Õiguskantslerite eri: Eri kaks

 

Nüüd siis sellest, mis tegelikult käivitas „Õiguskantslerite eri“  arvamusjada. Mnjah, seda on raske formuleerida, sest põhineb lihtsalt inimeste kumuleeruvatel meeleoludel. Eks nende meeleoludega on nagu on, sest peale kolme järjestikust kriisi, kümmet kvartalit majanduslangust ja sünget mörinat Karumetsa poolt ning mustangite rabelemist kevadlustakuses pole just parim kombo heaks meeleoluks. No muidugi võime me seda kombot nimetada ka „uueks võimaluseks“ ja osadele see seda ongi. Küsimus on selles, kumbat kombot kumuleerub rohkem ja kas me saame halva enesetunde kumuleerumist vältida. Olles ise optimistliku meelelaadiga inimene, tekitas poliittasandi entusiastliku eduelevuse taustal muret just „inimtasandil“ teatav väsimuse, minnalaskmise/masenduse/suutmatuse kuhjumine teatava ohutunnetuse. Kahju. Muidugi peabki poliitturg genereerima positiivseid sõnumeid (turgu üles rääkima), kuid need sõnumid peavad olema usutavad. Pealegi selline olukord, kus üks ministeerium on ühel arvamusel ja teine teisel tekitab mulje et meil ei ole mitte VV vaid mingi Ministeerimite Föderaalvalitsus, milline pidevalt vahetab arusaamatutel põhjustel seisukohti eirates nii elementaarset loogikst kui fundamentaalseid loodusseadusi. See tekitab „inimtasandil“ segadust, masendust. Mõlemad kehvad teekihid.

Just seepärast keskendub „Õiguskantslerite eri: Eri kaks“  üle-eelmine õiguskantsler kirjutisele (FB), mis on omamoodi edasiarendus „Eri Üks“ käsitletud „heade inimeste arenguks rullrusikaks taskus“. Üle-eelmine Õiguskantsler märkis tabavalt  „Segakoorivalitsuse“ (osad laulsid, osad segasid) laialisaatmise puhul, et: „Peaminister näitas, kes on valitsuse juht. Olen juba mõnda aega olnud segaduses. Loen Kristen Michali sõnumeid vabade kodanike riigist ja usaldavast riigist ning tahaks kahe käega alla kirjutada.  Samas tuleb valitsusest või ministeeriumist eelnõusid, mille puhul käsi haarab... klaviatuuri järele.  (…) Keeldude ja uute nõuete kehtestamine võimaldab loomulikult poliitikutel demonstreerida enda vajalikkust ja asendamatust. Näiteks nõuda valitsuselt toidu käibemaksu alandamist, et leevendada enda tegevusega kaasnevat toiduhindade tõusu. Saan aru, et kohalikud valimised lähenevad ja selleks tuleb oma nähtavust parandada. Aga palun ärge tehke seda maksumaksja raha ja Eesti konkurentsivõime arvelt. Et pilt täielikum tuleks, siis maakondadesse ettevõtluse edendajate palkamine kindlasti aitab avalike kulusid kokku hoida.  Jne“. Tõsi see on, et poliitinimeste poolt üha uute ja uute jaburuste esitlemine tõsise näoga muutus juba tõesti koormavaks. See tekitabki seda eelpool mainitut, et:„ Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa“ olukorra.   Ühesõnaga väga asjalik ja tummine seisukohavõtt üle-eelmiselt Õiguskantslerilt esitatu edasiarendus/paariline („Kahjuks on ka Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa. Lõhutagu kõik maha ja ehitatagu uuesti. Seda trotsi paraku muudkui kasvatatakse.“ „Eri üks“). Tänud selge seisukoha eest.

Tehtust & tehtamatust

 Olen ise aegade algusest olnud visa dereguleerimise pooldaja, osaledes mitmetes töörühmades ja projektides.  Mulle see asjalik seisukohavõtt meeldis, millele reageerisin, et: „Tubli. Tundsin sama sügelust - tundus, et administratsioonis oli tööplaan välja mõelda üks jaburus nädalas. Muutus koormavaks.“ Üks hea kolleeg arvas bürokraatia vähendamise kohta asjatundlikult, et: „Aga seda juttu räägitakse 20 aastat, et midagi peab muutuma. Ei muutu“ Mnjah, kahjuks nii on, kuid see on minu kui positiivselt mõtleva optimistliku  inimese seisukohalt puht tahte küsimus – muuta või mitte muuta. Muutuda ja teha või mittemuuta ja hädaldes lohiseda. Lohisemine on muidugi (oma tagajärgedega) mugavustsoon. Alati peab üritama … ikka uuesti ja uuesti. Kogemuslikult lisasin: „Aga 35 aastat tagasi rääkisime, et midagi peab muutuma ja ... muutsime!!! Palju muutsime.“ Nii oli, tahtsime ja muutsime. Nüüd … Mida me nüüd tahame? Miks meie muutusvajadused ja isegi muuta tahtmised ei õnnestu?

Valik: Mida teha või kes on süüdi?

Aga tegema meie teiega peame. Ka mittetegemine on olemuslikult … tegemine. Mitteotsustamine otsustamine. Mittevalimine valimine.  Vaadake, kui praegu on olukord, et isegi „headel inimestel on rusikas taskus rullis“, siis ilma uue sihita ja plaanita ei pruugi see rusikas jääda taskusse.  See tammumine tekitab halva energia kuhjumise ja siseviha. Seda me ju ei taha? Muidugi ei taha.

Mida teha on vaja, seda on paljud targad inimesed välja pakkunud, kuid muutuste tegelikkuseks muutmine on nagu kännu taga kinni. No vaat, need inimesed meist teiega (ehk tubli 98%), kes elavad tavaõiguse järgi ei saa enam aru, miks ei muudeta, miks ainult räägitakse ja kuna sellest aru ei saada, siis tekkib ridamisi vandenõuteooriaid. Vandenõuteooriad teavad kindlalt … kes on süüdi. Nii, et lasta sellel katlal omasoodu podiseda, lisada sellele alla meeleheite kütust, on väga ohtlik. Vaatame siis, kuidas see olukord võib kumuleeruda ja mida meie teiega peame (kindlas kõneviisis) ilmtingimata tegema, et teha õigeid asju, õiges järjekorras. Õige järjekord on väga tähtis, muidu muutusi ei toimu, toimub vaid … mäng.

  Teatavasti on parlamentaarses riigikorralduses nii, et riigi korraldus lepitakse kokku ja seadustatakse seadusandliku poliitvõimu (parlamendi) poolt, mida siis täitevvõimud … täidavad. Elementaarne. Just seetõttu on kõik need riigi toimimise „moderniseerimise“ üritused, mis algavad raha või üksikute töökohtade mehhaanilise seadusandjavälise kärpimisega … eee … mäng. Illusioon. Kui tahame tõsimeelselt meie teiega elu ümber korraldada ja administratiivset koormist vähendada, siis tuleb alustada regulatsioonide auditist ning selle alusel Seadusandja poolt tühistada suur osa regulatsioone ja teha panus inimeste iseotsustamisele ja omavastutusele. See on (kindlas kõneviisis) midagi sellist nagu umbrohu väljajuurimine, väljajuuritud umbrohi ei kasva tagasi. Kui ainult pügada/kärpida, siis … Siis tuleb pidevalt muruniidukiga ringitada ja pange tähele,  kulutada lisaressurssi nii pügamiseks kui kütusele. Nii, et juurime need regulatsiooniumbrohud välja, saame kena ja taskukohase riigipidamise mudeli. Elementaarne.

Aga ilmneb, et pole elementaarne, sest sattusin järgmise üllatava kommentaari peale:  „Et soovid samasugust revolutsiooni tänase riigikorra vastu, nagu 35a tagasi?“ Ups! Kuskohast selline mõttepojukene veel välja ilmus? Täiesti uus jutt? Võõras jutt. Miks peaks astuma oma riigis, oma riigikorra vastu ja veel revolutsiooniga? Täitsa pöörane. Oleksin võinud sellest mitte välja teha (et võib-olla on tegemist mingi sarkasmi vormiga?). Kuid teema on liiga tähtis, et sellel vaid sarkasmi sumbuda lasta. Rahvahariduslikult vastasin, et: „ Ma ei oska mõelda revolutsioonilistes kategooriates. Pigem oli 35 aastat tagasi alanud protsessi puhul tegemist tõhususe ülesehitamisega. Seda ei saavutatud kõnekoosolekutel, vaid tahtega asju muuta. Ideid/visioone on meil rohkesti, kuid tegemislusti vähe. Seda tegemislusti ongi vaja.“ Vaat selline rahvahariduslik ja valgustuslik elementaarteadmiste mahe ülekordamine. Tundus lõpetatud loona, aga … Aga ei arvanud ära, sest vastus oli … Nojah … üllatav: „Minu arvates on Eesti riik okupeeritud - bürokraatide poolt. Tavaline poliitik ei käi neist okupantidest üle, okupandid käivad nendest üle. Trumpi Eestis ei valita, seega ka ühtegi jõuliselt okupantide vastu võitlevat poliitikut ei saa olema. Revolutsiooni, et praegune "okupatsioon" kukutada, ei tule sest revolutsiooni jaoks on ikkagi rahvas veel liiga vähe vihane, lisaks mis kujul see üldse saaks aset leida ilma sisesõjata, mida ei teki. Heast tahtest, et "asjad on tiba halvasti, võiks teha paremini" ei piisa kaugeltki sellisteks drastilisteks muutusteks, mida päriselt vaja oleks ning mis likvideeriksid bürokraatliku riigimudeli. Seega, jättes kõrvale geopoliitilised lahendused, on Eesti doomed - liigub stabiilselt veel sügavamale kraavi kust ta on - bürokraatia, ääremaastumine, võimu kaugenemine rahvast, uue klassi - bürokraatide võim vaid kasvab, absurdsed ja kodanikuvaenulikud seadused ning efektiivsus ja konkurentsivõime vaid kahanevad.“

Seda võiks vaadelda ju kui üht arvamust, kuid … Kuid kui lugeda seda läbi eelmainitud Õiguskantslerite arvamuste heast tsaarist ja teistest lihtlahendustest, siis … Siis teeb murelikuks. Meeleheide? Mnjah. Kuidas see siis juhtus, et täiesti mõistlikust algmaterjalist jõudsime paari paralleellükkega „revolutsiooni vajaduseni“, „sisesõjani“ ja selleni, et me oleme „okupeeritud“ bürokraatia poolt. Täiesti pöörane. Kas tõesti on negatiivsuse kumulatsioon jõudnud nii kaugele, väljudes reaalsuse tajumise piirest? Hm, niisiis oleme omas riigis okupeeritud, bürokraatia ehk meie eneste poolt? Tavalised poliitikud ei pääse midagi tegema? Tähelepanu: TAVALISED POLIITIKUD?. Kes need veel on? Millised on ebatavalised poliitikud? Kas nemad ka ei pääse midagi tegema?  Aga võib-olla nad ei tahagi midagi teha? Kui vaadata Riigireformi kulgu (või õigemini mittekulgu), siis poliitturg on andnud oma tegevusetus selge signaali, et  ei taheta teha. Poliitturg ehk üliturg on hädas? Kummaline. Kummaline segu emotsioonist, meeleheitest  ja oma riigi tööpõhimõtete ning korralduse mittetundmisest (või mittetunnustamisest). See on umbes sedaviisi, et haamer on süüdi, et sa endale näpu pihta lõid.  On siis haamer süüdi? Bürokraatiat on tõest palju, liiga palju, kuid selle on tekitanud poliitturu mugavuslikku loru jutimisoskus, mitte bürokraatia ise.

 Haamri süüst

 Vaatame kuidas see EV toimimise mehhanism tegelikkuses välja näeb. Vastavalt Põhiseadusele  on EV-s kõrgeim riigivõimu kandjaks rahvas – meie teiega, kodanikud. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:

  1) Riigikogu valimisega;
  2) rahvahääletusega. 

Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule.  Riigikogu: võtab vastu seadusi ja otsuseid;  otsustab rahvahääletuse korraldamise;  annab peaministrikandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks. Täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele.

J.Lynn, A. Jay („Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 60) on seda olukorda lahti seletanud veidi lustlikumalt/mahlasemalt  Kntsler sir Hamphrey suu läbi: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. Vaat selline lugu, kõik tegemised riigis nii meil, kui ka brittidel, lähtuvad parlamendis vastu võetud regulatsioonidest.  Ametnikud/bürokraadid vaid täidavad neid seadusandja poolt kehtestatud norme. Olen täiesti nõus, et neid regulatsioone on maotult palju ja esimese hooga tuleb neist vähemalt pooled tuttu panna ja siis järelejäänutest veel pooled, kuid selleks tuleb need ära muuta poliitturu ehk Parlamendi poolt.

 Lisaks tuleb nõustuda J.Lynn, . Jay („Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 Lk 202) väitega, et: „Vastab kahtlemata tõele, et mõned riigiametnikud on ebakompetentsed, aga kindlasti mitte nii ebakompetentsed, et mõni poliitik oleks võimeline märkama. Hoopis parem mõte oleks see, kui riigiametnikel oleks õigus kõrvaldada poliitikuid ebakompetentsuse pärast, kuid selline asi on kahjuks ülimalt ebatõenäoline, kuna tühjendaks sisuliselt kogu Alamkoja, kõrvaldaks kogu valitsuskabineti, tähendaks demokraatia lõppu ja vastutustundliku valitsemisajastu algust.“. Niisiis Riigireform on selle asja nim/tegevusmudel mida me vajame,  mitte mingi revolutsioon. Õigemini on isegi Riigireform olnud poliitturu jaoks olnud liiga revolutsiooniline, et seda tõsimeelselt tegema hakata. Niisiis „tavalised poliitikud“ astuge ette, võtke ritta ja kinnitage homnepäev Riigireformi seadus ning seejärel kaevame kogu bürokraatiavõpsiku ümber valgusküllaseks ja mõnusaks pargiks.

 Valmistudes … valimisteks?

 Hm, millest siis selline uudne „okupeerimisjutt“? Elementaarne riigikorralduse mittemõistmine? Võimalik. Muidugi on ka teine võimalus rõhuda lahkhelidele ja pingetele ja luua endale valimiskütust? Mingi uue toote esitlus? Valimistoote? Eristuva valimistoote? Vaadake, sügisel on tulemas järjekordne valitsemishange (KOV valimised), milleks on vaja luua taust – seista millegi eest või võidelda millegi vastu. Nagu igal turul nii on ka poliitturul tähtis võita. Võidu sepistamise variante on konstrueerida uus/vana ühine vaenlane. No nagu omamoodi tootearendus. P. Pomerantsev („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019    Lk 196/199/201/202/206/208) toob näite: „ Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projitseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“.“                 

 „Ja loomulikult oli Borwickil veel üks suurepärane lööklause „Võtame kontrolli tagasi“, mis on nii läbi ja lõhki amorfne, et võib tähendada ükskõik kellele ükskõik mida, raamida EL-i vaenlaseks, kellel on olemas vandenõu iga ettevõtmise õõnestamiseks, mis see ka poleks, mis on sulle südamelähedane.“

„Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20% juurde,“

 „Järgmisteks üldvalimisteks tuli leiboristide partei kärmesti lagedale oma valemiga. Selle hüüdlauseks sai „Paljude mitte väheste eest“. (…). „Rahvas“ oli ümber vormindatud paljudeks, „rahva vaenlased“ vähesteks.“

 „Identiteedid on poliitilise konstrueerimise tulemus „

 Mainemeister Gleb Pavlovski „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“

„Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“

 „(…) saab ajastul, mil kõik vanad ideoloogiad on läinud, mil pole enam mingit ühtset võistlust tulevikuideede vahel, eesmärgiks ühitamatute rühmade kokku köita uue „rahva“ mõistega, sidudes nad vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida igaüks saab omal moel tõlgendada, ja siis kinnitada see vaenlastega, kes ähvardavad seda tunnet õõnestada.“

Kas siinkohal on tegemist uue ühisvaenlase konstrueerimisega? Ei tea. Vast siiski põhiseadusliku regulatsiooni mittemõistmisega. Loodetavasti, aga …

 Haamripurustajate hartast 

Aga jälle ei arvanud ära, ilmselt oli tegelikkuse äraseletamine liiga lihtne või siis keeruline. Igatahes sain järgmise okupatsioonilisrevolutsioonilisest kinnismõttest lähtuva selgituse:   „Ja ma kordan varasemalt öeldut - tänane riik on "okupeeritud" bürokraatide poolt ehk tegemist on laiaulatusliku probleemiga mis hõlmab kõiki valdkondi - haamri jaoks on tegemist ju eksistentsiaalse olukorraga (olla või mitte olla), ms ka Eesti Vabariigi jaoks, ainult, et vastupidi. Ehk loota, et haamer viskub purustajasse on loomulikult asjakohatu. Kuid nagu ma ütlesin, siis mina ei näe enam jõudu mis suudaks seda olukorda parandada, poliitikud ei saa jagu, ja teised võitlevad elu eest vastu. Tõdemus, et riik on bürokraatide poolt okupeeritud ei defineeri seda, kuidas see nii läks, vaid on lihtsalt fakti (vormilt võib öelda, et utreeritud, aga sisult ju mitte) konstateering. Ehk nagu varem öeldud, revolutsiooni võimalikkust okupatsiooni kukutamiseks ma ei näe, ja muust ei piisa. MOTT(?)“ Hm … Muidugi on kummaline, kui „poliitikud ei saa jagu“ (nagu möödanik on näidanud siis poliitinimesed saavad jagu kõigest ja kõigist … kui tahavad) ja idee haamri purustajasse viskamisest on ka … kummastav. Miks peaks haamri purustajasse viskama, kui haamri kasutaja ei oska haamrit kasutada? Kuid antud juhul on ilmselt tegemist kõigi ülal „mainemeistri“ poolt esitletud mustritega, milles faktid muutuvad teisejärguliseks, eesmärgiks on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha, selleks on vaja vaenlast - „mitte-rahvast“ -  hoides seda nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest a´la „riigiaparaat“ piisa, „eliit“, „mädasoo“.    Või siis okupatsioon – bürokraatia okupatsioon.               „Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Büro-okupatsiooni“ narratiiv on justkui mainemeistri käsiraamatust maha kirjutatud.

