Õiguskantslerite eri: Eri üks

Lugesin kahe Õiguskantsleri arvamusavaldusi ja … need tegi tähelepanelikuks. Tõmbasid  käima. Ütleme niimoodi, et poleks iseseisvalt  osanud protsessidele niisuguse nurga alt läheneda. Nimetame seda nähtus/tendensi/suundumust heades inimestes trotsi kasvatamise sündroomiks.

Õiguskantslerite  tähelepanekud on … tähelepanu väärivad. Eriti tähtis on see oludes mil maailm on muutunud ärevaks.

Järsku on kõigil kiire. USA tõstis kiirustades seniste väärtuste ja maailmamõistmise koordinatsiooniteljed ümber, hakkas kohe/kärmelt tegutsema ja nüüd kõik teised … Kõik teised (alles) „mõtlevad“, kuidas … kiirelt tegutseda. Tegusid veel eriti ei ole, kuid on juba mõtteid tegude kohta. Tavaline värk, kiired purjetavad minema või sõidavad aeglastest üle, meie … Meie teemegi „oma tavalist värki“ – ootame mida teised teevad. Ootajarahvas?

 Ja selle kohepealt läheb paljudel meist teiega asjade mõistmisest  järg käest ära ja osadel lootusetusetundest silme eest mustaks. Nii nagu USAs, on ka meie inimesed väsinud „täditsemisest“. See vildaka „hoolivuse“ mõtteviis, et me võtame teie vabaduse ja anname teile mugavuse (loe õiguse mitte vastutada) ei ole jätkusuutlik. Ootajarahva lugu ei ole jätkusuutlikkuse lugu. Vaadake, meie ajaloos on olnud üks ootajarahva ja kaks aktiivset suutlikkuserahva perioodi. Suutlikuserahva aktiivperioodid tegid meid võitjateks – esimesel korral OMA riigi rajajateks, ootajarahva periood paiskas meid pooleks sajandiks koomasse (mille tüsistusi põeme senini). Teine aktiivne isetegutsemise periood võimaldas kauasest koomast välja tulla, pidada jälle OMA riiki. Hm, oli ka päramine aeg. Ootajarahva positsioon ei sobi meile, meile sobib aktiivne suutlikkusrahva positsioon.

 Uus Lugu

 Me vajame uut lugu – suutlikkuse lugu. Ja see uue loo jutt pole niisama poliittehnoloogiline õhu võngutamine, vaid tõsiasi sellest, et kui me oma iseseisvat haaravat, usutavat suutlikkuse lugu välja ei kujunda, siis kujundatakse selles kihisevas vimmaõhkkonnas välja mingi teine jutt.  Milleks lugu? Lugu, korduvalt esitatud lugu, hakkab ise keskkonda kujundama. Nagu Y N Harari („Neksus“ PM 2024 Lk 54) tabavalt märkis:  „Sarnaselt DNA-le suudavad lood luua täiesti uusi entiteete. Tõepoolest, lugudega saab luua isegi täiesti uut tegelikkuse tasandit. Meie teada oli universumis enne lugude välja ilmumist olemas vaid kaks tegelikkuse tasandit. Lood lisasid neile kolmanda.

Need kaks tegelikkuse tasandit, mis olid olemas enne lugude jutustamist, olid subjektiivne tegelikkus ja objektiivne tegelikkus. Objektiivne tegelikkus koosneb sellistest asjadest nagu kivid, mäed ja asteroidid- asjad, mis on olemas sõltumata sellest, kas me teadvustame neid või mitte. (…) Lisaks on olemas subjektiivne tegelikkus, koosnedes sellistest asjadest nagu valu, nauding ja armastus, mis ei eksisteeri „seal väljas“, vaid pigem „siin sees“. Subjektiivsed nähtused on olemas meie teadmistes.“

