
Lk 77 „Demograafia
ütleb meile, et masstarbimismajanduste arv ja kogumaht on juba saavutanud oma
haripunkti. 2019 aastal oli esimest korda maa ajaloos üle kuuekümne viie aasta
ja vanemaid inimesi rohkem kui viieaastasi ja nooremaid. 2030 aastaks on
pensioniealiste suhtarv juba umbes kaks korda suurem.“
Lk 78 „Ühendage geopoliitika
ja demograafia ning te näete, et mitte mingeid uusi masstarbimissüsteeme ei ole
enam tulemas. Veelgi hullem, pirukas , mida kujutab endast globaalne majandus,
mitte lihtsalt ei kahane; see laguneb Ameerika tegevusetuse tõttu paljudeks
sidumata tükkideks.“
Lk 201 „Asendage
2000 ja 2010 aastate maksujõuline, küpses eas
kõvasti tööd tegevate inimeste demograafia maksuvaesuse, pensionäridest
tiine 2020 ja 2023 aastate demograafiaga ning Teise maailmasõja järgsed
valitsemismudelid mitte lihtsalt ei kuku kokku, vaid neist saavad ühiskondlikud
enesetapulepingud.“
Lk 201 „Suurt
osa maailmast ootavad ees 1850 aastate stiilis valitsusteenused, see on aeg,
kui enamik valitsusi ei pakkunudki mingeid teenuseid, kuid sealjuures ei oota meid enam majanduskasv, mis võimaldaks
elanikkonnal enda eest hoolitseda.“
Lk 364 „Mida
pikem ja keerukam tarneahel on, seda tõenäolisemalt tabab seda katastroofiline
ja paratamatu rike.
Selles ühes lausungis on palju ängi ja
rahutust
Areng
globaliseerunud maailma tootmisnormidest uute deglobaliseerunud maailma
normideni ei saa olema selline, nagu auto koostvõtmine ja seejärel uues kohas kokkupanek.
See saab olema nagu auto koostvõtmine ja seejärel selle kokkupanek
leivaküpsetiks, õunakorjajaks ja Barbie unistuste reaktiivlennukiks. Protsess,
mida me kasutame asjade tootmiseks, muutub, sest keskkond muutub. Üleilmsed
mastaabisäästu majandused haihtuvad. Paljud tehnoloogiad, mida me globaliseerumise
tingimustes toodete valmistamiseks kasutame, ei ole tulevases killustunud
maailmas enam kasutuskõlblikud.
See tähendab, et
meil on praegu, 2022 aastal, palju tööstusettevõtteid, miiega varsti ei ole
lihtsalt enam midagi peale hakata.“
Lk 285 „Ajalugu
ütleb, et me võime – võime – olla materjaliteaduses terve rea suurte
läbimurrete lävel. Käimasolev demograafiline allakäik ähvardab vähendada
inimpopulatsiooni järgmiste aastakümnete vältel lausa Musta Surma mõjuga võrdsel
määral. Mõju tööealisele elanikkonnale saab olema suurem. Mida iganes täpselt
tulevik ka toob, peame kõik igal juhul vähemate töökätega hakkama saama.“
Lk 65 „Maailma demograafiline struktuur ületas punkti, kus pole tagasiteed,
kakskümmend kuni nelikümmend aastat tagasi. 2020 aastad on aastakümme, mil see
kõik laiali laguneb.“
„Nii erinevate riikide jaoks nagu Hiina, Venemaa, Jaapan, Saksamaa,
Itaalia, Lõuna-Korea, Ukraina, Kanada, Malaisia, Taiwan, Rumeenia, Holland,
Belgia, ja Austria pole küsimus selles, millal neid riike tabab demograafilisse
vananemisse kustumine. Kõik saavad näha, kuidas nende töötajad hakkavad 2020
aastatel massiliselt pensionile jääma. Mitte ühelgi riigil neist ei ole
piisavalt noori inimesi, et isegi teeselda, et nad taastavad oma populatsiooni.
