Õhk
on tiine poliitpeojärgsetest valimistulemustest ja ka … tulemusetusest. Nüüd
siis arutavad pidukonnad (ja meie ka) väga sügavmõtteliselt ja põhimõttekindlalt,
kellel on nina viltu, kellel mitte, aga
mitte selle üle, kes meie valitutest on parimad operaatorid meile parimat elu-
ja majanduskeskkonda pakkuma. Poliitpidu jätkub. Teatud muudatustega, sest .
Börsipäeva aktsiad (valimised) on märgitud, nüüd kihab täies ilus ja inetuses
poliitiline järelturg. Pidu peoks, kuid kui
tolm maha langeb, peame meie
teiega oma eluga edasi minema. Arenguga ka. Minema edasi jõudsalt ja julgelt.
Võib arvata, et ükskõik milline komplekt pidukondi sel korral rongijuhiks saab,
siis koalitsiooniosaliste vastandlikud valimislubadused nüristavad
lõppkokkuvõttes KOLE üpris keskpäraseks. Kogu selles keskpärasuses peame meie
teiega peale passima, et see tulevikku viiva veduristide seltskond vale
perrooni ääres ei peatuks või hoopis valesse jaama ei suunduks. Milles selline pelg?
Vaatamata sellele, et meie pidukondade ettepanekutes oli nii mõndagi
uuenduslaadset ja isegi märkimisväärset, siis kahjuks pole nad suutnud
kokkuleppele jõuda tuleviku majanduskeskkonna loomises, mis
võimaldab meie ettevõtjatel
eksponentsiaalset kasvu taodelda. Kuni seda ei suudeta, kui ei mõisteta
tulevikutrende ja kasvumootoreid, siis saamegi elama petlikus statistilise
võnke ja selle võnke ümberjagamise hämus. Statistikaameti
(SA) andmetel suurenes sisemajanduse
koguprodukt 2018. a võrreldes 2017.
a 3,9%. Tore, kuid võrreldes meie kasvuvajadustega vaid lineaarne võnge. Ka pangaanalüütikud arvasid,
et 3,9 % SKP reaalkasv ületas
isegi veidi ootusi. Kas see on tubli? Võib-olla, võib-olla mitte. Kõik oleneb
mida millega võrrelda. Kaeme perra, mis selle kasvu sees on ja millised on
kasvumootorid.
Meie
kasvumootorid
Kui
me saaksime rahulduda vaikse lineaarse kasvuga, siis oleks tõesti kõik hästi,
kuid me ei saa. Me vajame kasvu, eksponentsiaalset kasvu (mis tähendaks mängu muutmist) , nagu uppuja sõõmu
õhku. Mitte, et meie kasv oleks väga kehvake, ikkagi plussi poolel, kuid lõhe
meie inimeste soovide puu, tagakehutatud taevani kerkinud ootused, nõudmiste
ookeani ja praeguse majandusmudeli suutlikkusega on muutumas ületamatuks.
Enamgi veel, see on enese sabast söömine. Me ei uju sellest ilma raju kasvuta
välja. Me lämbume ümberjagamise petlikku kuvandisse. Kõik tõstatatud
probleemid: tööjõu puudus, noorte ja vanade harimine, teaduse rahastamine,
keskkonnasäästlik energiatootmine, ravijärjekorrad, õpetajate,
tervishoiutöötajate, päästjate palgad ja pensionid, sõltuvad kõik vaid ühest
asjast – kasvust. Kasvust ja kogutud ühise raha võimalikult heaperemehelikust
kasutamisest. Just kasvust ja mitte ümberjagamisest.
SA andmetel mõjutas kasvu kõige rohkem
ehituse, töötleva tööstuse, veonduse, laonduse ning info ja side tegevusalad
ning kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus. Milline neist on
arengumootor? Ehitus? Kui me süüvime asja sisusse, siis ilmneb, et
ehitus … on lihtsalt ehitus. Ehitamine
on kohapealsete vajaduste momendiline lahendamine, annab tööd (lülitades tasa
meie tööjõuvajadust ja annab tööd kasvavale võõrtööjõule?), paneb raha liikuma.
