Segane lugu: Vöötrada?

 

 

„“Et sa elaksid huvitaval ajal!“ Seda hiinlaste needust öeldakse tavaliselt kellelegi sellisele või kellegi sellise kohta, keda ootab tõenäoliselt ees seiklusrikas ja huvitav elu, mille juurde kuulub tavaliselt mündi pahupool ja vältimatu manusena ka keskmisest rohkem ületamist vajavaid raskusi, tõkkeid, „tundmatuid“ (USA kaitseministri Rumsfeldi sõnul) ja takistusi. Huvitavad ajad on harilikult kõike muud kui rahulikud ja korrapärased, kus tänane päev on vägagi eilse moodi ja midagi sootuks erinevat ei too ka homne.“ (R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 11)

 Nüüd elamegi (jälle) huvitaval ajal. Tänases sigri-migris, kus sõnad on üksikult võetuna veel arusaadavad, siis sõnajadadena ei saa keegi enam millestki aru võib küll olla huvitav, kuid pidevas ristsõnamõistatuses elamine on väsitav. Energiamahukas.   Üha uued sõnajadad püüavad teisendada tegelikkust.  Majandus on olnud 10  kvartalit languses, kuid administratsioon (MAMI) leiab, et (ERR 04.11.24): "Palk on kasvanud kiiremini kui inflatsioon. Kõige kiuste inimeste sissetulekud tõusevad ja keskmine pension tõuseb keskmisest palgast kiiremini,"  ja pangaanalüütikud arvavad ( ERR 08.11.24) et : „Kuigi palgakasv on olnud tänavu suur ning tuleval aastal terendavad kodulaenuvõtjatele madalamad intressid, sööb hinnakasv selle ära ja kokkuvõttes läheb inimeste toimetulek veelgi keerulisemaks“ ning „…  et tuleval aastal väheneb keskmise netopalga ostujõud veelgi“, siis … Siis sellises duaalses maailmas elamegi. Vastuolulises. Kuid kasvu-kahanemise duaalsuse küsimus pole ainukene jutujada millel pole ei saba ega sarvi. Pretsedenditult segased teemad on energeetika ja  … oeh … ei teagi kuidas seda moodsas rüüs sõnastadagi … ilmselt mingit sorti kliimavärk. Energeetikaga oleme omadega tupikus, sest vanade ressursside muundamine energiaks on muudetud majanduslikult mõttetuks, kuid meile sobivaid või jõukohaseid muundamisviise pole veel ärilisel tasemel leiutatud. No tuule jahvamine elektriks muidugi on, kuid kui kõik veskid on potentsiaalselt pandud elektrit jahvama ilmneb üllatuslikult (kuigi see on paarkümmend aastat teada) et elektri jahvamine tuulikutega segab radarite tööd. Nii, et kas tuule jahvamine on lahendus? Või on see tühja tuule tallamine nagu vanarahvas ütles? Või hoopis raha tuulde loopimine? Ei saa aru. Tähendab see mida administratsioon sõnajadadena väljastab, sellest ei saa aru, kuigi talupojatarkusest on asi selge. Valik on selles, et jääda pimedasse/külma/majanduslangusesse või kaitsetuks. Igatahes rootslased loobusid endale idakaarde kardinat ette ehitamast.  Nii, et ka tuulemaht võib energiabilansides olla eksitav? Poliitturu lobe jutt ei soojenda talvel tuba ega pane lampi põlema. Oeh, me oleme tellinud administratsioonilt head juhtimisteenust, kuid sõnajadad pole juhtimisteenus – sõnajadad on vaid sõnajadad. Sõnakõlksud. Lendavad suust välja ja kõlksti kukuvad maha. Kõik.

 Poliitturu jutuveskid jahvavad sõnajadasid, pannes pildi kinni meie loomulikel mentaalsetel reageerimis ja otsustusradaritel. Meie teiega (ja poliitturulised) ei näe enam tegelikku pilti ega tegeliku vajaduste/võimaluste kombinatsiooni. Poliitturul toimub tihe/tige tegevus, kuid meie teiega jaoks sihti justkui pole. Eelarvetasakaal pole ju eesmärk, vaid vahend. Tõsiasi on see, et oleme energeetiline ühiskond ja ilma energiata edasi ei jõua (muide ka raha on pelgalt akumuleeritud energia), samuti nagu ilma tarkusetagi. Tegelikult on praegu ja homme põhitähtsaks kolm valdkonda: mõistliku hinnaga puhta energia muundamise tagamine, inseneeria ja … haridus (IT selle hulgas või õigemini selle aluseks kui uus kirjaoskus). Kõik muu on ka tähtis, kuid meie teiega saame selle „kõik muu“ ehitada sellele kolmikbaasile. Praegu …Praegu on meil eklektiline segu - helesinine unistus, roheline tulevik, kuldne noorus, hõbedane eakus - andes kokku  kõik ühe porikarva segaduse.

 Tõsiasjadest

 EP värske majandusprognoos sedastab, et: „Eesti Panga värske majandusprognoosi kohaselt on majanduse seis tugevnenud. Mitmed seni raskustes olnud valdkonnad on suutnud uuesti kasvama hakata ja edasine liikumine jätkab paranemise kursil. Järgmisel aastal on oodatav majanduskasv 1,6% ning aastatel 2026─2027 umbes 3%. Hinnakasv jääb kahel järgmisel aastal maksutõusude tõttu 4% lähedusse ja seejärel aeglustub. Maksutõusud annavad ligikaudu kolmandiku järgmise kahe aasta hinnatõusust.“ Tore, kuid … Kuid mullu samal ajal ennustas EP majanduskasvu/langust -0,4% ja Rahandusministeerium +2,7%. Ja kaks aastat tagasi prognoosis EP kasvuks +0,4% ja RM +0,5%. Teatavasti on langus toimunud 10 kvartalit järjest nii, et pole põhjust arvata, et seekordsedki kasvuprognoosid paika peaksid. Enamgi veel väide, et „värske majandusprognoosi kohaselt on majanduse seis tugevnenud“ on eksitav. See mis majandust ilmestab ei ole lihtsalt suurest treenimisest tekkinud lihasvalu vaid petlik stressimurd.

 Lepime kokku mõned tõsiasjad. Just tõsiasjad järgmiseks (ja ülejärgmiseks) aastaks. Tõsiasjad, mitte ennustused.

Esiteks. Majanduskasvu ei ole ega tule ka järgmisel aastal, sest

-majandus on kurnatud, stressimurrud millel on suur eeldus muutuda murruks

-oodatavad maksutõusud süvendavad kurnatust ja murruohtu

-olukord meie (senistel) sihtturgudel – Saksamaa, Rootsi, Soome – on ka järgmisel aastal nutune, kui lisada siia USA uue administratsiooni tollitariifi poliitika, siis on väljavaated (nii nende, kui ka meie) olematud

-rahvaarv väheneb ja vananeb, küpsete töötajate vähenemine vähendab maksulaekumisi

-energia hind reguleeritud turul on konkurentsivõimet tappev (oleme elektrit tootvast ja eksportivast riigist muutunud välisturgudest sõltuvaks),

-oleme majanduslik piirkondlik paisupaak,

-oleme elektrienergiat eksportivast majandusest muutunud energiat importivaks majanduseks.

-oleme edukast logistikaahelast (tulu) muutunud logistiliseks tupikuks (kulu)

-usalduspuue, massiivne usalduspuue.

 Lisaks muidugi kaitsekulude kasv, mis kasvavad ja peavadki kasvama küsimus on vaid selles, kas see kasvab viiele protsendile või Kaitsekümniseks.

 Lisaks kulud põgenikele ja Ukraina abistamine (nii tsiviil kui militaar valdkonnas)

Niisiis majanduskasvu ei tule. Sellest lähtumegi.

 Siiski …

  Siiski üks võimalus majanduskasvuks on, see on kiire ja radikaalne majanduse vaba mõtlemise ja tegevuse kiire juurutamine ning tarbetute regulatsioonide väljajuurimine. NB! See on ainus võimalus ühiskonna piirtulusid ja kulusid korda seada. Rohkem inimesi peavad olema loojad ja vähem saajad. Vähem rämpstöökohti võimaldab suurendada ühiskonna heaolu.

Samas,  arvestada seda, et administratsioon räägib innustunult bürokraatia vähendamisest (küll kolmel erineval moel), kuid tegelikkuses lisab pidevalt bürokraatiat (st rämpstöökohti) püüdes seda vaid siluda tänapäevase tehnoloogiaga, siis ilmselgelt  seda, et majanduse vaba mõtlemine pööraks majanduse kasvule ka ei tule.

