"Meil oli valida ..."

 

Elu koosneb valikutest. Me teeme pidevalt valikuid, mõned neist on banaalsed,  mõned eksistentsiaalsed, mõned autopilootsed. Kuid on olemas valikud, mis lubavad teha edasisi valikuid ja sellised millega valikud lõpevad. Umbes nagu arvutimänguga: eksid valikuga, eksid reaktsioonikiirusega - „Game over!“ (GO!). Enam valikuid pole.

 Alternatiivid meie valikupuul

 Veel natukene enne kriisikaskaadi olid „tähtsad“ poliitturu poolt genereeritud üha uued ninnu-nännu fantaasialennulised tasuta või poolmuidu teenused. Headel aegadel kipuvadki fantaasiad lendama. Nagu märkis P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 lk 199):  „Kui kapital on piisavalt odav, siis oskavad isegi sead lennata. Ühe korra.“ „Odav krediit pakub inimestele ja firmadele, kes ei saa normaalsetes oludes mänguga kaasa minna, võitmatuse illusiooni. Aga see, mis tundub loomulik ja vürtsikas ja jätkusuutlik headel aegadel, ei kesta ega saagi kesta igavesti. Kui raha sissevool lakkab ja finantseerimiskulud kasvavad, kukub kogu asi kokku.“ Niisiis elasime illusioonis nii inimese, ettevõtte kui riigi tasemel. Lõputu hea ilm muutus ... tavaks.

Nagu täheldavad Rumsfeldi reeglid (RR) siis on süvenenud  poolehoid ideele, „et lakkamatult paisuvate kulutustega tuleks katta kõikide kodanike vajadused, samuti kapriisid“. Eks ole, kapriiside rahuldamine ühisraha eest on ka meil muutunud omamoodi „heade aegade inimõiguseks.“ Kuid head ajad ei jäänud kestma ja  Fukuyama ajaloo lõpp ei olnud lõpp, vaid uue uperpalli algus, mille tulemusel on maailm muutunud tunduvalt ebaturvalisemask. Sellest lähtudes on esmavajaduste valikupuu kaldunud kaitsevajaduste suunas. Liigume hoogsalt 5% SKT mahu poole, kuid ilmselgelt vajame lähiajal Kaitsekümnise kasutuselevõttu.  Muidugi ei kao kuskile tervishoiu, hariduse ja sotsiaalvajadused. Meid jääb vähemaks, mis tähendab ka vähemat piirtulu. Eriti tähtsaks muutub tasakaalu leidmine oludes kus kaitsevihmavari on nihkunud niimoodi, et kipume jääma räästa alla. Midagi pole teha, isegi kui vihmavari loperdab, peame tegelema oma isikliku süüdvesteri hankega, et kurivihm krae vahele ei soriseks. Sellest ka uued valikud Nüüd on prioriteedipuu valikud muutunud rõhuasetusega seda kaitseküsimustele.  Valikute prioriteedid on nihkunud, kuid meie reaktsioonikiirus pole sellele järele jõudnud. Mis aga põhitähtis vigade paranduse võimalused ahenevad. Valikutega ei saa enam "siksida".

 Hakkame valima.

 Esimene valik. Si vis pacem, para bellum "kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks". Meie oleme valinud rahu. See on valik millest lähtuvad kõik edasised valikud. Kõiki valikud tuleb võrrelda selle esmavaliku vastu, kas see toetab või lahjendab esmavalikut. Veel mõned aastad tagasi oli kaitse- ja relvatööstus valikupuu üpris ebaolulises osas, tänaseks on kaitsevõime/julgeolek muutunud valikupuu esmaseks tasandiks – kui kaitsevõime pole tagatud, siis edasistel valikutel pole erilist mõtet. Muidugi on võimalik ka Saksa noorukite hoiak, et „parem olla okupeeritud kui surnud“, valiku küsimus, kuid …Kuid see on variatsioon vanast muinasjutust, et kui lähed paremale kaotad elu ja kui lähed vasakule kaotad hobuse (mis tähendab, et kaotad ka elu. W.C ütlemine II MS alguse kohta, et „Meil oli valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja“, kehtib ikkagi.

Niisiis meie praegune valik on ohtudele vastu astuda, kaitsevõime arendamine, et ei korduks IIMS stsenaarium. Meie oleme teinud rahuvaliku.  Tubli valik, aga … Aga selle deklaratsiooniga asi ju ei piirdu. Rahuvalikule peab järgnema rahavalik. Nüüd tuleb see valik täita sisuga. Tubli on seegi, et sellele valikule on Dr Riik hakatud sisugi looma. Kuid nii nagu kindralid valmistuvad enamuses eelmiseks sõjaks, nii loodavad ka poliitinimesed oma valikutes ennast trikitada mööda tegeliku panustamise raskusest, püüdes läbi ajada möödunud, rahuliku aja meetmetega. See on muide kõige kindlam GO! mängu variant. Kaitse ei saa olla retooriline, tükatine ja ajutine. Kaitsevõime peab olema pidev ja usutav.

 Kisakoor ja supiköök

 Meie poliitinimestele meeldib soojendada ennast väljendite „me oleme sõjas“, "me ..." paistel, kuid … me ei ole sõjas. Kaugel sellest, me oleme sõja taustamängijad, supiköök või pigem kisakoor. Kisakoorid heitlusi ei võida. Kisakoori mentaliteet, et katame kaitsekulutused käibemaksu tõusu, automaksu ja laenude abil on … eee … ma ei leiagi viisakat väljendust … võib-olla … eksitav? Või uinutav? See ei ole piisav. Õige on ennast raamidest välja mõelda ja kujundada ümber kogu kulude-tulude süsteem.

