Segane lugu: Vöötrada?

 

 

„“Et sa elaksid huvitaval ajal!“ Seda hiinlaste needust öeldakse tavaliselt kellelegi sellisele või kellegi sellise kohta, keda ootab tõenäoliselt ees seiklusrikas ja huvitav elu, mille juurde kuulub tavaliselt mündi pahupool ja vältimatu manusena ka keskmisest rohkem ületamist vajavaid raskusi, tõkkeid, „tundmatuid“ (USA kaitseministri Rumsfeldi sõnul) ja takistusi. Huvitavad ajad on harilikult kõike muud kui rahulikud ja korrapärased, kus tänane päev on vägagi eilse moodi ja midagi sootuks erinevat ei too ka homne.“ (R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 11)

 Nüüd elamegi (jälle) huvitaval ajal. Tänases sigri-migris, kus sõnad on üksikult võetuna veel arusaadavad, siis sõnajadadena ei saa keegi enam millestki aru võib küll olla huvitav, kuid pidevas ristsõnamõistatuses elamine on väsitav. Energiamahukas.   Üha uued sõnajadad püüavad teisendada tegelikkust.  Majandus on olnud 10  kvartalit languses, kuid administratsioon (MAMI) leiab, et (ERR 04.11.24): "Palk on kasvanud kiiremini kui inflatsioon. Kõige kiuste inimeste sissetulekud tõusevad ja keskmine pension tõuseb keskmisest palgast kiiremini,"  ja pangaanalüütikud arvavad ( ERR 08.11.24) et : „Kuigi palgakasv on olnud tänavu suur ning tuleval aastal terendavad kodulaenuvõtjatele madalamad intressid, sööb hinnakasv selle ära ja kokkuvõttes läheb inimeste toimetulek veelgi keerulisemaks“ ning „…  et tuleval aastal väheneb keskmise netopalga ostujõud veelgi“, siis … Siis sellises duaalses maailmas elamegi. Vastuolulises. Kuid kasvu-kahanemise duaalsuse küsimus pole ainukene jutujada millel pole ei saba ega sarvi. Pretsedenditult segased teemad on energeetika ja  … oeh … ei teagi kuidas seda moodsas rüüs sõnastadagi … ilmselt mingit sorti kliimavärk. Energeetikaga oleme omadega tupikus, sest vanade ressursside muundamine energiaks on muudetud majanduslikult mõttetuks, kuid meile sobivaid või jõukohaseid muundamisviise pole veel ärilisel tasemel leiutatud. No tuule jahvamine elektriks muidugi on, kuid kui kõik veskid on potentsiaalselt pandud elektrit jahvama ilmneb üllatuslikult (kuigi see on paarkümmend aastat teada) et elektri jahvamine tuulikutega segab radarite tööd. Nii, et kas tuule jahvamine on lahendus? Või on see tühja tuule tallamine nagu vanarahvas ütles? Või hoopis raha tuulde loopimine? Ei saa aru. Tähendab see mida administratsioon sõnajadadena väljastab, sellest ei saa aru, kuigi talupojatarkusest on asi selge. Valik on selles, et jääda pimedasse/külma/majanduslangusesse või kaitsetuks. Igatahes rootslased loobusid endale idakaarde kardinat ette ehitamast.  Nii, et ka tuulemaht võib energiabilansides olla eksitav? Poliitturu lobe jutt ei soojenda talvel tuba ega pane lampi põlema. Oeh, me oleme tellinud administratsioonilt head juhtimisteenust, kuid sõnajadad pole juhtimisteenus – sõnajadad on vaid sõnajadad. Sõnakõlksud. Lendavad suust välja ja kõlksti kukuvad maha. Kõik.

 Poliitturu jutuveskid jahvavad sõnajadasid, pannes pildi kinni meie loomulikel mentaalsetel reageerimis ja otsustusradaritel. Meie teiega (ja poliitturulised) ei näe enam tegelikku pilti ega tegeliku vajaduste/võimaluste kombinatsiooni. Poliitturul toimub tihe/tige tegevus, kuid meie teiega jaoks sihti justkui pole. Eelarvetasakaal pole ju eesmärk, vaid vahend. Tõsiasi on see, et oleme energeetiline ühiskond ja ilma energiata edasi ei jõua (muide ka raha on pelgalt akumuleeritud energia), samuti nagu ilma tarkusetagi. Tegelikult on praegu ja homme põhitähtsaks kolm valdkonda: mõistliku hinnaga puhta energia muundamise tagamine, inseneeria ja … haridus (IT selle hulgas või õigemini selle aluseks kui uus kirjaoskus). Kõik muu on ka tähtis, kuid meie teiega saame selle „kõik muu“ ehitada sellele kolmikbaasile. Praegu …Praegu on meil eklektiline segu - helesinine unistus, roheline tulevik, kuldne noorus, hõbedane eakus - andes kokku  kõik ühe porikarva segaduse.