 Kepphobuse ja ratsahobuse eripärad

 Enamgi veel, poliitturg, oskamata realiseerida vaba turu energiavoogu, on asunud üles ehitama oma alternatiivseid riikliku plaanimajandusest lähtuvaid süsteeme. Konkurentsivabadus asendub üha enam regulatsioonimassiiviga. Tuntavaks saab, et paljusid poliitinimesi on lummanud lihtsustatud-naiivne riigikapitalismi idee. Kuid riigikapitalism pole kapitalism, täpselt samamoodi nagu kepphobune pole ratsahobune. Kuigi nii kepphobusele kui ratsahobusele võib selga istuda, siis kepphobust tuleb ise ringi liigutada, samal ajal kui ratsahobune liigub iseseisvalt viies edasi ka teid. Kepphobune ja riigikapitalism on mõlemad tuimad kaunisnimed (võrreldes särtsaka konkureeriva vaba ratsahobusega), mis ei toimi iseseisvalt. Kepphobust veab ringi poisike, kes kujutab ette ennast vapra sõdalasena pärishobuse seljas, aga see ei ole päris hobune, see on kujutlus hobusest. Riigikapitalismis kujutavad bürokraadid ja julgusetud poliitinimesed ette, et nad tegelevad pärismajandusega, aga see ei ole pärismajandus, see on riiklik plaaniamajandus.   Riigikapitalism on tegelikult riiklik plaanimajandus, mis on bürokraatia (ja bürokraatide) võim turu üle. Riiklik plaanimajandus, mis tegelikult ei lähtu turu loogikast,  ei tule turu tegelikkusega  toime nii nagu ei tulnud toime NL suureksperimendis, nii ka meil väiksemas mastaabis nagu kinnisvarasektoris, ühistranspordis, raudteel, lennunduses jne.

 Turuvaldkonnast sotsiaalvaldkonnaks

 Üheks eriti kurblooliseks näiteks riiklikust plaanimajandusest on see, et poliitturg muutis täiesti normaalse transpordituru turupõhisest valdkonnas, mis oleks suutnud genereerida uusi lahendusi, mõistlikke hindu ja head kvaliteeti abituks …. sotsiaalvaldkonnaks milline on mõttetult kallis (kuigi kohati „tasuta“), ebakvaliteetne ega vasta kliendi vajadustele. Tulemus? Autod võidavad.

 Poliitturg on unustanud, et veel üpris hiljuti põhinesid meie rongindus, praamindus ja lennundus eraettevõtlusel, kuid Dr Riigi oskamatus sõlmida operaatoritega pariteetseid lepinguid viis selle asemel, et parandada lepingukultuuri hoopis ise operaatoriks asumiseni. Ronginduses isegi nii kirglikult, et Lõunalääneraudtee maksti aasta enne lepingu lõppemist opereerimiselt maha (muidugi koos kompensatsioonidega mida maksime meie teiega). Alguse pidi saama uus ajastu uute rongidega, ainult et … Ainult et Dr Riik ei kuulutanudki välja hanget uute rongide opereerimiseks, sest … Sest Dr Riik ei osanud välja arvutada, millist hinda opereerimise eest küsida (hinnaökonomisti jaoks on see täiesti käsitlematu) ja otsustati, et proovime ajutiselt ise kaks aastat, siis … oskame vast õige alghinna määrata. Kahe aasta pärast ilmnes, et ikka ei osanud ja Dr Riik otsustas mugavusotsuse tuules jätkata opereerimist „iseseisvalt“ aegade lõpuni. Parafraseerides tuntud lastelaulu: „Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, Dr  Riik oli rongijuht.“. On siiani. Nüüdseks on eraopereerimine raudteel nii põhjalikult ununenud, et RB kontekstis on opereerimise protsessid juba käima tõmmatud  sellisest rakursist lähtudes, et riiklik plaanimajandus raudtee opereerimises jätkub läbi riigi omanduses olevate firmade. Riiklik planeerimine on raudtee reisijateveosektoris seega põlistatud. Tulupõhisuse taotlus on muudetud kasvavaks kulupõhisuseks. Kulude kasv (eriti kui need on peidetud dotatsioonikardina taha) on teatavasti ilma konkurentsisurveta lõputud.

Kurvem lugu oli maakondade bussipõhise süsteemi riiklikult planeeritud kokkuvaristamisega tasuta transpordi juurutamisega (osaliselt puudutas see ka kaugliiklusliine, mis lihtsalt lakkasid toimimast „tasuta“ liikluse süsteemis). Kurbloolisus on selles, et varasemad Dr Riigi ÜT strateegiad püüdlesid selle poole, et vedajad suurendaksid piletitulu (eesmärgiks oli keskmiselt 70% sõidu maksumusest), mis lisas neile motivatsiooni pidevalt arendada toodet, et reisijate hulka suurendada. Tasuta süsteem seda ei eelda, see on lihtsalt tuim veograafik. Lõpptulemus on see, et … autod võidavad. Ja jällegi, tulupõhisus on muudetud kulupõhisuseks.

 Paralleelstruktuure, mis õõnestavad turgu on teisigi nagu näiteks kinnisvaraurg. Jälle üks ebapraktiline üritus. Tegelikkuses arvestades meie olukorda ja võimalusi (õigemini nende piiratust), siis tuleb rohkendad erastruktuure nii hariduse, tervishoiu kui pensionikindlustus   süsteemi valdkonnas. Ehk vastupidiselt Dr Riigi praegusele toimimisele, ehitama riiklike struktuuride kõrvale turupõhine struktuur, nagu üleminekupuhver liikumisel tegelikkusele. Möödunud tervisekriisi tegid riiklikud struktuurid suurepärast tööd, kuid oli ju tuntavaks abiks seegi, mis oli loodud erameditsiinis ja laborites. Nagu armee taibukalt markeerib: „Iga okas loeb“.

Riigikapitalismil pole kapitalismiga mingit pistmist, see on pelk viigileht riikliku plaanimajanduse varjamiseks. See on kulupõhine bürokraatia juhitud raiskav süsteem. . Tegelikult on sellel võib olla läbi monopoliseeritud valdkondade rohkem ühist ühe teise kapitalismi alavormiga – röövkapitalismiga. Miks? Hm, selleks, et kulupõhiseid teenuseid ülal pidada tuleb tõsta makse nii inimestele kui ettevõtetele, et valada seda kulukatesse plaanimajanduslikesse toodetesse. Kui see maksutõus pole röövimine, siis mis see on? K

 

Harjutusi kohtumiseks tõelisusega

 

Tõsiasi on see, et keegi pole püüdnudki modelleerida erinevate võimaluste ja võrgustike tegevust läbi konkurentsisituatsiooni. Konkurentsisituatsioonis pole võimalik kanda kõiki ilukulusid tarbijale, sest kui ettevõtja ei lõika oma kulusid, siis lõikab konkurent teda tarbijatest ära.

Vastupidiselt kujunenud olukorrale, tuleb harjutada tarbijat ja ettevõtjat rohkem olema turuuskne, mitte EL rammusate supiköögi aurude uskne. Tasuta tasuline: ÜT, haridus, tervishoid jne? Head asjad kõik – mingi piirini, mingis koguses, mingiks ajaks, kuid … Kuigi mulle meeldib meie tervishoiu ja hariduskorraldus, siis tõsiasi on see, et me ei jõua neid jätkuvalt ülal hoida. Piirtulu ei võimalda seda. Just seepärast ei tohi (kindlas kõneviisis) Dr Riik probleemi lahendamist viljeleda primitiivse dotatsiooni, toetuse või eriõiguse poliitikat, vaid laskma riikliku majanduse kõrvale areneda erastruktuure. Erapension, eraharidus, eratervishoid, erakindlustus. Hirmutav? Muidugi, kuid kui kompleksühiskonna piirtulu välja ei anna ja kompleksühiskond peale kokkuvarisemist stabiliseerub uuel tasandil (1850) siis on hea, kui tugipunktid jätkamiseks on olemas. Millist avalikku teenust ja miks me võiksime saada praeguse süsteemi kokkulangemisel, siis selle kohta on oma arvamus P Zeihan´il ( „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 201): „Asendage 2000 ja 2010 aastate maksujõuline, küpses eas  kõvasti tööd tegevate inimeste demograafia maksuvaesuse, pensionäridest tiine 2020 ja 2023 aastate demograafiaga ning Teise maailmasõja järgsed valitsemismudelid mitte lihtsalt ei kuku kokku, vaid neist saavad ühiskondlikud enesetapulepingud.“

 „Suurt osa maailmast ootavad ees 1850 aastate stiilis valitsusteenused, see on aeg, kui enamik valitsusi ei pakkunudki mingeid teenuseid, kuid sealjuures ei oota  meid enam majanduskasv, mis võimaldaks elanikkonnal enda eest hoolitseda.“. Hm, niisiis saab olukord olema selline, et avalikke teenuseid ei pakuta, majanduskasvu pole ja … erastruktuuri ka pole? Treenitust hakkama saada tegelikkusega pole … Läheb raskeks.