Väide, et lahendame oma kulu-tulu mudeli nii, et  kaitseinvesteeringuid eelarve tasakaalu mitte lugeda või me katame kaitsekulutused laenude abil on väga ohtlik enesepete. Laen on küll lühiajaline abikäsi, kuid selline abimees, mis tähendab, et me peame ühe asja eest maksma kaks hinda – ostetud asja enda hind ja selle asja ostmiseks ostetud raha hinda. Mõlemad tuleb ära maksta. Laen on meile kulu ja laenuandjale tulu. Elementaarne. Seepärast on eriti oluline valikupuu ajatelg, mida teha enne, mida pärast. Ressursse eriti finantse tuleb (paindlikult) juhtida. 

 Nagu märgitud, kaitse ei saa olla suuline, hüpoteetiline, kohatine ega tükatine. Kaitse peab olema usutav, pidev, jõuline ja vaatamata kulutustele (maksku mis maksab) toimiv. Kui kaitse ei ole toimiv, pidev ja tõhus, sest esmavalikule järgnevad rahavalikud ei võimesta seda valikut, siis … Siis kaitset ei ole. Kogu kulu on läinud tühja. G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”„” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.” Just nii ongi.

 Eeskujudest

 Taustal kihiseb püsivalt oht, et need ressursid, mida me (peame) suunama kaitsevõimesse võivad poliitinimesed valitsemishankes välja käia kui järjekordset tasuta ja odavasjade palagani. Milleks muretseda majanduse, tervishoiu, hariduse või julgeoleku pärast, kui  homset niikuinii ei ole, sest seda ei ole kui poliitinimest ei valita. Nojah, neid kes niimoodi on mõelnud, neidenam  polegi. Kuid meid innustavad hoopis teistsugused näited nagu  spartalased  Termopüülides või Šveits.

Pealegi … väikesed võidavad kui mitte kogu aeg, siis kogumis tihti. Nagu kirjeldab M Gladwell („Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 Lk 27) „Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured  ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub  sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6 peale.“

„Me mõtleme pisitegijate võidust nagu ebatõenäolistest juhtumitest: sellepärast on Taaveti ja Koljati lugu kõigi nende aastate jooksul nii valjusti kõlama jäänud. Aga Arreguin-Toft leiab, et need pole üldse ebatõenäolised. Pisitegijad võidavad kogu aeg.“ Eks ole julgustav? Igatahes proovimist väärt, aga … Nüüd tuleb see kurikuulus „aga“ – tõdemusest üksi ei piisa, selleks on ilmtingimata jagada ressursid ümber.

 Kaitsekuludest

 Kui meie administratsioon muretseb selle üle, et kaitsekulutuste kasv 5% (või 6%) on raske ja kaitsekulude tõstmine tuleb eelarvetasakaalust „välja võtta“, siis näitab see, et administratsioon pole tegelikkusest aru saanud. Kui me praegu kohe ei tegele Kaitsekümnisega ja majandusstruktuuri raju muutmisega, siis järgmine valikuvariant on  70-90%. Nii, et Kaitsekümnis (halvima vältimiseks)  on küll raske, kuid siiski lustlik lahendus võrreldes kõige muuga. Y N Harari („Neksus“ PM 2024 Lk 422/423) on sõjakulutusi läbi aegade kirjeldanud järgnevalt: „Rooma impeerium kulutas 50-75 protsenti oma eelarvest sõjaväele ning 17 sajandi lõpu Osmanite riik  kulutas sellele umbes60 protsenti. Aastatel 1685-1813 moodustas sõjaväe ülalpidamine Briti valitsuse kulutustest keskmiselt 75%. Prantsusmaal moodustasid sõjalised kulutused aastatel 1630-1659 kogu eelarvest 89 kuni 93 protsenti, olid suurema osa18 sajandist üle 30 protsendi ja langesid 1788 aastaks 25 protsendini vaid selle finantskriisi tõttu, mis viis välja Prantsuse revolutsioonini. Preisimaal ei langenud sõjaväe osa eelarvest aastatel 1711-1800 kunagi alla 75 protsendi ja ajuti tõusis isegi nii kõrgele nagu 91 protsenti. Võrdlemisi rahulikel aegadel1870-1913 sõi sõjavägi keskmiselt 30 protsenti riigieelarvest Euroopa suurriikidest, Jaapanis ja USA-s, samas kui väiksemad riigid nagu Rootsi kulutasid sellel isegi rohkem. Kui aga 1914 aastal puhkes sõda, siis sõjaväe osa eelarves kerkis järsult. I maailmasõjas osalemise aastatel  moodustas see Prantsusmaal keskmiselt 77 protsenti eelarvest, Saksamaal 91 protsenti, Venemaal 48 protsenti, Suurbritannias 49 protsenti ja USA-s 47 protsenti. II maailmasõja ajal kasvas see Suurbritannias 69 protsendini ja USA-s 71 protsendini. Isegi 1970ndate pingelõdvendusaastatel moodustasid NSV Liidu militaarkulutused 32, 5 protsenti riigi eelarvest.“ „21 sajandil alguses on maailma valitsused sõjaväele kulutanud keskmiselt vaid 7 protsenti eelarvest, isegi domineeriv superjõud USA kulutas oma militaarhegemoonia säilitamiseks vaid 13 protsenti eelarvest.“ Ja veel võrdluseks: „21 sajandi alguses on maailma valitsused tervishoiule keskmiselt kulutanud umbes 10 protsenti eelarvest ehk umbes 1,4 korda rohkem kui riigikaitsele.“

