Kolmikkriis V12 Mõtteharjutus: Suvepäev rannas

Seekordne suvi on õige omapärane, õigemini nagu kaks suve oleksid korraga. Üks suvi on jahe ja vihmane ning teine kuum ja päikeseline. Ja niimoodi ikka vaheldumisi. Eelmisel nädalal oli just see „teine suvi“ ehk rämepalav. Mõnus rannas laisalt lesida. Mida siis veel? Akud vajavad laadimist … isegi inimestel.

No nii, lesin laisalt rannal, aga mõte liigub. Laisalt. Vabalt. Ajuteadlased on välja uurinud, et aju ei puhka kunagi, sel ajal kui meie magame, ketrab aju erinevaid võimalikke stsenaariumeid, mida kõik võib juhtuda ja mida võiks juhtuda. Selline omamoodi piloodi trenažöör, et ennast paremini erinevateks võimalusteks valmis seada. Laisalt rannal lebades tunnetasin samasugust kuivtrenni tegelikkuse ja võimaliku (kuid mitterealiseerunud tegevuste) vahel.

Kui mõelda sellele, kuidas võiks olla kujundatud avalikkuse teenindus (mitte kui avalik teenistus, mis toob silme ette hierarhilise sõjaväestatud organisatsiooni), siis „kujutletava korra“ saavutamiseks on ka teisi vahendeid, kui sund. Me äris ei sunni ju inimesi ostma meie teenuseid … trahvi ähvardusel? Mee meelitame teda, me loome uusi teenuseid, et tema vajadusi suunata. Õige ju? R. H. Thaler, C. R. Sunstein nimetavad seda nügimiseks ( „Nügimine“, Tänapäev 2018 Lk 16) „Nügimine, nagu me seda mõistame, tähendab valikuarhidektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud suunas, keelamata tal samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt majanduslikke stiimuleid.. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda olema lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga mitte.“ Näiteks (Lk 52) Chicago Lake Drive magistraali S kurved, kus kiirus 40 km/h. Paljud autojuhid ignoreerivad märki ning sõidavad teelt välja  „Ohtliku kurvi alguses kohtavad juhid teele maalitud märki, mis hoiatab neid kiirusepiirangu eest, ning sellele järgneb asfaldil hulk valgeid vööta. Need vöödid ei pane autut rappuma (tegu ei ole nn lamavate politseinikega), vaid annavad juhile vaid visuaalselt  märku: Esimest korda nähtavale ilmudes on vöödid üksteisest üsna kaugel, aga lähenedes kurvi kõige ohtlikumale lõigule, tuleb neid tihedamalt, mis jätab mulje sõidukiiruse suurenemisest. Loomulik aje on siis kiirus maha võtta. Sõites seda tuttavat teed mööda, tunnene nagu vöödid tahaksid meile midagi öelda, innustades enne kurvi kõige järsimat leebelt pidurile vajutama. Meid on nügitud.“. Vaat selline võimalus saavutada tulemusi avalikkuse teenindamises

Rannatee perv või haljasala?

Et mitte väga keeruliseks minna, proovime kõige pealt harjutada paari lihtsama näite najal. Eh, kui nipi kätte saame, eks siis ole aega keerulisemate avalikkuse teenindamise vormide manu liikuda. Uskuge, see on päris põnev ja mis peamine, muudab meie elu tunduvalt rõõmsameelsemaks. No näiteks meie randa tulles jookseb sellega paralleelselt sõidutee, mida iidamast-aadamast on kasutatud ühtlasi sõidukite parkimiseks. Pargitakse täiesti tervemõistuslikult ja tavaõiguslikult üks ratas pervel, teine teel (iga tobugi saab aru, et niimoodi kasutatakse ühisressurssi – teed – kõige tõhusamalt, tavaõigus), kuid möödunud aastast käivad sellel teelõigul „mupsid“ valeparkimise eest trahvi tegemas. Kord peab muidugi olema, kui … see vähegi mõistlik on. Kui on kord, siis … Muidugi oleks tore, kui me ise „kujutletavast korrast“ ise kinni peaks, kuid sellega on nii nagu ikka – oleme mugavad. No tegelikult me ei te, me isegi ei aima, et meie teiega (isegi kõige teadlikumad, rikuvad päevas sadu seaduseid, ilmselt olete hommikul tööle jõudes juba rikkunud oma teadmatuses tosinat seadust või olnud sellele ohtlikult läheda.) Mis see siis on kas avalik teenistus/teenindus või mingi hälbinud trahvimaanika? Hm, tundub, et vahepeal on tavaõiguslikust teepervest saanud seaduskribijate usinusest haljasala ja sellel parkimist on ikka karistatud. Igatahes ei ole see teenus ja ilmselgelt ei ole see teenus, mida linnkodanik oleks avalikult teenistuselt ega avalikkuse teenindamiseks tellinud. Meie mõttemudelis on midagi õigelt suunalt ära nihkunud. Miks? Millal? Kuidas juhtus, et avalik teenus avalikkuse teenindamise peateelt valest teeotsast ära keeras ja sattus bürokraatiasohu?