Kõik nad kannatavad surmahaige demograafia all. Tegelikud küsimused on need,
mis viisil ja kui kiiresti nende ühiskonnad tükkideks mõranevad.“
Lk 286 „Samal ajal kui avastame oma teekonnal uute
majandusmudelite piirjooni, vihjab ajalugu tugevalt sellele, et vähem töökäsi
tähendab kallimat tööjõudu. See omakorda peaks panema igaühe välja mõtlema,
kuidas muuta napp tööjõud produktiivsemaks. Musta Surma tõttu hoogustunud
tööjõu produktiivsus pani meid rajale, mis viis materjaliteaduse läbimurdeni,
mis võimaldasid ja kindlustasid nii renessaansikui ka tööstusrevolutsiooni.
Meie holistilise loomuga demograafiline langus vihjab sellele, et võimalik
hõbedane (või plaatina- või vanaadiumiläikega) pilveäär võib horisonti katvate
pilvede tagant välja hiilida.
See pilveäär sõltub planeedi osadest, mis ei
deindustrialiseerugi postglobalismi, ja tõenäoliselt me ei märka seda heledamat
poolt enne, kuni on juba kaugelt liiga hilja mängida „teises renessansis“
isiklikku rolli, aga ega iial ei tea. See maailm üllatab mind. Kogu aeg.“
Eks, mitte ainult uus jutt, vaid uus
mäng, kui mõelda eeltoodule Schrödingeri
kassi eksperimendi võtmes. Kui me nüüd vaatame selle teadmisega USA-s
toimuva peale, et energiat ei jätku, globaalne korraldus on muutumas, logistilised
ahelda hakitakse peeneks ja tegemist on hoogu koguva vaenutegevusega, mis on
asümmeetriline ja salalik, siis tuleb meil ümber hinnata ka see, miks
ameeriklased praegu seda teevad, mida nad teevad
Võib arvata, et USA strateegiakeskused on hinnanud
olukorda ja leidnud, et samamoodi jätkata ei saa, et olukord maailmas on USA huvide
seisukohalt natukene liiga Nokia moodi – liiga kaua on tehtud õigeid asju õigesti.
Kummaline, eks ole? R. Siilasmaa („Paranoiline
optimist“ Pegasus 2020 Lk 87/90/44/49/90/274/283) süvaanalüüsi Nokia (taand)arengu
käsitlusele on sobilik vadata ka praeguseid tendentse maailmas: „Kõik
ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes
kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi nähe,
mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“
„Nokia strateegilised eesmärgid olid
mõistlikud ja me püüdsime anda endast parima, et teha õigeid otsuseid.
Sellegipoolest näitasid kõik märgid halba. Aga lihtne oli suurest infotulvast
keskenduda üksnes positiivsele 90 protsendile ning jätta tähelepanuta ülejäänud
10 protsenti, mis teatasid halbadest uudistest.“
(Mürgise edu neli sümptomi: 1 halvad
uudised ei jõua sinu või su töörühmani. 2 Töörühmad ei näe ise vaeva halbade
uudiste ega ebameeldiva info leidmisega. 3 Otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja
lahjendatakse. 4 Sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta.)
„Need sümptomid ei avaldu kohe. Alles mõõna
ajal näed kes on alasti, kes kannab trikood. Hetkeline edu võib kergesti varjata
homse päeva võimaliku ebaõnnestumise. Pidevalt ja ärksalt tuleb otsida viiteid
muutuste-vastasest ettevõtluskultuurist. Alati, kui ettevõttes hakatakse pidama
enda konkurentsieelist nii tugevaks, et uustulnukaid ei peeta isegi
konkurentideks, tuleks anda endale kõrvakiil ja öelda: „Ma eksisin, kuigi ma
veel isegi ei tea milles.“
„Viga ei olnud selles, et Nokia oleks
tegutsenud valesti, vaid pigem selles, et see tegutses liiga kaua õigesti.
