Tiigrijahil ...

 

 

 

Õpetatud kolleeg kutsus mind detsembris kaasa „Päripäevaraadio“ saatesse, kus vaagiti Dr Riigi arendatavate IT majade pealetungi meie kodusele konkurentsipõhisele IKT sektori turule. Teema on Eesti edasise arengu (kiiruse) seisukohalt väga tähtis ja jäi mind vaevama. Seepärast sai tuhnitud mõningates analüüsides, seisukohavõttudes ja arengukavades ja … Ja tundub, et sektori ärevus seoses Dr Riigi osa kasvuga omab alust.

Kui nüüd oma eksirännak IKT valdkonnas kokku võtta, siis tundub, et oleme kogu valdkonda kasutanud/mõtestanud ja haridussüsteemi ülesse ehitanud iganenud arusaamadest lähtudes. On aeg oma mullist välja astuda ja … hakata edukaks. Aga alustame algusest.

 Kepphobusetallist

 Kõigepealt teeme mõisted selgeks. No näiteks, kui teile pakutakse nauditavat „lihamaitselist“ porgandiburgerit, või vaarikamaitselist jooki (kus „maitse“ aimatakse järgi keemiliste ühendite kombinatsiooniga), siis …  Siis mida te saate? No te saate porgandiburgeri ja joogi mis ei sisalda vaarikaid. Mõlemad võivad olla maitsvad, kuid need ei ole ei lihamaiselised ega vaarikamaitselised. Need eesliited on teksti paigutatud vaid selleks, et läbi tuttavate mõistete … eee … ma ei teagi mis on õigem, kas see, et ära petta teie maitsemeeli või see, et läbi tuttavate nimetuste teid ahvatleda valima midagi hoopis teist. Pealegi ei saa ma aru miks peaks inimesele kes on taimetoiduline meelde tuletama (seda ebameeldivat asjaolu), et tema õilis porgandiburger on … lihamaitseline.

 Sama lugu on ka riigikapitalismi ja kapitalismiga ehk turumajandusega. Paar pikklugu tagasi oli riigikapitalismi ja „päriskapitalismi“  vahe näitlikustamiseks toodud võrdlus, et need on nagu kepphobune ja ratsahobune. Eks ole, mõlemas sõnas „hobune“,. Kuid rohkem seal sarnasust ei ole, ühte peab edasi vedama oma või kellegi teise „kondimootoriga“, teine viib sind jõudsasti edasi. Linnutiivul. Elementaarne. Siiski on tavalise tähelepanelikkuse juures (ilma süvenemata) võimalik, et sõnamaagia eksitab meid teiega – ostame edevushetkel või hajusmomendil pahaaimamatult kepphobusetalli. No ja sinna me seisma jäämegi, kui pärishobused meist mööda kappavad. Ikka linnutiivul. Kahjuks on „riigikapitalismi“ ehitamise tuhin Dr Riigi poolt kujunemas majanduse eelisarengu vormiks. No jah, eks kepphobusefarmi on ju ka kergem administratiivselt hallata, kui rohuväljade võistlus/konkurentsi/hobuseid.

 Vaatame siis kas saame selgusele, millist tulevikku me ehitame. Kas riigikapitalismi (riiklik plaanimajandus, riiklik ülehooldus, „täditsemine“ jne.) viivad meid edasi kui tiivuline ratsu või saame tallitäie kepphobuseid. Kui Friedrich Suur ütles, et „ See kes kaitseb kõiki, see ei kaitse kedagi.“, siis oli tal tuline õigus. Alati tuleb teha valikuid nii kaitsmise kui ka arengusuuna puhul. Ehhee, isegi mittevalik on valik. Valikutest pole pääsu.  Arenguks tuleb teha valikuid. Ajakohaseid valikuid. Aeg … Millises ajas me praegu elame? Hm, ilmselt kiires ajas. Kui meil on olnud kokkuleppeliselt kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg, tööstusrevolutsiooni ja industrialiseerimise aeg, siis nüüd oleme jõudnud postindustrialismi ja mõned posttraumaatilisse aega, kuid tegelikkuses oleme infoajastus. Õigemini infouputuse ajastus. Infot on nii palju, et sellest on tekkinud … infopuudus. Arusaadava/usutava info puudus. Mõningal määral on seda infosegadust aidanud korrastada IT jõuline areng, kuid … Rahva sõber IT on asendumas TI-ga, kes on sõber … Ja-ah, kellega on sõber TI see on omaette küsimus … kuid areng käib täie hooga. Ilmselt ei suuda kepphobusefarmid sellele arengukiirusele konkurentsi pakkuda.

 Alustame jälle algusest.

 Alustame majandusest. Alustame olukorrahinnangust: „ Konjunktuuriinstituudi kogutud Eesti majandusekspertide hinnang Eesti majanduskliimale on pisut paranenud, kuid jätkuvalt halb ning lähiajal olulist paranemist ette näha ei ole.“  „Samas rääkis Raudsepp, et Eesti majanduse olukorra halvenemist enam inimesed ei oota. "Halvenevaks ei nimeta seda olukorda enam keegi, sellepärast et kõik on stabiliseerunud. Aga teisest küljest – ega ta ei parane ka," rääkis Raudsepp.“ (ERR 17.01.25) Ütleme niimoodi, et see hinnang on … Rahulik? Rahustav? Ei tea, kuid kui olukord on selline, et seda iseloomustavad ütlemised: halvenevaks ei nimeta seda olukorda enam keegi (sest püsihalvenemisest on kõik väsinud)  kõik on stabiliseerunud (suur lootus), aga ega olukord  ei parane ka, siis on olukord „essune“. Lootusetu või lootusrikas? Ei tea, igatahes mitte õnnelik. Nagu S Stahl ( „Kes me oleme“ Helios 2024  Lk 22) formuleerib: „Õnnetunne on meie elujõud (…) Niisiis on inimpsüühika keskseks elemendiks tunded. Ja kõige parem, kui need on positiivsed. Püüdleme õnnetunde nagu uimasti poole. Õnnennetunne motiveerib meid elama. Õnne aseaine on lootus. Avastades end õnnetust olukorrast, võib meid elus hoida lootus paremale homsele.“ Niisiis, me ei ole õnnelikud, me elame õnne aseaines ehk … lootuses. Lootusseisund on tegelikult väga hea seisund, sest see käivitab tahte liikuda õnnetunde poole. Kuid lootuseseisund on ajutine seisund, see ei ole stabiilne seisund, sest kui lootused mingi aja jooksul ei täitu, siis läheb see üle lootusetuseks.

 Innustusest

  Seepärast on stabiliseerumine kõige halvem asi üldse. Kõrgel kasvutasemel stabiliseerumine on halb, sest see pole edasiliikumine, vaid paigalseis, kuid halval tasemel stabiliseerumine on väga halb stabiliseerumine, see on olemuslikult tagasilangus. Niisiis, see mida meie teiega vajame on stabiilsusest välja murdmine. Keskendumine lootusele on tegelikkuses mittekeskendumine õnnele. Murda õnnele/tõusule. Kuidas? Kuidas innustada inimesi? Rumal küsimus? Mitte ilmtingimata, meil on ju olnud aegu, mil oldi innustunud – oldi õnnelikud. Ehitati üles uued müüdid ja innustuti nendest. Kaheksakümnendatel innustuti sellest, et maa tuleb täita lastega. Innustuti ja täidetigi. Üheksakümnendatel innustuti ärist. Innustuti ja saadigi edukaks. Kahetuhandetutel innustuti liituma väärikate ja jõukate klubidega. Innustuti ja saadigi EL, NATO, OECD liikmeks. Siis … Siis … tekkis „peapööritus edusammudest“ (JS) ja innustuti kogutu laialijagamisest ja jagatigi. Nüüd ollakse innustunud õigustest. Kõigil on õigused ja vähestel kohustused. Need viimased müüdid läksid luhale ja ei innustanud looma vaid saama. Saamainnustus

 Uued müüdid millest innustuda

 Tegelikult pole praegu ja homme põhitähtsaks enam jaotamine ja õigused kohustusteta, vaid just ellujäämine energeetilisinformtiivses keskkonnas ja selleks heaolu rohkendamine just kolmes valdkonnas:

-mõistliku hinnaga puhta energia muundamise tagamine,

-inseneeria ja …

-haridus (IKT selle hulgas või õigemini selle aluseks kui uus kirjaoskus).

Kõik muu on ka tähtis, kuid meie teiega saame selle „kõik muu“ ehitada sellele kolmikbaasile. Praegu …Praegu on meil eklektiline segu - helesinine unistus, roheline tulevik, kuldne noorus, hõbedane eakus - andes kokku  kõik ühe porikarva segaduse.

Kuid nii nagu see eelnevalt esitatud oli … ei innusta see kedagi. Innustamiseks on vaja uusi müüte, mis aitaksid meie tegevusi paista meie endi ja teiste jaoks tähtsatena. Väärtuslikena. Väärikatena.

 Ruulimisest roolimiseni

 Meil ei ole eriti palju energeetilist ressurssi, kuid me oleme energeetiline ühiskond, kes elab infouputuse keskkonnas. Info liigutamine, selle kiirus ning küllaldases mahus kvaliteetse konkurentsivõimelise muundamishinnaga energia püsiv saadavus on need millega tuleb meil tegeleda. Just-just meil teiega, mitte riigikapitalismi kepphobusel. Üle korrates: tõsiasi on see, et oleme energeetiline ühiskond ja ilma energiata edasi ei jõua (muide ka raha on pelgalt akumuleeritud energia), samuti nagu ilma tarkusetagi.

Energiavajadusele/näljale on edu saavutamiseks vindi peale keerand veel paljud tegevuste pool- või täisautomatiseerimine – IT ruulib. Kuid mitte ainult ei ruuli vaid ka roolib.

Tarkvara pole midagi muud, kui nullidesse ja ühtedesse peidetud käskude jadad. Just need käsud, mida inimene on välja mõelnud ja algoritmidena vormistanud. Algoritmid teevad täpselt seda, milleks need/nad on loodud tegema. Algoritmid ei tee seda, mida te „arvasite“, et need võiksid teha, ei nad teevad ainult seda, mida koodikirjutaja on osanud või aru saanud mida teie tahate. Kui algoritm on kehvakene/kuri/riukalik, siis just sellise tulemuse saamegi. Nagu A McAfee ja E. Brynjolfsson („Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 44/45) täheldasid  “Praegu kohtab näiteid väärtuslikest ja kvaliteetsetest täisautomaatsetest otsustest kõikjal.(…) Lennureiside ja hotellitubade hinnad kõiguvad lakkamatult vastavalt pakkumise ja nõudluse prognoosidele ning nende tegelikele muutumisele minutist minutisse.“  „Ümberringi tehakse nii palju täisautomaatseid otsuseid, et majandusteadlane Brian Arthur kõneleb „teisest majandusest“, kus tehingud toimuvad inimese sekkumiseta „tohutul, vaiksel, ühendatud, nähtamatul ja autonoomsel“ moel. Aja jooksul tungib see automaatne teine majandus tavapärasesse, inimeste osalusega majandusse ning algoritmid hakkavad eksperte ja HiPPOsid asendama. Sedamööda, kuidas üha rohkem teavet maailmas muutub digitaalseks, on otsustuse täiustamiseks külluses andmeid ja vaistu asemele asub andmepõhine otsustamine.“ (lk 43 „… HiPPO, mis tähendab kõige suurema palgaga isikute arvamust.“). Vaat selline lugu.

