Pildil: rannakunst
Tulin linnast … bussiga.
Liinibussiga. Padusadu. Millegipärast meenus J Liivi „Rändaja“ „Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud
kusagilt. -- Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Kuskil teed, ei
tulekiiri, aeg ju hiline“
Need
on 120 aastat vanad luuleread. Tüvitekst. Selle pildiga võrreldes elame väga
toredal ajal: tööd on, nälga pole, jala käima ka ei pea ja tulekiri särab
kõikjal. Peaksime olema rõõmsad ja innukad, et nii hästi elame, aga … Aga ikka
oleme mossis. Midagi oleks nagu puudu?
Võrdlustest
Kas
meil on olud head või mitte nii head tuleb leida õiged võrdluspunktid.
Võrreldavad. Oma olusid tulebki vaadelda võrdluses – nii ajas kui ruumis. H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk
60/61) toob sellise näite: „Ma sündisin Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal
sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See
tähendab, et Rootsi oli täpselt 3 taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate
Rootsis sarnanesid praeguste 3. Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…)
Olukord Rootsis on paranenud kogu minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel
arenes see tänapäeva Egiptusest tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal
1921, oli Rootsi nagu praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie
pere Lesotho esindaja. Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane
Lesotho. (…) Mu vanaema pesi kogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu.
Ent vanemaks saades oli ta tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks
oli ta majja saanud külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema
lapsepõlvega, mil kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema
sündis aastal 1863, mil Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva
Afganistaniga. (…) Aga praegu on Afganistani ja teiste 1 astme riikide elu
palju pikem kui rootslastel aastal 1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi
saab osa elementaarsetest uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“ „Ka
teie kodumaa on hullumeelse kiirusega arenenud. Võin seda kindlalt väita, kuigi
ma ei tea kus te elate, sest kõikides maailma riikides on oodatav eluiga
viimase 200 aasta jooksul kasvanud. Tõele au andes on peaaegu igas riigis
peaaegu kõik näitajad paranenud.“ Hm, selle kohta võiks öelda, et Rootsi jõudis
endale arengus järele ja läks ettegi … enamuses teistest.
Tore ju – elu läheb
paremaks ja pikemaks. Tõsi on ka see, et oleme „hullumeelse kiirusega
arenenud“, kuid … Kuid inimesed ei võrdle mitte seda, milline on ajaline mõõde,
pigem võrreldakse ennast teistega nüüd ja praegu. Just selles tekkibki
dissonants soovide ja tegelikkuse vahel, me võrdleme oma tegemisi teiste
tegemisega ega suuda enesele tunnistada, et nemad teevad midagi
paremini/õigemini/mõtestatult kui meie. Nagu kirjutas Y. N. Harari („Sapiens.
Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 494): „Võib-olla ei põhjusta
Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja
poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga?
Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema
tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või
Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused
nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja
tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks
mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid
pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ Paradoksaalne
olukord – elatakse paremini kui kunagi varem, kuid ka rahulolematumalt kui
kunagi varem?
Siinkohal osutub
õigeks „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte
globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse
võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end
inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu
jääb, on suhteline.“ (Malcolm Gladwell „Taavet ja
Koljat“ Pegasus 2016 lk 77)
Loobumisvõitjatest ja
võitjate loobumisest
I Krastev
„Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 20) räägib võrdlusest kui migratsioonipumbast
„Migratsoon on 21 sajandi uus revolutsioon – mitte 20 sajandi
masside revolutsioon, vaid indiviidide ja perekondade revolutsioon, mida
ajendab soov välja pääseda. Seda ei inspireesi ideoloogiliselt signeeritud
maalid helgest tulevikust, vaid Google Mapsi fotod elust teisel pool (piiri).
Oma õnnestumiseks ei vaja see uus revolutsioon ideoloogiat, poliitilisi
liikumisi ega poliitilisi liidreid. Nii paljude „maakera viletsate“ jaoks on
Euroopa Liidu piiri ületamine lihtsalt inimlik hädavajadus ja sugugi mitte
küsimus utopistlikust tulevikust.“ Üha suuremale hulgale inimestest tähendab
mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist.“
Ja see on järjekordne
paradoks, et paljud ei pürgigi selle poole, et teha midagi ise kodus hästi,
veel paremini, et eluolu siinsamas kodus oleks tore. Pigem võrreldes ennast
võõrsivõludega minnakse „ennast muutma“ sinna kus juba muutused on toimunud.