 Majandussüsteemid kui jaotussüsteemid

 P Zeihan („Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 75/77/82/83) jaotab majandussüsteemid neljaks: „Inimkond töötas välja uued majandusmudelid, millest kõige edukamad ja vastupidavamad osutusid fašistlikuks kororporatiivseks, käsupõhiseks kommunismiks, sotsialismiks ja kapitalismiks. Võistlus nende süsteemide vahel – nende „ismide“ vahel on määratlenud inimajaloo paari viimast sajandit. Kõik need majandusmudelid on oma olemuselt jaotussüsteemid: kes mida, millal ja kuidas saab.“

 „Igal mudelil on oma plussid ja miinused. Kapitalism parseldab võrdsuse maha, selleks et maksimeerida nii majanduslikku kui tehnoloogilist kasvu. Sotsialism ohverdab kasvu kaasatuse ja sotsiaalse tasakaalu altarile. Käsupõhine kommunism kannab maha dünaamilisuse ja võtab selle asemel sihi stabiilsusele ning on keskendunud saavutustele. Fašistlik korporatiivsus püüab saavutada riiklikke eesmärke kasvu või dünaamikat ohverdamata, kuid seda rahva tahte arvelt, olles tohutult vägivaldne ja aukartustäratava korruptsioonitasemega, nii et on närivalt häiriv teada, et riigi sponsitud genotsiit on vaid paari suletõmbe kaugusel. Kapitalism ja sotsialism sobivad üldjoontes kokku demokraatiaga ja kogu poliitilise müra ja kaosega, mis sellega kaasneb. Käsupõhine kommunism ja fašistlik korporatiivsus on poliitiliselt palju … vaiksemad.“

Nagu te hoomate, siis kolmel nendest neljast jaotussüsteemist on riikliku planeerimise tunnused suuremal või vähemal määral ja selle pöördväärtusena on turumehhanismid alla surutud või need puuduvad. Ehk tegemist on kapitalismiga ilma kapitalismita (loe riigikapitalism) „Esiteks, kõik muutub. Ükskõik milline majandussüsteem -süsteemid, mida maailmas arendatakse, saavad olema midagi sellist, mida me tõenäoliselt ei tunne praegu kui elujõulisi süsteeme. Tõenäoliselt vajame palju suuremaid kapitalimahutusi (pensionärid neelavad kapitali nagu käsnad), kui meil on kapitali palju vähem (vähem töötajaid tähendab vähem maksumaksjaid). See viib sellele, et majanduskasv ja tehnoloogilised edusammud (mõtlevad nõuavad sisendiks kapitali) jäävad seisma. (…) Kõik see, mille kapitalism ja fašism ja teised olid mõelnud tasakaalustamiseks või juhtimiseks – varustamine, nõudlus, tootmine, kapital, tööjõud, võlg, defitsiit, logistika -, mitte niivõrd ei paindu, vaid areneb vormideks, mida me pole inimkonnana veel kunagi kogenud. Me oleme astumas äärmuslike muudatuste perioodi koos oma strateegiliste, poliitiliste, majanduslike, tehnoloogiliste, demograafiliste ja kultuuriliste normidega, mis kõik üheaegselt muutuvad. Muidugi lähene me üle teistsugusele juhtimissüsteemile.“

 „Teiseks saab see protsess olema traumaatiline. Praegune rohkema kontseptsioon on olnud meie teenäitavaks valguseks juba sajandeid. (…) Demograafia ümberpöördumise ja globaliseerumise lõpetamisega ei tee me üksnes lõpparvet oma pikaajalise kogemusega aina rohkem soovida, ega tee üksnes tutvust hirmuäratava maailmaga, mis annab vähem, vaid seisame vastakuti majandusliku vabalangemisega, kuna see, mis on renessansi ajast alates olnud meie majandusliku eksistentsi aluseks, laguneb ühekorraga koost.

Globaalse korra kokkuvarisemise ja globaalse demograafilise pöördega seoses vanad reeglid ilmselt ei tööta ja võtab aastakümneid, et saada aru, mis töötada võiks.“

„Esimese korraga see meil ei õnnestugi. (…) meie praeguse majandusmudeli neliku väljamõtlemine võttis aega sajandeid.“

 Hiirejahil … hiired

 Seniks kuni uus majanduslik stimuleerimis ja jaotussüsteem oma õiget teed otsib püüavad administratiivvõimud luua näilisust vanade jaotussüsteemide toimivusest. O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 117) on toonud toreda näite pingutuse ja tasu tasakaalust:  „Poliitilised strateegid James Carville ja Paul Begala räägivad loo lõvi valikutest, kes peab otsustama, kas juhtida antiloopi või hiirt. „Lõvi on täiesti suuteline põldhiire kinni püüdma, tapma ja ära sööma“, räägivad nad. „Aga selgub, et selleks kulub rohkem energiat, kui hiiresöömine kaloreid annab.“ Antiloop on hoopis suurem loom, seega on tema püüdmiseks vaja enamat kiirust ja jõudu. Aga kui antiloop on kord kinni püütud, jätkub sellest lõvile toiduks mitmeks päevaks.

Lugu, nagu ilmselt mõistate, võtab miniatuuris kokku kogu elu. Paljud meist jahivad hiiri, mitte antiloope. Arvame, et hiir on kindla peale minek, antiloop aga liiga pöörane mõte. Hiiri on  kõik kohad täis, antiloope aga vähe ja nad on kaugel. Arvame, et kui otsustame antiloopi jahtida, võib jaht ebaõnnestuda ja lõppeda tühja kõhuga.“ Just niimoodi ongi juhtunud, et Dr Riik on asunud mugavusjahile ja mugavusjaht jätab meid teiega nälga.

 Näljamängud: Taasluues eilset

 Nälja raviks tõstab Dr Riik makse ja suurendab reguleeritust püüdes seda varjata IT võimaluste varju. IT riigisektoris ei loo innovatsiooni see muudab bürokraatia vaid talutavamaks, mugavamaks ja … kohati märkamatuks. Kuid ikkagi IT ei kaota bürokraatiat, see ei ole bürokraatia vähendamise abinõu. Ainukene bürokraatia vähendamise abinõu ja seega kompleksühiskonna kokkuvajumise abinõu selle piirtulu säilimiseks on bürokraatiat ennast st regulatsioone vähendada. See ei ole kerge, kuid kõik see mis on kerge pole tähtis.

Kui MAMI  suhtleb paljude ettevõtjatega „kes kiidavad valitsuse plaane (ERR 04.12.24), siis näitab see et Dr Riik on enese omaenese kasti lukustanud. "Nad soovivad, et riik ei teeks bürokraatiat ja me olemegi astumas neid samme valitsusega," "Meil on näide, et ettevõtjalt küsitakse samasid andmeid korduvalt. Kogu ettevõtlusvaldkonnas on üle 400 eri aruande, aga me tahame ideaalis näha, et oleks üks aruanne," Algus tundub jumeks ettevõtmisena, kuid lõpp kipub muganduma mitte bürokraatia vähendamiseks, vaid bürokraatia mugavamaks tegemiseks. Siinkohal on paslik (kindlas kõneviisis) lähtuda Muski mantrast:

W Isaacson „Elon Musk“ Helios 2024 Lk 307: „Kõikidel koosolekutel, olgu see siis Tesla või SpaceX-is, on üsnagi tõenäoline, et Musk korrutab mantrana oma algoritmi.“ (…) Selles on viis käsku:

1 Kahtle kõigis nõuetes. Iga nõude juures peaks olema selle väljamõtleja nimi. Ära lepi sellega, et nõue tuli mingist osakonnast, näiteks „õigusosakonnast“ või „ohutusosakonnast. Sa pead teadma, selle välja mõelnud inimese nime. Siis pead selles kahtlema, ükskõik kui tark see inimene on. Tarkade inimeste nõuded on kõige ohtlikumad, sest inimesed kahtlevad neis väiksema tõenäosusega. Kahtle alati, isegi kui nõude väljamõtleja olen mina. Siis muuda nõuded vähem rumalaks.

2 Jäta ära kõik osad või protsessid, mis võimalik. Võib-olla pead neid hiljem uuesti lisama. Kui sa vähemalt kümme protsenti tagasi panema ei pea, ei jätnud sa ära piisavalt.

3 Lihtsusta ja optimeeri. See peaks toimuma pärast teist punkti. Levinud viga on lihtsustada ja optimeerida protsessi seda osa, mida pole üldse vaja.

4 Kiirenda tsükli aega. Kõiki protsesse saab kiirendada. Tee seda ainult pärast esimest kolme punkti täitmist. (…)

5 Automatiseeri. See on viimane punkt. Nevadas ja Fremontis oli tõsine viga see, et ma üritasin iga sammu automatiseerida. Oleksime pidanud ootama, kuni kõikides nõuetes on kaheldud, osad ja protsessid ära jäetud ning probleemid lahendatud.“

Seega alustada tuleb (jällegi kindlas kõneviisis) mõttetute tegevuste välistamisest, mitte automatiseerimisest.