 Tõsiasjadest

 EP värske majandusprognoos sedastab, et: „Eesti Panga värske majandusprognoosi kohaselt on majanduse seis tugevnenud. Mitmed seni raskustes olnud valdkonnad on suutnud uuesti kasvama hakata ja edasine liikumine jätkab paranemise kursil. Järgmisel aastal on oodatav majanduskasv 1,6% ning aastatel 2026─2027 umbes 3%. Hinnakasv jääb kahel järgmisel aastal maksutõusude tõttu 4% lähedusse ja seejärel aeglustub. Maksutõusud annavad ligikaudu kolmandiku järgmise kahe aasta hinnatõusust.“ Tore, kuid … Kuid mullu samal ajal ennustas EP majanduskasvu/langust -0,4% ja Rahandusministeerium +2,7%. Ja kaks aastat tagasi prognoosis EP kasvuks +0,4% ja RM +0,5%. Teatavasti on langus toimunud 10 kvartalit järjest nii, et pole põhjust arvata, et seekordsedki kasvuprognoosid paika peaksid. Enamgi veel väide, et „värske majandusprognoosi kohaselt on majanduse seis tugevnenud“ on eksitav. See mis majandust ilmestab ei ole lihtsalt suurest treenimisest tekkinud lihasvalu vaid petlik stressimurd.

 Lepime kokku mõned tõsiasjad. Just tõsiasjad järgmiseks (ja ülejärgmiseks) aastaks. Tõsiasjad, mitte ennustused.

Esiteks. Majanduskasvu ei ole ega tule ka järgmisel aastal, sest

-majandus on kurnatud, stressimurrud millel on suur eeldus muutuda murruks

-oodatavad maksutõusud süvendavad kurnatust ja murruohtu

-olukord meie (senistel) sihtturgudel – Saksamaa, Rootsi, Soome – on ka järgmisel aastal nutune, kui lisada siia USA uue administratsiooni tollitariifi poliitika, siis on väljavaated (nii nende, kui ka meie) olematud

-rahvaarv väheneb ja vananeb, küpsete töötajate vähenemine vähendab maksulaekumisi

-energia hind reguleeritud turul on konkurentsivõimet tappev (oleme elektrit tootvast ja eksportivast riigist muutunud välisturgudest sõltuvaks),

-oleme majanduslik piirkondlik paisupaak,

-oleme elektrienergiat eksportivast majandusest muutunud energiat importivaks majanduseks.

-oleme edukast logistikaahelast (tulu) muutunud logistiliseks tupikuks (kulu)

-usalduspuue, massiivne usalduspuue.

 Lisaks muidugi kaitsekulude kasv, mis kasvavad ja peavadki kasvama küsimus on vaid selles, kas see kasvab viiele protsendile või Kaitsekümniseks.

 Lisaks kulud põgenikele ja Ukraina abistamine (nii tsiviil kui militaar valdkonnas)

Niisiis majanduskasvu ei tule. Sellest lähtumegi.

 Siiski …

  Siiski üks võimalus majanduskasvuks on, see on kiire ja radikaalne majanduse vaba mõtlemise ja tegevuse kiire juurutamine ning tarbetute regulatsioonide väljajuurimine. NB! See on ainus võimalus ühiskonna piirtulusid ja kulusid korda seada. Rohkem inimesi peavad olema loojad ja vähem saajad. Vähem rämpstöökohti võimaldab suurendada ühiskonna heaolu.

Samas,  arvestada seda, et administratsioon räägib innustunult bürokraatia vähendamisest (küll kolmel erineval moel), kuid tegelikkuses lisab pidevalt bürokraatiat (st rämpstöökohti) püüdes seda vaid siluda tänapäevase tehnoloogiaga, siis ilmselgelt  seda, et majanduse vaba mõtlemine pööraks majanduse kasvule ka ei tule.

 Kepphobuse ja ratsahobuse eripärad

 Enamgi veel, poliitturg, oskamata realiseerida vaba turu energiavoogu, on asunud üles ehitama oma alternatiivseid riikliku plaanimajandusest lähtuvaid süsteeme. Konkurentsivabadus asendub üha enam regulatsioonimassiiviga. Tuntavaks saab, et paljusid poliitinimesi on lummanud lihtsustatud-naiivne riigikapitalismi idee. Kuid riigikapitalism pole kapitalism, täpselt samamoodi nagu kepphobune pole ratsahobune. Kuigi nii kepphobusele kui ratsahobusele võib selga istuda, siis kepphobust tuleb ise ringi liigutada, samal ajal kui ratsahobune liigub iseseisvalt viies edasi ka teid. Kepphobune ja riigikapitalism on mõlemad tuimad kaunisnimed (võrreldes särtsaka konkureeriva vaba ratsahobusega), mis ei toimi iseseisvalt. Kepphobust veab ringi poisike, kes kujutab ette ennast vapra sõdalasena pärishobuse seljas, aga see ei ole päris hobune, see on kujutlus hobusest. Riigikapitalismis kujutavad bürokraadid ja julgusetud poliitinimesed ette, et nad tegelevad pärismajandusega, aga see ei ole pärismajandus, see on riiklik plaaniamajandus.   Riigikapitalism on tegelikult riiklik plaanimajandus, mis on bürokraatia (ja bürokraatide) võim turu üle. Riiklik plaanimajandus, mis tegelikult ei lähtu turu loogikast,  ei tule turu tegelikkusega  toime nii nagu ei tulnud toime NL suureksperimendis, nii ka meil väiksemas mastaabis nagu kinnisvarasektoris, ühistranspordis, raudteel, lennunduses jne.