Tolmutuuslarid avaliku teenistuse erivorm

Juba pikemalt kedratakse meil CO2 kahjulikkusest loodusele sh inimese tervisele. Kõik teame seda, samas on vähem räägitud tolmu kahjulikust mõjust. Kuid vaatame, mida teadus selle kohta ütleb: „Tartu ülikooli arstiteaduskonna uurimusest Tallinna välisõhu kvaliteedi mõjust inimeste tervisele saab teada, et enim on saastunud Kompassi, Tõnismäe ja Tatari asum ning südalinn. Hinnangute järgi põhjustavad ülipeened osakesed aastas 296 inimese varase surma. “Kui kaotus jagada kogu populatsiooni ning tema eluea peale, elab iga Tallinna elanik õhusaaste tõttu hinnanguliselt 7,7 kuud vähem,” seisab doktorant Hans Orru eestvedamisel valminud uurimuses. Neile lisandub 275 haiglaravijuhtu aastas — õhusaaste ärritab silmi, ülemisi hingamisteid ja kopse. Tolmuosakesed tungivad kopsu alveoolidesse, ultrapeened aga isegi vereringesse.“ (22.08.08 Delfi) Kole lugu? Võtame teadmiseks

Ei teagi, millal me oma avaliku teenistusega rahva teenimise peateelt bürokraatlikusse „tehtud“ mentaliteediga  võpsikusse pöörasime, kuid minu uneaju ketras sellist tolmust  pilti. Niisiis tegelikkus: tegevuskoht lämbe suvepäev sinilipurannas. Mõnus on lõõgastuda, kuni mingi müra tekitab ärevussignaali. Tänavapuhastuspõrnikas tormab usinasti rannaga paralleelselt kulgevat kergteed meeletu tolmupilv järel lehvimas. No puhastavad. Tore. Avalik teenus, kuid kas seda peab tegema kl 11.30-12.30 päeval? Iga päev? Sellel ajal on ju rand suvitajaid juba paksult täis. Kaks korda (edasi tagasi) rikastades peesitajate õhku paksu (tervistkahjustava) tolmuga? See teenus oleks nagu karuteeneline teenus. Tegelikult avaliku teenuse pähe pakutav legaliseeritud massimõrv. Kui palju inimesi iga päev kodanike tervist (massiliselt) kahjustatakse? Samas oleks see teenus igati omal kohal (ja ajas), kui seda tehtaks varahommikul, kui rand veel tühi on. Lihtne ju? Tuleb tunnistada, et rand ise on saanud aasta aastalt puhtamaks, kuid kui söögi-, mängu-, dušši- ja kemmergukohti ka vastavalt vajadustele lisada, siis oleks ju päris mõnus. Oleks avalikkuse teenindamine, selle kõige otsesemas mõttes. Vahva akusid laadida.

