Küsides valesid küsimusi.

Elame mingis uute tähenduste maailmas. Kui meile koolis õpetati et  1+1=2, siis ilmneb, et see ei ole ainuke õige vastus. Tänapäeva vastus on kas struktuurne, nominaalne või tegevuspõhine. Juba minu kooliajal käibis anekdoot, milles raamatupidaja andis vastuseks „Aga kui palju vaja on?“. Nüüd siis on see kunagine anekdoot tõelisuseks muutunud, me ei toimeta mitte võimalustepõhises vaid vajadustepõhises maailmas.. Kuid vaadake sellest et me asju ümber nimetame ei muutu nende liidetavate summa, mida oli ilmekalt näha ka viimase RES esitlusel. Kui raha ei ole, siis raha ei ole. Reaalselt. Tuleb hakata kärpima. Ja kärpimine ei saa olla nominaalne, vaid reaalne hädatapp.

Ämbriauku otsimas

Vaadates pidukondade pealike ehmunud/üllatunud nägusid RES esitamisele järgneval pressikal, siis tundub, et kõigil vasardas peas mõttepojuke, „Kuidas siis niimoodi? Kuhu raha kadus?“.  Meie teiega küsime sama, kuid lisaks kummitab küsimus, kuidas eelmine administratsioon, kellel oli taga nii RAMI, MAMI, kui SA, MTA andmemassiivid ja analüüsid, võisid mitte märgata (või vähemalt ühe variandina läbi arvutada) võimalikku rahanappust? Või ei tahtnud näha? Sest siis oleks pidanud ette nägema ka teiseseid ja kolmanda ringi tagajärgi „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvalt loodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab suuri otsustusvigu.“.„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“ (R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173)

Mitmed administratsioonid üksteise järgi pole mõistnud, et nende otsuste „esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab suuri otsustusvigu.“ Nad on andnud järgi  kiusatustele, „mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame“. Meil on kiusatusest  kujunenud reegel, kuigi oli selge, et on vaid aja küsimus, millal see talutavuspunkt ületatakse. Eelmise administratsiooni kõigile kõige lubamisega selle piiri ületanud, nüüd … Nüüd on see, mida majandusinimesed juba ammu on rääkinud, rahakapp on tühi ja tuleb tegeleda teiseste ja kolmandate tagajärgedega sh juba võetud kohustustega ja antud lubadustega. Tuleb hakata keset majanduskasvu kärpima, et lappida lubaduste tekki. Me oleme oma karistuse saanud. Hm, peaaegu nagu Venetsueela. Loodame vaid, et Dr Riigil (ja meil kõigil teistel ka) jagub edaspidi rohkem ettevaatamistarkust et näha enda esmaste valikute taga teiseseid tagajärgi ja paigutada energiat sinna, kus see kõige enam kasu toob. Lootma ikka peab, kuid …

Kuid nüüdki esitati küsimus täiesti valesti, mitte, kus on meie rahaämbris auk, kuskohalt elumahlad välja jooksevad ehk millised on need tegevused ja kulutused, millest me võiksime loobuda (regulatsioonide vähendamine, mis vähendab vajadust järelevalve järgi, loovuse tõstmisest), vaid üllatuslikult asuti ämbriaugu otsimise ja sulgemise asemel ämbrit täitma uute  püsikulutuste sundkasvatamisega seal kus selleks mingit vajadust pole, jättes panustamata sinna kus seda ilmtingimata (näiteks teadus) vaja on. Puhas populism. Populistlikud rahastused tuleb lõpetada ja küsida kuhu investeerida niimoodi et sellest oleks kasu kogu ühiskonnale.

