Õiguskantslerite eri: Eri kaks

 

Nüüd siis sellest, mis tegelikult käivitas „Õiguskantslerite eri“  arvamusjada. Mnjah, seda on raske formuleerida, sest põhineb lihtsalt inimeste kumuleeruvatel meeleoludel. Eks nende meeleoludega on nagu on, sest peale kolme järjestikust kriisi, kümmet kvartalit majanduslangust ja sünget mörinat Karumetsa poolt ning mustangite rabelemist kevadlustakuses pole just parim kombo heaks meeleoluks. No muidugi võime me seda kombot nimetada ka „uueks võimaluseks“ ja osadele see seda ongi. Küsimus on selles, kumbat kombot kumuleerub rohkem ja kas me saame halva enesetunde kumuleerumist vältida. Olles ise optimistliku meelelaadiga inimene, tekitas poliittasandi entusiastliku eduelevuse taustal muret just „inimtasandil“ teatav väsimuse, minnalaskmise/masenduse/suutmatuse kuhjumine teatava ohutunnetuse. Kahju. Muidugi peabki poliitturg genereerima positiivseid sõnumeid (turgu üles rääkima), kuid need sõnumid peavad olema usutavad. Pealegi selline olukord, kus üks ministeerium on ühel arvamusel ja teine teisel tekitab mulje et meil ei ole mitte VV vaid mingi Ministeerimite Föderaalvalitsus, milline pidevalt vahetab arusaamatutel põhjustel seisukohti eirates nii elementaarset loogikst kui fundamentaalseid loodusseadusi. See tekitab „inimtasandil“ segadust, masendust. Mõlemad kehvad teekihid.

Just seepärast keskendub „Õiguskantslerite eri: Eri kaks“  üle-eelmine õiguskantsler kirjutisele (FB), mis on omamoodi edasiarendus „Eri Üks“ käsitletud „heade inimeste arenguks rullrusikaks taskus“. Üle-eelmine Õiguskantsler märkis tabavalt  „Segakoorivalitsuse“ (osad laulsid, osad segasid) laialisaatmise puhul, et: „Peaminister näitas, kes on valitsuse juht. Olen juba mõnda aega olnud segaduses. Loen Kristen Michali sõnumeid vabade kodanike riigist ja usaldavast riigist ning tahaks kahe käega alla kirjutada.  Samas tuleb valitsusest või ministeeriumist eelnõusid, mille puhul käsi haarab... klaviatuuri järele.  (…) Keeldude ja uute nõuete kehtestamine võimaldab loomulikult poliitikutel demonstreerida enda vajalikkust ja asendamatust. Näiteks nõuda valitsuselt toidu käibemaksu alandamist, et leevendada enda tegevusega kaasnevat toiduhindade tõusu. Saan aru, et kohalikud valimised lähenevad ja selleks tuleb oma nähtavust parandada. Aga palun ärge tehke seda maksumaksja raha ja Eesti konkurentsivõime arvelt. Et pilt täielikum tuleks, siis maakondadesse ettevõtluse edendajate palkamine kindlasti aitab avalike kulusid kokku hoida.  Jne“. Tõsi see on, et poliitinimeste poolt üha uute ja uute jaburuste esitlemine tõsise näoga muutus juba tõesti koormavaks. See tekitabki seda eelpool mainitut, et:„ Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa“ olukorra.   Ühesõnaga väga asjalik ja tummine seisukohavõtt üle-eelmiselt Õiguskantslerilt esitatu edasiarendus/paariline („Kahjuks on ka Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa. Lõhutagu kõik maha ja ehitatagu uuesti. Seda trotsi paraku muudkui kasvatatakse.“ „Eri üks“). Tänud selge seisukoha eest.

Tehtust & tehtamatust

 Olen ise aegade algusest olnud visa dereguleerimise pooldaja, osaledes mitmetes töörühmades ja projektides.  Mulle see asjalik seisukohavõtt meeldis, millele reageerisin, et: „Tubli. Tundsin sama sügelust - tundus, et administratsioonis oli tööplaan välja mõelda üks jaburus nädalas. Muutus koormavaks.“ Üks hea kolleeg arvas bürokraatia vähendamise kohta asjatundlikult, et: „Aga seda juttu räägitakse 20 aastat, et midagi peab muutuma. Ei muutu“ Mnjah, kahjuks nii on, kuid see on minu kui positiivselt mõtleva optimistliku  inimese seisukohalt puht tahte küsimus – muuta või mitte muuta. Muutuda ja teha või mittemuuta ja hädaldes lohiseda. Lohisemine on muidugi (oma tagajärgedega) mugavustsoon. Alati peab üritama … ikka uuesti ja uuesti. Kogemuslikult lisasin: „Aga 35 aastat tagasi rääkisime, et midagi peab muutuma ja ... muutsime!!! Palju muutsime.“ Nii oli, tahtsime ja muutsime. Nüüd … Mida me nüüd tahame? Miks meie muutusvajadused ja isegi muuta tahtmised ei õnnestu?

Valik: Mida teha või kes on süüdi?

Aga tegema meie teiega peame. Ka mittetegemine on olemuslikult … tegemine. Mitteotsustamine otsustamine. Mittevalimine valimine.  Vaadake, kui praegu on olukord, et isegi „headel inimestel on rusikas taskus rullis“, siis ilma uue sihita ja plaanita ei pruugi see rusikas jääda taskusse.  See tammumine tekitab halva energia kuhjumise ja siseviha. Seda me ju ei taha? Muidugi ei taha.

Mida teha on vaja, seda on paljud targad inimesed välja pakkunud, kuid muutuste tegelikkuseks muutmine on nagu kännu taga kinni. No vaat, need inimesed meist teiega (ehk tubli 98%), kes elavad tavaõiguse järgi ei saa enam aru, miks ei muudeta, miks ainult räägitakse ja kuna sellest aru ei saada, siis tekkib ridamisi vandenõuteooriaid. Vandenõuteooriad teavad kindlalt … kes on süüdi. Nii, et lasta sellel katlal omasoodu podiseda, lisada sellele alla meeleheite kütust, on väga ohtlik. Vaatame siis, kuidas see olukord võib kumuleeruda ja mida meie teiega peame (kindlas kõneviisis) ilmtingimata tegema, et teha õigeid asju, õiges järjekorras. Õige järjekord on väga tähtis, muidu muutusi ei toimu, toimub vaid … mäng.

  Teatavasti on parlamentaarses riigikorralduses nii, et riigi korraldus lepitakse kokku ja seadustatakse seadusandliku poliitvõimu (parlamendi) poolt, mida siis täitevvõimud … täidavad. Elementaarne. Just seetõttu on kõik need riigi toimimise „moderniseerimise“ üritused, mis algavad raha või üksikute töökohtade mehhaanilise seadusandjavälise kärpimisega … eee … mäng. Illusioon. Kui tahame tõsimeelselt meie teiega elu ümber korraldada ja administratiivset koormist vähendada, siis tuleb alustada regulatsioonide auditist ning selle alusel Seadusandja poolt tühistada suur osa regulatsioone ja teha panus inimeste iseotsustamisele ja omavastutusele. See on (kindlas kõneviisis) midagi sellist nagu umbrohu väljajuurimine, väljajuuritud umbrohi ei kasva tagasi. Kui ainult pügada/kärpida, siis … Siis tuleb pidevalt muruniidukiga ringitada ja pange tähele,  kulutada lisaressurssi nii pügamiseks kui kütusele. Nii, et juurime need regulatsiooniumbrohud välja, saame kena ja taskukohase riigipidamise mudeli. Elementaarne.