Riistvara eelistamine tarkvarale oli õige suhtumine lihtsate mobiiltelefonide
ajastul. Uuel nutitelefonide ajastul olukord muutus. Nüüd sõltus
konkurentsivõime tarkvarast ja eriti operatsioonisüsteemist“ //Kroonijuveelide
müük//
Nokia 3 a strateegia: Valmistada parimaid
mobiilsideseadmeid. Keskenduda rikastatud kontekstiga teenustele. Tugevdada
kliendisuhet usaldusväärsete klientidega „Kõik need mõtted olid mõistlikud, aga
kokkuvõttes kõlasid need pinnapealselt ja suhteliselt ebamäärasena: pigem oli
see nimekiri eesmärkidest, ilma konkreetse selgituseta ja miks just meie
lähenemine toimib ja kuidas see maid võidukaks teeb. „Pakkuda tarbijale parimat
kliendikogemust“ ei selgita seda, miks me ei suutnud seada teha juba varem,
kuidas tuleks kurssi muuta ja miks peaksime suutma tulevikus teistmoodi
toimida, see pärast jättis see pigem mulje soovist pikemas soovinimekirjas.“
„Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see
vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse:
„teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab
teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“
„Kui ettevõte peab alustama karmi võitlust
majandusliku ellujäämise nimel, tuleb sel teha pinnale jäämiseks kolm olulist
sammu. Esiteks tuleb kulusid kärpida nii palju, et ettevõttel oleks lisaks
ellujäämisele võimalik investeerida tuleviku seisukohalt olulisematesse
arendusvaldkondadesse. (…) Teiseks tuleb jätkata oma tuumiktegevuse arendamist
pikaajalist perspektiivi silmas pidades, võttes eesmärgiks kasvu ja
kasumlikkuse. (…) Kolmandaks tuleb investeerida tulevikku.“
„Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli
ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“ No ütleme niimoodi, et Läänemaailma
olukord ei ole nii hull, kuid karm võitlus majandusliku ellujäämise osas on
tõsiasi. Muide, (veelkord) tähelepanu
küsimusele MIKS? Ja pilt muutub hoopis klaarimaks.
„…, iga
pingutuse puhul leidis mõni huvigrupp viisi, kuidas projekt seisma panna.
„Olukorras, kus nii paljudel tegijatel on võimalik panna peale veto, on peaaegu
võimatu projektiga edasi liikuda,“ (…) „Mitte kellelgi ei ole tänapäeval
selliseid hoobasid, mille abil teha ära midagi, mis näib olevat New Yorgile
tervikuna kõige parem. Ja lõpuks muudetakse valitsus ebapädevaks.“ (Penn
Stationi renoveerimisest)
„Ma ei ole paksu valitsuse fänn. Ma kasvasin
üles Indias, hiiglasliku ja ambitsioonika riigiga maal, mis oli
ebakompetentsuse ja ebatõhususe musternäide. See hävitas aastakümneteks India
väljavaated ja hoiab riiki endiselt tagasi. Lihtsalt valitsuse suuremaks
paisutamisest on ühiskonna probleemide lahendamisel vähe kasu. Hea valitsus
tähendab piiratud võimu, kuid selgeid volituste piire. See tähendab anda
ametnikele autonoomiat, tegutsemisvabadust ja võimet ise otsustada. See nõuab
säravate, pühendunud inimeste värbamist, keda inspireerib võimalus teenida oma
riiki ja pälvida selle eest lugupidamist. See ei ole miski, mida oleks võimalik
luua üleöö, kuid see on tehtav. Taiwan ja Lõuna-Korea ei sündinud koos hea
valitsusega. Vastupidi, need olid algul korrumpeerunud diktatuurid, kuid nad
arendasid aastakümnete vältel välja oma mudeli, õppides teistelt. (…) Nad
nägid, et kapitalism töötab, ja kohandasid selle oma ühiskonnale.“
Kui USA ennast sellest seisust välja ei