 

 Rahvahariduslik õppetund: Haamer on ikkagi tööriist

 Nii, et minu selgitused polnud piisavad. Kahju. Tundub, et Õiguskantslerite hoiatused on tõesemad ja vajalikumad, kui nad ise seda teadsid – selle asemel, et olukorda parandada (lihtsate koduste vahenditega) otsitakse „tavaliste poliitikute“ seas süüdlast, otsitakse head tsaari, otsitakse kergemat Põhiseadusvälist teed. Süüdlaste leidmisega on lihtne, süüdlasi on alati otsitud ja leitud, kuid see et poliitinimesed süüdistavad bürokraatiat riigi okupeerimises … no see on juba liig. Eriti hull on asi siis, kui seda hakkavad viljelema „tavalised poliitikud“ , mis ilmselgelt diskrediteerib poliitikuid - nii tavalisi, kui tavatuid. Ilmselgelt viitab selline konstruktsioon oma riigi ülesehituse ja toimemehhanismide mittetundmisele või vajaduses tekitada uus vastasseisu ja usaldamatuse pingejoon. Ja milleks? Selleks, et osaleda edukalt valitsemishankes?

 Järeleaitamistund

 Kuigi siiani on poliitturu koolitamine osutunud kesiseks.

Kordan tegelikkuse üle, just nende jaoks, kes võivad tavalise tähelepanelikkuse juures poliitinimeste eksitavatest sõnajadadest  segadusse sattuda. Vaadake, meie teiega oleme omavahel kokku leppinud ja paljudele asjadele/toimingutele/oludele andnud nimetuse – defineerinud need. Me oleme näiteks kokku leppinud, et see konkreetne pliiats on punane pliiats, mitte sinine ämber. Asjadele võib igasuguseid nimetusi anda, sellest ei muutu asjade olemus, kuid kui me oleme kokku leppinud, et pliiats on punane ja keegi räägib sama asja kohta tulihingeliselt sinisest ämbrist, siis on see segadust tekitav, sest kokkulepe on teine. Sama lugu on liiklusega, meil on kokkuleppeliselt parempoolne liiklus ja kui keegi harrastab vasakpoolset liiklust siis … Saite aru? Niisiis kokkulepped on tähtsad. Mõisted on tähtsad. Mõistete üheselt mõistmine on tähtis.

Meie teiega põhiseaduslik kokkulepe, aluslepe,  on selline, et meil toimib parlamentaarne demokraatia, mis tähendab, et kõik regulatsiooni/piirangud/koormised/nuhtlemised kehtestatakse või delegeeritakse seadusandja poolt. Seadusandja koosneb rahva poolt valitud poliitinimestest, kes on ühinenud pidukondadesse. Mitte ükski kohustus ega piirang ei oma jõudu, kui seda ei ole kehtestanud poliitinimesed poliittasandil Seadusandja poolt. Selline on põhiseaduslik kokkulepe. Edasi tuleb operatiivjuhtimine (VV, ministeeriumid, ametid jne) mida teostatakse vastavalt seadustega kehtestatule. Väga lihtne. Kõik seaduslikud tegevused, mis sisaldavad õiguseid, piirangid, koormisis saab kehtestada ja neid ka dekehtestada ja asendada poliittasandil poliitinimeste poolt. Bürokraatia ei saa ennast kehtestada üle poliittasandil, üle poliittasandil saavad ennast kehtestada ainult mugavus ja asjatundmatus poliittasandi endi seest. Need on muidugi piinlikud juhtumid.

  Kuidas see juhtus …

 Meie teiega alustasime „taassünnitusse“ järgselt lihtsa mudeliga, mis sobis väikesele süsteemile ja põhines suuresti usaldusele/initsiatiivile ja kiiretele muutustele/tegutsemisele. See kokkulepe võimaldas meil kiiresti areneda, kasvatada heaolu ja liituda ÜRO, WTO, EL, NATO ja OECD riikidega, kuid … Kui need kõik on suured, keerulised ja bürokraatlikud süsteemid. Mõneti harjumatud meie käbedusele, kuid kokkulepitavad. Näiteks EL ja OECD klubiga ühinemisel tegelesid regulatsioonide ühtlustamisega valdkondade asjatundjate koondmeeskonnad, millise tundsid valdkondi ja nende loogikat, siis erilist halduskoormuse kasvu ei toimunud. Kokku sai lepitud vaid  sellised ühispõhimõtted, vaid sellisel kujul, mis olid vormiliselt klubilised, kuid sisult meil kasutatavad ja kasulikud. Jõukohased ja hoomatavad. Administreerimise vohamine sai hiilivalt alguse EL-ga liitumise … järgselt, mil valdkonnaspetsialistide meeskonnad saadeti laiali ja asjatundlikkus hinnata ühenduste regulatsioonide mõttekust ja vajalikkust raske töö  asendus pigem poliitturu lustliku raporteerimiskihuga, a´la „meil ei ole vastuväiteid“. Lihtne, ei pane higistama.

 Muidugi suurem süsteem vajabki masinavärgi töös hoidmiseks rohkem reguleerimist/kooskõlastamist, kuid meie pole piisavalt teinud pingutusi, et EL regulatsioonid oleksid meile „söödavad“. Edasi on reguleerimine muutunud suuresti  juhitamatuks protsessiks, sest asjatundmust napib. „Asjatundlikkuse“ mõiste tõlgendati ümber „valdkonnaasjatundlikkusest“ „EL nõuete täitmise vormistamise asjatundlikkuseks“ Reguleerimise ulatus, sügavus ja mõttetus muutusid ülejõukäivateks nii riigile, kui kodanikele. Pealegi see sündsusetu eputamine, et kui EL nõuab millegi „kinni keeramist“ kuni 50%, siis meie tormame kohe 70% kinni keerama. Oeh! Ja niimoodi jätkuvalt …

 Mõistlikkuse mittemõistmise tulemustest

 Juba  2009 a oli J Raidla koostanud tervikliku visiooni riigi kaasaegsest pidamisest (Tallinna Tehnikaülikoolis konverentsil "Eesti pärast eurot").  See mõttelõng formeerus  kompleksseks riigipidamise reformi kavandiks 2015 a nimetusega „Riigireformi kümme käsku“. Vaikus. Õigemini mitte vaikus, vaid poliitturu poolne mõiste hägustamine, mitte sisustamine.  2018. aastal asutasid 27 ettevõtjat Riigireformi Sihtasutuse eesmärgiga töötada välja riigireformi kompaktne kontseptsioon koos konkreetsete ettepanekutega. Tundus, et ka poliitturg hakkas liikuma … eee … natukene, ilmutades vähemalt suulist nõusolekut.  Kontseptsioon koos 67 konkreetse ettepanekuga valmis 2018. aasta sügisel ning anti üle kõigile riigikogus esindatud erakondadele. 21. veebruaril 2019 kirjutasid kaheksa Riigikogusse kandideerivat erakonda alla erakondade ühismemorandumile riigireformiks ja … Ja midagi pole sündinud. Riigireformist jahvavad poliitinimesed jätkuvalt ja osadele inimestele on jäänud mulje, et seda viiaksegi ellu. NB! Riigireformi pole pidukonnad alustanud ega käivitanud.

Nagu lp J Raidla on mitmel juhul üle korranud, siis „Riigireformi tegemiseks on poliitilisel tasandil vaja kokku leppida kolm asja: riigireformi eesmärk, riigireformi mõiste ja sisu ning riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigikogu on ainus organ, kellel on selle ülesande täitmiseks olemas mandaat per se.“

Riigireformi pole toimunud. Pole toimunud mitte seetõttu, et bürokraadid on meid okupeerinud,  vaid poliitturg pole oma tööd teinud. Kui nüüd kuulata sellist sõnajada, et poliitikud ei saa jagu bürokraatiast, siis … Siis tõsiasi on just see, et poliitturg ei ole oma tööd teinud, regulatsioone vähendanud, loovuskeskkonda suurendanud. Pole oma palka välja teeninud.

 Kuid poliittase ilmselt ei soovigi praegust olukorda muuta, vaid mõtleb välja ja hägustab tõelisi vajadusi läbi kõlavate kaudnimede nagu personaalse riik, üks/kaks regulatsioonivahetus, nulleelarve, nullbürokraatia.  Ka mõttepojukene et riik on „okupeeritud bürokraatia poolt“ seab meie ülereguleerituse probleemi ja selle ravi valesse kohta, hägustades mõisteid ja pihustades tegevusi. Pealegi … Pealegi, mis mõttes okupeerinud? Mida see tähendab? Kas see on mingi sõnalohe poliitiliseks platvormiks? Alustasime kokkulepitud mõistetest EKSS järgi on „okupatsioon võõra riigi v. selle osa ajutine hõivamine teise riigi relvajõududega.“ Vikipeedia märgib, et: „Okupatsioon on võõra riigi territooriumi oma võimule allutamine ja selle oma valduses hoidmine ning seal enese võimu kindlustamine“. Kas bürokraatia poolt okupeerimine mahub kuidagigi selle definitsiooni raamesse? Sõna mõiste nihutamine? Kuigi tegutsemiste ja mittetegutsemiste summana võiksime pigem väita, et poliitinimesed on okupeerinud meid? Kuid see on sama jabur käsitlus nagu eelminegi. Hägustamine. Tegelikkuse hägustamine. Ärge laske ennast eksitada, kui keegi hakkab nimetama punast pliiatsit siniseks ämbriks. Ämber võib olla pigem poliitiline, kuid pliiats on ikka punane.

 Tänulikkusest

Tegelikult peame olema tänulikud nii demokraatiale kui sellistele „tavaliste poliitikute“ arvamusavaldustele, sest need näitavad Õigukantsleri(te) viidatud probleemide aktuaalsusele ja nende ravi kiirele vajadusele. Õige ravi vajadusele. Giljotineerimine pole just parim köömavastane ravi.

Lõpetuseks sobib üle-eelmise Õiguskantsleri  hiljuti  toimunud  raamatu kohta autori poolt  öeldu:  „Kuid lugedes päevast päeva arvamusi, et kriisi ajal on vastutustundetu rääkida põhiseaduse järgimisest ning et meie endi turvalisuse huvides peame loobuma oma põhiõigustest, tundub selle raamatu ilmumine möödapääsmatu.

Raamat sisaldab minu ettekandeid Riigikogus, arvamuslugusid, intervjuusid, mis paljuski on ajakohasemad täna. Mälestusi ja tagantjärele targutusi siit ei leia.

Suure osa raamatust võtavad stenogrammid ja protokollid, mis kirjeldavad, kuidas täiendati Euroopa Liiduga liitumisel Eesti põhiseadust põhiseaduse kaitseklausliga (põhiseaduse aluspõhimõtted). Põhiseaduse aluspõhimõtted on justkui terve mõistuse filter, mis aitab otsustada, kas mingi otsus/valik on rahvuslikes huvides. Loodan, et raamat täidab ühe lünga Eesti õigusajaloos ning aitab ravida põhiseadusleigust. Ning julgustab meid seadma südametunnistuse kõrgemale kiusatusest valida mugavam tee.“ Tänud selle meeletuletuse eest.

Ja veel üks meeldetuletus: „Meie iseseisvus tekkis revolutsioonist (ja sõjast), kuid ärme idealiseeri revolutsiooni kui sellist – see on alati märk loomulikuma, parema, evolutsioonilise arengukäigu ebaõnnestumisest.“ (Adamson „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 Lk 126). Ärgem laskem parema evolutsioonilisema arengukäigu võimalust edevusest ja laiskusest luhta. Vähem meeleheidet, rohkem tegutsemislusti.

 Targutusi:

 F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022  

 Lk 172 „Saksamaa peaaegu üksinda ühendanud Otto von Bismarck kirjeldas enda rolli järgmiste sõnadega: „Riigimehe ülesanne on kuulda Jumala samme läbi ajaloo marssimas ja proovida pääseda Tema kiiluvette, kui ta mööda marsib.““

Lk 72 „Oleme arutanud selle üle, mida arvab rahvas eliidist. Aga mida arvab eliit rahvast? Mida teeb võimu omamine inimese enesetajuga? Ei midagi head, ütlevad eksperdid. Henri Kissinger väitis kord: „võim on ülim afrodisiakum.“  Nii võrgutav kui võim ka on, psühholoogilised uuringud on näidanud, et see tuimestab võimu omavate inimeste tundlikkust. Ühesõnaga, võim tapab empaatiat.“

 W.Weir „50 väejuhti, kes muutsid maailma.“ Resen 2007

 Lk190  Helmuth von Moltke Vanem, Preisi Kindralsttbi ülem „Kuigi ta vastutas planeerimise eest, keeldus ta sellest kavast rangelt kinni pidama. Ta sõnas, et mitte ükski plaan ei ela vaenlasega kokku põrgates kauem kui viis minutit.  Väejuht õpetas oma alluvaid olema paindlikud ja rõhutas flankeerimisrünnakute ning vaenlase piiramise olulisust.“

Õiguskantslerite eri: Eri üks

Lugesin kahe Õiguskantsleri arvamusavaldusi ja … need tegi tähelepanelikuks. Tõmbasid  käima. Ütleme niimoodi, et poleks iseseisvalt  osanud protsessidele niisuguse nurga alt läheneda. Nimetame seda nähtus/tendensi/suundumust heades inimestes trotsi kasvatamise sündroomiks.

Õiguskantslerite  tähelepanekud on … tähelepanu väärivad. Eriti tähtis on see oludes mil maailm on muutunud ärevaks.

Järsku on kõigil kiire. USA tõstis kiirustades seniste väärtuste ja maailmamõistmise koordinatsiooniteljed ümber, hakkas kohe/kärmelt tegutsema ja nüüd kõik teised … Kõik teised (alles) „mõtlevad“, kuidas … kiirelt tegutseda. Tegusid veel eriti ei ole, kuid on juba mõtteid tegude kohta. Tavaline värk, kiired purjetavad minema või sõidavad aeglastest üle, meie … Meie teemegi „oma tavalist värki“ – ootame mida teised teevad. Ootajarahvas?

 Ja selle kohepealt läheb paljudel meist teiega asjade mõistmisest  järg käest ära ja osadel lootusetusetundest silme eest mustaks. Nii nagu USAs, on ka meie inimesed väsinud „täditsemisest“. See vildaka „hoolivuse“ mõtteviis, et me võtame teie vabaduse ja anname teile mugavuse (loe õiguse mitte vastutada) ei ole jätkusuutlik. Ootajarahva lugu ei ole jätkusuutlikkuse lugu. Vaadake, meie ajaloos on olnud üks ootajarahva ja kaks aktiivset suutlikkuserahva perioodi. Suutlikuserahva aktiivperioodid tegid meid võitjateks – esimesel korral OMA riigi rajajateks, ootajarahva periood paiskas meid pooleks sajandiks koomasse (mille tüsistusi põeme senini). Teine aktiivne isetegutsemise periood võimaldas kauasest koomast välja tulla, pidada jälle OMA riiki. Hm, oli ka päramine aeg. Ootajarahva positsioon ei sobi meile, meile sobib aktiivne suutlikkusrahva positsioon.

 Uus Lugu

 Me vajame uut lugu – suutlikkuse lugu. Ja see uue loo jutt pole niisama poliittehnoloogiline õhu võngutamine, vaid tõsiasi sellest, et kui me oma iseseisvat haaravat, usutavat suutlikkuse lugu välja ei kujunda, siis kujundatakse selles kihisevas vimmaõhkkonnas välja mingi teine jutt.  Milleks lugu? Lugu, korduvalt esitatud lugu, hakkab ise keskkonda kujundama. Nagu Y N Harari („Neksus“ PM 2024 Lk 54) tabavalt märkis:  „Sarnaselt DNA-le suudavad lood luua täiesti uusi entiteete. Tõepoolest, lugudega saab luua isegi täiesti uut tegelikkuse tasandit. Meie teada oli universumis enne lugude välja ilmumist olemas vaid kaks tegelikkuse tasandit. Lood lisasid neile kolmanda.

Need kaks tegelikkuse tasandit, mis olid olemas enne lugude jutustamist, olid subjektiivne tegelikkus ja objektiivne tegelikkus. Objektiivne tegelikkus koosneb sellistest asjadest nagu kivid, mäed ja asteroidid- asjad, mis on olemas sõltumata sellest, kas me teadvustame neid või mitte. (…) Lisaks on olemas subjektiivne tegelikkus, koosnedes sellistest asjadest nagu valu, nauding ja armastus, mis ei eksisteeri „seal väljas“, vaid pigem „siin sees“. Subjektiivsed nähtused on olemas meie teadmistes.“

Kuid mõned lood suudavad tekitada veel kolmanda tegelikkuse tasandi: intersubjektiivse tegelikkuse. Kui subjektiivsed nähtused nagu valu on olemas ühesainsas teadvuses, siis intersubjektiivsed nähtused nagu seadused, jumalad rahvad, korporatsioonid ja valuutad on olemas paljude teadvuste vahelises neksuses. Täpsemalt on need olemas lugudes, mida inimesed üksteisele räägivad. Info, mida inimesed vahetavad intersubjektiivsete asjade kohta, ei esinda midagi, mis oli olemas enne infovahetust; need asjad luuakse infovahendite kaudu.“ Ja nad räägivad … Mida nad räägivad oleneb sellest, mida nad teavad või mida nad ei tea. See mida nad ei tea … selle täidab kuulujutt ja fantaasia. Vandenõuteooriad ka.