Aga ilmneb, et pole elementaarne, sest sattusin järgmise üllatava kommentaari peale:  „Et soovid samasugust revolutsiooni tänase riigikorra vastu, nagu 35a tagasi?“ Ups! Kuskohast selline mõttepojukene veel välja ilmus? Täiesti uus jutt? Võõras jutt. Miks peaks astuma oma riigis, oma riigikorra vastu ja veel revolutsiooniga? Täitsa pöörane. Oleksin võinud sellest mitte välja teha (et võib-olla on tegemist mingi sarkasmi vormiga?). Kuid teema on liiga tähtis, et sellel vaid sarkasmi sumbuda lasta. Rahvahariduslikult vastasin, et: „ Ma ei oska mõelda revolutsioonilistes kategooriates. Pigem oli 35 aastat tagasi alanud protsessi puhul tegemist tõhususe ülesehitamisega. Seda ei saavutatud kõnekoosolekutel, vaid tahtega asju muuta. Ideid/visioone on meil rohkesti, kuid tegemislusti vähe. Seda tegemislusti ongi vaja.“ Vaat selline rahvahariduslik ja valgustuslik elementaarteadmiste mahe ülekordamine. Tundus lõpetatud loona, aga … Aga ei arvanud ära, sest vastus oli … Nojah … üllatav: „Minu arvates on Eesti riik okupeeritud - bürokraatide poolt. Tavaline poliitik ei käi neist okupantidest üle, okupandid käivad nendest üle. Trumpi Eestis ei valita, seega ka ühtegi jõuliselt okupantide vastu võitlevat poliitikut ei saa olema. Revolutsiooni, et praegune "okupatsioon" kukutada, ei tule sest revolutsiooni jaoks on ikkagi rahvas veel liiga vähe vihane, lisaks mis kujul see üldse saaks aset leida ilma sisesõjata, mida ei teki. Heast tahtest, et "asjad on tiba halvasti, võiks teha paremini" ei piisa kaugeltki sellisteks drastilisteks muutusteks, mida päriselt vaja oleks ning mis likvideeriksid bürokraatliku riigimudeli. Seega, jättes kõrvale geopoliitilised lahendused, on Eesti doomed - liigub stabiilselt veel sügavamale kraavi kust ta on - bürokraatia, ääremaastumine, võimu kaugenemine rahvast, uue klassi - bürokraatide võim vaid kasvab, absurdsed ja kodanikuvaenulikud seadused ning efektiivsus ja konkurentsivõime vaid kahanevad.“

Seda võiks vaadelda ju kui üht arvamust, kuid … Kuid kui lugeda seda läbi eelmainitud Õiguskantslerite arvamuste heast tsaarist ja teistest lihtlahendustest, siis … Siis teeb murelikuks. Meeleheide? Mnjah. Kuidas see siis juhtus, et täiesti mõistlikust algmaterjalist jõudsime paari paralleellükkega „revolutsiooni vajaduseni“, „sisesõjani“ ja selleni, et me oleme „okupeeritud“ bürokraatia poolt. Täiesti pöörane. Kas tõesti on negatiivsuse kumulatsioon jõudnud nii kaugele, väljudes reaalsuse tajumise piirest? Hm, niisiis oleme omas riigis okupeeritud, bürokraatia ehk meie eneste poolt? Tavalised poliitikud ei pääse midagi tegema? Tähelepanu: TAVALISED POLIITIKUD?. Kes need veel on? Millised on ebatavalised poliitikud? Kas nemad ka ei pääse midagi tegema?  Aga võib-olla nad ei tahagi midagi teha? Kui vaadata Riigireformi kulgu (või õigemini mittekulgu), siis poliitturg on andnud oma tegevusetus selge signaali, et  ei taheta teha. Poliitturg ehk üliturg on hädas? Kummaline. Kummaline segu emotsioonist, meeleheitest  ja oma riigi tööpõhimõtete ning korralduse mittetundmisest (või mittetunnustamisest). See on umbes sedaviisi, et haamer on süüdi, et sa endale näpu pihta lõid.  On siis haamer süüdi? Bürokraatiat on tõest palju, liiga palju, kuid selle on tekitanud poliitturu mugavuslikku loru jutimisoskus, mitte bürokraatia ise.

 Haamri süüst

 Vaatame kuidas see EV toimimise mehhanism tegelikkuses välja näeb. Vastavalt Põhiseadusele  on EV-s kõrgeim riigivõimu kandjaks rahvas – meie teiega, kodanikud. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:

  1) Riigikogu valimisega;
  2) rahvahääletusega. 

Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule.  Riigikogu: võtab vastu seadusi ja otsuseid;  otsustab rahvahääletuse korraldamise;  annab peaministrikandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks. Täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele.

J.Lynn, A. Jay („Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 60) on seda olukorda lahti seletanud veidi lustlikumalt/mahlasemalt  Kntsler sir Hamphrey suu läbi: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. Vaat selline lugu, kõik tegemised riigis nii meil, kui ka brittidel, lähtuvad parlamendis vastu võetud regulatsioonidest.  Ametnikud/bürokraadid vaid täidavad neid seadusandja poolt kehtestatud norme. Olen täiesti nõus, et neid regulatsioone on maotult palju ja esimese hooga tuleb neist vähemalt pooled tuttu panna ja siis järelejäänutest veel pooled, kuid selleks tuleb need ära muuta poliitturu ehk Parlamendi poolt.

 Lisaks tuleb nõustuda J.Lynn, . Jay („Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 Lk 202) väitega, et: „Vastab kahtlemata tõele, et mõned riigiametnikud on ebakompetentsed, aga kindlasti mitte nii ebakompetentsed, et mõni poliitik oleks võimeline märkama. Hoopis parem mõte oleks see, kui riigiametnikel oleks õigus kõrvaldada poliitikuid ebakompetentsuse pärast, kuid selline asi on kahjuks ülimalt ebatõenäoline, kuna tühjendaks sisuliselt kogu Alamkoja, kõrvaldaks kogu valitsuskabineti, tähendaks demokraatia lõppu ja vastutustundliku valitsemisajastu algust.“. Niisiis Riigireform on selle asja nim/tegevusmudel mida me vajame,  mitte mingi revolutsioon. Õigemini on isegi Riigireform olnud poliitturu jaoks olnud liiga revolutsiooniline, et seda tõsimeelselt tegema hakata. Niisiis „tavalised poliitikud“ astuge ette, võtke ritta ja kinnitage homnepäev Riigireformi seadus ning seejärel kaevame kogu bürokraatiavõpsiku ümber valgusküllaseks ja mõnusaks pargiks.

 Valmistudes … valimisteks?

 Hm, millest siis selline uudne „okupeerimisjutt“? Elementaarne riigikorralduse mittemõistmine? Võimalik. Muidugi on ka teine võimalus rõhuda lahkhelidele ja pingetele ja luua endale valimiskütust? Mingi uue toote esitlus? Valimistoote? Eristuva valimistoote? Vaadake, sügisel on tulemas järjekordne valitsemishange (KOV valimised), milleks on vaja luua taust – seista millegi eest või võidelda millegi vastu. Nagu igal turul nii on ka poliitturul tähtis võita. Võidu sepistamise variante on konstrueerida uus/vana ühine vaenlane. No nagu omamoodi tootearendus. P. Pomerantsev („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019    Lk 196/199/201/202/206/208) toob näite: „ Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projitseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“.“                 

 „Ja loomulikult oli Borwickil veel üks suurepärane lööklause „Võtame kontrolli tagasi“, mis on nii läbi ja lõhki amorfne, et võib tähendada ükskõik kellele ükskõik mida, raamida EL-i vaenlaseks, kellel on olemas vandenõu iga ettevõtmise õõnestamiseks, mis see ka poleks, mis on sulle südamelähedane.“

„Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20% juurde,“

 „Järgmisteks üldvalimisteks tuli leiboristide partei kärmesti lagedale oma valemiga. Selle hüüdlauseks sai „Paljude mitte väheste eest“. (…). „Rahvas“ oli ümber vormindatud paljudeks, „rahva vaenlased“ vähesteks.“

 „Identiteedid on poliitilise konstrueerimise tulemus „

 Mainemeister Gleb Pavlovski „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“

„Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“

 „(…) saab ajastul, mil kõik vanad ideoloogiad on läinud, mil pole enam mingit ühtset võistlust tulevikuideede vahel, eesmärgiks ühitamatute rühmade kokku köita uue „rahva“ mõistega, sidudes nad vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida igaüks saab omal moel tõlgendada, ja siis kinnitada see vaenlastega, kes ähvardavad seda tunnet õõnestada.“

Kas siinkohal on tegemist uue ühisvaenlase konstrueerimisega? Ei tea. Vast siiski põhiseadusliku regulatsiooni mittemõistmisega. Loodetavasti, aga …

