Vikativiiul V7: Retooriliselt

 

No nii, pakime oma baaslaagri kokku ja ronime edasi. Niisiis kohtustumisest (mõiste pole just levinud ja isegi Vikipeedia annab enamuse vastetest kõhulahtisusele, nii et tähelepanu on mõistmise eeltingimus.). Teema põnev (või igav olenevalt vaatenurgast).

Niisiis kõigepealt mõistetest. Kuulates poliitturu ja meediamaastiku igapäevast retoorikat, siis oleks meie teiega eesmärgiks justkui vähendada bürokraatiat, kulutusi liigsele regulatsioonile, lisada võrdsust ja õiglust. Õigemini lausa nõuame tõde ja õigust, aga … M Desment („Totalitarismi Psühholoogia“ ESTRA 2022 Lk 160) juhib tähelepanu mõiste nihkumises selleski vallas:  „Tõest on saanud anakronistlik mõiste – ta kõlab vanamoodsalt. Oma „Tõe julguses“ teeb prantsuse filosoof Michael Foucault huvitavalt vahet retoorikal ja tõel. Retoorika abil püüab inimene tekitada teises inimeses neid ideid ja uskumusi, mida ta ise ei jaga. Tõerääkimisele kindlaks jäänu puhul kehtib vastupidine. Kõneldes püüab ta siiralt Teisele edasi anda temast endas elavat idee või kogemuse: ta püüab Teises tekitada resonantsi sellega, mida ta ise endas tunneb.“

Vägagi valgustav tähelepanek, seda enam, et: „Viimastel sajanditel ja eriti viimastel aastakümnetel on avalik sfäär üha enam täis retoorikat. Olime juba harjunud poliitikutelt pärineva retoorikaga. Keegi ei oodanud, et nad kasvõi üritaksidki oma ametiaja jooksul oma valimislubadusi täita. Pikemas perspektiivis on rahvas sellega lihtsalt leppinud: poliitiku jutt valimistel tahab ainult uskuma panna. Tegelikult kehtib sama ka reklaamide kohta. Ainult idioot usub, et need maalivad reklaamitavast tootest tõese pildi.“ Hm, karm äratus.

Suutmatuses ja suutlikkusest

Niisiis nii ongi, et meie teiega eesmärgiks on vähendada bürokraatiat, kulutusi liigsele regulatsioonile, lisada vabadusi (sic! vabas riigis) võrdsust ja õiglust, kuid … retooriliselt. Miks ometi? M Desmenti arvates (Lk 30): „Administratiiv- ja majandussektori kiire kasv on seotud  sootuks fundamentaalsemate psühholoogiliste suundumustega ühiskonnas. Reeglite, protseduuride ja administreerimise lõputu vohamine  tuleneb harilikult inimestevahelisest usaldamatusest ning suutmatusest taluda ebakindlust ja riske. Üha enam nõuavad nii valitsused kui ka rahvas, et kõike tehtaks õigesti. Siis tulevadki mängu lõputud protseduurilised ettekirjutused, et oleks teada, kes vastutab rahaliselt ja seaduse ees, kui midagi viltu läheb. Nagu 5 peatükis näitame, on nüüdne vastupandamatu reguleerimise ja kontrollimise iha meeleheitlik katse toime tulla üha kasvava ärevusega.“

„Kui inimsuhetes valitseb fundamentaalne usaldamatus, siis läheb elu lootusetult keeruliseks ning ühiskond kulutab energiat kõikvõimalike „turvamehhanismide“ loomiseks, mis tegelikult õhutavad usaldamatust veelgi ja eelkõige on psühholoogiliselt kurnavad. Seetõttu on jaburate töökohtade nähtus otseselt seotud ka epideemilise tööl läbipõlemisega. Töö ei muutu talumatuks tavaliselt mitte tegeliku raskuse pärast, vaid võimatusest leida mõtet ja rahulolu, kogeda tööd loomisaktina."  Aga Buffet läheb igal hommikul tööle rõõmsameelselt justkui läheks Sixtuse kabelit maalima nagu ta ise ütles. Miks siis enamus suunduvad oma „rämpstöökohtadesse, et olla püsivas vastasseisus kellegi või millegigi, moodustades keeldujate koori? „Parim näide sellest on vahest rämpstöökohtade fenomen (…): 21 sajandi teisel kümnendil leidsid pooled inimesed, et nende töö on mõttetu. 2013 aasta ülemaailmses Gallupi küsitluses selgus, et ainult 13 protsenti maailma rahvast on tõeliselt oma tööle ; 63 protsenti ütles, et nad ei ole pühendunud („on oma töö suhtes ükskõiksed, kulutavad küll selleks aega, aga ei ole südamega asja juures“); 24 protsendi suhtumine oma töösse on aktiivselt eitav, mis tähendab, et nad aktiivselt demoraliseerivad ja demotiveerivad oma töökaaslasi.“ (lk 85). Niisiis on meie „reeglihimu“ taga inimestevaheline usaldamatus ning suutmatusest taluda ebakindlust ja riske? Püüame usaldamatuse ja riskitalumatuse kompenseerida reeglirägastikuga? Hm, ka võimalik variant.

