Kolmikkriis/Administratiivkriis V14. Salakaval kriisiosa & ametlik laibaloendus

 

Mis kogu selle kriisi juures muret teeb, siis see, et pole aru saada, et kriisi juhitakse. Toimuvad mingisugused hädapärased paikamised, kuid tõsimeelset strateegiat, juhitud strateegiat justkui polegi. Kriisi juhtimiseks ( nii sellesse sisenemist, olemist, kui väljumist) tuleb … juhtida. Peaga. Kõik algab probleemi püstitamiset mida tahetakse lahenda ja selle lahendamise eelduste analüüsist. Kui eeldusi probleemi lahendamiseks pole, siis pole ka kõige vahvamal strateegial mingit mõtet. See ei tööta. 

Kriisi juhtimisel kehtivad kindlad reeglid: tegutseda selge suunaga, ettepoole, kiirelt,  paindlikult. Selline tegevusmudel vajab otsustus- ja ka vastutusjulgust. Seda ressurssi on meil kahjuks lahjalt käes, kuid ikkagi … Keerulistel aegadel on kõige kahjulikum teeselda pseudodemokraatlikke protsesse (loe: hajutada vastutust)  a´la mängida soldatite nõukogu, et kas läheme rünnakule või sõõme suppi. Teadagi kipub sellise valiku juures supisöömiseks. Kuni veel on.  Praegu veel on EL ühiskatlas suppi, õigemini suppi pole, kuid on illusioon supist, mida nüüd hoogsalt (kohati vihameelselt) jagama asutakse. See illusioon lõputust supilürpimise võimalusest/võimekusest on hägustanud meie pilti reaalsusest, tegelikest vajadustest. See, et oleks vaja muuta institutsioone, vähendada regulatsioone ja elavdada loomingulisust ei tule poliitinimestele  veel pähegi. Eh, järelikult pole elu poliitmaailmas veel taluperenaiselikult „võimatuna tunduv olukord“. Pigem vastupidi, kriisi varjus toimub hoogne tsentraliseerimine, standardiseerimine ja mikrojuhtimise süvenemine. Kõik „õilsate eesmärkide“ nimel (perepileti definitsiooni treimine on lausa naeruväärne (või kuritegelik ühisressursi väärkasutus), aga keegi ei naera). Ehhee, on käibele lastud lausa uued terminid nagu EL maks mis ei ole maks. Plasti mittemaks?  No kuulge? Kogu raha mida administratsioonid meie karmanist enda omasse suunavad on maksud (või trahvid). Nimetades asju õigete nimedega saame ka ise aru, mida teeme ja miks. Enesepettus kriisis on suurim pettus ja üks administratiivkriisi ilminguid. Suutmatus muutuda vastavalt oludele. Nagu ütles Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 177): „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust selleks  sundinud.“ Kuidagi tuttav? Kohati tundub, et just niimoodi luuaksegi reaalsust – kõige kummalisemad bürokraatlikud väljamõeldised viivad tegelikkust vastavusse väljamõeldistega. Kolmikkriisiga väljamõeldiste osa suureneb. Immuunsüsteem, … Ja-ah immuunsüsteemiga on kehvad lood, sest loomulik immuunsüsteem, mis peaks hülgama liialdused ehk bürokraatilised jaburused, lastes süsteemil jätkusuutlikult arenda on ülesse öelnud. Loomulik immuunsüsteem on asendunud tegelikkust hülgava bürokraatliku immuunsüsteemiga, mis on osutunud üllatavalt visaks. Valeks ja võltsiks, kuid visaks.