 Ebaneutraalsusest

 Kuid algoritmid pole lihtsalt algoritmid, need on inimtekkelised käsujadad. Algoritmid ei tulene jumalikest seadustest ja need ei ole eksimatud. Nagu on  D C Cardon („Digikultuur“ TLÜK 2020 Lk 286) rõhutanud:  „Algoritmid ei ole neutraalsed. Need sisaldavad ühiskondlikku visiooni, mille on andnud nende programmeerijad – ja need, kes suurtes digiettevõtetes programmeerijatele palka maksavad. Tehnilistes artefaktides sisalduvad alati nende loojate põhimõtted, huvid ja väärtused; nende väärtuste operatiivne rakendamine toimub läbi tehniliste valikute, statistiliste muutujate, fikseeritud lävendite ja arvutusmeetodite.“. Pealegi muutub algoritmide kasulikkus või kahjulikkus ajas ja ruumis. Kui elektrituru börsiargoritm toimis rahuajal rahuldavalt, siis sõjalises olukorras ja sanktsioonirägastikus hakkas see tootma segadust ja turu ebastabiilsust. Sama lugu oli ka gaasibörsil, kuid administratsioonid, selle asemel et vaadata üle hinnakujunduse algoritm hakkasid sebima lõpphinna ümber mis viis majanduslangusesse. Kuid on võimalik, et algoritm on kujundatud kratiks, milline käib omanikule varandust kokku roopimas nagu elektri- ja gaasibörsidel on  toimunud. Algoritmid on inimlikud, kuid masinlikult toimivad. Mida me sellest õppima peame (kindlas kõneviisis):

-algoritmid ei ole imevahend (väga kasulik kui osata kasutada) vaid inimtekkeline, inimeksimuslik ja ajatudlik.

-algoritmid võivad olla oskamatul kasutamisel kahjuliku majandustulemiga

-algoritmid on häkitavad

 Dr Riik käkkimas

 Kui algoritmid on häkitavad, siis on paljud tegevused … käkitavad. Dr Riigil on IKT  protsesside arendamise/liigutamisel väga tähtis roll, kuid Dr Riik peab oleme protsessi suunaja/koordineerija  mitte operaator.  Kui ühes raadiosaates sai väidetud, et olen vaimustunud Eesti ettevõtjatest, siis seepärast, et nad suudavad (peaaegu) iga administratiivse totruse üle elada, läbi seedida või välja sülitada … juba aastaid. Fenomenaalne. Ütleme niimoodi, et ettevõtjad on edu saavutanud, mitte tänu Dr Riigi tegevusele/tegevusetusele, vaid pigem selle kiuste. Õiglane on muidugi tunnistada, et Dr Riigi tegevuses on olnud helgeid hetki, kuid viimane kümnend kipub olema pigem „eurohekselite“ täitmine ilma selle sügavamast sisust, ressurssidest, võimetest ja tagajärgedest arusaamiseta (Infouputus? Hoolimatus?)  Hekseldame. Iseenda võimekusi. Kahju.

 Viimane kümnend on olnud hiiliv, kuid planeeritud, ülejõu elamine Dr Riigi poolt, selle asemel,  et kujundada majanduskeskkonda üha tootlikumaks. Nüüd ilmnevadki käärid jagamisvõime ja jagamisvaru vahel. Vahet püüab Dr Riik korvata koormiste (volitusteta) tõstmisega nagu viimastel aegadel on juhtunud. Kuna koormiste tõus vähendab konkurentsi- ja tarbimisvõimet vabadel turgudel, viies arenguspiraali keerduma allapoole nagu meil on toimudud kümne kvartali jooksul. Midagi pole teha kasvu ei ole, on lootus kasvuks, kuid … Kuid osad lootused on petlikud. Kui ootused kasvuks pole ennast õigustanud, sest kasvukeskkond on vale, siis püüabki Dr Riik luua oma mulliline majanduskeskkond riikliku plaanimajanduse vormis. Luua näilikku edu. Näilikkus on näilikkus.  Hull lugu on see, et Dr Riigi sekkumine, eriti pikaajaline sekkumine, turu toimesse toob kaasa turu taandarengu ja lõpuks kooma. Kooma, kus teenus (mitte turg) toimibki ainult läbi moonutatud võimenduse. Kuna teenuse hinnasignaal on tarbijale vale, siis ei oska ta ka õigesti hinnata teenuse maksumust ega kvaliteeti. Sama kehtib ka tootja kohta, tootja ei tea tegelikult milline on turu/kliendi vastuvõtuvõime tema toodangule, selle hinnale, tehnilisele tasemele ja kvaliteedile.  Sealt saabki alguse lõputult raskepärane  kepphobuse lohistamine, selle asemel, et loomulikult arenevatele turgudele/karjamaadele kasvukeskkond luua. Tundub, et nüüd on Dr Riik hakanud oma kepphobusekarja kasvatama ka IT alal.

 IT (IKT) sündis turu äärealadel ja oli vahend, mis andis võimaluse kiirendada protsesse, kaaluda erinevaid võimalusi, katsetada ja parandada. Just seepärast on IT valdkonnana ülitähtis ka meie teiega igaühe jaoks eraldi ja kogumina terviklikult. IT on tähtis komplekselt, kõikehõlmavalt, kuid … Kuid millist teed valida? Just see on põhitähtis, sest kui valdavaks saab praeguste administratsioonide tegutsemine mis soosib nn riigikapitalismi ehk mitteturumajandust, vaid riiklikku plaanimajandust, siis …

 "Makaronimamma"

 Mäletan kunagi idaväljadel räägitud kohtujuhtumist, milles meest süüdistati oma naise tapmise kavatsuses. Lugu ise esmapilgul banaalne, vormilt „hoolitsev“ – mees ei lubanud naisel kodunt väljuda, muutis kaaskese selliseks omamoodi korterikunistuseks.  Mees käis ise poes ja tegi muudki toimingud alates prügi väljaviimisest kuni pesumajakäiguni. Küsite, milles siis küsimus? Hoolitsev kaasa ju? Hoolitsev, kuid kuna naist toideti ainult makaronide ja jahupeki kastmega ning liikumisvõimalus oli piiratud, siis … Nojah, esmane hoolitsus muutus ühest küljest mugavuseks, mugavus … terviserikkeks, terviserike …  Saite aru? Vaat selline kurikaval mõrvaplaan. Miks seda banaalset/sadistlikku/kurikavalat lookest pajatada? Tundub, et Dr Riigi leivale (või jahupekikastmele) minek lõppeb turutervise mõttes just sellise fataalse lõpuga. Sööd mida antakse, liigud niipalju/vähe kui vaja/võimalik ja … harjud sellega ära. Just sellisteks „makaronimammadeks“ on muutunud mitmed valdkonnad, nüüd siis on järjekord jõudnud IKT valdkonnani. Dr Riik on asunud jahile – tiigrijahile. Digitiigrist kujundatakse pabertiigrit.

 

 Lihtne ja ... ebaoluline

 Elus on tihti nii, et lihtsad lahendused on ebaolulised, kuid keerulised on eluliselt tähtsad. Klassikaline näide selles vallas on O. Varoli näide kui ülemus annab käsu püstitada poodium ja panna ahv sellel Shakespeare sonette deklareerima, siis alustatakse … poodiumi ehitamisest. Poodiumi ehitamine on lihtne ja mis peatähtis selle edenemine on nähtav. Samas ahvi õpetamine sonette esitama on keeruline ja edusammud märkamatud. Edenemiseks on vaja kannatlikkust, püsivust, nutikust ja tuleb seda teha sõna sõna haaval. Kuid kui õpetamine ei õnnestu ja ahv ei deklameeri, siis on poodiumi ehitamine … mõttetu. Raiskamine. Eks ole? Ebaolulised asjad on lihtsad, olulised keerulised. Kuna piinlik on tunnistada, et ülesandega ei saada hakkama, siis investeeritakse (inimesi/aega/raha/materjale) edasi pjedestaali ehitusse ehk sattutakse investeerimislõksu. Lõpuks ei mäleta enam keegi, milline oli algülesanne, ja miks üldse hakati poodiumi ehitama. Sellisesse „poodiumiehituse“ rubriiki kuulub ka Tallinn-Tartu-Valga-Riia-Vilniuse raudtee „otseliin“, mis  on selge logistiline ja majanduslik jaburus. (Otseliini“ kohta tegid Rännumehed“ raadios nalja, et niimoodi on ka Tallinnast Timbuktusse lennu otseliin, kui teha vahepeal kuusteist ümberistumist ja jõuda paari nädala pärast kohale. Ehhee, väga asjakohane nali!). Meil on olemas selge logistiline turupõhine süsteem olemas bussiliikluse vormis. Kogu vajadus saab rahuldatud ja jääb veel ülegi. Paindlik ja reisijate vajadustest lähtuv ka. Inimesed tahavad kõige soodsamalt/mugavamalt/täpselt jõuda ühest punktist teise, pole tähtis kas see on buss/rong/auto või lendav luud. Praegune logistiline süsteem ei maksa Dr Riigile ei midagi, kuid ta sekkub kaubaturgu võttes tänastel turul toimetajatel, kes opereerivad niigi minimaalse kasumiga, kuid siiski kasumiga, millest maksta makse, tehakse investeeringuid tulevikku ja luuakse/hoitakse töökohti. Dr Riik tuleb praegu peale tootega, mis ei ole tasuv, mis tähendab, et selle teenus kinnimaksmiseks peab Dr Riik võtma riigikassast ehk meie teiega rahast lisaraha ja andma seda ebatõhusese käsutusse. Hm ja seda ajal mil me elame eelarvekooma tingimustes. Kus siin kokkuhoid on? Kuid selline raiskamine pole lokaalne, sellele on ka teine külg, senised operaatorid ei suuda ülidopingus riigiraudteega võistelda ja lahkuvad liinidelt, mille tulemusena Dr Riigi tulud langevad veelgi. Sõitjate arv ühistranspordis langeb ka. Autod võidavad. Täpselt samamoodi sekkub Dr Riik IT teenuste turgu, hakates ise tegema seda, mille kohta turul juba on teenused olemas. Hm, ja mida ta ei oska.

Dr Riik võiks lahedalt lasta turgudel toimida ja lasta nendel niimoodi head/paindlikku teenust pakkuda, kui ka üldiselt heaolu luua, kuid ei … Vaadake, kui kõik toimib, siis muututakse kabinettides närviliseks, et nemad nagu ei teegi midagi. Teha oleks ju küll, kuid see ei paista nii eredalt välja, kui „isetegevus“. Seega harilikult mõeldakse kabinetigavuses välja  megakalleid ja mõttetuid tegevusi sest … sest need on nähtavad. Poodiumiehitajate põlvkond. Vaikne raha tiksumine riigikassasse pole nähtav, kuid raudruun rööbastel või Oma IT-maja on nähtav. Nojah kuigi ruun on ruun, on ruun. See ei ole jätkusuutlik. Igas valdkonnas, igal ajal.

 Ülesehitus ja üldehitus

 Nagu mitmetes teisteski valdkondades on eilne ulme muutunud tavapraktika igavaks kaasandeks, on seda teinud ka digimaailm. No muidugi mitte igavaks, vaid harjumuspäraseks.  Ärgem unustagem, et „Digipraktikate uskumatult kiire areng poleks olnud võimalik ilma ühe ülioluliseotsuseta: 30 aprillil 1993 loobus CERN oma autoriõigusest wold vide veb´i tarkvarale, andis kõik html-tehnoloogiad avalikku omandusse ja avalikustas lähtekoodi. Sellest hetkest kuluvad hüpertekstilingid kõigile, need on inimkonna ühine hüve.“ (lk 73)

Teisalt „Enamik olulisi uuendusi veebis on alguse saanud mitte millestki või kui täpsem olla, siis mitte paljust. Need pole sündinud ülikooli teadusuuringute käigus ega suurettevõtete laborites. Need ei ole olnud lennuka strateegilise mõtlemiseega tarbijate ootusi analüüsivate turu-uuringute viljad. Enamasti tekkisid nad ilma, et keegi oleks märganudki, kuidas see juhtus, või midagi üldse aimanud. Ja nende muudatuste loojad polnud sugugi need, kellest me seda oleks võinud arvata. Nagu nägime, sünnib innovatsioon äärealadel.“

 NB! NB! NB! Just see teadmine, et suur osa sellest digiimest on sündinud vajaduspõhisest nokitsemisest mitte riiklikust plaanimajandusest on selle arenguloo juures tähtis.