Miks siis tegeleda rahuldust mittepakkuva ja psühholoogiliselt kurnava tegevusega püüdes seda sihitust asendada reeglikuhjaga? Kui algpõhjus on usaldamatus (vt ka Usaldusökonoomikat), siis usalduse puudumist ja suhete keerukust kompenseerida paberimajandusega on … kohatu. Kummaline ka.

Usalduse raadiusest & üldusaldusest

Siinkohal toovad L E Harrison ja S P Huntington („Kultuur on tähtis“ Pegasus 2002 Lk 96/97) mängu käsitluse  F Fukuyama raamatust „Sotsiaalne kapital“: „Sotsiaalset kapitali võib defineerida kui mitteametlike väärtushinnangute ja käitumisnormide kogumit, mida grupi liikmed ühiselt tunnistavad, et ühiste eesmärkide nimel koostööd teha. Kui grupi liikmed veenduvad üksteise usaldusväärsuses ja ausas käitumises, jõutakse usalduseni. Usaldus toimib nagu määrdeaine, mis paneb igasuguse grupi või organisatsiooni tõhusamalt tegutsema.“

 Sotsiaalset kapitali loovad normid peavad aga sisaldama suurel määral selliseid väärtusi nagu tõde, kohusetunne ja vastastikune abistamine. „

 „Igal ühiskonnal on teatud sisemine sotsiaalse kapitali varu ning tegelikud erinevused ühiskondade vahel puudutavad seda osa, mida võiks nimetada „usalduse raadiuseks“. See tähendab, et koostöönorme nagu ausus ja vastastikune abi jagatakse teatud inimgrupi sees, mitte sama ühiskonna ülejäänud liikmetega.“

 „Ka sotsiaalse kapitali puudumise korral on edukate gruppide moodustamine täiesti võimalik, kasutades suurt hulka olemasolevaid formaalseid koordineerimismehhanisme nagu lepingud, hierarhiad, põhiseadus, juriidilised süsteemid jne. Samas aitavad mitteametlikud normid olulisel määral vähendada kulutusi, mida majandusteadlased nimetavad „tehingukuludeks“ – need on monitooringu, kokkuleppe sõlmimise, tülide lahendamise ja formaalsete kokkulepete pealesundimisega seotud kulud.“ Vaat selline valik: määrdeaine või sunnitud kulud. Usaldad ei usalda?  Jälle kulud! Ning kokkuvõtteks „Samuti võib sotsiaalne kapital teatud tingimustel soodustada innovatsiooni ja grupi kohanemisvõimet.“

Kurjuse banaalsusest

Kui jälgida uudisvooge, siis põhitonaalsus keskendub rikkumistele. Kahjuks. Rõõmsamat poolt võib kohati kohata kultuurirubriikidest ja spordikokkuvõtetest (kui nad parajasti ei kurda, et raha on vähe) Miks ometi, kui ümberringi on nii palju vahvat. Kas me olemegi nii rikutud meelega? Või on see mingi ventiil, pingete maandamiseks? Lohutuseks? R Bregman („Inimkond. Paljutõotav ajalugu“ Lk 173) arutleb meie rikutuse üle järgmiselt)  „Mis põhjusel me usume nii meelsasti iseenda rikutust? Miks kipub spiooniteooria aina tagasi tulema nii paljudes variatsioonides? Kahtlustan, et see on nii, sest on paljuski meile sobiv. Kummalisel kombel on usk meie patusesse olemusse kuidagi lohutav. See on omamoodi õigustus. Seest kui enamik inimesi on halvad, siis pole mõtet pingutada ja kohustusi võtta ning kiusatustele vastu panna.

