Kuureisi eripärad „Titanic 13ga“: V5: Näppulõikamise lugu

 

 

 

Tihti me ei märka oma kiire elutempo juures väikeseid detaile, mis sulanduvad kokku mingiks arusaamatuks lindiks nagu tempokas karusellisõit.  Need  tunduvad tähtsusetud, kuid kõik suured probleemid on alguse saanud väikeste probleemide kokkulangevusest. Ka „Titanicust“ sai katastroofi sünonüüm, sest kokku langesid mitmed väikesed tegurid – üks  sekund, üks kamber, üks jäämägi, üks raadioummistus, üks … vääritimõistmine.  Titanicu suurprobleemi lahendus oli oskamatu, infopuudulik, läbimõtlemata ja üleolev. Ja kuigi „Apollo 13“ katastroof koosnes samuti paljudest pisiasjalikest kokkusattumustest, siis kriisilahendus oli muljetavaldavalt koosmeeleline, innovaatiline, infovahetuslik ja edukas. Inimesed hoolisid ja võitsid.

Meiegi teiega, aga eriti poliitturg, peab neid  väikeseid kumulatiivseks katastroofiks kujuneda võivaid detaile märkama. See et Titanic tahtis sõita Liverpoolist New Yorki, et Titanic tahtis võita kiirusrekordi Sinilinti, see kõik muutus tühiseks peale jäämäega kokkupõrget (ja meie praegune mitmikkriis on kokkupõrge jäämäega). Kokkupõrge muutis nii tahtmisi, vajadusi kui ka võimalusi. Uus plaan. Nii ka meiega, me vajame uut plaani, mitte vana plaani alusel Sinilinti (või Sinilindu?) taga ajamist. Meie plaan peab olema nutikas.

 Kahjuks seekordne KOLE ei arvesta ei muutunud olusid ega mõistlikke lahendusvariante, see on tehnokraatlik poliitinimeste soovide/lubaduste/ihade aritmeetiline tehe. See ei arvesta ei  inimeste ega ühiskonna kandekonstruktsioonide taluvustaset.. (H)eksel tabelid on vajalikud raamistikud, kuid need pole veel kõik, eriti kui inimene nendes ära kaob.  Peame Inimest märkama. Just see Inimese märkamise küsimus on kõige alus. Kummastaval kombel märkame me ärapõlatud koera või räsitud metsa, kuid Inimest me ei märka. Inimene kipub jääma juura ja muu jura varju (nagu näiteks Dr Riigi poolt Neeme tn majade osas vanade piirivalvuritele antud lubadused - JOKK). Aga riik ei saa kunagi olla JOKK, sest juriidiliselt võib see olla (mõne röövparuni seisukohalt) olla korrektne, kuid sellest johtuv usalduse erosioon ja mainekahju on korvamatud.

 Isegi põlisele optimistile paistab see  keskkond kuhu me oleme märkamata ja märkamatult jõudun kõhedusttekitavana. Niipalju lahkmeelsust ei tule Koomajärgsest Vabariigi ärkamisest meeldegi. Koosmeel on lagunenud väga teravaservaliseks lahkmeelsuseks, liikudes üldise vihameelsuse poole. Samas poliitturu üks põhiülesandeid (et mitte öelda  - eksistentsi põhi) on kodanikele kindlustunde loomine läbi koosmeele. Kuid luiskamine, ebatõed, ebaväärikus on tugevasti hõrendanud usaldust poliitturu vastu. Meie poliitturg on luisanud noa nii teravaks, et me võime endale selle luiskamisega viga teha – näppu lõigata.

 Lahkmeelsus kui süsteemirike

 Kuidagi kummaliselt on välja tulnud, kuigi meil olid demokraatlikud valimised, saime autokraatliku juhtimise. Võib-olla on see mingi demokraatia edasiarenduslik vorm, kuid ilmselt on see just see nagu see ka välja näeb – see ei ole demokraatia. Kogu süsteem seisab püsti vaid meie teiega kannatlikkusel ja heausksusel. Heausksusel, mis piirneb juba lihtsameelsusega. Autokraatlik juhtimine otsustab kõrgeima võimu kandjaga nõu pidamata mida iganes tahab, ja meie tuiutame vaikselt ja kannatame ära. Nagu Vanaema Marie ütles: „Ma kannatan ära, tal jääb halb mood juurde“. Nüüd siis ongi nii, et meie kannatasime ära ebaõiglase maksuküüru ja nüüd kannatame ära ka kõik teised ebatõest lähtuvad maksud. Harjumus. Ärakannatamine on muutunud harjumuseks? Kummaline

