Vikativiiul V6: Tribuun, tribuut ja tribunal

 

 

Oeh, mul on tunne nagu oleksin eksinud Väintsi-Karu juttudesse, kus mõni teema tekitab nii palju kõrvalharusid/nähtusi ja läheb nii põnevaks, et ühe saatena mõeldu jätkub mitme saate jagu ja   ikkagi ollakse alles jutumäe jalamil. Sama siin, teema muudkui kerib ja kerib, hargneb ja …Õpetatud sõbra õhutus ja mittevalitute mõju valitutele ja valijatele osutus huvitavamaks kui algselt oleks arvata osanud. Mitte, et ma arvaks, et sellest teadmisest reaalelus midagi muutuks, kuid teadmine mehhanismidest (miks midagi ja millal muutub) on iseenesest vahva teada.

Kuid ärgem heitkem meelt … Meil teiega on jäänud oma jutumäe tõusul jõuda veel vaid paari baaslaagri/toimijani ja võimegi retkega ühele poole saada.  Pealegi, kui meie teiega sellest tihnikust läbi ei ragista, siis … mäkke ka ei jõua.

Kuna kogu seekordne arutlusjada sai alguse ühest kummalisest, kuigi märgilisest , kohtujuhtumist (seoses riiklike kuluhüvitistega) ja kummalisest sõnest „kohtustumine“, siis seekord olekski meil teiega paslik arusaamisele jõuda, kohtu rollist demokraatias, poliitturul, otsustusvälja kujundamisel ja ressursside ümberjagaja võimalikust rollist. Kõike seda võimude lahususe (või enam mitte nii lahususe) mõistes. Kas kohus on tribuudist muutunud tribunaliks, mis oleks tribuut demokraatlikule võimude lahususele? Just selles on küsimus.

Kohtustumise eeldused

 Niisiis järgmine baaslaager ehk mõjuvõimsatest mängijatest poliitturul - mängumuutjatest. Üheks selliseks toimijaks/mängumuutjaks on kerkinud kohtud. Kuigi meil on nominaalselt kehtestatud võimude lahusus, siis praktikas … Praktikas on niimoodi, et isegi seadusandja, milline nagu nimigi ütleb on seadusi andev struktuur/institutsioon, ei tule üha tihedamini toime oma põhiülesandega, (sic!) vaidlustades iseenda otsused, suunates poliitturu ebekõlad  lahendamiseks (ehk „seaduse seadustamiseks“) Kõrgeimasse kohtusse. Lõppjaama? Kui seadusi hakkab seadustama kohtuvõim (mis pole valitav võim), kusjuures seadused on seadusandjale esitanud täitevvõim, siis, kas võimude lahusus on tagatud või lahusus kipub tegelikkuses lahustuma? Hea küsimus. Olen juba ammu veidral paralleelmaailma lihtsustatud „arvamusel“, et arvestades asjatundlikkust peaks parlamenti asendama Kõrgeima kohtuga (kohus oskab ju ära seletada, mida seadusandja mõtles ja mida tegelikult tahtis), valitsust Riigikontrollijaga (RK teab ju kuidas riiki õigesti juhtida) ja Süüdistusametkond võiks tegeleda riigihangete ja volikogude istungite juhtimisega (teab täpselt kuidas hankeid korraldada ja kes koosolekutel võivad osaleda/hääletada), sest niikuinii liigub lõppkokkuvõttes otsustusõigus just nende struktuuride/institutsioonide/ametkondade kätte. Oleks megakokkuhoid nii rahas, inimestes, ajas kui õiguses.  NB! Nali muidugi. Kuigi nali pole see, kui oma vastutuskohustust ja otsustusõigust ei kasutata, siis vajub süsteem kiiva.

Kismavajadusest

 Eks me ole üks kohtuskäija ja õigust nõudev rahvakild (nagu ka tänaseks tüvitekstiks kujunenud   „Tõde ja õigus“ selgelt välja toob). Miks me vaidleme, vaenutseme ja viriseme? Geneetiline kood? On see vaid meile omane? M Brown („Ma polen nõus“ ÄP 2023 Lk 7/143) seletab selle fenomeni lahti järgmiselt: „Kas teadsite, et tõenäoliselt olete enne kaheksa-aastaseks saamist oma lähedastega üle 89 000 tulise tüli maha pidanud? 16. Eluaastaks on enamik meist kulutanud tuhandeid tunde, lahendades mingit sorti erimeelsusi oma laiendatud sotsiaalvõrgus. Liigina on inimesed tülitsemises väga vilunud.“  „Ent kui asi puudutab lahenduste otsimist, siis selleks meil niisugust loomingulist talenti ei jagu: kuni 90% kõigist inimestevahelistest konfliktidest lahenduseni ei jõuagi.“ „Tuleb välja, et erimeelsused kipuvad just siis üle keema, kui neile lahendust leida püütakse: uurimused on näidanud, et vaidluste puhul eeldavad inimesed tavaliselt, et tegutsevad õiglasel ja ausal ajendil ning et kõiki edasi liikumist takistavas patiseisus tuleb mõlema arvates süüdistada just teist osapoolt. Seda nähtust nimetatakse omistamiskalduvuseks.“. No nii, jõudsimegi kohale.

Järgmine aste ongi  loodetavasti kohtutee, mitte mõrv.  Hea teada, et 90% kõigist inimestevahelistest konfliktidest lahenduseni ei jõuagi ja erimeelsused kipuvad just siis üle keema, kui neile lahendust leida püütakse, aga ka 10% konfliktilahendust on üritamist väärt.

 Kummalised mehhanismid meis enestes

Kuid konfliktilahendust ei muuda keeruliseks mitte ainult omistamiskalduvus, vaid ka see, et  see mida inimene mäletab kui olnut, ei pruugi mitte alati olla päriselt see mis juhtuski. Kummaline? Inimese kogemuste talletamise mehhanism ei ole selline nagu arvutil, et tippisid dokumendi, panid „riiulisse“ ja võtad selle (vasaku käega)  lahedalt, kui vaja läheb. Mingil põhjusel pihustab aju informatsiooni ja talletab selle aju erinevatesse piirkondades, kui te nüüd midagi meenutate, siis kogub aju selle informatsiooni jälle kokku, kuid … Kuid vahepeal on toimunud terve rida teisi sündmusi, mis on samuti pihustatult salvestatud, mõned sündmused on „üle kirjutatud“ ja uute kogemustega segunenud ning nüüd saategi uue mälupildi. Kombo. Keeruline? Inimene ongi keeruline. G. Rugg, J. D´Agnese („Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 49) kirjeldavad seda olukorda kujundlikult niimoodi: „Teine võtmeavastus oli see, et mälu pole nagu foto, mis võib küll tuhmuda, kuid on oma olemuselt usaldusväärne salvestis. Mälu on pigem nagu kunstniku visand, mille puhul kunstnik ise otsustab , mida sellesse kaasata ja mida välja jätta, ning võib mõnda stseeni hoopis valesti tõlgendada. See ei kehti mitte ainult siis, kui inimene mälupilti uuesti meelde tuletada püüab, vaid ka siis, kui inimene seda kodeerib või oma aju mitte kuigi kõvale kettale salvestab.“

Sisemise ebamugavustunde tasalülitamisest

 Kuid mäluga on veel üks trikk – kognitiivne nihe. Nihe mis võib muuta kõike (mäletamise, mitte tegelikkuse mõttes). „Carol Travis ja Elliot Aronson kirjutasid 2007 aastal menuki pealkirjaga „Mistakes Were Made (But Not By Me)“ (…) Seal selgitatakse, kuidas inimesed oma käitumist õigustades mõttes oma minevikku ümber kirjutavad, et väära käitumise eest vastutust enda õlgadelt ära veeretada, ning kuidas hilisemad mälestused sündmustest sellele enesepettusele kaasa aitavad. See raamat räägib kognitiivsest nihkest, see on laialt käsitletud  valdkond, mis väärib lühikest selgitust.

Kognitiivset nihet võib kõige paremini kirjeldada sisemise ebamugavustundega, mis tekib olukorras, kus uus teave läheb vastuollu teie tõekspidamistega iseenda või ümbritseva maailma kohta. Samuti siis, kui teie käitumisviis ei lange kokku teile oluliste tõekspidamistega. Sellisel juhul peab muutuma ka käitumine või peavad muutuma tõekspidamised. Või siis luuakse tegevuse iseendale õigustamiseks sobiv narratiiv. „ Suitsetamise kahjulikkus vs kaaluprobleemid.“ Kuid see pole veel kõik, sellel nihkel on ka raskemaid vorme.

„Raamatus kirjeldatakse teoreetilist mudelit, mida nimetatakse valiku püramiidiks. See selgitab, kuidas lõhe vastandlike seisukohtade vahel aina laiemaks käriseb. „

„Nii võib juhtuda, et kahest inimesest, kelle arvamused õige pisut erinesid, saavad püramiidi mööda alla liikudes ja teineteisest aina  kaugenedes vihased võitlejad.“ … ja nii nad … kohtusse jõuavadki. Kuid „Õiglus on õilis daam ja täie õigusega kujutatakse teda seotud silmadega. Niisiis mitte pimedana, sest selles seisnebki erinevus: tal on side silmadel ja ta ei näe nii kaua, kuni ta näha ei taha. Siis aga võib ta selle ära võtta ja … Ja mis siis juhtub, kui ta selle ära võtab? Missuguse kohtuotsuse ta langetab, kui ta näeb?” (J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982 Lk 115). Eks ole hea küsimus? Jälle!

Ma mõtlen …

„Ma mõtlen, et … Ma mõtlen, et me oleme mingil segaduslikul  nõrkuse hetkel arengu peateelt eksinud ning üha ahenevale vaenamise tupikteele sattunud. Kui prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane Descartes, keda on peetud uusaja filosoofia isaks kirjutas "Mõtlen, järelikult olen olemas", siis meil on see lihtne põhitõde teisenenud kuidagi märkamatult tegevusjuhendiks "Ma keelan - järelikult olen olemas". „

Niimoodi algas möödunud aastal kirjutatud pikkjutt „Ma keelan – järelikult olen olemas !!!“ Möödunud nädalane  on andnud mõtlemisainet, sest kui poliitturg on niimoodi teelt eksinud, et kõiki vähegi meelde tulevaid inimtegevuse ilminguid keelata (ja ühtlasi maksustada), siis tuleb ka karistada. Kuid tegelikkus on see, et 99,99% inimestest elab mitte kirjutatud seaduste, vaid tavaõiguse järgi. Meid on aegade algusest peale õpetatud ära tundma hea ja kurja tundmise puud. Osa sellest on vormitud seadustesse, osa lihtsalt hoiakutesse ja kasvatusse.   Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 lk 109/89) on väga tabavalt täheldanud kahte asja: „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta. Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.” ja  „Inimesed on loomupäraselt ausad, aga kui tood endaga kaasa juristi, teeb ka teine pool sedasama. Sellest hetkest muutuvad läbirääkimised juristidevaheliseks.”.

Nendes J M H ütlemistes kooruvad suure tõenäosusega välja ka meie probleemid (ja nende lahendused): lapsepõlvest sisendatud põhiväärtused – ära peta, ära varasta. Tegelikult on need põhimõtted kirjas juba Gilgameši eeposes ja sealt kandunud kõigisse vähegi tuntud filosoofiatesse. Õige on ka see, et me vajame ka meeldetuletust, et ausus on parim poliitika (see on nagu autoga või kepphobusega korralises hoolduses käia). Õige on ka see, et inimesed on loomupäraselt ausad (kui nad seda vähegi saavad). Nii on … või õigemini, nii võiks olla.

