Äsja avaldas Riigireformi radar oma
järjekordse hinnangu riigireformi käigule. Nii nagu tähtsate teadaannetega ikka
oli selles nii kurbust, kui rõõmu. Esiteks tegi rõõmu see et Radar sai lõpuks
aru, et midagi polegi hinnata. Lihtsamalt öeldes reformi pole. See tõdemus
annab lootust, et nüüd saavad asjad minna vaid paremaks. Teisalt teeb muidugi
sügavalt kurba meelt, et reformi, millest juba tükk aega räägitakse, seda
lihtsalt pole. Kuid nüüd on vähemalt teada, et meil pole tegemist
radaririkkega. Lihtsalt midagi polegi mõõta.
1937
a soovitas R. Jones öistel õhurünnakutel heita alla alumiiniumribasid, mis
tekitas vaenlase radariekraanidel väärkuvandi tuhandete lennukite rünnakust.
Radaririke. Just selline tunne on tekkinud seoses riigireformiga. Õhk on
paksult täis sõnaräbalais „riigireform“, jättes mulje aktiivsest ja massiivsest
riigireformi alasest tegevusest. Tõsiasi on see, et kõik need on vaid
väärkuvand, reformi ei ole.
Nüüd
on ka Reformiradar sellisele seisukohale jõudnud, reformi pole. Vanaema Marie
oleks öelnud: „ Nagu kivi oleks süamelt langenud“, vähemalt pole meie radar
rikkis. Oleks võinud olla veelgi konkreetsem. Puuduseks pole mitte ainult strateegiliste
riigireformi otsuste puudumine, mille tõttu kolleegium seekord valitsusele
hinnet ei andnud, vaid õigem oleks olnud, et „Hinnet ei antud kuna riigireformi
pole.“ Üldse pole. Te ei usu? Vaatame lähemalt.
Ainuke
kavand
Ainukese
riigireformi kavandi on esitanud lp J. Raidla
2015 a Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil nn. kümme käsku kümneks
aastaks. (See ei olnud esimene üritus, pigem teatud perioodi lõpp, uue algus, ehk kümnendi jagu ettepanekuid ja meie manitsemist ärgata. Seekordne ettepanek oli küsimuse serviti panek, formuleerides selle konkreetsetesse punktidesse). Tema hinnangul peab riigireform olema mastaapne ning võtab aega
vähemalt kaks parlamendi koosseisu ning eeldab põhjalikku ekspertiisi. Juba
sellelsamasel konverentsil asusid poliitinimesed reformi lahjendama, rääkides küll
haldusreformist, küll töövõime ja haridusreformist. Nii läkski, et igaüks
nimetas enese lemmikteema riigireformisk ja jooksutas tegeliku riigireformi
kinni.
Kuid
reformikava esitaja on visa visionäär ning tegi vabariigi ajaloos pretsedenditu
käigu, palus kodanikupalve korras võtta Riigikogu päevakorda olulise tähtsusega
riikliku küsimusena Riigireformi arutelu. Riigikogu võttiski, kuid vale asja. Riigikogu võttis päevakorda hoopis "Riigivalitsemise reformist"
arutelu. (14.04.16). Seega Riigikogu isegi ei mõistnud, mida paluti arutada.
Sellest mõistmatusest (või tahtmatusest?) lähtudes olid ka peamise ministri ja
õiguskomisjoni esimehe ettekanded uljad eduraportid valitsemise tujuküllasest reformimisest
. Kuid valitsemise reform võib olla üheks võimalikuks riigireformi osiseks,
mitte riigireform. See olek nagu supiretsepti koostamisel rääkida vaid porgandi
puhastamisest. Riigikogu rääkis teemast mööda.
Siiski sai
idee autor esitada oma selge visiooni riigireformi tegemiseks: „Käsitledes
riigireformi, on vaja läbi rääkida ja poliitilisel tasandil kokku leppida
vähemalt kolm asja. Esiteks, riigireformi eesmärk, teiseks, riigireformi mõiste
ja sisu, kolmandaks, riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigireform ei ole
eesmärk iseeneses, see on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikemas
perspektiivis.“
Seega
järjekord on selline: riigikogu jõuab kokkuleppele ja teeb valitsusele
ettepaneku välja töötada riigireformi alused. Selleks et valitus saaks asuda
aluste väljatöötamisele, peab riigikogu ettepanek sisaldama riigireformi
mõistet ja poliitilisi suuniseid reformi
sisu kohta. Seejärel esitaks valitsus riigikogule arutamiseks riigireformi
alused. Midagi sellist pole tänase päevani juhtunud, millest tulenebki, et
riigireformi ei tehtagi, kuna isegi selle aluseid pole ja aluseid pole
seepärast et pole määratud eesmärki. MOTT. Kuidas hinnata seda mida pole
olemaski?
