Mobiilne
Maginot liin?
„Liikumatud kindlustused on mälestussammas
inimese rumalusele.” (S. Weir „Ajaloo halvimad otsused” Koolibri 2009 Lk 126) Niimoodi
arvas kindral George S. Patton Maginot´i liinist. Ilmselt on enamus kuulnud
sellest keerulisest ja kallist insenertehnilisest rajatisest. II Ilmasja eel
Prantsusmaa piiril valminud tohutus kogustes betooni, terast, raha nõudnud
rajatis, mille kohta T. Ojaloo kirjutas: „Taheti parimat, aga välja
kukkus kurioosum. „ Tegelikkuses osutus rajatis sõjalises mõttes kasutuks,
sellest mini lihtsalt mööda. „Terminit “Maginot’ liin”
tarvitatakse tänapäeval millelegi kohta, millesse kõik usuvad, kuid mis osutub
täiesti kasutuks.“ (TM 1.02.07). Niipalju siis rajatise sõjalisest „kasust“,
kuid me võime vaadelda Mginot liini
mitte vaid kui sõjalist objekti vaid kui majandusotsust, strateegilist
investeeringut.
Kui kogu Maginot liini
ehitamise ressurss oleks kasutatud mobiilsete tanki- ja lennuvägede loomiseks
oleks maailma ajalugu ja meiegi eksistents hoopis teiseks kujunenud. Kõik vaid
seepärast, et tehti vale strateegiline investeering. Seepärast pole Mginot liini vaid sõjaline rajatis, see on majandusotsus, strateegiline investeering.
Strateegiline otsus investeerida betoonaktsiatesse mobiilsuse aktsiate asemel.
Vale strateegia lõppes majanduslikus ja poliitilises mõttes riigi … pankrotiga.
Mobiilsust polnud. Kas meie investeeringud, tulevikuaktsiad, on panus
mobiilsusesse või betoonaktsiatesse
Kas meiegi
pole mingeid investeeringuid kavandades lähtunud usust, kuid see investeering
kujuneb täiesti kasutuks? Kaeme perra.
Eesti Maginot ehitades
Niisiis
meie strateegia. Dr Riik on teatanud teeb 2018–2020 a 315 milj EUR strateegilisi investeeringuid. Tore.
Eelarvestrateegia kõnelused on lõpusirgel. „Veits“ segadust tekitab, et on
olemas koalitsiooni investeerimisplaan 2018-2020, kuid praegu arutatakse hoopis riigi
eelarvestrateegiat (RES) aastateks 2018–2021. Ilmselt on see nii nagu iluuisutamises:
vabakava ja kohustuslik. Oma plaan on südamelähedane ja RES kohustuslik.
Millesse siis strateegiliselt investeerime? Kas
mobiilsusesse või ehitame uut Maginot liini? Linnahalli renoveerimine ja
avaliku rahaga üürikorterite loomine küll mobiilsuse muljet ei jäta. Ehhee, eks
Maginot liin oli ka mobiilne niikaua kuni seda ehitati, pärast seda liikumatu,
kulukas ja … kasutu. Halliehitusejutus
on tehtud väike kübaratrikk, sest jutu järgi Dr Riik maksab „vaid“ 40 milj EUR üle 100 milj EUR arvest. Ülejäänu tuleb linna eelarvest. Kuid KOV raha on ka meie
raha, niisiis maksame ikkagi üle 100 „milli“. Linn püüab mahendada kulu suurust
sellega et „leiab“ raha kinnistute müügist. Meie kinnistute müügist. Seega ikkagi kulub 100 „milli“
meie raha staatikasse. Tuletab meelde baarianekdooti. Kunde tellib pitsi
viskit, kuid palub selle vahetada sama hinnaga konjaki vastu. Rahulolevalt
manustab joogi ja asutab minekule. Kui
baarmen küsib, kuidas maksmisega jääb, järgneb dialoog: „Mille eest?“, „Konjaki
eest.“, „Konjaki vahetasin ma ju viski vastu“, „Viski eest te ka ei maksnud“,
„Kuid viskit ma ei joonud ju ka“ Ja vasakule ära. Täpselt sama tunne tekkib
halliehituse betoonikarvalist rahastusjuttu kuulates. Seega oleks Dr Riigi
arvates nagu 100 milj EUR üleliigset raha, mida seisakusse valada?
Miljardiinvesteeringu (puidurafineerimistehas) eridetaiplaneeringu
alustamiseks raha ei jätku, kuid „märgilise tähtsusega" betooni … täiesti
vabalt. Tegelikult on kasu pööratud kahjumiks, sest müües oleks saanud mitmeid
miljoneid kasu, hoolika peremehe ja huvitava ehituse. Maginot liinidega läheb
ikka nii.
