Tulen linnast ...

 

                                                                                                           Pildil: rannakunst

Tulin linnast … bussiga. Liinibussiga. Padusadu.  Millegipärast meenus J Liivi „Rändaja“ „Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. -- Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline“

 Need on 120 aastat vanad luuleread. Tüvitekst. Selle pildiga võrreldes elame väga toredal ajal: tööd on, nälga pole, jala käima ka ei pea ja tulekiri särab kõikjal. Peaksime olema rõõmsad ja innukad, et nii hästi elame, aga … Aga ikka oleme mossis. Midagi oleks nagu puudu? 

 Võrdlustest

 Kas meil on olud head või mitte nii head tuleb leida õiged võrdluspunktid. Võrreldavad. Oma olusid tulebki vaadelda võrdluses – nii ajas kui ruumis. H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 60/61) toob sellise näite: „Ma sündisin Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See tähendab, et Rootsi oli täpselt 3 taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate Rootsis sarnanesid praeguste 3. Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…) Olukord Rootsis on paranenud kogu minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel arenes see tänapäeva Egiptusest tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal 1921, oli Rootsi nagu praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie pere Lesotho esindaja. Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane Lesotho. (…) Mu vanaema pesi kogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu. Ent vanemaks saades oli ta tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks oli ta majja saanud külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema lapsepõlvega, mil kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema sündis aastal 1863, mil Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva Afganistaniga. (…) Aga praegu on Afganistani ja teiste 1 astme riikide elu palju pikem kui rootslastel aastal 1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi saab osa elementaarsetest uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“ „Ka teie kodumaa on hullumeelse kiirusega arenenud. Võin seda kindlalt väita, kuigi ma ei tea kus te elate, sest kõikides maailma riikides on oodatav eluiga viimase 200 aasta jooksul kasvanud. Tõele au andes on peaaegu igas riigis peaaegu kõik näitajad paranenud.“ Hm, selle kohta võiks öelda, et Rootsi jõudis endale arengus järele ja läks ettegi … enamuses teistest.

Tore ju – elu läheb paremaks ja pikemaks. Tõsi on ka see, et oleme „hullumeelse kiirusega arenenud“, kuid … Kuid inimesed ei võrdle mitte seda, milline on ajaline mõõde, pigem võrreldakse ennast teistega nüüd ja praegu. Just selles tekkibki dissonants soovide ja tegelikkuse vahel, me võrdleme oma tegemisi teiste tegemisega ega suuda enesele tunnistada, et nemad teevad midagi paremini/õigemini/mõtestatult kui meie.  Nagu kirjutas Y. N. Harari  („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 494):  „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga? Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ Paradoksaalne olukord – elatakse paremini kui kunagi varem, kuid ka rahulolematumalt kui kunagi varem?

Siinkohal osutub õigeks  „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu jääb, on suhteline.“ (Malcolm Gladwell „Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 lk 77)

Loobumisvõitjatest ja võitjate loobumisest

I  Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 20) räägib võrdlusest kui migratsioonipumbast „Migratsoon on 21 sajandi uus revolutsioon – mitte  20 sajandi masside revolutsioon, vaid indiviidide ja perekondade revolutsioon, mida ajendab soov välja pääseda. Seda ei inspireesi ideoloogiliselt signeeritud maalid helgest tulevikust, vaid Google Mapsi fotod elust teisel pool (piiri). Oma õnnestumiseks ei vaja see uus revolutsioon ideoloogiat, poliitilisi liikumisi ega poliitilisi liidreid. Nii paljude „maakera viletsate“ jaoks on Euroopa Liidu piiri ületamine lihtsalt inimlik hädavajadus ja sugugi mitte küsimus utopistlikust tulevikust.“ Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist.“

