Vikativiiul V6: Tribuun, tribuut ja tribunal

 

 

Oeh, mul on tunne nagu oleksin eksinud Väintsi-Karu juttudesse, kus mõni teema tekitab nii palju kõrvalharusid/nähtusi ja läheb nii põnevaks, et ühe saatena mõeldu jätkub mitme saate jagu ja   ikkagi ollakse alles jutumäe jalamil. Sama siin, teema muudkui kerib ja kerib, hargneb ja …Õpetatud sõbra õhutus ja mittevalitute mõju valitutele ja valijatele osutus huvitavamaks kui algselt oleks arvata osanud. Mitte, et ma arvaks, et sellest teadmisest reaalelus midagi muutuks, kuid teadmine mehhanismidest (miks midagi ja millal muutub) on iseenesest vahva teada.

Kuid ärgem heitkem meelt … Meil teiega on jäänud oma jutumäe tõusul jõuda veel vaid paari baaslaagri/toimijani ja võimegi retkega ühele poole saada.  Pealegi, kui meie teiega sellest tihnikust läbi ei ragista, siis … mäkke ka ei jõua.

Kuna kogu seekordne arutlusjada sai alguse ühest kummalisest, kuigi märgilisest , kohtujuhtumist (seoses riiklike kuluhüvitistega) ja kummalisest sõnest „kohtustumine“, siis seekord olekski meil teiega paslik arusaamisele jõuda, kohtu rollist demokraatias, poliitturul, otsustusvälja kujundamisel ja ressursside ümberjagaja võimalikust rollist. Kõike seda võimude lahususe (või enam mitte nii lahususe) mõistes. Kas kohus on tribuudist muutunud tribunaliks, mis oleks tribuut demokraatlikule võimude lahususele? Just selles on küsimus.

Kohtustumise eeldused

 Niisiis järgmine baaslaager ehk mõjuvõimsatest mängijatest poliitturul - mängumuutjatest. Üheks selliseks toimijaks/mängumuutjaks on kerkinud kohtud. Kuigi meil on nominaalselt kehtestatud võimude lahusus, siis praktikas … Praktikas on niimoodi, et isegi seadusandja, milline nagu nimigi ütleb on seadusi andev struktuur/institutsioon, ei tule üha tihedamini toime oma põhiülesandega, (sic!) vaidlustades iseenda otsused, suunates poliitturu ebekõlad  lahendamiseks (ehk „seaduse seadustamiseks“) Kõrgeimasse kohtusse. Lõppjaama? Kui seadusi hakkab seadustama kohtuvõim (mis pole valitav võim), kusjuures seadused on seadusandjale esitanud täitevvõim, siis, kas võimude lahusus on tagatud või lahusus kipub tegelikkuses lahustuma? Hea küsimus. Olen juba ammu veidral paralleelmaailma lihtsustatud „arvamusel“, et arvestades asjatundlikkust peaks parlamenti asendama Kõrgeima kohtuga (kohus oskab ju ära seletada, mida seadusandja mõtles ja mida tegelikult tahtis), valitsust Riigikontrollijaga (RK teab ju kuidas riiki õigesti juhtida) ja Süüdistusametkond võiks tegeleda riigihangete ja volikogude istungite juhtimisega (teab täpselt kuidas hankeid korraldada ja kes koosolekutel võivad osaleda/hääletada), sest niikuinii liigub lõppkokkuvõttes otsustusõigus just nende struktuuride/institutsioonide/ametkondade kätte. Oleks megakokkuhoid nii rahas, inimestes, ajas kui õiguses.  NB! Nali muidugi. Kuigi nali pole see, kui oma vastutuskohustust ja otsustusõigust ei kasutata, siis vajub süsteem kiiva.

Kismavajadusest

 Eks me ole üks kohtuskäija ja õigust nõudev rahvakild (nagu ka tänaseks tüvitekstiks kujunenud   „Tõde ja õigus“ selgelt välja toob). Miks me vaidleme, vaenutseme ja viriseme? Geneetiline kood? On see vaid meile omane? M Brown („Ma polen nõus“ ÄP 2023 Lk 7/143) seletab selle fenomeni lahti järgmiselt: „Kas teadsite, et tõenäoliselt olete enne kaheksa-aastaseks saamist oma lähedastega üle 89 000 tulise tüli maha pidanud? 16. Eluaastaks on enamik meist kulutanud tuhandeid tunde, lahendades mingit sorti erimeelsusi oma laiendatud sotsiaalvõrgus. Liigina on inimesed tülitsemises väga vilunud.“  „Ent kui asi puudutab lahenduste otsimist, siis selleks meil niisugust loomingulist talenti ei jagu: kuni 90% kõigist inimestevahelistest konfliktidest lahenduseni ei jõuagi.“ „Tuleb välja, et erimeelsused kipuvad just siis üle keema, kui neile lahendust leida püütakse: uurimused on näidanud, et vaidluste puhul eeldavad inimesed tavaliselt, et tegutsevad õiglasel ja ausal ajendil ning et kõiki edasi liikumist takistavas patiseisus tuleb mõlema arvates süüdistada just teist osapoolt. Seda nähtust nimetatakse omistamiskalduvuseks.“. No nii, jõudsimegi kohale.

Järgmine aste ongi  loodetavasti kohtutee, mitte mõrv.  Hea teada, et 90% kõigist inimestevahelistest konfliktidest lahenduseni ei jõuagi ja erimeelsused kipuvad just siis üle keema, kui neile lahendust leida püütakse, aga ka 10% konfliktilahendust on üritamist väärt.

