Tulen linnast ...

 

                                                                                                           Pildil: rannakunst

Tulin linnast … bussiga. Liinibussiga. Padusadu.  Millegipärast meenus J Liivi „Rändaja“ „Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. -- Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline“

 Need on 120 aastat vanad luuleread. Tüvitekst. Selle pildiga võrreldes elame väga toredal ajal: tööd on, nälga pole, jala käima ka ei pea ja tulekiri särab kõikjal. Peaksime olema rõõmsad ja innukad, et nii hästi elame, aga … Aga ikka oleme mossis. Midagi oleks nagu puudu? 

 Võrdlustest

 Kas meil on olud head või mitte nii head tuleb leida õiged võrdluspunktid. Võrreldavad. Oma olusid tulebki vaadelda võrdluses – nii ajas kui ruumis. H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 60/61) toob sellise näite: „Ma sündisin Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See tähendab, et Rootsi oli täpselt 3 taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate Rootsis sarnanesid praeguste 3. Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…) Olukord Rootsis on paranenud kogu minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel arenes see tänapäeva Egiptusest tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal 1921, oli Rootsi nagu praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie pere Lesotho esindaja. Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane Lesotho. (…) Mu vanaema pesi kogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu. Ent vanemaks saades oli ta tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks oli ta majja saanud külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema lapsepõlvega, mil kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema sündis aastal 1863, mil Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva Afganistaniga. (…) Aga praegu on Afganistani ja teiste 1 astme riikide elu palju pikem kui rootslastel aastal 1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi saab osa elementaarsetest uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“ „Ka teie kodumaa on hullumeelse kiirusega arenenud. Võin seda kindlalt väita, kuigi ma ei tea kus te elate, sest kõikides maailma riikides on oodatav eluiga viimase 200 aasta jooksul kasvanud. Tõele au andes on peaaegu igas riigis peaaegu kõik näitajad paranenud.“ Hm, selle kohta võiks öelda, et Rootsi jõudis endale arengus järele ja läks ettegi … enamuses teistest.

Tore ju – elu läheb paremaks ja pikemaks. Tõsi on ka see, et oleme „hullumeelse kiirusega arenenud“, kuid … Kuid inimesed ei võrdle mitte seda, milline on ajaline mõõde, pigem võrreldakse ennast teistega nüüd ja praegu. Just selles tekkibki dissonants soovide ja tegelikkuse vahel, me võrdleme oma tegemisi teiste tegemisega ega suuda enesele tunnistada, et nemad teevad midagi paremini/õigemini/mõtestatult kui meie.  Nagu kirjutas Y. N. Harari  („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 494):  „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga? Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ Paradoksaalne olukord – elatakse paremini kui kunagi varem, kuid ka rahulolematumalt kui kunagi varem?

Siinkohal osutub õigeks  „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu jääb, on suhteline.“ (Malcolm Gladwell „Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 lk 77)

Loobumisvõitjatest ja võitjate loobumisest

I  Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 20) räägib võrdlusest kui migratsioonipumbast „Migratsoon on 21 sajandi uus revolutsioon – mitte  20 sajandi masside revolutsioon, vaid indiviidide ja perekondade revolutsioon, mida ajendab soov välja pääseda. Seda ei inspireesi ideoloogiliselt signeeritud maalid helgest tulevikust, vaid Google Mapsi fotod elust teisel pool (piiri). Oma õnnestumiseks ei vaja see uus revolutsioon ideoloogiat, poliitilisi liikumisi ega poliitilisi liidreid. Nii paljude „maakera viletsate“ jaoks on Euroopa Liidu piiri ületamine lihtsalt inimlik hädavajadus ja sugugi mitte küsimus utopistlikust tulevikust.“ Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist.“

Ja see on järjekordne paradoks, et paljud ei pürgigi selle poole, et teha midagi ise kodus hästi, veel paremini, et eluolu siinsamas kodus oleks tore. Pigem võrreldes ennast võõrsivõludega minnakse „ennast muutma“ sinna kus juba muutused on toimunud. Loobumisvõit. Krapsakamad lahkuvad? Erosioon?  Kui nüüd mõelda tagajärgedele -  kohalejäänutele? Kas siis maha jääb „nurinrahvas“? „Saamisele“ lootev, mitte isetegija/isetoimetulija rahvas? Või on see kõige vintskem osis meist teiega, milline pusib lõpptulemusena läbi igast jamast? „Jamadest läbipusimiseks“ on vaja aega. No veidi õnnekomponenti ka ja eriti seda, et tehakse õigeid asju, õiges järjekorras, õigel ajal. Ja ärgem segagem seda protsessi pidevate  nutulauludega sellest kui „ebaõiglane maailm on“ ja „kui ebaõiglaselt varasid jaotatakse. Kogu sellesuunaline enesehaletsuslik virin tapab arengu (milleks pingutada, kui võib lihtsalt virisemisega ennast järjekorras ette osta). Lõpetage.

 Vammivärvijad

 Üks valdkond mida poliitinimesed perioodiliselt näpivad on oma kodu temaatika. Väga tähtis küsimus. Eriti aktuaalseks tõstatub see küsimus enne valitsemishankeid. Kuna „süksal“ on KOV valimised, siis …  Loomulikult on oma kodu küsimus tähtis, kuid seda ei lahendata poliitinimeste häälte ja ühisrahast vaheltlõikamise meetodil, vaid läbi põhjaliku majandusstruktuuri muutmise. Võimaluse loomine eduks on tähtis.  Edukas ja tõhus majandusmudeli loomine igal ajahetkel ongi poliitinimeste ainukene eksistentsi alus ja õigustus. Just selleks oleme meie teiega neid palganud … eee … valinud.

Kuna majanduse mõtestatud ümberkorraldus on liiga pingutav, siis piirdutaksegi eluasemeprobleemiga, mis ei ole alusprobleem, vaid suuresti kehva majandusstruktuuri ja vähese tootlikkuse tulemus. Poliitinimeste „tegelemine“ eluaseme küsimustega on tühja raisatud aeg ja ressurss, sest ei paranda algprobleemi (majandusstruktuur/tootlikkus) küll aga loob korruptsiooniohu, muudab inimesed „sunnismaiseteks“ ja manipuleeritavateks. Pealegi tekitab uut/lisa ebavõrdsust nii saajate eneste seas, kui ka nende seas, kes on ise pidanud hakkama saama. Probleem muidugi on, kuid selleks on vaja põhjalikku kapitaalremonti, mitte ilutsevat ,vammi ülevärvimist. Prr.

Poliitturg leiab muidugi alati põhjendusi oma jaburate tegevuste õigustamiseks, kui see toob lisahääli (valimiskütust). Kui kohe ei leia, siis tellib uuringu. Kuid uuringutega on täpselt nii, et mida/kuidas küsid sellise vastuse ka saad. Näide elust enesest: "Värskest uuringust selgus, et aina enam on neid pealinlasi, kes Tallinnasse oma kodu osta ei jaksa." (ERR). Kurb lugu, kuid … Oot-oot,  ka Pariisi, Berliini, Stockholmi, Helsingi, NY, ega Londoni noored ei jaksa üldjuhul endale oma kodulinnades korterit osta. Korteri omamine ongi üldjuhul suure ja aastatepikkuse ponnistuse vili. See ei puuduta mitte ainult "noori" ega pealinnu, vaid ka aastaid tööelus edukalt osalenud valdkonnatippe. Küsige näiteks Müncheni või Manchesteri inseneridelt. Tegelikult on koduomamine rohkem valikute küsimus ehk vähem pidu ja rohkem tööd. Kuid see mõtteviis pole loomulikult populaarne, seevastu mingi muinasjutulise „keegi peab“ tegema, looma, andma jutu veeretamine on hulka lahedam tegevus. Siinkohal tuleb täheldada, et on tõesti väike, väga väike, inimrühm, keda meie teiega peame järele aitama, kuid see ei tohi muutuda üldiseks.

 Inimkonna algseadistus

Nüüd arutavad kõik millist värvi kasutada vammi ülevärvimiseks.  Koduomamise küsimust arutati ka Päripäeva raadios … nii ühelt kui teiselt poolt, kuid peaasjalikult ikkagi värvimise poolt.. Siiski, ühe vaatepunkti tõstatamine oli märgiliselt hea  – milline üleüldse on keskmine korter? Vestluspartnerite jutust koorus välja, et see ei ole kujuteldav  kesklinna luksuskorter ega Noblessneri penthaus, vaid ilmselt NL aegne Mustamäe 2-toaline paneelikas. Ilmselt sinna kanti see keskmine tüüribki, kuid siis keerati vint peale järgmise argumendiga: „Aga kui ma olen edukas noor kesklinnakontorist kelle sõbrad on samuti sealt pärit ja omavad (juba kortereit), siis keskmine paneelikas magistraali veeres ei ole ju sobilik“. See on väga hea mõte. Innustav. Õigemini mitte ainult mõte, vaid ka eesmärk ja liikumapanev jõud. See on inimeksistentsi algseadistus seada eesmärke ja luua strateegiat nende eesmärkide saavutamiseks. Kui sa ei taha „keskmist paneelikat“ (kuigi ka see on vale suhtumise ja otsuste korral kättesaamatu), vaid penthausi, pead endalt küsima, kas seda mida sa teed on just see mida pead tegema oma eesmärkide saavutamiseks? Võib-olla teed sa valet asja, võib-olla ei pinguta sa piisvalt, pole pühendunud? Võib-olla on see mugavus? Võib-olla … Eesmärk panebki asjad/protsessid liikuma. Heaolu ja eesmärkide saavutamine vajab pingutamist ja oma valikute haldamist. „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvarav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“

„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“

 „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“

 „Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“

„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.

Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale  pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 44/45/48). Nii on.

 Riidekapitagused?

 Muidugi on iga normaalse inimese unistuseks oma kodu. Kuid „uuringu“ järgi 14% tallinlaste jaoks (32 000 leibkonda) ei ole pealinnas elamine taskukohane — nende eluasemekulud ületavad 40% kuusissetulekust. Hm, mida see tähendab? Kas M Mansoni skaalat järgides pole nad piisavalt pingutanud, näinud piisavalt „valu“? Midagi muud? Muidugi on huvitav, et kui elamine pole „taskukohane“, siis „mille kohaselt“ elatakse? Miks üldse elatakse elu, mis pole taskukohane? Miks kannatatakse valu, mis on vale valu? Asjatu. „"See tingib meil olukorra, et eriti noortel on järjest keerulisem endale eluaset leida, nad jäävad järjest pikemaks ajaks vanematega kokku elama. Ja kui nad ka leiavad endale turult üürikorteri, siis sealt edasi liikuda ja endale midagi osta, on muutunud ka järjest raskemaks,". Kurb lugu, eks ole? Mnjah,  neljanda põlvkonna tallinlasena kinnitan, et esimestel põlvkondadel  polnud siinne elu samuti kerge. Polnud kerge, kuid oli visadus jätkata. Keegi ei jäänud vanemate kapi taha vinduma. Või kuidas ei jäänud noored riidekapi taha roiutama Vaheriigi ajal, mil mingit korteriturgu polnudki? Pea ainukene võimalus oma koduks oli olla töökohas „korterijärjekorras“ kus ametiühingu onud-tädid jagasid kortereid. Oma kodu loomiseks tuli leida lahendusi ja need leiti. Nutikus aitas.  „Linnakorterite projekt“ tuletab vägisi meelde, et tegemist on kellegi (vastiku) nostalgia reinkarnatsiooniga. Tulevad onud-tädid kokku ja hakkavad arutama milline on kellegi koht nimekirjas ja kes saab „soodukaga“ korteri? Kindel korruptsiooni kasvulava. Hullem veel, see on ka sõltlaste kasvulava. Sõltlase valikud ei ole vabad.

