Tundub,
et Dr Riik on sattunud uude ajajärku - kroonilisse uusideede põua ajajärku. Ränk
põuaaeg. See ajajärk ei alanud mitte
eile ega üleeile, vaid on pika vinnaga nii nagu ajajärgud ikka tekkivad – tasahaaval.
Enesega rahulolu ja muutustekartus vormubki ajapikku täismahuliseks
ideepuudulikkuse ajajärguks. Ühest küljest on muututud rahaasjades
lödinäplikuks ja finantshügieeni suhtes tõrjuvaks ning teisalt püütakse seda
kompenseerida üha uute kasvavate koormistega. Ideepõud! Kuid võiks ju välja
kuulutada ideekonkursi, kuidas edasi toimida, sest niimoodi nagu praegu liipame
… Tundub, et keegi pole rahul, tegijad
ei ole rahul, väärtuste loojad pole rahul ja saajad pole rahul. Niisuguses keskkonnas
tõesti jõudsalt edasi ei liigu. Jääme
teistele jalgu. Kuid tundub, et ideed (metaideed?) ideede leidmiseks pole
tekkinud. Kahju. Muidugi teiselt kui võtta aluseks energia jäävuse seadus, siis
oludes mil poliitturu põhiline energia läheb vanade ideede reanimeerimiseks ja
kommunikatsioonikatastroofide maandamiseks jääb uute ideede läbitöötamiseks
neetult vähe … energiat. Ja seegi pole roheenergia vaid tintmust, kui Egiptuse
öö.
Tihti oleme pelglikud ja arvame, et see mis on
meile selge, on arusaadav ka teistele ehk „Väga lihtne on eeldada, et
kuna sina ise ja inimesed, kellega sa tavaliselt koos töötad, on antud teemaga
kursis, siis on iseenesest mõistetav, et ka kõik teised on sellega kursis.“ (G.
Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 52). See on eksiarvamus, isegi
valdkonna asjatundjad ei pruugi kõiki üksikasju teada või mäletada, mis paneb
aluse … arusaamatustele. Kui nüüd mõtlete tagasi väljendile „nagu sa tead“,
siis olete ilmselt kuulnud seda öeldavat sadu kordi, kuid … Tegelikult on
väljend ise eksitav kõigile osapooltele, ütleja eksitab ennast lootes, et
vestluspartner valdab teemat, kuid 98% juhtudest vestluspartner ei tea/valda/huvitu,
kuid ka vastupidist väita ei tihka. Niisiis arenebki kommunikatsioon/suhtlus, mis pole mitte
kommunikatsioon, vaid valedest eeldustest ja jaatustest kombineeritav
suhtedraama või lausa -katastroof.
Idee ladusaks äraseletamiseks tuleb lähtuda põhimõttest, et
partnerile tuleb ideed seletada nagu ta ei teaks sellest midagi, samas eeldades,
et ta tahab sellest aru saada. Eriti tähtis on seletamisoskus DR Riigi puhul,
mil ta peab seletama ja arusaadavaks tegema oma eesmärgid mitte anonüümele „rahvale,
inimestele, kodanikele“ vaid igale indiviidile, igale kõrgeima võimu kandjale
(KVK). Ja nagu me teame siis 1,3 miljonile indiviidile seletada idee olemust,
sellest tõusvat kasu, on väga keeruline. Ühekordne elitaarne pläukamine, et
riigil on raha vaja … Hm, nii primitiivselt võib ka 1,3 milj korda öelda, kuid
ikkagi on see kommunikatsioonikatastroof. See on just see olukord, kus Dr Riik
on enese seadnud positsiooni, kus tema sõnum jäänud varju, ei tehta välja, mõistetakse valesti või ei usuta. Ja
õige kah. Suhelda tuleb, mitte ainult vägisi „head tehes“. („head tegemise“
poole sajandiline kogemus on meil juba olemas).
