Kuid üks teemakene, Konkurentsiseaduse muutmise seaduse menetlemise megavenimine, kummastas meid kõiki. Konkurentsiõiguses
endas pole mingit küsimust, selle eellugu Eestis algab 1989 aastast ja kehtima hakkas see
juba 1993 aastal. Nii, et vana seadus, pealegi üle lihvitud EL-ga liitumiste
läbirääkimiste käigus. Tänaseks on
Konkurentsiseaduseid vastu võetud mitu järjestikust ja täiendusi sellele on
samuti hulgaliselt. Konkurentsiseaduse enese
sünnilugu, ega muudatused sellesse pole kunagi olnud lihtne protsess, kuid sellist
pikamaadistantsi nagu meie konkurentsijärelevalve menetluste ühildamine ECN+
nõuetega … No see ületab igasuguse mõistlikkuse ja hea tava piirid. Kuus aastat,
koos eelhoiatusega kaheksa aastat, on menetletud menetluste menetlemist. Pöörane.
Tiputeritamisest
Tegemist on sarnaste menetluste ühtlustamisega EL konkurentsivõrgustikus, mitte konkurentsiõiguse põhipostulaatide muutmisega. Lihtne ju? Mingi kummalise ajaloolise vimka tõttu otsustas meie administratiivne õigusloomemasin püüda seekord teha mitut asja korraga ja eriti püüdlikul viisil. Tiputeritamine? See oli nagu pliiatsi teritamisega, kui tahad kirjutamiseks teravat pliiatsit, siis … Siis on kaks võimalust. Esiteks teed pliiatsi teravaks ja siis alustadki joonistamist/kirjutamast. Funktsionaalsus täidetud. Või kui tahad „perfektolt“ teravat pliiatsivarianti, siis muudkui teritad ja teritad, sest kui see on juba peaaegu ideaalselt terav, siis viimane lihv murrab kindlasti mingi killukese lahti, nii et … Nii, et tähtsust ei oma enam pliiatsi funktsionaalne teravus, vaid teritamisprotsess iseenesest. Tundub, et selle täiendusseaduse eelnõu puhul just nii juhtski, teritamise/täiendamise eesmärk (turu sujuv toimimine) kadus silmist ja päevakorrast ja algas vihane süsteemipuhas teritamisprotsess. Üha uuesti
Eellugu
Täiendusseaduse konkurentsikaitse põhimõtete eneste osas midagi uut ei olegi, kuid uhiuus (aga võibolla uuskasutatud vana) on menetluskord (Erihaldusmenetlus? Haldustrahvimenetlus? Konkurentsijärelevalvemenetlus?). Nüüd on see seaduseelnõu läbi vaeva ja vaenamise jõudnud Riigikogusse. Nagu teatab Seadusandja oma leheküljel: „Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle ELi direktiiv, mille eesmärk on luua terves Euroopa Liidus toimiv konkurentsijärelevalve. Konkurentsijärelevalvemenetlus aitab luua ja säilitada vaba turgu, mis soodustab innovatsiooni ja muudab ettevõtjad välisturgudel konkurentsivõimelisemaks.“ See on tore, kuigi ma ei usu, et ükski (rikkumis)menetlus aitaks luua vaba turgu, kuid vaba turu põhimõtete järgimine ise on küll tähtis.
Ja siis teatab seesama lehekülg, et: …
„ Eelnõu aluseks oleva ELi direktiivi ülevõtmistähtaeg oli 4. veebruar
2021. Praeguseks on Euroopa Komisjon esitanud Euroopa Kohtule Eesti vastu hagi
seoses direktiivi mitteülevõtmisega.“ Ups! Mis mõttes? Kuidas nii?
Kolm menetlust … kõik kõlbmatud?
Olen konkurentsiinimene ja viimaste aastate juuramaailma “vihane võitlus“ menetluskorra üle konkurentsiõiguse valdkonnas on minu sügava veendumuse järgi ületanud igasuguse sündsused ja hea tava piirid. Juba aasta eest Konkurentsiameti 30 nimepäeva konverentsil kuulasin lummatult kahe kõrgjuristi arutlust menetluste teemal. Väga huvitav ja hariv vestlus oli, ainult et …Kogu selle õigusliku tulevärgi juures on üks viga, turg ise pole küllaldaselt kaitstud. Oeh! Meil on menüüs kolm menetlust: haldusmenetlus, väärteomenetlus ja kriminaalmenetlus (no tsiviilmenetlus kahjude korvamiseks on ka, kuid see pole praeguses vaidluses oluline).