Usk inimkonna patusesse olemusse annab samuti hea seletuse kurjuse olemasolule. Kui olete silmitsi viha või isekusega, saab endale öelda: „Nojah, niisugune see inimloomus on.“ Aga kui usute, et inimesed on põhiliselt head, siis tuleb küsida, miks on kurjus üleüldse olemas. See tähendab, et on mõtet kohustusi võtta ja kiusatustele vastu panna ning siit tuleneb kohustus tegutseda.“ See on tõsine küsimus – vastutus. Oeh, ja tegutsemine ka veel? Ülejõukäiv?

Ning veel üks kummaline mõttetera R Bergmanilt:  „Kohtueelse vangistuse ajal hindas kuus eksperti Eichmanni psüühilist seisundit. Keegi ei tuvastanud mingeid käitumishäire sümptomeid. Ühe arsti sõnul oli tema puhul ainus veider asjaolu see, et ta tundus „palju normaalsem kui normaalne“. Eichmann, kirjutab Arendt, polnud ei psühhopaat ega koletis. Ta oli just niisama tavaline inimene kui kõik need juuksurid ja baarimehed, ehitajad ja ärimehed, kes tulid Milgrami laborisse. Oma raamatu viimase lausega paneb Arendt sellele nähtusele diagnoosi: „kurjuse banaalsus.“ (lk 163). „Kurjuse banaalsus“ kõlab nii kurjalt kui ka … banaalselt, kuigi kurjus ei saa olla banaalne, kurjus on lihtsalt kurjus.

Siit on üksainus samm kohtustumiseni

Edasiminekuks läheme tagasi. Ehhee, peaaegu nagu mägironimisel, kui kuskilt mitte kuidagi ülesse ei saa, siis tuleb natukene tagasi tõmmata ja leida uus tee (või vana tee ots). Niisiis: „Klassikalises esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele. Nii peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud  volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid  ülalt alla. Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks). Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“  „Siiski näeme samal ajal nii-öelda mittevalitute esiletõusu (…), see tähendab, et poliitikas saavad üha suurema rolli need asutused, kes pole demokraatlikult valitud vastutama, nagu näiteks rahvusvahelised institutsioonid, keskpangad, sõltumatud agentuurid või kohtud. (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 12/14) Eks ole põnev? Meie teiega pole ju kunagi mõelnud sellele, et need kes teevad lõppotsuseid – kõrgkohtud ja rahvusvahelised organisatsioonid – on … mittevalitud. Mittevalitud, kuid määravad.

Nagu Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 300) väidab „… tuleks kohtuvõimustumist vaadelda konkureeriva eliidi võimuvõitlusena. Kohtud ise võivad olla selle protsessi taga, kuid selle on vallandanud ka strateegilistest arvestustest motiveeritud poliitilised toimetajad. Tegelikult tuleks võimalikku kohtute vastasseisu näha mitte ainult poliitikakujundamise piirangu, vaid ka ressursina. Kohtuvõimustumine võib edendada mõne poliitiku eesmärke, nagu näiteks nende hegemoonia säilitamiseks poliitikakujundamise isoleerimisel demokraatliku poliitika heitlikkusest.“ Jälle huvitav mõttearendus. Mida teile meenutab isoleerimine demokraatliku poliitika heitlikkusest? Eks ole?

Kuid  „Otseselt või kaudselt on kohtunike poolt poliitikakujundamine üha ulatuslikum ja see hõlmab nüüdseks mitmes riigis poliitika alusküsimusi, nagu näiteks valimisprotsess ja -tulemused või teemasid, mis on seotud riigi ülesehitamise ja kollektiivse identiteediga.“ (lk 299) „Kohtuid võib kasutada kui ressurssi mitte ainult poliitikakujundamisel, vaid ka valimiskonkurentsis: näiteks, et nõrgendada poliitilisi vastaseid (…), kui neid kahtlustatakse seotuses korruptsiooniskandaaliga, nagu juhtus Itaalias 1990 aastail (…) või hiljem Prantsusmaal erakonna ebaseaduslikul rahastamisel.“ „Võib isegi olla, et kohtuvõim muutub poliitilises protsessist osavõtjaks per se, nagu juhtus kohtunikega Itaalias viimase Berlusconi valitsuse ajal, kui peaministri konflikt nendega muutus igapäevase poliitika osaks.“ (lk 301)