Kui ilmnes, et Dr Riik ei kasvata teaduse rahastamist järgnevatel aastatel kokkulepitud tasemele, siis … Olin ehmunud? Nördinud? Hämmingus? Pettunud? Jah, kõike seda, kuid mõeldes Dalolikult teisestele ja kolmandatele tagajärgedele, siis tundus hetkeks, et  Dr Riik tegi siinkohal ilmselt õige otsuse? Kuidas nii? Ma olen isiklikult kindlal seisukohal, et teadusesse tuleb investeerida rohkem, tunduvalt rohke, et vastutustundliku majanduse kaudu tõsta meie närust 75+% tootlikkust 150%le. Selline tõus ei ole võimalik ilma teaduse tugeva panuseta. Teisalt  on tänane olukord poliitmaailma ebareaalsete lubaduste reaalne väljund. Piltlikult öeldes kukkus senine arusaam meie rahalisest suutlikkusest reaalselt kokku. Kollaps. Mida teha? Niipalju, kui meedikute aruteludest aru võib  saada, on  arsti esimeseks ülesandeks mitte kohe tulipalavalt ravima hakata (mis võib osutuda fataalseks) vaid stabiliseerida olukord, saada aru, milles probleem ja siis alustada alles siis tõhusat ravi. Arsti esmane ülesanne on mitte halvendada patsiendi olukorda, seejärel … Mõtlesin, et tore, see toimuski, et Dr Riik võttis aja maha ja stabiliseeris kaks näitajat so. riigikaitse ja teaduse rahastuse, kõik ülejäänud pandi … kunstlikusse koomasse. Mida muud see eelarvete kärpimine on, kui kunstlik kooma ametkonnale. Nii ja kui nüüd Dr Riik analüüsiks, kui palju ta saaks ettevõtjate kui majanduskeskkonna tulumutukate lõputut energiat kasutades  (või vähemalt neid mitte tappes) vabastada reaalset maksusuressursse ning suunata neid teadusesse. Tekkis selline hetkeline lootus, et  siis me ei peaks rääkima teaduse rahastamise puhul 1% eelarvest vaid ilmselgelt 2% ja … jääks veel ülegi. Y. N. Harari on kirjutanud, et: „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 223). Lootsin. Lootsin reaalselt … kuid ei arvanud ära. Illusionism jätkub. Kas saaksime meie teiega kuidagi kaasa aidata reaalmaailma taastamisele? Leida neid ämbriauke, mida kinni toppida, et teadusepuu kastmiseks raha jätkuks?

Meie teiega ei jõua kohe kõiki ämbriauke ülesse leida, see vajab pikemat toimetamist, analüüse ja auditeid, riigireformi, kuid alustame kõige värskematest. Selleks peame oskama küsida õigeid küsimusi, sest küsides valesid küsimusi, saame ka valesid vastuseid. Niisiis:

Küsides valesid küsimusi …

Energia (ja informatsioon) on meid loonud ja meie loodud maailmas kõige alus. Meie olime siiani uhked oma iseseisva energeetika üle, kuid oskasime küsida vaid seda, kui kauaks meil põlevkivi jätkub, et seda taeva poole kõrvetada. Ilmnes, et me esitasime vale küsimuse, meil on veel hulgi põlevkivi, kuid selle kasutamine on muutunud keskkonnaliselt kahjulikust ka majanduslikult kahjulikuks. Lõppjaam. Ei osanud esitada õigeid küsimusi, lugeda informatsiooni ega panustada uutesse energia saamise liikidesse. Kogu meie (st inimkonna) areng lähtub energia kättesaadavusest ja kättesaadavusest, selle laiendamisest.  „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus. (…) Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad pumbad.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 (437/438). Sellesse huvitavasse  mõttearendusse on kätketud mitu tähtsat põhimõtet: esiteks, et me avastame üha uusi energiaallikaid, teiseks et energia on piiramatu ja kolmandaks kõik oleneb meie enda teadmistest või teadmatusest.

 Meie oleme oma teadmatuses olnud uhked oma iseseisva energeetika üle, kuid … Kuid moodsad ajad ja moodsad regulatsioonid on muutnud meie põlevkivienergeetika konkurentsivõimetuks. Iganenuks.  Olen ikka imestanud meie inimeste innukat jonnakust  võistelda  õlitootmises nendega kellel õli voolab maast välja kui kaameliajamise udja maha kukub. Nüüd, kui meie põlevkivielekter kokku kuivab (ning ilmselt Virumaa mentaalne reostus kasvab) meie konkurentsivõime üha langeb. Me pole suutnud välja pakkuda mingit tõsiseltvõetavat alternatiivi peale börsilt energia ostu ehk impordi. Kuid mida ekspordime? Kuidas toita meie unistusi elektrirongidest, robotmaailmast, värkvõrkudest ja iseliikuvatest autodest? Uus energeetiline olukord muudab ju kaubavahetuse tasakaalu? Dr Riik pole suutnud vanast mõttemudelist, suurushullustusest, lahti saada, kuid nii nagu looduskeskkonnas on ka majanduskeskkonnas eduka toimimise aluseks liigirohkus. Selles koosluses peab olema igasuguseid mutukaid, kuid tuluettevõtteid peab olema rohkem, kui kuluettevõtteid.  Kuid  „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid puudusi: Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist”. „Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 32)