Kuid mõned lood suudavad tekitada veel kolmanda tegelikkuse tasandi: intersubjektiivse tegelikkuse. Kui subjektiivsed nähtused nagu valu on olemas ühesainsas teadvuses, siis intersubjektiivsed nähtused nagu seadused, jumalad rahvad, korporatsioonid ja valuutad on olemas paljude teadvuste vahelises neksuses. Täpsemalt on need olemas lugudes, mida inimesed üksteisele räägivad. Info, mida inimesed vahetavad intersubjektiivsete asjade kohta, ei esinda midagi, mis oli olemas enne infovahetust; need asjad luuakse infovahendite kaudu.“ Ja nad räägivad … Mida nad räägivad oleneb sellest, mida nad teavad või mida nad ei tea. See mida nad ei tea … selle täidab kuulujutt ja fantaasia. Vandenõuteooriad ka.

 Ärevus

 Kõik (nii tegevused kui tegevusetus, see tegevuse erivorm) algab teavitamisest ja selgitamisest, mitte kavaljuttudest. Kui  „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni. „ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 108).

Kahju küll, kuid just sinnapoole oleme teel: krooniline ärevus, kaitsetus, ebakindlus, mida võimendab veel paisuv administratiivkius. See ei ole meeldiv perspektiiv ja sellel on tagajärjed, kui me otsustavalt ei lõika tagasi ebakindlust ja administratiivkiusu.

 „Seaduslik“ kius paragrahvirea taga

 Viimasel ajal on hakatud üha rohkem rääkima administratiivkiusust. Hm, administratiivkius on ebakompetentsetes organisatsioonides vohanud läbi aegade. Kõik need, kes pole aru saanud oma töö tegelikust sisust asendavad selle töö tegemise imiteerimise kunstilise vormiga nimetusega administratiivkius. Ebakindlad ajad ja kiusu kumuleeruv mõju on tõstnud selle nähtuse rambivalgusse. Administratiivkius on selline omapärane „väikese“ ebakindla inimese,  mürktegevus, millega ta püüab oma ebakindlust/ebakompetentsust varjata/kompenseerida. Harilikult varjatakse see paragrahvirea taha, kuid … Kuid tõsiasi on see, et kius ei ole Põhiseadusega kooskõlas olev avaliku teenindamise tegevusmudel. Mis aga siinjuures märgiline - keskkonna kiuslik mürgitamine ei pruugi ilmneda koheselt ja äratuntavalt, vaid alles aja möödudes avaldudes kiusatute reaktsioon kumulatiivselt. Sellest kumulatiivsest protsessist tuleneb terve rida jamasid, mis ebakindlates oludes omakorda võimenduvad.

 Tehnoloogiline bürokraatia.

 Kuigi suulises etlemisvoorus on administratsioonid varmad kinnitama pühendumist bürokraatia vähendamisele, siis tehnoloogia areng võimaldab bürokraatia vähendamise sildi all muuta bürokraatia koletuslikuks. Tõsiasi on seegi, et kui poliitturg on viimase paarikümne aasta jooksul ülesse ehitanud Karistsuvabariiki sallides administratiivkiusu, siis on sellest välja tagurdamine väga suurt pingutust nõudev.