 „Lööme käed“ ja „käega löömine“

 Miks võtab mingi igav arveametnik midagi arvata juurast? Jura juurast? Te ei saanud aru? Elementaarne, liigne reguleeritus, liigne keelamine, liigne karistamine on kulu. Kui lihtsast käepigistusest ja asjade selgeksrääkimisest ei piisa, siis on see ühiskkeskkond paratamatult suurendanud enda kulupoolt, vähendades samas tulupoolt. Meil on paigast nihkunud nii optimaalne reguleerimisvajadus kui ka lihtne ja kiire kokkulepete sõlmimise oskus nn käed lööma lepingud. Käed lööma lepingud vajavad suurt usaldust ja vastavaid hoiakuid. Kui „käed lööma lepingud“ ei toimi, siis minnakse üle juriidilistele lepingutele. Mingis arenguetapis peavad kõik ettevõtmised muutuma juriidiliseks (lugege tähelepanelikult väikese kirjaga kisade lisade lisades), kui kõige aluseks on kokku leppimine ja käe Pigistus/löömine, mitte käega löömine oma kokkulepitud kohustuste peale. Teate ju küll neid vanarahva tarkusi „Meest sõnast, härga sarvest …“ jne. Sõna oli tähtis, kuid „Juristid on meid edukalt veennud, et mitte miski pole täielikult vettpidav, igat kokkulepet on võimalik murda ja elu ongi üks suur otsing reeglitest möödahiilimise võimaluste nimel. Käepigistus osutub sama mõttetuks nagu Enroni firma auditeerimine. Hoidku taevas meid selle eest, et kõik seaduses kirjapandu ka tegelikult kehtiks. Tänapäeval on seaduseks see, mida iganes klient soovib. Tänapäeval on võimalik ükskõik keda ükskõik mille pärast kohtusse anda. Me võime inimese maine hävitada lihtsa süüdistusega ja saata interneti abil vaid sekundiga võltsinformatsiooni üle maailma” (lk 94). Kuid JMH-l on ka retsept: „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.” (lk 144). Niisiis ühelt poolt põhiväärtused, meeldetuletus, loomupärane ausus, mis hoiavad protsesse loomulikus liikuvuses ja teisalt pidev/kasvav järelevalve,  karistamine ja kohtupidamine. Milline on meie bilanss?

 Õiguslik EMO?

 Hm, kui nüüd järele mõelda, siis on kohtud ühiskonnas nagu erakorralise meditsiini osakonnad (EMO) tervishoiusüsteemis, need asuvad tegevusse vaid siis, kui ühiskonnas/kogukonnas/perekonnas on olukord muutunud nii kriitiliseks/toksiliseks/otsustamatuks, et vaja on kiiret sekkumist/lahendust. Teisalt nii nagu meil on tervishoiu esmatasand ehk perearstid, siis kui nemad ei suuda probleeme teenindada (kokkulepped, lepitamised, lepingute tõlgendamine, läbirääkimised), siis see ebakõla valgubki EMO-sse ehk meie käsitluses kohtutesse. Eks ole, tundub sarnane? Ikka juhtub.

Probleem on ainult selles, et üha rohkem küsimusi/probleeme, mis ei leia lahendust nii kogukonnas, partnerite vahel aga eriti poliitturul vaidlustatakse otse kohtus. Eriti Kõrgkohtus. Eriti seadusandjate eneste poolt. Kummaline? Miks?

 Kaksikvennad 

Oleme lihtsalt riiakamad kui kunagi varem?  Või tuleneb see kumuleerunud  otsustamatuse nõtruses. Kartusest otsustada. Miks?  Vaadake, otsustus(õigus) on kaksikvennaks vastutus(kohustusele). Vastutus on … ebamugav.  Vastutust püütakse ikka ja jälle edasi „delegeerida“ olgu selleks mingi amorfne nõukogu, komisjon või kui enam kuhugi delegeerida ei ole, siis on selleks kohtuvõim. Lõpplahendus? Hõreda seaduse puhul öeldakse, et „Küll kohus sisustab seaduse!“. Tõsi ka? Teemegi sisutu seaduse? Ja ….koormame kohtud üle. Kohtukoormamisel  on kaks põhjust: esiteks on poliitturg jätnud paljud „ebamugavad“ otsustused/seadused liialt üldsõnaliseks ja mitmeti tõlgenatavaks (sh seadusandja isikliku finantshügieeni küsimusi lahendamata (töötasud, lisatasud, kuluhüvitised)),  millesse on lõpuks korda looma asunud kohtud oma pika ja kalli menetlusega. (Tähelepanu, tegemist on väga kalli elukorralduse viisiga! Eriti veel kokkuhoidlikul ajal!)  Teiseks on tegemist poliitturu enda rabedusega, milline püüab otsuseid jõustada mitte kui enamuse kokkulepitud tahet, vaid otseteena oma oletatavate toetajate (isegi mitte valijate) grupilise soovi realiseerimist Kõrgkohtu kaudu. Võib vist väita, et tegemist on poliitturu üleminekuraskustega esindusdemokraatialt eestkostedemokraatiale, mille tulemusel saadaks tegelikult riigi kohtustumine. Kas niimoodi muututakse kohturiigiks? Hm? Meie teiega kogu otsustusturg kipub elama püsivalt … EMO-s/kohtus?

 Rätsepaülikonnast ka

Aga kohtu pidamine on, nagu eelnevalt märgitud (ja üle korratud)  ühiskonnale kallis lõbu. See on nagu üha uuesti ja uuesti teha rätsepaülikondi. Kõigile? Absurd. Need kes on rätsepaülikondasid teha lasknud/teinud (ja kandnud), siis need teavad, et tegemist on aeganõudva, keeruka, kalli ja erioskusi nõudva protsessiga. Esiteks tuleb leida vastav kangas (meeldiv/kvaliteetne), siis hea meistrimees, siis käia mitmes proovis ja siis … Siis on niimoodi, et isegi kui tegemist on kvaliteetse kangaga ja vilunud meistriga, siis alati pole lõpptulemus … ei meeliülendav ega mugav. Tegemist on käsitööga ja käsitöös juhtub igasuguseid asju. Minu õnnestumissagedus on olnud u 50/50 ehk pooled on super ja pooled supised. Kunagi ei tea ka tulemust ette.

Kohtukäiguga on umbes sama lugu – kallis, aeganõudev ja tulemus on ettearvamatu. Ülikonnaturul paranes olukord siis, kui tehnoloogia võimaldas teha kvaliteetset valmiskaupa … no nagu seadus, nagu kokkulepe. Läksid poodi vaatasid kas ülikonna fassong, värv ja suurus sobisid, proovisid selga, maksid ja … läksid oma asjatoimetusi tegema. Otsus tehtud, kokkulepe sõlmitud. Aega läks veerand tundi ja lõpptulemus oli kindlustatud. Lahe.

Nojah, võrreldes seadustega, mida paljudel juhtudel selle vastuvõtmisel alles hakatakse „sisustama“, siis kaupluse rõivaosakonnast saime kätte lõpptoodangu. Seega seadus on selle vastuvõtmisel (kahjuks) alles poolfabrikaat.

 Pooltoores …

 Selles meie üks probleeme ongi, et seadused võetakse vastu (kompromissina, vastuolulisena?) ja siis hakatakse neid sisustama. Hm, kas vastu võeti siis sisutu seadus? Sisutu seadus võeti vastu ja siis hakkavad administratiivvõimud ja kohtud seda sisustama? Kuid vastu võetud ja välja kuulutatud seadus kuulub ju täitmisele? Järele valvamisele? Kas ametnik hakkab seadust sisustama? Suvast lähtudes? Kuidas täita sisutühja seadust, mis on veel sisustamata? Peale selle on veel õigusteaduslikud teoreetilised vaidlused, mis takistavad seaduse seadustamist nagu on juhtunud Konkurentsiseadusega. Õigusteoreetikud vaidlevad juba terve viisaastaku selle üle millist menetlust oleks (teoreetiliselt) õige kasutada. Samal ajal (praktikas) maksame EK-le trahvi EL seaduse seadustamatuse eest. Pöörane.

Niisiis on paljudel juhtudel nii, et sisu selgub kohtujadas, kukkudes oma teekonnal kord ühele poole, kord teisele poole õigust. Eh, peaaegu nagu kvantmehhaanika. Kuni lõpuks Kõrgkohus seletab osapooltele, mis oli seaduse mõte, mida seadusandjad tahtsid saavutada ja isegi seda, mida nad seejuures … mõtlesid (kui mõtlesid). Muide nauditav lugemismaterjal. Oeh, kuid kulukas. Kui küsida administratiivvõimudelt (ministeerium, amet) segase seaduse kohta selgitust, siis harilikult vastatakse, et meie ei saa seda tõlgendada, seda saab tõlgendada ainult kohus. Õigusteoreetiliselt on see isegi mõistetav, kuid … Hm …. Seadused valmistatakse ette ju ministeeriumides/ametites, kus neid lihvides ju mõeldi …(või ei mõeldud?) … mida ja miks reguleerida taheti. Aga selgitada „oma seadust“ … ei julgeta. Absurdne olukord. Aga elu ei oota.

Eks igaüks sisustab seda siis oma arusaamade ja põhiväärtuste järgi, mis tähendab, et sisutühja seaduse sisu hakkabki  sisustama … kohus. Kulu. Kulu. Kulu. Kohus, see pööraselt kallis ja aeganõudev institutsioon. Väga vajalik, aga väga kallis. Niikaua teeb kogu turg asja nii nagu oskab või saab, pärast … Pärast vaidlustatakse kõik jälle … kohtus. Kulu. Kulu. Kulu. Suuresti on selle olukorra tinginud administratiivse otsustusjulguse langus ja mis veelgi hullem, vastutusvõime langus. Kõik see viib ka kohtute osakaalu kasvule poliitmaastikku otsustusturul. Kohtute roll võimude lahususe osas on läinud nihkesse ja nihe jätkub.

 Nihe valitsemiselt valitsetavusele

 Meie teiega teame, et meedia, kohtud ja rahvusvahelised organisatsioonid on nüüdseks mõjukad mängijad meie otsustusturul. Seda võiks hellitavalt nimetada ka mitmekesisuseks, kuid küsimus on pigem selles millised on nende/mittevalitute mõjude kaalud meie otsustusõigusele, nende vastutus või pigem vastutavus oma otsuste/soovituste eest. „Nihe valitsemiselt valitsetavusele või teisisõnu, poliitikakujundamise koostöövormide teke, pole piiratud mitmetasandilise vastasmõjuga.“ „Üheks probleemiks on, et valitsetusvõrgustike ohjamine ja valitsemine võib olla delegeeritud ametnikkonnale. Lisaks sellele rõhutab koostööline valitsetus erihuvide arvestamist, vahetades välja egalitaarse põhimõtte „üks isik, üks hääl“ sidusrühmade põhimõttega.“ („Kriis demokraatia?“ lk 26/27). Vaat selline lugu.

Kui panite tähele, siis ei kasutata siin mõisteid esindatus, valitsemine ega vastutus, mitte ainult need sõnad pole „uued“ vaid ka nende sisu on uus.  Kivipallurid on sulgpallimängu lülitunud. Viimased valimised(valitsemishange) ja nende järgne Dr Riigi tegelik tegutsemine viitavad mitte ainult mängureeglite muutusele vaid ka mängu enese muutumisele ja meie teiega ….

 

Aktsendiga lubadused

 

… meie teiega oleme segaduses, sest loeme (ja lugesime) huultelt/silmist/tuulest poliitturu lubadusi, kuid lubaduste hääldus on peale valimisi täiesti teistsugune. Aktsendiga. Sellises duaalsuses ei saa me ka olukorra selgitustest ja põhjustest aru, sest selgitused käivad vana mängu ja vanade reeglite kohta, mis enam ei kehti, kuid uudse eestkostedemokraatia või kohtustumise aktsendist ei saa me veel hästi aru. Pole harjunud. Just see pidev ja põhjalik möödarääkimine muutunud mängus ja muutunud maailmas on ärevust tekitav. Oleksite ju ärevuses, kui hommikul liiklusse tormates pole kindel kas meil on parempoolne liiklus või pahempoolne liiklus? Mõlemad ei saa olla. Või tegelikult muidugi saab, kuid see on piinarikas ja kallis.

Me elame üha killustutumas maailmas ja kuigi „Demokraatia toetub formaalselt häälteenamusele, kuid vähemused võivad kannatada; et olla legitiimne, vajab enamus  valitsemiseks õigustust (Cambers 1996), mis võib jääda puudulikuks. Meie ühiskondi iseloomustava suure erisuse olukorras pole lihtne enamuse võimu piisavalt legitimeeritud, ehkki de jure  on valitud võimud volitatud tegutsema oma üldisest legitiimsusest tulenevalt  mandaadi alusel. Valitsetuse kaasavad vormid on loodud just seepärast, et leevendada formaalse enamuse puudusi suure ühiskondliku killustumuse kontekstis.“  „See on üldisem probleem, sest sama võib öelda teiste muutuste kohta, nagu näiteks nõrgalt nähtav valitsemiskorraldus, ekspertorganid ja kaasav võrgustik, millel kõigel jääb puudu formaalsest volitatusest, kuid kellel on (eri määral) poliitiline võim – see on võim väljastada otsuseid, millel on in finne siduv mõju ja mis viivad ressursside ümberjaotamiseni“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 340/341).