Sinilipp rohemere veeres

Meie rand on sinilipurand. Oivaline. Sinilipurannakesel on ka avaliku teenusena tellitud kohane rannavalve. Tore. Turvaline tunne. Käivad edasi tagasi, kuid … Eee … kas rannavalve eesmärk on ainuüksi randa valvata . Seda maariba, mere ja metsa vahel, et peesitajad seda ära ei „pätsaks“? Või on „valvel“ veel mingeid funktsioone? Vaadake, enne kui te randa jõuate on seal sildid (piltkiri), mida kõike ei tohi rannas teha ja esimesena on läbikriipsutatud koerapilt. Elementaarne piltkiri, mitte pangadokumendi 25 lk kirbukiri. Isegi ürgrahvad saaksid sellest üheselt mõistetavast piltkirjast aru, kuid meie kaaskodanikud ei saa. Mõnel rannapäeval on rannas hulgaliselt neljajalgseid värisevatest pisivormidest kuni hingeldavate suurkuhjatisteni. Neid jagub nii liivale, kui merre. Hm, kuid pole kordagi juhtunud trehvama, et rannavalve (või korrakaitse) oleks kellelegi koeraomanikest märkuse teinud rannaeeskirjade rikkumise pärast. Aga võiks ju? Või peaks? Kui ei peaks, siis milleks sellised eksitavad piltkirjad? Tean ontlikke inimesi, kes käivad oma lemmikutega varahommikul või hilisõhtul piki randa oma terviseprogrammi tegemas (koer on viinud omaniku jalutama) ja selline tegevus ei sega kedagi. Nii, et kas piltkiri on tegelikult piltmõistatus, need kes võiksid (hommikujalutajad), neile kehtib keelupilt, neile, kellele peaks kehtima need sellest välja ei tee. Tüüpiline regulatsioon, mis lõikab ühtlaselt, kuid toimib valesti või üldse mitte. Ärge saage valesti aru, mulle loomad meeldivad, kuid neile on oma koht ja aeg, pealegi on tänapäeva segases maailmas paljudel inimestel allergiad, mis paneb selle rühma eriti täbarasse olukorda – organismi tugevdamiseks on vaja akusid laadida, kuid selle asemel … Teisalt puht põhimõtteline küsimus, kui auto parkimine teepervele (minu jaoks jääb see ikkagi perveks, mitte haljasalaks) on keelatud, sest on keelatud, siis miks koer rannas on lubatud, kuigi on keelatud. Ha-ha, inimese parimad sõbrad mõlemad ju? Kuid see on tupiktee, läheme edasi.

Mida meie palgatud rannavalve teenuse raames peaks veel tegema? No sellel lämbel suvepäeval näiteks liigutab laisk laine ranna poole midagi, mida võiks võrrelda herne püreesupiga. Tuleb tunnistada, et sellist tummist merd pole minusugune põline mereinimene enne näinud. Veits hirmutav. Vaatan rannavalve lipumasti poole, kuid kuna tuult ei ole, siis pole meie kaugest rannaotsast näha, mis või kas üldse mingit lippu on (krt, „binokulust“ ka ei taibanud kaasa võtta). Paanikaks pole ilmselt põhjust, sest rannavalve patseerib rahulikult edasi tagasi. Tundub, et ka massimeedikud puhkavad, sest kiire otsing ühestki kanalist ei teavita, et midagi  oleks juhtunud. Mida? No näiteks sinivetikad meie randu ründamas. Kui massimeedikud teemat ülesse pole võtnud, siis probleemi järelikult pole. Niisiis … Julgemad on igatahes ennast vette kastnud … Hm, rannavalvurid käivad ikka  piki randa reipa, ulja sammuge, ega hoiata, et veesolek võib olla ohuks teie tervisele. Aga võiks ju? Või peaks käima mööda randa ja hõikuma „Ettevaatust, sinivetikad, see on ohtlik teie tervisele!“ Lihtne ju. Niimoodi saaksime ka tarviliku teenuse. Massimeedikud ärkasid suverammestusest alles järgmise päeva pealelõunaks, kui vesi oli juba paks kui hernepuder. Eh, oligi sinivetikas. Ametlikultki  kinnitati sinivetikate vohamist meie vetes.  Vaat selline lugu. Või teenus?

Vetika ametliku infoga käis kaasas üks esmapilgul märkamata  jäänud mõttemudel, milles teatati, et sinivetikad võivad halvasti mõjuda vanadele/noortele ja lemmikloomadele. Ups! Lemmikloomadele? Kas nendele, kes ei tohi randa üldse siseneda, … veest rääkimata? See on sama hea teavitus, kui „Märka mootorratturit!“ reklaam. Hea meelega märkaks, kui nad liikluseeskirjadele vastavalt liikleksid. Kuid ei liikle. Nad ületavad pidevalt kiirust, sõidavad autoridade vahel ja mööduvad paremalt (teepervelt). Ütleme nii, et neid on raske märgata (isegi kui oled tähelepanelik oskavad nad ikka üllatada), kuna nad ilmuvad välja kõige ootamatutest kohtadest, kõige ootamatul ajal.  See reklaam peaks olema veidi teistsugune „Mootorrattur märka autot, järgi liikluseeskirju!“. Sama mõttekäik puudutab ka jalgrattureid, tõuksidest rääkimata. Me tahame ju, et kõik turvaliselt koju jõuaksid. Niisiis märka … avalikkust teenindada nii nagu näeb ette teenindamise hea tava.