puterda, siis ei leita ka energiat muudeks ümberlaadimisteks. Ehk nagu J A Tainter („Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“
Lk 165/166) „Inimühiskond ja
poliitiline organisatsioon, nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu
energiavoog. (…) Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi
vastandpooled. Kumbki ei saa inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei
saa kumbki oluliselt muutuda, ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi
tasakaal. Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema
kooskõlas.“
„Ühiskondlik-poliitilise süsteemi
säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema
piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“
„Komplekssemat
ühiskonda on kulukam ülal pidada kui lihtsamat ja see nõuab suuremat kulu
inimese kohta. (…) tagajärjeks on see, et kui ühiskond muutub arenedes
komplekssemaks, kasvab ka igalt üksikult isikult kogutav toetussumma, nii et
rahvastik tervikuna peab eraldama üha suurema osa oma energiaeelarvest
organisatsiooniliste institutsioonide ülalpidamiseks. See on ühiskondliku
arengu vääramatu fakt ja energiaallika liik seda ei muuda.“ No ja USA on üks komplekssemaid
ühiskondi, igatahes on ta komplektsem kui ta konkurendid, mis tähendab, et USA piirtulu
peab olema kõrgem, mis pole kerge, sest konkurentide piirkulu on kindlasti
väiksem kui USA-l. Ainukesed võimalused on vähendada kulu „rämpstöökohtadele“
ja suurendada tulu tehnoloogiliselt uuele tasemele jõudmise kaudu.
„
Meie tänased mured peavad olema seotud tulevikuga,“ Kuulutas Kennedy. „seast
maailm muutub. Vana ajastu on lõppemas. Vanad teed ei vii enam kuhugi“
(sõjast/rahust)
„Liiga palju ameeriklasi on eksinud
teelt, minetanud tahte ja kaotanud silmist ajaloolise eesmärgi“ „Lühidalt
öeldes: tüüri juurde peab asuma uus põlvkond – uued inimesed. „
Pioneeridest „Nemad ei olnud omaenese
kõhkluste kammitsais ega omaenese hinnasildi
vangid. Nende lipukiri ei olnud „igaüks enda eest“, vaid „kõik koos
ühise ürituse nimel“. … Meie seisame täna uuel rajajoonel – 1960 aastate
rajajoonel -, mis pakub meile senitundmatuid võimalusi ja raskusi: see on
täitumatute lootuste ja ähvarduste rajajoon.“
„Uus rajajoon, millest ma räägin,“ (…)
„ei ole mingi kogum lubadusi – see on kogum väljakutseid. See pole mitte
kokkuvõte sellest, mida ma kavatsen pakkuda Ameerika rahvale, vaid sellest,
mida ma kavatsen temalt paluda … Kas üks rahvas, mille elu on korraldatud nii
nagu meil ja mida valitsetakse nii nagu meil, võib jääda kestma? See on tõeline
küsimus. Kas meil leidub julgust ja tahtmist? … Kas me oleme ülesande
täitmiseks valmis – kas oleme väljakutset väärt? … Selles seisnebki uue
rajajoone küsimus. Siin peitub valik, mille meie rahvas peab tegema – valik …
kas üldised huvid või üksikisiku mugav elu, kas suur rahvas või rahvuslik
allakäik. … Meie otsust ootab kogu inimkond. Kogu maailm jälgib, mida me teeme.
Me ei tohi nende lootusi petta, me ei tohi loobuda üritamast.“ Igati vägev innustuskõne. Enamgi veel
„Kennedy ütles, et Ühendriikide rajamisest alates on see juhtinud maailma
uuendusi (…). Ta ei kavatse juhtida põlvkonda, milles see ameeriklaste iseloomu
omapära hääbub; ta on kindel, et tänapäeva ameeriklased, just praegused
ameeriklased, ei soovi olla esimene nõrkev sugupõlv.“ (Fishman
„Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 200). Vaat selline lugu.