Teine
Maginot liini vääriline strateegiline investeering on 62,5 milj EUR toetus
üürikorterite ehitamiseks. Jälle väike
kübaratrikk, toetust saab kuni 2,5 milj EUR objektile, kuid see on vaid pool
ragast, teine osapool peab puuduva poole omast taskust panema. Võib arvata, et
selle teise poole peab maksma KOV, ehk jälle avalik raha. Seega 125 milj EUR. Vaevalt
ettevõtjad Sirgu sohu „vabrikumajade“ ehitamist finantseerima hakkavad. Nagu
öeldakse: pole see aeg, pole see sajand ega isegi mitte see aastatuhat. Pealegi
juba „Tõde ja õigus“ õpetas Andrest, et Oru Pearuga kahasse kraavi kaevamine on
kahjumlik tegevus.
Kilk
kõrvas
Kui süveneda ühte Pilvepiiri „progressi vedurisse“ ehk riigikorterite
ehitamise mõttesse siis ajab see segadusse. Viia veel üks majandusvaldkond
doteeritavaks, oludes, kus meil niigi ressurssi napib? Sekkuda pealegi valesse
turgu? Sekkuda mitte põhjusesse vaid
tagajärge? Kes küll pani poliitinimestele kõrva selle kilgi, et Dr Riik peaks
hakkama avaliku raha eest kortereid ehitama? Ilmselt olid need
ehitusettevõtjad, kes majanduskriisis ja EL finantsperioodide vahel kogesid
tootmismahtude langust. Mida teha? Muidugi Dr Riiki hullutada, ehk näkkab?
Näkkaski. Kui elamuehitusputru õiges
soustis poliitinimestele sööta, siis söövad hea meelega ja lõpuks hakkavad
uskuma, et ongi nende idee. Kindlasti ei osanud ettevõtjad arvata, et see
mõttepojukese seedimine võtab poliitinimestel nii kaua aega, et kõht ehk korteriturg
saab enne täis kui Dr Riik uut rammusat portsu pakkuma hakkab. Kui kõht või turg on täis, siis sinna
lisaportsu manustamine lõppeb terviserikkega. Kui ikkagi manustatakse, vägisi,
siis terve turg tekitab enesepäästmiseks nii okserefleksi kui ka kõhulahtisuse
– üleliigne lihtsalt kantakse välja pankrottide, saneerimiste, ühinemiste, kuid
mis põhitähtis mitte ainult ettevõtjate vaid kogu ühiskonna heaolu nõrgenemise
hinnaga. Kas teil on toidumürgitust olnud? On? No siis te mäletate, et peale
seda oli väga nõrk tunne, mitte ainult magu ei tundnud ennast halvasti vaid
väga „essune“ enesetunne oli. Sama seis on ka turul, kui see üle söödetakse.
Erinevalt pärisinimesest ei tekki
poliitinimesel siinkohal enesepääste, kehatühjendus funktsioon. Poliitinimesekene on enese jaoks valmis mõelnud
plaani „kuidas ennast inimeste ehk valijate südamesse osta“ ja läheb armutult
sedamööda edasi. Turu kõhulahtisus? Võõras mure. Pole sihtgrupp. Dr Riik on roale ilusa nimegi leidnud
„Turutõrke puder“. Meie elamuehituses pidavat olema turutõrge. Ümberringi
ehitatakse nii et „laod on täis“, kuid Dr
Riigi arvates jõukohase, turuhinnast madalama
üüriga kortereid napib. Dr Riik on otsustanud, et meie ühine raha on parim
ravim jõukohaste hindade saavutamiseks korteriturul. Veider, miks just seal?
Lühim tee valija südamesse? Võib-olla lühiühendus?
Staatiliste
Ferraride turust
Mnjah,
ega korteriturg ainuke turg ei ole kus jõukohase hinnaga tooteid napib.
Ferraride hind ei ole ka paljudele jõukohane, isegi tavalise uue auto ostmine
pole jõukohane. Ei tea, kas Dr Riigil on plaanis mini strateegiline
investeering selle olukorra parandamiseks. Meie inimesed, häbilugu, peavad
ostma täiesti kobeda kasutatud auto näiteks 4000 EUR-ga (mõned lausa „tuhhise“),
kui autovahetuskuu pakub umbes niipalju allahindlust uue auto ostmisel. See on
täiesti väljakannatamatu olukord. Sotsiaalselt ebaõiglane. Miks ma pajatan
autodest? Püüan lihtsalt ühte helistikku saada Dr Riigiga, milline
statsionaarsete ehitiste kaudu tahab luua mobiilsust: „on väga oluline, et me tõstaksime Eestis
tööjõu mobiilsust“. Ehhee, mobiilsuse loomine staatilise lahendusega on küll veidi
arusaamatu, seepärast võikski investeerida mobiilidesse, automobiilidesse. Vaat
selline lugu. Igaks juhuks mainin , et see oli nali, ehk nagu Vanaema Marie
ütles. „Ega hulle usku või“ teevadki ära. Muide ka Dom Perignon´i pole
jõukohase hinnaga saadaval, peame leppima paari eurolise Riia vahuvurtsuga.