„Sõja tähtsuse vähenemine ei tulenenud mingist taevasest imest või loodusseaduse muutumisest. See juhtus seetõttu, et inimesed muutsid oma seadusi, müüte ja institutsioone ja hakkasid tegema paremaid valikuid, ühtlasi ka seda, et tegu pole millegi pöördumatuga.“ … nagu praktika näidanud on. Tundub muidugi mõistmatu, kuid ... siin me nüüd oleme. Clausewitzist käsitlus  „“Sõjas“ lõi ratsionaalse mudeli sõja mõistmiseks. Selle peamiseks maksiimiks on „sõda on poliitika jätkamine muude vahendite abil“. See annab mõista, et sõda pole tundepurse, kangelaslik seiklus või jumalik karistus. Sõda pole militaarne nähtus. Sõda on hoopis poliitiline vahend. Clausewitzi arust on sõjalised ettevõtmised täiesti ebaratsionaalsed, kui need ei lange kokku mingi laiema poliitilise eesmärgiga.“ (lk 197).

 Sotsiaalelust ka 

Lisaks sellele on C.v. Clausewitzilt pärit käsitlus, et: „Sõda ei kuulu teaduse ega kunsti valdkonda, vaid see on osa sotsiaalsest elust. See on suur huvide konflikt, mille lahendus on verine, ja vaid viimati nimetatu poolest erineb see muudest sotsiaalse elu nähtustest. Paremini kui mis tahes kunstiga võib seda võrrelda äritehinguga, mis on samuti inimlike huvide ja toimingute konflikt, ja palju lähemal sellele on poliitika, mida omalt poolt võib võrrelda kaubitsemisega suuremas mastaabis.“ (P Haavikko „Peakorter – Soome õukond“ Argo 2012 lk 218). Eks ole vahva – sõda, kui sotsiaalne elu. Niisiis milline on laiem eesmärk sõja loomiseks, jätkamiseks või lõpetamiseks?  Kas need käivitid on kadunud? Taandunud? Ilmselt mitte. Kõike seda peame (kindlas kõneviisis) arvestama oma kaitse(kulutuste) ülesehituse, eriti oludes, kus meie kaitsevihmavari on nihkumas selliselt, et me kipume jääma varju alt rästa alla ja nagu mainitud, just sellisel räästa alla jäämisel. Sellest ka oma süüdvesteri vajadus.

Jõukuse raskus 

„Sõjajärgne filosoof Hannah Arendt on öelnud, et kõige ohtlikum asi maailmas on olla rikas ja nõrk. Jõukust saab kaitsta ainult jõuga, sest erinevalt vaestest rikkaid kadestatakse ja neil on asju, mida teised ihkavad, ning erinevalt tugevatest alluvad nad jõule. Minu isa ütles ikka, et ka maailma rikkaim inimene ei ela üle odava kuuli tabamust. See käib ka riikide kohta. Jõukus ilma rikkuseta on nagu kutse katastroofile..“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 Lk 183). Peame seda jõukuse kaitse komponenti ka silmas pidama, sest kui meil on vahendeid rahastada kapriise, siis oleme järelikult ka jõukad (olenemata sellest mida osad poliitinimesed arvavad). Meil on selle kohta isegi tõend – oleme OECD, rikaste riikide klubi liikmed. Tegelikult on teinegi tõestus, oleme rahaliidus. Vaat selline lugu.

 (asja)Kaotusvalust

 Selleks, et rahastada rahu, peame me rahastama … eee … mitterahu. See omakorda tähendab, et peame loobuma tervest reast „heade aegade“ illusioonidest. Põhimõtteliselt saavad kõik sellest aru,  kuid sellele astuvad jõuliselt vastu kaks inimlikku emotsiooni: harjumus ja kaotusvalu. „ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“ Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 Lk 47). Niisiis kõikvõimalikele ilmajäämisele nagu toetused, mille võimalikust olemasolust veel mõni aeg tagasi ei teatudki  või tasuta teenused nagu tasuta ühistransport nendest ilmajäämine muutub kaotuseks, kuigi on üldises mastaabis nagu see suvilariiuli mõrane tass, mille te kunagi kingiks saite, siis riiulile panite unustasite ning kraamimise käigus suvilasse viisite. Tegelikkuses on nii, et te panete riiulile üha enam kasutuid asju ja siis hakkavad sealt maha kukkuma nii kasulikud kui kasutud asjad. Või kukub kogu riiul ülekoormusest alla? Valiku tegemiseks vajate valikuarhitekti.