 Salakaval kriisiosa

 Administratiivkriis on  keskmine osa kolmikkriisist, mis mõjutab nii meditsiinikriisist, kui ka majanduskriisist väljumist.  Administratiivkriis on salakaval üldkriisi komponent, seda pole justkui märgata klantsi pealispinna ja  usina tegelikkuse ümberkujundamise varjus. Mis aga põhitähtis, administratiivkriisi sümptomid ei avaldugi niivõrd administreerimise valdkonnas (kui just pole põletavat vajadust mõnda pealikku kahida). Avalik sektor toimib ja jätkab usinalt toimimist vanade kavade alusel usinalt: trahve määratakse, regulatsioone karmistatakse. Samal ajal vajab avalikkus  ravina tegelikult avalikult teenistuselt  loovjuhi ega tugiisiku teenust. Seega administratiivkriisi mõjud avalduvadki pigem meditsiinilises ja majanduse valdkonnas (kaitsevahendite puudus, otsustuspelgus, regulatsioonide karmistamine, kontrolliiha), see kulgeb peaaegu märkamatult. Kuna  mõjud avalduvad meditsiini- ja majandusvaldkonnas, siis hakkabki administratsioon otsima „süüdlasi“ nendes valdkondades, kuigi kriisi algpõhjus on administratiivkriisis. Ja nagu oleme juba näinud – süüdlased ka leitakse. Elementaarne. „Kaseklosett“ (case closed).  Meie teiega keskendume küll meditsiinilise ja majanduskriisi tõrjumisele, kuid ilma ladusalt toimiva kaasaegse administratiivsüsteemita ja autonoomse otsustusõigusega „põllul“, pole see tõrje kõikehõlmav, jätkusuutlik ega tõhus. Seekordse kriisi kallal toimetamise üheks eritunnuseks on nagu laulusalm ütleb …„meil aega on veel“ … küllaga. Aga just aega, seda taastumatut ressurssi ei ole. Aega ei saa taaskasutusse võtta ega ümber töödelda.

 (Majandus)Keskkonna kaitse: vanade plaanide ümbertöötlemise vajalikkusest.

 Aega ei saa küll ümber töödelda, kuid vananenud plaane saab küll ümber töödelda, sellega säästes aega ja teisi ressursse. Selles kriisis tundub, et kahte asja, mida eelmistes kriisides polnud – raha ja aega – on kuhjaga. A. Einstein on küll väitnud, et tema teada on vaid kaks lõputut asja, inimese rumalus ja universum, kuid teise osas pole ta mitte päris kindel. Nii, et lõputu inimlik rumalus tekitab meile teiega pildi lõpmatust aja- ja raharessursist. Kuid taluperenaiselikust tarkusest lähtudes … Muidugi, te saite aru – see pole võimalik. See on illusioon. Mõõtmatult ja lõputult illusiooni? Eksitamine? Kuid mõelge oma peaga (nagu Taluperenaine või Einstein), see ei saa olla nii ei loodus ega majandusseaduste järgi. Illusioon lõpeb ja mida me siis teeme? Probleem on selles, et meie teiega nagu ullikesed, vaatame lummatult illusiooni, kuid illusiooni loojad loovad selle varjus oma tulevikku. Tulevikku arengu uuel tasandi. Rammusat ja nauditavat tulevikku. Kui nemad on selle loonud, siis on meie jaoks juba hilja tegutseda. Meie teiegagi peame nüüd suu klõpsti kinni panema ja tegutsema hakkama. Kasvõi taluperenaiselikul tasandil, siis oleme kindlad võitjad. Võib-olla olen  liiga kärsitu, kuid eks meil kõigil on ka omad harjumused ja kogemused. Ajad muutuvad, muutuvad ka nõuded tegevustele ja inimestele. Ilmselt just seepärast olen tihtilugu hämmingus tänastest otsustusprotsessidest, õigemini küll otsustamatuse protsessidest. Nagu Mary Roach („Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012. Lk 30) teravmeelselt täheldab, siis „ Gemini või Apollo meeskonnad ning lennud kestavad nädalaid või kuid, mitte päevi. See kõik teeb Mercury ajastu „õigetest meestest nüüd valed mehed. Astronaudid peavad olema sellised, kes saavad teistega hästi läbi. NASA astronautide soovitatavate omaduste nimekirjas on võime suhtuda teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga. Kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne. Huumorimeel. Võime luua stabiilseid ja häid suhteid. Tänapäeva kosmoseagentuur ei oota mitte ülbet vaprust, … Enesekindlus peab olema „asjakohane” ja riskivalmidus peab olema „eluterve”. Õiged mehed ei ole enam bravuurikad, agressiivsed ja matšolikud.”. Vaat niimoodi