Ja see on järjekordne paradoks, et paljud ei pürgigi selle poole, et teha midagi ise kodus hästi, veel paremini, et eluolu siinsamas kodus oleks tore. Pigem võrreldes ennast võõrsivõludega minnakse „ennast muutma“ sinna kus juba muutused on toimunud. Loobumisvõit. Krapsakamad lahkuvad? Erosioon?  Kui nüüd mõelda tagajärgedele -  kohalejäänutele? Kas siis maha jääb „nurinrahvas“? „Saamisele“ lootev, mitte isetegija/isetoimetulija rahvas? Või on see kõige vintskem osis meist teiega, milline pusib lõpptulemusena läbi igast jamast? „Jamadest läbipusimiseks“ on vaja aega. No veidi õnnekomponenti ka ja eriti seda, et tehakse õigeid asju, õiges järjekorras, õigel ajal. Ja ärgem segagem seda protsessi pidevate  nutulauludega sellest kui „ebaõiglane maailm on“ ja „kui ebaõiglaselt varasid jaotatakse. Kogu sellesuunaline enesehaletsuslik virin tapab arengu (milleks pingutada, kui võib lihtsalt virisemisega ennast järjekorras ette osta). Lõpetage.

 Vammivärvijad

 Üks valdkond mida poliitinimesed perioodiliselt näpivad on oma kodu temaatika. Väga tähtis küsimus. Eriti aktuaalseks tõstatub see küsimus enne valitsemishankeid. Kuna „süksal“ on KOV valimised, siis …  Loomulikult on oma kodu küsimus tähtis, kuid seda ei lahendata poliitinimeste häälte ja ühisrahast vaheltlõikamise meetodil, vaid läbi põhjaliku majandusstruktuuri muutmise. Võimaluse loomine eduks on tähtis.  Edukas ja tõhus majandusmudeli loomine igal ajahetkel ongi poliitinimeste ainukene eksistentsi alus ja õigustus. Just selleks oleme meie teiega neid palganud … eee … valinud.

Kuna majanduse mõtestatud ümberkorraldus on liiga pingutav, siis piirdutaksegi eluasemeprobleemiga, mis ei ole alusprobleem, vaid suuresti kehva majandusstruktuuri ja vähese tootlikkuse tulemus. Poliitinimeste „tegelemine“ eluaseme küsimustega on tühja raisatud aeg ja ressurss, sest ei paranda algprobleemi (majandusstruktuur/tootlikkus) küll aga loob korruptsiooniohu, muudab inimesed „sunnismaiseteks“ ja manipuleeritavateks. Pealegi tekitab uut/lisa ebavõrdsust nii saajate eneste seas, kui ka nende seas, kes on ise pidanud hakkama saama. Probleem muidugi on, kuid selleks on vaja põhjalikku kapitaalremonti, mitte ilutsevat ,vammi ülevärvimist. Prr.

Poliitturg leiab muidugi alati põhjendusi oma jaburate tegevuste õigustamiseks, kui see toob lisahääli (valimiskütust). Kui kohe ei leia, siis tellib uuringu. Kuid uuringutega on täpselt nii, et mida/kuidas küsid sellise vastuse ka saad. Näide elust enesest: "Värskest uuringust selgus, et aina enam on neid pealinlasi, kes Tallinnasse oma kodu osta ei jaksa." (ERR). Kurb lugu, kuid … Oot-oot,  ka Pariisi, Berliini, Stockholmi, Helsingi, NY, ega Londoni noored ei jaksa üldjuhul endale oma kodulinnades korterit osta. Korteri omamine ongi üldjuhul suure ja aastatepikkuse ponnistuse vili. See ei puuduta mitte ainult "noori" ega pealinnu, vaid ka aastaid tööelus edukalt osalenud valdkonnatippe. Küsige näiteks Müncheni või Manchesteri inseneridelt. Tegelikult on koduomamine rohkem valikute küsimus ehk vähem pidu ja rohkem tööd. Kuid see mõtteviis pole loomulikult populaarne, seevastu mingi muinasjutulise „keegi peab“ tegema, looma, andma jutu veeretamine on hulka lahedam tegevus. Siinkohal tuleb täheldada, et on tõesti väike, väga väike, inimrühm, keda meie teiega peame järele aitama, kuid see ei tohi muutuda üldiseks.

