Tundub,
et veerand sajandit poliitlubadusi on mõistlike lubaduste ja ka tegevuste kaevu
nii tühjaks ammutanud, et järgmisteks valimisteks kaabitakse põhjamudast välja
kõige imelikumaid elukaid. Oleme justkui eduloome suuna kaotanud. Tegevusi on massiliselt mis võib jätta petliku mulje
edasiliikumisest. Nende tegevuste eesmärk (muidugi peale poliitinimeste
eneseupitamise) on arusaamatu, mõttetu ja tühine. Kõik need ettepanekud alates
kõigi pensionäride hooldekodusse saatmisest, kõigi töötegijate
tööõnnetuskindlustusest, kõigi tasuta ühistranspordist, riiklikud üürikorterid
„sirtsusohu“, riiklikud
konverentsikeskused jne näitavad vaid olude mittemõistmist. Meie tegelike
probleemide lahendamise asendamist asendustegevustega. Üks korralik
riigireformilik paduvihm lööks muidugi õhu puhtaks ja vee- ning loovusesooned
lahti, kuid praegused poliitinimesed ei julge seda teha. Niisiis jätkataksegi tegevusetuse
võõpamist kaevumudaga asendustegevuseks.
Tuimus
ja ükskõiksus
Mõned
ideed on ikka terve mõistuse seisukohalt täiesti uskumatud. Omaette saavutuseks
on Töötukassa ja Haigekasse nimevahetuse maksumussaaga. Olen alati olnud
veendumusel, et praegused nimed on valed. Inetud nimed negatiivse alatooniga.
Meie teiega ei maksa kassasse raha ju mitte selleks et töötu olla või selleks et
haige olla, ikka selleks et tööl käija ja terve olla. Pealegi on neil sõnadel
lihtsalt halba meeleolu tekitav taust ning Dr Riigi üks põhiülesandeid ongi hea
õhkkonna tekitamine, ülejäänuga saame ise hakkama. Nii, et kasvõi meeleolu ja
meelelaadi muutmiseks oleks nimevahetus igati kohane, kui … Kuid inimesena, kes
on pikalt ametis olnud ka avalikus teenistuses, igat senti lugenud, ei mahu
mulle pähe, kuidas sellis peaaegu „millise“ eelarvega välja tuldi. Just selline
süüdimatu-ükskõikne hoiak, koos mammiliku tänitamisega, et nimevahetuseelarvet tuleks
ikka vähendada, on ilmekas illustratsioon üldisele ükskõiksusele ja
suunakaotusele. Just ükskõiksus selle „projekti“ esitluse kõigil tasanditel, on
hirmuäratav. Kuidas julgeti. Minul poleks mitte ainult keel sõlme läinud, vaid
ilmselt oleksin ka kõik hambad välja
kokutanud. Täitsa tuima näoga sellise „projekti“ esitamine võib tähendada vaid
kahte asja, selle eesmärgiks oligi nimemuutuse ettepanek nurjata või on
kassarahvas suure raha veeres elust nii võõranunud, et ei saanud arugi, sellise
avalduse tagajärgedest. Nagu öeldakse, ei hingata oma rahvaga ühes taktis. Me kõik oleme
ekslikud, ikka juhtub, kuid sellised „projektid“ ei tule avalikkuse ette ilma poliitinimeste
heakskiiduta (nõukogud, ministeeriumid, erakonnakontorid), pole uitmõte. Võib
ka olla kolmas põhjendus, et ametimehed lihtsalt visati poliitinimeste poolt
avalikkuse ambrasuurile? Inimkatsete käigus? Ka võimalik. Igatahes nüüd on
kõigil selge, et sellise nimevahetuse juures, kus vahetub mitte niivõrd
nimetus, vaid raha vahetab omanikku, jäägu parem nii kuis on. Huvitav oleks
teada, kui palju on sellele „projektile“ ajalist ja rahalist ressurssi
kasutatud? Hea, et niigi läks, kuid sellest tuimast irrogantsusest on küll paha
maik suus. Pikalt
Alustugede
kõigutajad
Nimevahetusjutt
oli pigem selline eelsoojendus tegelikele süvasuunakaotustele. Kuivõrd hälbinud
on osad poliitinimesed maailma ja majanduse
alustõdedest ilmnes väikeaktsionäride kaitsedoktriini esitlusel. Ilmnes üpris
kummalisel moel ja viisil, mida püüti küll maskeerida ilusõnaliselt, kui
ettevõtluse kaitset ja toetust. Seega veel üks kaitsemehhanism ja