 Kummalised mehhanismid meis enestes

Kuid konfliktilahendust ei muuda keeruliseks mitte ainult omistamiskalduvus, vaid ka see, et  see mida inimene mäletab kui olnut, ei pruugi mitte alati olla päriselt see mis juhtuski. Kummaline? Inimese kogemuste talletamise mehhanism ei ole selline nagu arvutil, et tippisid dokumendi, panid „riiulisse“ ja võtad selle (vasaku käega)  lahedalt, kui vaja läheb. Mingil põhjusel pihustab aju informatsiooni ja talletab selle aju erinevatesse piirkondades, kui te nüüd midagi meenutate, siis kogub aju selle informatsiooni jälle kokku, kuid … Kuid vahepeal on toimunud terve rida teisi sündmusi, mis on samuti pihustatult salvestatud, mõned sündmused on „üle kirjutatud“ ja uute kogemustega segunenud ning nüüd saategi uue mälupildi. Kombo. Keeruline? Inimene ongi keeruline. G. Rugg, J. D´Agnese („Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 49) kirjeldavad seda olukorda kujundlikult niimoodi: „Teine võtmeavastus oli see, et mälu pole nagu foto, mis võib küll tuhmuda, kuid on oma olemuselt usaldusväärne salvestis. Mälu on pigem nagu kunstniku visand, mille puhul kunstnik ise otsustab , mida sellesse kaasata ja mida välja jätta, ning võib mõnda stseeni hoopis valesti tõlgendada. See ei kehti mitte ainult siis, kui inimene mälupilti uuesti meelde tuletada püüab, vaid ka siis, kui inimene seda kodeerib või oma aju mitte kuigi kõvale kettale salvestab.“

Sisemise ebamugavustunde tasalülitamisest

 Kuid mäluga on veel üks trikk – kognitiivne nihe. Nihe mis võib muuta kõike (mäletamise, mitte tegelikkuse mõttes). „Carol Travis ja Elliot Aronson kirjutasid 2007 aastal menuki pealkirjaga „Mistakes Were Made (But Not By Me)“ (…) Seal selgitatakse, kuidas inimesed oma käitumist õigustades mõttes oma minevikku ümber kirjutavad, et väära käitumise eest vastutust enda õlgadelt ära veeretada, ning kuidas hilisemad mälestused sündmustest sellele enesepettusele kaasa aitavad. See raamat räägib kognitiivsest nihkest, see on laialt käsitletud  valdkond, mis väärib lühikest selgitust.

Kognitiivset nihet võib kõige paremini kirjeldada sisemise ebamugavustundega, mis tekib olukorras, kus uus teave läheb vastuollu teie tõekspidamistega iseenda või ümbritseva maailma kohta. Samuti siis, kui teie käitumisviis ei lange kokku teile oluliste tõekspidamistega. Sellisel juhul peab muutuma ka käitumine või peavad muutuma tõekspidamised. Või siis luuakse tegevuse iseendale õigustamiseks sobiv narratiiv. „ Suitsetamise kahjulikkus vs kaaluprobleemid.“ Kuid see pole veel kõik, sellel nihkel on ka raskemaid vorme.

„Raamatus kirjeldatakse teoreetilist mudelit, mida nimetatakse valiku püramiidiks. See selgitab, kuidas lõhe vastandlike seisukohtade vahel aina laiemaks käriseb. „

„Nii võib juhtuda, et kahest inimesest, kelle arvamused õige pisut erinesid, saavad püramiidi mööda alla liikudes ja teineteisest aina  kaugenedes vihased võitlejad.“ … ja nii nad … kohtusse jõuavadki. Kuid „Õiglus on õilis daam ja täie õigusega kujutatakse teda seotud silmadega. Niisiis mitte pimedana, sest selles seisnebki erinevus: tal on side silmadel ja ta ei näe nii kaua, kuni ta näha ei taha. Siis aga võib ta selle ära võtta ja … Ja mis siis juhtub, kui ta selle ära võtab? Missuguse kohtuotsuse ta langetab, kui ta näeb?” (J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982 Lk 115). Eks ole hea küsimus? Jälle!

Ma mõtlen …

„Ma mõtlen, et … Ma mõtlen, et me oleme mingil segaduslikul  nõrkuse hetkel arengu peateelt eksinud ning üha ahenevale vaenamise tupikteele sattunud. Kui prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane Descartes, keda on peetud uusaja filosoofia isaks kirjutas "Mõtlen, järelikult olen olemas", siis meil on see lihtne põhitõde teisenenud kuidagi märkamatult tegevusjuhendiks "Ma keelan - järelikult olen olemas". „

Niimoodi algas möödunud aastal kirjutatud pikkjutt „Ma keelan – järelikult olen olemas !!!“ Möödunud nädalane  on andnud mõtlemisainet, sest kui poliitturg on niimoodi teelt eksinud, et kõiki vähegi meelde tulevaid inimtegevuse ilminguid keelata (ja ühtlasi maksustada), siis tuleb ka karistada. Kuid tegelikkus on see, et 99,99% inimestest elab mitte kirjutatud seaduste, vaid tavaõiguse järgi. Meid on aegade algusest peale õpetatud ära tundma hea ja kurja tundmise puud. Osa sellest on vormitud seadustesse, osa lihtsalt hoiakutesse ja kasvatusse.   Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 lk 109/89) on väga tabavalt täheldanud kahte asja: „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta. Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.” ja  „Inimesed on loomupäraselt ausad, aga kui tood endaga kaasa juristi, teeb ka teine pool sedasama. Sellest hetkest muutuvad läbirääkimised juristidevaheliseks.”.

Nendes J M H ütlemistes kooruvad suure tõenäosusega välja ka meie probleemid (ja nende lahendused): lapsepõlvest sisendatud põhiväärtused – ära peta, ära varasta. Tegelikult on need põhimõtted kirjas juba Gilgameši eeposes ja sealt kandunud kõigisse vähegi tuntud filosoofiatesse. Õige on ka see, et me vajame ka meeldetuletust, et ausus on parim poliitika (see on nagu autoga või kepphobusega korralises hoolduses käia). Õige on ka see, et inimesed on loomupäraselt ausad (kui nad seda vähegi saavad). Nii on … või õigemini, nii võiks olla.