 Haamripurustajate hartast 

Aga jälle ei arvanud ära, ilmselt oli tegelikkuse äraseletamine liiga lihtne või siis keeruline. Igatahes sain järgmise okupatsioonilisrevolutsioonilisest kinnismõttest lähtuva selgituse:   „Ja ma kordan varasemalt öeldut - tänane riik on "okupeeritud" bürokraatide poolt ehk tegemist on laiaulatusliku probleemiga mis hõlmab kõiki valdkondi - haamri jaoks on tegemist ju eksistentsiaalse olukorraga (olla või mitte olla), ms ka Eesti Vabariigi jaoks, ainult, et vastupidi. Ehk loota, et haamer viskub purustajasse on loomulikult asjakohatu. Kuid nagu ma ütlesin, siis mina ei näe enam jõudu mis suudaks seda olukorda parandada, poliitikud ei saa jagu, ja teised võitlevad elu eest vastu. Tõdemus, et riik on bürokraatide poolt okupeeritud ei defineeri seda, kuidas see nii läks, vaid on lihtsalt fakti (vormilt võib öelda, et utreeritud, aga sisult ju mitte) konstateering. Ehk nagu varem öeldud, revolutsiooni võimalikkust okupatsiooni kukutamiseks ma ei näe, ja muust ei piisa. MOTT(?)“ Hm … Muidugi on kummaline, kui „poliitikud ei saa jagu“ (nagu möödanik on näidanud siis poliitinimesed saavad jagu kõigest ja kõigist … kui tahavad) ja idee haamri purustajasse viskamisest on ka … kummastav. Miks peaks haamri purustajasse viskama, kui haamri kasutaja ei oska haamrit kasutada? Kuid antud juhul on ilmselt tegemist kõigi ülal „mainemeistri“ poolt esitletud mustritega, milles faktid muutuvad teisejärguliseks, eesmärgiks on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha, selleks on vaja vaenlast - „mitte-rahvast“ -  hoides seda nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest a´la „riigiaparaat“ piisa, „eliit“, „mädasoo“.    Või siis okupatsioon – bürokraatia okupatsioon.               „Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Büro-okupatsiooni“ narratiiv on justkui mainemeistri käsiraamatust maha kirjutatud.

 

 Rahvahariduslik õppetund: Haamer on ikkagi tööriist

 Nii, et minu selgitused polnud piisavad. Kahju. Tundub, et Õiguskantslerite hoiatused on tõesemad ja vajalikumad, kui nad ise seda teadsid – selle asemel, et olukorda parandada (lihtsate koduste vahenditega) otsitakse „tavaliste poliitikute“ seas süüdlast, otsitakse head tsaari, otsitakse kergemat Põhiseadusvälist teed. Süüdlaste leidmisega on lihtne, süüdlasi on alati otsitud ja leitud, kuid see et poliitinimesed süüdistavad bürokraatiat riigi okupeerimises … no see on juba liig. Eriti hull on asi siis, kui seda hakkavad viljelema „tavalised poliitikud“ , mis ilmselgelt diskrediteerib poliitikuid - nii tavalisi, kui tavatuid. Ilmselgelt viitab selline konstruktsioon oma riigi ülesehituse ja toimemehhanismide mittetundmisele või vajaduses tekitada uus vastasseisu ja usaldamatuse pingejoon. Ja milleks? Selleks, et osaleda edukalt valitsemishankes?

 Järeleaitamistund

 Kuigi siiani on poliitturu koolitamine osutunud kesiseks.

Kordan tegelikkuse üle, just nende jaoks, kes võivad tavalise tähelepanelikkuse juures poliitinimeste eksitavatest sõnajadadest  segadusse sattuda. Vaadake, meie teiega oleme omavahel kokku leppinud ja paljudele asjadele/toimingutele/oludele andnud nimetuse – defineerinud need. Me oleme näiteks kokku leppinud, et see konkreetne pliiats on punane pliiats, mitte sinine ämber. Asjadele võib igasuguseid nimetusi anda, sellest ei muutu asjade olemus, kuid kui me oleme kokku leppinud, et pliiats on punane ja keegi räägib sama asja kohta tulihingeliselt sinisest ämbrist, siis on see segadust tekitav, sest kokkulepe on teine. Sama lugu on liiklusega, meil on kokkuleppeliselt parempoolne liiklus ja kui keegi harrastab vasakpoolset liiklust siis … Saite aru? Niisiis kokkulepped on tähtsad. Mõisted on tähtsad. Mõistete üheselt mõistmine on tähtis.

Meie teiega põhiseaduslik kokkulepe, aluslepe,  on selline, et meil toimib parlamentaarne demokraatia, mis tähendab, et kõik regulatsiooni/piirangud/koormised/nuhtlemised kehtestatakse või delegeeritakse seadusandja poolt. Seadusandja koosneb rahva poolt valitud poliitinimestest, kes on ühinenud pidukondadesse. Mitte ükski kohustus ega piirang ei oma jõudu, kui seda ei ole kehtestanud poliitinimesed poliittasandil Seadusandja poolt. Selline on põhiseaduslik kokkulepe. Edasi tuleb operatiivjuhtimine (VV, ministeeriumid, ametid jne) mida teostatakse vastavalt seadustega kehtestatule. Väga lihtne. Kõik seaduslikud tegevused, mis sisaldavad õiguseid, piirangid, koormisis saab kehtestada ja neid ka dekehtestada ja asendada poliittasandil poliitinimeste poolt. Bürokraatia ei saa ennast kehtestada üle poliittasandil, üle poliittasandil saavad ennast kehtestada ainult mugavus ja asjatundmatus poliittasandi endi seest. Need on muidugi piinlikud juhtumid.

  Kuidas see juhtus …

 Meie teiega alustasime „taassünnitusse“ järgselt lihtsa mudeliga, mis sobis väikesele süsteemile ja põhines suuresti usaldusele/initsiatiivile ja kiiretele muutustele/tegutsemisele. See kokkulepe võimaldas meil kiiresti areneda, kasvatada heaolu ja liituda ÜRO, WTO, EL, NATO ja OECD riikidega, kuid … Kui need kõik on suured, keerulised ja bürokraatlikud süsteemid. Mõneti harjumatud meie käbedusele, kuid kokkulepitavad. Näiteks EL ja OECD klubiga ühinemisel tegelesid regulatsioonide ühtlustamisega valdkondade asjatundjate koondmeeskonnad, millise tundsid valdkondi ja nende loogikat, siis erilist halduskoormuse kasvu ei toimunud. Kokku sai lepitud vaid  sellised ühispõhimõtted, vaid sellisel kujul, mis olid vormiliselt klubilised, kuid sisult meil kasutatavad ja kasulikud. Jõukohased ja hoomatavad. Administreerimise vohamine sai hiilivalt alguse EL-ga liitumise … järgselt, mil valdkonnaspetsialistide meeskonnad saadeti laiali ja asjatundlikkus hinnata ühenduste regulatsioonide mõttekust ja vajalikkust raske töö  asendus pigem poliitturu lustliku raporteerimiskihuga, a´la „meil ei ole vastuväiteid“. Lihtne, ei pane higistama.

 Muidugi suurem süsteem vajabki masinavärgi töös hoidmiseks rohkem reguleerimist/kooskõlastamist, kuid meie pole piisavalt teinud pingutusi, et EL regulatsioonid oleksid meile „söödavad“. Edasi on reguleerimine muutunud suuresti  juhitamatuks protsessiks, sest asjatundmust napib. „Asjatundlikkuse“ mõiste tõlgendati ümber „valdkonnaasjatundlikkusest“ „EL nõuete täitmise vormistamise asjatundlikkuseks“ Reguleerimise ulatus, sügavus ja mõttetus muutusid ülejõukäivateks nii riigile, kui kodanikele. Pealegi see sündsusetu eputamine, et kui EL nõuab millegi „kinni keeramist“ kuni 50%, siis meie tormame kohe 70% kinni keerama. Oeh! Ja niimoodi jätkuvalt …

 Mõistlikkuse mittemõistmise tulemustest

 Juba  2009 a oli J Raidla koostanud tervikliku visiooni riigi kaasaegsest pidamisest (Tallinna Tehnikaülikoolis konverentsil "Eesti pärast eurot").  See mõttelõng formeerus  kompleksseks riigipidamise reformi kavandiks 2015 a nimetusega „Riigireformi kümme käsku“. Vaikus. Õigemini mitte vaikus, vaid poliitturu poolne mõiste hägustamine, mitte sisustamine.  2018. aastal asutasid 27 ettevõtjat Riigireformi Sihtasutuse eesmärgiga töötada välja riigireformi kompaktne kontseptsioon koos konkreetsete ettepanekutega. Tundus, et ka poliitturg hakkas liikuma … eee … natukene, ilmutades vähemalt suulist nõusolekut.  Kontseptsioon koos 67 konkreetse ettepanekuga valmis 2018. aasta sügisel ning anti üle kõigile riigikogus esindatud erakondadele. 21. veebruaril 2019 kirjutasid kaheksa Riigikogusse kandideerivat erakonda alla erakondade ühismemorandumile riigireformiks ja … Ja midagi pole sündinud. Riigireformist jahvavad poliitinimesed jätkuvalt ja osadele inimestele on jäänud mulje, et seda viiaksegi ellu. NB! Riigireformi pole pidukonnad alustanud ega käivitanud.