kindlustuspoliis? Milleks? Ilmselt on üheksakümnendate erastamise ja
investeerimise edulood mõjutanud jäädavalt meie arusaamu ja suhtumist
majandusse, ettevõtlusse ja investeerimisse. Millegipärast on ikka veel levinud
arvamus, et iga „investor“ ehk see, kes kuhugi raha sisse paneb, peab selle ka
kasuga kätte saama. Kuid nii see pole, pole kunagi olnud ega saagi olema, äri
on risk ja seda kannavad kõik nii väikesed, kui suured ettevõtjad, aktsionärid,
investorid. Nüüdseks on see metsik, huvitav, väljakutsuv majandustegevus, kus
õhtul pandi üks raha sisse ja hommikul võeti kaks välja küll läbi, kuid mälestus kui DNA kood on
säilunud. Meie majandustegevus ja ka ettevõtlus on normaliseerunud, vahet ehk
isegi liialt, kuid see tähendab, et selliseid kasumeid enam ei ole
traditsiooniliselt võimalik teenida. „Suurt raha“ on võimalik teenida vaid
suurte riskidega. Muidugi leidub alati mingi uuelaadne „hollandi tulbisibul“ või imeäpp, millega on
võimalik momenti kasutades teenida, kuid need on üksikud õnnestumised, sellele
järgneva kukkumisega. Tavaettevõtluses ei ole selline „välja võtmine“ võimalik,
tänapäeva ettevõtted mis on loodud pikaajaliseks kestmiseks nagu sekvoiad
(sekvoiad võivad elada 700-2000 aastat), vajavad ka pikameelsust ja pikka
arendamist.
Börs
kui hiiglaslik kasiino.
Tihti on just pika arengu/tootmis tsükliga
ettevõtted need , millised pole rahastajatele esmapilgul kõige atraktiivsemad.
Nende ponnistused ei kõneta laenuandjaid meie mänguliseks muutunud maailmas.
Igav, pole pauku, pole sära, pole mürtsu nagu Edisonil või Muskil. Ka investeerimine on paljudel juhtudel
analüüsist muutunud mänguliseks tegevuseks. Meelelahutuseks kõigest sellest
tulenevaga - intriigid, pisarad, pettused – nagu tõsieluseriaalid. Kuid just
pika eesmärgiga ettevõtjad vajavad
investoreid, kes nendesse või nende hullusse usuksid. Siin tulebki mängu see
saladuslik mänguline maailm, mida nimetatakse börsiks, investoriteks ja
(väike)aktsionärideks, kuid mis meenutab hiiglaslikku kasiinot. Just selle koha
peal saavad kokku kaks maailma, millised üksteist vajavad, kuid millel on
tihtipeale erinevad eesmärgid ja ajahorisondid. Ühelt poolt ettevõtja, kes
vajab oma ideede/unistuste täitumiseks kiiresti lisaressurssi ja teiselt poolt
selle lisaressursi omanik, kes pole huvitatud niivõrd ettevõtja visioonide
tegelikkuseks muutmisest vaid oma kapitalilt võimalikult kiire kasumi
teenimisest. Ka kasumi teenimises ei ole midagi laiduväärset, vastupidi, kuid
probleem on selles, kui kokku saavad pikaajalised eesmärgid ja lühiajalised
huvid, siis ei saa sellest head nahka tulla. Üks peab kaotama. Loomulikus
keskkonnas kaotab see, kes pole oma „kodutööd“ korralikult ära teinud, ehk
välja uurinud ja läbi analüüsinud millise partneriga tal tegemist on.
Ettevõtlus on isiklike otsuste ja isikliku vastutuse pidev kaskaad. Vahel ei
oska isegi kõige edukamad valdkonna asjatundjad „õigeid“ investeeringuid ära
tunda. „„
Buffett tunnistas, et saabus IBM peole hilinemisega. Nagu Coca-Cola puhul 1988
aastal ja Burlington Northern Santa Fe puhul 2006 aastal oli ta enne oma ilmumist lugenud aastaaruandeid 50 aastat.
See ilmutas end mulle, ütles ta , ühel päeval 2011 aasta märtsis. Tsiteerides
Thoreaud, ütles Buffett: Mitte see ei loe, mida te vaatate; loeb see,, mida
näete.“ Buffett tunnistas CNBCle, et „sain nagu vastu vahtimist“, kui mõistsin,
millised konkurentsieelised on IBMil klientide leidmisel ja hoidmisel.“ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade
Kirjastus 2015 lk 172).