Probleem on selles, et kui teil enam ei ole ruumi kus kasutust ladustada, siis tuleb teha valikuid. Nagu hoomate on meie alternatiivipuud mõjutamas rajult kasvavad kaitsekulud, mis suurendavad ühiskonna piirkulusid ähvardades ära süüa sotsiaalvaldkonna, samuti mõjutavad ühiskonda vananev/väheneva elanikkonnast johtuv piirkulude tõus, mis omakorda ähvardav ära süüa kaitsevaldkonna. V Patrick („“Ei! Ütlemise jõud“ Pegasus 2024 Lk 112) kirjutab, et „Alternatiivkulu on majanduses sageli kasutatav termin, mis tähendab „saamata jäänud tulu parimast võimalikust kasutamata jäänud olukorrast“. Oxford English Dictionary (2010) defineerib alternatiivkulu, kui „teiste alternatiivide kaotamist ühe alternatiivi valimisega“, käitumisteadlased vaatlevad seda tavaliselt kompromisside kontekstis, nagu ressursside investeerimist (aeg, energia, raha) ühte asja, mille tulemus on see, et ei jää ressursse investeerida millessegi muusse, mis võiks osutuda paremaks valikuks“

 Vastusööja

 Kaitsekulude kasv juba mittesõja tingimustes, nõuab hoopis uut moodi valikute tegemist. Vaatamata üldisele olukorrale peame meie teiega tegema kulutusi haridusele, tervishoiule, sotsiaalvaldkonnale, kuid need valikud on hoopis teistsugused. Valikud on pigem eksistentsiaalsed, mitte kapriissed. Kaitstuse ja sellele järgnevate vajaduste uutmoodi ülesse ehitamine saab olema peen kunst.

Nagu täheldas „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 Lk 170/171: ” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

Kahetsusväärsel moel kirjeldab see olukord meiegi olukorda. Probleem on muidugi selles, et „Megamuutuse“ ennustused on tehtud ajal, mil keegi veel ei osanud arvata, et maailm muutub nii kurjaks, et vajab rajult kaitsekulude tõusu. Nii, et ajal mil peljati et tervishoiukulud söövad ära kaitsevajaduse kulud ja siis kogu eelarve, siis tänane kaitsevajaduste üldine kasv sööb ära nii tervishoiu kui haridus, kui paljude muude vajalike valdkondade kuluvajaduse. Senine tavakäsitlus, et tõstame trahve/makse (eufemismina parandame riigieelarve positsiooni, halvendades iga pereeelarve positsiooni) enam ei toimi, sest: „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

 Ümberdefineerimine

 Seda viimatikirjeldatut me ju ei taha. Eks ole? Just seepärast peame nüüd tegema seda, mis oli meie kohus teha 20 aastat tagasi – vähem riiki, vähem kapriise, rohkem isiklikku vastutust. „Paraku ei ole kuskil kivisse raiutud, et inimesed peavad saama alates kindlaksmääratud vanusest , milleks on tavaliselt 65 aastat, riigipensioni ka siis kui nad elavad üha kauem. Samuti pole pensionäridel konstitutsioonilist õigust nõuda, et maksumaksjad tagaksid enam kui vaid baaspensioni. Riigid saavad oma kohustusi ümber defineerida ning tulevasi kulutusi kokku tõmmata. Seda tehakse kas ennetavate reformidega  või surve all olles. Nii või teisiti sõlmitakse uus leping, mis piirab nõudmisi maksumaksjatele pensionide ja tervishoiu finantseerimisel.”  „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.” „Pikendatakse tööiga, et aeglustada pensionäride ja töötajate suhtarvu suurenemist. Samas nõuab inimeste pikem tööiga muutusi nii töötajatelt kui juhtidelt. Viimased peavad loobuma ealistest eelistustest, esimesed jällegi arendama oma oskusi.” (MM 171/172/173). Selline mudel siis …

 Just siis …

 Just siis kui meile hakkas tunduma, et me oleme kuludele lahenduse leidmas ilmneb, et nurga taga ootab uus kulumonstrum: „ Isegi kui pensionikulud püsivad aastal 2050 riigi kontrolli all, tundub tervishoiueelarvete taltsutamine rahvastiku vananedes üha raskem. Keskmiselt on kulud üle 65-aastastele kolm kuni neil korda kõrgemad kui noortele täiskasvanutele. Suurbritannias maksab üle 85-aastasne NHS-ile kuus korda rohkem kui 16-44 aasta vanune.” „Eakate eest hoolitsemine maksab palju, kuid mitte selle pärast, et nad on vanad, vaid seetõttu, et nad palju suurema tõenäosusega surevad. Lähem pilk eluaja meditsiinikuludele näitab, et suur osa neist kantakse umbes aasta enne surma, olenemata vanusest. Tegelikult kipuvad väga vanade arved olema isegi väiksemad kui noortel ja keskealistel. Kui inimesed elavad kauem, siis nood elulõpukulud lükatakse lihtsalt edasi.” (MM 174/175)

Ei midagi uut, kuid õpitakse ikka mitte teiste vigadest vaid ena omadest. Nagu ERR meie olukorda kirjeldab, siis „Kui sotsiaalministri rehkenduse kohaselt jagub tervisekassa reservidest kaheks aastaks ja kui seejärel lisaraha ei leita, tuleb arstiabi kärpida kümnendiku võrra, siis tervisekassa hinnangul tuleb ravi kättesaadavust hakata piirama varem, sest olemasolevatest reservidest peab jaguma mitte kaheks, vaid neljaks aastaks.“ Siinkohal on tekkinud küll üks positiivne nihe SOMI „sõnul vajab tervishoid riigieelarvest lisaraha, aga tema seda praegu küsima ei lähe, sest ei ole selge, kuhu tervishoius raha kulub.“ Ja kui oleme selle selgeks teinud „siis me hakkame ühel päeval kindlasti ka lisaraha küsima. Pluss me tahame välja töötada ka selle printsiibi, kuidas kasutada eraraha tervishoius," Ütleme, et see on samm õiges suunas, kuid vajadus eraraha ja erameditsiini(kindlustuse) vastu tuleb varem kui arvatakse. Mõelge. Mõtlesite? Mõelge natukene, milline kasu võiks olla tervishoiusüsteemil mis põhineb „ravi kättesaadavust tuleb hakata piiramisel“, „arstiabi kärpida kümnendiku võrra“, ja „ravijärjekordade pikenemisel“. Kas see on midagi sellist nagu retooriline, tükatine ja edasilükatud riigikaitse? See ei ole valik. See on „GO!“. Ja sama suusoojaga räägime (ning tegutseme) sellise raharaisuga nagu Tartu-Riia suunalise rongiliikluse reanimeerimisega, valades sinna täiesti kasutult uusi miljoneid. Sellised ongi valikud: eksistentsiaalsed ja (poliit)kapriissed. Eriti mõistmatuks muutub selline valik kaitsekulude kasvu korral kurjas maailmas.