Nagu lp J Raidla on mitmel juhul üle korranud, siis „Riigireformi tegemiseks on poliitilisel tasandil vaja kokku leppida kolm asja: riigireformi eesmärk, riigireformi mõiste ja sisu ning riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigikogu on ainus organ, kellel on selle ülesande täitmiseks olemas mandaat per se.“

Riigireformi pole toimunud. Pole toimunud mitte seetõttu, et bürokraadid on meid okupeerinud,  vaid poliitturg pole oma tööd teinud. Kui nüüd kuulata sellist sõnajada, et poliitikud ei saa jagu bürokraatiast, siis … Siis tõsiasi on just see, et poliitturg ei ole oma tööd teinud, regulatsioone vähendanud, loovuskeskkonda suurendanud. Pole oma palka välja teeninud.

 Kuid poliittase ilmselt ei soovigi praegust olukorda muuta, vaid mõtleb välja ja hägustab tõelisi vajadusi läbi kõlavate kaudnimede nagu personaalse riik, üks/kaks regulatsioonivahetus, nulleelarve, nullbürokraatia.  Ka mõttepojukene et riik on „okupeeritud bürokraatia poolt“ seab meie ülereguleerituse probleemi ja selle ravi valesse kohta, hägustades mõisteid ja pihustades tegevusi. Pealegi … Pealegi, mis mõttes okupeerinud? Mida see tähendab? Kas see on mingi sõnalohe poliitiliseks platvormiks? Alustasime kokkulepitud mõistetest EKSS järgi on „okupatsioon võõra riigi v. selle osa ajutine hõivamine teise riigi relvajõududega.“ Vikipeedia märgib, et: „Okupatsioon on võõra riigi territooriumi oma võimule allutamine ja selle oma valduses hoidmine ning seal enese võimu kindlustamine“. Kas bürokraatia poolt okupeerimine mahub kuidagigi selle definitsiooni raamesse? Sõna mõiste nihutamine? Kuigi tegutsemiste ja mittetegutsemiste summana võiksime pigem väita, et poliitinimesed on okupeerinud meid? Kuid see on sama jabur käsitlus nagu eelminegi. Hägustamine. Tegelikkuse hägustamine. Ärge laske ennast eksitada, kui keegi hakkab nimetama punast pliiatsit siniseks ämbriks. Ämber võib olla pigem poliitiline, kuid pliiats on ikka punane.

 Tänulikkusest

Tegelikult peame olema tänulikud nii demokraatiale kui sellistele „tavaliste poliitikute“ arvamusavaldustele, sest need näitavad Õigukantsleri(te) viidatud probleemide aktuaalsusele ja nende ravi kiirele vajadusele. Õige ravi vajadusele. Giljotineerimine pole just parim köömavastane ravi.

Lõpetuseks sobib üle-eelmise Õiguskantsleri  hiljuti  toimunud  raamatu kohta autori poolt  öeldu:  „Kuid lugedes päevast päeva arvamusi, et kriisi ajal on vastutustundetu rääkida põhiseaduse järgimisest ning et meie endi turvalisuse huvides peame loobuma oma põhiõigustest, tundub selle raamatu ilmumine möödapääsmatu.

Raamat sisaldab minu ettekandeid Riigikogus, arvamuslugusid, intervjuusid, mis paljuski on ajakohasemad täna. Mälestusi ja tagantjärele targutusi siit ei leia.

Suure osa raamatust võtavad stenogrammid ja protokollid, mis kirjeldavad, kuidas täiendati Euroopa Liiduga liitumisel Eesti põhiseadust põhiseaduse kaitseklausliga (põhiseaduse aluspõhimõtted). Põhiseaduse aluspõhimõtted on justkui terve mõistuse filter, mis aitab otsustada, kas mingi otsus/valik on rahvuslikes huvides. Loodan, et raamat täidab ühe lünga Eesti õigusajaloos ning aitab ravida põhiseadusleigust. Ning julgustab meid seadma südametunnistuse kõrgemale kiusatusest valida mugavam tee.“ Tänud selle meeletuletuse eest.

Ja veel üks meeldetuletus: „Meie iseseisvus tekkis revolutsioonist (ja sõjast), kuid ärme idealiseeri revolutsiooni kui sellist – see on alati märk loomulikuma, parema, evolutsioonilise arengukäigu ebaõnnestumisest.“ (Adamson „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 Lk 126). Ärgem laskem parema evolutsioonilisema arengukäigu võimalust edevusest ja laiskusest luhta. Vähem meeleheidet, rohkem tegutsemislusti.

 Targutusi:

 F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022  

 Lk 172 „Saksamaa peaaegu üksinda ühendanud Otto von Bismarck kirjeldas enda rolli järgmiste sõnadega: „Riigimehe ülesanne on kuulda Jumala samme läbi ajaloo marssimas ja proovida pääseda Tema kiiluvette, kui ta mööda marsib.““

Lk 72 „Oleme arutanud selle üle, mida arvab rahvas eliidist. Aga mida arvab eliit rahvast? Mida teeb võimu omamine inimese enesetajuga? Ei midagi head, ütlevad eksperdid. Henri Kissinger väitis kord: „võim on ülim afrodisiakum.“  Nii võrgutav kui võim ka on, psühholoogilised uuringud on näidanud, et see tuimestab võimu omavate inimeste tundlikkust. Ühesõnaga, võim tapab empaatiat.“

 W.Weir „50 väejuhti, kes muutsid maailma.“ Resen 2007

 Lk190  Helmuth von Moltke Vanem, Preisi Kindralsttbi ülem „Kuigi ta vastutas planeerimise eest, keeldus ta sellest kavast rangelt kinni pidama. Ta sõnas, et mitte ükski plaan ei ela vaenlasega kokku põrgates kauem kui viis minutit.  Väejuht õpetas oma alluvaid olema paindlikud ja rõhutas flankeerimisrünnakute ning vaenlase piiramise olulisust.“

Õiguskantslerite eri: Eri üks

Lugesin kahe Õiguskantsleri arvamusavaldusi ja … need tegi tähelepanelikuks. Tõmbasid  käima. Ütleme niimoodi, et poleks iseseisvalt  osanud protsessidele niisuguse nurga alt läheneda. Nimetame seda nähtus/tendensi/suundumust heades inimestes trotsi kasvatamise sündroomiks.

Õiguskantslerite  tähelepanekud on … tähelepanu väärivad. Eriti tähtis on see oludes mil maailm on muutunud ärevaks.

Järsku on kõigil kiire. USA tõstis kiirustades seniste väärtuste ja maailmamõistmise koordinatsiooniteljed ümber, hakkas kohe/kärmelt tegutsema ja nüüd kõik teised … Kõik teised (alles) „mõtlevad“, kuidas … kiirelt tegutseda. Tegusid veel eriti ei ole, kuid on juba mõtteid tegude kohta. Tavaline värk, kiired purjetavad minema või sõidavad aeglastest üle, meie … Meie teemegi „oma tavalist värki“ – ootame mida teised teevad. Ootajarahvas?