Niisiis tehnoloogia. Tehnoloogia on väärt abivahend paljude protsesside kiirendamiseks ja hõlbustamiseks. Aga vahel võtab see „hõlbustamine“ administratiivmaailmas kõige kummalisemaid vorme, andes õõvastavaid tulemeid. Näiteks uus „trahvibusside“ (või trahvibosside) algatus ei muuda liiklusjärelvalvet tõhusamaks, vaid meid kõiki  teiega … süüdlasteks. Vaadake, see mis algab liikluskorraldusega ei piirdu mitte mingil juhul sellega. Totaaljärelvalve laieneb samm sammult, kui sellele ei ole vastumõju ehk dereguleerimist. Ka algne arglik vihjetelefonide süsteem (tõlkes pealekaebamisele õhutamine) sai alguse õilsatest eesmärkidest tõkestada maksupettusi jne, kuid muutus üldlevinuks.  Nüüdseks on iga ametkonna kodulehel ka vihjetelefon kirjas. Meie teiega oleme harjunud. Oleme harjunud sellega, et pealekaebamine on üks hea asi? Järgmine samm, TI kasutamine sellisteks järelevalveteks on peibutavalt ligitõmbav ja varsti liidetakse sellele ka kõik teised regulatsioonid ja … Ja siis on selline olukord, et oludes kus 98% inimestest elab heauskselt oma elu lähtudes tavaõigusest, saab hommikuse töölemineku käigus juba 25 rikkumist kirja, lõuna ja õhtu lisavad veel oma osa. Need on kõik väikesed kõrvalekalded, mis ei kõiguta ühiskonna terviklikkust ega stabiilsust, kuid masintuvastuses on need RIKKUMISED. Kas järgmisena pakutakse meile teiega, et meie tegevuste (loe trahvimaksmise) lihtsustamiseks tehakse ettepanek, et õhtuks saate päevapõhise trahviteate ja  see kantakse automaatselt teie arvelt eelarvetuludesse. Ikka meie teiega mugavuse huvides? Vahva, kas see ongi meie uus majandusmudel? Majanduskasvumudel? Vaadake, inimene kes elab tavaõiguse järgi ei ühildu punktuaalse masinsüsteemiga, sellest tuleb ainult suur vastasseis ja usalduse (kui seda veel peaks olema) kadu administratsiooni ja inimese vahel. Ärge tehke seda, sest juba praegu on liigpalju pingeid ühiskonnas.

 Heade inimeste trots

 Jutud, lood … Tühi õhuvõngutamine?  „Aga kui paljud inimesed räägivad üksteisele lugusid seadustest, jumalatest või valuutadest, siis see loob need seadused, jumalad või valuutad. Kui inimesed neist enam ei räägi, siis nad kaovad. Intersubjektiivsed asjad on olemas infovahetuses.“  („Nexus“ lk 55)

Keskkonnad, niisamuti inimkooslused ja nende jutud, muutuvad aeglaselt. Vahel märkamatult. Vahel keegi adub mingit muutust justkui sähvatust.  Nüüd siis jõudsime teema tuumani. Õiguskantsleri vägagi mõtlemapanev ja tähelepanelikuks tegev sõnavõtt Advokatuuri Üldkogul oli üks selliseid sähvatusi. Te ei ole lugenud? Normaalne. Meie teiega ei jõuagi kõike teada, kuid see ülesastumine oli minu meelest märgiline. Just seda ettekannet oleksite pidanud lugema. Ilmtingimata. Kuigi ülesastumises oli mitu tähtsat teemat, siis üks jäi kriipima.

Õiguskantsler  mainis väga asjakohaselt „Kahjuks on ka Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa. Lõhutagu kõik maha ja ehitatagu uuesti. Seda trotsi paraku muudkui kasvatatakse. Näiteks halduskiusule ei ole mingit õigustust. Olgu kuitahes tähtsad planeeringud, kuitahes suur soov päästa Eesti metsaomanike õigusvastase kiusamise teel maailma või ehitada vabaduse hinnaga meid käsutavat-kantseldavat riiki-turvahälli, ei õigusta ükski julgeoleku, looduskaitse, tervisekaitse ega muu suur loosung põhiseaduse mõtte ja sätte vastu minekut. Kui trotsi saab liiga palju, võib juhtuda, et usutaksegi, et tuleb keegi, kes kindlal käel mülkast õitsvale aasale aitab. Keegi kindlasti tuleb! Ent pärast seda, kui tsaari jalust on kõrvaldatud kohtud, väljendusvabadus ja mõtegi, et tsaari doktriini hoiavad püsti vale ja vägivald, on hilja kahetseda. Meil kõikidel.“