Mis
kõige vahvam, meil on viimase kolmekümne aasta jooksul (just nii kaua kui on
kestnud taassünnitatud Vabariik või õigemini juba enne seda) olnud konkurentsiõiguse
valdkonnas kasutusel kõik need menetlused ja nüüd … Nüüd ilmneb, et oleme nii
erilised, et ECN+ ülevõtmiseks ei sobi ükski menetlus. Kõigile teistele
liikmesriikidele sobib, kuid meile sobib maksta iga päev oma otsustamatuse eest
trahvi 600 EUR/päevas, mis teeb aastas kokku reipad 219 tuh EUR. Raha nagu maha
visatud (lisaks veel maineline kahju). Varsti kordistatakse päevatrahvi ja siis
võib selleks kujuneda 2,19 milj EUR aastas.
Tihti
me ei mõtle, mida selline „seadusloometus“ maksab meile teiega. Kokkuvõttes on
selle regulatsiooniga tegelenud meie tippjuristid ja -administraatorid ilmselt
sadu tuhandeid tunde ja kuigi see on jõudnud Seadusandja lauale pole see ikka
valmis. Kokkulepet ei ole. Vaidlus jätkub.
Isegi seaduse vastuvõtmisega vaidlus veel ei lõppe, sest Õiguskantsler
on ühes oma vastuses teada andnud, et „Kuid ka olukorras, mil eelnõu kooskõla
põhiseadusega on kahtluse all, on oluline lõpuks saavutada õigusrahu ning selge
on see, et Eestil tuleb direktiiv üle võtta. Selleks, et kontrollida direktiivi
ülevõtva seaduse põhiseaduspärasust, olen vajadusel valmis pöörduma peale
seaduse väljakuulutamist Riigikohtusse. Riigikohus saab hinnata normide
põhiseaduspärasust ning muu hulgas saab vajadusel anda suunised, kuidas
küsimusi tekitavaid sätteid põhiseaduspäraselt tõlgendada ja rakendada.“ Õige
kah“
Mis aga märgiline, kui seadus liipavana vastu võetakse, siis kumulatiivkahjud suurenevad nagu püsimaksed lähima kümnenditel, mille jooksul uus menetluskord kohtupraktikaga ära paigatakse või osutub see pöördumatult parandamatuks. Kaks menetlusleeri on kaevunud nii sügavale oma kaevikutesse, et mingit mõistlikku lahendust ei paista. Taksomeeter tiksub… Turg ootab … Otsustamatus (otsusta+matus). Arusaamatus.
Arusaamiseks lugesin
siis uuesti läbi nii eelnõu, seletuskirja kui ka kõrgjuristide arvamused. Hm,
oli väärt lugemisvara. Akadeemilis-teoreetilisest
vaatekohast väga haarav ja hariv. Eelnõu enese
seletuskiri oli hunnitu, peaaegu kahesaja
leheküljeline üllitis (kui arvestada viiteid alus- ja külgnevatele dokumentidele ning
kohtulahenditele, siis oleks seletuskirja maht ilmselt mitmekümne tuhande
lehekülje ringis), mis viitab sellele, et sellest seletuskirjast leiab rohkem
kirja, kuid seletust. Vana tuttava bürokraatlik
väsitamis- ja hajutamisetaktika – mata paber paberitesse.
Vastukaaluks
seletuskirjale oli rohkelt arvamisi (ja eriti eriarvamusi) seaduseelnõu ja
seletuskirja kohta. Eriarvamusi oli küll rohkelt, kuid leheküljeliselt kogumahult
jäid need seletuskirja mahule ikkagi alla. Eelnõule olid oma arvamuse esitanud nii õiguskantsler, advokatuur, kui ka
advokaadibürood ja ettevõtlusorganisatsioonid. Nende kõrgjuristide arvamus oli,
et seda eelnõud ei saa sellisel kujul vastu võtta: menetlusnormid ei ole
piisavalt selged, põhiseaduslikud isikuõigused pole piisavalt kaitstud, see
menetluskord ei sobi meie õigusruumi jne. Seega kaks täiesti selget seisukohta.
Oleme umbseisus.
Valikupüramiidist
„Kõige võimsam
tegur on oht enesehinnangule: kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma
endast rumala mulje ja tunnen end lollina.“ Tundub tõepärasena.
