Eepiline usulahing

Me  olevat usuleiged. Kuid usk (riiklikesse) pensionidesse on kõikumatu. Usk (riigi)pensionisse  on üle kasvanud lausa  eepiliseks ususõjaks hea ja kurja vahel. Kuid nii nagu kõik eelnevadki ususõjad on seegi olemuslikult poliitinimeste tühikargamine  oma positsiooni parandamiseks mitte uskujate abistamiseks. Usklikud? Nemad on harjunud uskuma … mida iganes ja … kannatavad ära. Kuid praegu teeb ärevaks pigem kogu protsessis kasutatavad emotsionaalsed argumendid kuni „tulevikus otsitakse üles need, kes selle otsuse taga olid“. Kuigi viimane aasta on olud ülilaetud „essusti“ ütlemise suhtes, siis nii räigete avaldusteni pole seni veel küünditud. Uus rajajoon on ületatud. Olukord on täpselt selline nagu Y. N. Harari ( „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 61) kirjeldab iniloomust: „Kuidas te inimeste põhivajadusi ka ei määratle, niipea kui tagate kõigile nende tasuta rahuldamise, hakatakse neid võtma iseenesestmõistetavatena ning ühiskondlik võistlemine ja poliitiline võitlus koonduvada mittepõhiliste luksuste ümber – olgu selleks uhked isejuhtivad autod, ligipääs virtuaalreaalsusele tuginevatele teemapakettidele või biotehnoloogia abil parendatud kehad.“. “ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ Nüüd püüab osa meist täita inimlikku täitmatust … rantjee pensionismiga.

Põhiseaduslik usk olla …

Kuna tegemist on ususõjaga, siis pole selles tegemist ka ratsionaalsetele argumentidele rajaneva arutluse, vaid usu tugevuse küsimusega. Ilmselt   pole sügavamat mõtet  pikalt peatuda ratsionaalsetel faktidel, sest seal kus tegelikkus on asendunud emotsioonidega pole faktipõhistel järeldustel kõlapinda. Enam ei kuulata, ei arutata: kas, mis, miks, kuidas. Ühed jutlustavad, et meil on poliitiline tahe ja KOLE ning teised, et meil on tahe olla kõige vastu ja Põhiseadus. Kuid poliitiline tahe ja koalitsioon on ühte aegu nii kõige suurem jõud, kui ka kõige kergemini hääbuv narrus. Koalitsiooni laguneb ja plirtsti on KOLE jõuetu paber.  Põhiseadus on aga samasugune tarkuste- ja jutukogumik nagu näiteks Raamatute Raamat, seda tõlgendatakse vastavalt aja vaimule, sisekaemusele ja … isiklikele veendumustele. Nii, et ka Põhiseadus on iga päev veidi erinev. See pole mitte ainult meil niimoodi ka W. Bonner ja A.  Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 14) konstateerivad seda fenomeni USA Põhiseaduse kohta:  „Konstitutsioon on peaaegu täpselt samade sõnadega, kui teda kunagi kirjutatai, aga sõnad, mis enne sidusid ja eristasid, on venitatud elastseks kummipaelaks. Valitsus, mis ei võinud maksustada, ei võinud kulutada ja ei võinud reguleerida, võib nüüd teha kõike, mida tahab. Täidesaatval võimul on piisavalt jõudu, et teha praktiliselt kõike. Kongress läheb kõigega kaasa kui lihtsameelne sabarakk, nõudes vaid seda, et saak jagataks võrdselt. Kõik on nii hästi paigas, et kongressi liige tuleb tabada voodist „elusa poisi või surnud tüdrukuga“, enne kui ta reageerib kaotada oma ametikohta.“. Vaat selline lugu. On ka veidi lustlikum (pigem hapumagus, kui magushapu) käsitlus Põhiseaduste muutumisest: „ Sama perioodiga, mil ameeriklased on elanud üle konstitutsiooni all, on meie Prantsuse sõbrad saavutanud viis. Punchi pilapildil on üheksateistkümnenda sajandi inglane, küsides raamatukoguhoidjalt prantsuse konstitutsioonist, et kuulda vaid: „Mul on kahju, söör, me ei talleta perioodikat.““ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 182)