Kabinetikindralid ja administratiivarbujad

Ilmselt just vaimustumine vaid suurprojektidest on Dr Riiki senini  takistanud andmast signaali, et „Istutage tuulikuid nagu noormetsa!“.  Või panustanud sitkelt päikeseenergia tootmisse, sihtülesandega „Igale kodule (ja ka kodutule) oma päikesefarm!“. Kes on Euroopa lõunaosas ringi sõitnud, on ilmselt märganud, et seal on põhiliseks põllukultuuriks muutunud päikesefarmid. Nojah, ütleme niimoodi, et viinamarjad ja päikesefarmid. Aga ei, meil käib uude energeetikasse suhtumine nagu lageraie, kõik maha. Juba juurelt. Maale tuulikuid ei või ehitada ja merre ei saa ka ehitada ja mäe otsa … Segased olete või, tahate mäe otsa tuulikut panna? Kuhu siis oleks võimalik tuulikuid peita? Orgu? Keldrisse? Menetlustoimikusse? Mõttelaiskus.  Kui hiinlased nokitsevad värvi kallal millega võib savionni õlgkatuse üle värvida ja kaks juhet räästa alla seada, et elektrit saada, siis mille üle meie mõtleme? Kuidas mitte tuuleparke luua? Kuidas iga võimalik pargipoeg enne koorumist ära hävitada? Tulemuslikult oleme praktiliselt hävitanud ühe energiatootmise liigi. Pole vist ühtegi sellist eraalgatuslikku tööstuslikku tuuleparki, millele poleks Dr Riik kaikaid tiivikutesse virutanud. Hm. „Huvitav“ energiastrateegia. Kõik seepärast, et küsimusepüstitus on vale olnud. Põhimotiiv ei tohi olla: „Kuidas ettevõtja initsiatiivi saaks maha suruda?“ vaid „Mida me saame teha, et ettevõtjat aidata, olla talle partner?“ Kuid see mõttemaailma ümberkujundamine on raske, sest nii nagu päriskindralid valmistuvad põhiliselt eelmiseks sõjaks, nii valmistuvad ka kabinetikindralid eelmiseks majandustsükliks. Nüüd oleme sõltlased, energiasõltlased, kuid ikka jätkame mõtlemist võimalikult kallitest ja ohtlikest suurvormidest.

Keegi ei küsi, kui palju aega ja raha on ettevõtjad kaotanud, kui ettevõtluspoliitika oleks pärituuleline, homsesse vaatav. Tundub, et koguarve oleks sadu miljoneid, mis investeerimise ja arengu asemel on läinud tühja pusimisele. See on ju meie kui ühiskonna kaotus. Kulu, mille eest oleks võinud teadust arendada.

Riiklik lahendus: laiendada reostust?

Vaadake, ega see, et meie ühepäevapoliitika energeetikas meie põlevkivienergeetika seiskab, ega seepärast ei seisku elu meie energeetilistes bastionites. Kui energiaplokke võib sulgeda ja jälle avada, siis inimesi konserveerida pole võimalik, nendega tuleb arvestada. Need kulud, mis oleksid võinud olla õigeaegsel ettevõtluspoliitika kaasajastamisel olla tulud, tuleb kandagi kuludesse. See kui pealikud räägivad, et me orienteerume ümber rohkem õlitootmisele ja jätame energiaplokid reservi, siis on see kõik ajutine ja kulukas. Perspektiivitu ka. Muide „laiendatud“ õlitootmisest nii palju, et „kivi“ mida kaevandatakse koosneb kolmest osast:

- esiteks see kivi, mis ei põle,

-teiseks see kivi, mis kõlbab õli tootmiseks, kui ka põletamiseks, kuid kasutatakse põhiliselt õli tootmiseks ja

-kolmandaks kivi, mis ei kõlba õli tootmiseks ja kõlbab vaid elektri tootmiseks.