Loobumisvõit. Krapsakamad lahkuvad? Erosioon? Kui nüüd mõelda tagajärgedele
- kohalejäänutele? Kas siis maha jääb „nurinrahvas“? „Saamisele“
lootev, mitte isetegija/isetoimetulija rahvas? Või on see kõige vintskem osis
meist teiega, milline pusib lõpptulemusena läbi igast jamast? „Jamadest
läbipusimiseks“ on vaja aega. No veidi õnnekomponenti ka ja eriti seda, et
tehakse õigeid asju, õiges järjekorras, õigel ajal. Ja ärgem segagem seda
protsessi pidevate nutulauludega sellest kui „ebaõiglane maailm on“ ja
„kui ebaõiglaselt varasid jaotatakse. Kogu sellesuunaline enesehaletsuslik virin
tapab arengu (milleks pingutada, kui võib lihtsalt virisemisega ennast
järjekorras ette osta). Lõpetage.
Vammivärvijad
Üks valdkond mida
poliitinimesed perioodiliselt näpivad on oma kodu temaatika. Väga tähtis
küsimus. Eriti aktuaalseks tõstatub see küsimus enne valitsemishankeid. Kuna
„süksal“ on KOV valimised, siis … Loomulikult on oma kodu küsimus tähtis,
kuid seda ei lahendata poliitinimeste häälte ja ühisrahast vaheltlõikamise
meetodil, vaid läbi põhjaliku majandusstruktuuri muutmise. Võimaluse loomine
eduks on tähtis. Edukas ja tõhus
majandusmudeli loomine igal ajahetkel ongi poliitinimeste ainukene eksistentsi
alus ja õigustus. Just selleks oleme meie teiega neid palganud … eee … valinud.
Kuna majanduse
mõtestatud ümberkorraldus on liiga pingutav, siis piirdutaksegi
eluasemeprobleemiga, mis ei ole alusprobleem, vaid suuresti kehva
majandusstruktuuri ja vähese tootlikkuse tulemus. Poliitinimeste „tegelemine“
eluaseme küsimustega on tühja raisatud aeg ja ressurss, sest ei paranda
algprobleemi (majandusstruktuur/tootlikkus) küll aga loob korruptsiooniohu,
muudab inimesed „sunnismaiseteks“ ja manipuleeritavateks. Pealegi tekitab
uut/lisa ebavõrdsust nii saajate eneste seas, kui ka nende seas, kes on ise
pidanud hakkama saama. Probleem muidugi on, kuid selleks on vaja põhjalikku
kapitaalremonti, mitte ilutsevat ,vammi ülevärvimist. Prr.
Poliitturg
leiab muidugi alati põhjendusi oma jaburate tegevuste õigustamiseks, kui see
toob lisahääli (valimiskütust). Kui kohe ei leia, siis tellib uuringu. Kuid
uuringutega on täpselt nii, et mida/kuidas küsid sellise vastuse ka saad. Näide
elust enesest: "Värskest uuringust selgus, et aina enam on neid
pealinlasi, kes Tallinnasse oma kodu osta ei jaksa." (ERR). Kurb lugu,
kuid … Oot-oot, ka Pariisi, Berliini, Stockholmi, Helsingi, NY, ega
Londoni noored ei jaksa üldjuhul endale oma kodulinnades korterit osta. Korteri
omamine ongi üldjuhul suure ja aastatepikkuse ponnistuse vili. See ei puuduta mitte
ainult "noori" ega pealinnu, vaid ka aastaid tööelus edukalt osalenud
valdkonnatippe. Küsige näiteks Müncheni või Manchesteri inseneridelt.
Tegelikult on koduomamine rohkem valikute küsimus ehk vähem pidu ja rohkem tööd. Kuid see
mõtteviis pole loomulikult populaarne, seevastu mingi muinasjutulise „keegi
peab“ tegema, looma, andma jutu veeretamine on hulka lahedam tegevus. Siinkohal
tuleb täheldada, et on tõesti väike, väga väike, inimrühm, keda meie teiega
peame järele aitama, kuid see ei tohi muutuda üldiseks.