 Sõnalohed ja paralleelkulud

 Mingis administratiivses paralleeluniversumis püütakse just nüüd tsementeerida riikliku plaanimajandust (lembenimega riigikapitalism). Kuna uut majandusmudelit ja uuele tootestruktuurile meie majandust upitada ei osata, sest see on raske, pingutust nõudev otsustusjulgus (ning vastutuskindlust) vajav, siis püütakse seda kõike asendada uuelaadsete sõnalohedega nagu näiteks „võrgutasude sotsialiseerimine“ Möh? Tasude sotsialiseerimine? Enam jaburamat väljendit pole ma kuulnud hindade tõstmise kohta. Nii tulebki öelda, et kui tahate sellist kvaliteeti, siis see maksab sellist hinda, sest …. Mitte ajama sellist täditsemise ninnu-nännu juttu, mida keegi ei usu ja kõigil jääb suhu selline vastik pettuse maitse. Mõnede sisutühjade uusväljenditega oleme hakkand juba harjuma, kuigi nede sisust ei saa me ikka midagi aru. Näiteks  kliimaministeerium, kliimakindel majandus, kompensatsioonimehhanismid jne. Tule seesamune sealtsamusest appi, mis asi on kliimakindel majandus? Mis asi on kliimaministeerium?  Kliima muutub kogu aeg. Nagu Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 93) tabavalt kliimamuutusi kommenteerides: „Tänapäeval on kombeks kõike kliimamuutustega seletada, aga samas jääb tõsiasjaks see, et Maa kliima ei puhka kunagi. See on pidevas muutumises. Kõik ajaloosündmused on leidnud aset mingit laadi kliimamuutuste tausta.“  Kui nüüd lahti mõtestada kliimakindla majanduse üleskutse, siis kas see on … seisakustrateegia? Kogu maailma arengu seismapanemise strateegiline viga?  Ja nimetus Kliimaministeerium on täiesti mõõdutundetult pöörane ja ühtlasi … mitte midagi ütlev. Administratsioonid kas ei oska või ei julge (või mõlemad) tegelda juurpõhjustega, et leida tuumlahendusi. Juurpõhjus on liigne bürokraatia ja tuumlahendus on kasutada vaba loovuse puhaskütust. See on raske? Muidugi. Olla kliimaminister on umbes sama nagu olla Universumi direktor. Olla inetu nimega ministeeriumi minister on … Kas see on raske või kerge? Hm, selles ei olegi küsimus, küsimus on tegudes.

Mis tegi Kennedyst Kennedy?  

 lmselt paljud meist teiega mäletavad (või on lugenud) JFK Kuukõnet: „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394). Võimas. Just-just „mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske“, kuid …. eesmärgipärane.

 Kuid kui JFK oleks mõelnud nagu meie tänane poliitturg, siis oleks see kõne olnud hoopis teistsugune: „Kui Kennedy oleks niimoodi mõelnud, oleks ta kõne hoopis teistsugune (ja palju igavam). „Me teeme valiku, „ võinuks ta öelda, „saata inimene Maa orbiidile tiirlema – mitte sellepärast, et see oleks pingutust nõudev – vaid seetõttu, et see on meie ressursse arvestades teostatav“. (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 ) Eks ole, see sõnastus oleks hoopis … mugavam. Võib-olla tänapäevasem? Või pigem allaandlik? Võib-olla isegi deserteerimine otsustusrindelt?

 Miks JFK just sellise tee valis? „Ta lihtsalt ei olnud sellega nõus, et olemasolev reaalsus tema riigi tulevikku juhib.“ (lk 116/117) „Kuulend sunnib algpõhimõtetele mõtlema. Kui eesmärk on üheprotsendiline parandamine, võib töötada midagi muutmata. Aga kümnekordset paranemist soovides tuleb  status guo uksest välja heita. Kuulennu poole pürgimine asetab teid konkurentidega võrreldes kõrgemasse liigasse – ja tihti ka hoopis teise mängu -, mistõttu juurdunud tavad ja reeglid muutuvad sageli ebavajalikuks.“ Just. „Meie ootused kujundavad tegelikkust ja muudavad isetäituvateks ettekuulutusteks. Sellest, mille poole püüdlete, saabki teie lagi. Võtke suund keskpärasusele ja keskpärasuse te ka saate – paremal juhul. (…) Aga kui korrigeerite kurssi nii, et siht on Kuu – mitte maapind – lendate kõrgemale kui varem. „Endale naeruväärselt kõrged eesmärgid püstitades ja läbi kukkudes kukute läbi kõrgemal tasemel kui kõigi teiste edu küünib“  Kuidas nende ambitsioonide kõrval tunduvad eesmärgid nagu eelarvetasakaal ja riigikapitalism? Tundub nagu plahvatus stardiplatvormil?

 Kuidas mitteplahvatada

 Mark Okerstrom on nutikalt täheldanud, et: „Kui loome organisatsioone, siis teeme seda selleks, et anda inimestele suund. Põhimõtteliselt anname neile loa olla lühinägelik. Me ütleme: see on teie probleem. Määratlege oma missioon ja looge strateegia ning joondage oma ressursid  selle probleemi lahendamiseks. Ja teil on jumalik õigus ignoreerida kõike, mis sellega ei ühti.“ Vaat just niimoodi asjad kehvas organisatsioonis toimivadki. Samas sidusorganisatsioonis on tegemist ühise pingutusega, suunaga ja eesmärgiga.

 Nagu A Fishman („Võidujooks Kuule“ Helios 2019 Lk 77/11) seda kirjeldab JFK seisukohalt:  „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“

  „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ Selline suhtumine ja siht tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks. Samas „Öeldakse, et juht, kellel ei ole järgijaid, on lihtsalt jalutav inimene. Organisatsiooni kultuuri muutmine eeldab juhtkonna pühendumist muutustele. Juht peab olema see, kes suudab panna inimesed harjumusi muutma ja enesele järgnema.“ ( Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 lk 197). Tundub, et meil on liiga palju üksinda uitajaid, kes ei oska ega ilmselt mugavusest ei tahagi meid teiega kutsuda kaasa muutustele. Kahju.

 Pesumasina tahte triumf

 Lend tundmatusse on muidugi pelutav, kuid … inimlik. Sügavalt inimlik: „ Vastus on lihtne: kui president John Kennedy 1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et meil ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 Lk 11).

 „Seega lendasid astronaudid Kuule arvutiga, millel oli 73 kilobaiti mälu. Kohaliku ajalehe ühe päeva pealkirjade edastamiseks meiliga kuluks sellest kaks korda rohkem ruumi.“

„AGC suutis täita 85 000 käsku sekundis, mis tundub olevat üsna tõhus tegutsemine. Aga 2018 aastal müügile tulnud iPhone Xs täidab sekundis 5 000 000 000 000 (5 triljonit) käsku. Apollo arvuti arvutamisvõimsus oli kõigest 0,000002 protsenti teie taskus oleva telefoni omast: kaks miljondikku protsenti“

„Pole mingi ime, et teie nõudepesumasina arvuti aju võimsus on suurem kui Kuule jõudnud arvuti; see lihtsalt on nõnda. Ometi loodaksid vähesed meist Kuule lennates oma puhuti ekslikule iPhonile, rääkimata sellest, et sõltuda sel lennul köögimasinatest. Ime on hoopis muu: see, mida MIT-i insenerid, teadlased ja programmeerijad suutsid nii nappide arvutusressurssidega korda saata; ime on töö hulk, mille nad jaksasid AGC-st välja pigistada, ja töökindlus, mille nad oskasid sellesse paigutada. Ja kõige selle käigus sai Apollo arvutist järgnenud digitöö eeskuju ja digimaailma alus.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 110).

Siis kui ununesid kosmoselennud

 Kogu selle eelneva jutu eesmärk ei olnud näidata seda, et ka pesumasinaga (või õigemini pesumasina arvutiga) on võimalik Kuule lennata, vaid seda kui tohutult suure arengu on IKT valdkond sedavõrd lühikese ajaga läbi teinud. Kui inimkonnal läks 1600 aastat, et teleskoobi ideest selle realiseerimiseni jõuda (lõpuks leidus meistrimees, kes oskas klaasi niimoodi lihvida, et oli võimalik teleskoop kokku panna ja siis …), siis nüüdseks on takt kiirenenud selleni, et esimene Kuulend ja osaliselt isegi mehitatud kosmoselennud sai riiklikul tasandil nii põhjalikult „ära unustatud)“, et Musk ja teised IT kuningad pidid selle taasavastama. Taasavastama ja taasteostama eraettevõtlikul kommertsalusel. Muidugi on sellel suur osa ka NASA-l ja lennundusprogrammide hangetel, kuid arenguinitsiatiiv ja tehnoloogilised läbimurded tulid siiski loominguliste uustulnukate eraettevõtluse initsiatiivil. Ärgem unustagem, et läbimurre ei toimunud ainult tehnoloogiliselt, vaid eraettevõtluse konkurentsitihe osalemine  vähendas maksumust … kordades. Majandusmudel ise muutus riiklikust äripõhiseks.

 NASA programmi Constellation näitel: „Seda korraldati tavapärasel viisil: Nasa andis Locheed-Boeingu United Launch Allianc´ile enamiku komponentide tootmiseks Fikseeritud hinnaga lepingu. Ent programmi hinnangulised kulutused olid nüüdseks rohkem kui kahekordistunud ning see polnud kaugeltki valmis. Garver soovitas Obamal see lõpetada ja lasta eraettevõtetel, nagu SpaceX, töötada välja raketid, mis suudavad astronaudid kosmosesse viia.“

 „“Presidendi NASA eelarve puudutav ettepanek on Ameerika Ühendriikide kosmoselendude tulevikule surmamarsi algus“ (Alabama senaator R Shelby). NASA endine juht (…) „USA on põhimõtteliselt otsustanud, et ei ole inimeste kosmoselendudes enam oluline tegija.“ Nad eksisid. Järgmise kümne aasta jooksul saatsid Ameerika Ühendriigid ennekõike SpaceX-i kasutades kosmosesse rohkem astronaute, satelliite ja lasti kui ükski teine riik.“ W Isaacson „Elon Musk“ Helios 2024 lk 228/229). Kuid see muutus tõi kaasa ka ühe piinliku tõsiasja, mis ilmnes  2010 aastal mehitamata mooduli orbiidile saatmisest ja selle tervena maa peale toomisest “See oli ülimalt vinge, aga Musk taipas midagi kainestavat. Mercury programm oli  saavutanud midagi sarnast viiskümmend aastat tagasi, enne kui Musk või Obama sündisid. Ameerika jõudis oma kunagisele minale lihtsalt järele.“ (lk 233) Vahel on ka rajavahetusest tingitud järelejõudmine suur saavutus. Samas, kui oleks jätkatud NASA programm Constellation oma lohiseval ja kallil riiklikul moel … Kas siis oleksid ameeriklased kosmoselennunduse täielikult unustanud? Mis aga põhitähtis, erainitsiatiiv võttis oma loomingulisuse, paindlikkuse  nutikusega üle ja viis kosmoselennud uuele tasemele IT platvormidel edu saavutanud raamidest välja mõtlevad juhid. Kõik see oli võimalik vaid seetõttu, et poolsajandiga oli pesumasina IT-st arenenud välja midagi hoopis suuremat ja kõikehõlmavamat, kui pelgalt IT.