 Inimkonna algseadistus

Nüüd arutavad kõik millist värvi kasutada vammi ülevärvimiseks.  Koduomamise küsimust arutati ka Päripäeva raadios … nii ühelt kui teiselt poolt, kuid peaasjalikult ikkagi värvimise poolt.. Siiski, ühe vaatepunkti tõstatamine oli märgiliselt hea  – milline üleüldse on keskmine korter? Vestluspartnerite jutust koorus välja, et see ei ole kujuteldav  kesklinna luksuskorter ega Noblessneri penthaus, vaid ilmselt NL aegne Mustamäe 2-toaline paneelikas. Ilmselt sinna kanti see keskmine tüüribki, kuid siis keerati vint peale järgmise argumendiga: „Aga kui ma olen edukas noor kesklinnakontorist kelle sõbrad on samuti sealt pärit ja omavad (juba kortereit), siis keskmine paneelikas magistraali veeres ei ole ju sobilik“. See on väga hea mõte. Innustav. Õigemini mitte ainult mõte, vaid ka eesmärk ja liikumapanev jõud. See on inimeksistentsi algseadistus seada eesmärke ja luua strateegiat nende eesmärkide saavutamiseks. Kui sa ei taha „keskmist paneelikat“ (kuigi ka see on vale suhtumise ja otsuste korral kättesaamatu), vaid penthausi, pead endalt küsima, kas seda mida sa teed on just see mida pead tegema oma eesmärkide saavutamiseks? Võib-olla teed sa valet asja, võib-olla ei pinguta sa piisvalt, pole pühendunud? Võib-olla on see mugavus? Võib-olla … Eesmärk panebki asjad/protsessid liikuma. Heaolu ja eesmärkide saavutamine vajab pingutamist ja oma valikute haldamist. „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvarav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“

„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“

 „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“

 „Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“

„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.

Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale  pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 44/45/48). Nii on.

 Riidekapitagused?

 Muidugi on iga normaalse inimese unistuseks oma kodu. Kuid „uuringu“ järgi 14% tallinlaste jaoks (32 000 leibkonda) ei ole pealinnas elamine taskukohane — nende eluasemekulud ületavad 40% kuusissetulekust. Hm, mida see tähendab? Kas M Mansoni skaalat järgides pole nad piisavalt pingutanud, näinud piisavalt „valu“? Midagi muud? Muidugi on huvitav, et kui elamine pole „taskukohane“, siis „mille kohaselt“ elatakse? Miks üldse elatakse elu, mis pole taskukohane? Miks kannatatakse valu, mis on vale valu? Asjatu. „"See tingib meil olukorra, et eriti noortel on järjest keerulisem endale eluaset leida, nad jäävad järjest pikemaks ajaks vanematega kokku elama. Ja kui nad ka leiavad endale turult üürikorteri, siis sealt edasi liikuda ja endale midagi osta, on muutunud ka järjest raskemaks,". Kurb lugu, eks ole? Mnjah,  neljanda põlvkonna tallinlasena kinnitan, et esimestel põlvkondadel  polnud siinne elu samuti kerge. Polnud kerge, kuid oli visadus jätkata. Keegi ei jäänud vanemate kapi taha vinduma. Või kuidas ei jäänud noored riidekapi taha roiutama Vaheriigi ajal, mil mingit korteriturgu polnudki? Pea ainukene võimalus oma koduks oli olla töökohas „korterijärjekorras“ kus ametiühingu onud-tädid jagasid kortereid. Oma kodu loomiseks tuli leida lahendusi ja need leiti. Nutikus aitas.  „Linnakorterite projekt“ tuletab vägisi meelde, et tegemist on kellegi (vastiku) nostalgia reinkarnatsiooniga. Tulevad onud-tädid kokku ja hakkavad arutama milline on kellegi koht nimekirjas ja kes saab „soodukaga“ korteri? Kindel korruptsiooni kasvulava. Hullem veel, see on ka sõltlaste kasvulava. Sõltlase valikud ei ole vabad.