 „Praegu veebis domineerivate suurte ettevõtete asutajateks olid omal ajal Ameerika ülikoolide tudengid. Näitels Yahoo!, mille lõid 1995 aastal enam-vähem mängu korras David Filo ja Jerry Yang, kaks Stratfordi ülikooli tudengit, soovides luua kataloog neid huvitavatest veebsaitidest. Sama kehtib Google´i kohta, mille lõid 1998 aastal Sergei Brin ja Larry Bage, samuti kaks Stanfordi ülikooli teistest nutikamat tudengit. Sama lugu ka Facebookiga, mille asutas 2004 aastal Harvardi tudeng Mark Zucenberg. Kõik need teenuste ideed pärinevad aktivistidelt, entusiastidelt, väikeettevõtete omanikelt, arvutinohikutelt, lühidalt öeldes „edasijõudnud kasutajatelt“ (…).“ (…) Sageli arendasid nad neid idufirmade rüppes. Kui Facebook Instagrammi 2012 aastal miljardi dollari eest ostab on seal ainult 13 töötajat.“ (lk 83/84). Hm 13 töötajat? Ainult?

 Igas pulmas … nutunaine

 Meie teiega oleme olnud uhked oma digiriigi saavutuste üle ja õige kah. On mille üle uhke olla. Nüüdseks on „digimigi“ tavaline teenuste komponent peaaegu igas eluvaldkonnas. Kuid mitte igas valdkonnas pole digiareng areng edasiminek arengu mõttes, vaid pigem arengu sisulise puudumise varjamise vahendiks. Mõnes valdkonnas on niimoodi, et kui sul pole äppi, siis pole sind olemaski, kuid mõnda asja tehakse vaid selleks digitaalseks, et see on moodne. IKT võib olla nii kiirendi, kui ka aeglusti. Kuidas aeglusti? Väga lihtsalt, kui Dr Riik tegeleb liialt paljude „poodiumite ehitamisega“, siis vajalikeks ehitusteks ei jätku ei spetsialiste, materjali ega raha. Kõik vajalikud „ehitused hanguvad“ ehk … areng üldiselt aeglustub. Elementaarne.

Kui kõik tormavad üles ehitama oma (dubleerivat)  IT võimekust, siis millest meie teiega tegelikult ilma jääme, mis meie jaoks aeglustub? Milline peaks olema vahekord administratsioonide IT võimekuse (kui keskkonna looja võimekuse) ja teenuste arendajate ning  operaatorite IT võimekuse vahel? Hea küsimus.

Kui Dr Riik hakkab üles ehitama oma IT majasid, siis, millise piirini oleks see veel tõhus majanduskeskkonna arendus (nagu CERN-i WWW arendus) ja kuskohast peaksid kindla baasi peal teenuseid arendama isetoimivalt/turupõhiselt/edasiarendav  nagu tänaseks suureks kasvanud „üliõpilaslahendused“?

 Meie 131 „instagrammi“?

 Just see tasakaalupunkt on väga tähtis, kui CERN poleks lähtekoodi vabaks andnud, elaksime me hoopis teistsuguses maailmas ja kui NASA oleks edasi pusserdanud „oma raketimaja“ ainuisikulise edevusehitusega ja poleks kasutatud loodud baasieraalatuse  arenduseks, siis elaksime samuti hoopis teistsuguses maailmas. Dr Riik peab selles mängus olema nagu hea lapsevanem, looma baasi lapse/toote arenguks ja laskma tal siis vabalt edasi areneda. Lahtilaskmine on raske ülesanne, kuid pideva nunnutamisega kasvatame vaid memmekaid ja arengusuutmatust.

 IT, mis muutub üha enam TI-ks on meie ressursse arvestades üks valdkond, mis võimaldab meil teiega tõhusamaid tulemusi saavutada. Kuid arenguks peavad ressursid olema õigesti paigutatud ja õigesti kasutatud. Mis mõttes? No te võite ju külma ilmaga ahjus rahapakke põletada, kuid see on vale ressursi kasutus ja kehv tulemus. Raha/aeg/inimesed/teadmised on ressurss, kuidas neid kasutatakse ja kus kasutatakse on väga oluline. Teades, et IT on tähtis, kuid mitte adudes selle tegelikku olemus, on Dr Riik asunud ülesse ehitama oma IT maju. Uhke värk, kuid … Kuid see tähendab, et sel ajal kui Dr Riik nikerdab „poodiumeid ehitada“, et osa arenguressurssi liigub loometuru valdkonnast riiklikusse turuvälisesse mugavustsooni. Kui nüüd vaadata mis toimub meie riiklikes IT majades, siis erialaliidu andmetel töötas nendes 1700+ inimest (I kvartal ’24). Oot-oot, kas see tähendab, et meil on riiklikesse IT majadesse seotud 131 Instagrammi jagu IT potentsiaali? Vaadates riiklike IT majade kasvutendentsi, siis nii sellesse seotud inimeste, kui ressursside  kasv on pidev. Näiteks 2019 oli sama number 800+ inimest ’22 I kvartal vs ’24 I kvartal: headcount kasv üle 30%. ’23 I kvartal vs ’24 I kvartal: kasv 15% aastaga. Ehk kasv jätkub hoogsalt, samal ajal IT sektoris töötajate hulk vähenenud. Tõsiasi on et nii nagu enamus ressursse on ka IT spetsialistide arv piiratud.

Suurendades riikliku plaanimajanduse külge seotud IT potentsiaali jääb igapäevaselt loomata üha uusi „instagramme“. Pidevalt. Kumulatiivselt.  Ja ometi on IT valdkond, mis on meil võimaldanud olla maailma mõistes nähtav ja aitaks meid meie ressursinappuses edasi. Miks? Tuletame meelde, et meie tootlikkus on 77,5% EL keskmisest ja see on langustrendis. Sellest pikeest tuleb välja tulla. Mingi asi ju peab selle tõusu kütuseks olema. Poliitturu muinaslood, et kohe-kohe tuleb kasv, ei ole see kütus, mis kasvule viib. Vastupidi – selline pidev mittetõe esitlus viib inimesed masendusse ja turud stressi.  Kui me oleme põlevkivi ja turba keelu alla pannud ja lõhume maha hüdrojaamade paisusid ning „taastame“ soid, siis midagi peab ju seda kõike korvama. Mis see on? Te ei tea? Teadmised loomulikult. Teadmised ja mahud. Pigem peaks looma majanduskasvu kaskkonna, et oleks võimalik osaleda suurtel rahvusvahelistel hangetel, sealt tulevad mahud, teadmised ja … raha. Ehk valem on lihtne: rohkem valdkonnaspetsialiste turutoimelistesse ettevõtmistesse ja Dr Riigi poolt suuremahulised tellimused, mis treenivad oskusi ja tekitavad referentse.

 Viimane kaitseliin

 Võiks väita, et IT on meie majanduse spiraallanguse peatamise  viimane kaitseliin ja ühtlasi tõusuiliikumise jõuallikas. Ajas ja ruumis meie edulood muutuvad, kui meie teiega neid pidevalt ei kasta uute võimalustega.  Meid teiega lahutab tagastamatust pöördepunktist vaid IT nutikas rakendamine, sest kuigi see on lõppkokkuvõttes kallis, siis selle alustamiseks on vaja vaid algarvutit, tahet ja loovat mõtlemist. Kui hästi me selle käima saame oleneb kõik muu. Meie teiega tulevik ei sõltu udupeenest/peenutsevast administreerimisest, võrdsest jagamisest, vaid sellest mida ja kuidas me suudame müüa … maailmale.

 Tuletagem meelde (veelkord): Tootlikkus 77,5% EL keskmisest. Häbi meil olgu. Miks? Kui küsitakse kuidas see siis niimoodi on et meie lukksepp,  kes on sama tubli töömees kui Rootsi/Saksa oma selle tootlikkus on kaks korda kõrgem kui meil siis …

Pange nüüd tähele. Heaolu luuakse küll kahe komponendiga – tootlikkus ja töötatud aeg (hõivatus ka muidugi) – kuid voolides väga innustunult ja pikka aega puulusikaid ei muutu me kunagi heaoluriigiks. Meie toodete struktuur on vale, hinnastruktuur (tänu toetustele ja mõttelaiskusele) on vale, meie hariduslik ettevalmistus  (hunnitul hulgal haldusjuhte, juriste, keskkonnaspetsialiste, kuid vähe insenere) on … ühekülgne ja loovuslage. Loovus ja vaba katsetamine on need akud mis meid edasi peavad viima, mitte riiklik planeerimine. Ja „täditsemine“.

 IKT KK

 Loomulikult peab ka Dr Riik omama kurjas häkerdusmaailmas tugevat IKT kompetentsikeskust (KK) , kuid see ei tohi hakata „kõike ise tegema“. Ise tegema igas ministeeriumis ja muidukontoris. Selline ülesehitus sööb ressursse ja seob loovust. Riigi ITK KK peab tegelema põhimõtteliste arengutega ja enamuse arendused ja arenduste arendustest sisse ostma. Just-just, käivitama turu ja seda võimestama nutikate suurtellimustega. Mängida konkurentsi pihustades hankeid nagu IKEA mööblidetaile (te ei hangi ju kappi detailikaupa?), mitte komplekti, ei tekki turul suurprojektide tunnetust ja võimekust neid rahvusvaheliselt hallata ja müüa. KK peab olema kõrgteadmiste keskus ka selles osas, mida sisse osta ja mida selle ostu töömaht võib olla. Ilma turu surveta hakkavad IKT majad töötama iseenda jaoks, mõeldes välja üha uusi ülesandeid endale ja  ka … meile teiega. Otsustamise ahelad pikenevad. Kõik muutub keerulisemaks, ebatõhusamaks ja … kallimaks.

 Tõmmates IT spetsialiste „riigimajadesse“ (vanasti kasutati seda kinnipidamisasutuse tähenduses) suretab Dr Riik konkurentsivõimelise IKT turu Eestis välja. Muidugi, krapsakamad lähevad ja leiutavad oma imelisi asju paremates majanduskeskkondades, kuid meie taandame oma digitiigri vaevatud puuriloomaks. Vaadake, olles pidevas konkurentsisituatsioonis toob see kaasa pideva ja eksponentsiaalse vajaduse areneda. Olla võitja. Riigimajadega on see häda, et need on  … eee … natukene liiga mugavad. Riigimajades on palju väga tarkasid IT gurusid, kuid … Kuid ikkagi muudab keskkond ja iga vidina kooskõlastamine (inimestega kes asjast mitte poolt pudrunuiagi ei tea) loomeprotsessi katkendlikuks. Venivaks. Mõtted hajuvad. Mugavus tapab. Konkurentsisurve kaob ja kaob ka otsene vajadus arenguks. Vähemalt eksponentsiaalseks arenguks kaob surve ja kes tänasel päeval IKT valdkonnas eksponentsiaalselt ei arene, see ei arene üldse. Vaadake või Nokia lugu – nad tegid kogu aeg häid asju, häid lahendusi, kuid … Kuid tegid neid liiga kaua, kujutades ette, et universum keerleb nende ümber, mitte, et nemad on kosmilise turu kübe, mis allub loodusseadustele. Eelkõige gravitatsioonile. Me võime ise küll endale kinnitada, et nii see pole, me teeme ju tähtsat „jubinat“ (mis viimaste aastate kontekstis tähendab, et „jubin“ on juba algusest vananenud, vigane, või lausa kõlbmatu) , kuid see on lihtsalt enesealalhoidlik kognitiivne nihe, mis kõik ilusamaks kirjeldab. Isegi, kui teil on raudne enesekontroll ja kindel eesmärk, siis ilma konkurentsisurveta muudab mugavuskeskkond teid nõrgemaks, kui te muidu oleksite. Sees olles … Jah, sees olles ei näe me laiemat pilti. Süsteemsus puudub. Lamemaa.

 Rio Grandest Niagarani

 Administreerimisvõimekuse kohta annab tabava hinnangu (küll läbi häkerluse, kuid on ju seegi üks IT lahutamatu, kui mitte edasiviiv, komponent).  N Perlroth („niimoodi lõpeb maailm, räägivad nad mulle“ RR 2024 Lk 82) raamistab tabavalt, et: „Poliitikakujundajate mõtlemine küberkonfliktide treemal oli „nagu Rio Grande, lai ja madal“, nagu ütles selle kohta endine USA Strateegilise Väejuhatuse ülem James Ellis.“.

Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 394/395) täpsustas olukorda järgmiselt: „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei jui seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“

 „Teatud mõttes on see väga hea. (…) Jumaliku tehnoloogia segamisest suurushullusliku poliitikaga ei saa midagi head tulla. Paljud uusliberaalsed majandus- ja poliitteadlased väidavad, et kõige parem  oleks jätta kõik olulised otsused vaba turu kätte. Sellega annavad nad poliitikutele täiusliku vabaduse tegevusetuseks ja võhiklikkuseks, mis tõlgendatakse ümber sügavaks tarkuseks. Poliitikutel on mugav uskuda, et nad ei saa maailmast aru, sest neil ei olegi vaja sellest aru saada.“. Vaadake, siin ongi üks loogika tümakoht, kui poliitturg hakkab endale ette kujutame, et kui nad ei saa maailmast aru, siis neil ei olegi vaja sellest aru saada“. Mittearusaamine viib vigadeni.

Ka see, et valdkond on lai ja madal nagu Rio Grande on vale, sest praegune areng on pigem jõuline ja kiire nagu Niagara kosk. Üks vale arvestus ja see viib su kaasa või lämmatab.  

 „1901 aastal laskus Maud Willard tünniga Niagara joast alla, kuid erinevalt eelmistest hulljulgetest katsetajatest ei tapnud teda kukkumine. Mis Maudile saatuslikuks sai? Ta sundis oma koera endaga tünni kaasa tulema. Koer surus nina vastu tünni ainukest õhuauku ja Maud lämbus.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 52). Sellest näitest võiks administratsioonid õppida, et ärge toppige kõiki turu hapnikuauke kinni, see võib mõjuda fataalselt.

Vaadake , niipalju, kui mina turumängudes ja -analüüsides osalenud olen, siis „head IT-d“  saab teha vaid alt üles, mitte ülevalt alla. Ülevalt alla on võimalik luua vaid augu- ja vearida – häkkerite rõõmurada ja klientide pisararada. Lausa hämmastav on mingi valdkonna inimeste ja itiinimeste võime üksteisest mööda rääkida ja teha innustunult asju millised ei rahulda ei valdkonna tooteturgu ega itiinimeste loomenaudingut. Kogemused on näidanud, et vaid siis, kui itiinimeste seas on keegi, kes on välja kasvanud konkreetsest tooteturust (või tooteturu poolne valdkonna asjatundja siirdub itimaailma), saab tootest (suure tõenäosusega) just see tööriist mida turg vajab. Ülalt loodud lahendused on … nagu vabrikuülikond, sobib paljudele, kuid ei rahulda kedagi.

 Luues administratiivkratte …

 Bürokraatia reeglina ei loo innovatsiooni, ta loob … uut bürokraatiat. Tehnoloogiliselt muudetud bürokraatia on natukene mugavam taluda, kuid bürokraatia jääb bürokraatiaks. Kuid nüüd mil aeg on kiireks läinud siis bürokraatia hõlbustamiseks (just bürokraatia mitte kodanike elu) hõlbustamiseks luuakse Kratte. Meil on administratiivkratte u   130 . Ilus nimi – kratt. Hm, te ikka teate mida rahvamuistendites kratt tähendab? Nagu täheldab Y N Harari („Neksus“ PM 2024 Lk 335): „Tsivilisatsioonid sünnivad bürokraatia ja mütoloogia abielust. Arvutipõhine võrgustik on uut tüüpi bürokraatia, mis on palju võimsam ja väsimatum kui ükski inimestepõhine bürokraatia, mida oleme seni näinud. Arvata võib, et see võrgustik loob arvutitevahelisi mütoloogiaid, mis saavad olema palju keerulisemad ja võõramad kui ükski inimeste loodud jumal. Sellest võrgustikust tulenev potentsiaalne kasu on tohutu. Kuid selle võimalikuks puuduseka on inimtsivilisatsiooni hävimine.“ Kratimugavusel võib olla oma hind. Omahind on niikuinii … kallivõitu.

 Nüüd teevad ministeeriumide  IT spetsialistid tööd et luua uusi kratte. See tähendab, et vähene IT spetsialistide hulk, kes looksid innovatsiooni kasutatakse krattide loomiseks jälle kahtepidi kahjulik meile teiega (kasu on ka, kuid bürokraatia ja ülereguleerimise kui juurprobleemi lahendamisele see kaasa ei aita) Administratiivkratinduse loome selgituseks on järgnev; „Kratid Eesti heaks „Kratt on tehisintellekti tehnoloogiatel põhinev praktiline rakendus. Kratt põhineb tarkvaralisel algoritmil, mis on autonoomne ja õppimisvõimeline ning täidab traditsiooniliselt inimese poolt tehtavaid toiminguid. Hetkel on levinud pigem kitsas tehisintellekt (narrow AI), mis väljendub masina võimes käituda intelligentselt ühes kitsas valdkonnas. Samas on kratt õppimisvõimeline.

Miks just "kratt"?

Kasutame rahvapärimusest tuntud tegelast ehk kratti metafoorina, et kommunikatsiooni lihtsustada. Nagu vanarahvalegi teada – kui probleem vajab lahendamist, siis kratt teeb asja ära. Seega, kui tehisintellekt on mitte-eksperdi jaoks midagi äärmiselt keerukat ja salapärast, siis folkloorist tuttav kratt aitab seda uute võimaluste valdkonda hõlpsamini mõista. Ja loomulikult peame oma kratid tegema nii, et nad oleksid õiglased ja kasulikud, ning hoidma silma peal, et nad kurja ei teeks. Ainult nii võime krattidest võita: vaba aega, meelerahu ja õiglasema ühiskonna.“

See on ilus selgitus ja juba praegu tehakse ka äris palju otsuseid algoritmide alusel, kuid algoritmid on tehtud inimeste poolt. Inimeste poolt oma vigade, eripärade ja arusaamaega poolt. Mille tulemusel … Otsuseid ei tee enam ametnikud oma parimate teadmiste oskuste ja eetika alusel vaid algoritmid. D C Cardon („Digikultuur“ TLÜK 2020  Lk 286) täheldas, et: „Algoritmid ei ole neutraalsed. Need sisaldavad ühiskondlikku visiooni, mille on andnud nende programmeerijad – ja need, kes suurtes digiettevõtetes programmeerijatele palka maksavad. Tehnilistes artefaktides sisalduvad alati nende loojate põhimõtted, huvid ja väärtused; nende väärtuste operatiivne rakendamine toimub läbi tehniliste valikute, statistiliste muutujate, fikseeritud lävendite ja arvutusmeetodite.“

 

Muinasajast ka

 

Vikipeedia: „Kratt (ka pisuhänd, puuk, tulihänd) on eesti folklooris nõiduslik olend, kes tule- või sädemejoana ringi lennates mitmesugust vara (vilja, rõivaid, raha jne) kokku veab. Varasemate uskumuste kohaselt käis inimese hing ise nõiasõnade mõjul kratiks. Hiljem on levinud arusaam mitmesugustest esemetest valmistatud krattidest. Üldine on olnud usk, et inimkätega valmistatud krati elluäratamiseks on vaja kuradile kolm tilka verd anda, oma hing talle müüa.“

 

„Kratti seevastu seostatakse pigem inimese loodud olendina, kellel puuduvad inimlikud omadused. Krati tegemise kohta on üpris detailseid õpetusi. Kõige levinum neist on see, et kratt tuleb teha kolmest vanast raaguviheldud saunavihast, need luuavarre ümber siduda, hõõguv süsi südameks panna ja kõige pimedamal ja pilvisemal täiskuu-neljapäeva ööl kolme tee ristil vanakuradiga leping sõlmida. Lepingu sõlmimiseks tuleb krati hõõguvale südamele kolm tilka enda verd poetada. Jällegi, erinevates tekstides on õpetused erinevad, mõned neist väidavad, et kõige õigem krati tegemise aeg on iga kuu kolmanda neljapäeva ööl ning et kolme tee ristumise asemel tuleb rituaal viie tee ristumise kohas läbi viia.

Kratti kirjeldatakse kui üleloomulikku pool inimest, pool looma. Tal on tavaliselt punane habe ning kratile peab kogu aeg tööd andma, et too peremehele kallale ei läheks ning teda endaga vanapagana juurde maa alla ei viiks.^[1] Kratist lahti saamiseks tuleb elukale anda töö, millega too hakkama ei saa, näiteks liivast köie tegemine.“ Niisiis millist kratti meil luuakse ja kes liivaköit punuma on pandud? Tasub mõelda.

Plaanitakse …

 Vaadates Eesti riiklikku tehisintellekti tegevuskava 2024-2026 (ja sellele eelnevaid) siis … Siis tegemist on muljetavaldava, et mitte öelda pöörase arvu krattidega mis meie elukest juba praegu liigutavad või paigale naelutavad. „Kui 2018. aastal oli neli avaliku sektori asutust läbi viinud neli tehisintellektiprojekti, siis tänaseks on läbi viidud enam kui 130 tehisintellektiprojekti enam kui 65 organisatsioonis. Lisaks on arendatud kümneid kratijuppe ehk tehisintellektil põhinevate rakenduste vabavaralisi baaskomponente, millest mitmeid on avalikus sektoris tänaseks korduvalt kasutatud ja edasi arendatud. Eesmärkide saavutamiseks pakutakse asutustele paindlikke rahastusvõimalusi ning kratitoe portfelli kaudu tuge projektide läbimõtlemisel, käivitamisel, edasiarendamisel ja hangete ettevalmistamise“. Kusjuures strateegiliseks eesmärgiks perioodi lõpuks on „Avalikus sektoris rakendatud tehisintellekti komponendiga lahenduste arv: 300, algtase: 130“.  Tore ju. Või pole nii tore, kui arvestada seda, et avaliku sektoris inimeste arv ei vähene. Mida see tähendab? Kas seda, et ühed rämpstöökohad vahetatakse välja teiste rämpstöökohtade vastu. Kvalifitseeritumate? Kuid tuleme tagasi heaolu kasvu põhinõude juurde. Kogu see rahmeldamine ei suurenda meie tootlikkust vaid üksnes mahendab bürokraatiat ehk nagu kirjutas C Hood („Riigikunst“ TLÜ Kirjastus 2022  Lk 76)  „Küsimus, mida Meyer ja Zucker ei aruta, on organisatsioonides laialt levinud ettekujutus, et ellujäämine pole seotud tulemuslikkusega – selline arusaam ent seab mis tahes juhtimise põhimõttelise kahtluse alla.“

„Organisatsiooniteooria vana mure on see, et „organisatsioonilises protsessis kaovad (…) eesmärgid. Milleks organisatsioonid üldse loodi“. Milleks siis? Eks ole hea küsimus. . Milleks luuakse ministeeriumide IT majasid?  Mitte lihtsalt IT majasid vaid peaaegu autonoomseid firmasid? Kas need on puugid, rätid või inkubaatorid? Ei tea, kuigi …

 Usaldusküsimus

 Milleks siis Dr Riigile lisakulu eelarvekooma tingimustes? Võib-olla Dr Riik ei usalda IT firmasid? Hm, tõsine argument, kuid … Kuid ameeriklased usaldavad erafirmadel kosmoserakette luua. Kuid meie tegime taasünnituse järgi otsuse, et kogu side/post/transport on mõistlik lasta toimetada erasektoril. Kuid me usaldasime detsentraliseerida tervishoiu ja hariduse, veelgi enam, me usaldasime luua ka erameditsiini ja erahariduse. Usaldasime ja võitsime. Miks me siis nüüd ei usalda IT valdkonda muuta suureks läbi erasektori? Või on asi selles, et me ei usalda iseennast?

Kui vaadata, et sajad ettevõtted saavad peatselt elutähtsa teenuse osutajaks, siis võib järeldada, Dr  Riigil on ootust (ja usaldust) erasektori vastu olemas. Võib

küsida, et miks IT-valdkonnas on Dr Riik teist teed minemas.