Kroonika sellest,
mis on olemas
1 .2016 a
veebruaris tutvustasid Eesti Tööandjate
Keskliit ja mõttekoda Praxis uut ühist
algatust Riigireformi Radar, millega monitooritakse reformi edenemist. Kord
kvartalis annab valdkondade arvamusliidritest koosnev kolleegium reformi
edenemisele hinde. Radaril on kaks põhieesmärki: esiteks hoida riigireformi pidevalt
avaliku tähelepanu all, teiseks selgitada inimestele milleks reforme vajatakse.
Tähtis on et see küsimus ei mattuks jooksvate päevapoliitiliste teemade alla.
Suurepärane idee.
2. 12.04.17
otsustas Riigikogu “Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine
riigireformi arengusuundade väljatöötamiseks”. Jälle tore uudis, igatahes on
sõna riigireform selles olemas, kuid kui vaadata mandaati, siis jälgida
ja analüüsida haldusreformi elluviimist ja regionaalhalduse ümberkorraldamist
ning neile seatud eesmärkide saavutamist; teha ettepanekuid avaliku võimu
ümberkorraldamiseks ja vaadata üle selle täidetavad ülesanded; hinnata avaliku
võimu ümberkorraldamise eesmärgil elluviidavate tegevuste mõju ja
jätkusuutlikkust ehk mitte midagi mis meenutab riigireformi aluste väljatöötamist.
Puht rutiinne hooldustöö. Komisjoni enda tegemised on olnud väga nutused, kaks
korda on valitud esimeest ja arutatud maavalitsuste kaotamise probleemi ning
riigikogu suurust ja töökorda. Jälle rutiine hooldustöö. Siiski pole vaja
lootust kaotada, sest nüüdne esimees T. Talve olles J. Raidla
kaasettekandjaks kodanikupalve
ettekandel ütles väga tarmukalt: „(…) on karta, et riigireformi sisuline
mõtestamine jääbki fookusest ja pingutusest välja. Murelikuks teeb tervikliku
tegevuskava puudumine. Üksikute ideede esilekerkimine ei ole siiski
reformistrateegia, ehkki see võib olla väga hea sisend reformikava koostamisel.
Seetõttu on ülitähtis paika saada riigireformi lähteülesanne, ajakava ja selle
monitooringu regulaarsus. Riigikogus selgelt defineeritud riigireformi
lähteülesande ja kava olemasolu on eriti oluline (…). Just seda ootakski.
3. 11.05.17 Kiitis valitsus kabinetiistungil
heaks riigireformi kava perioodiks 2017-
2019, milles on kokku leppinud riigireformi läbiviimises. Tegemist on väga tähelepanuväärse dokumendiga,
kui seda tähelepanelikumalt lugeda. Esmamulje on, et vaat, see on hea uudis.
Lõpuks ometi. Rõhutati, et riigireformi on tarvis, kuna Eesti peab edukalt
hakkama saama piiratud ressursside tingimustes. Väga õige. Siis kinnitatakse veelkord, et riigireformi
edukas läbiviimine vajab laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet riigireformi
sisu terviklikuks määratlemiseks parlamendi tasemel, kus on võimalik kokku
leppida riigireformi mõiste määratluses ja peamistes sisukomponentides. Jälle väga
õige. Kuid siis pöörab kogu reformikava metsa „Samas on riigireformi
elluviimiseks vaja tegutseda kohe, mistõttu astub Vabariigi Valitsus järgmise
kahe aasta jooksul olulised sammud riigi reformimiseks. (sic! Täitevvõim
alustab riigi reformimist ilma seadusandja mandaadita?) Vabariigi Valitsus näeb
riigireformi elluviimise vajadust erinevates lõikudes: 1) kohalikud
omavalitsused, 2) keskvõim; 3) demokraatia ja kaasamine. Demokraatia ja rahva
kaasamise teemadel saab juhtroll olla vaid parlamendil, sest need on
täitevvõimu korraldamisest laiemad küsimused. Kuni Riigikogu ei ole otsustanud
teisiti, on Vabariigi Valitsuse käsitluse kohaselt riigireformi sisuks avaliku
võimu organisatsiooni audit ja ümberkorraldamine koos avaliku võimu
funktsioonide, ülesannete ning teostamise viiside ja toimemehhanismide
revisjoni ja korrigeerimisega.“ Nagu
eespool nägime, siis Riigikogu pole midagi teinud riigireformi aluste
väljatöötamiseks, nii et tegelikult saime riigireformi asemel hoopis
riigipöörde, täitevvõim astus üle seadusandliku võimu poolsest riigireformi
sisustamisest ja asus seda ise tegema, ilma mandaadita. Ja keegi ei märganudki?