 „Lööme käed“ ja „käega löömine“

 Miks võtab mingi igav arveametnik midagi arvata juurast? Jura juurast? Te ei saanud aru? Elementaarne, liigne reguleeritus, liigne keelamine, liigne karistamine on kulu. Kui lihtsast käepigistusest ja asjade selgeksrääkimisest ei piisa, siis on see ühiskkeskkond paratamatult suurendanud enda kulupoolt, vähendades samas tulupoolt. Meil on paigast nihkunud nii optimaalne reguleerimisvajadus kui ka lihtne ja kiire kokkulepete sõlmimise oskus nn käed lööma lepingud. Käed lööma lepingud vajavad suurt usaldust ja vastavaid hoiakuid. Kui „käed lööma lepingud“ ei toimi, siis minnakse üle juriidilistele lepingutele. Mingis arenguetapis peavad kõik ettevõtmised muutuma juriidiliseks (lugege tähelepanelikult väikese kirjaga kisade lisade lisades), kui kõige aluseks on kokku leppimine ja käe Pigistus/löömine, mitte käega löömine oma kokkulepitud kohustuste peale. Teate ju küll neid vanarahva tarkusi „Meest sõnast, härga sarvest …“ jne. Sõna oli tähtis, kuid „Juristid on meid edukalt veennud, et mitte miski pole täielikult vettpidav, igat kokkulepet on võimalik murda ja elu ongi üks suur otsing reeglitest möödahiilimise võimaluste nimel. Käepigistus osutub sama mõttetuks nagu Enroni firma auditeerimine. Hoidku taevas meid selle eest, et kõik seaduses kirjapandu ka tegelikult kehtiks. Tänapäeval on seaduseks see, mida iganes klient soovib. Tänapäeval on võimalik ükskõik keda ükskõik mille pärast kohtusse anda. Me võime inimese maine hävitada lihtsa süüdistusega ja saata interneti abil vaid sekundiga võltsinformatsiooni üle maailma” (lk 94). Kuid JMH-l on ka retsept: „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.” (lk 144). Niisiis ühelt poolt põhiväärtused, meeldetuletus, loomupärane ausus, mis hoiavad protsesse loomulikus liikuvuses ja teisalt pidev/kasvav järelevalve,  karistamine ja kohtupidamine. Milline on meie bilanss?

 Õiguslik EMO?

 Hm, kui nüüd järele mõelda, siis on kohtud ühiskonnas nagu erakorralise meditsiini osakonnad (EMO) tervishoiusüsteemis, need asuvad tegevusse vaid siis, kui ühiskonnas/kogukonnas/perekonnas on olukord muutunud nii kriitiliseks/toksiliseks/otsustamatuks, et vaja on kiiret sekkumist/lahendust. Teisalt nii nagu meil on tervishoiu esmatasand ehk perearstid, siis kui nemad ei suuda probleeme teenindada (kokkulepped, lepitamised, lepingute tõlgendamine, läbirääkimised), siis see ebakõla valgubki EMO-sse ehk meie käsitluses kohtutesse. Eks ole, tundub sarnane? Ikka juhtub.

Probleem on ainult selles, et üha rohkem küsimusi/probleeme, mis ei leia lahendust nii kogukonnas, partnerite vahel aga eriti poliitturul vaidlustatakse otse kohtus. Eriti Kõrgkohtus. Eriti seadusandjate eneste poolt. Kummaline? Miks?

 Kaksikvennad 

Oleme lihtsalt riiakamad kui kunagi varem?  Või tuleneb see kumuleerunud  otsustamatuse nõtruses. Kartusest otsustada. Miks?  Vaadake, otsustus(õigus) on kaksikvennaks vastutus(kohustusele). Vastutus on … ebamugav.  Vastutust püütakse ikka ja jälle edasi „delegeerida“ olgu selleks mingi amorfne nõukogu, komisjon või kui enam kuhugi delegeerida ei ole, siis on selleks kohtuvõim. Lõpplahendus? Hõreda seaduse puhul öeldakse, et „Küll kohus sisustab seaduse!“. Tõsi ka? Teemegi sisutu seaduse? Ja ….koormame kohtud üle. Kohtukoormamisel  on kaks põhjust: esiteks on poliitturg jätnud paljud „ebamugavad“ otsustused/seadused liialt üldsõnaliseks ja mitmeti tõlgenatavaks (sh seadusandja isikliku finantshügieeni küsimusi lahendamata (töötasud, lisatasud, kuluhüvitised)),  millesse on lõpuks korda looma asunud kohtud oma pika ja kalli menetlusega. (Tähelepanu, tegemist on väga kalli elukorralduse viisiga! Eriti veel kokkuhoidlikul ajal!)  Teiseks on tegemist poliitturu enda rabedusega, milline püüab otsuseid jõustada mitte kui enamuse kokkulepitud tahet, vaid otseteena oma oletatavate toetajate (isegi mitte valijate) grupilise soovi realiseerimist Kõrgkohtu kaudu. Võib vist väita, et tegemist on poliitturu üleminekuraskustega esindusdemokraatialt eestkostedemokraatiale, mille tulemusel saadaks tegelikult riigi kohtustumine. Kas niimoodi muututakse kohturiigiks? Hm? Meie teiega kogu otsustusturg kipub elama püsivalt … EMO-s/kohtus?

 Rätsepaülikonnast ka

Aga kohtu pidamine on, nagu eelnevalt märgitud (ja üle korratud)  ühiskonnale kallis lõbu. See on nagu üha uuesti ja uuesti teha rätsepaülikondi. Kõigile? Absurd. Need kes on rätsepaülikondasid teha lasknud/teinud (ja kandnud), siis need teavad, et tegemist on aeganõudva, keeruka, kalli ja erioskusi nõudva protsessiga. Esiteks tuleb leida vastav kangas (meeldiv/kvaliteetne), siis hea meistrimees, siis käia mitmes proovis ja siis … Siis on niimoodi, et isegi kui tegemist on kvaliteetse kangaga ja vilunud meistriga, siis alati pole lõpptulemus … ei meeliülendav ega mugav. Tegemist on käsitööga ja käsitöös juhtub igasuguseid asju. Minu õnnestumissagedus on olnud u 50/50 ehk pooled on super ja pooled supised. Kunagi ei tea ka tulemust ette.

