Vaadake,
edasine arutlus võib tunduda veidi hägune, kobav või isegi eklektiline, kuid olukord on ka ebatavaline, vajab
läbimõtlemist ja kohati lausa fantaseerimist. Pigem on see mingi ehitusmaterjali
kogumise ja korrastamise laoplats. „Internet on muutnud valgekraede töö millekski
Egiptuse püramiidide ehitamise sarnaseks. Keegi ei suudaks üksi kogu kupatust
valmis ehitada, aga kõigile on jõukohane vinnata kohale üks tellis“. (S. Godin
„Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 lk 27). Nii, et igaühel meist teiega on jõukohane
kohale vinnata oma tellis(ed), kui … me
tahame midagi ehitada. Praegu küll tundub, et me ei taha organiseerida lao- või ehitusplatsi vaid ... prügimäge. Kahju. Kuid tänapäeval ei saa isegi prügimäge pidada kui lägahunnikut, see peab olema organiseeritud, sorditud ja taaskasutatud. Vaatame siis mida meil annab kokku kantust kasutada, eraldada see ilmselgelt kahjulikest jäätmetest.
Kui
W Churchilli kohta öeldi, et ta mõtleb rääkides (mis ilmselt ei olnud tõsi,
arvestades kui täpselt ja sihitatult ta enne kõnesid need läbi oli
komponeerinud), siis mina püüan „oma telliste“ korraldusest aru saada
kirjutades. Kirjutades ilmneb, kas kõik komponendid sobivad kokku või tuleb
neid veel lihvida, võib-olla midagi väljagi jätta, telliste järjekorda muuta. Selline
omamoodi tehniline kontroll. Lihtsalt
õhku liigutada ja kätega ilmekalt vehkida on kerge (kõrvalt vaadates isegi
elegantne), kuid see ongi vaid kaunikõlaline võnge õhus. Kuid kui hakkad seda võngutatud jutujada kirja panema, siis ilmneb, et otsad
ei lähe kokku. Siis tuleb oma mõttekonstruktsioonides korrektsioone teha.
Ilmselt on mind õpetanud sellist
meetodit kasutama lugematute otsuste kirjutamised/lugemised, mida õpetasid mind
koostama minu õpetatud sõbrad. Lihtne, otsuse lõpuks pidid jõudma loogilise
konstruktsioonini., kõik ülejäänud tuli kõrvale heita. Kuid ilma proovimata, ei
saavuta midagi, võnge õhus kuhtub ja ununeb. Pealegi nagu väidavad M.
Lissack´i ja J. Roos`i ( „Uus mõtteviis”
Fontes 2001 Lk 154) on tegemise eelis selles, et: „Tegemine on midagi
muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti
neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist
nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest osast, mis meie
teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka. Tegutsedes
aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui rääkides. Kui
teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just seda nad
silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb
alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100. On siis ime, et me õpime
tegutsedes rohkem kui lugedes, või kuulates või „jah” noogutades?” Vaat selline
lugu.
Kas meie olemegi tehisintellekt?
Mittetegemisel ja mittesüvenemisel on ka teine,
süngem pool. Kui me ei avarda oma teadmisi ega süvene tegelikkusesse, vaid jätame
kogu infokorje meediale (eriti sotsiaalmeediale), siis ei oska me enam iseseisvaid
otsuseid teha, me otsustame selle põhjal, millist infi (mis on läbinud juba
mitmeid-setmeid seedekulglaid ja oma esialgse olemuse minetanud) on meile sisse
söödetud, mitte mida me oleme ise omandanud ja läbi proovinud. Tegutseme
automaatrežiimil? Kelle režiimil? Kohati jääb mulje, et meie inimesed on mingil
märkamatul moel ümber arenenud/seadistunud/mugandunud … tehisintellektiks. Eee
… võib-olla ma siinkohal liialdasin, mitte tehisintellektiks, kuid selliseks
lihtsamaks sorti automaatpingiks või kodumasinaks küll, kes (või milline?)