Inimkonna
algseadistus
Nüüd
arutavad kõik millist värvi kasutada vammi ülevärvimiseks. Koduomamise
küsimust arutati ka Päripäeva raadios … nii ühelt kui teiselt poolt, kuid
peaasjalikult ikkagi värvimise poolt.. Siiski, ühe vaatepunkti tõstatamine oli
märgiliselt hea – milline üleüldse on keskmine korter? Vestluspartnerite
jutust koorus välja, et see ei ole kujuteldav kesklinna luksuskorter ega
Noblessneri penthaus, vaid ilmselt NL aegne Mustamäe 2-toaline paneelikas.
Ilmselt sinna kanti see keskmine tüüribki, kuid siis keerati vint peale
järgmise argumendiga: „Aga kui ma olen edukas noor kesklinnakontorist kelle
sõbrad on samuti sealt pärit ja omavad (juba kortereit), siis keskmine
paneelikas magistraali veeres ei ole ju sobilik“. See on väga hea mõte. Innustav.
Õigemini mitte ainult mõte, vaid ka eesmärk ja liikumapanev jõud. See on
inimeksistentsi algseadistus seada eesmärke ja luua strateegiat nende
eesmärkide saavutamiseks. Kui sa ei taha „keskmist paneelikat“ (kuigi ka see on
vale suhtumise ja otsuste korral kättesaamatu), vaid penthausi, pead endalt
küsima, kas seda mida sa teed on just see mida pead tegema oma eesmärkide
saavutamiseks? Võib-olla teed sa valet asja, võib-olla ei pinguta sa piisvalt,
pole pühendunud? Võib-olla on see mugavus? Võib-olla … Eesmärk panebki
asjad/protsessid liikuma. Heaolu ja eesmärkide saavutamine vajab pingutamist ja oma valikute
haldamist. „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi
sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle
meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvarav, et see ei tähenda
tegelikult mitte midagi.“
„Kõik tahavad seda. Seda
on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed
kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa
vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat
rolli.“
„Sest õnn vajab
pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased
ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära
teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“
„Selle, kes sa
oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad
jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis
kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed
kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on
need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga
kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi
jõuavad.“
„See on elu kõige
tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad
ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.
Näed: see on lõputu,
ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa arvad, et mingil hetkel on sul lubatud
ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja
tuumale pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“ (M Manson
„Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 44/45/48). Nii on.
Riidekapitagused?
Muidugi on iga
normaalse inimese unistuseks oma kodu. Kuid „uuringu“ järgi 14% tallinlaste jaoks (32 000 leibkonda)
ei ole pealinnas elamine taskukohane — nende eluasemekulud ületavad 40%
kuusissetulekust. Hm, mida see tähendab? Kas M Mansoni skaalat järgides pole
nad piisavalt pingutanud, näinud piisavalt „valu“? Midagi muud? Muidugi on
huvitav, et kui elamine pole „taskukohane“, siis „mille kohaselt“ elatakse? Miks
üldse elatakse elu, mis pole taskukohane? Miks kannatatakse valu, mis on vale
valu? Asjatu. „"See
tingib meil olukorra, et eriti noortel on järjest keerulisem endale eluaset
leida, nad jäävad järjest pikemaks ajaks vanematega kokku elama. Ja kui nad ka
leiavad endale turult üürikorteri, siis sealt edasi liikuda ja endale midagi
osta, on muutunud ka järjest raskemaks,". Kurb lugu, eks ole? Mnjah,
neljanda põlvkonna tallinlasena kinnitan, et esimestel põlvkondadel
polnud siinne elu samuti kerge. Polnud kerge, kuid oli visadus jätkata. Keegi
ei jäänud vanemate kapi taha vinduma. Või kuidas ei jäänud noored riidekapi
taha roiutama Vaheriigi ajal, mil mingit korteriturgu polnudki? Pea ainukene
võimalus oma koduks oli olla töökohas „korterijärjekorras“ kus ametiühingu
onud-tädid jagasid kortereid. Oma kodu loomiseks tuli leida lahendusi ja need
leiti. Nutikus aitas. „Linnakorterite projekt“ tuletab vägisi meelde, et
tegemist on kellegi (vastiku) nostalgia reinkarnatsiooniga. Tulevad onud-tädid
kokku ja hakkavad arutama milline on kellegi koht nimekirjas ja kes saab
„soodukaga“ korteri? Kindel korruptsiooni kasvulava. Hullem veel, see on ka
sõltlaste kasvulava. Sõltlase valikud ei ole vabad.