 Eks ole, tuleb tuttav ette meiegi viimase aja jutuveskitest. Kuid suhtumine teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga, kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne, võime luua stabiilseid ja häid suhteid on alati olnud eduka organisatsiooni aluseks (no meie oludes huumorimeel selles paketis juba kurjast, igatahes momendil mitte soovitatav). Kuigi olen ilmselt šnitti võtnud Mercuri aegadest, pole tegelikult ka Apollode ajastu olnud ninnu-nännu ajastu, sest ilma kriisijuhtimisoskuseta poleks Apollo 11 Kuule jõudnudki (kogu lend oli mitte niivõrd laeva, kui kriisi juhtimine) ja Apollo 13 ei räägiks me kui hiilgavast meeskondlikust/võrgustiku kriisivõidust, vaid kui katastroofist. Moraal on selles, et igal ajal tuleb olla valmis kriise juhtima, eelnevat eirama, võtma vastu aja- ja asjakohaseid otsuseid.

 Vaadake, kui Apollo 13 kriisis käskis kinnitatud juhtimiskeskus lennuplaani kaaned ära rebida, sest selle plaani ainuke kasulikkus ilmnes nende kaante kasutamises CO2 taseme aparaadi vahetüki ehitamiseks, siis me peaksime tegema sama moodi, vanad plaanid nurka viskama, need on kasutud. Kui me püüame vana lennuplaani järgi edasi toimetada, siis saame katastrooffilmi laadse toote, kuid kahjuks … tegelikkuses. Kui meie teiega kuuleme igapäevaselt, et ametkonnad on (juba) valmis järgmiseks (2/9) kriisi laineks, siis tekitab meis kõigis petlik enesekindlus. Minul tekitab deklaratiivne, pinnapealne administratiivsest valmisolekust raporteerimine, mis piirneb ülbusega, kergemat sorti paanikahooge. Valmisolek milleks? Võrreldes millega? Võrreldamatuga? Kui te võrdlete eelnevaid avaliku teenistuse tegevusi (hüdrojaama järjekindel lõhkumine, pimestatud rongiusksus, perepiletiga nikerdamine, tõuksiseadused jne) Kas teile tõesti jääb mulje, et kogu poliitmaailm ja avalik teenistus on valmis … Oraalset küll, kuid tegelikkuses - EI OLE JU!!! Meie ühine kindlustuspoliis, Dr Riik, ei toimi vastavalt kriisiolukorrale. uude kriisi minnakse sama tuimalt kui sellesse milles praegu oleme (ja ärgu keegi tehku endale illusiooni, et me kavandame meetmeid kriisist väljumiseks, me peame praegu valmistuma kriisis olemiseks ja siis sellest väljumiseks), ainult selle vahega, et suur osa ressurssi on oskamatu kasutamise tingimustes tühjusse hajumas. Veelgi hullem, see on tekitanud võltsturvalisuse tunde. Kui ohutunne kaob, siis ... kaob ka kiirus ... mõtlemises.

Võrreldes võrreldamatut.

Kolmikkriisi on võrreldud nii eelmise finantskriisiga, suure depressiooniga kui sõjaga, kuid asi on selles, et seda kriisi ei saa võrrelda mitte ainuüksi eelmiste kriisidega, võrdlusmoment  paljudes sektorites ja paljudel turgudel üldse puudub. Tehnilis-majanduslik seotus ja isiklik läbikäimine maailmas on selline, et see on andnud tohutud kasvuvõimaluse majandustele, kuid ka pahalaste levile. Seda olukorda saab küll  võrrelda  sajanditaguse Hispaania gripiga, kuid see võrdlus on sama kui võrrelda Ford T ja  Teslat. Autod ju mõlemad, kuid …. Võrdlusmoment puudub. Turud on teised, mõjud on teised ja turutõrked on teistsugused.