 Ärevus

 Kõik (nii tegevused kui tegevusetus, see tegevuse erivorm) algab teavitamisest ja selgitamisest, mitte kavaljuttudest. Kui  „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni. „ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 108).

Kahju küll, kuid just sinnapoole oleme teel: krooniline ärevus, kaitsetus, ebakindlus, mida võimendab veel paisuv administratiivkius. See ei ole meeldiv perspektiiv ja sellel on tagajärjed, kui me otsustavalt ei lõika tagasi ebakindlust ja administratiivkiusu.

 „Seaduslik“ kius paragrahvirea taga

 Viimasel ajal on hakatud üha rohkem rääkima administratiivkiusust. Hm, administratiivkius on ebakompetentsetes organisatsioonides vohanud läbi aegade. Kõik need, kes pole aru saanud oma töö tegelikust sisust asendavad selle töö tegemise imiteerimise kunstilise vormiga nimetusega administratiivkius. Ebakindlad ajad ja kiusu kumuleeruv mõju on tõstnud selle nähtuse rambivalgusse. Administratiivkius on selline omapärane „väikese“ ebakindla inimese,  mürktegevus, millega ta püüab oma ebakindlust/ebakompetentsust varjata/kompenseerida. Harilikult varjatakse see paragrahvirea taha, kuid … Kuid tõsiasi on see, et kius ei ole Põhiseadusega kooskõlas olev avaliku teenindamise tegevusmudel. Mis aga siinjuures märgiline - keskkonna kiuslik mürgitamine ei pruugi ilmneda koheselt ja äratuntavalt, vaid alles aja möödudes avaldudes kiusatute reaktsioon kumulatiivselt. Sellest kumulatiivsest protsessist tuleneb terve rida jamasid, mis ebakindlates oludes omakorda võimenduvad.

 Tehnoloogiline bürokraatia.

 Kuigi suulises etlemisvoorus on administratsioonid varmad kinnitama pühendumist bürokraatia vähendamisele, siis tehnoloogia areng võimaldab bürokraatia vähendamise sildi all muuta bürokraatia koletuslikuks. Tõsiasi on seegi, et kui poliitturg on viimase paarikümne aasta jooksul ülesse ehitanud Karistsuvabariiki sallides administratiivkiusu, siis on sellest välja tagurdamine väga suurt pingutust nõudev.

Niisiis tehnoloogia. Tehnoloogia on väärt abivahend paljude protsesside kiirendamiseks ja hõlbustamiseks. Aga vahel võtab see „hõlbustamine“ administratiivmaailmas kõige kummalisemaid vorme, andes õõvastavaid tulemeid. Näiteks uus „trahvibusside“ (või trahvibosside) algatus ei muuda liiklusjärelvalvet tõhusamaks, vaid meid kõiki  teiega … süüdlasteks. Vaadake, see mis algab liikluskorraldusega ei piirdu mitte mingil juhul sellega. Totaaljärelvalve laieneb samm sammult, kui sellele ei ole vastumõju ehk dereguleerimist. Ka algne arglik vihjetelefonide süsteem (tõlkes pealekaebamisele õhutamine) sai alguse õilsatest eesmärkidest tõkestada maksupettusi jne, kuid muutus üldlevinuks.  Nüüdseks on iga ametkonna kodulehel ka vihjetelefon kirjas. Meie teiega oleme harjunud. Oleme harjunud sellega, et pealekaebamine on üks hea asi? Järgmine samm, TI kasutamine sellisteks järelevalveteks on peibutavalt ligitõmbav ja varsti liidetakse sellele ka kõik teised regulatsioonid ja … Ja siis on selline olukord, et oludes kus 98% inimestest elab heauskselt oma elu lähtudes tavaõigusest, saab hommikuse töölemineku käigus juba 25 rikkumist kirja, lõuna ja õhtu lisavad veel oma osa. Need on kõik väikesed kõrvalekalded, mis ei kõiguta ühiskonna terviklikkust ega stabiilsust, kuid masintuvastuses on need RIKKUMISED. Kas järgmisena pakutakse meile teiega, et meie tegevuste (loe trahvimaksmise) lihtsustamiseks tehakse ettepanek, et õhtuks saate päevapõhise trahviteate ja  see kantakse automaatselt teie arvelt eelarvetuludesse. Ikka meie teiega mugavuse huvides? Vahva, kas see ongi meie uus majandusmudel? Majanduskasvumudel? Vaadake, inimene kes elab tavaõiguse järgi ei ühildu punktuaalse masinsüsteemiga, sellest tuleb ainult suur vastasseis ja usalduse (kui seda veel peaks olema) kadu administratsiooni ja inimese vahel. Ärge tehke seda, sest juba praegu on liigpalju pingeid ühiskonnas.

 Heade inimeste trots

 Jutud, lood … Tühi õhuvõngutamine?  „Aga kui paljud inimesed räägivad üksteisele lugusid seadustest, jumalatest või valuutadest, siis see loob need seadused, jumalad või valuutad. Kui inimesed neist enam ei räägi, siis nad kaovad. Intersubjektiivsed asjad on olemas infovahetuses.“  („Nexus“ lk 55)

Keskkonnad, niisamuti inimkooslused ja nende jutud, muutuvad aeglaselt. Vahel märkamatult. Vahel keegi adub mingit muutust justkui sähvatust.  Nüüd siis jõudsime teema tuumani. Õiguskantsleri vägagi mõtlemapanev ja tähelepanelikuks tegev sõnavõtt Advokatuuri Üldkogul oli üks selliseid sähvatusi. Te ei ole lugenud? Normaalne. Meie teiega ei jõuagi kõike teada, kuid see ülesastumine oli minu meelest märgiline. Just seda ettekannet oleksite pidanud lugema. Ilmtingimata. Kuigi ülesastumises oli mitu tähtsat teemat, siis üks jäi kriipima.

Õiguskantsler  mainis väga asjakohaselt „Kahjuks on ka Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa. Lõhutagu kõik maha ja ehitatagu uuesti. Seda trotsi paraku muudkui kasvatatakse. Näiteks halduskiusule ei ole mingit õigustust. Olgu kuitahes tähtsad planeeringud, kuitahes suur soov päästa Eesti metsaomanike õigusvastase kiusamise teel maailma või ehitada vabaduse hinnaga meid käsutavat-kantseldavat riiki-turvahälli, ei õigusta ükski julgeoleku, looduskaitse, tervisekaitse ega muu suur loosung põhiseaduse mõtte ja sätte vastu minekut. Kui trotsi saab liiga palju, võib juhtuda, et usutaksegi, et tuleb keegi, kes kindlal käel mülkast õitsvale aasale aitab. Keegi kindlasti tuleb! Ent pärast seda, kui tsaari jalust on kõrvaldatud kohtud, väljendusvabadus ja mõtegi, et tsaari doktriini hoiavad püsti vale ja vägivald, on hilja kahetseda. Meil kõikidel.“

Väga jõuline sõnavõtt. Kas te kujutate ette kuivõrd täis pidi olema Õiguskantsleri taluvus (või lausa talumatus) karikas, kui ta esitas selle väite Üldkogul?  Miks just nüüd? Kas ta tajus kasvavat trotsi? Rusikaid taskus? Isegi meeleheidet ja lootusetust osades meie inimestes? Kas meil on tõesti kujunemas „hea tsaari“ ihalus? Vaatame: Majandus on languses, energiahinnad tõusus, pidukonnad on hõivatud omavaheliste arveteklaarimisega ja nende lubadused pole sageli usutavad ning Karumetsast kostub üha ähvardavamaid hääli. Ärevaks teeb. Kõiki. Ärevus tekitab ka rabedust. Rabedus tekitab … omakorda usaldamatust. „Kui väliselt juhtub midagi, mille poole sisemiselt püüdleme, tekkivad positiivsed tunded. Saades   oodatust rohkem, kogeme õnnetunnet. Kui aga väline ei vasta meie soovidele ja ootustele, võib see teha meid õnnetuks või isegi haigeks. Seda lihtsat ootuste ja reaalsuse võrdlust nimetatakse psühholoogias kooskõla (kosistentsuse) printsiibiks.“

„Ebakõla (inkonsistentsus) tekib siis, kui sisemised ootused ja soovid erinevad reaalsusest. Tunnete tasandil tajub inimene ebakõla omamoodi sisemise pingena. Piltlikult võib seda võrrelda kummipaelaga: soov tirib ühes suunas, reaalsus teises. Mida tugevam soov, seda suurem on kõrvalekalle tegelikkusest ja seda rohkem pinget see inimese tekitab.“ (S Stahl „Kes me oleme“ Helios 2024 lk 24/25). Vaat selline lugu. Õiguskantsleril oli tuline õigus hoiatada ja manitseda. 

 Ekseldes eksistentsiaalsetes eksitustes

 Vaadake, maailm ei koosne reitingutest ega kauniskõnedest, maailm koosneb usust ja ühendavatest juttudest. Usk või usaldamatus (usalda+matus)? Eks ole, kui demokraatlikult valitud Pilvepiir suudab kokku seada sellise KOLE (KOalitsiooniLEppe), mis ei vasta ülepea valimistel antud mandaadile, siis … Siis kipub paljudel kaduma usk (demokraatlikku riigikorraldusse), USAs ju kadus. Nüüd kaob ka kõik muu. USA-s nimelt. Isegi Haridusministeerium kaob. Meie …

Meie oleme nüüdseks üksi Karumetsa veeres kaubandussõjas ja kui sama segaselt jätkame, siis  ilmselt ka energianäljas. Selline on tegelikkus. Tegelikkus, kuid mitte paratamatus (parata+matus).  Dr Riik ei adunud või pole julgenud aduda, siiani ühte väga tähtsat käivitit – vabaduse ja iseotsustamise lusti. Seda tulebki kasutada

Niisiis arusaamatus, mõistmatus, usaldamatus hing trotsi täis? Kui usk ja usutavus kaovad, siis võib väga vabalt tekkida tahtmine „oma tsaari“ järele nagu Õiguskantsler hoiatas. Prr.

Paradoks

Jätkusuutlikku ühiskonda niimoodi, et ühtedel on ainult õigused ja vabadused, teistel vaid kohustused ja vastutus, üles ehitada ei saa. Jätkusuutlik on ühiskond, kus on tasakaalus õigused, vabadused ja kohustused ja … vastutus. Siin tekib üks huvitav paradoks: kui mul on õigus otsustada, siis võin ma ka eksida, ja kui ma eksin, siis ma pean ka vastutama. Vaat sellist vabadust, kus Inimesekene ka vastutama peab, ta küll ei taha. Mugavam on lasta teistel otsustada, mis iseenesest on ohtlik totalitarismi kasvulava. See on nagu ühiskonna mugavuslipp, et kui ma ei otsusta, on mul kogu aeg võimalik küsida „Kes on SÜÜDI?”. „Mugavus, mitte otsustada, ümbritseb meid igal sammul, nii töös kui ka pereelus. Probleem on selles, et süsteemis ei tekiks liiga palju niisuguseid Inimesekesi, kes ei suuda/taha/oska otsustada, ega jääks liiga vähe neid, kes (teiste eest?) on valmis otsustama. Üheksakümnendate aastate algul tundus, et kõik teed on valla, et igast traktoristist saab uhke taluperemees, farmer, mõisnik ja müürimehest ehitusettevõtja. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne, kui teile ei öelda igal hommikul, et lähed sellele põllule ja künnad kuni … õhtuni. Otsustusõiguse/sunniga kadus ära mugavus ja turvatunne. Tuli ise vastutada, tuli vastutada oma üha järgnevate otsuste, sh valeotsuste eest. Paljude jaoks oli see väljakannatamatu ja nad ütlesid: „Võtke endale minu vabadus ja andke mulle minu mugavus!” Nüüd on neil nende mugavus ja nad teavad täpselt, … kes on süüdi: poliitikud ja bürokraadid (vahel ka naabri Kusti, sest tal on pann hästi läinud)“ („Bürokraat, võim ja Vanaema“ Tallinn 2012). Mugav.

Halduri valik

 Te ikka saate aru, et valitsused, isegi mitte majesteetide valitsused, ei ole kutsutud ega seatud valitsema, vaid nad on valitsemishankel (näiteks Riigikogu valimisted) valitud majahaldurid, kes on välja valitud parima pakkumise järgi tegema hankel kokku lepitut. Hm, kas me tõesti valisime hankel sellised haldajad, kes sisustavad oma päevi sellega, et mõelda välja üha uusi võõrliigilisi regulatsioone ja siis mõtlevad välja kuidas nende mittetäitmise eest karistada? Valisime Karistusvabariigi? Millal see veel juhtus? Karistusriik on kasvupinnas „tsaaririigiks. Kui seda võimendada veel halduskiusuga, siis läheb olukord juba ohtlikuks. Kodanikeriik … Kuhu see kadus? Thilo Sarrazin ( „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 373) tõdeb, et:  „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“ Kui te nüüd tähele panite, siis just poliitikal ( mitte bürokraatial) on ühiskonna sotsiaalkapitali mahu kasvatamisel suur roll. Kogu otsustusõigus algab poliitilisest tasandist, bürokraatia on vaid täitemehhanism.

 Väike ingel ja Irdtööinkvisitsioon

Nagu märgitud, siis on arusaadav, et kui poliitturg on nii kaua ehitanud Karistusriiki, siis on selle ka mõjud. Õigemini tüsistused. Vaadates praegust administratiivkorraldust jääb mulje, et ametnikkonna ülesanne ei ole (enam) Põhiseaduslik kodanike teenimine/teenindamine, vaid kabinetiigavuses jaburuste väljamõtlemine ja siis nende jaburuste menetlemine võimalikult jabural viisil. Uhkusega. Ametkonna ei lähtu enam sellest, kuidas olla abiks kodanikele, maa ja rahva õnnele kasvule, vaid kuidas tõhustada karistamist ja trahvimist kodanike üle. Kuid trahvimine pole ju eesmärk. Trahvimine on järelvalve läbikukkumine. Kuidas nii?  Briti näide: „Mõni riik võib lubada endale suurt bürokraatiat, kuid oleneb, milleks ta seda kasutab. Näiteks on Suurbritannias küllaltki suur konkurentsiõiguse küsimustega tegelev bürokraatiaaparaat, kuid juhtumeid on pea samas suurusjärgus kui meil. Kas nad laisklevad, kulutavad maksumaksja raha ebaotstarbekalt? Mitte sinnapoolegi, ainult et nemad ei ole endale seadnud eesmärgis Karistuse Wabariigi loomist. Või kuidas sa pikkade traditsioonidega kuningriigis seda luua saaksidki? Erinevalt meist püütakse seal teha rohkem ennetavat tööd, näiteks konkurentsiõiguse auditite kaudu. Iseenesest selline ettevõtjate ja Reguleerija koostöö hea tahte ja usalduse vallas. Olemuslikult võiks sellist auditit käsitleda kui ettevõtjapoolset iseteeninduslikku kontrolli, mida ei teostata mitte Reguleerija, vaid seda tehakse Regulaatori nõustamisel. Väga elegantne, kuninglikult elegantne.“ (Bürokraat, võim ja Vanaema“ Tallinn 2012). Saite aru? Eesmärk (antud juhul) on turu korrastamine. Korrastamine võimalikult sujuvalt, võimalikult mõistetavalt, võimalikult kiiresti, koostöös turu osalistega. Trahvimine tähendab … laupkokkupõrget. Väga halb valik, see … meie valik.

 Eesliini hülgamisest

Avalik teenistus nagu eelnevalt nägime võib olla väärtusi loov või luua negatiivset väärtust.  C Hood ( „Riigikunst“ TLÜ Kirjastus 2022 Lk 45) selgitab: „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kirjutab, on rõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolli avaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“

Nii, kuidas see negatiivse väärtuse kasvatamine toimub?   Tundub, et meie teiega pole sellele piisavalt tähelepanu pööranud. Meie pole osanud kujunenud olukorda isegi niimoodi interpreteerida. Niisiis …

 „Probleem, mille see lugu esile toob, erineb täielikult otseset varastamisest ja avaliku vara omastamisest. Kui Hocenosi kirjeldus on täpne, demonstreerib see avaliku teenuse pakkujate „erahuve“, mida järgitakse peenemal moel: välditakse ebameeldivat või ohtlikku eesliinitööd ning esikohale seatakse teenusepakkujate mugavus või turvalisus, nii et vastikute sündmuste ilmnedes ollakse silma alt ära. Avaliku juhtimise igavana probleem on see, et avalikke teenuseid osutavad isikud – nii lepingulised partnerid kui ka avalikud teenistujad – valivad sageli kerge ja endale meelepärase, mitte stressirohke ja põhimõttelise tähtsusega tegevuse, isegi kui ühiskond üldiselt peab väärtuslikuks just viimati nimetatut. Enamasti eelistatakse tööd, mida tehakse tunnustatud kolleegidega tavalisel tööajal meeldivas keskkonnas koos võimalusega kasutada nn töiseid puhkevorme (seminarid, konverentsid, õppereisid) ja vabadusega kujundada ise töö tegemise viis, vastupidiste omadustega tööle (kurnav rutiin, detailidele keskendumine, terav vastuseis eri taustaga nii-öelda raskete inimestega). Kui sellised suundumused tähelepanuta jätta, kaldub avalik juhtimine heaolu vähendama.“ Autor nimetab seda nähtust „Eesliini hülgamiseks“. Mõelge sellele terminile – eesliini hülgamine?