„Kujutle, et oled projekteerimas
lennujuhtimissüsteemi. Sinu soov on järjestada juhtpaneelid nii, et veavõimalus
oleks minimaalne. Kui sa paluksid tarkvara kasutajjaliideste asjatundjalt nõu
ja abi, siis ühe esimese asjana soovitaks ta sulle: „Ära märgista kriitilise
tähtsusega juhthoobasid ainuüksi värvi abil – ligikaudu 14 protsenti meestest
on värvipimedad ning sa ei taha ju, et nad vajutaksid suurt punast nuppu siis,
kui nad tegelikult peaksid vajutama suurt rohelist nuppu.“ (lk 64). Ups, kas see
nupp juhtus olema katapuldinupp? Head teed! Loodetavasti poliitilise vastutuse
langevarjud avanevad. Kui saite sellest õpetust, siis oodatakse teid järgmisele
lennule. Vist.
Milline
võiks olla Pilvepiiri ja Dr Riigi patt tänapäeva poliitturu mõistes? Meie aja
kehv kommunikatsioon Pilvepiirilt kõrgeima võimu kandja suhtes on poliitturu sulaselge
patt. Patt Põhiseaduse alusel? Selline kommunikatsioonipatt peaks (nii nagu
Raamatute Raamatus on ajastuomane patuloetelu) lausa põhiseaduslik patt.
Põhiseaduslikke patte poliitturu kontekstis tuleb lunastada patukahetsuse ja
pihtimisega, mitte telefoni automaatvastajaliku sõnaseadega. Põhiseadusliku
patu lunastamine peaks põhimõtteliselt olema sama nagu kirikliku ekskommunikatsiooni
puhul. See tähendab, et patune „kommunikatsioonikatastroofer“
ei saa täita pidukondlikku (ega riiklikku)
ametit, pidada jutlust ega kihutuskõnet ning saada osa poliituru
osaduses. Karm värk.
Nii, et
need kes tahavad poliitturul KVK poolset ekskommunikatsiooni vältida, peavad
kommunikatsiooni ehk suhtluse just KVK-ga korda saama. See, et pidukonnad
üksteisele kõige kunstilisemal kombel jäledusi ja ilgusi ütlevad, ei huvita
KVK-d. See on poliitturu klubiline sisemäng. Poliitturu „essuloopimine“ pole
KVK kui tarbijaturu huviobjekt, seda peaks poliitturg lõpuks arvesse võtma. Vaadake,
kui meil on kaks pidukonda, millised mõlemad essuloopimise tuhinas möirgavad et
teisel pidukonnal on … eee … no ütleme näiteks, nina viltu, siis mida meie
teiega selle teadmisega peale hakkame? Selle tulemusena saame teada, et meil on
kaks (tegelikult kõik) pidukonda, kellel on nina viltu? Kas see aitab meid teha
valikut? Millist? Vähima viltunina valimisega? Iks peaks meie ainukene valik
olema valik viltuninade seast. Jaburus.
Riigireform
ja tootluse kasvu soodustava keskkonna loomine oleks idee, mille pärast tasub
rabeleda, kuid inflateeruva pinsi nimel küll mitte. Tegelikkus on see, et ideed
pole, on irdtegevuste segapuder ja telefoni automaatvastajad. Kõik see võib
jätta toimeks tegevuse mulje, kuid on lõppkokkuvõttes ressursi raiskamine.
Kahju,
lausa ehmatav, kuid isegi kriis pole poliitturule midagi õpetanud. Kui Õdede
liidu juht nendib, et: kui meil poleks koroonat, streigiks me juba ammu.“, siis
tunnen mina igatahes suurt piinlikkust. Kuidas siis nii? Kas meditsiinikriis ei
õpetanud Dr Riigile ei midagi? Uskumatu. Süsteemi ei ole, vajaduste ja
võimaluste hierarhiat ega logistikat ei ole, on mingi pöörane irdtegevuste
palavikuline kaskaad. …
NB! Jätame meelde: Süsteemset riigireformi pole. Kui süsteemi ei ole,
siis tekkivad kõige imelikumad ideed, mis siis hädatapu korras käiku lastakse.