Lugusid kujutletavast korrast
Niisiis vihane võitlus, hiiliv vimm ja kartus tunda
end lollina on selle seadusloome protsessi iseloomustavad omadused, millel
asume konkurentsiseaduse eelnõud arutades. Kahju. Kuid tõsiasi on, et Konkurentsiseaduse
üle on alati palju ja tuliselt vaieldud. Vaieldud isegi siis kui selle
olemusest aru pole saadud. Just seepärast ei tihka ma lisada siia veel portsu
mittekuulamist, vaid võtkem siinkohal appi C Gallo („Jutuvestja saladused“
Million Mindset OÜ 2020 Lk 267) tähelepanek: „Poetess Muriel Rukeyser ütles
kord: Universum on tehtud lugudest, mitte aatomitest.““. Väga vahva. Kui seda
ütlemist natukene parafraseerida, siis võiks ka öelda, et Universum on tehtud
lugudest mitte paragrahvidest“.
N. Y. Harari
nimetab meie kokkulepitud reegleid (seadused ja tavaõigused) kujutletavaks
korraks, korraks mida me oleme ise loonud ja mida me saame ka ise muuta: „Inimeste
igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik,
keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel,
mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“ „Ometi ei
eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja
mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei
eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei
mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“ „Inimestel
on lihtne aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse
ning täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne
kord. Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid
toimivad täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailm. Praegused
ettevõtjad ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine
erinevus nende ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid
räägivad tunduvalt veidramaid lugusid.“ (N. Y. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“
2016 lk 42). „Me usume mingisse kindlasse korda, mitte sellepärast, et see ka
objektiivselt olemas oleks vaid sellepärast, et usk selle olemasollu võimaldab
meil edukalt koos töötada ja luua paremat ühiskonda.“ (lk 46) See on üks väga värskendav
meeldetuletus: meie ise oleme reeglid teinud, selleks, et meie laiapõhjaline
koostöö sujuks ladusalt ja me võime/saame/peame neid muutma, kui meie reeglid ei
täida enam seatud eesmärki – laiapõhjalist koostööd.
Niisiis
rääkides lugusid
Nii, et lood ja
jutud. Ei hakka ma siinkohal vaidlema, milline menetlus on õige, milline vale, räägime
lugusid. Lugusid konkurentsiõigusest. Ilmneb, et mul on otsustajate ees üks
eelis – olen ilmselt omamoodi meie konkurentsiõiguse „ajalooline mälu“, konkurentsiõiguse üks „maaletoojaid“, esimese (teise ja nendele järgneva viie
Konkurentsiseadusemuutmise ja täiendamise seaduseelnõu) väljatöötamise töögrupi
esimees ja EL läbirääkimiste VV delegatsiooni liige konkurentsi valdkonna juht.
Ilmselt olen ma endasse kogunud konkurentsiõiguse tõdesid ja filosoofiat rohkem,
kui paljud teised. Minu sügava arusaamise järgi ongi konkurentsiõigus terviklik
filosoofiline süsteem. See ei ole ei juriidiline ega ökonoomiline süsteem, see
süsteem ise on filosoofiline.
Loo alustuseks alustame
algusest - märgime ära, et konkurentsiõigus sündis … haldusmenetluse keskkonda
(mõningate konkurentsiseaduste erisustega). Arvestades aega ja ajastuomast
õigusmaastiku arhitektuuri, poleks sellel olnud muusse kohta võimalust
sündidagi.
Nüüdseks on maastik ja õigusarhitektuur muutunud ning viimase paarkümmend aasta toimetatud nii väärteo menetluse kui ka kriminaalmenetluse raamistikus. Kõik need menetlused on olnud ja toiminud omas ajas, omas süsteemsuses, omas võrgustikus. Tundub, et paljud tänased VAU! efektiline uudsused on juba olnud ja põhjalikult unustatud. Paljugi „uudsest“ on juba ühel või teisel kujul olnud sh ka kuni 10% trahvid rikkuja möödunud majandusaasta käibele. Olnud, kuid unustatud. Mis seal imestada, kui isegi kakssada aastat eksisteerinud hetiitide suurimpeerium unustati nii põhjalikult, et 19 saj tuli see taasavastada, siis miks mitte unustada üht küllaltki tõhusalt eksisteerinud menetlussüsteemi. Ikka juhtub. Muide ka Soome Rootsi, Norra, Islandi ja enamuse liikmesriikide Konkurentsiseaduste menetlusi põhines nende riikide haldusmenetlusel Konkurentsiseaduste erisustega.
