Raamatus „Strateegiline sõda” kirjutas Georgi Potseptsov midagi väga märkimisväärset ja lausa tähelepanu väärivat: „…organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” (OÜ Infotrükk Tallinn 2009 Lk 9). See vearuumi mõiste jäi mind kummitama, sest juba mitmete heade aastat jooksul järjestikku tundub, et administratsioonid tegutseks justkui vearuumis – tegutsetaks, isegi maruliselt tegutsetakse, kuid „igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele“. Mitte, et meil teiega oleks halb elada, vastupidi viimase 30 aasta edenemine on olnud kogumis ja keskmisena suurepärane, kuid vearuumis tegutsemine kahandab meie edasisi eduvõimalusi. Täpsemalt öeldes, me jääme arengus maha.
Mark Twaini muretu mure
Siiski, muredega on harilikul nii nagu Mark
Twain on targalt täheldanud: „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid,
kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud.” (Jon M. Huntsman
„Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012. Lk 125). Võib-olla pole see
minu vilksatusmure midagi muud kui twainilik mure, mida tegelikult polegi. Ei
tea.
Kuid praegune arengute kiirustav tagantsundimine
teeb murelikuks. Niimoodi kiirustades saame me uue mure, me muretseme asjade pärast mille pärast ei
peakski muretsema, kulutame oma energiat ja aega seal, kus asjad on laabunud,
laabuvad ja saavad laabuma iseenesest, loomulikul teel, kuid… tasapisi.
Evolutsiooniliselt. Mis muidugi ei tähenda, et me vilksatust vaatevälja serval
võiksime eirata. Meil teiega kõigil on erinevaid andeid, see käib ka nägemus ja
tajumisvälja laiuse/sügavuse/pikkuse kohta..
Vilksatused
Või näiteks (ÄL 22.07.21) „Elon Musk teatas, et Tesla
hakkab suure tõenäosusega taas bitcoin'i maksevahendina
aktsepteerima. Suurima krüptovaluuta hind kerkis seepeale taas üle 30 000
dollari. Elon Muski esinemise järel tõusis bitcoin'i hind kuus protsenti. Kuna Musk mainis konverentsil, et tal
on ka teist tuntud krüptovaluutat ethereum'it, tõusis selle hind veelgi rohkem: lausa 10,6 protsenti.“
Sõnal on jõud, sõnal on hind.
Ütles ja tõusis, tõusis sõnast, kuid enne seda
(ÄP 4.06.21) oli järgmine kukutav sõnajada: „Bitcoini hind hakkas täna jälle kukkuma, sest
Elon Musk andis Twitteris märku, et bitcoini ta enam ei armasta, vahendab
Bloomberg.
Bitcoin hind on täna langenud 5,8 protsenti, 36
581 dollarini. Langus on varjutamas sellel nädalal toimunud stabiliseerumist
krüptoturul. Mai oli krüptorahade jaoks väga heitlik ja suurte langustega kuu.“ Ja PM 4.05.21
edastas, et: „Musk, kes on olnud
krüptoraha agar pooldaja, muutus möödunud kuul bitcoin'i suhtes kriitiliseks selle suure elektrikulu tõttu. See
avaldas omakorda mõju bitcoin'i hinnale, mis mais märkimisväärselt kukkus.
Kui bitcoin'i hind on sellel nädalal pigem kasvanud, siis Muski säutsu
järel kukkus see 6,3 protsenti.“
Kõike seda seepärast et Muski arvates on
bitcoini näol tegemist liiga saasttava varaga? Uh, selle koha peal vilksatas mul mõttes, et kas Elon pole mitte juhuslikult minu paarinädala
eelset pikkjuttu lugenud, mis käsitles just seda varaliiki kui saasteallikat?
Nali muidugi, kuid hea ikkagi teada.