 Turuvaldkonnast sotsiaalvaldkonnaks

 Üheks eriti kurblooliseks näiteks riiklikust plaanimajandusest on see, et poliitturg muutis täiesti normaalse transpordituru turupõhisest valdkonnas, mis oleks suutnud genereerida uusi lahendusi, mõistlikke hindu ja head kvaliteeti abituks …. sotsiaalvaldkonnaks milline on mõttetult kallis (kuigi kohati „tasuta“), ebakvaliteetne ega vasta kliendi vajadustele. Tulemus? Autod võidavad.

 Poliitturg on unustanud, et veel üpris hiljuti põhinesid meie rongindus, praamindus ja lennundus eraettevõtlusel, kuid Dr Riigi oskamatus sõlmida operaatoritega pariteetseid lepinguid viis selle asemel, et parandada lepingukultuuri hoopis ise operaatoriks asumiseni. Ronginduses isegi nii kirglikult, et Lõunalääneraudtee maksti aasta enne lepingu lõppemist opereerimiselt maha (muidugi koos kompensatsioonidega mida maksime meie teiega). Alguse pidi saama uus ajastu uute rongidega, ainult et … Ainult et Dr Riik ei kuulutanudki välja hanget uute rongide opereerimiseks, sest … Sest Dr Riik ei osanud välja arvutada, millist hinda opereerimise eest küsida (hinnaökonomisti jaoks on see täiesti käsitlematu) ja otsustati, et proovime ajutiselt ise kaks aastat, siis … oskame vast õige alghinna määrata. Kahe aasta pärast ilmnes, et ikka ei osanud ja Dr Riik otsustas mugavusotsuse tuules jätkata opereerimist „iseseisvalt“ aegade lõpuni. Parafraseerides tuntud lastelaulu: „Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, Dr  Riik oli rongijuht.“. On siiani. Nüüdseks on eraopereerimine raudteel nii põhjalikult ununenud, et RB kontekstis on opereerimise protsessid juba käima tõmmatud  sellisest rakursist lähtudes, et riiklik plaanimajandus raudtee opereerimises jätkub läbi riigi omanduses olevate firmade. Riiklik planeerimine on raudtee reisijateveosektoris seega põlistatud. Tulupõhisuse taotlus on muudetud kasvavaks kulupõhisuseks. Kulude kasv (eriti kui need on peidetud dotatsioonikardina taha) on teatavasti ilma konkurentsisurveta lõputud.

Kurvem lugu oli maakondade bussipõhise süsteemi riiklikult planeeritud kokkuvaristamisega tasuta transpordi juurutamisega (osaliselt puudutas see ka kaugliiklusliine, mis lihtsalt lakkasid toimimast „tasuta“ liikluse süsteemis). Kurbloolisus on selles, et varasemad Dr Riigi ÜT strateegiad püüdlesid selle poole, et vedajad suurendaksid piletitulu (eesmärgiks oli keskmiselt 70% sõidu maksumusest), mis lisas neile motivatsiooni pidevalt arendada toodet, et reisijate hulka suurendada. Tasuta süsteem seda ei eelda, see on lihtsalt tuim veograafik. Lõpptulemus on see, et … autod võidavad. Ja jällegi, tulupõhisus on muudetud kulupõhisuseks.

 Paralleelstruktuure, mis õõnestavad turgu on teisigi nagu näiteks kinnisvaraurg. Jälle üks ebapraktiline üritus. Tegelikkuses arvestades meie olukorda ja võimalusi (õigemini nende piiratust), siis tuleb rohkendad erastruktuure nii hariduse, tervishoiu kui pensionikindlustus   süsteemi valdkonnas. Ehk vastupidiselt Dr Riigi praegusele toimimisele, ehitama riiklike struktuuride kõrvale turupõhine struktuur, nagu üleminekupuhver liikumisel tegelikkusele. Möödunud tervisekriisi tegid riiklikud struktuurid suurepärast tööd, kuid oli ju tuntavaks abiks seegi, mis oli loodud erameditsiinis ja laborites. Nagu armee taibukalt markeerib: „Iga okas loeb“.

Riigikapitalismil pole kapitalismiga mingit pistmist, see on pelk viigileht riikliku plaanimajanduse varjamiseks. See on kulupõhine bürokraatia juhitud raiskav süsteem. . Tegelikult on sellel võib olla läbi monopoliseeritud valdkondade rohkem ühist ühe teise kapitalismi alavormiga – röövkapitalismiga. Miks? Hm, selleks, et kulupõhiseid teenuseid ülal pidada tuleb tõsta makse nii inimestele kui ettevõtetele, et valada seda kulukatesse plaanimajanduslikesse toodetesse. Kui see maksutõus pole röövimine, siis mis see on? K

 

Harjutusi kohtumiseks tõelisusega

 

Tõsiasi on see, et keegi pole püüdnudki modelleerida erinevate võimaluste ja võrgustike tegevust läbi konkurentsisituatsiooni. Konkurentsisituatsioonis pole võimalik kanda kõiki ilukulusid tarbijale, sest kui ettevõtja ei lõika oma kulusid, siis lõikab konkurent teda tarbijatest ära.