Nürimeelsed eeskirjad, vihameelsed täitjad

Eeskirjadest veel niipalju, nagu eespool märkisime, sel ajal kui meie teiega rannas peesitame, siis korrakaitse (avalik teenus) trahvib teid suure tõenäosusega valesti parkimise eest. Vaadake, kui teie auto rattad on ühelt poolt tee pervel, mitte kõigi nelja rattaga teel, siis on see nagu eelnevalt tõdesime, kehtiva regulatsiooni rikkumine. Te ei teadnud? Ärge kurvastage, mitte keegi ei teadnud (peale üksiku kirjatähetarga) kuni möödunud aastal hakati selle eest trahvi tegema. Mäletamatutest aegadest alates on autod pargitud ikka tee pervele, et mitte segada liiklust, see on normaalne. See on solidaarne. See on ühiskondliku ressursi tõhus ja heaperemehelik kasutamine. Ühise liiklusruumi tõhus kasutamine. Kuid sellest normaalsusest tehti andekalt (kuid pahatahtlikult) bürokraatlik trahvimasin. Ei mingit hoiatust, ei mingit teavitamist – nätsaki trahv tuuleklaasile, märk karistusregistrisse. Ja jätke see jutt, et seaduse mittetäitmine ei vabasta vastutusest. 98% inimestest elab tavaõiguse järgi ja tavaõigus ütleb just seda, et paiguta oma sõiduk niimoodi, et ka teised saaksid liigelda. Nüüd siis mõistliku talupojatarkuse kasutamise eest – trahv. Krt! Rsk! Just sellised kombinatsioonid plahvatasid tuhandete autojuhtide peas rannast tulles. See pole „naeratage“, teie on üllatus. Tegemist pole mitte ainult trahviga, vaid see on väärteo asi. Asi mida menetleda. Asi mida plaanitäitmise graafikusse panna. Asi mille üle uhkust tunda? Kuid kas meie teiega oleme ikka tellinud sellise vihameelse teenuse? Ilmselt ka üpris kalli teenuse, sest kohale sõidetakse maasturiga, kaks ametnikku (oskamatule silmale paistab, et täies märuliüksuse varustuses), pildistavad igat autot eest ja tagant, siis kirjutavad välja trahvi, asetades selle hellalt aknapuhastaja vahele. Tehtud! Seaduserikkuja on tabatud. Järgmine. Ja siis järgmine … Aga … Tegelikult on hea ja tarvilik teenus – liikuvuse parandamine ja korraldamine – valede eesmärkide püstitamisega muudetus karsitusteenuseks. Bürokraadile küll hea lihtne tegevus, püüad saaki nagu sissesöödetud kalakohast. Soojal suvepäeval lendab linnarahvas nii või teisiti kohale, et korterikuumusele leevendust saada. Neid soojasegaseid ongi hea trahvida. See on nagu lapse löömine keset tordisöömist. Ootamatu, alandav ja viha tekitav. Kas avaliku teenistuse ülesanne ongi viha tekitada? Või vihkamist? Ettevaatust, sest nagu ütleb laulusalm „kunagi prahvatab vimm, mis kogunend salaja.“ Selline tegevus on kogu avalikku teenistust diskrediteeriv tegevus. Kokkuvõttes kahjulik. Kogu ühiskonnale.

Nüüd mõtlete, et aga kord peab olema. Kuid see on tavaline laagritüüpi mõtlemine. Mõelgem, mida me tahame saavutada ja miks? Seda teenust saaks ju ka teistmoodi pakkuda. Esiteks võiks panna välja hoiatavad sildid, teiseks võiks neile kes ikka aru ei saanud panna autole teavitus (esimesel korral). Kuid need on elementaarsed heatahtliku, inimesi teeniva avaliku võimu tegevused. Elementaartasand. No nüüd mõtlete, et ega meie inimest hoiatamine ei mõjuta, paneme ikka karmi trahvi siis … Mis siis? Kui minister teeb ettepaneku tõsta roolijoodikute karistusmäära, 12 aastalt 15 aastale, et ära hoida roolijoomarlust, siis … Kas te usute, et see et kinni tuleb istuda 12 aasta asemel 15 aastat paneb teda mõtlema enne rooli istumist? Ei usu. Ainuke mis aitab on see, et meie teiega ei lase teda auto ligigi ja kui ta saab ligi, siis kisume ta sealt välja. Ja niimoodi iga kord. Kõik oleneb meie teiega suhtumisest, mitte karistusmäärast. Praegune olukord, mil hoiatamine ei mõju on meie enda loodud keskkond, mis põhineb kõige keelamisel ja selle vastaspoolel ehk regulatsioonide eiramine ongi popp, cool, in jne. Regulatsioone on liiga palju.