 Poliitiline segregatsiooniloome

 Ja kui see kapitaguse teema on läbi nämmutatud, siis minnakse järgmise halina kallale – segregatsioon. „tekkinud linnaositi suured hinnakäärid, taskukohased korterid asuvad nõukaaegsetes magalarajoonides, kuid need ei vasta noorte perede vajadustele ning on sageli renoveerimata. Uued korterid on väga kallid, aga need on viimase kümne aasta jooksul muutunud märksa väiksemaks, mistõttu tuleb lastega peredel kolida Tallinnast kaugemale.“ Selline lõputu nutulaul ettekäänetest, miks peaks avalik võim sekkuma loomulikesse protsessidesse.

. "Ma ei taha praegu öelda, et Tallinnas oleks olukord võrreldav suurte Euroopa pealinnadega nagu Pariis või Stockholm, aga natukene muret peab siiski tundma mõne piirkonna kohta, mida ma praegu välja ei ütle. Ja mida me näeme, on praegu see, et need uued arendused Tallinnas ja ka Tallinna piiri taga tõmbavad kõige rohkem jõukamaid inimesi ja need jõukamad inimesed tulevad renoveerimata kortermajadest. Need majad, mis on Tallinnas renoveerimata paratamatult jäävad järjest vähem jõukamate inimeste elukohtadeks ja see probleem süveneb.“ Selline nutulaul siis, kuid miks ei võiks asja vaadata tegelikkuses.  Ja muidugi on sellesse nutulaulu põimitud ka vaenlane – jõukus. Tõsiselt? Tänapäeval? Oleksime nagu mentaalselt sattunud kõige süngemasse nõukaaega.

 Teateid tegelikkusest

 Siinkohal on tegelikkuse mõistmisel abiks  T Sowell´i („Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 91/92) kirjeldatud mudel, mis on kirjutatud sissetulekute erinevuste arengu baasil: „Üks tegur, mis sissetulekuerinevustest rääkides sageli mainimata jäetakse on aeg. Alumises 20% inimesi nimetatakse sageli „vaesteks“ ja kui nende sissetulekud mingi arvu aastate jooksul eriti muutunud ei ole, võib öelda, et „vaeste“ sissetulekute areng on seiskunud. Enamik alumise viiendikku kuuluvaid inimesi aga ei jää sinna alatiseks. Pole midagi müstilist selles, et enamik inimesi alustab tööelu madalalt ja väikese sissetulekuga, omadab aja jooksul oskusi ja kogemusi ning hakkab hiljem rohkem teenima“

 „Ühes Michigani Ülikooli uurimuses analüüsiti konkreetse hulga töötavate ameeriklaste käekäiku 1975 aastast kuni 1991 aastani ja avastati, et algselt alumisse 20% kuulunud inimestest 95% perioodi lõpul enam sinna ei kuulunud. Peale selle tõusis algselt alumisse viiendikku kuulunud inimestest 29% ülemisse ja ainult 5% jäi alumisse püsima.“

 „Kuna 20 protsenti 5% on 1%, oli kogu valimist uurimuse kõigi aastate jooksul vaene „ ainult 1%. Järeldused nende „vaeste“ sissetuleku kohta nende aastate jooksul saaksidki kehtida ainult tolle 1% suhtes.“

Vaat selline lugu. Miks ei vaata me olukorda niimoodi, et „jõukad“ (või lihtsalt keskendunud valikute haldajad) kolides uutesse elamutesse vabastavad taskukohase/odavama pinna järgmisele lainele, kes saavad enese üles töötada ja siis omakorda osta (mitte muretseda) endale järgmise kvaliteediastmega eluase? Eks ole? Nii see areng toimubki – aste astmelt, tase tasemelt, korrus korruselt.

 Kõrvalised otsustajad.

 Kas teie tahate, et teie eest otsustatakse? Miks peaks? No, mõned väidavad, et administratsioonides on targemad inimesed, kes näevad kaugemale, sügavamale? Hm.  T Sowell´i („Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 195/193/178)) edastab  J. Stuart Mill (19 saj) mõttekillu, et  „Isegi kui valitsus on igast riigi kodanikust targem ja teadjam, on ta ikkagi rahvast tervikuna rumalam.“ ( Samasisuline on üks Jaapani vanasõna), siis tuleb kaaluda kõiki administratsioonide otsuseid läbi valitsuse tarkuse/rumaluse ja rahva terviktarkuse. Sest  „ Inimesed, kes püüavad kehtestada prioriteete lõhede kõrvaldamiseks, ei pruugi öelda, et seda tuleb teha „iga hinnaga“ või et selleks tuleb teha „kõik vajalik“, kuid igatahes ei ole nende eeliste ja puuduste üle  otsustamist jäetud inimestele, kes nendega vahetult kokku puutuvad. Veel tähtsam on see, et kõrvalised otsustajad ei saa kõiki, s.o mitte ainult rahalisi, vaid ka inimeste eluga seotud kulusid teada nii hästi kui inimesed, kes nendega vahetult leppima peavad.“ (linnaplaneerimine, uued kvartalid vanade poodide sidemete võrgustike lammutamine)

„Isegi kui riik maksaks sundvõõrandava vara eest jooksvat turuhinda, oleks seda ikkagi ilmselgelt liiga vähe, sest omanikel on juba olnud võimalus oma vara selle hinnaga müüa ja ilmselgelt ei ole nad seda tahtnud.“

 „Kõrvalisel otsustamisel on palju ohte, millest üks on see, et kõrvalised otsustajad ei saa miljonite inimeste olukorda iial teada nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord iial teda nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord ei pruugi kõrvaliste otsustajate valitsevale nägemusele vastata. Pealegi ei maksa kõrvalised otsustajad oma vigade eest  sageli mingisugust hinda, ükskõik kui valed või katastroofiliste tagajärgedega nende otsused on inimeste jaoks, kelle eest nad otsuseid teevad. Arvestades, et vigu teevad kõik inimesed ja oma otsuste eest vastutamine mõjub korralekutsuvalt, on oma otsuste langetamise õiguse kellelegi loovutamine väga ohtlik.“

Just, väga ohtlik. Kuigi võib-olla kohati mugav, kuid ohtlik – isemõtlemise/otsustamise muskel kängub ilma treeninguta. Kui nüüd poliitinimesed on loonud onudest-tädidest (ehk kõrvalistest otsustajatest) komisjoni milline töötaks välja arengukava kuidas ebaõigluse asemel luua uut ebaõiglust (õiglasemat ebaõiglust?), mis põhineks onude-tädide korruptsioonilembelisele tegevusele, siis … See ei ole meile teiega, ega meie ajale kohane,  arengukava, vaid allakäiguspiraal. Nii aineliselt kui ka moraalselt. Heaolu aluseks on ressursside tõhus kasutus ja tootlikkuse kasv. Luues need tingimused kasvuks oleneb edasine igaühe enda visadusest. Ning lõpetades mõttekild (PM 25.06.25): „Karl Oskar Söderlund on lapsena Eestist lahkunud ja elab Texases. Peab eestlasi praegu palju optimistlikumateks, kui on ameeriklased. Karl Oskar ütles, et teda üllatab eestlaste optimistlik olek. «Siin vaatavad inimesed tulevikku lootusrikkalt, ameeriklased aga tunnevad, et elu käib alla,». Laskem neil/meil siis oma optimismi realiseerida. Ise. Luua oma valikud . Ise. Seada oma eesmärgid. Ise.

Liigne kõrvaliste otsustajate ninnu-nännu sahmerdamine viib pendli tagasilangusele nagu juhtus USA-s, inimesed lihtsalt väsivad, et nende eest kõike otsustatakse..

 

 Targutusi:

 Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 Lk 26 „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“

Lk 27 „Tahame ühiskonda, kus oleme vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“

 M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

 Lk 40 „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“

"Meil oli valida ..."

 

Elu koosneb valikutest. Me teeme pidevalt valikuid, mõned neist on banaalsed,  mõned eksistentsiaalsed, mõned autopilootsed. Kuid on olemas valikud, mis lubavad teha edasisi valikuid ja sellised millega valikud lõpevad. Umbes nagu arvutimänguga: eksid valikuga, eksid reaktsioonikiirusega - „Game over!“ (GO!). Enam valikuid pole.

 Alternatiivid meie valikupuul

 Veel natukene enne kriisikaskaadi olid „tähtsad“ poliitturu poolt genereeritud üha uued ninnu-nännu fantaasialennulised tasuta või poolmuidu teenused. Headel aegadel kipuvadki fantaasiad lendama. Nagu märkis P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 lk 199):  „Kui kapital on piisavalt odav, siis oskavad isegi sead lennata. Ühe korra.“ „Odav krediit pakub inimestele ja firmadele, kes ei saa normaalsetes oludes mänguga kaasa minna, võitmatuse illusiooni. Aga see, mis tundub loomulik ja vürtsikas ja jätkusuutlik headel aegadel, ei kesta ega saagi kesta igavesti. Kui raha sissevool lakkab ja finantseerimiskulud kasvavad, kukub kogu asi kokku.“ Niisiis elasime illusioonis nii inimese, ettevõtte kui riigi tasemel. Lõputu hea ilm muutus ... tavaks.

Nagu täheldavad Rumsfeldi reeglid (RR) siis on süvenenud  poolehoid ideele, „et lakkamatult paisuvate kulutustega tuleks katta kõikide kodanike vajadused, samuti kapriisid“. Eks ole, kapriiside rahuldamine ühisraha eest on ka meil muutunud omamoodi „heade aegade inimõiguseks.“ Kuid head ajad ei jäänud kestma ja  Fukuyama ajaloo lõpp ei olnud lõpp, vaid uue uperpalli algus, mille tulemusel on maailm muutunud tunduvalt ebaturvalisemask. Sellest lähtudes on esmavajaduste valikupuu kaldunud kaitsevajaduste suunas. Liigume hoogsalt 5% SKT mahu poole, kuid ilmselgelt vajame lähiajal Kaitsekümnise kasutuselevõttu.  Muidugi ei kao kuskile tervishoiu, hariduse ja sotsiaalvajadused. Meid jääb vähemaks, mis tähendab ka vähemat piirtulu. Eriti tähtsaks muutub tasakaalu leidmine oludes kus kaitsevihmavari on nihkunud niimoodi, et kipume jääma räästa alla. Midagi pole teha, isegi kui vihmavari loperdab, peame tegelema oma isikliku süüdvesteri hankega, et kurivihm krae vahele ei soriseks. Sellest ka uued valikud Nüüd on prioriteedipuu valikud muutunud rõhuasetusega seda kaitseküsimustele.  Valikute prioriteedid on nihkunud, kuid meie reaktsioonikiirus pole sellele järele jõudnud. Mis aga põhitähtis vigade paranduse võimalused ahenevad. Valikutega ei saa enam "siksida".

 Hakkame valima.

 Esimene valik. Si vis pacem, para bellum "kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks". Meie oleme valinud rahu. See on valik millest lähtuvad kõik edasised valikud. Kõiki valikud tuleb võrrelda selle esmavaliku vastu, kas see toetab või lahjendab esmavalikut. Veel mõned aastad tagasi oli kaitse- ja relvatööstus valikupuu üpris ebaolulises osas, tänaseks on kaitsevõime/julgeolek muutunud valikupuu esmaseks tasandiks – kui kaitsevõime pole tagatud, siis edasistel valikutel pole erilist mõtet. Muidugi on võimalik ka Saksa noorukite hoiak, et „parem olla okupeeritud kui surnud“, valiku küsimus, kuid …Kuid see on variatsioon vanast muinasjutust, et kui lähed paremale kaotad elu ja kui lähed vasakule kaotad hobuse (mis tähendab, et kaotad ka elu. W.C ütlemine II MS alguse kohta, et „Meil oli valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja“, kehtib ikkagi.