 Isegi meie mõttemudel on muutunud „ärakannataja“ mõttemudeliks. Me arutame valede asjade üle, maksuküür ei olnud midagi muud, kui Dr Riigi käe ajamine edukate/innukate/töökate noorte pereemade ja pereisade taskusse. Need on just need pered, kes töötasid tõhusalt, vahel ka kahel/kolmel töökohal et realiseerida oma unistusi oma enda kodust või ettevõtmisest, maksid oma pingelisi majalaene ja tihkeid liisingmakseid. Kas poliitturu loosung oli „Paras teile, mis te siis unistate?“. Muidugi oli see kõlvatu ja ebaõiglane, see tuligi likvideerida. Kuid nüüd me hakkame arutama nagu varas, kes on Pariisist Mona Lisa näpanud, oma keldriseinale selle pannud ja kurdab, et kui ta peab varastatud maali tagasi andma, siis jääb sein tühjaks. Kuidas küll kompenseerida varastatud maalist tühjaks jäänud sein? Ja kuna meil pole võimalik seda kompenseerida (varastatud maali vargale nimelt), siis las see maal olla seal keldriseinal. Pentslik arutus eks ole? Kuid just selline arutelu praegu käibki.  Lootuses alatiseks seda küüru kasutada õmmeldi Dr Riigi poolt ka sellekujuline jakk … eee … eelarve. Nüüd kui maksuküüru likvideeritakse (likvideeritakse seda, mida ei oleks kunagi pidanud juhtumagi) teatab poliitmaailm pead vangutades, et kuues (vabandust, riigieelarves) tekkib püsiv auk. Muidugi tekkib, kui kuub (eelarve) on küüru järgi õmmeldud, selles ongi probleem, et kuue disaini tuleb muuta, mitte arutada selle üle, et ilma küüruta kipub kuub lotendama. Oeh! See oleks mõistlik lahendus, kuid …

Kuid liiga lihtne poliitturu jaoks. Mõeldi välja „geniaalne“ lahendus, kuna kuub on õmmeldud küüru järgi, siis teeme kõik ühtlaselt küürakaks – lisame kõigi koormist 2% võrra. Ja, et asi oleks võrdne, siis lajatati ka ettevõtete tulumaksuks +2% ja et asi veel võrdsem oleks, siis erandid hotellinduses, panganduses ja dividendinduses saavad ka „õiguse“ maksta  kõigi teistega võrdselt. Ning nendele vaesemapoolsetele töötegijatele kelle autod maksavadki u 2000 EUR lajatame registreerimismaksu 2000 EUR pluss aastamaks (mis nad siis käivad tööl?). Ja et asi oleks eriti võrdne, siis võeti tagasi ka peretoetuste „värk“ sest 129 suurperet oleksid riigi rahandusele hukutavalt mõjutada ja selle lubaduse osas et vanad piirivalvurid aegumatus erastamislubadused lunastada lubatakse … edasi. Ja, et Dr Riik ainsana süüdlaseks ei jääks, siis õhutatakse valdasid rikkuma senist kokku lepitud maamaksutõusu sammu, muutes nad kaassüüdlasteks. Vaadake nüüd seda jada kogumis (kobaras?) ja te mõistate, et kogu jätkusuutlikkusele pürgiv ökosüsteem viiakse tasakaalust välja, kõige sellest tulenevaga. Kui lisada siia ka Kurakäeliste kärehäälne alampalga raju tõusu nõue, siis piibellikult väljendades ootab ees seitse näguriäästat.

 Poolik rehkendus

 Tundub nagu toimetas KOLE kumulatiivselt Maksuharvesterina Vaevametsas. Lageraie? Või alepõllundus? Kuid selle õpetliku loo juures on veel üks nüanss – peale seda hunnitut Vaevametsa nüsimist ja mahapõletamist on Dr Riigi puudujääk ikkagi hinnanguliselt poole miljardi kanti. Mis selle laastamistöö eesmärk siis on? Tasakaalus eelarve? Tasakaalus eelarve kui eesmärk? Kuid siis oleks pidanud ju makse tõstma mitte 2% vaid … Ups!