Karmimaks lähevad asjad, kui
administratsioonid kehtestavad üha uusi piiravaid reegleid. Näiteks ERR
20.05.21 teade: „Volatiivne digitaalne valuuta
Bitcoin kaotas oma väärtusest teisipäeval 30 protsenti. Krüptoraha turuväärtus
oli vahepeal lühidalt vähemalt triljon dollarit. Bitcoini langus
kiirenes samuti pärast seda, kui Hiina võimud teatasid, et finantsasutused ei
tohiks aktsepteerida krüptorahasid maksevahendina. Hiina on juba varem
kehtestanud krüptorahale mitmeid piiranguid.“
Kõik need on vaid vilksatused, kuid toovad
endaga kaasa (nii virtuaalsete kui ka pärisrahaliste) miljardite haihtumise või
„tekkimise“. Samasugune „tekitamisvõime“ on muidugi ka riikidel, millised
viimase paari aasta jooksul on nagu muinasjutukangelane ei millestki „tekitanud juurde“ raha, palju raha. Ropult
palju katteta raha, kuid räägivad sealjuures 2% inflatsiooni eesmärgist. Halloo
vaadake ringi näiteks PM
24.07.21 kirjutas: „Huvitavad aastad: investeerimisguru sõnul on vaid üks
varaklass 11-st, millega järgmise seitsme aasta jooksul raha ei kaota
Ükskõik,
millega mõõta, USA aktsiad on liiga kallid. Grantham hoiatas krahhide eest
aastatel 2000 ja 2007.
11-st
varaklassist ei prognoosi ta vaid ühele seitsme aasta perspektiivis langust,
kirjutab Bloomberg.
USA suure turuväärtusega aktsiad peaksid seitsme aasta
jooksul saavutama aastase kaheksa protsendise negatiivse aastatootluse. Veel
hullemini peaks käima USA väikeettevõtete käsi, mis peaksid kaotama aastas
inflatsioonijärgselt 8,5 protsenti. Rahvusvaheliste suurettevõtete aktsiad
peaksid tegema aastas 2,8 protsenti miinust ja väikeettevõtete omad sama 1,8
protsenti. Kui arenevate turgude aktsiad peaksid kaotama keskmiselt 1,3
protsenti aastas, siis erandiks on arenevate turgude väärtusaktsiad, mis peaks
teenima inflatsioonijärgselt keskmiselt 3,3 protsenti aastas. Neli võlakirjade
varaklassi peaks raha kaotama ning USA dollareid kontol hoides peaks olema
tulemuseks keskmiselt ühe protsendine aastakaotus).“ Vaat selline lugu. Kui me
peame arvestama inflatsiooniga siis on kõrgete analüüsimajade prognoosides
traditsiooniliste majandusmudelite puhul ilmselt puudu üks (või koguni kaks)
nulli. Ainukene võimalus nullida inflatsiooninulle on muuta majandamine
vabamaks.
Kõõrdpilgu platvorm
Vaadake, administratsioonidel on tohutu võime
muuta tegevusturgu, seda kitsendades või avades üheainsa seaduseräbalaga. Kui
rahapoliitikas on mindud kogu aeg lõdvema rahapoliitika suunas, siis see ei saa
jätkuda lõputult. Nagu ajalugu on õpetanud, siis „Keisri heldekäelisus, kes oli
kogu aeg puistanud enda ümber kingitusi, pistiseid ja autasusid, osutus nüüd
postuumselt finantskatastroofi põhjuseks: Riigikassa oli tühi, selle tähtsamad
sissetulekuallikad – maksud, tollid ja monopolimaksed – olid panditud aastateks
ette Genova, Veneetsia ja Pisa pankuritele. Suur riik ei kosunud enam. Mõne
napi aastaga langes ta suurriigi uhkest kõrgusest mängukanni tasemele uute
jõudude käes.” (Ristisõjad kuiseiklus. Pühakud, patused ja narrid” Kurt
Frischler Olion 2007 Tallinn. Lk 172)
Jutt
käib Bütsansi keisrist Manuel I kes suri 1179 aastal, kuid ega põhitõed pole
sellest muutunud. Kui rahapoliitika läheb lõdvemaks, siis peavad ka
ettevõtlusreeglid minema lõdvemaks, et rahapoliitikaga jälle bilansikõlblikuks
muutuda. See „lammoonekas“ mis on tulemas, selles peavad olema väga vabad/lõdvad tegutsemismustrid, et Ühisruumi kahjud
oleksid võimalikult väikesed. Talutavad. Arengut võimaldavad. Väga palju vana
majanduskorralduse reegleid ja ümberjagamisskeeme tuleb edu saavutamiseks ümber
vaadata, need pole tänastel turgudel tõhusad ega teeni Ühisruumi huve.