Nagu „kõrvalolevalt pildilt“ näha, siis see kivi, mis ei põle on juba sündides kasutu või  jääde, kuid kui põlevkivielektrit enam ei toodeta, kuid õlitoodangut suurendatakse, siis … Küsimus? Huvitav mis saab sellest põlevkivist, mis õliks ei kõlba ja mida elektriks ei kõrvetata? Arvasite ära? Ei arvanud? See kivi (viisakalt sõnastatult) „ladustatakse“, kuid olemuslikult tekkib sellest jääde. Aja möödudes muutub see jäätmest ohtlikuks jäätmeks. Keskkonnareostus noh! Kõige otsesemas mõttes. Seda meie poliitinimesed lubavadki pidulikult suurendada – keskkonnareostust. 

Niisiis on MAMI-l plaanis suunata vananenud tehnoloogiasse umbes miljardi jagu meie ühist raha. Kuid kui küsida, nii nagu küsin Riigikontrolör, kas sellega midagi paremat peale polegi hakata? Eks ole järjekordne hea küsimus? Kuid kui selle raha suhestada kuidagi tulevikutehnoloogiatega ehk teadusega, palju me siis võiksime saada võitu, vanaaegse vuntsimise kahjumiga võrreldes? Eh, veel parem küsimus. Millegipärast MAMI selliseid küsimusi ei esita.

Kuidas ladustada ohutult 120 000 tuumapommi jagu energiat?

Kuid kõige suurem oht ähvardab meid mitte „ladustatud“ jäätmete näol, vaid ladustatud inimeste näol. Ladustatud inimesed on juhitamatusse protsessi akumuleeritud energia. See on probleem. Kui Eesti Energia saadab 1300 töötajat sundpuhkusele, siis … Kui kauaks? Seaduse järgi võib sundpuhkus olla kuni 90 päeva 12 kuu jooksul.  Sundpuhkusega kaasneb ka palga vähendamine, mis sõltub koormuse vähendamisest. Poliitinimeste etteasted jätavad mulje, et midagi hullu pole juhtunud. Tundub, et kõik oleks justkui lahendatud, inimeste eest on hoolitsetud (saadetud sundpuhkusele, Töötukassa hoolitseb kelle eest vaja, jne), pealikud räägivad moodsatest tehnoloogiatest ja tehnoparkidast, kuid karm tõde on see, et aasta jooksul on vähemalt 1300 inimest alakoormatud (kui arvestada, et nad annavad tööd veel paljudele iseseisvatele teenusepakkujatele alates juuksurist kuni autolukksepani, siis võib olla löögi all 5-7+ tuh inimest), alarahastatud, alamotiveeritud. Mis aga põhiline, nad on kaotanud turvatunde. Segage kokku turvatunde kaotus, rahaline kaotus ja rohkelt vaba aega piiratud territooriumil, siis millise energeetilise kokteili te võite saada? Mõtlesite? Mõelge veel! Mõelge teisestele ja kolmanda astme tagajärgedele. Ühest teadusraamatust on meelde jäänud, et inimene ise on tohutu energiaallikas, kui inimene lahti lammutada, no täitsa lahti kohe, siis vabaned energiahulk mis pidi vastama paarikümne tuumapommi plahvatuse energiale. Seega tundub, et oleme  Virumaale ladustamas  26-120 tuhat tuumapommi? Pole just kiita olukord, kuid iseloomustab ilmekalt seda, kui me ei mõtle teisestele ja kolmandatele tagajärgedele. Lootusetus ja tühi aeg moodustavad ülimalt ohtliku segu, kui … sellele sädet anda, siis on kaskaadiefekti oht ebameeldivalt suur.

Seega olukorra lahendamisega on kiire, väga kiire. Seni välja pakutud variandid kas ei toimi või on väga pika vinnaga. Kuid aeg tiksub.

Vastandlikud alternatiivid riiklikus plaanimajanduses

Alternatiivina on kõne alla tulnud  tuumajaama ehitamise perspektiiv. Õige, kõik variandid on vaja läbi kaaluda, kuid alustava ääremärkusena võiksime võtta teadmiseks, et   Olkiluoto 3 ehitamine algas 2005 a ja alles sel aastal andis Soome valitsus sellele kasutusloa (esialgse plaani järgi pidi jaam käiku minema 2009 a), kusjuures jaama maksumus on kasvanud 3,2 mlrd 10 mlrd EURle. Siinkohal küsigem endalt kas meil on 15 a aega ja milline võiks energeetika ja tõhusaimad ressursid välja nähe 15 aasta pärast ning kas meil on 10 mlrd EUR sellesse investeerida (+tuua sisse tooraine, spetsialistid, välja vedada jäätmed jne) või oleks meil mõistlik 10 mlrd EUR-st  kasvõi 10-20% suunata teadusesse, et sealt tellida uusi lahendusi (ja müüa neid üle maailma)? Hea küsimus, eks ole? Ah-jaa veel üks küsimus: „Kui me ei saanud Tartumaale puidurafineerimistehast püstitada, ega Hiiumaa taha tuulikuid merre , sest inimesed kartsid reostust, siis kelle tagaaeda kavatsetakse tuumareaktori paigaldada?“ Eks ole jälle hea küsimus?