Nii et meie sambaseaduse elukäik oleneb nii Riigipea, kui Kõrgkohtu tõlgenduste tõlgendamise tõlgendajate tõlgenduste kogusummast.  Päris hea pähkel ehk kui meil on põhiseaduslik õigus luua II sammas, siis kas meil on ka põhiseaduslik õigus  seda muuta või hoopis hüljata? Kas meie esmaseks ja põhiõiguseks on surra heasse, kuid muutumatusse põhiseadusesse? Õigused? Tekkinud õigused ja nende äravõtmine? Puht tõlgendamise küsimus, sest kui ravimikaubandusega tegelejatelt sai täiesti põhiseaduspäraselt nende õigus varale/investeeringutele, legaalsele tegevusele ja omandile tühistada ja need üle anda kolmandatele isikutele, siis on kõik võimalik.  Ootame. Põnevusega.

Vale lahinguväli, vale lahing

Kurbloolisus on selles, et vaidleme valede asjade üle. Püha müristus, ühiskonna heaolu ja jõukus sõltuvad ju tööviljakusest ning töötatud ajast, mitte pensionirahade ümberjaotamisest. Tootlikkuse kasvu kehutamisest peamegi arutama, kuidas saada nutused 75% EL keskmisest 150% peale. Riiklik pensionisüsteem jagab ümber vahendeid, mitte ei tooda neid lisaks. Just selle teema arutamisel ootaks võitluslikku kirge, kirge millel oleks positiivne tulemus ühiskonnale ja selle jõukusele. Seda usku peame kirega kaitsma.  Iga süsteem töötab niikaua kuni sellesse on usku. 20 aastat oli usku II sambasse, kuid siis pani tegelikkus selle kahtluse alla. Tulevikku silmas pidades oli pensioni II sammas üks mõistlikumaid allakäiva riikliku pensionisüsteemi parendamise ideid, kuid seda taheti teha liigkindlaks ja tulemusi taheti liiga vara. Ootused olid liiga suured ja enneaegsed. Seega, mõte ise on hea, kuid selle raha opereerimine oli ja on niru. Samas ainuüksi mõte, et võib saabuda vabadus klientidel otsustada  (konkurents), pani pangad/kindlustused suhtumist ja töömudelit muutma. Nagu võluväel hakkasid tootlused kasvama ja teenustasud vähenema. Näete, konkurentsi imeline vägi. Tore.

Pensioni- ja lotousk 

Minagi usun paljusid jaburaid asju, kuid riiklikesse pensionidesse pole ma kunagi uskunud.. Miks ma peaksingi uskuma, kui sajandi jagu praktikat on näidanud, et rida põlvkondi on kaotanud läbi poliittormide kas väljateenitud pensionid või vara või mõlemad. Seegi on usu küsimus, sest praeguste argumentidega (loe emotsioonidega) võib teha ühte pidi järeldusi (põhiseaduspärane, ebavõrdne, lammutav), kui ka täpselt vastupidiseid. Analüütikuna viitaksin C v. Clausewitzile  („Sõjast”): „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise. See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi anna või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.”

 Pensionimaksed on pigem kui lotopileti ostmine, võib võita, kuid enamus ei võida. Seepärast olen skeptiline kõikvõimalike õnnelikuks tegevate (riiklike) pensionite suhtes. Kui veab … Kuid seekord tuleb tõdeda, et II samba vabaduse pakkumine on juba ise vedamine võrreldes eelnevate rekvireerimiste ja uusimate (Poola/Ungari näitel) sammaste riigistamisega.