Sotsiaalselt ebaõiglane? Oleks aeg see viga parandada. Jne. Palju siin maailmas
on sellist mis pole meile jõukohane, või mis tundub ebaõiglane, kõike seda ei
saa tasandada, meie ühist raha põletades.
Majake,
kaardimajake
Dr Riik deklareerib, et ta
abistab … kedagi. Keda siis? Millist turgu?
Majanduses on turud harva eralditoimivad. „Abistades“ justkui üüriturgu
lõhub dr Riik tegelikult ehitus-, arendus-, müügi-, ehitusmaterjali-,
kaubanduse-, raha- ja pensionituru
dünaamikat. Tulemuslik nagu kaardimajakesest alumise kaarti kahimine. Tõsiasi on, et Dr Riik ise ka ei tea keda
abistab, teatades ühe hingetõmbega, et elamufond
vananeb kiiresti, tänapäeva inimesed ei soovi elada vanadel amortiseerunud
pindadel, on oluline aidata madalapalgalistel
inimestel hakkama saada, väga oluline on tõsta tööjõu
mobiilsust. Kui vidukil silmadega lugeda tundub täitsa jumekas sõnajada, eriti
kui soustiks on strateegilise investeerimise motiiv. Lugedes mõtestatult saate
aru, et tegemist on segapudruga sotsiaalabist, varjatud riigiabist ja
poliitlobast, mitte strateegiliste investeeringute piilariga. Kõik see jätab kuidagi ettevalmistamatuse
mulje. Ometi on praegustel toimetajatel olnud aega ja võimalust
opositsioonipinki nühkides ennast selleks väljakutseks ette valmistada. Nagu
astronaut Hadfeld kirjutas Survivor
sarjast: „Sari on jooksnud aastaid ja kõik teavad, et teatud oskusi on
võitmiseks kindlasti vaja – kuidas tuld süüdata ja okstest peavarju ehitada.
Ometi on aastast aastasse selliseid võistlejaid, kes ei tea põhiasju. Ma ei saa
sellest aru. Sa teadsid, et lähed „Survivor`isse“ – kas sa lootsid, et suudad
hea välimuse ja sarmiga kala kinni püüda? Teades, et kaalul on miljon dollarit
ja sootuks teistsugune elu, võiks ju selleks ette valmistada.“ (Hadfield
„Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016). Isegi kaartimajast kaarti väljatõmbamine
nõuab ettevalmistust, mis siis eelarvestrateegiast rääkida. Harjutada,
analüüsida kuivtrenni korras, mis on võimalik, mis mitte.
Teated
tegelikkusest
Milline
on olukord eluruumide turul? Kõigepealt üks täpsustus. Kuigi Dr Riik püüab
jätta muljet, et „strateegiline investeering“ on ette nähtud maapiirkondadesse,
siis loogika ütleb, et investeeringud tulevad põhiliselt suurlinnade, eriti
tallinna sotsiaalkorteritesse. Seepärast ka veidi pealinnakeskne jutt, kuna „investeering“
mõjutab just seda linna kõige rohkem. Võimalik et laastavalt. Niisiis … Pealkirjadest
loeme: Tallinna korteriturg on küllastunud, müügiajad pikenevad. ostjate arv on
sama, pakkumisi poole rohkem. Meediakära? Mitte ainult, Statistikaameti teatel
sai mullu
kasutusloa 4732 eluruumi (sh 2838 korterit), kasvades aastaga 19%.
Tänavu prognoositakse mahu kasvu 5-15%.
Seega peaks ju olukord olema turul julgustav, mahu kasvust 15-20% aastas
on iga ettevõtja märg unenägu. „Laias
laastus võime öelda, et igal aastal tuleb Tallinnasse juurde keskmiselt 2000
uut korterit. Praegu aga näeme juba mõnda aega, et jääk kasvab, mis tähendab,
et huvilisi ostjaid ei tule enam nii palju peale, kui on pakkumisi. Optimism
arendamisel ei näi aga vaibuvat. Kui kogenud tegijad on veidi äraootaval
seisukohal, siis tuleb juurde aina uusi üritajaid,“ iseloomustab olukorda Uus
Maa Kinnisvarabüroo analüütik Risto Vähi (ÄL 16.03.17). Kuhu siis Dr Riik
sekkuda tahab? Küllastuvale turule? Turg
toimib, konkurents ka, panite tähele - tuleb juurde aina uusi üritajaid.