 Valikute inerts

Kui keegi väidab, et elame sõjaaja tingimustes, siis on see liialdus, sest sõdivate riikide kulu riigieelarvest on 60-90% ringis. Niisiis ikkagi pinev rahuaeg ning 6% on väike ohverdus, ilmselt peame mõtlema kaitsekümnisele. Nii või teisiti on kaitsekulutuste kasv muutnud meie võimalike kulude jaotust. Me peame ümber hindama oma (eksistentsiaalsed) vajadused ja prioriteedid. Ühisraha jagamisruum jään üha ahtamaks, kuid mine sa tea  ERR (21.04) ilmutas näiteks, et „Majandus- ja kommunikatsiooni ministeerium plaanib 1,4 miljoni euro suuruse programmiga meelitada Ida-Virumaal tööle 45 eesti keele oskuseta vanemat naist, kes tööturul ei osale.“ Tundub, et raha siiski on? Rumalusteks? Hm, milline võiks olla järgmine kabinetiigavuse „Projekt“? Võtta punt viisipidamatuid vanamehi ja koolitada neist tenoreid? Kevad on kevad, sõnnikuvedu on sõnnikuvedu ja eelarvepuhastus on aga nagu Augeiase tallide puhastamine – Heraklese vägiteo vääriline üritus. Olles läbinud kolm sandistavat kriisi, olles nüüd permanentses julgeolekukriisis ja väheneva/vananeva rahvastikuga väga vanaaegse majandusstruktuuriga on meie prioriteete tarvis hinnata hoopis uue pilguga. Nagu märkis F Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022  lk 172): „Saksamaa peaaegu üksinda ühendanud Otto von Bismarck kirjeldas enda rolli järgmiste sõnadega: „Riigimehe ülesanne on kuulda Jumala samme läbi ajaloo marssimas ja proovida pääseda Tema kiiluvette, kui ta mööda marsib.““. Niisiis kas meil kuuldakse? Kui kuuldakse, siis kelle samme kuuldakse)? Kelle kiiluvette me ennast oleme seadnud? Kellena? Kas ainult kisakoorina? Millised on meie alternatiivid?  

 Alternatiivipuu viljadest

 Miks me peame oma alternatiivid paika saama? Just seepärast, et praeguse julgeolekuolukorra, majandusstruktuuri ja rahvastikuarengu juures ei jätku meil mitte mingil juhul ressursse selleks, et tagada kaitsevõime kulude kasv samaaegselt tervishoiu ja haridusvajadustega. Me ei saa endale lubada põrumist.

 J Watt („Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak. Lk 97) täheldab „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada.“ Alternatiivkulu tähendab, et kui sa kulutad teatud summa villimisliinile, siis pole su pangaarve selle võrra lahjem, vaid sa ei saa seda enam mujal kasutada. See on summa, mida ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule, kontorile. „Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“ Elementaarne? Või siis mitte?

(J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“). Alternatiivkulu tähendab, et kui sa kulutad teatud summa villimisliinile, siis pole su pangaarve selle võrra lahjem, vaid sa ei saa seda enam mujal kasutada. Sa ei saa kulutada uuele restoranile, lisatööjõule, kontorile. „Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss.“ Elementaarne? Või siis mitte?

 Ümberhindamine

 Me peame kõik valdkonnad ümber hindama lähtudes alternatiivkuludest ja uusprioriteetidest.  Meil on hirmutavalt palju harjumuslikkusest lömmi istutud mõtlemist ja raharaisku. Üks näide: ERR 6.04 tõdeb kurvalt, et „Praegused probleemid on, et ühistransport ei ole atraktiivne, käib harva ja pole mugav.“ Hm? Miks ometi? Dr Riigi korraldatud ühistransport (ÜT) on  valatud aastaid rohkelt ühisraha ja ikka pole atraktiivne ja ebamugav? TAK 2014-2020 mugavasse ja kaasaegsesse ÜT planeeriti investeerida 711 milj EUR. Muljetavaldav.  Eesmärgiks oli ÜT kasutamise tõstmine töölkäimiseks (22,8%-lt 25%-le)  Tore, kuid 2020. a aruanne  näitas osakaalu vähenemist. Tegime uhke plaani, valasime sellesse 711 milj EUR ja saime languse? Aga kui oleksime hoidnud kokku 500 milj? Languse genereerimiseks oleks vast aidanud ka 200 miljonist?  Või 100 miljonist? Nüüd valame sinna uusi miljoneid, sest „ Aastaks 2030 peaks aga kõik muutuma: liinivõrk tõhusamaks, inimesed avastavad ühistranspordi võlu, see on kiirem ja riik saab rohkem piletitulu. Ilus on see kahjuks ainult paberil“ (ERR). Kõlab nagu vene muinasjutt. Nagu asjaosalised ise tõdevad, siis kogu visiooni elluviimist hakkab dikteerima raha. Tegelikult mitte raha, vaid harjumus  ja võimalus seda rahastada. Niisiis jõudsime tagasi rahani – raha diktaadini. Nüüd valame uued sajad miljonid ÜT (taand)arengusse, kuid  ainuüksi olemasolevate lepingute täitmiseks  on juba 30 milj puudu? Miks? Kuidas? Mis edasi? Kui vaadata ministeeriumi kavasid ÜT rahastamiseks, siis ilmneb, et REMI-le antud järgmisel aastal ülesanne kulusid 8% kokku hoida. Seda kärbet sisustatakse niimoodi, et riigieelarvest küsitakse juurde u 50 milj EUR (+erinevad taristutasude muutused ja maksutõusudest tulenevad muutused). Selline kokkuhoiumudel siis. Mõnus. Tõsiasi on, et küsimus pole üldse rahas, vaid selles, et selline ÜT mudel ei toimi meie alternatiivide ja võimaluste menüüs. Rahaga suhkurdamine siin ei aita. Nagu täheldas J. W. Rawles  „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“ („Patrioodid“). Just seda teed on administratsioonid minemas. Milline on lahendus? Uut pirukaretsepti on vaja, mitte rohkem suhkrut.