Niisiis meie praegune valik on ohtudele vastu astuda, kaitsevõime arendamine, et ei korduks IIMS stsenaarium. Meie oleme teinud rahuvaliku.  Tubli valik, aga … Aga selle deklaratsiooniga asi ju ei piirdu. Rahuvalikule peab järgnema rahavalik. Nüüd tuleb see valik täita sisuga. Tubli on seegi, et sellele valikule on Dr Riik hakatud sisugi looma. Kuid nii nagu kindralid valmistuvad enamuses eelmiseks sõjaks, nii loodavad ka poliitinimesed oma valikutes ennast trikitada mööda tegeliku panustamise raskusest, püüdes läbi ajada möödunud, rahuliku aja meetmetega. See on muide kõige kindlam GO! mängu variant. Kaitse ei saa olla retooriline, tükatine ja ajutine. Kaitsevõime peab olema pidev ja usutav.

 Kisakoor ja supiköök

 Meie poliitinimestele meeldib soojendada ennast väljendite „me oleme sõjas“, "me ..." paistel, kuid … me ei ole sõjas. Kaugel sellest, me oleme sõja taustamängijad, supiköök või pigem kisakoor. Kisakoorid heitlusi ei võida. Kisakoori mentaliteet, et katame kaitsekulutused käibemaksu tõusu, automaksu ja laenude abil on … eee … ma ei leiagi viisakat väljendust … võib-olla … eksitav? Või uinutav? See ei ole piisav. Õige on ennast raamidest välja mõelda ja kujundada ümber kogu kulude-tulude süsteem.

Väide, et lahendame oma kulu-tulu mudeli nii, et  kaitseinvesteeringuid eelarve tasakaalu mitte lugeda või me katame kaitsekulutused laenude abil on väga ohtlik enesepete. Laen on küll lühiajaline abikäsi, kuid selline abimees, mis tähendab, et me peame ühe asja eest maksma kaks hinda – ostetud asja enda hind ja selle asja ostmiseks ostetud raha hinda. Mõlemad tuleb ära maksta. Laen on meile kulu ja laenuandjale tulu. Elementaarne. Seepärast on eriti oluline valikupuu ajatelg, mida teha enne, mida pärast. Ressursse eriti finantse tuleb (paindlikult) juhtida. 

 Nagu märgitud, kaitse ei saa olla suuline, hüpoteetiline, kohatine ega tükatine. Kaitse peab olema usutav, pidev, jõuline ja vaatamata kulutustele (maksku mis maksab) toimiv. Kui kaitse ei ole toimiv, pidev ja tõhus, sest esmavalikule järgnevad rahavalikud ei võimesta seda valikut, siis … Siis kaitset ei ole. Kogu kulu on läinud tühja. G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”„” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.” Just nii ongi.

 Eeskujudest

 Taustal kihiseb püsivalt oht, et need ressursid, mida me (peame) suunama kaitsevõimesse võivad poliitinimesed valitsemishankes välja käia kui järjekordset tasuta ja odavasjade palagani. Milleks muretseda majanduse, tervishoiu, hariduse või julgeoleku pärast, kui  homset niikuinii ei ole, sest seda ei ole kui poliitinimest ei valita. Nojah, neid kes niimoodi on mõelnud, neidenam  polegi. Kuid meid innustavad hoopis teistsugused näited nagu  spartalased  Termopüülides või Šveits.

Pealegi … väikesed võidavad kui mitte kogu aeg, siis kogumis tihti. Nagu kirjeldab M Gladwell („Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 Lk 27) „Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured  ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub  sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6 peale.“

„Me mõtleme pisitegijate võidust nagu ebatõenäolistest juhtumitest: sellepärast on Taaveti ja Koljati lugu kõigi nende aastate jooksul nii valjusti kõlama jäänud. Aga Arreguin-Toft leiab, et need pole üldse ebatõenäolised. Pisitegijad võidavad kogu aeg.“ Eks ole julgustav? Igatahes proovimist väärt, aga … Nüüd tuleb see kurikuulus „aga“ – tõdemusest üksi ei piisa, selleks on ilmtingimata jagada ressursid ümber.

 Kaitsekuludest

 Kui meie administratsioon muretseb selle üle, et kaitsekulutuste kasv 5% (või 6%) on raske ja kaitsekulude tõstmine tuleb eelarvetasakaalust „välja võtta“, siis näitab see, et administratsioon pole tegelikkusest aru saanud. Kui me praegu kohe ei tegele Kaitsekümnisega ja majandusstruktuuri raju muutmisega, siis järgmine valikuvariant on  70-90%. Nii, et Kaitsekümnis (halvima vältimiseks)  on küll raske, kuid siiski lustlik lahendus võrreldes kõige muuga. Y N Harari („Neksus“ PM 2024 Lk 422/423) on sõjakulutusi läbi aegade kirjeldanud järgnevalt: „Rooma impeerium kulutas 50-75 protsenti oma eelarvest sõjaväele ning 17 sajandi lõpu Osmanite riik  kulutas sellele umbes60 protsenti. Aastatel 1685-1813 moodustas sõjaväe ülalpidamine Briti valitsuse kulutustest keskmiselt 75%. Prantsusmaal moodustasid sõjalised kulutused aastatel 1630-1659 kogu eelarvest 89 kuni 93 protsenti, olid suurema osa18 sajandist üle 30 protsendi ja langesid 1788 aastaks 25 protsendini vaid selle finantskriisi tõttu, mis viis välja Prantsuse revolutsioonini. Preisimaal ei langenud sõjaväe osa eelarvest aastatel 1711-1800 kunagi alla 75 protsendi ja ajuti tõusis isegi nii kõrgele nagu 91 protsenti. Võrdlemisi rahulikel aegadel1870-1913 sõi sõjavägi keskmiselt 30 protsenti riigieelarvest Euroopa suurriikidest, Jaapanis ja USA-s, samas kui väiksemad riigid nagu Rootsi kulutasid sellel isegi rohkem. Kui aga 1914 aastal puhkes sõda, siis sõjaväe osa eelarves kerkis järsult. I maailmasõjas osalemise aastatel  moodustas see Prantsusmaal keskmiselt 77 protsenti eelarvest, Saksamaal 91 protsenti, Venemaal 48 protsenti, Suurbritannias 49 protsenti ja USA-s 47 protsenti. II maailmasõja ajal kasvas see Suurbritannias 69 protsendini ja USA-s 71 protsendini. Isegi 1970ndate pingelõdvendusaastatel moodustasid NSV Liidu militaarkulutused 32, 5 protsenti riigi eelarvest.“ „21 sajandil alguses on maailma valitsused sõjaväele kulutanud keskmiselt vaid 7 protsenti eelarvest, isegi domineeriv superjõud USA kulutas oma militaarhegemoonia säilitamiseks vaid 13 protsenti eelarvest.“ Ja veel võrdluseks: „21 sajandi alguses on maailma valitsused tervishoiule keskmiselt kulutanud umbes 10 protsenti eelarvest ehk umbes 1,4 korda rohkem kui riigikaitsele.“

„Sõja tähtsuse vähenemine ei tulenenud mingist taevasest imest või loodusseaduse muutumisest. See juhtus seetõttu, et inimesed muutsid oma seadusi, müüte ja institutsioone ja hakkasid tegema paremaid valikuid, ühtlasi ka seda, et tegu pole millegi pöördumatuga.“ … nagu praktika näidanud on. Tundub muidugi mõistmatu, kuid ... siin me nüüd oleme. Clausewitzist käsitlus  „“Sõjas“ lõi ratsionaalse mudeli sõja mõistmiseks. Selle peamiseks maksiimiks on „sõda on poliitika jätkamine muude vahendite abil“. See annab mõista, et sõda pole tundepurse, kangelaslik seiklus või jumalik karistus. Sõda pole militaarne nähtus. Sõda on hoopis poliitiline vahend. Clausewitzi arust on sõjalised ettevõtmised täiesti ebaratsionaalsed, kui need ei lange kokku mingi laiema poliitilise eesmärgiga.“ (lk 197).

 Sotsiaalelust ka 

Lisaks sellele on C.v. Clausewitzilt pärit käsitlus, et: „Sõda ei kuulu teaduse ega kunsti valdkonda, vaid see on osa sotsiaalsest elust. See on suur huvide konflikt, mille lahendus on verine, ja vaid viimati nimetatu poolest erineb see muudest sotsiaalse elu nähtustest. Paremini kui mis tahes kunstiga võib seda võrrelda äritehinguga, mis on samuti inimlike huvide ja toimingute konflikt, ja palju lähemal sellele on poliitika, mida omalt poolt võib võrrelda kaubitsemisega suuremas mastaabis.“ (P Haavikko „Peakorter – Soome õukond“ Argo 2012 lk 218). Eks ole vahva – sõda, kui sotsiaalne elu. Niisiis milline on laiem eesmärk sõja loomiseks, jätkamiseks või lõpetamiseks?  Kas need käivitid on kadunud? Taandunud? Ilmselt mitte. Kõike seda peame (kindlas kõneviisis) arvestama oma kaitse(kulutuste) ülesehituse, eriti oludes, kus meie kaitsevihmavari on nihkumas selliselt, et me kipume jääma varju alt rästa alla ja nagu mainitud, just sellisel räästa alla jäämisel. Sellest ka oma süüdvesteri vajadus.

Jõukuse raskus 

„Sõjajärgne filosoof Hannah Arendt on öelnud, et kõige ohtlikum asi maailmas on olla rikas ja nõrk. Jõukust saab kaitsta ainult jõuga, sest erinevalt vaestest rikkaid kadestatakse ja neil on asju, mida teised ihkavad, ning erinevalt tugevatest alluvad nad jõule. Minu isa ütles ikka, et ka maailma rikkaim inimene ei ela üle odava kuuli tabamust. See käib ka riikide kohta. Jõukus ilma rikkuseta on nagu kutse katastroofile..“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 Lk 183). Peame seda jõukuse kaitse komponenti ka silmas pidama, sest kui meil on vahendeid rahastada kapriise, siis oleme järelikult ka jõukad (olenemata sellest mida osad poliitinimesed arvavad). Meil on selle kohta isegi tõend – oleme OECD, rikaste riikide klubi liikmed. Tegelikult on teinegi tõestus, oleme rahaliidus. Vaat selline lugu.

 (asja)Kaotusvalust

 Selleks, et rahastada rahu, peame me rahastama … eee … mitterahu. See omakorda tähendab, et peame loobuma tervest reast „heade aegade“ illusioonidest. Põhimõtteliselt saavad kõik sellest aru,  kuid sellele astuvad jõuliselt vastu kaks inimlikku emotsiooni: harjumus ja kaotusvalu. „ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“ Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 Lk 47). Niisiis kõikvõimalikele ilmajäämisele nagu toetused, mille võimalikust olemasolust veel mõni aeg tagasi ei teatudki  või tasuta teenused nagu tasuta ühistransport nendest ilmajäämine muutub kaotuseks, kuigi on üldises mastaabis nagu see suvilariiuli mõrane tass, mille te kunagi kingiks saite, siis riiulile panite unustasite ning kraamimise käigus suvilasse viisite. Tegelikkuses on nii, et te panete riiulile üha enam kasutuid asju ja siis hakkavad sealt maha kukkuma nii kasulikud kui kasutud asjad. Või kukub kogu riiul ülekoormusest alla? Valiku tegemiseks vajate valikuarhitekti.