Usk päästeliini

Nagu defineerib Thilo Sarrazin (muide saksa sotsiaaldemokraat): „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on ennekõike kaks vabaduskäsitlust: klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda  võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega on ta vaba materiaalsest hädast, näljast, haigusest ning saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“  („Soovmõtlemine“ lk 419). Tummine tähelepanek, mida oleks mõistlik järgida ka meil. Sotsiaalriiklik päästeliin, I samba näol, on meil olemas, kuid meie tootlikkust, kasinat kapitali akumulatsiooni ja rahvastikunäitajatega luua ümberjagamistehetega „rantjeepensionismi“ pole mingit lootust. Vale aeg.  Kõik need mudelid mida praegu õhinaga pakutakse on vanaaegsed, väga vanaaegsed. Need toimisid, siis kui tegemist oli kasvavate põlvkondadega ja tööstusrevolutsioonist tekkinud hüvedega. Kuid vananeva ja väheneva rahvastikuga areaalides see ei toimi. Ei saa toimida. Me peame õpetama ja julgustama inimesi ise hakkama saama. Tegelikult on asjalood sellised, et edaspidi tuleb töötada täpselt niimoodi, kui kunagi vanaduskindlustuse loomisel von Bismarc plaanis: pension on kindlustus vaid selle vastu, et inimene elab nii vanaks, et ei jõua enam tööd teha. Omas ajas (1891) oli Bismarcki Vanaduspõlve Kindlustamise Akt tulevikku vaatav. Kuivõrd tulevikku vaatav võime hinnata selle järgi, et süsteem toimis paranduste/arendustega laitmatult 110 aastat. Siis … Muututi liiga mugavaks. Täitmatuks. Ja süsteem vajuski kokku. See, et süsteemi püütakse püsti hoida „muude vahenditega“ on vaid agoonia pikendamine. Seega pensioni algidee oli kindlustus vanadusnõtruse vastu, kui enam tööd ei jõuta teha. Pension ei olnudki mõeldud aastakümneteks „lebotamiseks“, selleks uuemaaegseks vastutustundetuks fantaasiaks, vaid kindlustus töövõimetuse vastu kõrges vanuses. Kogu lugu. Vahepealne mõned kümnendid toiminud pensionäride suhteline hõlpelu (seoses sõjaaegsete suurte sünniaastakäikude ja beebibuumiga), on lihtsalt hetkeline eksitus ajaloolises plaanis. Võnge. Kui inglased aastaid pärast Bismarci oma pensionisüsteemi käivitasid, oli pensionile mineku vanusepiir arvutatuna tänapäeva oludesse umbes 80 aastat. Mnjah, sellises eas pole eriti suuri pensionikulutusi oodata. Süsteem pidas vastu. Kuid vähenev ja vananev elanikkond, milline teeb vaid lihtsaid töid, ei suuda enam maksta pensione olenemata sellest, kuidas me neid nimetame, kas sammasteks või hanejalgadeks. Lihtsalt riie ei anna välja. Kõik need kes on täna pensionärid või saavad selleks homme on õnnega koos, nemad veel saavad pensione. Ilmselt on kõige räbalamas (mahakantud põlvkond) seisus tänased neljakümneviiesed, kes on kogu oma tööea kandnud makse meie oma pensioni kukrutesse, on uskunud (riigi)pensionite muinasjuttu ning pole loonud endale oma isiklikku „aiamaad“ äraelamiseks vanaduspõlveks.  Nendel läheb kiireks oma tuleviku ülesehitamisega. Noored … Noortel on veel aega ja võimalust teha oma õiged (ja ka valed) valikud. Arvestades, et iga järgnev põlvkond on nagu meiegi, kuid edasiarenguline modifikatsioon meist (Nagu näiteks 1960 aasta Toyota ja ja 2020 aasta Tesla on mõlemad autod, kuid … Saite aru?), siis ei jää nemad (riigi)pensioni muinasjuttu uskuma.

Kartke usufanaatikute e kellelt „võtate“?