Väga jõuline sõnavõtt. Kas te kujutate ette kuivõrd täis pidi olema Õiguskantsleri taluvus (või lausa talumatus) karikas, kui ta esitas selle väite Üldkogul?  Miks just nüüd? Kas ta tajus kasvavat trotsi? Rusikaid taskus? Isegi meeleheidet ja lootusetust osades meie inimestes? Kas meil on tõesti kujunemas „hea tsaari“ ihalus? Vaatame: Majandus on languses, energiahinnad tõusus, pidukonnad on hõivatud omavaheliste arveteklaarimisega ja nende lubadused pole sageli usutavad ning Karumetsast kostub üha ähvardavamaid hääli. Ärevaks teeb. Kõiki. Ärevus tekitab ka rabedust. Rabedus tekitab … omakorda usaldamatust. „Kui väliselt juhtub midagi, mille poole sisemiselt püüdleme, tekkivad positiivsed tunded. Saades   oodatust rohkem, kogeme õnnetunnet. Kui aga väline ei vasta meie soovidele ja ootustele, võib see teha meid õnnetuks või isegi haigeks. Seda lihtsat ootuste ja reaalsuse võrdlust nimetatakse psühholoogias kooskõla (kosistentsuse) printsiibiks.“

„Ebakõla (inkonsistentsus) tekib siis, kui sisemised ootused ja soovid erinevad reaalsusest. Tunnete tasandil tajub inimene ebakõla omamoodi sisemise pingena. Piltlikult võib seda võrrelda kummipaelaga: soov tirib ühes suunas, reaalsus teises. Mida tugevam soov, seda suurem on kõrvalekalle tegelikkusest ja seda rohkem pinget see inimese tekitab.“ (S Stahl „Kes me oleme“ Helios 2024 lk 24/25). Vaat selline lugu. Õiguskantsleril oli tuline õigus hoiatada ja manitseda. 

 Ekseldes eksistentsiaalsetes eksitustes

 Vaadake, maailm ei koosne reitingutest ega kauniskõnedest, maailm koosneb usust ja ühendavatest juttudest. Usk või usaldamatus (usalda+matus)? Eks ole, kui demokraatlikult valitud Pilvepiir suudab kokku seada sellise KOLE (KOalitsiooniLEppe), mis ei vasta ülepea valimistel antud mandaadile, siis … Siis kipub paljudel kaduma usk (demokraatlikku riigikorraldusse), USAs ju kadus. Nüüd kaob ka kõik muu. USA-s nimelt. Isegi Haridusministeerium kaob. Meie …

Meie oleme nüüdseks üksi Karumetsa veeres kaubandussõjas ja kui sama segaselt jätkame, siis  ilmselt ka energianäljas. Selline on tegelikkus. Tegelikkus, kuid mitte paratamatus (parata+matus).  Dr Riik ei adunud või pole julgenud aduda, siiani ühte väga tähtsat käivitit – vabaduse ja iseotsustamise lusti. Seda tulebki kasutada

Niisiis arusaamatus, mõistmatus, usaldamatus hing trotsi täis? Kui usk ja usutavus kaovad, siis võib väga vabalt tekkida tahtmine „oma tsaari“ järele nagu Õiguskantsler hoiatas. Prr.