 Ja selle kohepealt läheb paljudel meist teiega asjade mõistmisest  järg käest ära ja osadel lootusetusetundest silme eest mustaks. Nii nagu USAs, on ka meie inimesed väsinud „täditsemisest“. See vildaka „hoolivuse“ mõtteviis, et me võtame teie vabaduse ja anname teile mugavuse (loe õiguse mitte vastutada) ei ole jätkusuutlik. Ootajarahva lugu ei ole jätkusuutlikkuse lugu. Vaadake, meie ajaloos on olnud üks ootajarahva ja kaks aktiivset suutlikkuserahva perioodi. Suutlikuserahva aktiivperioodid tegid meid võitjateks – esimesel korral OMA riigi rajajateks, ootajarahva periood paiskas meid pooleks sajandiks koomasse (mille tüsistusi põeme senini). Teine aktiivne isetegutsemise periood võimaldas kauasest koomast välja tulla, pidada jälle OMA riiki. Hm, oli ka päramine aeg. Ootajarahva positsioon ei sobi meile, meile sobib aktiivne suutlikkusrahva positsioon.

 Uus Lugu

 Me vajame uut lugu – suutlikkuse lugu. Ja see uue loo jutt pole niisama poliittehnoloogiline õhu võngutamine, vaid tõsiasi sellest, et kui me oma iseseisvat haaravat, usutavat suutlikkuse lugu välja ei kujunda, siis kujundatakse selles kihisevas vimmaõhkkonnas välja mingi teine jutt.  Milleks lugu? Lugu, korduvalt esitatud lugu, hakkab ise keskkonda kujundama. Nagu Y N Harari („Neksus“ PM 2024 Lk 54) tabavalt märkis:  „Sarnaselt DNA-le suudavad lood luua täiesti uusi entiteete. Tõepoolest, lugudega saab luua isegi täiesti uut tegelikkuse tasandit. Meie teada oli universumis enne lugude välja ilmumist olemas vaid kaks tegelikkuse tasandit. Lood lisasid neile kolmanda.

Need kaks tegelikkuse tasandit, mis olid olemas enne lugude jutustamist, olid subjektiivne tegelikkus ja objektiivne tegelikkus. Objektiivne tegelikkus koosneb sellistest asjadest nagu kivid, mäed ja asteroidid- asjad, mis on olemas sõltumata sellest, kas me teadvustame neid või mitte. (…) Lisaks on olemas subjektiivne tegelikkus, koosnedes sellistest asjadest nagu valu, nauding ja armastus, mis ei eksisteeri „seal väljas“, vaid pigem „siin sees“. Subjektiivsed nähtused on olemas meie teadmistes.“

Kuid mõned lood suudavad tekitada veel kolmanda tegelikkuse tasandi: intersubjektiivse tegelikkuse. Kui subjektiivsed nähtused nagu valu on olemas ühesainsas teadvuses, siis intersubjektiivsed nähtused nagu seadused, jumalad rahvad, korporatsioonid ja valuutad on olemas paljude teadvuste vahelises neksuses. Täpsemalt on need olemas lugudes, mida inimesed üksteisele räägivad. Info, mida inimesed vahetavad intersubjektiivsete asjade kohta, ei esinda midagi, mis oli olemas enne infovahetust; need asjad luuakse infovahendite kaudu.“ Ja nad räägivad … Mida nad räägivad oleneb sellest, mida nad teavad või mida nad ei tea. See mida nad ei tea … selle täidab kuulujutt ja fantaasia. Vandenõuteooriad ka.

 Ärevus

 Kõik (nii tegevused kui tegevusetus, see tegevuse erivorm) algab teavitamisest ja selgitamisest, mitte kavaljuttudest. Kui  „Võim teeb otsuseid neid inimestele selgitamata ja inimesi teavitamata. Seetõttu on inimesed kogu aeg teatud ootuses: kohe tõstetakse hindu, ja pensioniiga, kommunaalmaksed tõusevad, tuleb tasuline parkimine. See krooniline haavatavus ning kaitsetuse tunne võimu ja kõikide ülalt tulevate otsuste ees tekitab kroonilise ärevuse ja halbade ootuste fooni. „ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 108).

Kahju küll, kuid just sinnapoole oleme teel: krooniline ärevus, kaitsetus, ebakindlus, mida võimendab veel paisuv administratiivkius. See ei ole meeldiv perspektiiv ja sellel on tagajärjed, kui me otsustavalt ei lõika tagasi ebakindlust ja administratiivkiusu.

 „Seaduslik“ kius paragrahvirea taga

 Viimasel ajal on hakatud üha rohkem rääkima administratiivkiusust. Hm, administratiivkius on ebakompetentsetes organisatsioonides vohanud läbi aegade. Kõik need, kes pole aru saanud oma töö tegelikust sisust asendavad selle töö tegemise imiteerimise kunstilise vormiga nimetusega administratiivkius. Ebakindlad ajad ja kiusu kumuleeruv mõju on tõstnud selle nähtuse rambivalgusse. Administratiivkius on selline omapärane „väikese“ ebakindla inimese,  mürktegevus, millega ta püüab oma ebakindlust/ebakompetentsust varjata/kompenseerida. Harilikult varjatakse see paragrahvirea taha, kuid … Kuid tõsiasi on see, et kius ei ole Põhiseadusega kooskõlas olev avaliku teenindamise tegevusmudel. Mis aga siinjuures märgiline - keskkonna kiuslik mürgitamine ei pruugi ilmneda koheselt ja äratuntavalt, vaid alles aja möödudes avaldudes kiusatute reaktsioon kumulatiivselt. Sellest kumulatiivsest protsessist tuleneb terve rida jamasid, mis ebakindlates oludes omakorda võimenduvad.

 Tehnoloogiline bürokraatia.

 Kuigi suulises etlemisvoorus on administratsioonid varmad kinnitama pühendumist bürokraatia vähendamisele, siis tehnoloogia areng võimaldab bürokraatia vähendamise sildi all muuta bürokraatia koletuslikuks. Tõsiasi on seegi, et kui poliitturg on viimase paarikümne aasta jooksul ülesse ehitanud Karistsuvabariiki sallides administratiivkiusu, siis on sellest välja tagurdamine väga suurt pingutust nõudev.

Niisiis tehnoloogia. Tehnoloogia on väärt abivahend paljude protsesside kiirendamiseks ja hõlbustamiseks. Aga vahel võtab see „hõlbustamine“ administratiivmaailmas kõige kummalisemaid vorme, andes õõvastavaid tulemeid. Näiteks uus „trahvibusside“ (või trahvibosside) algatus ei muuda liiklusjärelvalvet tõhusamaks, vaid meid kõiki  teiega … süüdlasteks. Vaadake, see mis algab liikluskorraldusega ei piirdu mitte mingil juhul sellega. Totaaljärelvalve laieneb samm sammult, kui sellele ei ole vastumõju ehk dereguleerimist. Ka algne arglik vihjetelefonide süsteem (tõlkes pealekaebamisele õhutamine) sai alguse õilsatest eesmärkidest tõkestada maksupettusi jne, kuid muutus üldlevinuks.  Nüüdseks on iga ametkonna kodulehel ka vihjetelefon kirjas. Meie teiega oleme harjunud. Oleme harjunud sellega, et pealekaebamine on üks hea asi? Järgmine samm, TI kasutamine sellisteks järelevalveteks on peibutavalt ligitõmbav ja varsti liidetakse sellele ka kõik teised regulatsioonid ja … Ja siis on selline olukord, et oludes kus 98% inimestest elab heauskselt oma elu lähtudes tavaõigusest, saab hommikuse töölemineku käigus juba 25 rikkumist kirja, lõuna ja õhtu lisavad veel oma osa. Need on kõik väikesed kõrvalekalded, mis ei kõiguta ühiskonna terviklikkust ega stabiilsust, kuid masintuvastuses on need RIKKUMISED. Kas järgmisena pakutakse meile teiega, et meie tegevuste (loe trahvimaksmise) lihtsustamiseks tehakse ettepanek, et õhtuks saate päevapõhise trahviteate ja  see kantakse automaatselt teie arvelt eelarvetuludesse. Ikka meie teiega mugavuse huvides? Vahva, kas see ongi meie uus majandusmudel? Majanduskasvumudel? Vaadake, inimene kes elab tavaõiguse järgi ei ühildu punktuaalse masinsüsteemiga, sellest tuleb ainult suur vastasseis ja usalduse (kui seda veel peaks olema) kadu administratsiooni ja inimese vahel. Ärge tehke seda, sest juba praegu on liigpalju pingeid ühiskonnas.