Tõsiasi on, et olemasolevad 14 elutähtsat teenust on suurel määral erasektori poolt

osutatavad (või neile tuginevad). Näiteks pole tõenäoline, et Dr Riik loobuks 90-

päeva vedelkütuse varu tagamisel erasektori teenusest (kellega on sõlmitud

Varude Keskusel vastavad lepingud)  või asuks ise pakkuma sularaha- ja

makseteenuseid, tagama kõne- ja andmesidet jne. Pole ka kuulda, et

räägitaks Eesti Teede tagasiostust 2 , et „riigiettevõte pakuks odavamat ja

kvaliteetsemat teede ehitust ja hooldust“. No lennunduses Dr Riik proovis olla operaator, kuid … Kuid tiivad ei kandnud. Eee … kaks korda ei kandnud. Piinlik lugu, kuigi mitte uskumatu. Vaadake kõik mida Dr Riik püüab turul toimetada on laetud niivõrd raske bürokraatiakoormaga, et turg ei võta seda vastu. Dr Riigi linnud on … lennuvõimetud. Varem või hiljem.

 Õppimine ja õpitud abitus.

 Milline on meie ITK spetsialistide varud või õigemini puudujääk lähitulevikus. Valdkonna spetsialistid on seda uurinud ja oma analüüsi avaldanud. „OSKA värske prognoosi kohaselt töötab 2027. aastaks IKT ametialadel kogu majanduses vähemalt 47 600 spetsialisti, mis tähendab, et võrreldes praeguse hõivega on juurde vaja üle 18 000 IT-spetsialisti ehk 2600 uut töötajat aastas.“ (OSKA uuring 13.01.22)

„Väga suur puudus on Eestis erinevatest tarkvara- ja IKT-süsteemide arendajatest juba praegu ja vajadus kasvab veelgi. Tööandjate sõnul leiaks kohe erialast rakendust vähemalt paar tuhat tarkvaraarendajat. Andmemahtude hüppelise suurenemisega kasvab nõudlus ka andmekaevetehnoloogiate rakendamisoskuse ja andmeanalüüsi sügavuti tundvate spetsialistide järele, seda kõigis Eesti majandussektorites. Peaaegu kõigi organisatsioonide tööprotsessid sõltuvad vähemal või suuremal määral infotehnoloogiast ja sidest, mistõttu peab iga organisatsioon arvestama küberturvalisuse tagamisega, mis toob kaasa kasvava vajaduse küberturbeekspertide järele.“ „OSKA uuringu järeldustest selgub, et ainult tasemeõppe lõpetanutest ei piisa uute IKT-spetsialistide vajaduse katmiseks. Tasemeõppest liigub tööturule järgneva seitsme aasta jooksul alla poole vajaminevast tööjõust – maksimaalselt 7350 lõpetajat“

Ja veel …Kutsekoda 2021 „Tasemeõppe lõpetanute arv ei suuda katta järjest suurenevat vajadust IKT-spetsialistide järele. OSKA prognoosi kohaselt on uue tööjõu vajadus seitsme aasta vaates kokku üle 18 000 inimese, samas kui tasemeõppest liigub tööturule maksimaalselt 7350 lõpetajat. Ekspertide hinnangul ei ole võimalik ka tasemeõppes õppijate arvu suurendada, pigem tuleb tegeleda IKT valdkonna õppe katkestajate arvu vähendamise ja ümberõppe võimaluste suurendamisega. Samuti tuleb lähitulevikus arvestada, et IKT-spetsialistina rakenduvad paljud teiste erialade lõpetajad ning kasvava nõudluse katmiseks tuleb süsteemselt tegeleda kvalifitseeritud välistööjõu kaasamisega. • Eelkõige prognoosivad eksperdid kavandamise ja arendamisega seotud põhikutsealade hõive kasvu. IKT-sektori ettevõtetes on juba praegu väga suur puudus tarkvara- ja IKT-süsteemide arendajatest ning lähivaates kasvab vajadus veelgi“ „OSKA prognoosi alusel kasvab IKT-spetsialistide hõive lähema seitsme aasta jooksul praegusega võrreldes vähemalt 1,5 korda.“

Paradigmamuutus …

 Selline on olukord, mida kirjeldavad erialaspetsialistid, kuid tundub, et see on lineaarne prognoos. Lamemaa ja mudelanalüüs. Kui me tahame oma languspikeest väljuda, mitte mugavalt kukkuda … Ah te arvate, et mis sest kukkumisest siis nii väga halba või erakordset  on, oleme ennegi kukkunud, oleme siiani hakkama saanud, saame edaspidigi, siis siinkohal tuleb vägisi meelde üks küsitlus vennikeselt kes on kõrghoone tipust alla hüpanud, et kuidas on?: „Seni pole vigagi … eee … tunne on nagu lendaks … eee … plirts.“ Kukkumine on vahel üheotsa pilet, eriti siis kui rahvastik on vananev, vähenev, ei saa aru ei energeetikast, energia jäävuse seadusest ega lepinguõigusest. Kukkumine ei ole lend, kui me tahame lennata, siis peab koguma väge ja see saab toimuma  ekspnentsiaalses rütmis, sellisel juhul  on IT-TI vajadused samuti eksponentsiaalsed. Eksponentsiaalsed nii varustuse, varade kui ka koolitatud spetsialistide osas. Tundub, et administratsioonid ja ka valdkond isegi ei adu tegelikku vajadust selles kõrgliiga mängus. Selleks, et probleemi lahendada tuleb senistest arengu ja hariduse raamidast välja astuda. Kuulge, kas on mingilgi moel vastuvõetav see, et haridusuuenduste põhiuudise moodustavad see et kehtestada kohustuslik haridustase ja see, et õpilastel keelatakse nutiseadmete kasutus tundides. Mida te loote? Keelu ja Käsu (vaba)Riiki? Mulle tundub, et see mida meie teiega peame tegema on viia IKT valdkond õppekavadesse, kui mitte lasteaias/eelkoolis, siis kindlasti juba esimesest klassist alates. Lööklause: „Kõik koodikirjutajateks!“ oleks igati asjakohane.

NB! Tegemist on uue kirjaoskusega. Te ei taha ju, et teie lapsed oleksid kirjaoskamatud? Te ei taha ju, et teised lapsed teie laste tuleviku üle võtaksid? Just selles on küsimus. Põhiküsimus. Õige. Just seepärast tuleb IKT valdkonda õpetada nagu kirjutamist, lugemist ja rehkendamist. Kõigi teiste valikute puhul õpime … õpitud abitust. Nii on. Laske tiiger puurist välja. Kepphobune pole hobune ja pabertiigrid pole tiigrid …

 

Targutusi:

 

M Sarrialle, G Randle „Talendisõda“ ÄP 2023

 

Lk 56 „Äris on üks kõrgemaid välditavaid kulusid kaadrivoolavus. Talendivärbamisse ja -haldusse investeerimine võib seda oluliselt langetada. Center for American Progress uuringufirma andmete kohaselt moodudtab keskastme töötaja (kes teenis 30 000 kuni 50 000 dollarit aastas) asendamise kulu 20 protsenti tema aastapalgast. Niisiis läheb aastas 40 000 dollarit teeniva juhataja asendamine maksma 8000 dollarit. Kõrgema astme juhtide puhul võivad kulud  ulatuda 213 protsendini üksikisiku aastapalgast, mis tähendab, et 300 000 dollarilise aastapalgaga tegevjuhi asendamine läheb maksma lausa 639 000 dollarit. Kui sinu ettevõtte töötajate lahkumismäär on 20 protsenti, võid kaotada miljoneid dollareid.“

„Talendiotsingud võivad kaasa tuua väga suure investeeringute tootluse (ROI), nii materiaalsesse kui ka meeltega tabamatu.“

Lk 103 „Iseloom ja karakter ei ole samad asjad. Karakter on inimese sügav sisemine olemus, mis ajendab tema otsuseid ja käitumist. Iseloom on viis, kuidas inimene end väiselt maailmale esitleb. Motiveeritus, vastupidavus, kohanemisvõime, tagasihoidlikkus, põhimõttekindlus, praktiline intelligentsus, meeskonnavaim, teadmishimu ja emotsionaalne tegevus on kõik karakteriomadused. Iseloom tähendab viisi, kuidas keegi neid väljendab; ta võib olla lärmakas või vaikne, tüütu või sarmikas.“

 C D Thomas „Planeedi pärijad“ SA Loodushoiu fond 2023

 Lk 57 FAO andmetel kasvab mais, riis ja nisu enam kui 1/3 haritavast maast „Need on tänapäeva kõige edukamad taimeliigid. Seda võib võtta niipidi, et nad kasutavad ära lihtsameelseid primaate, kes nendejaoks maa ette valmistavad, külvavad, väetavad, tõrjuvad kahjureid ja haigusi- ja säilitavad hoolega seemneid, et järgmine põlvkond mulda panna. Kes kellega manipuleerib?“

Pidulik pliiatsiteritus & Konkurentsiseadus

 

 Sattusime õpetatud kolleegidega aastalõpusaginas kohvipoes jutuhoogu. Heas seltskonnas on alati huvitav mõtteid põrgatada. Nii, et lahe oli.

 Kuid üks teemakene, Konkurentsiseaduse muutmise seaduse menetlemise megavenimine, kummastas meid kõiki. Konkurentsiõiguses endas pole mingit küsimust, selle eellugu Eestis algab 1989 aastast ja kehtima hakkas see juba 1993 aastal. Nii, et vana seadus, pealegi üle lihvitud EL-ga liitumiste läbirääkimiste käigus.  Tänaseks on Konkurentsiseaduseid vastu võetud mitu järjestikust ja täiendusi sellele on samuti hulgaliselt.  Konkurentsiseaduse enese sünnilugu, ega muudatused sellesse pole kunagi olnud lihtne protsess, kuid sellist pikamaadistantsi nagu meie konkurentsijärelevalve menetluste ühildamine ECN+ nõuetega … No see ületab igasuguse mõistlikkuse ja hea tava piirid. Kuus aastat, koos eelhoiatusega kaheksa aastat, on menetletud  menetluste menetlemist. Pöörane.

 Tiputeritamisest

 Tegemist on sarnaste menetluste ühtlustamisega EL konkurentsivõrgustikus, mitte konkurentsiõiguse põhipostulaatide  muutmisega. Lihtne ju? Mingi kummalise ajaloolise vimka tõttu otsustas meie administratiivne õigusloomemasin püüda seekord teha mitut asja korraga ja eriti püüdlikul viisil. Tiputeritamine? See oli nagu pliiatsi teritamisega, kui tahad kirjutamiseks teravat pliiatsit, siis … Siis on kaks võimalust. Esiteks teed pliiatsi teravaks ja siis alustadki joonistamist/kirjutamast. Funktsionaalsus täidetud. Või kui tahad „perfektolt“ teravat pliiatsivarianti, siis muudkui teritad ja teritad, sest kui see on juba peaaegu ideaalselt terav, siis viimane lihv murrab kindlasti mingi killukese lahti, nii et … Nii, et tähtsust ei oma enam pliiatsi funktsionaalne teravus, vaid teritamisprotsess iseenesest. Tundub, et selle täiendusseaduse eelnõu puhul just nii juhtski, teritamise/täiendamise eesmärk (turu sujuv toimimine) kadus silmist ja päevakorrast ja algas vihane süsteemipuhas teritamisprotsess. Üha uuesti

 Eellugu

 Täiendusseaduse konkurentsikaitse põhimõtete eneste osas  midagi uut ei olegi, kuid uhiuus (aga võibolla uuskasutatud vana) on menetluskord (Erihaldusmenetlus? Haldustrahvimenetlus? Konkurentsijärelevalvemenetlus?). Nüüd on see seaduseelnõu läbi vaeva ja vaenamise jõudnud Riigikogusse. Nagu teatab Seadusandja oma leheküljel: „Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle ELi direktiiv, mille eesmärk on luua terves Euroopa Liidus toimiv konkurentsijärelevalve. Konkurentsijärelevalvemenetlus aitab luua ja säilitada vaba turgu, mis soodustab innovatsiooni ja muudab ettevõtjad välisturgudel konkurentsivõimelisemaks.“  See on tore, kuigi ma ei usu, et ükski (rikkumis)menetlus aitaks luua vaba turgu, kuid vaba turu põhimõtete järgimine ise on küll tähtis.