 

Ümberjagamine

 

Just-just asi on ressursside ümberjagamises.

Kaalud muutuvad, tasakaalupunktid ka, sest kogu mittevalitute ja mittevolitatute müriaadi  , kes omavad eri määral poliitilist võimu, kuid kellel puuduvad formaalsed volitused omavad ometi maagilist võimu väljastada siduvaid otsuseid, siis annab see kumulatiivselt kokku … Ja-ah, mille see meile siis kokku annab? Tundub, et  kui valitsetus on asendamas valitsemist, ja põhineb killustunud ühiskonnas kaasavatele vormidele, kelledel on eri määral poliitiline võim, siis ei tugine demokraatia enam formaalsele häälteenamusele, vaid läheb üle erihuvide arvestamisele.

Kuid see pole ainukene „äri“, mida meie teiega arvel aetakse D Murray („Euroopa kummaline surm“ Post factum 2018 lk 117) toob järgmise näite ressursside ümberjagamisest: „Rühmitused, kelle eesmärk oli võidelda tegeliku diskrimineerimisega, hakkasid ajapikku otsima võimalusi suurendada oma mõjuvõimu, et saavutada juurdepääs poliitikale ja rahastamisele. Ja nad said väga hästi aru, et selle kõige saamiseks pean probleem olema endiselt üleval.     Aja jooksul hakkas diskrimineerimisprobleem selle tõttu paistma veel hullemana – mis tähendas, et selle vastu tuli ka otsustavamalt võidelda. – eriti seal, kus asjad olid hakanud paranema. Ühiskonnavastane nurin andis võimaluse kasvada ja areneda. Rahulolust sai väljasurev äri.“. Seega rahulolematuse kasvatamine kui sissetulekute kasvatamise platvorm? Hm, igasuguse võitlemise läbinägemiseks tuleb kaitseprillid ette panna, et mitte mõtlemisvõimet kahjustada ja …

 

Mainemeistrite mesinädalad

 

… Ja siis asuvad tegevusse  Mainemeistrid. „ Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.  Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projitseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“. „Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“. Mainemeister Gleb Pavlovski „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“ „Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“ (P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019  lk 196/206).   Võimas – konstrueeritud identiteet  vaid üheks hetkeks ja …   Miks? Miks me ometi niimoodi reageerime? Allume? Kõik algas ju nii ilusti …

            

Lastes poliitturul ennast ära süüa … haletsusest

Kohati tundub, et meie teiega lepime igasugu jaburusega, kuulama ära kõige jaburamaid selgitusi ja uskuma kõige uskumatuid plaane, neelama alla nii inflatsioonitõusu ilma nende põhjuste üle arutades või neid muuta püüdes, jahvatama tühijutte energiast ja selle hinnast, usume üha uuesti ja uuesti majanduslanguse põhja jõudmist ja seda juba 2,5 aastat järgemööda jne. jne. jne ... Uh seda on liiga palju. Vahel tundub, et oleme oma aistingutelt tagasi pöördunud looduse algrüppe. Kui P Descola („Teispool loodust ja kultuuri“ EKSA 2022 Lk 37) käsitleb põlisrahvaste uskumusi ja rituaale, siis on selles midagi kummastavalt äratuntavat ja ärevaks tegevat: „Seal kuigi kütt kasutab looma tabamiseks kõige kavalamaid võtteid, sõltub nende õnnestumine viimaks ikkagi sellest, kas saak ise on nõus, et ta ära süüakse, st looma suuremeelsusest. Looma haarab kaastunne kannatuste vastu, sest inimesi vaevab nälg ja nende ellujäämine sõltub temast. Jaht on siin lakkamatu dialoog ega taandu sugugi  ühe autonoomse loodusliku miljöö ajutiseks tehniliseks manipuleerimiseks, ehk nagu kirjutab Tim Ingolt: „Inimeste ja loomade isikud kujunevad omavahelises vastasmõjus, koos sellega luuakse nende identiteet ja partikulaarsed eesmärgid.“. Seda käsitlust lugedes välgatab paratamatult kahtlus, kas meie teiega ise oleme  nõus, et meid ära süüakse, st meie suuremeelsusest? Kas meid haarab kaastunne kannatuste vastu, sest poliitinimesi vaevab nälg ja nende ellujäämine sõltub meist teiega? Tundub jaburus, kuid ometi me usume … dialoogi, mis on mugandunud tehniliseks manipuleerimiseks? No võib-olla mitte manipuleerimiseks vaid suure infotulva tingimustes oleme muutunud tähelepanematuks/hajusaks ja nii osasid meist teiega ära süüaksegi. Miks? Nagu väidab C. Newport („Süvenemine“ ÄP 2019 Lk 199): „ Me veedame suure osa oma päevast autopilootolekus., st me ei pööra kuigi palju tähelepanu sellele, mida me oma ajaga teeme. See on probleem.“

Vormimine

 JMH vormel: „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.“ On geniaalselt lihtne. Just nii see on ja just selle põhiväärtusliku põhitõe vastu oleme meie teiega eksinud. Kuidas nii? Miks meie? Teiega? Vaadake, ega põhiväärtused ei kasva niisama, … neid kujundatakse. Vanasti kujundati neid „konkreetselt“ – vitsa, rihma, kepiga – tänapäeval hoiakutega – hea- ja halvakspanuga. See on umbes sama, kui väikelapsel juhtub mänguhoos priuks tulema, kui siis öeldakse, et niimoodi ei kõlba, see on ebaviisaks, siis saab laps aru ja püüab igati seda reeglit täita. Kui aga mehed õllelaua taga selle peale naerma pröökavad ja julgustavad, et: „Terve mees, kes peest köhib!“, siis… Siis muutub selline käitumine tavaks, sest see pälvis tähelepanu ning lõppkokkuvõttes ei jõua keegi enam ära kannatada seda haisu (ja lihtsalt vastikust), mis tähendab, et tuleb … karistama hakata. Täpselt sellises seisus oleme meie teiega täna ja praegu, meie teiega irvitasime kõigi nende majoneesiostude ja öiste pitsakohtumiste üle poliitinimeste kulureal ja … Ja siis räägiti meile täiesti selge näoga, et saadik on oma otsustes vaba ja oma kuludes ka. Me ei uskunud seda loba, kuid polnud ka resoluutsed, nii kasvasimegi olukorda, kus peame isegi seadusandjaid süüdi mõistma, sest nad ei mõistnud, millised on põhiväärtused. Neile polnud meelde tuletatud nagu JMH soovitus ette nägi. Kogu seda vaev ja kulu poleks tekkinud, kui kohe oleks öeldud, et majoneesivärk ei ole aktsepteeritav, et sellised valemängijad jäetakse mängust välja. Kahju, mis tekitati oli kolmeharuline – rahaline, ajaline, maineline -, kusjuures ajaline ja maineline kahju on pöördumatud.  Tõsi on ka see, et kuna meil puudub „vabandamisventiil“, selline omamoodi pattude andeksandmise kogemus, siis ei jää inimestel väga palju muid võimalusi, kui kulutada (aega, raha, mainet) jätkuvalt kohtutes lootuses, et ka teistel tekkib kognitiivne nihe.

Nõiakunst & fiktiivne keel

Kognitiivne nihe ja inimese võime rääkida asjadest/tegudest, mida tegelikult ei ile olemas … teevadki temast inimese. Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 38/42) kirjutab selle lahti väga elegantselt: „On võrdlemisi lihtne nõustuda väitega, et üksnes Homo sapiens suudab rääkida asjadest, mida ei ole tegelikult olemas, ja uskuda kuut võimatut asja veel enne, kui on hommikust söönud. Te ei suuda ealeski veenda mõnda ahvi, et ta annaks teile banaani, põhjendades seda sellega, et pärast surma ootab teda siis ahvitaevas ees lugematu hulk banaane.“

„Legendid, müüdid, jumalad ja religioonid – kõik need tekkisid alles koos kognitiivse revolutsiooniga. Enne seda oskasid paljud loomad ja inimliigid öelda: „ettevaatust lõvi!“ Tänu kognitiivsele revolutsioonile saavutas Homo sapiens aga võime öelda: „Lõvi on meie suguharu kaitsevaim.“ Just võime rääkida väljamõeldistest on sapiens´i keele kõige erilisem tunnusjoon. Seetõttu võib seda kutsuda ka fiktiivseks keeleks.“

 „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“

„Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.

„Inimestel on lihtne aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse ning täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne kord. Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid toimivad täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailm. Praegused ettevõtjad ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine erinevus nende ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid räägivad tunduvalt veidramaid lugusid.“ Vaat selline lugu – nõiakunst, fiktiivne keel, kujutletav kord ja vägevad maagid annavad meile vahel kokku väga kummalise segu. Mõned jäävad seda uskuma, mõned … teenivad sellega oma igapäevaleiba (viimast ei maksa võtta sõnasõnalises tähenduses samuti nagu elektrijalgratas ei ole jalgratas, vaid suuresti fossiilkütusel põhineval elektril, mitte kondimootoril, põhinev liikumisvahend.)

 Murdes … kombeid

 Nii on, et meie ühiskonnad põhinevad kujutletaval korral (kujutletav selles mõttes, et meie teiega kujutame ette ja lepime kokku, et selline asjade korraldus on meie koostoimeks kõige mõistlikum) ja kõnemaagial, siis on ilma pideva meeldetuletuseta (JMH) väga raske vältida kasvavat kognitiivset nihet tekkinud kujutletava korra ja  tegelikku olukorra vahel. Veelkord, kui meie teiega oleksime kohe alguses tühistanud käitumised, mis väljendusid märksõnades „majoneesiost“ ja „keskööpitsa valijatega“, need hukka mõistnud (nagu Rootsis ministri sukkpüksiost), poleks meil tänaseks paljusid jamasid juhtunud, kuid … Kuid kuigi me neid selgitusi ei uskunud, me ei uskunud ka selgitusi, et meie teiega raha poliitinimese kuluhüvitiste taskus on vaba (see ei tundunud lihtsalt õige/õiglane), siis … Ei tea, kas me ikka natukene uskusime, või olime ükskõiksed, või lihtsalt laisad, kuid tänaseks peame kulutama meie ühist raha selleks, et kõiki neid veidrusi kohtutes menetleda. Majonees, mille maksumus oli paar tugrikut on tänaseks kasvanud kuludeks, mida saab mõõta miljonitega. Oot-oot, kelle palkade tõstmiseks meil raha ei jätkunud? Õpetajad? Hm, siin on näide kui tähtis on õpetaja amet, et ühiskond toimiks tõhusalt. Kõik algab haridusest, mitte … karistamisest.

Kuid meie teiega oleme selle algtaseme hügieeni käest lasknud ja siis tulevad „kompetentsed organid“ ja murravad asjad õigeks. Paljud inimesed saavad haiget. Tuletame meelde „offshoride“ lõpetamise lugu, või pidukondade rahastamise kilekottidega rahastamise lugu või praeguseid kuluhüvitiste väärkasutamise lugusid, need kõik olid välditavad. Kõik see, mis ei olnud normaalne, kuid toimis kui normaalne murti mingil momendil ära. Tore? Hm, kuid kas on ikka nii tore? Kuidas see juhtus või õigemini kes juhtus, et otsustati mingit paralleelset tavapraktikat (mitte tavaõigust), mis oli kujunenud meie elu tavanähtuseks, murda. Kuidas need protsessid käivad? Kuidas neid valikuid tehakse? Ja ikkagi, miks me ei suutnud ilma murdmata protsessi kulgu muuta? N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini („Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008Lk 73) on tabavalt täheldanud, et: „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida, siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi“

Võistlev protsess …

Võistlev protsess tundub igati tõhusa instrumendina, kuid … Kuid nii nagu igas süsteemis eeldab seegi JMH suunist  „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta. Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.” See käib ka järelevalvete kohta, sest ka nemad on inimesed (tean seda omast praktikast).