Suunakaotuse
suunakaotus
Varustatuna
nüüd selle teadmisega peaksime sellest lähtudes käsitlema kas me peaksime mingit
erinevat kaitset ühele või teisele investorite grupile erandkorras
pakkuma. Seega kas vajame väikeaktsionäride kaitsedoktriini? Lugesin eelnõu
läbi. Lugesin ka seletuskirja läbi. Mnjah, see on üks veidramaid dokumente,
mida olen lugenud. Justkui ridamisi õigeid sõnu, kuid põhi … Põhi on vildakas,
mitte konkurentsile põhinev vaid sotsiaalkaitsele. Kuid ettevõtlus on võitluse,
mitte sotsiaalhoolduse valdkond. Põhjaks pole enam isiklik osalus, isikliku
otsustuse tulem vaid mingi kummaline kindlustussüsteem. Jälle? Äriühing on nagu
väike parlamentaarse riigi mudel oma hääletuste, eesmärkide ja nõukogudega,
millesse Pilvepiiri otsustega pole vaja sekkuda. Miks? Lihtne, see oleks nagu
teise riigi siseasjadesse sekkumine. Nagu Friedrich Suur ütles, see kes kaitseb
kõiki ei kaitse ei kedagi. Nii ka meil,
me ei saa kõigile päästelina alla laotada, ka oma osalus ja omavastutus peab
olema. Mitte lihtsalt olema vaid see peab olema põhiline. Ettevõtluse aluseks
on vabadus valida, kuid ka kohustus vastutada ehk vabaduste ja kohustuste
tasakaal. „Lääne tööstusühiskondade ja nende
turumajanduse mõttes on vastuolus ennekõike kaks vabaduskäsitlust: Klassikaline
liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab
riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda
võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas
eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole
ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine
on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb
päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand on sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab
riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest,
seega et ta on vaba materiaalsest hädast, näljast, haigustest ning et saab
paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus
ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“
lk 419) Just-just, selles
kogu asja mõte ongi ja süsteemi ilu, et Dr Riik paneb välja selle viimase
päästelina vaid krahhiks, mitte ei nuuska igaühe nohust nina ega puhu peale
hooletusest ära löödud varbale. Esmane on ise ennast kaitsta st. olusid uurida,
need lahti mõtestada, kui vaja nõu pidada, ja siis otsused teha. Ning nende
otsustega nende tagajärgedega elada. Nii ka ettevõtluses.
Mõistete
teisenemine … jälle
Ettevõtlus
tähendabki pidevat laveerimist võimaliku ja võimatu piirimail, seal on nii
võite kui kaotusi. Kuid meil on see ise tegemise ja ise vastutamise mehhanism
kuidagi ära väändunud süsteemiks pseudomajanduse mängimiseks mil investeerimise
mõiste on pikaajalisest kasust muutunud hüsteeriliseks kiirkasumi taotluseks.
Tekkinud on investeerimiskultus. Õige kah, raha peab raha tootma, kuid mitte
iga raha ei saa kasumit toota, vaid targalt paigutatud raha. Pinocio
rahapaigutamise lugu ju mäletate? Nii ongi Lollidemaal rahapuud ei kasva. Kuid
kaitsedoktriin püüab kaitsta ka ebaõnnestunud investeeringuid, kaitsmine on
läinud lausa pööraseks. Kogu selle kaitsedoktriini
juures ununeb, põhiline ettevõtluse mõte.. Meil on kujunenud ettevõtluse edu
mõõdupuuks mitte eduka ettevõtte ülesehitus, parema toote turule toomine vaid
…liiakasuvõtmine. Nojah nüüd püütakse seda ilustada sõnadega nagu investor ja
väikeaktsionär, kuid motiiv on ikka üks. Investor ja aktsionär ei
tähenda paljude jaoks mitte pikaajalist ärilist suhet ühise kasu ja eesmärgi
nimel, vaid lühiajalist kasu. Suhtumine investeerimisse ja väikeaktsionäri
staatusesse tuli hästi välja Tallinna
sadama IPO ümber kajastuvaga. Vaid Tallinna Sadama pealik selgitas pühendunult
ja innukalt, mida püütakse aktsiaemissiooniga
sadama, kui äriühingu seisukohalt saavutada, milliseid resultaate parandada,
konkurentsivõimet tõsta, teised … Teised rääkisid vaid raha (ja kasumi)
jagamisest. Justkui oleks välja kuulutatud erakorralised jõulud, et tulge kõik -
läheb raha jagamiseks. Isegi hellitusnimi ujus vanadest aegadest pinnale –
rahvaaktsia. Muidugi on tore, et sadam börsile läks, võttis maha mitmeid hirme
ja tekitab läbi börsimehhanismide enam usaldust. Loodetavasti ei saa nüüd
suuromanik riigieelarve katteks sadamat kasumist nii lagedaks rüüstada, et
tulumaksuks peab pangalaenu võtma. Kuid meeleolu turul oli mitte ettevõtluse
arendamise keskne, vaid kiire rahalüpsi keskne. Muidugi on TS aktsia omamoodi