Kohtukäiguga on umbes sama lugu – kallis, aeganõudev ja tulemus on ettearvamatu. Ülikonnaturul paranes olukord siis, kui tehnoloogia võimaldas teha kvaliteetset valmiskaupa … no nagu seadus, nagu kokkulepe. Läksid poodi vaatasid kas ülikonna fassong, värv ja suurus sobisid, proovisid selga, maksid ja … läksid oma asjatoimetusi tegema. Otsus tehtud, kokkulepe sõlmitud. Aega läks veerand tundi ja lõpptulemus oli kindlustatud. Lahe.

Nojah, võrreldes seadustega, mida paljudel juhtudel selle vastuvõtmisel alles hakatakse „sisustama“, siis kaupluse rõivaosakonnast saime kätte lõpptoodangu. Seega seadus on selle vastuvõtmisel (kahjuks) alles poolfabrikaat.

 Pooltoores …

 Selles meie üks probleeme ongi, et seadused võetakse vastu (kompromissina, vastuolulisena?) ja siis hakatakse neid sisustama. Hm, kas vastu võeti siis sisutu seadus? Sisutu seadus võeti vastu ja siis hakkavad administratiivvõimud ja kohtud seda sisustama? Kuid vastu võetud ja välja kuulutatud seadus kuulub ju täitmisele? Järele valvamisele? Kas ametnik hakkab seadust sisustama? Suvast lähtudes? Kuidas täita sisutühja seadust, mis on veel sisustamata? Peale selle on veel õigusteaduslikud teoreetilised vaidlused, mis takistavad seaduse seadustamist nagu on juhtunud Konkurentsiseadusega. Õigusteoreetikud vaidlevad juba terve viisaastaku selle üle millist menetlust oleks (teoreetiliselt) õige kasutada. Samal ajal (praktikas) maksame EK-le trahvi EL seaduse seadustamatuse eest. Pöörane.

Niisiis on paljudel juhtudel nii, et sisu selgub kohtujadas, kukkudes oma teekonnal kord ühele poole, kord teisele poole õigust. Eh, peaaegu nagu kvantmehhaanika. Kuni lõpuks Kõrgkohus seletab osapooltele, mis oli seaduse mõte, mida seadusandjad tahtsid saavutada ja isegi seda, mida nad seejuures … mõtlesid (kui mõtlesid). Muide nauditav lugemismaterjal. Oeh, kuid kulukas. Kui küsida administratiivvõimudelt (ministeerium, amet) segase seaduse kohta selgitust, siis harilikult vastatakse, et meie ei saa seda tõlgendada, seda saab tõlgendada ainult kohus. Õigusteoreetiliselt on see isegi mõistetav, kuid … Hm …. Seadused valmistatakse ette ju ministeeriumides/ametites, kus neid lihvides ju mõeldi …(või ei mõeldud?) … mida ja miks reguleerida taheti. Aga selgitada „oma seadust“ … ei julgeta. Absurdne olukord. Aga elu ei oota.

Eks igaüks sisustab seda siis oma arusaamade ja põhiväärtuste järgi, mis tähendab, et sisutühja seaduse sisu hakkabki  sisustama … kohus. Kulu. Kulu. Kulu. Kohus, see pööraselt kallis ja aeganõudev institutsioon. Väga vajalik, aga väga kallis. Niikaua teeb kogu turg asja nii nagu oskab või saab, pärast … Pärast vaidlustatakse kõik jälle … kohtus. Kulu. Kulu. Kulu. Suuresti on selle olukorra tinginud administratiivse otsustusjulguse langus ja mis veelgi hullem, vastutusvõime langus. Kõik see viib ka kohtute osakaalu kasvule poliitmaastikku otsustusturul. Kohtute roll võimude lahususe osas on läinud nihkesse ja nihe jätkub.

 Nihe valitsemiselt valitsetavusele

 Meie teiega teame, et meedia, kohtud ja rahvusvahelised organisatsioonid on nüüdseks mõjukad mängijad meie otsustusturul. Seda võiks hellitavalt nimetada ka mitmekesisuseks, kuid küsimus on pigem selles millised on nende/mittevalitute mõjude kaalud meie otsustusõigusele, nende vastutus või pigem vastutavus oma otsuste/soovituste eest. „Nihe valitsemiselt valitsetavusele või teisisõnu, poliitikakujundamise koostöövormide teke, pole piiratud mitmetasandilise vastasmõjuga.“ „Üheks probleemiks on, et valitsetusvõrgustike ohjamine ja valitsemine võib olla delegeeritud ametnikkonnale. Lisaks sellele rõhutab koostööline valitsetus erihuvide arvestamist, vahetades välja egalitaarse põhimõtte „üks isik, üks hääl“ sidusrühmade põhimõttega.“ („Kriis demokraatia?“ lk 26/27). Vaat selline lugu.

Kui panite tähele, siis ei kasutata siin mõisteid esindatus, valitsemine ega vastutus, mitte ainult need sõnad pole „uued“ vaid ka nende sisu on uus.  Kivipallurid on sulgpallimängu lülitunud. Viimased valimised(valitsemishange) ja nende järgne Dr Riigi tegelik tegutsemine viitavad mitte ainult mängureeglite muutusele vaid ka mängu enese muutumisele ja meie teiega ….

 

Aktsendiga lubadused

 

… meie teiega oleme segaduses, sest loeme (ja lugesime) huultelt/silmist/tuulest poliitturu lubadusi, kuid lubaduste hääldus on peale valimisi täiesti teistsugune. Aktsendiga. Sellises duaalsuses ei saa me ka olukorra selgitustest ja põhjustest aru, sest selgitused käivad vana mängu ja vanade reeglite kohta, mis enam ei kehti, kuid uudse eestkostedemokraatia või kohtustumise aktsendist ei saa me veel hästi aru. Pole harjunud. Just see pidev ja põhjalik möödarääkimine muutunud mängus ja muutunud maailmas on ärevust tekitav. Oleksite ju ärevuses, kui hommikul liiklusse tormates pole kindel kas meil on parempoolne liiklus või pahempoolne liiklus? Mõlemad ei saa olla. Või tegelikult muidugi saab, kuid see on piinarikas ja kallis.