 Poliitiline segregatsiooniloome

 Ja kui see kapitaguse teema on läbi nämmutatud, siis minnakse järgmise halina kallale – segregatsioon. „tekkinud linnaositi suured hinnakäärid, taskukohased korterid asuvad nõukaaegsetes magalarajoonides, kuid need ei vasta noorte perede vajadustele ning on sageli renoveerimata. Uued korterid on väga kallid, aga need on viimase kümne aasta jooksul muutunud märksa väiksemaks, mistõttu tuleb lastega peredel kolida Tallinnast kaugemale.“ Selline lõputu nutulaul ettekäänetest, miks peaks avalik võim sekkuma loomulikesse protsessidesse.

. "Ma ei taha praegu öelda, et Tallinnas oleks olukord võrreldav suurte Euroopa pealinnadega nagu Pariis või Stockholm, aga natukene muret peab siiski tundma mõne piirkonna kohta, mida ma praegu välja ei ütle. Ja mida me näeme, on praegu see, et need uued arendused Tallinnas ja ka Tallinna piiri taga tõmbavad kõige rohkem jõukamaid inimesi ja need jõukamad inimesed tulevad renoveerimata kortermajadest. Need majad, mis on Tallinnas renoveerimata paratamatult jäävad järjest vähem jõukamate inimeste elukohtadeks ja see probleem süveneb.“ Selline nutulaul siis, kuid miks ei võiks asja vaadata tegelikkuses.  Ja muidugi on sellesse nutulaulu põimitud ka vaenlane – jõukus. Tõsiselt? Tänapäeval? Oleksime nagu mentaalselt sattunud kõige süngemasse nõukaaega.

 Teateid tegelikkusest

 Siinkohal on tegelikkuse mõistmisel abiks  T Sowell´i („Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 91/92) kirjeldatud mudel, mis on kirjutatud sissetulekute erinevuste arengu baasil: „Üks tegur, mis sissetulekuerinevustest rääkides sageli mainimata jäetakse on aeg. Alumises 20% inimesi nimetatakse sageli „vaesteks“ ja kui nende sissetulekud mingi arvu aastate jooksul eriti muutunud ei ole, võib öelda, et „vaeste“ sissetulekute areng on seiskunud. Enamik alumise viiendikku kuuluvaid inimesi aga ei jää sinna alatiseks. Pole midagi müstilist selles, et enamik inimesi alustab tööelu madalalt ja väikese sissetulekuga, omadab aja jooksul oskusi ja kogemusi ning hakkab hiljem rohkem teenima“

 „Ühes Michigani Ülikooli uurimuses analüüsiti konkreetse hulga töötavate ameeriklaste käekäiku 1975 aastast kuni 1991 aastani ja avastati, et algselt alumisse 20% kuulunud inimestest 95% perioodi lõpul enam sinna ei kuulunud. Peale selle tõusis algselt alumisse viiendikku kuulunud inimestest 29% ülemisse ja ainult 5% jäi alumisse püsima.“

 „Kuna 20 protsenti 5% on 1%, oli kogu valimist uurimuse kõigi aastate jooksul vaene „ ainult 1%. Järeldused nende „vaeste“ sissetuleku kohta nende aastate jooksul saaksidki kehtida ainult tolle 1% suhtes.“

Vaat selline lugu. Miks ei vaata me olukorda niimoodi, et „jõukad“ (või lihtsalt keskendunud valikute haldajad) kolides uutesse elamutesse vabastavad taskukohase/odavama pinna järgmisele lainele, kes saavad enese üles töötada ja siis omakorda osta (mitte muretseda) endale järgmise kvaliteediastmega eluase? Eks ole? Nii see areng toimubki – aste astmelt, tase tasemelt, korrus korruselt.

 Kõrvalised otsustajad.