Vastupidiselt kujunenud olukorrale, tuleb harjutada tarbijat ja ettevõtjat rohkem olema turuuskne, mitte EL rammusate supiköögi aurude uskne. Tasuta tasuline: ÜT, haridus, tervishoid jne? Head asjad kõik – mingi piirini, mingis koguses, mingiks ajaks, kuid … Kuigi mulle meeldib meie tervishoiu ja hariduskorraldus, siis tõsiasi on see, et me ei jõua neid jätkuvalt ülal hoida. Piirtulu ei võimalda seda. Just seepärast ei tohi (kindlas kõneviisis) Dr Riik probleemi lahendamist viljeleda primitiivse dotatsiooni, toetuse või eriõiguse poliitikat, vaid laskma riikliku majanduse kõrvale areneda erastruktuure. Erapension, eraharidus, eratervishoid, erakindlustus. Hirmutav? Muidugi, kuid kui kompleksühiskonna piirtulu välja ei anna ja kompleksühiskond peale kokkuvarisemist stabiliseerub uuel tasandil (1850) siis on hea, kui tugipunktid jätkamiseks on olemas. Millist avalikku teenust ja miks me võiksime saada praeguse süsteemi kokkulangemisel, siis selle kohta on oma arvamus P Zeihan´il ( „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 201): „Asendage 2000 ja 2010 aastate maksujõuline, küpses eas  kõvasti tööd tegevate inimeste demograafia maksuvaesuse, pensionäridest tiine 2020 ja 2023 aastate demograafiaga ning Teise maailmasõja järgsed valitsemismudelid mitte lihtsalt ei kuku kokku, vaid neist saavad ühiskondlikud enesetapulepingud.“

 „Suurt osa maailmast ootavad ees 1850 aastate stiilis valitsusteenused, see on aeg, kui enamik valitsusi ei pakkunudki mingeid teenuseid, kuid sealjuures ei oota  meid enam majanduskasv, mis võimaldaks elanikkonnal enda eest hoolitseda.“. Hm, niisiis saab olukord olema selline, et avalikke teenuseid ei pakuta, majanduskasvu pole ja … erastruktuuri ka pole? Treenitust hakkama saada tegelikkusega pole … Läheb raskeks.

 Majandussüsteemid kui jaotussüsteemid

 P Zeihan („Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 75/77/82/83) jaotab majandussüsteemid neljaks: „Inimkond töötas välja uued majandusmudelid, millest kõige edukamad ja vastupidavamad osutusid fašistlikuks kororporatiivseks, käsupõhiseks kommunismiks, sotsialismiks ja kapitalismiks. Võistlus nende süsteemide vahel – nende „ismide“ vahel on määratlenud inimajaloo paari viimast sajandit. Kõik need majandusmudelid on oma olemuselt jaotussüsteemid: kes mida, millal ja kuidas saab.“

 „Igal mudelil on oma plussid ja miinused. Kapitalism parseldab võrdsuse maha, selleks et maksimeerida nii majanduslikku kui tehnoloogilist kasvu. Sotsialism ohverdab kasvu kaasatuse ja sotsiaalse tasakaalu altarile. Käsupõhine kommunism kannab maha dünaamilisuse ja võtab selle asemel sihi stabiilsusele ning on keskendunud saavutustele. Fašistlik korporatiivsus püüab saavutada riiklikke eesmärke kasvu või dünaamikat ohverdamata, kuid seda rahva tahte arvelt, olles tohutult vägivaldne ja aukartustäratava korruptsioonitasemega, nii et on närivalt häiriv teada, et riigi sponsitud genotsiit on vaid paari suletõmbe kaugusel. Kapitalism ja sotsialism sobivad üldjoontes kokku demokraatiaga ja kogu poliitilise müra ja kaosega, mis sellega kaasneb. Käsupõhine kommunism ja fašistlik korporatiivsus on poliitiliselt palju … vaiksemad.“