Me elame üha killustutumas maailmas ja kuigi „Demokraatia toetub formaalselt häälteenamusele, kuid vähemused võivad kannatada; et olla legitiimne, vajab enamus  valitsemiseks õigustust (Cambers 1996), mis võib jääda puudulikuks. Meie ühiskondi iseloomustava suure erisuse olukorras pole lihtne enamuse võimu piisavalt legitimeeritud, ehkki de jure  on valitud võimud volitatud tegutsema oma üldisest legitiimsusest tulenevalt  mandaadi alusel. Valitsetuse kaasavad vormid on loodud just seepärast, et leevendada formaalse enamuse puudusi suure ühiskondliku killustumuse kontekstis.“  „See on üldisem probleem, sest sama võib öelda teiste muutuste kohta, nagu näiteks nõrgalt nähtav valitsemiskorraldus, ekspertorganid ja kaasav võrgustik, millel kõigel jääb puudu formaalsest volitatusest, kuid kellel on (eri määral) poliitiline võim – see on võim väljastada otsuseid, millel on in finne siduv mõju ja mis viivad ressursside ümberjaotamiseni“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 340/341).

 

Ümberjagamine

 

Just-just asi on ressursside ümberjagamises.

Kaalud muutuvad, tasakaalupunktid ka, sest kogu mittevalitute ja mittevolitatute müriaadi  , kes omavad eri määral poliitilist võimu, kuid kellel puuduvad formaalsed volitused omavad ometi maagilist võimu väljastada siduvaid otsuseid, siis annab see kumulatiivselt kokku … Ja-ah, mille see meile siis kokku annab? Tundub, et  kui valitsetus on asendamas valitsemist, ja põhineb killustunud ühiskonnas kaasavatele vormidele, kelledel on eri määral poliitiline võim, siis ei tugine demokraatia enam formaalsele häälteenamusele, vaid läheb üle erihuvide arvestamisele.

Kuid see pole ainukene „äri“, mida meie teiega arvel aetakse D Murray („Euroopa kummaline surm“ Post factum 2018 lk 117) toob järgmise näite ressursside ümberjagamisest: „Rühmitused, kelle eesmärk oli võidelda tegeliku diskrimineerimisega, hakkasid ajapikku otsima võimalusi suurendada oma mõjuvõimu, et saavutada juurdepääs poliitikale ja rahastamisele. Ja nad said väga hästi aru, et selle kõige saamiseks pean probleem olema endiselt üleval.     Aja jooksul hakkas diskrimineerimisprobleem selle tõttu paistma veel hullemana – mis tähendas, et selle vastu tuli ka otsustavamalt võidelda. – eriti seal, kus asjad olid hakanud paranema. Ühiskonnavastane nurin andis võimaluse kasvada ja areneda. Rahulolust sai väljasurev äri.“. Seega rahulolematuse kasvatamine kui sissetulekute kasvatamise platvorm? Hm, igasuguse võitlemise läbinägemiseks tuleb kaitseprillid ette panna, et mitte mõtlemisvõimet kahjustada ja …

 

Mainemeistrite mesinädalad

 

… Ja siis asuvad tegevusse  Mainemeistrid. „ Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.  Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projitseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“. „Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“. Mainemeister Gleb Pavlovski „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“ „Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“ (P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019  lk 196/206).   Võimas – konstrueeritud identiteet  vaid üheks hetkeks ja …   Miks? Miks me ometi niimoodi reageerime? Allume? Kõik algas ju nii ilusti …

            

Lastes poliitturul ennast ära süüa … haletsusest

Kohati tundub, et meie teiega lepime igasugu jaburusega, kuulama ära kõige jaburamaid selgitusi ja uskuma kõige uskumatuid plaane, neelama alla nii inflatsioonitõusu ilma nende põhjuste üle arutades või neid muuta püüdes, jahvatama tühijutte energiast ja selle hinnast, usume üha uuesti ja uuesti majanduslanguse põhja jõudmist ja seda juba 2,5 aastat järgemööda jne. jne. jne ... Uh seda on liiga palju. Vahel tundub, et oleme oma aistingutelt tagasi pöördunud looduse algrüppe. Kui P Descola („Teispool loodust ja kultuuri“ EKSA 2022 Lk 37) käsitleb põlisrahvaste uskumusi ja rituaale, siis on selles midagi kummastavalt äratuntavat ja ärevaks tegevat: „Seal kuigi kütt kasutab looma tabamiseks kõige kavalamaid võtteid, sõltub nende õnnestumine viimaks ikkagi sellest, kas saak ise on nõus, et ta ära süüakse, st looma suuremeelsusest. Looma haarab kaastunne kannatuste vastu, sest inimesi vaevab nälg ja nende ellujäämine sõltub temast. Jaht on siin lakkamatu dialoog ega taandu sugugi  ühe autonoomse loodusliku miljöö ajutiseks tehniliseks manipuleerimiseks, ehk nagu kirjutab Tim Ingolt: „Inimeste ja loomade isikud kujunevad omavahelises vastasmõjus, koos sellega luuakse nende identiteet ja partikulaarsed eesmärgid.“. Seda käsitlust lugedes välgatab paratamatult kahtlus, kas meie teiega ise oleme  nõus, et meid ära süüakse, st meie suuremeelsusest? Kas meid haarab kaastunne kannatuste vastu, sest poliitinimesi vaevab nälg ja nende ellujäämine sõltub meist teiega? Tundub jaburus, kuid ometi me usume … dialoogi, mis on mugandunud tehniliseks manipuleerimiseks? No võib-olla mitte manipuleerimiseks vaid suure infotulva tingimustes oleme muutunud tähelepanematuks/hajusaks ja nii osasid meist teiega ära süüaksegi. Miks? Nagu väidab C. Newport („Süvenemine“ ÄP 2019 Lk 199): „ Me veedame suure osa oma päevast autopilootolekus., st me ei pööra kuigi palju tähelepanu sellele, mida me oma ajaga teeme. See on probleem.“