Kuid ärgem eksitagem end, see ehitamine pole tuleviku ehitamine. Ka veondus ja
ladustamine on kindlasti tarvilikud
tegevused, kuid progressi vedurina ma neid valdkondi hästi ette ei kujuta,
pigem on tegemist tublide ja väga vajalike
määrdemeistritega. Ehk kui see mõte ümber pöörata, siis määri sa suuski
kui palju tahad, kuid kui sul hea võhma ja treeninguga suusatajat pole, siis
edasiliikumist ka ei ole. Elementaarne. Kutse-, teadus- ja tehnikaalane
tegevus? Kõlab juba põnevamalt. Äkki on sellest eksponentsiaalset
kasvumootorit? Palun väga: juriidilised toimingud ja arvepidamine, peakontorite
tegevus; juhtimisalane nõustamine, arhitekti- ja inseneritegevused; teimimine
ja analüüs, teadus- ja arendustegevus, reklaamindus ja turu-uuringud, muu
tegevus sh fotograafia ja veterinaaria. Teadus ja inseneritegevuse
kasvumootorisse võib küll uskuda, eriti kui teaduse rahastamine ja inseneride
väljaõpetamine korraliku rahastamise saab, kuid, kas veterinaaria on meie
arengumootoriks? Fotograafia? Kahtlen.
Jälle üks abistav valdkond, kuid liidervaldkondi ei ole. Paistab, et ka ei tule,
sest …
Ambitsiooni on vähe
Meil
enam eriti ei räägitagi ambitsioonidest ega ettevõtlustahtest. Pigem oli
viimase poliitturu sõlmpunktideks, kuidas vähem tööd teha (2,5 h/päevas või 4
päeva/nädalas), rohkem palka nõutada ja lahedalt ära elada. Polnud ju pahad pakkumised, kuid viitab pigem
sellele et poliitinimesed pole koolis energia jäävuse seadust omandanud.
Sellise mudelige poleks ilmselt Homo Sapiens kunagi sündinudki. Inimene on
inimene just seepärast, et ta on ambitsioonikas, pürgija, nutikas ja väga
uudishimulik.
Mugavuspakkumine,
hakata nutiseadet jõllitavaks diivanipadjaks, on vastuolus meie olemusega. Inimese
põhiolemusega. Sellised uurimused a´la 2,5 h tööaega, on ülemakstud ja
alamotiveeritud kontoriinimeste tühitegemiste põhjendamise hõlbustamiseks välja
mõeldud viigilehed. Samas, seletage seda 2,5 tunnise töö tühijuttu
väikeettevõtjale-perefirmale, kus pere on päristööl 24/7. Kas see ambitsioon -
olla edukas, olla isetegija, olla sõltumatu - on muutumas anomaaliaks?
Seltskond, milles enamus meist teiega liigub küll niimoodi ei arva. Kui USA
konsultandi tavaliseks töönädalas on 80 h ja eduadvokaadid pigistavad kohati
välja isegi 120 h, siis see on ambitsioon, mis neid on viinud heale järjele ja mida
meiegi peame järgima. Jõukuse toob vaid kõrge tootlikkus + töötatud aeg, mitte
lebotamine ja almuse ootamine.
Ambitsiooni
defitsiidist
Kahjuks
kehutatakse meil kahte vastandlikku tegevust: keritakse meie ootusi „kõrgemale
palgale“, „tasuta teenustele“ üles ja ambitsioone alla. Selline kulu-tulu jaotus
ei anna bilanssi kokku, kuid selline taustsüsteem vormib meie ambitsioonikuse
taset. Tekkib ambitsiooni defitsiit. Mäletate seda hala, kui kasv kippus üle
5%? Oeh, see oli analüütikute arvates üle meie jätkusuutlike võimaluste.
Muidugi oli neil õigus, sest nad on head, kvalifitseeritud ja laia silmaringiga
valdkonna asjatundjad. Kuid probleem on selles, et nad hindavad kõike
olemasolevate mängureeglite raames ( ja
mida muud nad saaksidki teha?). Me peame muutma mängu. Meie teiega peame muutma mängu niimoodi, et me hüppaksime
homsesse viivasse eksponentsiaalse kasvu rongi ning meie tootlikkus esmalt
kahekordistuks ning siis liiguks edasi vastavalt eksponentsiaalsele valemile.