aktiveerub üksnes siis, kui talle uus koodijupp – seadus – kirjutatakse. Kuidas
muidu seletada seda, et iga inimtegevuse (või siis koodkästud masina) kohta on vaja seadust. Mõelge sellele. Mis
vahet on siis inimesel ja masinal? Vaid koostekomponendid: räni või süsinik? Kui
mõelda, et me ei saa justkui täna enam elada ilma velorikšadeseaduse,
„tõuksiseaduse“, ühisrahastusseaduse, laulupeoseaduse ja sisemise ministeeriumi üllitatava perepileti ümbermõtestamise definitsioonita,
siis (need on viimase nädala ilmingud), mis või kes me oleme? On kaks võimalust esiteks, et me olemegi
masinad või teiseks on tegemist sellega, et administratiivkriis jätkub täie
hooga. Hoogne tühja tegemine vaid maskeerib tegelikku tegemattust. Aga
võib-olla saaks ilma nende regulatsioonideta? Seni ju saime. Kas inimesed ise
ei peaks natukenegi ise tegema, mõtlema, vastutama? Kui tõuksiga sõidetakse
kiiremini kui autoga (prrr!), sõidetakse kahe/kolmekesi, jäetakse keset teed
ristseliti vedelema peale kasutamist, et teised ennast sinna otsa puruks
sõidaksid, siis kas selleks, et olla normaalne liikleja peab andma välja
erikorralduse? Võib-olla peaks hoopis andma välja seaduse „Inimeseks olemise
seaduse“? Sarkasm. (Kuigi jah Jaapani keiser andis II Ilmasõja järgi välja
inimeseks olemise deklaratsiooni. No enne seda oli ta ju jumal, kuid siis
teatas, et nüüdsest on … inimene). Kuid võib-olla (ja kindlasti ka on) 99 muud
võimalust enesehävituseks. Kas ka need kõik peaksime ülesse lugema? Kui
inimlikul hullusel pole piire, kui oleme kõik teadaolevad enesehukutuse meetodid
ära kirjeldanud ja keelanud, leiab tõelise tegevuseta mõtlemissüsteem järgmised
sada vastu seina elegantselt sõitmise viisi. Kas ka need keelame? Ja järgmised
tuhat ka? Nii arvategi? No näete, oletegi tehisintellekt või kodumasin, mis
reageerib ebaintelligentselt. Teile on sisse söödetud vangivalvuri koodijupp.
Kahju. Kuid kui kõike administreerida, siis palju on vaja administraatoreid?
Hea küsimus. Igatahes on kuidagi kummaliselt IT ajastul ausse tõusnud …
käsitsi- ja mikrojuhtimine. Strateegiat, selle tõelises mõistes … Kas oskate
mõnda nimetada? Ei tule ette?
Igale
ametnikule oma Vabariik!
Kuid tõsiasi on, et kõrgkohalised mikrojuhid ei
mõista, et nende tööks on strateegiate kujundamine, mitte pisiasjadesse
sekkumine. Lihtsalt segamine. „Suur
osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama
saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader
2016 lk 537). Niisiis segamine kui strateegia? Vaatame, mis maastikul toimub: möödunud nädala andsid massimeedikud teada, et
jätkuvalt püütakse toimivat Linnamäe Hüdroelektrijaama (paisu) likvideerida (roheenergia hävitamine?), et kalade elujärge parandada.
See segamisstrateegia trall käib juba mitmeid aastaid, Dr Riigil puudub ühtne
liikumissuund, üldsiht, mille poole püüelda. Dr Riik ise ei tea millist
poliitikat või strateegiat ta viljeleb, kas roheenergia (milles meil on EK ees
siduvad kohustused), muinsuskaitselist, kalakasvatuslikku või mingit muud
poliitikat. On lihtsalt rida irdpoliitikaid, mida siis erinevad
administratsioonid püüavad vastassuunaliselt oma äranägemise järgi (jonnakalt) täita.