Paljuvaieldud tundmatu
Konkurents on üks inimloomuse aluseid, täpselt samamoodi nagu koostöögi. Seda õhkõrna piiri edasiviiva koostöö ja võistlusvalmiduse vahel konkurentsiõigus valvabki. Konkurentsiseadus on väga omamoodi seadus, see on nagu hea ja kurja äratundmise puu. Selles ei ole määratud täpseid lubatud suurusi, kaale või kiirusi. Selline piibellik seadus, et sina ei pea mitte varastama, sina ei pea mitte tapma. Lihtne? Tegelikult pole see üldse lihtne. See on üks keerulisemaid ja mitmeti tõlgendatavaid õigusi üldse. Selles on peaaegu kõik suhteline ja hinnanguline alates kaubaturu määratlusest ja võimaliku rikkumise olemuseni.
Konkurentsiõigus ise sai alguse USA-st 1890 aastal Shermani seadusega. Miks? „Shermani seaduse eellugu tõestab, et tema lähtekohaks oli majandusliku võimu demokraatliku kontrolli eesmärk. Liigses majanduslikus võimus nähti ohtu põhiseaduslikele individuaalsetele vabadustele. Ideaalseks peeti vaba konkurentsi“ (J. Sepp „.Konkurentsipoliitika õiguslikud alused“ TÜ 1993). See tähendab, et konkurents pole mitte ainult majanduse kaitse, vaid ka põhiseaduslike õiguste kaitse. Just see teebki konkurentsiseadusest niivõrd tähtsa seaduse - lausa majanduse Põhiseaduse. Nendest põhimõtetest lähtuvad kõik maailma Konkurentsiseadused.
Euroopa modernne konkurentsiõigus sai alguse
Rooma lepinguga, mis allkirjastati 1957. aastal ja millega asutati 1.
jaanuarist 1958 Euroopa Majandusühendus. Ühtseid
konkurentsipõhimõtteid asutamislepingus käsitlesid artiklid 81 ja 82.Sellest asutamislepingus (ja hilisemast Mastrichti
lepingust) on ülesse ehitatud kõigi
liikmesriikide konkurentsiõigused. Konkurentsiõiguse põhimõtted on
naeruväärselt lihtsad – turguvalitseva seisundi kuritarvitamine ja konkurentsi kahjustava eesmärgi või
tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, kooskõlastatud tegevus ja
ettevõtjate ühenduse otsus on keelatud. Nende kahe põhimõtte lisaventiiliks
said riigiabi ja riigihangete kord, ehk teatavas mõttes eelkonkurents seal kus
konkurents on piiratud. Kuid tähtis on see, et need on lisaklauslid, need ei
ole põhipostulaadid. Abivahendid. Abiventiiliks, mis suuresti reguleerib ennast
ise on ka koondumise kontroll. Kuigi konkurentsiõiguse algpõhimõtted on lihtsad,
siis aru saamine sellest kas tegemist on konkurentsiõiguse rikkumisega on hulka
keerulisem.
Läheme turule …
kaubaturule
Konkurentsiõiguses algab
kõik turu määratlusest: „ Kaubaturg on hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste,
realiseerimis- ja kasutustingimuste ning tarbimis- ja muude omaduste poolest
ostja seisukohalt omavahel vahetatavate või asendatavate (edaspidi asendatavate) kaupade käibimise ala, mis hõlmab muu
hulgas kogu Eesti territooriumi või selle osa.“ Justkui lihtne ja selge, kuid …
Kuid kuidas määratleda kaubaturgu Konkurentsiseaduse mõistes tegelikult? Praktikas?
Kuidas hinnata kaupade vahetatavust ja asendatavust? Kui jookide jada kaubaturul
algab näiteks piimaga, jätkub mineraalveega ja mahlaga, siis mingil momendil
läheb see üle alkoholivabaks kirsimaitseliseks õlleks ning kääritatud õunamahlaks
ehk siidriks. Vahva eks ole? Millise piirini on need joogid asendatavad või
vahetatavad? Hea küsimus, eks ole? Kuid seda rada mööda võime edasi liikuda kaubaturgu
laiali vedades „päris“ õlle ja veini juurde, millele järgneks kangemad
destillaadid. Hm? Kuhu panna piirid? Kaubaturg tuleb piiritleda nagu seadus
ette näeb ehk kas kaup on asendatav ja vahetatav. Nüüd läheb paljudel nägu
naerule, et … Aga see ei ole naerukoht vaid tegemist on tõsise analüüsiga ja kogumi
hindamisega. Väga vastutusrikas muide. Väga suuri (isiklikke) kogemusi eeldav. Ühes
Rootsi koondumisjuhtumis, milles kaks betoonitootjat tahtsid ühineda,
määratleti kaubaturuks ehitusmaterjalide kaubaturg. Hm, kas tõesti on betoon
asendatav aknaklaasi või ukselukkudega? Inimene on ekslik. Eriti tihti eksib ta
kui tal puudub valdkonnast isiklik kogemus. Nagu aru saate, siis turgu võib nii
kitsendada kui laiendada.