 Heade inimeste trots

 Jutud, lood … Tühi õhuvõngutamine?  „Aga kui paljud inimesed räägivad üksteisele lugusid seadustest, jumalatest või valuutadest, siis see loob need seadused, jumalad või valuutad. Kui inimesed neist enam ei räägi, siis nad kaovad. Intersubjektiivsed asjad on olemas infovahetuses.“  („Nexus“ lk 55)

Keskkonnad, niisamuti inimkooslused ja nende jutud, muutuvad aeglaselt. Vahel märkamatult. Vahel keegi adub mingit muutust justkui sähvatust.  Nüüd siis jõudsime teema tuumani. Õiguskantsleri vägagi mõtlemapanev ja tähelepanelikuks tegev sõnavõtt Advokatuuri Üldkogul oli üks selliseid sähvatusi. Te ei ole lugenud? Normaalne. Meie teiega ei jõuagi kõike teada, kuid see ülesastumine oli minu meelest märgiline. Just seda ettekannet oleksite pidanud lugema. Ilmtingimata. Kuigi ülesastumises oli mitu tähtsat teemat, siis üks jäi kriipima.

Õiguskantsler  mainis väga asjakohaselt „Kahjuks on ka Eestis tehtud ülearu palju selleks, et headel inimestel oleks rusikas taskus rullis ja hing trotsi täis. Ka headel inimestel võib lüüa silme eest mustaks ja tunduda, et saagu mis saab, aga niimoodi edasi küll ei saa. Lõhutagu kõik maha ja ehitatagu uuesti. Seda trotsi paraku muudkui kasvatatakse. Näiteks halduskiusule ei ole mingit õigustust. Olgu kuitahes tähtsad planeeringud, kuitahes suur soov päästa Eesti metsaomanike õigusvastase kiusamise teel maailma või ehitada vabaduse hinnaga meid käsutavat-kantseldavat riiki-turvahälli, ei õigusta ükski julgeoleku, looduskaitse, tervisekaitse ega muu suur loosung põhiseaduse mõtte ja sätte vastu minekut. Kui trotsi saab liiga palju, võib juhtuda, et usutaksegi, et tuleb keegi, kes kindlal käel mülkast õitsvale aasale aitab. Keegi kindlasti tuleb! Ent pärast seda, kui tsaari jalust on kõrvaldatud kohtud, väljendusvabadus ja mõtegi, et tsaari doktriini hoiavad püsti vale ja vägivald, on hilja kahetseda. Meil kõikidel.“

Väga jõuline sõnavõtt. Kas te kujutate ette kuivõrd täis pidi olema Õiguskantsleri taluvus (või lausa talumatus) karikas, kui ta esitas selle väite Üldkogul?  Miks just nüüd? Kas ta tajus kasvavat trotsi? Rusikaid taskus? Isegi meeleheidet ja lootusetust osades meie inimestes? Kas meil on tõesti kujunemas „hea tsaari“ ihalus? Vaatame: Majandus on languses, energiahinnad tõusus, pidukonnad on hõivatud omavaheliste arveteklaarimisega ja nende lubadused pole sageli usutavad ning Karumetsast kostub üha ähvardavamaid hääli. Ärevaks teeb. Kõiki. Ärevus tekitab ka rabedust. Rabedus tekitab … omakorda usaldamatust. „Kui väliselt juhtub midagi, mille poole sisemiselt püüdleme, tekkivad positiivsed tunded. Saades   oodatust rohkem, kogeme õnnetunnet. Kui aga väline ei vasta meie soovidele ja ootustele, võib see teha meid õnnetuks või isegi haigeks. Seda lihtsat ootuste ja reaalsuse võrdlust nimetatakse psühholoogias kooskõla (kosistentsuse) printsiibiks.“

„Ebakõla (inkonsistentsus) tekib siis, kui sisemised ootused ja soovid erinevad reaalsusest. Tunnete tasandil tajub inimene ebakõla omamoodi sisemise pingena. Piltlikult võib seda võrrelda kummipaelaga: soov tirib ühes suunas, reaalsus teises. Mida tugevam soov, seda suurem on kõrvalekalle tegelikkusest ja seda rohkem pinget see inimese tekitab.“ (S Stahl „Kes me oleme“ Helios 2024 lk 24/25). Vaat selline lugu. Õiguskantsleril oli tuline õigus hoiatada ja manitseda. 

 Ekseldes eksistentsiaalsetes eksitustes

 Vaadake, maailm ei koosne reitingutest ega kauniskõnedest, maailm koosneb usust ja ühendavatest juttudest. Usk või usaldamatus (usalda+matus)? Eks ole, kui demokraatlikult valitud Pilvepiir suudab kokku seada sellise KOLE (KOalitsiooniLEppe), mis ei vasta ülepea valimistel antud mandaadile, siis … Siis kipub paljudel kaduma usk (demokraatlikku riigikorraldusse), USAs ju kadus. Nüüd kaob ka kõik muu. USA-s nimelt. Isegi Haridusministeerium kaob. Meie …

Meie oleme nüüdseks üksi Karumetsa veeres kaubandussõjas ja kui sama segaselt jätkame, siis  ilmselt ka energianäljas. Selline on tegelikkus. Tegelikkus, kuid mitte paratamatus (parata+matus).  Dr Riik ei adunud või pole julgenud aduda, siiani ühte väga tähtsat käivitit – vabaduse ja iseotsustamise lusti. Seda tulebki kasutada

Niisiis arusaamatus, mõistmatus, usaldamatus hing trotsi täis? Kui usk ja usutavus kaovad, siis võib väga vabalt tekkida tahtmine „oma tsaari“ järele nagu Õiguskantsler hoiatas. Prr.

Paradoks

Jätkusuutlikku ühiskonda niimoodi, et ühtedel on ainult õigused ja vabadused, teistel vaid kohustused ja vastutus, üles ehitada ei saa. Jätkusuutlik on ühiskond, kus on tasakaalus õigused, vabadused ja kohustused ja … vastutus. Siin tekib üks huvitav paradoks: kui mul on õigus otsustada, siis võin ma ka eksida, ja kui ma eksin, siis ma pean ka vastutama. Vaat sellist vabadust, kus Inimesekene ka vastutama peab, ta küll ei taha. Mugavam on lasta teistel otsustada, mis iseenesest on ohtlik totalitarismi kasvulava. See on nagu ühiskonna mugavuslipp, et kui ma ei otsusta, on mul kogu aeg võimalik küsida „Kes on SÜÜDI?”. „Mugavus, mitte otsustada, ümbritseb meid igal sammul, nii töös kui ka pereelus. Probleem on selles, et süsteemis ei tekiks liiga palju niisuguseid Inimesekesi, kes ei suuda/taha/oska otsustada, ega jääks liiga vähe neid, kes (teiste eest?) on valmis otsustama. Üheksakümnendate aastate algul tundus, et kõik teed on valla, et igast traktoristist saab uhke taluperemees, farmer, mõisnik ja müürimehest ehitusettevõtja. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne, kui teile ei öelda igal hommikul, et lähed sellele põllule ja künnad kuni … õhtuni. Otsustusõiguse/sunniga kadus ära mugavus ja turvatunne. Tuli ise vastutada, tuli vastutada oma üha järgnevate otsuste, sh valeotsuste eest. Paljude jaoks oli see väljakannatamatu ja nad ütlesid: „Võtke endale minu vabadus ja andke mulle minu mugavus!” Nüüd on neil nende mugavus ja nad teavad täpselt, … kes on süüdi: poliitikud ja bürokraadid (vahel ka naabri Kusti, sest tal on pann hästi läinud)“ („Bürokraat, võim ja Vanaema“ Tallinn 2012). Mugav.