Poliitiline
segregatsiooniloome
Ja
kui see kapitaguse teema on läbi nämmutatud, siis minnakse järgmise halina
kallale – segregatsioon. „tekkinud linnaositi suured hinnakäärid, taskukohased
korterid asuvad nõukaaegsetes magalarajoonides, kuid need ei vasta noorte
perede vajadustele ning on sageli renoveerimata. Uued korterid on väga kallid,
aga need on viimase kümne aasta jooksul muutunud märksa väiksemaks, mistõttu
tuleb lastega peredel kolida Tallinnast kaugemale.“ Selline lõputu nutulaul
ettekäänetest, miks peaks avalik võim sekkuma loomulikesse protsessidesse.
. "Ma ei
taha praegu öelda, et Tallinnas oleks olukord võrreldav suurte Euroopa
pealinnadega nagu Pariis või Stockholm, aga natukene muret peab siiski tundma
mõne piirkonna kohta, mida ma praegu välja ei ütle. Ja mida me näeme, on praegu
see, et need uued arendused Tallinnas ja ka Tallinna piiri taga tõmbavad kõige
rohkem jõukamaid inimesi ja need jõukamad inimesed tulevad renoveerimata
kortermajadest. Need majad, mis on Tallinnas renoveerimata paratamatult jäävad
järjest vähem jõukamate inimeste elukohtadeks ja see probleem
süveneb.“ Selline nutulaul siis, kuid miks ei võiks asja vaadata
tegelikkuses. Ja muidugi on sellesse nutulaulu põimitud ka
vaenlane – jõukus. Tõsiselt? Tänapäeval? Oleksime nagu mentaalselt sattunud
kõige süngemasse nõukaaega.
Teateid
tegelikkusest
Siinkohal
on tegelikkuse mõistmisel abiks T Sowell´i („Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 91/92)
kirjeldatud mudel, mis on kirjutatud sissetulekute erinevuste arengu baasil:
„Üks tegur, mis sissetulekuerinevustest rääkides sageli mainimata jäetakse on
aeg. Alumises 20% inimesi nimetatakse sageli „vaesteks“ ja kui nende
sissetulekud mingi arvu aastate jooksul eriti muutunud ei ole, võib öelda, et
„vaeste“ sissetulekute areng on seiskunud. Enamik alumise viiendikku kuuluvaid
inimesi aga ei jää sinna alatiseks. Pole midagi müstilist selles, et enamik
inimesi alustab tööelu madalalt ja väikese sissetulekuga, omadab aja jooksul
oskusi ja kogemusi ning hakkab hiljem rohkem teenima“
„Ühes Michigani
Ülikooli uurimuses analüüsiti konkreetse hulga töötavate ameeriklaste käekäiku
1975 aastast kuni 1991 aastani ja avastati, et algselt alumisse 20% kuulunud
inimestest 95% perioodi lõpul enam sinna ei kuulunud. Peale selle tõusis algselt
alumisse viiendikku kuulunud inimestest 29% ülemisse ja ainult 5% jäi alumisse
püsima.“
„Kuna 20 protsenti
5% on 1%, oli kogu valimist uurimuse kõigi aastate jooksul vaene „ ainult 1%.
Järeldused nende „vaeste“ sissetuleku kohta nende aastate jooksul saaksidki
kehtida ainult tolle 1% suhtes.“
Vaat selline lugu. Miks
ei vaata me olukorda niimoodi, et „jõukad“ (või lihtsalt keskendunud valikute
haldajad) kolides uutesse elamutesse vabastavad taskukohase/odavama pinna
järgmisele lainele, kes saavad enese üles töötada ja siis omakorda osta (mitte
muretseda) endale järgmise kvaliteediastmega eluase? Eks ole? Nii see areng
toimubki – aste astmelt, tase tasemelt, korrus korruselt.
Kõrvalised
otsustajad.
Kas teie tahate,
et teie eest otsustatakse? Miks peaks? No, mõned väidavad, et
administratsioonides on targemad inimesed, kes näevad kaugemale, sügavamale?