Vahel võib liigne innukus või võidutahe viia omakorda vastuolulistele otsustele ja tegudele.  „Munger oli olukorraga leppimas. „Kui politseinik jälitab sind maanteed mööda viissada miili, „Ütles ta Buffettile, „siis võid kindel olla, et saad trahvi.“ (A Schroeder „Lumepall“ ÄP 2021 lk 367). Kuid just niimoodi juhtub, kui administratiivset edukust mõõdetakse trahvides või (kõlavate) kohtuvõitudega. Selge see, et mitte keegi ei saa juhtivaks süüdistajaks või peasüüdistajaks, kui ta on kümmet või sadat „majoneesimeest“ veennud nende teo väärituses ja ära hoidnud sellega kümnend hiljem kalleid protsesse. Nii see on, süsteem kohendab ennast vastavalt seatud eesmärkidele. Hindab ka riske. „Vastupidiselt sellele, kuidas süüdistajaid sageli televisioonis kujutatakse, ei ole prokurörid tänapäeval lihtsalt ristirekele olevad moraalijüngrid, kes püüavad süüdlaste üle õigust mõista; nad on pragmaatikud, kes teevad strateegilisi ja taktikalisi otsuseid. Seistes silmitsi Warren Buffeti, Ameerika ärieetika võrdkujuga, seisis prokuröridel ees ebatavaline arvutuskäik. Ei olnud suuremat auhinda kui Warren Buffeti süüdi mõistmine; tema luku taha panemine oleks alles algaja juristi  otseteed ülemkohtusse lennutanud. Teisalt, kes saaks lubada endale riski esitada süüdistus Warren Buffetile ning siis ebaõnnestuda tema süüdi mõistmisel? „ (lk 685) Eks ole hea küsimus. Kui pole kindel on alati võimalik pakkuda mingis vormis kokkuleppemenetlust, kuid…

  SEC jõustamisüksuse juht „Vaagides meetmeid mida oma sihtmärgi suhtes rakendada, oli Sporkinil valikuvõimalus. Ta võis minna kohtusse või minna kokkuleppele. Kokkulepe laseb sihtmärgil öelda „vabandust“ ja leppida karistusega ilma  end otseselt süüdi tunnistamata. Kokkuleppega nõustudes saab SEC sõlmida tehingu äriühingu endaga ilma kedagi nimeliselt ära märkimata. Kokkuleppemenetluses äramärkimine ei pruugi  olla sõna otseses mõttes inimese karjääri lõpp, kuid pärast seda ei saa olla enam mingit uhket elevandi seljas ratsutamist.“

„Buffett tundis, et teda kiusatakse taga. Tema ja Munger olid otsekui õudusunenäos, milles neid jahtis hiiglasuur mürinal liikuv hiiglane. Selleks, et ellu jääda, pidid nad temast ette jõudma.“ (lk 364/366)

Ja siis toimus arukas areng, mis võiks olla eeskujuks ka meile:

Advokaat „RIkershauser kirjutas otse Sporkinile. Ta palus tal Buffetit ja Mungerit mitte kohtulikult vastutusele võtta, sest tegemist on „isikutega, kellele nende hea nimi ja maine nende kõige hinnalisem varandus“, sest „paljud inimesed, õigupoolest arvatavasti enamik inimesi eeldab, et igaüks, kes on saanud SECilt süüdistuse, on teinud midagi kurja.“ Isegi kui Buffett ja Munger lepiksid kohtuvälise lahendusega ilma süüdistust omaks võtmata või seda tagasi lükates, tähendaks ainuüksi neile süüdistuse esitamine seda, et see tekitaks neile „kohutavat ja pöördumatut kahju“, sest „komisjoni hea maine hävitab automaatselt  ja pidurdamatult süüdistatavate hea maine“.

 „Hiiglase rammu tuleks kasutada väga suure taktitundega,“ õhutas ta. „Tahtmatute möödalaskudeoht ärimaailmas ei tohiks muutuda nii koormavaks, et  heidutada inimesi, kes väärtustavad oma mainet, äritegevuses osalemist.““

  Buffett „Ta jättis soodsa mulje Seidmanile, kuid mitte SECi vanemuurijale, kes uurimise eest vastutas; viimane oli tiigrit meenutav süüdistaja, kelle moto oli: „Nad ei pääse!“. Tema arvates olid Buffetti argumendid ebaveenvad. Vanemuurija suhtumine oli, et mitte kellelgi, kes teeb midagi, mis jääb hea ja halva piiri lähedale, ei ole tema käest pääsu.“ Siinkohal on märksõnaks – piiri lähedal. Paljud piirid on hägusad nagu eelpool ilmnes, sest seadused ise on hägusad. See ongi see koht kus süüdistaja peab hindama olukorda kogumis.

 „Pakkumist kaaludes sõltus Sporkini sõnul nüüd tagasi vaadates väga palju Rickerhauserist. Ta „oli minu kogemuste põhjal sedasorti advokaat, kelle puhul võisid olla kindel, et mida iganes ta sulle ka ei öelnud, selle peale võisid mürki võtta.“ Rickerhauser ütles Sporkinile, et Buffettist „saab tähtsaim mees, keda Wall Streetil on eales nähtud“ ja et „tegu on kõige korralikuma ja austusväärsema inimesega, keda ta iial kohtab“. Kui seda oleks öelnud peaaegu ükskõik kes muu, oleks Sporkin enda sõnul need sõnad ilukõneta tähelepanuta jätnud, kuid kuna need sõnad tulid Rickerhauseri suust, teadis ta, et see on siiras ja arvatavasti tõene väide. Sporki tundis, et tal on samavõrd suur kohustus süüdistusest loobuda kui süüdi mõista. Ta arvas, et süüdistaja peab suutma vahet teha olemuslikult ausal inimesel, kes astunud eksisammu, ja petisel. Tema arvates olid Buffett ja Munger kindlasti teinud eksisammu, kuid nad ei olnud mingid petised.“ (lk 367/366/370).

Miks see arutluskäik ja protsess mulle meeldis? Sellepärast, et see oli hoolikalt kaalutletud ja kasusid/kahjusid hinnanud otsus.

 Kokkuhoiuvõimalused eelarvekoomas

Vaadake, kui meil praegu otsitakse kokkuhoiukohti riigieelarve tasakaalustamiseks ja raskete juhtimisvigade katmiseks maksutõusudega, siis tihti otsitakse valest kohast. Nagu M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 74) tabavalt märkis „ Kui priiskav kulutamine oleks meie riigi ees seisvate probleemide lahendus, meil probleeme ei olekski. Kui üks riik on kunagi ülemäära kulutanud, siis just meie. Nüüd on unelmad otsas.” Kuid meie teiega  kulutame ressursse ilma, et me mõtleksime või isegi aru saaksime, et see on raiskamine, lausa saastamine? Kõik sai alguse kohtujuhtumitest, milles meie paar seadusandjat mõisteti kohtus süüdi kelmuses (lisaks on ühele seadusandjale esitatud kelmussüüdistus), siis hakkas tahtmatult kerima  mõttepojukene teemal, et kuidas oli/on võimalik, et meie seadusandlikus kogus on kelmid (ühtlasi eksministrid)? Peaksid olema ju meie maa parimad esindajad, kuid … Tuleb välja, et seadusandjad, kes ise ei tunne seadusi? Mida see meile ütleb ja kuidas sai asi arenda niikaugele, et me juba eos ei osanud neid tegusid tõkestada? Eks ole hea küsimus?

Hea või halb, kuid arveametniku vaatest pole küsimus esmajärjekorras mitte niivõrd juriidiline vaid arveametnikule omane kulude küsimus. Kohtu pidamine on kallis nii materiaalselt, ajakulult, kui ka vaimujõult. Ajal, mil me vaevleme riigieelarveliste ülekulude koomas on iga leevendus asjakohane, ka ennetus … eee … seadusandlikus kelmuses. Pealegi oleme meie teiega, aga eriti poliitmaailma, „arenenud“ tasemeni, et oleme valmis iga asja puhul, mil varem leiti lahendus isekeskis, pöörduma kohtu poole. Me ei taha enam ise otsustada, sest otsustamisega kaasneb ka vastutus. Ja jällegi toetudes  M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 35) arvamusele, siis „Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhtelist vähenemist“

Väga tabavalt öeldud. Meie … Meie isikute ja institutsioonidena  anname oma otsustusõiguse (ka kokkulepe on otsus) ära kolmandatele osapooltele, makstes selle eest nii raha kui ajaga. See käitumismaneer on jõudnud üha jõulisemalt poliitmaailma ülakorrustele, kui seadusi või nende eelnõusid vaidlustab seadusandja ise kõige ülemises kohtuastmes. Need, kelle töö, õigemini püha kohus, on kehtestada meie poolt neile ajutiselt delegeeritud tahet, ei suuda isekeskis otsustada (ärge pidage seda mõtteavaldust naiivsuseks vaid lihtsalt vanade mängureeglite ülekordamiseks). Otsustamatus ja vastutamatus viivad lõppkokkuvõttes uue mängija – kohtute – ilmumisele mänguväljakule. Jõuliselt. Seda nimetatakse kohustumiseks. Kuid see pole enam klassikaline demokraatiamudel. Mida siis teha?  Kui poliitturg ei oska otsustada, kui ei leita ühisosa, siis tuleb jätta otsustamata. Ka mitteotsustamine on otsus. Sellisel juhul tuleb pöörduda uue volituse saamiseks kõrgeima võimu kandja poole (mitte kõrgeima kohtu poole) ja saada uus mandaat, mitte nii, et teeme lähtudes oma uitmõtetest ja edevusest huvigruppide kehutamiseks … midagi. Vaidleme oma vaidlusi meedias ehk toimub meediastumine. Kogu see Seadusandja saalimine ülemise kohtu vahet põhiseadusele viidates, söögi alla ja söögi pele, võib ju jätta väga uhke õigusriigi mulje, kuid tegelikult näitab vaid seda, et Seadusandja ei täida oma põhiülesannet ja oma otsustusvastutuse (NB!) ülekandmine kolmandatele osapooltele . Oma tööandja, kõrgeima võimu kandja, poole ka pöörduda ei julge. Ei julge, sest …. Ühesõnaga kogu see pilt hakkas välja nägema väga kohustumisena.

 Nii ja nüüd jääme siinkohal „laagrisse“, et jõudu koguda edasiseks. Uh, päris võhmale võttis

 Järgneb …

 Targutusi:

 C MsNab „Jeff Bezos“ Tammerraamat 2024

Lk 22 Paps „Jeff, ühel päeval sa mõistad, et raskem on olla lahke kui tark“

O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022

Lk 128 „Jules Vern on öelnud: „Kõike, mida üks inimene suudab ette kujutada, suudab teine inimene tegelikkuseks muuta.“

Vikativiiul V5: Kaalumisest ja kaalutusest

 

 Sügis. Uued värvid looduses ja uued muutujad/muutjad nii majanduses kui ka poliitturul. Kogu selles looduse ringkäigus on tervislik/tähtis silmas pidada ja lähtuda neist muutustest. No ikka see vana hea suspede ja suuskade õigel ajal, õiges kohas kasutamise värk. Kõik peab olema tasakaalus, kuid …

 

Kuid kaalud muutuvad, tasakaalupunktid ka. Ehk, kui ühele kaalukausile lisatakse uusi tegijaid, siis mida/keda kasutada olukorra tasakaalustamiseks. Või ei peagi tasakaalustama? Ikka peab. Nii on kergem.

Võtame näiteks autohaagise. Kui teil on hästi tasakaalustatud koorem, siis lükkab üks mees ka tonni lahedalt liikuma, kuid kui koorem on ühe või teise otsa peal, siis näete ka saja kiloga kurja vaeva. Ülesmäge lükkamisel (no nagu kriisiolukorras) olete igatahes jännis. Nii, et tasakaalustamine on üks väärt ettevõtmine.