Vormimine

 JMH vormel: „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.“ On geniaalselt lihtne. Just nii see on ja just selle põhiväärtusliku põhitõe vastu oleme meie teiega eksinud. Kuidas nii? Miks meie? Teiega? Vaadake, ega põhiväärtused ei kasva niisama, … neid kujundatakse. Vanasti kujundati neid „konkreetselt“ – vitsa, rihma, kepiga – tänapäeval hoiakutega – hea- ja halvakspanuga. See on umbes sama, kui väikelapsel juhtub mänguhoos priuks tulema, kui siis öeldakse, et niimoodi ei kõlba, see on ebaviisaks, siis saab laps aru ja püüab igati seda reeglit täita. Kui aga mehed õllelaua taga selle peale naerma pröökavad ja julgustavad, et: „Terve mees, kes peest köhib!“, siis… Siis muutub selline käitumine tavaks, sest see pälvis tähelepanu ning lõppkokkuvõttes ei jõua keegi enam ära kannatada seda haisu (ja lihtsalt vastikust), mis tähendab, et tuleb … karistama hakata. Täpselt sellises seisus oleme meie teiega täna ja praegu, meie teiega irvitasime kõigi nende majoneesiostude ja öiste pitsakohtumiste üle poliitinimeste kulureal ja … Ja siis räägiti meile täiesti selge näoga, et saadik on oma otsustes vaba ja oma kuludes ka. Me ei uskunud seda loba, kuid polnud ka resoluutsed, nii kasvasimegi olukorda, kus peame isegi seadusandjaid süüdi mõistma, sest nad ei mõistnud, millised on põhiväärtused. Neile polnud meelde tuletatud nagu JMH soovitus ette nägi. Kogu seda vaev ja kulu poleks tekkinud, kui kohe oleks öeldud, et majoneesivärk ei ole aktsepteeritav, et sellised valemängijad jäetakse mängust välja. Kahju, mis tekitati oli kolmeharuline – rahaline, ajaline, maineline -, kusjuures ajaline ja maineline kahju on pöördumatud.  Tõsi on ka see, et kuna meil puudub „vabandamisventiil“, selline omamoodi pattude andeksandmise kogemus, siis ei jää inimestel väga palju muid võimalusi, kui kulutada (aega, raha, mainet) jätkuvalt kohtutes lootuses, et ka teistel tekkib kognitiivne nihe.

Nõiakunst & fiktiivne keel

Kognitiivne nihe ja inimese võime rääkida asjadest/tegudest, mida tegelikult ei ile olemas … teevadki temast inimese. Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 38/42) kirjutab selle lahti väga elegantselt: „On võrdlemisi lihtne nõustuda väitega, et üksnes Homo sapiens suudab rääkida asjadest, mida ei ole tegelikult olemas, ja uskuda kuut võimatut asja veel enne, kui on hommikust söönud. Te ei suuda ealeski veenda mõnda ahvi, et ta annaks teile banaani, põhjendades seda sellega, et pärast surma ootab teda siis ahvitaevas ees lugematu hulk banaane.“

„Legendid, müüdid, jumalad ja religioonid – kõik need tekkisid alles koos kognitiivse revolutsiooniga. Enne seda oskasid paljud loomad ja inimliigid öelda: „ettevaatust lõvi!“ Tänu kognitiivsele revolutsioonile saavutas Homo sapiens aga võime öelda: „Lõvi on meie suguharu kaitsevaim.“ Just võime rääkida väljamõeldistest on sapiens´i keele kõige erilisem tunnusjoon. Seetõttu võib seda kutsuda ka fiktiivseks keeleks.“

 „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“

„Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.

„Inimestel on lihtne aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse ning täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne kord. Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid toimivad täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailm. Praegused ettevõtjad ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine erinevus nende ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid räägivad tunduvalt veidramaid lugusid.“ Vaat selline lugu – nõiakunst, fiktiivne keel, kujutletav kord ja vägevad maagid annavad meile vahel kokku väga kummalise segu. Mõned jäävad seda uskuma, mõned … teenivad sellega oma igapäevaleiba (viimast ei maksa võtta sõnasõnalises tähenduses samuti nagu elektrijalgratas ei ole jalgratas, vaid suuresti fossiilkütusel põhineval elektril, mitte kondimootoril, põhinev liikumisvahend.)

 Murdes … kombeid

 Nii on, et meie ühiskonnad põhinevad kujutletaval korral (kujutletav selles mõttes, et meie teiega kujutame ette ja lepime kokku, et selline asjade korraldus on meie koostoimeks kõige mõistlikum) ja kõnemaagial, siis on ilma pideva meeldetuletuseta (JMH) väga raske vältida kasvavat kognitiivset nihet tekkinud kujutletava korra ja  tegelikku olukorra vahel. Veelkord, kui meie teiega oleksime kohe alguses tühistanud käitumised, mis väljendusid märksõnades „majoneesiost“ ja „keskööpitsa valijatega“, need hukka mõistnud (nagu Rootsis ministri sukkpüksiost), poleks meil tänaseks paljusid jamasid juhtunud, kuid … Kuid kuigi me neid selgitusi ei uskunud, me ei uskunud ka selgitusi, et meie teiega raha poliitinimese kuluhüvitiste taskus on vaba (see ei tundunud lihtsalt õige/õiglane), siis … Ei tea, kas me ikka natukene uskusime, või olime ükskõiksed, või lihtsalt laisad, kuid tänaseks peame kulutama meie ühist raha selleks, et kõiki neid veidrusi kohtutes menetleda. Majonees, mille maksumus oli paar tugrikut on tänaseks kasvanud kuludeks, mida saab mõõta miljonitega. Oot-oot, kelle palkade tõstmiseks meil raha ei jätkunud? Õpetajad? Hm, siin on näide kui tähtis on õpetaja amet, et ühiskond toimiks tõhusalt. Kõik algab haridusest, mitte … karistamisest.