Halduri valik

 Te ikka saate aru, et valitsused, isegi mitte majesteetide valitsused, ei ole kutsutud ega seatud valitsema, vaid nad on valitsemishankel (näiteks Riigikogu valimisted) valitud majahaldurid, kes on välja valitud parima pakkumise järgi tegema hankel kokku lepitut. Hm, kas me tõesti valisime hankel sellised haldajad, kes sisustavad oma päevi sellega, et mõelda välja üha uusi võõrliigilisi regulatsioone ja siis mõtlevad välja kuidas nende mittetäitmise eest karistada? Valisime Karistusvabariigi? Millal see veel juhtus? Karistusriik on kasvupinnas „tsaaririigiks. Kui seda võimendada veel halduskiusuga, siis läheb olukord juba ohtlikuks. Kodanikeriik … Kuhu see kadus? Thilo Sarrazin ( „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 373) tõdeb, et:  „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“ Kui te nüüd tähele panite, siis just poliitikal ( mitte bürokraatial) on ühiskonna sotsiaalkapitali mahu kasvatamisel suur roll. Kogu otsustusõigus algab poliitilisest tasandist, bürokraatia on vaid täitemehhanism.

 Väike ingel ja Irdtööinkvisitsioon

Nagu märgitud, siis on arusaadav, et kui poliitturg on nii kaua ehitanud Karistusriiki, siis on selle ka mõjud. Õigemini tüsistused. Vaadates praegust administratiivkorraldust jääb mulje, et ametnikkonna ülesanne ei ole (enam) Põhiseaduslik kodanike teenimine/teenindamine, vaid kabinetiigavuses jaburuste väljamõtlemine ja siis nende jaburuste menetlemine võimalikult jabural viisil. Uhkusega. Ametkonna ei lähtu enam sellest, kuidas olla abiks kodanikele, maa ja rahva õnnele kasvule, vaid kuidas tõhustada karistamist ja trahvimist kodanike üle. Kuid trahvimine pole ju eesmärk. Trahvimine on järelvalve läbikukkumine. Kuidas nii?  Briti näide: „Mõni riik võib lubada endale suurt bürokraatiat, kuid oleneb, milleks ta seda kasutab. Näiteks on Suurbritannias küllaltki suur konkurentsiõiguse küsimustega tegelev bürokraatiaaparaat, kuid juhtumeid on pea samas suurusjärgus kui meil. Kas nad laisklevad, kulutavad maksumaksja raha ebaotstarbekalt? Mitte sinnapoolegi, ainult et nemad ei ole endale seadnud eesmärgis Karistuse Wabariigi loomist. Või kuidas sa pikkade traditsioonidega kuningriigis seda luua saaksidki? Erinevalt meist püütakse seal teha rohkem ennetavat tööd, näiteks konkurentsiõiguse auditite kaudu. Iseenesest selline ettevõtjate ja Reguleerija koostöö hea tahte ja usalduse vallas. Olemuslikult võiks sellist auditit käsitleda kui ettevõtjapoolset iseteeninduslikku kontrolli, mida ei teostata mitte Reguleerija, vaid seda tehakse Regulaatori nõustamisel. Väga elegantne, kuninglikult elegantne.“ (Bürokraat, võim ja Vanaema“ Tallinn 2012). Saite aru? Eesmärk (antud juhul) on turu korrastamine. Korrastamine võimalikult sujuvalt, võimalikult mõistetavalt, võimalikult kiiresti, koostöös turu osalistega. Trahvimine tähendab … laupkokkupõrget. Väga halb valik, see … meie valik.

 Eesliini hülgamisest

Avalik teenistus nagu eelnevalt nägime võib olla väärtusi loov või luua negatiivset väärtust.  C Hood ( „Riigikunst“ TLÜ Kirjastus 2022 Lk 45) selgitab: „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kirjutab, on rõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolli avaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“

Nii, kuidas see negatiivse väärtuse kasvatamine toimub?   Tundub, et meie teiega pole sellele piisavalt tähelepanu pööranud. Meie pole osanud kujunenud olukorda isegi niimoodi interpreteerida. Niisiis …

 „Probleem, mille see lugu esile toob, erineb täielikult otseset varastamisest ja avaliku vara omastamisest. Kui Hocenosi kirjeldus on täpne, demonstreerib see avaliku teenuse pakkujate „erahuve“, mida järgitakse peenemal moel: välditakse ebameeldivat või ohtlikku eesliinitööd ning esikohale seatakse teenusepakkujate mugavus või turvalisus, nii et vastikute sündmuste ilmnedes ollakse silma alt ära. Avaliku juhtimise igavana probleem on see, et avalikke teenuseid osutavad isikud – nii lepingulised partnerid kui ka avalikud teenistujad – valivad sageli kerge ja endale meelepärase, mitte stressirohke ja põhimõttelise tähtsusega tegevuse, isegi kui ühiskond üldiselt peab väärtuslikuks just viimati nimetatut. Enamasti eelistatakse tööd, mida tehakse tunnustatud kolleegidega tavalisel tööajal meeldivas keskkonnas koos võimalusega kasutada nn töiseid puhkevorme (seminarid, konverentsid, õppereisid) ja vabadusega kujundada ise töö tegemise viis, vastupidiste omadustega tööle (kurnav rutiin, detailidele keskendumine, terav vastuseis eri taustaga nii-öelda raskete inimestega). Kui sellised suundumused tähelepanuta jätta, kaldub avalik juhtimine heaolu vähendama.“ Autor nimetab seda nähtust „Eesliini hülgamiseks“. Mõelge sellele terminile – eesliini hülgamine?

Kokkuvõtteks, kui tekkib vastasseis, siis on see pigem administratsiooni tegemata töö või vähemalt oskamatus asjade vajadust selgitada. Läbikukkumine. Avaliku teenuse pakkumise läbikukkumine. See on nagu lapse löömine. Administratiivkiusu probleem kerkis teravalt üles ühe tragi ingelliku väikepoe pidaja vastasseisuga bürokraatiale. Kui siis ametkonna pealik ei saa aru, et sellise vastaseisu tekkimine on iseenesest alarm, siis … pole ta ilmselt õiget tööd tegemas. Nagu väitis admiral A. Burke „Esimene asi, mille ülem peab selgeks õppima, on sallimatus   asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse asjatundmatust sallima, … on teil asjatundmatu organisatsioon.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 387)

 

 

Näide elust enesest: „Sotsiaalmeedias tekitas palju vastukajasid kauplusketi Väike Ingel juhi Evelin Liiva kriitika tööinspektsiooni aadressil. Kuue kauplusega majandava Liiva hinnangul tegeleb tööinspektsioon halduskiusuga. Tööinspektsiooni vastas eile Liiva kriitikale ja süüdistab teda vastutustundetus äritegevuses. Tööinspektsioon on Liiva ettevõttele määranud ligi 40 000 euro suuruse sunniraha, sest ta polnud nõus täitma inspektsiooni esitatud nõudeid.“ Ja siis tuleb inspektsiooni „selgitus“ :

„Sunniraha määratakse selleks, et ettevõte täidaks talle seaduse poolt määratud kohustust. Kui puudusi ei kõrvaldata, võib sunniraha määrata korduvalt ja suurenevas summas, kuni nõutud meetmed on rakendatud. Seadused kehtivad kõigile. Antud tööandjale on edastatud 40 nõuet. Meie asutus soovib olla tööandjatele toeks ning abiks, kuid kui seaduse täitmiseks huvi puudub, peab kasutusele võtma meetmed nagu sunniraha,“ põhjendas tööinspektsioon.“ . (13.03.25 ÄP LVU). Põhjendus on paragrahvirea varjust tulistades õige, kuid kas paragrahvid on õiged? Kas sellist regulatsiooni on vaja? Kas inspektsiooni ülesanne pole mitte ka teha ettepanekuid selliselt, et teeninduse ja teenus pakkumine paraneks. Oleks mõistetav? NB! Parem teenindus ei võrdu suurema arvu menetluste ja trahvidega. Ilmselt pole siingi saadud aru teenuse eesmärgist. Igatahes on nii Tööinspektsiooni, kui ka Töötervishoiu kunagised mudelid tänaseks jäänud ajale jalgu. Tööinspektsioon ja Töötervishoid praegusel ebatõhusal pidurdaval kujul on  ühiskonna jõukust mittesuurendavad paralleelmaailmad. Need struktuurid tuleb (kindlas kõneviisis) ümber vormida, sest praegusel kujul on need liigne kulu ühiskonnale. Või kas meil neid üldse vaja on? Võib-olla me oleme nendega nii harjunud, et lihtsalt ei oska ennast raamidest välja mõelda. Oleme sama harjunud nagu administratiivkiusuga. Muide ärgem unustagem, et administratiivkius ei puuduta ainult ettevõtjaid vaid meid teiega kui inimesi ka igapäevaelus. Aga praegu on raamidest välja mõtlemise päramine aeg. Ärgem suurendagem vimma ega trotsi, kuid inglinäide on just tüüpiline olukord, kus talumatusest on kand maha pandud. Kui teised ka kanna maha panevad, siis saame paljud ebamõistlikud protsessid pidama.  Nagu Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 177) seda olukorda on käsitlenud:  „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust selleks  sundinud.“ Miks me peaksime sellist sundi tunnustama? Eks ole, hea küsimus?