Probleem on selles, et kui teil enam ei ole ruumi kus kasutust ladustada, siis tuleb teha valikuid. Nagu hoomate on meie alternatiivipuud mõjutamas rajult kasvavad kaitsekulud, mis suurendavad ühiskonna piirkulusid ähvardades ära süüa sotsiaalvaldkonna, samuti mõjutavad ühiskonda vananev/väheneva elanikkonnast johtuv piirkulude tõus, mis omakorda ähvardav ära süüa kaitsevaldkonna. V Patrick („“Ei! Ütlemise jõud“ Pegasus 2024 Lk 112) kirjutab, et „Alternatiivkulu on majanduses sageli kasutatav termin, mis tähendab „saamata jäänud tulu parimast võimalikust kasutamata jäänud olukorrast“. Oxford English Dictionary (2010) defineerib alternatiivkulu, kui „teiste alternatiivide kaotamist ühe alternatiivi valimisega“, käitumisteadlased vaatlevad seda tavaliselt kompromisside kontekstis, nagu ressursside investeerimist (aeg, energia, raha) ühte asja, mille tulemus on see, et ei jää ressursse investeerida millessegi muusse, mis võiks osutuda paremaks valikuks“

 Vastusööja

 Kaitsekulude kasv juba mittesõja tingimustes, nõuab hoopis uut moodi valikute tegemist. Vaatamata üldisele olukorrale peame meie teiega tegema kulutusi haridusele, tervishoiule, sotsiaalvaldkonnale, kuid need valikud on hoopis teistsugused. Valikud on pigem eksistentsiaalsed, mitte kapriissed. Kaitstuse ja sellele järgnevate vajaduste uutmoodi ülesse ehitamine saab olema peen kunst.

Nagu täheldas „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 Lk 170/171: ” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

Kahetsusväärsel moel kirjeldab see olukord meiegi olukorda. Probleem on muidugi selles, et „Megamuutuse“ ennustused on tehtud ajal, mil keegi veel ei osanud arvata, et maailm muutub nii kurjaks, et vajab rajult kaitsekulude tõusu. Nii, et ajal mil peljati et tervishoiukulud söövad ära kaitsevajaduse kulud ja siis kogu eelarve, siis tänane kaitsevajaduste üldine kasv sööb ära nii tervishoiu kui haridus, kui paljude muude vajalike valdkondade kuluvajaduse. Senine tavakäsitlus, et tõstame trahve/makse (eufemismina parandame riigieelarve positsiooni, halvendades iga pereeelarve positsiooni) enam ei toimi, sest: „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

 Ümberdefineerimine

 Seda viimatikirjeldatut me ju ei taha. Eks ole? Just seepärast peame nüüd tegema seda, mis oli meie kohus teha 20 aastat tagasi – vähem riiki, vähem kapriise, rohkem isiklikku vastutust. „Paraku ei ole kuskil kivisse raiutud, et inimesed peavad saama alates kindlaksmääratud vanusest , milleks on tavaliselt 65 aastat, riigipensioni ka siis kui nad elavad üha kauem. Samuti pole pensionäridel konstitutsioonilist õigust nõuda, et maksumaksjad tagaksid enam kui vaid baaspensioni. Riigid saavad oma kohustusi ümber defineerida ning tulevasi kulutusi kokku tõmmata. Seda tehakse kas ennetavate reformidega  või surve all olles. Nii või teisiti sõlmitakse uus leping, mis piirab nõudmisi maksumaksjatele pensionide ja tervishoiu finantseerimisel.”  „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.” „Pikendatakse tööiga, et aeglustada pensionäride ja töötajate suhtarvu suurenemist. Samas nõuab inimeste pikem tööiga muutusi nii töötajatelt kui juhtidelt. Viimased peavad loobuma ealistest eelistustest, esimesed jällegi arendama oma oskusi.” (MM 171/172/173). Selline mudel siis …

 Just siis …

 Just siis kui meile hakkas tunduma, et me oleme kuludele lahenduse leidmas ilmneb, et nurga taga ootab uus kulumonstrum: „ Isegi kui pensionikulud püsivad aastal 2050 riigi kontrolli all, tundub tervishoiueelarvete taltsutamine rahvastiku vananedes üha raskem. Keskmiselt on kulud üle 65-aastastele kolm kuni neil korda kõrgemad kui noortele täiskasvanutele. Suurbritannias maksab üle 85-aastasne NHS-ile kuus korda rohkem kui 16-44 aasta vanune.” „Eakate eest hoolitsemine maksab palju, kuid mitte selle pärast, et nad on vanad, vaid seetõttu, et nad palju suurema tõenäosusega surevad. Lähem pilk eluaja meditsiinikuludele näitab, et suur osa neist kantakse umbes aasta enne surma, olenemata vanusest. Tegelikult kipuvad väga vanade arved olema isegi väiksemad kui noortel ja keskealistel. Kui inimesed elavad kauem, siis nood elulõpukulud lükatakse lihtsalt edasi.” (MM 174/175)

Ei midagi uut, kuid õpitakse ikka mitte teiste vigadest vaid ena omadest. Nagu ERR meie olukorda kirjeldab, siis „Kui sotsiaalministri rehkenduse kohaselt jagub tervisekassa reservidest kaheks aastaks ja kui seejärel lisaraha ei leita, tuleb arstiabi kärpida kümnendiku võrra, siis tervisekassa hinnangul tuleb ravi kättesaadavust hakata piirama varem, sest olemasolevatest reservidest peab jaguma mitte kaheks, vaid neljaks aastaks.“ Siinkohal on tekkinud küll üks positiivne nihe SOMI „sõnul vajab tervishoid riigieelarvest lisaraha, aga tema seda praegu küsima ei lähe, sest ei ole selge, kuhu tervishoius raha kulub.“ Ja kui oleme selle selgeks teinud „siis me hakkame ühel päeval kindlasti ka lisaraha küsima. Pluss me tahame välja töötada ka selle printsiibi, kuidas kasutada eraraha tervishoius," Ütleme, et see on samm õiges suunas, kuid vajadus eraraha ja erameditsiini(kindlustuse) vastu tuleb varem kui arvatakse. Mõelge. Mõtlesite? Mõelge natukene, milline kasu võiks olla tervishoiusüsteemil mis põhineb „ravi kättesaadavust tuleb hakata piiramisel“, „arstiabi kärpida kümnendiku võrra“, ja „ravijärjekordade pikenemisel“. Kas see on midagi sellist nagu retooriline, tükatine ja edasilükatud riigikaitse? See ei ole valik. See on „GO!“. Ja sama suusoojaga räägime (ning tegutseme) sellise raharaisuga nagu Tartu-Riia suunalise rongiliikluse reanimeerimisega, valades sinna täiesti kasutult uusi miljoneid. Sellised ongi valikud: eksistentsiaalsed ja (poliit)kapriissed. Eriti mõistmatuks muutub selline valik kaitsekulude kasvu korral kurjas maailmas.

 Valikute inerts

Kui keegi väidab, et elame sõjaaja tingimustes, siis on see liialdus, sest sõdivate riikide kulu riigieelarvest on 60-90% ringis. Niisiis ikkagi pinev rahuaeg ning 6% on väike ohverdus, ilmselt peame mõtlema kaitsekümnisele. Nii või teisiti on kaitsekulutuste kasv muutnud meie võimalike kulude jaotust. Me peame ümber hindama oma (eksistentsiaalsed) vajadused ja prioriteedid. Ühisraha jagamisruum jään üha ahtamaks, kuid mine sa tea  ERR (21.04) ilmutas näiteks, et „Majandus- ja kommunikatsiooni ministeerium plaanib 1,4 miljoni euro suuruse programmiga meelitada Ida-Virumaal tööle 45 eesti keele oskuseta vanemat naist, kes tööturul ei osale.“ Tundub, et raha siiski on? Rumalusteks? Hm, milline võiks olla järgmine kabinetiigavuse „Projekt“? Võtta punt viisipidamatuid vanamehi ja koolitada neist tenoreid? Kevad on kevad, sõnnikuvedu on sõnnikuvedu ja eelarvepuhastus on aga nagu Augeiase tallide puhastamine – Heraklese vägiteo vääriline üritus. Olles läbinud kolm sandistavat kriisi, olles nüüd permanentses julgeolekukriisis ja väheneva/vananeva rahvastikuga väga vanaaegse majandusstruktuuriga on meie prioriteete tarvis hinnata hoopis uue pilguga. Nagu märkis F Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022  lk 172): „Saksamaa peaaegu üksinda ühendanud Otto von Bismarck kirjeldas enda rolli järgmiste sõnadega: „Riigimehe ülesanne on kuulda Jumala samme läbi ajaloo marssimas ja proovida pääseda Tema kiiluvette, kui ta mööda marsib.““. Niisiis kas meil kuuldakse? Kui kuuldakse, siis kelle samme kuuldakse)? Kelle kiiluvette me ennast oleme seadnud? Kellena? Kas ainult kisakoorina? Millised on meie alternatiivid?  

 Alternatiivipuu viljadest

 Miks me peame oma alternatiivid paika saama? Just seepärast, et praeguse julgeolekuolukorra, majandusstruktuuri ja rahvastikuarengu juures ei jätku meil mitte mingil juhul ressursse selleks, et tagada kaitsevõime kulude kasv samaaegselt tervishoiu ja haridusvajadustega. Me ei saa endale lubada põrumist.

 J Watt („Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak. Lk 97) täheldab „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada.“ Alternatiivkulu tähendab, et kui sa kulutad teatud summa villimisliinile, siis pole su pangaarve selle võrra lahjem, vaid sa ei saa seda enam mujal kasutada. See on summa, mida ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule, kontorile. „Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“ Elementaarne? Või siis mitte?

(J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“). Alternatiivkulu tähendab, et kui sa kulutad teatud summa villimisliinile, siis pole su pangaarve selle võrra lahjem, vaid sa ei saa seda enam mujal kasutada. Sa ei saa kulutada uuele restoranile, lisatööjõule, kontorile. „Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss.“ Elementaarne? Või siis mitte?

 Ümberhindamine

 Me peame kõik valdkonnad ümber hindama lähtudes alternatiivkuludest ja uusprioriteetidest.  Meil on hirmutavalt palju harjumuslikkusest lömmi istutud mõtlemist ja raharaisku. Üks näide: ERR 6.04 tõdeb kurvalt, et „Praegused probleemid on, et ühistransport ei ole atraktiivne, käib harva ja pole mugav.“ Hm? Miks ometi? Dr Riigi korraldatud ühistransport (ÜT) on  valatud aastaid rohkelt ühisraha ja ikka pole atraktiivne ja ebamugav? TAK 2014-2020 mugavasse ja kaasaegsesse ÜT planeeriti investeerida 711 milj EUR. Muljetavaldav.  Eesmärgiks oli ÜT kasutamise tõstmine töölkäimiseks (22,8%-lt 25%-le)  Tore, kuid 2020. a aruanne  näitas osakaalu vähenemist. Tegime uhke plaani, valasime sellesse 711 milj EUR ja saime languse? Aga kui oleksime hoidnud kokku 500 milj? Languse genereerimiseks oleks vast aidanud ka 200 miljonist?  Või 100 miljonist? Nüüd valame sinna uusi miljoneid, sest „ Aastaks 2030 peaks aga kõik muutuma: liinivõrk tõhusamaks, inimesed avastavad ühistranspordi võlu, see on kiirem ja riik saab rohkem piletitulu. Ilus on see kahjuks ainult paberil“ (ERR). Kõlab nagu vene muinasjutt. Nagu asjaosalised ise tõdevad, siis kogu visiooni elluviimist hakkab dikteerima raha. Tegelikult mitte raha, vaid harjumus  ja võimalus seda rahastada. Niisiis jõudsime tagasi rahani – raha diktaadini. Nüüd valame uued sajad miljonid ÜT (taand)arengusse, kuid  ainuüksi olemasolevate lepingute täitmiseks  on juba 30 milj puudu? Miks? Kuidas? Mis edasi? Kui vaadata ministeeriumi kavasid ÜT rahastamiseks, siis ilmneb, et REMI-le antud järgmisel aastal ülesanne kulusid 8% kokku hoida. Seda kärbet sisustatakse niimoodi, et riigieelarvest küsitakse juurde u 50 milj EUR (+erinevad taristutasude muutused ja maksutõusudest tulenevad muutused). Selline kokkuhoiumudel siis. Mõnus. Tõsiasi on, et küsimus pole üldse rahas, vaid selles, et selline ÜT mudel ei toimi meie alternatiivide ja võimaluste menüüs. Rahaga suhkurdamine siin ei aita. Nagu täheldas J. W. Rawles  „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“ („Patrioodid“). Just seda teed on administratsioonid minemas. Milline on lahendus? Uut pirukaretsepti on vaja, mitte rohkem suhkrut.