Põhiseaduse mittevalitavuse valitavus

Edasi läheb huvitavaks, sest tundub kuidagi tuttavlik. „Teatud mõttes võib kohtutele esitatud kaebusi näha kui lobitöö funktsionaalset vastet: kohtud annavad poliitiliste teemade eestkostjatele lisajuurdepääsu. Selline juurdepääs on eriti atraktiivne. „õiguslik tee poliitilise reformini võib olla maksimaalset tõhus, sest kohtuvõimu reeglid, mis põhinevad põhiseadusõiguse tõlgendamisel, on immuunsed parlamendi ümbervaatamise suhtes; sääraseid otsuseid võib muuta üksnes järjestikkuste kohtuotsuste või põhiseaduse täiendamisega.““(lk 300)

„Poliitika eestkostjatel on seega huvi apelleerida kohtutele, et saavutada oma eesmärke, isegi kui kohtuotsuse täitmine võib olla raske.“

 „Arvestades asjaolu, et tähtsate eelnõude põhiseaduslikkuse  on peaaegu eranditult  kahtluse alla pannud parlamendis lüüa saanud opositsioonilised erakonnad, nähakse Prantsuse põhiseaduskohtus praegu enamasti teatud mõttes kolmandat (mittevalitud) koda, kelle roll seisneb õigusaktide põhiseadusele vastamise hindamises.“

„Prantsusmaal, Saksamaal ja Hispaanias on üle poole kohtute läbivaadatud seadustest vähemalt osaliselt muudetud kehtetuks kohtute enda poolt (…), kuid ei tohiks alahinnata ka kohtute kaudset mõju. Seadusandjad peavad arvestama kohtute võimalikke vetosid, kui nad seaduseelnõusid koostavad, ja seega on nad kammitsetud enesetsensuurist.“ (lk 298)

 „Kohtuvõimustumine annab oma osa esindusdemokraatia ahela rolli allakäimisele. Seda võib defineerida kui kohtute suurenenud mõju – ehkki riigiti erinevalt – poliitikakujundamisele ja laiemalt poliitiliste jõudude käitumisele.“ (296) Kurb lugu, kuid loodus tühja kohta ei salli …

Uus seadusandja on sündinud

„Selle asemel, et rakendada seadusi, muutusid kohtud tegelikkuses, ehkki küll tihtipeale kaudselt, oma mõju tõttu ise seadusandjateks.“ (lk 296)

Lk 320 „Aga kui kohtud muutuvad poliitikaosalisteks, õõnestatakse de fakto formaalset võimude lahusust ning kohtuvõimustumine tekitab ise vastutavuse probleeme. Kartus „kohtunike valitsuse“ ees on seotud kohtusüsteemi kaugusega esindusdemokraatia süsteemist. Kohtuvõimustumine tugevdab riigiaparaadi kõige vähem esinduspõhimõttel toimiva võimu haru (…), ja see on ühtlasi kõige vähem vastutav. Seetõttu saab tõstatada ka küsimuse, miks „kohtunikel, kes (tüüpiliselt) pole valitud ja (tüüpiliselt) ei allu valitute bürokraatlikule kontrollile, tuleks lubada suruda kogu avalikkusele peale oma vaateid vabadusele, võrdsusele ja nii edasi“ (lk 320)

Kas murtud lubadused?

 „Mida me teame, on see, et kohtute ühiskondlik legitiimsus saab mõjutatud, kui hakatakse tajuma, et nende otsused politiseeruvad – teisisõnu, kui kohtuvõimu erapooletuse lubadust peetakse murtuks.“ (lk 321) Ilmselt on see põhiküsimus.