eeskujuaktsia, kuidas äriühing peaks käituma ja kuidas aktsionäre kohtlema,
kuidas neisse kindlust sisendada. Kuigi see aktsia oli kohe deklareeritud, kui
dividendiaktsia, siis kiire vahakasu sai siitki võtta, kui aktsia hinnaks kujunes lõpuks 1,7 EUR, siis Tallinna
börsil oli Tallinna Sadama avanemishind 2,05 EUR, mille puhul kasvas märkijate vara 20% võrra. Palju
õnne! Juba
eelnevalt oli Äripäeva küsitletud investoritest enam kui pooled investeerisid
Tallinna Sadama aktsiatesse eesmärgiga need kauplemise esimestel päevadel maha
müüa ja kasu lõigata. Esimesel kauplemispäeval
tehtigi kokku 1487 tehingut ja omanikku vahetas 3,09 miljonit aktsiat. Päeva
käive ulatus 6,08 miljoni euroni. Palju õnne neilegi, kes õhtul ostsid ja
hommikul müüsid õnnestunud tehingu puhul. Kui ikka pakutakse raha, siis seda
tuleb ka võtta, kuid kas kiirtehingu tegijate puhul oli tegemist ettevõtjate,
investorite, väikeaktsionäridega, kelle huve oleks pidanud kaitsma? Oleks
võinud ju minna ka teisiti? Ilmselt mitte, see oli igaühe enese risk ja
vastutus, seekord tasus risk ennast ära. Enamgi veel Tallinna Sadam on andnud
välja garantii, et dividendipoliitika seab
ettevõtte eesmärgiks maksta aastatel 2019–2020 aktsionäridele netodividende
vähemalt 30 miljonit eurot aastas ning alates aastast 2021 vähemalt 70
protsenti eelmise aasta puhaskasumist. Nii, et TS aktsia puhul peaks kõigile
olema selge, millised on võimalused osta, müüa ja milliseid dividende saada. Peaksime
võiv-olla käsitlema TS aktsiat äriühingute suhtlusstandardit?
Kuid kui me seame (sõnades) oma arengu eesmärgiks eksponentsiaalse majanduskasvu
„Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist,
kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb
eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest
neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see
kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset
sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne
meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend
eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel
ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „ (P. H. Diamandis, S.
Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 23), siis kui palju aitas
„investeering“ TS aktsiatesse stiilis õhtul sisse, hommikul välja meie
majanduse eksponentsiaalsele kasvule kaasa? Õige, mitte kuidagi.
Sundinvestorid?
Väikeaktsionäride kaitse doktriin lähtub mõttepojast, et
väikeaktsionärid on ahistatud. Kuid kuidas osa neist sattusid sellisesse kehva
seltskonda, kus neid ahistataks? Kas nad ikkagi tegid endale selgeks kuhu nad
oma vabal valikul sisenesid, kas viskiklubisse või piimaklubisse? On selge, et
täiskarsklasel on viskiklubis veist igav, kas siis selle eksituse peaks
Pilvepiiri seadusjõuga ära klaarima ja sundima viskiklubil ka piima müüma?
Absurd? Muidugi. Kui nüüd mõelda ettevõtluse olemusele, sellega liitumise
vabatahtlikkusele, siis miks me kuidagi eriliselt peaksime kaitsma neid, kes on
teinud läbikaalumata otsuse? Kaitsedoktriini seletuskiri algab nagu ikka siis
kui argumendid on lahjad, lajatatakse
Põhiseadusega, õiguste esiletoomisega “Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu
ja võrdselt kaitstud. Äriseadustiku § 272 sätestab, et aktsionäre tuleb
võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt.“ Tore, sellega ongi raamistik paigas.
Edasine üldsõnaline sõnajada, et praktikas on ilmnenud mitmeid olukordi, kus
enamusaktsionäride õigused mitte ainult ei prevaleeri vähemusaktsionäride
õiguste ees, vaid väikeaktsionäride õigused on oluliselt piiratud on asjakohatu
ja vastutustundetu äriühingu siseasjadesse sekkumine. Äriühing on vabatahtlike
kodanike vabatahtlik kogum, mille siseasjadesse Pilvepiir ei tohi sekkuda, ta
on keerulisest maisest elust liiga kaugel, et selle peensustest ja
nüansirikkusest aru saada. Igaüks, kes on hakanud investoriks või aktsionäriks
on teinud enne seda (ilmselt) läbi mingigi analüüsi, kuhu ta oma raha paneb,
mis seltskond see on, millised suhted seal on. Kuid, kui seda tehtud pole ongi
tegemist õnnemänguga, see on nagu magus lootus nagu kasiinos, ehk just minul
näkkab, veab inimesi tegema otsuseid liituda õhtuks rikkaks
skeemidega. Nagu ütlevad investeerimisturgu mõistvad inimesed, ei viitsita ennast investeerimisega kurssi
viia ja usutakse pimesi kõige absurdsemaid lubadusi. Kuid suurema tootluse
lubaduse juures on kaasandeks ka suurem risk.