Kui nüüd lisatakse poliitturule uusi figurante nagu meedia, rahvusvahelised organisatsioonide otsustussidusus, kohtud, mis ei toimi enam lihtsalt kui meedia või kui kohtud, vaid kui uued tegija poliitturul, siis on tasakaal poliitturul muutunud. Lihtne. Kogu see uus substants eestkostedemokraatiast, meediastumisest, kohtustumisest ja otsustsussidususe suurenemine rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vähendab meie teiega kaalu otsustusturul.

Meie teiega ei teadvusta niivõrd rahvusvaheliste organisatsioonide ja kohtute osakaalu tõusu poliitilise otsustusprotsessi kujundamisel, kuid näeme ja kogeme igapäevaselt poliitikaturu meediastumist: „Poliitika meediastmine – üks näide laiemast meediaühiskonna poole liikumisest, kus meedia tungib enamiku sotsiaalsetest sfääridest – tähendab, et meedia muutub iseenesest poliitiliseks toimijaks ja sellest on saanud domineeriv jõud, kes informeerib avalikkust poliitikast. Ajal, kui kommunikatsioon on poliitikakujundajate jaoks äärmiselt tähtis, on meediat poliitilises kommunikatsioonis üha enam vaja. Järelikult üritavad poliitikud kohandada oma käitumist meedia nõuetele vastavaks, nii et meedia loogika – reeglid ja normid, mille järgi meedia tegutseb – tungib poliitilisse süsteemi (…) Leiab aset tehing; selleks, et meedias mõju saavutada, aktsepteerivad poliitilised toimijad seda, et nad kaotavad oma autonoomia ja nende käitumist dikteerivad suurel määral meedia seatud mängureeglid. Erakonnad pole mitte üksnes meediast rohkem sõltuvad kui minevikus, vaid ka meedia on neist sõltuvam.“ ((Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 78/85/86/87) Selline sõltuvussuhe siis: „Huvitav, et sümbioos poliitika ja meedia vahel toimib, ehkki poliitikud on ajakirjanike suhtes küünilised ja ajakirjanikud on sama küünilised poliitikute suhtes.“ „Ei tohi siiski unustada, et meedia kommertsialiseerimine on poliitiliste otsuste tagajärg, mis viis riiklike meediaturgude avanemise, deregulatsiooni ja erastamiseni. Meediakorraldus kasvas välja valikutest, mille on teinud riigivõimud.“ Niisiis omamoodi sümbioos. Kuid see sõltuvus pole veel kõik ehk see on alles algkursus muutunud maailma

Uued otsustajad ja otsuste kujundajad

Lisaks mõjutavad otsustusturgu muutused tänapäeva tehnikas ja tehnoloogias. Platvormide võimekus koguda/töödelda erinevaid andmed ja neid erineval moel kokku siduda on samuti muutnud otsustusturgu. Ajal mil suur osa meist teiega on segaduses vastakate sõnumite (ja sõnumite ning tegude) vastuolulisusest teavad platvormid selgelt, mida me tegelikult tahame, mida mitte. Õigemini teavad nad meie emotsioonide jada, mitte niivõrd seda mida me (tegelikult) tahame. Õnneks. Kuid sellel „teadmisel“ on mõjud. Nagu  Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 354) tõdeb:  „Liberaalsed harjumused – näiteks demokraatlike valimiste korraldamine – muutuvad mõttetuks, sest Google suudab ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada. Hääletuskabiini kardina taga  seistes suunab liberalism mind tõelise minaga nõu pidama ja valima partei või kandidaadi, kelle valimislubadused kajastavad minu kõige sügavamaid soove. Loodusteaduste järgi ei mäleta ma kardina taga seistes üldse kõike, mida ma olen viimastest valimistest möödunud aastate vältel tundnud ja mõelnud. „ Aga platvorm mäletab. „Nelja pika aasta jooksul olen ma võib-olla mitu korda arvustanud peaministri poliitikat, öeldes endale ja igaühele, kes on vaevunud mind ära kuulama, et ta juhib meid hukatusse. Kuid viimastel kuudel enne valimisi kärbib valitsus makse ja jagab heldelt raha. Valitsev partei palkab parimad reklaamikirjutajad vedama geniaalset valimiskampaaniat, milles on parajal hulgal ähvardusi kui ka lubadusi, mis kõnetavad otse minu ajus asuvat hirmukeskust. Valimispäeva hommikul ärkan külmetusega, mis mõjutab minu mõttetegevust ja kannustab mind eelistama ennekõike kindlustunnet ja stabiilsust. Ja voila! ma saadan mehe, kes meid hukatusse juhib, veel neljaks aastaks valitsusse.“ Tuleb tuttav ette? Ilmtingimata.

Ja siis tekkib mõte, et „Krt, peaks üle minema autopiloodile või laskma kõike mäletaval Googelil otsustada!“. Mugavustsoon? „Ma oleksin võinud end sellest saatusest päästa, kui oleksin lubanud Google´il enda eest hääletada. (…)  Kuigi see ei eira hiljutisi maksukärpeid ja valimislubadusi, ei unusta see ka eelneva nelja aasta jooksul juhtunut. See teab, milline oli mu vererõhk iga kord, kui ma lugesin hommikust ajalehte ning kuidas mu dopamiinitase õhtuseid uudiseid vaadates järsku langes. Google teab kuidas tekstist manipuleerivaid tühje loosungeid välja sõeluda. (…) Google ei vali minu hetke meeleseisundi järgi, vaid pigem võttes arvesse biokeemiliste algoritmide kogumi – mida me tunneme „minana“ – tegelikke huvisid ja tundeid“ . Hm? Päästja?

Nüüd jõuame järgmise sillani selles loos , aga võib-olla hoopis sildade põletamiseni:  „Briti peaminister Winston Churchilli kuulsa ütluse järgi on demokraatia halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud. Õigustatult või mitte, kuid inimesed võivad jõuda samale järeldusele  ka suurandmete algoritmide puhul: neil on ohtralt puudusi, kuid midagi paremat ei ole meil nende asemel pakkuda.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk73). Valime siis … algoritmi? Aga tunded?

Meile teiega tundub, et meil on tunded. No, et tunded eristavadki meid kõigest muust, kuid nagu selgitab M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 40/41/42) tunnete olemust, siis: „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“ „Laksud tekitavad ka sõltuvust. (…) Kuid mida enam me väldime ja mida enam me vaigistame, seda valusam saab see olema, kui meil ükskord tuleb probleemidega silmitsi seista.“  „Tundes on välja arenenud ühel konkreetsel põhjusel: aidata veidi paremini elada ja järglasi toota. Ongi kõik. Tunded on tagasisidesüsteemid, mis annavad meile märku, et miski on meie jaoks ilmselt õige või vale – ei midagi enamat või vähemat“

 „(…) ent kui asja tuumani süüvida, siis sitt tunne on sul sellepärast, et su aju annab sulle märku mingi tunnistamata või lahendamata probleemist. Teisisõnu – negatiivsed emotsioonid on kutse tegutseda. Kui sa neid tunned, siis sellepärast, et sa peaksid midagi ette võtma. Seevastu positiivsed emotsioonid on tasu õigesti tegutsemise eest. Kui sa neid tunned, näib elu lihtne ja sul pole muud teha, kui neid nautida. Siis, nagu ka kõik muu elus, läheb positiivne emotsioon mööda, kuna vältimatult kerkivad silmapiirile uued probleemid.“ „Tunded on meie eluvõrrandi osa, kuid mitte kogu võrrand. Kui miski annab meile hea tunde, ei tähenda see tingimata, et see ongi hea. Kui miski annab meile halva tunde, ei tähenda see tingimata, et see ongi halb. Tunded on lihtsalt viidad ´, soovitused, mida meie neurobioloogia meile pakub, mitte käsud. Seetõttu ei tuleks meil alati oma tundeid usaldada. Vastupidi, mina olen arvamusel, et meil tuleks harjuda neid küsimuse alla seadma.“

 „Otsuste langetamine vaid emotsionaalse vaistu ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati metsa poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead  mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“

Just seepärast märgib  Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 65), et: „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Briti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest.. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma““ (küsimus  sellest „Kuidas te tunnete …“ ja „mida te arvate?“ „Olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“. Niisiis …

Tundmatu mina ja tegelikud valijad/valitsejad?

Nüüd läheb asi veelgi lõbusamaks: „Uurimus, mille tellis Google´i võimas vastane Facebook, näitas, et juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata. (…) Hämmastaval kombel piisas algoritmile kümnest inimese meeldimisest, et olla täpsem tema töökaaslastest. Algoritmile piisas 70 meeldimisest, et olla täpsem sõpradest, 150 meeldimist, et olla täpsem pereliikmetest ja 300 meeldimist, et olla oma ennustustes täpsem vastaja abikaasast. „ „Osades valdkondades näitas Facebooki algoritm paremaid tulemusi vastajast endastki.“ (lk 355)  „Teisest halvaendelisemast küljest peame nentima, et sama uuring osutab sellele, et edaspidistel USA presidendivalimistel ei pruugi Facebook teada üksnes kümnete miljonite ameeriklaste poliitilisi eelistusi, vaid ka seda, kes on neist otsustava tähtsusega valijad, kelle antav hääl kõigub, ja kuidas neid ühele või teisele poole kallutada.“ (ja mida iga kandidaat peaks ütlema nende häälte võitmiseks) (lk 356). Vaat selline lugu.

R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019Lk 57) keerab sellele uuele olukorrale veel ühe vindi peale, ehk „Kuidas me tulevikus elama hakkame, selle üle ei otsusta enam poliitikud, vaid digirevolutsiooni visionäärid  ja utopistid: Google, Facebook, Amazon, Microsoft ja Samsung. Nende digitaalsete supervõimude kõrval on Saksamaa poliitikud strateegilised pügmeed. Võimu on nad lasknud endal juba ammu käest võtta. Aga kuna valimistel on mõte ainult juhul, kui neil, keda valitakse, on ka võimu, siis tuleks tegelikult valida kas Google või Facebooki juhtkonda, kes teeb oma strateegiad ja visioonid avalikuks ja paneb hääletusele.“ Vaat see on midagi täiesti uut. Kas see on uue demokraatia vorm? Võimu vorm?

Lihtsa elu demokraatiast

Niisiis uus elamise vorm? Lihtsaks tehtud elu vorm? „Tänapäeva informaatikud, programmeerijad ja võrgudisainerid ei tööta mitte parema tuleviku, vaid väikese hulga inimeste kasumi suurendamise nimel. Ja nad muudavad meie elu ja ühiselu ilma igasuguse demokraatliku legitimatsioonta. Lubadus, mida lõputult korratakse, on teha meie elu lihtsamaks, mitte demokraatlikumaks.“ (R D Precht „Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 38). Selles lihtsas lõigus on kolm tähtsat teadannet, millest üks on positiivne ja kaks mitte nii positiivset. Esiteks ei peaks meil teiega olema midagi kasumite suurendamise vastu, sest meie teiega ostame tooteid mis aitavad teatud tehnoloogiavaldkondades teenida kopsakaid kasumeid, kuid samas aitab see tehnoloogia tõhustada meie tööd ja seega kasvatavad ka meie kasumeid. Selline vin-vin tulemus. Enam-vähem.  Kuid tähelepanu tuleb pöörata sellele, et meie elu lubatakse teha lihtsamaks, mitte demokraatlikumaks ja see muudab meie elu ja ühiselu ilma igasuguse demokraatliku legitimatsioonta.  Kõik oleks ju tore või vähemalt lihtne, kuid see muudab Winston Churchilli kuulsa ütlust, et demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud. Eks ole?  