Võib-olla oleksid need isegi õiged, kuid need ei saa olla õiged ilma
võrklahendusteta. Arhitektuurimuutusteta.
Näiteks KAMI rääkis Kuku raadio saates «Kahe vahel»,
et idee KaMi ja SiMi ühendamisest on midagi, mida „laualt maha heita ei tasuks“
(sic! Uus spordiala?). Jaa-ah, iial ei või teada, millal ja kuskohast võib tekkida
hea idee. Näiteks KAMI ja SIMI pasunakooride likvideerimist alustati
kommunikatsioonikatestroofist, kuid kolme ministeeriumi töörühm jõudis (vahe)kokkuleppele ühendpasunakoori loomiseks Sõjamuuseumi
alluvuses. Tore. Kuuldavasti luuakse nüüd veel üks komisjon, milline päriselt
asjaga tegelema hakkab, see ilmelt teeb veel mingid alamkomiteed ja töörühmad
jne. Oeh niipalju riigi ressurssi on hukatud kahe pasunakoori ühendamiseks? Tänaseks teame, et kogu selle administratiivse
sagimise tulemusel ühendpasunakoori siiski ei sündinud. Politseipasunad on ikka
hõreda peal, kui Tallinna linn siin just mingit abikätt ei paku. Pasunakooride
loo võime näitena kirjutada suurte tähtedega administratiivse käpardlikkuse
näiteraamatusse. Kuid süsteemne süsteemitus kappab rahumeeli edasi.
Nüüd siis on tärganud „nutikas“ säästuidee ministeeriumid (SiMi&KaMi)
kokku panna … Eee – kas samuti Sõjamuuseumi alluvuses? Kuid küsimus ei saa olla
pelgalt KAMI ja SIMI kokkupanekus, see on kogu riigi halduse, logistika ja
käsuahela arhitektuuri ümberkujundamine
– see on riigireformi ülesanne. RAMI ja SIMI ei saa kokku panna nagu kaht
pasunakoori (millega toime ei tuldudki) või pannkooki. Ei tohi.
Praktiliselt sama lugu on haridusvaldkonnas, hoolimata ümbernimetamise
ümbernimetamisest on meil valdav osa haridusasutusi olemuslikult riiklikud (see
et ülikoolid nimetati ümber avalik-õiguslikeks teeb neid kahe pere koerteks,
kusjuures ühe peremehe juures süüa ei tohi, kuid teine ei anna piisavalt karja
hoidmiseks), mis saavad raha nii
tegevuskuludeks sh palgaks ja investeerimiskulud Dr Riigilt. Ka KOV on vaid
kooli pidaja, ressursid tulevad rõhuvas enamuses riigieelarvelistest
vahenditest.
Kui riiki ei reformita, prioriteete ei seata, siis jätkub vohav
mittetoimetulek meie toimetulekut kindlustavates tuumvaldkondades ja
innovatsioon jääb kõikjal kiratsema. Miks? Elementaarne, sel lihtsal põhjusel, et Dr Riik ei suuda
otsustada, millised on need väga vähesed valdkonnad, milles ta peaks ise
toimetama ja millised on valdkonnad, mis peavad (kindlas kõneviisis) ise
hakkama saama nn vabapidamisel mägiveised. Edasiviivat ideed, ideelist jõuallikat ehk „genekat“ Dr
Riigil pole ja teistel ka teha ei luba. Dr Riik ei usalda meid teiega, ei usu
meie võimetesse ise hakkama saada.
Lihtne, pole genekat, pole edasiliikumist. Kiirest liikumisest rääkimata,
sel ajal kui edumeelsemad kooslused
tuiskavad läbi värkvõrgu“ tähtede poole“.