Sellises olukorras on Dr Riik valmis „paiskama“ turule 20+ milj EUR (+ KOV
panus) eest aastas uusi kortereid. Niimoodi kolm aastat järjest? Uskumatu. Kas
turu kokkujooksutamine ongi Dr Riigi strateegia? Eesmärk? Teeme ühe arvutuse,
et näha, mida selline investeering tähendaks. Arvestus on näitlik ega
pretendeeri täpis ega teaduslikule olemusele. Niisiis võtamenäidiskorteriks 2
toalise korteri 42-45 M2, ehitushinnaks 1500 EUR/M2. See on kogu Eestis u 300-330
2-toalist korterit, koos KOV-de maksava osaga u 650 korterit aastas. Veelkord,
olenemata poliitinimeste sõnajadast, isegi ponnistustest, et ehitama hakatakse
mittepealinna, settib enamus ehitustest suurlinnadesse, selline on turu loogika
Teadmatus
Väidetavalt ostetakse 20-30% uusi kortereid investeeringuteks
ehk antakse üürile. Seega üüriturg
kosub. Ka „vanad“ korterid, mida ei müüdud antakse üürile, kosutades samuti
üüriturgu. Üpris levinud viis uue korteri pangalaenude teenindamiseks ongi vana
välja üürimine. Vaid neid kaht segmenti arvestades tuleb turule tuhatkond
üürikorterit aastas. Väga hea turg,
konkurentsitihe ja kasvav. Milles siis asi?
Kui mullu küsiti kõrgelt linnaametnikult, kas nn õpetajate ja meedikute majade ehitamine ei solgi üüriturgu, siis vastas ta, et ei saa solkida seda mida pole. Vaat selles ühes lauses peegeldus kogu tõde … teadmatusest. Turu mittetundmisest. Poliitinimesed ei teagi, et meil eksisteerib üüriturg. Päris vilgas muide. Mitte ainult mingid magalate „paneelikad“ ja äravajunud ahjuküttega puukuurid, vaid majade viisi eesmärgipäraselt, kaasaegselt renoveeritud maju, lausa kesklinnas ja mõistliku hinnaga. Isegi tudengid said kahe peale sellist kahetoalist kaasaegset täisteenindusega „üürikat“ endale lubada. Vaat selline turg.
Kui mullu küsiti kõrgelt linnaametnikult, kas nn õpetajate ja meedikute majade ehitamine ei solgi üüriturgu, siis vastas ta, et ei saa solkida seda mida pole. Vaat selles ühes lauses peegeldus kogu tõde … teadmatusest. Turu mittetundmisest. Poliitinimesed ei teagi, et meil eksisteerib üüriturg. Päris vilgas muide. Mitte ainult mingid magalate „paneelikad“ ja äravajunud ahjuküttega puukuurid, vaid majade viisi eesmärgipäraselt, kaasaegselt renoveeritud maju, lausa kesklinnas ja mõistliku hinnaga. Isegi tudengid said kahe peale sellist kahetoalist kaasaegset täisteenindusega „üürikat“ endale lubada. Vaat selline turg.
Üleväetamise tulemused
Üleväetamine
ei mõju ei taimele ei turule hästi. Võib juhtuda et u 13-14% „riigiüürikorterite“
lisandumine turu loomulikule kasvule ongi turu üleväetamine. Loogika ütleb, et
põhilised ehitustandrid saavad olema suured linnad. Ka poliitinimeste jutt
hakkab tasahaaval ette valmistama taganemisteed liikudes „metsatagasooveere“
ehitistelt suurlinna sotsiaalkorterite manu. Vaadake see mõttepojuke, et
ehitame kortereid Sirgu soo peale, siis tuleb sinna ka ettevõtlus ja töökohad
järgi on isegi muinasjutuks liiga uskumatu. Muide selle mobiilsete töökohtadega
on veel üks probleem, tänapäeva inimene ei ela vaid elu kohast ja töö kohast
vaid vajab kogu infrastruktuuri: lasteaiad, koolid, kauplused, meelelahutus
jne. Kas Dr Riik planeerib ka kinode, kasiinode ja klubide ehitust meie raha
eest? Ilma infrata on korterid mõttetus.
Miks suured linnad? Ehhee, raha tuleb ju ära
kulutada. „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati
põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda,
sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks
polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama
kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel,
et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle
peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.” (R.Reagan „Ühe
ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 137 ) Seega ega meilgi teisiti ole, raha
leiab kasutust enamuses (arvestades poliitilist pasjansi) pealinnas, mis
tähendab, et Tallinnasse võib „kukkuda“ kaasfinantseerimise korras u 400 lisa
korterit. Kui aastas tuleb Tallinnas turule u 2000 „päris“ korterit, millest
20-30 % ostetakse investeerinuks, siis on see 400-500 üürkorterit.
Üürikorterite maht kahekordistub. Mida see tähendaks turgudele? Kindlast
mõjutab see turgu, kuid mitte vaid üüriturgu. Mis juhtub nende „teistega“? Need,
kes hakkavad hanke korras sotsiaalkortereid ehitama, nende aas lööb õitsele.