 Suhkruvaba retsept

 Tuleme harjumuslikus mõttekrambist välja ja tunnistame tegelikkust. Meil on liikuvuskorralduses veel pikk maa minna, selleks keerame pildi õigeks:

-Esiteks ei vasta tõele libapilt, et veel natukene administratiivkiusu ja autondus on lõpetatud ning ümberringi liiklevad vaid ÜT, tõuksid ja ükssarvikud. Tõsiasi on, et senini toimub u 83,4% (Eurostat) sõiduvajaduste rahuldamisest autodega (bussiga 8,5% ja rongiga 8%). See on valdkond, mille saab uueks luu ainult konkurentsil põhinev eraalgatuslik leiutajakihk ja riskijulgus pakkudes uusi teenuseid uute standarditega. „Bussindusel“ ja „rongindusel“ seisab ees jätkuv ponnistus, et sõitjaid hea teenusega veenda oma teenuste eelises „autonduse“ ees. Just seepärast annab EL Transpordi Valge raamat (VR) juhise: „Täielikult kohaldada põhimõtteid „kasutaja maksab” ja „saastaja maksab” ning kaasata erasektor, et kõrvaldada moonutused, sealhulgas kahjulikud toetused, kasvatada tulusid ja tagada transpordisektorisse tulevikus tehtavate investeeringute rahastamine.“ Ainukene toimetõhus võimalus on liikuda turupõhisele mudelile. See on just see, mida eesmärgistab (VR): „ … kõrvaldada maksumoonutused ja põhjendamatud toetused ning tagada vaba ja moonutusteta konkurents. Kõnealuseid meetmeid on vaja ka selleks, et tagada võrdsed võimalused otseselt konkureerivatele transpordiliikidele.“ Konkurents on majanduse vedur, mitte dotatsioonid. Iga dotatsioonisent pole mitte abi indiviidile, vaid tugi ettevõtjale, see on ebatõhususe põlistamine ja arengu pidur.

-Teiseks, andmete tõlgendamine õigeks. Hea teada, et 70% inimestest elab raudteede mõjualas, kuid sellel ei ole põhjuslikku seost liikuvusvajadustega. Kui raudteed kasutatakse vaid 8% sõitudeks ja autosid 83,4% siis mõte, et seepärast tuleb arendada raudteed on mõtteinertsus. Tegelikult näitas meie statistika, et 2024 a ÜT-s sõitjate arv (tuh) jagunes järgmiselt: raudteetransport 7 928.8, muu maismaa transport 188 796.7 sh maakonna/kaugliinid bussid 31 138,1, kuid sellest pole meile abi, sest selline statistika on nagu keedus makaronidest, moosist ja heeringast, see on kasutu. Näiteks „ronginduse“ reisijanäitajaid koosnevad nii linnatranspordis, maakonnatranspordis, kui linnadevahelisetest sõitjatest, valdkondadest, mida kõiki reguleeritakse/rahastatakse erinevalt ja mis mõjutavad erinevaid turge. Sama kehtib ka maakonna/kaugliinid „kombo“ kohta. D H Meadows („Süsteemimõtlemise alused“) nendib, et: „Otsustajad ei saa reageerida infole, mida neil ei ole, nad ei saa täpselt reageerida ebatäpsele infole ja nad ei saa õigeaegselt reageerida hilinenud infole.“ Meie pilt liikuvusest pole mitte ainult puudulik, kallutatud ja hilinenud vaid suuresti … arvamuslik. Nii need miljonid põlevad laastades eelarvet ja saastades turgu. „Kui saaksin lisada kümnele käsule üheteistkümnenda käsu: Sa ei tohi moonutada, viivitada ega infot varjata.“