Teiseks alternatiiviks pakutakse, et olukorda võiks parandada puukütte (peenemalt nimetatud biomassi) lisandumisega  elektrijaamades.  Oeh, see on tüüpiline näide riiklikust plaanimajandusest ja vabaturul tegutsevate ettevõtjate hoolimatust hukkamisest. Nagu hoolimatu kuklalask. Puit on küll taastuv, kuid piiratud ressurss, seda ei saa lihtsalt lõpututes kogustes ahju ajada. Mille pärgli pärast me oleme siis pea seitsekümmend aastat maad pahupidi pööranud, inimesi ja tehnikat maa alla saatnud, loodust reostanud, kui oleksime võinud piltlikult öeldes puudega suurt ahju kütta? Plaanimajanduslik mõtlemine lõhub toimivat ettevõtlust ega tasanda energeetilist puudujääki. Nagu R Karjalainen märkis: „Madalakvaliteediline puidumass on Eestis tööstus- ja kaugküttesektoris kõik juba kasutusel. Kui Eesti Energia hakkab seda elektrijaamades kasutama, siis tähendab see, et kas võetakse kellegi käest see ära ja mõni ettevõte paneb uksed kinni. Või tuleb hakata rohkem metsa lõikama.“ Arvestades metsakaitsjate tänast jõudu hakatakse …  pigem kütma iseseisvaid väikeettevõtjaid riiklikus plaanimajanduse korstnas kui puitu. Vaat selline lugu.

 Administratiivjultumus

Kuid on veel hullemaid asju, kui valede küsimuste esitamine. See on siis kui küsimusi ei esitata. Just niimoodi juhtus kui administratsioon otsustas osta pinutäis uusi ronge. Ometi on sellelgi otsusel küljes hinnasilt nii iga rongi kui kogu liikuvusturu kohta. Kui arvestati diiselrongidega, siis prognoositakse ühe rongi maksumuseks u 10 milj EUR, kuid kuna tegemist on luksusliku rongiga võrreldes „tavaporganditega“ ning hübriidajamige väikepartiiga, siis ei usu, et prognoositust piisab. El rongi maksumuseks prognoositi 7-8 milj EUR kuid kuna tegemist on üksikrongidega, siis ilmselt on seegi prognoos alahinnatud. Kuid olgu,  võtame ümmarguselt kõik kokku (kui hästi läheb) u 60 milj EUR (+igaaastane lisadotatsioon opereerimiseks u 0.5-1milj EUR aastas) meie ühist raha kahjumit tootvasse valdkonda. Me  ei küsinud, ei arutanud?  Kuid oleks ju võinud küsida, et kui me selle 60 milj (+ tasuvusperioodi lisanduv opereerimisdotatsioon 20 milj?) oleksime investeerinud teadusesse ja mitte juba toimivasse veomahuga kaetud  valdkonda, kas see poleks mitte olnud ühiskonnale kasulikum? Lihtsalt täpsustuseks, et meil ei ole liikuvusturul mitte veomahtu puudu, vaid hinnapoliitika on vale. Hinnasignaal ei hajuta tipukoormust nagu tavaliselt turul toimub.