Teistel … Teistel läheb veel raskeks, sest vabaturu arendajad peavad oma juba
laos seisvad korterid maha müüma, kuid … Kuid kui 30% neis ostetakse
üürimiseks, siis Dr Riigi sekkumisel turgu muudab selle investeeringu
väheatraktiivseks, mistõttu ostuhuvi langeb, laenu(tasumis) võime ka, mittetootlikud
„lüürikad“ jõuavad müügiturule. Müügiperiood pikeneb, mis tähendab, et raha ei
pääse liikuma, pankrotid küll. Sama seisak tabab ka ehitusmaterjalide tootjaid
ja müüjaid. Raha seisab, ei tooda.
Seisev raha on kahjum. Lõhnab kriisi järele. Miks? Ikka seepärast et Dr Riik ei
arvuta läbi ei järel- ega kõrvalmõjusid. Strateegiat ju pole, on vaid tuim
liikumine.
Teine stsenaarium: Tumemust
Selgituseks. Olen korterite arvestuses teadlikult kasutanud
ruutmeetri hinnas "luksuslikku" varianti, mis on 1500 EUR/m2, et
"oleks varuga". Me ju ei tea, kui luksuslikke üürikaid Dr Riik
kavatseb ehitada, seepärast olgu varuga. Konsulteerisin ka valdkonnaspetsiifika
asjatundjaga, kes juhuslikult on vana sõbra pojast edukas ettevõtja, nii et
sain nagu öeldakse usaldusväärset infi. Ilmselt on "riigiüürikas"
siiski tunduvalt odavam. Säästukorteri m2 hind võib tegelikkuses olla nii
600-700 EUR/m2 + km, mis annab täishinnaks 720-840 EUR/m2. Sellisel juhul oleks
turule tulemas 20+ "milli" toel aastas koos KOV panusega mitte u 650
vaid lausa 1058-1234 korterit aastas. (x3 aastat). See oleks pea pool
kogu SA poolt näidatud mullusest korterite mahust, mis said kasutusloa. Kuid
kui te paneksite selle võrdlusse sellega, et päristurul ostetakse kuni 30%
korteritest investeerimiseesmärgiga, mis tähendab, et suure tõenäosusega
lähevad need üürile, siis neid võib olla maksimaalselt 840 ringis. Dr Riigi „üürikate“
projekt toob poolteist korda rohkem kaupa turule, kui hoogsalt kasvav päristurg,
mis tähendab … Ilmselt tapaks see kogus lisakaupa turu kogu ahela ulatuses. Rahaturuni
välja. Ei maksa alahinnata pisiasju, USA, kui riik, sai alguse mingist tühisest
tollivaidlusest ja Bostoni teejoomisest. I ilmasõda, mis muutis läänemaailma
ajalugu, sai alguse sellest, et keset rahulikku suve läksid riigijuhid …
puhkusele. Pärast … Pärast oli juba hilja. Tundub liiga must, et olla tõsi. Kuid
on võimalik, et kui see stsenaarium tõeks saab, eriti Tallinnas, siis panevad
paljud ettevõtjad pillid kotti ja pensionärid hambad varna. Tahan sellega vaid
näidata, et 62, 5 milj (+KOV) on vaid number, kuid milliseid kortereid ja kui
kallilt neid ehitada kavatsetakse see puder ei sisalda. Retsepti pole. Veel vähem sisaldab see analüüsi ja tagajärgi.
Huvitav oleks teada ka konkreetseid ettevõtjaid, kes justkui vajavad sellist
abi. Mina küll pole juhtunud kuulma. Seega, võime sellesse mudelisse sisestada
erinevaid väärtusi nii ehitusruutmeetri osas või ka korteri suuruse osas
(näites on kasutatud 2 toalist 45 m2) ja saada erinevaid tulemusi. Vahva.
Nagu kvantmehhaanika. Eks ole, kui sedasi vaadata, siis ei paista hiljutise
kinnisvarakonverentsi ettevaatlikud optimismiavaldused turu arengust just eriti
tõenäolised. Selles ongi paradoks, et Dr Riik kes peaks olema ju mängu
arbiiter, on tegelikult turu valitseja, kes võib käituda turul arvestamata,
teisi turul toimetajaid, kliente, varustajaid. Mängisite jalkat? Ei arvanud
ära. Nüüd mängite hokit. Kõik.