Just seepärast tundub, et meie poliitturul
toimuvad mitmed arengud vastupidises järjekorras tavaarenguga. Kui loed
(mõttega) selliseid pealkirju/ütelusi, et riigipea ei välista uuesti riigipeaks
kandideerimist ega ka poliitikasse minekut, siis … Hm, inimene on olnud
mitusetu aastat riigi pea ja nüüd
mõlgutab mõtteid, et kas ei peaks äkki „poliitikasse … minema“? Niipalju kui
tavatähelepanelikkuse juures aru võib sada (ja Põhiseadusele toetudes), siis riigipea
amet ongi poliitturu kõrgeima pealiku amet. Või ainult praktikakoht
„poliitikasse minekuks“? Hm, kummaline. Või oli tegemist tööotsimiskuulutusega
pidukonnadele (ja rahvusvahelistele organisatsioonidele), et tehke oma
pakkumised? Õpipoisi aeg riigipeana on läbitud, nüüd võib ka poliitikaga
tegeleda. Tore, kuid … ilmne kommunikatsiooniviga.
Samas, kui nüüd järgi mõelda, siis
ametnikkonnast on terve rida marssalikepikesega ranitsas inimesi ootamas, et
ehk … No vallavanemaks tahavad neist vähesed, kuid kui vaadata ringi
pidukonnapealiku (st potentsiaalse Peamise Ministri) postile või riigipea
kohale ihalejaid, siis riigi endine Peasüüdistaja, Õiguste kantseleipealik,
Õigusetuse kaitse pealik ja paljud teised on võimalusel leidnud või leidmas
põhjuse liituda poliitinimeste vennaskonnaga. Nagu öeldud, pole paha variant,
kuid … Kuid kas nad suudavad ennast välja raputada ametniku kestast, avardada
oma vaatenurka, puhastada ennast
paragrahvikammitsatest ja saada tõelisteks Poliitikuteks või jäävad vaid
poliitinimesteks saame näha. Tähelepanu juhtimise mõte oli vaid selles, et
ametnikud on pidukondade poolt üle ostetud administratiivturult poliitturule,
kõige sellest johtuvaga.
Nendega on jällegi see lugu (nagu targad
inimesed juba ammu on täheldanud), et nad teavad täpselt mida peaks tegema,
kuidas peaks tegema ja millal peaks tegema, kuid nad ei tea kuidas selle
õigesti tegemise juures järgmisel riigivõimuhankel võitjaks tulla. Seepärast
kasutatakse kvantmetoodikat. Mis see on? Vaadake, börsil liigub igasuguseid arbujaid, valemängijaid ja
numerolooge, kes teevad pakkumisi nii ja naapidi, kuid on ka
matemaatika/füüsika/astronoomiadoktorid, kes on aastaid püüdnud leida läbi
väikeste statistiliselt kinnitatud hälvete tulusat panustamisvalemit. See ei
ole niisugune valem, et kõik tehingud on kasumlikud, vaid kvantide teooria
ütleb, et kui kasumlikud on ka natukene
üle poole pakkumistest, siis on võimalik teenida triljoneid. Teenitakse ka.
Tundub, et meie poliitturul püütakse toimida sama skeemi alusel, pakume kõike
kõigile kvantitatiivselt, siis oleme võidus. Tähendab poliiturg on võidus, meie
teiega ei ole võidus. Meie teiega vajame mitte kvantitatiivlahendusi vaid
kvalitatiivlahendusi, lahendusi, mis viiksid meid kvalitatiivselt uuele
tasandile. Arengu „Genekas“ on vaja
käima tõmmata.
Kummaline, et meie teiega pole
seda senini märganud? Nõudnud? Enesele teadvustanud? Ehitusel nõuame, bussihankel
nõuame, aga riigi haldamise teenuse võitjalt maksumust ei nõua. See, et
haldamise kulud pole optimaalsed (kuna
pidukonna ning KVK vahel lepinguga lukku löödud), vaid juhuslikud, olenemata
sellest kas kulud on tegevuspõhised või tegevusetusepõhised, ei anna ka poliitturul
põhjust tõhusa struktuuri ega kulutuste poole liikuda. Isegi mitte püüelda,
sest kululimiidi piir on üsna ähmane nagu me viimastel aegadel kogenud oleme.