Ei hakka siinkohal pakkuma, sest ega tea, äkki võetaksegi tõe pähe. No nagu „rahvaalgatus“? Eelarve tasakaal ei saa olla eesmärk, see on vaid vahend mingi eesmärgi täitmiseks. Milliseks eesmärgiks? Kulude kokkuhoiuks? Ja siin see küsimuste küsimus ongi, meile teiega ei ole ära seletatud, miks kõik need maksutõusud meile teiega kokkuvõttes annavad? Praegu me näeme, et need võtavad meilt meie eneste raha, et ... Kuid milleks? Kas niimoodi nagu hobuseparsnik õpetas hobust ilma söögita elama? See naljalugu lõppeb küll sellega, et hobune oleks peaaegu õppinudki ilma söögita läbi saama (õppetsükkel oli 10 päeva), kuid kahjuks kooles üheksandal päeval ära. Ka kokkuhoiu kohaks tuleb valida õige aeg ja õige kokkuhoid. Pealegi on maksutõusud ju uus võimalus ebatõhusate tegevuste jätkamiseks või lisamiseks, mis pole teps mitte kokkuhoid.

 Majandus kui tasakaalus ökosüsteem

 Vaadake, majandus on nagu ökosüsteem, see on mingite kindlate tingimuste tingimatu tasakaal. Nii nagu metsas on siingi tasakaal sööjate ja söödavate vahel, kui me mingisuguseid makse tõstame, siis sööb maksustaja maksustava toidulau tühjaks ja sellel on võimalus kas kedagi teist murda näiteks teist omasugust ettevõtjat ja sealtkaudu tarbijat või otse tarbijat. Lõppkokkuvõttes on nii nagu energia jäävuse seadus ette näeb – maksukoguja jääb mingi aja pärast sellestki maksukogusest ilma. Meie majanduse põhjal on see madal tootlikus (u 80% EL keskmisest) ja lihtsavõitu vähese lisandväärtusega majandusstruktuur, mis tähendab ka et meie Toodangust tulenevad kasumid ja kodanike sissetulekud on 2,5-3,5 korda madalamad kui need kelle sarnased me tahaksime olla.

Nüüd siis otsustab KOLE, et keset majanduskriisi (kolm näljaaastat ja lähenev majanduslik jääaeg) on olukorra parandamise parim tee lõhkuda süsteemi tasakaal – muutes sisendite hindu veelgi kallimaks, toodangut konkurentsivõimetumaks ja tarbijaid ostuvõimetumaks.

 Et metsatulekahju ikka täielik oleks, siis lüüakse administratiivsüsteemid süsteemitult segi „moodustades“ uued ministeeriumid, mis tähendab, et need tegelevad aastakese enesekaitsega ja siis püüavad aru saada, kuhu nad sattunud on  ja mida nad ülepea tegema peaksid. Tundub NegatiivNobeli preemia vääriline ettevõtmine. Kindlasti elaksime sellele innukalt kaasa, kui osalema ei peaks.

 Majanduskasvul on mõte, sügav mõte

 Meil on probleem, õigemini süsteemne probleem. Süsteemi remontimist on alustatud valest otsast - maksudest. Rahvusliku tulu ümberpumpamine läbi administratsiooni bürokraatia ümberjagamisepumba ei suurenda rahvuslikku rikkust, vaid vähendab seda (tegemata investeeringud, jaotusmehhanismi ülalpidamiskulu jne. )Tegelikult on poliitturu pühaks kohustuseks luua majanduskeskkond, mis on (kindlas kõneviisis) suunatud tootlikkuse tõusule, kaasa aitama (administratiivselt), et oleks võimalik luua tootmisi, mis on kõrge lisandväärtusega ja vähendada regulatsioone, mis vabastaksid nii tööjõudu, loomingulisust, energiat kui aega. Ning ärgem unustagem SKT kasvu mõju kogu ühiskonnale „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal pragu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit dollarit rikkamad.  Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 127) Nojah, muidugi kehtib see USA kohta, nii, et meie poliitturg ei kipu seda  tõe pähe võtma. Vaadake, meil oli 4+% majanduslangust ja … ei mingit paanikat. Nagu jäämäge polekski olnudki?

Ja-ah, mida me siis nüüd arutame? Mida arenduseks pakume? Kuidas luua keskkonda milles oleks tagatud vaba loomingulisus, tootlikkuse kasv ja uusi ettevõtmisi mis tagavad kõrge lisandväärtuse? Ei, me arutame, kuidas ebatõdede kogumina tekitatavaid  maksutõuse „õiglaselt jagada“. See peaks ütlema nii mõndagi meie väärtussüsteemi ja –hinnangute kohta.