Kokkuvõtteks, kui tekkib vastasseis, siis on see pigem administratsiooni tegemata töö või vähemalt oskamatus asjade vajadust selgitada. Läbikukkumine. Avaliku teenuse pakkumise läbikukkumine. See on nagu lapse löömine. Administratiivkiusu probleem kerkis teravalt üles ühe tragi ingelliku väikepoe pidaja vastasseisuga bürokraatiale. Kui siis ametkonna pealik ei saa aru, et sellise vastaseisu tekkimine on iseenesest alarm, siis … pole ta ilmselt õiget tööd tegemas. Nagu väitis admiral A. Burke „Esimene asi, mille ülem peab selgeks õppima, on sallimatus   asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse asjatundmatust sallima, … on teil asjatundmatu organisatsioon.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 387)

 

 

Näide elust enesest: „Sotsiaalmeedias tekitas palju vastukajasid kauplusketi Väike Ingel juhi Evelin Liiva kriitika tööinspektsiooni aadressil. Kuue kauplusega majandava Liiva hinnangul tegeleb tööinspektsioon halduskiusuga. Tööinspektsiooni vastas eile Liiva kriitikale ja süüdistab teda vastutustundetus äritegevuses. Tööinspektsioon on Liiva ettevõttele määranud ligi 40 000 euro suuruse sunniraha, sest ta polnud nõus täitma inspektsiooni esitatud nõudeid.“ Ja siis tuleb inspektsiooni „selgitus“ :

„Sunniraha määratakse selleks, et ettevõte täidaks talle seaduse poolt määratud kohustust. Kui puudusi ei kõrvaldata, võib sunniraha määrata korduvalt ja suurenevas summas, kuni nõutud meetmed on rakendatud. Seadused kehtivad kõigile. Antud tööandjale on edastatud 40 nõuet. Meie asutus soovib olla tööandjatele toeks ning abiks, kuid kui seaduse täitmiseks huvi puudub, peab kasutusele võtma meetmed nagu sunniraha,“ põhjendas tööinspektsioon.“ . (13.03.25 ÄP LVU). Põhjendus on paragrahvirea varjust tulistades õige, kuid kas paragrahvid on õiged? Kas sellist regulatsiooni on vaja? Kas inspektsiooni ülesanne pole mitte ka teha ettepanekuid selliselt, et teeninduse ja teenus pakkumine paraneks. Oleks mõistetav? NB! Parem teenindus ei võrdu suurema arvu menetluste ja trahvidega. Ilmselt pole siingi saadud aru teenuse eesmärgist. Igatahes on nii Tööinspektsiooni, kui ka Töötervishoiu kunagised mudelid tänaseks jäänud ajale jalgu. Tööinspektsioon ja Töötervishoid praegusel ebatõhusal pidurdaval kujul on  ühiskonna jõukust mittesuurendavad paralleelmaailmad. Need struktuurid tuleb (kindlas kõneviisis) ümber vormida, sest praegusel kujul on need liigne kulu ühiskonnale. Või kas meil neid üldse vaja on? Võib-olla me oleme nendega nii harjunud, et lihtsalt ei oska ennast raamidest välja mõelda. Oleme sama harjunud nagu administratiivkiusuga. Muide ärgem unustagem, et administratiivkius ei puuduta ainult ettevõtjaid vaid meid teiega kui inimesi ka igapäevaelus. Aga praegu on raamidest välja mõtlemise päramine aeg. Ärgem suurendagem vimma ega trotsi, kuid inglinäide on just tüüpiline olukord, kus talumatusest on kand maha pandud. Kui teised ka kanna maha panevad, siis saame paljud ebamõistlikud protsessid pidama.  Nagu Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 177) seda olukorda on käsitlenud:  „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust selleks  sundinud.“ Miks me peaksime sellist sundi tunnustama? Eks ole, hea küsimus?

Suured asjad juhtuvad väikestest asjadest, vahel lihtsalt sellest et keegi enam ei jõua kiusu taluda ja paneb kanna maha ja ... maailm muutubki . 70 aastat tagasi pani üks naisterahvas keset harjunud süsteemi kanna maha ja „See on Ameerika kodanikuõiguste ajaloo kuulsamaid hetki. 1955. aasta 1. detsembri külmal õhtul läks 42aastane Alabama osariigi õmblejanna Rosa Parks pärast pikka tööpäeva kojusõiduks bussi peale ja istus keskele, segregatsiooniseaduste järgi valgetele mõeldud kohtade taha. Kui inimesi iga peatusega juurde tuli ja valgete sektsioon täis sai, andis bussijuht Rosale käsu tõusta, et üks valge mees istuda saaks. Rosa Parks keeldus ja vallandas sellega ajalugu muutnud sündmused.“ (4.02.23 ÕL). Vaat selline lugu

Niisiis milline on meie suutlikkuselugu? Milline on see lugu, mis tekitab tegutsemislusti, mitte ootamispainet?

Jätkub …

Targutusi:

R Ludlum „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019

 

Lk 101 „Sest ka tegevusetusel on tagajärjed“ (…) „Mittemillegi tegemisel on samuti kaasmõjud.“

 

Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018

 

Lk 173 „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja se põhjustab suuri otsustusvigu.“

„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“

Lendstardi loogikast

 

 

 

Kummaline see meie maailm, ühel päeval on meil põhimõtted, väärtusruum, punased jooned, roheline ilmavaade, koordinatsioonisüsteem, lepped, järgmisel päeval tõstab USA  koordinatsioonisüsteemi ringi ja … Üllatus, kõik muutub. Väärtused muutvad, punased jooned muutuvad mustaks südametunnistuseks, isegi põhimõtted muutuvad. Kõik muutub, (kuigi sõnajadad võivad jääda sarnasteks), aga huvid jäävad. Lord Palmerstoni reegel kehtib igavikuliselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Täpsustades „et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H Kissinger „Maailmakord“)  Seega - Riigi huvid. Ilmselgelt on USA strateegid ümber hinnanud maailmas valitsevaid energeetilisi, tehnoloogilisi, demograafilisi, militaarseid võimekusi ja nende järgi kohendanud oma huvide süsteemi ja …tegutsenud. Ressursid on ümber jaotamisel st. kuskilt tuleb kokku tõmmata/hoida ja ümber laadida. USA vajab kiiret rahu seljataguses Euroopas, et laadida oma energia probleemsele idale ja asümmeetriale. Kiire on.

Lääneilm harjunud pika hoovõtuga, lõputu sõnajada ja lubaduste lahjendamisega, on sügavas hämmingus USA administratsiooni lendstardist. Täiesti pöörane, lubasid ja … ja hakkasidki kohe täitma. Esimesel päeval. Kohe. Lendstart. Pelg. Halin. Muidugi on maailm hämmingus. Šokiteraapia. Süsteemianalüütikuna tundub mulle, et me loeme uut pilti täiesti valesti. Loeme tükkidena, nägemata tervikut. Kui muu tulevärk kõrvale jätta, siis on USA tegevuses kohanemisel uue reaalsusega kolm põhitelge: tehnoloogia raju areng, regulatsioonide kärpimine ja energeetiline ülemlikus. Enese ümberlaadimine. NB! USA tõstsid koordinatsiooniteljed sinna kus on nende huvid, sest nad suutsid, tahtsid, julgesid. „Globaliseerumine on alati sõltunud ameeriklaste pühendumisest globaalsele korrale ja too maailmakord ei ole Berliini müüri langemisest saadik ameeriklaste strateegilisi huve teeninud.“ (P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“). Uued huvid, uued jõujooned.  USA kohendab ennast ringi vastavalt võimalustele ja vajadustele tehes kõike seda, mida meie teiega jätsime tegemata alates riigireformist ja lõpetades energeetikaga. Meil polnud julgust ega tahet. USA-l on. USA strateegid on muutujad läbi analüüsinud, arvutanud nende kumulatiivse mõju ja reaktsiooniajaga jõudes järeldusele, et endiselt jätkates on vastasseis maailmas üle kasvamas vaenutegevuseks. Selle vaenutegevuse ärahoidmiseks/vaoshoidmiseks/võitmiseks ongi USA alustanud enese ja oma ressursside ümberlaadimist eelnimetatud kolmel suunal (kiire/lihtne otsustusprotsess, tehnoloogiline ja energeetiline supervõimekus). Kogu saadav energia läheb käiku (must, punane, roheline, sinine jne) ja sellest jääb puudugi,  vaja on tehnoloogilist hüpet. USA väljumisel kliimaleppest (+ teistest heaaja rahvusvahelistest organisatsioonidest), pole mingit puutumust sellega, kas USA hoolib keskkonnast või mitte – olelusvõitluses hinnatakse ressursside kasutamise vajadused ja võimalused ümber (Kiievis ei arutata ju BTR-de või pommide süsinikheitest). Ka immigratsiooni piiramist loeme valesti: odav tööjõud on innovatsiooni surm. Pidur. See on USA-le algselt valus, kuid sunnib ettevõtlust (nagu Suur Katkuaeg) ümber reastuma innovatsioonile. Sõnum meilegi. Liitlaste „kottimisega“ on sama teema – ärgake üles, reastuge ümber, investeerige innovatsiooni/kaitsesse. Millest me alustasime? Riiklikest huvidest. Kas meil on partnerite huvidele vastu/kaas panna omad riiklikud huvid? Õhuvõngutamine? NB! Palmerstoni reegel kehtib ka väikestele. Piinlik muidugi, et suurt osa Lääneilma tabati häbitult/mugavalt tukkumas USA õla najal, ilma, et me ise sellest enam arugi oleksime saanud. Loodetavast oli see õigeaegne äratus: „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.” (T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus”). Olukord on igatahes ärev ja vastasseis kujunemas vaenutegevuseks, milles on üpris väikesed valikuvõimalused … ka meile.

Oleme Euroopas, kuid USA huvide koordinatsiooniteljestik on nihkunud. Koos Poolaga  oleme kõige kõrgemate kaitsekulutustega  ja … Ja uues huvide süsteemis võimalikud esimesed ühiskaitsest väljajääjad kui me ei suuda ennast teha „huvitavaks/kasulikuks“. Vihmavari on … nihkumas. Nüüd on küsimus selles, mida meie ise teeme. Kas jätkame piinlikku raiskamist või kohendame ennast tõeliselt valmis maailma ümberkorralduseks. Võtted on peaaegu samad mis USA-l: tehnilis/tehnoloogiline raju murre uuele tasandile, administreerimise raju vähendamine ja energia (rohelise, punase, sinise, musta) raju laadimine ümberkorraldustesse. Kui me need kolm (mitte)lihtsat asja oleme ära teinud ja kehtestanud kõigele ja kõigile Kaitsekümnise, siis võime arvata, et oleme teinud kõik enesest oleneva.  Seega: regulatsioonid maha, loovus üles, leiutamine ausse, haridus homsesse, energia muundamine odavaks, maksukasutus tõhusaks. Lendstart. Läksime!

Tekst ilmunud Äripäevas 04.03.24: "Peeter Tammistu: meiegi peaksime lähtuma lendstardi loogikast"

PS. Lisamärge kardinal Ricelieult: „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus. Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.” (H Kissinger „Diplomaatia“).

Lendstart Schrödingeri kassiga

 

 

Millest meil viimasel ajal juttu on? No meie igapäevased nurinad ja vihuti ütlemised ei kao muidugi kuhugi, seda isegi headel aegadel, kuid lahjadel aastatel seda enam. Püsinähtus. Või baasväärtus?

Häid tegusid ja häid sõnu on ka. Kuidas siis muidu? Võiks muidugi olla rohkem. Märkamist võiks ka olla rohkem. Kasvõi kerget peanoogutust nagu Vanaema Marie ütles „Peaga nikutamist“ ja maailm olekski juba parem ja meel helgem.

Kuid tegelikult kujuneb meie eluolu siin ja praegu hulka rohkem meist väljapool. Mitte, et meie selle pärast võiksime istuda käed rüpes ja pöidlaid veeretada – ei, ei – meie teiega peame seda kujunemismehhanismi teadma, et sellest oma kasud välja võtta. No teate küll seda põhimõtet, et nii susped kui suusad peavad oleme käepärast ja … oskuslikult kasutatud.  Kui me jääme ootama, et Soomes, Rootsis, Saksas olud paranevad, siis…  läheb ka meil lahedamaks ja nad hakkavad jälle meie puulusikaid ostma, siis … Uh. Pöidlakeerutaja mentaliteet.

Mõnedki meie ettevõtjad on leidnud oma koha uutel turgudel ega pea „ootama“ et vanadel turgudel hakkaks paremini minema. Ootamine on aja ja energia kaotus.  Maailm on täis neid kes ei pea „ootama“, pigem oodatakse nende järgi. Taiwan, Jaapan, Lõuna-Korea vuhivad kiipe (ja teisi kavalusi) teha ega pea ootama. Ka Hiina teeb kiipe, mitte (veel) nii kvaliteetseid kuid ikkagi teevad – massiliselt. Mitte keegi neist ei pea ootama, sest on turgude vajadusi lugenud õigesti ja vastavalt selle investeerinud. „Väike“ Singapur, kus iga neljas kodanik on miljonär, ka ei pea ootama, sest on loonud vastava infrastruktuuri. Meie … Meie peame oma majandusstruktuuriga veel vaeva nägema. Kõvasti vaeva nägema.

Majandus ongi suuresti äraarvamismäng, mitte küll selline nagu meil energeetika vallas (mis kõrvaltvaatajana tundub pigem valeturaka kui malena), kuid ikkagi äraarvamine. Kuid ainuüksi äraarvamisest on vähe kasu, äraarvamise teostamiseks tuleb  sellel valitud teel järjekindel liikuma hakata ja ka teisi sellele valitud kursile tüürida  Samas on äraarvamismängud erineva kaaluga.

 Superarvamismäng  

 Tänaseks kaalukamaiks arvamiseks on kujunenud arvamine, mida USA administratsioon ütles, mida ta mõtles ja mida ta teeb, kas ikka teeb. Eh, nagu selgeltnägijate tuleproov. Arvamismäng on edukalt installeeritud ja töötab … sõnajõul. Puhas energeetiline kokkuhoid.  President ütleb mingi sõnajada ja maailma vägevad hakkavad kohe toimetama.  Kuid küsimus MIKS on vastamata, MIKS USA administratsioon teeb seda mida ta just teeb? Mida on USA ära arvanud, et ta OMA MIKSI just niimoodi lahendab ja kuhu meid tüüritakse? Hea küsimus. „Viimastel sajanditel ja eriti viimastel aastakümnetel on avalik sfäär üha enam täis retoorikat. Olime juba harjunud poliitikutelt pärineva retoorikaga. Keegi ei oodanud, et nad kasvõi üritaksidki oma ametiaja jooksul oma valimislubadusi täita. Pikemas perspektiivis on rahvas sellega lihtsalt leppinud: poliitiku jutt valimistel tahab ainult uskuma panna. Tegelikult kehtib sama ka reklaamide kohta. Ainult idioot usub, et need maalivad reklaamitavast tootest tõese pildi.“ (M Desment „Totalitarismi Psühholoogia“ ESTRA 2022 lk 160).

Uh! Nüüd hakkas keegi toimetama vastavalt (uskumatutele) lubadustele. Energiliselt, kuid … Kui lugeda selliseid arvamisjadasid nagu: „Muuhulgas taganes USA president Pariisi kliimakokkuleppest. Samuti kirjutas ta alla mitmele immigratsiooniga seotud korraldusele, teatas tulevastest tariifidest Kanadale ja Mehhikole“ või „Kõigepealt muidugi Donald Trump. Juba valimiskampaania ajal lubas USA vastne president, et rohepöörde "jama" tuleb lõpetada ja vähemalt Ameerikas hakkab ta sellega kohe tegelema“, siis …

 Tõlgndamiskunst

 Selle koha peal muutusin mõtlikuks, võib-olla me tõlgendame USA tegevusi liialt lihtsustatult? Võib-olla on USA strateegiakeskused äraarvamismängus „ära arvanud“ milline peaks olema parim strateegia ja seda ellu rakendamas, meid liites sellesse voosse?  Võib-olla on tegelikkusest saadakse valesti aru. Võib-olla pole see meile harjumuspärane lihtarvutus vaid mingit sorti kvantmehhaanika? Kõik vaatavad kujunenud maailmapilti, kuid eri nurga alt või lausa teiselt poolt.  Pealegi, pilt on küll kõigil ühine, kuid pildilugemisoskus … erinev. No teate küll seda kinojuttu, kui üks kutt küsib teiselt, et „Kas tead milleks on lennukitel propellerid?“ ja teine vastav, et „Tean küll, selleks, et pilootidele tuult lehvitada“, „Möh?“, „No ise nägin, kui propellerid seisma jäid hakkasid piloodid higistama.“ Eks ole haruldane analüüsivõime ja tagajärje seostamine põhjusega.

 Ilmselt midagi sellist toimub ka Arvamismängus.  Tundub, et see on sama lamemaaline šabloonarvamine, ilma sügavuse ja kumulatsiooniefektita. Milline võiks see arvamine olla või on tegemist Schrödingeri kassi eksperimendiga. (Vikipeedia: „Schrödingeri kass on mõtteline eksperiment, mis illustreerib superpositsiooniprintsiipi, ehk seda kuidas objekt saab olla korraga mitmes teineteist välistavas olekus. Mõttelises eksperimendis tekitatakse süsteem, kus hüpoteetiline kass on suletud kasti sees korraga nii surnud kui ka elus. Selle mõttelise eksperimendi pakkus välja Austria füüsikateoreetik Erwin Schrödinger 1935. aastal eesmärgiga näidata kvantmehaanika ebatäiuslikkust üleminekul mikromaailmast makromaailma“). Üritame isekeskis seda mõistmist ja mittemõistmist lahti võtta ja siis … kokkupanna. Pea igal juhtimiskoolitusel räägitakse meile vajadusest olla auahne ja kujutada ennast teise inimese nahas, olla tema, tema kirgede ja püüdlustega: „Ole auahne. Auahnuse puudumine toob kaasa vaikse elu saavutuste puudumise kiiluvees. Paljude inimeste jaoks peitub suurim takistus edu saavutamisel nende peas. Nad asetavad isikliku lati liiga madalale. Madalad ootused kipuvad täituma. Auahnetel inimestel on enda ja teiste suhtes kõrged nõudmised. Nad küünitavad tähtede poole. Isagi, kui nad ulatuvad ainult kuuni, on nad ikkagi tunduvalt eespool neist, kelle suurim ootus on järgmise aasta suvel rannas peesitada. Auahnuseta inimesed ei ole kunagi maailma muutnud. Auahned inimesed ei lepi paigalseisuga. Nad tahavad asju muuta ja liikuma panna.”