Ja ehkki järelevalve asutused ei väsi hoiatamast et «Kuigi
investeerimisotsused on iga inimese vaba valik ja investeeritakse omal
vastutusel, soovitame sellistesse skeemidesse, mis lubavad ebareaalselt suurt
tootlust, raha mitte panna. Pakkumised, mis näivad liiga head, et olla tõsi,
seda üldjuhul polegi,» (PM 25.07.18). Kuid inimesed loodavad ikkagi, et see
kord … sama lugu on ka väikeaktsionäridega, kui enne investeerimist ei teinud
olusid selgeks, ei võtnud välja eelnevate aastate aruandeid, ei lugenud
aktsionäride lepinguid, ei vaadanud üle registreid, siis on see olnud nende
vaba valik niimoodi toimida ja jääda lootma kuulikese veeremisele ruletilaual.
Pilvepiir ei peaks soosime õnnemängu ettevõtluses vaid läbikaalutud
planeerimist.
Majandusliku otstarbekuse duaalsus
See, et näiteks
aktsionärid keelduvad välja maksmast dividendi olukorras, kus see oleks
majanduslikult otstarbekas või ei arutata läbi väikeaktsionäride ettepanekud ei
leia üldkoosolekutel piisava kõlapinna on ju kurb lugeda, kuid on ühingu
siseasjadesse sekkumine. Kuidas oskab Pilvepiir hinnata iga üksiku äriühingu
majandusliku otstarbekuse üle? On täiesti selge et pikaajalised plaanide
tegijatele ei ole majanduslikult otstarbekas dividende jagada, vaid kasum edasi
investeerida. Üha uuesti. See on metsakasvatajate seltskond, kes loodab tulu
saada aastakümnete pärast, kuid on ka porgandikasvatajate seltskond, kes ootab
saaki iga aasta. Porgandikasvataja otstarbekusega mõõtes tuleks tänavu
istutatud mets juba sügisel maha võtta. Kiirinvesteerijatel
on teine majandusliku otstarbekuse mõõt, nemad tahavad oma kasu kätte saada ja
lisakasumiga uues kohas kiirtehinguid teha. Täiesti mõistlikud majanduslikud
otstarbekused mõlemal, kuid ühildamatud. Katsuda ühildada sekvoiade kasvatajaid
(kasvavad 700-2000 a vanuseks) üheaastase suvelille huvidega on pööraselt
raske. Kui võrdsusetaotlejate seisukohalt lähtuda, siis tuleks sekvoiakasvandus
energiavõsa pähe kiirelt maha võtta ja … Nojah, sekvoiasid me niimoodi
kasvatada ei saa. Tugevapõhjalise ettevõtmised vajavad pikemat kasvuaega,
pidevat investeerimist. Kui seda ei tee, siis … põletame lihtsalt raha. Midagi
sellist toimus tormilistel üheksakümnendatel, kui otsustati
liha-piimakombinaadid erastada põllumajandustootjatele. Siin läksidki suusad
üpris ruttu risti pikaajalistel huvidel ja lühiajalistel vajadustel, hetkeline
majanduslik otstarbekus formeerus üpris kiiresti majanduslikuks
läbikukkumiseks. Ainuke töötleja, mis suutis tänu sihikindlale juhtimisele majandusliku
otstarbekuse pikema perspektiivi ja lühiajalised huvid tasakaalus hoida oli 1995.a. loodud Saaremaa Liha- ja piimaühistu. Vaat
niimoodi, teised ei osanud eesmärke ja vajadusi tasakaalustada.