 Suhkruvaba retsept

 Tuleme harjumuslikus mõttekrambist välja ja tunnistame tegelikkust. Meil on liikuvuskorralduses veel pikk maa minna, selleks keerame pildi õigeks:

-Esiteks ei vasta tõele libapilt, et veel natukene administratiivkiusu ja autondus on lõpetatud ning ümberringi liiklevad vaid ÜT, tõuksid ja ükssarvikud. Tõsiasi on, et senini toimub u 83,4% (Eurostat) sõiduvajaduste rahuldamisest autodega (bussiga 8,5% ja rongiga 8%). See on valdkond, mille saab uueks luu ainult konkurentsil põhinev eraalgatuslik leiutajakihk ja riskijulgus pakkudes uusi teenuseid uute standarditega. „Bussindusel“ ja „rongindusel“ seisab ees jätkuv ponnistus, et sõitjaid hea teenusega veenda oma teenuste eelises „autonduse“ ees. Just seepärast annab EL Transpordi Valge raamat (VR) juhise: „Täielikult kohaldada põhimõtteid „kasutaja maksab” ja „saastaja maksab” ning kaasata erasektor, et kõrvaldada moonutused, sealhulgas kahjulikud toetused, kasvatada tulusid ja tagada transpordisektorisse tulevikus tehtavate investeeringute rahastamine.“ Ainukene toimetõhus võimalus on liikuda turupõhisele mudelile. See on just see, mida eesmärgistab (VR): „ … kõrvaldada maksumoonutused ja põhjendamatud toetused ning tagada vaba ja moonutusteta konkurents. Kõnealuseid meetmeid on vaja ka selleks, et tagada võrdsed võimalused otseselt konkureerivatele transpordiliikidele.“ Konkurents on majanduse vedur, mitte dotatsioonid. Iga dotatsioonisent pole mitte abi indiviidile, vaid tugi ettevõtjale, see on ebatõhususe põlistamine ja arengu pidur.

-Teiseks, andmete tõlgendamine õigeks. Hea teada, et 70% inimestest elab raudteede mõjualas, kuid sellel ei ole põhjuslikku seost liikuvusvajadustega. Kui raudteed kasutatakse vaid 8% sõitudeks ja autosid 83,4% siis mõte, et seepärast tuleb arendada raudteed on mõtteinertsus. Tegelikult näitas meie statistika, et 2024 a ÜT-s sõitjate arv (tuh) jagunes järgmiselt: raudteetransport 7 928.8, muu maismaa transport 188 796.7 sh maakonna/kaugliinid bussid 31 138,1, kuid sellest pole meile abi, sest selline statistika on nagu keedus makaronidest, moosist ja heeringast, see on kasutu. Näiteks „ronginduse“ reisijanäitajaid koosnevad nii linnatranspordis, maakonnatranspordis, kui linnadevahelisetest sõitjatest, valdkondadest, mida kõiki reguleeritakse/rahastatakse erinevalt ja mis mõjutavad erinevaid turge. Sama kehtib ka maakonna/kaugliinid „kombo“ kohta. D H Meadows („Süsteemimõtlemise alused“) nendib, et: „Otsustajad ei saa reageerida infole, mida neil ei ole, nad ei saa täpselt reageerida ebatäpsele infole ja nad ei saa õigeaegselt reageerida hilinenud infole.“ Meie pilt liikuvusest pole mitte ainult puudulik, kallutatud ja hilinenud vaid suuresti … arvamuslik. Nii need miljonid põlevad laastades eelarvet ja saastades turgu. „Kui saaksin lisada kümnele käsule üheteistkümnenda käsu: Sa ei tohi moonutada, viivitada ega infot varjata.“

 Miljard nagu maast leitud

 Mõtleme nüüd alternatiivile, et kui oleksime otsustanud teisiti: oleksime kahest arengu(peetuse)kavalt kokku hoidnud … MILJARDI (esimesest 711 milj-st 500 milj, teisest 500 milj), lasknud ÜT turul areneda loomulikul moel, nagu VR seda ette näeb, ja investeerinud miljardi innovaatiliselt majanduskeskkonda, et anda tõuge kaitsevõime, tervishoiu ja hariduse arenguks, tekitanud sõitjatel valikuvabaduse, siis oleksime oma toimetuleku masina hulka kindlamale pinnale vedanud. Eh, miljard nagu maast leitud. Jah, tegemist on „erinevate rahadega“, kuigi raha on raha. Kuid kui saime kütuseaktsiisi ümberkantida „muudeks kuludeks“ ja kasutada teede ehituseks eurorahasid, siis … Miks me enam nutikad pole? Niimoodi peame (kindlas kõneviisis) ümber hindama kõikide valdkondade „ajaloolised“ kulud. Kriisikaskaad ettevõtluses on näidanud, et turupõhised ettevõtted oskavad/suudavad alati leida innovatiivseid lahendusi, eelarvelised kulupõhised … oskavad raha juurde küsida. Just see on see koht kus tuleb otsustada, kuhu eelarveraha kasutada

Rääkides (kuid veel mitte tunnetades) rahvastiku vähenemist/vananemist seisame silmitsi hoopis uute kulukomponentidega kui harjunud oleme. Meie kuluprioriteetideks kujuneb peale julgeolekut tervishoid, sotsiaalvaldkond, haridus, selleks prioriteediks ei ole doteeritud või tasuta ühistransport või plaanimajanduslikud üürikorterid. Vaatamata sellele, et paljud senised „tasuta valdkonnad“ (haridus, tervishoid, sotsiaalhoole) tuleb niikuinii viia mingist kokkulepitud ajajoonest tasuliseks, tuleb ka sellisel juhul teha valikuid. Need valikud ei ole ainuüksi valikud raha kulutamiseks, vaid eelkõige olemise ja mitteolemise küsimused. Eksistentsiaalsed. Sellisel juhul on loogika järgmine: kui tervishoid ja julgeolekut pole tagatud ja  te olete surnud, sest pole saanud õigeaegset terviseteenust, siis pole mingit tähtsust, kas te saate tasuta bussi või rongisõitu, kui julgeolek pole tagatud, siis pole mingit tähtsust tasuta rongisõidul, sest siis on valikus vaid kaks tasuta ühistranspordi võimalust, kas üksusega liinile või ülevõtja laagritesse. Just niimoodi eksistentsiaalsete  alternatiivkulude testimine toimubki. Vaid konkurents muudab meie tuleviku võimalikuks, mitte administratiivne plaanimajandus.

Ühistranspordi valdkond oli siinkohal toodud vaid üheks näiteks, kuid tõsiasi on see, et meie teiega peame lõpetama investaarimise arengupeetusse ja vananenud majandusstruktuuri tsementeerimisse igas valdkonnas. Selliseid valdkondi kus investeerimine tähendab tegelikult arengu taandarengut on küllaga. Väga vabandan, et ei ole jõudnud ära teha kogu majaduse arengupeetusse ivesteerimise kaartistust, kuid ... Ei taha ahneks minna, maailm on täis häid ideid ja ideegeneraatoreid. Mõned neist on ka integraatorid. Seega lootust on, sest kui me ei saa aru, kui palju meil metsa on või energiat vajame ja mida viienda klassi juntsu kümne minutiga kokku suudaks arvestada, siis on meie lood kehvapoolsed.

Ja muide ... Meil ei ole ÜT liikumisvaesust ega liikumivaegust, meil on kapriisid ja ebatõhusus, Kuiniimoodi kõik valdkonnad ümber kaevata, siis saame püsiva kaitsevõime, korras eelarve ja mõistliku toimetuleku. Me saame veel valida ...

Targutusi: 

P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024

 Lk 9 „Viimane sajand või umbes nii on olnud justkui progressi välksõda.“

J K Galbraith „Külluseühiskond“ Ilmamaa 2024

 

Lk 138 „Üldise vaate kohaselt on oluline ainult erasektori toodang ja peaaegu mitte miski muu. See tõstab riigi heaolu. Selle kasv mõõdab ühtlasi riigi rikkuse kasvu. Avaliku sektori teenused seevastu on ballast. Need on vajalikud ja neid võib olla tuntavas koguses, kuid selle koorma peab lõppkokkuvõttes kandma erasektori tootmine. Kui see koorem on liiga suur, kannatab erasektori tootmine ja see väheneb.

Parimal juhul võib avaliku sektori teenuseid võtta kui vajalikku pahet;

Isegi kui need teenivad vajalikku eesmärki, on need teenused viljatud.  „Valitsussektor on võimetu looma midagi, millel oleks samasugune tähendus kui äritegevuses toodetav rikkus …““

Avaldamata artiklite jälgedes: Konkurents konkurentsiseaduse ümber.

 

Riigikogu teatel võeti menetlusse eelnõu konkurentsiseaduse muutmiseks. Lõpuks ometi. Või  jälle? Igatahes on tekkinud lootus, et see häbiväärne haldussuutmatuse tähtjuhtum  leiab lõpuks lahenduse ja mõistlik muudatuspakett võetakse vastu. Majandus ilma toimiva Konkurentsiseaduseta on nagu riik ilma põhiseaduseta. USA1890 a „Shermani seaduse eellugu tõestab, et tema lähtekohaks oli majandusliku võimu demokraatliku kontrolli eesmärk. Liigses majanduslikus  võimus nähti ohtu põhiseaduslikele individuaalsetele vabadustele. Ideaalseks peeti vaba konkurentsi“ (J. Sepp „.Konkurentsipoliitika õiguslikud alused“). See tähendab, et konkurents pole mitte ainult majanduse kaitse, vaid ka põhiseaduslike õiguste kaitse laiemalt.

Seda kummalisem on, et Konkurentsiseaduse muudatuspaketi menetleti pea 8 aastat. Milles probleem? Iga probleemi lahendamine algab O Varoli väitel õige küsimuse esitamisest. Kui Mars Polar Lander 1999 a purunes „Olime hõivatud enesestmõistetava küsimusega; kuidas projekteerime parema kolmejalgse maanduri?“ Nii nagu Adler seda nägi, polnud probleemiks maandur. See oli gravitatsioon. Adler astus sammu tagasi ja küsis: „kuidas võidame gravitatsiooni ja maandame kulguri ohutult Marsile?“ Lahendus oli kolmjalgsest maandurist loobumine, kasutades maandumiseks suuri õhkpatju. „Jah, need olid põrgulikult koledad. Aga need toimisid.“ Leiti õige küsimus ja vastus sellele.

Miks ometi on see menetlus olnud nii heitlik? Probleemne? Kui räägitakse probleemidest Konkurentsiseaduse vastuvõtmisel, siis pole  konkurentsipõhimõtted arutluse all, arutluse all on menetluskorra valik. Seega küsimus ei ole üldse Konkurentsiseaduses, vaid Karistusseadustiku ülesehituses, valikutes mida tehti 25 aastat tagasi.  Meil tegeletakse jätkuvalt kolmjalaga, kuigi probleemiks on gravitatsioon. Vale küsimus, vale lahend.