 „Põhinipp enda kujutamisel teise inimese nahka on lihtne: kuula aktiivselt. Headel mõjutajatel on kaks kõrva ja üks suu ning nad kasutavad neid samas proportsioonis.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 248/250). Hakkame siis pihta ja kujutleme ennast … Just, just, sest see mida meie arvame ja mida meie tahame ei võimalda meil mõista, mida tahab teine pool, sest siitpoolt vaadates ei saa meie teiega kunagi aru MIKS tehakse seda, mida parajasti tehakse.

 Isearvamine huvitaval ajal

 Nagu kirjutas R. Müllerson („Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 11): „“Et sa elaksid huvitaval ajal!“ Seda hiinlaste needust öeldakse tavaliselt kellelegi sellisele või kellegi sellise kohta, keda ootab tõenäoliselt ees seiklusrikas ja huvitav elu, mille juurde kuulub tavaliselt mündi pahupool ja vältimatu manusena ka keskmisest rohkem ületamist vajavaid raskusi, tõkkeid, „tundmatuid tundmatuid“ (USA kaitseministri Rumsfeldi sõnul) ja takistusi. Huvitavad ajad on harilikult kõike muud kui rahulikud ja korrapärased, kus tänane päev on vägagi eilse moodi ja midagi sootuks erinevat ei too ka homne.“ Nüüd elamegi huvitaval ajal või … teistsugusel ajal. Või muutlikul ajal? Uuel ajal?

 Uus jutt. Täiesti uus jutt. Tähelepanu, sel ajal kui meie üksteisel selga sügame on maailm liikvele läinud ja seepärast on üpris vähetähtis (võrreldes maailma kõiksusega), mida meie teema või arvame, kuid … Kuid vähemalt väärika mulje endast võiksime küll jätta. No teha nägugi, et me maailma jõujoontest ja arenguvektoritest aru saame (mis ei tähenda, et me neist ilmtingimata aru saaksime). Niisiis …

Maailm, milline on harjunud pika hoovõtuga, lõputu sõnajada ja lubaduste lahjendamisega, on sügavas hämmingus USA uue administratsiooni lendstardist. Täiesti pöörane, lubasid ja … ja hakkasidki kohe täitma … esimesel päeval. Kohe. Lendstart. Pelg. Halin. Muidugi on maailm hämmingus. Kuidas käituda? Mida teha? Millal teha? Mida arvata?

Arvamise ja arvamusega on nii ja naa. K Arjakas („Konik“ EPL 2008 Lk 92) kirjutas „Saral andis teada, et tema pole nõus otsusega, et maavalitsuse tervishoiuosakonna juhatajaks võib saada üksnes arst, kuigi see võis olla ka loomaarst, ning et tema endiselt „oma isearvamise juurde jääb“.

Vaat mul on ka oma isiklik isearvamine, mitte eriarvamus, vaid just isearvamus, sest teil võib olla oma arvamus ja oma isiklik isearvamine. Vaba maa. Ma ei arvagi, et minu isearvamine peaks kellelegi meeldima, sest see on vaid püüd luua loogilist (ja mahulist) jada asjade seisust ja võimalikest liikumistest. Milleks? No ikka selleks, et ise aru saada ja mitte jäädagi ootama ning nokitsema oma puulusikamajandusse. Kui siinne isearvamine ei pea paika, siis on sellest ikkagi niipalju kasu, et on edisonlikult tuvastatud ühe mittetoimiva variandi teiste mittetoimivate seast ehk edaspidi eduväljavaated vaid suurenevad. Asi seegi.

 Globaliseerimise mäng

 Alustame algusest, baasteadmistest. Esiteks on õige eeldada, et lennuki/globaliseerumise propellerid/veojõud pole loodud pilootide higistamisvastaste leludena, neil on eksistentsiaalne otstarve. Nagu kirjutas P Zeihan („Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 60/69): „Globaliseerumine on alati sõltunud ameeriklaste pühendumisest globaalsele korrale ja too maailmakord ei ole Berliini müüri langemisest saadik ameeriklaste strateegilisi huve teeninud. Ilma ameeriklasteta, kes hoolitsevad kõigi eest, on see vaid aja küsimus, millal mõni julgeolekuprobleem kuskil Ida-Aasias või Kesk-Aasias või Lähis-Idas või Venemaa äärealadel lõhub globaalse süsteemi parandamatult … eeldades, et ameeriklased ise seda ei tee. Kuid isegi siis, kui ameeriklased otsustavad jätkata maailma kollektiivse tsivilisatsiooni ülalhoidmist, pole globaliseerumise hiilgeaegades midagi jätkusuutlikku.“ IIMS alates on „Ühendriikide juhitud Maaimakord (suur M) tegi ära rohkem kui lihtsalt mängureeglite muutmise; see institualiseeris maailmakorra (väike m), mis omakorda võimaldas industrialiseerimise, linnastumise ja selle leviku kõikjale. See muutis globaalse geograafia olukorras, kus oli palju lapsi, olukorrani, kus oli palju noori täiskasvanuid ja täisealisi, genereerides kestva tarbimis- ja investeerimisbuumi, mille sarnast inimkond polnud varem kogenud. Garanteeritud julgeolek ja kapitali ja energia ja toiduainete varudega asendusid kuus tuhat aastat kestnud tõusu ja mõõna pidurdamatu progressi kaubarongiga.“ Tore. Selline tagasivaade veojõust siis. Arutlusbaasiks.

 

Pikaajalised huvid

 Teiseks, vaatame ettepoole ja oletame, et „mingi“ tark ja tähelepanelik, seoseid ning mõiusid mõistev analüüsi/strateegiakeskus on pannad kokku tänapäeva maailma tegelikud ressursid, nende jaotuse ja võimalikud tagajärjed ning esitlenud enda plaani lähtudes

„19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33). Klassika. Meie teiega ei pea mitte arvama USA tegemiste mõtet mitte enda … huvidest, vaid USA huvidest. Millised on USA pikaajalised huvid? Iga riik püüab „iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“. See juhtmõte on …

 Eks ole, see on ju iga riigi kõige tähtsam põhimõte – huvid. Riigi huvid. Teine suur riigitegelane kardinal Ricelieu on täpsustanud, et: „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 68). Ja just seepärast on riigimehed altid tegutsema … riigi huvidest lähtudes. Loodetavasti.

 Nii et huvid? USA pole kunagi tahtnud olla põliselt kiskleva Euroopa abimees, kuid OMA HUVIDE kaitseks pidi ta sekkuma nii IMS, kui ka IIMS. USA huvides oli, et vaenutegevus maailmas asenduks vastastikuse sidususe ja majandusliku koostööga (ikka enda huvides). Just selliselt sai üles ehitatud ka IIMS järgne kollektiivne julgeolekusüsteem ja see toimis, sest USA (ja meie) huvid olid kaetud.  USA armeejuristid kirjutasid kokku hunnikute viisi seaduseelnõusid (sh esimesed konkurentsiõiguse põhimõtted), et muuta sõdimine Euroopas (ja laiemalt maailmas) võimatuks. Mõttetuks. See kinnistas P Knighti ( „Jala jälg“ Helios 2016 Lk 434) vana maksiim: „Kui kaubad ei liigu üle rahvusvaheliste piiride, liiguvad sõdurid.“ Ehkki ma olen kutsunud äri sõjaks ilma kuulideta, on see tegelikult suurepärane kaitsevall sõja vastu. Kaubandus on te kooseksisteerimisele, koostööle. Rahu toitub heaolust.“

Ja see maksiim töötas päris pikalt, kuid maailm ei püsi paigal, huvid muutuvad ja impeeriumid surevad harva vaikides. Seda enam, et  „Kollektiivse julgeoleku nõrkuseks on asjaolu, et riikide huvid enamasti ei kattu ja julgeolek ise on harva jagamatu. Et see nii on, siis jõuavad üldise kollektiivse julgeoleku süsteemi liikmed tõenäoliselt palju hõlpsamini kokkuleppele pigem tegevusetuses kui ühistegevuses; sageli juhtub, et neid ühendab vaid ülespuhutud suuresõnalisus; …” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 106). Venemaa sõda Ukrainas, Hiina mõju kasv ja mittekonventsionaalsed konfliktid, asümmeetriline vaenutegevus ning energianälg on muutnud maailma. See ei toimi enam vanadest printsiipidest ja energiavarudest lähtudes. Asümmeetria vastaspoolte tegevustes muudab olukorrahinnangu veelgi raskemaks. Seda vastuolu püüdsid maailma arenenud riigid lahendada läbi erinevate „plaastrite“, mille hulka kuuluvad ka erinevad tuuma-, raketi- ja kliimakokkulepped.

Hm, imestate ilmselt, et mis need kliimakokkulepped käesoleva aja  ebastabiilsusesse puutub? Puutub ikka, ka kliimaküsimsutes pole küsimus niivõrd kliimas, kuigi sellel on tugev kliimavormi kuju(ndus), vaid alusküsimus on energias. Heas, reguleeritavas, garanteeritud, suures koguses, mõistliku hinnaga energias. Oleme energeetiline ühiskond. Meie teiega, aga samuti ameeriklased, vajavad arenguks ja eriti kiireks arenguks energiat. Eriti tähtsaks muutub energia ebakindlatel aegadel. Kellel on piisavalt energiat see võidab. Võit ei tule sõnaveskitest vaid „laadimisest“.

See mõttepojukene sugenes mul juba tosinkond aastast tagasi lugedes ühe projekti raames  mitmeid EL „Valgeid Raamatuid“ (VR). Hakkas silma tõsiasi, et need on pigem rohkesse rohujuttu pakitus konkurentsivõime, uue tehnoloogia ja tehnika kiirema arengu platvormid.  Inimkond, kes elab kujutletava korra najal vajab igal ajahetkel ühiseid ühendavaid muinasjutte, et edasi rühkida. Ja pole tähtis, kas need müüdid või teooriad on tõesed, peamine, et need suudavad meid edasi viia, nii on näiteks Eukleidese geomeetria järgi kinnitust leidnud, et paralleelsed sirged ei lõiku ei kunagi, mille alusel on ülesse ehitatud kogu geomeetriline süsteem. Kuid Riemanni geomeetria  järgi need ristuvad ja tänapäeval väidetakse, et universumi levinumaks vormiks on sfäär ja sirge on vaid imepisikene osa sfäärist. Vaat selline lugu: üks, teine ega kolmas teooria ei sega meid. Sama on ka kaasajamüütidega. Näiteks  VALGE RAAMAT Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas (2011). Põhiidee on järgmises:

- Mandri-Euroopa edasine jõukus sõltub kõikide selle piirkondade suutlikkusest osaleda edaspidigi täielikult ja konkurentsivõimeliselt maailmamajanduses. Tõhus transport on selle jaoks hädavajalik. 

- Järgmistel kümnenditel vähenevad naftavarud ja üha enam hangitakse naftat ebakindlatest allikatest. 

-  Kui me ei vähenda sõltuvust naftast, võivad väheneda inimeste suutlikkus reisida ja majanduslik julgeolek ning kõik see võib tõsiselt mõjutada inflatsiooni, kaubanduse tasakaalu ja ELi majanduse üldist konkurentsivõimet.

 Selline on vajaduste menüü. Kuid arengud toimuvad väga harva iseenesest ja vabatahtlikult, selleks tuleb turge (ja partnereid) innustada või …sundida. Kui energiat ei jätku või see tuleb ebakindlatest allikatest ning seda kulub ebamõistlikult palju, siis tuleb saavutada tehnoloogiline pööre. Tuleb jõuda tehnoloogiliselt uuele tasemele. Elementaarne. Rohepöörde nimetus on pigem (meie) poliitinimeste innustus- ja valimiskõnede pärusmaa. Kõik teised on alla kirjutanud rohekokkuleppele. Selge see, et puhtust tuleb hoida ja nagu öeldakse, mida jõukam riik seda puhtam keskkond, kuid … Kuid (NB!) vahel on vaja kasutada ka mitte nii puhast energiat, et tõusta tasemele, mis võimaldab võita ja … olla puhtam.

 Aga MIKS (küsib isegi kolmeaastane)?

 Palju on räägitus sellest kuidas USA administratsioon teeb seda, mida ta teeb (tehniliselt), kellega teeb, millal teeb ja kuidas teeb, kuid see MIKS ta seada teeb, sellest … ainult arvatakse. Mis on see käivitav jõud. Miks just kliimaleppest taganemine, miks illegaalse immigratsiooni tagasipööramine, miks liitlaste „kottimine“, miks regulatsioonide vähendamine (Mõttepojuke, et iga uus regulatsioon peab tühistamine toob kaasa kümne kehtinud regulatsiooni kehtetuks tunnistamise, mulle meeldib. Selle peale tahaks innustada, et tehke palun rohkem uusi regulatsioone). Eks ole, see on jäänud ülejäänud tulevärgi varju. Tundub, et ( täpselt niimoodi nagu VR puhul) USA praeguse administratsiooni tegelik käiviti on energiavajadus, sõltumatus ebakindlatest toormeallikatest (ja kui vaja ka liitlastest), uue tehnoloogia ja tehnika kiirendatud korras tegelikkuseks muutmine ja liitilaste sundimine sama tegema ehk kiiremini arenema ja iseseisvalt omal jalul seisma. Lihtne.

 USA eelmine administratsioon püüdis koos EL-ga Venemaad seoses viimase agressiooniga maha suruda läbi sanktsioonipoliitika Vene energiakandjatele. Vaesustada Venemaad. „Uuringud on näidanud, et üldjuhul vähendavad sanktsioonid majanduskasvu umbes kaks protsenti aastas – niisiis võib riik kõigest kümne aastaga kaotada veerandi oma majanduse mahust.“ (M Leonard („Ebarahu aeg“ Varrak 2022 Lk 144)  

Justkui kaks ühes – kurnad ja võidad. Tegelikkuses toimis see strateegia nagu jõusaali treeningprogramm – koormuseid/sanktsioone lisati ja nendega harjuti, siis lisati … Treeningprogramm noh. Kuid tulemus oli see, et Lääs kurnas ennast kahekordselt, kirjutades maha sissetöötatud logistilised tarneahelad ja amortiseerimata infrastruktuurilased investeeringud, asendades need uute kallimate infratega, investeeringutega  ja kallima energiaga. Samas Ida jätkas energia ostmist sanktsioonidest hoolimata – puhas majanduslik võit.  Ühesõnaga Lääs laadis endasse õiglust ja Ida laadis endasse odavat  energiat. Kuna sanktsioonipoliitika oli nii lahja ja auklik ning vaid osaliselt täidetud/täidetav, siis sai Lääs ka kolmanda kaotuse, sest osaliselt  osteti ikkagi sõjasüütaja toodangut (LNG jne) erinevate artiklite ja varitarnijate alt, mida oli lubatud turustada või polnud taibatud seda keelustada Nii, et suures osas läks investeerimine õiglasesse maailmakorda majanduslikus mõttes kaduma. Õiglus küll jäi, aga … kallilt. Kõik tahavad võita. Riiklikud huvid on sellised. Võit. Ja võidu võti on energia.