Seitsmevõistluse
kuningannast
Lisaks
Põhiseadusega äsamisele on iga eelnõu puhul heaks tõukejõuks viitamine
„teistele“. Niisiis tõstetaksegi võitluslipp - väikeosanike ja –aktsionäride
õigused ei ole Eesti kehtivas õiguses kaitstud samal määral, kui see on
üldiselt arenenud riikides tavaks. No
nii, nüüd peaks meil kõigil olema häbi, teiste on, meil mitte. Kuid ei maksa
kiirustada, näidete kaubamaja on alati mõõtmatu, sealt leiab näiteid igale
maitsele. Kuid vaadake, see mis sobib teistele ei pruugi sobida meile. Me ajame
jällekord segamini eesmärgi ja vahendi? Te ei saanud aru? Vaatame. „Kui Rootsi
sportlane Carolina Klüft 2008 aastal karjääri lõpetas, oli ta parasjagu
seitsmevõistluse kuninganna; kogenud seitsmevõistlejana polnud ta iial
kellelegi kaotanud. (…) Klüft on sageli
öelnud, et tema edu põhjuseks on see, et tema meelest on võistlemine äge. Ta on
alati rõhutanud, kui väga võistlemine talle meeldib. Klüft rõhutab seisundit,
milleni ta jõuda soovib – eesmärki -, ega keskendu selle saavutamiseks
vajalikele vahenditele. Spordis on levinud otsene vahenditele keskendumine: (…)
„Söö toitu Y ning sa suudad kiiremini joosta.“ „Puhka sama palju kui Z ja sul ei teki vigastusi.“ Vahendid
kirjeldavad, „kuidas“, eesmärk kirjeldab „miks“. Eesmärgi asemel vahenditele keskendumine
tekitab probleemi, sest vahend ja eesmärk ei ole kõigi jaoks sama moodi seotud;
sama vahend ei vii tingimata sama eesmärgini. Kui kellelgi on samad vahendid
nagu Caroline Klüftil ning ta treenib samal viisil, ei tähenda see
automaatselt, et tal oleks äge. Eesmärgile keskendumine tekitab paindlikkust,
vahenditele keskendumine võib tekitada piiranguid.“ (N Modig, P Ahlström „See
on LEAN“ ÄP 2016 lk 109)
Kui
nüüd lugeda sellist argumenti, et vähemusaktsionäride ja -osanike nõrk
kaitsetase nõrgestab meie investeerimiskliimat ja selline nõrk kaitse viib
tihti olukorrani, kus vähemusosaluste omanike põhiõigused ei ole tagatud, siis
kõlab see asjasse süüvimata vägagi ähvardavalt. Lausa kohutavalt. Kuid kui
panna eesmärk paika nagu Klüftil, siis mis on iga ettevõtmise eesmärk, kas
majanduse eksponentsiaalse kasvu saavutamine või kasumi kiire väljutamine
ettevõtmisest? Eks ole, need on täiesti erinevad suurused, sest üks neist ei
ole eesmärk, see ei ole isegi vahend.
Eriti tore lugu on selle põhiõigustega mittetagamisega lajatamisega.
Kuid milleks meil on siis olemas nii uurimisorganid, kui kohtusüsteem milles
iga vaba kodanik saab oma põhiõigusi kaitsta? Ja-ah, ka siin on segi läinud
põhiõigused ja isiklikud huvid. Kas investori põhiõiguseks on ikka dividendide
saamine? Äri aluseks on teatavasti pikaajalised kokkulepped ja … risk. Risk
saada, kuid ka risk kõike kaotada. Või kas põhiõiguseks on saada valitud
juhtorganitesse, et selle kaudu muuta kasumijaotuse strateegiat? Ilmselt mitte.
Kasumijaotuse strateegia muudab ühtlasi investeerimisstrateegiat, mis muudab
arengustrateegiat. Need ei ole põhiõigused vaid iga inimese isiklik valik ja
otsustus ja seetõttu ei vaja olukord seadusandja poolset sekkumist. See ei
paranda Eesti investeerimiskliimat ega
tõsta tõsiseltvõetava majanduskeskkonna atraktiivsust. Vastupidi kui vahend on
muutunud eesmärgiks, siis muutub see piiranguks arengule.
Ebaõigluse
vastu
Üks
levinud mõttepojuke kaitsedoktriinis on see, et aktsionäride omavaheliste
suhete ebaõiglane loomus jääbki püsima, kui seadusandja ei sekku. Hm, milline
ebaõiglane iseloom? Kas näiteks Pilvepiiri valimistel on tegemist ebaõiglusega,
kui ühtede vaadete esindajatel on rohkem hääli, kui teiste vaadete esindajatel?
Ja kui Pilvepiir paneb kokku koalitsioonileppe (KOLE), kas see väljendab
ebaõiglast iseloomu vähemusse jäänud valijate osas? Nii ongi? Tore teada saada.
Seni nimetati seda demokraatiaks. Täpselt sama loogika kehtib ka äriühingute
suhtes, isegi enam. Oma hääleõigsust tõendatakse oma rahalise panusega ühisesse
ettevõtmisesse. Kõik. Ka EL loobus juba tükk aega tagasi „kuldaktsia“
staatusest, sest selles ei olnud panustamisosa ja otsustusõigus põhjuslikus
seoses. Ärme loo mingeid paralleelmaailmu
seepärast, et mingis üksikus äriühingus on must kass omanike vahelt läbi
jooksnud või teises püütakse võimu üle võtta. Ikka juhtub, kuid need ei ole
seotud majanduskeskkonnaga. Keskkond algab meis enestest, meie
hoolsuskohustusest.