Mnjah, lihtne, aga selles pole enam „mänguilu“. No sellist klubilist tegevust: „Me arvame sageli ekslikult, et inimesed toetavad mingit erakonda sellepärast, et on selle maailmavaate, väärtuste ja loogikaga läbinisti nõus. Tegelikult on enamik teadlasi, kes on seda nähtust uurinud, jõudnud järeldusele, et inimesed kipuvad valima parteisid pigem samamoodi nagu valitakse seltskondlikku klubi. Nad toetavad enda valitud parteid mitmesugustel põhjustel: peamiselt kuuluvus-, sugulus- identiteeditunde tõttu teiste seal olijatega, millest mõned põhinevad klassil ja rahvusel. Selle tulemusena on nende ideoloogiline pühendumus sageli vähem puhas kui võiks ette kujutada.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 49). Nojah, ideoloogilise pühendumisega on nii nagu on, sest meie teiega „poliitilise vabameelsuse“ juures on tänasel poliitturul põhiliseks tooniandjaks poliitinimeseks kujunenud (kunagiste Kuningriiklaste poolt kasutusele võetud termin) „rändrüütlid“. Pidukonnavahetajad noh! Poliitinimeste pidukondade vaheline sõelumine on muutunud tavanähtuseks. Kus selles valemis on ideoloogia? Pühendumus? Kas pidukonnavahetus on nagu rehvivahetus? Vahetad pidukonda, vahetub ka ideoloogia.? Pigem on meie teiega klubilise tegevuse käigus hoidmise vägi mitte pühendumine poliitturu veidrustele vaid selles, et arvata ära milline poliitinimene järgmisena uude pidukonda hüppab. Hm, ja sellises segadikus peab poliitturg tegema otsuseid selles suhtes, kuidas kujundada meie tulevikku? Raskeks läheb.

Taktika triumf

R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 49/50/57 ) teeb kokkuvõtte lähtudes Saksamaa näitest, kuid ilmselgelt iseloomustab see suurel määral ka meie tegelikkust, meie ainult … ei tunne seda veel ära: „Kes tahab midagi muuta, otsib eesmärke; kes tahab midagi takistada, leiab põhjusi.“ „Vähemalt kaks aastakümmet või kauemgi on inimesed meil elanud eesmärkide üle valitsevate põhjuste diktatuuri all. Strateegia mõõde on kaotsi läinud. Strateegiliselt mõelda tähendab seada endale tulevikuks eesmärk ja siis sammhaaval selle poole liikuda. Saksamaal valitseb juba pikemat aega teine taktika: mõeldakse selle üle, mis tõotaks antud hetkel eeliseid valija silmis. Taktika triumf strateegia üle on halvanud meie riigi.“

„Suurte otsuste langetamine on poliitiku elukutsega vastuolus ja vähendab võimalust saada tagasi valitud. Nii nagu meie linnade valgusreostus paneb oma heledusega kahvatama taevatähed, nii pimestab olevik mis tahes tuleviku.“

 „Aastatuhandeid ei ole inimesed teadnud, mida nad usuvad – täna ei usu nad seda mida nad teavad. Me oleme kursis kliimamuutuste ja selle laastavate tagajärgedega – aga me ei usu seda.Igatahes mitte oma argielus ja mitte meie poliitisises agendas, kus käib ikka veel kauplemine selle pärast, kas maakera tohib soojendada kaks või kolm kraadi, et jääda – vähemalt meie, Euroopa inimeste jaoks. Ja me teame sedagi, et meie senine elumudel, mis põhineb kõige – tarbimise, raha, lõbu ja prügi lakkamatul kvantitatiivsel kasvul, ei saa niikuinii lõputult püsida. Et me vajame uut, kestlikku majandamisvormi. Ja me vajame pigem rohkem aega kui aina rohkem igasugust kola. Aga nagu öeldud: midagi teada ei tähenda veel seda uskuda ja selle järgi talitada.“

 „Kaasaegset poliitikat, nii nagu me seda enamvähem igal pool Euroopas näha võime, iseloomustab eetostest loobumise taktikalise tarkuse ja ülimalt paindlike põhimõtete kasuks. (…) Et poliitikud ei tee mingeid tulevikuplaane ega tegutse oma veendumuste kohaselt, ootavad nad teemasid nagu ilma – valitseb oleviku diktatuur kogu ülejäänud aja üle; kõik liigub, miski ei muutu.“

Muutub … ikka muutub

Muutub kiiremaks? Mugavamaks? Segasemaks?  D C Cardon „Digikultuur“ TLÜK 2020 Lk 47/121/205/286) teeb paar tähtsat tähelepanekut, mida peame arvestama muutustes uues otsustustasakaalus: „Meenutagem kõigepealt seda teaduse ja tehnoloogia ajaloo olulist aksioomi: igasuguses innovatsiooniprotsessis on tehnoloogia ja ühiskondade koosmõjul väga oluline roll selles, millises suunas areneb sotsiaaltehniline süsteem. (…) Tuleb meeles pidada, etükski uuendus ei toimu kunagi üksnes sisemise vajaduse tõttu. See toimub siis, kui tema arengu taga on ka sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid, mis on edu saavutamiseks hädavajalikud – sealt ka nimetus sotsiaaltehniline.“  „Nähtavus veebis sõltub ühest peamisest digimaailmade levimise seaduspärasusest ja selleks on astmeseadus. See seadus ütleb, et avaldatud sisust nähakse tegelikult vaid väga väikest protsenti. Tähelepanu koondub imeväiksele segmendile kogu kättesaadavast digitaalsest informatsioonist: 1% sisust köidab rohkem kui 90% internetikasutajate tähelepanu, 30% sisust nähakse juhuslikult. Ülejäänut ei näe samahästi kui keegi. Veeb on sisude kalmistu. See seadus kehtib digimaailmades enam-vähem kõikjal (…)“

 „Infotootmise tsükkel on veebitoimetustes kiirem. Keskmiselt kulub vähem kui kolm tundi, etühel uudistasandil kajastamist leidnud sündmus leiaks kasutamist ka mõnel teisel saidil. Pooled kajastatud sündmused korjatakse üles 25 minutiga ja veerand sündmustest 230 sekundiga. „

 „Isegi kui me tänapäeval enam veebi mahtu kokku arvutada ei suuda, siis oletatakse, et 95% veebis navigeerimistest kasutab vaid 0,03% saadaolevast digitaalsest sisust.“ Vaat selline lugu. Milline tohutu kasutamata aardekogum, kuid DCC-l on ka üks asjakohane hoiatus algoritmide suhtes: „Algoritmid ei ole neutraalsed. Need sisaldavad ühiskondlikku visiooni, mille on andnud nende programmeerijad – ja need, kes suurtes digiettevõtetes programmeeriatele palka maksavad. Tehnilistes artefaktides sisalduvad alati nende loojate põhimõtted, huvid ja väärtused; nende väärtuste operatiivne rakendamine toimub läbi tehniliste valikute, statistiliste muutujate, fikseeritud lävendite ja arvutusmeetodite.“

Nii, et kõik muutub peale aegunud poliitturu otsustusprotsesside, kuid seegi on pikemas perspektiivis loodusseadustest tulenev energeetiline küsimus ja saab lõpuks ka energeetilise lahenduse (energia jäävuse seaduse alusel). Pole just meeldiv, aga  J A Tainter  („Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“ Lk 165/166/167) käsitleb seda protsessi järgnevalt:  „Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon, nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. Kumbki ei saa inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei saa kumbki oluliselt muutuda, ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi tasakaal. Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema kooskõlas.“ No nii, siin me nüüd oleme tagasi oma algse tasakaaluküsimuse juures.

 „Ühiskondlik-poliitilise süsteemi säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“  „Komplekssemat ühiskonda on kulukam ülal pidada kui lihtsamat ja see nõuab suuremat kulu inimese kohta. (…) tagajärjeks on see, et kui ühiskond muutub arenedes komplekssemaks, kasvab ka igalt üksikult isikult kogutav toetussumma, nii et rahvastik tervikuna peab eraldama üha suurema osa oma energiaeelarvest organisatsiooniliste institutsioonide ülalpidamiseks. See on ühiskondliku arengu vääramatu fakt ja energiaallika liik seda ei muuda.“

 „… paljudes tähtsates valdkondades jõuab kestev ühiskondlik-poliitiline komplekssusse investeerimine punkti, kus investeeringu kasu hakkab vähenema, algul järk-järgult, seejärel kiirenedes. Seega ei pea rahvastik ainult eraldama üha rohkem ressursse areneva ühiskonna säilitamiseks, vaid pärast teatud punkti annavad suuremad investeeringud väiksemat tulu. Näeme, et kahanev tulu on ühiskondlik-poliitilise arengu ja komplekssusinvesteeringu püsitunnus.“ „Tulu kahanemise põhimõte on üks väheseid nähtusi, mis on nii korrapärane ja prognoositav, et majandusteadlased on valmis nimetama seda seaduseks.“ Ja siis läheme …

… säästuprogrammile.

Üldiselt on niimoodi, et kui süsteemis tekkib ülekoormus, siis lülitub süsteem välja (kui süsteemis on kaitsmed) halvima ärahoidmiseks, kuid kui tekkib energiavaegus, siis hakkab süsteem välja lülitama alamsüsteeme. Loodame et tegemist on selle teise variandiga, sest esimene oleks liiga masendav. „Olgu veel kord rõhutatud, et kompleksühiskond on inimajaloo hiljutine nähtus. Kollaps ei tähenda langust ürgkaosesse, vaid naasmist seisundisse, kus tavapärases inimtegevuses on vähem keerukust. (…) Kuna kollapsit põhjustab komplekssusinvesteeringute piirtulu vähenemine, on tegu säästva protsessiga. See toimub siis, kui osutub tarvilikuks taastada organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“ (lk 329)

P Zeihan („Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 201/213) annab sellele „säästvale protsessile“ ka võimliku kuvandi:  „Asendage 2000 ja 2010 aastate maksujõuline, küpses eas  kõvasti tööd tegevate inimeste demograafia maksuvaesuse, pensionäridest tiine 2020 ja 2023 aastate demograafiaga ning Teise maailmasõja järgsed valitsemismudelid mitte lihtsalt ei kuku kokku, vaid neist saavad ühiskondlikud enesetapulepingud.“ Seega  „Suurt osa maailmast ootavad ees 1850 aastate stiilis valitsusteenused, see on aeg, kui enamik valitsusi ei pakkunudki mingeid teenuseid, kuid sealjuures ei oota  meid enam majanduskasv, mis võimaldaks elanikkonnal enda eest hoolitseda.“. Mis sellele järgneb?  „Oodata on palju rohkem populismi. Globaalne elanikkond vananeb kiiresti ja enamik vanemaid inimesi on pigem … nende moodi meelelaadiga. Kuid eelkõige sõltuvad pensionärid oma pensionist. Enamikku pensioniskeeme rahastatakse kas maksutuludest või suuremahuliste võlakirjade dividendidest. Võlakirjadega seotud sissetulek on üldiselt madal ja stabiilne. See tähendab, et pensionärid vajavad stabiilseid hindu. Võlakirjadega seotud tuluvood kipuvad pikaajaliste majanduslanguste ajal katkema. Paljude (enamiku?) riikide jaoks on kümme või kakskümmend aastat kestev majanduslangus selles seisus juba retsepti sisse kirjutatud. Olles haaratud deglobaliseerumisest, demograafilisest kollapsist ja koroonaviirusest, ei taastu enamik riike enam kunagi 2019 aasta tasemeni. Enamik pensione lihtsalt haihtub kasvava muutliku inflatsioonitasemega maailmas.

Hääletajatena ei suhtu pensionärid muudatustesse niivõrd hirmuga, kuivõrd lõpmatu virinaga, mille tulemuseks on eri kultuuride reaktsioonilisus ja rabedus. Üks tulemusi on valitsused, kes täidavad üha enam populistlikke nõudmisi, barrikadeerides teistest majanduslikult ja võttes sõjalistes küsimustes aina agressiivsemaid hoiakuid. Kas teie vanemate ja vanavanemate hääletamismuster pani teid enne võpatama? Kujutage vaid ette milliseid napakaid nad hakkavad toetama, kui nende pensionid lähevad rappa.“

Kujutasite? Aga pensionifondid lähevad rappa, sest („Maailma lõpp on alles algus“ Lk 199) „See on elementaarne matemaatika. Enamik mehi ja naisi küpsete töötajate küürust – need ülitähtsad beebibuumipõlvkonnad – lähevad 2020 aastate esimesel poolel pensionile. Pensionäridel ei ole enam uut sissetulekut, mida investeerida. „  „Teine põhjus on vähem ilmne, kuid sama märgatav. Küpses eas töötajad mitte üksnes  ei teeni palju tulu ja kapitali; nad maksavad ka palju makse. Maailmas üldiselt ja eriti arenenud maailmas on olnud viimastel aastakümnetel palju küpses eas töötajaid, muutes riigikassa nii rikkaks, nähu see veel kunagi enne ei ole olnud. See on ju suurepärane! Riik maksab selliste asjade eest nagu haridus ja õiguskaitse ja tervishoid ning taristu ja hädaabi. Või vähem on see suurepärane, kui need küpses eas töötajad pensionile lähevad. Selle asemel et panustada süsteemi, ammutavad pensionärid süsteemist pensioni ja tervishoiukulud.“

Ja … Ja …  Ja nüüdseks oleme meie teiega aru saanud, et elame tasakaalutuses, meie tegevused ja võimalused ei ole tasakaalus organisatsioonilise investeeringu piirtuluga. Otsustusturule lisanduvad üha uued toimijad, kuid see ei tekita tasakaalu. Probleem on selles, et nii uued kui vanad toimijad poliit/otsustusturul on visanud kaalukausile vaid ideid, mida me ei saa teha, mitte mida me peame tegema (kindlas kõneviisis).