Vaadake lõhkudes tammi, saab küll parandada kalade (ja ilmselt ka mõnede
kalameeste) elujärge, kuid muinsuskaitse, taastuvenergia ja julgeoleku
poliitilisi eesmärke ei saa täita. Lihtne, kui tammi pole, pole energiat - ei
sinist rohelist ega mingi muudki, kohalikust energiavarustuskindlusest
rääkimata. Muinsuskaitset ka pole, kes selle ahervareme eest hoolitseks? Kõike seda ühe riigi, ühe (juriidilise(isiku)
piires?.Võib-olla tegemist bürokraatlisie pahatahtlikkuse poliitikaga? Ei tea.
Ei saa aru. Ainuke mida aru saan on see, et sellist olukorda ei tohiks olla.
See pole ei avalik teenistus, aga veel vähem avalik teenus, avalikkuse
teenindamisest rääkimata. Siin ilmnebki,
et on mikrojuhid, mikroametites, kuid strateegilist juhtimist pole. Kui just
strateegitus polegi strateegia? Kehv strateegia muide.
Roheenergiaga jätkates tuli samal nädalal paljudele
ilmselt üllatuseks audiitorfirma Grant Thornton analüüs selle
kohta, et rongid on saastavamad kui bussid. CO2 jälg teistel hulka rasvasem,
kui seni ette kujutati. (muide ilmselt lihtsustamise huvides polnud seal
käsitletud lämmastikühendite ja NOx heidet, mis on kohati kordades rongide
kahjuks). Niipalju siis Dr Riigi poolsest keskkonnakaiteliste siduvate
kohustuste täitmisest. Kas näide Dr Riigist kui kohustuste/lubaduste täitmise eeskujust?
Mis aga eriti huvitav oli, siis see, et eriti saastavaks on lähemal analüüsil
osutunud … elektrirongid. Hm, üllatav? Ilmselt, kuid võib-olla on asi selles,
et juba Kioto protokollist saati on pekstud diiselmootoritootjaid, et nemad on
keskkonna saastamises see kõige kõigem kurja juur, siis mootoritootjad enesekaitseinstinktist
lähtudes arendasid oma mootoreid selliselt, et ühe reisijakoha liigutamiseks on
diiselmootor tunduvalt keskkonnasõbralikum kui bensiinimootor ja elektrimootor.
Fakt. Kuid harjunud, aastakümnete taha
ulatuv mõttemudel mängib laiskadele mõtlejatele tihti vingerpussi. Mis aga
märgiline, siis ega keegi Dr Riigi poolt ei vaevunud asja uurima, vaid esmased
reaktsioonid olid „see jutt on jama“, „valed algandmed“, „mustades toonides
võrdlus ei ole asjakohane“ jne. Aga võib-olla on asjakohane? Võib-olla peaks
uurima? Liinide elektrifitseerimine läheb ju maksma pool miljardit euronit (+
veeremi väljavahetamine, ümberõpe, taristu moderniseerimine, dotatsioonide
suurenemine ja võib-olla ka keskkonnatrahvid)? Kui soliidne audiitorfirma sellise ohuhoiatuse
välja annab, siis ta garanteerib andmete
ja analüüsi õigsust. See ei käi niimoodi, et telliti mingi analüüs ja nemad
vastavalt tellimusele teevadki, sest vaadake, nad panevad iga analüüsiga panti
oma tõsiseltvõetavuse. Ja tegemist on tõsiseltvõetava audiitorfirmaga. Jättes
kõrvale kõik valdkondlikud huvid ja erihuvid, siis põhimõtteliselt andis audiitorfirma välja
tsunaamihoiatuse. Sellist hoiatust ei tohi (kindlas kõneviisis) avalik
teenistus, kui ta on avalikkuse teenistuses (mitte rongiistide/bussiistide/velorikšaistide
teenistuses) eirata. See on ohu märk, sellest, et me valmistume tegema
megasuuri investeeringuid valel ajal, täiesti valesse tegevusse. Raha kulub,
kuid keskkond ei parane. Teenus ka mitte. Kogu maailm panustab praegu
vesiniktehnoloogiasse, võib-olla oleks mõistlik natukene oodata, ja siis seda
tehnoloogiat kasutades olla arengu ja keskkonnasäästlikkuse esirinnas? Kui me
praegu hakkame elektrifitseerima praeguseid raudteid kogu hirmkallilt
opereeritava elektrivõrguga, siis ei saa me pikalt, väga pikalt, üle minna
vesinikenergeetikale, sest investeeringud tuleb ju amortiseerida, tasa teenida.