Aga muidugi mingi võrdlus peab olema, ega me tühjas ruumis pole. Küsimus on selles, mida me võrdleme ja milliseid järeldusi nendest teha võib. Mida meil siis täna võrreldakse? Me võime meediast lugeda (põhinedes firmade avaldatud aruannetele ja SA andmetele), et selle või teise firma kasum ( käive, eksport) on langenud võrreldes möödunud aasta sama ajaga X%, maksulaekumine on vähenenud Y%. Kahju küll,  kuid need arvud on head vaid artiklipealkirjadeks, nendes numbrites pole midagi võrreldavat operatiiv- ja strateegiliste otsuste tegemiseks ettevõtjate jaoks. Tänaseid tulemusi ei saa võrrelda möödunudaastastega, sest olenemata sellest, kui raske kellelgi meil teiega mullu oli, oli see ikkagi hea aasta. Me saame seda aastat mäletama kui kuldajastut, lootuste ja unistuste ajastut. Sellel on mõnus ajalooline väärtus. See on umbes sama kui võrrelda meie põllumajandustoodangu mahtu 1913 aastal ja 1939 aastal ehk põllumajandus oli nii palju muutunud, et Ilmasõjaeelset toodangutaset poldud veel saavutatud.  Hea teada muidugi, kuid … elu ketras oma rada, inimesed olid teised, majandusüksused olid teised, turud olid teised. Suurtootmislikud mõisamajandid olid lihtsalt tootlikumad ja investeerimiskindlus kõrgem. Kuid selle teadmisega polnud midagi peale hakata, kui ma jagati väiketaludeks (muide üks EW targemaid otsuseid üldse omas ajas, mis ilmselgelt lõikas ära kõik revolutsioonilised kasvulavad, peremehed ei tee revolutsiooni, nemad teevad tööd), siis oli majandus tarvis üles ehitada täiesti uut moodi ja idasuunaline suurturg asendada lääneturgudega, millega 1939 aastaks päris hästi ka hakkama saadi. Kuid võrdlus? Mille võrdlus? Just, polnud võrreldavad.

Avalikkuse teenindamine investeeringute põletamise ajastul

Just praegu on aeg mil  pannakse kokku suuremat osa firmade aastaaruandeid ja … Sellel, nagu nägime, ei ole enam omanike ega nõukogude jaoks muud väärtust, kui ajalooline. Täna elatakse (kes veel elab) hoopis teistes tingimustes ja teisel turul. Möödunud aasta(d) on tähtis vaid sedavõrd, kui palju suudeti koguda varusid investeerimiseks, kuid mida nüüd tuleb heleda leegiga põletada olematul turul püsimiseks, lootuses turu taastumisele. Mnjah, investeering seegi ju. Võrreldavad pole ei möödunud aasta kvartali ega kuu võrdlused tänavusega (va mõned valdkonnad nagu maskitootjad, ravimifirmad ja kilekinnaste tootjad). Seal pole midagi võrrelda, ei kulu, ei tulumudelit, kõik tuleb uuesti üles ehitada. Tegelikult tuleb uued tooted üles ehitada. Luua uus turg. Muuta ennast, mitte ainult ainulaadseks vaid  asendamatuks.

Ja siinkohal ilmnebki administratiivse suutlikkuse küsimuse üliolulisus. Ülesandepüstitus avalikule teenistusele peab olema lihtne: kuidas ületada administratiivkriis, luua avaliku teenistuse asemel avalikkuse teenindamise teenus, et majanduses oleks uusi mudeleid ja uusi tooteid võimalik igaühel meist teiega iseseisvalt ehitada. Luua üha uusi tooteid, ehitada uusi turge. Vaadake, kui administratsioon jätkab tavalise kapakuga eelmisel aastal kinnitatud tööplaanide tuima täitmist, mida me paljudel juhtudel oleme kogenud, siis oleme kõik hädas, administratiivkriis areneb üldiseks pikaajaliseks L tüüpi kriisiks. 