Me ei suuda? Miks mitte? Kõik arvavad niimoodi? On ennegi „arvatud“. Arvati, et
me ei suuda iseseisvuda (ärge kõigutage paati), arvati, et me ei kanna välja
oma raha, arvati, arvati et me ei suuda tagada kiiret majanduskasvu (olid ajad
kui kasv oli 15%), arvati, et me ei kvalifitseeru Euroopa Liitu, arvati, et me
pole NATO kõlbulikud, arvati, et me oleme liiga vaesed ja organiseerimatud OECD
rikaste klubi jaoks. Kõik väljapool meid endeid arvasid et see on võimatu ja …
eksisid. Kõik on võimalik, kui me usume, kui me tahame, kui me teeme
põhiküsimustes õigeid otsuseid. Kui me jääme arengu(peetuse)algoritmi, et kasv
5% on juba üle meie võimete, siis
selles mõõtkavas on 3.9% tõesti tubli … Mis asi? Võnge.
Pool
kuningriiki … majandusveduri eest
«Hobust!
Hobust! Pool kuningriiki hobuse eest!» hüüdis Richard III Bosworth Fieldi lahingus
(või vähemalt on W. Shakespeare, niimoodi kirja pannud «Richard III».
Vikipeedia). Nagu me teame, Richard hobust ei saanud, kaotas lahingu,
kuningriigi ja elu. Ja kõik vaid selle pärast, et ei leitud õigel ajal … hobust. Kiirust ja dünaamilisust. Meiega
võib juhtuda sama lugu, kui me ei leia enda ainuomast majandusvedurit (oeh,
vedur on nii vanaaegne, et võtab pisara silma, pigem võiks see olla kiirendi,
lennuk, kosmoselaev). Kuid majandusveduriga on see lugu, et me peame kõigepealt
mõtlemist muutma. Me mõtleme praegu setuka kategooriates, mitte kosmoselaeva
omas.
Tihti kuuldub hala, et meil pole turgu,
tööjõudu ega investeeringuid. Tõsi ka või? See on tüüpiline vanamoodne
mõttemudel. Mammutiküttide järglasena võin ma lisada ka et mammuteid pole. Kahju,
pean kana ja kalaga leppima. Olud muutuvad kogu aeg, kes vaid kord mõtleb, et
nüüd on kõik korras, siis elu ütleb … Eksisid! Jälle! Koduturg on meil muidugi
väike, sellega rallit ei võida, võiduks tulebki kogu maailma vaadata kui suurt
turuplatsi. Kas see on liiga väike? Kui see on väike võib ju
kosmoseprogrammidesse panustada, laiendada turgu näiteks asteroididelt toorme
kaevandamise projektidesse. Tööjõudu pole saada? Mille jaoks ja millist
tööjõudu? Odavtöödeks? Oot-oot, see pole
ju käesirutus homsesse, see ongi vaid
võnke enam-vähem püüdlik kordamine, mitte majandusvedur. Kes investeeriks?
Keskkonda, mis toodab odavat pahna, odav(välis)tööjõuga ei investeeri tõesti
keegi, või kui siis need, kes ise on arengurongist lootusetult maha jäänud. Arengupeetuse
investeering arengupeetusse. Kuid astenduva majanduskasvu eeldustega
majanduskeskkond investeeritaks kindlasti. Lausa järjekorras seistaks. Vana,
mageda tootlikkusega, majandusmudeli juures ongi see, et inimesi kes töötavad
võrdlemisi madala palga eest ja teevad odavat toodangut (mida kõik võivad teha),
siis inimvajadus kasvab pidevalt, kuigi …
jõukus ei kasva.