IT oli vahend mis andis võimaluse kiirendada protsesse, kaaluda erinevaid võimalusi, katsetada ja parandada. Just seepärast on IT valdkonnana ülitähtis ka meie jaoks. IT on tähtis komplekselt, kõikehõlmavalt, kuid … Kuid millist teed valida? Just see on põhitähtis, sest kui valdavaks saab praeguste administratsioonide tegutsemine mis soosib nn riigikapitalismi ehk mitteturumajandust vaid riiklikku plaanimajandust, siis … Siis … See „siis“ jääb järgmiseks korraks, kui käsitleme tööjõu ja ITK suhteid ja võimalusi.

 

Järgneb:

 

Targutusi:

 

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

 

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

Lk 49 „Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea, mis on sinu eesmärk.”

 

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

 

Lk 74 „See on põhjus, miks mina ja minu kolleegid väidame, et riiklike kulutuste kasv võtab ära raha ja ressursid, mida majandus vajab toimimiseks, laienemisest rääkimata. Suured riiklikud kulutused mitte ei leevenda tööpuudust, vaid on tegelik põhjus, miks ettevõtluses ja kaubanduses kaovad töökohad ja toimuvad pankrotid. (…) kohalikud omavalitsused peavad õppima kulusid kärpima samal viisil, nagu seda teevad ettevõtted.”

Lk 136 „Kõik siinviibijad, mina kaasa arvatud, toetame Whiteheadi mõtteavaldust, mille kohaselt rahvas, kes ei austa koolitataud mõistust, on hukule määratud.“ (W filosoof matemaatik)

Lk 138 „Esiteks, vaatamata sellele, et alusteadustest võib tõusta hiiglaslik majanduslik kasu, on sealsed uurimistulemused täiesti ennustamatud. Seetõttu ei ole neist sündiv tulu kohe hoomatav. Ja ometi on Faraday töö väärtus tõusnud tänaseks suuremaks kui kõikide börsiaktsiate kapitalisatsioon ühtekokku.“

Vikativiiul V7: Retooriliselt

 

No nii, pakime oma baaslaagri kokku ja ronime edasi. Niisiis kohtustumisest (mõiste pole just levinud ja isegi Vikipeedia annab enamuse vastetest kõhulahtisusele, nii et tähelepanu on mõistmise eeltingimus.). Teema põnev (või igav olenevalt vaatenurgast).

Niisiis kõigepealt mõistetest. Kuulates poliitturu ja meediamaastiku igapäevast retoorikat, siis oleks meie teiega eesmärgiks justkui vähendada bürokraatiat, kulutusi liigsele regulatsioonile, lisada võrdsust ja õiglust. Õigemini lausa nõuame tõde ja õigust, aga … M Desment („Totalitarismi Psühholoogia“ ESTRA 2022 Lk 160) juhib tähelepanu mõiste nihkumises selleski vallas:  „Tõest on saanud anakronistlik mõiste – ta kõlab vanamoodsalt. Oma „Tõe julguses“ teeb prantsuse filosoof Michael Foucault huvitavalt vahet retoorikal ja tõel. Retoorika abil püüab inimene tekitada teises inimeses neid ideid ja uskumusi, mida ta ise ei jaga. Tõerääkimisele kindlaks jäänu puhul kehtib vastupidine. Kõneldes püüab ta siiralt Teisele edasi anda temast endas elavat idee või kogemuse: ta püüab Teises tekitada resonantsi sellega, mida ta ise endas tunneb.“

Vägagi valgustav tähelepanek, seda enam, et: „Viimastel sajanditel ja eriti viimastel aastakümnetel on avalik sfäär üha enam täis retoorikat. Olime juba harjunud poliitikutelt pärineva retoorikaga. Keegi ei oodanud, et nad kasvõi üritaksidki oma ametiaja jooksul oma valimislubadusi täita. Pikemas perspektiivis on rahvas sellega lihtsalt leppinud: poliitiku jutt valimistel tahab ainult uskuma panna. Tegelikult kehtib sama ka reklaamide kohta. Ainult idioot usub, et need maalivad reklaamitavast tootest tõese pildi.“ Hm, karm äratus.

Suutmatuses ja suutlikkusest

Niisiis nii ongi, et meie teiega eesmärgiks on vähendada bürokraatiat, kulutusi liigsele regulatsioonile, lisada vabadusi (sic! vabas riigis) võrdsust ja õiglust, kuid … retooriliselt. Miks ometi? M Desmenti arvates (Lk 30): „Administratiiv- ja majandussektori kiire kasv on seotud  sootuks fundamentaalsemate psühholoogiliste suundumustega ühiskonnas. Reeglite, protseduuride ja administreerimise lõputu vohamine  tuleneb harilikult inimestevahelisest usaldamatusest ning suutmatusest taluda ebakindlust ja riske. Üha enam nõuavad nii valitsused kui ka rahvas, et kõike tehtaks õigesti. Siis tulevadki mängu lõputud protseduurilised ettekirjutused, et oleks teada, kes vastutab rahaliselt ja seaduse ees, kui midagi viltu läheb. Nagu 5 peatükis näitame, on nüüdne vastupandamatu reguleerimise ja kontrollimise iha meeleheitlik katse toime tulla üha kasvava ärevusega.“

„Kui inimsuhetes valitseb fundamentaalne usaldamatus, siis läheb elu lootusetult keeruliseks ning ühiskond kulutab energiat kõikvõimalike „turvamehhanismide“ loomiseks, mis tegelikult õhutavad usaldamatust veelgi ja eelkõige on psühholoogiliselt kurnavad. Seetõttu on jaburate töökohtade nähtus otseselt seotud ka epideemilise tööl läbipõlemisega. Töö ei muutu talumatuks tavaliselt mitte tegeliku raskuse pärast, vaid võimatusest leida mõtet ja rahulolu, kogeda tööd loomisaktina."  Aga Buffet läheb igal hommikul tööle rõõmsameelselt justkui läheks Sixtuse kabelit maalima nagu ta ise ütles. Miks siis enamus suunduvad oma „rämpstöökohtadesse, et olla püsivas vastasseisus kellegi või millegigi, moodustades keeldujate koori? „Parim näide sellest on vahest rämpstöökohtade fenomen (…): 21 sajandi teisel kümnendil leidsid pooled inimesed, et nende töö on mõttetu. 2013 aasta ülemaailmses Gallupi küsitluses selgus, et ainult 13 protsenti maailma rahvast on tõeliselt oma tööle ; 63 protsenti ütles, et nad ei ole pühendunud („on oma töö suhtes ükskõiksed, kulutavad küll selleks aega, aga ei ole südamega asja juures“); 24 protsendi suhtumine oma töösse on aktiivselt eitav, mis tähendab, et nad aktiivselt demoraliseerivad ja demotiveerivad oma töökaaslasi.“ (lk 85). Niisiis on meie „reeglihimu“ taga inimestevaheline usaldamatus ning suutmatusest taluda ebakindlust ja riske? Püüame usaldamatuse ja riskitalumatuse kompenseerida reeglirägastikuga? Hm, ka võimalik variant.

Miks siis tegeleda rahuldust mittepakkuva ja psühholoogiliselt kurnava tegevusega püüdes seda sihitust asendada reeglikuhjaga? Kui algpõhjus on usaldamatus (vt ka Usaldusökonoomikat), siis usalduse puudumist ja suhete keerukust kompenseerida paberimajandusega on … kohatu. Kummaline ka.