 Kui majandus läheb katki

 Meie oma ülbuste (rumaluste?) kogusummat võimendab veel üleilmne inflatsioonimurru üheülbaline tehnoloogia. Kui keskpangad püüavad kõrget inflatsiooni murda baasintresside tõusuga, siis tõsiasi on see, et 15 aastasest „metadooniravist“ (rahatrükk ja tugiostud) kogunenud inflatsioonijõu murdmiseks tuleb intresse veel tõsta ja tõsta, aga … Aga siis läheb majandus katki. Kui majandus läheb katki, siis pannakse trükimasinad jälle käima. Majandus vajab turgutamist ja rahaga kastmist. Meie … Meie oleme selleks ajaks oma Vaevametsa Maksuhrvesteriga maha niitnud. Pole enam midagi kastagi. Raskeks läheb. Praegune mudel toob kaasa majanduse konkurentsivõime languse, tarbijate ostujõu languse ja kui see läheb üle tööpuuduse kasvuks, siis on meie majanduses laastav metsatulekahju kogu ökosüsteemi on kahjustatud. Kui hinnad kasvavad ja „palgatõusu“ näilisus lõppeb, siis hakkab juhtuma …

Joon alla või kriips peale? 

 Tõmbame siinkohal majandusküsimustele joone alla, sest praegu on pandud asjad liikuma niimoodi, et ees ootab ridamisi näguriaastat. See on väike probleem, sest ennegi on olnud lahjasid aegu, küll meie teiega sellest millalgi välja ennast ukerdame. Ennegi on turge ja varandusi ümber jaotatud, kuid .. Kuid taamal luurab meid hoopis suurem probleem. Jällegi nagu pisiasi, selline mitte strateegiline otsus vaid justkui taktikaline nüke, kuid kogumis annab see pisiasjade kogum paradigma muutuse. Millise?

Vaadake, kui veel eile oli meil teiega valida tõe ja vale vahel, siis tänaseks on meile teada antud, et ka tõde oli tegelikult ebatõde ehk … Niisiis on meil teiega järgmine kord valida mitte tõe ja vale vahel, vaid (me juba teame olenemata sellest kuidas sõnajadad on rüütatud) meil on valida kahe vale vahel.  Seega on valid vaid ilusama ja ebailusama vale vahel? Kuid miks vaevata ennast enam äraarvamisega, milline vale on parem vale (õigem vale?), kui võib valida ilusama vale.

 Lootust müües, pettumust korjates

Teadaolevalt on poliitturg samasugune turg nagu igasugune muugi turg, Poliitturu eripäraks on see, et seal kaubeldakse lubaduste, lootuste tekitamise ja häältega, mis alles võidu järel pööratakse rahaks ja ametikohtadeks. Seega kehtivad poliitturule ka kõik tavaturu reeglid. „Müüge alati lootust. Tarbijana me igatseme sellise järele, mis tõstaks meie igapäevase eksistentsi teise, kõrgemasse ja rikkamasse sfääri. Sellist lootust võiks küllap pilkavalt pidada fantaasiaks või koguni pelgaks isekuseks ja nautlemiseks, kuid nii talitada oleks väär. Evolutsioonipsühholoogia meenutab meile, et inimesi kihutab tagant soov tunda ennast hästi. Eneseusaldus on sageli liivale rajatud, kuid hea enesetunne annab evolutsioonilise eelise, sest see süstib inimestesse teatava vitaalsuse, mis omakorda meelitab ligi sõpru ja liitlasi

Sellel reeglil on siiski kaks tähtsat lisatingimust. Esimene on see, et ehkki firma peab alati müüma lootust, võib ta seda teha ka hirmu müütades – tuletades meile sellega meelde midagi, mida me loodame vältida. Teiseks lisatingimuseks on see, et lootust müües peab firma sisendama usaldusväärset turvalisust.

On vana tõde, et miski ei peta julmemalt kui valelootused. Tulemus? Tarbijad maksavad firmale halastamatult kätte, kui see annab oma turundusaktsiooniga lubaduse, mida ei suuda täita.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 lk 42) Just sellele valelootustest lähtuva ohu realiseerumisele  tulebki KOLEistidel lähiajal ennastunustavalt tegeleda. Pettunuid on liiga palju, liiga paljudes ühiskonnagruppides ja elualadel, et nende pettumusega toime tulla.