4.
19.10.17 andis Rahandusministeerium teada, et
esimest korda kogunes riigireformi koordinatsioonikogu, mille liikmed andsid
lühiülevaate riigireformi tegevuste elluviimise kohta. Riigireformi
koordinatsioonikogu moodustati selle aasta kevadel eesmärgiga koordineerida
riigireformi tegevusi ja kava tähtaegset elluviimist ning parandada ministeeriumite
vahelist koostööd. Sellest teatest saime
niipalju targemaks, et kevadel on moodustatud koodinatsioonikogu, kuid mida see
kogu koordineerib, kui reformi pole on arusaamatu.
5 . 19.02.18 esines J. Raidla Õigusriik 100
kontsertaktusel järjekordse sisutiheda visioonitäpsustusega
riigireformi osas, mille järgi on Eestil
olemas kõik eeldused areneda 21. saj vääriliseks dünaamilise ja moodsa
riigi musternäidiseks, mis toimiks tõhusalt, olles ihaldatud koduks nii meie
inimestele kui ettevõtetele. Kuid ajas paindlikult muutuva ja moodsa riikluse
mudelit ei ole võimalik luua ilma riigireformi sisu määratlemata ja seda
reformi ellu viimata.
Kroonika kokkuvõte:
RIIGIREFORMI POLE. Üldse pole, isegi aluseid pole. Ainsad, kes riigireformiga
tegelevad on valitsusvälised visionäärid, kuid riiklikul tasandil moodsat
riiklust ei looda.
Mida
hinnata?
Just seepärast ongi Radari kolleegium riigireformi
hindamisega tõsiselt hädas. Kes ei oleks?
Möödunud aastal oli muidugi teatavaid liikumisi, mis ei olnud küll
riigireform, kuid oleksid kõlvanud (võib-olla) riigireformi komponentideks,
kuid aasta arenedes sai selgeks, et reformi ei ole ja ka komponendid manduvad
pigem rutiinseks hooldustööks, kui paisuvad reformiks. Sellest ka antud hindeid kahanevas järjekorras 3, 2 ja
1. Seekord otsustati hinne üldse andmata jätta, sest töö oli ju sisuliselt
tegemata. Õige kah, ehk juhib see tähelepanu tegelikule probleemile ja
riigikogu hakkab tõsimeeli riigireformiga tegelema. Enamgi veel, mitte ainult
tegelema vaid riigireformist peab kujunema järgmiste valimiste peateema.
Kas õnnemäng(ur) või osavusmäng?
Seega peaks kõik need kes hindavad riigireformi edenemist
niikaua kuni riigikogu pole andnud reformile sisu, lõpptähtaega ja poliitilisi
suuniseid, alustama hinnangut lakooniliselt kuid ausalt „Reformi ei ole“. Kuid
midagi ju hinnatakse? Siinkohal on just radar tänuväärselt välja öelnud mida
tehakse ja mida hinnatakse, see on mehhanismi rutiine hooldustöö. Seda võibki
hinnata. Kui vaja. Kogu selle eelneva
jutu mõte polnud selles, et kõik muutused oleksid olnud valed või halvad, vaid
neid ei saa hinnata riigireformi mõõdupuuga. Kindlasti on protsesse mis on
täitsa mõistlikud ja annavad kasutada ka edaspidi, kuid hinnates neid
komponente kui reformi on ohtlik.
D
C Dennett on raamatus „Darwini ohtlik
idee“ välja pakkunud huvitava mudeliga, milles väidetakse, et kõik sõltub
võistlusest. On olemas osavusmängud ja õnnemängud. Kui võistelda õnnemängus
nagu liisuheitmises, kus üks mängija viskab münti ja teine ütleb, kas tuleb
kull või kiri, ning võitja läheb edasi, siis „Igasugusel väljalangemisturniiril
on võitja, kellel on „automaatselt“ olemas voorude võitmiseks vajalik omadus,
kuid nagu liisuheitmise turniir näitas, võib kõnealune tunnus olla „pelgalt
ajalooline“ – triviaalne tõsiasi võitja mineviku kohta, mis ei oma tema
tulevikuväljavaadete koha pealt mitte mingit tähtsust.“. Pole mingit põhjust
arvata, et selle turniiri võitja võiks järgmisel võistlusel paremini esineda,
kui mõni esimeses voorus väljakukkunu. Juhusel pole mälu. Samas saab võistelda
ka osavusmängudes, nagu seda on tennis. Sel puhul on mõistlik eeldada, et
lõppvoorudesse jõudnud mängijad saavutaksid uuesti edu, kui nad peaksid
eelvoorudes kaotanutega veel kord mängima. „On alust uskuda – kuigi garantiisid
sellele pole -, et taolise turniiri
võitja on parim mängija, kõigi osalejate hulgas ning seda mitte üksnes täna,
vaid ka homme. „
Erinevalt õnnest on osavus usaldusväärne; samadesse või
sarnastesse olukordadesse sattudes võib selle peale üha uuesti ja uuesti loota.