Usalduse raadiusest & üldusaldusest

Siinkohal toovad L E Harrison ja S P Huntington („Kultuur on tähtis“ Pegasus 2002 Lk 96/97) mängu käsitluse  F Fukuyama raamatust „Sotsiaalne kapital“: „Sotsiaalset kapitali võib defineerida kui mitteametlike väärtushinnangute ja käitumisnormide kogumit, mida grupi liikmed ühiselt tunnistavad, et ühiste eesmärkide nimel koostööd teha. Kui grupi liikmed veenduvad üksteise usaldusväärsuses ja ausas käitumises, jõutakse usalduseni. Usaldus toimib nagu määrdeaine, mis paneb igasuguse grupi või organisatsiooni tõhusamalt tegutsema.“

 Sotsiaalset kapitali loovad normid peavad aga sisaldama suurel määral selliseid väärtusi nagu tõde, kohusetunne ja vastastikune abistamine. „

 „Igal ühiskonnal on teatud sisemine sotsiaalse kapitali varu ning tegelikud erinevused ühiskondade vahel puudutavad seda osa, mida võiks nimetada „usalduse raadiuseks“. See tähendab, et koostöönorme nagu ausus ja vastastikune abi jagatakse teatud inimgrupi sees, mitte sama ühiskonna ülejäänud liikmetega.“

 „Ka sotsiaalse kapitali puudumise korral on edukate gruppide moodustamine täiesti võimalik, kasutades suurt hulka olemasolevaid formaalseid koordineerimismehhanisme nagu lepingud, hierarhiad, põhiseadus, juriidilised süsteemid jne. Samas aitavad mitteametlikud normid olulisel määral vähendada kulutusi, mida majandusteadlased nimetavad „tehingukuludeks“ – need on monitooringu, kokkuleppe sõlmimise, tülide lahendamise ja formaalsete kokkulepete pealesundimisega seotud kulud.“ Vaat selline valik: määrdeaine või sunnitud kulud. Usaldad ei usalda?  Jälle kulud! Ning kokkuvõtteks „Samuti võib sotsiaalne kapital teatud tingimustel soodustada innovatsiooni ja grupi kohanemisvõimet.“

Kurjuse banaalsusest

Kui jälgida uudisvooge, siis põhitonaalsus keskendub rikkumistele. Kahjuks. Rõõmsamat poolt võib kohati kohata kultuurirubriikidest ja spordikokkuvõtetest (kui nad parajasti ei kurda, et raha on vähe) Miks ometi, kui ümberringi on nii palju vahvat. Kas me olemegi nii rikutud meelega? Või on see mingi ventiil, pingete maandamiseks? Lohutuseks? R Bregman („Inimkond. Paljutõotav ajalugu“ Lk 173) arutleb meie rikutuse üle järgmiselt)  „Mis põhjusel me usume nii meelsasti iseenda rikutust? Miks kipub spiooniteooria aina tagasi tulema nii paljudes variatsioonides? Kahtlustan, et see on nii, sest on paljuski meile sobiv. Kummalisel kombel on usk meie patusesse olemusse kuidagi lohutav. See on omamoodi õigustus. Seest kui enamik inimesi on halvad, siis pole mõtet pingutada ja kohustusi võtta ning kiusatustele vastu panna.

Usk inimkonna patusesse olemusse annab samuti hea seletuse kurjuse olemasolule. Kui olete silmitsi viha või isekusega, saab endale öelda: „Nojah, niisugune see inimloomus on.“ Aga kui usute, et inimesed on põhiliselt head, siis tuleb küsida, miks on kurjus üleüldse olemas. See tähendab, et on mõtet kohustusi võtta ja kiusatustele vastu panna ning siit tuleneb kohustus tegutseda.“ See on tõsine küsimus – vastutus. Oeh, ja tegutsemine ka veel? Ülejõukäiv?

Ning veel üks kummaline mõttetera R Bergmanilt:  „Kohtueelse vangistuse ajal hindas kuus eksperti Eichmanni psüühilist seisundit. Keegi ei tuvastanud mingeid käitumishäire sümptomeid. Ühe arsti sõnul oli tema puhul ainus veider asjaolu see, et ta tundus „palju normaalsem kui normaalne“. Eichmann, kirjutab Arendt, polnud ei psühhopaat ega koletis. Ta oli just niisama tavaline inimene kui kõik need juuksurid ja baarimehed, ehitajad ja ärimehed, kes tulid Milgrami laborisse. Oma raamatu viimase lausega paneb Arendt sellele nähtusele diagnoosi: „kurjuse banaalsus.“ (lk 163). „Kurjuse banaalsus“ kõlab nii kurjalt kui ka … banaalselt, kuigi kurjus ei saa olla banaalne, kurjus on lihtsalt kurjus.

Siit on üksainus samm kohtustumiseni

Edasiminekuks läheme tagasi. Ehhee, peaaegu nagu mägironimisel, kui kuskilt mitte kuidagi ülesse ei saa, siis tuleb natukene tagasi tõmmata ja leida uus tee (või vana tee ots). Niisiis: „Klassikalises esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele. Nii peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud  volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid  ülalt alla. Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks). Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“  „Siiski näeme samal ajal nii-öelda mittevalitute esiletõusu (…), see tähendab, et poliitikas saavad üha suurema rolli need asutused, kes pole demokraatlikult valitud vastutama, nagu näiteks rahvusvahelised institutsioonid, keskpangad, sõltumatud agentuurid või kohtud. (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 12/14) Eks ole põnev? Meie teiega pole ju kunagi mõelnud sellele, et need kes teevad lõppotsuseid – kõrgkohtud ja rahvusvahelised organisatsioonid – on … mittevalitud. Mittevalitud, kuid määravad.

Nagu Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 300) väidab „… tuleks kohtuvõimustumist vaadelda konkureeriva eliidi võimuvõitlusena. Kohtud ise võivad olla selle protsessi taga, kuid selle on vallandanud ka strateegilistest arvestustest motiveeritud poliitilised toimetajad. Tegelikult tuleks võimalikku kohtute vastasseisu näha mitte ainult poliitikakujundamise piirangu, vaid ka ressursina. Kohtuvõimustumine võib edendada mõne poliitiku eesmärke, nagu näiteks nende hegemoonia säilitamiseks poliitikakujundamise isoleerimisel demokraatliku poliitika heitlikkusest.“ Jälle huvitav mõttearendus. Mida teile meenutab isoleerimine demokraatliku poliitika heitlikkusest? Eks ole?

Kuid  „Otseselt või kaudselt on kohtunike poolt poliitikakujundamine üha ulatuslikum ja see hõlmab nüüdseks mitmes riigis poliitika alusküsimusi, nagu näiteks valimisprotsess ja -tulemused või teemasid, mis on seotud riigi ülesehitamise ja kollektiivse identiteediga.“ (lk 299) „Kohtuid võib kasutada kui ressurssi mitte ainult poliitikakujundamisel, vaid ka valimiskonkurentsis: näiteks, et nõrgendada poliitilisi vastaseid (…), kui neid kahtlustatakse seotuses korruptsiooniskandaaliga, nagu juhtus Itaalias 1990 aastail (…) või hiljem Prantsusmaal erakonna ebaseaduslikul rahastamisel.“ „Võib isegi olla, et kohtuvõim muutub poliitilises protsessist osavõtjaks per se, nagu juhtus kohtunikega Itaalias viimase Berlusconi valitsuse ajal, kui peaministri konflikt nendega muutus igapäevase poliitika osaks.“ (lk 301)

Põhiseaduse mittevalitavuse valitavus

Edasi läheb huvitavaks, sest tundub kuidagi tuttavlik. „Teatud mõttes võib kohtutele esitatud kaebusi näha kui lobitöö funktsionaalset vastet: kohtud annavad poliitiliste teemade eestkostjatele lisajuurdepääsu. Selline juurdepääs on eriti atraktiivne. „õiguslik tee poliitilise reformini võib olla maksimaalset tõhus, sest kohtuvõimu reeglid, mis põhinevad põhiseadusõiguse tõlgendamisel, on immuunsed parlamendi ümbervaatamise suhtes; sääraseid otsuseid võib muuta üksnes järjestikkuste kohtuotsuste või põhiseaduse täiendamisega.““(lk 300)

„Poliitika eestkostjatel on seega huvi apelleerida kohtutele, et saavutada oma eesmärke, isegi kui kohtuotsuse täitmine võib olla raske.“

 „Arvestades asjaolu, et tähtsate eelnõude põhiseaduslikkuse  on peaaegu eranditult  kahtluse alla pannud parlamendis lüüa saanud opositsioonilised erakonnad, nähakse Prantsuse põhiseaduskohtus praegu enamasti teatud mõttes kolmandat (mittevalitud) koda, kelle roll seisneb õigusaktide põhiseadusele vastamise hindamises.“

„Prantsusmaal, Saksamaal ja Hispaanias on üle poole kohtute läbivaadatud seadustest vähemalt osaliselt muudetud kehtetuks kohtute enda poolt (…), kuid ei tohiks alahinnata ka kohtute kaudset mõju. Seadusandjad peavad arvestama kohtute võimalikke vetosid, kui nad seaduseelnõusid koostavad, ja seega on nad kammitsetud enesetsensuurist.“ (lk 298)

 „Kohtuvõimustumine annab oma osa esindusdemokraatia ahela rolli allakäimisele. Seda võib defineerida kui kohtute suurenenud mõju – ehkki riigiti erinevalt – poliitikakujundamisele ja laiemalt poliitiliste jõudude käitumisele.“ (296) Kurb lugu, kuid loodus tühja kohta ei salli …

Uus seadusandja on sündinud

„Selle asemel, et rakendada seadusi, muutusid kohtud tegelikkuses, ehkki küll tihtipeale kaudselt, oma mõju tõttu ise seadusandjateks.“ (lk 296)

Lk 320 „Aga kui kohtud muutuvad poliitikaosalisteks, õõnestatakse de fakto formaalset võimude lahusust ning kohtuvõimustumine tekitab ise vastutavuse probleeme. Kartus „kohtunike valitsuse“ ees on seotud kohtusüsteemi kaugusega esindusdemokraatia süsteemist. Kohtuvõimustumine tugevdab riigiaparaadi kõige vähem esinduspõhimõttel toimiva võimu haru (…), ja see on ühtlasi kõige vähem vastutav. Seetõttu saab tõstatada ka küsimuse, miks „kohtunikel, kes (tüüpiliselt) pole valitud ja (tüüpiliselt) ei allu valitute bürokraatlikule kontrollile, tuleks lubada suruda kogu avalikkusele peale oma vaateid vabadusele, võrdsusele ja nii edasi“ (lk 320)

Kas murtud lubadused?