Poliitikuid ja poliitinimesi on mitmesuguseid, ühed on avaramapilgulised, teised mitte nii väga.  Näiteks Margaret Thatcheri vaatenurk: „Ma pean kõigile elukondlikele ühisettevõtetele ütlema: „Vaadake, kui te nõuate midagi tasuta, siis nõuate seda oma kaaskodanikelt, kellel on samuti selle kohta midagi öelda., „ (…) Pole olemas kullapotti, millest võtta, on ainult teie lisapingutus, parem töökorraldus, või te võtate midagi oma kaaskodanikelt.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 133) Tundub ju mõistetav, kuid kui meie tänased poliitinnimesed arvavad pensionireformist, et väike vabaduse piiramine olevikus annab suurema vabaduse tulevikus, siis see tekitab ärevust. Niimoodi algavad kõik repressioonid ja diktaadid – heategudest. Kõigepealt piiratakse natukene, siis ilmneb, et inimesed on tobud ja piirata tuleb veelgi rohkem ja lõpuks pole vabadust (otsustada ja tegutsed) enam üldse olemas. Hüvasti vabadus! Kuid kogu selle head tegemise juures on ohtlik see, et „väikese vabaduse piiramise“ ideoloogid ei tunne majanduse alustõdesid, ikka loodetakse pisku ümberjagamise viljastavale jõule. Oeh! Kurb. Nii ei saa me ei pensioni ega vabadust. Veelkord sõna poliitikule: „Tahame ühiskonda, kus oleme vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“

 (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 27)

 Usu kaotus (usaldusväärsusesse)

Kõik suured süsteemid püsivad usaldusväärsusel. Usaldusväärsuse kadu ei tingi mitte alati mingi kuritegelik tegu, selleks piisab sellest, kui süsteemi püsivus pannakse kahtluse alla või tekkib võimalus … vabadusele. Need mõlemad kriteeriumid on meie pensionisüsteemis olemas. Süsteemi püsivus on pandus kahtluse alla sellega, et tegelikult teame juba ammu, et kuigi süsteemi nimetatakse hellitavalt ka pensionikindlustussüsteemiks, ei vasta see enam kindlustussüsteemi standardite heale tavale. See pole iseseisvalt toimiv süsteem vaid  toimib läbi riigieelarvelise toega. Teiseks, on II sammas vaid püüd krahhi edasi lükata, mitte seda vältida. Me teame oma „sabakondiga“ seda, kuid ei tunnista endale seda, see on veel „talutav“. Ehk nagu iirlased enne majanduskriisi käitusid: „Iirlaste kinnisvarabuum sarnanes pisut perekondliku valega: see on talutav seni, kuni küsimusi ei esitata, ja küsimusi ei esitata seni, kuni see tundub talutav.“ Eks ole, kui panna kinnisvarabuumi asemele pensionisüsteem, siis … Nagu rusikas silmaauku? Kuid suurtes rahasüsteemides oleneb kõik ka esindusnägude usaldatavusest. Me kõik usume (heauskselt), et meie raha heaperemehelikult, kuid kui endine valitsusjuht oskab endast välja meelitada sõnajada, et II sambaga jamamine paneb löögi alla ühiskonna pikaajalise jõukuse, siis olen hämmingus. Kuidas siis niimoodi, et paigates pükse meetodil, et lõikame püksisääred maha ja paikame sellega istmikku  saame pikaajaliselt paremad/jõukamad püksid? Niisiis veel üks Iiri näide: „Pangasüsteem rajaneb usul: see püsib niikaua, kuni inimesed sellesse usuvad.(…) Iirimaal arvasid kõik, et kuskil valvab nende raha üks väike vana tark mees ja nüüd nägid nad teda esimest korda,“ (…) Nad nägid teda ja imestasid: kes kurat see niisugune on?! Kas see ongi see persevest, kes minu raha valvab?! Ja siis haaras kõiki paanika.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 LK 98/103). Vaat selline lugu.

Usujooks või jooksuusk?

Veel üks ääremärkus usulanguse teemal. Ususõja hämus on  loodud tulevikujooksu mantra. Kõik pidavat sambast välja jooksma. Miks?  Tundub, et kõik need kes süüdistavad prognoosivad jooksu on ise selle jooksu arhitektid. Miks peaks keskmisest ülespoole palka saav inimene raha välja võtma, kui see võib kasvada. Muretult. Seda nimetatakse tööjaotuseks, igaüks teeb omal alal seda nii hästi, kui võimalik (ja konkurents innustab) ning ostab teenust teistest valdkondadest, mida ise nii hästi ei valda. Elementaarne. Kuid kui luuakse hirmu ja paanikaõhkkond, siis pole normaalsetel aruteludel ja argumentidel enam kohta, siis lähebki  jooksuks nagu lehmad kiinis. Metsik,  loomalik, looduslik enesepäästmise tung, kuigi jookstakse kas traatidesse või kuristikku. Ärge ajage (krt) seda mantrat jooksust.