„Omaabilised“
ja pensionisambad
Kui
üürikorteritega üleväetamine mõjub mingil määral positiivselt korterite üürile
võtjatele, siis üürile andjatele mõjub see vastupidiselt. Peale ettevõtjate, kelle põhitegevus ongi
üürimajade opereerimine, on turul ka massiivne osa „omaabilisi“. Need on
sellised inimesed, kes pole uskunud Dr Riigi jutujada ja oma viimaste
veeringute eest soetanud korteri. Teinud kõvasti tööd, Lambordinit pole ostnud,
kuldrannakestel ka pole uidanud vaid suvilas peenraid rohinud. Teinud strateegilise
investeeringu üksikisiku tasandil. Eriti tähtis on see, et suur enamus neist on
pensionärid. Korteriüür on nende pensionisammas. Nüüd siis Dr Riik …
Tegelik
turutõrge
Tuleb
tunnistada, et kinnisvaraturul on tõesti üks tõrge, kuid see ei asu seal, kus
Dr Riik seda otsib. Turutõrge on Dr Riigi enese tekitatud. Turg nõuab uusi,
odavaid ja … väiksemaid kortereid. Jõukohaseid. Kõige kiiremini kaovad müügilt
ja üürile 1-2 toalised ja mikrokad, need uskumatult nutikalt ja ratsionaalselt
renoveeritud 12-14 m2 kõigi mugavustega korterid. Väike? Kuidas kellelegi,
tarbija on kuningas, tema tellib. 18 aastasena oleksin sellise „magamisvaguni“
omamise eest andnud pool kuningriiki. Kohe. Tänapäeva normid enam nii väikeseid
kortereid ehitada ei luba, peab olema parkimiskoht. Milleks? Tasuta
ühistranspordiga linnas? Vajadused on erinevad. Kes on reisinud,
teab et hotellitube on mitmesuguseid,
presidendi sviidist kuni sõna otseses mõttes voodi kohani. Astud sisse ja ongi
voodi, külg ees pääsed „sansõlme“. Kõik. Puhas mugav ja rohkem pole vajagi
lähetuses olevale inimesele. Muide selline koht asub Londonis Strandil otse
Savoy vastas. Seda võrdlust kasutades leiab Dr Riik, et me peame kõik Savoys
ööbima, kuid kuna see pole meile jõukohane, siis Dr Riik ehitab juurde teie/meie
raha eest sotsiaalsavoisid. Tobedus ju.
Pirukas ja parkimiskoht
Üks
põhjendusi, miks ei saa ehitada väikeseid kortereid pidi olema selles, et see
nõuab liiga palju … parkimiskohti. Kui inimese sissetulek on nii madal, et ta
ei kvalifitseeru korterit üürima, siis kuskohalt tal see auto välja ilmus? Täpsustuseks – Eesti ühistransport on juba üle
saja aasta vana. Kasutagem siis seda. Tallinnas on ÜT puhas kokkuhoid, ei pea
maksma ei autoostu, parkimise, kindlustuse, ülevaatuse, kütuse ega remondi
eest. Istud bussi ja sõidad. Peale kõrghariduse omandamist, mil mu palk langes
võrreldes endise „transahundi“ palgaga kolmandiku, pidin oma kulutustes olema
väga planeeriv. Nojah mul oli see eelis et hariduse sain planeerimise ja
juhtimise valdkonnas. Lõunaratsiooniks oli üks „koerapirukas“ a 5 kop. Kokku
hoiti niimoodi, et kahe bussi asemel (2x5 kop) sõideti ühe trolliga (4 kop) ja
ühe trammiga (3 kop). Seega 6 kop võitu, koerapirukas nagu maast leitud, reedeseks
peoeelseks tugevdatud ratsiooniks lausa kaks pirukat. Autoga … Autoga oleksin
nälga jäänud. Saate ju aru, et sellises olukorras oleks mul täiesti ükskõik kas
korteril on parkimisplats või mitte, mul pole autotki, mida parkida.
Sotsiaaltoetus
kui ettevõtlustoetus
Kui
vaadata protsessi inimese poolt, kelle (häälte) eest ju poliitinimesed lõppude
lõpuks võitlevad erakondade turul, siis nemad saavad rohkelt … ei midagit. See
mida nemad „saavad“ on tegelikult see mida nad ei saa: nad ei saa oma töö eest
väljateenitud palka, nad saavad seda sotsiaalkorterliku almusena. Ei saanud
aru? Lihtne. Dr Riik maksab ettevõtjatele osa palgakomponenti kinni. Eriti
hästi on seda näha riigipalgaliste nagu tervishoiutöötajad, meditsiinitöötajad,
jne puhul. Dr Riik püüa lihtsalt võtta šnitti Tallinnalt. Kuid see mis võib
olla linna puhulaktsepteeritav, isegi mõistlik, ei ole kohaseks instrumendiks Dr Riigile. Kuigi
majanduslikus mõttes on ametikorterid mõttetus, on linn asunud parandama oma ameti-
ja sotsiaalkorteripoliitikaga üldisemaid majandushädasid. Kui linn renoveeris
maju tervishoiu- ja haridustöötajatele, siis oli tegemist just Dr Riigi vale
hinnapoliitikaga …tööjõu suhtes, mitte korterihinna suhtes. Sotsiaaltoetus
ettevõtlustoetuse komponendina on väär. Selline teguviis jõuka linna poolt oli
tore, kuid kui seda tööjõu hinna lonkamist põlistada Dr Riigi tasanadil, siis
see on vale. Totaalselt vale. Dr Riigi ülesanne on hoopis teine, kuidas meil
luua tingimused et lisandväärtust siia rohkem settiks, et me ei peaks tundma
ennast sõltlastena. Just seda ootaks Dr Riigilt, mitte toimivate turgude
kokkuvaristamist.