Nagu te hoomate, siis kolmel nendest neljast jaotussüsteemist on riikliku planeerimise tunnused suuremal või vähemal määral ja selle pöördväärtusena on turumehhanismid alla surutud või need puuduvad. Ehk tegemist on kapitalismiga ilma kapitalismita (loe riigikapitalism) „Esiteks, kõik muutub. Ükskõik milline majandussüsteem -süsteemid, mida maailmas arendatakse, saavad olema midagi sellist, mida me tõenäoliselt ei tunne praegu kui elujõulisi süsteeme. Tõenäoliselt vajame palju suuremaid kapitalimahutusi (pensionärid neelavad kapitali nagu käsnad), kui meil on kapitali palju vähem (vähem töötajaid tähendab vähem maksumaksjaid). See viib sellele, et majanduskasv ja tehnoloogilised edusammud (mõtlevad nõuavad sisendiks kapitali) jäävad seisma. (…) Kõik see, mille kapitalism ja fašism ja teised olid mõelnud tasakaalustamiseks või juhtimiseks – varustamine, nõudlus, tootmine, kapital, tööjõud, võlg, defitsiit, logistika -, mitte niivõrd ei paindu, vaid areneb vormideks, mida me pole inimkonnana veel kunagi kogenud. Me oleme astumas äärmuslike muudatuste perioodi koos oma strateegiliste, poliitiliste, majanduslike, tehnoloogiliste, demograafiliste ja kultuuriliste normidega, mis kõik üheaegselt muutuvad. Muidugi lähene me üle teistsugusele juhtimissüsteemile.“

 „Teiseks saab see protsess olema traumaatiline. Praegune rohkema kontseptsioon on olnud meie teenäitavaks valguseks juba sajandeid. (…) Demograafia ümberpöördumise ja globaliseerumise lõpetamisega ei tee me üksnes lõpparvet oma pikaajalise kogemusega aina rohkem soovida, ega tee üksnes tutvust hirmuäratava maailmaga, mis annab vähem, vaid seisame vastakuti majandusliku vabalangemisega, kuna see, mis on renessansi ajast alates olnud meie majandusliku eksistentsi aluseks, laguneb ühekorraga koost.

Globaalse korra kokkuvarisemise ja globaalse demograafilise pöördega seoses vanad reeglid ilmselt ei tööta ja võtab aastakümneid, et saada aru, mis töötada võiks.“

„Esimese korraga see meil ei õnnestugi. (…) meie praeguse majandusmudeli neliku väljamõtlemine võttis aega sajandeid.“

 Hiirejahil … hiired

 Seniks kuni uus majanduslik stimuleerimis ja jaotussüsteem oma õiget teed otsib püüavad administratiivvõimud luua näilisust vanade jaotussüsteemide toimivusest. O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 117) on toonud toreda näite pingutuse ja tasu tasakaalust:  „Poliitilised strateegid James Carville ja Paul Begala räägivad loo lõvi valikutest, kes peab otsustama, kas juhtida antiloopi või hiirt. „Lõvi on täiesti suuteline põldhiire kinni püüdma, tapma ja ära sööma“, räägivad nad. „Aga selgub, et selleks kulub rohkem energiat, kui hiiresöömine kaloreid annab.“ Antiloop on hoopis suurem loom, seega on tema püüdmiseks vaja enamat kiirust ja jõudu. Aga kui antiloop on kord kinni püütud, jätkub sellest lõvile toiduks mitmeks päevaks.

Lugu, nagu ilmselt mõistate, võtab miniatuuris kokku kogu elu. Paljud meist jahivad hiiri, mitte antiloope. Arvame, et hiir on kindla peale minek, antiloop aga liiga pöörane mõte. Hiiri on  kõik kohad täis, antiloope aga vähe ja nad on kaugel. Arvame, et kui otsustame antiloopi jahtida, võib jaht ebaõnnestuda ja lõppeda tühja kõhuga.“ Just niimoodi ongi juhtunud, et Dr Riik on asunud mugavusjahile ja mugavusjaht jätab meid teiega nälga.

 Näljamängud: Taasluues eilset

 Nälja raviks tõstab Dr Riik makse ja suurendab reguleeritust püüdes seda varjata IT võimaluste varju. IT riigisektoris ei loo innovatsiooni see muudab bürokraatia vaid talutavamaks, mugavamaks ja … kohati märkamatuks. Kuid ikkagi IT ei kaota bürokraatiat, see ei ole bürokraatia vähendamise abinõu. Ainukene bürokraatia vähendamise abinõu ja seega kompleksühiskonna kokkuvajumise abinõu selle piirtulu säilimiseks on bürokraatiat ennast st regulatsioone vähendada. See ei ole kerge, kuid kõik see mis on kerge pole tähtis.

Kui MAMI  suhtleb paljude ettevõtjatega „kes kiidavad valitsuse plaane (ERR 04.12.24), siis näitab see et Dr Riik on enese omaenese kasti lukustanud. "Nad soovivad, et riik ei teeks bürokraatiat ja me olemegi astumas neid samme valitsusega," "Meil on näide, et ettevõtjalt küsitakse samasid andmeid korduvalt. Kogu ettevõtlusvaldkonnas on üle 400 eri aruande, aga me tahame ideaalis näha, et oleks üks aruanne," Algus tundub jumeks ettevõtmisena, kuid lõpp kipub muganduma mitte bürokraatia vähendamiseks, vaid bürokraatia mugavamaks tegemiseks. Siinkohal on paslik (kindlas kõneviisis) lähtuda Muski mantrast:

W Isaacson „Elon Musk“ Helios 2024 Lk 307: „Kõikidel koosolekutel, olgu see siis Tesla või SpaceX-is, on üsnagi tõenäoline, et Musk korrutab mantrana oma algoritmi.“ (…) Selles on viis käsku:

1 Kahtle kõigis nõuetes. Iga nõude juures peaks olema selle väljamõtleja nimi. Ära lepi sellega, et nõue tuli mingist osakonnast, näiteks „õigusosakonnast“ või „ohutusosakonnast. Sa pead teadma, selle välja mõelnud inimese nime. Siis pead selles kahtlema, ükskõik kui tark see inimene on. Tarkade inimeste nõuded on kõige ohtlikumad, sest inimesed kahtlevad neis väiksema tõenäosusega. Kahtle alati, isegi kui nõude väljamõtleja olen mina. Siis muuda nõuded vähem rumalaks.