Ainuke võimalus ennast sellest lonkamisringist välja murda on
muuta majanduse keskkonna profiili niimoodi et tekkiks ettevõtlustahe, ettevõtlusjulgus
ja isegi ettevõtluskirg, see võimaldaks ettevõtjad tekitaksid juurde uusimaid
ettevõtmisi. Investeeringud? Kuskohalt raha võtta? Raha on maailmas küllaga,
see lausa januneb heade projektide järgi. „Pisipehme“ ega „Näoraamat“ ei
alustanud suurtest investeeringutest vaid nutikusest. Teie ei suuda? Miks? Lõpetame ära selle ninnu-nännu saamahimulise ümberjaotamise
mentaliteedi, muudame mõttemudelit. Nagu kirjutas ÄP (12.03.19)
Iisraeli uuema aja trendidest, siis idufirmade riigi kultus paistabki Iisraelis
silma kõikjal. Kas kujutate ette – idufirmade riigi kultus? Vahva. Kui riik otsib võimalusi, kuidas üha enam
inimesi idufirmade heaks tööle panna ning kuidas müüa idufirmad maha hiljem,
kui väärtus on suurem, siis see ongi vahva. See ongi hoiakute muutmise küsimus,
olla ettevõtja on menukas. Olla ettevõtja ja mitte almuselunija. „Tunne, et sa pead tegema oma idufirma,
poogitakse sulle külge sõjaväes ja ülikoolis ning ka emad saadavad võsukesed
kodust välja sõnadega "mine ja ole edukas“. (ÄP 12.03.19)
Ehk:
“ Mine ja idane! Ole ambitsioonikas!“ võiks olla meiegi juhtlase, kuid
juhtlausest üksi on vähe, selleks peab olema keskkond ja seda toetavad võrgud.
Kasvutu
jagelemine ja kasvukas jagamine
Tänapäeval
me kõik usume kasvu vajalikkust ja õige kah. Kasv on muutunud omaette
religiooniks, kuid see pole alati niimoodi olnud. Y. N. Harari on välja käinud sellise ajaloolise vaatenurga kasvu,
majandusseisaku ja uskumise korrelatsioonist, „Kui tänapäeval on kasv kõigi
kinnismõtteks, siis uusajale eelnenud ajastul see inimesi ei huvitanud.
Valitsejad, preestrid, ja talupojad eeldasid, et inimeste tootlikkus on
enam-vähem muutumatu. Nad uskusid rikastumisse üksnes teiste inimeste arvelt
ega näinud ette, et nende lastelaste elatustase võiks olla kuidagi parem „.
„Kapitali oli vähe kuna laene oli vähe, laene oli vähe, kuna inimesed ei
uskunud kasvu, inimesed ei uskunud kasvu, kuna majandus seisis paigal.
Majandusseisak põlistas end seega ise.“ Y. N. Harari „Homo Deus. Homse
lühiajalugu“ PM 2018 lk 213)
Mõte, et kui usku ei ole, siis seisak põlistas
ennast ise, jäi mind kummitama. Tundus kuidagi vägagi tänapäevane. Just see
mõttekäik põlistab ka meie tänast edasi liikumise võimekuse või võimetuse. Kui
me usume et 3.9% kasvu on hea saavutus ja kasv 5% on juba ülekuumenemine ning …
Tõesti, tõesti me ei suudagi rohkem. Pole usku, pole tegevust, pole tulemusi.
Kuid 3+% pole perspektiivis mitte kasv, isegi mitte paigalseis vaid
tagasilangus. Me võime küll enesele ära seletada, et meil läheb ladustamisel ja
fotograafiasektoris hästi, kuid harilikult järgneb sellele „Kodaki efekt.
Kuidas
muuta mängu
Toome
näite. Kasv 3+% on nagu kõrgushüppes oli rullhüpe saavutanud oma taseme lae. Valeri
Brumel sai 1964 a Tokyo Olümpiamängudel kulla tulemusega 2.18. kuid Mexico
Olümpiamängudel … Võideti võistlus uue
hüppestiiliga, mängu muutnud hüppestiiliga:
„Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard
Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis , mida
esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi.
Fosgury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud
treenerid. (…) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile
viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja
tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.” (H. Sisask,
E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud Mexico 1968” lk71). Meiegi peame tehnikat
muutma, oma „halva koordinatsiooni“ uueks tehnikaimeks muutma. V B oli viimane rullstiilis võitja, edasi võidutsesid vaid uusstiillased. Meie kasv 3+ on just vana (kasvu)hüppestiilinäide. Eriti murelikuks teeb kui vahel kuuldub sekka mõttearendusi, et peaks ikka "karjapoisi stiilile pühenduma. Oeh! Selle oskamatu mõtteviisi viljelejaid ei soovitaks küll malet mängidameie , seda enam meie tulevikku planeerima, sest males võib oskaja selliste "planeerijate" mängu kolmekäigulise "karjapoisi" avanguga lõpetad, päriselus ... läheks meil raskeks. Väga raskeks.