Seega, mida meie/teie teete (mitte teeksite), et „taastada organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“? Milline on see uus ressurss? Mitte ümberjagamise hullus/hallua, vaid uue ressursi kasutuselevõtt. Kui meie teiega seda ei tee, siis teeb seda energia jäävuse seadus.

Järgneb …

Targutusi:

F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022

Lk 50 Majandussüsteemist, mille osas valitseb rahulolematus, tehtud vaid üksikuid struktuurseid parandusi. „Valitseb laialtlevinud taju, et „alternatiivi ei ole.“ („there is not alternatiiv“), kui kasutada fraasi, mida Margaret Thacher kasutas, et lõpetada debatti vabaturumajanduse üle. Ta kasutas seda lausungit nii palju, et mõned tema valitsuse kolleegid hakkasid teda kutsuma TINA.“

S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021

Lk 166 „Mida rikkam on keskmiselt riik, seda puhtam on selle keskkond.“

T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015

Lk 387 Admiral A. Burke „Esimene asi, mille ülem peab selgeks õppima, on sallimatus                                               asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse asjatundmatust sallima, … on teil asjatundmatu organisatsioon.“

M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013

Lk 210 „Meil pole kunagi olnud energiakriisi. Levinud statistika ütleb, et Maa saab päikeselt tunni jooksul rohkem energiat kui me kogu aasta vältel kasutame. Ei, energiakriisist pole juttugi. Küll aga on meil energia muundamise kriis. Või täpsemalt, energia muundamise hinna kriis. „

Vikativiiul V 4 :Sulgpalluri mõtted kivipalliväljakul

 

Õpetatud sõber helistas ja küsis: „Kas sa enam oma pikkjutte ei kirjutagi või pole ma pikemat aega talle midagi saatnud?“. Tõsiasi on see, et pole kirjutanud.  Eee … Tegelikult muidugi kirjutasin. Kirjutasin nagu koeratoidu reklaamis öeldakse (viiel erineval moel), kuid kui tulem … Tulem on umbes samasugune nagu viimased viis pikkjuttu, siis milleks avaldada? Kui lähtuda sellest Ilmasõjaaegsest anekdoodist, et lapsevankritehases töötav mees vajas hädasti lapsevankrit, kuid töölt toodud juppidest sai üha uuesti ja uuesti kokku pannes kuulipritsi, siis nii ongi. Kui on kuuliprits, siis on kuuliprits, pigem peame mõtlema selle üle, miks me kokku saame selle mida saame, mitte seda mida tahame (või mida meile lubatud on). Tõsiasi on (jätkuvalt), et Dr Riigi praegust majandustrateegiat (hädatapp) ja tegelikkust  arvestades ei ole meil teiega mitte ainult eeldusi majanduskasvuks. Perspektiivis (või pigem perspektiivituses) pole meile sellise ebatõhususe ülalpidamine üleüldse jõukohane. Hm, ja täpsustuseks pean rõhutama, et ma olen sealjuures optimistlik/rõõmsameelne inimene. Loodavate ressursside ja jagatavate hüvede vahe on liiga suur edu saavutamiseks.  Ikka see vana rätsepa tarkus, et kui annab välja siis teeme ülikonna ja kui ei anna välja, siis teeme rinnaräti. Meie praegune süsteem ei anna „ülikonna“ mõõtu välja. Nii on. Samamoodi jätkates ei anna ka rinnaräti (ega ka viigilehe) mõõtu välja Ja see näeb juba väga näotu välja Nii, et justkui polegi millestki kirjutada, aga …

… aga võib ka teistmoodi mõelda. Vaadake, kui te oleksite linnukene ja näete, et õhuaken on kinni ja jääte norgu, ei harjuta lendamist, siis momendil, kui õhuaken tõepoolest  avaneb (ja see avaneb ilmtingimata), siis olete lennuvõimetu ja … mõttetu iluvidin. Lihtne hääletusmasin. Just seepärast tuleb mõttelend alati heas treenituses hoida, mida meie teiega ka teeme. Ja pealegi … mõttelennul näeb kaugemale ja laiemalt. Vaat selline lugu Nii, et aitäh õpetatud sõbrale, kes tõuke andis. Milleks? Lennuks, mõttelennuks loomulikult. Niisiis … läksime lendu.

Suvelõpu nostalgia

Suvi on lõppenud, maksufestival kuulutati ka lõppenuks. Majanduslangus … No majanduslangus kuulutati peaaegu lõppenuks. Järjekordselt. Hinnatõus kuulutati jätkuvaks. Palgatõus ka. Inflatsiooni kasv püsivaks. Eelarvekooma … eee … normaalsuseks. Kuldne sügis … jätkuvaks. Aga muidu on kõik vinks-vonks. Võiks ju kergendatult hingata ja loota, et peame selles maksufestivali tulemuste hulluses vastu järgmise valitsemishankeni ehk päikselise kevadeni, pole ju esimene kord jaburusi taluda, ja siis … Mis siis? See on põhiküsimus.

Uus maksufestival? Uued vajadused? Uus-uued …maksufestivalid? Hm, see pole ju õhuaken, kuhu lennata, see on laussein, kuhu puruneda. Ja tegelikkuses pole isegi maksufestival lõppenud, see võtab vaid uusi vorme ja tasandeid. Nüüd arutatakse ju entusiastlikult milliseid LISAmakse võiksid kohalikud omavalitsused kehtestada ja milliseid tõsta, nii, et … maksufestival on surnud, elagu maksufestival. Väga „kuninglik“.  Kogu selle jutu sügavam mõte on selles, et me ei vaja maksufestivale, me vajame lendutõusu mehhanismi.  Värsket õhuvoolu. V 1. Läksime! Vaadake, kui me kaasajastatud majandusmudelit käima ei saa, majandusstruktuuri muutuse keskkonda ei loo  ja administratiivtasandite põhialuseid ei muuda, siis mingit kevadet ei tule, tuleb pikk sügavsombune sügis ja kärekülm talv. Et seda ei juhtuks – majanduslikku polaartalve – siis peame omama väga mõislikku majandusmudelit. Uut majandusmudelit. Kuid uue majandusmudeli üle pole me kokku leppinud, isegi arutanud pole seda. Maksufestivalid pole arutlus majandusmudeli üle, see on supiköök.  Sellisel juhul jäävadki meil valikusse maksufestival ja … maksufestival … kuni majanduse täieliku hangumiseni. Ehhee, Päripäeva raadiumist kuulsid head väljendit „ … et, maksukarneval või mis ta oli …“. Tundub tõesti, et asi kipub karnevaliks. Karneval, kuid pole lõbus.

 Majandustraavli hädatapp

Vaadake, see mida tehti maksufestivali ajal oli omamoodi majandus/poliitiline hädatapp. Vajaduspõhine, kuid siiski hädatapp, kõige sellest johtuvaga. Meie majandustraavel oli poliitilisest liigpiitsutamisest „äraaetud“ ja teatavasti … „ äraaetud“ hobused lastakse ju maha. Kuid isegi sel juhul kui hobune/majandus ülepingest kokku varisevad, on tarvis minimiseerida kahjud hädatapu korras ehk kui  loom õigeaegselt üles riputada ja mahlad välja lasta, siis saab vähemalt nahk ja liha kasutada. Just seda maksufestival tähendaski, kriiside kaskaadist kurnatud traavel riputati üles, mahlad lasti välja, rümp tõmmati üles, katlad … pandi podisema. Pidu? Ja-ah, hädatapuliste kateldega on see lugu, et neid saab vaid üks kord kasutada. Nüüd on niimoodi, et neist kraabitakse viimaseid raasukesi ning poliitturu võitlus käib praegu just viimaste raasude jagamise osas. Kurb. 

Mäng on muutunud, nüüd, kui hädatapetud majandustraavel on pintslisse pistetud (loe: ära söödud, laiali jagatud) peaksime kas koplis uutele majandusvarssadele kiire kasvu keskkonna looma või/ja preeriast metsikuid mustangeid püüdma. Normaalne ju.  Aga läks teisiti. Läks nii, et praegune poliitturu mängumuster jätkab suksu piitsutamist justkui oleks meie majandustraavel veel hea tervise juures, kuigi see on …  ära söödud. Ainult piits on jäänud. Nüüd vaatab poliitturg näljase pilguga, milliseid uusi piitsutamisreegleid kehtestada, olenemata sellest kas meil majandustraavlit on või mitte. Tundub, et poliitturg on teelt eksinud ja oma hingehädas unustanud, et nad toimivad legitiimselt vaid volituste alusel. Need volitused tuleb saada valimistel, ilma selle „pisiasjata“ on poliitturu tegevused vaidlustatavad. Valskus?

Nüüd kui majandustraavel on hädatapetud ja katlad tühjaks kraabitud on päramine aeg arutada kodanikkonnas selle üle, millised peavad (kindlas kõneviisis) olema meie teiega jõukohased tegevused järgmiseks perioodiks. Tähtis pole mitte ainult see, kui edukalt EL direktiive täita, sest isegi selles on meil vajakajäämisi, liiginnukuse tõttu, vaid ka seda mida me ise saame teha teistmoodi/edukamalt/konkurentsivõimekamalt. Just nüüd tuleb need ideed läbi arutada ja üle lihvida, et valimiste eelsesse perioodi ei satuks hulk tühikäigulisi „rämprsprobleeme“, mis matavad kinni tegelikkuse.   „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” (G Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16). Tõsi on, et  poliitturg  teeb reeglid. Ka majandusreeglid. Samuti valimisreeglid. Ja ka õigusmõistmise reeglid. Praegused reeglid on … piitsutamisreeglid. Nende eesmärk on …? Eesmärk … eee … mis on eesmärk? Tegelik, teostatav eesmärk, mitte lõputult lohisevad sõnajadad.

Tegelikult peaksime sportmängude analoogi kasutades küsima, mis mängu me üldse mängime? Millisele mängule me eesmärke ja reegleid seame? Kas see on ikka vana hea  esindusdemokraatia mäng (no nagu tennis või sulgpall) või on see asendunud kivipallurliku eestkostedemokraatiaga. Mingi muu demokraatiaga? Eks ole, kaks eri mängu, mis vajavad ka eraldi reegleid.

 Nihe

Kui me oma arutlustes ja tegemistes pidevalt „kinni jookseme“ (ja poliitturg kiini jookseb), siis peame vaatama, kas meie süsteemis on toimunud mingi nihe, mingi süsteemne ebakõla, moonutus, mis sunnib poliitturgu üha uuesti ja uuesti meid vastu lausseina lendama esitledes seda ahvatleva õhuaknana. Mida teha? Kiruda Dr Riiki? Selles žanris annab võtta ikka kunstipärasemaid vorme kuid see ei aita. Kui süsteemis on nihe/müra/moonutus, siis tuleb see lahti muukida ning vastavalt tegelikkusele toimida. Peame ennast uues olukorras õigesti positsioneerime, muidu ei saagi me sellest spiraalist välja. Positsioneerime siis vastavalt olukorrale.

Niisiis mäng ja reeglid.