Kogu
see „investeerimise business“ näeb välja nagu oleks 5 miljonilisest mootorist
keegi varastanud kahe õllepudeli jagu vasktraati. Kallis, toimiv mootor on
tuksis ühe hetkehuvi tõttu. Kuid võib arvata, et sinna auku tahetakse loopida edaspidi
velgi rohkem raha: „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul,
kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui
„pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me
enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „ (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016
lk 164)
Riigi
abi või riigiabi
Muide, et
mitte korrata juba tehtud EA laadseid „investeerimisvigu“, tuleks teha esmalt
riigiabi test. Tasub tähele panna, et
iga Dr Riigi (ja KOV) poolt meie ühise rahaga tehtav investeering võib
sisaldada riigiabi osist. Selles peab olema täpselt defineeritud, kellele raha
läheb, millistel eemärkidel.
Asutamislepingu järgi on
igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel
kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades
teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu. Vastavalt
Konkurentsiseadusele antakse riigiabi
turutõrke kõrvaldamiseks kindlaks määratud perioodil ja ulatuses ning riigiabi
peab olema ergutava mõjuga. Miks nii karmid reeglid? Riigiabi on nii
kange ravim, et selle vale doseerimine muudab abi mürgiks, tappes turu. Just
seepärast on selles regulatsioonis sellised mõisted et abi peab olema ergutava
mõjuga, eesmärgipärane, kindla perioodiga ja ei tohi olla ebaproportsionaalne.
Kas Dr Riigi sekkumine ülalnimetatud turgudesse on riigiabi tunnuseid? Ikka on.
Keelatud? Tõenäoliselt.
Sihik
õigeks
See
mida Dr Riik praegu üritab teha, on kõige ehtsam visioonitu järelreageerimine.
Eelmise aastatuhande põhimõtete järgi, lõppenud sajandi vigade ja selle sajandi
alguse kitsaste olude najal tuleviku projetseerimine ei ole visioon. Millesse
meie peaksime investeerima? Branson-Benoz-Musk vaatavad kosmose poole, investeerides
sinna viivasse tehnoloogiasse. Nad investeerivad ülehomsesse. Kui meie
suudaksime investeerida homsesse oleks juba hea. Kuid võib-olla läheb meil nii hästi, et ei peagi
pingutama? Tiksume vaikselt? Õnnelikult? Arvud näitavad muud. Meie eesmärgiks
oli tõsta 2020. a tööjõutootlikkus 80%-ni
ELi keskmisest. Kaubandus-tööstuskoja hinnangul on pea kindel, et seda sihti me
täita ei suuda. Kahju? Hullem veel, me
ei suuda täita enese seatud eesmärki, mis on 20% allapool EL „vaterlaini“.
Jõudmaks selleni, millest me unistame,
peaks eesmärk olema 120%. Vähemalt. Täitmine 120+. Meie sihik on täitsa vale.
Me justkui ei mõistaks seda, me sööme ennast sabast. Hea isu! Me peame igat
enese investeerimislahingut hindama kui palju see viib meid lähemale meie
eesmärgile (120+). Palku ei saa tõsta,
kui ei muudeta ettevõtluskeskkonda, mis soosib homset. Seda peakski analüüsima
ja tegevuskavasid pakkuma Dr Riik. Pilvepiir ei tohi käituda nagu
viimase ringi üürnik, kasutada kõike lõpuni, sest pele seda läheb maja … lammutamisele. Praegune Dr Riigi toimetamine, kus kõike
tehakse kiirustades, rapsides, süsteemitult tuletab meelde briti huumorit,
ainult ei aja naerma: „Täna jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei,
isegi mitte kiiresti – me saavutasime mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“
(J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999. Lk 113)
Pendelukse
trikk
Tavaliselt
tehes, me teistest paremaid tulemusi ei saavuta, eilset ja üleeilset taastootes
määrame ennast mahajääjate, kaotajata, teiste betoonajude, leeri. Läheme
kaotama investeerimislahingut, läheme kaotama sõda. Uus põlvkond väärtustab vaba aega.
Vaba, mitte selles mõttes, et mitte midagi teha, vaid selles, et teha rohke,
paremini, kuid valida tööd, tööaega ja töökohta. Muidugi on see eilsepäevalistele
harjumatu, kuid midagi pole teha selline on areng. Meie asi on sellega nagu
pendeluksega kaasa liikuda, ammutada sellest tulenevat edasiviivat energiat või
seda mitte adudes vastu nina saada. Meie lennukuse
aluseks saab olla vaid haridus, väga-väga hea haridus, omamoodi haridusliku
rahvuskaardi loomina. Selle tugisüsteemiks on vaja väga hästi organiseeritud ja
rahastatud tervishoiusüsteemi, et osta enda töövõime säilimisega noortele aega
meie vigu parandada ja midagi mõistlikku
teha. Põhiline on, et Dr Riik ei tormaks kõike reguleerima, küll inimesed
oskavad ise oma suhteid paika panna ja kodanikuühiskond lisab mõttelendu ja
otsustusjulgust. Niimoodi me selle investeerimissõja võiamegi, ehk nagu „Monty“
ütles – lahing on voolav värk.