 Miljard nagu maast leitud

 Mõtleme nüüd alternatiivile, et kui oleksime otsustanud teisiti: oleksime kahest arengu(peetuse)kavalt kokku hoidnud … MILJARDI (esimesest 711 milj-st 500 milj, teisest 500 milj), lasknud ÜT turul areneda loomulikul moel, nagu VR seda ette näeb, ja investeerinud miljardi innovaatiliselt majanduskeskkonda, et anda tõuge kaitsevõime, tervishoiu ja hariduse arenguks, tekitanud sõitjatel valikuvabaduse, siis oleksime oma toimetuleku masina hulka kindlamale pinnale vedanud. Eh, miljard nagu maast leitud. Jah, tegemist on „erinevate rahadega“, kuigi raha on raha. Kuid kui saime kütuseaktsiisi ümberkantida „muudeks kuludeks“ ja kasutada teede ehituseks eurorahasid, siis … Miks me enam nutikad pole? Niimoodi peame (kindlas kõneviisis) ümber hindama kõikide valdkondade „ajaloolised“ kulud. Kriisikaskaad ettevõtluses on näidanud, et turupõhised ettevõtted oskavad/suudavad alati leida innovatiivseid lahendusi, eelarvelised kulupõhised … oskavad raha juurde küsida. Just see on see koht kus tuleb otsustada, kuhu eelarveraha kasutada

Rääkides (kuid veel mitte tunnetades) rahvastiku vähenemist/vananemist seisame silmitsi hoopis uute kulukomponentidega kui harjunud oleme. Meie kuluprioriteetideks kujuneb peale julgeolekut tervishoid, sotsiaalvaldkond, haridus, selleks prioriteediks ei ole doteeritud või tasuta ühistransport või plaanimajanduslikud üürikorterid. Vaatamata sellele, et paljud senised „tasuta valdkonnad“ (haridus, tervishoid, sotsiaalhoole) tuleb niikuinii viia mingist kokkulepitud ajajoonest tasuliseks, tuleb ka sellisel juhul teha valikuid. Need valikud ei ole ainuüksi valikud raha kulutamiseks, vaid eelkõige olemise ja mitteolemise küsimused. Eksistentsiaalsed. Sellisel juhul on loogika järgmine: kui tervishoid ja julgeolekut pole tagatud ja  te olete surnud, sest pole saanud õigeaegset terviseteenust, siis pole mingit tähtsust, kas te saate tasuta bussi või rongisõitu, kui julgeolek pole tagatud, siis pole mingit tähtsust tasuta rongisõidul, sest siis on valikus vaid kaks tasuta ühistranspordi võimalust, kas üksusega liinile või ülevõtja laagritesse. Just niimoodi eksistentsiaalsete  alternatiivkulude testimine toimubki. Vaid konkurents muudab meie tuleviku võimalikuks, mitte administratiivne plaanimajandus.

Ühistranspordi valdkond oli siinkohal toodud vaid üheks näiteks, kuid tõsiasi on see, et meie teiega peame lõpetama investaarimise arengupeetusse ja vananenud majandusstruktuuri tsementeerimisse igas valdkonnas. Selliseid valdkondi kus investeerimine tähendab tegelikult arengu taandarengut on küllaga. Väga vabandan, et ei ole jõudnud ära teha kogu majaduse arengupeetusse ivesteerimise kaartistust, kuid ... Ei taha ahneks minna, maailm on täis häid ideid ja ideegeneraatoreid. Mõned neist on ka integraatorid. Seega lootust on, sest kui me ei saa aru, kui palju meil metsa on või energiat vajame ja mida viienda klassi juntsu kümne minutiga kokku suudaks arvestada, siis on meie lood kehvapoolsed.

Ja muide ... Meil ei ole ÜT liikumisvaesust ega liikumivaegust, meil on kapriisid ja ebatõhusus, Kuiniimoodi kõik valdkonnad ümber kaevata, siis saame püsiva kaitsevõime, korras eelarve ja mõistliku toimetuleku. Me saame veel valida ...

Targutusi: 

P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024

 Lk 9 „Viimane sajand või umbes nii on olnud justkui progressi välksõda.“

J K Galbraith „Külluseühiskond“ Ilmamaa 2024

 

Lk 138 „Üldise vaate kohaselt on oluline ainult erasektori toodang ja peaaegu mitte miski muu. See tõstab riigi heaolu. Selle kasv mõõdab ühtlasi riigi rikkuse kasvu. Avaliku sektori teenused seevastu on ballast. Need on vajalikud ja neid võib olla tuntavas koguses, kuid selle koorma peab lõppkokkuvõttes kandma erasektori tootmine. Kui see koorem on liiga suur, kannatab erasektori tootmine ja see väheneb.

Parimal juhul võib avaliku sektori teenuseid võtta kui vajalikku pahet;

Isegi kui need teenivad vajalikku eesmärki, on need teenused viljatud.  „Valitsussektor on võimetu looma midagi, millel oleks samasugune tähendus kui äritegevuses toodetav rikkus …““

Avaldamata artiklite jälgedes: Konkurents konkurentsiseaduse ümber.

 

Riigikogu teatel võeti menetlusse eelnõu konkurentsiseaduse muutmiseks. Lõpuks ometi. Või  jälle? Igatahes on tekkinud lootus, et see häbiväärne haldussuutmatuse tähtjuhtum  leiab lõpuks lahenduse ja mõistlik muudatuspakett võetakse vastu. Majandus ilma toimiva Konkurentsiseaduseta on nagu riik ilma põhiseaduseta. USA1890 a „Shermani seaduse eellugu tõestab, et tema lähtekohaks oli majandusliku võimu demokraatliku kontrolli eesmärk. Liigses majanduslikus  võimus nähti ohtu põhiseaduslikele individuaalsetele vabadustele. Ideaalseks peeti vaba konkurentsi“ (J. Sepp „.Konkurentsipoliitika õiguslikud alused“). See tähendab, et konkurents pole mitte ainult majanduse kaitse, vaid ka põhiseaduslike õiguste kaitse laiemalt.