Juht, jurist ja demokraatia
Kuid meil ei saa mingit initsiatiivi ega ambitsiooni olla, sest
selleks on ilmselgelt vaja mingit seadust rikkuda.
Nagu märgib D Rumsfeld („Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 195): „Juristid on nagu koprad. Nad ujuvad keset oja
ja ehitavad sellele tammi.“. Niimoodi need juriidilised tammid tekitavadki turu üleujutusi ja seisva vee/turu roiskumist. Ärge saage valesti aru, süsteemi
mõistlik juriidiline korrastatus ja taibukad juristid on tõhusaks abiks
Ühisruumi ladusaks toimimiseks. Mõned minu parimad sõbrad, mentorid ja kolleegid on juristid. Andekad, mahuliselt mõtlevad ja
tulemusi/seoseid tunnetavad. Olen nendelt palju õppinud ja oma arveametniku
maailma seeläbi tunduvalt avardanud (nn. Medici efekt). Probleem tekib siis, kui inimesed, kes
otsustama peavad ei kasuta seadusi kui juhist tegutsemiseks, vaid kui
instrumenti vastutuse vältimiseks. Vaadake iga otsus on seotud ka tagajärgede ja
vastutusega. See teebki otsustamise nende jaoks, kes oma tegeliku võimete piiri
on ületanud, niivõrd raskeks, samas…
Samas unustatakse, et nii nagu mittevalimine on esimene valimine, nii on ka
mitteotsustamine tegelikkuses otsustamine, sellel on tagajärjed. Kui juht
ütleb, et me ei saa takistada nakkusohtlikke reisijate (näiteks idapiirilt) tulemist, sest see on pole
seadustega kooskõlas, siis… Selle momendini püüdsin ma selle juura jura
kuidagi alla neelata, kuid selle koha peal (eriti, kui arvestada võrdlusmomendina
põhjanaabrite oma inimeste umbkaitset isegi EL ja Schengeni sees), siis seda
pole enam võimalik taluda – poliitinimesed/administraatorid uputavad meid
siledal lausmaad üha uute juriidiliste
tammidega keset päeva ära. Meie… Meie teiega… oleme ükskõiksed edasi. Mull-mull.
Fergusonlikult väljakohtunikest „Võimupositsioonil olevad inimesed peavad olema
võimelised vastu võtma otsuseid, kuid paljud neist ei suuda seda teha vajaliku
kiirusega. Kuna tegu on inimestega, võib ka kohtunik eksida. Ent head kohtunikud teevad õigeid otsuseid sagedamini
kui valesid. Need kes teevad valesid otsuseis, ei pruugi tingimata olla
viletsad kohtunikud. Neil puudub lihtsalt anne võtta vastu õigeid otsuseid
piiratud aja tingimustes.“ (A Ferguson „Minu elulugu“ Tänapäev 2013 lk 251)
Õiguste konkurents
"Ministertest"
Vastus:
Vaktsineerimine on kindlasti üks võimalus, et me saame täna oma ühiskonda lahti
hoida. Kindlasti meie jaoks on oluline see, et kultuur saaks toimida. See on
väga oluline meede, sest me peame ju tunnistama, et meil alternatiivseid
lahendusi täna hetkel veel ei ole. Ravi teemad on need, mida kindlasti
loodetavasti järjest rohkem ka arutatakse. Hetkel nendele väga veel keskendutud
ei ole.