 Lühi ja pikaajalised prioriteedid

 Ukrainas ei räägi keegi praegu keskkonnakaitsest. Ei arutata, et BTR-d ei vasta EURO -6 nõuetele või tankid lõhuvad metsi ja teid. Ei seda, et iga kaeviku nurka peaks paigaldama kaks kraanikaussi ja kemmergud (kui neid on) ei vasta euronõuetele. Ei arutata seda, et pidevate suurtüki ja lennurünnakute tõttu paisatakse õhku kolossaalne kogus süsinikku ja mitte ainult põlengute ja transpordi poolt, vaid ka põllumaadelt lenduva süsiniku tõttu, mis omakorda vähendab mullaviljakust, mis on omakorda …

Nii on. Prioriteedid on muutunud. Niisiis kui maailm on muutunud ja leebed tegurid seda muuta ei suutnud, siis muutub energia laadimine vastasseisus ikka tähtsamaks. Seda eelkõige USA kui superstruktuuri jaoks. Ilmselgelt on oodata mingeid Maailmakorra muudatusi ja selle Läänmaailmale sobivaks kujundamiseks on vaja laadida endasse kiirelt võimalikult palju energiat  Nagu G Potseptsov („Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk 16/17) täheldas: „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega”

 Konfliktiootus

 Tundub, et just sellega tegeleb praegu USA administratsioon. Seda enam, et: „Seni oli valitsenud tavaarusaam, et kui inimesi kaubanduse, investeeringute ja rahvusvaheliste institutsioonide kaudu ühte siduda, siis pinged leevenevad ja rahuvõimalused suurenevad. Ent Ukraina praktiline kogemus kippus paljude sääraste mõjukate teooriatega vastuollu minema. Ukraina, Venemaa ja Lääne vahel tekitasid pingeid eeskätt just nende kolme vastastikud sidemed ja nende mõju Ukraina arengule.“ (M Leonard „Ebarahu aeg“ Varrak 2022 Lk 16/19/20/23)  „Teiseks on selle vastasseisu dünaamika väga ettearvamatu. Sedasorti konfliktidele on eriomane asjaolu, et neid peetakse sageli nähtamatul, eitaval ja mitmetähenduslikul viisil.“

„Kolmandaks, isegi kui lahingutegevuse kuumi faas lõpeb, ei taastu seejärel tõenäoliselt kord. Säärase lepingu asemel, mis looks uue kindluse ja stabiilsuse suhteraamistiku, saame tõenäoliselt parimal juhul isevärki ebarahulepingu, mis lõpetab kuuma sõja, kuid jätab avatuks kestva konflikti ja rivaalitsemise tee.“

 „Kuna iga riik hakkab käsitlema vastastiksõltuvust kaitsetusena, siis näeme, et üha enam äritegevust viiakse mujale ja osa ülemaailmseid tarneahelaid laguneb“

„… ent niikaua, kui meie vahel on sidemeid, jääb alati alles ka konfliktivõimalus. Seepärast lõpeb Ukraina sõda järjekordse eberahu ajajärguga.“

 „Ebarahu ja ebasõda“ „Sel lühikesel raamatul on lihtne iva: ühendused, mis põimivad maailma kokku, ajavad seda üksiti lahku. Maailmas, kus tuumariikide sõda on liiga ohtlik, et selle üle arutledagi, õhutavad riigid konflikte, manipuleerides nendesamade asjadega, mis neid ühte seovad. Suurriikide poliitika on muutunud armastuseta abieluks, kus kaasad ei talu teineteise seltsi, ent ei suuda ka lahku minna. Ja nagu õnnetu paari puhul, muutuvad õnnelikel aegadel jagatud head asjad vahendiks, millega halbadel aegadel teisele kahju teha. Lagunevas abielus teevad neimahimulised partnerid teineteisele haiget, kasutades ära lapsi, koera ja suvilat. Geopoliitikas pruugitakse relvana kaubandust, rahandust, inimeste liikumist, pandeemiaid, kliimamuutusi ja eelkõige internett.“  Hm, tuleb tuttav ette? Peaaegu Nagu Richard III Bosworth Fieldi lahingus – pool kuningriiki ühe hobuse eest. Meie kontekstis tuleb hobuna asendada loomulikult energiaga.

 Õnneaja järgne aeg

 Nii, nüüd oleme energiaküsimuse ja selle laadimise eksistentsiaalse küsimuse läbi vaadanud, nüüd tuleb mõelda, mida inimene selles uues süsteemis endast kujutab. Milline on tema roll, tema panus?  P Zehnana („Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 lk 60/61) näeb probleemi (ja selle lahendusi või mittelahendusi) läbi sündimuse: „Õnneaeg, mis kestis 1980-2015, on möödas. Sündimuse kollaps, mis algas arenenud maailmas 1960 aastatel ja arengumaades 1990 aastatel on nüüdseks juba kümneid aastaid kestnud.“

 „18 sajandil sünnitasid Briti naised keskmiselt 4,6 last. See on peaaegu identne Saksa naiste laste arvuga 19 sajandil või keskmise Itaalia naiste omaga 20 sajandil või keskmise Lõuna-Korea omaga 1960 aastatel või Hiina naiste omaga 1970 aastate alguses. Nüüd on kõigis neis riikides uus keskmine alla 1,8 ja paljudel juhtudel ka tunduvalt allpool. See on positsioon, kust keskmine Bangladeshi naine leiab end tõenäoliselt 2030. Nüüd tuleb allamäge sõit.“

 „Keskne tegur igas industrialiseerimisega kaasnevas kasvuloos on see, et suur osa majanduskasvust tuleb rahvastiku suurenemisest.“ Kuid heaolu toob kaasa sündimuse vähenemise ning sündimuse vähenemise korvamise läbi pikaealisuse. „Lõpuks enam pikaealisust pikendada ei saa, mis jätab küll riigile suurema rahvaarvu, kuid vähem lapsi. Eilne olukord, kui oli vähe lapsi, viib tänaseni, kus on vähe noori, mis viib homsesse, kus on vähe inimesi, kes oleksid valmis töötama. Ja nüüd lõpuks ometi on kätte jõudnud see homne.“

„Ja kui riigil on juba kord rohkem vanemaid inimesi kui lapsi, on järgmine samm täiesti vältimatu: rahvastikukrahh. Ja kuna iga riik, mis seda protsessi alustab, on juba jäänud noortest täiskasvanutest kuivale, ei saa need riigid kunagi ka sellest enam üle.“

„… on demograafiline üleminek viinud ka rohketelt lastelt rohkete pensionärideni. Mida kiirem üleminek ja kasv esialgu on, seda kiiremini väheneb rahvastik hiljem.“. See tähendab vähem tarbijaid, vähem maksumaksjaid, vähem … Vähem kõike. Kuid me kõik tahame ju heaolu kasvu. Kuskohalt saabub heaolu?

 Heaolu tootmise valemist

 Heaolu valemi on mõistetavalt lahti seletanud T. Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017  Lk 240/244/273): „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“

 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“

„Kui naiste suurem aktiivsus tööturul viib selleni, et nad sünnitavad vähem lapsi, saavutatakse praegune kõrgem kogutoodang  järgmise põlvkonna madalama kogutoodangu arvel. Sündimata inimesed ei saa ju tööellu astuda. Ajateljel vaadates on kogutoodangu väljavaatele palju kahjulikum see, kui naised loobuvad tööturul osalemise nimel lastest, kui see, et nad käivad laste pärast vähem tööl. See väide ei ole suunatud naiste tööhõive, vaid väite vast, et naiste võimalikult suur tööhõive on vajalik heaolu ja majanduskasvu jaoks.“

„Sisseränne suurendab tootmisvõimaluste hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Aga see ei tähenda, et sisseränne suurendab ühiskonna heaolu. See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed. Nii on see vaid sisserändajate puhul, kelle tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad. Ühiskonna keskmisest väiksema tööviljakusega ja võimalik, et ka vähem tööhõives osalevad immigrandid ja nende rühmad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla. Ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud. Alla keskmise tööjõus osalemise määr tähendab paratamatult, et asjaomased sisserändajad tervikuna mitte vähendavad, vaid suurendavad sotsiaalsüsteemi koormust.

Olgu niisiis tuvastatud, et heaolu kõige tähtsam allikas on inimese töö viljakus, mitte maht. Levinud väide, et tööjõu arv on sakslaste heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, jääb küsitavaks isegi siis, kui see pärineb tuntud ärinõustamisettevõtetelt. Sellega aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Tänase heaolu jaoks on keskse ja otsustava tähtsusega tööviljakuse tase. Tulevikus on heaolu jaoks otsustava tähtsusega tööviljakuse edasine kasv.“. Selles heaolu kasvu mudelis on selline seos, et kui tööjõudu jääb vähemaks, siis tööviljakus peab tõusma. Tõusma vähemalt niipalju, et korvata kompleksühiskonna piirkulu kasvu. Elementaarne

 Töö tahtest ja viljakuse väest

 E Poom kirjutas 1932 a („Moodne töötehnika ja majanduskriis“  Eesti kirjandusliku seltsi kirjastus 1932 Lk 82/83) „Filosofeerida ainult selleks, et leida tõde, millega ometi tegelikus elus pole midagi saavutada, see on tüüpilisele ameeriklasele mõttetus, asjatu kalli aja ja energia kulutus. Elujaatav., reaalellu juhitud, praktikas läbiproovitud, nii ameerika tööstsustuusa-selfmademan´i kui ka tänapäeva  lehepoisi elukogemuses välja kujunenud on too kirjutamata elufilosoofia“

 „Ameeriklane on uhke. Ta ei palu abi, vaid tööd. Ta ei kohku ühegi töö eest, ta ei pea häbiks ka kõige lihtsamat tööd. Ta austab kõige rohkem isiklikku tublidust, rekordi, jõudlusvõimet, rakendusoskust, kas ee väljendub pilvelõhkuja ehitamises, osavas spekulatsioonis, närimiskummi mäletsemises, kõrgushüppes, ookeanilennus, Piibli päheõppimises, pangaröövimises või geniaalses leiutisis. Tähtis on jõudluse tulemus, ennetus, rekord. Kuidas see saavutati on kõrvalküsimus.“

See on meile teiega kirjandusest tuntud ameerikalik suhtumine/käitumine. Nüüd näeb S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 Lk 405) selles eduvalemis mõrasid: „Esimene vihmapilv silmapiiril on majanduslik stagnatsioon. Nagu märkis esseist Logan Persall Smith: „On vähe muresid, olgu need kuitahes rasked, mille lahendamisel hea sissetulek kasuks ei tule.“

 „Teine selgitus on kultuuriline: Ameerika on minetanud oma maagilise edasipüüdlikkuse. Töölised majanduslikult mahajäänumatest piirkondadest ei võte end enam kokku ega koli kiiremini arenevatesse, vaid võtavad välja oma töötuskindlustushüvitise ja langevad tööjõu hulgast välja. Ettevaatlikusprintsiip takistab kellel tahes proovimast mida iganes esimest korda. Kapitalism on kaotanud oma kapitalistid: liiga palju investeeringuid on seotud „halli kapitaliga“, mida kontrollivad institutsionaalsed haldajad, kelle eesmärgiks on pensionile minejatele turvalise sissetuleku tagamine. Ambitsioonikad noored tahavad saada kunstnikeks ja loovisikuteks, mitte ettevõtjateks. Investorid ja valitsus ei toeta enam ambitsioonikaid riskiprojekte.“

„Olgu selle põhjuseks mis tahes, majanduslik stagnatsioon on paljude teiste probleemide algpõhjus ja kujutab endast 21 sajandi poliitikakujundajatele olulist väljakutset. Kas see tähendab, et areng oli kena kuni see kestis, ent nüüd on see läbi? Ebatõenäoline! Esiteks, kasv mis oli aeglasem kui sõjajärgsetel hiilgeaegadel, on ikkagi kasv – tõepoolest, eksponentsiaalne kasv. Maailmamajanduse kogutoodang on kasvanud viimasest viiekümne viiest aastast viiekümne ühe jooksul, mis tähendab, et igaühe jooksul neist viiekümne ühest aastast (sealhulgas kuus viimast) muutus maailm rikkamaks kui aasta varem.„ Kuid stagnatsioonioht, edasipüüdlikkuse maagia vähenemine ning muudatused rahvastiku ( st ka tööjõu) struktuuris on pelutavad. Need loovad täiesti uue olukorra, mida võib lahendada nii ekstensiivsel kui intensiivsel moel.

 Rändaritest  

 I. Krastev ( „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 20) kvalifitseerib migratsiooni kui … revolutsiooni. Võiks isegi öelda, et tegemist on asümmeetrilise  revolutsioonilise protsessiga : „Migratsioon on 21 sajandi uus revolutsioon – mitte  20 sajandi masside revolutsioon, vaid indiviidide ja perekondade revolutsioon, mida ajendab soov välja pääseda. Seda ei inspireesi ideoloogiliselt signeeritud maalid helgest tulevikust, vaid Google Mapsi fotod elust teisel pool (piiri). Oma õnnestumiseks ei vaja see uus revolutsioon ideoloogiat, poliitilisi liikumisi ega poliitilisi liidreid. Nii paljude „maakera viletsate“ jaoks on Euroopa Liidu piiri ületamine lihtsalt inimlik hädavajadus ja sugugi mitte küsimus utopistlikust tulevikust.“

„Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist. Migratsioonirevolutsiooni probleem – nagu õigupoolest igal revolutsioonil – on aga see, et see õhutab kontrrevolutsiooni. Antud juhul on see revolutsioon õhutanud ohustatud enamuste tähtsaks jõuks Euroopa poliitikas. Need ärevil enamused kardavad, et välismaalased võtavad üle nende maa ja ohustavad nende eluviisi, ja nad on veendunud, et praeguse kriisi on tekitanud kosmopoliitiliselt meelestatud eliitide ja hõimukeskselt meelestatud immigrantide vandenõu.“ Muide ei kehti mitte ainult Euroopa kohta, vaid on üldisem ja kasvav voog.

Peale selle protsessi või ka selle sees on veel  ilmet võtmas keskkonnamigrantide voog. „ÜRO Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni hinnangul võib  keskkonnaimmigrantide arv ainuüksi järgmisel kolmekümnel aastal ulatuda 1,5 miljardini.“ (G Vince „Nomaadide sajand“ „Yoko Oma“ 2022 Lk 15/102). Kuid migratsioonil on ka tagajärjed, need võimaldavad laiendada tootmist madalamal tehnoloogilisel tasemel. Ehhee, inimene ei maksa (suurt) midagi, aga automatiseerimine on kallis. Niisiis on tootmise laiendamise puhul esimeseks käepäraseks/tasuvaks lahenduseks tööjõu lisamine. Migratsioonipump võimaldab riikidel minna lihtsama vastupanu teed. Lihtsamat teed, mis pidurdab innovatsiooni ehk „Teine põhjus, miks madala kvalifikatsiooniga ränne tegelikult suurendab töökohtade arvu, on mehhaniseerimise ja automatiseerimise aeglustumine. Mõlemad nõuavad suuri kapitali ja koolitusinvesteeringuid ning tihti ka tarneahelate ümberkorraldamist. Hõlpsasti kätte saadav soodsa hinnaga tööjõud muudab tööjõusäästlikud ettevõtete juhtidele vähem atraktiivseks, eriti põllumajandus- ja tehasetööde puhul. Kui aga migrandid välja saata või nende riiki sisenemine tõkestada, võtavad paljud rändajate tööjõudu kasutavad ettevõtted ette mehhaniseerimise ja spetsialiseeruvad tööjõudu mittenõudvale toodangule. Näiteks kui Mehhiko põllumajandustöölised 1964 aastal Californiast välja visati, muutus tomatikorjamine kahe aastaga täielikust käsitööst täielikult mehhaniseeritud tegevuseks. Samal ajal loobus California tootmast neid põllusaadusi, mille puhul mehhaniseerimine ei olnud võimalik /nt lehtsalat, spargel ja maasikad). Teisisõnu, sisserändajate lahkumine vähendas märkimisväärselt kõigi töötajate töövõimalusi.“ Vaat selline arvamus.

Kui nüüd lugeda (ja mõista) eelnevat teksti innovatsiooni arengu seisukohalt, siis madala kvalifikatsiooniga töötajate olemasolu pärsib tehnoloogiate arengut ja seda ei saa USA endale lubada. Teades, et kogu arenenud maailmas on sündivuskõver väga valesti „kõver“, siis on USA (ja meie) väljapääs ülikiire ja tõhus automatiseerimine, mitte selliste tegevuste laiendamine, mis vajaksid madala kvalifikatsiooniga töötajaid. Kui vaatate üle T Sarrasini arvamuse heaolu kasvatamise osas, siis saate aru, MIKS USA suhtub immigratsiooni just nii nagu ta suhtub. Tuleb tunnistada, et paljude harjunud šabloonmaailmas on see veidi üllatav, sest tööjõud on ju ressurss nagu iga teinegi ressurss, kuid pikemas perspektiivis viib see mugavuseni, siis harjumuseni ja siis … tehnoloogilisele allakäigule ja efektiivse energialaadimise võimaluste vähenemiseni. Mäng läbi.

 Viimane peatus?

 Võib-0lla kõlab brutaalselt, kuid Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 285/40) on hinnanud olukorda järgmiselt:  „21 sajandialguses on arengu rong taas jaamast väljumas ja arvatavasti on see viimane rong, mis peatusest Homo sapiens veel lahkub. Need kes maha jäävad, ei saa kunagi teist võimalust. Et kindlustada istekoht selles rongis, peame aru saama 21 sajandi tehnoloogiast, eriti aga biotehnoloogia ja arvutialgoritmide mõjust. Need mõjud on palju võimsamad kui omal ajal aurumootor ja telegraaf ning neid ei kasutata üksnes toiduainetes, tekstiilis, sõidukite ja relvade tootmiseks. 21 sajandi peamiseks tooteartikliteks saavad kehad, ajud ja meeled. Lõhe nende vahel, kes oskavad kehasid ja ajusid toota, ning nende vahel, kes seda ei oska, on mitu korda suurem, kui Dicensi Inglismaa ja Mahdi Sudaani vahel. See kujuneb koguni suuremaks kui erinevus Homo sapiens´i ja neandertallase vahel. Arengu rongi pardal olijad omandavad 21 sajandil jumaliku loomis- ja hävitamisvõime, samal ajal kui jaama maha jääjad seisavad silmitsi väljasuremisega.“ … mis tähendab, et kõik peavad pingutama. Nii ameeriklase, meie teiega, kui kõik need, kes tahavad homsesse jõuda. Brutaalne?

Lihtsalt meeldetuletuseks, et   „1776 aastal sätestasid Ameerika Ühendriikide asutajad kolme võõrandamatu inimõigusena õiguse elule, vabadusele ja õnne taotlemisele. On oluline märkida, et Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon tagab õiguse õnne taodelda, mitte õnnele endale. Thomas Jefferson ei muutnud riiki vastutavaks kodanike õnne eest. Selle asemel püüdis ta riigi võimu üksnes piirata. Eesmärgiks oli tagada üksikisikutele eraelu, et teha valikuid, mis oleksid vabad riigi kontrollist.“ Nii, et … see puudutab ka meid – taodelgem siis õnne. Pöidlaid veeretades õnne ei saavutata.