Taluvusenergia

Igal (öko)süsteemil on oma taluvusvõime.. Kolme viimase aasta jooksul vintseldes ühest kriisist teise on nii majandus, kui inimesed kaotanud palju oma varuressurssidest ja talumisenergiast. Inimesed on pidevalt … talunud … talutavuse piiril. Meditsiinikriisi ajal läks mõningatel inimestel taluvus katki, polnud enam varusid. Majanduskriisis läheb taluvus katki märgatavalt rohkematel, sest varusid enam pole – ei materiaalseid, ei mentaalseid. Meil olid valikud … Ja kõigist nendest valikutest tegi KOLE kõige lootusetuma valiku, et me ei hakka Apollo 13 viimast amprit püüdma, vaid istutas meid ümber vajuvale „Titanicule“. Nüüd siis ongi nii, et tuled põlevad ja orkester mängib, kuid vajumine jätkub. See oli pika vinnaga tulevikku määrav energeetiline valik, sest kogu Dr Riigi  ressurss läheb nüüd oma maksutõusu ja laristamis/koonerdamise õigustamisele.

Enam ei ole energiat majanduse ümberstruktureerimist soosiva keskkonna loomiseks. Kõik, pumpame vaid ressursse ühest trümmist teise, ilma et meie olukord paraneks. Kahju. Turundatakse vale asja. Vägisi. Meie teiega oleksime talunud ühte edasiviivat pingutust, kuid tundub, et siinkohal läheb taluvus katki. Energiat pole. Milles asi? Kas me oleme mõistmatud, elame omas mullis või …

 Neljanda põlvkonna …

 … või oleme me kellegi teise (hoopis suuremas) mullis, ise seda hoomamata? Meie poliitinimestel meeldib rääkida, et me oleme sõjas (selline ettekujutus enesest kui sõjapealikust tõstab muidugi nii mõnegi egot). Ma väga loodan, et ei ole, kuid mõningad käitumismustrid näitavad, et väga võimalik, et mingisuguse sõja me oleme, ainult et mitte selles, mida ette kujutatakse. Kui oletada, et meid on märkamatult kaasatud neljanda põlvkonna sõtta, siis leiab nii mõnelegi otsusele selgituse. meid on tõmmatud veatsooni, mis tähendab, seda, et me oleme organisatsioonilise relva mõjusfääris. Mis see veel on? Kuid neljanda põlvkonna sõjas on organisatsioonilise relva omamine ning oskuslik kasutamine  üks võidu elemente, sest:  „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” ((„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 9). Nii, et kes kellega „sõjas“ on pole niivõrd tähtis kuivõrd see, et administratsioon on enese mänginud veatsooni ja … Nüüd pole enam mingit vahet sellel mida KOLEga või koledalt tehakse, olenemata administratsiooni tegevustest edu see talle ei too. Kokkuvõttes on see muidugi ka meie teiega ühine ebaedu. Kahju.

 Sõda kui turg vs turg kui sõda 

Kuid turu puhul pole tegemist mitte ainult turundusega vaid ka strateegiaga sh sõjalise strateegiaga:  „Sõjaväelased omakorda arutavad majandusinstrumentide üle, mis võivad neile huvi pakkuda. Selliste majandusmeetmete hulgas on turupaanika ja finantskriiside loomine, piirkonna teadlik ümberinveteerimine eesmärgiga tekitada kapitali äravool, regionaalsete turgude moonutamine ja uute võimuhoobade kasvatamine. See on täiesti mõistetav ja selge majandusrelv, mis on võimeline muutma riiki etteantud suunas. Teisest küljest võimaldab majandusteadlaste infooperatsioonide temaatikasse kaasamine suunata riiki vajalikele majandus- ja poliitilistele reformidele.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 15). Vaat selline lugu – majandusrelv.

 Iseenese vastu, iseenese vahenditega?

 Kui me vaatame seda kui lõhenenud on meie väike ühiskond, siis võib-olla see polegi juhus. Võib-olla on see just see mida kvalifitseeritakse neljanda põlvkonna sõjana. Eduka sõja üks elemente on vastase lahkmeelsus. Mida rohkem lahkmeelsust seda parem. „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”

 „Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.”

„Esimesed kaks sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks.”

„Neljanda põlvkonna sõda pakutakse modelleerida võrgustikusõja süsteemis, mis võimaldab tegutseda kiirelt ja otsustavalt.”

 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.” ((„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 25/26/29).