Niisiis … Kõik pidukonnad on
hankeprotsessis (ja selleks valmistudes) valmis visiooni ellu viima kuid … kui kalliks
see meile maksma läheb? Palju see maksab? Ja põhitähtis, kes selle kinni
maksab? Poliitinimesed ega pidukonnad seda hanget ju kinni ei maksa, isegi
nende endi tegevuse maksab KVK kinni. Nii ongi, et kui kindlaid kulupiire ja
tulusihte pole määratletud, siis tulemus jääbki kehvakeseks. Ütleme talutava
sündsuse piiresse, kuid kehvakeseks. Esialgu. Igatahes meie teiega jaoks jääb
see tulem kehvakeseks. Isegi sõnaseadet ei saa uskuda. Vaadake, kui pidukonnad
lubavad sõnaliselt teha rohedigipööret, kuid kui tegemiseks läheb, siis … kõigepealt
täidavad maa (meie teiega raha eest) kivist
õli väljapressimise tehastega. Möh? Sama kummaline on riigihangete
gaasibussihullus, adumata, et ka gaas on fossiilkütus ja nii nagu mina aru
saan, siis pole enam ( 2025 a?) abikõlbulik, ikkagi CO2 emissioon? Kummaline (kivistunud?)
mõtteviis. Kuskohal see rohepööre on?
Igatahes tundub niimoodi, et kui Arno isaga
kooli … Oot-oot, see on liiga vanaaegne, uus tüvitekst kõlaks niimoodi, et kui
Dr Riik meie teiega raha eest ehitatud uute õlitehastega turule jõudis, siis
oli turg juba muutunud. Igaveseks. Mõtleme väga vanaaegselt, kuritegelikult
vanaaegselt. Kiviaegselt
Kuid
mõtteid/ideid/ettepanekuid on teisigi, näiteks 15.05.21 ilmus ERR-s
arvamuslugu: „Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri“. „Valminud eelarvestrateegia reedab
hoopis sügavamat poliitilise otsustusvõime kriisi, mille on põhjustanud meie
noore (esindus)demokraatia takerdumine erakondliku poliitika ideoloogilistesse
kammitsatesse.“ Nojah, see on see vana lugu, et mida me vajame, kas vaid
valitsemise või kogu riigi arhitektuuri uuendamist? Mis vahet sellel on? Väga
suur vahe. Kõik muutub, mis tähendab, et mitte ainult valitsemine (mis
tegelikult on haldamine ja administreerimine), vaid ka riigi arhitektuur ja
Ühisruumi õiguste ja kohustuste vahekord, mis võimaldaks jätkusuutlikku ja
kvaliteetset haldamist peab muutuma.
Ettepanek toob välja, et: „Põlvkonnavahetuse
ja vabakonna aktiveerumise tõttu on eriti terav vajadus kriitiliselt üle
vaadata Eesti Vabariigi taastamisest peale kujunenud erakondadekeskse
poliitikakujundamise ja valitsemise mudel. Tuleb endalt küsida, kuidas sobib
selline mudel Eesti ühiskonna plahvatuslikult kasvanud sisemise vastuolulisuse
ja mitmehäälsusega aina keerukamas, uute riskidega ähvardavas keskkonnas?“ Hea
küsimus ja veel üks asjakohane tähelepanek: „Esiteks, kõik erakonnad kokku haaravad oma liikmeskonda
kodanikest vähem kui viis protsenti, mistõttu ei esinda erakondlik vaade
kaugeltki Eesti ühiskonna tegelikku sotsiaalset mitmekesisust ja rikkalikku
vabakondlikku universumit, vaid ainult selle küllalt juhulikku kildu.“ See tähelepanek
muidugi on õige, kuid lääne demokraatiates on riike, kus pidukondade liikmeid
on vaevalt protsendike või paar ja riigi haldamine tuleb välja tõhusamalt kui
meil. Nii, et vaid pidukondade liikmete arv pole vast nii tähtis, tegemist on
ikkagi hankeprotsessiga ja selle hanke pakkumuste võrdlemisega. Seega kõik ei
saagi olla pakkumise esitajad, osa (KVK-d) peavad olema ka pakkumise hindajad.