 Need keda enam ei tule, need kes enam ei maksa

 Kuid muutused, mis on paratamatud ja nõuavad kolossaalsel hulgal energiat, ei puuduta vaid üht riiki või riikide rühma, mõnele vektorile on hoog sisse uhatud ja nüüd … peame meie teiega välja nuputama, kuidas selle olukorras oma õnne taotlemisega edukas olla. Selleks, et mõista toimuvaid protsesse üks komplekt meeldetuletusi P Zeihan´i ( „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024) poolt:

Lk 77 „Demograafia ütleb meile, et masstarbimismajanduste arv ja kogumaht on juba saavutanud oma haripunkti. 2019 aastal oli esimest korda maa ajaloos üle kuuekümne viie aasta ja vanemaid inimesi rohkem kui viieaastasi ja nooremaid. 2030 aastaks on pensioniealiste suhtarv juba umbes kaks korda suurem.“

Lk 78 „Ühendage geopoliitika ja demograafia ning te näete, et mitte mingeid uusi masstarbimissüsteeme ei ole enam tulemas. Veelgi hullem, pirukas , mida kujutab endast globaalne majandus, mitte lihtsalt ei kahane; see laguneb Ameerika tegevusetuse tõttu paljudeks sidumata tükkideks.“

Lk 201 „Asendage 2000 ja 2010 aastate maksujõuline, küpses eas  kõvasti tööd tegevate inimeste demograafia maksuvaesuse, pensionäridest tiine 2020 ja 2023 aastate demograafiaga ning Teise maailmasõja järgsed valitsemismudelid mitte lihtsalt ei kuku kokku, vaid neist saavad ühiskondlikud enesetapulepingud.“

Lk 201 „Suurt osa maailmast ootavad ees 1850 aastate stiilis valitsusteenused, see on aeg, kui enamik valitsusi ei pakkunudki mingeid teenuseid, kuid sealjuures ei oota  meid enam majanduskasv, mis võimaldaks elanikkonnal enda eest hoolitseda.“

Lk 364 „Mida pikem ja keerukam tarneahel on, seda tõenäolisemalt tabab seda katastroofiline ja paratamatu rike.

 Selles ühes lausungis on palju ängi ja rahutust

Areng globaliseerunud maailma tootmisnormidest uute deglobaliseerunud maailma normideni ei saa olema selline, nagu auto koostvõtmine ja seejärel uues kohas kokkupanek. See saab olema nagu auto koostvõtmine ja seejärel selle kokkupanek leivaküpsetiks, õunakorjajaks ja Barbie unistuste reaktiivlennukiks. Protsess, mida me kasutame asjade tootmiseks, muutub, sest keskkond muutub. Üleilmsed mastaabisäästu majandused haihtuvad. Paljud tehnoloogiad, mida me globaliseerumise tingimustes toodete valmistamiseks kasutame, ei ole tulevases killustunud maailmas enam kasutuskõlblikud.

See tähendab, et meil on praegu, 2022 aastal, palju tööstusettevõtteid, miiega varsti ei ole lihtsalt enam midagi peale hakata.“

Lk 285 „Ajalugu ütleb, et me võime – võime – olla materjaliteaduses terve rea suurte läbimurrete lävel. Käimasolev demograafiline allakäik ähvardab vähendada inimpopulatsiooni järgmiste aastakümnete vältel lausa Musta Surma mõjuga võrdsel määral. Mõju tööealisele elanikkonnale saab olema suurem. Mida iganes täpselt tulevik ka toob, peame kõik igal juhul vähemate töökätega hakkama saama.“

Lk 65 „Maailma demograafiline struktuur ületas punkti, kus pole tagasiteed, kakskümmend kuni nelikümmend aastat tagasi. 2020 aastad on aastakümme, mil see kõik laiali laguneb.“

„Nii erinevate riikide jaoks nagu Hiina, Venemaa, Jaapan, Saksamaa, Itaalia, Lõuna-Korea, Ukraina, Kanada, Malaisia, Taiwan, Rumeenia, Holland, Belgia, ja Austria pole küsimus selles, millal neid riike tabab demograafilisse vananemisse kustumine. Kõik saavad näha, kuidas nende töötajad hakkavad 2020 aastatel massiliselt pensionile jääma. Mitte ühelgi riigil neist ei ole piisavalt noori inimesi, et isegi teeselda, et nad taastavad oma populatsiooni. Kõik nad kannatavad surmahaige demograafia all. Tegelikud küsimused on need, mis viisil ja kui kiiresti nende ühiskonnad tükkideks mõranevad.“

Lk 286 „Samal ajal kui avastame oma teekonnal uute majandusmudelite piirjooni, vihjab ajalugu tugevalt sellele, et vähem töökäsi tähendab kallimat tööjõudu. See omakorda peaks panema igaühe välja mõtlema, kuidas muuta napp tööjõud produktiivsemaks. Musta Surma tõttu hoogustunud tööjõu produktiivsus pani meid rajale, mis viis materjaliteaduse läbimurdeni, mis võimaldasid ja kindlustasid nii renessaansikui ka tööstusrevolutsiooni. Meie holistilise loomuga demograafiline langus vihjab sellele, et võimalik hõbedane (või plaatina- või vanaadiumiläikega) pilveäär võib horisonti katvate pilvede tagant välja hiilida.

See pilveäär sõltub planeedi osadest, mis ei deindustrialiseerugi postglobalismi, ja tõenäoliselt me ei märka seda heledamat poolt enne, kuni on juba kaugelt liiga hilja mängida „teises renessansis“ isiklikku rolli, aga ega iial ei tea. See maailm üllatab mind. Kogu aeg.“

 

Eks, mitte ainult uus jutt, vaid uus mäng, kui mõelda  eeltoodule Schrödingeri kassi eksperimendi võtmes.   Kui me nüüd vaatame selle teadmisega USA-s toimuva peale, et energiat ei jätku, globaalne korraldus on muutumas, logistilised ahelda hakitakse peeneks ja tegemist on hoogu koguva vaenutegevusega, mis on asümmeetriline ja salalik, siis tuleb meil ümber hinnata ka see, miks ameeriklased praegu seda teevad, mida nad teevad

 

Võib arvata, et USA strateegiakeskused on hinnanud olukorda ja leidnud, et samamoodi jätkata ei saa, et olukord maailmas on USA huvide seisukohalt natukene liiga Nokia moodi – liiga kaua on tehtud õigeid asju õigesti. Kummaline, eks ole?  R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 Lk 87/90/44/49/90/274/283) süvaanalüüsi Nokia (taand)arengu käsitlusele on sobilik vadata ka praeguseid tendentse maailmas: „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi nähe, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“

„Nokia strateegilised eesmärgid olid mõistlikud ja me püüdsime anda endast parima, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid halba. Aga lihtne oli suurest infotulvast keskenduda üksnes positiivsele 90 protsendile ning jätta tähelepanuta ülejäänud 10 protsenti, mis teatasid halbadest uudistest.“

(Mürgise edu neli sümptomi: 1 halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani. 2 Töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega. 3 Otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse. 4 Sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta.)

 „Need sümptomid ei avaldu kohe. Alles mõõna ajal näed kes on alasti, kes kannab trikood. Hetkeline edu võib kergesti varjata homse päeva võimaliku ebaõnnestumise. Pidevalt ja ärksalt tuleb otsida viiteid muutuste-vastasest ettevõtluskultuurist. Alati, kui ettevõttes hakatakse pidama enda konkurentsieelist nii tugevaks, et uustulnukaid ei peeta isegi konkurentideks, tuleks anda endale kõrvakiil ja öelda: „Ma eksisin, kuigi ma veel isegi ei tea milles.“

„Viga ei olnud selles, et Nokia oleks tegutsenud valesti, vaid pigem selles, et see tegutses liiga kaua õigesti. Riistvara eelistamine tarkvarale oli õige suhtumine lihtsate mobiiltelefonide ajastul. Uuel nutitelefonide ajastul olukord muutus. Nüüd sõltus konkurentsivõime tarkvarast ja eriti operatsioonisüsteemist“ //Kroonijuveelide müük//

 Nokia 3 a strateegia: Valmistada parimaid mobiilsideseadmeid. Keskenduda rikastatud kontekstiga teenustele. Tugevdada kliendisuhet usaldusväärsete klientidega „Kõik need mõtted olid mõistlikud, aga kokkuvõttes kõlasid need pinnapealselt ja suhteliselt ebamäärasena: pigem oli see nimekiri eesmärkidest, ilma konkreetse selgituseta ja miks just meie lähenemine toimib ja kuidas see maid võidukaks teeb. „Pakkuda tarbijale parimat kliendikogemust“ ei selgita seda, miks me ei suutnud seada teha juba varem, kuidas tuleks kurssi muuta ja miks peaksime suutma tulevikus teistmoodi toimida, see pärast jättis see pigem mulje soovist pikemas soovinimekirjas.“

 „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“

 „Kui ettevõte peab alustama karmi võitlust majandusliku ellujäämise nimel, tuleb sel teha pinnale jäämiseks kolm olulist sammu. Esiteks tuleb kulusid kärpida nii palju, et ettevõttel oleks lisaks ellujäämisele võimalik investeerida tuleviku seisukohalt olulisematesse arendusvaldkondadesse. (…) Teiseks tuleb jätkata oma tuumiktegevuse arendamist pikaajalist perspektiivi silmas pidades, võttes eesmärgiks kasvu ja kasumlikkuse. (…) Kolmandaks tuleb investeerida tulevikku.“

 „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“ No ütleme niimoodi, et Läänemaailma olukord ei ole nii hull, kuid karm võitlus majandusliku ellujäämise osas on tõsiasi. Muide, (veelkord)  tähelepanu küsimusele MIKS? Ja pilt muutub hoopis klaarimaks.

 Alustades enesepuhastusest

 Niisiis, kärpida tuleb nii palju, et süsteem jääks ellu ja omaks investeerimisvõimet tulevikku. USA administratsioon … alustas kärpimist … iseendast. Muljetavaldav bürokraatia kahandamise üritus on igatahes välja kuulutatud. Kuid lisaks sellele on USA-st kujunenud ka „vastuhääletajate riik“. Sellega on hulka raskem hakkama saada, kui tõupuhta bürokraatiaga. F Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 40/41/42/43/44)  näitlikustab „vasthääletajate riigi“ teket järgmiselt: „Paul Light, teadlane, kes seda teemat kaua aega uurinud, märgib, et president John F Kennedy ajal oli valitsuskabineti osakondade hierarhias 17 ametisse määratud „kihti“. Selleks ajaks kui Trump ametisse astus, oli neid vapustav 71. Enamik neist vahele segavaist volitustest olid mõeldud täitma mingit väärtuslikku eesmärki.“ //bürokraatlike kontrollide taga on head kavatsused, kuid need kuhjuvad sadadeks nõudmisteks, mis on üksteisega vastuolus, iga kuritarvitamisega kehtestatakse uus, täiendav reeglite kogu, ametnikel on vähe tegevusvabadust – odavaim pakkumine isegi siis kui nad saavad aru, et töö tehakse ära viletsalt ja viivitustega.//

 „Kuid tegelik põhjus on märksa sügavam. USAst on saanud Francis Fukuyama terminit kasutades „vetokraatia. Kontrolli- ja tasakaalusüsteem, mida kopeeritakse igal valitsuse tasandil, tagab, et keegi kuskil saab alati igale positiivsele tegevusele pidurit tõmmata. Ameerika Ühendriikidest on saanud vastuhääletajate riik“

 „…,  iga pingutuse puhul leidis mõni huvigrupp viisi, kuidas projekt seisma panna. „Olukorras, kus nii paljudel tegijatel on võimalik panna peale veto, on peaaegu võimatu projektiga edasi liikuda,“ (…) „Mitte kellelgi ei ole tänapäeval selliseid hoobasid, mille abil teha ära midagi, mis näib olevat New Yorgile tervikuna kõige parem. Ja lõpuks muudetakse valitsus ebapädevaks.“ (Penn Stationi renoveerimisest)

 „Ma ei ole paksu valitsuse fänn. Ma kasvasin üles Indias, hiiglasliku ja ambitsioonika riigiga maal, mis oli ebakompetentsuse ja ebatõhususe musternäide. See hävitas aastakümneteks India väljavaated ja hoiab riiki endiselt tagasi. Lihtsalt valitsuse suuremaks paisutamisest on ühiskonna probleemide lahendamisel vähe kasu. Hea valitsus tähendab piiratud võimu, kuid selgeid volituste piire. See tähendab anda ametnikele autonoomiat, tegutsemisvabadust ja võimet ise otsustada. See nõuab säravate, pühendunud inimeste värbamist, keda inspireerib võimalus teenida oma riiki ja pälvida selle eest lugupidamist. See ei ole miski, mida oleks võimalik luua üleöö, kuid see on tehtav. Taiwan ja Lõuna-Korea ei sündinud koos hea valitsusega. Vastupidi, need olid algul korrumpeerunud diktatuurid, kuid nad arendasid aastakümnete vältel välja oma mudeli, õppides teistelt. (…) Nad nägid, et kapitalism töötab, ja kohandasid selle oma ühiskonnale.“

Kui USA ennast sellest seisust välja ei puterda, siis ei leita ka energiat muudeks ümberlaadimisteks. Ehk nagu J A Tainter („Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“

Lk 165/166)  „Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon, nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. Kumbki ei saa inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei saa kumbki oluliselt muutuda, ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi tasakaal. Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema kooskõlas.“

 „Ühiskondlik-poliitilise süsteemi säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“

 „Komplekssemat ühiskonda on kulukam ülal pidada kui lihtsamat ja see nõuab suuremat kulu inimese kohta. (…) tagajärjeks on see, et kui ühiskond muutub arenedes komplekssemaks, kasvab ka igalt üksikult isikult kogutav toetussumma, nii et rahvastik tervikuna peab eraldama üha suurema osa oma energiaeelarvest organisatsiooniliste institutsioonide ülalpidamiseks. See on ühiskondliku arengu vääramatu fakt ja energiaallika liik seda ei muuda.“ No ja USA on üks komplekssemaid ühiskondi, igatahes on ta komplektsem kui ta konkurendid, mis tähendab, et USA piirtulu peab olema kõrgem, mis pole kerge, sest konkurentide piirkulu on kindlasti väiksem kui USA-l. Ainukesed võimalused on vähendada kulu „rämpstöökohtadele“ ja suurendada tulu tehnoloogiliselt uuele tasemele jõudmise kaudu.

 Kas kahest

 Põhimõtteliselt on USA-l kaks võimalust, tõmbuda oma kahe ookeani taha varju ja tegeleda vaid „koduturuga“, kuna nii energeetilise ressursi, kui toorme, kui tööjõuressursi kui turu osas suudab ta lahendad kõik küsimused Ameerika kui maailmajao piires lähtudes kaasajastatud Monroe doktriinist (Aastast 1852 kasutatud väljend USA välispoliitika põhimõtete kohta, mille 2. XII 1823 esitas läkituses Kongressile 1817–25 presidendiks olnud James Monroe (1758–1831). Läkituses deklareeriti USA sekkumatust Euroopa riikide konfliktidesse ning kavandati USA poliitika Ladina-Ameerika riikide suhtes. (EE)).  Kuid sellel on see oht, et nii nagu kahel korral enne peab USA lõpuks asuma päästma kogu maailma … oma riiklikest huvidest lähtudes. Teiseks võimaluseks on raputada ennast (ja liitlasi) lahti senisest mugavustsoonist, laadida endasse (ja liitlastesse) võimalikult palju energiat, et eelolevas mõjude ja vastumõjude koreograafias võimalikult mõjukad olla.

 Innustuskõned magajatele ja MAGA-d

 Nüüd on USA administratsioon kuulutanud välja MAGA (Make America Great Again) poliitika, et innustada ja survestada maailma muutuma. Tal on olnud muidugi sel (innustamise) teel mitmeid säravaid eeskujusid nagu näiteks JFK (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394/279/280): „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“

 „ Meie tänased mured peavad olema seotud tulevikuga,“ Kuulutas Kennedy. „seast maailm muutub. Vana ajastu on lõppemas. Vanad teed ei vii enam kuhugi“ (sõjast/rahust)

„Liiga palju ameeriklasi on eksinud teelt, minetanud tahte ja kaotanud silmist ajaloolise eesmärgi“ „Lühidalt öeldes: tüüri juurde peab asuma uus põlvkond – uued inimesed. „

 Pioneeridest „Nemad ei olnud omaenese kõhkluste kammitsais ega omaenese hinnasildi  vangid. Nende lipukiri ei olnud „igaüks enda eest“, vaid „kõik koos ühise ürituse nimel“. … Meie seisame täna uuel rajajoonel – 1960 aastate rajajoonel -, mis pakub meile senitundmatuid võimalusi ja raskusi: see on täitumatute lootuste ja ähvarduste rajajoon.“

„Uus rajajoon, millest ma räägin,“ (…) „ei ole mingi kogum lubadusi – see on kogum väljakutseid. See pole mitte kokkuvõte sellest, mida ma kavatsen pakkuda Ameerika rahvale, vaid sellest, mida ma kavatsen temalt paluda … Kas üks rahvas, mille elu on korraldatud nii nagu meil ja mida valitsetakse nii nagu meil, võib jääda kestma? See on tõeline küsimus. Kas meil leidub julgust ja tahtmist? … Kas me oleme ülesande täitmiseks valmis – kas oleme väljakutset väärt? … Selles seisnebki uue rajajoone küsimus. Siin peitub valik, mille meie rahvas peab tegema – valik … kas üldised huvid või üksikisiku mugav elu, kas suur rahvas või rahvuslik allakäik. … Meie otsust ootab kogu inimkond. Kogu maailm jälgib, mida me teeme. Me ei tohi nende lootusi petta, me ei tohi loobuda üritamast.“    Igati vägev innustuskõne. Enamgi veel „Kennedy ütles, et Ühendriikide rajamisest alates on see juhtinud maailma uuendusi (…). Ta ei kavatse juhtida põlvkonda, milles see ameeriklaste iseloomu omapära hääbub; ta on kindel, et tänapäeva ameeriklased, just praegused ameeriklased, ei soovi olla esimene nõrkev sugupõlv.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 200). Vaat selline lugu.