Kui  majanduse pole midagi millegagi võrrelda, siis ka vanade tööplaanide järgi plaanitäitmine, kontrollimine, analüüsimine on ühiskonna edu mõistes mõttetu. Kurnav, kulukas ja kuritegelik. Igatahes kahjulik ja kõigi aega (refrään: seda ainukest taastumatut ressurssi) kuritarvitav. Asi on selles, et avalik teenistus ei saa käia teist jalga võrreldes kogu muu riigiga, majandusega, ka siin tuleb ehitada üles uued teenused. Avalik teenistus on teenussektor, mis elab reaalselt majanduses toimuvast. Majandusmaastiku muutumisel peab muutuma ka avalik sektor, peavad muutuma selle funktsioonid, eesmärgid ja tegevusmeetodid.

Lugemisoskus: Kunstlike võrdluste reaalsed otsused

 Pealegi on võrdlustel veel üks viga man, need on kunstlikud: „Üks probleem on selles, et esitatavad andmed jõuavad kohale hilinemisega, neid manipuleeritakse, et need näeksid paremad välja (motivatsiooniskeemide tõttu) ja, nagu ütleb professor H. Thomas Johnson, on nende näol niigi tegu tegelikkuse abstraktsiooniga. Andmed on inimese loodud abstraktsioon, tegelikkuse loob loodus” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 156).  Vaat niimoodi. Näiteks loeme, et maksulaekumise vähenes mais võrreldes mullusega 6%? Ainult? Hea tulemus, see pole 16% ega 26% nagu oli käivete ja ekspordi langus. Muidugi on -6% vaid illusioon, sest meie ühisraha ümberpumpamise tulemusel  palgatoetustesse on meetmete perioodil riigil ekstrakulusid olnud juba üle veerand miljardi EUR jagu, siis nii seda tulebki lugeda. Kui tugi ära kaob, siis … Mnjah, siis on maksulangus muidugi vastav käibelangusele või ilmselt enamgi, kuid selleks ajaks tulebki leida teised teed, et turgu tagant piitsutada, uusi tooteid luua, uuelaadseid mobiilseid töökohti luua ja uued turud käima tõmmata. Kõige lähemal olukorrakirjeldusele ja turu peatamisele, on ilmselt Raivo Vare (ÄL 13.07.20) viidates paralleelidele eelmistes suursõdades ja epideemiates  „Aga turg ei saa ju toimida olukorras, kus vaba turu tingimusi ei ole. Kõige jaburam ongi see, et me ei taha endale teadvustada: see ei ole tavaline majanduskriis. Ma ei ole riigiusku. Hetkeline kinnipanek ei võimalda ju vabal turul toimida. Vaba turg toimib siis, kui teda administratiivsete vahenditega ei piirata. Sajaprotsendiliselt ei hakka turg kohe toimima. Vaba turg ei toiminud ka eelmiste kriiside ajal. Midagi ei ole teha, kriiside lahendamisse tuleb kaasata riiklikku ressurssi. Seda tuleb targalt teha. Riik ei peaks mitte nii palju raha peo peale maksma, kuivõrd toetama tegevusi, mis võimaldavad minna edasi.“ Vaat niimoodi. Elementaarne. Edasiminekut toetavad tegevused on need hoovad, mis võimaldavad turutõrget ületada.

Samas lugedes massimeedikuid ilmneb, et ettevõtluse eesliin teab, et asjad on hapud, väga hapud.  Maksu- ja tolliameti andmetel on kriisi ühed suurimad kaotajad tööstusettevõtted (muidugi näevad nemad (ja pangad) kõige esimesena, kellel hakkab võhm välja minema), kuid sektori ettevõtjate sõnul võib mõnes valdkonnas tõeline madalseis saabuda alles järgmisel aastal. Seesama efekt millest enne rääkisime, ettevõtjad põletavad kangelaslikult investeeringuteks kogutud raha, et sandistatud turul püsida, lootuses selle taastumisele. No kauaks neid varusid jätkub tühikäiguks? Tugevamatel ilmselt tuleva aasta II kvartali alguseni, siis …  Sealt see tõeline madalseis tulebki. Selles uudises on kaks tähtsat teavet, esiteks teavad tööstusettevõtted, et tegelik langus jõuab meieni (teieni ka!) alles järgmisel aastal, kuid teisalt iga päev, mis suudetakse toimetada „enne madalseisu“ on tõeline võit. Iga madalseisueelne päev annab võimalusi kohendada nii firmadel (kui Dr Riigil) olusid enda/meie  kasuks. Seda muidugi juhul, kui administreerimistasand vähegi ümber seadistada. Nii, et tunduvad tulema sünged ajad. Muidugi tahab  Dr Riik aru saada, mis tegelikult toimub, kuid … Kuidas? Isearenevat, paindlikku, muganduvat ja kohanevat andmetekke võrksüsteemi ju pole. Eks siin aita (vanaaegselt mõeldes) ikka riiklik sund, statistikaandmete sundkogumine. Ainult, et sunni mis sa sunnid, koomakundedelt vastust ikka ei saa.