Tegelikult tuleks heatahtlikul avalikul võimul, milline töötab inimeste heaks,  korraldada sellistel suvepäevadel mõistlik ja mõnus parkimine. Miks? Kuulge, kui aastas on kümmekond päeva sellist ilma, mida ei saa defineerida, kui kehva suusailma, siis on see ainuke aeg, mil meie teiega saame oma akusid laadida järgmiseks tööaastaks. Miks see tähtis on? Seepärast, et kui meil on akud hästi laetud, siis saavutame tööl paremaid tulemusi ja paremat sissetulekut, millest üksikisiku tulumaks läheb ju kohaliku omavalitsuse kaukasse. Seega just KOV peaks olema huvitatud meie heast akulaadimisevõimalusest. Mida võiks teha? No seni on vaid ahistamine ja ressursi raiskamine: teeperve mittekasutamisega vähenes liikluse läbilaskevõime poole võrra, muutudes kahesuunalise tee praktiliselt ühesuunaliseks; samas suur peateeäärne parkimisplats muudeti tasuliseks (äri vä?) jne. Esiteks võiks perved korda teha ja suvepäevadel korraldada seal tõhus, ruumisäästlik parkimist ehk panna tee mõlemasse otsa ametnik (ja paar veel vahele), kes vabade kohtade olemasolul näitavad juhile kohta, parkida võiks mitte otsati vaid diagonaalis, mis suurendaks parkimiskohtade arvu umbes poole võrra. Selline oleks teenus, mida mina unesegusena ette kujutan. Lihtne, kulusäästlik, lahemeelne. Kõik oleksid tänulikud ja läheksid rõõmsameelselt õhtul koju kiidusõnadega avaliku teenistuse ja avalikkuse teenindamise aadressil. Ühtlasi suureneks ka ühiskonna sidusus, pole enam vangi-vangivalvuri suhe, vaid ühistegevus. Sellist teenust ma telliksin.

Vahemärkus

Kuigi ma olen optimist ( õigemini positivistlik fatalist) ja loodan parimat, siis see ei tähenda, et ma maailma asjadest aru ei saaks. Saan ikka, kuid nagu alustasime, siis ajuteadlased on tulnud järeldusele, et aju töötab ka meie magamise ajal läbi erinevaid tegevusvõimalusi. Seda ma just praegu teengi. No ja muidugi loodan ma sellele, et „Parafraseerides Winston Churchilli: „ Võib olla kindel, et inimkond käitub alati õigesti, (…) kui kõik muud võimalused on ammendunud.““ (M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 lk 272). No, et võib-olla tõesti saavad kõik tobedad valikud otsa ja siis …

 Nüüdki keerutades seda liikluskorralduse juttu rannahämuses laineloksus, on mul kuri kahtlus, et liiklusprobleem lahendtakse, kuid … Ilmselt täiesti traditsionaalsel ja vihameelsel viisil ehk tee muudetaks ühesuunaliseks ja parkimine ning peatumine keelatakse sootuks. Tehtud.

Vihameelsusest lahemeelsusesse

Niimoodi võiks igale avaliku teenistuse tegevusele sisse vaadata, mida nende tegevustega saavutada tahetakse, kas need muudavad meie elu mugavamaks või on need vihameelsed bürokraatlikud hälbimused avalikkuse teenindamisest. Kindlasti leiate koheselt kümmekond teenust kus ainuüksi mõttemudeli muutus muudaks teenuse sisu ja tõhusust. Eks ole, palju asju oleks sellise mõtteviisi juures vihameesest muuta lahedaks. Pealegi ühiskonna kulu oleks väiksem, kuid sotsiaalne ja majanduslik kasu suurem (mitte segi ajada uduprojektidega, mille kulu ja tulupool kokku ei klapi ja ülekulu püütakse õigustada müstilise „sotsiaalmajandusliku kasuga e kahjumiga). Lihtne.

Aga laine muudkui loksub. Laisalt. On aeg unenäod tegelikkuseks muuta. Vaat niimoodi.