Siin
igaüks peab tegema enda teadliku otsuse, aga seda ei saa teha, ma arvan,
kuidagi teistmoodi, kui just läbimõeldult ja enda terviseseisundit analüüsides.
Sellise, ütleme, sundimise läbi või propaganda läbi kindlasti selliseid
otsuseid inimesed tegema ei peaks, aga nad peaksid väga kaaluma, mis on kõige
parem lahendus. Ja vaktsineerimine, mina isiklikult ei ole kindlasti selle
vastu ja ma arvan, et täna on see üks väga oluline meede, kuidas me seda kriisi
saame ohjata.
Küsimus: Valitsuse poliitika on meil ju see, et
meil tuleks rohkem vaktsineerida ja seda teavitustööd ehk propagandat teha.
Seda te toetate?
Vastus:
Üldiselt, jah, senimaani ei ole valitsuse otsuste osas meil otseselt
vasturääkivusi olnud. Loomulikult erinevad ministrid küsivad erinevaid
küsimusi, sealhulgas ka mina ja need arutelud on tegelikult teinekord väga
pikad ja põhjalikud enne, kui otsusteni jõutakse. Ja me ju kuulame ära alati ka
terviseameti seisukohad ja analüüsid.
Aga
siin see teine pool, just et me ei tohi kedagi diskrimineerida või kõrvale
jätta või läbi hirmutamise (midagi saavutada – toim.), vaid (saavutada seda –
toim.) ikkagi teavitamise, võimaluste loomise ja inimestele vaba otsustamise
andmise. Millise otsuse nad teevad, peab olema inimeste enda isiklik otsus
lõpuks.“ Väga sisutu hämamine. Kuidas seda kokku võtta?
Lühidalt:
KUMI ei ole vastu parempoolsele liiklusskeemile, kuid igaüks peab tegema enda
teadliku otsuse, aga selle sundimise läbi või propaganda läbi, selliseid
otsuseid inimesed tegema ei peaks, aga nad peaksid väga kaaluma, mis on kõige
parem lahendus. Ja parempoolne liiklusest niipalju, et, mina isiklikult ei ole
kindlasti parempoolse liikluse vastu ja
ma arvan, et täna on see üks väga oluline meede. Aga siin see teine pool, just
et me ei tohi kedagi diskrimineerida või kõrvale jätta või läbi hirmutamise,
vaid saavutada parempoolse liiklusskeemi üldine kasutus läbi teavitamise, võimaluste loomise ja
inimestele vaba otsustamise andmise. Millise otsuse nad teevad, peab olema
inimeste enda isiklik otsus lõpuks“ Vaat
selline lugu.
Haigeid
rooli ei lubata ju?
Üks unustatud õigus ka
Harjunud seadusetusega seadustemassis
Kuid kui kolmandate riikide reisijatega riiki lubamise keelamisega juriidiline probleem tekitati (keset siledat
maad ja tuulevaikust), siis kangastus vaimusilmas pilt, kui sealtpoolt tuleb
üle piiri „ilma loata“ nii mõne korpuse suurune väekoondis... Miks? Kuidas?
Mis vahet sel on. No „eksis ära“, GPS vedas
alt, tulid puhkusereisile või on tegemist tõsise
vaenutegevuse/humanitaaroperatsiooni/päästetegevusega, pole tähtis, tähtis on MEIE
piiri ületamine, mis pole kooskõlas MEIE seadustega. Kas Dr Riik hakkab ka siis arutama, et…. Kas vastumeetmed
on ikka seaduslikud? Istuvad, arutavad, arutavad, istuvad. Otsustavad, et
selleks korraks ei jõua midagi teha, kuid vaat järgmiseks laineks teeme nii
head seadused, et… Oeh! Hilja juba! Muidugi pole need olukorrad üks-ühele võrreldavad
ja kuigi meie olukord ei ole mitte sõjaseisukord, kuid me oleme võitlemas siiski
eksistentsi eest. Kas vastuhakku vaenlasele või viirusele tohib ikka lugeda seaduslikuks?