 „Mida me teame, on see, et kohtute ühiskondlik legitiimsus saab mõjutatud, kui hakatakse tajuma, et nende otsused politiseeruvad – teisisõnu, kui kohtuvõimu erapooletuse lubadust peetakse murtuks.“ (lk 321) Ilmselt on see põhiküsimus.

Vastutusmehhanismist ka

 „Pealegi on jätkuvalt nõrgenenud valimiste kui esindusdemokraatia põhilise vastutusmehhanismi roll, mitte ainult seetõttu, et otse valitud parlamendiliikmete bürokraatia üle ei ole piisav, vaid ka seetõttu, et legitiimset vastutavust kalduvad esindama need inimesed tänavalt, kes nagu koostöise valitsusegi puhul, võivad esitada usaldusväärseid näiteid, et nad on mõjutatud riigi poliitikast. Vastutavust teostatakse vähem isikliku hääleõiguse kaudu ning rohkem väikeste elanikkonnarühmade organiseeritud osaluse või sagedamini neid esinevate eestkosterühmade kaudu.“ (lk 339)

Puudulikkuse õigustamisest

Kuid see pole veel kõik. Igal tagajärjel on ka põhjus. Valitsetavusel on nii põhjused kui tagajärjed. Niisiis „Demokraatia toetub formaalselt häälteenamusele, kuid vähemused võivad kannatada; et olla legitiimne, vajab enamus  valitsemiseks õigustust (Cambers 1996), mis võib jääda puudulikuks. Meie ühiskondi iseloomustava suure erisuse olukorras pole lihtne enamuse võimu piisavalt legitimeeritud, ehkki de jure  on valitud võimud volitatud tegutsema oma üldisest legitiimsusest tulenevalt  mandaadi alusel. Valitsetuse kaasavad vormid on loodud just seepärast, et leevendada formaalse enamuse puudusi suure ühiskondliku killustumuse kontekstis.“ (lk 340)  „See on üldisem probleem, sest sama võib öelda teiste muutuste kohta, nagu näiteks nõrgalt nähtav valitsemiskorraldus, ekspertorganid ja kaasav võrgustik, millel kõigel jääb puudu formaalsest volitatusest, kuid kellel on (eri määral) poliitiline võim – see on võim väljastada otsuseid, millel on in finne siduv mõju ja mida viivad ressursside ümberjaotamiseni.“ (lk 341)

Pühitsetud eetikast

T. Sarrazin ( „Piirideni jõudnud riik“ PM 2022 Lk 178) toob välja eetilisuse ja eetilisuse erinevused:  „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““

Deparlamenteerimisest ?

 „Hiljutine erakondi käsitlev kirjandus on rõhutanud nende nõrkust ühiskondlike eelistuste ehk poliitika sisendi koondamisel ja kasutamisel. Tänapäeval on „erakonnad vähem kohal“ (Katz, Mair 1994) ja on rohkem eestkostedemokraatiat (Dalton et al. 2003), kus huvirühmadel on oluline roll hääle kuuldavaks toomisel ja poliitikakujuduse sisendite sõnastamisel. Deparlamenteerimine (von Beyme 2000) eeldab, et erakonnad (ja eriti nende parlamentaarne osa) on samamoodi nõrgenenud oma väljundfunktsioonides, mis on seotud kollektiivselt siduvate otsuste langetamisega. Erakondade presidentaliseerumine sisaldab samuti seda mõõdet. Erakonnad pole mitte ainult oma väljundfunktsiooni kaotanud, nad kalduvad kaotama ka oma valitsemisfunktsiooni. (…) Peter Mair on oma viimastes töödes isegi väitnud, et erakondade sisendiga seotud  väljakutsete tõttu puudub neil ka legitiimsus olla võtmetoimetaja väljundi juures: „Kui erakondadel on puudu esinduslegitiimsust, on raske õigustada nende poolt valitsemiskontrolli võtmist või võidelda selle vastu, et anda kogu valitsemine  otse kohtunikele, reguleerivatele asutustele ja teistele sarnastele institutsioonidele“ (Mair 2009:11)“ (lk 342)

Mis oleks sellise arengu tulemus? „Siit tuleneb see, et marginaliseerunud pole mitte üksnes erakonnaaktivistid, vaid ka parlamendisaadikud, sest parlamendid kaotavad poliitikakujundusprotsessides oma mõju.“(lk 343) Niisugune areng siis … Oot-oot, aga kus selles jadas siis demokraatia on? Vaat see on hea küsimus. Hea küsimus mida küsitakse üha uuest ja uuesti. Juba aastasadu.  „Jean-Jacques Rosseau´ kuulus mõte 1762 aasta raamatus „Ühiskondlikud lepingud ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid“ kõlas nii: „Inglismaa inimesed peavad end vabaks, kuid see on väga eksitav; nad on vabad vaid parlamendiliikmete valimise ajal. Niipea, kui nad on valitud, võtab orjus üle ja see on eimidagi“ (Rousseau 1973, ptk 15:240)“. (lk 357).  

Müra

D Kahneman, O Sibony, C C Sunstein („Müra“ ÄP 2023 Lk 43) on mürauurijad. Organisatsioonides ja otsustamisprotsessides tekkiva müra uurijad ja nad väidavad, et  „Meie järeldus on lihtne; kus on otsustamist, seal leidub ka müra.“. Loogiline, kuid … Kuid kui me vaatame eelnevat jada, kuidas mittevalitute müriaad hakkab otsuseid tegema või neid vähemalt mõjutama, siis võtab veidi kõhedaks. Näiteks föderaalkohtunike piiramatust kohtulikust kaalutlusõigusest (karistus 30 päevast 15 aastaks) „Arvukatele niisugustele juhtumitele viidates taunis Frankel seda, mida ta nimetas föderaalkohtuniku peaaegu täiesti kontrollimatuks ja ulatuslikuks võimuks, mille tulemuseks on iga päev toime pandav suvaline julmus, mida ta pidas seaduse, mitte inimese valitsedes vastuvõetamatuks. Frank kutsus kongressi üles lõpetama diskrimineerimist, nagu ta neid suvalisi julmusi kirjeldas. Selle väljendiga pidas ta silmas eelkõige seletamatuid müra variatsioone kohtuotsustes.“ (lk 24). Eks ole ehmatav. Kuid veelgi ehmatavam on, et „Müraauditid viitasid, et austatud spetsialistid – ja neid teenistuses hoidvad organisatsioonid – jäid üksmeelse illusiooni juurde, tehes samal ajal tegelikult igapäevaseid professionaalseid otsuseid erinevalt.“ (lk 41)

Miks siis ometi? „Enamik meist elab suurema osa aega kõhklematus usus, et maailm näeb välja niisugune, sest see ongi niisugune. Sellise uskumuse juurest on ainult pisike samm järgmiseni: Teised näevad maailma samamoodi nagu mina.“ Need naiivseks realismiks nimetatavad uskumused on olulised teistega ühise reaalsuse tajumise seisukohalt. Kahtleme neis harva. Igal ajal tõlgendame end ümbritsevat maailma ühelainsal moel ja üldjuhul pühendame vähe vaeva sellele usutavate alternatiivide loomisele. Ühest tõlgendusest piisab ja me kogeme seda tõena. Me ei lähe läbi elu, kujutades ette alternatiivseid viise näha seda, mida me näeme.“ (lk 41). Aga maailm ei näe välja (ainult) selline nagu meie seda näeme, enamgi veel maailm näeb välja meie enestegi jaoks välja erinevalt erinevatel eluetappidel.

Lisaks sellele on mõjureid otsustele veel teisigi B Greene („Aja lõpuni“ PM 2024  Lk 197) toob näitena huvitava eksperimendi: „Aga isegi teadlasi pani imestama, kui suur oli erinevus kahe kohtunike rühma poolt ette pandud trahvisummades. Surelikkuse suhtes praimitud kohtunikud soovitasid kontrollrühmaga võrreldes määrata keskmiselt ü h e k s a korda suurema trahvi. Nagu teadlased rõhutavad, kui kõigest väike viide surelikkusele võib nii tugevasti mõjutada isegi hoolsalt ameti selgeks õppinud kohtunikele, kelle vaim on läbi imbunud kiretu õigusemõistmise nõuetest, tuleks hästi järele mõelda, enne kui heita kõrvale igaühele toimiv sarnane, kuid samavõrd varjatud mõju.“ /Pooltele kohtunikele tuletati meelde nende surelikkust ankeetides lisaküsimustega/. Eks ole, inimene on ekslik.