Suhtelisuse selgusest
Just selle eripära
tõttu, et see mida hinnatakse on hinnanguline (ja võibolla ajas teisenev),
muudab konkurentsiõiguse rikkumise menetluskorra selguse, üheseltmõistetavuse ja
ühildumise EL konkurentsivõrgustikuga ülimalt tähtsaks. Käesoleval ajal kehtib
kõigis liikmesriikides „oma menetluskord“ (alates haldusmenetlusest kuni
kriminaalmenetluseni välja koos mitmete ühendmenetluste või eriklauslitega)
millele lisandub veel piiriülesed menetlused, mida toimetab EK oma menetluse
järgi. Kokkuvõtteks tarbetult palju ajalooliste sabade ja eksimustega menetlusi
ühes majandusruumis. Kohati oleks nagu tegemist vasakpoolse ja parempoolse
liiklusega üheaegselt. Seda võimalikku vastuolu ECN+ püüabki vältida.
EK
konkurentsiadministratsioon on kogu aeg püüdnud leida tõhusaid lahendusi
konkrentsihälvete eemaldamiseks turult. Tähtis on siinkohal faktor, et
turutoimet häirivad piirangud tuleb turult maha võtta võimalikult kiiresti,
sest turumoonutus toob kaasa majandusele pikaajalisi ja võibolla pöördumatuid
kahjustusi. Just seepärast peavad menetlused olema efektiivsed. Nii
ajaefekiivsed kui ka kuluefektiivsed. Selleks on EK poolt loodud grupierandid,
erandite „iseteeninduspood“, leebusprogramm ja koondumis ja eranditaotluste
läbivaatamise ajalise piiranguga jne. ECN+ on just üks selliseid
konkurentsiõiguse edasiarendusi, mis kaasajastab ja täpsustab nii
definitsioone, kui ka menetluskorda, muutes seda efektiivsemaks ja
kulutõhusamaks. ECN+ annab ette põhimõtted, kuid ei määra kindlaks millist
menetlust iga liikmesriik kasutab. Tähtis on tulemus.
Tuletagem
meelde, et ECN+ eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele Euroopa
Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks
vajalikud:
-volitused,
-ressursid
ja
-sõltumatuse
tagatised.
Kui
te nüüd loete seda ülalkirjeldatud eesmärki, siis ECN+ eesmärgiks on konkurentsireeglite
tulemuslik kasutamine, mitte nende kokkuvaristamine.
Nõudepesija filosoofiast
ECN+ kätkeb endas vaieldamatult mitmeid positiivseid ühtlustusi. Need ühtlustused lubasid ka meil kohalikust tigedusest ja ülereguleerimisest puhta maniskiga välja tulla. Kõik see tundus loogiline ja lihtne ja siis …
Just siis jooksis meie
seadusloome masin kinni. Jooksis nii kinni, et seadust peab administratiivjõuga
vägisi menetlema. Tundub, et ühe asjaga püüti lahendada mitut asja. „Mitmeasja“
tegemisel kaob harilikult fookus eesmärgilt ja asendub eesmärgi saavutamise
vahenditega. Antud juhul keskenduti menetluskorrale. Mitte ainult
menetluskorrale, vaid mingi ideevälgatuse tõttu püüti kokku siduda ja
üheks muuta neli menetlust. Tõesti suurejooneline. Mõte hea, kuid alati ei pruugi tulemus olla
just … meeldiv. Kuidas nii?
Vaadake,
kui te olete toidunautleja, siis ilmselt tahate süüa söögikohas maitsvat lõunat.
Tellite eraldi kalaroa, kapsasuppi, mannavahtu maasikamoosiga ja kohvi. Muidugi
tähendab see seda et selleks kulub neli ühikut nõusid. Kui te olete
nõudepesija, siis … Ha, te saite juba aru? Muidugi valaksite te kõik ühte
kaussi, sest toidu nautlemine pole teie prioriteet, teid ei huvita
toidunautlejate arvamus. Teie pesete nõusid. Mida vähem seda parem. Üks menetlus,
üks moll, … ükskõik. Kogu lugu. Märgiline on see, et lõuna komponendid on
samad, kuid serveerimine/menetlus muudab kogu lõuna (või õigusselguse) tulemit.