Kuid meie teiega oleme selle algtaseme hügieeni käest lasknud ja siis tulevad „kompetentsed organid“ ja murravad asjad õigeks. Paljud inimesed saavad haiget. Tuletame meelde „offshoride“ lõpetamise lugu, või pidukondade rahastamise kilekottidega rahastamise lugu või praeguseid kuluhüvitiste väärkasutamise lugusid, need kõik olid välditavad. Kõik see, mis ei olnud normaalne, kuid toimis kui normaalne murti mingil momendil ära. Tore? Hm, kuid kas on ikka nii tore? Kuidas see juhtus või õigemini kes juhtus, et otsustati mingit paralleelset tavapraktikat (mitte tavaõigust), mis oli kujunenud meie elu tavanähtuseks, murda. Kuidas need protsessid käivad? Kuidas neid valikuid tehakse? Ja ikkagi, miks me ei suutnud ilma murdmata protsessi kulgu muuta? N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini („Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008Lk 73) on tabavalt täheldanud, et: „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida, siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi“

Võistlev protsess …

Võistlev protsess tundub igati tõhusa instrumendina, kuid … Kuid nii nagu igas süsteemis eeldab seegi JMH suunist  „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta. Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.” See käib ka järelevalvete kohta, sest ka nemad on inimesed (tean seda omast praktikast).

Vahel võib liigne innukus või võidutahe viia omakorda vastuolulistele otsustele ja tegudele.  „Munger oli olukorraga leppimas. „Kui politseinik jälitab sind maanteed mööda viissada miili, „Ütles ta Buffettile, „siis võid kindel olla, et saad trahvi.“ (A Schroeder „Lumepall“ ÄP 2021 lk 367). Kuid just niimoodi juhtub, kui administratiivset edukust mõõdetakse trahvides või (kõlavate) kohtuvõitudega. Selge see, et mitte keegi ei saa juhtivaks süüdistajaks või peasüüdistajaks, kui ta on kümmet või sadat „majoneesimeest“ veennud nende teo väärituses ja ära hoidnud sellega kümnend hiljem kalleid protsesse. Nii see on, süsteem kohendab ennast vastavalt seatud eesmärkidele. Hindab ka riske. „Vastupidiselt sellele, kuidas süüdistajaid sageli televisioonis kujutatakse, ei ole prokurörid tänapäeval lihtsalt ristirekele olevad moraalijüngrid, kes püüavad süüdlaste üle õigust mõista; nad on pragmaatikud, kes teevad strateegilisi ja taktikalisi otsuseid. Seistes silmitsi Warren Buffeti, Ameerika ärieetika võrdkujuga, seisis prokuröridel ees ebatavaline arvutuskäik. Ei olnud suuremat auhinda kui Warren Buffeti süüdi mõistmine; tema luku taha panemine oleks alles algaja juristi  otseteed ülemkohtusse lennutanud. Teisalt, kes saaks lubada endale riski esitada süüdistus Warren Buffetile ning siis ebaõnnestuda tema süüdi mõistmisel? „ (lk 685) Eks ole hea küsimus. Kui pole kindel on alati võimalik pakkuda mingis vormis kokkuleppemenetlust, kuid…

  SEC jõustamisüksuse juht „Vaagides meetmeid mida oma sihtmärgi suhtes rakendada, oli Sporkinil valikuvõimalus. Ta võis minna kohtusse või minna kokkuleppele. Kokkulepe laseb sihtmärgil öelda „vabandust“ ja leppida karistusega ilma  end otseselt süüdi tunnistamata. Kokkuleppega nõustudes saab SEC sõlmida tehingu äriühingu endaga ilma kedagi nimeliselt ära märkimata. Kokkuleppemenetluses äramärkimine ei pruugi  olla sõna otseses mõttes inimese karjääri lõpp, kuid pärast seda ei saa olla enam mingit uhket elevandi seljas ratsutamist.“

„Buffett tundis, et teda kiusatakse taga. Tema ja Munger olid otsekui õudusunenäos, milles neid jahtis hiiglasuur mürinal liikuv hiiglane. Selleks, et ellu jääda, pidid nad temast ette jõudma.“ (lk 364/366)

Ja siis toimus arukas areng, mis võiks olla eeskujuks ka meile:

Advokaat „RIkershauser kirjutas otse Sporkinile. Ta palus tal Buffetit ja Mungerit mitte kohtulikult vastutusele võtta, sest tegemist on „isikutega, kellele nende hea nimi ja maine nende kõige hinnalisem varandus“, sest „paljud inimesed, õigupoolest arvatavasti enamik inimesi eeldab, et igaüks, kes on saanud SECilt süüdistuse, on teinud midagi kurja.“ Isegi kui Buffett ja Munger lepiksid kohtuvälise lahendusega ilma süüdistust omaks võtmata või seda tagasi lükates, tähendaks ainuüksi neile süüdistuse esitamine seda, et see tekitaks neile „kohutavat ja pöördumatut kahju“, sest „komisjoni hea maine hävitab automaatselt  ja pidurdamatult süüdistatavate hea maine“.

 „Hiiglase rammu tuleks kasutada väga suure taktitundega,“ õhutas ta. „Tahtmatute möödalaskudeoht ärimaailmas ei tohiks muutuda nii koormavaks, et  heidutada inimesi, kes väärtustavad oma mainet, äritegevuses osalemist.““

  Buffett „Ta jättis soodsa mulje Seidmanile, kuid mitte SECi vanemuurijale, kes uurimise eest vastutas; viimane oli tiigrit meenutav süüdistaja, kelle moto oli: „Nad ei pääse!“. Tema arvates olid Buffetti argumendid ebaveenvad. Vanemuurija suhtumine oli, et mitte kellelgi, kes teeb midagi, mis jääb hea ja halva piiri lähedale, ei ole tema käest pääsu.“ Siinkohal on märksõnaks – piiri lähedal. Paljud piirid on hägusad nagu eelpool ilmnes, sest seadused ise on hägusad. See ongi see koht kus süüdistaja peab hindama olukorda kogumis.