Väärikaks
järjeks on muidugi R.Reagan („Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk. 171/243)
„ … minu jaoks tundus kõige suurem
probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile
räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam
kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et
mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja
uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest
ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud.”
„Lootsin probleemide lahendamisel meie
salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes
minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline
suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi
elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud
piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.”
Ja muidugi ärgem unustagem daame, eriti kui nad on raudsed M.
Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 70/78) „On väidetud, et oma
mineviku tõttu ootame rahvana liiga palju ja seame endale liigkõrgeid sihte.
Mina nii ei arva. Pigem tundub, et minu eluea jooksul on meie poliitilised
ambitsioonid järjekindlalt kahanenud. Pettumustele pole me reageerinud mitte
sammu pikendamise, vaid teekonna lühendamisega. Aga milline rahvas me võiksime
olla, kui meil oleks kindlus enese ja tuleviku suhtes!“
„Loomulikult
ületavad meie visioonid ja eesmärgid keerulistest majanduslikest argumentidest
palju kaugemale, aga kui me oma majandust korda ei saa, võtame inimestelt
võimaluse jagada seda visiooni ja näha kaugemale majanduslike esmavajaduste
kitsast horisondist. Terve majanduseta ei ole tervet ühiskonda. Terve
ühiskonnata ei püsi ka majandus kuigi kaua terve.
Aga mitte riik ei ole see, kes loob terve
ühiskonna. Kui riik muutub liiga tugevaks, tunnevad inimesed end selle taustal
järjest vähem tähtsana. Riik ei kurna ühiskonda tühjaks mitte ainult selle
rikkustest, vaid ka initsiatiivist ja energiast, parandamise ja uuendamise
tahtest ja soovist säilitada parim. Meie eesmärk on anda inimestele tunne, et
nad on üha olulisemad. Kui me ei saa usaldada oma inimeste sügavamaid
instinkte, ei peaks me üldse poliitikaga tegelema. Mõned meie nüüdisühiskonna
aspektid on nende instinktidega karjuvas vastuolus.“
Nagu
hoomate ka „suurtel ja ilusatel“ on olnud nõrkuse hetki, kõhklusi, kuid need on
ületatud. Nii, et MAGA on üks järjekordne innustuskõne eelkõige ameeriklaste
vaimu tõstmiseks.
G. Friedman („Tulipunktid“ PM 2019 Lk 85/86) toob
hoiatava jada, mis tekkis justkui tühjalt kohalt? Või heaolust? „ Aasta 1912
oli Euroopale väga hea aasta, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale.
Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu.
Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal
nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus
valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus,
suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud
hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses
maailma.“
„Seda, mis nüüd
järgnes, ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1014 aasta augustis, sai Euroopast
tapamaja. 1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv
vigastatud ja kogu manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid
enneolematud. Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud
inimvaimu kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust
oleks võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde,
tehes seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“
Muide sellel mehhanismil on veel üks vähemärgatud käiviti: „Relvile tõstetud, kuid kasutult seisev armee tähendab igale riigile ainult üht – majanduslikku katastroofi. Riigikogu liige Per Brahe kirjeldas olukorda, kui värvata kuus või seitse saksa rügementi ning seejärel neid aktiivselt mitte kasutada, „sõjapidamiseks iseendaga“. Kui sõjavägi oli kokku kogutud, tuli see võimalikult kiiresti viia vaenlase territooriumile.“ (M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015 Lk 789). Eks ole, tasub olla tähelepanelik
Sellest hullusest ei päästnud ka „maailma ühtesidumine“ .