Kõik
need juhtumid, mil investorit on kaallutud valeinfoga investeerima, või teid
peteti, anti katteta lubadusi, need on kõik hoopis teise regulatsiooni küsimused
Kuna
investeerimine on sügavalt isiklik valdkond (kas, kus ja kuhu investeerida) ja
vabatahtlik, siis vastutus oma investeerimisotsuste eest tuleb kanda ikkagi
investeerijal endal. Miks peaks investeerima firmasse, mille aktsiad ei ole
vabalt kaubeldavad, kus ei maksta dividende ja ei saa isegi infot? Mina küll ei
investeeri. Samuti ei investeeri ma Musta mandri nupumeeste pakutavatesse „üle
öö rikkaks saamise“ stsenaariumidesse ega üha uuesti tekkivatesse
püramiidskeemidesse. Miks? Sest see on pettus, mis põhineb inimese ahnusel,
eeldusel, et keegi teine teeb su töö ära ja … Tulemus on et olete valesti
investeerinud, olete rahast ilma. Olete teinud vale otsuse, pole olnud küllalt
hoolas.
Jah,
osa ettevõtete dividendipoliitika võib olla avalikkusele arusaamatu ja liiga
vähe põhjendatud, seda eriti väikeaktsionäride vaatenurgast hinnates. Kuid ärge
liituge selliste struktuuridega, ignoreerige neid. Teisest küljest on aga ka
paratamatu, et suuraktsionäri hääl ongi kõvem ja suurema mõjuga. Teades kuidas
ettevõtjad koguvad raha investeeringuteks on sunddividendide poliitika
tegelikult majandusest aadri laskmine. Kuid see pole selline keskaegne ravinipp
ehk musta vere väljalaskmine vaid kasu saamine See on varjatult
kasumimaksustamine.
Kahju, kuid kõik meist on oma teel sattunud
kokku inimestega kes meid ei mõista. Siis tuleb öelda hüvasti ja edasi astuda.
Mõned firmad lähevad pankrotti, milles jällegi saavad kõige rohkem kottida
väikeaktsionärid. Kas peaks nagu tööõnnetusevastase sundkindlustuse looma ka
väikeaktsionäride sundkindlustuse pankroti vastu. Ja oh sa mu meie, ilmselt
peaks iga lotokontor tegema kindlustusfondi mängijate kaotuste vastu. Muidugi
võika ka mängureegleid muuta niimoodi, et kõigepealt, käib numbrite loosimine
ja siis hääletavad kõik osalejad kuidas võidusumma „õiglaselt“ jagada. See on
turg, kus igaüks peab hindama oma võimalusi ja riske, Dr Riik ei saa igale
ühele igaks elujuhtumiks turvapatja alla visata.
Röövvõrkudest
ja päästelinast
Muidugi
on investeeringud tähtsad, ka nende kaitse on tähtis, kuid seda ei saa
samastada inimliku rumaluse ja ahnuse kaitsmisega. Ülevõlli on mõte, et
eelnõu kõrvaldab ühe peamise (sic!)
takistuse Eesti ettevõtluskeskkonna parendamisel ning tõstab väikeaktsionäride
ja -osanike kaitse taseme tõstmise kaudu Eesti rahvusvahelist
konkurentsivõimet. Sõnad, vaid sõnad. Ühekülgsed sõnad, sest järgmisena tuleb
meil asuda suuraktsionäride kaitsele. Ja siis keskmiste, lisaks võime selle
kaitsedoktriini venitada lõpmatuseni, poliitinimesed võtavad kõik sellised
jaburused rõõmuga töösse, kas poolt või vastu, kuid särada saavad kõik. Mida
teeme meie teiega, kes arvavad et kõige aluseks on isiklik osalus, isiklik
vastutus ja selle kaudu majanduskasv? Meie jääme oma eksponentsiaalse
majandusarengu ettepanekuga järjekorra lõppu. Pole aega tegeleda. See on vale
lähenemine „Ent viis, kuidas saavutada isiklik seotus ja
osalus, ei seisne mitte inimeste kaasamises järjest enamatesse valitsuste
otsustesse, vaid selles, kui valitsus vähendab enda reguleeritavat ala ja kaasab
kodaniku – kui seda moodsat väljendit kasutada -, võimaldades tal rohkem ise
otsustada.
Mida me vajame, on märksa enam isiklikku
vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja
valitsuse rolli suhteline vähenemine.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud.
Valik” SE&JS 2013)
Niisiis vabaduse ja päästelina vahekorrast.