Uut
hüppestiili otsides
Nüüdisaegne
majandus ei põhine karjapoisi- ega rullistiilil vaid flopil. Edukad hüppavad
flopis, otsides üha uusi lahendusi. Esmapilgul täiesti pööraselt ebaloogilisi
stiile. Tänapäeva edukad majandusmudelid põhinevad platvormidel. Kusjuures väga
õhukestel platvormidel. Kuid ka see on tänane päev, homme … Homme on see
ärimudel vananenud ehk meil tuleb ehitada ülehomset, see, kes ei ehita ülehomset
ei jõua esimesena homsesse. Elementaarne. „21 sajandialguses on arengu rong
taas jaamast väljumas ja arvatavasti on see viimane rong, mis peatusest Homo
sapiens veel lahkub. Need kes maha jäävad, ei saa kunagi teist võimalust. Et
kindlustada istekoht selles rongis, peame aru saama 21 sajandi tehnoloogiast,
eriti aga biotehnoloogia ja arvutialgoritmide mõjust. Need mõjud on palju
võimsamad kui omal ajal aurumootor ja telegraaf ning neid ei kasutata üksnes
toiduainetes, tekstiilis, sõidukite ja relvade tootmiseks. 21 sajandi peamiseks
tooteartikliteks saavad kehad, ajud ja meeled. Lõhe nende vahel, kes oskavad
kehasid ja ajusid toota, ning nende vahel, kes seda ei oska, on mitu korda
suurem, kui Dicensi Inglismaa ja Mahdi Sudaani vahel. See kujuneb koguni
suuremaks kui erinevus Homo sapiens´i ja neandertallase vahel. Arengu rongi
pardal olijad omandavad 21 sajandil jumaliku loomis- ja hävitamisvõime, samal
ajal kui jaama maha jääjad seisavad silmitsi väljasuremisega.“ (Y. N. Harari
„Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 285). Vaat selline lugu. Võib osutuda
eelnevast tulenevalt, et kui me ei oska sellele tulevikurongile hüpata, oleme
ise vananenud algoritmid. Kuid, kas me seisame tulevikurongi oodates üldse õige
platvormi ääres?
Lehvitades
tulevikurongi sabatuledele?
Kui
me vaatame selles perspektiivis, et tulevikuarenguid veavad üha suureneva
kiirusega geenitehnoloogia ja arvutialgoritmid (Moore´i seadus) ning kasvu
vajalikusse ja loovuse võitu, siis sinna me peaksimegi panustama. Sellise
keskkonna loomina on Dr Riigi püha kohustus maa ja rahva ees. Sellest
vaatevinklist lähtudes tundub pidukondade jagelemine selle üle, kas tõsta
ühtedele maksu, et anda teistele ja niimoodi tulevikumootori kütus ära raisata,
täiesti kohatu. Lausa jaburana. See on aegunud algoritmi tase. Kõik see, mis
meil jääb homsesse keskkonda panustamata, mõjutab meie eduvõimalusi (ja ka
kulutamisvõimalusi) tulevikus. Me ei saa tulevikku eirata, me saame olla kas
selle eesotsas või siis tagaotsas (mõlemas mõttes). Kuid miks me siis teeme
otsuseid mitte tänasest teadmisest ega homsest vajadusest lähtudes vaid
paarikümne kohati lausa poole sajandi vanusest olukorrast lähtudes? Seda
fenomeni on uurinud põhjalikult H. Rosling
( „Faktitäius“ Tänapäev 2018), kes oli aastakümne jooksul esitanud sadu faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku
kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna
alal tuhandetele inimestele. Tegemist oli
hästi dokumenteeritud faktidel põhinevate „vaidlemiskindlate“ küsimustega. Üllatuslikult oli enamiku inimeste tulemused
kehvakesed. No lausa nirud. H Rosling esitas küsimuse „Kuidas on üldse
võimalik, et enamik inimeste tulemused on šimpanside omadest hullemad? Halvimad
juhuslikest vastustest?“ . Ilmnes, et inimeste teadmised (sh. isegi Nobeli
preemia laureaatidel) olid vananenud. Nad vastasid kasutades aastakümnete
taguseid teadmisi, mis teatavasti kiirelt arenevas maailmas enam paika ei pea.