2 Jäta ära kõik osad või protsessid, mis võimalik. Võib-olla pead neid hiljem uuesti lisama. Kui sa vähemalt kümme protsenti tagasi panema ei pea, ei jätnud sa ära piisavalt.

3 Lihtsusta ja optimeeri. See peaks toimuma pärast teist punkti. Levinud viga on lihtsustada ja optimeerida protsessi seda osa, mida pole üldse vaja.

4 Kiirenda tsükli aega. Kõiki protsesse saab kiirendada. Tee seda ainult pärast esimest kolme punkti täitmist. (…)

5 Automatiseeri. See on viimane punkt. Nevadas ja Fremontis oli tõsine viga see, et ma üritasin iga sammu automatiseerida. Oleksime pidanud ootama, kuni kõikides nõuetes on kaheldud, osad ja protsessid ära jäetud ning probleemid lahendatud.“

Seega alustada tuleb (jällegi kindlas kõneviisis) mõttetute tegevuste välistamisest, mitte automatiseerimisest.

 Sõnalohed ja paralleelkulud

 Mingis administratiivses paralleeluniversumis püütakse just nüüd tsementeerida riikliku plaanimajandust (lembenimega riigikapitalism). Kuna uut majandusmudelit ja uuele tootestruktuurile meie majandust upitada ei osata, sest see on raske, pingutust nõudev otsustusjulgus (ning vastutuskindlust) vajav, siis püütakse seda kõike asendada uuelaadsete sõnalohedega nagu näiteks „võrgutasude sotsialiseerimine“ Möh? Tasude sotsialiseerimine? Enam jaburamat väljendit pole ma kuulnud hindade tõstmise kohta. Nii tulebki öelda, et kui tahate sellist kvaliteeti, siis see maksab sellist hinda, sest …. Mitte ajama sellist täditsemise ninnu-nännu juttu, mida keegi ei usu ja kõigil jääb suhu selline vastik pettuse maitse. Mõnede sisutühjade uusväljenditega oleme hakkand juba harjuma, kuigi nede sisust ei saa me ikka midagi aru. Näiteks  kliimaministeerium, kliimakindel majandus, kompensatsioonimehhanismid jne. Tule seesamune sealtsamusest appi, mis asi on kliimakindel majandus? Mis asi on kliimaministeerium?  Kliima muutub kogu aeg. Nagu Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 93) tabavalt kliimamuutusi kommenteerides: „Tänapäeval on kombeks kõike kliimamuutustega seletada, aga samas jääb tõsiasjaks see, et Maa kliima ei puhka kunagi. See on pidevas muutumises. Kõik ajaloosündmused on leidnud aset mingit laadi kliimamuutuste tausta.“  Kui nüüd lahti mõtestada kliimakindla majanduse üleskutse, siis kas see on … seisakustrateegia? Kogu maailma arengu seismapanemise strateegiline viga?  Ja nimetus Kliimaministeerium on täiesti mõõdutundetult pöörane ja ühtlasi … mitte midagi ütlev. Administratsioonid kas ei oska või ei julge (või mõlemad) tegelda juurpõhjustega, et leida tuumlahendusi. Juurpõhjus on liigne bürokraatia ja tuumlahendus on kasutada vaba loovuse puhaskütust. See on raske? Muidugi. Olla kliimaminister on umbes sama nagu olla Universumi direktor. Olla inetu nimega ministeeriumi minister on … Kas see on raske või kerge? Hm, selles ei olegi küsimus, küsimus on tegudes.

Mis tegi Kennedyst Kennedy?  

 lmselt paljud meist teiega mäletavad (või on lugenud) JFK Kuukõnet: „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394). Võimas. Just-just „mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske“, kuid …. eesmärgipärane.

 Kuid kui JFK oleks mõelnud nagu meie tänane poliitturg, siis oleks see kõne olnud hoopis teistsugune: „Kui Kennedy oleks niimoodi mõelnud, oleks ta kõne hoopis teistsugune (ja palju igavam). „Me teeme valiku, „ võinuks ta öelda, „saata inimene Maa orbiidile tiirlema – mitte sellepärast, et see oleks pingutust nõudev – vaid seetõttu, et see on meie ressursse arvestades teostatav“. (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 ) Eks ole, see sõnastus oleks hoopis … mugavam. Võib-olla tänapäevasem? Või pigem allaandlik? Võib-olla isegi deserteerimine otsustusrindelt?