 „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kirjutab, on tõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolliavaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“ (C Hood „Riigikunst“ TLÜ Kirjastus 2022 Lk 45)

Hm, kus me siis oleme?  

R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 49/57) väidab, et  „Taktika triumf strateegia üle on halvanud meie riigi.“(jutt on Saksamaast)

„Suurte otsuste langetamine on poliitiku elukutsega vastuolus ja vähendab võimalust saada tagasi valitud. Nii nagu meie linnade valgusreostus paneb oma heledusega kahvatama taevatähed, nii pimestab olevik mis tahes tuleviku.“

 „Kaasaegset poliitikat, nii nagu me seda enamvähem igal pool Euroopas näha võime, iseloomustab eetostest loobumise taktikalise tarkuse ja ülimalt paindlike põhimõtete kasuks. (…) Et poliitikud ei tee mingeid tulevikuplaane ega tegutse oma veendumuste kohaselt, ootavad nad teemasid nagu ilma – valitseb oleviku diktatuur kogu ülejäänud aja üle; kõik liigub, miski ei muutu.“ Tegelikult küll muutub ja väga kiiresti, kuid poliitturg ei jõua sellele kiirmuutusele järgi.

Ja nüüd tuleb eriti huvitav „uusdemokraatia vormi visioon“: „Kuidas me tulevikus elama hakkame, selle üle ei otsusta enam poliitikud, vaid digirevolutsiooni visionäärid  ja utopistid: Google, Facebook, Amazon, Microsoft ja Samsung. Nende digitaalsete supervõimude kõrval on Saksamaa poliitikud strateegilised pügmeed. Võimu on nad lasknud endal juba ammu käest võtta. Aga kuna valimistel on mõte ainult juhul, kui neil, keda valitakse, on ka võimu, siis tuleks tegelikult valida kas Google või Facebooki juhtkonda, kes teeb oma strateegiad ja visioonid avalikuks ja paneb hääletusele.“ Midagi sarnast on läbi kirjutanud ka Harari. Ka võimalik, kuigi …

Luues eilset

Milles siis probleem? Kas me tahame luua homset või … eilset. J Minnar, P D Morre („Ärimaailma mässulised“ ÄP 2024  Lk 71) väidavad, et: „Tõde lausa karjub näkku: süsteem, milles paljud inimesed endiselt töötavad, loodi stabiilse, aeglase ja ennustatava maailma tarbeks, mida enam ei eksisteeri. Tänapäeval on see süsteemne viga ja kukub läbi ning on aeg leida uus meetod eksisteerimiseks.“ Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 394)  „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei jui seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsioonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“ ja M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013Lk 319) tõdeb, et: „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“     Uut tüüpi institutsioonide leiutamine on muidugi väga ambitsioonikas ettevõtmine, kuid … Kuid kunagi pole nii, et midagi ei saa teha, ikka saab.

Kõrvalejäätusest

Tõsiasi on see, et mängus osalemata võitjaks tulla ei saa. Kõrvalejäämine pole lahendus. Ka mittevalimine on valik. No selle järgi, kui valimistel osaleb u 60-65% valijaskonnast, siis … Siis suurima fraktsiooni moodustavad mittevalijad. Mittevalimisel on palju põhjuseid alates ükskõiksusest, tüdimuse ja pettumuseni. Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 57) nendib, et: „Nende tihti kõrgelt haritud kodanike seas ei tähenda  valimistest kõrvalejäämine vähest huvi poliitika vastu. Postmaterialistid on poliitikast väga huvitatud, kuid nad kasutavad protestitegevust, sest leiavad, et see on tõhusam ja veenvam kui erakondade vahetamine. Nad on „valmisolekus kodanikud“ (…) kes koonduvad tõenäoliselt üksiküritusteks ja moodustavad sotsiaalse baasi uutele sotsiaalsetele liikumistele, nagu patsifistlikud, keskkonna-, feministlikud või humanitaarorganisatsioonid. Need „uued sõltumatud“ on mitteparteilised, kuid kindlasti mitte apoliitilised: neil on oskus jälgida poliitika keerdkäike, kuid vähem vajadust erakondade järele, ja neid mõjutavad vähem suhted erakondadega. Seda on hästi kirjeldatud metafooriga, mille võttis kasutusele Dalton (…): „See oleks nagu siis, kui poliitikaspordi suurimatele fännidele ei lähe korda erakondlikud mängijad, keda nad väljakul näevad.“

Civic tech

Digiajastu on selles suhtes toonud kaasa täiesti uue maailma ja seda mitte ainult kassipiltide saatmise ja šelfide saatmise valdkonnas, vaid ka poliitika, võib-olla isgi demokraatia arengu seisukohalt. D C Cardon („Digikultuur“ TLÜK 2020 Lk 225) on veendunud, et: „ Veebis on praegu kodanikualgatuste õitseaeg. Selle koondnimetuseks on civic tech ja see sõnapaar annab üsna hästi edasi seda, kes on selle peamised aktivistid; need on noored, ülikooliharidusega linlased, kes on huvitatud poliitikast, kuid pettunudesindusdemokraatias või umbusklikud parteiliste ja ametiühinguliste esindusorganite suhtes. Optimismiga, mida mõned peavad naiivseks, usuvad nad tehnoloogia jõusse ja arvavad, et veebisait või rakendus võib muuta inimeste käitumist, poliitilist esindatust ja demokraatiat ennast.“ Kõlab paljulubavalt nagu paljude uute asjade puhul, kui reeglid on (veel) lõdvad ja arvamused pole kivistunud. „Civic tech tegeleb avaliku asjaga, kuid see ei seisa mingi kindla agenda või poliitilise projekti teenistuses. Varasematel aegadel osalesid üliõpilased ambitsioonikate programmide ja tugeva ideoloogiaga liikumistes. Tänapäeval panustavad nad pigem algatustesse, mille programm pole sisuline, vaid on protseduuriline. Nende eesmärk on panustada demokraatiasse endasse, selle reeglitesse ja selle osalemise tingimustesse, poliitilise tegevuse ja otsustusprotseduuride läbipaistvusse. Civic tech tahab demokraatiat demokratiseerida.“ Vaat see on uhke eesmärk, arvestades kõike eelnevalt käsitletut, kuid siin peituvad samad ohud, mis on lõpetanud paljude toredate algatuste edenemise. „Soov tuua poliitilisele areenile inimesi, kes ei oleks parteiliste huvide pantvangid, üha kasvab. Tegelikkusega kokku puutudes põrkuvad need liikumised aga halastamatu parteiloogika ja poliitika professionaliseerumise vastu (…)“ (lk 231)

 „Civic techi liikumine on väga mitmekesine, nagu me äsja nägime, ja seal esineb ka pingeid. Sageli tekkivad lahkarvamused avatud tarkvara eest seisvate aktivistide ja vabatahtlike ning nende vahel, kes investeerivad vägagi praktilistel kaalutlustel veebipõhiste osalusvahendite uude turgu, näiteks müües konsulteerimisteenust kohalikele omavalitsustele või ettevõtetele.“ (lk 232)

 „Fakt on aga see, et nendes erinevates koolkondades väljenduv aktivistide energia annab tunnistust demokraatia raskuskeskme nihkumisest poliitilistelt institutsioonidelt võrgustatud indiviidide perifeeriasse. Kõikuma on löönud saadikute ja riigiasutuste monopol avaliku huvi defineerimisel. „ (lk 233). Tundub huvitav

No nii, lõpetame selle rännaku nüüd ära ehk nagu te aru saate võib sedagi teemat lõputult arendada. Teisalt on kogu seda jada läbides omamoodi seiklus, mis võib olla lustlik, kuid ei pruugi igapäevaelus suurt midagi tähendada. Samas hea ikkagi teada. Umbes nagu sedagi, et kui inimene päris pulkadeks lahti lammutada, siis ilmneb, et temas on umbes kahekümne termotuumapommi jagu energiat. Mida sellegi teadmisega peale hakata? Ei midagi, kuid hea teada, et tegelikkuses on meil energiat hakkama saada millega iganes ja mitte ainult retooriliselt.

Targutusi:

N Ferguson „Maailmalõpp“ PMK 2024

Lk 253 „Mis maksavad valed? Probleem on selles, et me võtame neid tõe pähe. Nad on ohtlikud sellepärast, et kui me kuuleme neid piisavalt palju, ei tunne me tõde enam üldse ära. Mida siis teha? Mida muud kui ainult tõe leidmise lootusest üldse loobuda ja vaid lugudega rahulduda. Ja pole tähtis, kes neis lugudes kangelased on. Huvitab ainult küsimus: „Kes on süüdi?““

„Meie saladused ja meie valed(…) meid määratlevadki. Kui tõde on neile solvav, siis me valetame ja valetame, kuni me ära unustame, et tõde üldse olemas on. Aga on ikka. Ja meie vale tekitab tõevõla. Ja varem või miljem tuleb see võlg ära maksta. (…) Tõde meie vajadustest või tahtmistest ei hooli. Talle ei lähe korda meie valitsused, ideoloogiad, religioonid. Ta võib oodata terve igaviku. (…) Kui varem ma kartsin tõe hinda, siis nüüd küsin vaid: mis maksavad valed? (C Mazini miniseriaal „Tšernobõl“)