Paradoks

Jätkusuutlikku ühiskonda niimoodi, et ühtedel on ainult õigused ja vabadused, teistel vaid kohustused ja vastutus, üles ehitada ei saa. Jätkusuutlik on ühiskond, kus on tasakaalus õigused, vabadused ja kohustused ja … vastutus. Siin tekib üks huvitav paradoks: kui mul on õigus otsustada, siis võin ma ka eksida, ja kui ma eksin, siis ma pean ka vastutama. Vaat sellist vabadust, kus Inimesekene ka vastutama peab, ta küll ei taha. Mugavam on lasta teistel otsustada, mis iseenesest on ohtlik totalitarismi kasvulava. See on nagu ühiskonna mugavuslipp, et kui ma ei otsusta, on mul kogu aeg võimalik küsida „Kes on SÜÜDI?”. „Mugavus, mitte otsustada, ümbritseb meid igal sammul, nii töös kui ka pereelus. Probleem on selles, et süsteemis ei tekiks liiga palju niisuguseid Inimesekesi, kes ei suuda/taha/oska otsustada, ega jääks liiga vähe neid, kes (teiste eest?) on valmis otsustama. Üheksakümnendate aastate algul tundus, et kõik teed on valla, et igast traktoristist saab uhke taluperemees, farmer, mõisnik ja müürimehest ehitusettevõtja. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne, kui teile ei öelda igal hommikul, et lähed sellele põllule ja künnad kuni … õhtuni. Otsustusõiguse/sunniga kadus ära mugavus ja turvatunne. Tuli ise vastutada, tuli vastutada oma üha järgnevate otsuste, sh valeotsuste eest. Paljude jaoks oli see väljakannatamatu ja nad ütlesid: „Võtke endale minu vabadus ja andke mulle minu mugavus!” Nüüd on neil nende mugavus ja nad teavad täpselt, … kes on süüdi: poliitikud ja bürokraadid (vahel ka naabri Kusti, sest tal on pann hästi läinud)“ („Bürokraat, võim ja Vanaema“ Tallinn 2012). Mugav.

Halduri valik

 Te ikka saate aru, et valitsused, isegi mitte majesteetide valitsused, ei ole kutsutud ega seatud valitsema, vaid nad on valitsemishankel (näiteks Riigikogu valimisted) valitud majahaldurid, kes on välja valitud parima pakkumise järgi tegema hankel kokku lepitut. Hm, kas me tõesti valisime hankel sellised haldajad, kes sisustavad oma päevi sellega, et mõelda välja üha uusi võõrliigilisi regulatsioone ja siis mõtlevad välja kuidas nende mittetäitmise eest karistada? Valisime Karistusvabariigi? Millal see veel juhtus? Karistusriik on kasvupinnas „tsaaririigiks. Kui seda võimendada veel halduskiusuga, siis läheb olukord juba ohtlikuks. Kodanikeriik … Kuhu see kadus? Thilo Sarrazin ( „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 373) tõdeb, et:  „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“ Kui te nüüd tähele panite, siis just poliitikal ( mitte bürokraatial) on ühiskonna sotsiaalkapitali mahu kasvatamisel suur roll. Kogu otsustusõigus algab poliitilisest tasandist, bürokraatia on vaid täitemehhanism.

 Väike ingel ja Irdtööinkvisitsioon

Nagu märgitud, siis on arusaadav, et kui poliitturg on nii kaua ehitanud Karistusriiki, siis on selle ka mõjud. Õigemini tüsistused. Vaadates praegust administratiivkorraldust jääb mulje, et ametnikkonna ülesanne ei ole (enam) Põhiseaduslik kodanike teenimine/teenindamine, vaid kabinetiigavuses jaburuste väljamõtlemine ja siis nende jaburuste menetlemine võimalikult jabural viisil. Uhkusega. Ametkonna ei lähtu enam sellest, kuidas olla abiks kodanikele, maa ja rahva õnnele kasvule, vaid kuidas tõhustada karistamist ja trahvimist kodanike üle. Kuid trahvimine pole ju eesmärk. Trahvimine on järelvalve läbikukkumine. Kuidas nii?  Briti näide: „Mõni riik võib lubada endale suurt bürokraatiat, kuid oleneb, milleks ta seda kasutab. Näiteks on Suurbritannias küllaltki suur konkurentsiõiguse küsimustega tegelev bürokraatiaaparaat, kuid juhtumeid on pea samas suurusjärgus kui meil. Kas nad laisklevad, kulutavad maksumaksja raha ebaotstarbekalt? Mitte sinnapoolegi, ainult et nemad ei ole endale seadnud eesmärgis Karistuse Wabariigi loomist. Või kuidas sa pikkade traditsioonidega kuningriigis seda luua saaksidki? Erinevalt meist püütakse seal teha rohkem ennetavat tööd, näiteks konkurentsiõiguse auditite kaudu. Iseenesest selline ettevõtjate ja Reguleerija koostöö hea tahte ja usalduse vallas. Olemuslikult võiks sellist auditit käsitleda kui ettevõtjapoolset iseteeninduslikku kontrolli, mida ei teostata mitte Reguleerija, vaid seda tehakse Regulaatori nõustamisel. Väga elegantne, kuninglikult elegantne.“ (Bürokraat, võim ja Vanaema“ Tallinn 2012). Saite aru? Eesmärk (antud juhul) on turu korrastamine. Korrastamine võimalikult sujuvalt, võimalikult mõistetavalt, võimalikult kiiresti, koostöös turu osalistega. Trahvimine tähendab … laupkokkupõrget. Väga halb valik, see … meie valik.