Kuid
siin on üks nüanss, mis on vaidlusteekonnal kaduma läinud, milline on söögikoha/seaduse
enese eesmärk? Nõudepesu/iluseadus? Või klientide rahulolu ja harmooniline
teenindamine? Midagi samalaadset juhtus täiendusseaduse eelnõuga. Kuid nii nagu
söögikohaga tuleb ka seadusloomes vaadata milline on seaduse valmistamise
eesmärk, kas lihtsalt ühildada ühildamatut või saada selle tulemusena
harmooniliselt toimiv turg? Eks ole, ärgem kaotagem silmist eesmärki.
Kõhklused ja kahtlused
ECN+ annab meile tänuväärse võimaluse puhta maniskiga väljuda lombakast menetlusdisainist. Lihtne. Miks hakati aretama uut erihaldusmenetlust jääb mõneti arusaamatuks? Ajaloolisel mälul on selle kohta küll mingisugune aimdus, kuid … kes seda nüüd nii täpselt ka teab. Võib-olla oli see veel üks katse „tõupuhta“ Karistusseadustiku eestkõnelejatelt? Ei tea. Suure tõenäosusega on see mis kinni kiilus tegelikult 25 aasta tagune liialt lihtsustatud lähenemine karistusseadustiku menetlemisele. Karistuseadustik oli süsteemipuhas ja õiguslikult ilus vaadat jaotades kõik inimeste teod kaheks: väärad teod ja kurjad teod. Kuid elu on harilikult keerulisem kui kahe kasti mäng. Nii ei sobitunud ka konkurentsi seaduse järelvalve, selle menetluskord ning ... see jäigi liipama.
Tegelikult oleks minule kui esimese konkurentsiseaduse eestvedajale pidanud meeldima haldusmenetlus, kuid … Kuid ei meeldi, sest aega tagasi keerata ei saa ja menetlejate nahas nii ebakindlas menetluskorras küll olla ei tahaks. Lisaks need kummalised enesesüüstamise katsed, ameti koondaruandekohustus naljapäevaks ja konkurentsiametnike ametist lahkumisel väga ühepoolne tegevuspiirang ilma seda piirangut tasakaalustamata või kompenseerimata.
Tõsiasi
on, et valik kiire turutõrgete lahendamise ja karmi karistamise vahel tehti 25
aastat tagasi ja selle valiku peale on ehitatud terve võrgustik juhtumeid ja
teadmisi. Ka on olemas menetlejad, kes
oskavad toimida just kehtivas ja läbiproovitud menetluskeskkonnas. Uue
menetluskorra kehtestamine tähendab järgmist paarikümneaastast lonkamist
vigases menetlusmaailmas, üldsuse süüdistusi ja turu ebakindlust. Pidagem
meeles, et tänane järelevalvemaastik kujunes juhtum juhtumi haaval …
vaevaliselt väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse keskkonnas.
Vahetades liipamisjalga
Nüüdne erihaldusmenetluse idee muudaks jälle kogu süsteemi ja alluvusvahekordi. Olukorda ei muuda paremaks ka täiendusseaduse eelnõu paarisaja leheküljeline seletuskiri.
Mulle
ECN+ filosoofia meeldib, kuid nii nagu juba liitumisläbirääkimiste voorudes
selgus, siis EK ei „käsi“ meil mingit kindlat menetlust kasutada, tähtis on et
saavutatakse ühenduse eesmärkidele vastav tulemus. Nii, et väite et EK „nõuab“
meilt haldusmenetlust ei ole päris tõene. Seepärast olekski olnud lihtsaim viis
kohandada väärteomenetlust niimoodi, et see täidaks ECN+ parameetreid, kuid …
Kuid sel juhul, kui võtta välja konkurentsirikkumiste menetlustest välja kriminaalmenetlus
ja füüsiline isik, lisada suurtrahvid, siis … Siis tõepoolest pole see enam ei
väärteomenetlus ega kriminaalmenetlus. Vähemalt pole see enam „tõupuhas“ Karistusseadustiku
menetlus. Sellest „tõupuhtuse“ seisukohast oli uue (mingisuguse teise)
menetluse disainimine täiesti loogiline valik, ainult, et see ei saa enam olla ka
haldusmenetlus, sest siis muudaks see tänapäevase haldusmenetluse olemust. Ka
haldusmenetlus on 25 aastaga arenenud omateed.