Pole just kiita olukord. Tegelikult murettekitav „Tundsin ahastust ja muret ,
et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on
oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see
juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles
te asute, sest teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja
poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide
alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt
mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas
saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda
ja pead murda?“. Eks ole, kuidas siis? Mis sellest tulemuseks võib olla? Kui me
ootame vananenud sõiduplaani järgi vales jaamas, siis me jääme rongist maha.
Teel värkstoast värkvõrku
Mäletan tudengiaega, kui mustvalge sahisev ja virvendav Soome
televisioon näidatas majavärvi reklaami,
mis kestvat isalt pojale. Uhke värk. Isad andsid oma tööoskusi, ilmatarkusi ja
värkstubasid edasi oma lastele, elu kulges aeglaselt. Tänapäeval … Tänapäeval
küsib tark isa pojalt, et „Pojake, kas Sa oleksid nii hea ja seletaksid mulle
selle äpi/arvutiprogrammi/droonikasutusjuhendi ära“. Seda küsimust esitavad
muidugi vaid väga targad vanemad, teised … Teised jäävad elust maha. Ka need
poliitinimesed kes ei küsi arvamust valdkonnaspetsialistidelt, jäävad ajast
maha. Kahjuks jääme siis meie ka. Maailm on muutunud pööraselt kiireks, kuid
kohati tahame ikkagi teha otsuseid nagu värkstoa pidaja. Kuid kui meie
tulevikumootorid on konkurents, geenitehnoloogia ja arvutiteadus, siis peame
oma tulevikuvõimalused lahti mõtestama läbi nende majakate. Ja kuigi teadusasutused ja mitmed erialaliidud on lugematu arv kordi
küsimuse nii tööjõust, haridusest kui arenguperspektiividest ülesse tõstnud, siis
on see jäänud hüüdja hääleks kõrbes. Nüüd oleks päramine aeg see vajakajäämine
korvata, eilne väär pöörata homseks väärtuseks. Teema vajab arutamist ja
lahendamist, kui riiklikult tähtis küsimus.
Miks
riiklikult tähtis?
Tegemist on eksistentsiaalse küsimusega. Sel
ajal, kui meil jageldakse kirglikult mingite banaalsete olmeküsimuste üle, pole
me märganud, et seisame vale platvormi ääres, me ei seisa eksponentsiaalse
arengu platvormi ääres. Ups! Vaadake ringi, see polegi platvorm, see on vana
rongiajami perroon. Isegi perroon on vale. Tulevikurong väljub hoopis teisest
jaamast. Platvormide maailmas seista perroonil tähendab, et kasvu ei ole, kasvu
ei tule. Ei tule lahendust tööjõu puudusele, noorte ja vanade harimisele,
teaduse rahastamisele, keskkonnasäästlikule
energiatootmisele, ravijärjekordadele, õpetajate, tervishoiutöötajate,
päästjate palgaprobleemile ja pensionidele. Oodates vales jaamas, oleme jamas.
Suures jamas.
Targutusi:
S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“
Pegasus 2018
lk 48 „Seadus, mis peab paika vaid mõnikord, pole mingi seadus.
Minu arvates peaksime üritama mõista universumi algust teaduse põhjal. See
ülesanne võib meile üle jõu käia, aga peaksime vähemalt üritama.“
T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“
Tänapäev 2019
Lk 34 „Ahnus ja isekus tekitavad veel ühe sagedase vea: omakasu
nimel rikume ära kõigi ühise asja. Ühiskonnateadustes tuntakse seda
möödapanekute liiki „sotsiaalse lõksu“ ja „ühisomandi tragöödiana“, mis
tähendab seda, et rühm inimesi käitub viisil, mis üksikisikule näib
lühiajalises plaanis igati mõistlik, aga kui nii käitub palju inimesi korraga,
siis lähevad asjad pikemas plaanis põhjalikult nihu.“ /Keskkonnareostus/ „See
on ühtlasi seotud majandusest tuttava mõistega „negatiivsed välismõjud“ –
tehing, mille puhul mõlemad osapooled saavad kasu, kuid kahjud jäävad kuskile
mujale kellegi teise kanda, kes polnud üldse tehinguosaline.“
No comments:
Post a Comment