Vastutusmehhanismist ka

 „Pealegi on jätkuvalt nõrgenenud valimiste kui esindusdemokraatia põhilise vastutusmehhanismi roll, mitte ainult seetõttu, et otse valitud parlamendiliikmete bürokraatia üle ei ole piisav, vaid ka seetõttu, et legitiimset vastutavust kalduvad esindama need inimesed tänavalt, kes nagu koostöise valitsusegi puhul, võivad esitada usaldusväärseid näiteid, et nad on mõjutatud riigi poliitikast. Vastutavust teostatakse vähem isikliku hääleõiguse kaudu ning rohkem väikeste elanikkonnarühmade organiseeritud osaluse või sagedamini neid esinevate eestkosterühmade kaudu.“ (lk 339)

Puudulikkuse õigustamisest

Kuid see pole veel kõik. Igal tagajärjel on ka põhjus. Valitsetavusel on nii põhjused kui tagajärjed. Niisiis „Demokraatia toetub formaalselt häälteenamusele, kuid vähemused võivad kannatada; et olla legitiimne, vajab enamus  valitsemiseks õigustust (Cambers 1996), mis võib jääda puudulikuks. Meie ühiskondi iseloomustava suure erisuse olukorras pole lihtne enamuse võimu piisavalt legitimeeritud, ehkki de jure  on valitud võimud volitatud tegutsema oma üldisest legitiimsusest tulenevalt  mandaadi alusel. Valitsetuse kaasavad vormid on loodud just seepärast, et leevendada formaalse enamuse puudusi suure ühiskondliku killustumuse kontekstis.“ (lk 340)  „See on üldisem probleem, sest sama võib öelda teiste muutuste kohta, nagu näiteks nõrgalt nähtav valitsemiskorraldus, ekspertorganid ja kaasav võrgustik, millel kõigel jääb puudu formaalsest volitatusest, kuid kellel on (eri määral) poliitiline võim – see on võim väljastada otsuseid, millel on in finne siduv mõju ja mida viivad ressursside ümberjaotamiseni.“ (lk 341)

Pühitsetud eetikast

T. Sarrazin ( „Piirideni jõudnud riik“ PM 2022 Lk 178) toob välja eetilisuse ja eetilisuse erinevused:  „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““

Deparlamenteerimisest ?

 „Hiljutine erakondi käsitlev kirjandus on rõhutanud nende nõrkust ühiskondlike eelistuste ehk poliitika sisendi koondamisel ja kasutamisel. Tänapäeval on „erakonnad vähem kohal“ (Katz, Mair 1994) ja on rohkem eestkostedemokraatiat (Dalton et al. 2003), kus huvirühmadel on oluline roll hääle kuuldavaks toomisel ja poliitikakujuduse sisendite sõnastamisel. Deparlamenteerimine (von Beyme 2000) eeldab, et erakonnad (ja eriti nende parlamentaarne osa) on samamoodi nõrgenenud oma väljundfunktsioonides, mis on seotud kollektiivselt siduvate otsuste langetamisega. Erakondade presidentaliseerumine sisaldab samuti seda mõõdet. Erakonnad pole mitte ainult oma väljundfunktsiooni kaotanud, nad kalduvad kaotama ka oma valitsemisfunktsiooni. (…) Peter Mair on oma viimastes töödes isegi väitnud, et erakondade sisendiga seotud  väljakutsete tõttu puudub neil ka legitiimsus olla võtmetoimetaja väljundi juures: „Kui erakondadel on puudu esinduslegitiimsust, on raske õigustada nende poolt valitsemiskontrolli võtmist või võidelda selle vastu, et anda kogu valitsemine  otse kohtunikele, reguleerivatele asutustele ja teistele sarnastele institutsioonidele“ (Mair 2009:11)“ (lk 342)

Mis oleks sellise arengu tulemus? „Siit tuleneb see, et marginaliseerunud pole mitte üksnes erakonnaaktivistid, vaid ka parlamendisaadikud, sest parlamendid kaotavad poliitikakujundusprotsessides oma mõju.“(lk 343) Niisugune areng siis … Oot-oot, aga kus selles jadas siis demokraatia on? Vaat see on hea küsimus. Hea küsimus mida küsitakse üha uuest ja uuesti. Juba aastasadu.  „Jean-Jacques Rosseau´ kuulus mõte 1762 aasta raamatus „Ühiskondlikud lepingud ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid“ kõlas nii: „Inglismaa inimesed peavad end vabaks, kuid see on väga eksitav; nad on vabad vaid parlamendiliikmete valimise ajal. Niipea, kui nad on valitud, võtab orjus üle ja see on eimidagi“ (Rousseau 1973, ptk 15:240)“. (lk 357).  