Arutlus pakub välja ka
lahendusi, mis esmapilgul tunduvad päris tummised: „Näiteks võiks valimisseaduses reserveerida osa, näiteks
viiendiku riigikogu kohtadest erakonnavälistele kandidaatidele, kes valitakse
isikuvalimiste teel. Selliste sõltumatute kandidaatide esitamise õigus võiks
olla vabakonna võrgustikel, akadeemilistel ja erialastel ühendustel,
loomeliitudel, ettevõtjate ühendustel ja ametiühingutel.
Selline riigikogu koosseis pidurdaks
teerullistumist. Lisaks kaasamise heale tavale oleks vaja kindlaid
institutsionaalsed reegleid ja koostööformaate erakonnaväliste otsustuskogude,
ekspertkogude, teadusasutuste osalemiseks nii seaduseelnõude kui valitsuse
otsuste ettevalmistamisel.“ Kuid siingi on omad ohud. Esmalt tuleb meelde
Ilmasõjaeelne Riigivolikogu struktuur, kus osa kohti (Riiginõukogu) oli
reserveeritud valdkondade esindajatele. No riigiga läks sel korral nii nagu
läks ja selle süsteemi tõhust me eriti hästi hinnata ei saa. Teisalt on meil
kogemus viimase Ülemnõukoguga, kus nn sõltumatuid oli nii palju, et midagi
kokku leppida oli väga raske. Muide veel raskem kui tänaste pidukondade süsteemi
järgi. Pealegi pole kuigi tõenäoline, et sõltumatud kandidaadid jäävad
sõltumatuks või kuidas nad koos või eraldi seadusandja töösuundi muudaks. Kuid
arutamiseks hea algus. Kuigi nii
Riiginõukogu valdkondade esindajad ja tänapäevased vabakondade esindajad võivad
toimida ilmselt rohke kitsa valdkonna lobistidena, kui teerullivastase tõkkena.
Või hakkabki teerullitõke töötama veel ühe otsustusmehhanismi üldtõkkena? Siiski
arvan, et vajame edasiseks edenemiseks uuelaadset otsustusmehhanismi, kuigi …
kas mäletate seda eelpool käsitletud lennuõnnetust, võib-olla korraldab autopiloot
asja ära ja igasugune süsteemi juures käsijuhtimisliku näperdamisega võime
olukorda vaid halvendada.
Kaeme
perra. Nüüdseks on meil kogunenud juba niipalju poliitturu praktikat, et teada
seda, et igal ajal räägitakse sellest, et on vaja uusi inimesi, on vaja uusi
ideid, on vaja … Vanaema Marie ütles vaja kohta, et „Vaja lüüakse seina ja
pannakse hobuseriistad peale“. Ei saanud aru? Vaadake, Lõuna-Eestis tähendab
sõna „vaja“ … puunagi. Nii, et kui keegi
ütleb et on vaja, siis sellise vaja otsa võib tõesti vaid hobuseriistu
riputada, poliitturgu see edasi ei vii. Ikka otsime imerohtu, küll uusi
pidukondi, küll uusi inimesi, küll õnne valemit. See kõik on kergema vastupanu
järgi allavoolu minek, see ei nihuta meie teiega maailma liikuma. Meie teiega
oma nõudlikkusega võime küll seda nihutada. Kuid kuidas? Hakkame (kindlas
kõneviisis) nõudlikkeks.
Lõpetame siis selle, et laseme
poliitturul sõita üheaegselt parempoolset ja pahempoolset kvantimist, mille
tulemusena enamus meist teiega muhu saame, kuid mille najal mõned
poliitinimesed ikka kohale jõuavad. Nõuame, et poliitturu osalised panevad konkreetsed arvutused lauale.