Saan aru, et edasine arutlusjada on tüütu, veniv ja vahel kõrvalteedele kalduv, kuid … püüan seda olukorda lahti harutada ja loogilisse ritta panna eelkõige enda jaoks. Võib-olla on kellelgi veel sellest abi, kui ei … no siis on vähemalt teada, et pole abi.  Küsimuse mõte on selles,  et aru saada: miks nii on ja miks ilmselged meie teiega ühised vajadused ei liigu õiges suunas. Näiteks eksistentsiaalselt meie teiega jaoks vajalik Riigi kohasemaks reformimine pole edenenud viimase viieteistkümne aasta jooksul. Ikka ja jälle parafraseerides tuntud treeneri väljaütlemist, et: „Me oleme pidevas arengus, seekord taandarengus“, siis miks me ei liigu. Miks meil on näiteks kujunenud eelnimetatud omaenda Liikumatuse Monument … riigireformi mittetegemise näol? Ups, olin liiga innukas liikumise suhtes, Pilvepiiril pole seda isegi tõsimeelselt arutatud. Selline nörritavalt väsitav oraalne tegevus. Me räägime ja räägime ja räägime … Nii, et kui me hakkame arutama Riigireformi üle, lepime selle käigus kokku ühised minimaalsed huvid (või maksimaalsed võimalused) ja neid siis ka kaitseme liidulisel tasemel ning realiseerime siseriiklikul tasandil, siis võib alles väita, et oleme liikuma hakanud. Põhiseaduslikkusest lähtudes on selleks vaja Seadusandja otsust: mida, kes, kui palju, millal. Lihtne. Samas see, et Dr Riik reageeris nii nagu ta reageeris Konjunktuuriinstituudi (kui väärika ja erapooletu institutsiooni) täiesti tavapärasele/regulaarsele, isegi igavale analüüsile siis see näitab, et Dr Riik isegi nii selgesõnalise diagnoosi puhul ei tundnud enda haigust ära. Enamgi veel, nüüd otsitakse mitte ravi haigusele vaid  aastakümneid toiminud analüüsi korralduses. Hm, tegelikult on selliste analüüside väärtus nende aegridades, kui paneel ja metoodika on muutumatud, mitte ühes konkreetses tulemuses. Kui see on niimoodi, siis on oodata vaid kriisi süvenemist, mitte olukorra paranemist. Kahju. Just seepärast on vaja teada selle protsessi algkäiviteid.

Demokraatiate demokraatlik valik

Meil räägitakse palju Põhiseadusest, õigusriigist, demokraatiast, demokraatlikest valimistest, demokraatlikust valitsemisest, demokraatlikult kehtestatud reeglitest ja … õige kah. Miks õige? Vaadake, kui meie teiega eelnevalt tõdesime, et poliitturg teeb reeglid (isegi demokraatliku riigikorralduse puhul), siis  ühise nimetaja – demokraatia - taga on tegelikult terve valikute jada. Jada erinevaid demokraatiaid. Mis sellel vahet on? On ikka ja väga määravalt. See jada on ajas muutuv. Meie teiega oleme ka muutuses, pidevas muutuses. Vahel on muutused toimunud nii kiiresti või nii varjatult, et me ei ole seda üleminekut märganudki. Ikka juhtub, meil kõigil on ju omad asjad ajada ja selleks, et oma asju hästi teha oleme osa tegevusi teha ühiselt ja mõningaid otsustusõigusi delegeerinud poliitturule ja kuigi nemad teevad reeglid, siis meie ülesandeks on teha demokraatlik (või kuidas iganes seda kutsutakse) poliitturg. No nagu märgitud, siis meie omas arust mängisime tennist/sulgpalli ja volitasime ka oma esindajaid mängima tennist/sulgpalli, kuid millegipärast oleme hakanud ikka tihedamini pihta saama kivipallidega. Miks? Kuhu kadusid sulgpall ja sulgpallurid?  Siinkohal pole tegemist nostalgitsemisega, vaid lihtsalt vajadusest aru saada/tõdeda mis, kes, millal, kus? Positsioneerimisega noh!

Seletuskiri

Y. Papadopoulose („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 12) seletab tekkinud olukorra lahti selgelt ja veenvalt: „Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi.“ Hm, mitte ainult ei kirjelda adekvaatselt meie poliitilist süsteemi vaid ka ei toimi vastavalt sellele. See ei ole mingi vandenõuteooria, vaid ühiskonnad on muutunud nii keeruliseks ja inimesed nii targaks, et klassikalise demokraatia vahenditega on pidukondadel seda raske juhtida. Raske, aeglane ja piinarikas tegevus poliitturu jaoks, tuleb leida uusi vorme, otseteid ja kiirust.

Saite nüüd aru, miks meie teiega ei saa üldjuhul aru sellest mis toimub, miks toimub ja millal toimub? Kui meie teiega oleme senini elanud ja mänginud naiivselt klassikalise demokraatiamudeli mängureeglite järgi no nagu sulgpalli, siis me ei saagi muutunud mängust aru: „Oma raamatus „Why Politics Matter“ näitab Garry Stoker „vastuolu demokraatia naiivse kontseptsiooni ja selle vahel, kuidas valitsemisprotsess tegelikult toimib.“ (…) Siiski on esindusdemokraatiatraditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle otsustatakse ideaali põhjal.

-Klassikalises esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele.

-Nii peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud  volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid  ülalt alla.

-Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks).

-Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“ (lk 12).

Vaat niimoodi. Selles mõttes on sulgpall hea näide, et selles „kõksitakse“ palli üle võrgu, mis nõuab küll osavust ja kohtunik vilistab ära võimalikud vead ja üleastumised, kuid kuna meie teiega – publik (loe valijad) -  nii ohustatud enamus, kui ka haridustaseme tõus, mis muudab kodanikud teadlikumaks ja kriitilisemaks, muudab mängimise klassikalise esindusdemokraatia reeglite järgi vähetulusaks poliitturu jaoks, siis püüab poliitturg leida uusi otselahendusi (ka osalustoetuste komplekte) ja mängu tuuakse kivipallurid ehk mittevalitute üha uued grupid. Kivipallurid sulgpalliväljakul pole just parim kombinatsioon. Valus mäng. Uus mäng. Esindusdemokraatia on muutunud (mõne viimase seadusandliku kogu praktikat arvestades) eestkostedemokraatiaks ja mängu asuvad lisaks üha jõulisemalt … mittevalitud.

Mõjuvõimsad mittevalitud

Kes on siis mittevalitud? Kuidas mittevalitud mõjutavad meie reegleid ja arengusuundi? Meil pidi olema ju esindusdemokraatia oma legitiimsuse ja volitustega? Kes on volitanud mittevalituid? Tegelikult on see mittevalitute kiht alati eksisteerinud, kuid meie teiega pole seda märganud, õigemini pole osanud tähele panna nende osakaalu ja mõju kasvu: „Siiski näeme samal ajal nii-öelda mittevalitute esiletõusu (…), see tähendab, et poliitikas saavad üha suurema rolli need asutused, kes pole demokraatlikult valitud vastutama, nagu näiteks

-rahvusvahelised institutsioonid,

-keskpangad,

-sõltumatud agentuurid või

-kohtud.

-Lisaks sellele kaotavad valimislubadused suuresti oma tähtsust olukorras, kus poliitika kujundamine on üha enam läbirääkimispõhine, sest poliitilist tegevusruumi ja suunamisvõimet piirab mitu funktsionaalset survet. Näiteks võib tuua rahvusvaheline surve (see viib tõenäoliselt poliitika ühtlustamisele ja tasandamiseni) ja riigisiseste erihuvide, väärtuste ja eelistuste vastuolu – paradoks, mis on kõige paremini kirjeldatud uudissõnaga „fragmegreerumine“ või „killulõikamine“ (…) Kui kodanikud hakkavad mõistma, et poliitika ja poliitikakujundamise loogika on teineteisest lahus, võib see tugevdada juba praegu olemasolevaid suundumusi, nagu kodanike usaldamatuse kasv ja vähenev valimistest osavõtt. Niiviisi võib see tekitada uue pettumuslaine koos eespool kirjeldatud esindusdemokraatia ringmudeli näilisusega, mida esitatakse jätkuvalt kui legitiimsuse mõõdupuud.“ (lk 14). Vaat selline tähelepanek

 Uh, ja mida kujutavad endast  koalitsioonide konsensuslikud kompromiss otsused? Mida esindavad konsensuslikud kompromissid? Meie teiega ju teame (õigemini meile on õpetatud), et kompromissid ja konsensused on midagi … head, kuid Margaret Thatcher  annab sellele hoopis teistsuguse hinnangu: „Minu jaoks näib konsensus olevat kõigi uskumuste, põhimõtete, väärtuste ja poliitika hülgamise protsess, otsides midagi, millesse mitte keegi ei usu, kuid mille vastu keegi ei protesti; lahendamist vajavate probleemide vältimise protsess vaid seetõttu, et eesseisvake ei saada nõusolekut. Millise suure idee eest saaks võidelda ja võita plakati all Ma seisan konsensuse eest“?“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 33). Väga mõtlemapanev. Muidugi võib hea tahte ja (väga) tühja kõhu puhul nimetada makarone soolaheeringa ja maasikamoosiga põnevaks lahenduseks, kuid igal muul juhul … Ei isuta. Ilmselgelt on selline poliittoidu valik hakanud mõjutame meie üldist olukorda ja tervislikku seisundit.

No nii hea pähkel, mida keegi ütles, mida keegi lubas, mida keegi mõtles kui ütles või ütles kui ei jõudnud veel mõeldagi.

Ei oska päris täpselt öelda, mis, kuid miski teeb ärevaks meie süsteemis. Mingi hiiliv nihe. Mitte ainult majanduse süsteemsuses, vaid ka võimude lahususe, nende esindatavuse, valitstevuse ja  vastutavuse kohta. Me elame üha killustutumas maailmas ja kuigi „Demokraatia toetub formaalselt häälteenamusele, kuid vähemused võivad kannatada; et olla legitiimne, vajab enamus  valitsemiseks õigustust (Cambers 1996), mis võib jääda puudulikuks. Meie ühiskondi iseloomustava suure erisuse olukorras pole lihtne enamuse võimu piisavalt legitimeeritud, ehkki de jure  on valitud võimud volitatud tegutsema oma üldisest legitiimsusest tulenevalt  mandaadi alusel. Valitsetuse kaasavad vormid on loodud just seepärast, et leevendada formaalse enamuse puudusi suure ühiskondliku killustumuse kontekstis.“ „See on üldisem probleem, sest sama võib öelda teiste muutuste kohta, nagu näiteks nõrgalt nähtav valitsemiskorraldus, ekspertorganid ja kaasav võrgustik, millel kõigel jääb puudu formaalsest volitatusest, kuid kellel on (eri määral) poliitiline võim – see on võim väljastada otsuseid, millel on in finne siduv mõju ja mis viivad ressursside ümberjaotamiseni“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 340/341).

Vaat selline lugu, oleme jõudnud märkamatult kivipalliväljakule. Hm, mõtlete et mis seal vahet on, ühed pallimängud kõik? Ka nii võib mõelda, kuid vaghe on selles, et neis kahes mängus/demokraatias asuvad õhuaknad/väravad erinevates kohtades ja punkte loetakse ka teisiti. Muidu … Muidu üks (palli/poliit)mäng kõik, hea, et selle nüüd selgeks saime, tekkivad uued võimalused ja … Uus kaitsevarustus kuluks ka marjaks ära. Pealegi R III hüüe «Hobust! Hobust! Pool kuningriiki hobuse eest!», pole enam aktuaalne, sest hobust enam pole.

Järgneb …

Targutusi:

M Brown „Ma polen nõus“ ÄP 2023

Lk 7 „Kas teadsite, et tõenäoliselt olete enne kaheksa-aastaseks saamist oma lähedastega üle 89 000 tulise tüli maha pidanud? 16. Eluaastaks on enamik meist kulutanud tuhandeid tunde, lahendades mingit sorti erimeelsusi oma laiendatud sotsiaalvõrga. Liigina on inimesed tülitsemises väga vilunud.“

Lk 7 „Ent kui asi puudutab lahenduste otsimist, siis selleks meil niisugust loomingulist talenti ei jagu: kuni 90% kõigist inimestevahelistest konfliktidest lahenduseni ei jõuagi.“

M. Housel „Raha psühholoogia“ WW Print 2021

Lk 202 „On palju asju elus, mida me peame tõeks, sest me meeleheitlikult tahame, et need tõesed oleksid.“ „Ma kutsun selliseid asju „köitvateks fiktsioonideks“. „Need on äärmiselt võimsad. Need võivad sind pea ükskõik mida uskuma panna.“