Ja siis teatab seesama lehekülg, et: … „ Eelnõu aluseks oleva ELi direktiivi ülevõtmistähtaeg oli 4. veebruar 2021. Praeguseks on Euroopa Komisjon esitanud Euroopa Kohtule Eesti vastu hagi seoses direktiivi mitteülevõtmisega.“ Ups! Mis mõttes? Kuidas nii?

 Piinlik lugu

 Vaat selline piinlik lugu, et ülevõtmise päramine tähtaeg oli … neli aastat tagasi.  ECN+ eellugu algab juba 2017. a mil  EK esitas Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku direktiiviks, mille eesmärk oli tõhustada Euroopa konkurentsivõrgustiku volitusi Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks.  2019. a jõustuski uus ühtlustatud regulatsioon  ECN+ direktiivina. Märgiline on, et Eesti oli direktiivi lõpliku sõnastuse kujunemises võtmemängija. Ise tegime, ise nõustusime, ise võtsime kohustuse ja … ise mattusime siseriiklikusse juriidilistesse lõpututesse vaidlustesse.

 Kolm menetlust … kõik kõlbmatud?

 Olen konkurentsiinimene ja viimaste aastate juuramaailma “vihane võitlus“ menetluskorra üle konkurentsiõiguse valdkonnas on minu sügava veendumuse järgi ületanud igasuguse sündsused ja hea tava piirid. Juba aasta eest Konkurentsiameti 30 nimepäeva konverentsil kuulasin lummatult kahe kõrgjuristi arutlust menetluste teemal. Väga huvitav ja hariv vestlus oli, ainult et …Kogu selle õigusliku tulevärgi juures on üks viga, turg ise pole küllaldaselt kaitstud. Oeh! Meil on menüüs kolm menetlust: haldusmenetlus, väärteomenetlus ja kriminaalmenetlus (no tsiviilmenetlus kahjude korvamiseks on ka, kuid see pole praeguses vaidluses oluline).

Mis kõige vahvam, meil on viimase kolmekümne aasta jooksul (just nii kaua kui on kestnud taassünnitatud Vabariik või õigemini juba enne seda) olnud konkurentsiõiguse valdkonnas kasutusel kõik need menetlused ja nüüd … Nüüd ilmneb, et oleme nii erilised, et ECN+ ülevõtmiseks ei sobi ükski menetlus. Kõigile teistele liikmesriikidele sobib, kuid meile sobib maksta iga päev oma otsustamatuse eest trahvi 600 EUR/päevas, mis teeb aastas kokku reipad 219 tuh EUR. Raha nagu maha visatud (lisaks veel maineline kahju). Varsti kordistatakse päevatrahvi ja siis võib selleks kujuneda 2,19 milj EUR aastas.

Tihti me ei mõtle, mida selline „seadusloometus“ maksab meile teiega. Kokkuvõttes on selle regulatsiooniga tegelenud meie tippjuristid ja -administraatorid ilmselt sadu tuhandeid tunde ja kuigi see on jõudnud Seadusandja lauale pole see ikka valmis. Kokkulepet ei ole. Vaidlus jätkub.  Isegi seaduse vastuvõtmisega vaidlus veel ei lõppe, sest Õiguskantsler on ühes oma vastuses teada andnud, et „Kuid ka olukorras, mil eelnõu kooskõla põhiseadusega on kahtluse all, on oluline lõpuks saavutada õigusrahu ning selge on see, et Eestil tuleb direktiiv üle võtta. Selleks, et kontrollida direktiivi ülevõtva seaduse põhiseaduspärasust, olen vajadusel valmis pöörduma peale seaduse väljakuulutamist Riigikohtusse. Riigikohus saab hinnata normide põhiseaduspärasust ning muu hulgas saab vajadusel anda suunised, kuidas küsimusi tekitavaid sätteid põhiseaduspäraselt tõlgendada ja rakendada.“ Õige kah“

 Mis aga märgiline, kui seadus liipavana  vastu võetakse, siis kumulatiivkahjud suurenevad nagu püsimaksed lähima kümnenditel, mille jooksul uus menetluskord kohtupraktikaga ära paigatakse või osutub see pöördumatult parandamatuks. Kaks menetlusleeri on kaevunud nii sügavale oma kaevikutesse, et mingit mõistlikku lahendust ei paista. Taksomeeter tiksub… Turg ootab … Otsustamatus (otsusta+matus). Arusaamatus.

 

       Arusaamiseks lugesin siis uuesti läbi nii eelnõu, seletuskirja kui ka kõrgjuristide arvamused. Hm, oli väärt lugemisvara.  Akadeemilis-teoreetilisest vaatekohast väga haarav ja hariv. Eelnõu enese seletuskiri oli hunnitu, peaaegu kahesaja leheküljeline üllitis (kui arvestada viiteid alus- ja külgnevatele dokumentidele ning kohtulahenditele, siis oleks seletuskirja maht ilmselt mitmekümne tuhande lehekülje ringis), mis viitab sellele, et sellest seletuskirjast leiab rohkem kirja, kuid seletust. Vana tuttava bürokraatlik väsitamis- ja hajutamisetaktika – mata paber paberitesse.

Vastukaaluks seletuskirjale oli rohkelt arvamisi (ja eriti eriarvamusi) seaduseelnõu ja seletuskirja kohta. Eriarvamusi oli küll rohkelt, kuid leheküljeliselt kogumahult jäid need seletuskirja mahule ikkagi alla. Eelnõule olid oma arvamuse  esitanud nii õiguskantsler, advokatuur, kui ka advokaadibürood ja ettevõtlusorganisatsioonid. Nende kõrgjuristide arvamus oli, et seda eelnõud ei saa sellisel kujul vastu võtta: menetlusnormid ei ole piisavalt selged, põhiseaduslikud isikuõigused pole piisavalt kaitstud, see menetluskord ei sobi meie õigusruumi jne. Seega kaks täiesti selget seisukohta. Oleme umbseisus.

 Valikupüramiidist

 Vaidlus menetluste üle on üks tõsine asi, kuid minu arvates pole tegemist enam pelgalt vaidlusega, see on midagi enamat.  M Brown („Ma polen nõus“ ÄP 2023 Lk 143) viitab sellele, et Carol Travis ja Elliot Aronson kirjutasid 2007 aastal menuki pealkirjaga „Mistakes Were Made (But Not By Me)“, mis käsitleb sarnast olukorda: „Raamatus kirjeldatakse teoreetilist mudelit, mida nimetatakse valiku püramiidiks. See selgitab, kuidas lõhe vastandlike seisukohtade vahel aina laiemaks käriseb.„ „Nii võib juhtuda, et kahest inimesest, kelle arvamused õige pisut erinesid, saavad püramiidi mööda alla liikudes ja teineteisest aina kaugenedes vihased võitlejad.“ Tundub, et just seda püramiidi mööda alla libisedes olemegi alla liikunud. Kuulamisoskus on selles protsessis kaduma läinud, aktiivsest kuulamisoskusest rääkimata.  „Jacki sõnul on aktiivne kuulamisoskus oluline nii intervjueerimis- kui ka läbirääkimistehnikana.“ „Kuulaja on täielikult pühendunud sellele, mida rääkijal on öelda on. Selle asemel, et kiirustada kellegi teise probleemile lahendust pakkuma, surub ta ego alla ega tõtta hinnanguid andma või arvamust avaldama, lastes rääkijal oma sisetunded ilma vahele segamata täiel määral välja valada.“ „Aktiivse kuulamise täielik vastand on kuulamise teesklemine“ „Sedasorti nähtust nimetatakse hiilivaks vimmaks.“ (lk 163/165).  A Granti ( „Anna ja võta“ ÄP 2016 Lk 164) lisab siia veel ühe lisaselgituse:  „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „

„Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule: kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end lollina.“ Tundub tõepärasena.

 Lugusid kujutletavast korrast

 Niisiis vihane võitlus, hiiliv vimm ja kartus tunda end lollina on selle seadusloome protsessi iseloomustavad omadused, millel asume konkurentsiseaduse eelnõud arutades. Kahju. Kuid tõsiasi on, et Konkurentsiseaduse üle on alati palju ja tuliselt vaieldud. Vaieldud isegi siis kui selle olemusest aru pole saadud. Just seepärast ei tihka ma lisada siia veel portsu mittekuulamist, vaid võtkem siinkohal appi C Gallo („Jutuvestja saladused“ Million Mindset OÜ 2020 Lk 267) tähelepanek: „Poetess Muriel Rukeyser ütles kord: Universum on tehtud lugudest, mitte aatomitest.““. Väga vahva. Kui seda ütlemist natukene parafraseerida, siis võiks ka öelda, et Universum on tehtud lugudest mitte paragrahvidest“.

N. Y. Harari nimetab meie kokkulepitud reegleid (seadused ja tavaõigused) kujutletavaks korraks, korraks mida me oleme ise loonud ja mida me saame ka ise muuta: „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“ „Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“ „Inimestel on lihtne aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse ning täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne kord. Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid toimivad täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailm. Praegused ettevõtjad ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine erinevus nende ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid räägivad tunduvalt veidramaid lugusid.“  (N. Y. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 42). „Me usume mingisse kindlasse korda, mitte sellepärast, et see ka objektiivselt olemas oleks vaid sellepärast, et usk selle olemasollu võimaldab meil edukalt koos töötada ja luua paremat ühiskonda.“  (lk 46) See on üks väga värskendav meeldetuletus: meie ise oleme reeglid teinud, selleks, et meie laiapõhjaline koostöö sujuks ladusalt ja me võime/saame/peame neid muutma, kui meie reeglid ei täida enam seatud eesmärki – laiapõhjalist koostööd.

Niisiis rääkides lugusid

Nii, et lood ja jutud. Ei hakka ma siinkohal vaidlema, milline menetlus on õige, milline vale, räägime lugusid. Lugusid konkurentsiõigusest. Ilmneb, et mul on otsustajate ees üks eelis – olen ilmselt omamoodi meie konkurentsiõiguse „ajalooline mälu“, konkurentsiõiguse üks „maaletoojaid“, esimese (teise ja nendele järgneva viie Konkurentsiseadusemuutmise ja täiendamise seaduseelnõu) väljatöötamise töögrupi esimees ja EL läbirääkimiste VV delegatsiooni liige konkurentsi valdkonna juht. Ilmselt olen ma endasse kogunud konkurentsiõiguse tõdesid ja filosoofiat rohkem, kui paljud teised. Minu sügava arusaamise järgi ongi konkurentsiõigus terviklik filosoofiline süsteem. See ei ole ei juriidiline ega ökonoomiline süsteem, see süsteem ise on filosoofiline.

Loo alustuseks alustame algusest - märgime ära, et konkurentsiõigus sündis … haldusmenetluse keskkonda (mõningate konkurentsiseaduste erisustega). Arvestades aega ja ajastuomast õigusmaastiku arhitektuuri, poleks sellel olnud muusse kohta võimalust sündidagi.

 Nüüdseks on maastik ja õigusarhitektuur muutunud ning viimase paarkümmend aasta toimetatud nii väärteo menetluse kui ka kriminaalmenetluse raamistikus. Kõik need menetlused on olnud ja toiminud omas ajas, omas süsteemsuses, omas võrgustikus. Tundub, et paljud  tänased VAU! efektiline uudsused on juba olnud ja põhjalikult unustatud. Paljugi „uudsest“ on juba ühel või teisel kujul  olnud sh ka kuni 10% trahvid rikkuja möödunud majandusaasta käibele. Olnud, kuid unustatud. Mis seal imestada, kui isegi kakssada aastat eksisteerinud hetiitide suurimpeerium unustati nii põhjalikult, et 19 saj tuli see taasavastada, siis miks mitte unustada üht küllaltki tõhusalt eksisteerinud menetlussüsteemi. Ikka juhtub. Muide ka Soome Rootsi, Norra, Islandi ja enamuse liikmesriikide Konkurentsiseaduste menetlusi põhines nende riikide haldusmenetlusel Konkurentsiseaduste erisustega.