Just see käsitlus ilmestab meil toimuvat, riigireformiga, kui
tähejadaga mängimine jääb niikaua õnnemänguks, kuni sellele pole riigikogu
tasandil antud: esiteks,
riigireformi eesmärk, teiseks, riigireformi mõiste ja sisu, kolmandaks,
riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Vaid riigireformi sisu määratledes ja seda reformi
ellu viies jõuame usaldusväärsuse osavusmängu võimaldavasse liigasse. Vaid
niimoodi realiseerime oma eeldused
areneda 21. saj
vääriliseks dünaamilise ja moodsa riigi musternäidiseks. Meile on ju mitmel
korral näidatud teed modernse riikluse ülesehitamiseks, mille me oma õnnemängu
ihaluse pimedas sõgeduses tagasi oleme lükanud, kuid asjata „Võtkem niisiis toeks kogemuste kepp
ning jätkem sinnapaika filosoofide tühiste sekelduste ajalugu. Olla pime ning
uskuda end ilma selle kepita toime tulevat tähendab ülimat pimedust.“ (J O De
La Mettrie „Inimene kui masin“ Ilmamaa 2017 lk 23)
D C Dennett „Darwini ohtlik idee“ Varrak 2011
Lk 69 „Mõned algoritmid on
niivõrd tüütult korrapäratud ja mõttetud, et võimatu on lühidalt kirjeldada,
mille jaoks need üldse olemas on. Need lihtsalt teevada seda, mida teevad, ja
teevad seda iga kord.“
Lk 77 „Tagantpoolt ettepoole
töötamine, protsessi kas päris „lõpust“ või selle lähedalt alustamine ning
järgmisele sammule ülemineku küsimuste lahendamine enne kuidas-see-võis-tekkida
küsimuse esitamist – see on ammu järeleproovitud ja edukalt toimiv
programmeerijate töömeetod, eriti just rekursiivsete programmide loomisel.
Tavaliselt on selliselt toimimiseks praktiline tagasihoidlikkus: kui sa ei
soovi kohe alguses läbinärimiseks liiga suurt tükki ampsata, siis tihtipeale on
kõige õigem kohe kõri läbi hammustada, juhul muidugi, kui sa selle üles leida
suudad.“
B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu!
Rahva Raanat 2017
Lk 13 „(..) kuid inimesed unustavad ära, et enamiku arvates oli
Amazon hukule määratud, sest sellise kulustruktuuri juures polnud võimalik
kasvada. Aga Jeff oli väga nutikas, talle meeldis lobiseda. Ta on klassikaline
äri asutaja, kes mõistab asja tehnilist poolt ja iga detaili ning hoolib neist
rohkem, kui keegi teine.“Lk 189 „Amazoni töötajad kasutasid oma ideede esitamiseks
PowerPointi ja Exeli tabelit, aga Bezose arvatse oli see laiskade meetod. „PowewrPoint
on väga ebatäpne info edastamise vahend“ ütles Jeff Holdes (…) „Maru lihtne on
ennast PowerPointi täppjaotise taha peita – nii ei pea sa kunagi oma mõtteid täielikult
välja käima.“
Lk193 „“Ta pole inimene, kes naudiks kellegi materdamist. Ta
pole seda tüüpi,“ (…) „Jeff ei talu absoluutselt rumalust, isegi mitte
juhuslikku rumalust.“
Lk 193 „“ Meil oli kõik suurepäraselt ette valmistatud“ (…).
Bezos luges materjali läbi ja ütles seepeale: „Mitte kellelgi teist pole õigus.“
Ta tõusis püsti ja hakkas midagi valgele tahvlile kirjutama.
„Ta ei teadnud suurt midagi ei kontrolliteooriast ega
operatsioonisüsteemidest,“ sõnas Jones. „Tal oli väike kogemus jaotuskeskuste
tööst – tema polnud sellega nädalate kaupa tegelenud, rääkimata kuudest“. Bezos
esitas oma arusaama asjadest ja Jonesi sõnutsi „oli iga väiksemgi detail, mille
ta sinna kirja pani, tõsi“. „Tema sekkumist oleks olnud lihtsam taluda, kui tal
poleks õigus olnud, aga see polnud võimalik. See oli tüüpiline suhtlus Jeffiga.
Ta oli meeletult intelligentne asjades, millega tal polnud endal mingit
pistmist, ja ta ütles armutult välja kõik, mis ta arvas.“
No comments:
Post a Comment