Või kanname kümne aasta pärast maha? Miljardi? Nii, et poliitinimestel ja
administratiivarbujatel on mille üle mõelda.
Hälbinutest
Kuid selle
analüüsil oli ka üks kummaline, justkui kõrvaline, kuid märgiline tulem
rongiistide reaktsiooni näol. Või oli see jõuline vastulöök? Seitungist võisime
lugeda, et raudteeveo firma pealik pidas bussifirmasid (analüüsi initsiaatoreid)
enda konkurentideks. Uh, see oli küll vägev avaldus inimeselt, kes oli olnud
valdkonnaministeeriumi kantseleipealik. Olemuslikult näitas see, et Dr Riik on
kaotanud strateegilise sihi nii majanduse üldise arengu, ühistranspordi kui
keskkonnavaldkonnas. Vaadake, reisijatevedu raudteel pole meil äri, see pole
äriettevõte. Tegemist on Dr Riigi poolt tellitud doteeritava teenusega, mis
asetab selle veoettevõtja turule ainsaks linnadevahelist ühistransporditeenust avaliku
teeninduse liini teenust pakkuvaks ettevõtjaks. Isegi see ettevõte ei sattunud
sinna konkursi/hanke korras vaid määrati Dr Riigi poolt. Nii, et riigi firma,
teeb riigi asja, riigi raha eest. Tal ei ole konkurente. Ta valitseb turgu. Bussifirmad
seevastu tegutsevad hoopis teisel turul. Bussifirmad tegutsevad linnadevahelises
kaugliiniveos tõesti konkurentsitingimustes, sest kogu nende tulu tuleneb
teenuse kvaliteedist ja paindlikkusest, kuid rongid toimivad riiklikus
plaanimajanduse sektoris, millele pole turuga mingit pistmist. Konkurentsiga
ka. Busside põhikonkurendid ja (lisanduv) kliendibaas tuleb sõiduautodest, mitte
rongidest. Bussid ei ole rongidele konkurendiks, nii nagu raudtee veofirma ei
ole turupõhine firma, busside konkurendiks (ja kasvulavaks) on seda just
ühistranspordi strateegiate (TAK, ÜTS, EL Valge Raamat jne)) mõistes autod. Eriti
sõiduautod täituvusega 1,0-1,6 inimest. Muide kuigi rongid ei ole bussidega
ühel turul, siis peaksid riiklikud rongiistid arvestades Dr Riigi üldist
liikuvus-, ühistranspordi- ja keskkonnapoliitikat pidama samuti oma konkurendiks just autosid ja
busse ühistranspordilisteks liitlasteks. Aitavad nad ju mõlemad vähendada
üheskoos keskkonnajälge (no uued bussid rohkem, kuid ka rongidel on oma osa). Mingil
rajalt hälbimise hetkel on Dr Riik tekitanud „konkurentsi“ kahe
ühistranspordiliigi, ehk Ühistranspordi ja ühistranspordi vahele, mitte nii
nagu „strateegiad“ ette näevad ühistarnspordi ja sõiduautode vahele. Täielik
absurd. Pealegi meie teiega ühise rahaga tekitatud absurd. Nii, et siingi on Dr
Riigil meelest läinud, millised on mingi tegevuse eesmärgid, millised vahendid.
Diagnoos: Kriis, administratiivkriis.
Administratsioonis tegelevad meil pigem mikrojuhtimise kui
strateegiliste suundade kavandamise. (NB! Mitte segi ajada nende tühitekstidega,
mille pealkirjaks on Strateegia). Dr Riik ei suuda ettevõtluses konkureerida
päris ettevõtjatega. See, et meil on riigi omanduses olevad firmad, mida
juhivad palgalised tippjuhid, siis see ei ole see tihti mitte ettevõtlus selle
tavalises tähenduses, vaid meie ühise raha või ressursi abil turu imiteerimine (vahel ka turu solkimine).