„Kaynesi kaasmaalane lord Bryce, oma ajajärgu teravamaid
vaatlejaid, kuulutas 1902 aastal, et „kogu inimkond on majanduslikel
eesmärkidel kiiresti muutumas üheks rahvaks“. Sama kümnendi lõpus väitis Norman
Angell oma menuraamatus „The Great Illusion(…). Et suured Euroopa riigid on
muutunud üksteisest sedavõrd sõltuvaks, et sõja alustamine oleks ilmselgelt
enesehävituslik. Globaalse majanduse häirimine ja oma vaenlase (ja
kaubanduspartneri) vaesestamine oleks kulukam kui ükski võimalik võidust saadav
majanduslik kasu. „Sõjakad rahvad ei päri maad, nemad esindavad kõdunevat
inimelementi, „ kirjutas ta“
Angellil oli õigus, et sõda võib osutuda kulukaks ja
kahjulikuks, kuid Euroopa otsustas sellegipoolest eksperimendi läbi teha. Neli
verest nõretavat aastat hiljem oli 20 miljonit inimest surnud ja Euroopa
läbipõimunud majandus varemeis. (…) Maailma majandusel ja reisimisel kulus
suuresti umbes kuuskümmend aastat, et naasta enne esimest maailmasõda saavutatu
tippu. Globaliseerumise viimast suurt ajastut ei õõnestanud mitte majandusliku
või tehnoloogiline tagasilöök, vaid poliitika – see kõige vanem reaalpoliitika.“
(F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 136).
Mingi heaolust tulenev mälupeetus? C Kelch („Liivimaa ajalugu“ Tänapäev 2024 Lk 192/197)
kirjeldab rahulolust tekkinud minnalaskmist juba Liivi sõja ajast: „Ruussovius,
ausameelne Liivimaa historikus, kes oli Liivimaa tolleaegset häbiväärset elu tükk
aega pealt näinud, kirjutas sellest nõnda: „Kui Liivimaa oli saavutanud
kauakestva rahu ja hulga aastaid ei olnud sõda oodata, hakkas päevast päeva,
niihästi valitsejate kui alamate seas , mida aeg edasi, seda enam maad võtma nii
suur muretus, logelemine, upsakus, toretsemine, himurus, priiskamine ja
kõlvatus, et seda ei ole võimalik kirjeldada. Sest mitmed orduisandad sattusid
mõnusate laiskuripäevade tagajärjel säherduse kõlvatuse ja verepilastuse sisse,
et häbi on selle peale mõeldagi.“
„Kuna nüüd
Liivimaa valitsejad ülalkirjeldatud viisil omakeskis kisklesid ja kaklesid,
kuna upsakad ja omakasupüüdlikud inimesed oma pillamise ja erakasu edendamisega kiskusid
fiscuselt ära selle sissetulekud (…) varustas Venemaa suurvürst Ivan
Vassiljevitš ennast parimal moel kahurite ja sõjavarustusega (…) et ta uskus
end põrmu paiskavat ka Liivimaa provintsi (…); nõudis seetõttu, et leida
Liivimaa vastu põhjust …“ No ja nagu teame, põhjus leiti. Leiti mitu korda, mis
tähendab, et meie siin maanurgas ja metsa veeres ka kauakestva rahu ajal upsakuse
ja toretsemisega tegeleda.
Kuid asi pole lootusetu, sest T. E. Ricks ( „Kindralid“
Grenader 2015 Lk 238/385) „Sõda on alati hasartmäng ja väljatung teadmatusse.
Ajaloolase ja Anzio veterani Michael Howardi üht kuulsat kommentaari
parafraseerides ei tule võitjaks ilmtingimata mitte see pool, kes õigesti
alustab, vaid see, kes ennast kiiremini kohandab.“
Üle korrates:
„Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses
saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei
ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegu võimatu
ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik
algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab
kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest
õppida.“ Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke
saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“
Niisiis, „alguses
saavad harilikult kõik asjast valesti aru“ ja „saavutab eelise see pool, kes
suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda
vigadest õppida.“. Tahaks vaid loota, et seekord, saades asjadest valesti aru
(ja nagu eespool näha, siis me saame paljudest asjadest valesti aru või
tõlgendame neid valesti), suudame oma vigadest õppida ja kiiremini keskkonnaga
kohaneda. Lihtne ju.