 Eesliini hülgamisest

Avalik teenistus nagu eelnevalt nägime võib olla väärtusi loov või luua negatiivset väärtust.  C Hood ( „Riigikunst“ TLÜ Kirjastus 2022 Lk 45) selgitab: „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kirjutab, on rõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolli avaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“

Nii, kuidas see negatiivse väärtuse kasvatamine toimub?   Tundub, et meie teiega pole sellele piisavalt tähelepanu pööranud. Meie pole osanud kujunenud olukorda isegi niimoodi interpreteerida. Niisiis …

 „Probleem, mille see lugu esile toob, erineb täielikult otseset varastamisest ja avaliku vara omastamisest. Kui Hocenosi kirjeldus on täpne, demonstreerib see avaliku teenuse pakkujate „erahuve“, mida järgitakse peenemal moel: välditakse ebameeldivat või ohtlikku eesliinitööd ning esikohale seatakse teenusepakkujate mugavus või turvalisus, nii et vastikute sündmuste ilmnedes ollakse silma alt ära. Avaliku juhtimise igavana probleem on see, et avalikke teenuseid osutavad isikud – nii lepingulised partnerid kui ka avalikud teenistujad – valivad sageli kerge ja endale meelepärase, mitte stressirohke ja põhimõttelise tähtsusega tegevuse, isegi kui ühiskond üldiselt peab väärtuslikuks just viimati nimetatut. Enamasti eelistatakse tööd, mida tehakse tunnustatud kolleegidega tavalisel tööajal meeldivas keskkonnas koos võimalusega kasutada nn töiseid puhkevorme (seminarid, konverentsid, õppereisid) ja vabadusega kujundada ise töö tegemise viis, vastupidiste omadustega tööle (kurnav rutiin, detailidele keskendumine, terav vastuseis eri taustaga nii-öelda raskete inimestega). Kui sellised suundumused tähelepanuta jätta, kaldub avalik juhtimine heaolu vähendama.“ Autor nimetab seda nähtust „Eesliini hülgamiseks“. Mõelge sellele terminile – eesliini hülgamine?

Kokkuvõtteks, kui tekkib vastasseis, siis on see pigem administratsiooni tegemata töö või vähemalt oskamatus asjade vajadust selgitada. Läbikukkumine. Avaliku teenuse pakkumise läbikukkumine. See on nagu lapse löömine. Administratiivkiusu probleem kerkis teravalt üles ühe tragi ingelliku väikepoe pidaja vastasseisuga bürokraatiale. Kui siis ametkonna pealik ei saa aru, et sellise vastaseisu tekkimine on iseenesest alarm, siis … pole ta ilmselt õiget tööd tegemas. Nagu väitis admiral A. Burke „Esimene asi, mille ülem peab selgeks õppima, on sallimatus   asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse asjatundmatust sallima, … on teil asjatundmatu organisatsioon.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 387)

 

 

Näide elust enesest: „Sotsiaalmeedias tekitas palju vastukajasid kauplusketi Väike Ingel juhi Evelin Liiva kriitika tööinspektsiooni aadressil. Kuue kauplusega majandava Liiva hinnangul tegeleb tööinspektsioon halduskiusuga. Tööinspektsiooni vastas eile Liiva kriitikale ja süüdistab teda vastutustundetus äritegevuses. Tööinspektsioon on Liiva ettevõttele määranud ligi 40 000 euro suuruse sunniraha, sest ta polnud nõus täitma inspektsiooni esitatud nõudeid.“ Ja siis tuleb inspektsiooni „selgitus“ :