 ECN+ eellugu algab juba 2017. a mil  EK esitas Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku direktiiviks, mille eesmärk oli tõhustada Euroopa konkurentsivõrgustiku volitusi.  2019. a jõustuski uus ühtlustatud regulatsioon  ECN+ direktiivina. Märgiline on, et Eesti oli direktiivi lõpliku sõnastuse kujunemises võtmemängija. Ise tegime, ise nõustusime, ise võtsime kohustuse ja … ise mattusime siseriiklikusse juriidilistesse lõpututesse vaidlustesse menetlusvormi valikus. Ausa konkurentsi põhimõtted on olnud muutumatud: suured poisid ei tohi väikseid kiusata ja väiksed ei tohi teistele kambakat teha. Kõik. Administratiivne suutmatus teha menetlusvalikuid on kahjustanud pikkade aastate jooksul nii turgu, kui meie prestiiži rahvusvaheliselt. Ja kulud … Tihti me ei mõtle, mida selline „seadusloometus“ maksab meile teiega. Kokkuvõttes on selle regulatsiooniga tegelenud meie tippjuristid ja -administraatorid ilmselt sadu tuhandeid tunde

Viimaste aastate juuramaailma “vihane võitlus“ menetluskorra üle, kus lahingutandriks on valitud konkurentsiõigus,  on minu sügava veendumuse järgi ületanud igasuguse sündsuse ja hea tava piirid.

Meil on menüüs kolm menetlust: haldusmenetlus, väärteomenetlus ja kriminaalmenetlus. Mis kõige vahvam, meil on viimase kolmekümne aasta jooksul olnud konkurentsiõiguse valdkonnas kasutusel kõik kolm menetlust. Miks üleüldse hakati aretama uut erihaldusmenetlust jääb mõneti arusaamatuks, EK meid seda liikmesriikidelt ei nõudnud. 

Esimene Konkurentsiseadus sündis tõesti haldusõigusmenetluse keskkonda. Sel poleks tollases õigusmaastikul kuskile muusse kohta sündida olnudki. Tervikliku Karistusõigustiku käivitamisega liikus konkurentsimenetlus väärteomentlusse, siis kriminaalmenetlusse, siis osaliselt tagasi väärteomentlusse. Tuleb tõdeda, et kehtiv menetluskord on algusest peale olnud kohati liiga raskepärane, heitlik ja protsessiökonoomiliselt ebatõhus, ECN+ annab meile tänuväärse võimaluse lõpuks puhta maniskiga, väärikalt, väljuda lombakast menetlusdisainist. Nüüd ilmneb, et oleme nii erilised, et ECN+ ülevõtmiseks ei sobi ükski menetlus. Kõigile teistele liikmesriikidele sobib, kuid meile sobib … maksta iga päev oma otsustamatuse eest päevatrahvi. Iga päev. Eelarvekooma ajal? Taksomeeter tiksub… Turg ootab …

Lõpusirgel olev Konkurentsiseaduse eelnõu väärteomenetluslik lahendus on just üks selliseid „polarlandilik“ purukskukkumise vältimiseks olevaid õhkpatju, mis pole võib-olla „ilus“, kuid võimaldavad meil edasi minna väärikust säilitades toimiva süsteemiga. Kui kohendada väärteomenetlust selliselt, et konkurentsiõiguse puhul käsitleks see ainult ettevõtjaid, mitte füüsilisi isikuid (kaob ka raskepärane  kriminaalmenetlus), kehtestub  konkurentsiprobleemide lahendamiseks ettevõtjate poolne kohustuste võtmise süsteem (enne rikkumist olnud olukorra taastamine), leebusprogramm, karistuste lagi muutub samasuguseks nagu teistes liikmesriikides ja trahvid määratakse kohtu poolt, siis võime lõpuks saada päris mõjusa ja protsessitõhusa turutõrgete vastase süsteemi. Selline arhitektuur annaks just seda mida ka ECN+ eesmärgiks seab: vajalikud volitused, ressursid ja sõltumatuse tagatised. Aeg otsustada.

 Peeter Tammistu

Majandusanalüütik

ÄP 15.04.25

Õiguskantslerite eri: Eri kaks

 

Nüüd siis sellest, mis tegelikult käivitas „Õiguskantslerite eri“  arvamusjada. Mnjah, seda on raske formuleerida, sest põhineb lihtsalt inimeste kumuleeruvatel meeleoludel. Eks nende meeleoludega on nagu on, sest peale kolme järjestikust kriisi, kümmet kvartalit majanduslangust ja sünget mörinat Karumetsa poolt ning mustangite rabelemist kevadlustakuses pole just parim kombo heaks meeleoluks. No muidugi võime me seda kombot nimetada ka „uueks võimaluseks“ ja osadele see seda ongi. Küsimus on selles, kumbat kombot kumuleerub rohkem ja kas me saame halva enesetunde kumuleerumist vältida. Olles ise optimistliku meelelaadiga inimene, tekitas poliittasandi entusiastliku eduelevuse taustal muret just „inimtasandil“ teatav väsimuse, minnalaskmise/masenduse/suutmatuse kuhjumine teatava ohutunnetuse. Kahju. Muidugi peabki poliitturg genereerima positiivseid sõnumeid (turgu üles rääkima), kuid need sõnumid peavad olema usutavad. Pealegi selline olukord, kus üks ministeerium on ühel arvamusel ja teine teisel tekitab mulje et meil ei ole mitte VV vaid mingi Ministeerimite Föderaalvalitsus, milline pidevalt vahetab arusaamatutel põhjustel seisukohti eirates nii elementaarset loogikst kui fundamentaalseid loodusseadusi. See tekitab „inimtasandil“ segadust, masendust. Mõlemad kehvad teekihid.

Just seepärast keskendub „Õiguskantslerite eri: Eri kaks“  üle-eelmine õiguskantsler kirjutisele (FB), mis on omamoodi edasiarendus „Eri Üks“ käsitletud „heade inimeste arenguks rullrusikaks taskus“. Üle-eelmine Õiguskantsler märkis tabavalt  „Segakoorivalitsuse“ (osad laulsid, osad segasid) laialisaatmise puhul, et: „Peaminister näitas, kes on valitsuse juht. Olen juba mõnda aega olnud segaduses. Loen Kristen Michali sõnumeid vabade kodanike riigist ja usaldavast riigist ning tahaks kahe käega alla kirjutada.  Samas tuleb valitsusest või ministeeriumist eelnõusid, mille puhul käsi haarab... klaviatuuri järele.  (…) Keeldude ja uute nõuete kehtestamine võimaldab loomulikult poliitikutel demonstreerida enda vajalikkust ja asendamatust. Näiteks nõuda valitsuselt toidu käibemaksu alandamist, et leevendada enda tegevusega kaasnevat toiduhindade tõusu. Saan aru, et kohalikud valimised lähenevad ja selleks tuleb oma nähtavust parandada. Aga palun ärge tehke seda maksumaksja raha ja Eesti konkurentsivõime arvelt. Et pilt täielikum tuleks, siis maakondadesse ettevõtluse edendajate palkamine kindlasti aitab avalike kulusid kokku hoida.  Jne“. Tõsi see on, et poliitinimeste poolt üha uute ja uute jaburuste esitlemine tõsise näoga muutus juba tõesti koormavaks. See tekitabki seda eelpool mainitut, et:„ Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa“ olukorra.   Ühesõnaga väga asjalik ja tummine seisukohavõtt üle-eelmiselt Õiguskantslerilt esitatu edasiarendus/paariline („Kahjuks on ka Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa. Lõhutagu kõik maha ja ehitatagu uuesti. Seda trotsi paraku muudkui kasvatatakse.“ „Eri üks“). Tänud selge seisukoha eest.

Tehtust & tehtamatust

 Olen ise aegade algusest olnud visa dereguleerimise pooldaja, osaledes mitmetes töörühmades ja projektides.  Mulle see asjalik seisukohavõtt meeldis, millele reageerisin, et: „Tubli. Tundsin sama sügelust - tundus, et administratsioonis oli tööplaan välja mõelda üks jaburus nädalas. Muutus koormavaks.“ Üks hea kolleeg arvas bürokraatia vähendamise kohta asjatundlikult, et: „Aga seda juttu räägitakse 20 aastat, et midagi peab muutuma. Ei muutu“ Mnjah, kahjuks nii on, kuid see on minu kui positiivselt mõtleva optimistliku  inimese seisukohalt puht tahte küsimus – muuta või mitte muuta. Muutuda ja teha või mittemuuta ja hädaldes lohiseda. Lohisemine on muidugi (oma tagajärgedega) mugavustsoon. Alati peab üritama … ikka uuesti ja uuesti. Kogemuslikult lisasin: „Aga 35 aastat tagasi rääkisime, et midagi peab muutuma ja ... muutsime!!! Palju muutsime.“ Nii oli, tahtsime ja muutsime. Nüüd … Mida me nüüd tahame? Miks meie muutusvajadused ja isegi muuta tahtmised ei õnnestu?

Valik: Mida teha või kes on süüdi?

Aga tegema meie teiega peame. Ka mittetegemine on olemuslikult … tegemine. Mitteotsustamine otsustamine. Mittevalimine valimine.  Vaadake, kui praegu on olukord, et isegi „headel inimestel on rusikas taskus rullis“, siis ilma uue sihita ja plaanita ei pruugi see rusikas jääda taskusse.  See tammumine tekitab halva energia kuhjumise ja siseviha. Seda me ju ei taha? Muidugi ei taha.

Mida teha on vaja, seda on paljud targad inimesed välja pakkunud, kuid muutuste tegelikkuseks muutmine on nagu kännu taga kinni. No vaat, need inimesed meist teiega (ehk tubli 98%), kes elavad tavaõiguse järgi ei saa enam aru, miks ei muudeta, miks ainult räägitakse ja kuna sellest aru ei saada, siis tekkib ridamisi vandenõuteooriaid. Vandenõuteooriad teavad kindlalt … kes on süüdi. Nii, et lasta sellel katlal omasoodu podiseda, lisada sellele alla meeleheite kütust, on väga ohtlik. Vaatame siis, kuidas see olukord võib kumuleeruda ja mida meie teiega peame (kindlas kõneviisis) ilmtingimata tegema, et teha õigeid asju, õiges järjekorras. Õige järjekord on väga tähtis, muidu muutusi ei toimu, toimub vaid … mäng.

  Teatavasti on parlamentaarses riigikorralduses nii, et riigi korraldus lepitakse kokku ja seadustatakse seadusandliku poliitvõimu (parlamendi) poolt, mida siis täitevvõimud … täidavad. Elementaarne. Just seetõttu on kõik need riigi toimimise „moderniseerimise“ üritused, mis algavad raha või üksikute töökohtade mehhaanilise seadusandjavälise kärpimisega … eee … mäng. Illusioon. Kui tahame tõsimeelselt meie teiega elu ümber korraldada ja administratiivset koormist vähendada, siis tuleb alustada regulatsioonide auditist ning selle alusel Seadusandja poolt tühistada suur osa regulatsioone ja teha panus inimeste iseotsustamisele ja omavastutusele. See on (kindlas kõneviisis) midagi sellist nagu umbrohu väljajuurimine, väljajuuritud umbrohi ei kasva tagasi. Kui ainult pügada/kärpida, siis … Siis tuleb pidevalt muruniidukiga ringitada ja pange tähele,  kulutada lisaressurssi nii pügamiseks kui kütusele. Nii, et juurime need regulatsiooniumbrohud välja, saame kena ja taskukohase riigipidamise mudeli. Elementaarne.