Omaette isetäituv mantra on rubriik: „ Pettused ja petised“. Jälle üks jada hirmujutte nõrganärvilistele (ja ahnetele). Eks ikka ahnus paneb „investeerima“ sellistesse kohtadesse, kus normaalse mõtlemise korral on ilmselge, et ulmelist tootlust pole võimalik saavutada. Kuid, kuigi II sambast vabanemist veel polnud, siis ka Pinocio oskas lollidemaal väga innukalt „investeerida ja need „vanainimesed“ kes tundmatutele mesijutlastele kandsid üle kümneid tuhandeid või lausa  sadu tuhandeid, siis pettureid on alati olnud. Kui me pettureid kardaks, siis pole midagi võimalik teha. Petturid sellepärast petta saavadki, et nad jätavad usaldusväärse mulje ja apelleerivad meie kõige madalamatele tunnetele. Ise peame finantshügieeni pidama, ei saa kogu aeg oodata, et Dr Riik meie pükse kohendab ja meie eest käsi peseb. Muide vaid Dr Riik saab tuima rahuga investeeride ja üleinvesteerida sulaselgelt kahjumlikesse projektides, nimetades seda hellitavalt sotsiaalmajanduslikuks kasuks, mis tõlkes tähendab planeeritud kahjumit, mida ükski hea raamatupidamistava alla ei neela.

Vabaduseusk

Mis aga puudutab vabadust, isegi mitte vabadust vaid üksnes kerget vinet sellest, aimdust, siis siin on näiteid alates Bostoni teejoomisest, kuni meie iseseisvumise ja Brexitini välja. Süsteemid, mis tundusid purunematud, murdusid ainuüksi võimalusest olla iseseisev, olla vaba. Meie II samba ja Brexiti puhul võime me arvata, inimesed on tobud, valides vabaduse, mitte kindluse, siis midagi pole teha, ilma selleta poleks ka arengut. Niisiis süsteemi lagunemine algab kas pettumusest või vabaduse võimaluse hoomamisest. Praegusel juhul on mõlemad eeltingimused täidetud. Kui filmis „Viimne reliikvia“ eestlaste vanem ütleb, et „Meie usk on VABADUS!“, siis pole usutav, et me oleme tänaseks enese mugavusest nii lömmi istunud, et meie ainukene usk on (RIIGI)PENSION.

Mida uskuda? Keda ...

Ei meeldi mullegi lõhkumine (siinkohal paneksin vägagi tähele EP nõuandeid), kuid kui usaldus on kadunud, siis ei hoia enam miski ehitist koos peale hirmkalli käsukorra. Usalduse kadu saab uut hoogu täiemõõdulises ülemaailmses kriisisituatsioonis, kuhu oleme täiesti uutamatult sumatanud. Kuigi praegu vaadatakse nii tervishoiuprobleemi ja majandusprobleemi ühe segadikuna, siis mõistlik oleks need lahus hoida (kuigi mõju on olemas), isegi kui haiguspuhangud taanduvad, siis tarneahelate taastamine  ja logistiline segadiku klaarimine võtab tunduvalt rohkem aega. Kogu selle kriisi keskel peavad nii valitsused kui keskpangad suunama oma (st. meie)  vahendeid selleks, et süsteemid päris kokku ei kukuks, mis viib mõttele, et päästeoperatsiooni prioriteetsused tuleb paika panna. Võib arvata, et selles hierarhias pole II sammas prioriteet, mis tähendab, et maksed ilmselt peatatakse sellesse, täpselt samuti nagu eelmise kriisi ajal. Veelkordne usaldusekaotus, mis viib ilmselt süsteemi murenemiseni. Kindlustussüsteem, mis kümnendi jooksul 2X „tuttu“ on pandud, ei ole kindlustussüsteem – sellel puudub süsteemi põhiomadus – kindlus. Asjal on ka teine viga man, sest kui me kuuleme ja tunneme iga päev omal nahal kukkumist börssidel, siis puudutab see ühtlasi ka pensionivarasid. Pensionivarad … Saate aru ju, kui sealt midagi alles jääb, siis on isegi hästi, kuid oodata on kogutud varade märkimisväärset langust, kui mitte haihtumist. Sellest võime teha järelduse, et süsteem ei toimi kriisi tingimustes mingilgi moel. Ei maksa teha endale illusioone, sest kui tööea kestel on u 5-6 kriisi, siis põleb pensionivara ühises lõkkes just sama palju. Mudel on vale. Tegemist on mudeli valikuga, kui me energiajulgeoleku puhul teame, et tootmisi tuleb hajutada, sest ühte ettevõttesse ja ühte kohta energia tootmise kontsentreerimine on ohuks „kui midagi peaks juhtuma“, siis sama kehtib ka finantsjulgeoleku kohta. Kui pensionivara kogutaks hajusalt oleks tulemused pikas perspektiivis ilmselt paremad, kui tsentraliseeritud kogumise ja jäikade reeglite puhul. Koguma peab, kuid igaüks on ka ise vastutav oma tegude eest.