Pikemas perspektiivis on see meile teiega kahjulik kuna pärsib jätkusuutliku turu
arengut. Näiteks otsustas Dr Riik läbi raiuda eraalgatusliku ettevõtmise
Tallinn-Helsingi tunneli ehitamiseks, põhjendusel, et … „täna
teadaoleva info valguses on meil põhjust kahelda selle projekti elluviidavuses
nii keskkondlikel, majanduslikel kui ka julgeoleku kaalutlustel“. Veidra
kokkusattumuse tõttu kõlbavad kõik need põhjused (eriti see et reisijate ja
kaupade võimalik maht on mitu korda kõrgem kui tegelikkus), mis käivad ka RB
kohta. Ometi pingutab Dr Riik ennast kasvõi ribadeks, et ehitada RB nimelist
tühiraudtee. Kuid eraalgatusliku ja riiklikult „planeeritud“ tunneli vahe ongi
see, et eraalgatuslik tunnel valmib poole kiiremini, maksab 3x vähem ja suudab
ligi tõmmata 4x rohkem kaupu ja reisijaid kui Dr Riigi ettevõtmine. Dr Riik ära
sega. Ära võimenda administratiivkriisi. Aita kaasa elu võimalikkusele mitte ainult
kaladele vaid ka inimestele.
Kuid see nädal oli külluslik transpordi ja roheuudiste
osas. Nädala viimane transpordi-keskkonnaalane uudiseks tappis Dr
Riik armukadedushoos salaja (salalikult?) eraalgatusliku Tallinn-Helsingi
tunneliehitusprojekti. Dr Riik ilmutas siinkohal ootamatult täit kindlust, et nii „kuulsusrikast“ projekti saavad teoks
(ilmselt sõnast tigu?) teha vaid riigid. Dr Riik püüdis seda veretööd ajada justkui Soome riigi kaela, et nemad ka ….
Tahavad ise teha või midagi sellist segast. Kuid naabrite reaktsioon oli kiire
ja … hämmeldumine. Nad ei saanud isegi aru, mida meie omad tahtsid öelda.
Kriis, administratiivne kriis. Mikrojuhid tööhoos. Niimoodi edasi raisata ei
saa, ei majanduslikult, ei keskkonnaliselt. Niisiis, klassikaline
küsimus … mida teha? Kes peab tegema? Millal?
Tee
oma tulevik ise, … kui sa pole lihtsamat liiki kodumasin.
Nojah,
ajad küll muutuvad ja kriisid ka, kuid tuleviku tegemiseks on ikka vaid üks
üldtuntud moodus – tee oma tulevik ise (muidu teevad selle teised). Mõned meist
teiega on ise asunud tulevikku tegema nagu see Taluperenaine, kes on teinud isegi
ilma elektriliitumiseta võimalikuks maal hakkama saamise. See meie aja „hakkama
saamine“ tuletab mulle meelde Vaheriigi aegset võistlust „lehmade ületalve
pidamise“ arvestuses. Mõlema juhul on Dr Riik loonud ellujäämislaagri ainult kõige
visamatele. Kui ikka kogu selle suurjutu pealemida meie poliitinimesed on
ajanud teemal a´la maa tuleb täita lastega, regionaalne areng, igas Eestimaa
nurgas peab saama elada, siis panna inimesed seisu, kus nad peavad näitama
(kiusu pärast Võimule), et maal on „võimalik hakkama saada“, siis see pole
poliitika, see on mannetus. Vaheriigi lehmade ületalve pidamisega oli sama
lugu, sööta ise kasvatada ei suudetud, keskusest ei antud ja kui lehmad söödapuuduses
kesktalveks lautade õlgkatused olid pintslisse pistetud ja köitega ülestõstetud
lehmad kevadülevaatusel üle loeti, siis neil kellel oli kõige rohkem elus (või
poolelus) lehmi, need said võitjapärja. Aga … mis selle asja mõte oli? Eee,
üldiselt peetakse lehmi ju selleks, et piima saada? Mitte ju selleks, et
võistelda selles kuidas ilma söödata lehmi elus hoida? Siin ilmneski (kuigi
päris õieti ei saanud Võim lõpuni aru, mis on võistluse mõte, kui lehmad piima
ei anna?) oligi Võimul meelest läinud, et kui ei sööda, siis ka piima ei saa.