 Miks JFK just sellise tee valis? „Ta lihtsalt ei olnud sellega nõus, et olemasolev reaalsus tema riigi tulevikku juhib.“ (lk 116/117) „Kuulend sunnib algpõhimõtetele mõtlema. Kui eesmärk on üheprotsendiline parandamine, võib töötada midagi muutmata. Aga kümnekordset paranemist soovides tuleb  status guo uksest välja heita. Kuulennu poole pürgimine asetab teid konkurentidega võrreldes kõrgemasse liigasse – ja tihti ka hoopis teise mängu -, mistõttu juurdunud tavad ja reeglid muutuvad sageli ebavajalikuks.“ Just. „Meie ootused kujundavad tegelikkust ja muudavad isetäituvateks ettekuulutusteks. Sellest, mille poole püüdlete, saabki teie lagi. Võtke suund keskpärasusele ja keskpärasuse te ka saate – paremal juhul. (…) Aga kui korrigeerite kurssi nii, et siht on Kuu – mitte maapind – lendate kõrgemale kui varem. „Endale naeruväärselt kõrged eesmärgid püstitades ja läbi kukkudes kukute läbi kõrgemal tasemel kui kõigi teiste edu küünib“  Kuidas nende ambitsioonide kõrval tunduvad eesmärgid nagu eelarvetasakaal ja riigikapitalism? Tundub nagu plahvatus stardiplatvormil?

 Kuidas mitteplahvatada

 Mark Okerstrom on nutikalt täheldanud, et: „Kui loome organisatsioone, siis teeme seda selleks, et anda inimestele suund. Põhimõtteliselt anname neile loa olla lühinägelik. Me ütleme: see on teie probleem. Määratlege oma missioon ja looge strateegia ning joondage oma ressursid  selle probleemi lahendamiseks. Ja teil on jumalik õigus ignoreerida kõike, mis sellega ei ühti.“ Vaat just niimoodi asjad kehvas organisatsioonis toimivadki. Samas sidusorganisatsioonis on tegemist ühise pingutusega, suunaga ja eesmärgiga.

 Nagu A Fishman („Võidujooks Kuule“ Helios 2019 Lk 77/11) seda kirjeldab JFK seisukohalt:  „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“

  „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ Selline suhtumine ja siht tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks. Samas „Öeldakse, et juht, kellel ei ole järgijaid, on lihtsalt jalutav inimene. Organisatsiooni kultuuri muutmine eeldab juhtkonna pühendumist muutustele. Juht peab olema see, kes suudab panna inimesed harjumusi muutma ja enesele järgnema.“ ( Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 lk 197). Tundub, et meil on liiga palju üksinda uitajaid, kes ei oska ega ilmselt mugavusest ei tahagi meid teiega kutsuda kaasa muutustele. Kahju.

 Pesumasina tahte triumf

 Lend tundmatusse on muidugi pelutav, kuid … inimlik. Sügavalt inimlik: „ Vastus on lihtne: kui president John Kennedy 1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et meil ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 Lk 11).

 „Seega lendasid astronaudid Kuule arvutiga, millel oli 73 kilobaiti mälu. Kohaliku ajalehe ühe päeva pealkirjade edastamiseks meiliga kuluks sellest kaks korda rohkem ruumi.“

„AGC suutis täita 85 000 käsku sekundis, mis tundub olevat üsna tõhus tegutsemine. Aga 2018 aastal müügile tulnud iPhone Xs täidab sekundis 5 000 000 000 000 (5 triljonit) käsku. Apollo arvuti arvutamisvõimsus oli kõigest 0,000002 protsenti teie taskus oleva telefoni omast: kaks miljondikku protsenti“

„Pole mingi ime, et teie nõudepesumasina arvuti aju võimsus on suurem kui Kuule jõudnud arvuti; see lihtsalt on nõnda. Ometi loodaksid vähesed meist Kuule lennates oma puhuti ekslikule iPhonile, rääkimata sellest, et sõltuda sel lennul köögimasinatest. Ime on hoopis muu: see, mida MIT-i insenerid, teadlased ja programmeerijad suutsid nii nappide arvutusressurssidega korda saata; ime on töö hulk, mille nad jaksasid AGC-st välja pigistada, ja töökindlus, mille nad oskasid sellesse paigutada. Ja kõige selle käigus sai Apollo arvutist järgnenud digitöö eeskuju ja digimaailma alus.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 110).