Hm. T Sowell´i („Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk
195/193/178)) edastab J. Stuart Mill (19 saj) mõttekillu, et „Isegi
kui valitsus on igast riigi kodanikust targem ja teadjam, on ta ikkagi rahvast
tervikuna rumalam.“ ( Samasisuline on üks Jaapani vanasõna), siis tuleb kaaluda
kõiki administratsioonide otsuseid läbi valitsuse tarkuse/rumaluse ja rahva
terviktarkuse. Sest „ Inimesed, kes püüavad kehtestada prioriteete lõhede
kõrvaldamiseks, ei pruugi öelda, et seda tuleb teha „iga hinnaga“ või et
selleks tuleb teha „kõik vajalik“, kuid igatahes ei ole nende eeliste ja
puuduste üle otsustamist jäetud inimestele, kes nendega vahetult kokku
puutuvad. Veel tähtsam on see, et kõrvalised otsustajad ei saa kõiki, s.o mitte
ainult rahalisi, vaid ka inimeste eluga seotud kulusid teada nii hästi kui
inimesed, kes nendega vahetult leppima peavad.“ (linnaplaneerimine, uued
kvartalid vanade poodide sidemete võrgustike lammutamine)
„Isegi kui riik maksaks
sundvõõrandava vara eest jooksvat turuhinda, oleks seda ikkagi ilmselgelt liiga
vähe, sest omanikel on juba olnud võimalus oma vara selle hinnaga müüa ja
ilmselgelt ei ole nad seda tahtnud.“
„Kõrvalisel
otsustamisel on palju ohte, millest üks on see, et kõrvalised otsustajad ei saa
miljonite inimeste olukorda iial teada nii hästi kui need inimesed ise ja see
olukord iial teda nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord ei pruugi kõrvaliste
otsustajate valitsevale nägemusele vastata. Pealegi ei maksa kõrvalised
otsustajad oma vigade eest sageli mingisugust hinda, ükskõik kui
valed või katastroofiliste tagajärgedega nende otsused on inimeste jaoks, kelle
eest nad otsuseid teevad. Arvestades, et vigu teevad kõik inimesed ja oma
otsuste eest vastutamine mõjub korralekutsuvalt, on oma otsuste langetamise
õiguse kellelegi loovutamine väga ohtlik.“
Just, väga ohtlik. Kuigi võib-olla kohati
mugav, kuid ohtlik – isemõtlemise/otsustamise muskel kängub ilma treeninguta. Kui
nüüd poliitinimesed on loonud onudest-tädidest (ehk kõrvalistest otsustajatest)
komisjoni milline töötaks välja arengukava kuidas ebaõigluse asemel luua uut
ebaõiglust (õiglasemat ebaõiglust?), mis põhineks onude-tädide
korruptsioonilembelisele tegevusele, siis … See ei ole meile teiega, ega meie
ajale kohane, arengukava, vaid
allakäiguspiraal. Nii aineliselt kui ka moraalselt. Heaolu aluseks on
ressursside tõhus kasutus ja tootlikkuse kasv. Luues need tingimused kasvuks
oleneb edasine igaühe enda visadusest. Ning lõpetades mõttekild (PM 25.06.25): „Karl Oskar Söderlund on lapsena Eestist
lahkunud ja elab Texases. Peab eestlasi praegu palju optimistlikumateks, kui on
ameeriklased. Karl Oskar ütles, et teda üllatab eestlaste optimistlik olek. «Siin
vaatavad inimesed tulevikku lootusrikkalt, ameeriklased aga tunnevad, et elu
käib alla,». Laskem neil/meil siis oma optimismi realiseerida. Ise. Luua oma valikud
. Ise. Seada oma eesmärgid. Ise.
Liigne kõrvaliste otsustajate ninnu-nännu sahmerdamine viib pendli tagasilangusele nagu juhtus USA-s, inimesed lihtsalt väsivad, et nende eest kõike otsustatakse..
Targutusi:
Dale, G. Tucker
„Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013
Lk 26 „Kui
ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“
Lk 27 „Tahame ühiskonda,
kus oleme vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda
mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige
eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“
M Manson
„Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017
Lk 40 „Inimesed
salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on
kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja
annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea,
kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see
põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“