Seda kummalisem on, et Konkurentsiseaduse muudatuspaketi menetleti pea 8 aastat. Milles probleem? Iga probleemi lahendamine algab O Varoli väitel õige küsimuse esitamisest. Kui Mars Polar Lander 1999 a purunes „Olime hõivatud enesestmõistetava küsimusega; kuidas projekteerime parema kolmejalgse maanduri?“ Nii nagu Adler seda nägi, polnud probleemiks maandur. See oli gravitatsioon. Adler astus sammu tagasi ja küsis: „kuidas võidame gravitatsiooni ja maandame kulguri ohutult Marsile?“ Lahendus oli kolmjalgsest maandurist loobumine, kasutades maandumiseks suuri õhkpatju. „Jah, need olid põrgulikult koledad. Aga need toimisid.“ Leiti õige küsimus ja vastus sellele.

Miks ometi on see menetlus olnud nii heitlik? Probleemne? Kui räägitakse probleemidest Konkurentsiseaduse vastuvõtmisel, siis pole  konkurentsipõhimõtted arutluse all, arutluse all on menetluskorra valik. Seega küsimus ei ole üldse Konkurentsiseaduses, vaid Karistusseadustiku ülesehituses, valikutes mida tehti 25 aastat tagasi.  Meil tegeletakse jätkuvalt kolmjalaga, kuigi probleemiks on gravitatsioon. Vale küsimus, vale lahend.

 ECN+ eellugu algab juba 2017. a mil  EK esitas Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku direktiiviks, mille eesmärk oli tõhustada Euroopa konkurentsivõrgustiku volitusi.  2019. a jõustuski uus ühtlustatud regulatsioon  ECN+ direktiivina. Märgiline on, et Eesti oli direktiivi lõpliku sõnastuse kujunemises võtmemängija. Ise tegime, ise nõustusime, ise võtsime kohustuse ja … ise mattusime siseriiklikusse juriidilistesse lõpututesse vaidlustesse menetlusvormi valikus. Ausa konkurentsi põhimõtted on olnud muutumatud: suured poisid ei tohi väikseid kiusata ja väiksed ei tohi teistele kambakat teha. Kõik. Administratiivne suutmatus teha menetlusvalikuid on kahjustanud pikkade aastate jooksul nii turgu, kui meie prestiiži rahvusvaheliselt. Ja kulud … Tihti me ei mõtle, mida selline „seadusloometus“ maksab meile teiega. Kokkuvõttes on selle regulatsiooniga tegelenud meie tippjuristid ja -administraatorid ilmselt sadu tuhandeid tunde

Viimaste aastate juuramaailma “vihane võitlus“ menetluskorra üle, kus lahingutandriks on valitud konkurentsiõigus,  on minu sügava veendumuse järgi ületanud igasuguse sündsuse ja hea tava piirid.

Meil on menüüs kolm menetlust: haldusmenetlus, väärteomenetlus ja kriminaalmenetlus. Mis kõige vahvam, meil on viimase kolmekümne aasta jooksul olnud konkurentsiõiguse valdkonnas kasutusel kõik kolm menetlust. Miks üleüldse hakati aretama uut erihaldusmenetlust jääb mõneti arusaamatuks, EK meid seda liikmesriikidelt ei nõudnud. 

Esimene Konkurentsiseadus sündis tõesti haldusõigusmenetluse keskkonda. Sel poleks tollases õigusmaastikul kuskile muusse kohta sündida olnudki. Tervikliku Karistusõigustiku käivitamisega liikus konkurentsimenetlus väärteomentlusse, siis kriminaalmenetlusse, siis osaliselt tagasi väärteomentlusse. Tuleb tõdeda, et kehtiv menetluskord on algusest peale olnud kohati liiga raskepärane, heitlik ja protsessiökonoomiliselt ebatõhus, ECN+ annab meile tänuväärse võimaluse lõpuks puhta maniskiga, väärikalt, väljuda lombakast menetlusdisainist. Nüüd ilmneb, et oleme nii erilised, et ECN+ ülevõtmiseks ei sobi ükski menetlus. Kõigile teistele liikmesriikidele sobib, kuid meile sobib … maksta iga päev oma otsustamatuse eest päevatrahvi. Iga päev. Eelarvekooma ajal? Taksomeeter tiksub… Turg ootab …

Lõpusirgel olev Konkurentsiseaduse eelnõu väärteomenetluslik lahendus on just üks selliseid „polarlandilik“ purukskukkumise vältimiseks olevaid õhkpatju, mis pole võib-olla „ilus“, kuid võimaldavad meil edasi minna väärikust säilitades toimiva süsteemiga. Kui kohendada väärteomenetlust selliselt, et konkurentsiõiguse puhul käsitleks see ainult ettevõtjaid, mitte füüsilisi isikuid (kaob ka raskepärane  kriminaalmenetlus), kehtestub  konkurentsiprobleemide lahendamiseks ettevõtjate poolne kohustuste võtmise süsteem (enne rikkumist olnud olukorra taastamine), leebusprogramm, karistuste lagi muutub samasuguseks nagu teistes liikmesriikides ja trahvid määratakse kohtu poolt, siis võime lõpuks saada päris mõjusa ja protsessitõhusa turutõrgete vastase süsteemi. Selline arhitektuur annaks just seda mida ka ECN+ eesmärgiks seab: vajalikud volitused, ressursid ja sõltumatuse tagatised. Aeg otsustada.

 Peeter Tammistu

Majandusanalüütik

ÄP 15.04.25