 „Pakkumist kaaludes sõltus Sporkini sõnul nüüd tagasi vaadates väga palju Rickerhauserist. Ta „oli minu kogemuste põhjal sedasorti advokaat, kelle puhul võisid olla kindel, et mida iganes ta sulle ka ei öelnud, selle peale võisid mürki võtta.“ Rickerhauser ütles Sporkinile, et Buffettist „saab tähtsaim mees, keda Wall Streetil on eales nähtud“ ja et „tegu on kõige korralikuma ja austusväärsema inimesega, keda ta iial kohtab“. Kui seda oleks öelnud peaaegu ükskõik kes muu, oleks Sporkin enda sõnul need sõnad ilukõneta tähelepanuta jätnud, kuid kuna need sõnad tulid Rickerhauseri suust, teadis ta, et see on siiras ja arvatavasti tõene väide. Sporki tundis, et tal on samavõrd suur kohustus süüdistusest loobuda kui süüdi mõista. Ta arvas, et süüdistaja peab suutma vahet teha olemuslikult ausal inimesel, kes astunud eksisammu, ja petisel. Tema arvates olid Buffett ja Munger kindlasti teinud eksisammu, kuid nad ei olnud mingid petised.“ (lk 367/366/370).

Miks see arutluskäik ja protsess mulle meeldis? Sellepärast, et see oli hoolikalt kaalutletud ja kasusid/kahjusid hinnanud otsus.

 Kokkuhoiuvõimalused eelarvekoomas

Vaadake, kui meil praegu otsitakse kokkuhoiukohti riigieelarve tasakaalustamiseks ja raskete juhtimisvigade katmiseks maksutõusudega, siis tihti otsitakse valest kohast. Nagu M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 74) tabavalt märkis „ Kui priiskav kulutamine oleks meie riigi ees seisvate probleemide lahendus, meil probleeme ei olekski. Kui üks riik on kunagi ülemäära kulutanud, siis just meie. Nüüd on unelmad otsas.” Kuid meie teiega  kulutame ressursse ilma, et me mõtleksime või isegi aru saaksime, et see on raiskamine, lausa saastamine? Kõik sai alguse kohtujuhtumitest, milles meie paar seadusandjat mõisteti kohtus süüdi kelmuses (lisaks on ühele seadusandjale esitatud kelmussüüdistus), siis hakkas tahtmatult kerima  mõttepojukene teemal, et kuidas oli/on võimalik, et meie seadusandlikus kogus on kelmid (ühtlasi eksministrid)? Peaksid olema ju meie maa parimad esindajad, kuid … Tuleb välja, et seadusandjad, kes ise ei tunne seadusi? Mida see meile ütleb ja kuidas sai asi arenda niikaugele, et me juba eos ei osanud neid tegusid tõkestada? Eks ole hea küsimus?

Hea või halb, kuid arveametniku vaatest pole küsimus esmajärjekorras mitte niivõrd juriidiline vaid arveametnikule omane kulude küsimus. Kohtu pidamine on kallis nii materiaalselt, ajakulult, kui ka vaimujõult. Ajal, mil me vaevleme riigieelarveliste ülekulude koomas on iga leevendus asjakohane, ka ennetus … eee … seadusandlikus kelmuses. Pealegi oleme meie teiega, aga eriti poliitmaailma, „arenenud“ tasemeni, et oleme valmis iga asja puhul, mil varem leiti lahendus isekeskis, pöörduma kohtu poole. Me ei taha enam ise otsustada, sest otsustamisega kaasneb ka vastutus. Ja jällegi toetudes  M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 35) arvamusele, siis „Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhtelist vähenemist“

Väga tabavalt öeldud. Meie … Meie isikute ja institutsioonidena  anname oma otsustusõiguse (ka kokkulepe on otsus) ära kolmandatele osapooltele, makstes selle eest nii raha kui ajaga. See käitumismaneer on jõudnud üha jõulisemalt poliitmaailma ülakorrustele, kui seadusi või nende eelnõusid vaidlustab seadusandja ise kõige ülemises kohtuastmes. Need, kelle töö, õigemini püha kohus, on kehtestada meie poolt neile ajutiselt delegeeritud tahet, ei suuda isekeskis otsustada (ärge pidage seda mõtteavaldust naiivsuseks vaid lihtsalt vanade mängureeglite ülekordamiseks). Otsustamatus ja vastutamatus viivad lõppkokkuvõttes uue mängija – kohtute – ilmumisele mänguväljakule. Jõuliselt. Seda nimetatakse kohustumiseks. Kuid see pole enam klassikaline demokraatiamudel. Mida siis teha?  Kui poliitturg ei oska otsustada, kui ei leita ühisosa, siis tuleb jätta otsustamata. Ka mitteotsustamine on otsus. Sellisel juhul tuleb pöörduda uue volituse saamiseks kõrgeima võimu kandja poole (mitte kõrgeima kohtu poole) ja saada uus mandaat, mitte nii, et teeme lähtudes oma uitmõtetest ja edevusest huvigruppide kehutamiseks … midagi. Vaidleme oma vaidlusi meedias ehk toimub meediastumine. Kogu see Seadusandja saalimine ülemise kohtu vahet põhiseadusele viidates, söögi alla ja söögi pele, võib ju jätta väga uhke õigusriigi mulje, kuid tegelikult näitab vaid seda, et Seadusandja ei täida oma põhiülesannet ja oma otsustusvastutuse (NB!) ülekandmine kolmandatele osapooltele . Oma tööandja, kõrgeima võimu kandja, poole ka pöörduda ei julge. Ei julge, sest …. Ühesõnaga kogu see pilt hakkas välja nägema väga kohustumisena.

 Nii ja nüüd jääme siinkohal „laagrisse“, et jõudu koguda edasiseks. Uh, päris võhmale võttis

 Järgneb …

 Targutusi:

 C MsNab „Jeff Bezos“ Tammerraamat 2024

Lk 22 Paps „Jeff, ühel päeval sa mõistad, et raskem on olla lahke kui tark“

O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022

Lk 128 „Jules Vern on öelnud: „Kõike, mida üks inimene suudab ette kujutada, suudab teine inimene tegelikkuseks muuta.“