Targutusi:
R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või
võimalus?“
Lk 221 „Olgugi et Trumpi aeg presidendina ei ületanud
neid nelja aastat, mille valijad talle lubasid, annab tema pärand tunda veel
palju aastaid. Selles mõttes paneb imestama, mida võis Henry Kissinger silmas
pidada, kui ta oletas 2018 aasta suvel Financiial Timesile antud intervjuus
mõistatuslikult: „Minu arvates võib Trump olla üks neid aeg-ajalt ilmuvaid
ajalootegelasi, kes tähistavad ühe ajastu lõppu ja sunnivad teda vanadest
positsioonidest loobuma. See ei tähenda tingimata, et ta ise seda teab või et
tal on mõttes mõni suurejooneline alternatiiv. Tegu võib olla lihtsalt
kokkusattumusega.““
Lk 223 „Trumpi tegusid ja ütlemisi võimendas see kirglik
vaenulikkus, mida näitavad üles tema oponendid kongressis ja peavoolumeedias.
Suutmatus jätkata „nii nagu ikka“, mis väljendus muu hulgas 2016 aasta
presidendivalimistel, ei ole neile midagi õpetanud.
Kui Trump pööras riigi ja mõnes mõttes ka maailma pea
peale, siis tema oponendid olid vihatud vaenlasest vabanemiseks omaenda kodu
maha lõhkuma. Liiati ei hoolinud nad oma pöörasuses sellest, et seavad ohtu
rahvusvahelise rahu.“
A Chau „Poliitilised hõimud“ PM 2020
Lk 12 „Aga kõige tähtsam hõimkondlik identiteet, mida
Ameerika kõrgklassid ei märganud, oli töölisklassis tekkinud võimas
ladvikuvastane identiteet, mis aitas võimule Donald Trumpi.“ (…) „Eliiti
kuuluvad inimesed ei mõista ühte asja: tunnetuse, maitse ja väärtuste poolest
seisab Trump tegelikult valgele töölisklassile väga lähedal. Hõimuinstinkt
keskendub samastumisele ja Trumpi põhivalijad samastuvad tunnetuslikult temaga
viisis, kuidas ta räägib (nagu mehed musite), kuidas ta riides käib ja puusalt
tulistab, kuidas ta vigu teeb ja vahele jääb, ning kuidas liberaalne meedia
teda alatasa ründab, sest ta pole piisavalt poliitkorrektne, feministlik ega
loe eriti raamatuid. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastased on nende
vastased. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastused on nende vastused. Nad
samastuvad isegi tema jõukusega, sest just seda enamik neist soovib, nagu ilusat naist ja suuri
hooneid, millel oleks nende nimi. Paljudele töölisklassi ameeriklastele ei tähenda ladviku vastu olemine
rikkusevaenulikkust.“
Lk 15 „Kui rühmad tunnevad end ohustatuna, tõmbuvad nad
hõimkondadesse. Nad lähenevad üksteisele, pööravad sissepoole, asuvad
kaitsesse, nuhtlevad ägedamalt. Nende maailmas hakkab tooni andma „meie versus
nemad“ suhtumine. Tänapäeva Ameerikas tunnevad mingil määral niimoodi kõik
rühmad. Valged ja mustad, latiinod ja asiaadid, mehed ja naised, kristlased,
juudid ja moslemid, hetero- ja homoseksuaalid, liberaalid ja konservatiivid –
kõigile tundub, justkui nende rühma rünnatakse, hirmutatakse, kiusatakse taga
ja diskrimineeritakse. Muidugi satuvad ühe rühma väidetavad hirmud, et neid
ähvardatakse ja maha surutakse, mõne teise grupi pilgete märklauaks, sest need
kahandavad tunnet, et neid ennast kiusatakse taga. Kuid just selline
poliitiline hõimkondlikkus ongi.“
Lk 17 „Enamiku oma ajaloost polnud Ameerika supergrupp.