Administratiivne laibaloendus?

 Muidugi on statistikast kasu. Minul küll on. Eriti stabiilsetel aegadel mil ühesuguse valemi järgi, üht ja sama paneeli uurides, võib paljugi teada saada. Kuid tavainimene ei hinda statistiliste andmete kogumist nii nagu majandusanalüütikud, õigemini hinnatakse seda tüütu lisakohustusena, mis sööb nende niigi õhukest ajabilanssi. Kuidas muidu kirjeldada olukorda, kus ¼  ettevõtjatest jätab igal aastal oma majandusaasta aruande esitamata (?). Tavapärane on, et aastaaruanne esitatakse hilinemisega. Statistikaameti (SA) andmeil esitati 2018. aasta aruannetest vaid 50% esitati tähtaegselt ning  2019 septembriks oli 62 % juriidilistest isikutest esitanud oma 2018 majandusaasta aruande. Seetõttu on oht, et pole korrektset statistikat majanduse kohta ja moonutatud statistika võib mõjutada vales suunas juhtimisotsuseid nii riigis kui ka erasektoris. Nüüd on asjad läinud nii hulluks, et (ÄL 20.7.20). „Majandusaasta  aruannetega viivitamine tekitab statistikaametis nördimust Majandusaasta aruanded on esitanud vaid 35% ettevõtteid. Nii väheste andmete põhjal pole võimalik kvaliteetset statistikat koostada. Kahju võib ulatuda sadadesse miljonitesse eurodesse ja tuua lõpuks kaela EL-i trahvi. „Olukord on katastroofiline. Kolmandiku pealt ei ole võimalik korrektset ja konkreetset statistikat teha,” ütles statistikaameti peadirektor Mart Mägi (ÄL 20.07.20). Nii ongi, et väike valim ei anna õiget ülevaadet ja võrreldavust ka pole.  Kahju. Kuid valikud tuleb teha suurema ja väiksema kahju vahel. Õiges ajalises järjekorras.

 Võrreldamatuse normaalsus & normaalsuse võrreldamatus

 Kuid ajal mil mitte miski pole võrreldav on võrreldamatus uus normaalsus. Millist võrdlust see uus võrreldamatu normaalsus meile annab. Isegi siis kui andmeid ei ole või need pole võrreldavad võivad need olla vägagi informatiivsed.  Peaaegu nagu kõrvulukustav vaikus. Tegelikult on SA pealiku toodud  arvud väga kõnekad – igati elujõuliste ja korrektsete ettevõtjate arv on vähenenud kolmandiku võrra. Põmm. Ja see on strateegiliste, mitte mikrojuhtimislike valikute tegemiseks väga tähtis teadmine. Teine tähtis teadmine on et ettevõtjad võitlevad oma olemasolu eest ja kõrvalisteks ilutegevusteks pole aega. Tõsiasi. Laskem neil siis oma võitlust pidada.