Suured asjad juhtuvad väikestest asjadest, vahel lihtsalt sellest et keegi enam ei jõua kiusu taluda ja paneb kanna maha ja ... maailm muutubki . 70 aastat tagasi pani üks naisterahvas keset harjunud süsteemi kanna maha ja „See on Ameerika kodanikuõiguste ajaloo kuulsamaid hetki. 1955. aasta 1. detsembri külmal õhtul läks 42aastane Alabama osariigi õmblejanna Rosa Parks pärast pikka tööpäeva kojusõiduks bussi peale ja istus keskele, segregatsiooniseaduste järgi valgetele mõeldud kohtade taha. Kui inimesi iga peatusega juurde tuli ja valgete sektsioon täis sai, andis bussijuht Rosale käsu tõusta, et üks valge mees istuda saaks. Rosa Parks keeldus ja vallandas sellega ajalugu muutnud sündmused.“ (4.02.23 ÕL). Vaat selline lugu

Niisiis milline on meie suutlikkuselugu? Milline on see lugu, mis tekitab tegutsemislusti, mitte ootamispainet?

Jätkub …

Targutusi:

R Ludlum „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019

 

Lk 101 „Sest ka tegevusetusel on tagajärjed“ (…) „Mittemillegi tegemisel on samuti kaasmõjud.“

 

Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018

 

Lk 173 „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja se põhjustab suuri otsustusvigu.“

„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“

Lendstardi loogikast

 

 

 

Kummaline see meie maailm, ühel päeval on meil põhimõtted, väärtusruum, punased jooned, roheline ilmavaade, koordinatsioonisüsteem, lepped, järgmisel päeval tõstab USA  koordinatsioonisüsteemi ringi ja … Üllatus, kõik muutub. Väärtused muutvad, punased jooned muutuvad mustaks südametunnistuseks, isegi põhimõtted muutuvad. Kõik muutub, (kuigi sõnajadad võivad jääda sarnasteks), aga huvid jäävad. Lord Palmerstoni reegel kehtib igavikuliselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Täpsustades „et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H Kissinger „Maailmakord“)  Seega - Riigi huvid. Ilmselgelt on USA strateegid ümber hinnanud maailmas valitsevaid energeetilisi, tehnoloogilisi, demograafilisi, militaarseid võimekusi ja nende järgi kohendanud oma huvide süsteemi ja …tegutsenud. Ressursid on ümber jaotamisel st. kuskilt tuleb kokku tõmmata/hoida ja ümber laadida. USA vajab kiiret rahu seljataguses Euroopas, et laadida oma energia probleemsele idale ja asümmeetriale. Kiire on.

Lääneilm harjunud pika hoovõtuga, lõputu sõnajada ja lubaduste lahjendamisega, on sügavas hämmingus USA administratsiooni lendstardist. Täiesti pöörane, lubasid ja … ja hakkasidki kohe täitma. Esimesel päeval. Kohe. Lendstart. Pelg. Halin. Muidugi on maailm hämmingus. Šokiteraapia. Süsteemianalüütikuna tundub mulle, et me loeme uut pilti täiesti valesti. Loeme tükkidena, nägemata tervikut. Kui muu tulevärk kõrvale jätta, siis on USA tegevuses kohanemisel uue reaalsusega kolm põhitelge: tehnoloogia raju areng, regulatsioonide kärpimine ja energeetiline ülemlikus. Enese ümberlaadimine. NB! USA tõstsid koordinatsiooniteljed sinna kus on nende huvid, sest nad suutsid, tahtsid, julgesid. „Globaliseerumine on alati sõltunud ameeriklaste pühendumisest globaalsele korrale ja too maailmakord ei ole Berliini müüri langemisest saadik ameeriklaste strateegilisi huve teeninud.“ (P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“). Uued huvid, uued jõujooned.  USA kohendab ennast ringi vastavalt võimalustele ja vajadustele tehes kõike seda, mida meie teiega jätsime tegemata alates riigireformist ja lõpetades energeetikaga. Meil polnud julgust ega tahet. USA-l on. USA strateegid on muutujad läbi analüüsinud, arvutanud nende kumulatiivse mõju ja reaktsiooniajaga jõudes järeldusele, et endiselt jätkates on vastasseis maailmas üle kasvamas vaenutegevuseks. Selle vaenutegevuse ärahoidmiseks/vaoshoidmiseks/võitmiseks ongi USA alustanud enese ja oma ressursside ümberlaadimist eelnimetatud kolmel suunal (kiire/lihtne otsustusprotsess, tehnoloogiline ja energeetiline supervõimekus). Kogu saadav energia läheb käiku (must, punane, roheline, sinine jne) ja sellest jääb puudugi,  vaja on tehnoloogilist hüpet. USA väljumisel kliimaleppest (+ teistest heaaja rahvusvahelistest organisatsioonidest), pole mingit puutumust sellega, kas USA hoolib keskkonnast või mitte – olelusvõitluses hinnatakse ressursside kasutamise vajadused ja võimalused ümber (Kiievis ei arutata ju BTR-de või pommide süsinikheitest). Ka immigratsiooni piiramist loeme valesti: odav tööjõud on innovatsiooni surm. Pidur. See on USA-le algselt valus, kuid sunnib ettevõtlust (nagu Suur Katkuaeg) ümber reastuma innovatsioonile. Sõnum meilegi. Liitlaste „kottimisega“ on sama teema – ärgake üles, reastuge ümber, investeerige innovatsiooni/kaitsesse. Millest me alustasime? Riiklikest huvidest. Kas meil on partnerite huvidele vastu/kaas panna omad riiklikud huvid? Õhuvõngutamine? NB! Palmerstoni reegel kehtib ka väikestele. Piinlik muidugi, et suurt osa Lääneilma tabati häbitult/mugavalt tukkumas USA õla najal, ilma, et me ise sellest enam arugi oleksime saanud. Loodetavast oli see õigeaegne äratus: „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.” (T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus”). Olukord on igatahes ärev ja vastasseis kujunemas vaenutegevuseks, milles on üpris väikesed valikuvõimalused … ka meile.

Oleme Euroopas, kuid USA huvide koordinatsiooniteljestik on nihkunud. Koos Poolaga  oleme kõige kõrgemate kaitsekulutustega  ja … Ja uues huvide süsteemis võimalikud esimesed ühiskaitsest väljajääjad kui me ei suuda ennast teha „huvitavaks/kasulikuks“. Vihmavari on … nihkumas. Nüüd on küsimus selles, mida meie ise teeme. Kas jätkame piinlikku raiskamist või kohendame ennast tõeliselt valmis maailma ümberkorralduseks. Võtted on peaaegu samad mis USA-l: tehnilis/tehnoloogiline raju murre uuele tasandile, administreerimise raju vähendamine ja energia (rohelise, punase, sinise, musta) raju laadimine ümberkorraldustesse. Kui me need kolm (mitte)lihtsat asja oleme ära teinud ja kehtestanud kõigele ja kõigile Kaitsekümnise, siis võime arvata, et oleme teinud kõik enesest oleneva.  Seega: regulatsioonid maha, loovus üles, leiutamine ausse, haridus homsesse, energia muundamine odavaks, maksukasutus tõhusaks. Lendstart. Läksime!

Tekst ilmunud Äripäevas 04.03.24: "Peeter Tammistu: meiegi peaksime lähtuma lendstardi loogikast"

PS. Lisamärge kardinal Ricelieult: „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus. Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.” (H Kissinger „Diplomaatia“).