Kuid olgu selle otsusega kuidas on siiski  kurb, et juba aasta algusest on asjatundjate seltskond MKM juhtimisel koos käinud, et anda sisendit „Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021+“ (Tallinnas toimub samasuunaline arutelu  „Tallinna Liikuvuskava 2035“ raames) kvoorumitel, millised peaksid määratlema meie transpordi tõhusaimad ja liikuvust suurendavaid lahendusi tulevikuks. Nüüd siis … Milleks üldse eksperdid koos käivad (kas vaid selleks, et pärast oleks võimalik kirjutada „Kooskõlastatud“?) kui nende olukorrahinnanguid ei arvestata ja kogu transpordipoliitika ei kujune mitte võimaluste põhiselt vaid suvapõhiselt? Kuid see suvaotsus pole üksikotsus ega üksiktulemus, tegemist on kumulatiivse kaskaadiefektiga. Uute rongide massiline ost on trikliks paljude teiseste ja kolmanda ringi tagajärgede realiseerumiseks meie transpordisüsteemis ja majanduses laiemalt. Sel ajal kui terve rida avaliku teenistuse tippe, valdkonna asjatundjaid, eksperte ja kohalike omavalitsuste esindajaid püüab alles sobitada võimalikke lahendusi ühtseks mehhanismiks on Dr Riik lihtviisiliselt … rongiga üle sõitnud.

Milleks meile vürstliku või pidukondliku käsuõiguse tingimustes siis arengukavad? Eks ole, järjekordne hea küsimus. Muide ei tänases TAK-is ei ole sõnagi tasuta ühistarnspordist, pigem vastupidi, eesmärk oli suurendada piletitulu osa. Samuti pole TAK-is midagi kirjas lisarongide soetamisest. Mõlemal puhul on tegemist poliitilise sooloesinemisega. Sooloesinemisega, mis muutis ettevõtluskeskkonda. Kuid meil on tegemist ju ARENGUKAVAGA, millest peavad lähtuma nii riik, kes pakub ettevõtjatele raamistiku, kui ettevõtjad, teades, et järgmiseks seitsmeks aastaks kehtivad just niisugused lahingureeglid. Tuleb välja, et arengukava ei kehti? Kas ka järgmine? See mille kallal just praegu nikerdame?

Velorikša kui ettevõtluse lipulaev?

Praegu valitseb ÜT-s habras tasakaal. Mullune tasuta ÜT korralduse sisseviimine maakonnaliinidele kõigutas seda tasakaalu tugevalt. Üledoteeritud rongide lisamine liikuvusturule käivitab seal pöördumatud protsessid riikliku plaanimajanduse kasuks ja ettevõtluse kahjuks. Kuid võib-olla ongi niimoodi õige?  Teha kõike ühisest keskusest, ühe juhi (või pidukonna) targal juhtimisel? On parem. On ühiskonnale soodsam. Sedastab ju Ühistranspordiseadus, et ÜT eesmärgiks on ühiskonna kulutuste vähendamine. Tummine eesmärk ju. Vaatame kuidas senine transpordipoliitika vilju on kandnud? TAK-is võeti „ambitsioonikas plaan“ kasvatada ÜT-ga tööl käijate osakaalu 22,8%-lt 2020 aastaks 25%-le (töölkäijate osakaalu seepärast et Dr Riigil puudub ülevaade üldise liikuvuse osakaalude kohta). No minu arvates pole seitsme aastaga 2,2% kasvatamine mingi ambitsioonikas plaan. „Ambitsioon“ 25% on väike, näruselt väike, võiks isegi öelda ambitsioonitu. Kui eesmärgiks oleks seatud 50-60%, siis oleks see olnud ambitsioonikas. Nojah, selle jaoks tuleb muuta esiteks mõttemudelit ja seejärel ka toimimismudelit. Mnjah, kuid kuidas muuta mõttemudelit, kui mõtteid ei ole?  „Ambitsioon“ 25% tundus piinlikult mannetu, kuid … Tuleb välja, et 25% oli tõeline väljakutse, sest vahepeatuses (2018) olukorda kontrollides ilmnes, et ÜT kasutab vaid 20,7% töölkäijatest. TAK pani sellesse meetmesse ligi 700 milj EUR (koos teiste meetmetega julgelt üle miljardi) ja tulemuseks saime tulemusetuse. Tagasimineku. Selline on siis tulemus, kui  poliitinimesed nügivad majandust mitte tulupoliitika vaid riikliku plaanimajanduse poole.

See on nii ilmekas indikaator näitamaks, et ÜT korraldus on meil põhimõtteliselt valesti korraldatud. See korraldus on korraldamatus, vaid hetketujud ja EL dokumentide ümberjutustus ilma enesepoolse „Vau!“ efektita. Õigemini ilma igasuguse efektita. Me peame sellest kuluspiraalist välja murdma, selleks ju uut arengukava tehaksegi. Või ei tehta? Tehakse vaid selleks, et oleks sündsam tunne raha laiali jagada?