No võib-olla on mitteelujõulisi ettevõtjaid natukene vähem (protsent sinna-tänna ei muuda üldpilti), sest päris arvestatav ports tugevategi ettevõtjate aastaaruandeid istub veel audiitorite kontorites, kuid need on … puhkusel. Suvi ju. Audiitoreid mainisin mitte selleks, et neid kuidagi halvustada, vaid selleks, et juhtida tähelepanu ühele seni kummaliselt vähemärgatud administratiivkriisi ilmingule, tegelikult võttis Pilvepiir  18. mail 2020. aastal vastu seadusemuudatuse, mille kohaselt said ettevõtted muuhulgas eriolukorrast tulenevalt, sel aastal ajapikendust majandusaasta aruannete esitamiseks ehk osaühing, aktsiaselts, täisühing ja usaldusühing, kellel on kohustus esitada majandusaasta aruanne registripidajale ajavahemikul 2020. aasta 12. märtsist 31. augustini, peab esitama aruande hiljemalt 2020. aasta 31. oktoobril. Niisiis Äriregistrile andmete esitamine lükati täiesti mõistlikult ja mõistetavatel põhjustel edasi, et lasta ettevõtjatel tegeleda pakilisemate asjadega, kuid statistika osa (EKOMARi ja EKOMAR-i küsimustik eeltäidetakse majandusaasta aruannete põhjal, mis on esitatud äriregistrile.), mis põhineb aastaaruandel, edasi ei lükatud. Hm, mingi administratiivne kius? Või paralüüs? Ilmselt administratiivkriis. Küsisin ühe firma finantspealikult igaks juhuks järgi ja sain vastuseks: „EKOMAR põhineb suuresti maj aasta aruandel ja ongi selle alusel juba Statistikaameti poolt eeltäidetud. Minu arust lausa dubleerib aastaaruannet. Selge see, et firmad, kes pole aastaaruannet lõpetanud, ei hakka aega ka statistikale kulutama.“ Õige kah. Kuid Dr Riiki see talupojatarkus ei veena, SA  annab „lahkelt“ teada, et: „Kui Te seda veel teinud ei ole (st aruannet. PT), siis tuletame meelde, et küsimustiku täitmine on kohustuslik ja andmed tuleks esitada võimalikult kiiresti. Seoses eriolukorraga peatasime sunniraha kohaldamise kuni 1. augustini“. Olgu kriis või mitte, me trahvime teid niikuinii? Laibaloendus jätkub. Ilmselt.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013

 Lk 314 J. S. Brown  „Praegu toimub miski, mida me tsivilisatsiooni ajaloos kunagi varem pole kogenud (…). Kõik varasemad taritud on alguses kujunenud aeglaselt kuni kriitilise massi saavutamiseni, mis seejärel põhjustab plahvatusliku laienemise ja omaksvõtmise. Lõpuks asjad rahunevad ja stabiliseeruvad aastakümneteks, tihti 70-100 aastaks. Minu jaoks on huvitav, et taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav, kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt.“

Lk 316. „Vanad firmad ei tea, miks nad peaksid jooksma kiiremini, et kaotada aeglasemalt“. „Kõik sellised firmade tavad on just täpselt need, mis takistavad neil tempokalt uuenevas maailmas hakkama saada. Neil on rutiinid ja uskumused, mis tuginevad eeldusele stabiilsusest. Peaaegu mitte ükski üle 20 aasta vanune firma pole selleks üles ehitatud. Tegelikult väidan ma, et seda pole isegi viie aasta vanused firmad.“

 B.  Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019

Lk 12 „See arvuti navigeeris maailmaruumis ning aitas astronautidel laeva juhtida. Ent ühtaegu olid Kuule lennanud astronautidel kaasas paberil tähekaardid, et nad saaksid sekstandiga taevakehade nurkkõrgusi mõõta – samamoodi, nagu tehti 1700 aastate maadeuurijate laevade pardal – ning nõnda arvutinavigatsiooni kontrollida.“

Lk 76 Kennedy Kuule laskumisest: „Kui keegi ainult mulle ütleks, kuidas järele jõuda. Leidkem keegi – ükspuha kes. Minu mees olgu ta või kojamees, kui ta ainult teaks, mismoodi seda teha.“

 M Lewis „Wall Streeti pokker“ ÄP 2020

 Lk 148 „Raha tehti seega aina peenemate analüütiliste vahenditega. Küll aga ei muutunud rafineeritumaks maaklerite käitumine. Iga edusammuga turutehnoloogias astusid nad inimarengus sammu tagasi.“