 Kas teie tahate, et teie eest otsustatakse? Miks peaks? No, mõned väidavad, et administratsioonides on targemad inimesed, kes näevad kaugemale, sügavamale? Hm.  T Sowell´i („Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 195/193/178)) edastab  J. Stuart Mill (19 saj) mõttekillu, et  „Isegi kui valitsus on igast riigi kodanikust targem ja teadjam, on ta ikkagi rahvast tervikuna rumalam.“ ( Samasisuline on üks Jaapani vanasõna), siis tuleb kaaluda kõiki administratsioonide otsuseid läbi valitsuse tarkuse/rumaluse ja rahva terviktarkuse. Sest  „ Inimesed, kes püüavad kehtestada prioriteete lõhede kõrvaldamiseks, ei pruugi öelda, et seda tuleb teha „iga hinnaga“ või et selleks tuleb teha „kõik vajalik“, kuid igatahes ei ole nende eeliste ja puuduste üle  otsustamist jäetud inimestele, kes nendega vahetult kokku puutuvad. Veel tähtsam on see, et kõrvalised otsustajad ei saa kõiki, s.o mitte ainult rahalisi, vaid ka inimeste eluga seotud kulusid teada nii hästi kui inimesed, kes nendega vahetult leppima peavad.“ (linnaplaneerimine, uued kvartalid vanade poodide sidemete võrgustike lammutamine)

„Isegi kui riik maksaks sundvõõrandava vara eest jooksvat turuhinda, oleks seda ikkagi ilmselgelt liiga vähe, sest omanikel on juba olnud võimalus oma vara selle hinnaga müüa ja ilmselgelt ei ole nad seda tahtnud.“

 „Kõrvalisel otsustamisel on palju ohte, millest üks on see, et kõrvalised otsustajad ei saa miljonite inimeste olukorda iial teada nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord iial teda nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord ei pruugi kõrvaliste otsustajate valitsevale nägemusele vastata. Pealegi ei maksa kõrvalised otsustajad oma vigade eest  sageli mingisugust hinda, ükskõik kui valed või katastroofiliste tagajärgedega nende otsused on inimeste jaoks, kelle eest nad otsuseid teevad. Arvestades, et vigu teevad kõik inimesed ja oma otsuste eest vastutamine mõjub korralekutsuvalt, on oma otsuste langetamise õiguse kellelegi loovutamine väga ohtlik.“

Just, väga ohtlik. Kuigi võib-olla kohati mugav, kuid ohtlik – isemõtlemise/otsustamise muskel kängub ilma treeninguta. Kui nüüd poliitinimesed on loonud onudest-tädidest (ehk kõrvalistest otsustajatest) komisjoni milline töötaks välja arengukava kuidas ebaõigluse asemel luua uut ebaõiglust (õiglasemat ebaõiglust?), mis põhineks onude-tädide korruptsioonilembelisele tegevusele, siis … See ei ole meile teiega, ega meie ajale kohane,  arengukava, vaid allakäiguspiraal. Nii aineliselt kui ka moraalselt. Heaolu aluseks on ressursside tõhus kasutus ja tootlikkuse kasv. Luues need tingimused kasvuks oleneb edasine igaühe enda visadusest. Ning lõpetades mõttekild (PM 25.06.25): „Karl Oskar Söderlund on lapsena Eestist lahkunud ja elab Texases. Peab eestlasi praegu palju optimistlikumateks, kui on ameeriklased. Karl Oskar ütles, et teda üllatab eestlaste optimistlik olek. «Siin vaatavad inimesed tulevikku lootusrikkalt, ameeriklased aga tunnevad, et elu käib alla,». Laskem neil/meil siis oma optimismi realiseerida. Ise. Luua oma valikud . Ise. Seada oma eesmärgid. Ise.

Liigne kõrvaliste otsustajate ninnu-nännu sahmerdamine viib pendli tagasilangusele nagu juhtus USA-s, inimesed lihtsalt väsivad, et nende eest kõike otsustatakse..

 

 Targutusi:

 Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 Lk 26 „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“

Lk 27 „Tahame ühiskonda, kus oleme vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“

 M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

 Lk 40 „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“