Siis kui ununesid kosmoselennud

 Kogu selle eelneva jutu eesmärk ei olnud näidata seda, et ka pesumasinaga (või õigemini pesumasina arvutiga) on võimalik Kuule lennata, vaid seda kui tohutult suure arengu on IKT valdkond sedavõrd lühikese ajaga läbi teinud. Kui inimkonnal läks 1600 aastat, et teleskoobi ideest selle realiseerimiseni jõuda (lõpuks leidus meistrimees, kes oskas klaasi niimoodi lihvida, et oli võimalik teleskoop kokku panna ja siis …), siis nüüdseks on takt kiirenenud selleni, et esimene Kuulend ja osaliselt isegi mehitatud kosmoselennud sai riiklikul tasandil nii põhjalikult „ära unustatud)“, et Musk ja teised IT kuningad pidid selle taasavastama. Taasavastama ja taasteostama eraettevõtlikul kommertsalusel. Muidugi on sellel suur osa ka NASA-l ja lennundusprogrammide hangetel, kuid arenguinitsiatiiv ja tehnoloogilised läbimurded tulid siiski loominguliste uustulnukate eraettevõtluse initsiatiivil. Ärgem unustagem, et läbimurre ei toimunud ainult tehnoloogiliselt, vaid eraettevõtluse konkurentsitihe osalemine  vähendas maksumust … kordades. Majandusmudel ise muutus riiklikust äripõhiseks.

 NASA programmi Constellation näitel: „Seda korraldati tavapärasel viisil: Nasa andis Locheed-Boeingu United Launch Allianc´ile enamiku komponentide tootmiseks Fikseeritud hinnaga lepingu. Ent programmi hinnangulised kulutused olid nüüdseks rohkem kui kahekordistunud ning see polnud kaugeltki valmis. Garver soovitas Obamal see lõpetada ja lasta eraettevõtetel, nagu SpaceX, töötada välja raketid, mis suudavad astronaudid kosmosesse viia.“

 „“Presidendi NASA eelarve puudutav ettepanek on Ameerika Ühendriikide kosmoselendude tulevikule surmamarsi algus“ (Alabama senaator R Shelby). NASA endine juht (…) „USA on põhimõtteliselt otsustanud, et ei ole inimeste kosmoselendudes enam oluline tegija.“ Nad eksisid. Järgmise kümne aasta jooksul saatsid Ameerika Ühendriigid ennekõike SpaceX-i kasutades kosmosesse rohkem astronaute, satelliite ja lasti kui ükski teine riik.“ W Isaacson „Elon Musk“ Helios 2024 lk 228/229). Kuid see muutus tõi kaasa ka ühe piinliku tõsiasja, mis ilmnes  2010 aastal mehitamata mooduli orbiidile saatmisest ja selle tervena maa peale toomisest “See oli ülimalt vinge, aga Musk taipas midagi kainestavat. Mercury programm oli  saavutanud midagi sarnast viiskümmend aastat tagasi, enne kui Musk või Obama sündisid. Ameerika jõudis oma kunagisele minale lihtsalt järele.“ (lk 233) Vahel on ka rajavahetusest tingitud järelejõudmine suur saavutus. Samas, kui oleks jätkatud NASA programm Constellation oma lohiseval ja kallil riiklikul moel … Kas siis oleksid ameeriklased kosmoselennunduse täielikult unustanud? Mis aga põhitähtis, erainitsiatiiv võttis oma loomingulisuse, paindlikkuse  nutikusega üle ja viis kosmoselennud uuele tasemele IT platvormidel edu saavutanud raamidest välja mõtlevad juhid. Kõik see oli võimalik vaid seetõttu, et poolsajandiga oli pesumasina IT-st arenenud välja midagi hoopis suuremat ja kõikehõlmavamat, kui pelgalt IT.

IT oli vahend mis andis võimaluse kiirendada protsesse, kaaluda erinevaid võimalusi, katsetada ja parandada. Just seepärast on IT valdkonnana ülitähtis ka meie jaoks. IT on tähtis komplekselt, kõikehõlmavalt, kuid … Kuid millist teed valida? Just see on põhitähtis, sest kui valdavaks saab praeguste administratsioonide tegutsemine mis soosib nn riigikapitalismi ehk mitteturumajandust vaid riiklikku plaanimajandust, siis … Siis … See „siis“ jääb järgmiseks korraks, kui käsitleme tööjõu ja ITK suhteid ja võimalusi.

 

Järgneb:

 

Targutusi:

 

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

 

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

Lk 49 „Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea, mis on sinu eesmärk.”

 

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

 

Lk 74 „See on põhjus, miks mina ja minu kolleegid väidame, et riiklike kulutuste kasv võtab ära raha ja ressursid, mida majandus vajab toimimiseks, laienemisest rääkimata. Suured riiklikud kulutused mitte ei leevenda tööpuudust, vaid on tegelik põhjus, miks ettevõtluses ja kaubanduses kaovad töökohad ja toimuvad pankrotid. (…) kohalikud omavalitsused peavad õppima kulusid kärpima samal viisil, nagu seda teevad ettevõtted.”

Lk 136 „Kõik siinviibijad, mina kaasa arvatud, toetame Whiteheadi mõtteavaldust, mille kohaselt rahvas, kes ei austa koolitataud mõistust, on hukule määratud.“ (W filosoof matemaatik)

Lk 138 „Esiteks, vaatamata sellele, et alusteadustest võib tõusta hiiglaslik majanduslik kasu, on sealsed uurimistulemused täiesti ennustamatud. Seetõttu ei ole neist sündiv tulu kohe hoomatav. Ja ometi on Faraday töö väärtus tõusnud tänaseks suuremaks kui kõikide börsiaktsiate kapitalisatsioon ühtekokku.“