Kurblugu
Tõsiuskse konkurentsiinimesena on kogu seda tiputeritamist väga „kurblich“ jälgida. Ühest küljest muidugi see, et administratiivvõimude otsustamatuse tõttu on turg ja järelevalveasutused pandud sundootele, teiseks meie otsustamatus langetab iga venitatud päevaga meie prestiiži konkurentsimaailmas ja kolmandaks maksame me ka iga päev „avaliku tiputeritamise teenuse eest“ ning trahvi oma otsustussuutmatuse eest. Kuid kui mõelda nendele sadadele tuhandetele töötundidele, mida selle seadusloometusse protsessis on kulutatud, siis see on päris pelutav. Tulemuseks on see, et … tulemust ei ole. Või veel hullem, tulemuseks on kaos.
Konkurentsijärelevalve tasalülitamisest
Täiesti
selge on, et kui „kujutletava korra" ainukene eesmärk on laiapõhjaline koostöö,
siis oludes kus õigusavalikkus ja ettevõtlusorganisatsioonid on ilmselgelt uue
erihaldusmenetluse vastu, siis sellist seadust ei saa vastu võtta. Kui selles
on klauslid, mis piiravad isikuvabadust, siis seda ei saa vastu võtta, kui seal
on klauslid mis nõuavad enesesüüstamist, siis seda ei saa vastu võtta, kui seadus
pole põhiseaduspärane ega isikute põhiõigusi tagav, siis ei saa seda vastu
võtta Kuid …
Kui
see võetakse vastu praegusel kujul, siis on tõenäoline, et järgmised
paarkümmend aastat lonkab erihaldusmenetlus kohtujuhtumist kohtujuhtumisse,
mille sisuks ei ole vaidlus konkurentsiõiguse (hea ja kurja äratundmise puu),
vaid menetluskorra nõrkuste üle. Kogu
selle aja ei toimu turul tõhusat konkurentsijärelevalvet. Võib-olla ongi selles
kogu vaidlusprotsessi kurikaval mõte? Tekitada olukord, mil konkurentsijärelevalve
ei oma kindlaid tööriistu turu korrastamiseks ja on hõivatud pooliku
menetluskorra üle vaidlemisega, mitte turuhälvete lahendamisega? Kehv valik.
Kallis ja kehv.
Tundub,
et uue menetluse puhul muutub konkurentsijärelevalve ainukeseks tõhusaks tööriistaks
läbirääkimisoskus ettevõtjatega §
7830. Kohustuse võtmise heakskiitmise raames ((1)
Ettevõtja või ettevõtjate ühendus võib Konkurentsiameti heakskiidul võtta
kohustuse Konkurentsiameti väljendatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks.
Kui Konkurentsiamet kiidab kohustuse võtmise heaks, ei tuvasta ta keelatud teo
toimepanemist.), mis olemuslikult viib tagasi esimese Konkurentsiseaduse regulatsioonialasse
ja mis selleaegsetes oludes ja süsteemis toimis tõhusalt. Tänapäeval? Vaevalt. Kriminaalkarmus
on turuosalised pelglikuks teinud ja nad ei ole liialt meelestatud
läbirääkimistele. Milleks riskida? Kohustuste võtmise heakskiitmine ja endise
olukorra taastamise läbirääkimised vajab
muidugi süvateadmisi valdkonnaspetsiifilisi majandusvaldkonna toimimisest. Kas
menetlejad on selleks valmis? Ettevalmistunud? Kas nad on filosoofid või
mõõgamehed? Eks ole jälle hea küsimus.
Kuid on veel üks tasakaalustamata nüanss,
mis tunduvalt raskendab konkurentsijärelevalve tegevust. Konkurentsiamet
jäetakse üksi võistlusväljale. Seoses uue erihaldusmenetlusega, mis õnneks
kaotab küll kriminaalkaristuse (hinnangulise ja suhtelise) konkurentsivaldkonna
üle, kaotab see kaasneva kahjuna ka prokuratuuri juriidilise raskekahurväe
abikäe. Läheb raskeks.
Tulles tagasi protsessi algusesse,
siis tuletagem meelde, et
ECN+ eesmärk on anda EL liikmesriikide konkurentsiasutustele Euroopa Liidu
toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud
volitused, ressursid ja sõltumatuse tagatised. NB! Volitused, ressursid ja
sõltumatuse tagatised. Praegusel juhul tundub, et ühtegi neist eesmärkidest
pole seadusemuudatusega saavutatud, pigem vastupidi – konkurentsijärelevalve on
edukalt tasalülitatud.