 

Väärikaks järjeks on muidugi R.Reagan („Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk. 171/243)  „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud.”

 „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.”

 

Ja muidugi ärgem unustagem daame, eriti kui nad on raudsed M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 70/78) „On väidetud, et oma mineviku tõttu ootame rahvana liiga palju ja seame endale liigkõrgeid sihte. Mina nii ei arva. Pigem tundub, et minu eluea jooksul on meie poliitilised ambitsioonid järjekindlalt kahanenud. Pettumustele pole me reageerinud mitte sammu pikendamise, vaid teekonna lühendamisega. Aga milline rahvas me võiksime olla, kui meil oleks kindlus enese ja tuleviku suhtes!“

 „Loomulikult ületavad meie visioonid ja eesmärgid keerulistest majanduslikest argumentidest palju kaugemale, aga kui me oma majandust korda ei saa, võtame inimestelt võimaluse jagada seda visiooni ja näha kaugemale majanduslike esmavajaduste kitsast horisondist. Terve majanduseta ei ole tervet ühiskonda. Terve ühiskonnata ei püsi ka majandus kuigi kaua terve.

Aga mitte riik ei ole see, kes loob terve ühiskonna. Kui riik muutub liiga tugevaks, tunnevad inimesed end selle taustal järjest vähem tähtsana. Riik ei kurna ühiskonda tühjaks mitte ainult selle rikkustest, vaid ka initsiatiivist ja energiast, parandamise ja uuendamise tahtest ja soovist säilitada parim. Meie eesmärk on anda inimestele tunne, et nad on üha olulisemad. Kui me ei saa usaldada oma inimeste sügavamaid instinkte, ei peaks me üldse poliitikaga tegelema. Mõned meie nüüdisühiskonna aspektid on nende instinktidega karjuvas vastuolus.“

Nagu hoomate ka „suurtel ja ilusatel“ on olnud nõrkuse hetki, kõhklusi, kuid need on ületatud. Nii, et MAGA on üks järjekordne innustuskõne eelkõige ameeriklaste vaimu tõstmiseks.

 Kumulatiivtulemus

 Ilmselt on strateegiakeskused kõik need ülal põgusalt käsitletud vektorid läbi analüüsinud, arvutanud välja nende kumulatiivse mõju, reaktsiooniaja ning jõudnud järeldusele, et vastasseis maailmas on üle kasvamas vaenutegevuseks. Selle vaenutegevuse ärahoidmiseks või selle vaoshoidmiseks/võitmiseks ongi USA alustanud enese ja oma energeetiliste ressursside laadimist. Kogu saadav energia läheb käiku (must, punane, roheline, sinine jne) ja sellest jääb puudugi. Sellel, et USA väljus kliimaleppest (ja reast teistest heaaja rahvusvahelistest organisatsioonidest), pole mingit puutumust sellega, kas USA hoolib keskkonnast või mitte – olelusvõitluses hinnatakse ressursside kasutamise vajadused ja võimalused ümber. Sama lugu on kontrollimatu immigratsiooniga, mis võimaldab mitte täie jõuga pühenduda tehnika/tehnoloogia innovatsioonile. Ilmselt on see USA-le endale valus, kuid sunnib ettevõtlust ümber reastuma ellujäämiskursile ehk innovatsioonile. Ning liitlaste „kottimine“ (mis on saanud suure üllatuse osaliseks) on sama teema arendus – ärgake üles, reastuge ümber, investeerige innovatsiooni. Kuigi selline „motiveerimine“ on … Piiks, Piiks. Piiks … siis… Siis ärme unusta, millest me alustasime - huvidest. Riiklikest huvidest. USA riiklikest huvidest, millele meil on vastu/kaas panna omad riiklikud huvid. Piinlik muidugi, et suurt osa Läänemaailma tabati nii häbitult/mugavalt tukkumas ameeriklaste õla najal, ilma, et me ise sellest enam arugi oleksime saanud, kuid loodetavast oli see õigeaegne äratus ehk nagu  „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.” (T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014 Lk 366). Olukord on igatahes ärev ja vastasseis kujuneb vaenutegevuseks, siis sealt on üpris väikesed valikuvõimalused.

 Rahust ja mitterahust

 Nagu L. Freedman („Strateegia“ Grenader 2016 Lk 193) kirjeldab heidutamise destabiliseerimisest, siis asjalood on sellised, et „Mõlema poole tagasihoidlik soov ise salamisi esimene pauk teha – kiusatus, mis iseenesest on liiga nõrk, et rünnakut esile kutsuda – võimendub vastastikuse ootuse najal. Rünnakule annavad lisatõuke üksteisele järgnevad tsüklid: „Ta arvab, et me arvame, et me arvame … ta arvab, et me arvame, et ta ründab; seega ta arvab, et me ründame; seega tema ründab; seega peame meie ründama.“. Niisama lihtsalt? Ohtlik mäng, kuid mitte midagi uut.

G. Friedman („Tulipunktid“ PM 2019 Lk 85/86) toob hoiatava jada, mis tekkis justkui tühjalt kohalt? Või heaolust? „ Aasta 1912 oli Euroopale väga hea aasta, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale. Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu. Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus, suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses maailma.“

 „Seda, mis nüüd järgnes, ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1014 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja. 1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud. Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“

Muide sellel mehhanismil on veel üks vähemärgatud käiviti:  „Relvile tõstetud, kuid kasutult seisev armee tähendab igale riigile ainult üht – majanduslikku katastroofi.  Riigikogu liige Per Brahe kirjeldas olukorda, kui värvata kuus või seitse saksa rügementi ning seejärel neid aktiivselt mitte kasutada, „sõjapidamiseks iseendaga“. Kui sõjavägi oli kokku kogutud, tuli see võimalikult kiiresti viia vaenlase territooriumile.“ (M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015 Lk 789). Eks ole, tasub olla tähelepanelik

Sellest hullusest ei päästnud ka „maailma ühtesidumine“ .

„Kaynesi kaasmaalane lord Bryce, oma ajajärgu teravamaid vaatlejaid, kuulutas 1902 aastal, et „kogu inimkond on majanduslikel eesmärkidel kiiresti muutumas üheks rahvaks“. Sama kümnendi lõpus väitis Norman Angell oma menuraamatus „The Great Illusion(…). Et suured Euroopa riigid on muutunud üksteisest sedavõrd sõltuvaks, et sõja alustamine oleks ilmselgelt enesehävituslik. Globaalse majanduse häirimine ja oma vaenlase (ja kaubanduspartneri) vaesestamine oleks kulukam kui ükski võimalik võidust saadav majanduslik kasu. „Sõjakad rahvad ei päri maad, nemad esindavad kõdunevat inimelementi, „ kirjutas ta“

Angellil oli õigus, et sõda võib osutuda kulukaks ja kahjulikuks, kuid Euroopa otsustas sellegipoolest eksperimendi läbi teha. Neli verest nõretavat aastat hiljem oli 20 miljonit inimest surnud ja Euroopa läbipõimunud majandus varemeis. (…) Maailma majandusel ja reisimisel kulus suuresti umbes kuuskümmend aastat, et naasta enne esimest maailmasõda saavutatu tippu. Globaliseerumise viimast suurt ajastut ei õõnestanud mitte majandusliku või tehnoloogiline tagasilöök, vaid poliitika – see kõige vanem reaalpoliitika.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 136).

Mingi heaolust tulenev mälupeetus? C Kelch  („Liivimaa ajalugu“ Tänapäev 2024 Lk 192/197) kirjeldab rahulolust tekkinud minnalaskmist juba Liivi sõja ajast: „Ruussovius, ausameelne Liivimaa historikus, kes oli Liivimaa tolleaegset häbiväärset elu tükk aega pealt näinud, kirjutas sellest nõnda: „Kui Liivimaa oli saavutanud kauakestva rahu ja hulga aastaid ei olnud sõda oodata, hakkas päevast päeva, niihästi valitsejate kui alamate seas , mida aeg edasi, seda enam maad võtma nii suur muretus, logelemine, upsakus, toretsemine, himurus, priiskamine ja kõlvatus, et seda ei ole võimalik kirjeldada. Sest mitmed orduisandad sattusid mõnusate laiskuripäevade tagajärjel säherduse kõlvatuse ja verepilastuse sisse, et häbi on selle peale mõeldagi.“

 „Kuna nüüd Liivimaa valitsejad ülalkirjeldatud viisil omakeskis kisklesid ja kaklesid, kuna upsakad ja omakasupüüdlikud inimesed  oma pillamise ja erakasu edendamisega kiskusid fiscuselt ära selle sissetulekud (…) varustas Venemaa suurvürst Ivan Vassiljevitš ennast parimal moel kahurite ja sõjavarustusega (…) et ta uskus end põrmu paiskavat ka Liivimaa provintsi (…); nõudis seetõttu, et leida Liivimaa vastu põhjust …“ No ja nagu teame, põhjus leiti. Leiti mitu korda, mis tähendab, et meie siin maanurgas ja metsa veeres ka kauakestva rahu ajal upsakuse ja toretsemisega tegeleda.

Kuid asi pole lootusetu, sest T. E. Ricks ( „Kindralid“ Grenader 2015 Lk 238/385)  „Sõda on alati hasartmäng ja väljatung teadmatusse. Ajaloolase ja Anzio veterani Michael Howardi üht kuulsat kommentaari parafraseerides ei tule võitjaks ilmtingimata mitte see pool, kes õigesti alustab, vaid see, kes ennast kiiremini kohandab.“

Üle korrates: „Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegu võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“ Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“

Niisiis, „alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru“ ja „saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“. Tahaks vaid loota, et seekord, saades asjadest valesti aru (ja nagu eespool näha, siis me saame paljudest asjadest valesti aru või tõlgendame neid valesti), suudame oma vigadest õppida ja kiiremini keskkonnaga kohaneda. Lihtne ju.

 Schrödingeri kassi eksperimendist

 Vaat selline jada ja lugu Schrödingeri kassiga. Kui nüüd keegi aru ei saanud, siis eeltoodu oli lihtsalt jada (võib-olla loogiline, võib-olla mitte) mitte minu isearvamine. Minu isearvamine on, et paljudesse asjadesse/protsessidesse oleme liialt kinni jäänud, paljusid asju võib vaadelda/mõista ka teist-kolmandat-neljandat moodi. Neid asju võib mitte ainult mõista teismoodi vaid neid võib/saab/peab kokku panema teistmoodi. MIKS? Lihtne, sellised on meie huvid. Müüdid on tähtsad, kuid energia laadimine on eksistentsiaalse tähtsusega.

 

Targutusi:

 

R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“

 

Lk 221 „Olgugi et Trumpi aeg presidendina ei ületanud neid nelja aastat, mille valijad talle lubasid, annab tema pärand tunda veel palju aastaid. Selles mõttes paneb imestama, mida võis Henry Kissinger silmas pidada, kui ta oletas 2018 aasta suvel Financiial Timesile antud intervjuus mõistatuslikult: „Minu arvates võib Trump olla üks neid aeg-ajalt ilmuvaid ajalootegelasi, kes tähistavad ühe ajastu lõppu ja sunnivad teda vanadest positsioonidest loobuma. See ei tähenda tingimata, et ta ise seda teab või et tal on mõttes mõni suurejooneline alternatiiv. Tegu võib olla lihtsalt kokkusattumusega.““

Lk 223 „Trumpi tegusid ja ütlemisi võimendas see kirglik vaenulikkus, mida näitavad üles tema oponendid kongressis ja peavoolumeedias. Suutmatus jätkata „nii nagu ikka“, mis väljendus muu hulgas 2016 aasta presidendivalimistel, ei ole neile midagi õpetanud.

Kui Trump pööras riigi ja mõnes mõttes ka maailma pea peale, siis tema oponendid olid vihatud vaenlasest vabanemiseks omaenda kodu maha lõhkuma. Liiati ei hoolinud nad oma pöörasuses sellest, et seavad ohtu rahvusvahelise rahu.“

 

A Chau „Poliitilised hõimud“ PM 2020

 

Lk 12 „Aga kõige tähtsam hõimkondlik identiteet, mida Ameerika kõrgklassid ei märganud, oli töölisklassis tekkinud võimas ladvikuvastane identiteet, mis aitas võimule Donald Trumpi.“ (…) „Eliiti kuuluvad inimesed ei mõista ühte asja: tunnetuse, maitse ja väärtuste poolest seisab Trump tegelikult valgele töölisklassile väga lähedal. Hõimuinstinkt keskendub samastumisele ja Trumpi põhivalijad samastuvad tunnetuslikult temaga viisis, kuidas ta räägib (nagu mehed musite), kuidas ta riides käib ja puusalt tulistab, kuidas ta vigu teeb ja vahele jääb, ning kuidas liberaalne meedia teda alatasa ründab, sest ta pole piisavalt poliitkorrektne, feministlik ega loe eriti raamatuid. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastased on nende vastased. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastused on nende vastused. Nad samastuvad isegi tema jõukusega, sest just seda enamik  neist soovib, nagu ilusat naist ja suuri hooneid, millel oleks nende nimi. Paljudele töölisklassi ameeriklastele  ei tähenda ladviku vastu olemine rikkusevaenulikkust.“

Lk 15 „Kui rühmad tunnevad end ohustatuna, tõmbuvad nad hõimkondadesse. Nad lähenevad üksteisele, pööravad sissepoole, asuvad kaitsesse, nuhtlevad ägedamalt. Nende maailmas hakkab tooni andma „meie versus nemad“ suhtumine. Tänapäeva Ameerikas tunnevad mingil määral niimoodi kõik rühmad. Valged ja mustad, latiinod ja asiaadid, mehed ja naised, kristlased, juudid ja moslemid, hetero- ja homoseksuaalid, liberaalid ja konservatiivid – kõigile tundub, justkui nende rühma rünnatakse, hirmutatakse, kiusatakse taga ja diskrimineeritakse. Muidugi satuvad ühe rühma väidetavad hirmud, et neid ähvardatakse ja maha surutakse, mõne teise grupi pilgete märklauaks, sest need kahandavad tunnet, et neid ennast kiusatakse taga. Kuid just selline poliitiline hõimkondlikkus ongi.“

Lk 17 „Enamiku oma ajaloost polnud Ameerika supergrupp. Vastupidi, Ühendriigid muutusid selleks alles läbi pika ja valuliku heitluse, mis hõlmas nii kodusõda kui ka kodanikuõiguste pööret. Aga Ameerika püsimine supergrupine on praegu tohutu pinge all.

Ameerikas on hakanud ilmnema destruktiivsed poliitilised arengud, mis on märksa omasemad arengumaadele ja mitte-Lääne riikidele, nagu etnorahvuslikud liikumised, kõrgemate klasside vastutegevus massidele, üldrahvalik vastuseis nii „ladvkule“ kui ka „vöörastele vähemustele“, keda peetakse ülemäära tugevaks. Ning eriti asjaolu, et demokraatia on muutunud masinaks, mis toodab poliitilist hõimkondlikkust, mille tulemus on alati null.“

 

I Krastev, S Holmes „Valgus kustus“ PM 2022

 

Lk 167 Trumpi sõnumitest „Ta ütleb neile, et nad on olulised. Ta ütleb neile, et nende hääled on olulised. Nad on kas unustatud või omadega perses ja nad on oodanud, et neile öeldaks, et nende eksistents on oluline“

Lk 167 „Cristhoper Laschi 1995 aasta raamat „The Revolt of the Elites“ on klassikaline käsitlus Ameerika riigiaparaadi ohtlikust eraldumisest elanikkonna enamusest, lahknemisest, mis valmistas riiki ette Trumpi jaoks. Laschi selgituse kohaselt on ameerika „priviligeeritud klassid eemaldunud mitte ainult kokkuvarisevatest tööstuslinnadest, vaid avalikust teenistusest üldisemalt“. Nad käivad eraarstide juures, saadavad oma lapsed erakoolidesse, neil on eraturvamehed ja nad elavad tarastatud kogukondades. Kuna „nad on lakanud olemast igas igas olulises mõttes ameeriklased“, siis „jätab Ameerika riiklik mandumine neid väga ükskõikseks“. Demokraatias avab poliitilise, majandusliku ja kultuurilise eliidi selline enesekeskne hoolimatus enamuse murede suhtes ukse populistlikule vastu-eliidile, kes on nõus kuulama neid, kes tunnevad, et neid ei võeta kuulda või eiratakse (või vähemalt nende kuulamist teesklema).“

Lk 172 M Gessen „“Valetamine ongi sõnum,“ kirjutab ta. „Asi ei ole lihtsalt selles, et Putin ja Trump mõlemad valetavad, vaid selles, et nad valetavad samal viisil ja eesmärgil: häbitult, et kehtestada võimu tõe enad üle.““ „Lihtsalt paljastatavate ebatõdede rääkimine ilma mitte mingit hinda maksmata on efektiivne viis demonstreerimaks oma võimu ja puutumatust.“

Lk 175 „Trump räägib pidevalt ümberlükatavaid valesid, kuid ühe asja koha pealt on ta täiesti avameelne. Kõik, mida ta teeb, sealhulgas valede rääkimine, on eesmärgiga aidata tal „võita“. Seda ütleb ta selgelt välja. Nii, et kui ta toetajad kuulevad teda valetamas, teavad nad, et ta teeb seda strateegilise eelise saamiseks, sest täpselt seda ta lubas. Kuna tema valed teenivad arvatavasti seda ausalt välja öeldud eesmärki, on need kaudses mõttes põhimõtteliselt tõesed.“