Millegi pärast on Dr Riik jõudnud juba jupi aega tagasi veendumusele, et parim taim on üleväetatud riigitaim, katab, hoolitseb, toidab … ja lämmatab ettevõtlust. Niimoodi on eraalgatus välja tõrjutud praamindusest, lennundusest, rongindusest, kõik need valdkonnad toimivad Dr Riigi juhtimisel ja meie raha põletamisel.  Tundub, et niimoodi jätkates jääb ainsaks vaba ettevõtluse lipulaevaks ühistranspordis … velorikša.  Me laastaksime teised elutähtsad valdkonnad investeeringutest tühjaks. Aga kui tasuta ühistranspordi ja osa rongidotatsiooni oleks suunatud teadusele (või päästjatele, sisekaitsele, meditsiinile, haridusele)? Mitte niisama põletada vaid kümneid miljoneid aastas. Küsigem, kui me selle raha oleksime suunanud teadusesse? Milliseid unikaalseid lahendusi me oleksime võinud saada teaduselt? Eks ole järgmine hea küsimus.

Trikiga valikud

Niisiis millised on meie valikud? Nagu Y. N. Hari märgib, siis „Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“   (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk  223) . Nagu meie endagi praktika näitab, siis teadmistepagas peab kasvama enne toorainevarude või turuvõimekuse lõppemist. Seega peame panustama just teadusesse, tegema sellest riikliku prioriteedi. Teadmiste kasv ja teadus on see, mis võimaldab meil saavutada paremaid ja säästlikumaid tulemusi. Sinna tulebki ressursid suunata. Nagu eelnevast lühiekskursist näha on meil see raha olemas, isegi enam, meil on ka 2+% jaoks raha olemas, kuid see tuleb võtta tobeduselt ja jagada tarkusele - sellele tänapäeva tähtsaimale toormele. Kahides raha mõttetult riiklikult plaanimajanduselt ning suunates vahendid teadusesse saame me ilmselt tulemused, mis oleks meeldivaks üllatuseks meile kõigile. Vahva! Kui me sellest lähtuksime, siis oskaksime ka vastata, kus on ettevõtluse ja teaduse kodumaa. Heaolu kodumaa ka.

Targutusi:

R Branson „Nihutades piire“. Helios 2018

Lk 89 Iga kord, kui lendasin Ameerikas, kohtasin samu probleeme, mida leidsin eest rahvusvahelistel lendudel. Teenindus oli vilets, hinnad kõrged, meelelahutus peaaegu puudus, toit oli vaevu söödav ja kliendid ei tundnud rõõmu. See näis üldtunnustatud tõene, et Usa-sisesed lennud on miski, mida tuleb taluda, mitte nautida. Me nägime reaalset võimalust raputada sektorir, milles oleme juba kompetentsed, ja seda võtmetähtsusega turul, kus Virgini kaubamärki armastati, kuid kus sel oli veel kasvuruumi. Mika mitte muuta lendamine jälle meeldivaks, selle asemel et kohelda kliente kui kariloomi.“

Lk 289 „Liiga paljud arvavad, et neil on õigus, ega kula teiste seisukohti. Nad räägivad kategooriliselt ja panevad siis enda kõrvad lukku. Mina pean ennast heaks kuulajaks, ja kirjutan selle arvele osa oma edust – rääkimata oma abielust. Mõned ettevõtjad ümbritsevad end säravate inimestega ja siis ignoreerivad neid. Enamik inimesi, kes sellist autokraatlikkul moel käituvad, saavad teenitud karistuse. Te peate olema Steve Jobsisugust geeniust, et selline tegevusviis toimiks. Mina tean, et ma ei ole teistest parem, mistõttu valin teistsuguse tee.“

M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsoklüpeediakirjastus 2008

Lk 63 „Rumsfeld selle kõigega rahul ei olnud, ta nimetas seda „pärandina saadud mõtlemiseks“, mis ei ole aja nõuetega kooskõlas.

Lk 100 Evean Heulfer, planeerija, kes oli välja pakkunud maismaasõja plaani nime, võttis kujunenud olukorra skeptiliselt kokku, (…): mis saab siis, kui see õhupall, millest kõik Washingtonis räägivad, osutub hoopis keeglikuuliks?“

Lk 113 „Sõjaväelaste hulgas oli ütlemine: strateegiast räägivad amatöörid, professionaalid räägivad logistikast.“