Rekombineerimise ilust
Tõsiasi on, et on otsustamise aeg. Me oleme oma pliiatsit pea kaheksa aastat teritanud, nüüd tuleks allkiri tehtule alla panna. Igakord ei pea midagi uut välja mõtlema, aitab kui rekombineerida olemasolev. Ehk nagu M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 28) väga reljeefselt välja toob: „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad. Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” Vaadake, kui Gatling 1861 a oma mitmeraualise kuulipilduja disainis, siis oli see avasamm kuulipildujate maailma, kuid kui H.Maxim 1883 aastal oma jahutusega kuulipilduja turule tõi osutus Gatlingi kuulipilduja vananenud ja unustatuks pea sajaks aastaks. Kuid kui tule kiirus kuulipritsides muutus nii suureks, et kuulipildujad sülgasid välja praktiliselt sularauda, millele toru vastu ei pidanud, siis tuli meelde (mitte ei leiutatud nullist) Gatlingi disain. Väga tark tähelepanek. Kuulipildujate disain rekombineeriti kasutades sajandivanuse lahenduse elemente. Vaatame mis meil olnud on, olemas on ja kas seda annab uutmoodi kokku panna.
Geeniuste kõhklused
Carlo Rovelli („Seitse lühikest füüsikatundi“ Ajakirjade kirjastus,2016 Lk 25) on täheldanud, et: „Oma artikli sissejuhatuses kirjutas Einstein: „Mulle tundub, et vaatlustulemusi, (…)“ Need lihtsad ja selged read on kvantteooria reaalne sünnitunnistus. Pange tähele toredat algusfraasi „Mulle tundub, et …“, mis meenutab fraasi „Ma arvan …“, millega Darwin juhatas oma päevikus sisse suure idee liikide arenemisest. Või kõhklust, millest kõneles Faraday oma revolutsioonilist magnetväljade ideed esmakordselt tutvustades. Geenius kõhkles.“ Ja-jah geeniused kõhklevad. Meie … Meie ei kahtle.
Täiendusseaduse
eelnõu puhul on valdavalt tegemist lõplike seisukohtadega. Mind teeb see
murelikuks. Mina kahtlen, kõhklen ja mulle tundub, et … mõistlik on konkurentsiõiguse
menetlus üles ehitada väärteomenetlusele konkurentsiõigusest tulenevate
erisustega. Jah see lõhub lõpuks Karistusseadustiku „tõupuhtust“, kuid menetlus
millele on paarikümne aastaga peale ehitatud korralik ja läbivaieldud
menetluskord oleks ainukene selgelt arusaadav menetlus.
Kui
kohendada väärteomenetlust selliselt, et konkurentsiõiguse puhul käsitleks see
ainult ettevõtjaid mitte füüsilisi isikuid, kaob raskepärane kriminaalmenetlus, kehtestub konkurentsiprobleemide lahendamiseks ettevõtjate poolne kohustuste võtmise
süsteem, leebusprogramm, karistuste lagi muutub samasuguseks nagu teistes
liikmesriikides ja trahvid määratakse kohtu poolt, siis võime lõpuks saada
pärid mõjusa ja protsessitõhus turutõrgete vastase süsteemi. Tasub proovida,
seda enam et on otsustamise aeg.
Kaheksa
aastat tiputeritamist … Mida me sellest saime? Tohutu panustamise tulemusel on
meil saepuruhunnik segi söepuruga, kuid toimivat pliiatsit ei ole. Ei tule ka,
sest süsteemipuhtuse ja ideaalse kuju ihaluses teritasime me pliiatsi … lõpuni.
Saepurusegadikuga ei saa kirjutada, see on prügi. Lihtsalt prügi. Reostus.
Kahju.
Pliiatsit enam ei ole, kuid kogemused ja rekombineerimise imeline vägi on. Nüüd on rekombineerimises aeg, aeg mil olemasolevad „jupid“ looval moel kokku sobitada toimivaks tervikuks. Kiirelt. Poliitturg peab tegema valiku, sest vaid poliitiline tahe suudab seda lahendada. Täpselt niimoodi nagu esimese Konkurentsiseadusega mida sai tehtud umbes neli aastat ja 134 varianti (kuskil seal kandis läks lugemine juba segi), kuid esimene põhiseaduslik valitsus suutis poliitilise tahtega selle täiesti uue ja tundmatu maailma muuta tegelikkuseks paari variantsusega ja loetud kuudega. On otsustamise aeg. Meeldetuletuseks, kord, milles elame on kujutletav kord, meie teiega ise oleme selle teinud, meie saame seda ka muuta, kui … tahame muuta.
Targutusi:
A. Dib
„Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020
M.
Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013
No comments:
Post a Comment