 Paljuvaieldud tundmatu

 Konkurents on üks inimloomuse aluseid, täpselt samamoodi nagu koostöögi. Seda õhkõrna piiri edasiviiva koostöö ja võistlusvalmiduse vahel  konkurentsiõigus valvabki. Konkurentsiseadus on väga omamoodi seadus, see on nagu hea ja kurja äratundmise puu. Selles ei ole määratud täpseid lubatud suurusi, kaale või kiirusi. Selline piibellik seadus, et sina ei pea mitte varastama, sina ei pea mitte tapma. Lihtne? Tegelikult pole see üldse lihtne. See on üks keerulisemaid ja mitmeti tõlgendatavaid  õigusi üldse. Selles on peaaegu kõik suhteline ja hinnanguline alates kaubaturu määratlusest ja võimaliku rikkumise olemuseni.

 Meie konkurentsiõiguse eellugu sai Eestis alguse 1989/1990, mil käivitus riiklikult kehtestatud hindade liberaliseerimise reform, mis võimaldas üleüldse kaubaturu ja konkurentsi teket.  Aga mis enne seda oli? No enne seda oli sotsialistlik võistlus. Sotsialistlik võistlus oli teadagi riiklik plaanimajandus, mitte konkurents ega turg. Konkurentsiõigusega astusime täiesti uude maailma. Ega me väga hiljaks ei jäänudki see oli umbes aastakene peale Soome Konkurentsiameti sündi, milline oli meile esmaseks eeskujuks ja mentoriks konkurentsiõiguse valdkonnas. Tuleb tunnistada, et olen siiani arvamusel, et põhjanaabrite menetluskord ja Konkurentsikohtu olemasolu tagasid neile kiire väljamurdmise kartellide ja monopolide riigi staatusest. Hinnakujundusreformi järgselt oli meil turu arengu kaitseks ette nähtud kaks uut mehhanismi: konkurentsikaitse ja tarbijakaitse. Niimoodi Põhjala sõprade abil ja eeskujul me Konkurentsiseadust välja töötama hakkasimegi. Algus tehtud. Aitäh Matti!

 Majanduslikust Põhiseadusest

 Konkurentsiõigus ise sai alguse USA-st 1890 aastal Shermani seadusega. Miks? „Shermani seaduse eellugu tõestab, et tema lähtekohaks oli majandusliku võimu demokraatliku kontrolli eesmärk. Liigses majanduslikus  võimus nähti ohtu põhiseaduslikele individuaalsetele vabadustele. Ideaalseks peeti vaba konkurentsi“ (J. Sepp „.Konkurentsipoliitika õiguslikud alused“ TÜ 1993). See tähendab, et konkurents pole mitte ainult majanduse kaitse, vaid ka põhiseaduslike õiguste kaitse. Just see teebki konkurentsiseadusest niivõrd tähtsa seaduse  - lausa majanduse Põhiseaduse. Nendest põhimõtetest lähtuvad kõik maailma Konkurentsiseadused.

Euroopa modernne konkurentsiõigus sai alguse Rooma lepinguga, mis allkirjastati 1957. aastal ja millega asutati 1. jaanuarist 1958 Euroopa Majandusühendus. Ühtseid konkurentsipõhimõtteid asutamislepingus käsitlesid artiklid 81 ja 82.Sellest asutamislepingus (ja hilisemast Mastrichti lepingust)  on ülesse ehitatud kõigi liikmesriikide konkurentsiõigused. Konkurentsiõiguse põhimõtted on naeruväärselt lihtsad – turguvalitseva seisundi kuritarvitamine ja  konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduse otsus on keelatud. Nende kahe põhimõtte lisaventiiliks said riigiabi ja riigihangete kord, ehk teatavas mõttes eelkonkurents seal kus konkurents on piiratud. Kuid tähtis on see, et need on lisaklauslid, need ei ole põhipostulaadid. Abivahendid. Abiventiiliks, mis suuresti reguleerib ennast ise on ka koondumise kontroll. Kuigi  konkurentsiõiguse algpõhimõtted on lihtsad, siis aru saamine sellest kas tegemist on konkurentsiõiguse rikkumisega on hulka keerulisem.

Läheme turule … kaubaturule

Konkurentsiõiguses algab kõik turu määratlusest: „ Kaubaturg on hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ja kasutustingimuste ning tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel vahetatavate või asendatavate (edaspidi asendatavate) kaupade käibimise ala, mis hõlmab muu hulgas kogu Eesti territooriumi või selle osa.“ Justkui lihtne ja selge, kuid … Kuid kuidas määratleda kaubaturgu Konkurentsiseaduse mõistes tegelikult? Praktikas? Kuidas hinnata kaupade vahetatavust ja asendatavust? Kui jookide jada kaubaturul algab näiteks piimaga, jätkub mineraalveega ja mahlaga, siis mingil momendil läheb see üle alkoholivabaks kirsimaitseliseks õlleks ning kääritatud õunamahlaks ehk siidriks. Vahva eks ole? Millise piirini on need joogid asendatavad või vahetatavad? Hea küsimus, eks ole? Kuid seda rada mööda võime edasi liikuda kaubaturgu laiali vedades „päris“ õlle ja veini juurde, millele järgneks kangemad destillaadid. Hm? Kuhu panna piirid? Kaubaturg tuleb piiritleda nagu seadus ette näeb ehk kas kaup on asendatav ja vahetatav. Nüüd läheb paljudel nägu naerule, et … Aga see ei ole naerukoht vaid tegemist on tõsise analüüsiga ja kogumi hindamisega. Väga vastutusrikas muide. Väga suuri (isiklikke) kogemusi eeldav. Ühes Rootsi koondumisjuhtumis, milles kaks betoonitootjat tahtsid ühineda, määratleti kaubaturuks ehitusmaterjalide kaubaturg. Hm, kas tõesti on betoon asendatav aknaklaasi või ukselukkudega? Inimene on ekslik. Eriti tihti eksib ta kui tal puudub valdkonnast isiklik kogemus. Nagu aru saate, siis turgu võib nii kitsendada kui laiendada.

Suhtelisuse selgusest

 Konkurentsiseadust võib seega vabalt nimetada ka suhtelisuse seaduseks. Nagu eelnevalt mainitud, konkurentsiõigus ei anna selgeid parameetreid ( lubatud, kaal, piirkiirus või sisalduse protsent), mis konkreetselt on rikkumine. Kõike hinnatakse kogumis ja mõjudes.

Just selle eripära tõttu, et see mida hinnatakse on hinnanguline (ja võibolla ajas teisenev), muudab konkurentsiõiguse rikkumise menetluskorra selguse, üheseltmõistetavuse ja ühildumise EL konkurentsivõrgustikuga ülimalt tähtsaks. Käesoleval ajal kehtib kõigis liikmesriikides „oma menetluskord“ (alates haldusmenetlusest kuni kriminaalmenetluseni välja koos mitmete ühendmenetluste või eriklauslitega) millele lisandub veel piiriülesed menetlused, mida toimetab EK oma menetluse järgi. Kokkuvõtteks tarbetult palju ajalooliste sabade ja eksimustega menetlusi ühes majandusruumis. Kohati oleks nagu tegemist vasakpoolse ja parempoolse liiklusega üheaegselt. Seda võimalikku vastuolu  ECN+ püüabki vältida.

EK konkurentsiadministratsioon on kogu aeg püüdnud leida tõhusaid lahendusi konkrentsihälvete eemaldamiseks turult. Tähtis on siinkohal faktor, et turutoimet häirivad piirangud tuleb turult maha võtta võimalikult kiiresti, sest turumoonutus toob kaasa majandusele pikaajalisi ja võibolla pöördumatuid kahjustusi. Just seepärast peavad menetlused olema efektiivsed. Nii ajaefekiivsed kui ka kuluefektiivsed. Selleks on EK poolt loodud grupierandid, erandite „iseteeninduspood“, leebusprogramm ja koondumis ja eranditaotluste läbivaatamise ajalise piiranguga jne. ECN+ on just üks selliseid konkurentsiõiguse edasiarendusi, mis kaasajastab ja täpsustab nii definitsioone, kui ka menetluskorda, muutes seda efektiivsemaks ja kulutõhusamaks. ECN+ annab ette põhimõtted, kuid ei määra kindlaks millist menetlust iga liikmesriik kasutab. Tähtis on tulemus.

Tuletagem meelde, et ECN+ eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud:

-volitused,

-ressursid ja

-sõltumatuse tagatised.

Kui te nüüd loete seda ülalkirjeldatud eesmärki, siis ECN+ eesmärgiks on konkurentsireeglite tulemuslik kasutamine, mitte nende kokkuvaristamine.

 Nõudepesija filosoofiast

 ECN+ kätkeb endas vaieldamatult mitmeid positiivseid ühtlustusi. Need ühtlustused  lubasid ka meil kohalikust tigedusest ja ülereguleerimisest puhta maniskiga välja tulla. Kõik see tundus loogiline ja lihtne ja siis …

Just siis jooksis meie seadusloome masin kinni. Jooksis nii kinni, et seadust peab administratiivjõuga vägisi menetlema. Tundub, et ühe asjaga püüti lahendada mitut asja. „Mitmeasja“ tegemisel kaob harilikult fookus eesmärgilt ja asendub eesmärgi saavutamise vahenditega. Antud juhul keskenduti menetluskorrale. Mitte ainult menetluskorrale, vaid mingi  ideevälgatuse tõttu püüti kokku siduda ja üheks muuta neli menetlust. Tõesti suurejooneline.  Mõte hea, kuid alati ei pruugi tulemus olla just … meeldiv. Kuidas nii?

  Vaadake, kui te olete toidunautleja, siis ilmselt tahate süüa söögikohas maitsvat lõunat. Tellite eraldi kalaroa, kapsasuppi, mannavahtu maasikamoosiga ja kohvi. Muidugi tähendab see seda et selleks kulub neli ühikut nõusid. Kui te olete nõudepesija, siis … Ha, te saite juba aru? Muidugi valaksite te kõik ühte kaussi, sest toidu nautlemine pole teie prioriteet, teid ei huvita toidunautlejate arvamus. Teie pesete nõusid. Mida vähem seda parem. Üks menetlus, üks moll, … ükskõik. Kogu lugu. Märgiline on see, et lõuna komponendid on samad, kuid serveerimine/menetlus muudab kogu lõuna (või õigusselguse) tulemit.

Kuid siin on üks nüanss, mis on vaidlusteekonnal kaduma läinud, milline on söögikoha/seaduse enese eesmärk? Nõudepesu/iluseadus? Või klientide rahulolu ja harmooniline teenindamine? Midagi samalaadset juhtus täiendusseaduse eelnõuga. Kuid nii nagu söögikohaga tuleb ka seadusloomes vaadata milline on seaduse valmistamise eesmärk, kas lihtsalt ühildada ühildamatut või saada selle tulemusena harmooniliselt toimiv turg? Eks ole, ärgem kaotagem silmist eesmärki.

 Kõhklused ja kahtlused

  ECN+ annab meile tänuväärse võimaluse puhta maniskiga väljuda lombakast menetlusdisainist. Lihtne. Miks hakati aretama uut erihaldusmenetlust jääb mõneti arusaamatuks? Ajaloolisel mälul on selle kohta küll mingisugune aimdus, kuid … kes seda nüüd nii täpselt ka teab. Võib-olla oli see veel üks katse „tõupuhta“ Karistusseadustiku eestkõnelejatelt? Ei tea. Suure tõenäosusega on see mis kinni kiilus tegelikult 25 aasta tagune liialt lihtsustatud lähenemine karistusseadustiku menetlemisele. Karistuseadustik oli süsteemipuhas ja õiguslikult ilus vaadat jaotades kõik inimeste teod kaheks: väärad teod ja kurjad teod. Kuid elu on harilikult keerulisem kui kahe kasti mäng. Nii ei sobitunud ka konkurentsi seaduse järelvalve, selle menetluskord ning ... see jäigi liipama. 