„Sunniraha määratakse selleks, et ettevõte täidaks talle seaduse poolt määratud kohustust. Kui puudusi ei kõrvaldata, võib sunniraha määrata korduvalt ja suurenevas summas, kuni nõutud meetmed on rakendatud. Seadused kehtivad kõigile. Antud tööandjale on edastatud 40 nõuet. Meie asutus soovib olla tööandjatele toeks ning abiks, kuid kui seaduse täitmiseks huvi puudub, peab kasutusele võtma meetmed nagu sunniraha,“ põhjendas tööinspektsioon.“ . (13.03.25 ÄP LVU). Põhjendus on paragrahvirea varjust tulistades õige, kuid kas paragrahvid on õiged? Kas sellist regulatsiooni on vaja? Kas inspektsiooni ülesanne pole mitte ka teha ettepanekuid selliselt, et teeninduse ja teenus pakkumine paraneks. Oleks mõistetav? NB! Parem teenindus ei võrdu suurema arvu menetluste ja trahvidega. Ilmselt pole siingi saadud aru teenuse eesmärgist. Igatahes on nii Tööinspektsiooni, kui ka Töötervishoiu kunagised mudelid tänaseks jäänud ajale jalgu. Tööinspektsioon ja Töötervishoid praegusel ebatõhusal pidurdaval kujul on  ühiskonna jõukust mittesuurendavad paralleelmaailmad. Need struktuurid tuleb (kindlas kõneviisis) ümber vormida, sest praegusel kujul on need liigne kulu ühiskonnale. Või kas meil neid üldse vaja on? Võib-olla me oleme nendega nii harjunud, et lihtsalt ei oska ennast raamidest välja mõelda. Oleme sama harjunud nagu administratiivkiusuga. Muide ärgem unustagem, et administratiivkius ei puuduta ainult ettevõtjaid vaid meid teiega kui inimesi ka igapäevaelus. Aga praegu on raamidest välja mõtlemise päramine aeg. Ärgem suurendagem vimma ega trotsi, kuid inglinäide on just tüüpiline olukord, kus talumatusest on kand maha pandud. Kui teised ka kanna maha panevad, siis saame paljud ebamõistlikud protsessid pidama.  Nagu Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 177) seda olukorda on käsitlenud:  „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust selleks  sundinud.“ Miks me peaksime sellist sundi tunnustama? Eks ole, hea küsimus?

Suured asjad juhtuvad väikestest asjadest, vahel lihtsalt sellest et keegi enam ei jõua kiusu taluda ja paneb kanna maha ja ... maailm muutubki . 70 aastat tagasi pani üks naisterahvas keset harjunud süsteemi kanna maha ja „See on Ameerika kodanikuõiguste ajaloo kuulsamaid hetki. 1955. aasta 1. detsembri külmal õhtul läks 42aastane Alabama osariigi õmblejanna Rosa Parks pärast pikka tööpäeva kojusõiduks bussi peale ja istus keskele, segregatsiooniseaduste järgi valgetele mõeldud kohtade taha. Kui inimesi iga peatusega juurde tuli ja valgete sektsioon täis sai, andis bussijuht Rosale käsu tõusta, et üks valge mees istuda saaks. Rosa Parks keeldus ja vallandas sellega ajalugu muutnud sündmused.“ (4.02.23 ÕL). Vaat selline lugu

Niisiis milline on meie suutlikkuselugu? Milline on see lugu, mis tekitab tegutsemislusti, mitte ootamispainet?

Jätkub …

Targutusi:

R Ludlum „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019

 

Lk 101 „Sest ka tegevusetusel on tagajärjed“ (…) „Mittemillegi tegemisel on samuti kaasmõjud.“

 

Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018

 

Lk 173 „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja se põhjustab suuri otsustusvigu.“

„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“