Müra

D Kahneman, O Sibony, C C Sunstein („Müra“ ÄP 2023 Lk 43) on mürauurijad. Organisatsioonides ja otsustamisprotsessides tekkiva müra uurijad ja nad väidavad, et  „Meie järeldus on lihtne; kus on otsustamist, seal leidub ka müra.“. Loogiline, kuid … Kuid kui me vaatame eelnevat jada, kuidas mittevalitute müriaad hakkab otsuseid tegema või neid vähemalt mõjutama, siis võtab veidi kõhedaks. Näiteks föderaalkohtunike piiramatust kohtulikust kaalutlusõigusest (karistus 30 päevast 15 aastaks) „Arvukatele niisugustele juhtumitele viidates taunis Frankel seda, mida ta nimetas föderaalkohtuniku peaaegu täiesti kontrollimatuks ja ulatuslikuks võimuks, mille tulemuseks on iga päev toime pandav suvaline julmus, mida ta pidas seaduse, mitte inimese valitsedes vastuvõetamatuks. Frank kutsus kongressi üles lõpetama diskrimineerimist, nagu ta neid suvalisi julmusi kirjeldas. Selle väljendiga pidas ta silmas eelkõige seletamatuid müra variatsioone kohtuotsustes.“ (lk 24). Eks ole ehmatav. Kuid veelgi ehmatavam on, et „Müraauditid viitasid, et austatud spetsialistid – ja neid teenistuses hoidvad organisatsioonid – jäid üksmeelse illusiooni juurde, tehes samal ajal tegelikult igapäevaseid professionaalseid otsuseid erinevalt.“ (lk 41)

Miks siis ometi? „Enamik meist elab suurema osa aega kõhklematus usus, et maailm näeb välja niisugune, sest see ongi niisugune. Sellise uskumuse juurest on ainult pisike samm järgmiseni: Teised näevad maailma samamoodi nagu mina.“ Need naiivseks realismiks nimetatavad uskumused on olulised teistega ühise reaalsuse tajumise seisukohalt. Kahtleme neis harva. Igal ajal tõlgendame end ümbritsevat maailma ühelainsal moel ja üldjuhul pühendame vähe vaeva sellele usutavate alternatiivide loomisele. Ühest tõlgendusest piisab ja me kogeme seda tõena. Me ei lähe läbi elu, kujutades ette alternatiivseid viise näha seda, mida me näeme.“ (lk 41). Aga maailm ei näe välja (ainult) selline nagu meie seda näeme, enamgi veel maailm näeb välja meie enestegi jaoks välja erinevalt erinevatel eluetappidel.

Lisaks sellele on mõjureid otsustele veel teisigi B Greene („Aja lõpuni“ PM 2024  Lk 197) toob näitena huvitava eksperimendi: „Aga isegi teadlasi pani imestama, kui suur oli erinevus kahe kohtunike rühma poolt ette pandud trahvisummades. Surelikkuse suhtes praimitud kohtunikud soovitasid kontrollrühmaga võrreldes määrata keskmiselt ü h e k s a korda suurema trahvi. Nagu teadlased rõhutavad, kui kõigest väike viide surelikkusele võib nii tugevasti mõjutada isegi hoolsalt ameti selgeks õppinud kohtunikele, kelle vaim on läbi imbunud kiretu õigusemõistmise nõuetest, tuleks hästi järele mõelda, enne kui heita kõrvale igaühele toimiv sarnane, kuid samavõrd varjatud mõju.“ /Pooltele kohtunikele tuletati meelde nende surelikkust ankeetides lisaküsimustega/. Eks ole, inimene on ekslik.

 „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kirjutab, on tõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolliavaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“ (C Hood „Riigikunst“ TLÜ Kirjastus 2022 Lk 45)

Hm, kus me siis oleme?  

R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 49/57) väidab, et  „Taktika triumf strateegia üle on halvanud meie riigi.“(jutt on Saksamaast)

„Suurte otsuste langetamine on poliitiku elukutsega vastuolus ja vähendab võimalust saada tagasi valitud. Nii nagu meie linnade valgusreostus paneb oma heledusega kahvatama taevatähed, nii pimestab olevik mis tahes tuleviku.“

 „Kaasaegset poliitikat, nii nagu me seda enamvähem igal pool Euroopas näha võime, iseloomustab eetostest loobumise taktikalise tarkuse ja ülimalt paindlike põhimõtete kasuks. (…) Et poliitikud ei tee mingeid tulevikuplaane ega tegutse oma veendumuste kohaselt, ootavad nad teemasid nagu ilma – valitseb oleviku diktatuur kogu ülejäänud aja üle; kõik liigub, miski ei muutu.“ Tegelikult küll muutub ja väga kiiresti, kuid poliitturg ei jõua sellele kiirmuutusele järgi.