Tegelikult oleks minule kui esimese konkurentsiseaduse eestvedajale pidanud meeldima haldusmenetlus, kuid … Kuid ei meeldi, sest aega tagasi keerata ei saa ja menetlejate nahas nii ebakindlas menetluskorras küll olla ei tahaks. Lisaks need kummalised enesesüüstamise katsed, ameti koondaruandekohustus naljapäevaks ja konkurentsiametnike ametist lahkumisel väga ühepoolne tegevuspiirang ilma seda piirangut tasakaalustamata või kompenseerimata.

Tõsiasi on, et valik kiire turutõrgete lahendamise ja karmi karistamise vahel tehti 25 aastat tagasi ja selle valiku peale on ehitatud terve võrgustik juhtumeid ja teadmisi. Ka on olemas  menetlejad, kes oskavad toimida just kehtivas ja läbiproovitud menetluskeskkonnas. Uue menetluskorra kehtestamine tähendab järgmist paarikümneaastast lonkamist vigases menetlusmaailmas, üldsuse süüdistusi ja turu ebakindlust. Pidagem meeles, et tänane järelevalvemaastik kujunes juhtum juhtumi haaval … vaevaliselt väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse keskkonnas.

 Vahetades liipamisjalga

 Nüüdne erihaldusmenetluse idee muudaks jälle kogu süsteemi ja alluvusvahekordi. Olukorda ei muuda paremaks ka täiendusseaduse eelnõu paarisaja leheküljeline seletuskiri.

Mulle ECN+ filosoofia meeldib, kuid nii nagu juba liitumisläbirääkimiste voorudes selgus, siis EK ei „käsi“ meil mingit kindlat menetlust kasutada, tähtis on et saavutatakse ühenduse eesmärkidele vastav tulemus. Nii, et väite et EK „nõuab“ meilt haldusmenetlust ei ole päris tõene. Seepärast olekski olnud lihtsaim viis kohandada väärteomenetlust niimoodi, et see täidaks ECN+ parameetreid, kuid … Kuid sel juhul, kui võtta välja konkurentsirikkumiste menetlustest välja kriminaalmenetlus ja füüsiline isik, lisada suurtrahvid, siis … Siis tõepoolest pole see enam ei väärteomenetlus ega kriminaalmenetlus. Vähemalt pole see enam „tõupuhas“ Karistusseadustiku menetlus. Sellest „tõupuhtuse“ seisukohast oli uue (mingisuguse teise) menetluse disainimine täiesti loogiline valik, ainult, et see ei saa enam olla ka haldusmenetlus, sest siis muudaks see tänapäevase haldusmenetluse olemust. Ka haldusmenetlus on 25 aastaga arenenud omateed.

 Kurblugu

 Tõsiuskse konkurentsiinimesena on kogu seda tiputeritamist väga „kurblich“ jälgida. Ühest küljest muidugi see, et administratiivvõimude otsustamatuse tõttu on turg ja järelevalveasutused pandud sundootele, teiseks meie otsustamatus langetab iga venitatud päevaga meie prestiiži konkurentsimaailmas ja kolmandaks maksame me ka iga päev „avaliku tiputeritamise teenuse eest“ ning trahvi oma otsustussuutmatuse eest.  Kuid kui mõelda nendele sadadele tuhandetele töötundidele, mida selle seadusloometusse protsessis on kulutatud, siis see on päris pelutav.  Tulemuseks on see, et … tulemust ei ole. Või veel hullem, tulemuseks on kaos.

 Konkurentsijärelevalve tasalülitamisest

Täiesti selge on, et kui „kujutletava korra" ainukene eesmärk on laiapõhjaline koostöö, siis oludes kus õigusavalikkus ja ettevõtlusorganisatsioonid on ilmselgelt uue erihaldusmenetluse vastu, siis sellist seadust ei saa vastu võtta. Kui selles on klauslid, mis piiravad isikuvabadust, siis seda ei saa vastu võtta, kui seal on klauslid mis nõuavad enesesüüstamist, siis seda ei saa vastu võtta, kui seadus pole põhiseaduspärane ega isikute põhiõigusi tagav, siis ei saa seda vastu võtta Kuid …

Kui see võetakse vastu praegusel kujul, siis on tõenäoline, et järgmised paarkümmend aastat lonkab erihaldusmenetlus kohtujuhtumist kohtujuhtumisse, mille sisuks ei ole vaidlus konkurentsiõiguse (hea ja kurja äratundmise puu), vaid menetluskorra nõrkuste üle.  Kogu selle aja ei toimu turul tõhusat konkurentsijärelevalvet. Võib-olla ongi selles kogu vaidlusprotsessi kurikaval mõte? Tekitada olukord, mil konkurentsijärelevalve ei oma kindlaid tööriistu turu korrastamiseks ja on hõivatud pooliku menetluskorra üle vaidlemisega, mitte turuhälvete lahendamisega? Kehv valik. Kallis ja kehv.

Tundub, et uue menetluse puhul muutub konkurentsijärelevalve ainukeseks tõhusaks tööriistaks läbirääkimisoskus ettevõtjatega § 78³⁰. Kohustuse võtmise heakskiitmise raames ((1) Ettevõtja või ettevõtjate ühendus võib Konkurentsiameti heakskiidul võtta kohustuse Konkurentsiameti väljendatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks. Kui Konkurentsiamet kiidab kohustuse võtmise heaks, ei tuvasta ta keelatud teo toimepanemist.), mis olemuslikult viib tagasi esimese Konkurentsiseaduse regulatsioonialasse ja mis selleaegsetes oludes ja süsteemis toimis tõhusalt. Tänapäeval? Vaevalt. Kriminaalkarmus on turuosalised pelglikuks teinud ja nad ei ole liialt meelestatud läbirääkimistele. Milleks riskida? Kohustuste võtmise heakskiitmine ja endise olukorra taastamise läbirääkimised  vajab muidugi süvateadmisi valdkonnaspetsiifilisi majandusvaldkonna toimimisest. Kas menetlejad on selleks valmis? Ettevalmistunud? Kas nad on filosoofid või mõõgamehed? Eks ole jälle hea küsimus.

Kuid on veel üks tasakaalustamata nüanss, mis tunduvalt raskendab konkurentsijärelevalve tegevust. Konkurentsiamet jäetakse üksi võistlusväljale. Seoses uue erihaldusmenetlusega, mis õnneks kaotab küll kriminaalkaristuse (hinnangulise ja suhtelise) konkurentsivaldkonna üle, kaotab see kaasneva kahjuna ka prokuratuuri juriidilise raskekahurväe abikäe. Läheb raskeks.

Tulles tagasi protsessi algusesse, siis tuletagem meelde, et ECN+ eesmärk on anda EL liikmesriikide konkurentsiasutustele Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud volitused, ressursid ja sõltumatuse tagatised. NB! Volitused, ressursid ja sõltumatuse tagatised. Praegusel juhul tundub, et ühtegi neist eesmärkidest pole seadusemuudatusega saavutatud, pigem vastupidi – konkurentsijärelevalve on edukalt tasalülitatud.

 Rekombineerimise ilust

 Tõsiasi on, et on otsustamise aeg. Me oleme oma pliiatsit pea kaheksa aastat teritanud, nüüd tuleks allkiri tehtule alla panna.  Igakord ei pea midagi uut välja mõtlema, aitab kui rekombineerida olemasolev. Ehk nagu M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 28) väga reljeefselt välja toob: „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad. Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” Vaadake, kui Gatling 1861 a oma mitmeraualise kuulipilduja disainis, siis oli see avasamm kuulipildujate maailma, kuid kui H.Maxim 1883 aastal oma jahutusega kuulipilduja turule tõi osutus Gatlingi kuulipilduja vananenud ja unustatuks pea sajaks aastaks. Kuid kui tule kiirus kuulipritsides muutus nii suureks, et kuulipildujad sülgasid välja praktiliselt sularauda, millele toru vastu ei pidanud, siis tuli meelde (mitte ei leiutatud nullist) Gatlingi disain. Väga tark tähelepanek. Kuulipildujate disain rekombineeriti kasutades sajandivanuse lahenduse elemente. Vaatame mis meil olnud on, olemas on ja kas seda annab uutmoodi kokku panna.

 Geeniuste kõhklused

 Carlo Rovelli („Seitse lühikest füüsikatundi“ Ajakirjade kirjastus,2016 Lk 25)  on täheldanud, et: „Oma artikli sissejuhatuses kirjutas Einstein: „Mulle tundub, et vaatlustulemusi, (…)“ Need lihtsad ja selged read on kvantteooria reaalne sünnitunnistus. Pange tähele toredat algusfraasi „Mulle tundub, et …“, mis meenutab fraasi „Ma arvan …“, millega Darwin juhatas oma päevikus sisse suure idee liikide arenemisest. Või kõhklust, millest kõneles Faraday oma revolutsioonilist magnetväljade ideed esmakordselt tutvustades. Geenius kõhkles.“ Ja-jah geeniused kõhklevad. Meie … Meie ei kahtle.

Täiendusseaduse eelnõu puhul on valdavalt tegemist lõplike seisukohtadega. Mind teeb see murelikuks. Mina kahtlen, kõhklen ja mulle tundub, et … mõistlik on konkurentsiõiguse menetlus üles ehitada väärteomenetlusele konkurentsiõigusest tulenevate erisustega. Jah see lõhub lõpuks Karistusseadustiku „tõupuhtust“, kuid menetlus millele on paarikümne aastaga peale ehitatud korralik ja läbivaieldud menetluskord oleks ainukene selgelt arusaadav menetlus.

Kui kohendada väärteomenetlust selliselt, et konkurentsiõiguse puhul käsitleks see ainult ettevõtjaid mitte füüsilisi isikuid, kaob raskepärane  kriminaalmenetlus, kehtestub  konkurentsiprobleemide lahendamiseks ettevõtjate poolne kohustuste võtmise süsteem, leebusprogramm, karistuste lagi muutub samasuguseks nagu teistes liikmesriikides ja trahvid määratakse kohtu poolt, siis võime lõpuks saada pärid mõjusa ja protsessitõhus turutõrgete vastase süsteemi. Tasub proovida, seda enam et on otsustamise aeg.

Kaheksa aastat tiputeritamist … Mida me sellest saime? Tohutu panustamise tulemusel on meil saepuruhunnik segi söepuruga, kuid toimivat pliiatsit ei ole. Ei tule ka, sest süsteemipuhtuse ja ideaalse kuju ihaluses teritasime me pliiatsi … lõpuni. Saepurusegadikuga ei saa kirjutada, see on prügi. Lihtsalt prügi. Reostus. Kahju.

 Pliiatsit enam ei ole, kuid kogemused ja rekombineerimise imeline vägi on. Nüüd on rekombineerimises aeg, aeg mil olemasolevad „jupid“ looval moel kokku sobitada toimivaks tervikuks. Kiirelt. Poliitturg peab tegema valiku, sest vaid poliitiline tahe suudab seda lahendada. Täpselt niimoodi nagu esimese Konkurentsiseadusega mida sai tehtud umbes neli aastat ja 134 varianti (kuskil seal kandis läks lugemine juba segi), kuid esimene põhiseaduslik valitsus suutis poliitilise tahtega selle täiesti uue ja tundmatu maailma muuta tegelikkuseks paari variantsusega ja loetud kuudega. On otsustamise aeg. Meeldetuletuseks, kord, milles elame on kujutletav kord, meie teiega ise oleme selle teinud, meie saame seda ka muuta, kui … tahame muuta.

Targutusi:

A.    Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020

 Lk 76 „Ärge unustage, et inimesed ostavad eelkõige emotsioonide pinnalt ja loogilise põhjenduse leiavad Hiljam. Faktide ja arvudega nende loogikale rõhumine on täielik ajaraisk.“

M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013

 Lk 95 „Mittevalikud on samuti valikud. Ja need on seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele; iga mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“