Aga ilmneb, et pole elementaarne, sest sattusin järgmise üllatava kommentaari peale:  „Et soovid samasugust revolutsiooni tänase riigikorra vastu, nagu 35a tagasi?“ Ups! Kuskohast selline mõttepojukene veel välja ilmus? Täiesti uus jutt? Võõras jutt. Miks peaks astuma oma riigis, oma riigikorra vastu ja veel revolutsiooniga? Täitsa pöörane. Oleksin võinud sellest mitte välja teha (et võib-olla on tegemist mingi sarkasmi vormiga?). Kuid teema on liiga tähtis, et sellel vaid sarkasmi sumbuda lasta. Rahvahariduslikult vastasin, et: „ Ma ei oska mõelda revolutsioonilistes kategooriates. Pigem oli 35 aastat tagasi alanud protsessi puhul tegemist tõhususe ülesehitamisega. Seda ei saavutatud kõnekoosolekutel, vaid tahtega asju muuta. Ideid/visioone on meil rohkesti, kuid tegemislusti vähe. Seda tegemislusti ongi vaja.“ Vaat selline rahvahariduslik ja valgustuslik elementaarteadmiste mahe ülekordamine. Tundus lõpetatud loona, aga … Aga ei arvanud ära, sest vastus oli … Nojah … üllatav: „Minu arvates on Eesti riik okupeeritud - bürokraatide poolt. Tavaline poliitik ei käi neist okupantidest üle, okupandid käivad nendest üle. Trumpi Eestis ei valita, seega ka ühtegi jõuliselt okupantide vastu võitlevat poliitikut ei saa olema. Revolutsiooni, et praegune "okupatsioon" kukutada, ei tule sest revolutsiooni jaoks on ikkagi rahvas veel liiga vähe vihane, lisaks mis kujul see üldse saaks aset leida ilma sisesõjata, mida ei teki. Heast tahtest, et "asjad on tiba halvasti, võiks teha paremini" ei piisa kaugeltki sellisteks drastilisteks muutusteks, mida päriselt vaja oleks ning mis likvideeriksid bürokraatliku riigimudeli. Seega, jättes kõrvale geopoliitilised lahendused, on Eesti doomed - liigub stabiilselt veel sügavamale kraavi kust ta on - bürokraatia, ääremaastumine, võimu kaugenemine rahvast, uue klassi - bürokraatide võim vaid kasvab, absurdsed ja kodanikuvaenulikud seadused ning efektiivsus ja konkurentsivõime vaid kahanevad.“

Seda võiks vaadelda ju kui üht arvamust, kuid … Kuid kui lugeda seda läbi eelmainitud Õiguskantslerite arvamuste heast tsaarist ja teistest lihtlahendustest, siis … Siis teeb murelikuks. Meeleheide? Mnjah. Kuidas see siis juhtus, et täiesti mõistlikust algmaterjalist jõudsime paari paralleellükkega „revolutsiooni vajaduseni“, „sisesõjani“ ja selleni, et me oleme „okupeeritud“ bürokraatia poolt. Täiesti pöörane. Kas tõesti on negatiivsuse kumulatsioon jõudnud nii kaugele, väljudes reaalsuse tajumise piirest? Hm, niisiis oleme omas riigis okupeeritud, bürokraatia ehk meie eneste poolt? Tavalised poliitikud ei pääse midagi tegema? Tähelepanu: TAVALISED POLIITIKUD?. Kes need veel on? Millised on ebatavalised poliitikud? Kas nemad ka ei pääse midagi tegema?  Aga võib-olla nad ei tahagi midagi teha? Kui vaadata Riigireformi kulgu (või õigemini mittekulgu), siis poliitturg on andnud oma tegevusetus selge signaali, et  ei taheta teha. Poliitturg ehk üliturg on hädas? Kummaline. Kummaline segu emotsioonist, meeleheitest  ja oma riigi tööpõhimõtete ning korralduse mittetundmisest (või mittetunnustamisest). See on umbes sedaviisi, et haamer on süüdi, et sa endale näpu pihta lõid.  On siis haamer süüdi? Bürokraatiat on tõest palju, liiga palju, kuid selle on tekitanud poliitturu mugavuslikku loru jutimisoskus, mitte bürokraatia ise.

 Haamri süüst

 Vaatame kuidas see EV toimimise mehhanism tegelikkuses välja näeb. Vastavalt Põhiseadusele  on EV-s kõrgeim riigivõimu kandjaks rahvas – meie teiega, kodanikud. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:

  1) Riigikogu valimisega;
  2) rahvahääletusega. 

Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule.  Riigikogu: võtab vastu seadusi ja otsuseid;  otsustab rahvahääletuse korraldamise;  annab peaministrikandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks. Täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele.

J.Lynn, A. Jay („Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 60) on seda olukorda lahti seletanud veidi lustlikumalt/mahlasemalt  Kntsler sir Hamphrey suu läbi: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. Vaat selline lugu, kõik tegemised riigis nii meil, kui ka brittidel, lähtuvad parlamendis vastu võetud regulatsioonidest.  Ametnikud/bürokraadid vaid täidavad neid seadusandja poolt kehtestatud norme. Olen täiesti nõus, et neid regulatsioone on maotult palju ja esimese hooga tuleb neist vähemalt pooled tuttu panna ja siis järelejäänutest veel pooled, kuid selleks tuleb need ära muuta poliitturu ehk Parlamendi poolt.

 Lisaks tuleb nõustuda J.Lynn, . Jay („Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 Lk 202) väitega, et: „Vastab kahtlemata tõele, et mõned riigiametnikud on ebakompetentsed, aga kindlasti mitte nii ebakompetentsed, et mõni poliitik oleks võimeline märkama. Hoopis parem mõte oleks see, kui riigiametnikel oleks õigus kõrvaldada poliitikuid ebakompetentsuse pärast, kuid selline asi on kahjuks ülimalt ebatõenäoline, kuna tühjendaks sisuliselt kogu Alamkoja, kõrvaldaks kogu valitsuskabineti, tähendaks demokraatia lõppu ja vastutustundliku valitsemisajastu algust.“. Niisiis Riigireform on selle asja nim/tegevusmudel mida me vajame,  mitte mingi revolutsioon. Õigemini on isegi Riigireform olnud poliitturu jaoks olnud liiga revolutsiooniline, et seda tõsimeelselt tegema hakata. Niisiis „tavalised poliitikud“ astuge ette, võtke ritta ja kinnitage homnepäev Riigireformi seadus ning seejärel kaevame kogu bürokraatiavõpsiku ümber valgusküllaseks ja mõnusaks pargiks.

 Valmistudes … valimisteks?

 Hm, millest siis selline uudne „okupeerimisjutt“? Elementaarne riigikorralduse mittemõistmine? Võimalik. Muidugi on ka teine võimalus rõhuda lahkhelidele ja pingetele ja luua endale valimiskütust? Mingi uue toote esitlus? Valimistoote? Eristuva valimistoote? Vaadake, sügisel on tulemas järjekordne valitsemishange (KOV valimised), milleks on vaja luua taust – seista millegi eest või võidelda millegi vastu. Nagu igal turul nii on ka poliitturul tähtis võita. Võidu sepistamise variante on konstrueerida uus/vana ühine vaenlane. No nagu omamoodi tootearendus. P. Pomerantsev („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019    Lk 196/199/201/202/206/208) toob näite: „ Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projitseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“.“                 

 „Ja loomulikult oli Borwickil veel üks suurepärane lööklause „Võtame kontrolli tagasi“, mis on nii läbi ja lõhki amorfne, et võib tähendada ükskõik kellele ükskõik mida, raamida EL-i vaenlaseks, kellel on olemas vandenõu iga ettevõtmise õõnestamiseks, mis see ka poleks, mis on sulle südamelähedane.“

„Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20% juurde,“

 „Järgmisteks üldvalimisteks tuli leiboristide partei kärmesti lagedale oma valemiga. Selle hüüdlauseks sai „Paljude mitte väheste eest“. (…). „Rahvas“ oli ümber vormindatud paljudeks, „rahva vaenlased“ vähesteks.“

 „Identiteedid on poliitilise konstrueerimise tulemus „

 Mainemeister Gleb Pavlovski „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“

„Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“

 „(…) saab ajastul, mil kõik vanad ideoloogiad on läinud, mil pole enam mingit ühtset võistlust tulevikuideede vahel, eesmärgiks ühitamatute rühmade kokku köita uue „rahva“ mõistega, sidudes nad vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida igaüks saab omal moel tõlgendada, ja siis kinnitada see vaenlastega, kes ähvardavad seda tunnet õõnestada.“

Kas siinkohal on tegemist uue ühisvaenlase konstrueerimisega? Ei tea. Vast siiski põhiseadusliku regulatsiooni mittemõistmisega. Loodetavasti, aga …

 Haamripurustajate hartast 

Aga jälle ei arvanud ära, ilmselt oli tegelikkuse äraseletamine liiga lihtne või siis keeruline. Igatahes sain järgmise okupatsioonilisrevolutsioonilisest kinnismõttest lähtuva selgituse:   „Ja ma kordan varasemalt öeldut - tänane riik on "okupeeritud" bürokraatide poolt ehk tegemist on laiaulatusliku probleemiga mis hõlmab kõiki valdkondi - haamri jaoks on tegemist ju eksistentsiaalse olukorraga (olla või mitte olla), ms ka Eesti Vabariigi jaoks, ainult, et vastupidi. Ehk loota, et haamer viskub purustajasse on loomulikult asjakohatu. Kuid nagu ma ütlesin, siis mina ei näe enam jõudu mis suudaks seda olukorda parandada, poliitikud ei saa jagu, ja teised võitlevad elu eest vastu. Tõdemus, et riik on bürokraatide poolt okupeeritud ei defineeri seda, kuidas see nii läks, vaid on lihtsalt fakti (vormilt võib öelda, et utreeritud, aga sisult ju mitte) konstateering. Ehk nagu varem öeldud, revolutsiooni võimalikkust okupatsiooni kukutamiseks ma ei näe, ja muust ei piisa. MOTT(?)“ Hm … Muidugi on kummaline, kui „poliitikud ei saa jagu“ (nagu möödanik on näidanud siis poliitinimesed saavad jagu kõigest ja kõigist … kui tahavad) ja idee haamri purustajasse viskamisest on ka … kummastav. Miks peaks haamri purustajasse viskama, kui haamri kasutaja ei oska haamrit kasutada? Kuid antud juhul on ilmselt tegemist kõigi ülal „mainemeistri“ poolt esitletud mustritega, milles faktid muutuvad teisejärguliseks, eesmärgiks on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha, selleks on vaja vaenlast - „mitte-rahvast“ -  hoides seda nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest a´la „riigiaparaat“ piisa, „eliit“, „mädasoo“.    Või siis okupatsioon – bürokraatia okupatsioon.               „Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Büro-okupatsiooni“ narratiiv on justkui mainemeistri käsiraamatust maha kirjutatud.

 

 Rahvahariduslik õppetund: Haamer on ikkagi tööriist

 Nii, et minu selgitused polnud piisavad. Kahju. Tundub, et Õiguskantslerite hoiatused on tõesemad ja vajalikumad, kui nad ise seda teadsid – selle asemel, et olukorda parandada (lihtsate koduste vahenditega) otsitakse „tavaliste poliitikute“ seas süüdlast, otsitakse head tsaari, otsitakse kergemat Põhiseadusvälist teed. Süüdlaste leidmisega on lihtne, süüdlasi on alati otsitud ja leitud, kuid see et poliitinimesed süüdistavad bürokraatiat riigi okupeerimises … no see on juba liig. Eriti hull on asi siis, kui seda hakkavad viljelema „tavalised poliitikud“ , mis ilmselgelt diskrediteerib poliitikuid - nii tavalisi, kui tavatuid. Ilmselgelt viitab selline konstruktsioon oma riigi ülesehituse ja toimemehhanismide mittetundmisele või vajaduses tekitada uus vastasseisu ja usaldamatuse pingejoon. Ja milleks? Selleks, et osaleda edukalt valitsemishankes?

 Järeleaitamistund

 Kuigi siiani on poliitturu koolitamine osutunud kesiseks.