Ja nüüd tuleb eriti huvitav „uusdemokraatia vormi visioon“: „Kuidas me tulevikus elama hakkame, selle üle ei otsusta enam poliitikud, vaid digirevolutsiooni visionäärid  ja utopistid: Google, Facebook, Amazon, Microsoft ja Samsung. Nende digitaalsete supervõimude kõrval on Saksamaa poliitikud strateegilised pügmeed. Võimu on nad lasknud endal juba ammu käest võtta. Aga kuna valimistel on mõte ainult juhul, kui neil, keda valitakse, on ka võimu, siis tuleks tegelikult valida kas Google või Facebooki juhtkonda, kes teeb oma strateegiad ja visioonid avalikuks ja paneb hääletusele.“ Midagi sarnast on läbi kirjutanud ka Harari. Ka võimalik, kuigi …

Luues eilset

Milles siis probleem? Kas me tahame luua homset või … eilset. J Minnar, P D Morre („Ärimaailma mässulised“ ÄP 2024  Lk 71) väidavad, et: „Tõde lausa karjub näkku: süsteem, milles paljud inimesed endiselt töötavad, loodi stabiilse, aeglase ja ennustatava maailma tarbeks, mida enam ei eksisteeri. Tänapäeval on see süsteemne viga ja kukub läbi ning on aeg leida uus meetod eksisteerimiseks.“ Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 394)  „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei jui seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsioonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“ ja M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013Lk 319) tõdeb, et: „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“     Uut tüüpi institutsioonide leiutamine on muidugi väga ambitsioonikas ettevõtmine, kuid … Kuid kunagi pole nii, et midagi ei saa teha, ikka saab.

Kõrvalejäätusest

Tõsiasi on see, et mängus osalemata võitjaks tulla ei saa. Kõrvalejäämine pole lahendus. Ka mittevalimine on valik. No selle järgi, kui valimistel osaleb u 60-65% valijaskonnast, siis … Siis suurima fraktsiooni moodustavad mittevalijad. Mittevalimisel on palju põhjuseid alates ükskõiksusest, tüdimuse ja pettumuseni. Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 57) nendib, et: „Nende tihti kõrgelt haritud kodanike seas ei tähenda  valimistest kõrvalejäämine vähest huvi poliitika vastu. Postmaterialistid on poliitikast väga huvitatud, kuid nad kasutavad protestitegevust, sest leiavad, et see on tõhusam ja veenvam kui erakondade vahetamine. Nad on „valmisolekus kodanikud“ (…) kes koonduvad tõenäoliselt üksiküritusteks ja moodustavad sotsiaalse baasi uutele sotsiaalsetele liikumistele, nagu patsifistlikud, keskkonna-, feministlikud või humanitaarorganisatsioonid. Need „uued sõltumatud“ on mitteparteilised, kuid kindlasti mitte apoliitilised: neil on oskus jälgida poliitika keerdkäike, kuid vähem vajadust erakondade järele, ja neid mõjutavad vähem suhted erakondadega. Seda on hästi kirjeldatud metafooriga, mille võttis kasutusele Dalton (…): „See oleks nagu siis, kui poliitikaspordi suurimatele fännidele ei lähe korda erakondlikud mängijad, keda nad väljakul näevad.“