Kriis murrab üha uute lainetena meie majandusse, üha uued tegevusvaldkonnad jäävad lähiajal ilma oma klientuurist (tänane kogemus ütleb, et isegi juuksurid läbivad vahetusi „nulliringiga“). Peaksime keskenduma tähtsaimale, püsimajäämisele.

 Seega pole tähtsust, kas Riigipea kuulutab lõpuks seaduse välja või mitte, kas Kõrgkohus tunnistab seda või mitte, süsteemi usalduskindlust on kõigutatud ja see hakkab iseenesest murenema, küsimus on üksnes selles, kui mõistlikult see toimub ehk nagu kontrollitud õhkamise puhul kukub hoone ilusast kenast hunnikusse või käib kõva pauguga nii et ka ümbritsev keskkond saab pihta. Kui veel eile oleks kõige kahjutum ümbruskonnale olnud  suunatud lõhkemine, milles inimene kogub oma pensionivara nagu praegugi, kuid pensioniküpseks saamisel saab ise vabalt otsustada oma kogutud vara paigutamise/kasutamise üle (selles oleks nii vabadust ja süsteemikindlust), siis täna on see mõte juba vananenud.  Kriis, teate, teeb omad korrektiivid, määrab prioriteedud.  Kuid ususõja tingimustes on võimalused suunatud keskkonnasäästliku ümbertegemise  muidugi  kaduvväikesed. Siiski, tuletame meelde, mis on põhiküsimus: ainukene üldisem jõukuselootus tekib kui me pöörame oma energia õigesse suunda ehk  „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA.“ ((Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 419). Tegelikult peaksime „laua paberitest/plaanidest puhtaks lükkama“, lõpetama mõningate küsimuste nagu II sammas ja RB ehitus lõpetama, sest selleks pole enam lihtsalt vahendeid (ei meil ega EL-l) ja keskenduma uue keskkonna ülesehitamisele.

Sellise keskkonna loomine oleks küll eepilist lahingut vääriv.

Targutusi:

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

Lk 47 „ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“

Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“

M. Booth „Draakoni sündikaadid“ Varrak 2001

Lk 22 „Saanud alguse aastal 1027 e.m.a, oli see eeskätt korra loomise ajajärk, mis püsis halastamatul õigussüsteemil: seadus paistis olevat toiminud põhimõttel kohtualune kõigepealt hukata ja alles seejärel küsimusi esitada.“

Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

Lk 107 „Demokraatiatel, nagu inimolenditelgi, on kalduvus lõdvestuda, kui kõige hullem on möödas.“

Lk 131 Kui võtate kasumliku tööstuse riiklikku omandusse, kaob kasm varsti. Kuldmune munenud hani jääb hauduma. Riigihaned pole head munejad.“

Lk 133 „Me ei tohiks oodata, et riik ilmuks hea haldjana ekstravagavtses maskeeringus iga ristimise juurde, oleks jutukas kaaslane igal eluetapil, tundmatu leinaja igal matusel.“