 Kui me nüüd mõtleme eelnevale definitsioonile: tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, vahetu rünnak poliitilistele struktuuridele, eesmärgi poole liigutakse mentaalse ruumi arvel, siis tekitatud  olukorral on mitmeid silmapaistvaid sellesuunalisi tunnuseid. Väga võimalik, et mingit neljanda põlvkonna sõda polegi olemas, võib-olla teevad meie poliitinimesed seda kõike Mogri Märdi geneetilisest puhangus ajendatult iseenese tarkusest (või edevusest)? Tegelikult sellel polegi tähtsust, sest tulem on täpselt sama: lahkmeelus, käremeelsus ja nüüd siis ka ...  vihameelsus. Poliitturg lõikab ... meile näppu

 Järgneb ….

 Targutusi:

A Chau „Poliitilised hõimud“ PM 2020

 Lk 12 „Aga kõige tähtsam hõimkondlik identiteet, mida Ameerika kõrgklassid ei märganud, oli töölisklassis tekkinud võimas ladvikuvastane identiteet, mis aitas võimule Donald Trumpi.“ (…) „Eliiti kuuluvad inimesed ei mõista ühte asja: tunnetuse, maitse ja väärtuste poolest seisab Trump tegelikult valgele töölisklassile väga lähedal. Hõimuinstinkt keskendub samastumisele ja Trumpi põhivalijad samastuvad tunnetuslikult temaga viisis, kuidas ta räägib (nagu mehed musite), kuidas ta riides käib ja puusalt tulistab, kuidas ta vigu teeb ja vahele jääb, ning kuidas liberaalne meedia teda alatasa ründab, sest ta pole piisavalt poliitkorrektne, feministlik ega loe eriti raamatuid. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastased on nende vastased. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastused on nende vastused. Nad samastuvad isegi tema jõukusega, sest just seda enamik  neist soovib, nagu ilusat naist ja suuri hooneid, millel oleks nende nimi. Paljudele töölisklassi ameeriklastele  ei tähenda ladviku vastu olemine rikkusevaenulikkust.“

F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022

 

Lk 146 „Ka Hiina välispoliitika on Xi ajal ambitsioonikamaks muutunud, alates püüdest saada juhtrolli ÜRO ametkondades – kus Hiina edestab nüüd USAd neli ühe vastu – kuni ulatusliku „Vöö ja tee“ algatuse ja saarte ehitamiseni Lõuna-Hiina meres. Riigi kasvav sõjakus tähistab lahtiütlemist varasemast passiivsusest, mille võttis tabavalt kokku Deng Xiaoping aforismiga „Varja oma jõudu, oota oma etke“. Eelkõige just sõjaline ülesehitamine viitab sellele, et Hiina viib ellu pikaajalist plaani.“

„Kui 1990 aastal soovitas Deng hiina kaasliidritel oma hetke oodata, oli Hiina nigela majandusega vaene riik. Nüüdseks on see majandus kasvanud 800% ja muutunud kolossaalseks. Hiina ootas hetke ja kasvatas jõudu ning taotleb tänapäeval suuremat piirkondlikku ja globaalset rolli, nagu seda teevad rikkuse ja tugevuse kasvades kõik suurriigid. Kui palju suurem on sobilik ja kui palju on sellest ohtlikku ekspansionismi? See on põhimõtteline strateegiline küsimus, mis Washington ja maailm ei ole kunagi tõsiselt uurinud.“

Lk 143 „Ükski kahepooluseline süsteem ei sarnane teisega. Nõukogude Liit oli  Ameerika Ühendriikidega võrdne sõjalise jõu poolest (vähemalt mõne mõõdiku põhjal), kuid kõigi teiste näitajate järgi jäi sellest kaugele maha. Hiina on mõnes mõttes täpne vastand. Hiina sõjavägi on USA omast endiselt palju nõrgem, kuid paljudes majandus- ja tehnoloogiavaldkondades on tegu võrdsete konkurentidega.

 

G.Whittell „Spioonide sild“ Tänapäev 2016

Lk 156 Fisheri (polk Abel) protsessil „Donovan küsis 25. veebruari hommikul kõigi üheksa ülemkohtuniku ees: Milles seisneb meie riigi tegelik kaitse mandritevaheliste rakettide, vesinikpommide ja tehiskaaslaste ajastul? Kas see seisneb aatompommide arvus? Mürkgaaside või surmavate kiirte väljaarendamises? Või vaikses veendumuses, et oleme kindlaks jäänud vabaduse tõdedele, millele tuginedes meie esiisad siinsele maale rändasid?“