Targutusi:

J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019

Lk 122 Juht „Tänapäevase totaalselt ülereguleerimise tingimustes on päev, kus me Juristiga oma tööd tehes ei ole juba enne lõunat sunnitud rikkuma vähemalt kolme seadust, olnud märkimisväärselt aeglane.“ 2Ei,“ täpsustab Jurist „ palun jäta meelde, ja ma rõhutan veel eraldi: me täidame kõiki seadusi 101 protsendilise täpsusega, kuid meie kohaldamise praktika ja tõlgendus erinevate paragrahvide rakendamisest võivad erineda teiste asutuste vastavatest seisukohtadest.“

Lk 150 „Loomulikult on see nii, aga sama paragrahvi lõige 3 sätestab konkurentsi ärakasutamise, ning sa pead järgima ju seadust tervikuna, mitte valikuliselt seadust tõlgendades hakkama omavoliliselt riigi rahaga efehtiivselt ringi käima“

Lk 206 Eetiline ja ebaeetiline susserdamine. „Eetiline susserdamine toimub igasugust isiklikku heaolu ja kasu täielikult eirates Eesti riigi üldiseks hüvanguks – meie tegude eesmärgiks on kehtestatud ebamõistlikkus regulatiivses raamistikus saavutada riigi raha eest riigile ja ühiskonnale maksimaalselt avalik ja kasutamiskõlblik tulemus, seda isegi siis, kui selleks on vaja rakendada kasutamiskõlbmatute seaduste kasutamiskõlblike tõlgenduste kogu ulatust. Võiks isegi öelda, kui dramaatiliselt väljenduda, et tegemist on riiklike ja üldrahvalike poliitiliste eesmärkide rohkemal või vähemal määral ennastohverdavalt isetu kangelasliku elluviimisega. Ebaeetiline susserdamine, sinu näitel, on aga see, kui oma tegude tagajärjel saad sa reeglite painutamisest isiklikku kasu – näiteks korruptiivse kommikarbi näol“. Jurist „Korrektne lähenemine sellele dilemmale oleks, et sa oleksid pidanud avamata karbi tooma minule, misjärel mina oleksin hoiustanud ettenähtud kohas.“ //Raudkapis, hoiustatakse realiseerimisaja lõpuni amortiseeritakse ja utiliseeritakse e juuakse ära.//

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

Lk 75 Texase ametiisikuid häiris, kui edutuks osutusid nende kallid ja laialt reklaamitud kampaaniad, mis üritasid inimesi veenda, et nende kodanikukohus on lõpetada prahi loopimine. Kõige hullemad lagastajad olid 18-24-aastased mehed, keda ei morjendanud, et bürokraatlik eliit üritab nende harjumust muuta. Niisiis otsustasid ametnikud, et vajavad „karmi hüüdlauset, mis väljenduks Texase ainulaadse ja uhke vaim.“ Just eelnimetatud sihtrühma arvestades värvati reklaamidesse Dallas Cowboysi Ameerika jalkaklubi    ülipopulaarseid mängijaid, kes kogusid neis prügi, lömastades käte vahel õllepurke ja urisesid „Ära jama Texasega!“

„Seda hüüdlauset tunneb nüüd umbes 95 protsenti teksaslastest.“

„Aga mis veelgi tähtsam, kampaania esimese aasta järel vähened prahi hulk maanteede ääres lausa 29 protsendi võrra. Kuue aastaga vähenes maanteede ääres nähtava prahi hulk lausa 72 protsenti. Ja mitte tänu käskudele, ähvardusele või sunnile, vaid loova nügimise tõttu.“

Lk 84 „Paljud riigiametnikud teavad hästi, et käitumist saab muuta rõhutades statistilist tegelikkust, ning nad üritavad seda kasutada inimesi nügimisel paremuse poole. Näiteks Montanas käib ulatuslik harimiskampaania, kus rõhutatakse, et enamik Montana kodanikke ei joo. Ühes reklaamis üritatakse kolledžilinnakutes levinud väärettekujutusi kummutada, andes teada: „Enamik (81 protsenti) Montana kolledžitudengitest tarbib neli või vähem alkohoolset jooki nädalas.“ Montana on sama üritanud ka suitsetamisega seoses, sest ühes reklaamis kuulutatakse: „Enamik (70 protsenti) Montana teismelistest ei suitseta.“ Selle strateegia abil on sotsiaalseid arusaamu märgatavalt parandatud ning statistikagi näitab, et suitsetatakse vähem.“

Lk 106 „Inimesed teevad vigu. Hästi kujundatud süsteem eeldab, et kasutajad eksivad“ Pariisi metroosüsteem „Nimelt selgus, et sellees, kuidas kaart masinasse sisestada, ei ole vahet.“ Chicago parkimismajades vaid üht moodi kuigi võimalusi on neli.“