Seega seisneb meie teiega nõudlikkus
(ühtlasi KVK hoolsuskohustus) selles, et iga pidukond esitab riigivõimuhankele
lisaks seni tavaks saanud laulu-, tantsu- ja meelelahutusprogrammile ka hanke
maksumuse. Riigivõimu hanke maksumuse. Näiteks Ilulille pidukonna plaan on:
1 Roheline plaan:
Maksab X milj EUR, tegevused – absd
Tulu X+2,
2
Sinine plaan:
Maksab Y milj EUR
Tulu Y+1 , tegevused xyz
3 Kollane plaan :
Maksab ….
Jne
Kogu selles arvepidamises tuleb jätta jutt (kindlas
kõneviisis) sotsiaalmajanduslikust kasust. Sotsiaalmajanduslik „kasu“ ei vasta
hankenõuetele ja ei kvalifitseeru. Sotsiaalmajanduslik kasu on väljamõeldis
selleks, et varjata plaani ebaõnnestumist, kallutatus ja kahjumlikkust. On kas
kasumlikud investeeringud või majandus, haridus, looduskultuuri, keskkonda tehtavad
sihtotstarbelised kulutused. See ongi Pidukondade ja KVK kokkuleppe koht. On
suur tõenäosus, et kui me teeme õigeid kulutusi õigetes valdkondades (nimetame
neid kulutusi õigete nimedega), siis on ka sotsiaalses plaanis õhustik parem.
Pigem oleks siinkohal paslik järgida W.
Chuchilli omaaegset arvamust: “Mulle ei meeldi moraali
ja matemaatika kokkusegamine„ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 147).
Harilikult juhtub niimoodi, et matemaatika ja moraali kokkusegamise tulemusena
saame moraalituse. Kõik valdkonnad, kus turg toimib peabki
toimima turg Dr Riik ei tohi seal osaleda ega turgu solkida.
Igaüks meist teiega peab oma (riigi)arhitektuuri variandid läbi mõtlema, läbi arvutama, need korrastama ja tegema plaani, kuidas see toimima hakkaks. Miks ise? Sest, kui me ise oma arhitektuuri püsti ei pane ega bilanssi kokku ei arvuta, siis teevad seda pidukonnad ja pakuvad teile teie enda raha eest almust. Te ei taha seda? No, siis tehke oma arhitektuur. Ah-jaa, ja muidugi kujutama ette palju see maksab ja kes selle eest maksab. Isegi kui see ei teostu, siis on teil tobedate suundumuste kallutamiseks millekski mõistlikuks olemas väärt argumendid. Juba see pagas on hea algus parema arhitektuuri loomiseks. Vaat selline idee.
Targutusi:
Beevor „D-päev” „Tänapäev” 2009
Lk 353 „Kiire pealetung andis võitlusvaimule
tohutu energialaengu. Patton kirjutas järgmisel päeval: „Sõjaväsimus (see on
arguse uus nimi) ja enesevigastamise juhtumite arv on pärast liikuma hakkamist
oluliselt kahanenud. Inimestele meeldib olla võiduka meeskonna poolel.”
J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”
Lk 64 „Panganduse ülempreestrid võivad kõrvalise
isiku analüüsi mängleva kergusega kõlbmatuks kuulutada. Isegi kui mul on õigus,
võivad nad tõestada, et eksin. Üldiselt kehtib reegel et eales ei tasu vaielda
beebide, taksojuhtide ja jumalaga: sellest pole mingit kasu, isegi kui sul on
õigus. Sellesse nimekirja võib lisada kindlustusametnikud, finantseksperdid ja
muud tehnilised asjatundjad: ära mõtlegi nende lemmikteemal vaidlust alustada.”
P.F.
Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“
Lk145
„Liiga tihti peetakse pelka andmete hulka informatsiooniks – just nagu
suudaks suurlinna telefoniraamatu raskus muuta ebavajalikuks teadmise, kellele
tahetakse helistada, mis on selle inimese nimi või amet ning miks temaga üldse
rääkida tahetakse.“
No comments:
Post a Comment