Äkki leiab mõni jurist vastuhakkamise
kohta midagi, mis on inimõiguste vastane, pole põhiseadusega kooskõlas või ei
vasta keskkonnanõuetele. Eks ole, ha küsimus?. Võin kinnitada, et selliseid
juriste leidub ja ka argumente leidub, siis… Kas siis tuleb Pilvepiir kokku, et
arutada, debateerida, teha seadusemuudatusi? Tobe ju? Nii nagu okupatsiooni
kavandavad väed ei jää ootama mida meie Pilvepiir asjast arvab, samamoodi ei
oota ka suurvõimu väikevorm - viirus. Nad lihtsalt liiguvad. Piduradamatult
kuni neid ei pidurdata. Mõlema juhul on
lahenduseks sissemurrete kiires riivistamises ja lokaliseerimises. Kõik muud
lahendused ei ole lahendused, need on pealike argpükslik eneseõigustus otsustusjulgusetuse
varjamiseks. Need on olukorrad, kus oled (nagu populaarne on öelda) päeva lõpuks elus või ei ole seda teps mitte.
Juriidiline ellujäämine füüsilise mittejäämise vormis pole aktsepteeritav. See ei
ole lahendus.
Kitsas king
Jupiteri härg
Hoidke
tähelepanu nägemisvälja äärealadel, midagi seal vilksatas. Vist. Asute veatsoonis. Jätkuvalt..
Järgneb...
Targutusi:
A Beevor „Ardennid 1944“ ÄP 2021
Lk 22 „Tähtsamad sadamad kuulutati Hitleri käsul „kindlusteks“,
kuigi nende piiramisest vanastamiseks polnud mingit lootust. Ühe Saksa kindrali
sõnul meenutas see reaalsuse eitamine katoliku preestrit, kes suurel reedel
sealiha täis taldrikut püha veega pritsis ja ja sõnas: „Sa oled kala.“
Lk 381 „Otse öelduna , oleme leidnud, et parim süsteem on
kartliku ja löödud vangi korral „täis kõht ja tühi põis“, ülbe ja iseteadliku
korral „täis põis ja tühi kõht“.
Lk 341 „Hindamatu Freddie de Guingard oli taas oma ülema tema
talumatu isiksuse käest päästnud“ Monty ja Eisenhoweri vastasseisust.
Lk 396 Patton Bradleyśt
„Ta on tubli ohvitser(…) „kuid see „miski“ puudub tal täielikult. Kahju küll“
A Ferguson „Minu elulugu“ Tänapäev 2013
Lk 129 nädal enne 1997 a valimisi T. Blairile „Ütlesin Tonyle: „Kui
suudad valitsuskabineti ühtsena hoida, siis sul probleeme ei teki. Suurim oht
ministritega on, et kõik nad hakkavad ajama oma rida, neil on omad liitlased
ning kontaktid ajakirjanduses. Kõige raskem saab olema valitsuskabineti üle
võimu säilitamine.““
„Tony pani selle nõuande kõrva taha. Kõik võimupositsioonid on
tegelikult haprad. Suudan hästi mõista riigi juhtimisega kaasnevat tohutut
vastutust ning samuti selles peituvat teatud üksildust. Kui ma istun
õhtupoolikul oma kabinetis, kõik tööd tehtud, tahaksin kellegagi
rääkida.Võimupositsioonil olles eraldab sind teistest ruum, millest inimesed ei
taha läbi tungida.“
No comments:
Post a Comment