Kevadisel majanduskonverentsil märkis üks tark kantseleipealik, et austatud
ettevõtjad, te küll räägite vabadusest ja regulatsioonide pahelisusest, kuid te
ise nõuate pidevalt üha uusi erinevaid regulatsioone, oma turu ja turuosa
kaitseks. See oli väga tark tähelepanek, sest kõike võib läbi poliitinimeste
reguleerida ja litsentseerida (uh, antud juhul seda, et kardinaid tohiksid
ülesse riputada vaid litsentseeritud sisekujundajad), kuid iga selline
regulatsiooniräbal on nagu röövpüüdja järve hüljatud võrk, saaki ei anna, kuid
tapab kindlalt. Nii ongi, et kui ettevõtjad sh väikeaktsionärid (kes ei ole
aktiivsed ettevõtjad) ärgitavad luua minit hetkehuvidest kantud regulatsiooniräbalat,
siis see mõjutab teid endid teisel tasandil, muutudes pretsedendiks mingi teise
regulatsiooni loomisel. Nii ongi, et majandusruum on rämpsvõrke täis, kui
turvalina krahhi jaoks Dr Riigil pole. Pole aega.
M Beard „SPQR“ Varrak 2017
Lk 26 „Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris
kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1 sajandiks oli see omandanud
omamoodi pillava helduse, mida pole kerge eristada altkäemaksude andmisest.
Panused olid kõrged. Mehed, kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega
tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte. Läbipõruja – ja sarnaselt sõjas
lüüasaamisega oli neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse –
langes üha enam võlgadesse.“
B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu!
Rahva Raanat 2017
Lk 99 „Kogenud juhtivtöötaja kaasamine aitas Microsoftil tagada
järjepideva värbamisstandardi. Bezos kuulis sellest programmist Joel Spiegeli
ja David Risheri käest ning lõi selle põhjal Amazoni versiooni, mille nimetas
latikergitajateks.“
Lk 179 „(…) täiendas seda omalt poolt veel Toyota kulusäästliku
tootmisfilosoofiaga, mis nägi ette, et iga kulu peab olema mõõdetud vastavalt
sellele, mis väärtust see kliendile toob. See lõi võimaluse töötajatel endil
tootmises pidurit tõmmata, kui nad mõne defekti avastasid.“
Lk 184 „Bezose plaan oli see, et ettevõte võiks ümber korraldada
nii, et see toimiks umbes nagu kahe pitsa tiim. See näeks välja nii, et
töötajad koonduvad autonoomsetesse gruppidesse, mis koosnevad vähem kui 10
inimesest ja on seega just nii väikesed, et saaksid vajadusel kahe pitsaga kõhu
täis. Need tiimid lastakse lahti Amazoni suurimate probleemide kallale. Nad
võistleksid omavahel ressursside pärast ja vahel dubleeriksid üksteise
pingutusi, aga asja iva on selles, et see süsteem kopeeriks darwinistlikku
ellujäämismudelit looduses.“
M
Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017
„See
on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie
probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti
probleemidega.
Näed:
see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa Arvad, et mingil hetkel on
sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja
tuumale pihta saanud. Sest ronimine ise
ongi rõõm.“
Lk
53 „Õigust täis inimesest õhkub absurdini küündivat enesekindlust. (…) Ent kui
niimoodi õigust täis olla, tekitab see inimestes vajadust endast kogu aeg väga
hästi arvata, seda koguni ka ümbritsevate inimeste arvelt. Ja kuna õigust täis
inimestel on kogu aeg vaja endast maru hästi arvata, mõtlevad nad suurema osa
ajast iseendast. Olgem ausad, eks nõuab palju tööd ja energiat ennast veenda,
et sinu sitt ei haise, eriti juhul, kui sa juhtud tegelikult vetsus elama.“
Lk
64 „On kummaline, et ajastul, mil me oleme üksteisega paremini ühenduses kui
kunagi varem, on inimesed rohkem õigust täis kui kunagi varem. Miski
lähiminevikus kättesaadavaks kujunenud tehnoloogias paistab lubavat meie
ebakindlusel amokki joosta nagu ei kuagi varem. Mida rohkem vabadust meie enda
väljendamiseks on, seda enam soovime me mitte olla sunnitud tegelema kellegagi,
kes ei pruugi meiega nõus olla või võib meid endast välja viia. Mida enam me
puutume kokku vastakate seisukohtadega, seda enam paistab meid ärritavat see,
et need seisukohad üldse eksisteerivad. Mida lihtsamaks ja probleemivabamaks
meie elud muutuvad, seda enam näib meil enda arvates olevat õigust tahta, et
muutugu need veel lihtsamaks.
No comments:
Post a Comment