Kordan tegelikkuse üle, just nende jaoks, kes võivad tavalise tähelepanelikkuse juures poliitinimeste eksitavatest sõnajadadest  segadusse sattuda. Vaadake, meie teiega oleme omavahel kokku leppinud ja paljudele asjadele/toimingutele/oludele andnud nimetuse – defineerinud need. Me oleme näiteks kokku leppinud, et see konkreetne pliiats on punane pliiats, mitte sinine ämber. Asjadele võib igasuguseid nimetusi anda, sellest ei muutu asjade olemus, kuid kui me oleme kokku leppinud, et pliiats on punane ja keegi räägib sama asja kohta tulihingeliselt sinisest ämbrist, siis on see segadust tekitav, sest kokkulepe on teine. Sama lugu on liiklusega, meil on kokkuleppeliselt parempoolne liiklus ja kui keegi harrastab vasakpoolset liiklust siis … Saite aru? Niisiis kokkulepped on tähtsad. Mõisted on tähtsad. Mõistete üheselt mõistmine on tähtis.

Meie teiega põhiseaduslik kokkulepe, aluslepe,  on selline, et meil toimib parlamentaarne demokraatia, mis tähendab, et kõik regulatsiooni/piirangud/koormised/nuhtlemised kehtestatakse või delegeeritakse seadusandja poolt. Seadusandja koosneb rahva poolt valitud poliitinimestest, kes on ühinenud pidukondadesse. Mitte ükski kohustus ega piirang ei oma jõudu, kui seda ei ole kehtestanud poliitinimesed poliittasandil Seadusandja poolt. Selline on põhiseaduslik kokkulepe. Edasi tuleb operatiivjuhtimine (VV, ministeeriumid, ametid jne) mida teostatakse vastavalt seadustega kehtestatule. Väga lihtne. Kõik seaduslikud tegevused, mis sisaldavad õiguseid, piirangid, koormisis saab kehtestada ja neid ka dekehtestada ja asendada poliittasandil poliitinimeste poolt. Bürokraatia ei saa ennast kehtestada üle poliittasandil, üle poliittasandil saavad ennast kehtestada ainult mugavus ja asjatundmatus poliittasandi endi seest. Need on muidugi piinlikud juhtumid.

  Kuidas see juhtus …

 Meie teiega alustasime „taassünnitusse“ järgselt lihtsa mudeliga, mis sobis väikesele süsteemile ja põhines suuresti usaldusele/initsiatiivile ja kiiretele muutustele/tegutsemisele. See kokkulepe võimaldas meil kiiresti areneda, kasvatada heaolu ja liituda ÜRO, WTO, EL, NATO ja OECD riikidega, kuid … Kui need kõik on suured, keerulised ja bürokraatlikud süsteemid. Mõneti harjumatud meie käbedusele, kuid kokkulepitavad. Näiteks EL ja OECD klubiga ühinemisel tegelesid regulatsioonide ühtlustamisega valdkondade asjatundjate koondmeeskonnad, millise tundsid valdkondi ja nende loogikat, siis erilist halduskoormuse kasvu ei toimunud. Kokku sai lepitud vaid  sellised ühispõhimõtted, vaid sellisel kujul, mis olid vormiliselt klubilised, kuid sisult meil kasutatavad ja kasulikud. Jõukohased ja hoomatavad. Administreerimise vohamine sai hiilivalt alguse EL-ga liitumise … järgselt, mil valdkonnaspetsialistide meeskonnad saadeti laiali ja asjatundlikkus hinnata ühenduste regulatsioonide mõttekust ja vajalikkust raske töö  asendus pigem poliitturu lustliku raporteerimiskihuga, a´la „meil ei ole vastuväiteid“. Lihtne, ei pane higistama.

 Muidugi suurem süsteem vajabki masinavärgi töös hoidmiseks rohkem reguleerimist/kooskõlastamist, kuid meie pole piisavalt teinud pingutusi, et EL regulatsioonid oleksid meile „söödavad“. Edasi on reguleerimine muutunud suuresti  juhitamatuks protsessiks, sest asjatundmust napib. „Asjatundlikkuse“ mõiste tõlgendati ümber „valdkonnaasjatundlikkusest“ „EL nõuete täitmise vormistamise asjatundlikkuseks“ Reguleerimise ulatus, sügavus ja mõttetus muutusid ülejõukäivateks nii riigile, kui kodanikele. Pealegi see sündsusetu eputamine, et kui EL nõuab millegi „kinni keeramist“ kuni 50%, siis meie tormame kohe 70% kinni keerama. Oeh! Ja niimoodi jätkuvalt …

 Mõistlikkuse mittemõistmise tulemustest

 Juba  2009 a oli J Raidla koostanud tervikliku visiooni riigi kaasaegsest pidamisest (Tallinna Tehnikaülikoolis konverentsil "Eesti pärast eurot").  See mõttelõng formeerus  kompleksseks riigipidamise reformi kavandiks 2015 a nimetusega „Riigireformi kümme käsku“. Vaikus. Õigemini mitte vaikus, vaid poliitturu poolne mõiste hägustamine, mitte sisustamine.  2018. aastal asutasid 27 ettevõtjat Riigireformi Sihtasutuse eesmärgiga töötada välja riigireformi kompaktne kontseptsioon koos konkreetsete ettepanekutega. Tundus, et ka poliitturg hakkas liikuma … eee … natukene, ilmutades vähemalt suulist nõusolekut.  Kontseptsioon koos 67 konkreetse ettepanekuga valmis 2018. aasta sügisel ning anti üle kõigile riigikogus esindatud erakondadele. 21. veebruaril 2019 kirjutasid kaheksa Riigikogusse kandideerivat erakonda alla erakondade ühismemorandumile riigireformiks ja … Ja midagi pole sündinud. Riigireformist jahvavad poliitinimesed jätkuvalt ja osadele inimestele on jäänud mulje, et seda viiaksegi ellu. NB! Riigireformi pole pidukonnad alustanud ega käivitanud.

Nagu lp J Raidla on mitmel juhul üle korranud, siis „Riigireformi tegemiseks on poliitilisel tasandil vaja kokku leppida kolm asja: riigireformi eesmärk, riigireformi mõiste ja sisu ning riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigikogu on ainus organ, kellel on selle ülesande täitmiseks olemas mandaat per se.“

Riigireformi pole toimunud. Pole toimunud mitte seetõttu, et bürokraadid on meid okupeerinud,  vaid poliitturg pole oma tööd teinud. Kui nüüd kuulata sellist sõnajada, et poliitikud ei saa jagu bürokraatiast, siis … Siis tõsiasi on just see, et poliitturg ei ole oma tööd teinud, regulatsioone vähendanud, loovuskeskkonda suurendanud. Pole oma palka välja teeninud.

 Kuid poliittase ilmselt ei soovigi praegust olukorda muuta, vaid mõtleb välja ja hägustab tõelisi vajadusi läbi kõlavate kaudnimede nagu personaalse riik, üks/kaks regulatsioonivahetus, nulleelarve, nullbürokraatia.  Ka mõttepojukene et riik on „okupeeritud bürokraatia poolt“ seab meie ülereguleerituse probleemi ja selle ravi valesse kohta, hägustades mõisteid ja pihustades tegevusi. Pealegi … Pealegi, mis mõttes okupeerinud? Mida see tähendab? Kas see on mingi sõnalohe poliitiliseks platvormiks? Alustasime kokkulepitud mõistetest EKSS järgi on „okupatsioon võõra riigi v. selle osa ajutine hõivamine teise riigi relvajõududega.“ Vikipeedia märgib, et: „Okupatsioon on võõra riigi territooriumi oma võimule allutamine ja selle oma valduses hoidmine ning seal enese võimu kindlustamine“. Kas bürokraatia poolt okupeerimine mahub kuidagigi selle definitsiooni raamesse? Sõna mõiste nihutamine? Kuigi tegutsemiste ja mittetegutsemiste summana võiksime pigem väita, et poliitinimesed on okupeerinud meid? Kuid see on sama jabur käsitlus nagu eelminegi. Hägustamine. Tegelikkuse hägustamine. Ärge laske ennast eksitada, kui keegi hakkab nimetama punast pliiatsit siniseks ämbriks. Ämber võib olla pigem poliitiline, kuid pliiats on ikka punane.

 Tänulikkusest

Tegelikult peame olema tänulikud nii demokraatiale kui sellistele „tavaliste poliitikute“ arvamusavaldustele, sest need näitavad Õigukantsleri(te) viidatud probleemide aktuaalsusele ja nende ravi kiirele vajadusele. Õige ravi vajadusele. Giljotineerimine pole just parim köömavastane ravi.

Lõpetuseks sobib üle-eelmise Õiguskantsleri  hiljuti  toimunud  raamatu kohta autori poolt  öeldu:  „Kuid lugedes päevast päeva arvamusi, et kriisi ajal on vastutustundetu rääkida põhiseaduse järgimisest ning et meie endi turvalisuse huvides peame loobuma oma põhiõigustest, tundub selle raamatu ilmumine möödapääsmatu.

Raamat sisaldab minu ettekandeid Riigikogus, arvamuslugusid, intervjuusid, mis paljuski on ajakohasemad täna. Mälestusi ja tagantjärele targutusi siit ei leia.

Suure osa raamatust võtavad stenogrammid ja protokollid, mis kirjeldavad, kuidas täiendati Euroopa Liiduga liitumisel Eesti põhiseadust põhiseaduse kaitseklausliga (põhiseaduse aluspõhimõtted). Põhiseaduse aluspõhimõtted on justkui terve mõistuse filter, mis aitab otsustada, kas mingi otsus/valik on rahvuslikes huvides. Loodan, et raamat täidab ühe lünga Eesti õigusajaloos ning aitab ravida põhiseadusleigust. Ning julgustab meid seadma südametunnistuse kõrgemale kiusatusest valida mugavam tee.“ Tänud selle meeletuletuse eest.

Ja veel üks meeldetuletus: „Meie iseseisvus tekkis revolutsioonist (ja sõjast), kuid ärme idealiseeri revolutsiooni kui sellist – see on alati märk loomulikuma, parema, evolutsioonilise arengukäigu ebaõnnestumisest.“ (Adamson „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 Lk 126). Ärgem laskem parema evolutsioonilisema arengukäigu võimalust edevusest ja laiskusest luhta. Vähem meeleheidet, rohkem tegutsemislusti.

 Targutusi:

 F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022  

 Lk 172 „Saksamaa peaaegu üksinda ühendanud Otto von Bismarck kirjeldas enda rolli järgmiste sõnadega: „Riigimehe ülesanne on kuulda Jumala samme läbi ajaloo marssimas ja proovida pääseda Tema kiiluvette, kui ta mööda marsib.““

Lk 72 „Oleme arutanud selle üle, mida arvab rahvas eliidist. Aga mida arvab eliit rahvast? Mida teeb võimu omamine inimese enesetajuga? Ei midagi head, ütlevad eksperdid. Henri Kissinger väitis kord: „võim on ülim afrodisiakum.“  Nii võrgutav kui võim ka on, psühholoogilised uuringud on näidanud, et see tuimestab võimu omavate inimeste tundlikkust. Ühesõnaga, võim tapab empaatiat.“

 W.Weir „50 väejuhti, kes muutsid maailma.“ Resen 2007

 Lk190  Helmuth von Moltke Vanem, Preisi Kindralsttbi ülem „Kuigi ta vastutas planeerimise eest, keeldus ta sellest kavast rangelt kinni pidama. Ta sõnas, et mitte ükski plaan ei ela vaenlasega kokku põrgates kauem kui viis minutit.  Väejuht õpetas oma alluvaid olema paindlikud ja rõhutas flankeerimisrünnakute ning vaenlase piiramise olulisust.“