Kui väga mittesööta, siis ei saa … lehmagi. Mis siis tänapäeval muutunud on?
Tolleaegne perenaine viis pere suu kõrvalt leivakannika lehmale, tänapäeval … sundinvesteerib
Taluperenaine autonoomsesse energiasüsteemi. Ikka pere suu kõrvalt. Kui riiklik
jaotusvõrk küsis perelt ülejõu käivat liitumishinda (ja siin ilmnebki Dr Riigi
suuline poliitika ja Dr Riigi omanduses oleva firma tegevuspoliitika
vastassuunalisus), siis tuli ehitada üles omavarustus. Täna, üheksa aastat
hiljem, saab pere nii hästi hakkama, et võivad teha ükskõik millist
elektrivõimsust nõudvat tööd ja kasvõi kõiki ühel ajal. „Inimene harjub
kõigega. Kui oled võimatuna tunduvas olukorras, hakkab su pea tööle ja leiad
lahenduse.“ (PM 30.07.20). Vaat niimoodi. Märkimisväärne. Kui talupere suutis
administratsioonide leigusest ja jaotusmonopoli (tegevpoliit)jäikusest
tingituna panna pea tööle (ja mitte ainult pea tööle, vaid pead uhkelt püsti
hoidma) iseseisvalt hakkama saama, siis sellist peatööd vajame ühiskonnana kõigil
tasanditel just nüüd, kui kolmikkriis meid kollitamast ei lakka. Isegi kui
lakkab, siis ikkagi on vaja „peaga töötada“, et elujõudu taastada. Põhimõtteliselt
peaksime unustama senikehtinud reeglistiku ja ehitama kriisi juhtimiseks ja
sellest (uuel tasemel) väljumiseks aja nõudele vastava mudeli, muutma avaliku
teenistuse mudeli avalikkuse teenindamise mudeliks.
Järgneb
….
Targutusi:
S.
Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012
Lk 25 „Seadus on selline: iga projekt mis on jagatud piisavalt väikesteks ja etteaimatavateks osadeks, on võimalik teoks teha peaaegu ilma rahata. Jummi Wales juhtis tillukest Wikipedia meeskonda, mis tegi lõpu kõigi aegade suurimale teatmeteosele. Ja peaaegu kõik nad töötasid tasuta. „Encyslopedia Britannica“ sai alguse 1770 aastal ning seda hoiab töös enam kui sada täiskohaga töötavat toimetajat. Viimase 250 aastaga on entsoklüpeedia loomine ja toimimine maksma läinud arvatavalt enam kui sada miljonit dollarit. Wikipedia seevastu on palju suurem, oluliselt populaarsem ja käib märkimisväärselt rohkem ajaga kaasas ning loodi peaaegu tasuta. Keegi poleks seda suutnud teha omaette. Isegi mitte tuhandepealine meeskond. Kuid jagades artiklite arendamise miljoniteks ühelauselisteks või ühelõigulisteks projektideks, kasutas Wikipedia ära nn mehhaanilise türklase seadust. Selle asemel, et tugineda käputäiele hästimakstud inimestele, kasutades vaid nõrgalt koordineeritud miljonite asjatundlike inimeste tööd, kes kõik hea meelega tervikusse ühe pisikese osakese panustavad.“
Lk
48 „Amazonist paremini Amazoni ei tee. Kui sa kihutad põhja poole maailmas, mis
samuti põhja poole kihutab, siis kaotad. Ainukene võimalus on kihutada tipu
poole.“
W.
Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019
Lk
181 „Siin oli tegemist põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid
valmis surema, ja kui surema, siis ka tapma.“
No comments:
Post a Comment