Bilansiline
kokkuvõte
Ilmselt
on kahe betoonaktsia sundostu väärtuseks u 250 milj EUR (2x62,5 milj EUR
üürikorteritele + halliehitus 100+ milj EUR + hallimüümata jätmisest saamata
tulu). Maginot liini järjekordne etapp on valmis. Jõukalt elame. Samas ei saa
Dr Riik teha Miljardiprojektile eridetailplaneeringut, kuna … pole raha. Vaat
selline arvepidamine. Loodame, et Dr Riigi betoonaktsiate liigne kogunemine meile
liiga koormavaks ei muutu.
Teisalt
võiks VEERANDMILJARDILISE betoonaktsia vahetada mobiilsusaktsiateks, saaks
haridusse panustada ja tervishoiuküsimustesse saaks turgutava „süsti“, mille
mõjul, hetkelisel hingetõmbeajal, võiks kogu majanduse niimoodi ümber
mõtestada, et haridus ja tervishoid oleksid edaspidi süsteemselt, Vastavalt
muutunud (muutuvatele?) oludele, rahastatud.
Miks
ma arvan, et kasvõi hetkeline hingetõmbeaeg oleks vajalik? Meil ei ole
strateegiat, meil ei ole ka riigi reformimise kava, see riik on meile muunud
oludes nagu kaks numbrit liiga suur ülikond, lotendab ja jääb igale poole kinni,
laskmata meil edasi liikuda. Me (rahvus)kehandina oleme kõhnunud, kuid riik
ülikonnana on sama suur, veidi kulunud, kuid suuruselt sama. Me tunneme ennast
ebamugavalt. Me peame oma uue liini paika saama, muidu me jäämegi paikama ja
paikama. See ei ole mõistlik ja see ei ole meile jõukohane. Vaid väga tõhus
ressursside kasutus, tootlikkuse dramaatiline tõus suudavad meid viia sinna
kuhu me tahame kuuluda. Kui me tahame teha mõistlikku tervishoiusüsteemi
eraldiseisvalt, siis kannatab mingi teine valdkond, kui tahame kõbida vaid haridust,
sama lugu, tõstes naeruväärset päästjate palka oleme jälle kelleltki teki pealt
ära kiskunud jne. Tervishoid on süsteemi osa, haridus on süsteemi osa,
kaitsevõime on süsteemi osa, neid ei saa asendada ega vastandada. Me vajame
süsteemset käsitlust oma ühiskonna käigushoidmiseks, läbirääkimist,
kokkuleppimist ja siis teostust. Vajame just seda, mis meid on siia toonud:
mobiilsus, kiire reageerimine, paindlikkus ja nutikus. Vajame seda, kuid veidi
teises kuues.
Mina
panustaksin mobiilsusaktsiatesse.
Targutusi:
C v. Clausewitz „Sõjast” Eesti Keele Sihtasutus 2004
Lk 31 „Kui tahame vaenlast alistada, tuleb meil
kohandada oma jõupingutusi vastavalt tema vastupanujõule; see väljendab
tulemis, mille tegureid ei saa üksteisest lahutada, nimelt: olemasolevate
vahendite mahus ja tahtejõu tugevuses.”
Lk 133 „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel
kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes
pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või
kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.
See, mida see nõrk valgustus täielikust
nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega
on siis jällegi õnne või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse
tarkuse puudumisel usaldada.”
E.
Lefevre
„Aktsiamänguri pihtimus” Perioodika 2000
Lk 26. „Turu peale pahandamine ei vii kuhugi.”
Lk 38 „Oma vigadest õppimine võtab inimesel
kõvasti aega. Öeldakse, et igal asjal on kaks külge. Kuid aktsiaturul on vaid
üks külg ja see pole mitte tõusev või langev külg, vaid õige külg.”
E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999
Lk 81 „”Alex, kas sa tead, kui palju tippjuhte
unustab, et nende firma eesmärk on teenida raha? Nad pühenduvad tootmisele,
kuludele, strateegiatele _ ja unustavad väga tihti ära, et need on ainult
vahendid, mitte eesmärgid. (…) Mõnikord tundub, et tippjuhtkond unustab ära, et
see pole nende firma, vaid aktsionäride oma.””.
„ Mõnikord teeb juhtkond vale otsuse, sinna ei
saa midagi parata. Aga kui nad hakkavad oma halbu otsuseid kaitsma, siis me
peame vahele astuma. See on meie töö. Tuleta meelde, et eesmärk on raha
teenida.”
No comments:
Post a Comment