Civic tech

Digiajastu on selles suhtes toonud kaasa täiesti uue maailma ja seda mitte ainult kassipiltide saatmise ja šelfide saatmise valdkonnas, vaid ka poliitika, võib-olla isgi demokraatia arengu seisukohalt. D C Cardon („Digikultuur“ TLÜK 2020 Lk 225) on veendunud, et: „ Veebis on praegu kodanikualgatuste õitseaeg. Selle koondnimetuseks on civic tech ja see sõnapaar annab üsna hästi edasi seda, kes on selle peamised aktivistid; need on noored, ülikooliharidusega linlased, kes on huvitatud poliitikast, kuid pettunudesindusdemokraatias või umbusklikud parteiliste ja ametiühinguliste esindusorganite suhtes. Optimismiga, mida mõned peavad naiivseks, usuvad nad tehnoloogia jõusse ja arvavad, et veebisait või rakendus võib muuta inimeste käitumist, poliitilist esindatust ja demokraatiat ennast.“ Kõlab paljulubavalt nagu paljude uute asjade puhul, kui reeglid on (veel) lõdvad ja arvamused pole kivistunud. „Civic tech tegeleb avaliku asjaga, kuid see ei seisa mingi kindla agenda või poliitilise projekti teenistuses. Varasematel aegadel osalesid üliõpilased ambitsioonikate programmide ja tugeva ideoloogiaga liikumistes. Tänapäeval panustavad nad pigem algatustesse, mille programm pole sisuline, vaid on protseduuriline. Nende eesmärk on panustada demokraatiasse endasse, selle reeglitesse ja selle osalemise tingimustesse, poliitilise tegevuse ja otsustusprotseduuride läbipaistvusse. Civic tech tahab demokraatiat demokratiseerida.“ Vaat see on uhke eesmärk, arvestades kõike eelnevalt käsitletut, kuid siin peituvad samad ohud, mis on lõpetanud paljude toredate algatuste edenemise. „Soov tuua poliitilisele areenile inimesi, kes ei oleks parteiliste huvide pantvangid, üha kasvab. Tegelikkusega kokku puutudes põrkuvad need liikumised aga halastamatu parteiloogika ja poliitika professionaliseerumise vastu (…)“ (lk 231)

 „Civic techi liikumine on väga mitmekesine, nagu me äsja nägime, ja seal esineb ka pingeid. Sageli tekkivad lahkarvamused avatud tarkvara eest seisvate aktivistide ja vabatahtlike ning nende vahel, kes investeerivad vägagi praktilistel kaalutlustel veebipõhiste osalusvahendite uude turgu, näiteks müües konsulteerimisteenust kohalikele omavalitsustele või ettevõtetele.“ (lk 232)

 „Fakt on aga see, et nendes erinevates koolkondades väljenduv aktivistide energia annab tunnistust demokraatia raskuskeskme nihkumisest poliitilistelt institutsioonidelt võrgustatud indiviidide perifeeriasse. Kõikuma on löönud saadikute ja riigiasutuste monopol avaliku huvi defineerimisel. „ (lk 233). Tundub huvitav

No nii, lõpetame selle rännaku nüüd ära ehk nagu te aru saate võib sedagi teemat lõputult arendada. Teisalt on kogu seda jada läbides omamoodi seiklus, mis võib olla lustlik, kuid ei pruugi igapäevaelus suurt midagi tähendada. Samas hea ikkagi teada. Umbes nagu sedagi, et kui inimene päris pulkadeks lahti lammutada, siis ilmneb, et temas on umbes kahekümne termotuumapommi jagu energiat. Mida sellegi teadmisega peale hakata? Ei midagi, kuid hea teada, et tegelikkuses on meil energiat hakkama saada millega iganes ja mitte ainult retooriliselt.

Targutusi:

N Ferguson „Maailmalõpp“ PMK 2024

Lk 253 „Mis maksavad valed? Probleem on selles, et me võtame neid tõe pähe. Nad on ohtlikud sellepärast, et kui me kuuleme neid piisavalt palju, ei tunne me tõde enam üldse ära. Mida siis teha? Mida muud kui ainult tõe leidmise lootusest üldse loobuda ja vaid lugudega rahulduda. Ja pole tähtis, kes neis lugudes kangelased on. Huvitab ainult küsimus: „Kes on süüdi?““

„Meie saladused ja meie valed(…) meid määratlevadki. Kui tõde on neile solvav, siis me valetame ja valetame, kuni me ära unustame, et tõde üldse olemas on. Aga on ikka. Ja meie vale tekitab tõevõla. Ja varem või miljem tuleb see võlg ära maksta. (…) Tõde meie vajadustest või tahtmistest ei hooli. Talle ei lähe korda meie valitsused, ideoloogiad, religioonid. Ta võib oodata terve igaviku. (…) Kui varem ma kartsin tõe hinda, siis nüüd küsin vaid: mis maksavad valed? (C Mazini miniseriaal „Tšernobõl“)