Vastupidi, Ühendriigid muutusid selleks alles läbi pika ja valuliku heitluse,
mis hõlmas nii kodusõda kui ka kodanikuõiguste pööret. Aga Ameerika püsimine
supergrupine on praegu tohutu pinge all.
Ameerikas on hakanud ilmnema destruktiivsed poliitilised
arengud, mis on märksa omasemad arengumaadele ja mitte-Lääne riikidele, nagu
etnorahvuslikud liikumised, kõrgemate klasside vastutegevus massidele,
üldrahvalik vastuseis nii „ladvkule“ kui ka „vöörastele vähemustele“, keda
peetakse ülemäära tugevaks. Ning eriti asjaolu, et demokraatia on muutunud
masinaks, mis toodab poliitilist hõimkondlikkust, mille tulemus on alati null.“
I Krastev, S Holmes „Valgus kustus“ PM 2022
Lk 167 Trumpi sõnumitest „Ta ütleb neile, et nad on
olulised. Ta ütleb neile, et nende hääled on olulised. Nad on kas unustatud või
omadega perses ja nad on oodanud, et neile öeldaks, et nende eksistents on
oluline“
Lk 167 „Cristhoper Laschi 1995 aasta raamat „The Revolt
of the Elites“ on klassikaline käsitlus Ameerika riigiaparaadi ohtlikust
eraldumisest elanikkonna enamusest, lahknemisest, mis valmistas riiki ette
Trumpi jaoks. Laschi selgituse kohaselt on ameerika „priviligeeritud klassid
eemaldunud mitte ainult kokkuvarisevatest tööstuslinnadest, vaid avalikust
teenistusest üldisemalt“. Nad käivad eraarstide juures, saadavad oma lapsed
erakoolidesse, neil on eraturvamehed ja nad elavad tarastatud kogukondades. Kuna
„nad on lakanud olemast igas igas olulises mõttes ameeriklased“, siis „jätab
Ameerika riiklik mandumine neid väga ükskõikseks“. Demokraatias avab
poliitilise, majandusliku ja kultuurilise eliidi selline enesekeskne hoolimatus
enamuse murede suhtes ukse populistlikule vastu-eliidile, kes on nõus kuulama
neid, kes tunnevad, et neid ei võeta kuulda või eiratakse (või vähemalt nende
kuulamist teesklema).“
Lk 172 M Gessen „“Valetamine ongi sõnum,“ kirjutab ta.
„Asi ei ole lihtsalt selles, et Putin ja Trump mõlemad valetavad, vaid selles,
et nad valetavad samal viisil ja eesmärgil: häbitult, et kehtestada võimu tõe
enad üle.““ „Lihtsalt paljastatavate ebatõdede rääkimine ilma mitte mingit
hinda maksmata on efektiivne viis demonstreerimaks oma võimu ja puutumatust.“
Lk 175 „Trump räägib pidevalt ümberlükatavaid valesid,
kuid ühe asja koha pealt on ta täiesti avameelne. Kõik, mida ta teeb,
sealhulgas valede rääkimine, on eesmärgiga aidata tal „võita“. Seda ütleb ta
selgelt välja. Nii, et kui ta toetajad kuulevad teda valetamas, teavad nad, et
ta teeb seda strateegilise eelise saamiseks, sest täpselt seda ta lubas. Kuna
tema valed teenivad arvatavasti seda ausalt välja öeldud eesmärki, on need
kaudses mõttes põhimõtteliselt tõesed.“
No comments:
Post a Comment